Näidustus: Kardiovaskulaarse suremuse ja haigestumuse riski vähendamine lisaks beetablokaatoreid sisaldavale standardravile hiljutise müokardiinfarkti järgse vasaku vatsakese düsfunktsiooni (LVEF on väiksem kui 40%) ja südamepuudulikkusega stabiilsetel patsientidel. Kardiovaskulaarse suremuse ja haigestumuse riski vähendamine lisaks optimaalsele standardravile NYHA (New York Heart Association) II klassi (kroonilise) südamepuudulikkuse ning vasaku vatsakese süstoolse düsfunktsiooniga (LVEF on väiksem kui 30%) täiskasvanud patsientidel.

õhukese polümeerikattega tablett (50mg)

Pakendi infoleht: teave patsiendile

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
• Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Apleria ja milleks seda kasutatakse

Apleria kuulub ravimite rühma, mida tuntakse selektiivsete aldosterooni blokeerivate ainetena. Need blokeerivad ained inhibeerivad aldosterooni toimet. Aldosteroon on organismis toodetav aine, mis kontrollib teie vererõhku ja südame funktsiooni. Kõrged aldosterooni tasemed võivad põhjustada teie organismis muutusi, mis viivad südamepuudulikkuse tekkele.

Apleriat kasutatakse südamepuudulikkuse raviks, et vältida selle süvenemist ja vähendada hospitaliseerimist, kui:

1. teil on hiljuti olnud südameinfarkt, kombinatsioonis teie südamepuudulikkuse raviks kasutatavate teiste ravimitega või 2. teil esinevad püsivad kerged sümptomid hoolimata ravist, mida olete seni saanud.

2. Mida on vaja teada enne Apleria võtmist

Apleriat ei tohi võtta kui olete eplerenooni või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline; kui teil on veres suur kaaliumisisaldus (hüperkaleemia); kui te võtate ravimeid, mis aitavad organismist liigset vett välja viia (kaaliumi säästvad diureetikumid); kui teil on raske neeruhaigus; kui teil on raske maksahaigus; kui võtate ravimeid, mida kasutatakse seeninfektsiooni raviks (ketokonasool või itrakonasool); kui te võtate viirusvastaseid ravimeid HIV-raviks (nelfinaviir või ritonaviir); kui te võtate antibiootikume, mida kasutatakse bakteriaalsete infektsioonide raviks (klaritromütsiin või telitromütsiin); kui te võtate nefasodooni, mida kasutatakse depressiooni raviks; kui te võtate ravimeid, mida kasutatakse teatud südamehaiguste või hüpertensiooni raviks [nn angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitor ja angiotensiini retseptori blokaator (ARB)].

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Apleria võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga:

• kui teil on neeru- või maksahaigus (vt ka “Apleriat ei tohi võtta”);
• kui te võtate liitiumi (antakse tavaliselt maniakaal-depressiivse häire, mida nimetatakse ka bipolaarseks häireks, korral);
• kui te võtate takroliimust või tsüklosporiini (kasutatakse nahahaiguste, nt psoriaasi või ekseemi raviks ja äratõukereaktsiooni vältimiseks pärast elundi siirdamist).

Lapsed ja noorukid Eplerenooni ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud.

Muud ravimid ja Apleria Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.

• Itrakonasool või ketokonasool (kasutatakse seeninfektsioonide raviks), ritonaviir, nelfinaviir (viirusvastased ravimid HIV-raviks), klaritromütsiin, telitromütsiin (kasutatakse bakteriaalsete infektsioonide raviks) või nefasodoon (kasutatakse depressiooni raviks), sest need ravimid vähendavad Apleria lagunemist, pikendades sellega tema toimet organismile.
• Kaaliumi säästvad diureetikumid (ravimid, mis aitavad teil organismist liigset vedelikku välja viia) ja kaaliumilisandid (soolatabletid), sest need ravimid suurendavad veres kaaliumi kõrge taseme tekkeriski.
• Angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid ja angiotensiini retseptori blokaatorid (ARB) üheaegselt (mida kasutatakse kõrge vererõhu, südamehaiguste või teatud neeruhaiguste raviks), sest need ravimid võivad suurendada teie veres kaaliumi kõrge taseme tekkimise riski.
• Liitium (antakse tavaliselt maniakaal-depressiivse häire korral, mida nimetatakse ka bipolaarseks häireks). Liitiumi kasutamine koos diureetikumide ja AKE inhibiitoritega (kasutatakse kõrge vererõhu ja südamehaiguste raviks) põhjustab liitiumi taseme liigset tõusu veres, mis võib põhjustada järgmisi kõrvaltoimeid: söögiisu kaotus, nägemiskahjustus, väsimus, lihasnõrkus, lihastõmblused.
• Tsüklosporiin või takroliimus (kasutatakse nahahaiguste, nt psoriaasi või ekseemi raviks ja äratõukereaktsiooni vältimiseks pärast elundi siirdamist). Need ravimid võivad põhjustada neeruprobleeme ja seepärast suurendada teie veres kaaliumi kõrge taseme tekkimise riski.
• Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d – teatud valuvaigistid, nagu ibuprofeen, mida kasutatakse valu, jäikuse ja põletiku leevendamiseks). Need ravimid võivad põhjustada neeruprobleeme ja seepärast suurendada teie veres kaaliumi kõrge taseme tekkeriski.
• Trimetoprim (kasutatakse bakteriaalsete infektsioonide raviks) võib suurendada teie veres kaaliumi kõrge taseme tekkeriski.
• Alfa-1-blokaatorid, nt prasosiin või alfusosiin (kasutatakse kõrge vererõhu ja eesnäärme teatud haiguste raviks) võivad põhjustada vererõhu langust ja pearinglust püsti tõusmisel.
• Tritsüklilised antidepressandid, nt amitriptüliin või amoksapiin (kasutatakse depressiooni raviks), antipsühhootikumid (nimetatakse ka neuroleptikumideks), nt kloorpromasiin või haloperidool (kasutatakse psühhiaatriliste häirete raviks), amifostiin (kasutatakse vähi keemiaravis) ja baklofeen (kasutatakse lihaskrampide raviks). Need ravimid võivad põhjustada vererõhu langust ja pearinglust püsti tõusmisel.
• Glükokortikoidid, nt hüdrokortisoon või prednisoon (kasutatakse põletiku ja teatud nahaseisundite raviks) ja tetrakosaktiid (kasutatakse peamiselt neerupealiste koore häirete diagnoosimiseks ja raviks) võivad vähendada Apleria vererõhku alandavat toimet.
• Digoksiin (kasutatakse südamehaiguste raviks). Digoksiini sisaldus veres võib suureneda selle kasutamisel koos Apleriaga.
• Varfariin (vere hüübimisevastane ravim): tuleb olla ettevaatlik, kui võetakse varfariini, sest varfariini kõrge tase veres võib põhjustada muutusi Apleria toimes.
• Erütromütsiin (kasutatakse bakteriaalsete infektsioonide raviks), sakvinaviir (viirusvastane ravim HIV-raviks), flukonasool (kasutatakse seeninfektsioonide raviks), amiodaroon, diltiaseem ja verapamiil (kasutatakse südameprobleemide ja kõrge vererõhu raviks) vähendavad Apleria

lagunemist, pikendades seeläbi Apleria toimet organismile.

• Naistepuna (taimne ravim), rifampitsiin (kasutatakse bakteriaalsete infektsioonide raviks), karbamasepiin, fenütoiin ja fenobarbitaal (kasutatakse muu hulgas epilepsia raviks) võivad suurendada Apleria lagunemist ja vähendada sellega tema toimet.

Apleria koos toidu ja joogiga Apleriat võib võtta koos toiduga või ilma.

Rasedus ja imetamine Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga. Apleria toimet raseduse ajal ei ole hinnatud.

Ei ole teada, kas eplerenoon eritub inimese rinnapiima. Koos oma arstiga tuleb teha otsus, kas katkestada imetamine või katkestada ravimi tarvitamine.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Te võite tunda pearinglust pärast Apleria võtmist. Kui nii juhtub, hoiduge autojuhtimisest või masinate käsitsemisest.

Apleria sisaldab laktoosi ja naatriumi Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne ravimi kasutamist konsulteerima arstiga. Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi annuses, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

3. Kuidas Apleriat võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Apleria tablette võib võtta koos söögiga või tühja kõhuga. Neelake tabletid alla tervelt koos rohke veega.

Apleria tablette manustatakse tavaliselt koos teiste südamepuudulikkuse korral kasutatavate ravimitega, nt beetablokaatoritega. Tavaline algannus on üks 25 mg tablett üks kord ööpäevas, mida suurendatakse ligikaudu 4 nädala pärast kuni 50 mg-ni üks kord ööpäevas (kas ühe 50 mg tabletina või kahe 25 mg tabletina). Maksimaalne ööpäevane annus on 50 mg.

Enne ravi alustamist Apleriaiga, esimese ravinädala ajal ja kuu aega pärast ravi algust või annuse muutmist, tuleb mõõta veres kaaliumi sisaldust. Teie arst võib annust muuta, sõltuvalt kaaliumi sisaldusest teie veres.

Kui teil on kerge neeruhaigus, peate alustama ühe 25 mg tabletiga iga päev. Kui teil on mõõdukas neeruhaigus, peate alustama ühe 25 mg tabletiga ülepäeviti. Neid annuseid võib arsti soovitusel ja teie vere kaaliumisisalduse alusel kohandada. Apleriat ei soovitata raske neeruhaigusega patsientidele.

Kerge kuni mõõduka maksahaigusega patsientidel ei ole vaja algannust muuta. Kui teil esineb probleeme maksa või neerudega, võib vajalik olla kontrollida sagedamini kaaliumisisaldust veres (vt ka “Apleriat ei tohi võtta”).

Eakatel ei ole algannuse kohandamine vajalik. Lastele ja noorukitele Apleriat ei soovitata.

Kui te võtate Apleriat rohkem, kui ette nähtud Kui te võtate Apleriat rohkem, kui ette nähtud, võtke kohe ühendust oma arsti või apteekriga. Kui te

olete võtnud liiga palju ravimit, on kõige tõenäolisemateks sümptomiteks madal vererõhk (väljendub uimasusena, pearinglusena, nägemise hägustumisena, nõrkusena, ägeda teadvusekaotusena) või hüperkaleemia - kaaliumi suur sisaldus veres (väljendub lihaskrampide, kõhulahtisuse, iivelduse, pearingluse või peavaluna).

Kui te unustate Apleriat võtta Kui on peaaegu aeg võtta järgmine tablett, jätke ununenud tablett vahele ja võtke järgmine tablett õigel ajal.

Kui järgmise tableti võtmise ajani on enam kui 12 tundi, võtke tablett kohe, kui see teile meelde tuleb. Edasi jätkake tablettide võtmist tavapäraselt. Ärge võtke kahekordset annust, kui ravim jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Apleria võtmise On oluline jätkata Apleria võtmist arsti juhiste kohaselt, välja arvatud, kui arst ütleb teile, et ravi tuleb lõpetada.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Kui teil esineb ükskõik milline järgnev seisund, otsige kiiret meditsiinilist abi

• näo, keele või kõri turse,
• neelamisraskused,
• nahalööve ja hingamisraskused.

Need on angioneurootilise turse sümptomid, aeg-ajalt esinev kõrvaltoime (mõjutab kuni ühte inimest 100-st).

Teiste kõrvaltoimete hulka kuuluvad

Sageli esinevad kõrvaltoimed (võib mõjutada kuni 1 inimest 10-st):

• vere suurenenud kaaliumisisaldus (sümptomite hulka kuuluvad lihaskrambid, kõhulahtisus, iiveldus, pearinglus või peavalu),
• minestamine,
• pearinglus,
• kolesterooli suurenenud sisaldus teie veres,
• unetus (uinumisraskus),
• peavalu,
• südamega seotud kaebused, nt ebaregulaarne südamerütm ja südamepuudulikkus,
• köha,
• kõhukinnisus,
• madal vererõhk,
• kõhulahtisus,
• iiveldus,
• oksendamine,
• neerude ebanormaalne funktsioon,
• nahalööve,
• sügelus,
• seljavalu,
• nõrkustunne,
• lihaskrambid,
• suurenenud uureasisaldus veres,

• suurenenud kreatiniinisisaldus veres, mis võib viidata neeruprobleemidele.

Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (võib mõjutada kuni 1 inimest 100-st):

• infektsioon,
• eosinofiilia (teatud tüüpi valgete vereliblede arvu suurenemine),
• madal naatriumisisaldus veres,
• dehüdratsioon,
• triglütseriidide (rasvad) suurenenud sisaldus teie veres,
• kiire südame löögisagedus,
• sapipõiepõletik,
• langenud vererõhk, mis võib põhjustada püsti tõusmisel pearinglust,
• tromboos (verehüübed) jalgades,
• kurguvalu,
• kõhupuhitus,
• kilpnäärme alatalitlus,
• suurenenud glükoosisisaldus veres,
• vähenenud puutetundlikkus,
• suurenenud higistamine,
• lihaste ja luustiku valu,
• üldine halb enesetunne,
• neerupõletik,
• rindade suurenemine meestel,
• muutused mõnedes vereanalüüside tulemustes.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Apleriat säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja blistril pärast "EXP". Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Apleria sisaldab

• Toimeaine on eplerenoon. Üks tablett sisaldab 25 mg või 50 mg eplerenooni.
• Teised koostisosad on: laktoosmonohüdraat, mikrokristalliline tselluloos, naatriumkroskarmelloos, hüpromelloos, magneesiumstearaat ja naatriumlaurüülsulfaat tableti sisus ning hüpromelloos, makrogool 400, titaandioksiid (E171), polüsorbaat 80 ja kollane raudoksiid (E172) õhukeses polümeerikattes. Vt lõik 2 „Apleria sisaldab laktoosi ja naatriumi“.

Kuidas Apleria välja näeb ja pakendi sisu 25 mg: kollased, ümmargused, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on märgistus „25“. Mõõdud: läbimõõt 6 mm. 50 mg: kollased, ümmargused, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on

märgistus „50“. Mõõdud: läbimõõt 7,5 mm.

Apleria on saadaval karpides, milles on:

• 10, 20, 28, 30, 50, 90 või 100 õhukese polümeerikattega tabletti blistrites.
• 10 x 1, 20 x 1, 28 x 1, 30 x 1, 50 x 1, 90 x 1 või 100 x 1 õhukese polümeerikattega tabletti perforeeritud üksikannuselistes blistrites.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

Tootjad KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

TAD Pharma GmbH Heinz-Lohmann-Straße 5 27472 Cuxhaven Saksamaa Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

KRKA, d.d., Novo mesto Eesti filiaal Pärnu mnt 141 11314 Tallinn tel +372 667 1658

Infoleht on viimati uuendatud detsembris 2024.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Apleria, 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid Apleria, 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

25 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 25 mg eplerenooni. 50 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 50 mg eplerenooni.

INN. Eplerenonum

Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoosmonohüdraat 25 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 34,5 mg laktoosmonohüdraati. 50 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 69 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett

25 mg: kollased, ümmargused, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on märgistus „25“. Mõõdud: läbimõõt 6 mm.

50 mg: kollased, ümmargused, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on märgistus „50“. Mõõdud: läbimõõt 7,5 mm.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Eplerenoon on näidustatud:

• kardiovaskulaarse suremuse ja haigestumuse riski vähendamiseks lisaks beetablokaatoreid sisaldavale standardravile hiljutise müokardiinfarkti järgse vasaku vatsakese düsfunktsiooni (LVEF < 40%) ja südamepuudulikkusega stabiilsetel patsientidel.
• kardiovaskulaarse suremuse ja haigestumuse riski vähendamiseks lisaks optimaalsele standardravile NYHA (New York Heart Association) II klassi (kroonilise) südamepuudulikkuse ning vasaku vatsakese süstoolse düsfunktsiooniga (LVEF < 30%) täiskasvanud patsientidel (vt lõik 5.1).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Annuse individuaalseks kohandamiseks on saadaval 25 mg ja 50 mg tabletid. Maksimaalne ööpäevane annus on 50 mg.

Müokardiinfarkti järgse südamepuudulikkusega patsientidel Eplerenooni soovitatav säilitusannus on 50 mg üks kord ööpäevas. Ravi tuleb alustada annusega 25

mg üks kord ööpäevas ja seejärel tiitrida annust eelistatavalt 4 nädala jooksul säilitusannuseni 50 mg üks kord ööpäevas, võttes arvesse seerumi kaaliumisisaldust (vt tabel 1). Ravi eplerenooniga alustatakse tavaliselt 3...14 päeva jooksul pärast ägedat müokardiinfarkti.

NYHA II klassi (kroonilise) südamepuudulikkusega patsientidel Kroonilise südamepuudulikkusega NYHA II klassi patsientidel tuleb ravi alustada annusega 25 mg üks kord ööpäevas ja seejärel tiitrida annust eelistatavalt 4 nädala jooksul sihtannuseni 50 mg üks kord ööpäevas, võttes arvesse seerumi kaaliumisisaldust (vt tabel 1 ja lõik 4.4).

Patsientidel, kelle seerumi kaaliumisisaldus on > 5,0 mmol/l, ei tohi ravi eplerenooniga alustada (vt lõik 4.3).

Seerumi kaaliumisisaldust tuleb mõõta enne eplerenooniga ravi alustamist, ravi esimesel nädalal ja üks kuu pärast ravi algust või annuse muutmist. Seejärel tuleb seerumi kaaliumisisaldust mõõta vajadusel perioodiliselt.

Pärast ravi algust tuleb annust kohandada vastavalt seerumi kaaliumisisaldusele, nagu näidatud tabelis 1.

Tabel 1. Annuse kohandamine pärast ravi algust Seerumi kaaliumisisaldus Tegevus Annuse kohandamine (mmol/l) < 5,0 Suurendamine 25 mg üle päeva kuni 25 mg üks kord ööpäevas 5,0…5,4 Säilitamine Annust ei ole vaja kohandada 5,5…5,9 Vähendamine 50 mg üks kord ööpäevas kuni 25 mg üks kord

≥ 6,0 Ravi katkestamine Manustamist ei toimu

Pärast ravi katkestamist eplerenooniga seerumi kaaliumisisalduse tõttu ≥ 6,0 mmol/l võib eplerenooni manustamist uuesti alustada annusega 25 mg üle päeva alles siis, kui seerumi kaaliumisisaldus langeb alla 5,0 mmol/l.

Lapsed Eplerenooni ohutus ja efektiivsus lastel ning noorukitel ei ole tõestatud. Antud hetkel teadaolevad andmed on esitatud lõikudes 5.1 ja 5.2.

Eakad Eakatel ei ole algannust vaja kohandada. Vanusest tingitud neerufunktsiooni languse tõttu on eakatel patsientidel hüperkaleemia tekkerisk suurem. Risk võib veelgi suureneda, kui esinevad ka kaasuvad haigused, mis suurendavad ravimi süsteemset toimet, eriti kerge kuni mõõdukas maksakahjustus. Seetõttu soovitatakse perioodiliselt kontrollida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4). Neerukahjustus Kerge neerukahjustusega patsientidel ei ole algannust vaja kohandada. Perioodiliselt soovitatakse kontrollida seerumi kaaliumisisaldust, kohandades annuseid vastavalt tabel 1 järgi.

Mõõduka neerukahjustusega (CrCl 30…60 ml/min) patsientidel tuleb ravi alustada annusega 25 mg ülepäeviti ja annust kohandada kaaliumisisalduse alusel (vt tabel 1). Perioodiliselt soovitatakse kontrollida seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).

Puuduvad kogemused müokardiinfarkti järgse südamepuudulikkusega patsientidel kreatiniini

kliirensiga < 50 ml/min. Neil patsientidel tuleb eplerenooni kasutada ettevaatlikult. Annuseid üle 25 mg ööpäevas ei ole uuritud patsientidel, kellel kreatiniini kliirens on < 50 ml/min.

Kasutamine raske neerukahjustusega patsientidel (CrCl < 30 ml/min) on vastunäidustatud (vt lõik 4.3). Eplerenoon ei ole dialüüsitav.

Maksakahjustus Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole algannust vaja kohandada. Eplerenooni suurenenud süsteemse toime tõttu kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel soovitatakse nendel patsientidel, eriti eakatel, kontrollida sagedasti ja regulaarselt seerumi kaaliumisisaldust (vt lõik 4.4).

Kaasuv ravi Samaaegse ravi korral CYP3A4 nõrkade või mõõdukate inhibiitoritega (nt amiodaroon, diltiaseem ja verapamiil) võib ravi alustada annusega 25 mg üks kord ööpäevas. Annus ei tohi ületada 25 mg üks kord ööpäevas (vt lõik 4.5).

Eplerenooni võib manustada koos toiduga või ilma (vt lõik 5.2).

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Patsiendid, kellel ravi alustamisel on seerumi kaaliumisisaldus > 5,0 mmol/l.
• Raske neerupuudulikkusega patsiendid (eGFR < 30 ml minutis 1,73 m2 kohta).
• Raske maksapuudulikkusega patsiendid (Childi-Pugh’ klass C).
• Kaaliumisäästvaid diureetikume või CYP3A4 tugevaid inhibiitoreid (nt itrakonasool, ketokonasool, ritonaviir, nelfinaviir, klaritromütsiin, telitromütsiin ja nefasodoon) saavad patsiendid (vt lõik 4.5).
• Eplerenoon kombinatsioonis angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitori ja angiotensiini retseptori blokaatoriga (ARB).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hüperkaleemia Eplerenooni kasutamisel võib tema toimemehhanismist tulenevalt tekkida hüperkaleemia. Kõikidel patsientidel tuleb ravi alustamisel ja annuse muutmisel jälgida seerumi kaaliumisisaldust. Seejärel soovitatakse kaaliumisisaldust kontrollida perioodiliselt, eriti hüperkaleemia tekkeriskiga patsientidel, nt eakad patsiendid, neerupuudulikkusega patsiendid (vt lõik 4.2) ja diabeediga patsiendid. Pärast ravi alustamist eplerenooniga ei soovitata suurenenud hüperkaleemia riski tõttu kasutada kaaliumi sisaldavaid toidulisandeid. On näidatud, et eplerenooni annuse vähendamine alandab seerumi kaaliumisisaldust. Ühes uuringus täheldati, et hüdroklorotiasiidi lisamine eplerenooni ravile takistas seerumi kaaliumisisalduse suurenemist.

Hüperkaleemia risk võib suureneda, kui eplerenooni kasutatakse kombinatsioonis AKE inhibiitori ja/või ARB-ga. AKE inhibiitorit ja ARB-i ei tohi kasutada kombinatsioonis eplerenooniga (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Neerufunktsiooni kahjustus Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel, sh diabeetilise mikroalbuminuuriaga patsientidel, tuleb regulaarselt kontrollida seerumi kaaliumisisaldust. Hüperkaleemia tekkerisk suureneb vastavalt neerufunktsiooni langusele. Kuigi 2. tüüpi diabeedi ja mikroalbuminuuriaga patsientidel läbiviidud EPHESUS (Eplerenone Post-acute Myocardial Infarction Heart failure Efficacy and Survival Study) uuringu andmed on piiratud, täheldati selles väikesel arvul patsientidel suuremat hüperkaleemia esinemissagedust. Seetõttu tuleb selliseid patsiente ravida ettevaatusega. Eplerenooni ei saa organismist eemaldada hemodialüüsiga.

Maksafunktsiooni kahjustus Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel (Childi-Pugh’ klass A ja B) ei täheldatud seerumi kaaliumisisalduse suurenemist üle 5,5 mmol/l. Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb jälgida elektrolüütide sisaldust. Eplerenooni kasutamist raske maksakahjustusega patsientidel ei ole hinnatud ja seetõttu on selle kasutamine vastunäidustatud (vt lõigud 4.2 ja 4.3).

CYP3A4 indutseerijad Eplerenooni ei soovitata manustada koos CYP3A4 tugevate indutseerijatega (vt lõik 4.5).

Liitiumi, tsüklosporiini ja takroliimuse kasutamist ravi ajal eplerenooniga tuleb vältida (vt lõik 4.5).

Apleria sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Apleria sisaldab naatriumi. Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi annuses, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba”.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed

Kaaliumisäästvad diureetikumid ja kaaliumi sisaldavad toidulisandid Hüperkaleemia suurenenud riski tõttu ei tohi eplerenooni manustada patsientidele, kes kasutavad teisi kaaliumisäästvaid diureetikume ja kaaliumi sisaldavaid toidulisandeid (vt lõik 4.3). Kaaliumisäästvad diureetikumid võivad lisaks tugevdada hüpertensioonivastaste ainete ja teiste diureetikumide toimet. AKE inhibiitorid, ARB-id Hüperkaleemia risk võib suureneda, kui eplerenooni kasutatakse kombinatsioonis AKE inhibiitori ja/või ARB-iga. Soovitatav on seerumi kaaliumisisalduse ja neerufunktsiooni hoolikas jälgimine, eriti patsientidel, kellel esineb neerufunktsiooni häire risk, näiteks eakatel. AKE inhibiitorit ja ARB-i ei tohi kasutada kolmikkombinatsioonis eplerenooniga (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Liitium Eplerenooni ravimite koostoime uuringuid liitiumiga ei ole läbi viidud. Kuid patsientidel, kes võtavad liitiumiga samaaegselt diureetikume ja AKE inhibiitoreid, on täheldatud liitiumi toksilisust (vt lõik 4.4). Eplerenooni ja liitiumi koosmanustamist tuleb vältida. Kui selline kombineerimine on vajalik, tuleb jälgida liitiumi plasmakontsentratsiooni (vt lõik 4.4).

Tsüklosporiin, takroliimus Tsüklosporiin ja takroliimus võivad põhjustada neerufunktsiooni halvenemist ja suurendada hüperkaleemia riski. Eplerenooni ja tsüklosporiini või takroliimuse samaaegset kasutamist tuleb vältida. Kui see on vajalik, tuleb tsüklosporiini ja takroliimuse manustamisel koos eplerenooniga jälgida seerumi kaaliumisisaldust ja kontrollida neerufunktsiooni (vt lõik 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d) MSPVA-ravi võib põhjustada ägedat neerupuudulikkust, eriti riskipatsientidel (eakad ja/või dehüdreeritud patsiendid), toimides otseselt glomerulaarfiltratsioonile. Eplerenooni ja MSPVA-sid saavad patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud ja enne ravi algust tuleb kontrollida neerufunktsiooni.

Trimetoprim Trimetoprimi ja eplerenooni koosmanustamine suurendab hüperkaleemia riski. Tuleb jälgida seerumi kaaliumisisaldust ja neerufunktsiooni, eriti neerukahjustusega ja eakatel patsientidel.

Alfa-1-blokaatorid (nt prasosiin, alfusosiin)

Kui alfa-1-blokaatoreid manustatakse koos eplerenooniga, võib tugevneda hüpotensiivne toime ja/või tekkida posturaalne hüpotensioon. Koosmanustamisel alfa-1-blokaatoritega soovitatakse patsiente kliiniliselt jälgida posturaalse hüpotensiooni tekkimise suhtes.

Tritsüklilised antidepressandid, neuroleptikumid, amifostiin, baklofeen Nende ravimite koosmanustamine eplerenooniga võib tugevdada hüpertensioonivastast toimet ja suurendada posturaalse hüpotensiooni tekkeriski.

Glükokortikoidid, tetrakosaktiid Nende ravimite koosmanustamine eplerenooniga võib vähendada hüpertensioonivastast toimet (naatriumi- ja vedelikupeetus).

Farmakokineetilised koostoimed

In vitro uuringud näitavad, et eplerenoon ei ole CYP1A2, CYP2C19, CYP2C9, CYP2D6 või CYP3A4 isoensüümide inhibiitor. Eplerenoon ei ole P-glükoproteiini substraat ega inhibiitor.

Digoksiin Kui eplerenooni manustatakse koos digoksiiniga, suureneb digoksiini süsteemne toime (AUC) 16% (90% CI: 4%...30%). Ettevaatus on vajalik, kui digoksiini manustatakse annustes, mis on lähedal terapeutilise vahemiku ülemisele piirile.

Varfariin Varfariiniga ei ole kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid täheldatud. Ettevaatus on vajalik, kui varfariini manustatakse annustes, mis on lähedal terapeutilise vahemiku ülemisele piirile. CYP3A4 substraadid CYP3A4 substraatidega (nt midasolaam ja tsisapriid) läbiviidud farmakokineetiliste uuringute tulemused ei näidanud olulisi farmakokineetilisi koostoimeid, kui neid ravimeid manustati koos eplerenooniga.

CYP3A4 inhibiitorid

• CYP3A4 tugevad inhibiitorid. Kui eplerenooni manustatakse koos ravimitega, mis inhibeerivad CYP3A4 ensüüme, võivad esineda märkimisväärsed farmakokineetilised koostoimed. CYP3A4 tugev inhibiitor (ketokonasool 200 mg kaks korda ööpäevas) suurendas eplerenooni AUC-d 441% (vt lõik 4.3). Eplerenooni kasutamine koos CYP3A4 tugevate inhibiitoritega, nagu ketokonasool, itrakonasool, ritonaviir, nelfinaviir, klaritromütsiin, telitromütsiin ja nefasodoon, on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
• CYP3A4 nõrgad või mõõdukad inhibiitorid. Koosmanustamine erütromütsiini, sakvinaviiri, amiodarooni, diltiaseemi, verapamiili või flukonasooliga põhjustas märkimisväärseid farmakokineetilisi koostoimeid AUC suurenemisega 98%...187%. Seetõttu ei tohi eplerenooni manustamisel koos CYP3A4 nõrkade või mõõdukate inhibiitoritega ületada eplerenooni annust 25 mg ööpäevas (vt lõik 4.2).

CYP3A4 indutseerijad Eplerenooni manustamine koos naistepunaga (CYP3A4 tugev indutseerija) põhjustas eplerenooni AUC vähenemist 30% võrra. Veelgi ilmekam eplerenooni AUC vähenemine võib esineda koosmanustamisel CYP3A4 tugevamate indutseerijatega, nagu rifampitsiin. Eplerenooni efektiivsuse vähenemise riski tõttu ei soovitata eplerenooni manustada koos CYP3A4 tugevate indutseerijatega (rifampitsiin, karbamasepiin, fenütoiin, fenobarbitaal, naistepuna) (vt lõik 4.4).

Antatsiidid Põhinedes kliinilise farmakokineetilise uuringu tulemustele, ei ole oodata märkimisväärset koostoimet, kui eplerenooni manustatakse koos antatsiididega.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Eplerenooni kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed ei ole näidanud otseseid ega kaudseid kõrvaltoimeid rasedusele, loote arengule, sünnitusele ega postnataalsele arengule (vt lõik 5.3). Eplerenooni ordineerimisel rasedatele tuleb olla ettevaatlik.

Imetamine Ei ole teada, kas eplerenoon eritub suukaudsel manustamisel inimese rinnapiima. Siiski näitavad prekliinilised andmed, et eplerenoon ja/või selle metaboliidid esinevad roti piimas ja et roti järglased, kes sel viisil ravimiga kokku puutusid, arenesid normaalselt. Kuna kõrvaltoimete esinemine rinnaga toidetavatel imikutel ei ole teada, tuleb otsustada, kas katkestada rinnaga toitmine või katkestada ravimi kasutamine, võttes arvesse ravimi tähtsust emale.

Fertiilsus Fertiilsuse kohta inimesel andmed puuduvad.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Eplerenooni toime kohta autojuhtimisele või masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Eplerenoon ei põhjusta unisust või kognitiivsete funktsioonide häirumist, kuid autot juhtides või masinatega töötades tuleb arvestada sellega, et ravi ajal võib esineda pearinglust.

4.8 Kõrvaltoimed

Kahes uuringus [EPHESUS ja EMPHASIS-HF (Eplerenone in Mild Patients Hospitalization and Survival Study in Heart Failure)] oli eplerenooni puhul teatatud kõrvaltoimete üldine esinemissagedus sarnane platseebo puhul esinevaga.

Allpool toodud kõrvaltoimed on sellised, millel arvatakse olevat seos ravimiga ning mille esinemissagedus oli suurem kui platseebo puhul, või mis on tõsised ja mille esinemissagedus ületab oluliselt platseebo puhul esinenuid või mida on täheldatud turuletulekujärgse järelevalve käigus. Kõrvaltoimed on loetletud organsüsteemide ja esinemissageduste kaupa. Esinemissagedused on määratletud järgmiselt:

• väga sage (≥ 1/10),
• sage (≥ 1/100 kuni < 1/10),
• aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100),
• harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000),
• väga harv (< 1/10 000),
• teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Tabel 2. Kõrvaltoimete esinemissagedus eplerenooni platseebokontrolliga uuringutes MedDRA organsüsteemi klassid Kõrvaltoime Infektsioonid ja infestatsioonid Aeg-ajalt püelonefriit, infektsioon, neelupõletik

Vere ja lümfisüsteemi häired Aeg-ajalt eosinofiilia Endokriinsüsteemi häired Aeg-ajalt kilpnäärme alatalitlus Ainevahetus- ja toitumishäired Sage hüperkaleemia (vt lõigud 4.3 ja 4.4) Aeg-ajalt hüperkolesteroleemia, hüponatreemia, dehüdratsioon, Psühhiaatrilised häired Sage unetus

Närvisüsteemi häired Sage sünkoop, pearinglus, peavalu Aeg-ajalt nõrgenenud tundlikkus Südame häired Sage vasaku vatsakese puudulikkus, kodade virvendus Aeg-ajalt tahhükardia

Vaskulaarsed häired Sage hüpotensioon Aeg-ajalt jäseme arteriaalne tromboos, ortostaatiline hüpotensioon Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Sage köha Seedetrakti häired Sage kõhulahtisus, iiveldus, kõhukinnisus, oksendamine Aeg-ajalt kõhupuhitus Naha ja nahaaluskoe kahjustused Sage lööve, sügelus Aeg-ajalt angioödeem, liighigistamine

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Sage lihasspasmid, seljavalu Aeg-ajalt lihaste ja luustiku valu Neerude ja kuseteede häired Sage neerukahjustus (vt lõigud 4.4 ja 4.5) Maksa ja sapiteede häired Aeg-ajalt sapipõiepõletik Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Aeg-ajalt günekomastia Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Sage asteenia Aeg-ajalt halb enesetunne

Uuringud Sage vere suurenenud uureasisaldus, vere suurenenud Aeg-ajalt epidermaalse kasvufaktori retseptori vähenemine, vere

EPHESUS uuringus esines arvuliselt rohkem insuldijuhte väga eakate rühmas (≥ 75-aastased). Siiski ei olnud statistiliselt olulist erinevust insuldi esinemissageduses eplerenooni rühma (30) ja platseebo rühma (22) vahel. Uuringus EMPHASIS-HF oli väga eakatel (≥ 75-aastased) insulte 9 eplerenooni rühmas ja 8 platseebo rühmas. Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Eplerenooni üleannustamisega seotud kõrvaltoimete juhtudest inimestel ei ole teatatud. Kõige tõenäolisemaks üleannustamise nähuks inimestel võib olla hüpotensioon või hüperkaleemia. Eplerenooni ei saa organismist eemaldada hemodialüüsiga. On näidatud, et eplerenoon seondub

ulatuslikult puusöega. Kui tekib sümptomaatiline hüpotensioon, tuleb alustada toetavat ravi. Kui tekib hüperkaleemia, tuleb alustada standardset ravi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: diureetikumid, aldosterooni antagonistid, ATC-kood: C03DA04.

Toimemehhanism Eplerenoon seondub suhteliselt selektiivselt inimese rekombinantsete mineralokortikoidretseptoritega, võrreldes seondumisega inimese rekombinantsete glükokortikoidi-, progesterooni- ja androgeeniretseptoritega. Eplerenoon takistab reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS), mis on seotud vererõhu regulatsiooni ja kardiovaskulaarse haiguse patofüsioloogiaga, võtmeensüüm aldosterooni seondumist.

Farmakodünaamilised toimed On näidatud, et eplerenoon põhjustab plasma reniini ja seerumi aldosteroonisisalduse püsivat suurenemist, mis on tingitud sellest, et inhibeeritakse aldosterooni negatiivne regulatoorne tagasiside reniini sekretsioonile. Sellest tulenev reniini aktiivsuse suurenemine plasmas ja veres ringleva aldosterooni sisalduse suurenemine ei ületa eplerenooni toimet. Kroonilise südamepuudulikkuse (NYHA klassifikatsiooni järgi II...IV) uuringus, kus kasutati erinevaid annuste vahemikke, põhjustas eplerenooni lisamine standardravile, nagu oligi oodata, annusest sõltuva aldosterooni taseme suurenemise. Samamoodi põhjustas ravi eplerenooniga ka EPHESUS’e kardiorenaalses alauuringus olulist aldosterooni taseme tõusu. Need tulemused kinnitavad mineralokortikoidretseptorite blokaadi nendes populatsioonides.

Eplerenooni efektiivsust uuriti EPHESUS uuringus. EPHESUS oli 3-aastase kestusega topeltpime platseebokontrolliga uuring, mis viidi läbi 6632 isikul, kellel esines äge müokardiinfarkt, vasaku vatsakese düsfunktsioon (määratuna vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni järgi (left ventricular ejection fraction, LVEF) ≤ 40%) ja südamepuudulikkuse kliinilised sümptomid. Isikud said lisaks standardravile 3...14 päeva jooksul (keskmiselt 7 päeva) pärast ägedat müokardiinfakti eplerenooni või platseebot algannuses 25 mg üks kord ööpäevas ja nelja nädala pärast, kui seerumi kaaliumitase oli < 5,0 mmol/l, kohandati see annus eesmärkannuseni 50 mg üks kord ööpäevas. Uuringu käigus said isikud standardravi, mis hõlmas atsetüülsalitsüülhapet (92%), AKE inhibiitoreid (90%), beetablokaatoreid (83%), nitraate (72%), lingudiureetikume (66%) või HMG-CoA reduktaasi inhibiitoreid (60%).

EPHESUS’e uuringus oli primaarseks tulemusnäitajaks igasugune surma põhjus ja kombineeritud tulemusnäitajaks surm või hospitaliseerimine kardiovaskulaarse haiguse tõttu; 14,4% eplerenooni saanud isikutest ja 16,7% platseebot saanud isikutest surid (igasugustel põhjustel), samal ajal kui 26,7% eplerenooni saanud isikute ja 30,0% platseebot saanud isikute puhul esines kombineeritud tulemusnäitaja, milleks oli surm või hospitaliseerimine kardiovaskulaarse haiguse tõttu. Seega vähendas eplerenoon EPHESUS’e uuringus igasugusel põhjusel tekkinud surma riski 15% (RR 0,85%; 95% CI: 0,75...0,96; p = 0,008) võrreldes platseeboga, vähendades eeskätt suremust kardiovaskulaarse haiguse tõttu. Kardiovaskulaarse haiguse tõttu suremuse või hospitaliseerimise risk vähenes eplerenooniga 13% (RR 0,87; 95% CI, 0,79...0,95; p = 0,002). Absoluutse riski vähenemine tulemusnäitajate puhul, milleks olid surm ükskõik mis põhjusel ja suremus/hospitaliseerimine kardiovaskulaarse haiguse tõttu, olid vastavalt 2,3% ja 3,3%. Kliiniline efektiivsus avaldus peamiselt siis, kui ravi eplerenooniga alustati alla 75-aastastel isikutel. Ravi kasulikkus üle 75-aastastel isikutel ei ole veel selge. NYHA funktsionaalse klassifikatsiooni järgi paranes seisund või jäi stabiilseks statistiliselt oluliselt suuremal osal eplerenooni saanud isikutest võrreldes platseeboga. Hüperkaleemia esinemissagedus oli eplerenooni rühmas 3,4% ja platseebo rühmas 2,0% (p < 0,001). Hüpokaleemia esinemissagedus oli eplerenooni rühmas 0,5 % ja platseebo rühmas 1,5 % (p < 0,001).

Eplerenooni samalaadseid toimeid südame löögisagedusele, QRS’i kestusele või PR- või QT- intervallile ei täheldatud 147 normaalsel isikul, kellel hinnati farmakokineetiliste uuringute ajal muutusi elektrokardiogrammis.

EMPASIS-HF uuringus vaadeldi standardsele ravile lisatud eplerenooni mõju kliinilistele lõpptulemustele süstoolse südamepuudulikkuse ja kergete sümptomitega (NYHA II funktsionaalne klass) isikutel.

Isikud kaasati uuringusse, kui nad olid vähemalt 55-aastased, LVEF oli ≤ 30% või LVEF ≤ 35% lisaks QRS’i kestusele > 130 msek, nad olid kas hospitaliseeritud kardiovaskulaarsetel põhjustel 6 kuu jooksul enne uuringusse kaasamist või oli nende B-tüüpi natriureetilise peptiidi (BNP) tase plasmas vähemalt 250 pg/ml või N terminaalse pro-BNP tase plasmas vähemalt 500 pg/ml meestel (750 pg/ml naistel). Ravi eplerenooniga alustati annusega 25 mg üks kord ööpäevas ja seda suurendati 4 nädala pärast 50 mg-ni üks kord ööpäevas, kui seerumi kaaliumisisaldus oli < 5,0 mmol/l. Alternatiivselt, kui hinnanguline glomerulaarfiltratsiooni kiirus oli 30…49 ml/min/1,73 m2, alustati eplerenooni ravi annusega 25 mg ülepäeviti ja suurendati seda annuseni 25 mg üks kord ööpäevas.

Kokku randomiseeriti 2737 isikut (topeltpimedalt) saama ravi eplerenooni või platseeboga. Nende algne ravi sisaldas diureetikume (85%), AKE inhibiitoreid (78%), angiotensiin II retseptori blokaatoreid (19%), beetablokaatoreid (87%), antitrombootilisi ravimeid (88%), lipiide langetavaid ravimeid (63%) ja digitaalise glükosiide (27%). Keskmine LVEF oli ligikaudu 26% ja keskmine QRS’i kestus ligikaudu 122 msek. Enamik isikutest (83,4%) oli varem hospitaliseeritud kardiovaskulaarsetel põhjustel 6 kuu jooksul enne randomiseerimist, neist ligikaudu 50% südamepuudulikkuse tõttu. Ligikaudu 20%-l isikutest oli implanteeritud defibrillaator või olid nad saanud kardiaalset resünkroniseerivat ravi. Esmane tulemusnäitaja, surm kardiovaskulaarsetel põhjustel või hospitaliseerimine südamepuudulikkuse tõttu, esines 249 isikul (18,3%) eplerenooni rühmas ja 356 isikul (25,9%) platseebo rühmas (RR 0,63, 95% CI, 0,54…0,74; p < 0,001). Eplerenooni toime esmasele tulemusnäitajale oli samasugune kõigis varem kindlaksmääratud alarühmades.

Teisene tulemusnäitaja oli kõigil põhjustel suremus ja see tekkis 171 isikul (12,5%) eplerenooni rühmas ja 213 isikul (15,5%) platseebo rühmas (RR 0,76, 95% CI, 0,62…0,93; p = 0,008). Surmajuhtudest kardiovaskulaarsetel põhjustel teatati 147 (10,8%) isikul eplerenooni rühmas ja 185 isikul (13,5%) platseebo rühmas (RR 0,76, 95% CI, 0,61…0,94; p = 0,01).

Uuringu jooksul teatati hüperkaleemiast (seerumi kaaliumisisaldus > 5,5 mmol/l) 158 isikul (11,8%) eplerenooni rühmas ja 96 isikul (7,2%) platseebo rühmas (p < 0,001). Hüpokaleemia, mida määratleti kui seerumi kaaliumisisaldust < 4,0 mmol/l, oli võrreldes platseeboga eplerenooni puhul statistiliselt väiksem (38,9% eplerenoonil ja 48,4% platseebol, p < 0,0001).

Lapsed Südamepuudulikkusega lastel ei ole eplerenooni toimet uuritud.

Hüpertensiooniga laste (vanusevahemik 4 kuni 16 aastat, n = 304) 10-nädalasel uuringul eplerenooni annustega (alates 25 mg kuni 100 mg ööpäevas), mis sarnanesid ekspositsioonilt täiskasvanute annustega, ei vähendanud ravim vererõhku efektiivselt. Selles uuringus ja 1-aastases laste ohutuse uuringus, kus osales 149 last (vanusevahemik 5 kuni 17 aastat), sarnanes ohutusprofiil täiskasvanute omaga. Alla 4-aastastel hüpertensiivsetel lastel ei ole eplerenooni kasutamist uuritud, kuna vanemate laste uuringus toime puudus (vt lõik 4.2).

Mis tahes (pikaajalist) toimet laste hormonaalsele seisundile ei ole uuritud.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Eplerenooni absoluutne biosaadavus pärast 100 mg suukaudse tableti manustamist on 69%.

Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub ligikaudu 1,5...2 tunni pärast. Nii maksimaalne plasmakontsentratsioon (C ) kui ka kontsentratsiooniaja kõvera alune pindala (AUC) on annuste 10 mg...100 mg puhul annusega proportsionaalne ja annusega vähem proportsionaalne üle 100 mg annuste puhul. Tasakaaluolek saabub kahe päevaga. Toit ei mõjuta imendumist. Jaotumine Eplerenoon seondub plasmavalkudega ligikaudu 50% ja peamiselt seondub alfa-1-happe glükoproteiinidega. Jaotusruumala tasakaaluolekus on hinnanguliselt 42...90 liitrit. Eplerenoon ei seondu eelistatavalt vere punalibledega.

Biotransformatsioon Eplerenoon metaboliseeritakse peamiselt CYP3A4 vahendusel. Inimese plasmas ei ole tuvastatud eplerenooni aktiivseid metaboliite.

Eritumine Alla 5% eplerenooni annusest eritub muutumatul kujul uriini ja väljaheitega. Pärast radioaktiivselt märgistatud ravimi ühekordset suukaudset manustamist eritus väljaheitega ligikaudu 32% ja uriiniga ligikaudu 67% annusest. Eplerenooni eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 3...6 tundi. Plasmakliirens on ligikaudu 10 liitrit tunnis. Patsientide erirühmad

Vanus, sugu ja rass Eplerenooni annuse 100 mg üks kord ööpäevas farmakokineetikat on uuritud eakatel (65-aastased ja vanemad), meestel ja naistel ning mustanahalistel. Eplerenooni farmakokineetika ei erinenud meestel ja naistel oluliselt. Tasakaaluolekus oli eakatel isikutel suurenenud C (22%) ja AUC (45%) võrreldes nooremate isikutega (18...45-aastased). Mustanahalistel oli tasakaaluoleku C 19% ja AUC 26% madalam (vt lõik 4.2). Lapsed Kahes uuringus, kus osales 51 hüpertensiivset last vanuses 4…16 aastat, leiti eplerenooni kontsentratsioonide farmakokineetilises rahvastikumudelis, et patsiendi kehakaal mõjutas eplerenooni jaotusruumala statistiliselt olulisel määral, kuid ei mõjutanud ravimi kliirensit. Eplerenooni jaotusruumala ja maksimaalne kontsentratsioon on suurema kehakaaluga lastel eeldatavalt samasugune kui sama kehakaaluga täiskasvanutel. Alla 45 kg kaaluvatel patsientidel on jaotusruumala 40% võrra väiksem ja maksimaalne kontsentratsioon eeldatavalt suurem kui tüüpilistel täiskasvanutel. Lastel alustati ravi eplerenooniga annuses 25 mg üks kord ööpäevas ja 2 nädala pärast suurendati seda annuseni 25 mg kaks korda ööpäevas ning lõpuks kuni 50 mg kaks korda ööpäevas, kui see oli kliiniliselt näidustatud. Nende annuste puhul lastel leitud suurimad eplerenooni kontsentratsioonid ei olnud oluliselt suuremad kui täiskasvanutel, kellel alustati ravi annusega 50 mg üks kord ööpäevas. Neerupuudulikkus Eplerenooni farmakokineetikat hinnati mitmesuguse neerupuudulikkuse astmega ja hemodialüüsi saavatel patsientidel. Võrreldes kontrollrühma isikutega suurenesid raske neerukahjustusega patsientidel tasakaaluoleku AUC ja C vastavalt 38% ja 24% ning alanesid hemodialüüsi saavatel patsientidel vastavalt 26% ja 3%. Eplerenooni plasma kliirensi ja kreatiniini kliirensi vahel korrelatsiooni ei täheldatud. Eplerenooni ei saa organismist eemaldada hemodialüüsiga (vt lõik 4.4). Maksapuudulikkus Eplerenooni annuse 400 mg farmakokineetikat uuriti mõõduka maksakahjustusega (Childi-Pugh’ klass B) patsientidel ja võrreldi tervete isikutega. Eplerenooni tasakaaluoleku C ja AUC suurenesid vastavalt 3,6% ja 42% (vt lõik 4.2). Et eplerenooni kasutamist raske maksakahjustusega patsientidel ei ole uuritud, on eplerenooni kasutamine sellel patsientide rühmal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Südamepuudulikkus Eplerenooni annuse 50 mg farmakokineetikat hinnati südamepuudulikkusega patsientidel (NYHA klassifikatsiooni järgi II...IV). Võrreldes tervete sama vanuse, kehakaalu ja sooga isikutega olid tasakaaluoleku AUC ja C südamepuudulikkusega patsientidel vastavalt 38% ja 30% kõrgemad. Kooskõlas nende tulemustega näitab eplerenooni populatsiooni farmakokineetiline analüüs, mis põhines EPHESUS uuringu patsientide alarühmal, et eplerenooni kliirens südamepuudulikkusega patsientidel oli samasugune kui tervetel eakatel isikutel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimestele.

Korduvtoksilisuse uuringutes täheldati eesnäärme atroofiat rottidel ja koertel, kelle ravimile eksponeerituse tasemed ületasid veidi kliinilisi. Eesnäärme muutused ei olnud seotud ebasoovitavate tagajärgedega eesnäärme funktsioonile. Nende leidude kliiniline olulisus ei ole teada.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu Laktoosmonohüdraat Mikrokristalliline tselluloos Naatriumkroskarmelloos Hüpromelloos Magneesiumstearaat Naatriumlaurüülsulfaat

Õhuke polümeerikate Hüpromelloos Makrogool 400 Titaandioksiid (E171) Polüsorbaat 80 Kollane raudoksiid (E172)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Blister (PVC/PVDC valge, läbipaistev/Al foolium): 10, 20, 28, 30, 50, 90 ja 100 õhukese polümeerikattega tabletti karbis. Perforeeritud üksikannuseline blister (PVC/PVDC valge, läbipaistev/Al foolium): 10 x 1, 20 x 1, 28 x 1, 30 x 1, 50 x 1, 90 x 1 ja 100 x 1 õhukese polümeerikattega tabletti karbis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded hävitamiseks puuduvad. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

8. MÜÜGILOA NUMBRID

25 mg: 969018 50 mg: 969118

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 11.09.2018 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03.12.2024

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Detsember 2024