Pakendi infoleht: teave kasutajale

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu arsti või apteekriga.
• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Amiokordin ja milleks seda kasutatakse

Amiokordin kuulub antiarütmikumide gruppi ja on näidustatud rütmihäirete raviks. Amiokordin ravib arütmiat, ennetab selle taasteket ja parandab südamefunktsiooni.

Amiokordini süstelahust kasutatakse peamiselt raskete rütmihäirete raviks järgmistel juhtudel:

• Paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia (sealhulgas Wolff-Parkinson-White’i sündroom),
• kodade virvendus ja laperdus,
• ventrikulaarsed tahhüarütmiad,

kui teised ravimid on toimeta, vastunäidustatud või on põhjustanud tõsiseid kõrvaltoimeid.

2. Mida on vaja teada enne Amiokordin’i kasutamist

Amiokordin’i ei tohi kasutada ­ kui olete amiodarooni või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline; ­ kui olete allergiline joodi suhtes; ­ kui teie süda lööb liiga aeglaselt või muud südame rütmihäired ja teile ei ole paigaldatud südamestimulaatorit; ­ kui te võtate teisi ravimeid, mis võivad soodustada südame rütmihäirete tekkimist; ­ kui teil on kilpnäärme talitlushäired; ­ kui teil on väga madal vererõhk (arteriaalne hüpotensioon), raske hingamispuudulikkus, südamelihase haigus või raske südamepuudulikkus; ­ kui te olete rase (v.a teatud tingimustel); ­ kui te imetate last; ­ intravenoosne manustamine on vastunäidustatud raske hingamispuudulikkuse, südamelihase haiguse (müokardiopaatia) või raske südamepuudulikkuse korral; ­ vastsündinutel ja imikutel. Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Amiokordin’i kasutamist pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega.

• kui teil on südamepuudulikkus;

• kui teil on maksaprobleemid;
• kui teil on mis tahes probleemid kopsudega või põete astmat;
• kui teil on probleeme nägemisega. See hõlmab haigust nimega „nägemisnärvi neuriit“;
• kui teile on plaanis teha operatsioon;
• kui olete eakas (üle 65-aastane). Arst peab teid hoolikamalt jälgima;
• kui teil on südamestimulaator või implanteeritav kardioverter-defibrillaator. Arst kontrollib vahetult pärast ravi alustamist või annuse muutmise järgselt, kas seade töötab korralikult;
• kui teil esinevad villid või naha ketendus huulte, silmade, suu, nina ja suguelundite ümbruses, gripitaolised sümptomid ja palavik. See võib olla haigusseisund, mida nimetatakse Stevensi- Johnsoni sündroomiks;
• kui teil esineb raskekujuline villiline lööve, mille puhul võivad nahakihid maha kooruda ja jätta üle keha suured katmata nahapiirkonnad. Esineda võib ka üldine halb enesetunne, palavik, külmavärinad ja lihasvalu (toksiline epidermaalne nekrolüüs).
• kui te võtate sofosbuviiri sisaldavat ravimit C-hepatiidi raviks, sest see võib põhjustada eluohtlikku südametegevuse aeglustumist. Teie arst võib otsustada alternatiivse ravi kasuks. Kui amiodarooni ja sofosbuviiri ravi on vältimatu, peab arst teie südametööd jälgima.

Rääkige oma arstile viivitamatult, kui te võtate sofosbuviiri sisaldavat ravimit C-hepatiidi raviks ning kui teil tekivad ravi ajal järgmised sümptomid:

• aeglane või ebaregulaarne südamerütm või südamerütmiprobleemid;
• hingamisraskus või olemasoleva hingamisraskuse halvenemine;
• valu rinnus;
• pearinglus;
• südamelöökide tunnetamine;
• minestamisetunne või minestus.

Enne kirurgilist operatsiooni, tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et te kasutate Amiokordin’i.

Kui te olete südamesiirdamise ootejärjekorras, võib arst teie ravi muuta, sest amiodarooni võtmine enne südamesiirdamist suurendab riski eluohtliku tüsistuse (siiriku primaarne düsfunktsioon) tekkeks, mille korral siiratud süda lõpetab õigesti toimimise 24 tunni jooksul pärast operatsiooni.

Ravimis sisalduv jood võib tekitada muutusi mõnede kilpnäärmefunktsioonide uuringute tulemustes (uuringud radioaktiivse joodiga).

Enne ravi algust on soovitatav teha EKG, määrata kaaliumisisaldus ja uurida kilpnäärme talitluse näitajaid. Kogu ravi ajal on soovitatav perioodiliselt määrata maksafunktsiooni näitajaid, kaaliumisisaldust veres ja teostada EKG.

Ravi ajal tuleb vältida kestvat päikese käes viibimist.

Kui te ei ole kindel, kas midagi eespool loetletust kehtib teie kohta, pidage enne Amiokordin’i manustamist nõu oma arsti või apteekriga.

Muud ravimid ja Amiokordin Teatage oma arstile, kui te kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid, kaasa arvatud ilma retseptita ja taimseid ravimeid. See on vajalik sellepärast, et Amiokordin võib mõjutada mõnede teiste ravimite toimet. Samuti võivad mõned ravimid mõjutada Amiokordin’i toimet.

Torsade de pointes’i või QT-intervalli pikenemist esilekutsuvad ravimid

Torsade de pointes tüüpi rütmihäiret esilekutsuvad ravimid Kombineeritud ravi koos järgmiste preparaatidega on vastunäidustatud: ­ antiarütmilised preparaadid (klass Ia - kinidiini-tüüpi preparaadid, prokaiinamiid, disopüramiid, klass III - sotalool);

­ mitte-antiarütmilised ravimid, nt vinkamiin, mõned neuroleptikumid (kloorpromasiin, tioridasiin, flufenasiin, pimosiid, haloperidool, amisulpriid ja sertindool), sultopriid, antihistamiinikumid (tsisapriid, terfenadiin, misolastiin), erütromütsiin (i/v), pentamidiini parentraalse manustamise korral, sest sellisel juhul suureneb risk potentsiaalselt letaalse torsade de pointes’i tekkeks. QT intervalli pikendavad ravimid Amiodarooni koosmanustamisel teadaolevalt QT-intervalli pikendavate ravimitega peab arst iga patsiendi puhul kasu ja riski suhet hoolikalt hindama, kuna suureneb torsade de pointes’i tekkeoht ning patsiente tuleb jälgida QT-intervalli pikenemise suhtes.

Amiodarooni saavad patsiendid peavad vältima fluorokinoloonide kasutamist.

­ Südame löögisagedust vähendavad, automatismi või ülejuhtehäireid tekitavad ravimid Kombineeritud ravi koos järgmiste preparaatidega ei ole soovitatav:

• beeta-adrenoblokaatorid ja mõned kaltsiumikanalite blokaatorid (verapamiil, diltiaseem), kuna võivad tekkida häired südame erutus-juhtesüsteemis ja automatismi (ulatuslik bradükardia) süsteemis.

Hüpokaleemiat põhjustavad ravimid Samaaegne ravi koos järgmiste preparaatidega ei ole soovitatav:

• stimuleerivad lahtistid, mis võivad tekitada hüpokaleemiat ja suurendada sellega torsade de pointes’i tekkeriski (vajadusel tuleb kasutada teist tüüpi lahtisteid).

• Ettevaatus on vajalik, kui koos Amiokordin’iga kasutatakse järgmisi preparaate:
• hüpokaleemiat tekitavad diureetikumid (ravimid, mis suurendavad uriinikogust) üksinda või kombinatsioonis,
• süsteemsed kortikosteroidid (glüko-, mineralo-), tetrakosaktiid,
• amfoteritsiin B (i/v), kasutatakse seeninfektsioonide raviks,
• südame glükosiidid, kasutatakse teatud südamehaiguste raviks,
• dabigatraan, kasutatakse vere vedeldamiseks,
• varfariin, kasutatakse vere vedeldamiseks verehüüvete tekke vältimiseks,
• fenütoiin,
• suu kaudu manustatavad antikoagulandid,

­ tsüklosporiin, takroliimus ja siroliimus, kasutatakse siirdatud elundi äratõukereaktsiooni vältimiseks, ­ flekainiid, südame rütmihäirete ravim. Arst peab jälgima teie ravi ja võib flekainiidi annust poole võrra vähendada, ­ fentanüül, kasutatakse valu leevendamiseks, ­ statiinid, ravimid, mida kasutatakse kõrge kolesteroolisisalduse langetamiseks,

• viirusvastased ained (proteaasi inhibiitorid),

­ sofosbuviir, kasutatakse C-hepatiidi raviks. Kui te ei ole kindel, kas midagi eespool loetletust kehtib teie kohta, pidage enne Amiokordin’i manustamist nõu oma arsti või apteekriga. Rasedus ja imetamine Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arstiga. Raseduse ajal võib ravimit manustada vaid erandjuhtudel. Kuna amiodaroon eritub rinnapiima märkimisväärsetes kogustes, on rinnaga toitmine Amiokordin-ravi ajal vastunäidustatud. Autojuhtimine ja masinatega töötamine Amiokordin süstelahus ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

Amiokordin sisaldab bensüülalkoholi Ravim sisaldab 20,2 mg bensüülalkoholi ühes ml süstelahuses. Bensüülalkohol võib põhjustada allergilisi reaktsioone. Bensüülalkoholi on seostatud tõsise kõrvaltoime tekkeriskiga, mille korral esinevad hingamisprobleemid väikelastel (nn „õhupuudussündroom“). Ärge kasutage vastsündinutel (kuni 4 nädala vanustel) ning väikelastel (alla 3 aasta vanustel) ilma arsti soovituseta. Pidage nõu oma arsti või apteekriga, kui te olete rase või imetate või kui teil on maksa- või neeruhaigus. Suurtes kogustes manustatud bensüülalkohol võib koguneda teie organismi ja põhjustada kõrvaltoimeid (nn „metaboolne atsidoos“).

3. Kuidas Amiokordin’i kasutada

Kasutage seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arstiga.

Amiokordin’i süstelahust võib segada ainult 50 mg/ml glükoosilahusega. Intravenoosse infusiooni annus tuleb manustada infusioonipumbaga tsentraalveeni kateetrisse.

Annustamine ja manustamisviis Intravenoosne süst Soovitatav annus on 5 mg/kg kehakaalu kohta, süstituna vähemalt kolme minuti vältel. Annust võib korrata, kuid mitte varem kui 15 minuti pärast. Toime säilitamiseks on vajalik infusioon.

Intravenoosne infusioon Algannus: 5 mg/kg kehakaalu kohta, manustatuna 250 ml 50 mg/ml glükoosilahusega lahjendatult 20 minuti kuni 2 tunni jooksul. Annust võib 24 tunni jooksul korrata 2…3 korda. Ööpäevane annus ei tohi ületada 1200 mg. Säilitusannus: 10…20 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas (tavaliselt 600…800 mg, maksimaalselt 1200 mg ööpäevas), manustatuna 250 ml 50 mg/ml glükoosilahusega lahjendatult. Ravimi parenteraalne manustamine kestab tavaliselt 4…5 päeva. Kestva ravi planeerimisel peaks suukaudset ravi alustama juba esimesel infusioonipäeval. Seejärel tuleb Amiokordin'i annust järk-järgult vähendada.

Eakad Soovitatakse nii küllastus- kui säilitusraviks amiodarooni madalaimaid toimivaid annuseid.

Maksa-ja neerukahjustusega patsiendid Annust ei ole vaja muuta (v.a väga raske maksapuudulikkuse korral).

Kasutamine lastel ja noorukitel Amiodarooni efektiivsus ja ohutus lastel ei ole tõestatud. Teie arst otsustab õige annuse üle.

Kui te saate Amiokordin’i rohkem, kui ette nähtud Amiodarooni intravenoosse üleannustamise kohta andmed peaaegu puuduvad. On teada mõned juhtumid, kus on teatatud märgatavalt aeglustunud südame löögisagedusest, südamerütmi häiretest, vereringe puudulikkusest ja maksakahjustusest. Kui te tunnete end ravi ajal halvasti ja teil on tekkinud südamerütmi häired, informeerige sellest oma arsti.

Kui te ei saanud Amiokordin’i Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arstiga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Amiokordin võib püsida teie veres kuni kuu aega pärast ravi lõpetamist. Selle aja jooksul võivad teil ilmneda kõrvaltoimed.

Lõpetage Amiokordin’i manustamine ja pöörduge kohe arsti poole või haiglasse:

• kui teil tekib allergiline reaktsioon. Nähtudeks võivad olla: lööve, neelamis- või hingamisraskused, silmalaugude, näo, huulte, kõri või keele turse;
• kui teil tekivad villid või naha ketendus huulte, silmade, suu, nina ja suguelundite ümbruses, gripitaolised sümptomid ja palavik. See võib olla haigusseisund, mida nimetatakse Stevensi- Johnsoni sündroomiks;
• kui teil tekib raskekujuline villiline lööve, mille puhul võivad nahakihid maha kooruda ja jätta üle keha suured katmata nahapiirkonnad. Tekkida võib ka üldine halb enesetunne, palavik, külmavärinad ja lihasvalu (toksiline epidermaalne nekrolüüs);
• kui teil tekib nahapõletik, mida iseloomustavad vedelikuga täidetud villid (bulloosne dermatiit);
• kui teil tekivad gripitaolised sümptomid ja lööve näol, millele järgneb lööbe laialdasem levik koos kõrge palaviku, maksaensüümide aktiivsuse tõusuga vereanalüüsides ja teatud tüüpi valgevereliblede hulga suurenemise (eosinofiilia) ning lümfisõlmede suurenemisega (DRESS);
• kui teil tekib eluohtlik tüsistus pärast südamesiirdamist (siiriku primaarne düsfunktsioon), mille korral siirdatud süda lõpetab õigesti toimimise (vt lõik 2 „Hoiatused ja ettevaatusabinõud“).

Kõrvaltoimete esinemissagedus on toodud järgmiselt: ­ Väga sage: võivad esineda rohkem kui 1 inimesel 10-st ­ Sage: võivad esineda 1 inimesel 10-st kuni 1 inimesel 100-st ­ Aeg-ajalt: võivad esineda 1 inimesel 100-st kuni 1 inimesel 1000-st ­ Harv: võivad esineda 1 inimesel1000-st kuni 1 inimesel 10 000-st ­ Väga harv: esinevad harvem kui1 inimesel 10 000-st ­ Teadmata: esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel Immuunsüsteemi häired

• väga harv: anafülaktiline šokk;
• teadmata: angioödeem.

Vere- ja lümfisüsteemi häired

• teadmata: valgete vereliblede arvu vähenemine (neutropeenia) või valgete vereliblede arvu tõsine langus (agranulotsütoos), mis suurendab infektsioonide tekke võimalust.

Psühhiaatrilised häired

• sage: seksuaalse huvi vähenemine,
• teadmata: deliirium (sealhulgas segasusseisund), asjade, mida pole olemas, nägemine, kuulmine ja tunnetamine (hallutsinatsioonid).

Endokriinsüsteemi häired ­ väga harv: halb enesetunne, segasus või nõrkus, iiveldus, söögiisu kaotus, ärritunud olek. See võib viidata haigusseisundile, mida nimetatakse antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomiks (SIADH). ­ teadmata: kilpnäärme liigtalitlus. Närvisüsteemi häired: ­ väga harv: healoomuline koljusisese rõhu tõus (pseudotumor cerebri), peavalu. ­ teadmata: ebatavalised lihasliigutused, jäikus, värisemine ja rahutus (parkinsonism). Silma kahjustused ­ teadmata: nägemisnärvi neuropaatia/neuriit, mis võib süveneda pimedaksjäämiseni (vt lõik 4.4).

Südame häired ­ sage: bradükardia, üldjuhul mõõdukas; ­ väga harv: märkismisväärne bradükardia, siinusseisukus (ravi amiodarooniga peab lõpetama, eriti ülejuhtehäiretega patsientidel ja/või eakatel patsientidel), olemasolevate rütmihäirete süvenemine või uute rütmihäirete teke, millele mõnikord on järgnenud südameseiskus (vt lõigud 4.4 ja 4.5), torsade de pointes’i tüüpi rütmihäired. Vaskulaarsed häired ­ sage: vererõhu langus, tavaliselt mõõdukas ja mööduv. Üleannustamise või liiga kiire süstimise järgselt on teatatud hüpotensiooni või kollapsi juhtudest. ­ väga harv: kuumahood. Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired ­ väga harv: interstitsiaalne pneumoniit (vt lõik 4.4) või fibroos, mõnikord surmaga lõppenud (vt lõik 4.4), rasked respiratoorsed komplikatsioonid (täiskasvanu äge respiratoorne distress- sündroom), mõnikord surmaga lõppenud (vt lõigud 4.4 ja 4.5), bronhospasm ja/või apnoe raskete respiratoorsete haigustega patsientidel ja eriti astmaga patsientidel. Seedetrakti häired ­ väga harv: iiveldus. Maksa ja sapiteede häired

• väga harv: seerumi transaminaaside aktiivsuse isoleeritud suurenemine (mis on ravi alguses tavaliselt mõõdukas (1,5...3 korda kõrgem normist); väärtused võivad normaliseeruda annuse vähendamise järgselt või isegi spontaanselt), ägedad maksatalitluse häired koos seerumi kõrge transaminaaside aktiivsuse ja/või ikterusega, sh maksapuudulikkus, mõnikord surmaga lõppenud (vt lõik 4.4).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid ­ sage: manustamiskoha reaktsioonid nagu valu, nahapunetus, turse, koekärbus, lahuse sattumine naha alla, vedeliku kogunemine (infiltraat), põletik, süstekoha kahjustus, trombveenipõletik, veenipõletik, tselluliit, infektsioon, pigmentatsiooni muutused. Naha ja nahaaluskoe kahjustused ­ sage: sügelev, punetav lööve (ekseem) ­ väga harv: higistamine; ­ teadmata: nõgestõbi, eluohtlikud nahareaktsioonid, millega kaasneb lööve, villid, naha irdumine ja valu (epidermise toksiline nekrolüüs), Stevensi-Johnson’i sündroom, villiline dermatiit, ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS).. Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused

• teadmata: seljavalu, luupusesarnane sündroom (haigus, kus immuunsüsteem ründab erinevaid kehaosi põhjustades valu, jäikust ja turseid liigestes ning nahapunetust, mõnikord liblikatiibadekujulist löövet näos).

Ainevahetus- ja toitumishäired

• teadmata: söögiisu vähenemine.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid ­ sage: süstekoha reaktsioonid, näiteks valu, nahapunetus, turse, koekärbus, lahuse sattumine naha alla, infiltraadi teke, põletik, kõvastumus, trombveenipõletik, veenipõletik, tselluliit, infektsioon, pigmentatsiooni muutused. Vigastus, mürgistus ja protseduuri tüsistused

• teadmata: eluohtlik tüsistus pärast südamesiirdamist (siiriku primaarne düsfunktsioon), mille korral siirdatud süda lõpetab õigesti toimimise (vt lõik 2 „Hoiatused ja ettevaatusabinõud“).

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Amiokordin’i säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Pärast esmast avamist/manustamiskõlblikuks muutmist tuleb ravim kohe ära kasutada.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Amiokordin sisaldab ­ Toimeaine on amiodaroonvesinikkloriid. 1 ml süstelahust sisaldab 50 mg amiodaroonvesinikkloriidi, mis vastab 47,33 mg amiodaroonile. Üks ampull (3 ml) sisaldab 150 mg amiodaroonvesinikkloriidi, mis on vastab 141,98 mg amiodaroonile. ­ Teised koostisosad on bensüülalkohol (E1519), polüsorbaat 80 (E433), süstevesi. Vt lõik 2 „Amiokordin sisaldab bensüülalkoholi“. Kuidas Amiokordin välja näeb ja pakendi sisu Süstelahus on selge, kergelt kollakas ja peaaegu ilma nähtavate osakesteta. Amiokordin on saadaval 5 ampulliga pakendis, 3 ml süstelahust igas ampullis.

Müügiloa hoidja ja tootja KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

KRKA, d.d., Novo mesto Eesti filiaal Pärnu mnt 141 11314 Tallinn Tel. +372 6671658

Infoleht on viimati uuendatud märtsis 2022.

_________________________________________________________________________________

Järgmine teave on ainult tervishoiutöötajatele:

Annustamine ja manustamisviis

Amiokordin’i lahust tohib segada ainult 50 mg/ml glükoosilahusega. Annust tuleb alati kohandada vastavalt patsiendi seisundile ja vajadustele.

Intravenoosne boolus Soovitatav annus on 5 mg/kg kehakaalu kohta, süstituna vähemalt 3 minuti vältel. Veenisüsti ei tohi korrata vähemalt 15 minuti jooksul pärast esimest süsti, isegi juhul, kui süstitud on ainult ühe ampulli sisu (võimalik on pöördumatu kollapsi teke). Ravitoime avaldub esimeste minutite jooksul ja seejärel väheneb aeglaselt. Toime säilitamiseks on vajalik infusioon.

Intravenoosne infusioon Esialgne ravi (küllastusannus): soovitatav annus on 5 mg/kg kehakaalu kohta. Seda manustatakse 250 ml 50 mg/ml glükoosilahusega lahjendatult 20 minuti kuni 2 tunni jooksul. Infusioonikiirust kohandatakse vastavalt ravimi toimele. Annust võib 24 tunni jooksul korrata 2...3 korda. Maksimaalne ööpäevane annus ei tohi ületada 1200 mg. Säilitusannus: 10...20 mg/kg ööpäevas (tavaliselt 600...800 mg ööpäevas, kuid mitte üle 1200 mg ööpäevas), manustatuna 250 ml 50 mg/ml glükoosilahusega lahjendatult. Infusioonravi kestab tavaliselt 4...5 päeva. Suukaudset ravi tuleks alustada esimesel säilitusannuse manustamise päeval. Veeniinfusioon tuleb manustada infusioonipumbaga tsentraalveeni kateetrisse. Seejärel tuleb Amiokordin'i annust järk-järgult vähendada. Eakad Soovitatav on ravi väikseimate küllastus- ja säilitusannustega.

Maksa- ja neerukahjustusega patsiendid Maksa- ja neerukahjustusega patsientidel (välja arvatud väga raske maksapuudulikkuse korral) ei ole annuse kohandamine vajalik.

Lapsed Amiokordin’i lahuse ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud. Kuna lahus sisaldab bensüülalkoholi, on vastunäidustatud amiodarooni intravenoosne manustamine vastsündinutele, imikutele ja kuni 3-aastastele lastele.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ravi süstelahusega võib alustada ja läbi viia vastavate teadmiste ja südame rütmihäirete ravikogemusega arst. Ravi süstelahusega tohib läbi viia ainult intensiivravi osakonnas, kus on võimalik pidevalt jälgida ravimi toimet ja kõrvaltoimete teket.

Hemodünaamikahäirete (raske hüpotensioon, vereringe puudulikkus) ohu tõttu intravenoosset süstimist üldiselt ei soovitata. Veenisiseseid süsteid tohib kasutada ainult vältimatus olukorras, kui teised ravimeetodid ei ole tulemusi andnud. Veenisüsti ei tohi korrata vähemalt 15 minuti jooksul pärast esimest süsti, isegi kui süstitud on ainult ühe ampulli sisu (võimalik on pöördumatu kollapsi teke). Kui vähegi võimalik, tuleb süstelahust manustada veeniinfusiooni teel.

Kuna ravimi infusiooni käigus võib tekkida hüpotensioon, bradükardia või atrioventrikulaarne blokaad, tuleb hoolikalt jälgida infusioonikiirust ja järgida täpselt annustamisjuhiseid. Hüpotensiooni, hingamispuudulikkuse, kardiomüopaatia või südamepuudulikkusega patsientidele peab veeniinfusiooni manustamisel olema ettevaatlik. Kuna infusioonravi käigus võib tekkida flebiit, on soovitatav infusiooni manustamine tsentraalveenikateetri kaudu.

Enne ravi alustamist on soovitatav teha elektrokardiogramm, kilpnäärme funktsiooni test ja määrata

seerumi kaaliumisisaldust. Kuna kõrvaltoimete esinemissagedus ja raskusaste on annusest sõltuvad, tuleks ravimit kasutada minimaalses toimivas säilitusannuses.

Amiodarooni farmakoloogilise toime tulemusena võivad ilmneda EKG muutused: QT-intervalli pikenemine (repolarisatsiooniaja pikenemise tõttu) ja U-saki tekkimine. Need muutused ei ole kardiotoksilisuse ilminguks. Ravi tuleb katkestada, kui tekivad sinuatriaalne blokaad, teise või kolmanda astme atrioventrikulaarne blokaad või bifastsikulaarne Hisi kimbu blokaad. Retrospektiivsetes uuringutes leiti, et kui siiriku retsipient on enne südame transplantatsiooni kasutanud amiodarooni, siis on see seotud suurenenud riskiga siiriku primaarse düsfunktsiooni (primary graft dysfunction, PGD) tekkeks. Südamesiiriku ootejärjekorras olevate patsientide puhul tuleb kaaluda alternatiivsete arütmiavastaste ravimite kasutamist nii varakult enne transplantatsiooni kui võimalik. Amiodarooni pulmonaalse toksilisuse tunnusteks võivad olla süvenev hingeldus ja mitteproduktiivne köha. Amiodaroon võib põhjustada kilpnäärme funktsiooni häireid, eriti patsientidel, kellel on isiklikus või perekonnaanamneesis kilpnäärmehaigusi. Operatsioonijärgselt võib amiodarooni saavatel patsientidel tekkida äge respiratoorne distress-sündroom. See allub tavaliselt hästi intensiivravile, kuid võib lõppeda ka surmaga. Seetõttu on postoperatiivselt vaja hoolikalt jälgida patsiendi seisundit, hapniku fraktsiooni sissehingatavas õhus (FiO2) ja kudede oksügenisatsiooninäitajaid (SaO2, PaO2). Laboratoorsed analüüsid Amiodaroon sisaldab joodi, mistõttu võivad ilmneda muutused kilpnäärme funktsiooni testides, eriti T3, T4 ja TSH osas. Amiodaroonravi ajal tuleb regulaarselt jälgida maksaensüümide, eriti aminotransferaaside aktiivsust plasmas. Eriti oluline on see eakate puhul.

Eakad Eakate patsientide ravi vajab erilist tähelepanu. Nendel patsientidel võib maksa-, neeru- ja südamefunktsioon olla nõrgenenud; mõnel neist võib samaaegselt esineda ka teisi haigusi ning nad võivad võtta erinevaid ravimeid. Seetõttu on soovitatav kasutada väikseimat küllastus- ja säilitusannust.

Lapsed Amiokordin sisaldab bensüülalkoholi (E1519). Lahuse 1 ml sisaldab 20,2 mg ja üks ampull (3 ml) sisaldab 60,6 mg bensüülalkoholi. Seda ei tohi manustada enneaegsetele või vastsündinud imikutele. See võib imikutel ja kuni 3-aastastel lastel põhjustada toksilisi ja anafülaktoidseid reaktsioone.

Sobimatus

Amiokordini lahust tohib segada ainult 5% glükoosilahusega. Amiodarooni ei tohi segada samas süstlas või infusioonipudelis teiste ravimitega. Amiodarooni valmislahuse manustamiseks tuleb eelistatavalt kasutada DEHP-d mittesisaldavaid süsteeme.

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
• Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Amiokordin ja milleks seda kasutatakse

2. Mida on vaja teada enne Amiokordin´i võtmist

3. Kuidas Amiokordin´i võtta

4. Võimalikud kõrvaltoimed

5 Kuidas Amiokordin´i säilitada

6. Pakendi sisu ja muu teave

1. Mis ravim on Amiokordin ja milleks seda kasutatakse

Amiokordin’i kasutatakse südame rütmihäirete raviks ning nende taastumise vältimiseks – tegemist on nn. antiarütmilise ravimiga.

Amiokordin tablette kasutatakse südame rütmihäirete (paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia, sealhulgas Wolff-Parkinson-White sündroom, kodade virvendus ja laperdus, ventrikulaarsed tahhüarütmiad) raviks, kui teised ravimid on toimeta, vastunäidustatud või on põhjustanud tõsiseid kõrvaltoimeid.

2. Mida on vaja teada enne Amiokordin’i võtmist

Amiokordin´i ei tohi võtta

• kui te olete amiodaroonvesinikkloriidi, joodi või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;
• kui teil on diagnoositud siinus-bradükardia või sinuatriaalne blokaad (teatud südametegevuse häired);
• kui teil on diagnoositud siinussõlme nõrkuse sündroom (ja teile ei ole paigaldatud südamestimulaatorit);
• kui teil on diagnoositud südame rasked ülejuhtehäired (ja teile ei ole paigaldatud südamestimulaatorit);
• kui te võtate teisi ravimeid, mis võivad soodustada südame rütmihäirete tekkimist (torsade de pointes’ tüüpi polümorfne ventrikulaarne tahhükardia) - vt ka lõik “Muud ravimid ja Amiokordin”;
• kui teil on kilpnäärme talitlushäired;
• kui te olete rase (välja arvatud arsti otsusel teatud tingimustel);
• kui te toidate last rinnaga.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Amiokordin’i võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga:

• kui teil on südamepuudulikkus;
• kui teil on maksaprobleemid;
• kui teil on mis tahes probleemid kopsudega või põete astmat;

• kui teil on probleeme nägemisega. See hõlmab haigust nimega „nägemisnärvi neuriit“;
• kui teile on plaanis teha operatsioon;
• kui olete eakas (üle 65-aastane). Arst peab teid hoolikamalt jälgima;
• kui teil on südamestimulaator või implanteeritav kardioverter-defibrillaator. Arst kontrollib vahetult pärast tablettide võtmise alustamist või annuse muutmise järgselt, kas seade töötab korralikult;
• kui teil esinevad villid või naha ketendus huulte, silmade, suu, nina ja suguelundite ümbruses, gripitaolised sümptomid ja palavik. See võib olla haigusseisund, mida nimetatakse Stevensi- Johnsoni sündroomiks;
• kui teil esineb raskekujuline villiline lööve, mille puhul võivad nahakihid maha kooruda ja jätta üle keha suured katmata nahapiirkonnad. Esineda võib ka üldine halb enesetunne, palavik, külmavärinad ja lihasvalu (toksiline epidermaalne nekrolüüs);
• kui te võtate sofosbuviiri sisaldavat ravimit C-hepatiidi raviks, sest see võib põhjustada eluohtlikku südametegevuse aeglustumist. Teie arst võib otsustada alternatiivse ravi kasuks. Kui amiodarooni ja sofosbuviiri ravi on vältimatu, peab arst teie südametööd jälgima.

Rääkige oma arstile viivitamatult, kui te võtate sofosbuviiri sisaldavat ravimit C-hepatiidi raviks ning kui teil tekivad ravi ajal järgmised sümptomid:

• aeglane või ebaregulaarne südamerütm või südamerütmi probleemid;
• hingamisraskus või olemasoleva hingamisraskuse halvenemine;
• valu rinnus;
• pearinglus;
• südamelöökide tunnetamine;
• minestamisetunne või minestus.

Enne kirurgilist operatsiooni, tuleb anestesioloogi informeerida sellest, et te kasutate Amiokordin’i.

Kui te olete südamesiirdamise ootejärjekorras, võib arst teie ravi muuta, sest amiodarooni võtmine enne südamesiirdamist suurendab riski eluohtliku tüsistuse (siiriku primaarne düsfunktsioon) tekkeks, mille korral siiratud süda lõpetab õigesti toimimise 24 tunni jooksul pärast operatsiooni.

Ravimis sisalduv jood võib tekitada muutusi mõnede kilpnäärmefunktsioonide uuringute tulemustes (uuringud radioaktiivse joodiga).

Enne ravi algust on soovitatav teha EKG, määrata kaaliumisisaldus ja uurida kilpnäärme talitluse näitajaid. Kogu ravi ajal on soovitatav perioodiliselt määrata maksafunktsiooni näitajaid, kaaliumisisaldust veres ja teostada EKG. Ravi ajal tuleb vältida kestvat päikese käes viibimist.

Kui te ei ole kindel, kas midagi eespool loetletust kehtib teie kohta, pidage enne Amiokordin’i võtmist nõu oma arsti või apteekriga.

Lapsed ja noorukid Amiodarooni efektiivsus ja ohutus lastel ei ole kindlaks tehtud.

Muud ravimid ja Amiokordin Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid, sh ilma retseptita ja taimseid ravimeid. See on vajalik sellepärast, et Amiokordin võib mõjutada mõnede teiste ravimite toimet ja samuti võivad mõned teised ravimid mõjutada Amiokordin’i toimet.

Torsade de pointes’i või QT-intervalli pikenemist esilekutsuvad ravimid

Torsade de pointes tüüpi rütmihäiret esilekutsuvad ravimid Kombineeritud ravi koos järgmiste preparaatidega on vastunäidustatud:

• antiarütmilised preparaadid (Ia klass - kinidiini-tüüpi preparaadid, prokaiinamiid, disopüramiid,

III klass - sotalool);

• mitte-antiarütmilised ravimid, nt vinkamiin, mõned neuroleptikumid (kloorpromasiin, tioridasiin, flufenasiin, pimosiid, haloperidool, amisulpriid ja sertindool), sultopriid, antihistamiinikumid (tsisapriid, terfenadiin, misolastiin), erütromütsiin (i/v), pentamidiini parentraalse manustamise korral, sest sellisel juhul suureneb risk potentsiaalselt letaalse torsade de pointes’i tekkeks.

QT intervalli pikendavad ravimid Amiodarooni koosmanustamisel teadaolevalt QT-intervalli pikendavate ravimitega peab arst iga patsiendi puhul kasu ja riski suhet hoolikalt hindama, kuna suureneb torsade de pointes’i tekkeoht ning patsiente tuleb jälgida QT-intervalli pikenemise suhtes.

Amiodarooni saavad patsiendid peavad vältima fluorokinoloonide kasutamist.

Südame löögisagedust vähendavad, automatismi või ülejuhtehäireid tekitavad ravimid Kombineeritud ravi koos järgmiste preparaatidega ei ole soovitatav:

• beeta-adrenoblokaatorid ja mõned kaltsiumikanalite blokaatorid (verapamiil, diltiaseem), kuna võivad tekkida häired südame erutus-juhtesüsteemis ja automatismi (ulatuslik bradükardia) süsteemis.

Hüpokaleemiat põhjustavad ravimid Samaaegne ravi koos järgmiste preparaatidega ei ole soovitatav:

• stimuleerivad lahtistid, mis võivad tekitada hüpokaleemiat ja suurendada sellega torsade de pointes’i tekkeriski (vajadusel tuleb kasutada teist tüüpi lahtisteid).

Ettevaatus on vajalik, kui koos Amiokordin’iga kasutatakse järgmisi preparaate:

• hüpokaleemiat tekitavad diureetikumid (ravimid, mis suurendavad uriinikogust) üksinda või kombinatsioonis,
• süsteemsed kortikosteroidid (glüko-, mineralo-), tetrakosaktiid,
• amfoteritsiin B (i/v), kasutatakse seeninfektsioonide raviks,
• südame glükosiidid, kasutatakse teatud südamehaiguste raviks,
• dabigatraan, kasutatakse vere vedeldamiseks,
• varfariin, kasutatakse vere vedeldamiseks verehüüvete tekke vältimiseks,
• fenütoiin,
• suu kaudu manustatavad antikoagulandid,
• tsüklosporiin, takroliimus ja siroliimus, kasutatakse siirdatud elundi äratõukereaktsiooni vältimiseks,
• flekainiid, südame rütmihäirete ravim. Arst peab jälgima teie ravi ja võib flekainiidi annust poole võrra vähendada,
• fentanüül, kasutatakse valu leevendamiseks,
• statiinid, ravimid, mida kasutatakse kõrge kolesteroolisisalduse langetamiseks,
• viirusvastased ained (proteaasi inhibiitorid),
• sofosbuviir, kasutatakse C-hepatiidi raviks.

Kui te ei ole kindel, kas midagi eespool loetletust kehtib teie kohta, pidage enne Amiokordin’i võtmist nõu oma arsti või apteekriga.

Amiokordin’i võtmine koos toidu ja joogiga Selle ravimi võtmise ajal ei tohi juua greibimahla. Kui joote Amiokordin’i võtmise ajal greibimahla, võib suureneda kõrvaltoimete tekkevõimalus. Piirake selle ravimi võtmise ajal alkoholi tarvitamist. Kui tarvitate selle ravimi võtmise ajal alkoholi, suureneb maksaprobleemide tekkevõimalus.

Kaitske oma nahka päikesevalguse eest Selle ravimi võtmise ajal ja mõne kuu jooksul pärast ravi lõppu ei tohi viibida otsese päikesevalguse käes, sest teie nahk muutub päikesevalguse suhtes tundlikumaks. Kui te ei järgi alltoodud ettevaatusabinõusid, võib tekkida põletus, kipitus või isegi tõsised villid:

• kasutage kindlasti kõrge faktoriga päikesekaitsevahendeid;
• kandke alati mütsi ja riideid, mis katavad teie käed ja jalad.

Rasedus ja imetamine Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga. Amiodarooni kasutamine on raseduse ja rinnaga toitmise ajal vastunäidustatud. Rasedad naised võivad amiodarooni võtta ainult äärmisel vajadusel, kui teised rütmihäiretevastased ravimid ei ole andnud tulemusi ning ravist oodatav kasu ületab võimalikud ohud. See ravim võib väikestes kogustes erituda rinnapiima.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Selle ravimi võtmise järgselt võib tekkida ähmane nägemine. Sellisel juhul ei tohi juhtida autot ega töötada tööriistade või masinatega.

Amiokordin sisaldab laktoosi Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne ravimi kasutamist konsulteerima arstiga.

3. Kuidas Amiokordin’i võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Ravimi annuse määrab arst, see oleneb teie haiguse raskusest.

Täiskasvanud Annused kohandatakse alati vastavalt teie seisundile ja vajadustele. Annused määrab alati arst. Võtke tabletid sisse tervelt, koos vähese vedelikuga. Te võite tablette võtta söögi ajal või pärast sööki.

Algannus Tavaline algannus on 600…1000 mg ööpäevas, mis võetakse sisse kas üks kord ööpäevas või kaheks või kolmeks väiksemaks annuseks jagatuna. Tavaliselt kestab algne ravi 8…10 päeva.

Säilitusravi Säilitusraviks kasutatakse vähimat toimivat ning individuaalsetest ravitulemustest sõltuvat annust. Tavaline säilitusannus on 100…400 mg ööpäevas, mis võetakse sisse kas üks kord ööpäevas või kaheks või kolmeks väiksemaks annuseks jagatuna. Alternatiivseks annustamisskeemiks on kahekordse tavalise ööpäevase annuse manustamine ülepäeviti; samuti võib kasutada raviskeemi, kus ravimit võetakse ainult viiel päeval nädalas (ravikuuris tehakse nädalavahetustel paus). Kui teil on tunne, et Amiokordin’i toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Lapsed ja noorukid Amiodarooni kasutamise ohutust ja efektiivsust ei ole lastel uuritud. Seetõttu ei ole amiodarooni kasutamine lastel soovitatav.

Eakad Arst võib määrata teile Amiokordin’i väiksemas annuses. Samuti peab arst regulaarselt mõõtma teie vererõhku ja kontrollima kilpnäärmetalitlust.

Kui te võtate Amiokordin´i rohkem, kui ette nähtud Kui võtate Amiokordin’i rohkem kui ette nähtud, teavitage sellest otsekohe arsti või pöörduge haigla erakorralise meditsiini osakonda. Võtke ravimi pakend endaga kaasa, et arst teaks, mida olete võtnud. Tekkida võivad järgmised sümptomid: pearinglus, nõrkus või väsimus, segasus, südame löögisageduse

aeglustumine, maksakahjustus või oksendamine.

Kui te unustate Amiokordin´i võtta Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata. Ravimit tuleb võtta regulaarselt ning iga päev ühel ja samal kellaajal. Kui teil jääb üks annus vahele, võtke see niipea, kui see on võimalik. Juhul, kui juba on käes peaaegu järgmise annuse manustamise aeg, võtke ainult järgmine ettenähtud annus (annust kahekordistamata).

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Amiokordin võib püsida teie veres kuni kuu aega pärast ravi lõpetamist. Selle aja jooksul võivad teil ilmneda kõrvaltoimed.

Lõpetage Amiokordin’i võtmine ja pöörduge kohe arsti poole või haiglasse:

• kui teil tekib allergiline reaktsioon. Nähtudeks võivad olla: lööve, neelamis- või hingamisraskused, silmalaugude, näo, huulte, kõri või keele turse;
• kui teil tekivad villid või naha ketendus huulte, silmade, suu, nina ja suguelundite ümbruses, gripitaolised sümptomid ja palavik. See võib olla haigusseisund, mida nimetatakse Stevensi- Johnsoni sündroomiks;
• kui teil tekib raskekujuline villiline lööve, mille puhul võivad nahakihid maha kooruda ja jätta üle keha suured katmata nahapiirkonnad. Tekkida võib ka üldine halb enesetunne, palavik, külmavärinad ja lihasvalu (toksiline epidermaalne nekrolüüs);
• kui teil tekib nahapõletik, mida iseloomustavad vedelikuga täidetud villid (bulloosne dermatiit);
• kui teil tekivad gripitaolised sümptomid ja lööve näol, millele järgneb lööbe laialdasem levik koos kõrge palaviku, maksaensüümide aktiivsuse tõusuga vereanalüüsides ja teatud tüüpi valgevereliblede hulga suurenemise (eosinofiilia) ning lümfisõlmede suurenemisega (DRESS);
• kui teil tekib eluohtlik tüsistus pärast südamesiirdamist (siiriku primaarne düsfunktsioon), mille korral siirdatud süda lõpetab õigesti toimimise (vt lõik 2 „Hoiatused ja ettevaatusabinõud“).

Kõrvaltoimete esinemissagedus on toodud järgmiselt: Väga sage: võivad esineda rohkem kui 1 inimesel 10-st Sage: võivad esineda 1 inimesel 10-st kuni 1 inimesel 100-st Aeg-ajalt: võivad esineda 1 inimesel 100-st kuni 1 inimesel 1000-st Harv: võivad esineda 1 inimesel1000-st kuni 1 inimesel 10 000-st Väga harv: esinevad harvem kui1 inimesel 10 000-st Teadmata: esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel Vere- ja lümfisüsteemi häired Väga harv:

• hemolüütiline aneemia, aplastiline aneemia, trombotsütopeenia.

Teadmata:

• valgete vereliblede arvu vähenemine (neutropeenia) või valgete vereliblede arvu tõsine langus (agranulotsütoos) mis suurendab infektsioonide tekke võimalust.

Immuunsüsteemi häired Teadmata:

• angioödeem (Quincke ödeem), anafülaktiline šokk/anafülaktoidne reaktsioon, sealhulgas šokk.

Endokriinsüsteemi häired Sage:

• hüpotüreoos, hüpertüreoos, mõnikord surmaga lõppenud.

Väga harv:

• halb enesetunne, segasus või nõrkus, iiveldus, söögiisu kaotus, ärrituvus. See võib olla haigus,

mida nimetatakse antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomiks (SIADH).

Ainevahetus- ja toitumishäired Teadmata:

• söögiisu vähenemine.

Psühhiaatrilised häired Sage:

• seksuaalse huvi vähenemine.

Teadmata:

• segasusseisund (deliirium), asjade, mida pole olemas, nägemine, kuulmine ja tunnetamine (hallutsinatsioonid).

Närvisüsteemi häired Sage:

• ekstrapüramidaalne treemor, mis tavaliselt taandub pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist, hirmuunenäod, unehäired.

Aeg-ajalt:

• perifeerne sensorimotoorne neuropaatia ja/või müopaatia, mis on pärast ravimi ärajätmist tavaliselt pöörduv.

Väga harv:

• ataksia (tasakaalu- ja koordinatsioonihäired), koljusisese rõhu tõus, peavalu, peapööritus (vertiigo).

Teadmata:

• ebatavalised lihasliigutused, jäikus, värisemine ja rahutus (parkinsonism), haistmistaju häired (parosmia).

Silma kahjustused Väga sage:

• võivad tekkida ravimi mikroladestused sarvkesta, mis jäävad tavaliselt pupillialusesse piirkonda. Nendega võib kaasneda värviliste halode nägemine pimestavas valguses või udune nägemine. Sarvkesta mikroladestused koosnevad sinna ladestunud lipiidsetest kompleksidest ja pärast ravi lõpetamist kaovad täielikult. Komplekseid peetakse healoomulisteks ja ravi amiodarooniga ei pea seetõttu katkestama.

Väga harv:

• silmanärvi neuropaatia/põletiku juhud, mis võivad viia nägemiskaotuseni.

Südame häired Sage:

• südamerütmi aeglustumine, üldiselt mõõdukas ja seotud annusega.

Aeg-ajalt:

• arütmia teke või süvenemine, millele mõnikord on järgnenud südameseiskus, ülejuhtehäired (sinuatriaalne blokaad, erineva raskusastmega AV-blokaad).

Väga harv:

• väljendunud aeglane südametegevus või siinussõlme seiskus siinussõlme düsfunktsiooniga patsientidel ja/või eakatel patsientidel.

Teadmata:

• valu rindkeres ja hingeldus ning ebakorrapärane südametegevus. Need võivad olla torsade de pointes’iks nimetatud haigusseisundi nähud.

Vaskulaarsed häired Väga harv:

• nahalööve, mida põhjustab veresoonte ahenemine või sulgus (nimetatakse vaskuliidiks).

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Sage:

• kopsukahjustus (alveolaarne/interstitsiaalne pneumoniit või fibroos, pleuriit, ahendav

hingamisteede põletik, mis läheb üle kopsupõletikuks (mõnikord surmaga lõppev)). Väga harv:

• bronhospasm raske hingamispuudulikkusega patsientidel ja eriti astmaga patsientidel, operatsioon (võimalik koostoime kõrge hapniku kontsentratsiooniga).

Teadmata:

• kopsuverejooks.

Seedetrakti häired Väga sage:

• kerged seedehäired (iiveldus, oksendamine, maitsetundlikkuse häired), mis enamasti tekivad annuste suurendamisel ja taanduvad annuste vähendamisel.

Sage:

• kõhukinnisus.

Aeg-ajalt:

• suukuivus.

Teadmata:

• äge kõhunäärmepõletik (pankreatiit).

Maksa ja sapiteede häired Väga sage:

• ravi alguses on esinenud seerumi transaminaaside aktiivsuse suurenemist, enamasti isoleeritult ja mõõdukalt (1,5...3 korda normaalsest suurem). Muutus võib normaliseeruda annuste vähendamisel või isegi spontaanselt.

Sage:

• ägedad maksatalitluse häired transaminaaside aktiivsuse tõusuga (koos nahakollasega või ilma), ka maksapuudulikkus, mis on mõnikord lõppenud surmaga.

Väga harv:

• kroonilised maksahaigused nagu pseudo-alkohoolne hepatiit (maksapõletik), tsirroos (mis võib lõppeda surmaga).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Väga sage:

• valgustundlikkus.

Sage:

• sügelev, punetav lööve (ekseem), tuhmid sinakashallid või sinkjad laigud nahal, eriti näol, kui ravi on kestnud kaua ja on kasutatud suuri annuseid; ravi lõpetamisel kaovad need laigud aeglaselt.

Väga harv:

• nahapunetus kiiritusravi ajal, nahalööbed, enamasti mittespetsiifilised, punased ketendavad laigud nahal (eksfoliatiivne dermatiit), juuste väljalangemine või küünte murdumine.

Teadmata:

• eluohtlikud nahareaktsioonid, millega kaasneb lööve, villid, naha irdumine ja valu (epidermise toksiline nekrolüüs), Stevensi-Johnson’i sündroom, villiline dermatiit, ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS).

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Teadmata:

• luupusesarnane sündroom (haigus, kus immuunsüsteem ründab erinevaid kehaosi põhjustades valu, jäikust ja turseid liigestes ning nahapunetust, mõnikord liblikatiibadekujulist löövet näos).

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Väga harv:

• munandimanusepõletik.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Teadmata:

• granuloom, väikesed punetavad muhud nahal või keha sisemuses, mis on näha

röntgenülesvõttel. Uuringud Väga harv:

• vere kreatiniini sisalduse suurenemine.

Vigastus, mürgistus ja protseduuri tüsistused Teadmata:

• eluohtlik tüsistus pärast südamesiirdamist (siiriku primaarne düsfunktsioon), mille korral siirdatud süda lõpetab õigesti toimimise (vt lõik 2 „Hoiatused ja ettevaatusabinõud“).

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Amiokordin’i säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Amiokordin sisaldab

• Toimeaine on amiodaroonvesinikkloriid. Üks tablett sisaldab 200 mg amiodaroonvesinikkloriidi.
• Teised koostisosad on laktoosmonohüdraat, maisitärklis, povidoon, kolloidne veevaba ränidioksiid, magneesiumstearaat. Vt lõik 2 „Amiokordin sisaldab laktoosi“.

Kuidas Amiokordin välja näeb ja pakendi sisu Tabletid on valged kuni kergelt kreemikad, ümmargused, kaksikkumerad tabletid, lõhnatud, mille ühel küljel on poolitusjoon. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks. Amiokordin on saadaval blisterpakendis, 60 tabletti karbis. Iga blisterpakend sisaldab 10 tabletti (6 blisterpakendit x 10 tabletti) Müügiloa hoidja ja tootja KRKA, d.d., Novo Mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

KRKA, d.d., Novo mesto Eesti filiaal

Pärnu mnt 141 11314 Tallinn Tel. +372 6671658

Infoleht on viimati uuendatud aprillis 2026.

Järgnev teave on ainult tervishoiutöötajatele:

Sagedased ja tugevamalt väljendunud kõrvaltoimed viitavad tavaliselt üleannustamisele. Enamikul juhtudel piisab ravimi annuste vähendamisest või amiodaroon-ravi ajutisest katkestamisest ning patsiendi jälgimisest (vererõhk, EKG). Suukaudse amiodarooni ägeda üleannustamise kohta on andmeid vähesel hulgal. Kirjeldatud on üksikuid siinusbradükardia, südameblokaadi, ventrikulaarse tahhükardia hoogude, torsade de pointes’i, tsirkulatoorse puudulikkuse ja maksakahjustuse juhtusid. Üleannustamise korral peab ravi olema sümptomaatiline, lisaks üldtoetavatele meetmetele võib imendumise vähendamiseks teha maoloputuse. Patsienti tuleb jälgida ja bradükardia tekkimisel võib manustada beeta-adrenostimulaatoreid või glükagooni. Tekkida võivad ka ventrikulaarse tahhükardia spontaanselt taanduvad hood. Amiodarooni farmakokineetika tõttu on soovitatav patsiendi (eriti kardiaalse seisundi) piisav ja pikaajaline jälgimine. Amiodaroon ja selle metaboliidid ei ole dialüüsitavad.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Amiokordin 50 mg/ml süstelahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml süstelahust sisaldab 50 mg amiodaroonvesinikkloriidi (150 mg/3 ml ampullis).

INN. Amiodaronum

Teadaolevat toimet omav abiaine 1 ml süstelahust sisaldab 20,2 mg bensüülalkoholi (E1519). 1 ampull (3 ml) sisaldab 60,6 mg bensüülalkoholi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus. Süstelahus on kergelt kollakas ja selge.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia (sealhulgas Wolff-Parkinson-White’i sündroom), kodade virvendus ja laperdus, ventrikulaarsed tahhüarütmiad, kui teised ravimid on toimeta, vastunäidustatud või on põhjustanud tõsiseid kõrvaltoimeid.

Märkus. Amiodarooni süstelahust kasutatakse vaid juhul, kui on vajalik kiire ravitoime või kui suukaudne manustamine ei ole võimalik.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Amiokordin süstelahust tohib kasutada ainult juhul, kui on olemas kardiaalse monitooringu, defibrillatsiooni ja südamestimulatsiooni võimalused. Amiokordin süstelahust võib kasutada enne elektrilist kardioversiooni.

Annustamine toimub vastavalt patsiendi seisundile ja vajadustele.

Intravenoosne boolusannus. Tavaline annus on 5 mg/kg kehakaalu kohta, süstituna vähemalt kolme minuti vältel. Annust võib korrata, kuid mitte varem kui 15 minuti pärast, seda isegi juhul, kui kasutatud on ainult üks ampull ravimit, sest esineb oht vereringe pöördumatu kollapsi tekkeks. Ravitoime avaldub esimestel minutitel ja väheneb aeglaselt. Seetõttu on toime säilitamiseks vajalik infusioon.

Intravenoosne infusioon. Tavaliseks küllastusannuseks on 5 mg/kg kehakaalu kohta, manustatuna 250 ml 5% glükoosilahusega lahjendatult 20 minuti kuni 2 tunni jooksul. Infusioonikiirust reguleeritakse vastavalt ravimi toime avaldumisele. Annust võib 24 tunni jooksul korrata 2…3 korda. Ööpäevane

annus ei tohiks ületada 1200 mg.

Säilitusannuseks on 10-20 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas (tavaliselt 600 kuni 800 mg, maksimaalselt 1200 mg ööpäevas), manustatuna 250 ml 5% glükoosilahusega lahjendatult. Ravimi parenteraalne manustamine kestab tavaliselt 4…5 päeva. Kestva ravi planeerimisel peaks suukaudset ravi alustama juba esimesel infusioonipäeval.

Üleminek intravenoosselt suukaudsele ravile Niipea kui on saavutatud piisav ravivastus, tuleb samaaegselt alustada suukaudset ravi tavalise küllastusannusega (200 mg kolm korda ööpäevas). Amiokordin’i annust tuleb seejärel astmeliselt vähendada.

Eakad Nagu kõigi patsientide puhul, on oluline kasutada väikseimat efektiivset annust. Kuigi puuduvad andmed erineva annuse vajaduse kohta sellel patsientide rühmal, võib eakatel liiga suure annuse kasutamine esile kutsuda bradükardiat ja ülejuhtehäireid. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kilpnäärmefunktsiooni jälgimisele (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 4.8).

Neeru- ja maksafunktsiooni häiretega patsiendid Neeru- ja maksafunktsiooni häirega patsientidel ei ole vaja annust kohandada.

Manustamisviis

Amiokordin’i süstelahust võib segada ainult 5% glükoosilahusega. Ravimi veeni süstimine peab kestma vähemalt 3 minutit. Intravenoosse infusiooni küllastusannus tuleb manustada 250 ml 5% glükoosilahusega lahjendatult 20 minuti kuni 2 tunni jooksul. Intravenoosse infusiooni säilitusannus tuleb 250 ml 5% glükoosilahusega lahjendatult manustada infusioonipumbaga tsentraalveeni kateetrisse.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine, joodi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes (üks ampull sisaldab ligikaudu 56 mg joodi).
• Siinusbradükardia ja sinuatriaalne südameblokaad. Raskete ülejuhtehäirete (kõrge astme AV- blokaad, bifastsikulaarne või trifastsikulaarne Hisi kimbu blokaad) või siinussõlme nõrkuse sündroomiga patsientidel tohib Amiokordin'i kasutada ainult koos südamestimulaatoriga.
• Raske hingamispuudulikkus, vereringe kollaps, või raske arteriaalne hüpotensioon, hüpotensioon, südamepuudulikkus ja kardiomüopaatia on samuti vastunäidustused, kui Amiokordin'i kasutatakse boolussüstina.
• Samaaegne ravi preparaatidega, mis võivad põhjustada torsade de pointes’i tüüpi polümorfset ventrikulaarset tahhüarütmiat (vt lõik 4.5),
• olemasolev kilpnäärmefunktsiooni häire või nende esinemine anamneesis. Kilpnäärmefunktsiooni testid tuleb võimalusel enne ravi teha kõigile patsientidele.
• Rasedus (erandiks on vältimatut abi vajavad olukorrad, kui prognoositav kasu on riskist suurem) ja imetamine (vt lõik 4.6).
• Bensüülalkoholi sisalduse tõttu on amiodarooni intravenoosne manustamine vastunäidustatud vastsündinutele, imikutele ja kuni 3-aastastele lastele.

Kõik ülalloetletud vastunäidustused ei kehti amiodarooni kasutamisel defibrillatsioonile allumatu ventrikulaarse fibrillatsiooni ravis kardiopulmonaalse elustamise korral.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Erihoiatused

Amiokordin süstelahust tohib kasutada ainult spetsiaalses osakonnas pideva jälgimise tingimustes

(EKG ja vererõhk).

Intravenoosne infusioon on eelistatud boolusele mõnikord kiire süstimisega seotud hemodünaamiliste toimete tõttu (vt lõik 4.8). Liiga kiire manustamine või üleannustamine võib esile kutsuda tsirkulatoorse kollapsi (sellistel patsientidel bradükardia esinemisel on edukalt kasutatud atropiini). Korduv või püsiinfusioon perifeersetesse veenidesse võib viia süstekoha reaktsioonide tekkeni (vt lõik 4.8). Kui on ette näha korduvat või püsiinfusiooni, on soovitatav manustamine tsentraalveeni kateetri kaudu. Infusiooni teel manustatuna võib Amiokordin süstelahuse tilga suurus väheneda ja vajadusel tuleb infusioonikiirust kohandada.

Anesteesia (vt lõik 4.5) Enne operatsiooni tuleb anestesioloogi teavitada, et patsient saab amiodarooni.

Südame häired Ettevaatlik peab olema hüpotensiooni ja dekompenseeritud kardiomüopaatia ning raske südamepuudulikkusega patsientide puhul (vt ka lõik 4.3). Amiodaroonil on madal proarütmogeenne toime. Kirjeldatud on uute rütmihäirete teket või ravitud rütmihäirete halvenemist, mis mõnikord on lõppenud surmaga. Oluline, kuigi raske on eristada ravimi toime puudumist proarütmogeensest toimest, kas seotud südamehaiguse süvenemisega või mitte. Proarütmogeensed toimed tekivad üldiselt seoses ravimite koostoimetega ja/või elektrolüütide tasakaalu häiretega (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Amiodarooni farmakoloogilise toime tulemusel võivad ilmneda muutused elektrokardiogrammis (EKG): QT-intervalli pikenemine (repolarisatsiooniaja pikenemine) ja U-saki tekkimine. On teatatud uute rütmihäirete tekkimisest või arütmia süvenemisest, mõni kord ka letaalsest. On oluline, kuid väga raske eristada, kas see võib olla seotud ravimi proarütmogeense toimega, olla seotud kaasuva südamehaigusega või olla seotud raviefekti puudumisega. Üldiselt on nendest juhtudest seoses amiodarooniga teatatud harvemini kui seoses teiste antiarütmiliste ravimitega ning enamasti ilmnevad need seoses ravimite koostoimetega ja/või elektrolüütide tasakaalu häiretega (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Ravi tuleb katkestada, kui tekivad sinuatriaalne blokaad, teise või kolmanda astme atrioventrikulaarne blokaad või bifastsikulaarne Hisi kimbu blokaad.

Retrospektiivsetes uuringutes leiti, et kui siiriku retsipient on enne südame transplantatsiooni kasutanud amiodarooni, siis on see seotud suurenenud riskiga siiriku primaarse düsfunktsiooni (primary graft dysfunction, PGD) tekkeks. PGD on südame transplantatsiooni eluohtlik tüsistus, mis avaldub vasaku või parema vatsakese või biventrikulaarse düsfunktsioonina esimese 24 tunni jooksul pärast transplantatsiooni operatsiooni, kui puudub tuvastatav sekundaarne põhjus (vt lõik 4.8). Raske PGD võib olla pöördumatu. Südamesiiriku ootejärjekorras olevate patsientide puhul tuleb kaaluda alternatiivsete arütmiavastaste ravimite kasutamist nii varakult enne transplantatsiooni kui võimalik. Raske bradükardia ja südameblokaad (vt lõik 4.5) Raske, potentsiaalselt eluohtliku bradükardia ja südameblokaadi juhtusid on täheldatud amiodarooni kasutamisel koos sofosbuviiri sisaldavate ravikombinatsioonidega. Bradükardia on tavaliselt tekkinud tundide või päevade jooksul, kuid hilisemaid juhtumeid on enamasti täheldatud kuni 2 nädalat pärast C-hepatiidi viirusvastase (HCV) ravi alustamist. Amiodarooni tohib sofosbuviiri sisaldaval raviskeemil patsientidel kasutada ainult juhul, kui muud alternatiivsed südame löögisagedust aeglustavad ravimid ei ole talutavad või on vastunäidustatud. Kui samaaegne ravi amiodarooniga on vajalik, on patsientidel soovitatav koosmanustamise esimese 48 tunni jooksul läbi viia statsionaarne südame jälgimine, mille järel tuleb igapäevaselt läbi viia südame löögisageduse ambulatoorne või enesekontroll, vähemalt 2 esimesel ravinädalal. Amiodarooni pika poolväärtusaja tõttu tuleb ülalnimetatud viisil läbi viia südame jälgimine ka nendel patsientidel, kes on viimase paari kuu jooksul ravi amiodarooniga katkestanud ja on alustamas ravi sofosbuviiri sisaldava raviskeemiga. Kõiki patsiente, kes saavad samaaegset ravi C-hepatiidi viiruse vastaste otsese toimega ravimite ja amiodarooniga, tuleb teavitada bradükardia ja südameblokaadi sümptomitest ning vajadusest nende tekkimisel kiiresti arsti poole pöörduda.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired (vt lõik 4.8) Düspnoe või ebaproduktiivse köha teke võib olla seotud amiodarooni pulmonaalse toksilisusega (hüpersensitiivne pneumoniit, alveolaarne/interstitisiaalne pneumoniit või fibroos, pleuriit, oblitereeruv bronhioliit, mis muutub pneumooniaks/BOOP). Esinevateks tunnusteks võivad olla düspnoe (mis võib olla raske ja südame seisundi tõttu seletamatu), ebaproduktiivne köha ja üldise tervise halvenemine (väsimus, kehakaalu langus ja palavik). Algus on tavaliselt aeglane, kuid võib olla kiiresti progresseeruv. Kuigi enamik juhtudest on teatatud pikaajalise ravi korral, on mõni neist ilmnenud kohe pärast ravi alustamist. Intravenoosse amiodarooni kasutamisel on väga harva teatatud interstitsiaalse pneumoniidi juhtudest. Selle diagnoosi kahtluse korral tuleb teha rindkere röntgenülesvõte. Uuesti tuleb hinnata amiodaroonravi vajadust, sest amiodaroonravi varajase lõpetamise järgselt on interstitsiaalne pneumoniit üldiselt pöörduv, ning kaaluda kortikosteroidravi (vt lõik 4.8). Kliinilised sümptomid taanduvad sageli mõne nädala jooksul, millele järgneb aeglasem radioloogilise leiu ja kopsufunktsiooni paranemine. Mõnede patsientide seisund võib halveneda vaatamata Amiokordin-ravi lõpetamisele. Väga harva esinevaid raskeid respiratoorseid komplikatsioone, mis mõnikord on lõppenud surmaga, on tavaliselt täheldatud vahetul operatsioonijärgsel perioodil (täiskasvanu äge respiratoorne distress- sündroom); see võib olla tingitud võimalikust koostoimest suure hapnikukontsentratsiooniga (vt lõigud 4.5 ja 4.8).

Maksafunktsiooni häired (vt lõik 4.8) Kohe pärast ravi alustamist ja ravi ajal amiodarooniga on soovitatav jälgida maksafunktsiooni näitajaid (transaminaase). Äge maksafunktsiooni häire (k.a raske hepatotsellulaarne puudulikkus või maksakahjustus, mis võib mõnikord lõppeda surmaga) ja krooniline maksafunktsiooni häire võib esineda esimese 24 tunni jooksul intravenoosse amiodarooni manustamisest. Pärast amiodaroonravi alustamist on soovitatav hoolikalt jälgida transaminaaside aktiivsust. Seetõttu tuleb amiodarooni annust vähendada või ravi lõpetada, kui transaminaaside aktiivsus ületab normvahemiku ülemise piiri vähemalt 3 korda.

Silma kahjustused (vt lõik 4.8) Ähmase nägemise või nägemislanguse tekkimisel tuleb kohe teostada täielik silmade uuring, kaasa arvatud fundoskoopia. Nägemisnärvi neuropaatia ja/või neuriidi ilmnemisel tuleb ravi amiodarooniga lõpetada, sest seisund võib süveneda pimedaks jäämiseni.

Ravimite koostoimed (vt lõik 4.5) Amiodarooni kasutamine koos järgmiste ravimitega ei ole soovitatav: beetablokaatorid, südame löögisagedust aeglustavad kaltsiumikanali blokaatorid (verapamiil, diltiaseem), stimuleeriva toimega lahtistid, mis võivad põhjustada hüpokaleemiat. Ettevaatusabinõud

Kõrvaltoimed (vt lõik 4.8) on enamasti seotud ravimi üleannustamisega, seetõttu on eriti oluline manustada minimaalset efektiivset säilitusannust, et hoida ära või viia miinimumini kõrvaltoimed.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused (vt lõik 4.8) Patsientidele tuleb soovitada hoiduda ravi ajal ülemäärasest päikese käes viibimisest või kasutada päikesekaitsevahendeid, sest amiodarooni võtvad patsiendid võivad olla ülitundlikud päikesevalguse suhtes, mis võib püsida mitu kuud pärast amiodarooni kasutamise lõpetamist. Enamikel juhtudel piirduvad sümptomid päikesega kokku puutunud naha kipituse, põletuse ja punetusega, kuid tekkida võivad ka rasked fototoksilised reaktsioonid koos villidega.

Vajalikud uuringud (vt lõik 4.8) Enne amiodarooniga ravi alustamist on soovitatav teha EKG ja määrata seerumi kaaliumisisaldus. Ravi ajal on soovitatav regulaarselt määrata maksafunktsiooni näitajaid (transaminaase) ja jälgida EKG-d. Amiodaroon võib põhjustada hüpotüreoosi või hüpertüreoosi, eriti patsientidel, kelle isiklikus

anamneesis esineb kilpnäärmehaigusi, seetõttu tuleb enne ravi alustamist amiodarooniga teha kliinilised ja bioloogilised (TSH) uuringud. Uuringuid tuleb korrata ravi ajal, kuuekuuliste intervallide järel ning mitme kuu järel pärast ravi lõpetamist. Eriti oluline on see eakate puhul. Patsiente, kelle anamnees viitab suurenenud riskile kilpnäärmefunktsiooni häirete tekkeks, on soovitatav regulaarselt hinnata. Kilpnäärmefunktsiooni häirete kahtluse korral tuleb määrata usTSH tase seerumis. Eeskätt seoses antiarütmiliste ravimite pideva kasutamisega on teatatud ventrikulaarse defibrillatsiooni ja/või südame tehisrütmuri või implanteeritava südame defibrillaatori erutusläve tõusust, mis võivad mõjutada seadme efektiivsust. Seetõttu on soovitatav seadme töö korduv kontroll enne amiodarooni ravi ning selle ajal.

Kilpnäärmefunktsiooni häired (vt lõik 4.8) Amiodaroon sisaldab joodi ja võib seetõttu mõjutada radioaktiivse joodi neeldumist. Kuid kilpnäärmefunktsiooni testid (vaba T3, vaba T4, usTSH) on tõlgendatavad. Amiodaroon pärsib levotüroksiini (T4) perifeerset konversiooni trijoodtüroniiniks (T3) ning võib põhjustada isoleeritud biokeemilisi muutusi (vaba T4 tõus seerumis, vaba T3 vähene langus või isegi normiväärtused) kliiniliselt eutüreoidsetel patsientidel. Sellistel juhtudel ei ole põhjust amiodaroonravi lõpetada, kui puuduvad kilpnäärmehaiguse kliinilised või muud bioloogilised (usTSH) ilmingud.

Hüpotüreoosi tuleb kahtlustada järgmiste kliiniliste nähtude ilmnemisel: kehakaalu suurenemine, külmatalumatus, vähenenud aktiivsus, ülemäärane bradükardia. Diagnoosi toetab seerumi usTSH tõus ja ülemäärane TSH vastus türeotropiini vabastavale hormoonile. T3 ja T4 tase võib olla madal. Eutüreoos saavutatakse tavaliselt 3 kuu jooksul pärast ravi lõpetamist. Eluohtlikus olukorras võib jätkata amiodaroonravi kombinatsioonis levotüroksiiniga. Levotüroksiini annus tuleb kohandada vastavalt TSH tasemele.

Lapsed Amiokordin’i süstelahuse ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud. Seetõttu ei ole amiodarooni kasutamine lastel soovitatav. Amiokordin’i süstelahust ei tohi manustada enneaegsetele või vastsündinutele (vt lõik 3 ja allpool lõik „Oluline teave koostisosade suhtes“).

Oluline teave koostisosade suhtes Amiokordin’i süstelahus sisaldab 20,2 mg bensüülalkoholi ühes ml lahuses. Bensüülalkohol võib põhjustada allergilisi reaktsioone. Amiokordin’i süstelahust ei tohi manustada vastsündinutele, imikutele ja kuni 3-aastastel lastele (vt lõik 4.3). Bensüülalkoholi intravenoosset manustamist on seostatud vastsündinutel tõsise kõrvaltoime ja surmaga („õhupuudussündroom“). Ettevaatus on vajalik raseduse ja imetamise ajal ning maksa- ja neerukahjustusega patsientidel bensüülalkoholi kumuleerumise ja toksilisuse (metaboolne atsidoos) riski tõttu.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed

Torsade de pointes’i teket või QT-intervalli pikenemist põhjustavad ravimid

Torsade de pointes’i teket põhjustavad ravimid Kombineeritud ravi järgmiste QT-intervalli pikendavate ravimitega on vastunäidustatud (vt lõik 4.3):

• antiarütmilised ravimid (Ia klass: nt kinidiin, prokaiinamiid, disopüramiid; III klass: sotalool, bretüülium);
• mitte-antiarütmilised ravimid: nt vinkamiin, mõned neuroleptikumid (kloorpromasiin, tioridasiin, flufenasiin, pimosiid, haloperidool, amisulpriid ja sertindool), sultopriid, antihistamiinikumid (tsisapriid, terfenadiin, misolastiin), erütromütsiin (i/v) ja pentamidiin (parenteraalne).

Sellised kombinatsioonid suurendavad riski potentsiaalselt letaalse torsades de pointes'i tüüpi südame rütmihäirete tekkeks (vt lõik 4.3).

QT-intervalli pikendavad ravimid Amiodarooni manustamine koos ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad QT-intervalli pikenemist (näiteks klaritromütsiin), peab põhinema võimalike riskide ja kasu hoolikal individuaalsel hindamisel, sest suureneda võib torsade de pointes’i tekkerisk ning patsiente tuleb jälgida QT-intervalli pikenemise suhtes. Amiodarooniga ravitavad patsiendid peavad vältima fluorokinoloonide kasutamist.

Südame löögisagedust aeglustavad või automatismi või ülejuhtehäireid põhjustavad ravimid Kombineeritud ravi koos järgmiste ravimitega ei ole soovitatav:

• beetablokaatorid ja teatud kaltsiumikanali blokaatorid (diltiaseem, verapamiil); tekkida võib negatiivse kronotroopse toime võimendumine ja ülejuhte aeglustumine.

Ained, mis võivad põhjustada hüpokaleemiat Kombineeritud ravi koos järgmiste ravimitega ei ole soovitatav:

• stimuleeriva toimega lahtistid, mis võivad põhjustada hüpokaleemiat, suurendades seeläbi torsade de pointes’i riski. Kasutada tuleb teist tüüpi lahtisteid.

Ettevaatlik peab olema amiodarooni kasutamisel koos järgmiste ravimitega, mis võivad samuti põhjustada hüpokaleemiat ja/või hüpomagneseemiat:

• hüpokaleemiat tekitavad diureetikumid (eraldi või kombinatsioonis),
• süsteemsed kortikosteroidid (glüko-, mineralo-), tetrakosaktiid,
• intravenoosne amfoteritsiin B.

Hüpokaleemia korral tuleb rakendada korrigeerivaid meetmeid ja jälgida QT-intervalli. Torsade de pointes’i korral ei tohi antiarütmikume manustada; alustada võib südamestimulatsiooni ja manustada intravenoosselt magneesiumi.

Üldanesteesia (vt lõigud 4.4 ja 4.8) Üldanesteesias või suures annuses hapnikravi saavate patsientide puhul on soovitatav ettevaatus. Amiodarooni saavatel patsientidel on üldanesteesia ajal kirjeldatud potentsiaalselt raskeid komplikatsioone: atropiinile allumatu bradükardia, hüpotensioon, ülejuhtehäired, südame minutimahu vähenemine. Amiodarooniga ravitud patsientidel on üksikutel juhtudel vahetult pärast operatsiooni tekkinud äge respiratoorse distressi sündroom (ARDS, kopsuturse), mis mõnikord on lõppenud surmaga. See võib olla tingitud võimalikust koostoimest suure hapniku kontsentratsiooniga.

Amiodarooni toime teistele ravimitele Amiodaroon ja/või selle metaboliit desetüülamiodaroon inhibeerivad CYP1A1, CYP1A2, CYP3A4, CYP2C9, CYP2D6 ja P-glükoproteiini ning võivad suurendada nende substraatide ekspositsiooni. Amiodarooni pika poolväärtusaja tõttu võib koostoimeid täheldada mitu kuud pärast amiodarooni kasutamise lõpetamist. PgP substraadid Amiodaroon on P-gp inhibiitor. Manustamisel koos P-gp substraatidega on oodata nende ekspositsiooni suurenemist:

• digitaalis: võimalik on automatismi häirete (bradükardia) ja atrioventrikulaarse blokaadi tekkimine (sünergistlik toime); lisaks võib suureneda digoksiini kontsentratsioon plasmas digoksiini elimineerumise aeglustumise tõttu. Soovitatav on kliiniline, EKG ja bioloogiline (k.a digoksiini plasmasisalduse määramine vajadusel) jälgimine ning vajadusel kohandada digoksiini annust.
• dabigatraan: verejooksuohu tõttu peab olema ettevaatlik amiodarooni manustamisel koos dabigatraaniga. Vajalikuks võib osutuda dabigatraani annuse kohandamine vastavalt ravimi omaduste kokkuvõttele.

CYP 2C9 substraadid CYP 2C9 inhibeerimise tõttu põhjustab amiodaroon suukaudsete antikoagulantide (varfariini) ja fenütoiini plasmakontsentratsiooni suurenemist.

• varfariin: antikoagulantide terapeutilise toime tugevnemise ja veritsemise riski suurenemise tõttu, tuleb sagedamini kontrollida protrombiiniaega ja vajalikuks võib osutuda suu kaudu manustatavate antikoagulantide annuste korrigeerimine nii ravi ajal, kui ka pärast amiodaroonravi lõpetamist.
• fenütoiin: fenütoiini kooskasutamisel amiodarooniga võivad kaasneda üleannustamise nähud, mis on neuroloogilised. Soovitatav on kliiniline monitooring ja fenütoiini kontsentratsiooni määramine vereplasmas. Fenütoiini annust tuleb vähendada niipea, kui ilmnevad üleannustamise nähud.

CYP 2D6 substraadid

• flekainiid: võimalik on flekainiidi kontsentratsiooni tõus vereplasmas tsütokroom CYP 2D6 inhibeerimise kaudu. Flekainiidi annust tuleb kohandada.

CYP P450 3A4 substraadid Nende ravimite manustamisel koos CYP 3A4 inhibiitori amiodarooniga võib suureneda nende plasmakontsentratsioon, mis võib viia toksilisuse võimaliku suurenemiseni:

• tsüklosporiin: tsüklosporiini plasmakontsentratsioon võib kooskasutamise korral kahekordistuda. Vajalikuks võib osutuda tsüklosporiini annuse vähendamine, et hoida plasmakontsentratsioon terapeutilise vahemiku piirides.
• fentanüül: kombinatsioonis amiodarooniga võib fentanüüli toime tugevneda, mis võib suurendada fentanüüli toksilisust.
• statiinid: lihastoksilisuse (nt rabdomüolüüsi) risk suureneb amiodarooni samaaegsel manustamisel koos CYP 3A4 kaudu metaboliseeruvate statiinidega, nagu simvastatiin, atorvastatiin ja lovastatiin. Koos amiodarooniga on soovitatav kasutada statiini, mis ei metaboliseeru CYP 3A4 kaudu.
• muud ravimid, mis metaboliseeruvad tsütokroom P450 3A4 kaudu: sellised ravimid on näiteks lidokaiin, siroliimus, takroliimus, sildenafiil, fentanüül, midasolaam, triasolaam, dihüdroergotamiin ja ergotamiin.

Teiste preparaatide toime amiodaroonile CYP 3A4 inhibiitorid ja CYP 2C8 inhibiitorid võivad pärssida amiodarooni metabolismi ja suurendada selle ekspositsiooni. Ravi ajal amiodarooniga on soovitatav vältida CYP 3A4 inhibiitorite kasutamist.

Viirusvastased ained Proteaasi inhibiitorid (atasanaviir, indinaviir, nelfinaviir, ritonaviir) inhibeerivad tsütokroomi CYP 3A4, seetõttu tuleb nende manustamisel koos amiodarooniga monitoorida viimase plasmakontsentratsioone. Amiodarooni manustamine koos sofosbuviiri sisaldavate kombinatsioonidega võib viia tõsise sümptomaatilise bradükardia tekkeni. Kui koosmanustamist ei saa vältida, on soovitatav kardiaalne monitooring (vt lõik 4.4).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Amiodaroon läbib platsentaarbarjääri. Ravim võib kahjustada loodet ning põhjustada hüpotüreoidismi ja struumat vastsündinuil, seetõttu on ravim rasedatele vastunäidustatud. Raseduse ajal võib ravimit manustada vaid erandjuhtudel.

Imetamine Kuna amiodaroon eritub rinnapiima märkimisväärsetes kogustes, on rinnaga toitmine amiodaroonravi ajal vastunäidustatud. Kui imetav ema vajab amiodaroonravi, tuleb loobuda rinnaga toitmisest.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Amiokordin süstelahus mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed on esitatud järgmiste esinemissageduste alusel:

• väga sage (≥1/10),
• sage (≥1/100 kuni <1/10),
• aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100),
• harv (≥1/10 000 kuni <1/1000),
• väga harv (<1/10 000),
• teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Immuunsüsteemi häired

• väga harv: anafülaktiline šokk;
• teadmata: angioödeem.

Vere ja lümfisüsteemi häired

• teadmata: neutropeenia, agranulotsütoos.

Psühhiaatrilised häired

• sage: libiido vähenemine;
• teadmata: deliirium (sealhulgas segasusseisund), hallutsinatsioonid.

Endokriinsüsteemi häired

• väga harv: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH);
• teadmata: hüpertüreoos (vt lõik 4.4).

Närvisüsteemi häired

• väga harv: healoomuline intrakraniaalne hüpertensioon (pseudotumor cerebri), peavalu.
• teadmata: parkinsonism

Silma kahjustused

• teadmata: nägemisnärvi neuropaatia/neuriit, mis võib süveneda pimedaks jäämiseni (vt lõik 4.4).

Südame häired

• sage: bradükardia, üldjuhul mõõdukas;
• väga harv: märkimisväärne bradükardia, siinusseisukus (ravi amiodarooniga peab lõpetama, eriti ülejuhtehäiretega patsientidel ja/või eakatel patsientidel), olemasolevate rütmihäirete süvenemine või uute rütmihäirete teke, millele mõnikord on järgnenud südameseiskus (vt lõigud 4.4 ja 4.5), torsade de pointes.

Vaskulaarsed häired

• sage: vererõhu langus, tavaliselt mõõdukas ja mööduv. Üleannustamise või liiga kiire süstimise järgselt on teatatud hüpotensiooni või kollapsi juhtudest.
• väga harv: kuumahood.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

• väga harv: interstitsiaalne pneumoniit või fibroos, mõnikord surmaga lõppev (vt lõik 4.4), rasked respiratoorsed komplikatsioonid (täiskasvanu äge respiratoorne distress-sündroom), mõnikord surmaga lõppenud (vt lõigud 4.4 ja 4.5), bronhospasm ja/või apnoe raskete respiratoorsete haigustega patsientidel ja eriti astmaga patsientidel.

Seedetrakti häired

• väga harv: iiveldus.
• teadmata: (äge) pankreatiit

Maksa ja sapiteede häired

• väga harv: seerumi transaminaaside aktiivsuse isoleeritud suurenemine (mis on ravi alguses tavaliselt mõõdukas (1,5...3 korda kõrgem normist); väärtused võivad normaliseeruda annuse vähendamise järgselt või isegi spontaanselt), ägedad maksatalitluse häired koos kõrge seerumi transaminaaside aktiivsuse ja/või ikterusega, sh maksapuudulikkus, mõnikord surmaga lõppenud (vt lõik 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

• sage: ekseem;
• väga harv: higistamine;
• teadmata: urtikaaria, rasked nahareaktsioonid, nt epidermise toksiline nekrolüüs, Stevensi- Johnson’i sündroom, villiline dermatiit, ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS).

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused

• teadmata: seljavalu, luupusesarnane sündroom.

Ainevahetus- ja toitumishäired

• teadmata: söögiisu vähenemine.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

• sage: süstekoha reaktsioonid, näiteks valu, erüteem, turse, nekroos, ekstravasatsioon, infiltratsioon, põletik, induratsioon, tromboflebiit, flebiit, tselluliit, infektsioon, pigmentatsiooni muutused.

Vigastus, mürgistus ja protseduuri tüsistused

• teadmata: siiriku primaarne düsfunktsioon pärast südame transplantatsiooni (vt lõik 4 4).

Raskete kõrvaltoimete tekkimisel tuleb ravi lõpetada.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Intravenoosse amiodarooni üleannustamise kohta andmed puuduvad.

Sümptomid Suukaudse amiodarooni ägeda üleannustamise kohta on andmeid vähe. On mõningaid teateid siinusbradükardia, südameblokaadi, ventrikulaarse tahhükardia, torsade de pointes’ tüüpi polümorfse ventrikulaarse tahhükardia, vereringe puudulikkuse ja maksakahjustuse kohta.

Ravi Üleannustamise korral peab ravi olema sümptomaatiline, lisaks üldtoetavatele meetmetele. Patsienti tuleb jälgida ja bradükardia tekkimisel võib manustada beeta-adrenostimulaatoreid või glükagooni. Tekkida võivad ka ventrikulaarse tahhükardia spontaanselt taanduvad hood. Amiodarooni farmakokineetika tõttu on soovitatav patsiendi (eriti kardiaalse seisundi) piisav ja pikaajaline jälgimine. Amiodaroon ja selle metaboliidid ei ole dialüüsitavad.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED.

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antiarütmikumid, klass III, ATC-kood: C01BD01

Amiodaroon kuulub Vaughan-Williamsi antiarütmikumide klassifikatsiooni järgi III klassi, kuigi omab ka I, II ja IV klassi ravimite omadusi.

Toimemehhanism Amiodaroon blokeerib tugevalt kaaliumikanaleid, nõrgalt kiireid naatriumi kanaleid ja kaltsiumi kanaleid, samuti on ta mõõduka tugevusega alfa- ja beeta-adrenergiliste retseptorite blokaator.

Farmakodünaamilised toimed Amiodarooni antiarütmilised toimed on: aktsioonipotentsiaali 3. faasi pikendamine, siinussõlme automatismi vähendamine, alfa- ja beeta-adrenergiliste retseptorite stimulatsiooni mittekonkureeriv inhibeerimine, sinuatriaalse, atriaalse ja nodaalse ülejuhte aeglustamine, refraktaarperioodi pikendamine ning müokardi erutuvuse vähendamine atriaalsel, nodaalsel ja ventrikulaarsel tasemel, ülejuhte aeglustamine ja refraktaarperioodi pikendamine lisajuhtetees. Amiodarooni hemodünaamilised ja antiisheemilised toimed on: perifeerse resistentsuse mõõdukas vähendamine ja südame löögisageduse vähenemine (mis viib südamelihase hapnikutarbimise langusele), alfa- ja beeta-adrenergiliste retseptorite stimulatsiooni mittekonkureeriv inhibeerimine, verevoolu intensiivistumine koronaararterites tänu otsesele toimele müokardi arterite silelihastele, samas säilib südame löögimaht tänu aordirõhu ja perifeerse vaskulaarse resistentsuse langusele. Amiodaroonil on kerge negatiivne inotroopne toime. Intravenoossel manustaminel avalduvad eelkõige amiodarooni sümpatolüütiline (alfa- ja beeta- adrenergiliste retseptorite stimulatsiooni mittekonkureeriv inhibeerimine sarnaselt II klassi antiarütmikumidele) ja kaltsiumikanaleid blokeeriv toime (sarnaselt IV klassi ravimitele). Amiodarooni peamine hemodünaamiline efekt intravenoosse manustamise korral on hüpotensioon, mis on tingitud süsteemse vaskulaarse resistentsuse langusest ja negatiivsest inotroopsest toimest. Tavaliselt vererõhk langeb, kuid raskemat hüpotensiooni saab vältida ravimi aeglasema infundeerimisega. Otsene negatiivne inotroopne toime on vähene ja mööduv (tavaliselt kestab 1 tund pärast boolusannuse manustamist ja kuni 24 tundi peale infusiooni). Tavaliselt südame minutimaht (SMM) ei lange, küll võib aga transitoorne SMM vähenemine esineda vasaku vatsakese funktsioonihäirega patsientidel. Amiodarooni süstimise ajal võib tekkida tahhükardia, mis möödub umbes 5 minutit pärast süstimist. 10...15 minutit pärast boolussüstet võib tekkida bradükardia. Bradükardia võib püsida kogu infusiooni vältel. Kui infusiooni kestus on enam kui 3…5 päeva, kaob bradükardia tavaliselt spontaanselt. Intravenoosse boolussüste manustamisel avaldub antiarütmiline toime esimese tunni jooksul, püsiinfusiooni korral saabub maksimaalne toime 2 päeva jooksul. Lapsed Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud. Avaldatud uuringutes oli amiodarooni ohutust hinnatud 1118 erinevate rütmihäiretega lastel. Järgnevaid annuseid kasutati laste kliinilistes uuringutes. Suukaudne

• Algannus: 10 kuni 20 mg/kg ööpäevas 7…10 päeva jooksul (või 500 mg/m² ööpäevas, kui väljendatakse kehapinna ruutmeetri kohta)
• Säilitusannus: kasutada tuleb minimaalset efektiivset annust; vastavalt patsiendi individuaalsele ravivastusele võib selleks olla 5…10 mg/kg ööpäevas (või 250 mg/ m² ööpäevas, kui väljendatakse kehapinna ruutmeetri kohta)

Veenisisene

• Algannus: 5 mg/kg kehakaalu kohta 20 minuti kuni 2 tunni jooksul
• Säilitusannus: 10…15 mg/kg ööpäevas alates mõnest tunnist kuni paari päevani

Suukaudse ravi vajadusel võib raviga alustada samaaegselt, tavalise algannusega.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Amiodarooni farmakokineetika on ebatavaline ja keerukas ning seda ei ole täielikult välja selgitatud.

Imendumine Intravenoossel süstimisel saavutab amiodaroon maksimaalse kontsentratsiooni seerumis kiiresti.

Jaotumine Jaotusruumala on 40 kuni 130 l/kg. Maksimaalne kontsentratsioon südamelihases saabub juba mõne minutiga pärast intravenoosset süstet. Amiodarooni sisaldus südamelihases on kõrgem kui plasmas.

Biotransformatsioon Metabolism ja ekskretsioon on samasugused kui suukaudsel manustamisel. Poolväärtusaeg on üksikannuse manustamise korral keskmiselt 3,2 kuni 20,7 tundi, korduvate annuste või intravenoosse infusiooni korral aga ligikaudu 50 päeva. Amiodaroon metaboliseerub peamiselt maksas, osaliselt ka sooles (soole limaskestas). Maksas toimub metabolism tsütokroom P 450 (isoensüüm CYP3A4) süsteemis. Põhilisteks metabolismi teedeks on dejodeerimine, hüdroksüleerimine, O- ja N-dealküülimine (deetüülimine). N-deetüülimise käigus tekib amiodarooni peamine ja farmakoloogiliselt toimiv metaboliit desetüülamiodaroon (mõnede autorite arvates moodustub see soole limaskestas). Kindlaks on tehtud ka teisi (dejodeeritud) metaboliite, kuid nende võimalikku kumuleerumist, farmakodünaamikat ja toksilisust ei ole veel piisavalt uuritud.

Eritumine Amiodarooni eritub sapiga (väljaheitega) ja uriiniga. Kuna amiodaroon metaboliseerub peaaegu täielikult, leidub eellasravimit väljaheites ja uriinis tühises koguses. Eliminatsiooni poolväärtusaeg üksikannuse manustamise korral on keskmiselt 3,2…20,7 tundi. Pikemaajalise manustamise korral on amiodarooni poolväärtusaeg väga pikk, 20…100 päeva. Esimestel ravipäevadel kumuleerub amiodaroon organismis. Eliminatsioon algab alles mõne päeva möödudes. Püsiseisundi plasmakontsentratsioon saavutatakse järk-järgult mõne nädala või kuu pärast. Ravi lõpetamisel jätkub amiodarooni eliminatsioon veel mõne kuu jooksul. Võttes arvesse ravimi ülaltoodud omadusi, peaks ravi alustama suurte (küllastus-) annustega, et terapeutiline kontsentratsioon kudedes kiiremini saavutada. Amiodaroon läbib platsentaarbarjääri ja eritub imetavate emade rinnapiima. Ravim ei ole organismist elimineeritav hemodialüüsi ega peritoneaaldialüüsi teel.

Ventrikulaarse tahhükardia või fibrillatsiooniga, neerupuudulikkusega, maksapuudulikkusega või südame vasaku vatsakese puudulikkusega patsientid Ravimi farmakokineetika ei erine tervetel vabatahtlikel ning ventrikulaarse tahhükardia või fibrillatsiooniga, neerupuudulikkusega, maksapuudulikkusega või südame vasaku vatsakese puudulikkusega patsientidel, seetõttu ei ole annuste kohandamine vajalik (erandiks on väga raske maksapuudulikkuse ja vasaku vatsakese puudulikkusega patsiendid). Eakad Mingil määral on amiodarooni farmakokineetika muutunud vanemaealistel, kuid need muutused on kliiniliselt ebaolulised.

Diabeetikud Hiljuti diabeetikutel läbiviidud kliiniline uuring näitas, et sellel kontingendil kujuneb amiodarooni antiarütmiline ja pulsisagedust langetav efekt aeglasemalt, kuigi farmakokineetilised näitajad (kontsentratsioonid seerumis) ei ole muutunud. Põhjus ei ole lõplikult selge, kuid arvatakse, et see võib olla diabeetilise neuropaatia tulemus.

Lapsed Kontrollitud uuringuid ei ole lastel läbi viidud. Olemasolevates andmetes ei olnud lastel võrreldes täiskasvanutega erinevusi märgata.

Desetüülamiodarooni (DEA) farmakokineetika on sarnane amiodarooniga. Intravenoosse manustamise (boolussüste või infusiooni) järgselt ei teki DEA-i olulises hulgas (kontsentratsioon seerumis ei ületa 0,05 mg/kg). DEA kontsentratsioon tõuseb aeglaselt pikemajalise ravi käigus, saavutades mõne nädala

või kuu jooksul umbes 80% amiodarooni kontsentratsioonist. DEA jaotub organismis sarnaselt amiodarooniga ja tema jaotusruumala on 68…168 l/kg. DEA metabolism ei ole päris selge, tõenäoliselt toimub see sekundaarse dealküülimise teel primaarseteks amiinideks. Eliminatsioon toimub sarnaselt amiodaroonile, kuid tema eliminatsiooni poolväärtusaeg on isegi pikem kui amiodaroonil. DEA farmakodünaamilist toimet inimesele ei ole piisavalt uuritud. Loomkatsetes on leitud DEA-l amiodarooniga sarnased elektrofüsiloogilised ja antiarütmilised toimed.

5.3 Prekliinilise ohutuse andmed

Ägeda toksilisuse uuringud laboriloomadel näitasid, et amiodaroon on vähetoksiline (DL50 on rohkem kui 3 g/kg). Pikemaajalisel manustamisel on leitud maksa- ja kopsukahjustust. Reproduktiivsusuuringute andmetel toimib amiodaroon fertiilsusele ja on embrüotoksiline, kuid teratogeenset toimet ei täheldatud. Mutageense toime kohta andmed puuduvad. 2-aastases kartsinogeensuse uuringus rottidel põhjustas amiodaroon kilpnäärme follikulaarsete kasvajate (adenoomide ja/või kartsinoomide) esinemissageduse suurenemist mõlemast soost loomadel annustes, mis olid samaväärsed kliinilise ekspositsiooniga. Kuna mutageensuse leiud olid negatiivsed, on sellist tüüpi kasvajate puhul pakutud pigem epigeneetilist kui genotoksilist tekkemehhanismi. Hiirtel kartsinoome ei täheldatud, kuid ilmnes annusest sõltuv kilpnäärme follikulaarne hüperplaasia. Need rottidel ja hiirtel täheldatud toimed kilpnäärmele on kõige suurema tõenäosusega tingitud amiodarooni toimest kilpnäärmehormoonide sünteesile ja/või vabanemisele. Nende leidude tähtsus inimesele on vähene.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Bensüülalkohol (E1519) Polüsorbaat 80 Süstevesi

6.2 Sobimatus

Amiodarooni ei tohi segada samas süstlas või infusioonipudelis teiste ravimitega. Amiokordin on kokkusobimatu füsioloogilise lahusega ja seda tohib manustada üksnes 5% glükoosilahuses. Amiokordin, mis on lahjendatud 5% glükoosilahusega kontsentratsioonini alla 0,6 mg/ml, on ebastabiilne. Lahused, mis sisaldavad alla 2 ampulli Amiokordin’i 500 ml 5% glükoosilahuses, on ebastabiilseid ja neid ei tohi kasutada. Plastifikaatoreid nagu DEHP (di-2-etüülheksüülftalaat) sisaldavate manustamissüsteemide või -vahendite kasutamine amiodarooni juuresolekul võib viia DEHP eraldumiseni. Et viia miinimumini patsiendi kokkupuude DEHP-ga, tuleks amiodarooni valmislahuse manustamiseks eelistatavalt kasutada DEHP-d mittesisaldavaid süsteeme.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

Pärast esmast avamist/manustamiskõlblikuks muutmist tuleb ravim kohe ära kasutada.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

3 ml süstelahust (150 mg amiodaroonvesinikkloriidi) ampullis: 5 ampulli pakendis.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded hävitamiseks puuduvad. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

Lahjendamisjuhised: Amiokordin 50 mg/ml süstelahust võib segada ainult 5% glükoosilahusega. Ravimi veeni süstimine peab kestma vähemalt 3 minutit. Intravenoosse infusiooni küllastusannus tuleb manustada 250 ml 5% glükoosilahusega lahjendatult 20 minuti kuni 2 tunni jooksul. Intravenoosse infusiooni säilitusannus tuleb 250 ml 5% glükoosilahusega lahjendatult manustada infusioonipumbaga tsentraalveeni kateetrisse.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia.

8. MÜÜGILOA NUMBER

418003

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 8.08.2003 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.10.2013

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Märts 2022