Citalopram Actavis

Citalopram Actavis

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Citalopram Actavis, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid Citalopram Actavis, 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Citalopram Actavis 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid: 1 tablett sisaldab 24,99 mg tsitalopraamvesinikkbromiidi, mis vastab 20 mg tsitalopraamile.
Citalopram Actavis 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid: 1 tablett sisaldab 49,98 mg tsitalopraamvesinikkbromiidi, mis vastab 40 mg tsitalopraamile.
INN. Citalopramum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett
Citalopram Actavis 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid: Ümmargused valged poolitusjoonega tabletid, diameetriga 8 mm. Citalopram Actavis 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid: Ümmargused valged poolitusjoonega tabletid, diameetriga 10 mm.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon.
Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Tsitalopraami tuleb manustada ühekordse suukaudse annusena kas hommikul või õhtul. Tablette võib võtta ilma või koos toiduga, kuid vedelikuga.
Depressiooni ravi
Täiskasvanud:
Soovitatav algannus on 20 mg üks kord ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi reageerimisest ravile, võib annust vajadusel suurendada kuni 40 mg-ni ööpäevas. Ööpäevane annus ei tohi ületada 60 mg. Pärast ravi algust on antidepressiivse toime avaldumise algust oodata vähemalt kahe nädala pärast. Pärast sümptomite taandumist on vajalik ravi jätkamine vähemalt 4...6 kuu vältel.
Eakad (üle 65-aastased):
Tsitalopraami annust peab eakatel vähendama 50%, st manustatakse annuses 10...20 mg ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi reageerimisest ravile, võib annust suurendada. Maksimaalne ööpäevane annus on 30 mg.
Paanikahäire ravi
Täiskasvanud
Soovitatav algannus on 10 mg ööpäevas. Nädala pärast võib annust suurendada 20 mg ööpäevas. Enamikel patsientidel on efektiivne annus 20...30 mg ööpäevas.
Eakad (üle 65-aastased):
Soovitatav ööpäevane annus on 10 mg manustatuna üks kord päevas. Sõltuvalt patsiendi reageerimisest ravile, võib annust suurendada kuni 30 mg ööpäevas.
Patsientide eripopulatsioonid
Lapsed ja alla 18-aastased noorukid:
Lastel ei ole ravimi kasutamine soovitatav, kuna selle ohutus ja efektiivsus ei ole kindlaks tehtud (vt lõik 4.4).
Neerufunktsiooni häirega patsiendid.
Kerge ja keskmise raskusega neerupuudulikkuse korral ei ole annuse korrigeerimine vajalik. Puuduvad andmed ravimi kasutamise kohta raske neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) patsientidel (vt lõik 4.4).
Maksafunktsiooni häirega patsiendid.
Maksafunktsiooni häirete korral on soovitatav algannus 10 mg ööpäevas. Ööpäevane annus ei tohi ületada 30 mg. Patsiente tuleb kliiniliselt jälgida (vt lõik 4.4).
Halvasti CYP2C19-kaudu metaboliseerijad
Teadaolevalt halvasti CYP2C19-kaudu metaboliseerijatele on soovitatav algannus kahe esimese nädala jooksul 10 mg ööpäevas. Sõltuvalt ravivastusest võib seejärel annust suurendada kuni 20 mg (vt lõik 5.2).
SSRI ärajätmisel täheldatud võõrutusnähud
Tuleb hoiduda ravi järsust ärajätmisest. Kui ravi tsitalopraamiga lõpetatakse, tuleb annust ärajätunähtude riski vähendamiseks vähendada järk-järgult vähemalt 1... 2-nädalase perioodi vältel (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui pärast annuse vähendamist või ravi ärajätmisel ilmnevad talumatuse sümptomid, tuleb kaaluda eelnevalt väljakirjutatud annuse juurde tagasi pöördumist. Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid pikema perioodi vältel.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Tsitalopraami ei tohi anda patsientidele, kes kasutavad monoamiini oksüdaasi inhibiitoreid (MAOI), sh selegiliini ööpäevase annusega üle 10 mg.Tsitalopraami ei tohi anda kahe nädala jooksul pärast pöördumatu toimega MAO inhibiitorite kasutamist või pöörduva toimega MAO inhibiitori (RIMA) kasutamist (MAOI ravimi omaduste kokkuvõttes toodud aja jooksul). MAO inhibiitorit ei tohi kasutada 7 päeva pärast tsitalopraami võtmist (vt lõik 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei soovitata tsitalopraami kasutada. Kliinilistes uuringutes täheldati antidepressantidega ravitavatel lastel ja noorukitel võrreldes platseeboga sagedamini suitsidaalset käitumist (suitsiidi katseid ja suitsiidi mõtteid) ning vaenulikkust (peamiselt agressiivset, vasturääkivat käitumist ja viha). Kui lähtuvalt kliinilisest vajadusest võetakse siiski vastu otsus raviga alustada, tuleb patsienti väga hoolikalt suitsiidi sümptomite osas jälgida. Lisaks sellele puuduvad pikaajalise ohutuse andmed laste ja noorukite kasvu, vaimse küpsuse ja kognitiivsete funktsioonide ning käitumise kohta.
Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda. Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks tsitalopraami kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.
Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo- kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.
Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Tsitalopraami kasutamine on seotud akatiisia tekkega, mida iseloomustab subjektiivselt ebameeldiv või piinav rahutus ja vajadus liikuda, millega sageli kaasneb võimetus rahulikult istuda või seista. Kõige sagedamini esineb see esimeste ravinädalate jooksul. Patsientidel, kellel taolised sümptomid tekivad, on annuse edasine suurendamine kahjulik.
Tsitalopraami ei tohi kasutada koos ravimpreparaatidega, millel on serotoniinergiline toime, nt sumatriptaan või teised triptaanid, tramadool, oksitriptaan ja trüptofaan.
Diabeetikutel võib ravi SSRI-ga muuta glükoosi taset veres. Insuliini ja/või suukaudsete suhkrutõve ravimite annust võib vajadusel korrigeerida.
Ravi peab katkestama kohe, kui patsiendil tekivad krambid. Tsitalopraam-ravist tuleb hoiduda ebastabiilse epilepsiaga patsientide puhul ning epilepsia ravi saavate patsientide seisundit tuleb hoolikalt jälgida. Epilepsiahoogude sagenemisel tuleb tsitalopraamravi lõpetada.
SSRI-ravi ärajätmisel täheldatud võõrutusnähud
Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt kõrvalnähud 40% patsientidest tsitalopraam-ravi grupis ja 20% patsientidest, kes said platseebot.
Ärajätusümptomite risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas ravi kestvus ja annus ning selle vähendamise kiirus. Sageli on kirjeldatud pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia), unehäireid (sh unetus ja hirmuunenäod), agitatsiooni või ärevust, iiveldust ja/või oksendamist, treemorit ja peavalu. Need
sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised. Tavaliselt tekivad need esimestel päevadel pärast ravi ärajätmist, kuid neid sümptomeid on väga harva kirjeldatud patsientidel, kellel on kogemata jäänud annus manustamata. Sümptomid taanduvad tavaliselt iseeneslikult 2 nädala jooksul, kuigi võivad mõnel inimesel püsida kauem (2...3 kuud või enam). Seetõttu on soovitatav tsitalopraam jätta ära annust järkjärgult vähendades mitme nädala või kuu jooksul, vastavalt patsiendi vajadusele (vt lõik 4.2 „Ärajätmisel täheldatud võõrutusnähud").
Väheste kliiniliste kogemuste tõttu peaks tsitalopraami ordineerimisel olema ettevaatlik, kui patsient saab elekter-krampravi.
Tsitalopraami tuleb kasutada ettevaatlikkusega anamneesis esinenud maniaga või hüpomaniaga patsientidel. Tsitalopraami ravi tuleb lõpetada, kui patsiendil tekib maniakaalne psühhoos.
On teateid, et SSRI-d pikendavad veritsusaega ja/või võivad põhjustada järgmisi verejookse: ekhümoos, günekoloogiline verejooks, seedetrakti verejooks või teised naha ja limaskestade veritsused (vt lõik 4.8). Ettevaatus on vajalik SSRI kasutavate patsientide puhul, kes kasutavad ravimeid, mis mõjutavad trombotsüütide funktsiooni või verejooksu soodustavaid teisi ravimeid, aga ka anamneesis veritsushäiretega patsientide puhul (vt lõik 4.5).
Harva võib SSRI kasutavatel patsientidel tekkida serotoniinisündroom. Sümptomite kombinatsioon nagu ärevus, treemor, müokloonilised tõmblused ja hüpertermia võivad viidata selle sündroomi tekkele. Sellisel juhul tuleb koheselt tsitalopraamravi lõpetada ja alustada sümptomaatilise raviga.
Mõnedel paanikahäirega patsientidel on ravi alguses tekkinud ärevuse sümptomite tugevnemine. Selline paradoksaalne esialgne ängistuse suurenemise reaktsioon on enam väljendunud ravi esimeste päevade jooksul ning taandub tavaliselt ravi jätkudes.
Psüühikahäirete all kannatavate patsientide depressiooni ravi võib soodustada psühhoosi sümptomeid.
Hüponatreemiat ja antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomi (SIADH) on täheldatud harva ja peamiselt eakatel patsientidel. Need nähud taanduvad tavaliselt ravi katkestamisel.
Kõrvaltoimeid võib sagedamini esineda tsitalopraami ja liht-naistepuna (Hypericum perforatum) sisaldavate taimsete preparaatide samaaegsel kasutamisel. Seetõttu ei tohi tsitalopraami ja liht-naistepuna sisaldavaid preparaate koos kasutada (vt lõik 4.5).
Ravi alguses võivad tekkida unetus ja rahutus. Sellisel juhul võib abi olla annuse kohandamisest.
Arvestada tuleb tegureid, mis võivad mõjutada tsitalopraami vähemtähtsa metaboliidi (didemetüültsitalopraami) taseme tõusu organismis, kuna selle suurenenud kontsentratsioon võib tundlikel isikutel teoreetiliselt põhjustada QT-intervalli pikenemist. Kuigi kliinilistes uuringutes osalenud 2500 patsiendil, kellest 277 esines südame funktsiooni muutus enne uuringut, EKG-uuringus kliiniliselt märkimisväärseid muutusi ei esinenud.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed
Raskeid ja vahel surmaga lõppevaid kõrvaltoimeid on esinenud patsientidel, kes on kasutanud selektiivset serotoniini tagasihaarde inhibiitorit (SSRI) kombinatsioonis MAO inhibiitoriga, k.a selektiivset MAO
inhibiitorit selegiliini ja pöörduva toimega MAO inhibiitorit moklobemiidi ning patsientidel, kes lõpetasid hiljuti ravi SSRI-ga ja alustasid MAO inhibiitoriga.
Mõnedel juhtudel tekkisid serotoniinisündroomile sarnased nähud. Sümptomid, mis tekkisid tsitalopraami ja MAO inhibiitori koosmanustamisel: hüpertermia, lihasrigiidsus, müokloonilised tõmblused, autonoomne ebastabiilsus kiiresti muutuvate elumärkidega, psüühikahäired, sh segasusseisund, ärrituvus, ekstreemne ärevus kuni deliiriumi ja koomani välja (vt lõik 4.3).
Sumatriptaani serotoniinergiline toime võib suureneda selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI) kasutamisel. Kuni täiendava informatsiooni saamiseni ei ole tsitalopraami ja 5-HT agonistide, nagu sumatriptaan jt triptaanid, samaaegne kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4).
Ettevaatus on vajalik tsitalopraami samaaegsel kasutamisel antikoagulantide või ravimitega, mis pärsivad trombotsüütide agregatsiooni, (nt MSPVA-d, atsetüülsalitsüülhape, dipüridamool, tiklopidiin) või teised verejooksu soodustavad ravimid (nt atüüpilised antipsühhootikumid, fenotiasiinid, tritsüklilised depressandid) (vt lõik 4.4).
Katsed tsitalopraami ja neuroleptikumidega viitavad omavahelise koostoime puudumisele. Sellegipoolest, sarnaselt teiste SSRI-dega, ei saa välistada võimalikku farmakodünaamilist koostoimet.
Kõrvaltoimed võib sagedamini esineda tsitalopraami ja harilikku naistepunaürti sisaldavate taimsete preparaatide (Hypericumperforatum) samaaegsel kasutamisel (vt lõik 4.4).
Alkoholi ja tsitalopraami farmakodünaamilist ja farmakokineetilist koostoimet pole tõestatud. Alkoholi tarbimist on siiski soovitatav ravimi võtmise ajal vältida.
Farmakokineetilised koostoimed
Teiste ravimite toime tsitalopraami farmakokinetikale
Tsimetidiin, teadaolev ensüümi inhibiitor, põhjustab tsitalopraami keskmise kontsentratsiooni vähest suurenenemist. Ettevaatus on vajalik tsitalopraami ja tsimetidiini suurte annuste koosmanustamisel.
Tsitalopraami toime teiste ravimite farmakokineetikale
Plasmavalkudega seondumise tasemel ei ole farmakokineetilisi koostoimeid oodata. Tsitalopraam on nõrk ensüüm CYP2D6 inhibiitor. Kuigi tsitalopraamil ei esine olulisi koostoimeid teiste ravimitega, ei saa koostoimet välistada, kui samaaegselt kasutatakse ravimpreparaati, mis lammutatakse ensüüm CYP2D6 poolt. Tsitalopraami ja metoprolooli (CYP2D6 substraat) koosmanustamisel kahekordistub metoprolooli kontsentratsioon vereplasmas. Kliiniliselt olulist mõju see vererõhule ja südame löögisagedusele ei avaldanud.
Liitiumi ja tsitalopraami vahel pole farmakokineetilisi koostoimeid. Kuid on andmeid, et SSRI-te koosmanustamisel liitiumi või trüptofaaniga suureneb serotoniinergiline toime. Seetõttu on vajalik ettevaatus tsitalopraami ja nende preparaatide koosmanustamisel. Nõutav on vereplasma liitiumisisalduse tavapärane jälgimine.
Farmakokineetilises uuringus tsitalopraami ega imipramiini tase ei muutunud, kuid suurenes imipramiini peamise metaboliidi desipramiini tase. Kui desipramiini manustati koos tsitalopraamiga, täheldati desipramiini plasmakontsentratsiooni suurenemist. Vajalikuks võib osutuda desipramiini annuse vähendamine.
Farmakokineetilisi koostoimeid ei leitud tsitalopraami ja levomepromasiini, digoksiini või karbamasepiini ja viimase metaboliidi karbamasepiinepoksiidi vahel.
Puuduvad andmed, et toit mõjutaks tsitalopraami imendumist või teisi farmakokineetilisi omadusi.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
Tsitalopraami kasutamise kohta rasedatel puuduvad piisavad andmed. Uuringud loomadega on näidanud reproduktsioontoksilisust (vt lõik 5.3). Potentsiaalne risk inimesele ei ole teada. On olnud teateid ärajätunähtudest vastsündinutel, kelle emad olid kasutanud raseduse ajal SSRI-sid. Tsitalopraami võib kasutada raseduse ajal ainult äärmisel vajadusel. Kui ravimit raseduse ajal kasutada, tuleb annust vähendada ning võimalusel ravi lõpetada viimasel sünnituse eelsel nädalal.
Epidemioloogilised andmed viitavad sellele, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilises staadiumis, võib suurendada püsiva pulmonaalse hüpertensiooni riski vastsündinul (PPHV). Täheldatud risk oli 5 juhtu 1000 raseduse kohta. Üldises populatsioonis esineb 1 kuni 2 PPHV juhtu 1000 raseduse kohta.
Imetamine
Tsitalopraam eritub väikestes kogustes rinnapiima. Rinnaga toitmise eelised peaksid üles kaaluma võimalikud kõrvaltoimed lapsele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Tsitalopraam omab vähest või mõõdukat toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Psühhoaktiivsed ravimid mõjutavad otsustusvõimet ja reageerimisvõimet hädaolukordades. Patsiente tuleb nendest toimetest informeerida ja hoiatada, et see võib mõjutada nende sõidukijuhtimise ja masinatega töötamise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Tsitalopraami kõrvaltoimed on tavaliselt kerged ja mööduvad. Kõige rohkem väljenduvad need ravi esimestel nädalatel ning depressiivse seisundi taandumisel need tavaliselt nõrgenevad.
Harvadel juhtudel võib tekkida verejooks (nt günekoloogiline- või seedetrakti verejooks, ekhümoos või naha või limaskestade veritsus).
Harva võib SSRI kasutavatel patsientidel esineda serotoniinisündroom. Hüponatreemiat ja antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomi (SIADH) on esinenud harva, peamiselt eakatel patsientidel (vt lõik 4.4).
SSRI-ravi ärajätmisel täheldatud võõrutusnähud
Tsitalopraami lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku. Kõige sagedamini on kirjeldatud pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia), unehäireid (sh unetus ja hirmuunenäod), agitatsiooni või ärevust, iiveldust ja/või oksendamist, treemorit, peavalu. Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või kauapüsivad. Seetõttu on soovitatav, et kui tsitalopraam-ravi ei ole enam vajalik, tuleb see lõpetada annust järk-järgult vähendades (vt lõigud 4.2 ja 4.4).
Klassiefektid
Epidemioloogilised uuringud, peamiselt läbi viidud 50-aastaste ning vanemate patsientidega, näitavad SSRI ja TCA ravi saanud patsientidel suurenenud luumurdude riski. Toimemehhanism ei ole teada.
4.9 Üleannustamine
Surmav annus pole teada. Patsiendid on ellu jäänud pärast kuni 2 g tsitalopraami suukaudset manustamist. Alkoholi samaaegne tarvitamine võimendab tsitalopraami toimeid. On võimalikud koostoimed tritsükliliste antidepressantide ning MAO inhibiitoritega.
Üleannustamise sümptomid
Iiveldus, oksendamine, higierituse suurenemine, tahhükardia, uimasus, kooma, düstoonia, krambid, hüperventilatsioon ja kehatemperatuuri tõus. Südame kõrvaltoimetest on täheldatud nodaalse rütmi teket, QT-intervalli pikenemist ja laia QRS-kompleksi. Samuti on täheldatud pikaajalist bradükardiat koos raske hüpotensiooni ja sünkoobiga.
Ägeda mürgistuse korral võivad harva tekkida serotoniinisündroomi tunnused. Nende hulka kuuluvad vaimse seisundi muutused, neuromuskulaarne hüperaktiivsus ja autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus. Võib tekkida palavik ja seerumi kreatiniini kinaasi taseme tõus. Harva on täheldatud rabdomüolüüsi.
Ravi
Tuleb jälgida EKG-d. Täiskasvanutele ja lastele võib ühe tunni jooksul anda sisse aktiivsütt, juhul kui nad on võtnud ravimit rohkem kui 5 mg/kg kohta.
Kui krambid esinevad sageli või on pikaajalised, võib nende kupeerimiseks kasutada intravenoosset diasepaami. Ravi peab olema sümptomaatiline ja üldtoetav ning sisaldama hingamisteede lahtihoidmist ja südame ning eluliste näitajate jälgimist kuni seisundi stabiliseerumiseni.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: antidepressandid ATC-kood: N06AB04.
Tsitalopraam on tugeva ja selektiivse toimega antidepressant, 5-hüdroksütrüptamiini (5-HT, serotoniin) tagasihaarde inhibiitor.
Toimemehhanism ja farmakodünaamika
Tsitalopraami 5-HT tagasihaaret pärssiv toime ei tekita pikaajalise ravi jooksul tolerantsust. Antidepressiivne toime on tõenäoliselt tingitud serotoniini tagasihaarde valikulisest pärssimisest ajukoes. Tsitalopraam ei avalda praktiliselt mingit toimet noradrenaliini, dopamiini ja gamma-aminovõihappe neuronaalsele tagasihaardele. Tsitalopraamil puudub või on väga nõrk toime koliinergilistele, histamiinergilistele, adrenaliinergilistele, serotoniinergilistele ja dopamiinergilistele retseptoritele. Tsitalopraam on bitsükliline isobensofuraanderivaat, mis ei kuulu keemiliselt tritsükliliste, tetratsükliliste jt turustatavate antidepressantide gruppi. Tsitalopraami peamised metaboliidid on samuti selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, kuid nõrgema toimega. Metaboliidid ei mõjuta antidepressiivset toimet.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine:
Tsitalopraam imendub suukaudsel manustamisel kiiresti: maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub keskmiselt 4 (1...7) tunni pärast. Toit ei mõjuta ravimi imendumist. Biosaadavus suukaudsel manustamisel on ligikaudu 80%.
Jaotumine:
Näiv jaotusruumala on 12...17 l/kg. Tsitalopraami ja tema metaboliitide seondumine plasmavalkudega on alla 80%.
Biotransformatsioon:
Tsitalopraam lammutatakse demetüültsitalopraamiks, didemetüültsitalopraamiks, tsitalopraam-N-oksiidiks ja desaminopropioonhappe derivaadiks. Propioonhappe derivaat on farmakoloogiliselt inaktiivne. Demetüültsitalopraam, didemetüültsitalopraam ja tsitalopraam-N-oksiid on selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, kuid nõrgema toimega kui lähteühend.
Peamine metabolismis osalev ensüüm on CYP2C19. Võimalik on ka mõningane CYP3A4 ja CYP2D6 kaasatus.
Eritumine:
Plasma poolväärtusaeg on ligikaudu 1,5 päeva. Pärast süsteemset manustamist on plasma kliirens ligikaudu 0,3...0,4 l/min ja suukaudsel manustamisel ligikaudu 0,4 l/min. Tsitalopraam eritub peamiselt maksa kaudu (85%), kuid vähesel määral ka ka neerude kaudu (15%). Sõltuvalt tsitalopraami manustatud annusest eritub muutumatul kujul neerude kaudu 12...13%. Hepaatiline kliirens on ligikaudu 0,3 l/min ja renaalne kliirens 0,05...0,08 l/min.
Püsikontsentratsioon saavutatakse 1...2 nädala pärast. Püsikontsentratsiooni ja manustatud annuse vahel on näidatud lineaarset sõltuvust. Annusega 40 mg päevas saavutatakse keskmine plasmakontsentratsioon umbes 300 nmol/l. Tsitalopraami plasmakontsentratsiooni ja ravivastuse või kõrvaltoimete vahel puudub selge seos.
Patsientide iseloomustus: Eakad (üle 65-aastased)
Eakatel patsientidel pikeneb plasma poolväärtusaeg ja väheneb kliirens aeglustunud ainevahetuse tõttu. Maksafunktsiooni häired
Tsitalopraami eritumine on aeglasem maksapuudulikkusega patsientidel. Tsitalopraami plasma poolväärtusaeg on ligikaudu korda pikem ja püsikontsentratsioon ligikaudu 2 korda kõrgem kui normaalse maksafunktsiooniga patsientidel.
Neerufunktsiooni häired
Tsitalopraami eritumine on aeglasem kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel, farmakokineetilisi muutusi ei täheldatud. Puuduvad andmed raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens alla 20 ml/min) patsientide kohta.
Polümorfism
Halvasti CYP2C19-kaudu metaboliseerijatel on täheldatud estsitalopraami kaks korda suuremaid plasmakontsentratsioone võrreldes kiiresti metaboliseerijatega. Omastatavuses olulisi muutusi CYP2D6- kaudu halvasti metaboliseerijatel ei täheldatud (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Uuringud laboratoorsete loomadega ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. See põhineb konventsionaalsetel farmakoloogilise ohutuse uuringutel ning kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse ning kartsinogeensuse uuringutel. Kroonilise toksilisuse uuringutes rottidel jälgiti fosfolipidoosi erinevates organites. Pöörduv fosfolipidoos on teada mitmete lipofiilsete amiinide puhul, mille tulemusena ei teki morfoloogilisi ega funktsionaalseid muutusi. Selle toime kliiniline tähtsus ei ole teada. Embrüotoksilised uuringud rottidega näitasid, et suurtes annustes põhjustab tsitalopraam lootel skeleti anomaaliaid. Toime on arvatavasti seotud tsitalopraami farmakoloogilise aktiivsusega või olla emasloomale toksilise toime kaudne efekt. Potentsiaalne oht inimesele on teadmata.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu: Mannitool
Mikrokristalne tselluloos Veevaba kolloidne ränidioksiid Magneesiumstearaat
Polümeerikate: Hüpromelloos Makrogool 6000 Titaandioksiid (E171)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravim ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Citalopram Actavis 20 mg ja 40 mg tabletid on pakendatud PVC/PVDC/Al blistritesse.
Pakendi suurused: 10, 14, 20, 28, 30, 50, 56, 98 ja 100 tabletti pakendis.
100x1 üheannuselised blistrid.
HDPE-tablettide pakend LDPE-korgiga.
Pakendi suurused: 30, 60, 100, 250 või 500 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi kasutamiseks ja käsitsemiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Actavis Nordic A/S., örnegärdsvej 16, DK-2820 Gentofte, Taani

8. MÜÜGILOA NUMBRID

20 mg tabletid: 491305 40 mg tabletid: 491605

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

30.09.2005/08.02.2008

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud oktoobris 2010