Prescanden HCT 16 mg

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Prescanden HCT 16 mg/12,5 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 16 mg kandesartaantsileksetiili ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. INN. Candesartanum, hydrochlorothiazidum
Abiaine: üks tablett sisaldab 76 mg laktoosmonohüdraati Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett
Aprikoosivärvi, mosaiikne, ovaalne kaksikkumer tablett, millel on poolitusjoon mõlemal küljel. Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti võrdseteks annusteks jagamiseks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Essentsiaalse hüpertensiooni ravi patsientidel, kellel kandesartaantsileksetiili või hüdroklorotiasiidi monoteraapia ei taga piisavat vererõhu kontrolli. 

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Suukaudseks kasutamiseks.
Annustamine Prescanden HCT soovitatav annus on 8 mg/12,5 mg 1 kord päevas ja 16 mg/12,5 mg tugevamaks toimeks. 
Enne üleminekut Prescanden HCT’le tuleb kandesartaantsileksetiili annust tiitrida. Kliinilisel vajadusel võib kaaluda monoteraapia kohest vahetust Prescanden HCT vastu. Maksimaalne antihüpertensiivne toime saavutatakse tavaliselt 4 nädala jooksul pärast ravi alustamist. 
Kasutamine eakatel
Eakatel patsientidel ei vaja algannus kohandamist. 
Kasutamine intravaskulaarse mahu vähenemisega patsientidel
Patsientidel, kellel on risk hüpotensiooni tekkeks (nt võimaliku intravaskulaarse mahu vähenemisega patsiendid) soovitatakse kandesartaantsileksetiili annust tiitrida. Neil patsientidel soovitatakse kandesartaantsileksetiili algannuseks 4 mg.
Kasutamine neerufunktsiooni häire korral
Neerufunktsiooni häire puhul eelistatakse tiasiididele lingudiureetikume. Neerutalitlushäirega patsientidel, kelle kreatiniini kliirens on ≥30 ml/min/1,73 m2 enne ravi alustamist Prescanden HCTiga, on soovitatav kandesartaantsileksetiili annust tiitrida (kandesartaantsileksetiili soovituslik algannus kerge ja mõõduka neerufunktsioonihäire korral on 4 mg). Prescanden HCT ei tohi kasutada raske neerufunktsioonihäirega patsientidel (kreatiniini kliirens < 30 ml/min/1,73 m2).
Kasutamine maksafunktsiooni häire korral
Kerge või mõõduka maksafunktsiooni häirega patsientidel on enne ravi alustamist Prescanden HCT
soovitatav kandesartaantsileksetiili annust tiitrida (kandesartaantsileksetiili soovituslik algannus neil
patsientidel on 2 mg). 
Prescanden HCT ei tohi kasutada raske maksafunktsiooni häirega ja/või kolestaasiga patsientidel. 

Lapsed ja noorukid (alla 18-aastased)
Prescanden HCT ei soovitata kasutada alla 18-aastastel lastel ja noorukitel ohutuse ja efektiivsuse
andmete puudumisega.

Manustamisviis
Prescanden HCT manustatakse üks kord ööpäevas, koos toiduga või ilma.


4.3 Vastunäidustused
•     Ülitundlikkus toimeainete, ravimi ükskõik millise abiaine või sulfoonamiidi derivaatide (hüdroklorotiasiid on sulfoonamiidi derivaat) suhtes. 

•     Raseduse 2. ja 3. trimester (vt lõik 4.4 ja 4.6). 

•     Raske neerupuudulikkus (kreatiniini kliirens <30 ml/min/1,73 m2).

•     Raske maksakahjustus ja/või kolestaas. 

•     Püsiv hüpokaleemia ja hüperkaltseemia. 

•     Podagra.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Neerukahjustus/neeru transplantatsioon
Neerufunktsiooni häire puhul eelistatakse tiasiididele lingudiureetikume. Prescanden HCT
manustamisel neerutalitlushäirega patsientidele soovitatakse regulaarselt jälgida kaaliumi, kreatiniini
ja uurea sisaldust.
Prescanden HCT manustamise kohta hiljutise neerutransplantatsiooniga haigetele puudub kogemus. 

Neeruarteri stenoos
Teised reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi toimivad ravimid, sh angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid, võivad suurendada vere uurea ja seerumi kreatiniini sisaldust bilateraalse või ühe neeruarteri stenoosiga haigetel. Sarnase toime ilmnemine on võimalik ka angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamisel. 
Intravaskulaarse mahu vähenemine
Intravaskulaarse ruumala tühjenemise ja/või naatriumi taseme langusega patsientidel võib sarnaselt teiste reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi toimivate ravimitega tekkida sümptomaatiline hüpotensioon. Seetõttu ei soovitata Prescanden HCT kasutada enne selle seisundi korrigeerimist. 
Anesteesia ja kirurgia
Patsientidel, keda ravitakse angiotensiin II antagonistidega, võib anesteesia ja kirurgiliste manipulatsioonide ajal tekkida reniini-angiotensiini süsteemi blokaadi tõttu hüpotensioon. Väga harva võib hüpotensioon olla nii tõsine, et on õigustatud intravenoossete vedelike ja/või vasopressorite manustamine. 
Maksakahjustus
Maksafunktsiooni häirete või progressiivse maksahaigusega patsientidel tuleb tiasiide kasutada ettevaatusega, sest vedelike ja elektrolüütide tasakaalu kerged muutused võivad põhjustada maksakooma tekke. Prescanden HCT manustamise kohta maksafunktsiooni häiretega patsientidele puudub kliiniline kogemus. 
Aordi- ja mitraalklapi stenoos (obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia)
Eriline ettevaatus on vajalik hemodünaamiliselt oluliste aordi- või mitraalklapi stenoosi või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga haigete puhul. 
Primaarne hüperaldosteronism
Primaarse hüperaldosteronismiga patsiendid ei allu tavaliselt antihüpertensiivsetele ravimitele, mis toimivad läbi reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi pärssimise. Seetõttu ei ole Prescanden HCT kasutamine soovitatav. 
Elektrolüütide tasakaalu häired
Kõikidel diureetikumravi saavatel haigetel tuleb regulaarselt määrata seerumi elektrolüütide taset. 

Tiasiidid, sh hüdroklorotiasiid, võivad põhjustada vedeliku või elektrolüütide tasakaalu häireid
(hüperkaltseemia, hüpokaleemia, hüponatreemia, hüpomagneseemia ja hüpokloreemiline alkaloos). 
Tiasiid-diureetikumid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga ning see võib põhjustada
vahelduvat ning mõningast kaltsiumi kontsentratsiooni langust seerumis. 
Väljendunud hüperkaltseemia võib olla varjatud hüperparatüreoidismi tunnus. Enne
kõrvalkilpnäärmete funktsiooni testimist tuleb ravi tiasiididega katkestada. 
Hüdroklorotiasiid suurendab annusest sõltuvalt kaaliumi eritumist uriiniga ning see võib põhjustada
hüpokaleemiat. Kombinatsioonis kandesartaantsileksetiiliga näib see hüdroklorotiasiidi toime vähem
väljenduvat. Hüpokaleemia risk võib olla suurenenud maksatsirroosi või kiire diureesiga patsientidel.
Samuti on risk suurem patsientidel, kes ei saa suukaudselt piisavalt elektrolüüte või kes saavad
samaaegselt ravi kortikosteroidide või adrenokortikotroopse hormooniga (AKTH). 

Lähtudes teiste reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite kasutamise
kogemustest võib Prescanden HCT manustamine koos kaaliumi säästvate diureetikumide,
kaaliumipreparaatide või soolaasendajatega või teiste seerumi kaaliumitaset tõsta võivate ravimitega
(nt hepariinnaatrium) põhjustada seerumi kaaliumisisalduse tõusu ning seetõttu ei soovitata neid koos
kasutada (vt lõik 4.5).
Kuigi vastavad tõendid puuduvad võib Prescanden HCT samaaegne ravi angiotensiini konverteeriva
ensüümi (AKE) inhibiitorite või angiotensiin II retseptori antagonistidega põhjustada hüperkaleemiat.
Hüperkaleemia tekke riskifaktoriteks on neeru- ja/või südamepuudulikkus ning diabeet. 
Hüperkaleemia riskiga patsientidel tuleb ravi ajal jälgida kaaliumi taset ja elektrolüütide tasakaalu.
Tiasiidid suurendavad magneesiumi eritumist uriiniga ning see võib põhjustada hüpomagneseemiat.

Metaboolsed ja endokriinsed toimed
Ravi tiasiiddiureetikumiga võib vähendada glükoositaluvust. Vajalikuks võib osutuda diabeedivasaste ainete, sh insuliini annuse korrigeerimine. Tiasiidravi ajal võib latentne suhkrutõbi avalduda. Tiasiiddiureetikumraviga on seostatud ka kolesterooli ja triglütseriidide sisalduse tõusuga. Siiski täheldati angiotensiin II retseptori antagonistides (AIIRA) sisalduva 12,5 mg annuse puhul minimaalseid toimeid või ei ilmnenud neid üldse. Tiasiiddiureetikumid tõstavad seerumi kusihappe kontsentratsiooni ning võivad tundlikel patsientidel esile kutsuda podagra. 
Rasedus
Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega (AIIRA) ei tohiks alustada raseduse ajal. Kui AIIRA ravi ei ole äärmiselt vajalik, tuleks rasedust planeerivaid patsiente ravida alternatiivsete antihüpertensiivsete ravimitega, mille ohutuse profiil rasedusele on kindlaks tehtud. Raseduse kinnitumisel tuleks ravi angiotensiin II retseptori antagonistiga (AIIRA-ga) kohe katkestada ja vajadusel alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).
Üldised hoiatused
Patsientidel, kelle veresoonkonna toonus ja neerude talitlus sõltuvad peamiselt reniin–angiotensiinaldosterooni süsteemi aktiivsusest (nt raske südame paispuudulikkuse või neeruhaigusega (sh neeruarteri stenoosiga) patsiendid)), võib seda süsteemi mõjustavate ravimite kasutamine põhjustada ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või harvemini ka ägeda neerupuudulikkuse. Samasuguseid toimeid ei saa välistada ka angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamisel. Nagu iga hüpertensioonivastase ravimi puhul, võib vererõhu ülemäärane langus isheemilise südamehaiguse või aterosklerootilise tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel põhjustada müokardi infarkti või insulti.  Patsientidel, kellel on anamneesis allergia või bronhiaalastma või kellel vastav anamnees puudub, võivad ilmneda ülitundlikkusreaktsioonid hüdroklorotiasiidi suhtes. Suurema tõenäosusega esineb ülitundlikkust vastava anamneesiga patsientidel.  Tiasiiddiureetikumide kasutamisel on kirjeldatud süsteemse erütematoosse luupuse süvenemist või ägenemist.
Fotosensitiivsus
Ravi ajal tiasiiddiureetikumidega on kirjeldatud fotosensitiivsete reaktsioonide juhtumeid (vt lõik 4.8). Fotosensitiivse reaktsiooni ilmnemisel ravi ajal soovitatakse ravi lõpetada. Kui edasine diureetikumravi osutub vajalikuks, soovitatakse mõjupiirkonda päikese või kunstliku UVA eest kaitsta.

Oluline teave ravimi mõningate koostisosade kohta
Prescanden HCT sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasi puudulikkuse või glükoosi-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Kombinatsioonraviga seotud koostoimed
Prescanden HCT antihüpertensiivset toimet võivad teised antihüpertensiivsed ravimid tugevdada. 
Koosmanustamine steroidide või adrenokortikotroopse hormooniga (AKTH) võib suurendada hüpokaleemia tekkeriski.
Koosmanustamisel alkoholi, barbituraatide või anesteetikumidega võib süveneda posturaalne hüpotensioon.
Kandesartaaniga seotud koostoimed
Kliinilistes farmakokineetilistes uuringutes on uuritud järgmisi ravimeid: hüdroklorotiasiid, varfariin,
digoksiin, suukaudsed rasestumisvastased vahendid (etinüülöstradiool/levonorgestreel), glibenklamiid,
nifedipiin ja enalapriil. Kandesartaantsileksetiilil ei ole täheldatud ühtegi kliinilise tähtsusega
koostoimet teiste ravimitega.
Toit ei mõjuta kandesartaani biosaadavust.

Liitiumi samaaegsel manustamisel AKE inhibiitorite või hüdroklorotiasiidiga on täheldatud liitiumi
seerumikontsentratsiooni ja toksilisuse pöörduvat suurenemist. Sarnane toime võib ilmneda ka
angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamisel ning nende preparaatide koosmanustamisel on
soovitav liitiumi sisaldust seerumis hoolikalt jälgida. 

Angiotensiin II retseptori antagonistide ja mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (nt selektiivsed
COX-2 inhibiitorid, atsetüülsalitsüülhape (>3 g/p) ja mitteselektiivsed mittesteroidsed
põletikuvastased ravimid) samaaegsel manustamisel võib ilmneda vererõhku langetava toime
nõrgenemine. Sarnaselt AKE inhibiitoritele võib angiotensiin II retseptori antagonistide ja
mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite samaaegne kasutamine suurendada neerupuudulikkuse,
sealhulgas võimaliku ägeda neerupuudulikkuse riski, samuti tõsta kaaliumi taset seerumis, eriti
eelnevalt langenud neerutalitlusega patsientidel. Nende ravimite omavahelisel kombineerimisel tuleb
olla ettevaatlik, eriti vanemaealiste patsientide korral. Patsiendid peavad tarbima piisavalt vedelikku.

Kombineeritud ravi alustamisel ning perioodiliselt ravi jooksul on vajalik jälgida neerufunktsiooni. Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid vähendavad hüdroklorotiasiidi diureetilist, natriureetilist ja antihüpertensiivset toimet.
Hüdroklorotiasiidiga seotud koostoimed
Hüdroklorotiasiidi kaaliumi väljutavat toimet võivad võimendada teised kaaliumikao ja hüpokaleemiaga seostatavad ravimid (nt teised kaaliumi väljutavad diureetikumid, lahtistid, amfoteritsiin, karbenoksoloon, penitsilliin G naatrium, salitsüülhappe derivaadid). Lähtudes teiste reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite kasutamise kogemustest võib Prescanden HCT manustamine koos kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide või soolaasendajatega või teiste seerumi kaaliumitaset tõsta võivate ravimitega (nt hepariinnaatrium) põhjustada seerumi kaaliumisisalduse tõusu. 
Diureetikumide põhjustatud hüpokaleemia ja hüpomagneseemia suurendavad digitaalise glükosiidide ja antiarütmikumide võimalikku kardiotoksilist toimet. Prescanden HCT koosmanustamisel nende preparaatidega tuleb regulaarselt jälgida seerumi kaaliumisisaldust.
Kolestipool ja kolestüramiin vähendavad hüdroklorotiasiidi imendumist.
Hüdroklorotiasiid võib tugevdada mittedepolariseerivate lihasrelaksantide (nt tubokurariin) toimet.
Tiasiiddiureetikumid võivad kaltsiumi eritumise vähendamisega suurendada kaltsiumi sisaldust seerumis. Kaltsiumi preparaatide või D-vitamiini manustamise vajaduse tekkides tuleb jälgida kaltsiumi taset seerumis ning vastavalt annust korrigeerida.
Tiasiidid võivad suurendada beetablokaatorite ja diasoksiidi hüperglükeemilist toimet.
Antikoliinergilised ained (nt atropiin, biperidiin) võivad suurendada tiasiiddiureetikumide biosaadavust seedeelundkonna motoorika ja tühjenemise aeglustamise kaudu. 
Tiasiid võib suurendada amantadiini kõrvaltoimete tekkeohtu.
Tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste ravimite (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat) renaalset ekskretsiooni ning tugevdada nende müelosupressiivset toimet.
Ravi tiasiiddiureetikumiga võib vähendada glükoositaluvust. Vajalikuks võib osutuda antidiabeetiliste ravimite, sh insuliini annuse korrigeerimine.
Hüdroklorotiasiid võib vähendada arteriaalset reaktsiooni vererõhku tõstvatele amiinidele (nt adrenaliin), kuid ei lõpeta nende vererõhku tõstvat toimet.
Hüdroklorotiasiid võib suurendada ägeda neerupuudulikkuse tekkeriski, seda eriti suurte annuste joodisisaldava kontrastaine manustamise korral.
Hüdroklorotiasiidi ja toidu vahel ei ole täheldatud kliinilise tähtsusega koostoimet.

4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
AIIRA-de kasutamine ei ole soovitatav raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). AIIRA-de kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogilised andmed seoses teratogeensuse riskiga pärast kokkupuudet AKE inhibiitoritega raseduse esimesel trimestril ei ole olnud lõplikud, siiski ei saa välistada väikest riski tõusu. Kuigi puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed riski kohta angiotensiin II retseptori inhibiitoritega (AIIRAd), võivad selle ravimiklassi puhul olla sarnased riskid. Kui jätkuvat ARB ravi ei peeta äärmiselt vajalikuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, millel on raseduse ajal kasutamiseks kindlakstehtud ohutusprofiil. Raseduse kindlaks tegemisel tuleb ravi AIIRA-ga kohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivset ravi.
On teada, et kokkupuude AIIRA-ga raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab fetotoksilisust (vähenenud neerufunktsioon, oliogohüdramnion, kolju luustumise peetus) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt ka lõik 5.3).
Kui kokkupuude AIIRA-ga on toimunud raseduse teisel trimestril, on soovitatav teha neerufunktsiooni ja kolju ultraheliuuring.
Lapsi, kelle emad on võtnud AIIRA-d, tuleb tähelepanelikult jälgida hüpotensiooni suhtes (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).
Kogemus hüdroklorotiasiidi kasutamise kohta raseduse ajal (eriti raseduse esimesel trimestril) on piiratud. Loomkatsed on mitteküllaldased. Hüdroklorotiasiid läbib platsenta. Põhinedes farmakoloogilisele toimemehhanismile võib hüdroklorotiasiidi kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril ohustada fetoplantsentaalset perfusiooni ning põhjustada fetaalseid ja neonataalseid toimeid nagu ikterus, elektrolüütide tasakaalu häired ja trombotsütopeenia. Ilma kasutoova efektita haiguse kulule ei tohi plasmamahu vähenemise ja platsentaalse hüpoperfusiooni riski tõttu hüdroklorotiasiidi kasutada rasedusaegsete tursete ja hüpertensiooni ning preeklampsia ravis. Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada essentsiaalse hüpertensiooni ravis rasedatel naistel välja arvatud harvadel juhtudel, kus teisi ravimeid ei saa kasutada.
Imetamine
Kandesartaantsileksetiil Et Prescanden HCT kasutamise kohta imetamise ajal andmed puuduvad, ei soovitata Prescanden HCT kasutada ja eelistada tuleb alternatiivset ravimit, millel on kindlaks tehtud imetamiseaegne ohutusprofiil, eelkõige vastsündinud või enneaegsete imikute puhul.
Hüdroklorotiasiid Hüdroklorotiasiid eritub inimestel väikestes kogustes rinnapiima. Suurtes annustes tiasiidid võivad rohket diureesi põhjustades pärssida piima produktsiooni. Prescanden HCT ei soovitata imetamise ajal kasutada. Kui Prescanden HCT rinnaga toitmise ajal kasutatakse, tuleb annused hoida võimalikult väiksena.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Farmakodünaamilistest omadustest lähtuvalt ei peaks Prescanden HCT autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet mõjutama. Autojuhtimisel või masinate käsitsemisel tuleks siiski arvestada, et hüpertensiooni ravi ajal võib tekkida pearinglus või väsimus.

4.8 Kõrvaltoimed
Alljärgnevalt loetletud kõrvaltoimete sagedused on määratletud, kasutades järgmist jaotust: 
Väga sage (≥1/10)
Sage (≥1/100 kuni <1/10)
Aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100)
Harv (≥1/10 000 kuni <1/1 000)
Väga harv (<1/10 000)
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
Kontrollitud kliinilistes uuringutes olid kõrvaltoimed ravi katkestamise põhjuseks
kandesartaantsileksetiili/hüdroklorotiasiidi (3,3%) kui platseebo (2,7%) rühmas sarnase sagedusega. 

Kliiniliste uuringute andmete analüüsimisel kirjeldati tuginedes kandesartaantsileksetiili/hüdroklorotiasiidi kasutamisel ilmnenud kõrvaltoimetele kandesartaantsileksetiili/hüdroklorotiasiidi kasutamisel järgmisi kõrvaltoimeid, mille tekkesagedus oli vähemalt 1% suurem platseeborühmas ilmnenud kõrvaltoimetest:
Organsüsteemi klass  Sagedus  Kõrvaltoime 
Närvisüsteemi häired  Sage  Pearinglus/vertiigo 

Turustamisjärgselt on kandesartaantsileksetiili kasutamisel kirjeldatud järgmisi kõrvaltoimeid: 
Organsüsteemi klass  Sagedus  Kõrvaltoime 
Vere-ja lümfisüsteemi häired  Väga harv  Leukopeenia, neutropeenia ja agranulotsütoos 
Ainevahetus- ja toitumishäired  Väga harv  Hüperkaleemia, hüponatreemia 
Närvisüsteemi häired  Väga harv  Pearinglus, peavalu 
Seedetrakti häired  Väga harv  Iiveldus 
Maksa- ja sapiteede häired  Väga harv  Maksaensüümide taseme kõrgenemine, 
maksatalitluse häired või hepatiit 
Naha- ja nahaaluskoe  Väga harv  Angioödeem, lööve, urtikaaria, sügelemine 
kahjustused 
Lihas-skeleti, sidekoe ja luude  Väga harv  Seljavalu, liigesevalu, lihasevalu 
kahjustused 
Neeru- ja kuseteede häired  Väga harv  Neerukahjustus, k.a neerupuudulikkus 
eelsoodumusega patsientidel (vt lõik 4.4). 

Hüdroklorotiasiidi monoteraapia korral, tavaliselt annuste ≥25 mg manustamisel, on täheldatud alljärgnevaid kõrvaltoimeid: 
Organsüsteemi klass  Sagedus  Kõrvaltoime 
Vere-ja lümfisüsteemi häired  Harv  Leukopeenia, neutropeenia/agranulotsütoos, trombotsütopeenia, aplastiline aneemia, luuüdi depressioon, hemolüütiline aneemia 
Immuunsüsteemi häired  Harv  Anafülaktilised reaktsioonid 
Ainevahetus- ja toitumishäired  Sage  Hüperglükeemia, hüperurikeemia, elektrolüütide tasakaalu häired (sh hüponatreemia ja hüpokaleemia) 
Psühhiaatrilised häired  Harv  Unehäired, depressioon, rahutus 
Närvisüsteemi häired  Sage  Pearinglus, vertiigo 
Harv  Paresteesia 
Silma kahjustused  Harv  Lühiajaline nägemise ähmastumine 
Südame häired  Harv  Südame rütmihäired 
Vaskulaarsed häired  Aeg-ajalt  Posturaalne hüpotensioon 
Harv  Nekrotiseeruv angiit (vaskuliit, naha vaskuliit) 
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired  Harv  Respiratoorne distress (sh pneumoniit ja kopsuturse) 
Seedetrakti häired  Aeg-ajalt  Isu kaotus, mao ärritus, kõhulahtisus, kõhukinnisus 
Harv  Pankreatiit 
Maksa- ja sapiteede häired  Harv  Kollatõbi (intrahepaatiline kolestaatiline kollatõbi) 
Naha- ja nahaaluskoe kahjustused  Aeg-ajalt  Lööve, urtikaaria, fotosensitiivsed reaktsioonid 
Harv  Toksiline epidermaalne nekrolüüs, naha erütematoosse luupuse sarnased reaktsioonid, naha erütematoosse luupuse reaktivatsioon 
Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused  Harv  Lihaste spasmid 

Neeru- ja kuseteede häired  Sage  Glükosuuria 
Harv  Neerude talitlushäired ja interstitsiaalne nefriit
Üldised häired ja  Sage  Nõrkus 
manustamiskoha reaktsioonid  Harv  Palavik 
Uuringud  Sage  Kolesterooli ja triglütseriidide taseme tõus 
Harv  BUN-i ja kreatiniini taseme tõus seerumis 

Muutused laboratoorsetes näitajates
Seerumi kusihappe, suhkru ning ALAT (S-GPT) sisalduse tõusu leiti kõrvaltoimetena kandesartaantsileksetiili/hüdroklorotiasiidi puhul pisut enam (vastavalt 1,1%, 1,0% ja 0,9%) kui platseebo korral (vastavalt 0,4%, 0,2% ja 0%). Üksikutel kandesartaantsileksetiili/hüdroklorotiasiidi saavatel patsientidel on täheldatud vähest hemoglobiinisisalduse langust ning seerumi ASAT (S-GOT) sisalduse tõusu. Täheldatud on kreatiniini, uurea ja kaaliumi taseme tõusu ning naatriumi taseme vähenemist. 

4.9 Üleannustamine
Sümptomid
Farmakoloogilistele omadustele põhinedes on kandesartaantsileksetiili üleannustamise peamiseks
tunnuseks tõenäoliselt sümptomaatiline hüpotensioon ja pearinglus. Üksikutel üleannustamise juhtudel
(kuni 672 mg kandesartaantsileksetiili) kulges patsiendi taastumine tüsistusteta. 
Hüdroklorotiasiidi üleannustamise peamiseks tunnuseks on äge vedeliku ja elektrolüütide kaotus.
Samuti võivad esineda järgmised sümptomid: pearinglus, hüpotensioon, janu, tahhükardia,
ventrikulaarsed rütmihäired, unisus/teadvushäired ning lihaskrambid.

Ravi
Prescanden HCT üleannustamise ravi kohta spetsiifilised andmed puuduvad. Siiski soovitatakse üleannustamise korral rakendada järgmisi meetmeid.  Vajadusel tuleb esile kutsuda oksendamine või teha maoloputus. Sümptomaatilise hüpotensiooni ilmnemisel tuleb rakendada sümptomaatilist ravi ning jälgida elutähtsaid funktsioone. Patsient tuleb asetada selili, jalad kõrgemale tõstetud. Kui sellest ei piisa, tuleb isotoonilise naatriumkloriidilahuse infusiooni abil plasmamahtu suurendada. Tuleb kontrollida ning vajadusel korrigeerida seerumi elektrolüütide ja happe-aluse tasakaalu. Kui eelpool toodud meetmetest ei piisa, võib manustada sümpatomimeetilisi ravimeid.  Kandesartaani ei saa organismist hemodialüüsiga eemaldada. Ei ole teada, millisel määral on hüdroklorotiasiid hemodialüüsiga eemaldatav. 

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Angiotensiin II antagonistid ja diureetikumid ATC kood: C09DA06
Angiotensiin II on reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemis toimiv primaarne vasoaktiivne hormoon, mis osaleb hüpertensiooni ja teiste kardiovaskulaarsete häirete patofüsioloogias. Samuti osaleb ta organite hüpertroofia ja sihtorgani kahjustuste tekkes. Angiotensiin II peamised füsioloogilised toimed, nagu vasokonstriktsioon, aldosterooni stimulatsioon, soola ja vee homöostaasi regulatsioon ja raku kasvu stimulatsioon, on vahendatud 1 tüüpi (AT1) retseptorite kaudu. Kandesartaantsileksetiil on eelravim, mis muutub seedeelundkonnas imendumise käigus estri hüdrolüüsi teel kiirelt aktiivseks ühendiks kandesartaaniks. Kandesartaan on AT1-retseptorite suhtes selektiivne angiotensiin II retseptori antagonist, mis seondub retseptoriga tugevalt ning dissotsieerub nõrgalt. Agonistlik toime puudub. 
Kandesartaan ei mõjuta AKE-t ega teisi ensüümsüsteeme, mida tavaliselt seostatakse AKE inhibiitorite kasutamisega. Kuna puudub toime kiniinide lagundamisele ning teiste ainete, nt substants P ainevahetusele, ei ole angiotensiin II retseptori antagonistide seostamine köhaga tõenäoline. Kontrollitud kliinilistes uuringutes, kus võrreldi kandesartaantsileksetiili ja AKE inhibiitoreid, oli köha tekkesagedus madalam kandesartaantsileksetiili saanud patsientide seas. Kandesartaan ei seondu ega blokeeri teisi kardiovaskulaarsüsteemi regulatsioonis olulisi hormoonretseptoreid ega ioonikanaleid. Antagonism AT1-retseptorile väljendub annusest sõltuva plasma reniini, angiotensiin I ja angiotensiin II sisalduse tõusu ning plasma aldosterooni kontsentratsiooni langusena.  Randomiseeritud kliinilises uuringus kergekujulise või mõõduka hüpertensiooniga 4937 eaka patsiendiga (vanus 70…89 aastat, neist 80-aastased ja vanemad 21%) manustati kandesartaantsileksetiili annuses 8…16 mg (keskmine annus 12 mg) 1 kord ööpäevas keskmiselt 3,7 aasta vältel ning uuriti haigestumust ja suremust (Study on Cognition and Prognosis in the Elderly). Patsiendid said kandesartaani või platseebot lisaks tavapärasele antihüpertensiivsele ravimile. Vererõhk langes kandesartaani grupis algtasemelt 166/90 tasemele 145/80 mmHg ja kontrollgrupis algtasemelt 167/90 tasemeni 149/82 mmHg. Puudus statistiliselt oluline erinevus esmase lõpptulemuse ja tõsiste kardiovaskulaarsete juhtumite (kardiovaskulaarne suremus, mittefataalne insult ja mittefataalne müokardi infarkt) osas. Kandesartaani grupis oli 1000 patsiendiaasta kohta 26,7 juhtumit ning kontrollgrupis 30,0 juhtumit (suhteline risk 0,89, 95% CI 0,75 kuni 1,06; p=0,19).  Hüdroklorotiasiid pärsib naatriumi aktiivset tagasiimendumist peamiselt distaalsetes neerutuubulites ning suurendab naatriumi, kloriidi ja vee eritumist. Kaaliumi ja magneesiumi eritumine neerude kaudu suureneb annusest sõltuvalt ning samal ajal suureneb kaltsiumi tagasiimendumine. Hüdroklorotiasiid vähendab plasma ja ekstratsellulaarse vedeliku mahtu ning vähendab südame väljutusmahtu ja vererõhku. Pikaajalise ravi korral aitab perifeerse vastupanu vähenemine vererõhku langetada.  Suuremahulised kliinilised uuringud on näidanud, et pikaajaline ravi hüdroklorotiasiidiga vähendab kardiovaskulaarset haigestumust ja suremust.  Kandesartaani ja hüdroklorotiasiidi antihüpertensiivsed toimed on aditiivsed.  Kõrgenenud vererõhuga haigetel kutsub Prescanden HCT esile tõhusa ja pikaajalise arteriaalse vererõhu alanemise ilma reflektoorse südame löögisageduse suurenemiseta. Tõsist või ülemäärast esimesele annusele järgnevat hüpotensiooni ega ravi lõpetamisele järgnevat vererõhu tõusu ei täheldatud. Prescanden HCT üksikannuse manustamise järel ilmneb antihüpertensiivne toime tavaliselt 2 tunni jooksul. Pideva ravi korral saavutatakse enamus vererõhu langusest 4 nädala jooksul ning see püsib pikaajalise ravi vältel. Üks kord ööpäevas manustatud Prescanden HCT tagab tõhusa ja sujuva vererõhu languse 24 tunni vältel ning vererõhkude erinevus ravimi maksimaalse toime ajal ja vahetult enne uue annuse manustamist on väike. Topeltpimedas randomiseeritud uuringus alandas üks kord ööpäevas manustatud Prescanden HCT vererõhku märksa paremini ning suuremal hulgal patsientidel kui kasutuselolev sarnane fikseeritud kombinatsioonravim, mis sisaldab angiotensiin II retseptori antagonisti ja hüdroklorotiasiidi. Topeltpimedates randomiseeritud uuringutes oli kandesartaantsileksetiili/hüdroklorotiasiidi kasutamisel kõrvaltoimete (eriti köha) tekkesagedus ravi ajal madalam, kui AKE inhibiitorite ja hüdroklorotiasiidi kombinatsioonide kasutamisel.  Kandesartaantsileksetiili/hüdroklorotiasiidi toime tõhusus ei sõltu patsientide east ega soost.  Hetkel puuduvad andmed kandesartaantsileksetiili/hüdroklorotiasiidi kasutamise kohta patsientidel, kellel esineb neerukahjustus/nefropaatia, alanenud vasaku vatsakese funktsioon/kongestiivne südamepuudulikkus ja müokardiinfarkti järgne seisund.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine ja jaotumine
Kandesartaantsileksetiil
Pärast suukaudset manustamist konverteerub kandesartaantsileksetiil aktiivseks ühendiks kandesartaaniks. Pärast kandesartaantsileksetiili lahuse suukaudset manustamist on kandesartaani absoluutne biosaadavus 40%. Kandesartaantsileksetiili tableti suhteline biosaadavus võrreldes sama ravimi suukaudse lahusega on umbes 34% ning see muutub väga vähe. Keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax) saabub 3…4 tundi pärast tableti manustamist. Kandesartaani plasmakontsentratsioon suureneb lineaarselt koos annuse suurendamisega raviannustes. Kandesartaani farmakokineetikas ei ole täheldatud soost tingitud erinevusi. Toit ei mõjuta oluliselt kandesartaani seerumi kontsentratsioonikõvera (AUC) alust piirkonda. 
Kandesartaan seondub tugevalt plasmavalkudega (üle 99%). Kandesartaani ilmne jaotusruumala on 0,1 l/kg.
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiid imendub seedetraktist kiiresti ning tema absoluutne biosaadavus on umbes 70%.
Samaaegne toidu manustamine suurendab imendumist umbes 15% võrra. Biosaadavus võib väheneda
südamepuudulikkusega ja väljendunud tursetega haigetel. 
Hüdroklorotiasiid seondub plasmavalkudega umbes 60% ulatuses. Ilmne jaotusruumala on umbes 0,8
l/kg.

Metabolism ja eritumine
Kandesartaantsileksetiil
Kandesartaan eritub peamiselt muutumatul kujul uriini ja sapiga ning ainult vähesel määral metaboliseerub maksas (CYP2C9). Olemasolevad koostoime uuringud ei näidanud ravimi toimet CYP2C9-le ja CYP3A4-le. Põhinedes in vitro andmetele ei ole in vivo oodata koosmõju ravimitega, mille metabolism sõltub tsütokroom P450 isoensüümidest CYP1A2, CYP2A6, CYP2C9, CYP2C19, CYP2D6, CYP2E1 või CYP3A4. Kandesartaani lõplik poolväärtusaeg (t1/2) on ligikaudu 9 tundi. Kandesartaan ei kumuleeru mitmekordse annustamise tagajärjel. Kandesartaani poolväärtusaeg (ligikaudu 9 tundi) jääb kandesartaantsileksetiili kombineerimisel hüdroklorotiasiidiga muutumatuks. Samaaegsel manustamisel hüdroklorotiasiidiga suureneb kandesartaani AUC (15…18%) ja Cmax (23…24%). Sellel ei ole kliinilist tähtsust. Enne ravimile Prescanden HCT üleminekut on soovitav kohandada ravimi üksikkomponentide annuseid (vt lõik 4.2). Kombinatsioonravimi mitmekordne manustamine ei põhjusta monoteraapiaga võrreldes kandesartaani kumuleerumist.  Kandesartaani üldine plasmakliirens on umbes 0,37 ml/min/kg ning renaalne kliirens umbes 0,19 ml/min/kg. Kandesartaani eritumine neerudes toimub nii glomerulaarfiltratsiooni kui aktiivse tubulaarse sekretsiooni kaudu. Pärast 14C-märgistatud kandesartaantsileksetiili suukaudset manustamist eritub uriiniga umbes 26% annusest kandesartaanina ja 7% inaktiivse metaboliidina ning väljaheites umbes 56% annusest on tuvastatav kandesartaanina ja 10% inaktiivse metaboliidina. 
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru ning eritub peaaegu täielikult muutumatul kujul glomerulaarfiltratsiooni ja aktiivse tubulaarse sekretsiooni kaudu. Hüdroklorotiasiidi lõplik t1/2 on ligikaudu 8 tundi. Umbes 70% suukaudsest annusest eritub uriiniga 48 tunni jooksul. Hüdroklorotiasiidi poolväärtusaeg (ligikaudu 8 tundi) jääb hüdroklorotiasiidi kombineerimisel kandesartaantsileksetiiliga muutumatuks. Kombinatsioonravimi mitmekordne manustamine ei põhjusta monoteraapiaga võrreldes hüdroklorotiasiidi kumuleerumist. 
Farmakokineetika patsientide erigruppidel
Kandesartaantsileksetiil
Eakatel patsientidel (üle 65-aastased) suureneb noorematega võrreldes kandesartaani Cmax ja AUC vastavalt umbes 50% ja 80% võrra. Vererõhu muutus ja kõrvaltoimete tekkesagedus Prescanden HCT manustamise järgselt on noortel ja eakatel patsientidel sarnane (vt lõik 4.2).  Kerge või mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel suurenesid korduva manustamise korral kandesartaani Cmax ja AUC vastavalt ligikaudu 50% ja 70%, kuid lõplik t1/2 võrreldes normaalse neerutalitlusega patsientidega ei muutunud. Vastavad muutused raske neerupuudulikkusega patsientidel olid vastavalt 50% ja 110%. Raske neerupuudulikkusega patsientidel oli kandesartaani lõplik t1/2 ligikaudu kaks korda pikem. Hemodialüüsi saavate patsientide farmakokineetika sarnanes raske neerupuudulikkusega haigete omale.  Kerge kuni mõõduka maksatalitlushäirega patsientidel suurenes kandesartaani AUC 23% võrra. 
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiidi lõplik t1/2 pikeneb neerutalitlushäirega haigetel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Võrreldes toimeainetega eraldi puudusid kombinatsioonravis kvalitatiivselt uued toksilised toimed. Prekliinilistes ohutusuuringutes avaldasid kandesartaani suured annused toimet hiirte, rottide, koerte ja ahvide neerudele ning erütrotsüütidega seotud parameetritele. Kandesartaan põhjustas punaverenäitajate langust (erütrotsüütide arvu vähenemist, hemoglobiinisisalduse ja hematokriti langust). Toimed neerudele (nagu neerutuubulite regeneratsioon, dilatatsioon ja basofiilsus; plasma uurea ja kreatiniini sisalduse tõus) võivad olla teisesed ning põhjustatud kandesartaani vererõhku langetavast toimest, mis põhjustab neerude perfusiooni häire. Hüdroklorotiasiidi lisamine suurendab kandesartaani nefrotoksilisust. Kandesartaan võib põhjustada ka jukstaglomerulaarrakkude hüperplaasiat/hüpertroofiat. Need muutused on oletatavalt põhjustatud kandesartaani farmakoloogilisest toimest ning on vähese kliinilise tähtsusega.  Kandesartaani kasutamisel on raseduse hilises järgus täheldatud fetotoksilisust.  Uuringutes rottide, hiirte ja küülikutega ei mõjutanud hüdroklorotiasiidi lisamine oluliselt loote lõplikku arengut (vt lõik 4.6 Rasedus ja imetamine).  Nii kandesartaan kui hüdroklorotiasiid avaldasid väga kõrgetes kontsentratsioonides/annustes genotoksilist toimet. In vivo ja in vitro genotoksilisuse uuringutes leiti, et tõenäoliselt kandesartaanil ja hüdroklorotiasiidil kliinilise kasutamise tingimustes mutageenseid või klastogeenseid toimeid ei ole.  Samuti pole tõendeid kummagi toimeaine kartsinogeensuse kohta.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Laktoosmonohüdraat Maisitärklis Povidoon K-30 Karrageen Kroskarmelloosnaatrium Magneesiumstearaat Punane raudoksiid (E 172) Kollane raudoksiid (E 172)

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat

HDPE pudelid:
Pärast esmast avamist kasutada 3 kuu jooksul


6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25 °C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Al/Al blisterpakend niiskusevastase ainega: 7, 10, 14, 20, 21, 28, 30, 50, 56, 60, 84, 90, 98, 100
tabletti.
Al/Al perforeeritud ühikannuse blisterpakend niiskusevastase ainega: 50 x 1 tabletti.
HDPE pudel koos PP korgi ja niiskusvastase ainega: 7, 14, 21, 28, 56, 84, 98, 100, 250 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.


6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitsemiseks
Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Sandoz d.d. Verosvskova 57 SI-1000 Ljubljana Sloveenia

8. MÜÜGILOA NUMBER

683410

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

21.04.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud aprillis 2010.