RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

APEL, 600 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 600 mg linesoliidi.

INN. Linezolidum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ovaalsed, kaksikkumerad, mõlemalt küljelt siledad, mõõtudega 18 x 9 mm.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Haiglatekkene pneumoonia. Olmetekkene pneumoonia.

Linesoliid on näidustatud olmetekkese ja haiglatekkese pneumoonia raviks täiskasvanutel, mida põhjustavad või arvatakse, et põhjustavad linesoliidile tundlikud grampositiivsed mikroorganismid. Linesoliidi sobivuse määramisel tuleb arvesse võtta mikrobioloogiliste testide tulemusi või teavet antibakteriaalsete ainete suhtes resistentsuse esinemise kohta grampositiivsete bakterite hulgas (vastavate mikroorganismide kohta vt lõik 5.1). Gramnegatiivsete patogeenide poolt põhjustatud infektsioonide korral linesoliid ei toimi. Gramnegatiivse infektsiooni avastamisel või selle kahtlusel tuleb alustada samaaegselt spetsiifilist ravi gramnegatiivsete organismide vastu.

Naha ja pehmete kudede tüsistunud infektsioonid (vt lõik 4.4).

Linesoliid on näidustatud naha ja pehmete kudede tüsistunud infektsioonide raviks täiskasvanutel ainult juhul, kui mikrobioloogiliste testidega on kindlaks tehtud, et infektsiooni põhjustajaks on grampositiivne bakter.

Linesoliid ei toimi gramnegatiivsete patogeenide poolt põhjustatud infektsioonide korral. Teadaolevate või võimalike samaaegsete gramnegatiivsete mikroorganismide poolt põhjustatud naha ja pehmete kudede tüsistunud infektsioonide puhul tohib linesoliidi kasutada ainult siis, kui puuduvad teised ravivõimalused (vt lõik 4.4) ja samaaegselt rakendatakse ka gramnegatiivsete mikroorganismide vastast ravi.

Linesoliidi tohib määrata ainult haiglas ja pärast vastava eriala spetsialistiga, nt mikrobioloogi või infektsionistiga, konsulteerimist.

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Ravi alustamisel võib kasutada linesoliidi infusioonilahust, õhukese polümeerikattega tablette või suukaudset suspensiooni. Patsiendid, kes alustavad ravi parenteraalselt manustatava preparaadiga, võib hiljem üle viia ka suukaudsele manustamisele, kui see on kliiniliselt näidustatud. Sel juhul ei vaja annus kohandamist, kuna linesoliidi biosaadavus suukaudsel manustamisel on ligikaudu 100%.

Täiskasvanutele soovitatavad annused ja ravi kestus Ravikuuri kestus sõltub haiguse tekitajast, infektsioonikohast ja -raskusest ning patsiendi ravivastusest.

Järgnevad soovitused ravi kestuse suhtes kajastavad kliiniliste ravimuuringute andmeid. Mõnede infektsioonide korral võib osutuda võimalikuks ka lühem ravikuur, kuid selle kohta puuduvad kliiniliste uuringute andmed.

Ravi maksimaalne kestus on 28 päeva. Linesoliidi ohutust ja efektiivsust ei ole hinnatud üle 28 päeva kestva manustamise korral (vt lõik 4.4).

Infektsioonide korral, millega kaasneb baktereemia, ei ole vajalik soovitatavat raviannust ega ravi kestust muuta.

Annustamissoovitused on järgnevad.

Infektsioonid Annus Ravi kestus Haiglatekkene pneumoonia Olmetekkene pneumoonia Naha ja pehmete kudede tüsistunud infektsioonid Lapsed Linesoliidi ohutus ja efektiivsus lastel (vanuses kuni 18 aastat) ei ole kindlaks tehtud. Praegusel hetkel teadaolevad andmed on esitatud lõikudes 4.8, 5.1 ja 5.2, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda. Eakad Annus ei vaja kohandamist.

Neerukahjustus Annus ei vaja kohandamist (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Raske neerukahjustus (st CL < 30 ml/min) Annust ei ole vaja muuta. Kuna on leitud, et linesoliidi kahe peamise metaboliidi hulk organismis tõuseb raske neerupuudulikkuse korral oluliselt (kuni 10-kordselt) ja selle kliinilist tähendust ei ole veel kindlaks tehtud, tuleb seetõttu raske neerupuudulikkusega patsientidel linesoliidi kasutada ettevaatusega ning ainult juhul, kui võimalik kasu patsiendile ületab riski. 3-tunnise hemodialüüsi vältel eemaldatakse ligikaudu 30% linesoliidi annusest, seega tuleb vastava ravi näidustusel manustada linesoliidi pärast hemodialüüsi. Hemodialüüsi korral eemaldatakse linesoliidi peamised metaboliidid organismist mõningal määral, kuid nende tase jääb siiski märkimisväärselt kõrgemaks kui normaalse neerufunktsiooniga või kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel.

Seetõttu tuleb raske neerupuudulikkusega patsientidel, kellele teostatakse hemodialüüsi, linesoliidi kasutada ettevaatusega ning ainult juhul, kui võimalik kasu patsiendile ületab riski.

Senini puuduvad kogemused linesoliidi kasutamisest patsientidel, kellele tehakse pidevat ambulatoorset peritoneaaldialüüsi (continuous ambulatory peritoneal dialysis, CAPD) või mõnda muud alternatiivset neerupuudulikkuse ravimeetodit (muu kui hemodialüüs).

Maksakahjustus Annus ei vaja kohandamist. Andmed linesoliidi kasutamisest sellistel patsientidel on senini piiratud ning seetõttu tuleb linesoliidi kasutada ettevaatusega ning ainult juhul, kui võimalik kasu patsiendile ületab riski (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Manustamisviis Soovitatav linesoliidi annus tuleb manustada suukaudselt kaks korda ööpäevas.

Manustamistee: suukaudne. Tablette võib võtta koos toiduga või ilma.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus linesoliidi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

Linesoliidi ei tohi kasutada patsiendid, kes kasutavad monoaminooksüdaas A või B inhibiitoreid (nt fenelsiin, isokarboksasiid, selegiliin, moklobemiid) või on nimetatud ravimeid kasutanud viimase 2 nädala jooksul.

Ilma vererõhu püsiva jälgimiseta ei tohi linesoliidi manustada patsientidele, kellel on alljärgnev kliiniline seisund või kaasnev ravi.

• Patsiendid, kellel on ravile allumatu hüpertensioon, feokromotsüstoom, kartsinoid, türeotoksikoos, bipolaarne depressioon, skisoafektiivne häire, äge segasusseisund.
• Patsiendid, kes võtavad järgmisi ravimeid: serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (vt lõik 4.4), tritsüklilised antidepressandid, serotoniin 5-HT retseptori agonistid (triptaanid), otsese ja kaudse sümpatomimeetilise toimega ained (sh adrenergilised bronhodilataatorid, pseudoefedriin ja fenüülpropanoolamiin), vasopressiivsed ained (nt epinefriin, norepinefriin), dopaminergilised ained (nt dopamiin, dobutamiin), petidiin või buspiroon.

Loomkatsete põhjal võib eeldada, et linesoliid ja tema metaboliidid imenduvad rinnapiima ning seetõttu tuleb enne ravi ja ravi ajal rinnaga toitmine lõpetada (vt lõik 4.6).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Müelosupressioon Linesoliidi kasutavatel patsientidel on esinenud müelosupressiooni (sh aneemia, leukopeenia, pantsütopeenia ja trombotsütopeenia). Teadaolevatel juhtudel on pärast linesoliidi ravi lõpetamist hematoloogilised näitajad saavutanud ravimi manustamiseelse taseme. Sellise toime ilmnemine näib olevat seotud ravi kestusega. Linesoliidiga ravitavatel eakatel patsientidel võib olla nooremate patsientidega võrreldes suurem risk vere düskraasiate tekkeks. Trombotsütopeenia võib sagedamini ilmneda raske neerupuudulikkusega patsientidel, seoses dialüüsiga või ka ilma, ja mõõduka kuni raske maksakahjustusega patsientidel. Seetõttu on soovitav vererakkude arvu hoolikalt jälgida patsientidel, kellel esineb eelnevalt aneemia, granulotsütopeenia või trombotsütopeenia; kes saavad kaasnevat ravi, mis võib langetada vere hemoglobiinitaset, vähendada vererakkude arvu või omada kõrvaltoimena mõju trombotsüütide hulgale või funktsioonile; samuti ka patsientidel, kellel on raske neerupuudulikkus või mõõdukas kuni raske maksakahjustus, ja kes kasutavad linesoliidi enam kui 10...14 päeva. Sellistele patsientidele tohib linesoliidi manustada ainult juhul, kui on võimalik hemoglobiinitaseme, vererakkude ja trombotsüütide hulga pidev jälgimine.

Kui ravi ajal linesoliidiga ilmneb märkimisväärne müelosupressioon, tuleb ravikuur katkestada, v.a juhul, kui jätkamist peetakse absoluutselt vajalikuks. Ravi jätkamise korral tuleb kohaldada patsiendi vereseisundi intensiivset jälgimist ja muid vajalikke meetmeid.

Samuti on soovitatav iganädalaselt jälgida linesoliidiga ravi saavate patsientide täielikku verepilti (sh hemoglobiini tase, trombotsüüdid, leukotsüütide koguhulk ja erivormid), olenemata nende algsest verepildist.

Ravimi tasuta kasutamise uuringutes (compassionate use studies) täheldati tõsise aneemia suuremat esinemissagedust patsientidel, kes said linesoliidi kauem kui soovitatud maksimaalne 28-päevane ravi kestus. Nendele patsientidele oli sagedamini vaja teha vereülekannet. Vereülekannet vajavatest aneemiajuhtudest on teatatud ka turuletulekujärgselt, kusjuures sagedamini esines see patsientidel, kes said linesoliidi kauem kui 28 päeva.

Turuletulekujärgselt on teatatud sideroblastilise aneemia juhtudest. Enamik patsientidest, kelle kohta oli teada aneemia tekke aeg, olid linesoliidi kasutanud enam kui 28 päeva. Enamik patsientidest paranes aneemiast täielikult või osaliselt pärast ravi lõpetamist linesoliidiga koos samaaegse aneemiaraviga või ilma.

Suremuse erinevus veenikateetriga seotud grampositiivsete bakterite poolt põhjustatud vereringeinfektsioonidega patsientide kliinilises uuringus Avatud uuringus täheldati raskete, kateetriga seotud intravaskulaarsete infektsioonidega ja linesoliidiga ravi saavate patsientide suurenenud suremust võrreldes patsientidega, kellele manustati vankomütsiini/dikloksatsilliini/oksatsilliini [78/363 (21,5%) vs. 58/363 (16,0%)]. Peamiseks suremust mõjutavaks teguriks oli grampositiivse infektsiooni raskusaste enne ravi algust. Ainult grampositiivse tekitaja poolt põhjustatud infektsioonide puhul (šansside suhe 0,96; 95%; usaldusintervall 0,58...1,59) olid suremusmäärad sarnased, kuid osutusid linesoliidi manustavate patsientide hulgas märkimisväärselt suuremateks (p = 0,0162) teiste patogeenide puhul või juhul, kui patogeene algselt ei olnudki (šansside suhe 2,48; 95% usaldusintervall 1,38...4,46). Suurim erinevus esines ravi ajal ja 7 päeva jooksul pärast ravi katkestamist uuritava ravimiga. Uuringu käigus tekkis linesoliidi saavate patsientide hulgas rohkem gramnegatiivseid patogeene ja sagenes surm gramnegatiivsete patogeenide ning segainfektsioonide tagajärjel. Linesoliidi võib seega kasutada naha ja pehmete kudede tüsistunud infektsioonidega patsientidel ainult juhul, kui on teada või kahtlustatakse samaaegset gramnegatiivsete mikroorganismide poolt põhjustatud infektsiooni ja ainult siis, kui alternatiivseid ravivõimalusi ei ole (vt lõik 4.1). Viimasel juhul peab samaaegselt rakendama ka gramnegatiivsete mikroorganismide vastast ravi. Antibiootikumraviga seotud kõhulahtisus ja koliit Peaaegu kõigi antibiootikumide, sealhulgas ka linesoliidi kasutamisel on täheldatud antibiootikumidest tingitud kõhulahtisust ja koliiti, sealhulgas pseudomembranoosset koliiti ning Clostridium difficile põhjustatud kõhulahtisust, kusjuures nende raskusaste on kõikunud kergest kõhulahtisusest kuni surmaga lõppenud koliidijuhtudeni. Seetõttu tuleb patsientide puhul, kellel tekib ravi ajal või pärast ravi linesoliidiga tõsine kõhulahtisus, arvestada eelpool nimetatud haigusseisundite võimalusega. Kui patsiendil kahtlustatakse antibiootikumidest tingitud kõhulahtisust või koliiti või kui see leiab kinnitust, tuleb ravi antibakteriaalse ravimiga, sealhulgas ka linesoliidiga lõpetada ning alustada vastavate ravivõtetega. Seedetrakti peristaltikat pärssivate ravimite kasutamine on sellises olukorras vastunäidustatud.

Laktatsidoos Linesoliidi kasutamisel on teatatud laktatsidoosi juhtudest. Patsientidel, kellel tekivad linesoliidi kasutamisel metaboolse atsidoosi nähud ja sümptomid, nagu püsiv iiveldus või oksendamine, kõhuvalu, vere madal bikarbonaatide sisaldus või hüperventilatsioon, tuleb kohe võtta kasutusele vastavad ravimeetmed. Laktatsidoosi tekkimisel tuleb kaaluda linesoliidiga ravi jätkamisest oodatava kasu ja atsidoosiga seotud võimalike riskide suhet.

Mitokondrite funktsioonihäire

Linesoliid inhibeerib valkude sünteesi mitokondrites. Antud inhibeerimise tulemusel võivad tekkida sellised kõrvaltoimed, nagu laktatsidoos, aneemia ja neuropaatia (nägemisnärvi ja perifeerne neuropaatia). Nimetatud kõrvaltoimeid täheldati sagedamini patsientidel, kes olid linesoliidi kasutanud enam kui 28 päeva.

Serotoniini sündroom Linesoliidi kasutamisel samal ajal koos serotonergiliste ravimite, näiteks selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI) hulka kuuluvate antidepressantidega ja opioididega, on teatatud serotoniini sündroomi juhtudest (vt lõik 4.5). Seetõttu on linesoliidi ja serotonergiliste ravimite samaaegne kasutamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3), välja arvatud juhul, kui seda peetakse hädavajalikuks. Samaaegsel kasutamisel tuleb patsiente hoolikalt jälgida serotoniini sündroomi nähtude ja sümptomite suhtes, nagu kognitiivne düsfunktsioon, hüperpüreksia, hüperrefleksia ja koordinatsioonihäired. Serotoniini sündroomi nähtude või sümptomite tekkimisel tuleb kaaluda kas ühe või mõlema ravimi kasutamise lõpetamist, samuti tuleb arvestada ärajätusümptomite tekke võimalusega serotonergilise ravi lõpetamisel.

Rabdomüolüüs Linesoliidi kasutamisel on teatatud rabdomüolüüsist. Linesoliidi tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on rabdomüolüüsi eelsoodumus. Kui täheldatakse rabdomüolüüsi nähte või sümptomeid, tuleb ravi linesoliidiga katkestada ja alustada sobivat ravi.

Hüponatreemia ja antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom Mõnel linesoliidiga ravitud patsiendil on täheldatud hüponatreemiat ja/või antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomi (syndrome of inappropriate antidiuretic hormone secretion, SIADH). Hüponatreemia tekkeriskiga patsientidel, nagu eakatel või patsientidel, kes kasutavad ravimeid, mis võivad alandada naatriumisisaldust veres (nt tiasiiddiureetikumid, nagu hüdroklorotiasiid), on soovitatav regulaarselt kontrollida seerumi naatriumisisaldust.

Perifeerne ja nägemisnärvi neuropaatia Linesoliidiga ravitud patsientidel on teatatud perifeersest neuropaatiast ja nägemisnärvi neuropaatiast ning neuriidist, mis mõnedel juhtudel on progresseerunud kuni nägemise kaotuseni. Nimetatud teated pärinevad eelkõige patsientidelt, keda on linesoliidiga ravitud kauem kui maksimaalne soovitatav 28- päevane raviperiood.

Kõiki patsiente tuleb informeerida, et nad teataksid nägemise halvenemise sümptomitest, nagu nägemisteravuse või värvide nägemise muutused, ähmane nägemine või nägemisvälja defektid. Sellistel juhtudel on soovitatav patsienti kohe uurida ja vajadusel suunata silmaarstile. Kui patsiendid võtavad linesoliidi kauem, kui on soovitatav 28-päevane raviperiood, tuleb nende nägemisfunktsiooni regulaarselt kontrollida. Perifeerse või nägemisnärvi neuropaatia tekkimisel tuleb kaaluda linesoliidi ravi jätkamisest oodatava kasu ja neuropaatiaga seotud võimalike riskide suhet.

Neuropaatia tekkerisk võib olla suurem patsientidel, kellel kasutatakse linesoliidi koos mükobakterite vastaste tuberkuloosiravimitega või kes on neid ravimeid hiljuti kasutanud.

Krambid Linesoliidiga ravitud patsientidel on teatatud krampidest. Enamikul juhtudest on need esinenud patsientidel, kellel on anamneesis krambid või neid soodustavad riskitegurid. Patsientidele tuleb öelda, et nad teavitaksid oma arsti, kui neil on esinenud krampe.

Monoaminooksüdaasi inhibiitorid Linesoliid on pöörduva toimega mitteselektiivne monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitor, kuid antibakteriaalses ravis kasutatavad annused ei avalda antidepressiivset toimet. On väga piiratud andmeid ravimi koostoimete ja linesoliidi ohutuse kohta patsientidel, kellel on kaasuv haigus ja/või kes saavad samaaegselt ravimeid, mis võivad põhjustada MAO inhibeerimise. Seetõttu soovitatakse

linesoliidi kasutada sellistel juhtudel ainult juhul, kui on võimalikud täpsemad uuringud ja jälgimine (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Kasutamine koos türamiinirikaste toitudega Patsiendid peavad vältima türamiinirikka toidu suurte koguste söömist (vt lõik 4.5).

Superinfektsioon Linesoliidi ravi mõju normaalsele mikrofloorale ei ole kliinilistes uuringutes hinnatud.

Antibiootikumide kasutamine võib mõningatel juhtudel põhjustada mittetundlike mikroobide vohamise. Nii näiteks täheldati kliinilistes uuringutes ligikaudu 3% patsientidest, kes said linesoliidi soovitatavaid annuseid, raviga seotud kandidiaasi. Kui ravi ajal tekib superinfektsioon, tuleb kasutusele võtta vastavad ravimeetmed.

Patsientide eripopulatsioonid Linesoliidi kasutamisel raske neerupuudulikkusega patsientidel tuleb olla eriti ettevaatlik ja seda võib teha üksnes juhul, kui ravist oodatav kasu kaalub üles võimalikud riskid (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Raske maksapuudulikkusega patsientidel võib linesoliidi kasutada üksnes juhul, kui ravist oodatav kasu kaalub üles võimalikud riskid (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Viljakuse vähenemine Täiskasvanud isastel rottidel mõjutas linesoliid pöörduvalt fertiilsust ning põhjustas sperma arenguhäireid annuses, mis on võrreldav inimeste annustega. Linesoliidi toime meeste reproduktiivsele süsteemile on teadmata (vt lõik 5.3).

Kliinilised uuringud Linesoliidi ohutus ja efektiivsus enam kui 28-päevase kasutamisperioodi korral ei ole tõestatud.

Kontrollitud kliinilistesse uuringutesse ei kaasatud patsiente, kellel oli diabeetilised jalakahjustused, lamatised või isheemilised kahjustused, rasked põletused või gangreen. Seetõttu on linesoliidi kasutamise kogemus antud seisundite ravis piiratud.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Monoaminooksüdaasi inhibiitorid Linesoliid on pöörduva toimega mitteselektiivne monoaminooksüdaasi inhibiitor (MAOI). Andmed ravimi koostoimete ja linesoliidi ohutuse kohta patsientidel, kes saavad kaasuvalt ravimeid, mis võivad põhjustada MAO inhibeerimise, on väga piiratud. Seetõttu ei ole linesoliidi kasutamine nendel juhtudel soovitatav, välja arvatud juhul, kui on võimalikud patsiendi täpsemad uuringud ja jälgimine (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Võimalikud koostoimed, mis tõstavad vererõhku Normaalse vererõhuga tervetel vabatahtlikel tehtud uuringud on näidanud, et linesoliid suurendab pseudoefedriini ja fenüülpropanoolamiinvesinikkloriidi poolt indutseeritud vererõhu tõusu. Linesoliidi koosmanustamisel pseudoefedriini või fenüülpropanoolamiiniga tõusis süstoolne vererõhk 30...40 mmHg võrra, ainult linesoliidi manustamisel 11...15 mmHg võrra, ainult pseudoefedriini või fenüülpropanoolamiini manustamisel 14...18 mmHg võrra ning platseebo manustamisel 8...11 mmHg võrra. Hüpertensiivsete patsientidega ei ole sarnaseid uuringuid teostatud. Seega on soovitatav vasopressiivse toimega ravimite, sh dopamiinergiliste ainete koosmanustamisel linesoliidiga nende annused hoolikalt tiitrida, et saavutada soovitud ravivastus.

Võimalikud serotonergilised koostoimed Tervetel vabatahtlikel uuriti võimalikke koostoimeid dekstrometorfaaniga. Isikutele manustati dekstrometorfaani (kaks 20 mg annust neljatunnise vahega) koos linesoliidiga või ilma. Tervetel vabatahtlikel ei ole leitud linesoliidi ja dekstrometorfaani samaaegsel kasutamisel serotoniini sündroomi tunnuseid (segasus, deliirium, rahutus, treemor, punetus, diaforees ja hüperpüreksia).

Turuletulekujärgne kogemus: on teatatud ühest patsiendist, kellel tekkis linesoliidi ja dekstrometorfaani kooskasutamisel serotoniini sündroomi taoline toime, mis aga lahenes, kui mõlema ravimi kasutamine katkestati.

Linesoliidi kliinilisel kasutamisel koos serotonergiliste ravimite, näiteks selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI) hulka kuuluvate antidepressantidega ja opiodidega, on teatatud serotoniini sündroomi juhtudest. Seetõttu on linesoliidi ja serotonergiliste ravimite samaaegne kasutamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3). Patsientide jälgimist, kelle huvides linesoliidi ja serotonergiliste ravimite samaaegset kasutamist peetakse hädavajalikuks, on kirjeldatud lõigus 4.4.

Kasutamine koos türamiinirikaste toitudega Isikutel, kes said linesoliidi ja sellega koos vähem kui 100 mg türamiini, ei tekkinud märkimisväärset vererõhu tõusu. See viitab, et soovituslikult tuleks vältida suure türamiinisisaldusega toiduainete ja jookide ohtrat kasutamist (nt laagerdunud juust, pärmiekstraktid, mittedestilleeritud alkohoolsed joogid ja sojaubadest fermenteeritud tooted, nt sojakaste).

Tsütokroom P450 poolt metaboliseeritavad ravimid Linesoliidi ei metaboliseerita tsütokroom P450 (CYP) ensüümsüsteemi vahendusel tuvastataval määral ja ta ei inhibeeri inimese kliiniliselt oluliste CYP-isovormide (1A2, 2C9, 2C19, 2D6, 2E1, 3A4) aktiivsust. Sarnaselt ei indutseeri linesoliid P450 isoensüüme ka rottidel. Seetõttu ei ole oodata linesoliidi koostoimeid CYP450 poolt indutseeritud ravimitega.

Rifampitsiin Rifampitsiini mõju linesoliidi farmakokineetikale uuriti 16 tervel täiskasvanul meessoost vabatahtlikul, kellele manustati 2,5 päeva vältel linesoliidi annuses 600 mg kaks korda ööpäevas koos rifampitsiiniga või ilma annuses 600 mg üks kord ööpäevas 8 päeva vältel. Rifampitsiin vähendas linesoliidi keskmist C -i ja AUC-d vastavalt 21% [90% usaldusintervall: 15; 27] ja 32% [90% usaldusintervall: 27; 37]. Selle koostoime tekkepõhjus ja kliiniline tähendus ei ole selged. Varfariin Kui püsikontsentratsiooni tingimustes lisati linesoliidile varfariin, langes maksimaalne INR keskmiselt 10%, AUC INR vähenes koosmanustamisel 5%. Ei ole piisavalt andmeid nende patsientide kohta, kes on saanud linesoliidi ja varfariini koos, et hinnata nende andmete kliinilist tähendust.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Andmed linesoliidi kasutamise kohta raseduse ajal on piiratud. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk esineb ka inimestel.

Linesoliidi tohib raseduse ajal kasutada vaid juhul, kui oodatav kasu emale ületab võimaliku ohu lootele.

Imetamine Loomkatsed on näidanud, et linesoliid ja tema metaboliidid võivad erituda rinnapiima. Seetõttu tuleb enne ravi alustamist ja selle ajal rinnaga toitmine lõpetada.

Fertiilsus Loomkatsetes põhjustas linesoliid viljakuse vähenemist (vt lõik 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Patsiente tuleb hoiatada võimaliku pearingluse või nägemise halvenemise sümptomite suhtes (kirjeldatud lõikudes 4.4 ja 4.8), mis võivad ravi ajal linesoliidiga tekkida, ning soovitada neil mõne nimetatud sümptomi esinemise korral mitte juhtida autot ega kasutada masinaid.

4.8 Kõrvaltoimed

Allolevas tabelis on loetletud kõigis kliinilistes uuringutes, mis hõlmasid enam kui 6000 täiskasvanud patsienti ja milles linesoliidi kasutati soovitavates annustes kuni 28 päeva, täheldatud kõrvaltoimed koos esinemissagedustega.

Kõige sagedamini oli teatatud kõhulahtisusest (8,9%), iiveldusest (6,9%), oksendamisest (4,3%) ja peavalust (4,2%).

Ravi katkestamist nõudnud kõige sagedasemad kõrvaltoimed olid peavalu, kõhulahtisus, iiveldus ja oksendamine. Kõrvaltoimete tõttu katkestas ravi ligikaudu 3% patsientidest.

Ravimi turuletulekujärgselt täheldatud kõrvaltoimed on esitatud tabelis.

Alljärgnevaid kõrvaltoimeid linesoliidiga on täheldatud ja teatatud järgneva esinemissagedusega: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Sagedus klass (≥ 1/100 kuni (≥ 1/1000 kuni (≥ 1/10 000 kuni (< 1/10 000) teadmata (ei saa < 1/10) < 1/100) < 1/1000) hinnata Infektsioonid ja Kandidiaas, suu Antibiootikumidest infestatsioonid kandidiaas, tupe tingitud koliit, sh kandidiaas, pseudomembra- seeninfektsioonid noosne koliit*, Vere ja Trombotsüto- Pantsütopeenia*, Sideroblastiline Müelo- lümfisüsteemi peenia*, leukopeenia*, aneemia* supressioon* häired aneemia*† neutropeenia, Immuunsüsteemi Anafülaksia häired Ainevahetus- ja Hüponatreemia, Laktatsidoos* toitumishäired hüpoglükeemia Psühhiaatrilised Unetus häired Närvisüsteemi Peavalu, Krambid*, Serotoniini- häired maitsetundlikkuse perifeerne sündroom* häired (metalli neuropaatia*, maitse), pearinglus hüpesteesia, Silma Nägemisnärvi Nägemisvälja Nägemisnärvi kahjustused neuropaatia*, defekti neuriit*, Kõrva ja Tinnitus labürindi kahjustused Südame häired Arütmia

Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Sagedus klass (≥ 1/100 kuni (≥ 1/1000 kuni (≥ 1/10 000 kuni (< 1/10 000) teadmata (ei saa < 1/10) < 1/100) < 1/1000) hinnata Vaskulaarsed Hüpertensioon Transitoorne häired isheemiline atakk, Seedetrakti Kõhulahtisus, Pankreatiit, Hammaste häired iiveldus, gastriit, pindmine oksendamine, kõhupuhitus, värvimuutus, lokaliseeritud või suukuivus, glossiit, must karvane üldine kõhuvalu, vedel väljaheide, keel (lingua kõhukinnisus, stomatiit, keele villosa nigra) düspepsia värvuse muutus Maksa ja Kõrvalekalded Üldbilirubiini sapiteede häired maksafunktsiooni sisalduse analüüside suurenemine tulemustes, ASAT, ALAT või alkaalse fosfataasi aktiivsuse suurenemine Naha ja Sügelus, lööve Angioödeem, Toksiline Alopeetsia nahaaluskoe urtikaaria, epidermaalne kahjustused dermatiit, nekrolüüs#, Lihaste, luustiku Rabdomüolüüs* ja sidekoe kahjustused Neerude ja Jääklämmastiku Neerupuudulikkus, kuseteede häired sisalduse kreatiniinisisalduse suurenemine suurenemine, Reproduktiivse Vulvovaginaalsed süsteemi ja häired rinnanäärme häired Üldised häired ja Palavik, lokaalne Külmavärinad, manustamiskoha valu väsimus, süstekoha reaktsioonid valu, suurenenud

Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Sagedus klass (≥ 1/100 kuni (≥ 1/1000 kuni (≥ 1/10 000 kuni (< 1/10 000) teadmata (ei saa < 1/10) < 1/100) < 1/1000) hinnata Uuringud Keemilised Keemilised muutused muutused Laktaatdehüdro- Naatriumi- või genaasi (LDH), kaltsiumisisalduse kreatiniinkinaasi, suurenemine. lipaasi, amülaasi Glükoosisisalduse või täiskõhu vähenemine tingimustes täiskõhu glükoosisisalduse tingimustes. suurenemine. Kloriididesisalduse Üldvalgu, suurenemine või albumiini, vähenemine. naatriumi- või kaltsiumisisalduse vähenemine. Kaaliumi- või bikarbonaatide sisalduse suurenemine või vähenemine. Hematoloogilised muutused muutused Retikulotsüütide Neutrofiilide või arvu suurenemine. eosinofiilide Neutrofiilide arvu sisalduse vähenemine. suurenemine. Hemoglobiini, hematokriti või erütrotsüütide hulga vähenemine. Trombotsüütide või leukotsüütide hulga suurenemine või vähenemine. * Vt lõik 4.4. ** Vt lõigud 4.3 ja 4.5. # Kõrvaltoimete esinemissageduse hindamisel on kasutatud “Kolme reeglit”. † Vt allpool. Tõsisteks tuleb lugeda järgmisi linesoliidi harvaesinevaid kõrvaltoimeid: lokaliseeritud kõhuvalu, transitoorne isheemiline atakk ja hüpertensioon. † Kontrollitud kliinilistes uuringutes, kus linesoliidi manustati kuni 28 päeva, täheldati aneemiat 2,0% patsientidest. Ravimi tasuta kasutamise programmis eluohtlike nakkuste ja kaasuvate haigustega patsientidele tekkis aneemia 2,5% (33/1326) patsiendil, kes said linesoliidi ≤ 28 päeva, patsientidel, keda raviti > 28 päeva, oli see 12,3% (53/430). Vereülekannet vajavaid ravimiga seotud tõsise aneemia juhte esines patsientidel, keda raviti ≤ 28 päeva, 9% (3/33), kuid patsientidel, keda raviti > 28 päeva, oli juhtusid 15% (8/53). Lapsed Enam kui 500 lapsel (vastsündinud kuni 17. eluaastani) läbi viidud kliiniliste uuringute ohutusandmed näitavad, et linesoliidi ohutusprofiil lastel ei erine täiskasvanute omast. Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Spetsiifilist antidooti ei ole teada.

Teatatud ei ole ühestki üleannustamisjuhust. Siiski tuleb silmas pidada järgnevat.

Soovitatav on toetav ravi koos glomerulaarse filtratsiooni säilitamisega. 3-tunnise hemodialüüsi jooksul eemaldatakse ligikaudu 30% linesoliidist, kuid puuduvad andmed peritoneaaldialüüsi või hemoperfusiooni kohta. Linesoliidi kaks esmast metaboliiti eemalduvad hemodialüüsil organismist mõningasel määral.

Rottidel, kes said linesoliidi annuses 3000 mg/kg ööpäevas, tekkisid toksilisuse tunnused, nagu aktiivsuse vähenemine ja ataksia, samas kui koertel, keda raviti linesoliidiga annuses 2000 mg/kg ööpäevas, tekkisid oksendamine ja treemor.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: teised antibakteriaalsed ained, ATC-kood: J01XX08

Üldised omadused Linesoliid on sünteetiline antibiootikum, mis kuulub uude, oksasolidinoon-antibiootikumide rühma. See rühm on in vitro aktiivne aeroobsete grampositiivsete bakterite ja anaeroobsete mikroobide suhtes, inhibeerides ainulaadse mehhanismi abil selektiivselt bakterite valgusünteesi. Linesoliid seondub bakteri ribosoomides (23S alaühikus 50S) ja pidurdab translatsiooniprotsessi olulise komponendi, funktsionaalse 70S algkompleksi teket.

Linesoliidi postantibiootiline toime Staphylococcus aureus’e suhtes oli in vitro ligikaudu 2 tundi. Postantibiootiline toime in vivo loomkatsetes Staphylococcus aureus’e ja Streptococcus pneumoniae suhtes oli vastavalt 3,6 tundi ja 3,9 tundi. Loomkatsetes oli farmakodünaamika efektiivsuse peamine näitaja aeg, mille jooksul linesoliidi plasmakontsentratsioon ületas mikroobi jaoks minimaalset inhibeerivat kontsentratsiooni (MIK). Tundlikkustestide piirväärtused Euroopa Antimikrobiaalse Tundlikkuse Testimise Komitee (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing, EUCAST) on linesoliidi jaoks kehtestanud tundlikkuse testimise MIK (minimaalne inhibeeriv kontsentratsioon) tõlgendamise kriteeriumid ja need on loetletud siin: https://www.ema.europa.eu/en/documents/other/minimum-inhibitory-concentration-mic- breakpoints_en.xlsx

Tundlikkus Omandatud resistentsuse esinemine võib varieeruda geograafiliselt ja ajaliselt valitud liigi jaoks. Kohalikud andmed resistentsuse kohta on soovitatavad, eriti raskete nakkushaiguste ravimisel. Vajadusel tuleb otsida ekspertabi, kui kohalik resistentsuse esinemissagedus on selline, et ravimi kasutamine vähemalt teatud tüüpi nakkuste puhul on küsitav.

Liik Tundlikud mikroorganismid Grampositiivsed aeroobid: Enterococcus faecalis Enterococcus faecium* Staphylococcus aureus* Koagulaasnegatiivsed stafülokokid Streptococcus agalactiae* Streptococcus pneumoniae* Streptococcus pyogenes* C-rühma streptokokid G-rühma streptokokid

Grampositiivsed anaeroobid: Clostridium perfringens Peptostreptococcus anaerobius Peptostreptococcus’e liigid Resistentsed mikroorganismid Haemophilus influenzae Moraxella catarrhalis Neisseria liigid Enterobacteriaceae Pseudomonas’e liigid * Kliiniline efektiivsus on näidatud tundlikel isolaatidel kinnitatud kliinilistes näidustustes.

Kuigi linesoliid on in vitro näidanud aktiivsust Legionella, Chlamydia pneumoniae ja Mycoplasma pneumoniae suhtes, on kliinilise efektiivsuse tõestamiseks andmed ebapiisavad.

Resistentsus Ristresistentsus Linesoliidi toimemehhanism erineb teiste antibiootikumirühmade omast. In vitro uuringud kliiniliste isolaatidega (ka metitsilliinresistentsed stafülokokid, vankomütsiinresistentsed enterokokid, penitsilliin- ja erütromütsiinresistentsed streptokokid) on näidanud, et linesoliid on tavaliselt aktiivne mikroorganismide suhtes, mis on resistentsed ühele või enamale antibiootikumide klassile.

Resistentsus linesoliidi suhtes on seotud 23S ribosomaalse RNA paljuastmelise mutatsiooniga.

Nagu dokumenteeritud teiste antibiootikumide puhul, mida kasutatakse raskesti ravitavate nakkushaigustega patsientidel ja/või pikemate perioodide vältel, on linesoliidi puhul täheldatud tekkivat tundlikkuse vähenemist. Resistentsust linesoliidi suhtes on täheldatud enterokokkidel, Staphylococcus aureus’el ja koagulaasnegatiivsetel stafülokokkidel. Seda on tavaliselt seostatud pikaajaliste ravikuuride ja proteesimaterjalide või dreenimata abstsesside olemasoluga. Kui haiglas puututakse kokku antibiootikumide suhtes resistentsete organismidega, on oluline rõhutada nakkuste järelevalvepoliitikat. Teave kliinilistest uuringutest Uuringud lastel Lastel vanuses sünnist kuni 11 aastat võrreldi linesoliidi (annuses 10 mg/kg iga 8 tunni järel) efektiivsust avatud uuringus vankomütsiiniga (annuses 10...15 mg/kg iga 6...24 tunni järel) nakkuste ravis, mille tekitajad olid kahtlustatavalt või tõestatult resistensted grampositiivsed mikroobid (sh haiglatekkene pneumoonia, naha ja nahastruktuuride tüsistunud nakkused, kateetrist tingitud baktereemia, teadmata põhjusega baktereemia ja muud nakkused). Kliinilise tervistumise määr kliiniliselt hinnatavas populatsioonis oli linesoliidi ja vankomütsiini rühmas vastavalt 89,3% (134/150) ja 84,5% (60/71) [95% usaldusintervall: –4,9; 14,6].

5.2 Farmakokineetilised omadused

APEL koosneb peamiselt bioloogiliselt aktiivsest (S)-linesoliidist, mille metabolismi käigus tekivad inaktiivsed derivaadid.

Imendumine Linesoliid imendub suukaudsel manustamisel kiiresti ja ulatuslikult. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 2 tunni jooksul. Linesoliidi absoluutne suukaudne biosaadavus (suukaudne ja veenisisene manustamine ristuvas uuringus) on täielik (ligikaudu 100%). Toit ei mõjuta imendumist olulisel määral ja suukaudse suspensiooni manustamisel on imendumine sama õhukese polümeerikattega tablettidega.

Vereseerumi C ja C (keskmine ja [SD]) püsitasakaalu seisundis on intravenoossel manustamisel max min kaks korda ööpäevas annuses 600 mg piiritletud vastavalt 15,1 (2,5) mg/l ja 3,68 (2,68) mg/l. Teises uuringus suukaudse manustamise korral 600 mg 2 korda ööpäevas püsitasakaalu seisundis olid C ja C vastavalt 21,2 (5,8) mg/l ja 6,15 (2,94) mg/l. Püsitasakaalu kontsentratsioon saabub teisel max min päeval pärast linesoliidi manustamise algust. Jaotumine Jaotusruumala tervel täiskasvanul püsitasakaalu seisundis on ligikaudu 40...50 l ja on ligilähedane keha üldisele vedelikukogusele. Linesoliid seondub plasmavalkudega ligikaudu 31% ulatuses ja seondumine ei sõltu kontsentratsioonist.

Linesoliidi sisaldust erinevates kehavedelikes pärast ravimi mitmekordset manustamist on määratud piiratud arvu vabatahtlikega sooritatud uuringutes. Linesoliidi sisaldus süljes ja higis võrreldes vereplasmaga oli vastavalt 1,2:1,0 ja 0,55:1,0. Sisaldus kopsu epiteelkoes ja alveolaarrakkudes oli vastavalt 4,5:1,0 ja 0,15:1,0; mõõdetuna püsitasakaalu C staadiumis. Ventrikulaar/peritoneaalšundi ja essentsiaalse mittepõletikulise max meningiidi väiksemahulises uuringus oli mitmekordse manustamise järgselt linesoliidi sisaldus tserebrospinaalvedelikus plasma suhtes C korral 0,7:1,0. Biotransformatsioon Linesoliid metaboliseeritakse peamiselt morfoliintsükli oksüdatsiooni teel, mille tulemusena moodustub kaks inaktiivset avatud ahelaga karboksüülhappe derivaati: aminoetoksüäädikhappe metaboliit (PNU-142300) ja hüdroksüetüülglütsiini metaboliit (PNU-142586). Hüdroksüetüülglütsiini metaboliit (PNU-142586) on peamine inimesel esinev metaboliit ja arvatakse, et see tekib mitteensümaatilise protsessiga. Vähemal määral esineb aminoetüüläädikhappe metaboliiti (PNU- 142300). Kirjeldatud on ka teisi, vähem levinud inaktiivseid metaboliite. Eritumine Püsitasakaalu staadiumis eritub linesoliid normaalse neerufunktsiooniga patsientidel või kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel peamiselt uriiniga, 40% PNU-142586 metaboliidina, 30% muutumatul kujul ja 10% PNU-142300 metaboliidina. Väljaheites ei ole linesoliidi muutumatut vormi leitud, samas aga esineb ligikaudu 6% metaboliiti PNU-142586 ja 3% metaboliiti PNU-142300. Eritumise poolväärtusaeg on ligikaudu 5...7 tundi. Mitterenaalset kliirensit esineb ligikaudu 65% linesoliidi kogukliirensist. Annuse suurendamisel esineb vähesel määral mittelineaarset kliirensit. Selle põhjuseks on madal renaalne ja mitterenaalne kliirens suuremate linesoliidi annuste juures. Siiski on kliirensi erinevus väike ega kajastu eritumise poolväärtusajas.

Patsientide erigrupid Neerukahjustus Pärast ühekordset annust 600 mg tõusis raske neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) patsientidel kahe peamise linesoliidi metaboliidi tase vereseerumis 7...8 korda. AUC siiski ei tõusnud. Kuigi hemodialüüsi käigus peamisi metaboliite osaliselt eemaldus, jäi nende tase pärast ühekordset

annust 600 mg siiski märkimisväärselt kõrgemaks kui normaalse neerufunktsiooniga või kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel.

24-l raske neerupuudulikkusega patsiendil, kellest 21 olid regulaarsel hemodialüüsil, oli pärast mõnepäevast linesoliidi manustamist kahe peamise metaboliidi tase organismis ligikaudu 10 korda kõrgem kui normaalse neerufunktsiooniga patsientidel. Linesoliidi maksimaalne tase vereseerumis ei muutunud.

Nende ilmingute kliiniline tähendus ei ole veel kindlaks tehtud, kuna seni ei ole kättesaadaval piisavalt andmeid ohutuse kohta (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Maksakahjustus Piiratud kliiniliste andmete põhjal võib väita, et kerge kuni mõõduka maksapuudulikkuse (Child- Pugh’ klass A või B) korral linesoliidi, PNU-142300 ja PNU-142586 farmakokineetika ei muutu. Linesoliidi farmakokineetikat raske maksapuudulikkusega (Child-Pugh’ klass C) patsientidel ei ole uuritud. Kuna linesoliid metaboliseerub mitteensümaatilisel teel, ei ole põhjust oodata muutunud maksafunktsiooni märkimisväärset toimet linesoliidi metabolismile (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Lapsed ja noorukid (< 18-aastased) Linesoliidi ohutuse ja efektiivsuse kohta lastel ning noorukitel (< 18-aastased) ei ole piisavalt andmeid ja seetõttu ei soovitata sellel vanusegrupil linesoliidi kasutada (vt lõik 4.2). Ohutu ja efektiivse annuse kindlaks tegemiseks on vaja teha täiendavad uuringud. Farmakokineetilised uuringud näitavad, et pärast ühekordset ja korduvat manustamist lastele (1 nädala kuni 12 aasta vanused) oli linesoliidi kliirens (põhinedes kilogrammil kehakaalu kohta) lastel suurem kui täiskasvanutel, kuid vanuse suurenedes see vähenes.

Lastel vanuses 1 nädal kuni 12 aastat andis manustamine annuses 10 mg/kg iga 8 tunni järel ööpäevas ligikaudu samasuguse eksponeerituse kui 600 mg kaks korda ööpäevas manustamine täiskasvanutele.

Kuni ühenädalastel vastsündinutel suurenes linesoliidi süsteemne kliirens (põhinedes kilogrammil kehakaalu kohta) esimestel elunädalatel kiiresti. Seetõttu on vastsündinutel, kes saavad 10 mg/kg iga 8 tunni järel, esimesel päeval pärast sündimist suurim süsteemne ekspositsioon. Kuid ravimi liigset kuhjumist organismis ei ole selle annustamisskeemi puhul esimesel elunädalal oodata, sest kliirensi kiirus järjest suureneb. Noorukitel (12...17-aastased) oli linesoliidi farmakokineetika pärast 600 mg annuse manustamist samasugune kui täiskasvanutel. Niisiis oli noorukitel, kellele manustati linesoliidi ööpäevas 600 mg iga 12 tunni järel, samasugune ekspositsioon ravimile kui täiskasvanutel, kellele manustati samasugune annus. Ventrikuloperitoneaalse šundiga lastel, kellele manustati linesoliidi annuses 10 mg/kg iga 12 või 8 tunni järel, täheldati nii ühekordse kui ka korduva manustamise järel tserebrospinaalvedelikus väga erinevaid linesoliidi kontsentratsioone. Tserebrospinaalvedelikus ei saavutatud alati terapeutilisi kontsentratsioone või need püsisid väga lühikest aega. Seetõttu ei ole linesoliidi empiiriline kasutamine kesknärvisüsteemi nakkusega laste raviks soovitatav.

Eakad Linesoliidi farmakokineetika ei muutu märkimisväärselt eakatel patsientidel vanuses 65 aastat ja rohkem.

Naispatsiendid Jaotusruumala on naistel mõnevõrra väiksem kui meestel ja keskmine kliirens on ligikaudu 20% väiksem arvestatuna kehakaalu suhtes. Plasmakontsentratsioon on naistel mõnevõrra kõrgem, mille põhjuseks võib osaliselt olla kehakaalu erinevus. Kuna linesoliidi peamine poolväärtusaeg naistel ja meestel siiski oluliselt ei erine, ei ole tõenäoline linesoliidi plasmakontsentratsiooni suurenemine naistel üle teadaoleva ja hästi talutava piiri; seetõttu ei ole naistel vaja annust korrigeerida.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Linesoliid vähendas isaste rottide fertiilsust ja reproduktiivset võimet inimesele ligikaudselt võrdsete ekspositsioonide juures. Suguküpsetel loomadel oli see toime pöörduv. Toime ei olnud siiski pöörduv juveniilsetel loomadel, kellele manustati linesoliidi peaaegu kogu suguküpsemise perioodil. Täiskasvanud isastel rottidel leiti sperma morfoloogia muutusi testistes ja epiteelirakkude hüpertroofiat ning hüperplaasiat epididüümises. Linesoliid näib mõjutavat rottide spermatosoidide küpsemist. Testosterooni lisamine ei omanud siinkohal positiivset efekti. Koertel, keda raviti 1 kuu vältel, ei esinenud epididümaalset hüpertroofiat, ehkki ilmnes samuti muutusi prostata kaalus, testistes ja epididüümises.

Reproduktiivse toksilisuse uuringutes hiirtel ja rottidel ei leitud teratogeenset toimet annustes, mis on 4 korda suuremad või võrdsed inimese vastava annusega. Samasugused linesoliidi kontsentratsioonid põhjustasid hiirtel maternaalset toksilisust ja see oli seotud loodete suurenenud suremuse, sealhulgas tiinuse täieliku katkemise, loote kehakaalu vähenemise ja normaalse geneetilise predispositsiooni halvenemisega sternaalsete variatsioonide tekkele. Rottidel täheldati kerget toksilisust emasloomadel annustega, mis olid väiksemad kui kliiniliselt kasutatavad annused. Leiti ka mõningast lootetoksilisust, mis avaldus loote kehakaalu vähenemises, rinnaluulülide luustumishäirete, poegade elulemuse vähenemise ja tiinuse aja kerge pikenemisena. Paaritumisel ilmnesid samadel rotipoegadel annusest sõltuvad, pöörduvad preimplantatsioonihäired koos vastava fertiilsuse vähenemisega. Väikestes annustes (0,06-kordse inimestel oodatava ekspositsiooni korral – lähtudes AUC-dest) vähendas ravim küülikutel sünnikaalu ainult siis, kui toksilised toimed ilmnesid ka emasloomal (kliinilised sümptomid, kehakaalu ja toidutarbimise vähenemine). On teada, et see loomaliik on antibiootikumide suhtes tundlik.

Linesoliid ja selle metaboliidid erituvad imetavate rottide piima ja täheldatud kontsentratsioonid olid kõrgemad kui emaslooma vereplasma kontsentratsioonid.

Linesoliid põhjustas rottidel ja koertel mööduvat müelosupressiooni.

Rottidel täheldati pärast 6-kuulist linesoliidi suukaudset manustamist annustes 80 mg/kg ööpäevas pöördumatut ja minimaalset kuni kerget istmikunärvi aksonite degeneratsiooni; minimaalset istmikunärvi degeneratsiooni täheldati selliste annuste puhul ühel isasel loomal ka kolmandal kuul toimunud lahangul. Nägemisnärvi degeneratsiooni hindamiseks viidi läbi perfusioonil fikseeritud kudede tundlik morfoloogiline hindamine. Pärast 6-kuulist ravimi kasutamist täheldati minimaalset kuni mõõdukat nägemisnärvi degeneratsiooni kahel isasel rotil kolmest, kuid et leid oli akuutse iseloomuga ja asümmeetriline, oli selle otsene seos ravimi kasutamisega ebaselge. Nägemisnärvi täheldatud degeneratsioon oli mikroskoopiliselt võrreldav spontaanse unilateraalse nägemisnärvi degeneratsiooniga, mida täheldati vananevatel rottidel ja seda võis süvendada tavapärase keskkonna muutus. Prekliinilised andmed, mis põhinevad tavalistel korduvtoksilisuse ja genotoksilisuse uuringutel, ei sisalda lisaks andmeid, mida poleks juba käsitletud ravimi omaduste kokkuvõtte erinevates peatükkides. Kartsinogeensust ega onkogeensust ei ole seni uuritud, arvestades lühiajalist manustamist ja genotoksilisuse puudumist senistes uuringutes.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu Mikrokristalliline tselluloos Maisitärklis Hüdroksüpropüültselluloos Naatriumtärklisglükolaat Magneesiumstearaat

Õhuke polümeerikate Hüpromelloos Makrogool Titaandioksiid (E 171)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistmatud PVC/PVDC-alumiinium blistrid. Pakendi suurused: 10, 14, 20, 24, 30, 50, 60 ja 100 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd. Konstantinoupoleos 1-10 3011 Limassol Küpros

8. MÜÜGILOA NUMBER

975118

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 05.12.2018 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 08.05.2023

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Märts 2026