Recoxa 10 mg

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Recoxa 10 mg/ml, süstelahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Süstelahuse 1 ml sisaldab 10 mg meloksikaami.
1 ampull – 1,5 ml, sisaldab 15 mg meloksikaami, enool-soolana, mis lisatakse in situ tootmisprotsessi ajal. INN: Meloxicamum
Abiained: Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) annuse kohta, see tähendab on põhimõtteliselt “naatriumivaba”.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus.
Selge kollane kuni rohekas lahus ilma nähtavate osakesteta, pH 8,4…9,2.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi ägenemise lühiajaline sümptomaatiline ravi, kui meloksikaami suukaudne või rektaalne ravi ei ole võimalik.
Osteoartroosi ägenemise lühiajaline sümptomaatiline ravi. 


4.2 Annustamine ja manustamisviis
Intramuskulaarne. 
Üks 15 mg süste üks kord päevas.

Ööpäevas manustatava meloksikaami koguannus ei tohi ületada 15 mg.

Parenteraalset ravimvormi kasutust peaks piirama ühekordse manustamisega ravi alguses. Hästi
põhjendatud juhtudel tohib ravi maksimaalne pikkus olla 2…3 päeva (nt kui suukaudne või rektaalne
manustamine ei ole kohane).

Patsientide erigrupid

Eakad ja patsiendid, kellel on eelnev risk kõrvaltoimete tekkimiseks (vt lõik 5.2)
Soovitatav algannus eakatel on 7,5 mg ööpäevas (pool ampulli).
Patsiendid, kellel on eelnev risk kõrvaltoimete tekkimiseks võiksid alustada annusega 7,5 mg
ööpäevas (vt lõik 4.4).

Neerufunktsiooni häiretega patsiendid (vt lõik 5.2)
Raske neerupuudulikkusega dialüüsravil olevatel patsientidel ei tohi ööpäevane annus ületada 7,5 mg (pool ampulli).
Kerge või keskmise raskusega neerufunktsiooni häire korral (nt patsiendid kreatiniini kliirensiga enam
kui 25 ml/min) ei ole annuse vähendamine vajalik.
Raske neerupuudulikkusega patsientidele on ravi meloksikaamiga vastunäidustatud, vt lõik 4.3.

Maksafunktsiooni häiretega patsiendid (vt lõik 5.2)
Kerge või keskmise raskusega maksafunktsiooni häire korral ei ole annuse vähendamine vajalik. (Raske maksapuudulikkusega patsientide ravi kohta - vt lõik 4.3).
Lapsed
Alla 18-aastastel lastel ja noorukitel ei ole meloksikaami efektiivust ja ohutust tõestatud. 

Manustamisviis
Süst tuleb teha aeglaselt ja sügavale tuharalihasesse (ülemisse välimisse veerandikku). Tuleb järgida
aseptika nõudeid. Korduva manustamise vajadusel vahetage süstitavaid tuhara pooli. Enne süstima
hakkamist tuleb alati kontrollida, ega nõel pole veeni sattunud. 
Kui süstimise ajal tekib tugev valu, tuleb manustamise koheselt peatada. 
Puusa endoproteesiga patsientidel tuleb süstimiseks kasutada tuhara teist poolt.


4.3 Vastunäidustused
-Ülitundlikkus meloksikaami või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes või ülitndlikkus mõne sarnase toimega ravimi suhtes, nt MSPVA grupi ravimid, atsetüülsalitsüülhape. -Recoxa süstelahust ei tohi kasutada haigetel, kellel atsetüülsalitsüülhape või teised mittesteroidsed põletikuvastased ravimid põhjustavad astmahooge, nina polüpoosi, angioödeemi või urtikaariat. -Hemostaatilised häired või samaegne ravi antikoagulantidega (vastunäidustus on seotud parenteraalse manustamisviisiga); -Anamneesis MSPVA-te varasema kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon. -Äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat haavandumise või verejooksu juhtu). -Hiljutine peaaju-veresoonkonna verejooks või tuvastatud süsteemsed veritsushäired -Raske maksapuudulikkus -Raske neerupuudulikkus, kui patsient ei saa dialüüsravi. -Raske ravile allumatu südamepuudulikkus -Raseduse kolmas trimester (vt lõik 4.6);

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel 
Recoxa süstelahuse kasutamise ajal peab vältima teiste MSPVA-de sh selektiivsete tsüklooksügenaas2 inhibiitorite kasutamist.
Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades sümptomite kontrolli alla saamiseks minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul (vt lõik 4.2. ja allpool Seedetrakti riskid ja Kardiovaskulaarsed riskid).
Eakad Eakatel on MSPVA-te kasutamisest tingitud kõrvaltoimete (eriti seedetrakti verejooks ja perforatsioon, mis võib lõppeda letaalselt) esinemissagedus kõrgem (vt lõik 4.2).
Seedetrakti verejooks, haavandumine või perforatsioon Potentsiaalselt letaalset seedetrakti verejooksu, haavandumist või perforatsiooni on teatatud kõikide MVPVA-de kasutamisega ravi mistahes ajahetkel kas hoiatavate sümptomitega või ilma ning tõsiste seedetrakti sümptomite anamneesiga või ilma.
Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni risk on kõrgem MSPVA-de annuse
suurendamisega, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on komplitseerunud verejooksu
või perforatsiooniga (vt lõik 4.3) ning vanuritel. Nendel patsientidel peab ravi alustama võimalusel
väikseima annusega. 
Sellistel patsientidel, samuti neil, kes kasutavad väikses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi
seedetrakti kahjustuste riski suurendavaid ravimeid (vt allpool ja lõik 4.5) tuleb kaaluda
kombinatsioonravi protektiivsete ainetega (sh misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mistahes ebatavalisest
seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.

Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja verejooksu
riski suurendavaid ravimeid, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nt varfariin),
selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid nagu
atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5). 
Kui ravi ajal Recoxa’ga tekib seedetrakti verejooks või haavandumine, tuleb ravi lõpetada. 

MSPVA-sid tuleb ettevaatusega kasutada seedetrakti haiguse anamneesiga (haavandiline koliit, Crohni tõbi) patsientidel, kuna MSPVA-d võivad põhjustada nende haiguste ägenemist (vt lõik 4.8).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid
Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis MSPVA-de kasutamisega seotud hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus vedeliku
retentsiooni ja tursetega.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSPVA-de kasutamine (eriti suurtes annustes ja pika-ajaliselt) võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt ja insult) vähese kõrgenenud riskiga. Puuduvad piisavad andmed, et seda riski ka meloksikaami puhul välistada.
Mitteravitud hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel tohib meloksikaami kasutada ainult pärast põhjalikku kaalutlust. Kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktoritega (sh hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel tohib pika-ajalist ravi alustada pärast põhjalikku kaalutlust.

MSPVA-d inhibeerivad renaalse prostaglandiini sünteesi, mis mängib olulist rolli renaalse perfusiooni säilitamisel. MSPVA-d võivad tekitada vähenenud veremahu ja renaalse verevooluga patsientidel neerufunktsiooni dekompensatsiooni. Tavaliselt (pärast nende ravimite ärajätmist) taastub pärsitud neerufunktsioon ravieelsetele väärtustele. Sellisel juhul kuuluvad riskirühma dehüdreeritud, südame paispuudulikkusega, maksatsirroosiga, nefrootilise sündroomiga ja neeruhaigustega patsiendid, diureetikum-ravil olevad või ulatusliku kirurgilise operatsiooni läbinud indutseeritud hüpovoleemilised patsiendid. Teatatud on ka vastastikusest toimest diureetikumide poolt tekitatud natriureetilise toimega. Ravi alguses tuleb nendel patsientidel jälgida diureesi ja neerufunktsiooni. Harva võivad MSPVA-d tekitada interstitsiaalset nefriiti, glomerulonefriiti, neerusäsi nekroosi või nefrootilist sündroomi. Dialüüsil olevatel lõpp-staadiumis neerupuudulikkusega haigetel ei tohi Recoxa süstelahuse annus ületada 7,5 mg.

MSPVA-de kasutamisel on väga harva tekkinud tõsised nahakahjustused, milledest mõned võivad lõppeda surmaga, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Suurim risk nahareaktsioonide tekkeks on varases ravijärgus: enamusel juhtudest tekib reaktsioon ravi esimesel kuul. Recoxa manustamine tuleb katkestada kohe, kui ilmneb nahalööve, limaskesta kahjustused või mõni muu ülitundlikkuse sümptom.
Sarnaselt teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete kasutamisele võivad vahel tõusta
transaminaaside aktiivsus seerumis ja teised maksafunktsiooni näitajad. Enamusel juhtudel on need
tõusud üle normi piiri olnud väikesed ja mööduvad. Kui need muutused on märkimisväärsed või
püsivad, tuleb meloksikaamravi (Recoxa) lõpetada ja teostada maksa järelkontroll. Kliiniliselt stabiilse
maksatsirroosi korral ei ole annuse vähendamine vajalik.

Raskes üldseisundis patsientidel võivad kõrvaltoimed enam avalduda, mistõttu neid tuleb hoolikamalt jälgida.
Nagu teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete puhul, tuleb olla ettevaatlik eakate patsientide ravimisel, sest neil esineb sagedamini neeru-, maksa- ja südamepuudulikkust.

Meloksikaam võib varjata kaasuva infektsiooni sümptomeid.
Meloksikaami kasutamine võib kahjustada fertiilsust, mistõttu seda ravimit ei soovitata kasutada naistel, kes soovivad rasestuda. Seega naistel, kel esineb häireid seoses rasestumisega või kel teostatakse viljatuse uuringuid, tuleb arvestada meloksikaam-ravi lõpetamise vajadusega.

Kui soovitatud päevaannustega ei saavutada vajalikku terapeutilist efekti, ei tohi annust suurendada.
Kui patsiendi seisund ei parane mitme päeva jooksul, tuleb ravi vajadus ümber hinnata.


4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed 
Farmakodünaamilised koostoimed:
Teised MSPVA-d, k.a salitsülaadid (salitsüülhape ≥ 3g/päevas):
Teised MSPVA grupi ravimid suurtes annustes: samaaegset manustamist ei soovitata, kuna MSPVA-d võivad sünergistliku toime kaudu suurendada seedetrakti haavandite ja verejooksu ohtu. Meloksikaami ei soovitata teiste MSPVA-dega samaaegselt kasutada (vt lõik 4.4).

Diureetikumid:
MSPVA-d võivad dehüdreeritud haigetel suurendada ägeda neerupuudulikkuse tekke riski. Diureetikume ja Recoxa süstelahust samaaegselt saavad haiged peavad piisavalt vedelikku tarvitama ning enne ravi alustamist tuleb neil kontrollida neerufunktsiooni näitajaid (vt lõik 4.4).
Trombolüütikumid ja trombotsüütide agregatsiooni pärssivad ained 
-Antikoagulandid - MSPVA-d võivad suurendada antikoagulantide (näiteks varfariin) toimet (vt lõik 4.4).
-Trombotsüütide agregatsiooni pärssivad ained ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRId): suurenenud risk seedetrakti verejooksudele (vt lõik 4.4).

Seoses trombotsüütide funktsiooni langusega on risk seedetrakti verejooksudeks koos seedetrakti limaskesta kahjustusega. 
Suukaudsed antikoagulandid, tiklopidiin, parenteraalne hepariin või trombolüütilised ained: võivad suurendada verejooksu ohtu. Kui selline koosmanustamine on hädavajalik, tuleb hoolikalt jälgida antikoagulantide toimet

AKE inhibiitorid, angiotensiin-II retseptorite antagonistid,
MSPVA-de (k.a atsetüülsalitsüülhape annuses > 3 g/ööpäevas) ja angiotensiin-II-retseptorite antagonistide sünergistliku toime tõttu langeb glomerulaarfiltratsioon, mis võib neerufunktsiooni häirumise korral süveneda. Manustatuna eakatele ja/või dehüdreeritud patsientidele, võib selline kombinatsioon otsese toime tõttu glomerulaarfiltratsioonile tekitada ägeda neerupuudulikkuse. Ravi alguses on vajalik neerufunktsiooni jälgimine ja patsiendi regulaarne hüdreerimine. Lisaks sellele, võib samaaegne ravi vähendada AKE inhibiitorite ja angiotensiin-II-retseptorite antagonistide antihüpertensiivset toimet, mis viib toime osalisele puudumisele (vasodilateeriva toimega prostaglandiinide inhibeerimise tõttu).
Antihüpertensiivsed ained:
(nt beetaadrenoblokaatorid, AKE inhibiitorid, vasodilataatorid, diureetikumid): ravi MSPVA-tega võib vasodilateerivate prostaglandiinide inhibeerimise tõttu vähendada antihüpertensiivsete ravimite toimet.

Tsüklosporiin: 
Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid võivad prostaglandiini poolt vahendatud toimete kaudu suurendada tsüklosporiini nefrotoksilisust, mistõttu tuleb regulaarselt kontrollida neerufunktsiooni näitajaid, eriti eakatel.

Metotreksaat:
Metotreksaadi hematoloogiline toksilisus võib suureneda samaaegsel MSPVA-rühma ravimite kasutamisel. Verepilti tuleb hoolikalt pidevalt kontrollida. Seega metotreksaadi suuri annuseid (üle 15 mg/nädalas) kasutavatel patsientidel ei ole samaaegne MSPVA-de kasutamine soovitatav. Ehkki samaaegne meloksikaamravi ei mõjustanud oluliselt metotreksaadi (15 mg/nädalas)
farmakokineetikat, tuleb arvestada sellega, et MSPVA-d võivad potentseerida metotreksaadi hematoloogilist toksilisust.

Kortikosteroidid:
Suurenenud risk seedetrakti haavanditele ja verejooksudele (vt lõik 4.4).

Kinoloonid:
MSPVA-de samaaegsel manustamisel kinoloonidega on suurenenud risk krampide tekkeks.

Kontratseptsioon emakasiseste vahenditega
Emakasiseste spiraalide efektiivsus väheneb seoses MSPVA-raviga.
Farmakokineetilised koostoimed (meloksikaami toime teiste ravimite farmakokineetikale)
Liitium:
On leitud, et MSPVA-d suurendavad liitiumi sisaldust vereplasmas. Kui selline kombinatsioon osutub siiski vajalikuks, tuleb liitiumi plasmakontsentratsiooni hoolikalt jälgida ravi alguses, annuse muutmisel ja ravi lõpetamisel Recoxa süstelahusega.
Metotreksaat:
MSPVA-d võivad vähendada metotreksaadi tubulaarset sekretsiooni ning seeläbi tõsta metotreksaadi kontsentratsiooni plasmas. Seega metotreksaadi suuri annuseid (üle 15 mg/nädalas) kasutavatel patsientidel ei ole samaaegne MSPVA-te kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4).  Samuti tuleb arvestada MSPVA ja metotreksaadi koostoime võimalust metotreksaadi väikseid annuseid kasutavatel patsientidel, eriti kaasneva neerupuudulikkuse korral. Juhul kui kombineeritud ravi on möödapääsmatu, tuleb kontrollida verepilti ja neerufunktsiooni. Kui 3 päeva jooksul kasutatakse nii MSPVA kui metotreksaati, tuleb olla eriti tähelepanelik, sest metotreksaadi tase plasmas võib tõusta ning põhjustada toksilisuse suurenemist. Ehkki samaaegne meloksikaamravi ei mõjustanud oluliselt metotreksaadi (15 mg/nädalas) farmakokineetikat, tuleb arvestada sellega, et MSPVA-d võivad potentseerida metotreksaadi hematoloogilist toksilisust (vt lõik 4.8.).
Farmakokineetilised koostoimed (teiste ravimite toime meloksikaami farmakokineetikale)
Kolestüramiin:
Kolestüramiin seondub seedetraktis meloksikaamiga, mis põhjustab meloksikaami kiiremat eritumist, mistõttu meloksikaami kliirens suureneb 50% võrra ja poolväärtusaeg langeb 13 ± 3 tunnini. See kostoime on kliinilise tähtsusega. 
Antatsiidide, tsimetidiini ja digoksiini manustamisel koos meloksikaamiga ei ole täheldatud farmakokineetilisi koostoimeid.

4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib negatiivselt mõjutada rasedust ja/või embrüo/loote arengut. Epidemioloogiliste uuringute andmed viitavad raseduse varases staadiumis prostaglandiini sünteesi inhibiitorite kasutamise tagajärjel tekkivale raseduse katkemise suurenenud riskile ja kardinaalsetele väärarengutele. Kardiovaskulaarsete väärarengute absoluutne risk suurenes vähem kui ühelt protsendilt ligikaudu 1,5 %-ni. Risk arvatakse suurenevat ka annuse ja ravikestvuse pikenemisega. Loomuuringutes on näidatud, et prostaglandiini sünteesi inhibiitorite manustamine tekitab pre- ja postimplantatsiooni kaotuse ja embrüonaalse-loote surmade sagenemist. Lisaks on loomadel, kellele manustati prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid organogeneesi perioodil, täheldatud sagedamini erinevaid väärarenguid, k.a kardiovaskulaarseid. Raseduse esimesel ja teisel trimestril ei tohi Recoxa süstelahust manustada v.a. juhul, kui selleks on absoluutne vajadus. Kui Recoxa süstelahust kasutakse rasestuda püüdval naisel või raseduse ja teise trimestri ajal, peab annuse hoidma nii väikesel tasemel ja ravi pikkuse nii lühikese kui võimalik.
Kasutatuna raseduse kolmandal trimestril, võivad kõik prostaglandiini inhibiitorid kutsuda lootel esile:

- kardiopulmonaalse toksilisuse (arterioosjuha enneaegse sulgumisega ja pulmonaalse hüpertensiooni);

- neerufunktsiooni häire, mis võib progresseeruda neerupuudulikkuseks koos oligohüdramnioniga;  emal ja lootel raseduse lõpul:

- veritsusaja võimaliku pikenemise,

- emakakontraktsioonide pärssumise, millega kaasub sünnituse edasilükkumine või pikenemine. 

Sellel põhjusel on meloksikaam raseduse kolme viimase kuu jooksul absoluutselt vastunäidustatud.
Imetamine Puuduvad andmed, et meloksikaam imenduks rinnapiima. Pika poolväärtusaja tõttu ei soovitata kasutada rinnaga toitmise ajal.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Meloksikaam ei oma märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. 
Ravimi kasutamisega seotud nägemishäirete või uimasustunde, vertiigo või teiste kesknärvisüsteemi
häirete tekkimisel, on patsientidel soovitav vältida suurenenud tähelepanu vajavaid tegevusi.


4.8 Kõrvaltoimed
a) Üldine kirjeldus
Järgmised kõrvaltoimete esinemissagedused on saadud meloksikaami manustamisel teatatud
kliinilistest uuringutest, seoses võimaliku põhjusliku seosega ravimiga. 
Andmed alljärgnevate kõrvaltoimete ja nende esinemissageduse kohta pärinevad 3750 patsienti
hõlmanud kliinilistest uuringutest, kellel manustati tablette või kapsleid annuses 7,5 mg või 15 mg
kuni 18 kuu jooksul (keskmine ravi kestus 127 päeva).
Samuti arvestati turustamisjärgest kogemusest laekunud kõrvaltoimetega. 

Kõrvaltoimed on jagatud vastavalt nende esinemissagedusele järgmise konventsiooni alusel:

1/10 000 kuni
Väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥<1/1000); väga harv (
<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
b) Kõrvaltoimete tabel
Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt:     aneemia
Harv:     vere vormelementide arvu muutused: leukopeenia, trombotsütopeenia, agranulotsütoos*.
Immuunsüsteemi häired
Harv:     anafülaktilised/anafülaktoidsed reaktsioonid.
Psühhiaatrilised häired
Harv:     meeleolu muutused, unetus ja öised hirmuunenäod.
Närvisüsteemi häired
Sage: pearinglus, peavalu Aeg-ajalt: vertiigo, tinnitus, unisus Harv: segasus.
Silma kahjustused
Harv:     nägemishäired, k.a hägune nägemine.
Südame häired
Aeg-ajalt:     palpitatsioonid, südamepuudulikkus.
Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt:     hüpertensioon.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv:     astmahoogude tekkimine aspiriinile või teistele MSPVA-dele allergilistel patsientidel
Seedetrakti häired
Sage:     düspepsia, iiveldus ja oksendamine, kõhuvalu, kõhukinnisus, kõhupuhitus, kõhulahtisus
Aeg-ajalt:     mao-sooletrakti verejooks (veriroe, veriokse), peptiline haavand, söögitorupõletik,  stomatiit
Harv:     mao-sooletrakti perforatsioon, gastriit, koliit.
Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt:     maksafunktsiooni näitajate mööduvad kõrvalekalded (transaminaaside aktiivsuse või bilirubiini sisalduse suurenemine seerumis)
Harv:     hepatiit.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage:     kihelus, lööve
Aeg-ajalt:     nõgestõbi, näo ja kaela punetushood või õhetus
Harv:     Stevensi-Johnsoni sündroom ja epidermise toksiline nekrolüüs, angioödeem, bulloosne lööve, nagu multiformne erüteem, fotosensibilisatsioon.
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt:     neerufunktsiooni näitajate kõrvalekalded (kreatiniini ja/või uurea sisalduse tõus seerumis)
Harv:     neerupuudulikkus.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Harv:     turse.
* Meloksikaami ja teisi potentsiaalselt müelotoksilisi ravimeid kasutanud patsientidel on üksikjuhtudel teatatud agranulotsütoosi tekkest.
Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed on seotud seedetraktiga. Võivad esineda peptilised haavandid, seedetrakti perforatsioon või veritsus, mis mõnikord, eriti eakatel, võib lõppeda surmaga (vt lõik 4.4). Manustamisjärgselt on esinenud iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhupuhitus, kõhukinnisus, düspepsia, kõhuvalu, veriroe, veriokse, haavandiline stomatiit, koliidi ja Chrohni tõve ägenemine (vt lõik 4.4). Harvem on täheldatud gastriiti. Seoses MSPVA-raviga on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest. Väga harva on teatatud bulloossetest reaktsioonidest, sh Stevensi-Johnson’i sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs. Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSPVA-de kasutamine (eriti suurtes annustes ja pikaajalisel kasutamisel) võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) suurenenud riskiga (vt lõik 4.4).

4.9 Üleannustamine
Üleannustamise sümptomid on letargia, unisus, iiveldus, oksendamine, valu ülakõhus. Need sümptomid üldiselt toetava raviga kaovad. Tekkida võib ka seedetrakti verejooks. Raske intoksikatsioon võib viia hüpertensiooni, ägeda neerupuudulikkuse, maksafunktsiooni kahjustumise, hingamisraskuste, kooma, krampide ja kardiovaskulaarse kollapsini. Seoses MSPVA-de kasutamisega on teatatud ka anafülaktilise reaktsiooni tekkest. Üleannustamise korral teha maoloputus ja manustada üldtugevdavaid vahendeid, sest spetsiaalset antidooti ei tunta. Kliinilised uuringud on näidanud, et kolestüramiin kiirendab meloksikaami eliminatsiooni.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, ATC kood: M01AC06

Meloksikaam on mittesteroidne põletikuvastane (MSPVA) oksikaamide rühma ravim, millel on
põletikuvastane, valuvaigistav ja palavikku alandav toime.
Meloksikaamil on leitud põletikuvastane aktiivsus põletiku kõikide standardmudelite puhul. Nagu
kõikide teiste MSPVA-de puhul, on täpne toimemehhanism teadmata. Siiski on teada üks ühine
toimemehhanism kõikidele MSPA-dele (k.a meloksikaam): võime inhibeerida põletikumediaatorite –
prostaglandiinide biosünteesi.


5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine Meloksikaam imendub täielikult pärast lihasesisest manustamist. Suhteline biosaadavus, võrreldes suukaudse manustamisviisiga, on peaaegu 100%-line. Seega üleminekul lihasesiseselt manustamisviisilt suukaudsele ei ole vaja annust kohandada. Pärast 15 mg lihasesisest süsti saabub umbes 60 minuti pärast maksimaalne kontsentratsioon plasmas 1,62 µg/ml.
Jaotumine
Meloksikaam seondub väga tugevasti plasmavalkude, eriti albumiiniga (99%). Meloksikaam tungib
sünoviaalvedelikku, kus tema kontsentratsioon on ligikaudu pool plasmakontsentratsioonist.
Jaotusruumala on väike, keskmiselt 11 l. Individuaalne erinevus on 30...40% piirides.

Biotransformatsioon Meloksikaam teeb läbi ulatusliku biotransformatsiooni maksas. Uriinis on kindlaks tehtud neli erinevat meloksikaami metaboliiti, mis on farmakoloogilise toimeta. Peamine metaboliit 5’karboksümeloksikaam (60% annusest) moodustub oksüdatsiooni teel vahemetaboliidist 5’hüdroksümetüülmeloksikaamist, mis samuti vähesel määral eritub (9 % annusest). In vitro uuringud on
näidanud, et CYP2C9 omab sellel metabolismiteel olulist tähtsust, kuid isoensüüm CYP3A4 toetab
seda vähesel määral. Kahe ülejäänud metaboliidi, mille proportsioon manustatud annusest on vastavalt
16% ja 4%, eritumine on seotud arvatavasti patsiendi peroksidaasi aktiivsusega.

Eliminatsioon
Meloksikaam eritub eeskätt metaboliitidena, mida leidub võrdses koguses nii uriinis kui väljaheites.
Alla 5% ööpäevasest annusest eritub muutumatult väljaheitega, kuid uriinis on tuvastatud ainult
algühendi jälgi.
Keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on umbes 20 tundi.
Totaalne plasmakliirens on keskmiselt 8 ml/min.

Lineaarsus/mittelineaarsus Pärast suukaudset või lihasesisest meloksikaami terapeutiliste annuste 7,5...15 mg manustamist on aine farmakokineetika lineaarne.
Patsientide erigrupid
Maksa-/neerupuudulikkus
Meloksikaami farmakokineetikat ei mõjusta oluliselt ei maksa ega kerge või mõõdukas neerupuudulikkus. Lõppstaadiumi neerupuudulikkuse korral võib jaotusruumala suurenemine põhjustada sidumata meloksikaami kontsentratsiooni tõusu, mistõttu ööpäevast annust 7,5 mg ei tohi ületada (vt lõik 4.2).
Eakad patsiendid
Eakatel inimestel on keskmine plasma kliirens tasakaalukontsentratsiooni korral veidi aeglasem kui noorematel täiskasvanutel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Meloksikaami toksikoloogilised omadused on prekliinilistes uuringutes osutunud sarnasteks teiste MSPVA-tega: kahel loomaliigil avaldus gastrointestinaalne haavandumine ja erosioon ning pikaajalistes uuringutes suurte annustega neeru papillaarnekroos. Rottidega läbiviidud suukaudsed viljakusuuringud on näidanud ovulatsioonide vähenemist ja implantatsioonide pärssimist ning embrüotoksilisi toimeid (resorptsioonide sagenemist) emasloomale toksiliste annuste (1 mg/kg ja üle selle) korral. Kahjustavad annused ületasid kliinilise annuse (7,5...15 mg) 5…10-kordselt, kui arvestada mg/kg alusel (75 kg inimene). Tiinuse lõpuperioodil on kirjeldatud prostaglandiini sünteesi inhibiitoritele omaseid lootetoksilisi toimeid. Meloksikaam ei osutunud mutageenseks ei in vivo ega in vitro katsetes. Kartsinogeenset toimet ei täheldatud hiirtel ega rottidel kliinilisest suuremate annuste kasutamisel.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Meglumiin  Poloksameer 188 Glütsiin Naatriumhüdroksiid (pH korrigeerimiseks) Naatriumkloriid Glükofurool  Süstevesi

6.2 Sobimatus
Sobivusuuringute puudumisel ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.

6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida ampullid välispakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
2 ml läbipaistvast hüdrolüütilisest nr1 klaasist ampull, sisaldab 1,5 ml süstelahust.
Pakendi suurused 5 x 1,5 ml 10 x 1,5 ml
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Süselahus on ühel ptsiendil kasutamiseks ning see tuleb kasutada vahetult pärast ampulli avamist.
Võõrosakesi sisaldavat süstelahust ei tohi kasutada. 
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Zentiva k.s.,
U Kabelovny 130,
Dolní Měcholupy,

102 37, Prague,

Tšehhi Vabariik

8. MÜÜGILOA NUMBER

633209

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

22.05.2009

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud mais 2009.