Dicuno - õhukese polümeerikattega tablett (25mg)

ATC Kood: M01AB05
Toimeaine: diklofenak
Tootja: VITABALANS OY

Artikli sisukord

DICUNO
õhukese polümeerikattega tablett (25mg)


Pakendi infoleht: teave kasutajale

Dicuno, 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Dicuno, 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Diklofenakkaalium

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.

Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

  1. Mis ravim on Dicuno ja milleks seda kasutatakse
  2. Mida on vaja teada enne Dicuno kasutamist
  3. Kuidas Dicunot kasutada
  4. Võimalikud kõrvaltoimed
  5. Kuidas Dicunot säilitada
  6. Pakendi sisu ja muu teave
  7. Mis ravim on Dicuno ja milleks seda kasutatakse

Dicuno kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse mittesteroidseteks põletikuvastasteks aineteks (MSPVA). Dicunol on põletikuvastane, valuvaigistav ja palavikku alandav toime.

Dicunot kasutatakse kerge ja mõõduka ägeda valu, sealhulgas ägeda migreenipeavalu, sümptomaatiliseks raviks.

Mida on vaja teada enne Dicuno kasutamist

Ärge kasutage Dicunot:

kui olete diklofenaki või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;

kui teil on praegu või on varem esinenud maohaavand või kaksteistsõrmikuhaavand;

kui teil on varem seoses valuvaigistite (MSPVA-de) kasutamisega esinenud seedeelundite verejooks/perforatsioon;

kui teil on soodumus verejooksude tekkeks;

kui teie maksatalitlus on tõsiselt kahjustatud;

kui teil on porfüüria (ainevahetushaigus);

kui teil on väljendunud südamehaigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus, nt kui teil on olnud südamelihaseinfarkt, insult, mini-insult (transitoorne isheemiline atakk, TIA) või südame- või aju veresoonte sulgus või operatsioon selle eemaldamiseks või šundilõikus sulguse kõrvaldamiseks;

kui teil on või on olnud vereringehäireid (perifeersete arterite haigus);

kui teil on raske neeruhaigus;

raseduse kolme viimase kuu jooksul;

kui teil on atsetüülsalitsüülhapet sisaldavate valuvaigistite või MSPVA-de (mittesteroidsed põletikuvastased ained) rühma kuuluvate ravimite võtmisel tekkinud allergiline reaktsioon, näiteks astma, aevastamine või nahalööve.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades väikseimat efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul. Soovituslikest suuremate annustega kaasneb üldjuhul kõrvaltoimete ohu suurenemine. See

tähendab ka seda, et ühe manustamisperioodi kestel tuleb hoiduda erinevate MSPVA-de kombineerimisest.

Pidage enne ravi oma arstiga nõu, kui teil esineb või on esinenud ükskõik milline järgnevatest haigustest:

põletikuline soolehaigus (haavandiline koliit, Crohni tõbi);

astma, südamehaigus, maksahaigus või neeruhaigus;

krooniline obstruktiivne kopsuhaigus või krooniline hingamisteede põletik (haigused, mis toovad kaasa hingamisteede ahenemise ja takistavad õhuvoolu, põhjustades hingeldamist);

nina limaskestade põletik;

süsteemne erütematoosne luupus (sidekoehaigus);

nõgeslööve või angioödeem (kindlate ajavahemike tagant esinev paikne turse);

haigused, mis soodustavad verejooksude tekkimist;

maksa porfüüria (ainevahetushaigus).

Teavitage kindlasti oma arsti enne diklofenaki võtmist

kui te suitsetate;

kui teil on suhkrutõbi (diabeet);

kui teil on valu rinnus, verehüübed, kõrge vererõhk, tõusnud kolesterooli- või triglütseriidide tase.

Eakad patsiendid peavad teadma, et nendel on suurem risk kõrvaltoimete tekkeks.

Väga harva on seoses MSPVA-de kasutamisega kirjeldatud tõsiseid nahareaktsioone. Ükskõik millise nahalööbe või limaskestade kahjustuse tekkimisel lõpetage Dicuno kasutamine ja võtke ühendust arstiga.

Tuulerõugete põdemise ajal on soovitatav ravimi kasutamist vältida.

Lõpetage Dicuno kasutamine ja võtke kohe ühendust arstiga, kui teil tekib ükskõik milline järgnevatest (angioödeemi) sümptomitest: näo, keele või kõri turse, neelamisraskused, nõgeslööve ja hingamisraskused.

Dicuno-laadsed ravimid võivad suurendada ohtu südameinfarkti või insuldi tekkeks. Ohu suurenemine on tõenäolisem suurte annuste kasutamisel ja pikaajalise ravi korral. Ärge kasutage soovitatud annustest suuremaid ega ületage soovitatud ravi kestust.

Mao verejooks võib ravi ajal tekkida igal hetkel, kas hoiatavate sümptomitega või ilma nendeta. Eakatel patsientidel on selle tagajärjed üldiselt tõsisemad. Kui teil tekivad seedeelundkonna vaevused või teil ilmnevad seedetrakti veritsemisele viitavad nähud, näiteks veri väljaheites, must tõrvane väljaheide või veriokse, siis lõpetage Dicuno võtmine ja konsulteerige arstiga.

Iga valuvaigistite tüübi pikaajaline kasutamine peavalude leevendamiseks võib muuta peavalud tugevamaks. Kui selline olukord on tekkinud või kahtlustate sellise olukorra kujunemist, tuleb pöörduda arsti poole ja ravi katkestada.

Nagu teised põletikuvastased ravimid, võib ka Dicuno varjata infektsiooni nähte ja sümptomeid.

Dicuno võib vähendada valgete vereliblede hulka ja teie vastupanuvõime nakkushaigustele võib väheneda. Kui teil esineb infektsioon, mille sümptomiteks on näiteks palavik ja üldise seisundi oluline halvenemine, või palavik koos paikse infektsiooni sümptomitega, näiteks suu/kurgu/neelu valu või urineerimisprobleemidega, pöörduge kohe arsti poole. Valgete vereliblede võimaliku vähenemise (agranulotsütoos) kontrollimiseks võetakse vereproov. Oluline on arsti teavitada ravimist, mida te kasutate.

Muud ravimid ja Dicuno

Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.

Dicunoga ravimine võib avaldada mõju teatud ravimitele, näiteks:

verehüüvete vastased ravimid (varfariin, tiklopidiin, atsetüülsalitsüülhape, hepariin jne);

metotreksaat (immuunsüsteemi häirete ja kasvajate vastane ravim);

suhkurtõve ravimid, välja arvatud insuliin;

liitium (kasutatakse maniakaal-depressiivse häire puhul);

SSRI-d (selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, mida kasutatakse depressiooni puhul);

digoksiin (kasutatakse südamevaevuste puhul);

takroliimus (kasutatakse elundisiirdamiste ja ekseemi puhul);

tsüklosporiin (kasutatakse elundisiirdamiste ajal, reuma ja raske psoriaasi puhul);

kõrge vererõhu puhul kasutatavad teatud ravimid (beetablokaatorid, angiotensiin II retseptori antagonistid ja AKE inhibiitorid);

diureetikumid (uriini tootmist stimuleerivad ravimid, mida kasutatakse kõrge vererõhu puhul);

kinoloon-antibiootikumid (kasutatakse kuseteede infektsioonide puhul);

zidovudiin (kasutatakse HIV-nakkuse ravis);

kortikosteroidid (kasutatakse põletikuliste haiguste raviks);

kolestipool või kolestüramiin (kasutatakse vere suurenenud rasvasisalduse raviks). Neid ravimeid võib kasutada koos Dicunoga, kui nende võtmise vahele jääb mitu tundi;

flukonasool (kasutatakse seenhaiguste puhul);

rifampitsiin (tuberkuloosi puhul kasutatav antibiootikum);

karbamasepiin (kasutatakse epilepsia puhul);

barbituraadid (unerohud);

diasepaam (rahusti);

pentoksüfülliin (veresooni laiendav ravim);

fenütoiin (kasutatakse epilepsia raviks).

Ärge mitte kunagi kasutage samal ajal mitmeid erinevaid valuvaigistavaid ravimeid ilma oma arsti või apteekriga eelnevalt nõu pidamata.

Rasedus, imetamine ja viljakus

Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Rasedus

Dicunot ei tohi kasutada raseduse kolme viimase kuu ajal. Ükskõik millises muus raseduse järgus võib Dicunot manustada ainult arsti ettekirjutusel.

Imetamine

Diklofenak eritub rinnapiima. Kõrvaltoimete vältimiseks imikul ei tohi Dicunot seetõttu imetamise ajal kasutada.

Viljakus

Diklofenak võib rasestumist raskendada. Küsige oma arstilt nõu, kui kavatsete rasestuda või kui teil on rasestumisega probleeme.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Kui teil esineb Dicuno võtmise ajal pearinglust, unisust, kurnatust või nägemishäireid, tuleb teil hoiduda autojuhtimisest või masinate käsitsemisest.

Dicuno sisaldab värvainet Ponceau 4R (E 124)

Dicuno 50 mg tabletid sisaldavad värvainet Ponceau 4R (E 124), mis võib põhjustada allergilisi reaktsioone.

Kuidas Dicunot kasutada

Kasutage seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Kerge ja mõõdukas valu

Täiskasvanud (18-aastased ja vanemad): tavaline annus on 25...50 mg kuni kolm korda ööpäevas. Soovituslik maksimaalne annus on 150 mg ööpäevas.

Migreenipeavalu

Täiskasvanud (18-aastased ja vanemad): migreenipeavalu esimeste tundemärkide ilmnemisel tuleb võtta 50 mg. Juhtudel, mil 2 tundi pärast esimese annuse võtmist ei ole valu küllaldaselt leevenenud, võib võtta järgmise 50 mg annuse. Vajaduse korral võib 4...6-tunniste vaheaegadega võtta järgmised 50 mg annused, ületamata seejuures ööpäevast koguannust 150 mg.

Tablette tuleb võtta koos vedelikuga. Tablette ei tohi võtta koos toiduga ega ka vahetult pärast söömist. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Dicunot ei tohi anda lastele ega alla 18 aasta vanustele noorukitele.

Kui te võtate Dicunot rohkem kui ette nähtud

Kui te olete Dicunot võtnud ettenähtust rohkem või kui ravimit on kogemata võtnud laps, võtke ühendust oma arsti või haiglaga, et saada hinnang riskide kohta ja nõuandeid, mida te peate tegema.

Üleannustamise sümptomid on iiveldus, oksendamine, ülakõhuvalu, verejooks seedetraktist, kõhulahtisus, pearinglus, unisus (somnolentsus), peavalu, helin kõrvus (tinnitus), ärevus, hallutsinatsioonid, krambid (lastel ka müokloonsed krambid), teadvuse kadu, toimed neerudele ja maksale, tõenäoliselt ka keha liigne happeproduktsioon (metaboolne atsidoos) ja kalduvus tursete tekkimiseks. Veel võivad tekkida madal vererõhk, hindamise depressioon ning sinakad nahk ja huuled.

Kui te unustate Dicunot võtta

Ärge võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Mõned kõrvaltoimed võivad olla tõsised.

Kui teil tekib ravi ajal mõni järgnevatest kõrvaltoimetest, lõpetage Dicuno võtmine ja pöörduge otsekohe arsti poole.

  • Agranulotsütoos (sümptomid: palavik, kurguvalu, valulikud suuhaavandid, anaalhaavandid, nõrgenenud immuunvastus, vastuvõtlikkus bakteriaalsetele infektsioonidele).
  • StevensiJohnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs (eluohtlikud nahahaigused, mis põhjustavad löövet, naha irdumist ja haavandeid limaskestadel).
  • Ülitundlikkusreaktsioonid (hingamisteede ahenemine ja sulgus, nõgestõbi, allergiline šokireaktsioon koos vererõhu langusega).
  • Te peate lõpetama Dicuno võtmise ja pöörduma otsekohe arsti poole, kui teil tekivad angioödeemi sümptomid, nagu näo, keele või kõri turse, neelamisraskus, nõgestõbi ja hingamisraskus.
  • Kerged spasmid ja kõhu valulikkus, mis algavad varsti pärast ravi alustamist Dicunoga ning millele järgneb veritsus pärasoolest või verine kõhulahtisus, tavaliselt 24 tunni jooksul pärast kõhuvalu algust (esinemissagedus teadmata, ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Muud kõrvaltoimed võivad olla

Sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad tekkida kuni ühel inimesel 10-st):

kõhuvalu,

iiveldus,

oksendamine,

kõhulahtisus,

seedehäired,

söögiisu vähenemine,

kõhupuhitus,

peavalu,

pearinglus,

peapööritus,

nahalööve,

maksaensüümide aktiivsuse suurenemine.

Harva esinevad kõrvaltoimed (võivad tekkida kuni ühel inimesel 1000-st):

väsimus,

astma (koos hingelduse ja õhupuudusega),

gastriit, seedetrakti verejooks või haavandid (võib kaasneda vere esinemine väljaheites või okses),

maksafunktsiooni häired (sh maksapõletik kas koos nahakollasusega või ilma),

ekseem, naha punetus,

tursed vedeliku peetusest kehas.

Väga harva esinevad kõrvaltoimed (võivad tekkida kuni ühel inimesel 10 000-st):

bulloossed nahareaktsioonid, teatud vererakkude arvu vähenemine (punased verelibled, vereliistakud ja neutrofiilid),

desorientatsioon, depressioon, unetus, hirmuunenäod, ärritatavus, reaalsustaju häired,

põletus- või torkimistunne nahas ilma otsese põhjuseta (paresteesia), mäluhäired, krambid, ärevus, kontrollimatud lihastõmblused (treemor), maitsetundlikkuse häired, ajuveresoonkonna häire,

toimed nägemisele (hägune nägemine, kaheli nägemine) ja kuulmisele (kuulmise vähenemine, helin kõrvus),

toimed südamele ja veresoontele (nt südamepekslemine, valu rinnas, südamepuudulikkus, südamelihase infarkt),

kõrge vererõhk,

veresoonte põletik,

kopsupõletik,

probleemid jämesoolega, kõhukinnisus, keele-, suu- või söögitorupõletik,

kõhunäärmepõletik,

ajukelmete põletik (meningiit),

äge maksapuudulikkus,

juuste väljalangemine,

valgustundlikkus,

äge neerupuudulikkus,

toimed neerudele (mis võivad põhjustada uriiniproduktsiooni vähenemist või lõppemist ja vere esinemist uriinis).

Tuulerõugete puhul naha ebatavalised tõsised infektsioonid.

Kõrvaltoimetest teavitamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

Kuidas Dicunot säilitada

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

Pakendi sisu ja muu teave

Mida Dicuno sisaldab

Toimeaine on: diklofenakkaalium, 25 mg või 50 mg.

Abiained on: mikrokristalliline tselluloos, kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat, eelželatineeritud tärklis (mais), kroskarmelloosnaatrium, kolloidne veevaba ränidioksiid, magneesiumstearaat, polüvinüülalkohol, makrogool, talk, titaandioksiid (E 171), punane raudoksiid (E 172) ja kollane raudoksiid (E 172).

Dicuno 25 mg sisaldab ka musta raudoksiidi (E 172).

Dicuno 50 mg sisaldab ka Ponceau 4R (E 124).

Kuidas Dicuno välja näeb ja pakendi sisu

Kuidas Dicuno tabletid välja näevad:

Dicuno 25 mg: tabletid on helepunased, ümmargused ja kumerad, ühel küljel poolitusjoon. Läbimõõt on 8 mm.

Dicuno 50 mg: tabletid on punakaspruunid, ümmargused ja kumerad, ühel küljel poolitusjoon. Läbimõõt on 10 mm.

Pakendi suurused:

Dicuno 25 mg: 10, 20, 30, 50 ja 100 tabletti.

Dicuno 50 mg: 30, 50 ja 100 tabletti.

Müügiloa hoidja ja tootja

Vitabalans Oy

Varastokatu 8

FI-13500 Hämeenlinna

Soome

Tel: +358 (3) 615 600

Faks: +358 (3) 618 3130

See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmise nimetusega:

Tšehhi, Saksamaa, Taani, Eesti, Soome, Leedu, Läti, Norra, Poola, Rootsi, Sloveenia, Slovakkia: Dicuno

Infoleht on viimati uuendatud aprillis 2017.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Dicuno, 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Dicuno, 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

25 mg: iga tablett sisaldab 25 mg diklofenakkaaliumi.

50 mg: iga tablett sisaldab 50 mg diklofenakkaaliumi.

INN. Diclofenacum

50 mg:

Abiaine: värvaine Ponceau 4R (E 124).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

25 mg: tabletid on helepunased, ümmargused ja kumerad, ühel küljel poolitusjoon. Läbimõõt on 8 mm. 50 mg: tabletid on punakaspruunid, ümmargused ja kumerad, ühel küljel poolitusjoon. Läbimõõt on 10 mm.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Kerge kuni mõõduka ägeda valu sümptomaatiline ravi. Ägeda migreenipeavalu sümptomaatiline ravi.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

25...50 mg kolm korda ööpäevas. Soovituslik maksimaalne annus on 150 mg ööpäevas. Migreenihoo esimeste tundemärkide ilmnemisel tuleb võtta esialgne annus 50 mg. Juhtudel, mil 2 tundi pärast esimese annuse võtmist ei ole valu küllaldaselt leevenenud, võib võtta järgmise 50 mg annuse. Vajaduse korral võib 4...6-tunniste vaheaegadega võtta järgmisi 50 mg annuseid, ületamata seejuures ööpäevast koguannust 150 mg.

Maksa- või neerufunktsiooni häire

Raske maksa- või neerufunktsiooni kahjustusega patsientidele on diklofenak vastunäidustatud (vt lõik 4.3). Kerge kuni mõõduka neeru- ja maksakahjustusega patsientidel soovitatakse olla ettevaatlik ning neid tuleb hoolikalt jälgida (vt lõik 4.4). Neile tuleb anda väikseim efektiivne annus.

Eakad

Eesmärgiks tuleb seada väikseima efektiivse annuse manustamine (vt lõik 4.4).

Lapsed

Diklofenakki ei tohi anda lastele ega alla 18-aasta vanustele noorukitele.

Ravi jälgimine

Kui ravi diklofenakiga kestab pikka aega, tuleb jälgida vere laboratoorseid näitajaid ning maksa- ja neerufunktsiooni.

Manustamisviis

Suukaudne

Ravi tuleb alustada väikseima annusega, mida loetakse efektiivseks, annust kohandatakse seejärel ravivastuse ja kõrvaltoimete alusel. Kõrvaltoimeid saab vähendada, kui kasutada väikseimat efektiivset annust kõige lühema aja jooksul, mis sümptomite kontrolli alla saamiseks on vajalik (vt lõik 4.4 „Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel“). Pikaajalises ravis tuleb seada sihiks väike säilitusannus.

Tugevaima toime saavutamiseks ei tohi tablette võtta koos toiduga ega ka vahetult pärast söömist.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

Äge mao- või kaksteistsõrmikuhaavand või anamneesis korduvalt esinenud peptiline haavand/hemorraagia (kaks või rohkem erinevat haavandumise või verejooksu juhtu, mis on leidnud kinnitust).

Anamneesis seedetrakti verejooks või perforatsioon seoses varasema raviga mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (MSPVA).

Verejookse soodustavad seisundid.

Raske maksakahjustus.

Hepaatiline porfüüria.

Väljakujunenud südame paispuudulikkus (NYHA II...IV klass), südame isheemiatõbi, perifeersete arterite haigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus.

Raske neerukahjustus (glomerulaarfiltratsiooni kiirus < 30 ml/min).

Raseduse kolmas trimester.

Ristreaktsioonide tõttu ei tohi seda ravimpreparaati kasutada patsiendid, eriti astmaatikud, kellel on pärast aspiriini või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete võtmist esinenud astma, riniidi või urtikaaria sümptomid.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hoiatused

Kõrvaltoimeid saab minimeerida, kui kasutada väikseimat efektiivset annust sümptomite kontrollimiseks vajaliku lühima aja vältel.

Toimed seedetraktile

MSPVA-d kahjustavad seedetrakti limaskesta.

Seedetrakti verejooks, haavandumine või perforatsioon: surmaga lõppeda võivaid seedetrakti verejookse, haavandumist või perforatsioone koos hoiatavate sümptomite ning varem esinenud tõsiste seedetrakti häiretega (või ilma nendeta) on kirjeldatud ükskõik millal ravi ajal kõikide MSPVA-de puhul. Eakatel on tagajärjed sageli raskemad. Kui diklofenakiga ravitaval patsiendil tekib seedetrakti verejooks või haavandumine, tuleb ravi lõpetada. Ettevaatus on vajalik patsientidel, kes saavad samal ajal ravimeid, mis võivad suurendada haavandumise või verejooksude riski, näiteks suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nagu varfariin), selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni pärssivad ained (nagu atsetüülsalitsüülhape) (vt lõik 4.5).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed

Hüpertensiooni ja/või kerge südamepuudulikkuse (NYHA I klass) anamneesiga patsiente peab jälgima ja nõustama, sest seoses MSPVA-raviga on kirjeldatud vedelikupeetust ja turseid.

Kardiovaskulaarsete haiguste (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, diabeet, suitsetamine) märkimisväärsete riskifaktoritega patsiente tuleb ravida diklofenakiga üksnes pärast hoolikalt kaalumist. Kuna diklofenakist põhjustatud kardiovaskulaarne risk võib suureneda koos annuse ja toime kestusega, tuleb diklofenakki kasutada võimalikult lühikest aega ja väikseimat efektiivset päevaannust. Perioodiliselt tuleb uuesti hinnata patsientide valu sümptomaatilise leevendamise vajadust ja ravivastust.

Tõsised nahareaktsioonid

Väga harva on seoses MSPVA-de kasutamisega kirjeldatud tõsiseid, mõnel juhul surmaga lõppenud nahareaktsioone, sealhulgas eksfoliatiivset dermatiiti, Stevensi-Johnsoni sündroomi ja toksilist epidermaalset nekrolüüsi (vt lõik 4.8). Suurim risk on ravi algjärgus, nahareaktsioon tekib enamikul juhtudel esimesel ravikuul. Nahalööbe, limaskestade kahjustuste või muude ülitundlikkuse sümptomite ilmnemisel tuleb ravi kohe katkestada.

Muud

Nagu teiste MSPVA-de puhul, võib ravimiga varem kokku puutumata patsientidel tekkida allergilisi reaktsioone, sealhulgas anafülaktilisi/anafülaktoidseid reaktsioone.

Erandjuhul võib varicella olla tõsiste naha ja pehmete kudede tüsistuste allikaks. Praegu ei saa välistada, et MSPVA-d aitavad kaasa selliste infektsioonide ägenemisele. Seetõttu on soovitatav tuulerõugete puhul hoiduda diklofenaki kasutamisest.

Nagu teiste MSPVA-de puhul, võivad diklofenaki farmakodünaamilised omadused aidata varjata infektsiooni nähte ja sümptomeid.

Ettevaatusabinõud

Diklofenaki kasutamise ajal peab vältima teiste MSPVA-de, sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitorite kasutamist.

MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete, eriti surmaga lõppeda võivate seedetrakti verejooksu ja perforatsiooni esinemissagedus on eakatel suurem. Eakatel patsientidel esineb sagedamini ka neeru-, südame- või maksatalitluse häireid.

Toimed seedetraktile

Seedetrakti verejooksude, haavandumise või perforatsiooni risk tõuseb suuremate MSPVA-de annuste kasutamisel, eakatel patsientidel ja nendel, kellel on varem esinenud haavand, eriti siis, kui selle tüsistusteks oli hemorraagia või perforatsioon (vt lõik 4.3). Nende patsientide ravi tuleb alustada võimaliku väikseima annusega.

Sellistel patsientidel ja patsientidel, kes vajavad samal ajal raviks väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või muid ravimeid, mis tõenäoliselt suurendavad seedetrakti kahjustuste tekkimise riski (vt allpool ja lõik 4.5), tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ravimitega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Patsientide puhul, kellel on esinenud seedetrakti toksilisust, eriti eakad, tuleb teatada igast seedetrakti ebatavalisest sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust).

Nagu teiste valuvaigistite puhul, kehtib järgnev: korduv valuvaigistite manustamine ägeda kõhuvaluga patsientidele võib muuta või varjata sümptomaatikat, mida seostatakse selliste tüsistustega nagu perforatsioon.

MSPVA-sid tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel on esinenud seedetrakti haiguseid (haavandiline koliit, Crohni tõbi), sest need haigused võivad ägeneda (vt lõik 4.8).

Toimed hingamisteedele

Astma, riniidi, kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse või kroonilise hingamisteede põletikuga (eriti kui need on seotud riniidi sümptomitega) patsientide ravimisel tuleb olla ettevaatlik, sest neil esineb MSPVA suhtes sagedamini selliseid reaktsioone nagu astma ägenemine, urtikaaria või Quinke ödeem. See kehtib ka patsientide kohta, kellel on teiste ainete suhtes allergia, mis väljendub näiteks nahareaktsioonide, sügeluse või urtikaariana.

Toimed neerudele

MSPVA-dega, sealhulgas diklofenakraviga seoses on kirjeldatud vedelikupeetust ja ödeemi, mistõttu tuleb olla eriti ettevaatlik südame- või neerufunktsiooni häirete, hüpertensiooni anamneesiga patsientide ja eakate ravimisel. Samadel põhjustel tuleb olla ettevaatlik samaaegse raviga diureetikumide või nefrotoksiliste ravimitega, näiteks tsüklosporiiniga. Vedelikupeetuse kujunemise ja neerufunktsiooni halvenemise ohuga tuleb arvestada patsientide puhul, kellel on esinenud suur ekstratsellulaarse vedeliku kaotus, näiteks enne või pärast suurt kirurgilist protseduuri (vt ka lõigud 4.3 ja 5.2).

Toimed maksale

Nagu teiste MSPVA-de puhul, on ka seoses diklofenakraviga kirjeldatud tõsiseid maksakahjustusi (vt lõik 4.8).

Maksafunktsiooni kahjustusega patsiente tuleb diklofenakiga ravimise ajal tähelepanelikult jälgida, sest kahjustus võib süveneda. Ettevaatus on vajalik, kui diklofenakki kasutatakse maksa porfüüriaga patsientidel, sest see võib vallandada haigushoo.

Nagu teiste MSPVA-de puhul, võib ka diklofenakraviga kaasneda ühe või mitme maksaensüümi aktiivsuse suurenemine. Ettevaatusabinõuna tuleb pikaajalise ravimise ajal diklofenakiga kontrollida regulaarselt maksafunktsiooni. Kui maksaenüümide ebanormaalsed näitajad püsivad või halvenevad, või kui ilmnevad maksaga seonduvad nähud või muud sümptomid (nt eosinofiilia, nahalööve), tuleb ravi katkestada.

Hepatiit võib esineda ka ilma prodromaalsümptomiteta.

Seedetrakti suurenenud verejooksu ohu tõttu tuleb võimaluse korral vältida kroonilise maksahaigusega patsientide ravimist MSPVA-dega.

Hematoloogilised toimed

Nagu teised MSPVA-d, võib ka diklofenak lühiajaliselt pärssida trombotsüütide agregatsiooni. Vereloome- ja verehüübimishäiretega patsiente tuleb seetõttu hoolikalt jälgida. Pikaajalise ravi puhul tuleb vere seisundit regulaarselt kontrollida.

Muud

Süsteemset erütematoosset luupust põdevaid patsiente tuleb ravi ajal diklofenakiga hoolikalt jälgida.

Diklofenakiga ravitavaid patsiente, kes võtavad samal ajal suukaudseid hüübimis- või diabeedivastaseid ravimeid, tuleb üleannustamise vältimiseks jälgida. Soovitud hüübimisvastase toime säilimist tuleb kontrollida laboratoorsete analüüsidega. On kirjeldatud üksikuid hüpoglükeemia ja hüperglükeemiliste toimete juhtumeid, mis vajasid diabeedivastaste ravimite annuste kohandamist.

MSPVA-d võivad pärssida diureetilist toimet ja suurendada diureetikumide kaaliumi säästvat toimet, mistõttu on vaja kontrollida seerumi kaaliumisisaldust.

50 mg:

See ravim sisaldab värvainet Ponceau 4R (E 124), mis võib põhjustada allergilisi reaktsioone.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed

Antikoagulandid ja antiagregandid

Soovitatav on ettevaatus, sest samaaegne manustamine võib suurendada veritsusriski. Kuigi kliinilised uuringud ei näi osutavat diklofenaki mõjule antikoagulantide toimele, on samaaegselt diklofenakki ja antikoagulante saavatel patsientidel teatatud verejooksuriski suurenemist. Seega on neid patsiente soovitatav hoolikalt jälgida.

MSPVA-de ja antikoagulantide koosmanustamisega kaasneb tõsine risk maohaavandi veritsuseks. Seda kombinatsiooni tuleb vältida

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d)

Suurenenud oht seedetrakti verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).

Hepariin (parenteraalne manustamine)

Verejooksu suurenenud risk (trombotsüütide funktsiooni pärssimine ja MSPVA-de puhul seedetrakti kõrvaltoimete suurenemine).

Pentoksüfülliin

Verejooksu suurenenud risk: soovitatav on põhjalikum kliiniline jälgimine ja veritsusaja kontroll.

Zidovudiin

HIV-positiivsetel hemofiiliaga patsientidel on verejooksu risk suurem.

Hüpertensioonivastased ravimid

MSPVA tüüpi põletikuvastased ravimid pärsivad beetablokaatorite ja AKE inhibiitorite hüpertensioonivastast toimet. Seetõttu võib osutuda vajalikuks hüpertensioonivastaste ravimite annuse kohandamine. Samaaegne ravi MSPVA-de ja AKE inhibiitoritega suurendab ägeda neerupuudulikkuse ohtu.

Angiotensiin II antagonistid

MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja hüpertensioonivastaste ravimite toimet. Mõnedel kahjustatud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud või eakad patsiendid) võib MSPVA-de kombineerimisel angiotensiin II retseptori antagonistidega suureneda ägeda neerupuudulikkuse (harilikult mööduv) tekkimise oht. Seetõttu tuleb sellist kombinatsiooni manustada ettevaatlikult, eriti eakatele patsientidele. Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud. Pärast samaaegse ravi alustamist ja hiljem tuleb kaaluda neerufunktsiooni perioodilist jälgimist.

Teised MSPVA-d

Teiste MSPVA-de samaaegsest süsteemsest manustamisest tuleb üldjuhul hoiduda, sest kõrvaltoimete oht on suurenenud.

Kinoloonid

Kinoloonide ja MSPVA-de koostoime tagajärjel võivad tekkida krambid. Need võivad tekkida patsientidel, kellel on varem esinenud epilepsia või krambid, kuid ka patsientidel, kellel ei ole neid esinenud. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik, kui kaalutakse kinoloonide manustamist patsientidele, kes võtavad juba MSPVA-sid.

Suukaudsed diabeedivastased ravimid

Kliinilised uuringud on näidanud, et diklofenakil puudub mõju diabeedivastaste ravimite toimele, kuigi on kirjeldatud üksikuid hüpoglükeemia ja hüperglükeemia juhtumeid, mis vajasid annuse kohandamist.

KortikosteroidID

Samaaegne ravi diklofenaki ja kortikosteroididega võib suurendada seedetrakti verejooksu ohtu.

Fenütoiin

Fenütoiini ja diklofenaki samaaegsel kasutamisel on soovitatav jälgida fenütoiini plasmakontsentratsioone, sest on oodata fenütoiini ekspositsiooni suurenemist.

Farmakokineetilised koostoimed

Diklofenaki toimed teiste ravimite farmakokineetikale:

Metotreksaat

MSPVA-d pärsivad metotreksaadi tubulaarset eritumist, mis viib plasmakontsentratsioonide suurenemisele. Ravi ajal diklofenakiga tuleb hoiduda samaaegsest ravist metotreksaadi suurte annustega. Samaaegsel ravimisel väikeste annustega tuleb olla ettevaatlik ja jälgida, et patsientidel ei tekiks metotreksaadiga seotud toksilisust.

Liitium

Diklofenak vähendab liitiumi neerukliirensit ligikaudu 20% võrra ja seega suurendab seerumi liitiumisisaldust. Liitiumi annust võib olla vaja kohandada. Seda kombinatsiooni tuleb vältida, välja arvatud juhul, kui seerumi liitiumisisaldust saab ravi alustamise ja lõpetamise ajal sageli kontrollida.

Tsüklosporiin ja takroliimus

Samaaegsel ravil diklofenaki ja tsüklosporiiniga (reumatoidartriidi korral) on suhteliselt sageli täheldatud koos vererõhu tõusuga esinevat nefrotoksilisust (seerumi kreatiniinisisalduse suurenemine). Tõenäoliselt on ohtlik ka samaaegne ravi takroliimusega. Kombinatsioonravi kasutamisel tuleb diklofenaki annus poolitada.

Digoksiin

Tervete katseisikutega läbi viidud uuringud näitavad, et digoksiiniga ravitavatele inimestele diklofenaki andmine põhjustab plasma digoksiinisisalduse suurenemist. Plasma digoksiinisisaldust tuleb jälgida diklofenaki kasutamise alguses ja lõpus, sest annust võib olla vaja kohandada.

Teiste ravimite toime diklofenaki farmakokineetikale:

Ensüümi CYP2C9 inhibeerivad või indutseerivad ravimid

Diklofenaki metabolismi katalüüsib ensüüm CYP2C9. Samaaegne ravi seda ensüümi inhibeerivate ravimitega (näiteks flukonasool) põhjustab tõenäoliselt diklofenaki plasmakontsentratsiooni suurenemist. CYP2C9 aktiivsust indutseerivad ravimid, näiteks rifampitsiin, karbamasepiin ja barbituraadid, võivad diklofenaki plasmakontsentratsiooni langetada subterapeutilisele tasemele. Diasepaam, mida metaboliseeritakse CYP2C9 abil, suurendab diklofenaki plasmakontsentratsiooni 50...100% võrra.

Kolestipool ja kolestüramiin

Diklofenaki samaaegsel manustamisel kolestipooli või kolestüramiiniga väheneb diklofenaki imendumine ligikaudu 30% (kolestipool) ja 60% (kolestüramiin). Nende ravimite võtmise vahele peab jääma mitu tundi.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus

Nagu teiste MSPVA-de puhul, võib ka diklofenaki kasutamine kahjustada naiste viljakust ja selle kasutamine ei ole soovitatav naistel, kes üritavad rasestuda. Naistel, kellel on probleeme rasestumisega või kellele tehakse viljakusuuringuid, tuleb kaaluda ravi lõpetamist diklofenakiga.

Rasedus

Prostaglandiini sünteesi inhibeerimine võib avaldada kahjulikku mõju rasedusele ja/või embrüo/loote arengule. Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et varajases raseduse staadiumis kasutatud prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid võivad suurendada raseduse katkemise riski ning südame malformatsioonide ja gastroskiisi teket. Kardiovaskulaarse malformatsiooni absoluutne risk tõusis vähem kui 1% võrra, ligikaudu 1,5%-ni. Arvatakse, et oht kasvab annuse suurenedes ja ravi pikema kestuse korral. Loomade puhul on näidatud, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitori manustamine põhjustab tiinuse katkemise suurenenud riski implantatsiooni eel ja selle järel, samuti loote/embrüo hukkumist. Lisaks on kirjeldatud malformatsioonide, sealhulgas kardiovaskulaarsete

malformatsioonide esinemuse suurenemist loomadel, kellele organogeneesi perioodil on manustatud prostaglandiinide sünteesi inhibiitoreid. Raseduse esimesel ja teisel trimestril ei tohi diklofenakki kasutada, kui selleks puudub ilmne vajadus. Kui diklofenakki kasutatakse naisel, kes soovib rasestuda, või raseduse esimesel ja teisel trimestril, tuleb kasutada võimalikult väikest annust ning viia ravi kestus miinimumini.

Raseduse kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada lootel:

  • kardiopulmonaalset toksilisust (koos arterioosjuha enneaegse sulgumise ja pulmonaalhüpertensiooni kujunemisega);
  • neerufunktsiooni häirumist, mis võib viia neerupuudulikkuse tekkele koos oligohüdramnioniga.

Raseduse lõpus emal ja vastsündinul:

  • võimalik veritsusaja pikenemine, antiagregantne toime, mis võib ilmneda ka väga väikeste annuste puhul;
  • emakakontraktsioonide pärssimine, mis võib põhjustada hilinenud või pikalevenivat sünnitust.

Seetõttu on raseduse kolmandal trimestril diklofenaki kasutamine vastunäidustatud.

Imetamine

Nagu teiste MSPVA-de puhul, eritub ka diklofenak väheses koguses rinnapiima. Et vältida kõrvaltoimete tekkimist imikul, tuleb diklofenaki kasutamisest imetamise ajal hoiduda.

Toime reaktsioonikiirusele

Teatud patsientidel võib ravi ajal diklofenakiga halveneda reaktsioonivõime. Seda tuleb pidada silmas tugevat keskendumist nõudvates olukordades, nt autojuhtimisel. Patsiendid, kellel esineb MSPVA-de võtmise ajal pearinglust, unisust, kurnatust või nägemishäireid, peavad hoiduma autojuhtimisest või masinate käsitlemisest.

Kõrvaltoimed

Seedetrakti häireid võib ravi alguses esineda ligikaudu 10%-l patsientidest. Kõrvaltoimed kaovad harilikult paari päeva järel, seda isegi ravi jätkamisel.

Võib tekkida peptilisi haavandeid, perforatsioone ja seedetrakti verejookse, mis eeskätt eakatel patsientidel võivad lõppeda surmaga (vt lõik 4.4). Sellised häired võivad tekkida ükskõik millal ravi ajal kas hoiatavate sümptomitega või ilma nendeta ning samuti nii haiguse varasema esinemise korral kui ka ilma selleta.

Diklofenak pärsib lühiajaliselt trombotsüütide agregatsiooni, mis võib olla ohtlik erinevate hüübimishäiretega patsientidele.

Manustamise järel on teatatud iiveldusest, oksendamisest, kõhulahtisusest, kõhupuhitusest, kõhukinnisusest, düspepsiast, kõhuvalust, veriroest, verioksest, haavandilisest stomatiidist, koliidi ja Crohni tõve ägenemisest (vt lõik 4.4). Harvem on täheldatud gastriiti.

Kliiniline uuring ja epidemioloogilised andmed näitavad järjekindlalt diklofenaki kasutamisega seotud arteriaalsete trombootiliste tüsistuste (nt südamelihaseinfarkt või insult) suurenenud riski, eriti suure annuse (150 mg ööpäevas) ja pikaajalisel ravi korral (vt lõigud 4.3 “Vastunäidustused” ja 4.4 “Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel”).

Kõrvaltoimete esinemissagedused on toodud järgmiselt:

Väga sage (≥ 1/10)

Sage (≥ 1/100 kuni < 1/10)

Aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100)

Harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000)

Väga harv (< 1/10 000)

Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Järgnevad kõrvaltoimed hõlmavad nii lühiajalisel kui ka pikaajalisel kasutamisel teatatud kõrvaltoimeid.

Vere ja lümfisüsteemi häired

Väga harv

Trombotsütopeenia, leukopeenia, aneemia (sh hemolüütiline ja

 

aplastiline aneemia), agranulotsütoos.

Immuunsüsteemi häired

 

Harv

Ülitundlikkus, anafülaktilised ja anafülaktoidsed reaktsioonid

 

(sh hüpotensioon ja šokk).

Väga harv

Angioneurootiline turse (sh näo turse).

Psühhiaatrilised häired

 

Väga harv

Desorientatsioon, depressioon, unetus, hirmuunenäod,

 

ärritatavus, psühhootiline häire.

Närvisüsteemi häired

 

Sage

Peavalu, pearinglus.

Harv

Unisus.

Väga harv

Paresteesia, mäluhäired, krambid, ärevus, treemor, aseptiline

 

meningiit, maitsetundlikkuse muutused, tserebrovaskulaarne

 

atakk.

Silma kahjustused

 

Väga harv

Nägemishäired, ähmane nägemine, diploopia.

Kõrva ja labürindi kahjustused

 

Sage

Pearinglus.

Väga harv

Tinnitus, kuulmiskahjustus.

Südame häired

 

Väga harv

Südamepekslemine, valu rinnas, südamepuudulikkus,

 

südamelihase infarkt.

Vaskulaarsed häired

 

Väga harv

Hüpertensioon, vaskuliit.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Harv

Astma (sh düspnoe).

Väga harv

Pneumoniit.

Seedetrakti häired

 

Sage

Iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, düspepsia, kõhuvalu,

 

kõhupuhitus, anoreksia.

Harv

Gastriit, seedetrakti verejooks, hematemees, verine

 

kõhulahtisus, meleena, seedetrakti haavand (koos verejooksu

 

või perforatsiooniga või ilma).

Väga harv

Koliit (sh hemorraagiline koliit ja haavandilise koliidi või

 

Crohni tõve ägenemine), kõhukinnisus, stomatiit (sh

 

haavandiline stomatiit), glossiit, söögitoru haigestumus,

 

diafragma-soolestriktuurid, pankereatiit.

Teadmata

Isheemiline koliit

Maksa ja sapiteede häired

 

Sage

Transaminaaside aktiivsuse suurenemine.

Harv

Hepatiit, ikterus, maksafunktsiooni häired.

Väga harv

Fulminantne hepatiit, maksanekroos, maksapuudulikkus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

 

Sage

Lööve.

Harv

Urtikaaria.

Väga harv

Bulloosne lööve, ekseem, erüteem, multiformne erüteem,

 

Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs

 

(Lyelli sündroom), eksfoliatiivne dermatiit, juuste

 

väljalangemine, valgustundlikkusreaktsioonid, purpur,

 

allergiline purpur, sügelus.

Neerude ja kuseteede häired

 

Väga harv

Äge neerupuudulikkus, hematuuria, proteinuuria, nefrootiline

 

sündroom, interstitsiaalne nefriit, neeru papillaarnekroos.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Harv

Tursed.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Suuremad kui 300 mg annused võivad olla toksilised. 50 mg manustamine 1...3-aastastele lastele tekitas neil kergekujulise mürgistuse, kuid ei pruukinud tekitada. 150 mg annustamisel koos seejärel võetavate aktiivsöe tablettidega põhjustas 2-aastastel lastel kergekujulise mürgistuse. 325 mg manustamisel tekkis täiskasvanutel mõõdukas mürgistus. 2,8 g manustamine ühe nädala jooksul põhjustas täiskasvanul soolestiku perforatsiooni, 2 g tekitas täiskasvanul neeruhäireid.

Sümptomid

Iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, verejooks seedetraktist, kõhulahtisus. Pearinglus, somnolentsus, peavalu, tinnitus, ärevus, hallutsinatsioonid, krambid (lastel ka müokloonsed krambid), teadvuse kadu. Toimed neerudele. Toimed maksale. Soodumus tursete tekkeks, võimalik ka metaboolne atsidoos. Lisaks võivad tekkida hüpotensioon, respiratoorne depressioon ja tsüanoos.

Ravi

Kui on põhjendatud: maoloputus, aktiivsüsi. Vajaduse korral antatsiidid, mida võib täiendada sukralfaadiga. Tagada tõhus diurees. Sümptomaatiline ravi.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, äädikhappe derivaadid ja sarnased ained. ATC-kood: M01AB05

Dicuno sisaldab diklofenaki kaaliumisoola, mittesteroidset ainet, millel on põletikuvastased, valu vaigistavad ja palavikku alandavad omadused. Laboratoorsete katsetega on näidatud, et prostaglandiini sünteesi pärssimine on selle toimemehhanismi oluline osa. Prostaglandiinidel on tähtis osa põletiku, valu ja palaviku leevendamisel. See tähendab, et diklofenak pärsib ka trombotsüütide agregatsiooni. Reumaatiliste haiguste puhul on diklofenakil põletikuvastased ja valuvaigistavad omadused, mis kliiniliselt leevendab selliseid sümptomeid nagu puhkeolekus ja liikumisel tuntav valu, varahommikune jäikus ja liigeste tursed. Need omadused avalduvad ka funktsiooni paranemisena. Kliinilistes uuringutes on näidatud, et primaarse düsmenorröa korral leevendab diklofenak valu ja vähendab vereeritust.

Diklofenak pärsib renaalset prostaglandiini sünteesi. Normaalse neerufunktsiooniga patsientidel pole see toime oluline. Kroonilise neeru-, südame- või maksapuudulikkusega patsientidel ning vereplasma ruumala mõjutavate häirete korral võib prostaglandiini sünteesi pärssimine siiski põhjustada ägedat neerupuudulikkust, vedelikupeetust ja südamepuudulikkust (vt lõik 4.3).

Farmakokineetilised omadused

Diklofenakkaaliumi tablettidest imendub diklofenak kiiresti ja täies ulatuses. Ühe 50 mg tableti manustamisel oli plasma maksimumkontsentratsioon 20...60 minuti möödumisel ligikaudu

1 mikrogrammi/ml (ligikaudu 4 mikromol/l). Koos toiduga manustamisel võib diklofenaki imendumise kiirus väheneda.

Diklofenaki maksimumkontsentratsioon sünoviaalvedelikus saabub maksimaalsest plasmakontsentratsioonist 2...4 tundi hiljem. Sünoviaalvedelikus on poolväärtusaeg 3...6 tundi. Kui manustamisest on möödunud 4...6 tundi, tõuseb toimeaine kontsentratsioon sünoviaalvedelikus kõrgemale kui plasmas ja jääb kõrgemaks kuni 12 tunniks.

Diklofenaki seerumiproteiinidega seondumise määr on 99,7% ja see seondub peamiselt albumiiniga (99,4%).

Toimeaine plasmast elimineerimise totaalne kliirens on 263 ±56 ml/min. Poolväärtusaeg on 1...2 tundi. Diklofenaki biotransformatsioon hõlmab lihtsat ja mitmekordset hüdroksüülimist ja glükuroonimist. Ligikaudu 60% annusest elimineeritakse uriiniga metaboliitide kujul. Vähem kui 1% eritub esialgsel kujul. Ülejäänud annus elimineeritakse sapis ja väljaheites olevate metaboliitidena. Farmakokineetilised omadused ei muutu pärast korduvat manustamist. Soovitusliku annustamisintervalli juures akumulatsiooni ei teki.

Patsiendi vanusel puudub mõju diklofenaki imendumisele, metabolismile või eritumisele.

Neerufunktsiooni häirega patsientidel ei ole ühekordse annuse järel täheldatud toimeaine kuhjumist esialgsel kujul. Kreatiniini kliirensi väärtustega alla 10 ml/min on metaboliitide teoreetiline sisaldus plasmas püsikontsentratsioonil ligikaudu neli korda suurem kui tervetel uuritavatel.

Metaboliidid erituvad sapiga.

Maksafunktsiooni häirega (krooniline hepatiit, kompenseerimata tsirroos) patsientidel on diklofenaki kineetika ja metabolism samasugused kui ilma maksahaiguseta patisentidel.

Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimestele, mis erineks juba ravimi omaduste kokkuvõtte teistes lõikudes kirjeldatust. Loomkatsetes avaldus diklofenaki krooniline toksilisus peamiselt seedetrakti kahjustuste ja haavanditena. Kaks aastat kestnud toksilisuse uuringus ilmnes diklofenakiga ravitavatel rottidel südame tromboosi esinemise suurenemine annusest sõltuvalt.

Reproduktiivse toksilisuse uuringutes katseloomadel pärssis diklofenak küülikutel ovulatsiooni, rottidel pärssis aga implantatsiooni ja embrüo varast arengut. Diklofenaki toimel pikenesid tiinusperiood ja poegimisaeg. Diklofenaki embrüotoksilist toimet uuriti kolmel loomaliigil (rott, hiir, küülik). Emale toksilistes annustes täheldati loote surma ja kasvupeetust. Annustel, mis olid väiksemad kui toksilised annused emale, ei olnud toimet järglaste postnataalsele arengule.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu: mikrokristalliline tselluloos,

kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat, eelželatineeritud tärklis (mais), kroskarmelloosnaatrium, kolloidne veevaba ränidioksiid, magneesiumstearaat.

Tableti kate: polüvinüülalkohol, makrogool,

talk,

titaandioksiid (E 171), punane raudoksiid (E 172), kollane raudoksiid (E 172).

25 mg: must raudoksiid (E 172)

50 mg: Ponceau 4R (E 124)

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

25 mg: 4 aastat.

50 mg: 5 aastat.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Pakendi iseloomustus ja sisu

25 mg: 10, 20, 30, 50 ja 100 tabletti blisterpakendis (PVC/PVdC/Al). 50 mg: 30, 50 ja 100 tabletti blisterpakendis (PVC/PVdC/Al).

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Vitabalans Oy

Varastokatu 8

FI-13500 Hämeenlinna

Soome

Tel: +358 (3) 615 600

Faks: +358 (3) 618 3130

MÜÜGILOA NUMBRID

25 mg: 743711

50 mg: 743811

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 03.05.2011

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 08.06.2016

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

september 2017