RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Rocuronium bromide Kalceks, 10 mg/ml süste-/infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml lahust sisaldab 10 mg rokurooniumbromiidi. Üks viaal 5 ml lahusega sisaldab 50 mg rokurooniumbromiidi.

INN. Rocuronii bromidum

Teadaolevat toimet omav abiaine: 1 ml sisaldab 1,64 mg naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus. Läbipaistev värvitu või kollakas lahus, ei sisalda nähtavaid osakesi. Lahuse pH on 3,8...4,2. Osmolaalsus on ligikaudu 280 mOsm/kg.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Lisapreparaat trahhea intubatsiooni hõlbustamiseks üldanesteesia induktsioonil ning skeletilihaste lõõgastamiseks operatsiooni ajal täiskasvanutel ja lastel (ajalistest vastsündinutest kuni noorukiteni vanuses 0...< 18 aastat). Trahhea intubatsiooni hõlbustamine kiirinduktsioonil ning lisapreparaat intubatsiooni ja kopsude kunstliku ventilatsiooni hõlbustamiseks intensiivraviosakonnas täiskasvanutel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Nagu teisi neuromuskulaarseid blokaatoreid, tohib ka seda ravimit manustada ainult nende ravimite toimet ja kasutamist tundev kogemustega klinitsist või tema järelevalve all.

Nagu teiste neuromuskulaarsete blokaatorite puhul, tuleb ka rokurooniumbromiidi annus määrata igale patsiendile individuaalselt. Annuse määramisel tuleb arvestada anesteesiameetodi ja operatsiooni eeldatava kestusega, sedatsioonimeetodi ning kopsude kunstliku ventilatsiooni eeldatava kestusega, võimaliku koostoimega teiste samal ajal manustatavate ravimitega ning patsiendi seisundiga.

Neuromuskulaarse blokaadi ja blokaadist taastumise hindamiseks on soovitatav kasutada sobivat neuromuskulaarse monitooringu tehnikat.

Inhalatsioonanesteetikumid võimendavad rokurooniumbromiidi neuromuskulaarset blokeerivat toimet. Toimet tugevdav mõju muutub kliiniliselt oluliseks anesteesia käigus siis, kui lenduvad ained on saavutanud kudedes koostoime tekkeks vajaliku kontsentratsiooni. Järelikult tuleb rokurooniumbromiidi annuseid kohandada ja manustada väiksemaid säilitusannuseid harvem või kasutada inhalatsioonanesteesias tehtavatel pikaajalistel protseduuridel (üle 1 tunni)

rokurooniumbromiidi väiksemat infusioonikiirust (vt lõik 4.5).

Järgnevalt on toodud üldised annustamissoovitused täiskasvanutele trahhea intubatsiooniks, lühi- ja pikaajalistel kirurgilistel protseduuridel lihaste lõõgastamiseks ning kasutamiseks intensiivraviosakonnas.

Kirurgilised protseduurid Trahhea intubatsioon Tavapärase anesteesia ajal on intubatsiooniks standardne annus 0,6 mg/kg rokurooniumbromiidi, millega saavutatakse peaaegu kõigil patsientidel 60 sekundi jooksul sobivad intubatsioonitingimused. Trahhea intubatsiooni hõlbustamiseks anesteesia kiirinduktsiooni ajal on soovitatav annus 1,0 mg/kg rokurooniumbromiidi, millega saavutatakse peaaegu kõigil patsientidel 60 sekundi jooksul sobivad intubatsioonitingimused. Kui anesteesia kiirinduktsioonil kasutatakse 0,6 mg/kg rokurooniumbromiidi annust, on soovitatav patsienti intubeerida 90 sekundit pärast rokurooniumbromiidi manustamist.

Rokurooniumbromiidi kasutamist anesteesia kiirinduktsiooni ajal keisrilõike korral vt lõik 4.6.

Suuremad annused Kui konkreetsel patsiendil tekib vajadus suuremate annuste kasutamiseks, siis kliinilised uuringud ei viita, et rokurooniumbromiidi algannuste korral kuni 2 mg/kg oleksid kardiovaskulaarsed kõrvaltoimed suurema esinemissageduse või raskusastmega. Rokurooniumbromiidi suuremate annuste kasutamine kiirendab toime algust ja pikendab toimeaega (vt lõik 5.1).

Säilitusannused Rokurooniumbromiidi soovitatav säilitusannus on 0,15 mg/kg; pikaajalise inhalatsioonanesteesia korral tuleb rokurooniumbromiidi säilitusannust vähendada kuni 0,075...0,1 mg/kg-ni. Säilitusannus on soovitatav manustada siis, kui lihaskontraktsiooni amplituud on taastunud 25%-ni kontrollväärtusest või kui nelja sarja stimulatsioonil (train of four, TOF) tekib 2...3 vastust.

Püsiinfusioon Kui rokurooniumbromiidi manustatakse püsiinfusioonina, on soovitatav manustada rokurooniumbromiidi küllastusannus 0,6 mg/kg ja alustada infusiooni siis, kui neuromuskulaarne blokaad hakkab mööduma. Infusioonikiirust tuleb reguleerida nii, et säiliks 10% lihaskontraktsiooni amplituudi kontrollväärtusest või nelja sarja stimulatsioonil tekib 1...2 vastust. Vajalik infusioonikiirus sellise sügavusega neuromuskulaarse blokaadi säilimiseks intravenoosse anesteesia korral täiskasvanutel on vahemikus 0,3...0,6 mg/kg/h (300...600 µg/kg/h) ja inhalatsioonanesteesia korral täiskasvanutel vahemikus 0,3...0,4 mg/kg/h. Kuna vajalik infusioonikiirus on patsienditi erinev ja oleneb kasutatavast anesteesiameetodist, tuleb pidevalt neuromuskulaarset blokaadi kontrollida. Lapsed Vastsündinutel (vanus 0...27 päeva), imikutel (vanus 28 päeva kuni 2 kuud), väikelastel (vanus 3...23 kuud), lastel (vanus 2...11 aastat) ja noorukitel (vanus 12...17 aastat) on anesteesia ajal intubeerimiseks soovitatavad annused ning säilitusannused samasugused nagu täiskasvanutel.

Kuid vastsündinutel ja imikutel on intubeerimiseks kasutatava ühekordse annuse toimeaeg pikem kui vanematel lastel (vt lõik 5.1).

Lastel kasutatavad püsiinfusiooni kiirused on samasugused kui täiskasvanutel, välja arvatud 2...11 aastastel lastel. 2...11-aastastel lastel võib osutuda vajalikuks infundeerida suurema kiirusega.

Seega on soovitatav lastel (2...11 aastat) kasutada esialgu samasugust infusioonikiirust nagu täiskasvanutel ning seejärel kiirust kohandada, nii et protseduuri ajal säiliks 10% lihaskontraktsiooni amplituudi kontrollväärtusest või 1...2 kontraktsiooni vastuseks nelja sarja stimulatsioonile.

Rokurooniumbromiidi kasutamise kogemus kiirinduktsiooniks lastel on piiratud. Seepärast ei ole rokurooniumbromiidi kasutamine trahhea intubatsiooni hõlbustamiseks kiirinduktsiooni ajal lastel soovitatav.

Eakad patsiendid ning maksa- ja/või sapiteede haiguse ja/või neerupuudulikkusega patsiendid Eakate patsientide ning maksa- ja/või sapiteede haiguse ja/või neerupuudulikkusega patsientide intubeerimisel tavapärase anesteesia ajal on rokurooniumbromiidi standardannus 0,6 mg/kg. Patsientidel, kellel on oodata toimeaja pikenemist, tuleb anesteesia kiirinduktsiooniks kaaluda annust 0,6 mg/kg. Anesteesiameetodist sõltumata on nendele patsientidele soovitatav rokurooniumbromiidi säilitusannus 0,075...0,1 mg/kg ja soovitatav infusioonikiirus 0,3...0,4 mg/kg/h (vt „Püsiinfusioon“). (Vt ka lõik 4.4).

Ülekaalulised ja rasvunud patsiendid Ülekaalulistel või rasvunud patsientidel (määratletud kui patsiendid, kelle kehakaal ületab ideaalkaalu 30% või rohkem) kasutamisel tuleb annuseid vähendada, võttes arvesse ideaalkaalu.

Intensiivravi protseduurid Trahhea intubatsioon Trahhea intubatsiooniks tuleb kasutada samu annuseid, mida on kirjeldatud eespool kirurgiliste protseduuride lõigus.

Säilitusannused Soovitatav on kasutada rokurooniumbromiidi esialgset küllastusannust 0,6 mg/kg, millele järgneb püsiinfusioon kohe, kui lihaskontraktsiooni amplituud on taastunud 10%-ni või kui nelja sarja stimulatsioonile tekib vastuseks 1...2 kontraktsiooni. Annust tuleb alati tiitrida konkreetsel patsiendil avalduva toime kohaselt. Neuromuskulaarse blokaadi säilitamiseks 80...90% ulatuses (1...2 kontraktsiooni vastuseks nelja sarja stimulatsioonile) täiskasvanud patsientidel on soovitatav infusiooni algkiirus manustamise esimese tunni jooksul 0,3...0,6 mg/kg/h, mida tuleb järgmise 6...12 tunni jooksul individuaalsest ravivastusest olenevalt vähendada. Pärast seda on vajalik individuaalne annus suhteliselt muutumatu.

Kontrollitud kliinilistes uuringutes on infusiooni tunnikiirustes leitud suuri patsientidevahelisi erinevusi: olenevalt organi(te) puudulikkuse iseloomust ja ulatusest, samal ajal kasutatavatest ravimitest ning patsientide individuaalsetest parameetritest on keskmised infusiooni tunnikiirused vahemikus 0,2...0,5 mg/kg/h. Et konkreetsel patsiendil toimet optimaalselt reguleerida, on tungivalt soovitatav jälgida neuromuskulaarset ülekannet. Uuritud on ravimi manustamist kuni seitsme ööpäeva jooksul.

Patsientide erirühmad Ohutus- ja efektiivsusandmete puudumise tõttu ei soovitata rokurooniumbromiidi kasutada kopsude kunstliku ventilatsiooni hõlbustamiseks laste ja eakate intensiivravis. Manustamisviis Rokurooniumbromiidi manustatakse intravenoosselt boolussüste või püsiinfusioonina (vt lõik 6.6).

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus rokurooniumi või bromiidiooni või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kuna rokurooniumbromiid tekitab hingamislihaste paralüüsi, peab seda ravimit saanud patsientide hingamist tingimata toetama adekvaatse spontaanse hingamise taastumiseni. Nagu kõigi neuromuskulaarsete blokaatorite kasutamisel, on oluline ennetada intubatsiooni probleeme, eriti juhul, kui ravimit kasutatakse kiirinduktsiooni meetodi osana.

Nagu teiste neuromuskulaarsete blokaatorite puhul, nii on ka rokurooniumbromiidiga seoses teatatud neuromuskulaarsest jääkblokaadist. Neuromuskulaarsest jääkblokaadist tingitud tüsistuste vältimiseks on soovitatav patsient ekstubeerida alles pärast piisavat taastumist neuromuskulaarsest blokaadist. Eakatel patsientidel (65-aastased ja vanemad) võib olla suurem risk neuromuskulaarse jääkblokaadi

tekkeks. Arvestada tuleb ka teisi tegureid, mis võivad postoperatiivses faasis ekstubatsioonijärgset neuromuskulaarset jääkblokaadi põhjustada (nt ravimite koostoimed või patsiendi seisund). Kui kliinilise tava juurde ei kuulu relaksandi toimet kõrvaldava aine (nt sugammadeks või atsetüülkoliinesteraasi inhibiitorid) kasutamine, tuleb seda kaaluda, eriti neil juhtudel, kui on suurem tõenäosus neuromuskulaarse jääkblokaadi tekkeks.

Teatatud on neuromuskulaarsete blokaatorite vahelistest ristuva tundlikkuse suurest esinemissagedusest. Seega tuleb võimaluse korral enne rokurooniumbromiidi manustamist välistada ülitundlikkus teiste neuromuskulaarsete blokaatorite suhtes. Kahtlusega patsientidel tohib rokurooniumbromiidi kasutada vaid absoluutse vajaduse korral. Patsiente, kellel tekib üldanesteesias ülitundlikkusreaktsioon, tuleb pärast kontrollida ülitundlikkuse suhtes teiste neuromuskulaarsete blokaatorite vastu.

Rokuroonium võib suurendada südame löögisagedust. Üldiselt on intensiivravis täheldatud pärast neuromuskulaarsete blokaatorite pikaajalist kasutamist pikemaajalist paralüüsi ja/või skeletilihaste nõrkust. Et ära hoida neuromuskulaarse blokaadi võimalikku pikenemist ja/või üleannustamist, on neuromuskulaarsete blokaatorite kasutamise ajal tungivalt soovitatav pidev neuromuskulaarse ülekande monitooring. Patsientidele peab olema tagatud adekvaatne analgeesia ja sedatsioon. Neuromuskulaarsete blokaatorite annuse tohib konkreetsele patsiendile vajaliku toime avaldumiseni tiitrida ainult nende ravimite toimet tundev kogemustega klinitsist või tema järelevalve all ning kasutades asjakohast neuromuskulaarse monitooringu tehnikat.

Intensiivravis on regulaarselt täheldatud müopaatia teket teiste mittedepolariseerivate neuromuskulaarsete blokaatorite pikaajalisel manustamisel kombinatsioonis kortikosteroidraviga. Seepärast tuleb patsientidel, kes saavad nii neuromuskulaarset blokaatorit ja ka kortikosteroide, neuromuskulaarsete blokaatorite kasutamise aega võimalikult lühendada.

Kui intubatsiooniks kasutatakse suksametooniumi, tuleb rokurooniumbromiidi manustamisega oodata, kuni patsient on suksametooniumi poolt indutseeritud neuromuskulaarsest blokaadist kliiniliselt taastunud.

Et rokurooniumbromiidi kasutatakse alati koos teiste ravimitega ja anesteesia ajal on maliigse hüpertermia tekkerisk, siis peavad arstid ka juhul, kui teadaolevaid esilekutsuvaid tegureid ei ole, olema teadlikud maliigse hüpertermia sümptomitest, diagnoosi kinnitamisest ja ravist juba enne anesteesia alustamist. Loomkatsed on näidanud, et rokurooniumbromiid ei ole maliigset hüpertermiat esilekutsuv tegur. Turuletulekujärgse järelevalve käigus on rokurooniumbromiidiga seoses täheldatud harva maliigse hüpertermia juhtusid; põhjuslik seos ei ole siiski tõestatud. Hüpertensiivne kriis feokromotsütoomiga patsientidel Turuletulekujärgselt on teatatud rokurooniumi manustamisega ajaliselt seotud hüpertensiivse kriisi juhtudest diagnoositud või latentse feokromotsütoomiga patsientidel. Rokurooniumi tuleb seetõttu nendel patsientidel kasutada ettevaatusega.

Rokurooniumbromiidi farmakokineetikat ja/või farmakodünaamikat võivad mõjutada järgmised seisundid: Maksa ja/või sapiteede haigus ja neerupuudulikkus Kuna rokuroonium eritub uriini ja sapiga, tuleb seda kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on kliiniliselt oluline maksa ja/või sapiteede haigus ja/või neerupuudulikkus. Sellel patsientide grupil on 0,6 mg/kg rokurooniumbromiidi manustamise järgselt täheldatud toimeaja pikenemist.

Tsirkulatsiooniaja pikenemine Tsirkulatsiooniaja pikenemist põhjustavad seisundid, näiteks kardiovaskulaarsed haigused, vanem iga ja ödematoossus, mille tagajärjel suureneb ravimi jaotusruumala, võivad aeglustada toime algust. Vähenenud plasmakliirensi tõttu võib pikeneda ka toimeaeg.

Neuromuskulaarne haigus Nagu teisi neuromuskulaarseid blokaatoreid, tuleb ka rokurooniumbromiidi kasutada äärmise

ettevaatusega neuromuskulaarse haigusega patsientidel või pärast poliomüeliiti, sest neil juhtudel võib ravivastus neuromuskulaarsetele blokaatoritele olla märkimisväärselt muutunud. Selle muutuse tugevus ja ulatus võivad suuresti erineda. Rokurooniumbromiidi väikesed annused võivad avaldada tugevat toimet patsientidele, kellel on myasthenia gravis või müasteeniline (Eatoni-Lamberti) sündroom, ning rokurooniumbromiidi annused tuleb tiitrida ravivastuse järgi.

Hüpotermia Hüpotermia tingimustes tehtaval operatsioonil tugevneb rokurooniumbromiidi neuromuskulaarne blokeeriv toime ja pikeneb toimeaeg.

Rasvumus Nagu teiste neuromuskulaarsete blokaatorite korral, võib rasvunud patsientidel pikeneda rokurooniumbromiidi toimeaeg ja taastumisaeg, kui manustatavad annused on arvutatud patsiendi tegeliku kehakaalu järgi.

Põletused Teadaolevalt tekib põletustega patsientidel mittedepolariseerivate neuromuskulaarsete blokaatorite suhtes resistentsus. Seetõttu on soovitatav tiitrida annust ravivastusest olenevalt.

Rokurooniumbromiidi toimet võivad tugevdada järgmised seisundid Hüpokaleemia (nt pärast rohket oksendamist, kõhulahtisust ja diureetilist ravi), hüpermagneseemia, hüpokaltseemia (pärast massiivseid transfusioone), hüpoproteineemia, dehüdratsioon, atsidoos, hüperkapnia, kahheksia. Seetõttu tuleb võimaluse korral korrigeerida elektrolüütide tasakaalu rasked häired, vere pH muutused või dehüdratsioon.

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes milliliitris, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

On tõestatud, et mittedepolariseerivate neuromuskulaarset ülekannet blokeerivate ainete toime ulatust ja/või toimeaega mõjutavad järgmised ained.

Teiste ravimite mõju rokurooniumbromiidile

Toime tugevnemine

• Halogeenitud lenduvad anesteetikumid võimendavad rokurooniumbromiidiga saavutatavat neuromuskulaarset blokaadi. See mõju avaldub ainult säilitusannuste kasutamisel (vt lõik 4.2). Pärsitud võib olla ka blokaadi kõrvaldamine atsetüülkoliinesteraasi inhibiitoritega.
• Suures annuses tiopentaal, metoheksitaal, ketamiin, fentanüül, gammahüdroksübutüraat, etomidaat ja propofool.
• Teised mittedepolariseerivad neuromuskulaarsed blokaatorid.
• Pärast intubatsiooni suksametooniumiga (vt lõik 4.4).
• Kortikosteroidide ja rokurooniumbromiidi pikaajalise samaaegse manustamise tagajärjel IRO-s võib neuromuskulaarne blokaad pikeneda või tekkida müopaatia (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Teised ravimid:

• Antibiootikumid: aminoglükosiidid, linkoosamiid ja polüpeptiidantibiootikumid, atsüülaminopenitsilliinantibiootikumid, tetratsükliinid, suurtes annustes metronidasool.
• Diureetikumid, tiamiin, MAO inhibiitorid, kinidiin ja selle isomeer kiniin, protamiin, adrenergilised blokaatorid, magneesiumisoolad, kaltsiumikanalite blokaatorid, liitiumisoolad, lokaalanesteetikumid (i.v. lidokaiin, epiduraalne bupivakaiin) ja lühiajaline fenütoiini või beetablokaatorite manustamine.

Pärast aminoglükosiidi, linkoosamiidi, polüpeptiid- ja atsüülaminopenitsilliinantibiootikumide, kinidiini, kiniini ning magneesiumisoolade postoperatiivset manustamist on teatatud rekurarisatioonist

(vt lõik 4.4).

Toime nõrgenemine

• Neostigmiin, edrofoonium, püridostigmiin, aminopüridiini derivaadid.
• Eelnev pikka aega kestnud kortikosteroidide, fenütoiini või karbamasepiini manustamine.

• Noradrenaliin (norepinefriin), asatiopriin (ainult mööduv ja vähene mõju), teofülliin, kaltsiumkloriid, kaaliumkloriid.
• Proteaasi inhibiitorid (gabeksaat, ulinastatiin).

Muutuv mõju

• Teiste mittedepolariseerivate neuromuskulaarset ülekannet blokeerivate ainete manustamine kombinatsioonis rokurooniumbromiidiga võib olenevalt manustamise järjekorrast ja kasutatud neuromuskulaarset ülekannet blokeerivast ainest neuromuskulaarset blokaadi nõrgendada või võimendada.
• Pärast rokurooniumbromiidi manustatud suksametoonium võib rokurooniumbromiidi neuromuskulaarset ülekannet blokeerivat toimet võimendada või nõrgendada.

Rokurooniumbromiidi toime teistele ravimitele

Lidokaiini ja rokurooniumbromiidi kombineerimise tulemusel võib kiireneda lidokaiini toime algus.

Lapsed Koostoimeid ei ole uuritud. Ülaltoodud teavet koostoimete ning hoiatuste ja ettevaatusabinõude kohta täiskasvanutel (vt lõik 4.4) tuleb arvesse võtta ka lastel.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Puuduvad kliinilised andmed rokurooniumbromiidi kasutamise kohta raseduse ajal. Loomkatsed ei näita otsest ega kaudset kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule. Rokurooniumbromiidi kasutamisel rasedatel tuleb olla ettevaatlik.

Keisrilõige Keisrilõike korral võib rokurooniumbromiidi kasutada kiirinduktsioonmeetodi osana eeldusel, et rasket intubatsiooni ei ole oodata ja patsiendile on manustatud piisav annus anesteetikumi, või pärast suksametooniumiga hõlbustatud intubatsiooni. Annuses 0,6 mg/kg manustatud rokurooniumbromiidiga ei pruugita siiski saavutada intubatsiooniks sobivaid tingimusi enne kui 90 sekundit pärast manustamist. See annus on sünnitajatele keisrilõike ajal ohutuks osutunud. Rokurooniumbromiid ei mõjuta Apgari hinnet, loote lihastoonust ega kardiorespiratoorset kohanemist. Nabanöörist võetud vereproovist nähtub, et rokurooniumbromiid läbib platsentaarbarjääri ainult vähesel määral, mis ei põhjusta vastsündinul täheldatavaid kliinilisi kõrvaltoimeid.

Märkus 1. Annust 1,0 mg/kg on uuritud anesteesia kiirinduktsiooni ajal, aga mitte keisrilõike patsientidel. Seepärast on selles patsiendirühmas soovitatav annus ainult 0,6 mg/kg.

Märkus 2. Neuromuskulaarset ülekannet blokeerivate ainetega esilekutsutud neuromuskulaarse blokaadi taandumine võib patsientidel, kes rasedustokseemia tõttu saavad magneesiumisooli, olla pärsitud või ebarahuldav, sest magneesiumisoolad tugevdavad neuromuskulaarset blokaadi. Seetõttu tuleb nendel patsientidel rokurooniumbromiidi annust vähendada ja tiitrida lihaskontraktsiooni alusel.

Imetamine Ei ole teada, kas rokurooniumbromiid eritub rinnapiima. Loomkatsed on näidanud rokurooniumbromiidi tühiste koguste eritumist piima. Puuduvad andmed rokurooniumbromiidi kasutamise kohta imetamise ajal inimesel. Rokurooniumbromiidi võib imetavatele naistele manustada vaid siis, kui raviarst otsustab, et kasu on suurem kui risk. Pärast ühekordse annuse manustamist on soovitatav rinnaga toitmisest hoiduda rokurooniumi eritumise viiekordse poolväärtusaja jooksul, st ligikaudu 6 tundi.

Fertiilsus Andmed selle preparaadi toime kohta fertiilsusele puuduvad.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Rokurooniumbromiid mõjutab tugevalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Kuna rokurooniumbromiidi kasutatakse lisaks üldanesteesiale, tuleb ambulatoorsete patsientide puhul kasutada tavapäraseid üldanesteesiajärgseid ettevaatusabinõusid. Esimese 24 tunni jooksul pärast rokurooniumbromiidi neuromuskulaarset blokaadi põhjustava toime täielikku taandumist ei ole soovitatav kasutada potentsiaalselt ohtlikke masinaid ega juhtida autot.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõige sagedamini tekkivad kõrvaltoimed on süstekoha valu/reaktsioon, muutused elulistes näitajates ja pikaajaline neuromuskulaarne blokaad. Turuletulekujärgse järelevalve ajal on kõige sagedamini teatatud tõsised kõrvaltoimed anafülaktilised ja anafülaktoidsed reaktsioonid ning nendega seotud sümptomid. Vt ka tabeli all toodud selgitusi. Kõrvaltoimete esinemissagedus on liigitatud järgmistesse kategooriatesse: Aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100) Harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000) Väga harv (< 1/10 000) Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Kõrvaltoimete loend tabelina MedDRA organsüsteemi Eelistermin1 klass Aeg-ajalt/harv2 Väga harv Teadmata

Immuunsüsteemi häired Ülitundlikkus

Närvisüsteemi häired Lõtv halvatus Silma kahjustused Müdriaas3 Südame häired Tahhükardia Kounise sündroom

Vaskulaarsed häired Hüpotensioon Vereringe kollaps ja šokk Respiratoorsed, rindkere Bronhospasm ja mediastiinumi häired Naha ja nahaaluskoe Angioneurootiline ödeem kahjustused Urtikaaria

Lihaste, luustiku ja Lihasnõrkus4 sidekoe kahjustused Steroidmüopaatia4

Üldised häired ja Ravimi toime puudumine Näo turse manustamiskoha Ravimi toime/ravivastuse reaktsioonid vähenemine Vigastus, mürgistus ja Pikaajaline Anesteesiaga seotud protseduuri tüsistused neuromuskulaarne blokaad hingamisteede tüsistused 1 Hinnangulised sagedused turuletulekujärgse järelevalve aruannete ja kirjanduses olevate üldiste andmete alusel. 2 Turuletulekujärgse järelevalve andmed ei võimalda anda täpset arvulist esinemissagedust. Seepärast on teadete sagedus jagatud kahte, mitte viide kategooriasse. 3 Hematoentsefaalbarjääri (Blood-Brain Barrier) läbilaskvuse võimaliku suurenemise või terviklikkuse kahjustamise kontekstis. 4 Pärast pikaajalist kasutamist IRO-s. Anafülaksia On teatatud, kuigi väga harva, rasketest anafülaktilistest reaktsioonidest neuromuskulaarset ülekannet blokeerivatele ainetele, sealhulgas rokurooniumbromiidile. Anafülaktilised/anafülaktoidsed reaktsioonid on bronhospasm, kardiovaskulaarsed reaktsioonid (nt hüpotensioon, tahhükardia, vereringe kollaps – šokk) ja nahareaktsioonid (nt angioödeem, urtikaaria). Mõnel juhul on need reaktsioonid põhjustanud surma. Kuna sellised reaktsioonid võivad olla väga rasked, tuleb nende tekkeks alati valmis olla ja kasutada vajalikke ettevaatusabinõusid. Kuna neuromuskulaarset ülekannet blokeerivad ained võivad teadaolevalt põhjustada histamiini vabanemist nii lokaalselt süstekohas kui ka süsteemselt, tuleb nende ravimite manustamisel alati arvestada võimaliku sügeluse ja erütematoosse reaktsiooni tekkega süstekohas ja/või generaliseerunud histaminoidsete (anafülaktoidsete) reaktsioonidega (vt ka anafülaktilised reaktsioonid eespool).

Kliinilistes uuringutes on pärast rokurooniumbromiidi kiire boolusannuse 0,3...0,9 mg/kg manustamist täheldatud plasmas vaid vähest keskmise histamiinisisalduse suurenemist.

Turuletulekujärgselt on teatatud ülitundlikkust nii rokurooniumi kui ka rokurooniumi-sugammadeksi kompleksi suhtes.

Pikaajaline neuromuskulaarne blokaad Mittedepolariseerivate blokaatorite kui ravimiklassi kõige sagedam kõrvaltoime on ravimi farmakoloogilise toime pikenemine üle ettenähtud aja. See võib varieeruda skeletilihaste nõrkusest kuni sügava ja pikaajalise skeletilihaste paralüüsini, mille tagajärjel tekib hingamispuudulikkus või apnoe.

Müopaatia Müopaatiast on teatatud pärast erinevate neuromuskulaarset ülekannet blokeerivate ainete kasutamist IRO-s kombinatsioonis kortikosteroididega (vt lõik 4.4).

Paiksed süstekoha reaktsioonid Anesteesia kiirinduktsiooni ajal on täheldatud valu süstekohas, eelkõige siis, kui patsient ei ole veel täielikult teadvust kaotanud ning eriti propofooli kasutamisel induktsiooniks. Valu süstimisel on kliinilistes uuringutes täheldatud 16% patsientidest, kellel kasutati anesteesia kiirinduktsiooniks propofooli ja vähem kui 0,5% patsientidest, kellel kasutati anesteesia kiirinduktsiooniks fentanüüli ja tiopentaali.

Lapsed Lastel (n = 704) rokurooniumbromiidiga (kuni 1 mg/kg) läbi viidud 11 kliinilise uuringu metaanalüüsist selgus ravimi kõrvaltoimena tahhükardia esinemissagedusega 1,4%.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise ja pikaajalise neuromuskulaarse blokaadi korral tuleb patsienti hoida juhitaval hingamisel ja sedatsioonis. Neuromuskulaarse blokaadi kõrvaldamiseks on kaks võimalust. (1) Täiskasvanutel võib intensiivse ja sügava blokaadi kõrvaldamiseks kasutada sugammadeksi. Sugammadeksi manustatav annus sõltub neuromuskulaarse blokaadi sügavusest. (2) Kui algab spontaanne taastumine, võib kasutada atsetüülkoliinesteraasi inhibiitorit (nt neostigmiin, edrofoonium, püridostigmiin) või sugammadeksi, mida tuleb manustada piisavas annuses. Kui atsetüülkoliinesteraasi inhibiitori manustamine rokurooniumbromiidi neuromuskulaarset toimet ei kõrvalda, peab kunstlikku ventilatsiooni jätkama spontaanse hingamise taastumiseni. Atsetüülkoliinesteraasi inhibiitori korduv manustamine võib olla ohtlik.

Loomkatsetes ei tekkinud vereringe kollapsini viinud rasket kardiovaskulaarse funktsiooni pärssumist enne, kui manustatud oli rokurooniumbromiidi kumulatiivne annus 750 x ED (135 mg/kg).

5 FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: müorelaksandid, perifeerse toimega müorelaksandid, ATC-kood: M03AC09

Toimemehhansim Rokurooniumbromiid on kiiresti toimiv ja keskmise toimeajaga mittedepolariseeriv neuromuskulaarset ülekannet blokeeriv aine, millele on omased kõik selle klassi (kuraarelaadsed) ravimite omadused. See toimib, konkureerides motoorsel lõpp-plaadil nikotiini kolinoretseptoritele. Selle toime antagonistid on atsetüülkoliini inhibiitorid, nt neostigmiin, edrofoonium ja püridostigmiin.

Farmakodünaamilised toimed Rokurooniumbromiidi ED (annus, mis on vajalik ulnaarnärvi stimulatsiooniga pöidlas esilekutsutava lihaskontraktsiooni 90%-liseks pärssimiseks) on intravenoosse anesteesia korral ligikaudu 0,3 mg/kg. Imikute ED on täiskasvanute ja laste omast väiksem (vastavalt 0,25 mg/kg, 0,35 mg/kg ja 0,40 mg/kg). Rokurooniumbromiidi annuse 0,6 mg/kg kasutamisel on kliiniline toimeaeg (aeg lihaskontraktsiooni amplituudi spontaanse taastumiseni 25%-ni kontrollväärtusest) 30...40 minutit. Üldine toimeaeg (aeg lihaskontraktsiooni amplituudi spontaanse taastumiseni 90%-ni kontrollväärtusest) on 50 minutit. Pärast rokurooniumbromiidi manustamist boolussüstena annuses 0,6 mg/kg on lihaskontraktsiooni 25%-lt 75%-ni spontaanse taastumise keskmine aeg (taastumisindeks) 14 minutit. Rokurooniumbromiidi manustamisel väiksemates annustes, 0,3...0,45 mg/kg (1...1½ x ED ) algab toime aeglasemalt ja toimeaeg lüheneb. Suurte annuste (2 mg/kg) korral on kliiniline toimeaeg 110 minutit. Intubatsioon tavapärase anesteesia ajal Pärast rokurooniumbromiidi intravenoosset manustamist annuses 0,6 mg/kg (2 x ED intravenoosse anesteesia ajal) saavutatakse 60 sekundi jooksul sobivad tingimused intubatsiooniks peaaegu kõigil patsientidel, neist 80%-l hinnatakse tingimused intubatsiooniks suurepärasteks. Igat tüüpi kirurgiliste protseduuride tegemiseks piisav üldine lihaste paralüüs tekib 2 minuti jooksul. Pärast rokurooniumbromiidi manustamist annuses 0,45 mg/kg tekivad vastuvõetavad tingimused intubatsiooniks 90 sekundi pärast.

Kiirinduktsioon Propofool- või fentanüül-/tiopentaalanesteesia kiirinduktsiooni korral saavutatakse sobivad intubatsioonitingimused 60 sekundi jooksul pärast rokurooniumbromiidi manustamist annuses 1,0 mg/kg vastavalt 93%-l ja 96%-l patsientidest. Neist 70%-l hinnatakse tingimusi suurepärasteks. Selle annuse kliiniline toime kestab ligi tund aega ja selle aja möödudes on neuromuskulaarne blokaad ohutult kõrvaldatav. Pärast rokurooniumbromiidi manustamist annuses 0,6 mg/kg saavutatakse propofool- või fentanüül-/tiopentaalanesteesia kiirinduktsiooni korral sobivad intubatsioonitingimused 60 sekundi jooksul vastavalt 81%-l ja 75%-l patsientidest. Rokurooniumbromiidi suuremad annused kui 1,0 mg/kg intubatsioonitingimusi tajutavalt ei paranda, kuid pikendavad toimeaega. Suuremaid annuseid kui 4 x ED ei ole uuritud. Lapsed Intubatsiooniannusega 0,6 mg/kg on toime keskmine algusaeg imikutel, väikelastel ja lastel veidi lühem kui täiskasvanutel. Laste vanuserühmade võrdlus näitas, et vastsündinutel ja noorukitel oli keskmine toime alguseni kulunud aeg pisut pikem (1,0 minutit) kui imikutel, väikelastel ning lastel (vastavalt 0,4, 0,6 ja 0,8 minutit). Lastel kaldub relaksatsiooni kestus ja taastumisaeg olema imikute ning täiskasvanutega võrreldes lühem. Laste vanuserühmade võrdlemine näitas, et vastsündinutel ja imikutel oli keskmine aeg T taasilmnemiseni pikem (vastavalt 56,7 ja 60,7 minutit) kui väikelastel, lastel ning noorukitel (vastavalt 45,4; 37,6 ja 42,9 minutit). Keskmine (SD) aeg toime alguseni ja kliinilise toime kestus pärast rokurooniumi manustamist intubatsiooniks algannuses* 0,6 mg/kg sevofluraan-/lämmastikoksiidanesteesia ja isofluraan- /lämmastikoksiid- (säilitus-)anesteesia ajal (lapsed) PP rühmas

Vastsündinud (0...27 päeva) 0,98 (0,62) 56,69 (37,04) n = 10 n = 9 Imikud (28 päeva kuni 2 kuud) 0,44 (0,19) 60,71 (16,52) n = 11 n = 10 Väikelapsed (3 kuud...23 kuud) 0,59 (0,27) 45,46 (12,94) n = 28 n = 27 Lapsed (2...11 aastat) 0,84 (0,29) 37,58 (11,82) n = 34 Noorukid (12...17 aastat) 0,98 (0,38) 42,90 (15,83) n = 31 n = 30 * 5 sekundiga manustatud rokurooniumi annus. ** Arvutatud alates rokurooniumi intubatsiooniannuse manustamise lõpust.

Eakad ning maksa- ja/või sapiteede haigusega ja/või neerupuudulikkusega patsiendid Rokurooniumbromiidi 0,15 mg/kg säilitusannuse toimeaeg võib enfluraan- ja isofluraananesteesias eakatel ning maksa- ja/või neeruhaigustega patsientidel olla mõnevõrra pikem (ligikaudu 20 minutit) kui intravenoosses anesteesias ja erituselundite funktsioonihäireteta patsientidel (ligikaudu 13 minutit) (vt lõik 4.2). Soovitatavate säilitusannuste korduval manustamisel ei ole kumulatsiooniefekti (progresseeruv toimeaja pikenemine) täheldatud.

Intensiivraviosakond Pärast püsiinfusiooni IRO-s sõltub aeg, mis kulub nelja sarja (TOF) suhte 0,7-ni taastumiseks, blokaadi sügavusest infusiooni lõppedes. Pärast 20-tunnist või pikemat püsiinfusiooni on nelja sarja stimulatsioonil T taasilmnemise ja TOF-i suhtarvu 0,7-ni taastumise vaheline mediaanaeg (vahemik) hulgiorganpuudulikkuseta patsientidel ligikaudu 1,5 (1...5) tundi ja hulgiorganpuudulikkusega patsientidel 4 (1...25) tundi. Kardiovaskulaarsed operatsioonid Patsientidel, kellele on plaanis teha kardiovaskulaarne operatsioon, on pärast 0,6...0,9 mg/kg rokurooniumbromiidi manustamist saabuva maksimaalse blokaadi ajal kõige sagedamad

kardiovaskulaarsed reaktsioonid kerge ja kliiniliselt ebaoluline südame löögisageduse suurenemine kuni 9% võrra ning keskmise arteriaalse vererõhu tõus kuni 16% võrra võrreldes kontrollväärtustega.

Müorelaksatsiooni kõrvaldamine Rokurooniumbromiidi toimele avaldab vastutoimet atsetüülkoliinesteraasi inhibiitorite (neostigmiin, püridostigmiin või edrofoonium) manustamine T taasilmnemisel või kliinilise taastumise esimeste tunnuste tekkimisel.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Jaotumine ja eritumine Pärast rokurooniumbromiidi ühekordse boolusannuse intravenoosset manustamist on plasma kontsentratsiooni/aja kõveral kolm eksponentsiaalset faasi. Normaalsetel täiskasvanutel on keskmine (95% CI) eritumise poolväärtusaeg 73 (66...80) minutit, (näiline) jaotusruumala tasakaalukontsentratsiooni tingimustes on 203 (193...214) ml/kg ja plasma kliirens 3,7 (3,5...3,9) ml/kg/min. Rokuroonium eritub uriini ja sapiga. 12...24 tunni jooksul eritub uriiniga ligi 40%. Pärast radiomärgistatud rokurooniumbromiidi annuse süstimist eritub 9 päeva pärast keskeltläbi 47% radiomärgistatud ainest uriiniga ja 43% roojaga. Ligikaudu 50% eritub lähteainena.

Biotransformatsioon Plasmas metaboliite tuvastatud ei ole.

Lapsed Rokurooniumbromiidi farmakokineetikat lastel (n = 146) vanuses 0...17 aastat hinnati farmakokineetilisel analüüsil kahe kliinilise uuringu koondandmestiku alusel, ühes kasutati anesteesiaks sevofluraani (induktsioon) ja teises isofluraani/lämmastikoksiidi (säilitusannused). Kõik farmakokineetilised parameetrid leiti olevat proportsionaalses lineaarses seoses kehakaaluga, samale tulemusele jõuti ka kliirensi osas (l·hr–1·kg–1). Jaotusruumala (l·kg–1) ja eritumise poolväärtusaeg (h) vähenevad vanusega (aastates). Kokkuvõte laste tüüpiliste vanuserühmade farmakokineetilistest parameetritest on allpool.

Rokurooniumbromiidi hinnangulised farmakokineetilised (FK) parameetrid (keskmine [SD]) tüüpilised lastel sevofluraani ja lämmastikoksiidiga (induktsioon) ning isofluraani/lämmastikoksiidiga (anesteesia säilitamine)

FK parameetrid vastsündinud (28 päeva kuni (0...27 päeva) 2 kuud) (3...23 kuud) (2...11 aastat) (12...17 aastat) Cl (l/kg/h) 0,31 (0,07) 0,30 (0,08) 0,33 (0,10) 0,35 (0,09) 0,29 (0,14) Jaotusruumala 0,42 (0,06) 0,31 (0,03) 0,23 (0,03) 0,18 (0,02) 0,18 (0,01) (l/kg) t β (h) 1,1 (0,2) 0,9 (0,3) 0,8 (0,2) 0,7 (0,2) 0,8 (0,3) ½ Eakad ning maksa- ja/või sapiteede haigusega ja/või neerupuudulikkusega patsiendid Kontrollitud uuringutes oli eakate ja neerufunktsiooni kahjustusega patsientide plasma kliirens vähenenud, kuid enamikus uuringutest ei ulatunud see statistiliselt olulisele tasemele. Maksahaigusega patsientidel pikeneb keskmine eritumise poolväärtusaeg 30 minuti võrra ja keskmine plasma kliirens väheneb 1 ml/kg/min võrra (vt lõik 4.2.). Intensiivraviosakond Kui ravimit manustatakse kopsude kunstliku ventilatsiooni hõlbustamiseks püsiinfusioonina 20 tundi või kauem, siis keskmine eritumise poolväärtusaeg ja keskmine (näiline) jaotusruumala tasakaalukontsentratsioonis suurenevad. Kontrollitud kliinilistes uuringutes on leitud suuri

patsientidevahelisi erinevusi, mis on seotud (hulgi)organpuudulikkuse ulatuse ja patsiendi individuaalsete karakteristikutega. Hulgiorganpuudulikkusega patsientidel oli keskmine (±SD) eritumise poolväärtusaeg 21,5 (±3,3) tundi, (näiline) jaotusruumala tasakaalukontsentratsioonis 1,5 (±0,8) l/kg ja plasma kliirens 2,1 (±0,8) ml/kg/min. (Vt lõik 4.2.)

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Mittekliinilistes uuringutes täheldati toimeid ainult selliste ekspositsioonide korral, mida peetakse palju suuremaks maksimaalsest ekspositsioonist inimesel, mis viitab, et need toimed on kliinilise kasutamise puhul ebaolulised.

Sobivat loommudelit IRO-patsiendi harilikult äärmiselt komplitseeritud kliinilise olukorra matkimiseks ei ole. Seega põhineb rokurooniumbromiidi ohutus intensiivraviosakonnas kopsude kunstliku ventilatsiooni hõlbustamiseks kasutamisel peamiselt kliinilistes uuringutes saadud tulemustel.

6 FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkloriid Naatriumatsetaattrihüdraat Jää-äädikhape (pH reguleerimiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Rokurooniumbromiid on füüsikaliselt sobimatu järgmiste ravimilahustega: amfoteritsiin, amoksitsilliin, asatiopriin, tsefasoliin, kloksatsilliin, deksametasoon, diasepaam, enoksimoon, erütromütsiin, famotidiin, furosemiid, hüdrokortisooni naatriumsuktsinaat, insuliin, intralipiid, metoheksitaal, metüülprednisoloon, prednisolooni naatriumsuktsinaat, tiopentaal, trimetoprim ja vankomütsiin.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6. Kui rokurooniumbromiidi manustatakse sama infusioonisüsteemi kaudu, mida kasutatakse ka teiste ravimite manustamiseks, siis on tähtis, et rokurooniumbromiidi ja teiste ravimite (nii nende, millega sobimatus on tõestatud, kui ka nende, mille sobivus rokurooniumbromiidiga ei ole kindlaks tehtud) manustamise vahel infusioonisüsteemi piisavalt loputataks (nt 0,9% NaCl lahusega).

6.3 Kõlblikkusaeg

Avamata viaal: 2 aastat

Lahjendatud ravim: Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus pärast infusioonilahusega lahjendamist (vt lõik 6.6) on tõestatud 72 tunni jooksul temperatuuril 30 °C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle kasutuseelse säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Ravimit ei tohi säilitada kauem kui 24 tundi temperatuuril 2 °C...8 °C, välja arvatud juhul, kui lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida külmkapis (2 °C…8 °C). Mitte lasta külmuda.

Säilitamine külmkapist väljas Rokurooniumbromiidi võib maksimaalselt 12 nädalat hoida temperatuuril kuni 25 °C ka külmkapist väljas. Pärast seda tuleb ravim ära visata. Kui ravimit on hoitud külmkapist väljas, ei tohi seda külmkappi tagasi panna. Säilitusperiood ei tohi ületada kõlblikkusaega.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist või esmast avamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

5 ml lahust on klaasist viaalis (I tüüpi), mis on suletud bromobutüülkummist punnkorgi ja eemaldatava kattega alumiiniumümbrisega.

Pakendi suurus: 10 viaali.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Rocuronium bromide Kalceks, nominaalkontsentratsioonis 0,5 mg/ml ja 2,0 mg/ml, sobivus järgmiste lahustega on tõestatud: 0,9% NaCl, 5% glükoosilahus, 5% glükoosi sisaldav soolalahus, steriilne süstevesi ja Ringeri laktaadilahus. Manustamist tuleb alustada kohe pärast segamist ja manustamine lõpetada 24 tunni jooksul. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7 MÜÜGILOA HOIDJA

AS KALCEKS Krustpils iela 71E, Rīga, LV-1057, Läti Tel: +371 6708 3320 E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

8 MÜÜGILOA NUMBER

981819

9 ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 05.03.2019 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 30.06.2023

10 TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Aprill 2026