Näidustus: Depressioon. Obsessiiv-kompulsiivne häire. Paanikahäire agorafoobiaga või ilma. Sotsiaalfoobia. Generaliseerunud ärevushäire. Posttraumaatiline stressihäire.

õhukese polümeerikattega tablett (20mg)

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Paroxetin HEXAL 20 mg, õhukese polümeerikattega tabletid Paroxetin HEXAL 40 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
• Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Paroxetin HEXAL ja milleks seda kasutatakse

Paroxetin HEXAL on näidustatud täiskasvanute depressiooni ja/või ärevushäirete raviks.

Ärevushäired, mille raviks Paroxetin HEXAL’i kasutatakse on:

• obsessiiv-kompulsiivne häire (korduv, sundmõtetest lähtuv kontrollimatu käitumine),
• paanikahäire (paanikahood, sh kaasuva agorafoobiaga ehk kartusega avatud ruumi ees),
• sotsiaalärevushäire (hirm sotsiaalsetes situatsioonides või nende vältimine),
• posttraumaatiline stressihäire (traumajärgne ärevushäire),
• generaliseerunud ärevushäire (üldine ärevus ja närvilisus).

2. Mida on vaja teada enne Paroxetin HEXAL’i võtmist

Paroxetin HEXAL’i ei tohi kasutada

• kui te olete allergiline (ülitundlik) toimeaine või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes.
• kui te kasutate või olete viimase kahe nädala jooksul kasutanud antidepressante ravimigrupist monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitorid (nt moklobemiid, linesoliid või metüültioniinkloriid (metüleensinine; pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor, mida kasutatakse operatsioonieelselt visualiseeriva ainena)). Kui te lõpetate ravi MAO inhibiitoriga, annab teie arst teile juhised, kuidas alustada ravi paroksetiiniga.
• kui te kasutate antipsühhootikume tioridasiini või pimosiidi.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Paroxetin HEXAL’i võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga:

• kui te võtate teisi ravimeid (vt „Muud ravimid ja Paroxetin HEXAL“),
• kui teil on probleeme neerude, maksa või südamega,
• kui teil on epilepsia või kui teil on esinenud tõmblusi või krampe,
• kui teile tehakse elekterkrampravi (EKR),
• kui teil on kunagi esinenud mania episoode (kontrollimatu üliaktiivsus või mõtted),
• kui teil on esinenud verejookse või kui te kasutate ravimeid, mis soodustavad veritsuste teket (siia kuuluvad ravimid, mida kasutatakse vere vedeldamiseks, näiteks varfariin, tritsüklilised

antidepressandid, antipsühhootikumid, nagu perfenasiin või klosapiin, põletiku- ja valuvastased mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, nagu atsetüülsalitsüülhape, ibuprofeen, tselekoksiib, etodolak, diklofenak, meloksikaam jt),

• kui te kasutate tamoksifeeni, et ravida rinnavähki või viljakusprobleeme. Paroxetin HEXAL võib tamoksifeeni toimet vähendada. Teie arst võib soovitada teil võtta teist antidepressanti,
• kui teil on suhkurtõbi,
• kui naatriumi (soola) hulk teie veres on liiga väike (sest te olete nt madala naatriumisisaldusega dieedil või teil on tsirroos). Eakatel inimestel on sagedamini vere naatriumisisaldus väike,
• kui teil on glaukoom (kõrgenenud silmasisene rõhk),
• kui te olete rase või planeerite rasedust (vt „Rasedus ja imetamine“), või teil on olnud veritsushäireid,
• kui te olete alla 18-aastane (vt „Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel“).

Lapsed ja alla 18-aastastel noorukid Paroxetin HEXAL’i ei tohi tavaolukorras kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Lisaks tuleks silmas pidada, et alla 18-aastastel lastel esineb antud ravimgruppi kuuluvate preparaatide kasutamisel suurenenud risk kõrvaltoimete, nagu näiteks enesetapukatse, suitsiidimõtted ja vaenulik käitumine (peamiselt vägivaldsus, vastanduv käitumine ja viha), tekkeks. Sellele vaatamata võib arst Paroxetin HEXAL’i määrata ka alla 18-aastastele patsientidele juhul, kui ta leiab, et see on patsiendi huvides. Kui teie arst on Paroxetin HEXAL’i välja kirjutanud alla 18-aastasele isikule ning te soovite seetõttu konsultatsiooni, pöörduge uuesti oma arsti poole. Informeerige oma arsti, kui alla 18-aastasel Paroxetin HEXAL’i kasutajal tekib või süveneb mõni ülalloetletud kõrvaltoimetest. Lisaks ei ole antud vanusegrupis veel tõestatud Paroxetin HEXAL’i kasutamise pikaajaline ohutus kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Enne kui teie enesetunne paraneb, peate võib-olla seda ravimit kaua võtma. Paroxetin HEXAL-ravi lõpetamise vajadusel ei tohi seda järsult teha. Enne ravi täielikku lõpetamist tuleb annust järk-järgult vähendada. Selle kohta küsige nõu raviarstilt.

Enesevigastamise- ja enesetapumõtted ning depressiooni või ärevushäire süvenemine (või halvenemine) Kui teil on on depressioon ja/või ärevushäired, võivad teil mõnikord tekkida enesevigastamise- või enesetapumõtteid. Need võivad tekkida sagedamini, kui te hakkate võtma esimest korda antidepressante, sest need ravimid nõuavad toimimiseks aega (tavaliselt umbes kaks nädalat, kuid vahel kauem).

Teil võivad sellised mõtted tõenäolisemalt tekkida:

• kui olete varem mõelnud enesetapule või enesevigastamisele.
• kui olete noor täiskasvanu. Informatsioon kliinilistest uuringutest on näidanud suurenenud suitsidaalse käitumise riski psühhiaatriliste häiretega noortel täiskasvanutel (alla 25-aastased), keda raviti antidepressandiga.

Kui teil tekib enesevigastamise- või suitsiidimõtteid ükskõik mis ajal, võtke ühendust oma arstiga või minge otsekohe haiglasse. Teil võib abi olla sõbrale või sugulasele rääkimisest, et olete depressioonis või kannatate ärevushäire all ning paluda neil seda infolehte lugeda. Te võite paluda neil öelda, kui nende arvates teie depressioon või ärevushäire halveneb või kui nad on mures muutuste pärast teie käitumises. Oluline informatsioon mõningate Paroxetin HEXAL’i kõrvaltoimete kohta Paroxetin HEXAL’i kasutamise ajal võib mõnel patsiendil tekkida akatiisia, mida iseloomustab rahutus ja võimetus rahulikult seista või istuda. Mõnel patsiendil võib tekkida serotoniini sündroom, millele on iseloomulikud järgmised sümptomid: segasusseisund, rahutus, higistamine, värisemine, hallutsinatsioonid (veidrad hääled või nägemused), lihaste äkilised tõmblused või südame löögisageduse kiirenemine. Kui teil esineb mõni nimetatud sümptom, pöörduge oma arsti poole. Paroxetin HEXAL’i kõrvaltoimete kohta vt lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“.

Ravimid nagu Paroxetin HEXAL (selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid/ serotoniini- noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid) võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häirete sümptomeid (vt lõik 4). Mõnikord on need sümptomid püsinud pärast ravi lõpetamist.

Muud ravimid ja Paroxetin HEXAL Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid. Teatud teised ravimid võivad mõjustada Paroxetin HEXAL’i toimet või Paroxetin HEXAL võib nende toimet mõjustada. Mõned neist on loetletud allpool:

• monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitorid (depressiooniravimid, sh moklobemiid);
• antipsühhootikumid tioridasiin või pimosiid;
• põletiku- ja valuvastased ravimid atsetüülsalitsüülhape, ibuprofeen või teised mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA), nagu tselekoksiib, etodolak, diklofenak ja meloksikaam;
• valuvaigistid tramadool, buprenorfiin ja petidiin;
• buprenorfiin kombinatsioonis naloksooniga, mis on opioid-ravimsõltuvuse asendusravi;
• pravastatiin (ravim, mida kasutatakse vere suure kolesteroolisisalduse vähendamiseks);
• triptaanid, mida kasutatakse migreeni raviks (nt sumatriptaan);
• metüültioniinkloriid (metüleensinine);
• teised antidepressandid, sh selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ja tritsüklilised antidepressandid, nagu klomipramiin, nortriptülliin ja desipramiin;
• toidulisand L-trüptofaan;
• teatud psühhiaatriliste häirete raviks kasutatavad preparaadid liitium, risperidoon, perfenasiin, klosapiin (antipsühhootikumid);
• fentanüül, mida kasutatakse anesteesiaks või kroonilise valu raviks;
• inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) ravimite fosamprenaviiri ja ritonaviiri kombinatsioon;
• liht-naistepuna (depressiooni raviks kasutatav taimne preparaat);
• epilepsia ravimid fenütoiin, naatriumvalproaat või karbamasepiin;
• tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire raviks kasutatav atomoksetiin;
• protsüklidiin, mida kasutatakse Parkinsoni tõve poolt põhjustatud treemori raviks;
• vere vedeldamiseks kasutatavad ravimid (antikoagulandid), nagu varfariin;
• teatud antiarütmikumid (propafenoon, flekainiid);
• vererõhu ja südamehaiguste raviks kasutatav beetablokaator metoprolool;
• tuberkuloosi ja leepra ravim rifampitsiin;
• antibiootikum linesoliid;
• rinnavähi või viljakusprobleemide raviks kasutatav tamoksifeen.

Paroxetin HEXAL koos toidu ja joogiga Paroxetin HEXAL’i kasutamise ajal ärge tarvitage alkoholi. Alkohol võib halvendada teie sümptomeid või kõrvaltoimeid. Võttes Paroxetin HEXAL tablette hommikul koos toiduga, saab vähendada esineda võivat halba enesetunnet (iiveldust).

Rasedus, imetamine ja viljakus Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Rasedus Teatage oma arstile kohe, kui olete rase, arvate end olevat rase või planeerite rasedust. Laste puhul, kelle emad kasutavad Paroxetin HEXAL’i esimeste raseduskuude jooksul, on olnud mõned teated, mis näitavad kõrgenenud väärarengute riski, eriti südamega seotud sünnidefekte. Keskmiselt sünnib elanikkonnas üks südamerikkega laps 100 lapse kohta. Emade puhul, kes kasutavad Paroxetin HEXAL’i, tõuseb see kahe juhuni 100 lapse kohta. Juhul kui te rasestute, otsustab arst, kas on vajalik valida teine ravim või Paroxetin HEXAL’i kasutamine järk-järgult katkestada. Teatud situatsioonides võib arst otsustada, et peaksite ravimi kasutamist jätkama.

Kui kasutada ravimeid nagu Paroxetin HEXAL raseduse ajal, eriti raseduse lõpus, võib vastsündinutel tõusta tõsise terviseseisundi risk, mida nimetatakse vastsündinu püsivaks pulmonaalseks hüpertensiooniks. Sel juhul on vererõhk lapse südame- ja kopsudevahelistes veresoontes liiga kõrge. Kui te võtate Paroxetin HEXAL’i kolme viimase raseduskuu ajal, võivad teie vastsündinul esineda ka teised tervisehäired, mis tekivad tavaliselt esimese 24 tunni jooksul pärast sünnitust. Sümptomid on:

• hingamisraskused,
• sinakas nahk või kehatemperatuuri kõikumine,
• sinised huuled,
• oksendamine või toitumisraskused,
• tugev väsimus, uinumisraskused või pidev nutmine,
• kanged või lõtvunud lihased,
• värisemine, ärevus või krambid.

Kui teie vastsündinul tekib pärast sünnitust mõni nendest sümptomitest või teil on mure vastsündinu tervise pärast, võtke ühendust oma arsti või ämmaemandaga, kes saab teile nõu anda.

Kui võtate Paroxetin HEXAL’i raseduse lõpus, võib suureneda risk tugevaks vaginaalseks veritsuseks vahetult pärast sünnitamist, eriti kui teil on varasemalt olnud veritsushäireid. Teie arst või ämmaemand peavad nõu andmiseks teadma, et olete võtnud Paroxetin HEXAL’i.

Imetamine Paroxetin HEXAL eritub väga väikeses koguses rinnapiima. Teatage arstile, kui te imetate last. Otsus, kas jätkata ravi ajal rinnaga toitmist, tuleb teha koos arstiga.

Viljakus Paroksetiin on näidanud loomkatsetes sperma kvaliteeti vähendavat toimet. Teoreetiliselt võib see mõjutada viljakust, kuid mõju inimese viljakusele ei ole veel täheldatud.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Paroxetin HEXAL võib põhjustada selliseid kõrvaltoimeid nagu pearinglus, segasusseisund, unisus või nägemise hägustumine. Kui teil tekivad need kõrvaltoimed, ärge juhtige autot ega kasutage masinaid.

Paroxetin HEXAL sisaldab naatriumi Ravim sisaldab vähem kui 23 mg (1 mmol) naatriumi maksimaalses päevases annuses, st on põhimõtteliselt naatriumivaba.

3. Kuidas Paroxetin HEXAL’i võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Täiskasvanud: Depressioon: Soovitatav annus on 20 mg ööpäevas. Vajadusel võib raviarst annust suurendada kuni 50 mg ööpäevas.

Obsessiiv-kompulsiivne häire: Soovitatav algannus on 20 mg ööpäevas. Soovitatav säilitusannus on 40 mg ööpäevas. Raviarst võib vajadusel annust suurendada maksimaalselt kuni 60 mg ööpäevas.

Paanikahäire: Soovitatav algannus on 10 mg ööpäevas, soovitatav säilitusannus on 40 mg. Raviarst võib annust suurendada maksimaalselt kuni 60 mg ööpäevas.

Sotsiaalärevushäire: Soovitatav annus on 20 mg ööpäevas. Raviarst võib annust suurendada maksimaalselt kuni 50 mg ööpäevas.

Neeru/maksapuudulikkus: Kui teie neeru- või maksafunktsioon on vähenenud, siis peate kasutama normaalsest väiksemaid annuseid. Enne Paroxetin HEXAL-ravi alustamist teavitage raviarsti sellest, kui teil on neeru- või maksafunktsioon vähenenud.

Eakad Üle 65-aastastele patsientidele on maksimaalne annus 40 mg ööpäevas.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel Paroxetin HEXAL’i ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel – vt lõik 2 ”Mida on vaja teada enne Paroxetin HEXAL’i võtmist”.

Ravimit tuleb manustada hommikul koos söögiga. Tablett tuleb neelata alla närimata koos suure klaasitäie veega.

Kui te võtate Paroxetin HEXAL’i rohkem, kui ette nähtud Kui olete liiga palju Paroxetin HEXAL’i manustanud, siis võtke kiiresti ühendust arsti või haiglaga. Üleannustamise korral on vajalik hospitaliseerimine. Üleannustamisel võivad esineda ükskõik millised ravimist põhjustatud kõrvaltoimed (vt lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“) või järgmised haigusnähud: palavik, lihaste kontrollimatu pingulolek.

Kui te unustate Paroxetin HEXAL’i võtta Kui te unustasite Paroxetin HEXAL’i võtta, tehke seda niipea, kui see teile meenub. Kuid kui lähedal on juba järgmise annuse võtmise aeg, jätke ununenud annus vahele ja jätkake tavapärase raviskeemiga. Ärge võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Paroxetin HEXAL’i võtmise Ärge lõpetage Paroxetin HEXAL’i võtmist eelnevalt arstiga konsulteerimata. Kui katkestate ravimi kasutamise järsult pärast selle pikaajalist kasutamist, võivad teil tekkida ärajätunähud (pearinglus, sensoorsed häired nagu tuimus või "sipelgate jooksmine", mida nimetatakse paresteesiaks, elektrilöögi taoline tunne ja kohin kõrvus), unehäired (sealhulgas intensiivsed unenäod), iiveldus, kõhulahtisus, peavalu, kiire ja ebaregulaarne südametegevus (südamepekslemine), värin, higistamine, nägemishäired või erutatus, ärevus, ärrituvus või segasus oma asukoha suhtes (desorientatsioon). Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad ja mööduvad iseenesest kahe nädala jooksul. Mõnel patsiendil võivad need sümptomid olla siiski raskemad või püsida kauem. Need tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi kasutamise lõpetamist. Kui te lõpetate ravi Paroxetin HEXAL’iga, aitab teie arst teil annust aeglaselt nädalate või kuude jooksul vähendada – see peaks aitama teil ärajätunähtude tekke võimalust vähendada. Üks võimalus seda järk-järgult teha on vähendada Paroxetin HEXAL’i annust 10 mg võrra nädalas. Juhul kui teil tekivad ravi lõpetamisel ärajätunähud, võib teie arst otsustada, et te peaksite annuseid vähendama veel aeglasemalt. Kui teil tekivad ravi lõpetamisel rasked ärajätunähud, kontakteeruge koheselt oma arstiga. Teie arst võib teile soovitada uuesti ravimit kasutama hakata ning proovida annust aeglasemalt vähendades ravi lõpetada. Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Allpool loetletud kõrvaltoimed on jaotatud esinemissageduse järgi. Esinemissagedused on määratud järgmiselt: väga sage (enam kui 1 patsiendil 10-st), sage (1 patsiendil 100-st kuni 1 patsiendil 10-st), aeg-ajalt (1 patsiendil 1000-st kuni 1 patsiendil 100-st), harv (1 patsiendil 10 000-st kuni 1 patsiendil 1000-st) väga harv (vähem kui 1 patsiendil 10 000-st), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired

Aeg-ajalt: ebanormaalne veritsus, peamiselt naha ja limaskestade veritsus (enamasti verevalum ja günekoloogiline verejooks), valgete vereliblede arvu vähenemine. Väga harv: trombotsütopeenia (vereliistakute vähesus).

Immuunsüsteemi häired Väga harv: allergilised reaktsioonid (sh nõgestõbi ja angioneurootiline turse).

Endokriinsüsteemi häired Väga harv: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH) (mille sümptomid on segasus, ja ülemäärane vee joomine).

Ainevahetus- ja toitumishäired Sage: kolesteroolisisalduse suurenemine, söögiisu vähenemine. Harv: hüponatreemia (naatriumivaegus veres). Hüponatreemiat on kirjeldatud peamiselt eakatel patsientidel ning mõnikord on see tingitud antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomist. Aeg-ajalt: kui teil on diabeet, siis võib Paroxetin HEXAL’i võtmise ajal väheneda kontroll vere suhkrusisalduse väärtuste üle. Palun arutage oma arstiga kas teil on vaja kohandada teie insuliini või suukaudsete diabeediravimite annust.

Psühhiaatrilised häired Sage: unisus, unetus, agiteeritus, ebanormaalsed unenäod (sh hirmuunenäod). Aeg-ajalt: segasus, hallutsinatsioonid. Harv: maniakaalsed reaktsioonid, ärevus, depersonalisatsioon (võõrdumine iseenesest), paanikahood, akatiisia (võimetus paigal püsida) (vt lõik 4.4). Teadmata: suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine, agressioon (kallaletung), hammaste krigistamine. Paroksetiinravi ajal või vahetult pärast selle lõpetamist on täheldatud suitsiidimõtteid ja suitsidaalset käitumist (vt lõik 4.4). Need sümptomid võivad olla ka põhihaigusest tingitud.

Närvisüsteemi häired Sage: pearinglus, treemor (värin), peavalu, keskendumishäired. Aeg-ajalt: ekstrapüramidaalhäired (tahtmatud liigutused, värisemine, lihaste jäikus ja lihaste kokkutõmbed). Harv: krambid, rahutute jalgade sündroom. Väga harv: serotoniini sündroom (sümptomiteks võivad olla agiteeritus, segasus, higistamine, hallutsinatsioonid, hüperrefleksia (reflekside elavnemine), müokloonus (sundliigutus), külmavärinad, tahhükardia (kiirenenud südametegevus) ja treemor). Olemasolevate liikumisaparaadi haigustega või neuroleptikume kasutatavatel patsientidel on mõnikord täheldatud ekstrapüramidaalhäirete, sh orofatsiaalse düstoonia (suu ja näopiirkonna lihastoonuse häire) teket.

Silma kahjustused Sage: hägune nägemine. Aeg-ajalt: müdriaas (pupillide laienemine) (vt lõik 4.4) Väga harv: äge glaukoom (rohekae).

Kõrva ja labürindi kahjustused Teadmata: tinnitus (lisamüra kõrvus).

Südame häired Aeg-ajalt: siinustahhükardia (kiirenenud südametegevus). Harv: bradükardia (aeglustunud südametegevus).

Vaskulaarsed häired

Aeg-ajalt: mööduv vererõhu tõus või langus, posturaalne hüpotensioon (asendimuutusega seotud madal vererõhk). Paroksetiinravi järgselt on kirjeldatud mööduvat vererõhu tõusu või langust, tavaliselt olemasoleva hüpertensiooni või ärevusega patsientidel.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Sage: haigutamine.

Seedetrakti häired Väga sage: iiveldus. Sage: kõhukinnisus, kõhulahtisus, oksendamine, suukuivus. Väga harv: seedetrakti verejooks. Teadmata: põletilikuline soolehaigus (põhjustab kõhulahtisust)

Maksa ja sapiteede häired Harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine. Väga harv: maksahaigused (nt hepatiit ehk maksapõletik), mõnikord koos ikterusega (naha ja silmavalgete kollasus) ja/või maksapuudulikkus). Paroksetiinravi katkestamist tuleb kaaluda maksaensüümide aktiivsuse pikaajalise suurenemise korral.

Naha- ja nahaaluskoe kahjustused Sage: higistamine. Aeg-ajalt: nahalööbed, sügelus. Väga harv: rasked nahareaktsioonid. Kui teil tekib punetav ja kublaline nahalööve, laugude, näo, huulte, suulimaskesta või keele turse, nahasügelus, hingamisraskus (õhupuudustunne) või neelamisraskus või kui teil tekib nõrkustunne või pearinglus, mis põhjustab kokkukukkumise või teadvuse kaotuse, siis võtke ühendust oma arstiga või minge kohe lähimasse haiglasse.

Neeru- ja kuseteede häired Aeg-ajalt: uriinipeetus, uriinipidamatus.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Väga sage: seksuaalfunktsiooni häired. Harv: hüperprolaktineemia/galaktorröa (vere suur prolaktiiniisisaldus/piimavoolus), menstruatsioonihäired (sh menorraagia ehk pikem ja/või vererohkem menstruatsioon, metrorraagia ehk ebaregulaarne emakaverejooks, amenorröa ehk menstruatsiooni puudumine, menstruatsiooni hilinemine ja ebaregulaarne menstruatsioon). Väga harv: priapism (pikaajaline valulik erektsioon). Teadmata: Tugev vaginaalne veritsus vahetult pärast sünnitust (sünnitusjärgne hemorraagia), vt rohkem teavet lõik 2 „Rasedus“. Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Harv: liigesevalu, lihasvalu.

Peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel on uuringud näidanud SSRI-sid ja tritsüklilisi antidepressante kasutavatel patsientidel luumurdude riski suurenemist. Riski suurenemise põhjus on teadmata.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Sage: asteenia (jõuetus), kehakaalu suurenemine. Väga harv: perifeersed tursed.

Sümptomid, mis esinevad Paroxetin HEXAL-ravi lõpetamisel: Sage: pearinglus, tundlikkushäired, unehäired, ärevus, peavalu. Aeg-ajalt: agiteeritus, iiveldus, treemor, segasus, higistamine, emotsionaalne ebastabiilsus, nägemishäired, südamepekslemine, kõhulahtisus, ärrituvus.

Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või kauapüsivad (2...3 kuud või isegi kauem). Seetõttu on selliste kõrvaltoimete vältimiseks soovitatav ravi lõpetada annust järk-järgult vähendades (vt ka ”Kui te lõpetate Paroxetin HEXAL’i võtmise).

Laste ja noorukitega läbividud kliinilistes uuringutes esinenud kõrvaltoimed Täheldati järgmiste kõrvaltoimete teket. Suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennastkahjustav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja –katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust ilmnes eeskätt obsessiiv-kompulsiivse häirega lastel ja eriti alla 12-aastastel lastel. Muud täheldatud kõrvaltoimed olid: vähenenud söögiisu, treemor, higistamine, hüperkineesia, agitatsioon, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine), peamiselt naha ja limaskestade veritsemisega seotud kõrvaltoimed. Pärast paroksetiinravi lõpetamist või annuse vähendamise perioodil ilmnenud kõrvaltoimed on: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja –katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Paroxetin HEXAL’i säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas. See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Paroxetin HEXAL sisaldab

• Toimeaine on paroksetiin (veevaba paroksetiinvesinikkloriidina).
• Abiained on mannitool, mikrokristalliline tselluloos, kopovidoon, naatriumglükolaattärklis (A tüüp), veevaba kolloidne ränidioksiid, magneesiumstearaat, hüpromelloos, talk, titaandioksiid (E171).

Kuidas Paroxetin HEXAL välja näeb ja pakendi sisu 20 mg: valge, ümmargune, survetundliku murdejoonega kaheks jaotatud 9 mm läbimõõduga tablett, millele on kantud kood PX 20. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks. 40 mg: valge, ümmargune, survetundliku murdejoonega neljaks jaotatud 11 mm läbimõõduga tablett, millele on kantud kood PX 40. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Õhukese polümeerikattega tabletid on pakendatud Al/PVC blisterpakenditesse või keeratava korgiga polüetüleenpurki (HDPE) .

Pakendi suurused: 20 mg: 14, 20, 28, 30, 100 tabletti. 40 mg: 14, 20, 28, 30, 100 tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja Müügiloa hoidja: Hexal AG Industriestrasse 25 Holzkirchen 83607 Saksamaa

Tootjad: Salutas Pharma GmbH Otto-von-Guericke-Allee 1 D-39179 Barleben Saksamaa

Lek S.A. 16 Podlipie Str. PL-95-010 Stryków Poola

Lek Pharmaceuticals d.d. Verovškova 57 SI-1526 Ljubljana Sloveenia

Lek Pharmaceuticals d.d. Trimlini 2d, 9220 Lendava Sloveenia

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

Sandoz d.d. Eesti filiaal Tel: +372 6652 400

Infoleht on viimati uuendatud novembris 2025.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Paroxetin HEXAL 20 mg, õhukese polümeerikattega tabletid Paroxetin HEXAL 40 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 20 mg või 40 mg paroksetiini (veevaba paroksetiinvesinikkloriidina 22,2 mg või 44,4 mg). INN. Paroxetinum

Teadaolevat toimet omava abiaine Üks tablett sisaldab 72 mg (Paroxetin HEXAL 20 mg) või 144 mg (Paroxetin HEXAL 40 mg) mannitooli.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett 20 mg: valge, ümmargune, survetundliku murdejoonega kaheks jaotatud 9 mm läbimõõduga tablett, millele on kantud kood PX 20. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks. 40 mg: valge, ümmargune, survetundliku murdejoonega neljaks jaotatud 11 mm läbimõõduga tablett, millele on kantud kood PX 40. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon. Obsessiiv-kompulsiivne häire. Paanikahäire agorafoobiaga või ilma. Sotsiaalärevushäire/Sotsiaalfoobia. Generaliseerunud ärevushäire. Posttraumaatiline stressihäire.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Depressioon: Soovitatav algannus on 20 mg ööpäevas. Seda võib vajadusel järk-järgult tõsta, suurendades vähemalt kahenädalaste intervallidega annust 10 mg kaupa, patsiendi terapeutilisest vastusest olenevalt maksimaalselt kuni 50 mg-ni ööpäevas. Nagu kõigi antidepressantide kasutamisel tuleb annus täpsustada ja vajadusel kohandada vastavalt kliinilisele vajadusele 2…3 nädala möödumisel pärast ravi algust.

Obsessiiv-kompulsiivne häire: Soovitatav annus on 40 mg ööpäevas, kusjuures algannus on 20 mg ööpäevas. Vajadusel võib annust järk-järgult suurendada vähemalt kahenädalaste intervallidega 10 mg kaupa patsiendi terapeutilisest vastusest olenevalt, maksimaalselt kuni 60 mg-ni ööpäevas.

Paanikahäire: Soovitatav annus on 40 mg ööpäevas, kusjuures algannus on 10 mg ööpäevas. Vajadusel võib annust järk-järgult vähemalt kahenädalaste intervallidega 10 mg kaupa patsiendi terapeutilisest vastusest olenevalt suurendada, maksimaalselt kuni 60 mg-ni ööpäevas.

Madalat algannust soovitatakse selleks, et minimiseerida paanika sümptomite võimalikku ägenemist paanikahäire ravi alguses.

Sotsiaalärevushäire/Sotsiaalfoobia: Soovitatav annus on 20 mg ööpäevas. Vajadusel võib annust järk- järgult vähemalt kahenädalaste intervallidega 10 mg kaupa patsiendi terapeutilisest vastusest olenevalt suurendada, maksimaalselt kuni 50 mg-ni ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Generaliseerunud ärevushäire: Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Patsientidele, kes ei allu 20 mg annusele, võib annust järk-järgult 10 mg-ste annustena suurendada kuni 50 mg-ni ööpäevas, vastavalt kliinilisele vajadusele. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Posttraumaatiline stressihäire: Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Patsientidele, kes ei allu 20 mg annusele, võib annust järk-järgult 10 mg-ste annustena suurendada kuni 50 mg-ni ööpäevas, vastavalt kliinilisele vajadusele. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Üldinformatsioon Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätunähud Võõrutusnähtude tekke vältimiseks tuleb ravi lõpetamisel annuseid vähendada vähehaaval. Vältida tuleb ravi järsku lõpetamist (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kliinilistes uuringutes kasutatud annuse vähendamise skeem nägi ette ööpäevase annuse vähendamist 10 mg kaupa nädalaste intervallide järel. Kui pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist tekivad talumatuse sümptomid, võib kaaluda eelnevalt kasutatud annuse uuesti kasutuselevõtmist. Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid väiksemate osade kaupa.

Patsientide erirühmad

Eakad patsiendid Eakal patsiendil võib paroksetiini plasmakontsentratsioon suureneda, kuid kontsentratsioonivahemik kattub osaliselt nooremate patsientide omaga. Annustamist tuleb alustada täiskasvanu algannusega. Annuse suurendamine võib olla näidustatud, kuid maksimaalne annus ei tohi ületada 40 mg ööpäevas.

Lapsed ja noorukid (7…17-aastased) Laste ja noorukite raviks ei tohi paroksetiini kasutada, sest kontrollitud kliiniliste uuringute tulemusena on leitud, et paroksetiini kasutamisel suureneb suitsidaalse käitumise ja vaenulikkuse tekkimise oht. Peale selle ei ole ravimi efektiivsust neis uuringutes piisavalt tõestatud (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Alla 7-aastased lapsed Alla 7-aastastel lastel ei ole paroksetiini kasutamist uuritud. Kuna paroksetiini ohutus ja efektiivsus selles vanusegrupis ei ole kindlaks tehtud, ei tohi seda kasutada.

Neeru- või maksapuudulikkusega patsiendid Raske neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) või raske maksapuudulikkusega patsientidel võib esineda kontsentratsiooni tõus plasmas. Seetõttu tuleb kasutada iga näidustuse korral madalamaid annuseid kui soovituslikud.

Ravi kestus Sümptomitest vabanemises veendumiseks tuleb patsiente ravida piisavalt pikka aega. Depressiooni korral võib selle perioodi pikkus olla mitu kuud ning obsessiiv-kompulsiivse ja paanikahäire korral isegi pikem. Ravi peab jätkuma vähemalt 3 kuud (tavaliselt 6 kuud) pärast kliinilist vastust.

Sotsiaalsed foobiad:

Platseeboga kontrollitud kliinilised uuringud näitasid paroksetiini efektiivsust selle näidustuse korral 3-kuulise kestusega ravi jooksul. Pikaajalist efektiivsust ei ole tõestatud.

Manustamisviis Paroksetiini on soovitatav manustada üks kord ööpäevas hommikuti söögi ajal. Õhukese polümeerikattega tablett tuleb alla neelata ja seda ei tohi katki närida.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

Paroksetiin on vastunäidustatud kombinatsioonis monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega. Erandlikel asjaoludel võib kombineerida paroksetiini linesoliidiga (antibiootikum, mis on pöörduva toimega mitte-selektiivne MAO inhibiitor), kui on tagatud abivahendid serotoniini sündroomi sümptomite ja vererõhu tähelepanelikuks jälgimiseks (vt lõik 4.5). Paroksetiinravi võib alustada:

• kaks nädalat pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega MAO inhibiitoriga või
• vähemalt 24 tundi pärast ravi lõpetamist pöörduva toimega MAO inhibiitoriga (nt moklobemiid, linesoliid, metüültioniinkloriid (metüleensinine; operatsioonieelne visualiseeriv aine, mis on pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor)).

Paroksetiinravi lõpetamise ja mistahes MAO inhibiitorite kasutamise alustamise vahele peab jääma vähemalt üks nädal.

Paroksetiini ei tohi kasutada kombinatsioonis tioridasiiniga, sest sarnaselt teiste CYP450 2D6 pärssivate ravimitega võib paroksetiin suurendada tioridasiini plasmakontsentratsiooni (vt lõik 4.5). Tioridasiini monoteraapia võib viia QTc-intervalli pikenemise ning sellega seotud tõsiste ventrikulaarsete rütmihäirete (nt torsade de pointes) ja äkksurma tekkeni.

Paroksetiini ei tohi kasutada kombinatsioonis pimosiidiga (vt lõik 4.5).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Paroksetiinravi tuleb alustada ettevaatlikult kaks nädalat pärast pöördumatu toimega MAO inhibiitori või 24 tundi pärast pöörduva toimega MAO inhibiitori kasutamise lõpetamist. Paroksetiini annust tuleb suurendada järk-järgult kuni optimaalse ravivastuse saavutamiseni (vt lõigud 4.3 ja 4.5). Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel Paroksetiini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes uuringutes esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsiidikäitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks paroksetiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või –katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga (vt ka lõik 5.1).

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda eriti ravi alguses ja pärast annuse muutmist. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise, suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel kohe arsti poole.

Akatiisia / psühhomotoorne rahutus Paroksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab seesmine rahutus ja psühhomotoorne agitatsioon, näiteks suutmatus rahulikult istuda või seista. Tavaliselt on see seotud subjektiivse distressiga. See tekib suurema tõenäosusega esimestel ravinädalatel. Nende sümptomite tekkimisel võib annuse suurendamine patsiendil kahjulik olla.

Serotoniinisündroom / maliigne neuroleptiline sündroom Harva võivad paroksetiinraviga seoses tekkida serotoniinisündroomi või maliigse neuroleptilise sündroomi sarnased ilmingud, eriti kui seda kasutatakse koos teiste serotoninergiliste ja/või neuroleptiliste ravimitega. Kuna need sündroomid võivad viia potentsiaalselt eluohtlike seisunditeni, tuleb selliste ilmingute tekkimisel (mida iseloomustavad järgmiste sümptomite kogumid: hüpertermia, rigiidsus, müokloonus, autonoomne ebastabiilsus koos eluliste näitajate võimaliku kiire muutumisega, vaimse seisundi muutused, sh segasus, ärrituvus, äärmuslik agiteeritus, mis progresseerub deliiriumi ja koomani) paroksetiinravi katkestada ja alustada sümptomaatilist toetavat ravi. Paroksetiini ei tohi kasutada koos serotoniini prekursoritega (nt L-trüptofaan, oksitriptaan), sest on oht serotoninergilise sündroomi tekkeks (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Mania Nagu teisi antidepressante, tuleb ka paroksetiini manustada ettevaatlikult patsientidele, kellel on anamneesis mania. Kui patsient läheb üle maniakaalsesse faasi, tuleb paroksetiini kasutamine lõpetada.

Neeru/maksakahjustus Raske neeru- või maksakahjustusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega (vt lõik 4.2).

Suhkurtõbi Diabeedihaigetel võib ravi SSRI-ga muuta vere glükeemilist kontrolli. Vajalikuks võib osutuda insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annuse korrigeerimine. Peale selle on mõned uuringud näidanud, et vere glükoosisisaldus võib suureneda paroksetiini ja pravastatiini samaaegse manustamise korral (vt lõik 4.5). Epilepsia Nagu teisi antidepressante, tuleb ka paroksetiini manustada ettevaatlikult patsientidele, kellel on epilepsia.

Krambid Vähem kui 0,1% paroksetiiniga ravitud patsientidel tekivad krambid. Krampide tekkimisel tuleb ravi lõpetada.

Seksuaalfunktsiooni häired Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI) / serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid (SNRI) võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häirete sümptomeid (vt lõik 4.8). Teatatud on pikaajalise seksuaalfunktsiooni häire juhtudest, mille korral sümptomid on vaatamata SSRI/SNRI kasutamise lõpetamisele püsinud.

Elektrokonvulsioonravi

Samaaegse paroksetiinravi ja EKR (elektrokonvulsioonravi) kohta on vähe andmeid.

Glaukoom Sarnaselt teistele SSRI-dele võib paroksetiin põhjustada müdriaasi ning seda tuleb ettevaatusega manustada kinnise nurga glaukoomi või selle anamneesiga patsientidele.

Südamehaigused Südamehaigustega patsientide ravimisel tuleb rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid.

Hüponatreemia Hüponatreemia teket on kirjeldatud harvadel juhtudel ning valdavalt eakatel patsientidel. Ettevaatusega tuleb ravida ka neid patsiente, kellel on oht hüponatreemia tekkeks, näiteks samaaegselt kasutatavate ravimite või tsirroosi tõttu. Üldiselt on hüponatreemia paroksetiinravi katkestamisel pöörduv.

Verejooks SSRI-de kasutamisel on kirjeldatud nahaalust või -sisest veritsust, näiteks verevalumite ja purpuri teket. Kirjeldatud on ka muid, näiteks seedetrakti ja günekoloogilisi verejookse. Eakatel patsientidel võib see oht suureneda.

SSRId/SNRId võivad tõsta sünnitusjärgse hemorraagia riski (vt lõigud 4.6, 4.8).

Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kes kasutavad SSRI-sid koos suukaudsete antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimite või muude verejooksuohtu suurendavate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, MSPVA-d, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidega, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega kaasneb eelsoodumus verejooksu tekkeks (vt lõik 4.8).

Koostoime tamoksifeeniga Mõnedes uuringutes on ilmnenud, et tamoksifeeni tõhusus (hinnatakse rinnavähi retsidiivi/suremuse riski alusel) võib paroksetiiniga samaaegsel kasutamisel väheneda, sest paroksetiin inhibeerib pöördumatult CYP2D6 isoensüümi (vt lõik 4.5). Võimalusel ei tohi paroksetiini kasutada ajal, kui patsient saab rinnavähi raviks või ennetuseks tamoksifeeni.

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad võõrutusnähud Ravi lõpetamisel tekivad sageli võõrutussümptomid, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt kõrvalnähud 30% patsientidest paroksetiinravi grupis ja 20% patsientidest, kes said platseebot. Esinevad võõrutussümptomid ei ole samad, mis narkomaaniat või sõltuvust tekitavate ravimite puhul. Võõrutussümptomite tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas ravi kestus, ravimi annus ja annuse vähendamise kiirus. Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja kohin kõrvus), unehäireid (sh väga elavad või hirmuunenäod), agitatsiooni või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid. Üldjuhul on need sümptomid kerged kuni mõõdukad, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised. Need tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi lõpetamist, kuid neid sümptomeid on väga harva kirjeldatud patsientidel, kellel on kogemata jäänud annus manustamata. Need sümptomid taanduvad tavaliselt iseeneslikult 2 nädala jooksul, kuigi mõnel inimesel võivad püsida ka kauem (2...3 kuud või enam). Seetõttu soovitatakse ravi paroksetiiniga lõpetada annust järk-järgult mitme nädala või kuu jooksul vähendades, vastavalt patsiendi vajadusele (vt „Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad võõrutusnähud“, lõik 4.2). Paroxtin HEXAL sisaldab naatirumi Ravim sisaldab vähem kui 23 mg (1 mmol) naatriumi maksimaalses päevases annuses, st on põhimõtteliselt naatriumivaba.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Serotoninergilised ravimid Nagu ka teiste SSRI-de puhul, võib samaaegsel serotoninergiliste ravimite kasutamisel suureneda 5-HT-ga seotud toimete esinemissagedus (serotoniinisündroom: vt lõik 4.4). Kui serotoninergilisi ravimeid (nagu L-trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, metüültioniinkloriid (metüleensinine), SSRI-d, liitium, petidiin, buprenorfiin ja liht-naistepunaürti (Hypericum perforatum) sisaldavad preparaadid) kombineeritakse paroksetiiniga, on vajalik ettevaatus ja patsiendi hoolikam kliiniline jälgimine. Ettevaatus on samuti vajalik koos fentanüüliga, mida kasutatakse üldanesteesiaks või kroonilise valu raviks. Paroksetiini ja MAO inhibiitorite samaaegne kasutamine on vastunäidustatud serotoniinisündroomi riski tõttu (vt lõik 4.3).

Pimosiid Uuringus, kus kasutati pimosiidi väikest üksikannust (2 mg) koos 60 mg paroksetiiniga täheldati pimosiidi kontsentratsiooni tõusu keskmiselt 2,5 korda. Seda võib seletada paroksetiini teadaolevate CYP2D6 inhibeerivate omadustega. Pimosiidi kitsa terapeutilise indeksi ja QT-intervalli pikendava toime tõttu on pimosiidi ja paroksetiini koosmanustamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Ravimit metaboliseerivad ensüümid Paroksetiini metaboliseerivate ensüümide inhibeerimine või indutseerimine võib mõjutada ravimi metabolismi ja farmakokineetikat. Kui samaaegselt paroksetiiniga manustatakse ravimit, millel on ravimit metaboliseerivat ensüümi inhibeerivad omadused, tuleb kasutada paroksetiini võimalikult väikest toimivat annust. Algannuse kohandamist ei peeta vajalikuks, kui paroksetiini manustatakse koos ravimit metaboliseerivate ensüümide indutseerijatega (nt karbamasepiin, rifampitsiin, fenobarbitaal, fenütoiin) või fosamprenaviiri/ritonaviiriga. Kui alustatakse või lõpetatakse ravi ensüüme indutseeriva ravimiga, tuleb paroksetiini annust korrigeerida sõltuvalt kliinilisest toimest (talutavusest ja efektiivsusest).

Neuromuskulaarse ülekande blokaatorid SSRI-d võivad vähendada plasmas koliinesteraasi aktiivsust, mis võib kaasa tuua neuromuskulaarset ülekannet pärssivate ainete mivakuuriumi ja suksametooni toime pikenemise.

Fosamprenaviir/ritonaviir 700/100 mg fosamprenaviiri/ritonaviiri manustamine kaks korda ööpäevas koos 20 mg paroksetiiniga tervetele vabatahtlikele 10 ööpäeva jooksul vähendas paroksetiini plasmakontsentratsiooni ligikaudu 55%. Fosamprenaviiri/ritonaviiri ja paroksetiini koosmanustamisel püsis fosamprenaviiri/ritonaviiri plasmakontsentratsioon samal tasemel võrreldes teiste uuringute referentsväärtustega, st paroksetiin ei avaldanud märkimisväärset mõju fosamprenaviiri/ritonaviiri metabolismile. Puuduvad andmed paroksetiini ja fosamprenaviiri/ritonaviiri toimete kohta pikaajalisel (rohkem kui 10 päeva) koosmanustamisel. Protsüklidiin Paroksetiini samaaegne manustamine suurendas oluliselt protsüklidiinisisaldust plasmas. Antikolinergiliste toimete ilmnemisel tuleb protsüklidiini annust vähendada.

Antikonvulsandid Karbamasepiin, fenütoiin, naatriumvalproaat. Koosmanustamine ei põhjustanud epilepsiaga patsientidel muudatusi farmakokineetikas ega -dünaamikas.

Pravastatiin Uuringutes on täheldatud koostoimet paroksetiini ja pravastatiini vahel: uuringud on näidanud, et paroksetiini ja pravastatiini samaaegsel manustamisel võib vere glükoosisisaldus suureneda. Diabeediga patsientidel, kes saavad samal ajal ravi paroksetiini ja pravastatiiniga, võib olla vajalik suukaudse diabeedivastase ravimi ja/või insuliini annuse kohandamine (vt lõik 4.4).

Paroksetiini CYP2D6 inhibeeriv toime Sarnaselt teistele antidepressantidele (kaasa arvatud teised SSRI-d) inhibeerib paroksetiin maksa tsütokroom P450 ensüümi CYP2D6. CYP2D6 pärssimine võib põhjustada antud ensüümi poolt

metaboliseeritavate samaaegselt manustatavate ravimite kontsentratsiooni suurenemist. Need ravimid on järgmised: teatud tritsüklilised antidepressandid (nt klomipramiin, nortriptüliin ja desipramiin), fenotiasiinirühma neuroleptikumid (nt perfenasiin ja tioridasiin, vt lõik 4.3), risperidoon, atomoksetiin, teatud 1c klassi antiarütmikumid (nt propafenoon ja flekainiid) ning metoprolool. Paroksetiini ei soovitata manustada koos südamepuudulikkuse raviks kasutatava metoprolooliga viimase kitsa terapeutilise indeksi tõttu antud näidustuse puhul.

Kirjanduse andmetel esinevad CYP2D6 inhibiitorite ja tamoksifeeni vahel farmakokineetilised koostoimed, mis põhjustavad tamoksifeeni ühe aktiivseima vormi, st endoksifeeni plasmasisalduse vähenemist 65...75%. Mõnede uuringute andmete põhjal on kirjeldatud tamoksifeeni efektiivsuse vähenemist koosmanustamisel mõnede SSRI antidepressantidega. Kuivõrd tamoksifeeni toime efektiivsuse vähenemist ei saa välistada, tuleb võimaluse korral vältida tamoksifeeni manustamist koos tugevate CYP2D6 inhibiitoritega (sealhulgas paroksetiiniga) (vt lõik 4.4).

Alkohol Sarnaselt teiste psühhotroopsete ravimitega on soovitatav paroksetiinravi ajal hoiduda alkoholi tarvitamisest.

Suukaudsed antikoagulandid Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide vahel esineb farmakodünaamilise koostoime võimalus. Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide samaaegne kasutamine võib põhjustada antikoagulatiivse toime tugevnemist ja veritsusohtu. Seetõttu tuleb paroksetiini kasutada suukaudset antikoagulatiivset ravi saavatel patsientidel suure ettevaatusega (vt lõik 4.4).

MSPVA-d ja atsetüülsalitsüülhape ning teised trombotsüütide funktsiooni pärssivad ravimid Paroksetiini ja MSPVA/atsetüülsalitsüülhappe vahel võivad tekkida farmakodünaamilised koostoimed. Paroksetiini ja MSPVA/atsetüülsalitsüülhappe samaaegsel kasutamisel võib suureneda verejooksu oht (vt lõik 4.4). Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kes kasutavad SSRI-sid koos suukaudsete antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimite või muude verejooksuohtu suurendavate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, MSPVA-d, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidega, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega kaasneb eelsoodumus verejooksu tekkeks.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus Loomkatsete andmed on näidanud, et paroksetiin võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3). Inimmaterjalil in vitro saadud andmed võivad viidata mõningasele mõjule sperma kvaliteedile, kuid inimestel registreeritud juhtumite aruanded mõnede SSRI-de (sealhulgas paroksetiini) kohta näitavad, et mõju sperma kvaliteedile on pöörduv. Toimet inimese fertiilsusele ei ole teada. Rasedus Mõned epidemioloogilised uuringud on näidanud kaasasündinud väärarendite riski, eriti südamekahjustuste (nt südame vatsakeste ja kodade vaheseina defektid) riski, suurenemist seoses paroksetiini kasutamisega raseduse esimesel trimestril. Toimemehhanism ei ole teada. Andmete põhjal oli risk vastsündinu südame väärarengu tekkeks, juhul kui emad kasutasid raseduse ajal paroksetiini, väiksem kui 2/100 võrreldes tavapopulatsiooniga, kus selline defekt võib esineda 1/100.

Paroksetiini tohib raseduse ajal kasutada vaid äärmisel vajadusel. Arst peab kaaluma teisi ravivõimalusi naistel, kes on rasedad või planeerivad rasestuda. Raseduse ajal tuleb hoiduda ravi järsust lõpetamisest (vt „Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad võõrutusnähud“, lõik 4.2).

Vastsündinuid tuleb jälgida, kui ema kasutab paroksetiini raseduse lõpuosas, eriti kolmandal trimestril.

Kui ema kasutab paroksetiini raseduse lõpuosas, võivad vastsündinul ilmneda järgmised sümptomid: respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambid, temperatuuri kõikumine, imemisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia, hüperrefleksia, treemor, närvilisus, ärrituvus, letargia, pidev nutt, unisus ja unehäired. Nende sümptomite näol võib tegemist olla nii serotoninergiliste toimete kui võõrutusnähtudega. Enamikel juhtudest ilmnevad tüsistused vahetult või varsti (vähem kui 24 tundi) pärast sünnitust.

Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse lõpus, võib tõsta püsiva pulmonaalse hüpertensiooni riski vastsündinutel. Täheldatud risk oli ligikaudu 5 juhtumit 1000 raseduse kohta. Tavapopulatsioonis esineb 1 kuni 2 pulmonaalse hüpertensiooni juhtumit 1000 raseduse kohta.

Vaatlusandmed näitavad sünnitusjärgse hemorraagia kõrgenenud riski (vähem kui 2-kordne) pärast kokkupuudet SSRIde/SNRIdega kuu aja jooksul enne sünnitust (vt lõik 4.4, 4.8).

Loomkatsetes ilmnes reproduktsioonitoksilisus, kuid puudusid otsesed kahjulikud toimed rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule (vt lõik 5.3).

Imetamine Paroksetiin eritub väikestes kogustes rinnapiima. Avaldatud uuringutes oli ravimi kontsentratsioon rinnapiima saavate imikute seerumis mittemääratav (< 2 ng/ml) või väga väike (< 4 ng/ml) ning lastel ei täheldatud ravimi toime ilminguid. Tõenäoliselt ei avalda ravim kahjulikku toimet imikule, mistõttu võib kaaluda ravi ajal rinnaga toitmist.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kliiniline kogemus paroksetiiniga ei ole tõestanud mingit negatiivset toimet kognitiivsele ega psühhomotoorsele funktsioonile. Siiski, nagu kõigi psühhoaktiivsete ravimite korral, tuleb patsiente hoiatada ravimi võimalikust toimest autojuhtimise või masinate käsitsemise võimele. Kuigi paroksetiin ei tugevda alkoholi vaimseid ja motoorseid oskusi pärssivat toimet, ei ole paroksetiini ja alkoholi kooskasutamine soovitatav.

4.8 Kõrvaltoimed

Mõnede järgnevalt loetletud kõrvaltoimete intensiivsus ja esinemissagedus võivad väheneda ravi jätkumisel ega vaja üldjuhul ravi lõpetamist. Kõrvaltoimed on järgnevalt ära toodud organsüsteemi klassi ja esinemissageduse järgi. Esinemissagedus on määratletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100, < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000, < 1/100), harv (≥ 1/10 000, < 1/1000),väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Vere ja lümfisüsteemi häired Aeg-ajalt: ebanormaalne veritsus, peamiselt naha ja limaskestade veritsus (enamasti verevalum ja günekoloogiline verejooks), leukopeenia. Väga harv: trombotsütopeenia.

Immuunsüsteemi häired Väga harv: rasked ja potentsiaalselt surmaga lõppevad allergilised reaktsioonid (sh anafülaktoidsed reaktsioonid ja angioödeem).

Endokriinsüsteemi häired Väga harv: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH).

Ainevahetus- ja toitumishäired Sage: kolesteroolisisalduse suurenemine, söögiisu vähenemine. Aeg-ajalt: diabeediga patsientidel on teatatud glükeemilise kontrolli halvenemisest (vt lõik 4.4). Harv: hüponatreemia.

Hüponatreemiat on kirjeldatud peamiselt eakatel patsientidel ning mõnikord on see tingitud antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomist.

Psühhiaatrilised häired Sage: unisus, unetus, agiteeritus, ebanormaalsed unenäod (sh hirmuunenäod). Aeg-ajalt: segasus, hallutsinatsioonid. Harv: maniakaalsed reaktsioonid, ärevus, depersonalisatsioon, paanikahood, akatiisia (vt lõik 4.4). Teadmata: suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine, agressioonª, bruksism. Paroksetiinravi ajal või vahetult pärast selle lõpetamist on täheldatud suitsiidimõtteid ja suitsidaalset käitumist (vt lõik 4.4). Need sümptomid võivad olla ka põhihaigusest tingitud. ª agressiooni esinemissegedust on uuritud turustamisjärgsetes uuringutes.

Närvisüsteemi häired Sage: pearinglus, treemor, peavalu, keskendumishäired. Aeg-ajalt: ekstrapüramidaalhäired. Harv: krambid, rahutute jalgade sündroom. Väga harv: serotoniinisündroom (sümptomiteks võivad olla agiteeritus, segasus, higistamine, hallutsinatsioonid, hüperrefleksia, müokloonus, külmavärinad, tahhükardia ja treemor).

Olemasolevate liikumisaparaadi haigustega või neuroleptikume kasutatavatel patsientidel on mõnikord täheldatud ekstrapüramidaalhäirete, sh orofatsiaalse düstoonia teket.

Silma kahjustused Sage: hägune nägemine. Aeg-ajalt: müdriaas (vt lõik 4.4). Väga harv: äge glaukoom.

Kõrva ja labürindi kahjustused Teadmata: tinnitus.

Südame häired Aeg-ajalt: siinustahhükardia. Harv: bradükardia.

Vaskulaarsed häired Aeg-ajalt: vererõhu mööduv tõus või langus, posturaalne hüpotensioon. Paroksetiinravi järgselt on kirjeldatud vererõhu mööduvat tõusu või langust, tavaliselt olemasoleva hüpertensiooni või ärevusega patsientidel. Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Sage: haigutamine.

Seedetrakti häired Väga sage: iiveldus. Sage: kõhukinnisus, kõhulahtisus, oksendamine, suukuivus. Väga harv: seedetrakti verejooks. Teadmata: mikroskoopiline koliit

Maksa ja sapiteede häired Harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine. Väga harv: maksahaigused (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või maksapuudulikkus). Kirjeldatud on maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Turuletulekujärgselt on samuti väga harva kirjeldatud maksahaiguste esinemist (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või maksapuudulikkus). Paroksetiinravi katkestamist tuleb kaaluda maksaensüümide aktiivsuse pikaajalise suurenemise korral.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sage: higistamine. Aeg-ajalt: nahalööbed, sügelus. Väga harv: rasked nahareaktsioonid (sh multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs), urtikaaria, fotosensitiivsed reaktsioonid.

Neerude ja kuseteede häired Aeg-ajalt: uriinipeetus, uriinipidamatus.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Väga sage: seksuaalfunktsiooni häired. Harv: hüperprolaktineemia/galaktorröa, menstruatsioonihäired (sh menorraagia, metrorraagia, amenorröa, menstruatsiooni hilinemine ja ebaregulaarne menstruatsioon). Väga harv: priapism. Teadmata: sünnitusjärgne hemorraagia* * Sellest kõrvaltoimest on teatatud SSRI/SNRI rühma ravimite puhul (vt lõik 4.4, 4.6).

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Harv: liigesvalu, lihasvalu

Peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel tehtud epidemioloogilised uuringud on näidanud SSRI-sid ja tritsüklilisi antidepressante kasutavatel patsientidel luumurdude riski suurenemist. Riski suurenemise põhjus on teadmata.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Sage: asteenia, kehakaalu suurenemine. Väga harv: perifeersed tursed.

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad võõrutussümptomid Sage: pearinglus, tundlikkushäired, unehäired, ärevus, peavalu. Aeg-ajalt: agiteeritus, iiveldus, treemor, segasus, higistamine, emotsionaalne ebastabiilsus, nägemishäired, südamepekslemine, kõhulahtisus, ärrituvus. Ravi lõpetamisel paroksetiiniga tekivad sageli võõrutusnähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku. Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja kohin kõrvus), unehäireid (sh väga elavad või hirmuunenäod), agitatsiooni või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid. Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või kauapüsivad. Seetõttu on soovitatav, et kui paroksetiinravi ei ole enam vajalik, tuleb see lõpetada järk-järgult annust vähendades (vt lõigud 4.2 ja 4.4). Laste kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed Täheldati järgmiste kõrvaltoimete teket. Suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennastkahjustav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja –katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust ilmnes eeskätt obsessiiv-kompulsiivse häirega lastel ja eriti alla 12-aastastel lastel. Muud täheldatud kõrvaltoimed olid: vähenenud söögiisu, treemor, higistamine, hüperkineesia, agitatsioon, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine), (peamiselt naha ja limaskestade) veritsemisega seotud kõrvaltoimed. Pärast paroksetiinravi lõpetamist või annuse vähendamise perioodil ilmnenud kõrvaltoimed on: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja –katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4). Täpsema teabe saamiseks pediaatriliste kliiniliste uuringute kohta vt lõik 5.1.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid ja tunnused Olemasolevad andmed paroksetiini üleannustamise kohta näitavad laiu ohutuspiire. Paroksetiini üleannustamisel on lisaks lõigus 4.8 kirjeldatud toimetele tekkinud palavik ja tahtmatud lihaste kokkutõmbed. Patsiendid on üldjuhul paranenud ilma tõsiste tagajärgedeta, isegi kuni 2000 mg annuste manustamise järgselt. Mõnikord on tekkinud kooma või muutused EKG-s ja väga harva on täheldatud surmajuhtumeid, kuid sellisel juhul on paroksetiini tavaliselt võetud koos teiste psühhotroopsete ravimitega, koos alkoholiga või ilma.

Ravi Spetsiifiline antidoot puudub. Raviks rakendatakse samu üldiseid meetmeid, mida kasutatakse mis tahes antidepressantide üleannuse puhul. Võimalusel kaaluda 20...30 g aktiivsöe manustamist mõni tund pärast üleannuse võtmist, et vähendada paroksetiini imendumist. Näidustatud on toetav ravi patsiendi elutähtsate funktsioonide sagedase ja hoolika jälgimisega. Patsienti tuleb ravida vastavalt kliinilisele pildile.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid; ATC-kood: N06AB05.

Toimemehhanism Paroksetiin on tugev valikuline serotoniini (5-hüdroksütrüptamiin e 5-HT) tagasihaarde inhibiitor, mille antidepressiivne mehhanism ja efektiivsus obsessiiv-kompulsiivse häire, sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia, generaliseerunud ärevushäire, posttraumaatilise stressihäire ja paanikahäire ravis on arvatavalt seotud tema spetsiifilise 5-HT tagasihaarde inhibitsiooniga aju neuronites. Paroksetiin ei sarnane keemiliselt tritsüklilistele, tetratsüklilistele ja teistele antidepressantidele. Paroksetiin on m-koliinergiliste retseptorite suhtes nõrga afiinsusega. Loomkatsed annavad tunnistust paroksetiini nõrgast antikoliinergilisest toimest. In vitro uuringute põhjal on selgunud, et erinevalt tritsüklilistest antidepressantidest on paroksetiin nõrgalt afiinne alfa1-, alfa2- ja beetaadrenoretseptorite, dopamiini (D2), 5-HT1 taoliste, 5-HT2 ja histamiini (H1) retseptorite suhtes. Toime puudumine postsünaptilistesse retseptoritesse in vitro kinnitab in vivo uuringutes täheldatud KNS pärssivate ja hüpotensiivsete omaduste puudumist. Farmakodünaamilised toimed Paroksetiin ei halvenda patsiendi psühhomotoorikat ning ei potentseeri alkoholi pärssivat toimet. Sarnaselt teistele selektiivsetele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele põhjustab paroksetiin loomadel, kellele on eelnevalt manustatud MAO inhibiitoreid või trüptofaani, serotoniini retseptorite tugevat stimulatsiooni. Käitumise ja EEG uuringutest on ilmnenud, et paroksetiini nõrk aktiveeriv toime avaldub annuste puhul, mis on üldjuhul suuremad serotoniini ülekande inhibeerimiseks vajalikest annustest. Toime olemuselt erineb paroksetiin amfetamiinist. Loomkatsed on näidanud, et paroksetiin ei mõjuta kardiovaskulaarset süsteemi. Paroksetiini toime terve inimese vererõhule, südame löögisagedusele ja EKG-le on kliiniliselt ebaoluline. Uuringutest on ilmnenud, et erinevalt noradrenaliini ülekandele toimivatest antidepressantidest inhibeerib paroksetiin guanetidiini antihüpertensiivset toimet vähem. Depressiooni ravis on paroksetiini efektiivsus võrreldav standardsete antidepressantidega. Samuti on tõendeid selle kohta, et paroksetiin võib olla toimiv patsientidel, kellel standardravi on

osutunud ebaefektiivseks. Kui paroksetiini manustada hommikuti, ei mõjuta see une kvaliteeti ega kestust. Lisaks on paroksetiinravil tõenäoliselt und soodustav toime.

Täiskasvanute suitsidaalsuse analüüs Psühhiaatriliste häiretega täiskasvanutel läbiviidud paroksetiin-spetsiifiline platseebo-kontrolliga uuringute analüüs näitas paroksetiiniga ravitud noortel täiskasvanutel (vanuses 18...24 aastat) suitsidaalse käitumise kõrgemat esinemissagedust võrreldes platseeboga (2.19% vs 0.92%). Kõrgema vanusega gruppides sellist esinemissageduse tõusu ei täheldatud. Depressiooniga täiskasvanutel (igas vanuses) oli suitsidaalse käitumise esinemissagedus paroksetiiniga ravitud patsientidel võrreldes platseeboga suurem (0.32% vs 0.05%); kõik juhud olid enesetapukatsed. Siiski toimus enamik nendest paroksetiinravil olnud patsientide enesetapukatsetest (kaheksa 11-st) noortel täiskasvanutel (vt ka lõik 4.4).

Ravivastuse sõltuvus annusest Fikseeritud annuse uuringutes on täheldatud lauget annuse-ravivastuse kõverat, mis näitab, et soovitatust suuremate annuste kasutamisel ravi toimivus ei suurene. Samas näitavad mõned kliinilised andmed, et annuse suurendamisel võib mõnede patsientide puhul saavutada parema toime.

Pikaajaline efektiivsus Paroksetiini pikaajalist efektiivsust depressiooni ravimisel on demonstreeritud 52-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 12% paroksetiiniga ravitud (20...40 mg ööpäevas) ja 28% platseebot saanud patsientidest. Paroksetiini pikaajalist efektiivsust obsessiiv-kompulsiivse häire ravimisel on uuritud kolmes 24- nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus. Üks kolmest uuringust saavutas olulise erinevuse haiguse ägenemise sageduse osas paroksetiini (38%) ja platseebo (59%) vahel. Paroksetiini pikaajalist efektiivsust paanikahäire ravimisel on demonstreeritud 24-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 5% paroksetiiniga ravitud (10...40 mg ööpäevas) ja 30% platseebot saanud patsientidest. Seda toetas 36-nädalane säilitusravi uuring. Paroksetiini pikaajalist efektiivsust sotsiaalärevushäire, generaliseerunud ärevushäire ja posttraumaatilise stressihäire ravimisel ei ole piisavalt demonstreeritud.

Laste kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed Laste ja noorukite lühiajalistes (kuni 10...12 nädalat kestvates) kliinilistes uuringutes oli järgmiste kõrvaltoimete esinemissagedus paroksetiinravi saavatel patsientidel vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul: suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennastkahjustav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiiv- kompulsiivse häirega lastel ning eriti alla 12-aastastel lastel. Muud kõrvaltoimed, mida täheldati sagedamini paroksetiini kui platseebo puhul olid: söögiisu langus, treemor, higistamine, hüperkineesia, agiteeritus, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine). Uuringutes, kus kasutati annuse järk-järgulise vähendamise skeemi, olid annuse vähendamise perioodil või pärast paroksetiinravi lõpetamist täheldatud sümptomid, mille esinemissagedus oli vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul, järgmised: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4).

Viies paralleelgrupiga uuringus kestusega kaheksa nädalat kuni kaheksa kuud tekkis paroksetiinravi saanud patsientidel valdavalt naha ja limaskestade veritsusega seotud kõrvaltoimeid sagedusega 1,74%, sama näitaja oli platseeborühmas 0,74%.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Paroksetiin imendub suu kaudu manustamisel hästi ja metaboliseerub esmasel maksapassaažil. Esmase maksapassaaži tõttu on paroksetiini kogus süsteemses tsirkulatsioonis väiksem kui seedetraktist imendunud paroksetiini kogus. Suuremate üksikannuste ja korduva annustamise korral suureneb

organismile langev koormus, mis põhjustab esmase maksapassaaži toime osalist küllastumist ja plasma kliirensi vähenemist. Sellest tulenevalt esineb plasmas paroksetiini kontsentratsiooni mitteproportsionaalne suurenemine ja mittelineaarsest kineetikast tulenevalt ei ole farmakokineetilised parameetrid konstantsed. Mittelineaarsus on üldiselt väike ja piirneb isikutega, kellel esineb väikeste annuste tõttu madal ravimi kontsentratsioon plasmas. Püsikontsentratsioon saabub 7...14 ööpäeva jooksul, tõenäoliselt ei muutu ravimi farmakokineetika pikaajalisel kasutamisel.

Jaotumine Paroksetiin jaotub ulatuslikult kudedes. Farmakokineetilised arvutused näitavad, et plasmas leidub ainult 1% paroksetiinist.Terapeutiliste kontsentratsioonide korral on ligikaudu 95% paroksetiinist seotud plasmavalkudega. Puudub seos paroksetiini plasmakontsentratsioonide ja kliinilise toime (kõrvaltoimed ja toime efektiivsuse) vahel.

Biotransformatsioon Paroksetiini metabolismi (oksüdatsioon, metüleerumine) käigus tekivad polaarsed ja konjugeeritud metaboliidid, millel puudub farmakoloogiline toime. Metabolism ei mõjuta paroksetiini selektiivsust serotoniini neuronaalsele ülekandele.

Eritumine Alla 2% manustatud annusest eritub uriiniga muutumatul kujul, ligikaudu 64% metaboliitidena. 36% manustatud annusest eritub roojaga, tõenäoliselt sapi kaudu. Muutumatult on roojas alla 1% manustatud ravimi hulgast. Enamus paroksetiinist metaboliseerub organismis. Metaboliitide eritumine on kahefaasiline: esmane maksapassaaž ja seejärel süsteemne eliminatsioon.

Poolväärtusaeg võib erineda, kuid on üldjuhul kuni üks ööpäev.

Patsientide erirühmad

Eakad ja neeru-/maksakahjustusega patsiendid Eakal patsiendil ning raske neerukahjustuse või maksakahjustuse korral suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas, kuid kontsentratsioonivahemik kattub osaliselt tervete täiskasvanud patsientide omaga.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Toksikoloogilised uuringud on läbi viidud reesusahvide ja albiinorottidega; mõlemal juhul sarnaneb metabolism inimese metabolismiga. Lipofiilsete amiinide (sh tritsüklilised antidepressandid) manustamisel tekkis rottidel fosfolipidoos. Uuringutes primaatidega fosfolipidoosi ei esinenud, kuigi ühe aasta kestel kasutatud annus oli kuus korda suurem terapeutilisest annusest. Kartsinogenees: hiirte ja rottidega kahe aasta kestel läbiviidud uuringutes ei täheldatud paroksetiini kasutamisega seoses kartsinogeenset toimet. Genotoksilisus: genotoksilisust ei ole esinenud in vitro ega in vivo testide korral. Reproduktsioonitoksilisuse uuringud rottidega on näidanud, et paroksetiin mõjutab nii isas- kui emasloomade viljakust, vähendades nii viljakusindeksit kui ka tiinestumise määra. Rottidel täheldati järglaste suurenenud suremust ja luustumise hilinemist. Viimati nimetatud toimed on tõenäoliselt seotud toksilisusega emasloomale ning seda ei loeta otseseks toimeks lootele/vastsündinule.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Mannitool Mikrokristalliline tselluloos Kopovidoon Naatriumtärklisglükolaat (A tüüp)

Veevaba kolloidne ränidioksiid Magneesiumstearaat Hüpromelloos 5cps Talk (mikroniseeritud) Titaandioksiid (E171)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

Polüetüleenpurk: 3 aastat. Blisterpakend (Al/PVC): 5 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Blisterpakend (Al/PVC) või keeratava korgiga polüetüleenpurk (HDPE).

Pakendi suurused: 20 mg: 14, 20, 28, 30, 100 tabletti. 40 mg: 14, 20, 28, 30, 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erinõuded ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Hexal AG Industriestrasse 25 83607 Holzkirchen Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBRID

20 mg: 414103 40 mg: 414203

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 6.06.2003 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 7.06.2013

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

November 2025