Bisoprolol Vitabalans

Bisoprolol Vitabalans

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Bisoprolol Vitabalans 5 mg, tabletid Bisoprolol Vitabalans 10 mg, tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE SISALDUS

Bisoprolol Vitabalans 5 mg tablett: Üks tablett sisaldab 5 mg bisoproloolhemifumaraati, mis vastab 4,2 mg bisoproloolile.
Bisoprolol Vitabalans 10 mg tablett: Üks tablett sisaldab 10 mg bisoproloolhemifumaraati, mis vastab 8,5 mg bisoproloolile. INN. Bisoprololum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett.
Bisoprolol Vitabalans 5 mg tablett: Valge, ümar, kumer poolitusjoonega tablett. Diameeter on 8 mm. Bisoprolol Vitabalans 10 mg tablett: Beež, täpiline, ümar, kumer poolitusjoonega tablett. Diameeter on 8 mm.
Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED OMADUSED

4.1 Näidustused

• Arteriaalne hüpertensioon.
• Krooniline stabiilne stenokardia.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Bisoprolooli tabletid on suukaudseks manustamiseks. Tablett tuleb võtta hommikul koos piisava hulga vedelikuga (nt klaasi veega). Tableti võib võtta koos toiduga.
Annus tuleb kohaldada individuaalselt. Soovitatav on alustada madalaima võimaliku annusega. Mõnedel patsientidel on piisavaks annuseks 5 mg päevas. Tavaline annus on 10 mg päevas, maksimaalne soovitatav päevane annus on 20 mg.
Kerge hüpertensiooni raviks on piisav päevane annus 2,5 mg Bisoprolol Vitabalans'i. Maksimaalset päevaannust
20 mg tuleks ordineerida vaid erandjuhtudel. Neerukahjustusega patsiendid
Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 20 ml/min, 0,33 ml/s) ei tohi päevaannus ületada 10 mg. Selle annuse võib jagada kaheks.
Raske maksakahjustusega patsiendid
Annuse kohaldamine pole vajalik, samas tuleks patsienti hoolikalt jälgida. Raskete maksafunktsiooni häiretega patsientidel ei tohi päevaannus ületada 10 mg.
Eakad
Tavaliselt pole annuse kohaldamine vajalik. Soovitatav on alustada madalaima võimaliku annusega. Alla 12-aastased lapsed ja noorukid:
Bisoprolol Vitabalansi ei soovitata kasutada lastel piisavate efektiivsus- ja ohutuse andmete puudumise tõttu (vt lõik 5.2).
Ravi lõpetamine
Ravi ei tohi lõpetada järsult (vt lõik 4.4). Annust tuleks vähendada, vähendades annust poole võrra nädalalase intervalliga.

4.3 Vastunäidustused

• ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes
• äge südamepuudulikkus või dekompenseerimata südamepuudulikkuse episoodid, mis vajavad intravenoosset inotroopset ravi
• kardiogeenne šokk
• II või III astme AV blokaad (ilma südamestimulaatorita)
• siinussõlme nõrkuse sündroom
• sinoatriaalne blokaad
• bradükardia, pulsisagedus vähem kui 45...50 lööki minutis ravikuuri jooksul või vähem kui 50 lööki minutis enne ravikuuri algust
• hüpotensioon (süstoolne vererõhk vähem kui 100 mm Hg)
• raske bronhiaalastma või raske krooniline obstruktiivne kopsuhaigus
• hilisstaadiumis perifeerne arteriaalne oklusiivne kahjustus ja Raynaud' sündroom
• metaboolne atsidoos
• ravimata feokromotsütoom (vt lõik 4.4)
• ravimid, mis sisaldavad floktafeniini ja sultopriidi (vt lõik 4.5)

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Bisoprolooli sisaldavaid ravimeid kasutatakse ka kroonilise südamepuudulikkuse raviks. Beetablokaatorite kasutamine sellel näidustusel nõuab erilist ettevaatust ning ravi tuleb alustada raviannust järk-järgult tiitrides. Järk-järguline tiitrimine pole bisoprolooliga alati võimalik. Seetõttu ei ole bisoprolooli soovitatav kroonilise südamepuudulikkuse raviks kasutada.
Bisoprolooli kombinatsioonid verapamiili ja diltiaseemi tüüpi kaltsiumiantagonistidega, tsentraalselt toimivate antihüpertensiivsete ravimitega ja I klassi antiarütmiliste preparaatidega pole soovitatavad (vt lõik 4.5).
Bisoprololi kasutamisel tuleb olla ettevaatlik järgmistel juhtudel:
• samaaegne ravi amiodarooniga: kontraktiilsuse ja juhtehäirete risk (kompensatoorsete sümpaatiliste reaktsioonide pärssimine, vt lõik 4.5).
• bronhospasm (bronhiaalastma, obstruktiivne hingamisteede haigus): bronhiaalastma või teiste krooniliste obstruktiivsete hingamisteede haiguste korral, mis võivad põhjustada sümptomeid, tuleb samaaegselt kasutada bronhodilataatoreid. Astmahaigetel võib süveneda takistus hingamisteedes, sellisel juhul tuleb suurendada beeta 2-agonistide annust. Soovitatav on teha hingamisteede funktsionaalne test enne ravi
alustamist.
• samaaegne ravi antikoliinergiliste ravimitega (sealhulgas takriiniga): võib suurendada atrio- ventrikulaarset ülejuhteaega ja/või bradükardiat (vt lõik 4.5).
• samaaegne inhalatsioonianesteetikumide kasutamine: reflekstahhükardia nõrgenemine ja hüpotensiooni riski suurenemine (vt lõik 4.3 ja 4.5). Beetablokaadi jätkamine suurendab arütmia riski induktsiooni ja intubatsiooni ajal. Anestesioloogi tuleb informeerida, kui patsient tarvitab bisoprolooli.
• joodi sisaldavad kontrastained: beetablokaatorid võivad tõkestada joodi sisaldavate kontrastainete kasutamisest tingitud šoki või hüpotensiooni kompenseerivaid kardiovaskulaarseid reaktsioone.
• diabetes mellitus koos ulatusliku veresuhkru kõikumisega: hüpoglükeemia sümptomid võivad maskeeruda. Veresuhkrut tuleb mõõta bisoprolooli tarvitamise ajal.
• türotoksikoos: sümptomid ja kliiniline pilt võib maskeeruda.
• range paastumine.
• kestev antiallergiline ravi: Bisoprolool võib suurendada nii tundlikkust allergeenidele kui anafülaktiliste reaktsioonide tõsidust. Ravi adrenaliiniga ei pruugi anda soovitud terapeutilist efekti. Vajalik võib olla epinefriini (adrenaliini) annuse tõstmine.
• esimese astme AV blokaad.
• Printzmetali stenokardia: Beetablokaatorid võivad suurendada stenokardiahoogude arvu ja kestust Printzmetali stenokardiat põdevatel patsientidel.
• perifeersed vereringehäired nagu Raynaud' sündroom ja vahelduv lonkamine: kaebused võivad süveneda eriti ravi alguses.
• feokromotsütoomiga patsiendid: Bisoprolooli võib manustada juhul, kui alfa-retseptorid on eelnevalt edukalt blokeeritud (vt lõik 4.3).
• psoriaasi põdevad või eelnevalt põdenud patsiendid: Bisoprolooli võib manustada peale riskide hoolikat kaalumist.
• kui patsient kannab kontaktläätsi: beetablokaatorid võivad vähendada pisaravedelikku ja põhjustada silmade kuivust.
Bisoproloolravi alustamine nõuab regulaarset monitoorimist, eriti eakate patsientide puhul. Bisoproloolravi ei tohi lõpetada järsku ilma selge vajaduseta. Koronaarset südamehaigust põdevatel patsientidel võib ravi järsk lõpetamine põhjustada müokardi infarkti või äkksurma (vt lõik 4.2).
Ravimis sisalduv toimeaine annab dopingukontrollis positiivse tulemuse.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Vastunäidustatud kombinatsioonid:
• Floktafeniin
Beetablokaatorid võivad takistada floktafeniini kasutamisest tingitud šoki või hüpotensiooni kompenseerivaid kardiovaskulaarseid reaktsioone.
• Sultopriid
Bisoprolooli ei tohi kasutada üheaegselt sultopriidiga, kuna see suurendab ventrikulaarse arütmia tekke riski.
Ebasoovitavad ravimkombinatsioonid:
• Kaltsiumi antagonistid (verapamiil, diltiaseem, bepridiil)
negatiivne toime kontraktsioonile, atrioventrikulaarsele ülejuhtele ja vererõhule (vaata lõik 4.4).
• Klonidiin ja teised tsentraalselt toimivad antihüpertensiivsed ained nagu metüüldopa, guanfatsiin, moksonidiin, rilmenidiin.
Tagasilöögi-hüpertensiooni riski suurenemine, südame löögisageduse ja südame väljutusmahu vähenemine, kaasaarvatud südamepuudulikkuse halvenemine.
• Monoaminooksidaasi inhibiitorid (välja arvatud MAO-B inhibiitorid). Beetablokaatorite hüpotensiivse toime tugevnemine, kuid samuti hüpertensiivse kriisi risk.
Ravimkombinatsioonid, mille puhul tuleb olla ettevaatlik:
• I klassi antiarütmikumid (näit. disopüramiid, kinidiin).
Atrioventrikulaarse konduktsiooniaja mõju võib võimenduda ning negatiivne inotroopne toime võib suureneda. Vajalik on pidev EKG monitooring (vaata lõik 4.4).
• III klassi antiarütmikumid (näit. amiodaroon) Kodade ülejuhteaeg võib pikeneda (vaata lõik 4.4).
• Kaltsiumi antagonistid (dihüdropüridiini derivaadid)
Kaasuv kasutamine võib suurendada hüpotensiooni riski ning südamepuudulikkusega patsientidel ei saa välistada südame pumbafunktsiooni edasise halvenemise riski.
• Antikoliinergilised ained (kaasaarvatud takriin).
Kaasuv kasutamine võib suurendada atrioventrikulaarset ülejuhteaega ja/või bradükardia riski (vt lõik 4.4).
• Teised beetablokaatorid, kaasaarvatud silmatilgad: toime tugevneb.
• Insuliin ja suukaudsed antidiabeetilised ravimid,
Veresuhkru taset langetav toime tugevneb. Beeta-adrenoretseptorite blokaad võib maskeerida hüpoglükeemia sümptomid.
• Digitaalise glükosiidid.
Vähendavad südame löögisagedust ja pikendavad atrio-ventrikulaarse ülejuhte aega.
• Anesteetilised ained.
Reflekstahhükardia nõrgenemine ja hüpotensiooni riski suurenemine (vt lõik 4.4).
• MSPVA-d
MSPVA-d võivad vähendada bisoprolooli antihüpertensiivset toimet (MSPVAd inhibeerivad vasodilatatiivseid prostaglandiine ja pürasoloon MSPVAd hoiavad kinni vedelikku ja naatriumi).
• Ergotamiini derivaadid.
Perfeersete vereringehäirete halvenemine.
• Beetasümpatomimeetilised ained (näit, isoprenaliin, dobutamiin). Kombinatsioon bisoprolooliga võib vähendada mõlema aine toimeid.
• Sümpatomimeetikumid, mis aktiveerivad nii alfa- kui beetaadrenoretseptoreid (näit noradrenaliin, adrenaliin).
Koos bisoprolooliga võib avalduda nende ainete alfa-adrenoretseptori-vahendatud vasokonstriktoorne toime, mis viib vererõhu tõusuni ning claudicatio intermittens süvenemiseni. Mitteselektiivsete beetablokaatorite puhul on sellised koostoimed tõenäolisemad.
• Tritsüklilised antidepressandid, barbituraadid, fenotiasiinid ja teised antihüpertensiivsed ained ja orgaanilised nitraadid.
Suurenenud hüpotensiivne toime.
• Baklofeen.
Suurenenud antihüpertensiivne toime.
• Amifostiin: suurenenud hüpotensiivne toime.
Ravimkombinatsioonid, millega tuleks arvestada:
• Meflokviin
Suurenenud bradükardia risk.
• Kortikosteroidid
Suurenenud antihüpertensiivne toime tänu vedeliku ja naatriumi peetusele.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
Bisoprolooli farmakoloogiline toime võib tekitada tõsist kahju raseduse kulule ja/või lootele/vastsündinule. Beeta-adrenoretseptorite blokaatorid vähendavad platsenta perfusiooni, millega on seostatud loote kasvu peetust, emakasisest hukku, aborti või enneaegset sünnitust. Kõrvaltoimed (hüpoglükeemia, bradükardia) võivad ilmneda nii lootel kui vastsündinud imikul. Kui ravi beetablokaatoritega on vältimatu on soovitatav kasutada selektiivseid beetai-blokaatoreid.
Bisoprolooli ei tohiks raseduse ajal tarvitada juhul, kui selleks puudub vältimatu vajadus. Kui ravi bisoprolooliga on vajalik, peab jälgima platsentaarset verevoolu ja loote kasvu. Raseduse või loote kahjustumise korral tuleb kaaluda alternatiivseid ravivõimalusi. Vastsündinud imikut tuleb kindlasti jälgida. Hüpoglükeemia ja bradükardia sümptomid avalduvad tavaliselt 3 päeva jooksul.
Rinnaga toitmine
Pole teada, kas ravim eritub rinnapiima või ei. Seetõttu ei ole rinnaga toitmine ravi ajal soovitatav.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kliinilises uuringus ei avaldanud bisoprolool patsientidel toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Siiski olenevalt individuaalsest reaktsioonist ravimile võib liiklussõiduki juhtimine ja masinatega töötamine olla häiritud. Iseäranis tähelepanelikult tuleb seda jälgida ravi alguses, ravi muutmisel ja samuti juhul, kui samaaegselt tarvitatakse alkoholi.

4.8 Kõrvaltoimed

Esinemissagedused defineeritakse järgnevalt:
Väga sage (> 1/10)
Sage (> 1/100 kuni < 1/10)
Aeg-ajalt (> 1/1000 kuni < 1/100)
Harv (> 1/10000 kuni < 1/1000)
Väga harv (< 1/10000)
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel) Immuunsüsteemi häired
• Harv: allergiline riniit, antikehade ilmumine ilma väljendunud sümptomiteta nagu luupussündroom, antikehad kaovad ravi lõppedes
Ainevahetus- ja toitumishäired
• Harv: tõusnud triglütseriidide tase, hüpoglükeemia
Psühhiaatrilised häired
• Aeg-ajalt: unehäired, depressioon
• Harv: õudusunenäod, hallutsinatsioonid
Närvisüsteemi häired
• Sage: väsimus, nõrkus, peapööritus, peavalu (eriti ravi alguses, üldiselt kergekujulised ja kaovad 1...2 nädala möödudes)
Silma kahjustused
• Harv: vähenenud pisaravool (tuleb jälgida patsientidel, kes kasutavad kontaktläätsesid).
• Väga harv: konjunktiviit
Kõrva ja labürindi kahjustused
• Harv: kuulmise halvenemine
Südame häired
• Aeg-ajalt: bradükardia, AV-ülekande haired (aeglustunud AV-ülekanne või olemasoleva AV bloki süvenemine), südamepuudulikkuse süvenemine
Vereringe häired
• Sage: jäsemete külmetamine ja tundetus, Raynaud' sündroom, suurenenud vahelduv lonkamine
• Aeg-ajalt: ortostaatiline hüpotensioon
Hingamiselundite häired
• Aeg-ajalt: bronhospasm bronhiaalastma või obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel Seedetrakti häired
• Sage: iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu ja kõhukinnisus Maksa-sapiteede häired
• Harv: maksaensüümide taseme tõus (ALAT, ASAT), hepatiit Naha ja nahaaluskoe kahjustused
• Harv: ülitundlikkusreaktsioonid (sügelus, punetus, lööve)
• Väga harv: beetablokaatorid võivad esile kutsuda või halvendada psoriaasi või põhjustada psoriaasilaadset löövet, alopeetsia
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
• Aeg-ajalt: lihaste nõrkus ja krambid, artralgia
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
• Harv: potentsi häired

4.9 Üleannustamine

Sümptomid
Sagedasemad beetablokaatorite üleannustamise sümptomid on bradükardia, hüpotensioon, bronhospasm, äge südamepuudulikkus ja hüpoglükeemia.
Ravi
Üleannustamise korral tuleb ravi bisoprolooliga katkestada ja teostada toetavat ja sümptomaatilist ravi. Tuleb vähendada bisoprolooli imendumist seedetraktist; võib kasutada maoloputust, adsorbentide manustamist (näit. aktiivsüsi) ja lahtistavaid aineid (näit. naatriumsulfaat). Hingamist tuleb tähelepanelikult jälgida ning vajadusel rakendada kunstlikku hingamist. Bronhospasmi korral manustada bronhe laiendavaid ravimeid nagu isoprenaliin või beeta2 sümpatomimeetilised ravimid.
Kardiovaskulaarseid komplikatsioone tuleb ravida sümptomaatiliselt: AV-blokaad (teise või kolmanda astme) patsienti tuleb tähelepanelikult jälgida ja ravida isoprenaliini infusiooniga või paigaldada transvenoosne kardiostimulaator.
Bradükardia korral manustada intravenoosset atropiini (või M-metüül-atropiini). Vererõhu languse ja šoki korral manustada plasmaasendajaid ja vasopressoreid. Hüpoglükeemia korral manustada intravenoosset glükoosi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmako-terapeutiline grupp: Selektiivsed beetaadrenoblokaatorid ATC kood: C07AB07
Bisoprolool on selektiivne beeta1-adrenoretseptorite blokaator, millel puudub sisemine sümpatomimeetiline aktiivsus. Sarnaselt teiste beetablokaatoritega on tema antihüpertensiivne toimemehhanism ebaselge. Siiski on teada, et bisoprolool alandab oluliselt reniini aktiivsust plasmas.
Stenokardiaga patsientidel alandab beeta-retseptorite blokaad südamejõudlust ning vähendab seeläbi kudede hapnikuvajadust.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Bisoprolool imendub peaaegu täielikult seedetraktist. Tänu väga väikesele esmasele maksapassaazile on biosaadavus ligikaudu 90%. Bisoprolooli seonduvus plasmavalkudega on umbes 30%. Jaotusruumala on 3,5 l/kg. Kogu üldine kliirens on ligikaudu 15 l/h.
Plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg on 10...12 tundi, mis tagab peale ühekordse ööpäevase annuse manustamist toime kestuse 24 tunniks. Bisoprolool eritub organismist kahel viisil: 50% metaboliseerub maksas inaktiivseteks metaboliitideks, mis elimineeritakse neerude kaudu. 50% eritub muutumatult neerude kaudu. Kuna eliminatsioon toimub maksas ja neerus samal määral, pole bisoprolooli manustamisskeemi muutus maksa- või neerupuudulikkuse korral vajalik. Bisoproloolil on lineaarne ja vanusest sõltumatu kineetika.
Kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel (NYHA III klass) on bisoprolooli plasma kontsentratsioon kõrgem ja poolväärtusaeg võrreldes tervete vabatahtlikega pikenenud. Maksimaalne plasma kontsentratsioon 10 mg ööpäevase annuse juures on 64±21 ng/ml ja poolväärtusaeg on 17±5 tundi. Kasutamise kohta lastel pole piisavalt andmeid ning pole ka soovituslikku annustamisskeemi. Seetõttu ei soovitata bisoprolooli lastel kasutada.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Ohutuse farmakoloogia, korduvannuste toksilisuse, genotoksilisuse või kartsinogeensuse tavapäraste uuringute põhjal ei näita prekliinilised andmed mingit erilist ohtu inimestele. Nagu teised beetablokaatorid põhjustas bisoprolool suurte dooside juures emaslooma (vähenenud söömine ja vähenenud kehakaal) ning embrüo/loote toksilisust (suurenenud resorptsioonide esinemissagedus, järglaste väiksem sünnikaal, väärarengud), kuid ei olnud teratogeenne.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat magneesiumstearaat mikrokristalne tselluloos kolloidne ränidioksiid, veevaba
Bisoprolol Vitabalans 10 mg: Kollane raudoksiid (E 172)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Pakendi suurused: 10, 20, 28, 30, 50, 56, 60, 100 tabletti(PVC/Al või PVC/PVdC/Al blister). Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Vitabalans Oy, Varastokatu 8, 13500 Hämeenlinna, Soome

8. MÜÜGILOA NUMBRID

5 mg: 603108 10 mg: 603008

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

26.09.2008

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud novembris 2010