RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

Sellele ravimile kohaldatakse täiendavat järelevalvet, mis võimaldab kiiresti tuvastada uut ohutusteavet. Tervishoiutöötajatel palutakse teatada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest. Kõrvaltoimetest teatamise kohta vt lõik 4.8.

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Briumvi 150 mg infusioonilahuse kontsentraat

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks 6 ml viaal sisaldab 150 mg ublituksimabi, kontsentratsioonis 25 mg/ml. Lõplik ligikaudne kontsentratsioon pärast lahjendamist on esimesel infusioonil 0,6 mg/ml ning teisel ja kõigil järgnevatel infusioonidel 1,8 mg/ml. Ublituksimab on kimäärne monokloonne antikeha, mis on toodetud roti müeloomi Yb2/0-rakuliini kloonis rekombinantse DNA-tehnoloogia abil.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse kontsentraat (steriilne lahus)

Selge kuni pärlendav ja värvitu kuni kergelt kollane lahus.

Lahuse pH on 6,3...6,7 ja osmolaalsus 340...380 mOsm/kg.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Briumvi on näidustatud ägenemistega kulgeva hulgiskleroosi (relapsing forms of multiple sclerosis, RMS) raviks täiskasvanud patsientidel, kellel on kliiniliste ilmingute või piltuuringute alusel diagnoositud aktiivne haigus (vt lõik 5.1).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Ravi peab alustama ja selle kulgu jälgima eriarst, kellel on neuroloogiliste seisundite diagnoosimise ja ravi kogemus ning juurdepääs vajalikele meditsiinilistele abivahenditele raskete reaktsioonide, nt tõsiste infusiooniga seotud reaktsioonide ravimiseks.

Premedikatsioon infusiooniga seotud reaktsioonide vähendamiseks

Infusiooniga seotud reaktsioonide esinemissageduse ja raskusastme vähendamiseks (täiendavad toimingud infusiooniga seotud reaktsioonide vähendamiseks vt lõik 4.4) tuleb enne iga infusiooni manustada (suukaudselt, intravenoosselt, intramuskulaarselt või subkutaanselt) premedikatsiooniks kahte järgmist ravimit:

• 100 mg metüülprednisolooni või 10...20 mg deksametasooni (või võrdväärset ravimit) ligikaudu 30...60 minutit enne iga infusiooni;
• antihistamiini (nt difenhüdramiini) ligikaudu 30...60 minutit enne iga infusiooni.

Lisaks võib kaaluda premedikatsiooni ka mõne palavikku alandava ravimiga (nt paratsetamool).

Annustamine

Esimene ja teine annus Esimene 150 mg annus manustatakse intravenoosse infusioonina (esimene infusioon), millele järgneb 2 nädalat hiljem 450 mg intravenoosne infusioon (teine infusioon) (vt tabel 1).

Järgnevad annused

Järgnevad 450 mg annused manustatakse ühekordse intravenoosse infusioonina iga 24 nädala järel (tabel 1). Esimene järgnev 450 mg annus tuleb manustada 24 nädalat pärast esimest infusiooni.

Iga kahe ublituksimabi annuse manustamise vahele peab jääma vähemalt 5 kuud.

Infusiooni kohandamine infusiooniga seotud reaktsioonide korral

Eluohtlikud infusiooniga seotud reaktsioonid

Kui infundeerimise ajal ilmnevad eluohtliku või püsivat puuet põhjustada võiva infusiooniga seotud reaktsiooni nähud, tuleb infundeerimine kohe peatada ja patsient peab saama asjakohast ravi. Sellistel patsientidel tuleb ravi alatiseks lõpetada (vt lõik 4.4).

Rasked infusiooniga seotud reaktsioonid

Kui patsiendil tekib raske infusiooniga seotud reaktsioon, tuleb infundeerimine kohe peatada ja patsient peab saama sümptomaatilist ravi. Infundeerimist tohib uuesti alustada alles pärast kõigi sümptomite lahenemist. Infundeerimise taasalustamisel peab infusiooni vooluhulk olema poole väiksem, kui see oli infusiooniga seotud reaktsiooni tekkimisel. Kui patsient seda vooluhulka talub, võib vooluhulka suurendada, nagu on kirjeldatud tabelis 1.

Kerged või mõõdukad infusiooniga seotud reaktsioonid

Kui patsiendil tekivad kerged või mõõdukad infusiooniga seotud reaktsioonid, tuleb infusiooni vooluhulka vähendada pooleni reaktsiooni tekkimise ajal kasutatud vooluhulgast. Poole võrra väiksemat vooluhulka tuleb kasutada vähemalt 30 minuti jooksul. Kui patsient talub väiksemat vooluhulka, võib infundeeritavat vooluhulka suurendada, nagu on kirjeldatud tabelis 1.

Annuse muutmine ravi ajal

Annuse vähendamine ei ole soovitatav. Kui infusiooniga seotud reaktsiooni tõttu infundeerimine katkestatakse või infusiooni vooluhulka vähendatakse, pikeneb infusiooni kogukestus, kuid koguannus ei suurene. Hilinenud või vahelejäänud annused

Kui infusioon jääb vahele, tuleb see manustada nii kiiresti kui võimalik; hilinenud või vahelejäänud annuse manustamisega ei tohi oodata kuni järgmise kavandatud annuseni. Iga kahe annuse manustamise vahele peab jääma 24 nädalat (vähemalt 5 kuud) (vt tabel 1).

Patsientide erirühmad

Täiskasvanud vanuses üle 55 aasta ja eakad

Patsientidel vanuses üle 55 aasta ei peeta saadaolevate piiratud andmete põhjal (vt lõigud 5.1 ja 5.2) annuse kohandamist vajalikuks.

Neerukahjustus

Neerukahjustusega patsientidel ei ole eeldatavasti vaja annust kohandada (vt lõik 5.2). Maksakahjustus

Maksakahjustusega patsientidel ei ole eeldatavasti vaja annust kohandada (vt lõik 5.2).

Lapsed

Briumvi ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel vanuses 0...18 aastat ei ole veel tõestatud. Andmed puuduvad.

Manustamisviis

Pärast lahjendamist manustatakse Briumvit intravenoosse infusioonina selleks ette nähtud eraldi infusiooniliini kaudu. Infusioone ei tohi manustada kiire intravenoosse süste ega boolussüstena.

Tabel 1. Annus ja raviskeem

Esimene infusioon 150 mg 250 ml-s • Alustada 10 ml-ga tunnis 4 tundi

Teine infusioon 450 mg 250 ml-s • Alustada 100 ml-ga tunnis 1 tund (2 nädalat hiljem) esimese 30 minuti jooksul

Järgnevad 450 mg 250 ml-s • Alustada 100 ml-ga tunnis 1 tund infusioonid esimese 30 minuti jooksul (üks kord iga 24 nädala järel)2 • Suurendada vooluhulk 1 Infusiooni kestus võib olla pikem, kui infundeerimine katkestatakse või seda aeglustatakse. 2 Esimene järgnev infusioon tuleb manustada 24 nädalat pärast esimest infusiooni.

Intravenoosse infusiooni lahuse valmistamiseks lahjendatakse ravimpreparaat infusioonikotis, mis sisaldab naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) süstelahust, lõpliku kontsentratsioonini 0,6 mg/ml esimese infusiooni puhul ning 1,8 mg/ml teise ja kõigi järgnevate infusioonide puhul.

Ravimpreparaadi lahjendamise juhised vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Raske aktiivne infektsioon (vt lõik 4.4).
• Raske immuunpuudulikkusega patsiendid (vt lõik 4.4).
• Teadaolevad aktiivsed pahaloomulised kasvajad.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Jälgitavus

Bioloogiliste ravimpreparaatide jälgitavuse parandamiseks tuleb manustatava ravimi nimi ja partii number selgelt dokumenteerida.

Infusiooniga seotud reaktsioonid

Infusiooniga seotud reaktsioonide sümptomid võivad olla palavik, külmavärinad, peavalu, tahhükardia, iiveldus, kõhuvalu, kurguärritus, erüteem ja anafülaktiline reaktsioon (vt lõik 4.8).

Infusiooniga seotud reaktsioonide esinemissageduse ja raskusastme vähendamiseks tuleb patsientidele premedikatsiooniks manustada kortikosteroidi või antihistamiini (vt lõik 4.2). Võib kaaluda mõne palavikku alandava ravimi (nt paratsetamool) lisamist. Ublituksimabiga ravitavaid patsiente tuleb infusiooni ajal jälgida. Pärast esimese kahe infusiooni lõpetamist tuleb patsiente jälgida vähemalt ühe tunni jooksul. Kui infusiooniga seotud reaktsioone ja/või ülitundlikkust ei täheldata, ei ole patsiente järgnevate infusioonide järel vaja jälgida. Arstid peavad patsiente teavitama, et infusiooniga seotud reaktsioonid võivad tekkida kuni 24 tunni jooksul pärast infusiooni. Juhised annustamise kohta patsientidele, kellel tekivad infusiooniga seotud reaktsioonid, vt lõik 4.2.

Infektsioon

Aktiivse infektsiooniga patsientidel tuleb manustamine edasi lükata kuni infektsiooni lahenemiseni.

Soovitatav on kontrollida patsiendi immuunsust enne annuse manustamist, sest raske immuunpuudulikkusega (nt oluline neutropeenia või lümfopeenia) patsiente ei tohi ravida (vt lõigud 4.3 ja 4.8).

Ublituksimab võib esile kutsuda raskeid, vahel eluohtlikke või surmaga lõppevaid infektsioone (vt lõik 4.8).

Enamik võrdlusravimiga kontrollitud kliinilistes uuringutes ägenemistega kulgeva hulgiskleroosiga (RMS) patsientidel esinenud kõrvaltoimetest lahenes. Kolm infektsioonijuhtu, kõik ublituksimabiga ravitud patsientidel, lõppesid surmaga; surmaga lõppenud infektsioonid olid leetrite tüsistusena tekkinud entsefaliit, kopsupõletik ja operatsioonijärgne salpingiit pärast emakavälist rasedust.

Progresseeruv hulgikoldeline leukoentsefalopaatia (progressive multifocal leukoencephalopathy, PML)

CD20-vastaste antikehadega ravitud patsientidel on harva täheldatud John Cunninghami viiruse (JCV) infektsiooni tagajärjel tekkinud PML-i ja seda seostatakse peamiselt riskiteguritega (nt patsientide erirühmad, lümfopeenia, kõrge iga, ravi mitme immunosupressandiga).

Arstid peavad olema väga tähelepanelikud PML-i varaste nähtude ja sümptomite suhtes, milleks võib olla neuroloogiliste nähtude ja sümptomite tekkimine või süvenemine, sest need võivad sarnaneda hulgiskleroosi korral täheldatutele.

PML-i kahtluse korral tuleb ublituksimabi manustamine katkestada. Tuleb kaaluda hindamist, sh magnetresonantstomograafia (MRT) uuringut, eelistatavalt kontrastainega (võrdlus ravieelse MRT-uuringu tulemusega), liikvoris JCV desoksüribonukleiinhappe (DNA) sisaldust kinnitavat analüüsi ja korduvaid neuroloogilisi hindamisi. Kui PML-i diagnoos leiab kinnitust, tuleb ravi alatiseks lõpetada. B-hepatiidi viiruse (hepatitis B virus, HBV) reaktivatsioon

CD20-vastaste antikehadega ravitud patsientidel on täheldatud HBV reaktivatsiooni, mis mõnel juhul on lõppenud fulminantse hepatiidi, maksapuudulikkuse ja surmaga.

Enne ravi alustamist tuleb kohalike suuniste kohaselt kõiki patsiente HBV olemasolu suhtes kontrollida. Patsiente, kellel on aktiivne HBV (st aktiivne infektsioon, mida kinnitavad HBsAg- ja HB-analüüside positiivsed tulemused), ei tohi ublituksimabiga ravida. Seropositiivsed patsiendid (st HBsAg-analüüsi tulemus negatiivne ja B-hepatiidi viiruse tuuma antigeeni vastaste antikehade analüüsi tulemus positiivne (HBcAb+) või patsiendid, kes on HBV kandjad (pinnaantigeeni analüüsi tulemus positiivne, HBsAg+)) peavad enne ravi alustamist konsulteerima maksahaiguste eriarstiga ja B-hepatiidi reaktivatsiooni ennetamiseks tuleb neid jälgida ja ravida kohalike ravijuhendite kohaselt.

Vaktsineerimised

Elusvaktsiinide ehk nõrgestatud elusvaktsiinidega vaktsineerimise ohutust ravi ajal või pärast seda ei ole uuritud ja vaktsineerimine elusvaktsiinidega ei ole ravi ajal ega kuni B-rakkude arvu taastumiseni soovitatav (vt lõik 5.1).

Immuniseerimisjuhiste kohaselt tuleb kõigi elusvaktsiinidega vaktsineerida vähemalt 4 nädalat enne ravi alustamist ja inaktiveeritud vaktsiinidega vähemalt 2 nädalat enne ravi alustamist.

Raseduse ajal ublituksimabiga ravitud emadele sündinud imikute vaktsineerimine

Enne kinnituse saamist B-rakkude arvu taastumise kohta ei tohi raseduse ajal ublituksimabiga ravitud emadele sündinud imikutele elusvaktsiine manustada. B-rakkude depletsioon neil imikutel võib suurendada elusvaktsiinidega seostatavaid riske. Vastsündinutel ja imikutel on enne vaktsineerimist soovitatav mõõta CD19-positiivsete B-rakkude arvu.

Inaktiveeritud vaktsiine võib näidustuse kohaselt manustada enne B-rakkude depletsiooni taandumist. Siiski tuleb kaaluda vaktsiinile saadud immuunvastuse hindamist, sh konsulteerimist pädeva eriarstiga, et teha kindlaks kaitsva immuunvastuse saavutamine.

Vaktsineerimise ohutust ja ajastust tuleb arutada imiku arstiga (vt lõik 4.6). Naatrium

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi annuses, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba”.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimeid ei ole uuritud.

Vaktsineerimised

Elusvaktsiinidega vaktsineerimise ohutust pärast ravi ublituksimabiga ei ole uuritud ning vaktsineerimine elusvaktsiinidega ei ole ravi ajal ega kuni B-rakkude arvu taastumiseni soovitatav (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Immunosupressandid

Immunosupressantide (v.a ägenemiste sümptomaatiliseks raviks kasutatavad kortikosteroidid) ja ublituksimabi samaaegne kasutamine ei ole soovitatav. Ravi alustamisel Briumviga pärast immunosupressioonravi või immunosupressioonravi alustamisel pärast ravi Briumviga tuleb arvesse võtta võimalikke kattuvaid farmakodünaamilisi toimeid (vt lõik 5.1 „Farmakodünaamilised toimed“). Briumvi väljakirjutamisel tuleb olla ettevaatlik ja võtta arvesse muude haigust modifitseerivate hulgiskleroosi raviviiside farmakodünaamikat.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilses eas naised

Fertiilses eas naised peavad kasutama efektiivseid rasestumisvastaseid vahendeid ublituksimabiga ravi ajal ja vähemalt 4 kuud pärast viimase infusiooni saamist (vt allpool ja lõigud 5.1 ja 5.2).

Rasedus

Ublituksimab on immunoglobuliini alamtüübi G1 monokloonne antikeha ja immunoglobuliinid läbivad teadaolevalt platsentabarjääri.

Ublituksimabi kasutamise kohta rasedatel on andmeid piiratud hulgal. Raseduse ajal ublituksimabi saanud emadele sündinud vastsündinute ja imikute puhul tuleb kaaluda elusvaktsiinidega vaktsineerimise edasilükkamist. Ublituksimabiga kokku puutunud vastsündinute ja imikute B-rakkude arvu kohta ei ole andmeid kogutud ning B-rakkude depletsiooni võimalik kestus vastsündinutel ja imikutel ei ole teada (vt lõik 4.4).

Raseduse ajal teiste CD20-vastaste antikehadega kokku puutunud emadele sündinud imikutel on teatatud pöörduvast perifeersest B-rakkude depletsioonist ja lümfotsütopeeniast.

Pre- ja postnataalse arengu uuringutes täheldati reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3).

Tuleb vältida Briumvi kasutamist raseduse ajal, välja arvatud juhul, kui oodatav kasu emale kaalub üles võimaliku riski lootele.

Imetamine

Ei ole teada, kas ublituksimab eritub rinnapiima. Teadolevalt erituvad inimese IgG-d rinnapiima esimestel sünnitusjärgsetel päevadel ning seejärel väheneb nende kontsentratsioon kiiresti. Seetõttu ei saa selle lühikese perioodi ajal riski rinnaga toidetavale imikule välistada. Hiljem võib ublituksimabi imetamise ajal kasutada, kui see on kliiniliselt vajalik. Fertiilsus

Jaava makaakidel tehtud üldtoksilisuse uuringutest saadud prekliinilised andmed ei näidanud kahjulikku toimet suguelunditele (vt lõik 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Briumvi ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte Kõige olulisemad ja sagedamini teatatud kõrvaltoimed on infusiooniga seotud reaktsioonid (45,3%) ja infektsioonid (55,8%).

Kõrvaltoimete loend tabelina

Tabelis 2 on esitatud kokkuvõte ublituksimabi kasutamisega seoses teatatud kõrvaltoimetest. Esinemissagedused on määratletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas organsüsteemi klassis ja esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed esitatud esinemissageduse vähenemise järjekorras.

Tabel 2. Kõrvaltoimed

MedDRA organsüsteemi Väga sage Sage Harv klass Infektsioonid ja ülemiste herpesviirusinfektsioonid, entsefaliit, meningiit, infestatsioonid hingamisteede alumiste hingamisteede meningoentsefaliit Vere ja neutropeenia lümfisüsteemi häired Lihaste, luustiku valu jäsemetes ja sidekoe kahjustused Vigastus, infusiooniga seotud mürgistus ja reaktsioonid1 protseduuri tüsistused 1 Sümptomeid, millest teatati 24 tunni jooksul pärast infundeerimise lõpetamist kui infusiooniga seotud reaktsioonidest, on kirjeldatud allpool lõigus „Infusiooniga seotud reaktsioonid“.

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Infusiooniga seotud reaktsioonid

Aktiivse võrdlusravimiga uuringutes RMS-iga patsientidel olid infusiooniga seotud reaktsioonide sümptomid järgmised: palavik, külmavärinad, peavalu, tahhükardia, iiveldus, kõhuvalu, kurguärritus, erüteem ja anafülaktiline reaktsioon. Infusiooniga seotud reaktsioonid olid peamiselt kerged või mõõdukad. Ublituksimabiga ravitud patsientidel oli infusiooniga seotud reaktsioonide esinemissagedus 45,3%; kõige sagedamini (40,4%) esines neid seoses esimese infusiooniga. Infusiooniga seotud reaktsioonide esinemissagedus oli teise infusiooni puhul 8,6% ja edaspidi see vähenes. Infusiooniga seotud reaktsioone, mis põhjustasid ravi katkestamise, esines 1,7%-l patsientidest. Tõsiseid infusiooniga seotud reaktsioone esines 0,4%-l patsientidest. Infusiooniga seotud reaktsioone, mis lõppesid surmaga, ei esinenud. Infektsioon

Aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud uuringutes RMS-iga patsientidel oli patsientide osakaal, kellel tekkis raske infektsioon, ublituksimabi ravirühmas 5,0% võrreldes 2,9%-ga teriflunomiidi ravirühmas. Ublituksimabiga ravitud patsientidel ja teriflunomiidiga ravitud patsientidel oli infektsioonide üldine

esinemissagedus sarnane (vastavalt 55,8% vs. 54,4%). Infektsioonid olid peamiselt kerged kuni mõõdukad ja hõlmasid peamiselt hingamisteedega seotud infektsioone (enamasti nasofarüngiit ja bronhiit). Ülemiste hingamisteede infektsioone esines 33,6%-l ublituksimabiga ravitud patsientidest ja 31,8%-l teriflunomiidiga ravitud patsientidest. Alumiste hingamisteede infektsioone esines 5,1%-l ublituksimabiga ravitud patsientidest ja 4,0%-l teriflunomiidiga ravitud patsientidest. Kõrvalekalded laborianalüüside tulemustes

Immunoglobuliinide arvu vähenemine

Aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud uuringutes RMS-iga patsientidel vähenes võrdlusravimiga kontrollitud perioodil ublituksimabiga ravi tagajärjel immunoglobuliinide koguarv, põhiliselt vähenes IgM-i sisaldus. Nende patsientide osakaal, kellel teatati enne ravi alustamist IgG, IgA, ja IgM-i sisalduse jäämisest alla normi alampiiri (lower limit of normal, LLN), oli ublituksimabiga ravitud patsientide hulgas vastavalt 6,3%, 0,6% ja 1,1%. Pärast ravi oli nende patsientide osakaal, kellel teatati 96. nädalal IgG, IgA, ja IgM-i sisalduse jäämisest alla LLN-i, ublituksimabiga ravitud patsientide hulgas vastavalt 6,5%, 2,4% ja 20,9%.

Lümfotsüüdid

Aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud uuringutes RMS-iga patsientidel täheldati 1. nädalal lümfotsüütide arvu mööduvat vähenemist 91%-l ublituksimabiga ravitud patsientidest. Enamikku lümfotsüütide arvu vähenemise juhtudest täheldati igal konkreetsel ublituksimabiga ravitud patsiendil vaid üks kord ja need lahenesid 2. nädalaks; sel ajal teatati lümfotsüütide arvu vähenemisest vaid 7,8%-l patsientidest. Kõik lümfotsüütide vähenemised olid 1. astme (< LLN 800 rakku mm3-s) ja 2. astme (vahemikus 500...800 rakku mm3-s) juhud.

Neutrofiilide arv

Aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud uuringutes RMS-iga patsientidel täheldati neutrofiilide arvu vähenemist alla LLN-i 15%-l ublituksimabiga ravitud patsientidest võrreldes 22%-ga teriflunomiidiga ravitud patsientidest. Enamik neutrofiilide arvu vähenemise juhtudest olid mööduvad (täheldati igal konkreetsel ublituksimabiga ravitud patsiendil vaid üks kord) ja need olid 1. astme (vahemikus < LLN kuni < 1500 rakku mm3-s) ja 2. astme (vahemikus 1000...1500 rakku mm3-s) juhud. Ligikaudu 1%-l ublituksimabi ravirühma patsientidest oli 4. astme neutropeenia võrreldes 0%-ga teriflunomiidi ravirühmas. Üks ublituksimabiga ravitud patsient, kellel oli 4. astme (< 500 rakku mm3-s) neutropeenia, vajas eriravi granulotsüütide kolooniat stimuleeriva faktoriga.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada riikliku teavitamissüsteemi (vt V lisa) kaudu.

4.9 Üleannustamine

Kogemused ublituksimabi heakskiidetud intravenoossest annusest suuremate annuste kasutamisega RMS-i kliinilistes uuringutes on piiratud. Senini on suurim RMS-iga patsientidel uuringutes kasutatud annus 600 mg (II faasi uuring sobiva annuse leidmiseks RMS-iga patsientidele). Kõrvaltoimed olid võrreldavad ublituksimabi kesksetes kliinilistes uuringutes kindlaks tehtud ohutusprofiiliga.

Üleannustamise korral konkreetne antidoot puudub. Infusioon tuleb kohe katkestada ja patsienti tuleb jälgida infusiooniga seotud reaktsioonide suhtes (vt lõik 4.4).

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed immunosupressandid, ATC-kood: L04AG14.

Toimemehhanism

Ublituksimab on kimäärne monokloonne antikeha, mille selektiivsed sihtmärgid on CD20 ekspresseerivad rakud.

CD20 on raku pinnaantigeen, mida leidub B-rakkude eellasrakkudel, küpsetel ja mälu-B-rakkudel, kuid mida ei ekspresseeritalümfoidsetel tüvirakkudel ega plasmarakkudel. Ublituksimabi seondumine CD20-ga indutseerib CD20+ B-rakkude lüüsi peamiselt antikehast sõltuva rakulise tsütotoksilisuse (antibody-dependent cell-mediated cytotoxicity, ADCC) teel ja vähemal määral komplemendist sõltuva tsütotoksilisuse (complement-dependent cytotoxicity, CDC) teel. Fc-piirkonna spetsiifilise glükosüülimismustri tõttu on ublituksimabil suurenenud afiinsus FcγRIIIa (CD16) suhtes ja antikehast sõltuv rakuline tsütolüüs B-rakkude vastu.

Farmakodünaamilised toimed

Ublituksimabiga ravi oodatava farmakoloogilise toime tulemusena toimub esimesel päeval pärast ravi CD19+ rakkude kiire depletsioon veres. See toime püsis kogu raviperioodi vältel. B-rakkude arvu hinnatakse CD19 põhjal, sest ublituksimab segab analüüsimisel CD20 äratundmist.

Ublituksimabiga ravi tulemusena oli III faasi uuringutes CD19+ B-rakkude arvu vähenemise mediaan pärast esimest infusiooni 97% võrreldes ravieelsega ja püsis sellel tasemel kogu annustamisperioodi vältel.

III faasi uuringutes täheldati iga kahe ublituksimabiannuse vahelisel perioodil 5,5%-l patsientidest vähemalt ühel ajahetkel B-rakkude arvu taastumist (üle normi alampiiri (LLN) või ravieelse).

Kõige pikem järelkontrolliaeg pärast viimast ublituksimabi infusiooni III faasi uuringutes näitab, et mediaanaeg B-rakkude arvu taastumiseni (taastumine ravieelsele tasemele / normi alampiirini, olenevalt sellest, kumba täheldati varem) oli 70 nädalat.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Ublituksimabi efektiivsust ja ohutust hinnati kahes identse ülesehitusega randomeeritud topeltpimedas topeltimiteeritud aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud kliinilises uuringus (ULTIMATE I ja ULTIMATE II) RMS-iga patsientidel (vastavalt McDonaldi 2010. aasta kriteeriumitele), kellel esines eelnenud kahe aasta jooksul tõendeid haiguse aktiivsuse kohta (määratletud kliiniliste näitajate või piltuuringu alusel). Kokkuvõte uuringu ülesehitusest ja uuringupopulatsiooni iseloomustavatest näitajatest enne uuringu algust on esitatud tabelis 3. Kahe ravirühma demograafilised ja ravieelsed näitajad olid hästi tasakaalus. Patsientidele määrati kas

1) 450 mg ublituksimabi ja suukaudne platseebo või 2) 14 mg teriflunomiidi ja infusioon platseeboga.

Suukaudne ravi (toimeaine või platseebo) algas 1. nädala 1. päeval ja ravi kestis kuni 95. nädala viimase päevani. Infusioonid (toimeaine või platseebo) algasid 1. nädala 1. päeval 150 mg annusega, seejärel suurendati annust 3. nädalal 15. päeval 450 mg-ni ja jätkati 450 mg annusega 24. nädalal, 48. nädalal ja 72. nädalal.

Tabel 3. Uuringu ülesehitus, demograafilised ja ravieelsed näitajad

Uuringu nimetus (ULTIMATE I) (ULTIMATE II) Uuringupopulatsioon RMS-iga patsiendid Haiguse anamnees ägenemine eelnenud aastal või ühe gadoliiniumiga (Gd) sõelumisel kontrasteerunud T1-kolde olemasolu eelnenud aastal; sh EDSS-i* Uuringu kestus 2 aastat Ravirühmad Ravieelsed näitajad 450 mg 14 mg 450 mg 14 mg Keskmine vanus (aastat) 36,2 37,0 34,5 36,2 Vanusevahemik (aastates) 18...55 18...55 18...55 18...55 uuringusse kaasamisel Protsentuaalne osakaal 38,7/61,3 34,7/65,3 34,6/65,4 35,3/64,7 sugude kaupa (meeste % / naiste %) Haiguse kestus alates 4,9/2,9 4,5/2,5 5,0/3,2 5,0/3,7 diagnoosimisest (aastates, keskmine/mediaan) Varem haigust 59,8 59,1 50,7 57,0 modifitseerivat ravi mittesaanud patsiendid (%)** Ägenemiste keskmine arv 1,3 1,4 1,3 1,2 eelnenud aastal Keskmine EDSS* 2,96 2,89 2,80 2,96 Gd-ga kontrasteerunud 43,2 42,3 51,8 49,6 T1-kolletega patsientide osakaal * Laiendatud puudeskaala (Expanded Disability Status Scale) ** 5 aasta jooksul enne randomeerimist mitte mingit RMS-i ravi saanud patsiendid Olulised kliinilised ja MRT-uuringutega määratletud efektiivsuse tulemusnäitajad on esitatud tabelis 4. Nende uuringute tulemused näitavad, et võrreldes teriflunomiidi 14 mg suukaudse annusega pärssis ublituksimab oluliselt ägenemisi ja subkliinilise haiguse aktiivsust, mida hinnati MRT-uuringu alusel.

Tabel 4. Olulised kliinilised ja MRT-uuringutega määratletud tulemusnäitajad uuringutes ULTIMATE I ja ULTIMATE II

Tulemusnäitajad Ublituksimab Teriflunomiid Ublituksimab Teriflunomiid Kliinilised tulemusnäitajad1 Ägenemiste esinemissagedus aasta kohta (esmane 0,076 0,188 0,091 0,178 tulemusnäitaja) Suhteline vähenemine 59% (p < 0,0001) 49% (p = 0,0022) Patsientide osakaal, kellel ei esinenud 96 nädala jooksul 86% 74% 87% 72% ühtegi ägenemist Patsientide osakaal, kellel leidis 12 nädala järel kinnitust puude ublituksimab – 5,2% vs. teriflunomiidi – 5,9% raskusastme progresseerumine2, 3 Riski vähenemine (koondanalüüs)4 Patsientide osakaal, kellel ei 45% 15% 43% 11% esinenud tõendeid haiguse aktiivsuse kohta Tulemusnäitajad MRT-uuringute põhjal5 Gd-ga kontrasteerunud T1-kollete keskmine arv ühe 0,016 0,491 0,009 0,250 MRT-uuringu kohta6 Suhteline vähenemine 97% (p < 0,0001) 97% (p < 0,0001) Uute ja/või suurenevate hüperintensiivsete T2-kollete keskmine arv ühe MRT-uuringu kohta6 Suhteline vähenemine 92% (p < 0,0001) 90% (p < 0,0001) 1 Põhineb modifitseeritud ravikavatsuslikul (modified intent to treat, mITT) populatsioonil, mis on määratletud kui kõik randomeeritud patsiendid, kes said vähemalt ühe uuringuravimi infusiooni ja kellele tehti üks ravieelne ja raviaegne efektiivsuse hindamine. ULTIMATE I: ublituksimab (N = 271), teriflunomiid (N = 274). ULTIMATE II: ublituksimab (N = 272), teriflunomiid (N = 272). 2 1. ja 2. uuringu prospektiivsed koondandmed: ublituksimab (N = 543), teriflunomiid (N = 546). 3 Määratletud kui ravieelse EDSS-i skoori suurenemine 1,0 punkti või rohkem patsientidel, kelle ravieelne skoor oli 5,5 või väiksem, või 0,5 punkti või rohkem patsientidel, kelle ravieelne skoor oli suurem kui 5,5; hinnangud Kaplani-Meieri järgi 96. nädalal. 4 Põhineb riskimäärade suhtel. 5 Põhineb MRT-mITT populatsioonil (mITT patsiendid, kellele on tehtud ravieelne ja -aegne MRT-uuring). ULTIMATE I: ublituksimab (N = 265), teriflunomiid (N = 270). ULTIMATE I: ublituksimab (N = 272), teriflunomiid (N = 267). 6 96. nädalal. 7 Nominaalne p-väärtus. Immunogeensus Ravi ajal analüüsiti RMS-iga patsientide seerumiproove ublituksimabivastaste antikehade suhtes. Kliinilistes efektiivsuse ja ohutuse uuringutes sai 96-nädalase raviperioodi jooksul 81% ublituksimabiga ravitud patsientidest ühel või mitmel ajahetkel ravimivastaste antikehade (anti-drug antibodies (ADA)) suhtes positiivse analüüsitulemuse. Ravimivastaste antikehade olemasolu oli üldiselt mööduv (96. nädalal sai 18.5% patsientidest ravimivastaste antikehade suhtes positiivse analüüsitulemuse). Neutraliseerivat toimet täheldati 6,4%-l ublituksimabiga ravitud patsientidest.

Ravimivastaste või neutraliseerivate antikehade olemasolu ei avaldanud täheldatavat mõju ublituksimabi ohutusele ega efektiivsusele.

Lapsed Euroopa Ravimiamet on peatanud kohustuse esitada ublituksimabiga läbi viidud uuringute tulemused laste ühe või mitme alarühma kohta hulgiskleroosi ravi korral (teave lastel kasutamise kohta vt lõik 4.2).

5.2 Farmakokineetilised omadused

RMS-i uuringutes kirjeldati ublituksimabi farmakokineetikat (FK) pärast korduvaid intravenoosseid infusioone esimese järgu eritumisena kahekambrilise mudeli järgi ja IgG1 monokloonsele antikehale tüüpiliste FK parameetritega. RMS-iga patsientidel suurenes ublituksimabi ekspositsioon annusevahemikus 150...450 mg annusega proportsionaalselt (st farmakokineetika on lineaarne). Ublituksimabi 150 mg annuse manustamisel intravenoosse infusioonina 1. päeval, millele järgnes 450 mg ublituksimabi1 tunni vältel intravenoosse infusioonina 15. päeval ning 24. ja 48. nädalal, oli AUC geomeetriline keskmine tasakaalukontsentratsiooni tingimustes 3000 μg/ml ööpäevas (protsentuaalne standardhälve = 28%) ja keskmine maksimaalne kontsentratsioon oli 139 μg/ml (protsentuaalne standardhälve = 15%).

Imendumine

Ublituksimabi manustatakse intravenoosse infusioonina. Teiste manustamisteede kohta ei ole uuringuid läbi viidud.

Jaotumine

Populatsiooni farmakokineetika analüüsi põhjal oli ublituksimabi tsentraalne jaotusruumala hinnanguliselt 3,18 l ja perifeerne jaotusruumala hinnanguliselt 3,6 l.

Biotransformatsioon

Ublituksimabi metabolismi ei ole otseselt uuritud, sest antikehade kliirens toimub peamiselt katabolismi teel (st lõhustudes peptiidideks ja aminohapeteks).

Eritumine

Pärast ublituksimabi 150 mg annuse intravenoosset infusiooni 1. päeval, millele järgnes 450 mg ublituksimabi 15. päeval ning 24. ja 48. nädalal, oli ublituksimabi keskmine lõplik poolväärtusaeg hinnanguliselt 22 päeva. Patsientide erirühmad

Lapsed

Ublituksimabi farmakokineetika uurimiseks lastel ja noorukitel vanuses alla 18 aasta ei ole uuringuid tehtud.

Täiskasvanud vanuses üle 55 aasta

Piiratud kliinilise kogemuse tõttu ei ole ublituksimabi farmakokineetika spetsiaalseid uuringuid ≥ 55 aasta vanustel patsientidel tehtud (vt lõik 4.2).

Neerukahjustus

Neerukahjustusega patsientidel ei ole spetsiaalseid ublituksimabi uuringuid läbi viidud.

Kliinilistesse uuringutesse kaasati kerge neerukahjustusega patsiendid. Mõõduka või raske neerukahjustusega patsientidega kogemused puuduvad. Kuna ublituksimab ei eritu uriiniga, siis eeldatavasti ei ole vaja neerukahjustusega patsientidel annust kohandada. Maksakahjustus

Maksakahjustusega patsientidel ei ole spetsiaalseid ublituksimabi uuringuid läbi viidud.

Kuna metabolism maksas on monokloonsete antikehade, nagu ublituksimabi puhul ebaoluline, ei mõjuta maksakahjustus eeldatavasti selle farmakokineetikat. Seetõttu ei ole eeldatavasti vaja maksakahjustusega patsientidel annust kohandada.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Mittekliinilised korduvtoksilisuse ja in vitro mutageensuse uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Kartsinogeensuse uuringuid ei ole ublituksimabiga tehtud.

Pre- ja postnataalse- arengu laiendatud uuringus manustati tiinetele Jaava makaakidele kas raseduse esimesel, teisel või kolmandal trimestril igal nädalal intravenoosselt ublituksimabi annuses 30 mg/kg (mille puhul AUC oli 26 korda suurem kui patsientidel maksimaalse soovitatava annuse manustamisel); selle tagajärjeks oli emasloomade surmaga lõppev haigestumine ja tiinuse katkemine. Ravimit saanud emasloomadel täheldatud patoloogilised leiud hõlmasid mitut organsüsteemi (trombid mitmes organis, vaskulaarne nekroos sooles ja maksas, põletik ja turse kopsus ja südames), samuti platsentat ja need leiud olid kooskõlas immunogeensusega kaasnevate immuunsüsteemiga seotud kõrvaltoimetega.

Tiinuse esimesel trimestril ravimit saanud emasloomade poegadel väärarendeid ei olnud. Ublituksimabiga seotud väliseid, vistseraalseid ja skeleti väärarendeid täheldati kahel pojal, kelle emasid raviti tiinuse teisel trimestril. Histopatoloogia hindamistel ilmnes ajus minimaalne kuni mõõdukas degeneratsioon/nekroos. Loodetel täheldatud leiud hõlmasid mitme jäseme ning saba kontraktuure ja ebanormaalseid paindeid, lühenenud alalõualuud, väljavenitatud kujuga koljut, suurenenud kõrvu ja/või kraniomandibulaarseid väärarendeid, mida seostati aju nekroosiga. Need leiud võisid olla seotud emasloomadel tekkinud immunogeense reaktsiooniga ublituksimabile, mis mõjutas platsenta ainevahetust.

Ublituksimabi olemasolu emasloomade piimas ei hinnatud.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkloriid Naatriumtsitraat (E 331) Polüsorbaat 80 (E 433) Vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks) (E 507) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

Avamata viaal 3 aastat

Lahjendatud lahus intravenoosseks infusiooniks

Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril 2 °C...8 °C ja seejärel 8 tunni jooksul toatemperatuuril.

Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ettevalmistatud infusioon kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2 °C...8 °C ja seejärel 8 tundi toatemperatuuril, välja arvatud juhul, kui lahjendamine toimus kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida külmkapis (2 °C...8 °C).

Mitte loksutada ega lasta külmuda.

Hoida viaal välispakendis valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

6 ml kontsentraati klaasviaalis. Pakendis suurus 1 või 3 viaali. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Juhised lahjendamiseks

Briumvi peab ette valmistama tervishoiutöötaja, kasutades aseptilist meetodit. Viaali mitte loksutada.

Ravim on mõeldud ainult ühekordseks kasutamiseks.

Lahust ei tohi kasutada, kui see on värvi muutnud või sisaldab tahkeid võõrosakesi. Ravimpreparaat tuleb enne manustamist lahjendada. Intravenoosseks manustamiseks ette nähtud lahuse valmistamiseks lahjendatakse ravimpreparaat infusioonikotis, mis sisaldab isotoonilist naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) süstelahust.

Ublituksimabi sobimatust polüvinüülkloriidist (polyvinyl chloride, PVC) ega polüolefiinist (PO) kottide ega intravenoosse manustamise komplektidega ei ole täheldatud.

Esimese infusiooni jaoks lahjendage ravimpreparaadi üks viaal infusioonikotis (150 mg / 250 ml) lõpliku kontsentratsioonini ligikaudu 0,6 mg/ml.

Järgnevate infusioonide jaoks lahjendage ravimpreparaadi kolm viaali infusioonikotis (450 mg / 250 ml) lõpliku kontsentratsioonini ligikaudu 1,8 mg/ml.

Enne intravenoosse infusiooni alustamist peab infusioonikoti sisu olema toatemperatuuril (20 °C...25 °C).

Kui intravenoosset infusiooni ei saa samal päeval lõpuni manustada, tuleb ülejäänud lahus hävitada.

Hävitamine Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Neuraxpharm Pharmaceuticals, S.L. Avda. Barcelona 69 08970 Sant Joan Despí - Barcelona Hispaania

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/23/1730/001 EU/1/23/1730/002

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31. mai 2023

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on Euroopa Ravimiameti kodulehel: https://www.ema.europa.eu.

A. BIOLOOGILISE TOIMEAINE TOOTJA JA RAVIMIPARTII KASUTAMISEKS VABASTAMISE EEST VASTUTAV TOOTJA

B. HANKE- JA KASUTUSTINGIMUSED VÕI PIIRANGUD

C. MÜÜGILOA MUUD TINGIMUSED JA NÕUDED

D. RAVIMPREPARAADI OHUTU JA EFEKTIIVSE KASUTAMISE TINGIMUSED JA PIIRANGUD

A. BIOLOOGILISE TOIMEAINE TOOTJA JA RAVIMIPARTII KASUTAMISEKS VABASTAMISE EEST VASTUTAV TOOTJA

Bioloogilise toimeaine tootja nimi ja aadress Samsung Biologics Co., Ltd. 300 Songo bio-daero Yeonsu-gu Incheon, Lõuna-Korea 21987

Ravimipartii kasutamiseks vabastamise eest vastutava tootja nimi ja aadress

Neuraxpharm Pharmaceuticals, S.L. Avda. Barcelona 69 08970 Sant Joan Despí Barcelona - Hispaania

B. HANKE- JA KASUTUSTINGIMUSED VÕI PIIRANGUD

Piiratud tingimustel väljastatav retseptiravim (vt I lisa: Ravimi omaduste kokkuvõte, lõik 4.2).

C. MÜÜGILOA MUUD TINGIMUSED JA NÕUDED

• Perioodilised ohutusaruanded

Nõuded asjaomase ravimi perioodiliste ohutusaruannete esitamiseks on sätestatud direktiivi 2001/83/EÜ artikli 107c punkti 7 kohaselt liidu kontrollpäevade loetelus (EURD loetelu) ja iga hilisem uuendus avaldatakse Euroopa ravimite veebiportaalis.

Müügiloa hoidja peab esitama asjaomase ravimi esimese perioodilise ohutusaruande 6 kuu jooksul pärast müügiloa saamist.

D. RAVIMPREPARAADI OHUTU JA EFEKTIIVSE KASUTAMISE TINGIMUSED JA PIIRANGUD

• Riskijuhtimiskava

Müügiloa hoidja peab nõutavad ravimiohutuse toimingud ja sekkumismeetmed läbi viima vastavalt müügiloa taotluse moodulis 1.8.2 esitatud kokkulepitud riskijuhtimiskavale ja mis tahes järgmistele ajakohastatud riskijuhtimiskavadele.

Ajakohastatud riskijuhtimiskava tuleb esitada:

• Euroopa Ravimiameti nõudel;
• kui muudetakse riskijuhtimissüsteemi, eriti kui saadakse uut teavet, mis võib oluliselt mõjutada riski/kasu suhet, või kui saavutatakse oluline (ravimiohutuse või riski minimeerimise) eesmärk.

VÄLISPAKENDIL PEAVAD OLEMA JÄRGMISED ANDMED

VÄLISKARP

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Briumvi 150 mg infusioonilahuse kontsentraat ublituksimab 150 mg / 6 ml Intravenoosseks kasutamiseks pärast lahjendamist

2. TOIMEAINE(TE) SISALDUS

Üks 6 ml viaal sisaldab 150 mg ublituksimabi (25 mg/ml)

3. ABIAINED

Naatriumkloriid Naatriumtsitraat Polüsorbaat 80 Vesinikkloriidhape Süstevesi

4. RAVIMVORM JA PAKENDI SUURUS

Infusioonilahuse kontsentraat 150 mg / 6 ml 1 viaal 3 viaali

5. MANUSTAMISVIIS JA -TEE(D)

Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte. Intravenoosseks kasutamiseks pärast lahjendamist. Viaali mitte loksutada.

6. ERIHOIATUS, ET RAVIMIT TULEB HOIDA LASTE EEST VARJATUD JA

KÄTTESAAMATUS KOHAS

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

7. TEISED ERIHOIATUSED (VAJADUSEL)

8. KÕLBLIKKUSAEG

9. SÄILITAMISE ERITINGIMUSED

Hoida külmkapis. Mitte lasta külmuda. Hoida viaal välispakendis valguse eest kaitstult.

10. ERINÕUDED KASUTAMATA JÄÄNUD RAVIMPREPARAADI VÕI SELLEST

TEKKINUD JÄÄTMEMATERJALI HÄVITAMISEKS, VASTAVALT VAJADUSELE

11. MÜÜGILOA HOIDJA NIMI JA AADRESS

Neuraxpharm Pharmaceuticals, S.L. Avda. Barcelona 69 08970 Sant Joan Despí - Barcelona Hispaania

12. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/23/1730/001 (1 viaaliga pakend) EU/1/23/1730/002 (3 viaaliga pakend)

13. PARTII NUMBER

Partii nr:

14. RAVIMI VÄLJASTAMISTINGIMUSED

15. KASUTUSJUHEND

16. TEAVE BRAILLE’ KIRJAS (PUNKTKIRJAS)

Põhjendus Braille’ mitte lisamiseks.

17. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – 2D-vöötkood

Lisatud on 2D-vöötkood, mis sisaldab ainulaadset identifikaatorit.

18. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – INIMLOETAVAD ANDMED

PC SN NN

MINIMAALSED ANDMED, MIS PEAVAD OLEMA VÄIKESEL VAHETUL SISEPAKENDIL

VIAAL

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS JA MANUSTAMISTEE(D)

Briumvi 150 mg infusioonilahuse kontsentraat, (steriilne kontsentraat) ublituksimab Intravenoosseks (i.v.) kasutamiseks pärast lahjendamist

2. MANUSTAMISVIIS

3. KÕLBLIKKUSAEG

4. PARTII NUMBER

5. PAKENDI SISU KAALU, MAHU VÕI ÜHIKUTE JÄRGI

150 mg / 6 ml

6. MUU