Näidustus: Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel, kellel olmesartaanmedoksomiili monoteraapia ei taga piisavat vererõhu langust.

õhukese polümeerikattega tablett (20mg +12,5mg)

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Vivactra Plus, 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet. − Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda. − Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga. − Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased. − Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Vivactra Plus ja milleks seda kasutatakse

Vivactra Plus sisaldab kahte toimeainet, olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi, mida kasutatakse kõrge vererõhu (hüpertensiooni) raviks.

• Olmesartaanmedoksomiil kuulub angiotensiin II retseptori antagonistideks nimetatavate ravimite rühma. See langetab vererõhku veresoonte lõõgastamise teel.

• Hüdroklorotiasiid kuulub tiasiiddiureetikumideks nimetatavate ravimite rühma (nn „veetabletid“). See langetab vererõhku organismist liigse vedeliku eemaldamise teel, pannes teie neerud tootma rohkem uriini.

Teile määratakse raviks Vivactra Plus juhul, kui olmesartaanmedoksomiil üksi ei ole taganud piisavat vererõhu langust. Koosmanustamisel aitavad Vivactra Plus’i kaks toimeainet paremini langetada vererõhku võrreldes sellega, kui neid toimeaineid manustatakse eraldi.

Te võib-olla juba kasutate vererõhku langetavaid ravimeid, kuid teie arst soovitab teile Vivactra Plus’i selleks, et vererõhk oleks veelgi enam kontrolli all.

Kõrget vererõhku saab kontrolli all hoida selliste ravimitega, nagu Vivactra Plus tabletid. Teie arst on tõenäoliselt soovitanud teil muuta ka oma elustiili, et aidata vererõhku langetada (näiteks kehakaalu langetada, suitsetamisest loobuda, vähendada soolasisaldust toidus ja piirata alkoholi tarvitamist). Teie arst võib ka olla soovitanud teil tegeleda regulaarse füüsilise treeninguga, nagu käimine või ujumine. Oluline on neid arsti soovitusi järgida.

2. Mida on vaja teada enne Vivactra Plus’i võtmist

Vivactra Plus’i ei tohi võtta

• kui olete olmesartaanmedoksomiili või hüdroklorotiasiidi või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) või hüdroklorotiasiidi sarnaste ainete (sulfonamiidid) suhtes allergiline;
• kui te olete üle 3 kuu rase (samuti on parem vältida Vivactra Plus’i kasutamist raseduse alguses, vt raseduse lõik);
• kui teil on veres madal kaaliumitase, madal naatriumitase, kõrge kaltsiumitase või kõrge

kusihappetase (koos podagra või neerukivide sümptomitega), mis ei allu ravile;

• kui teil on suhkurtõbi (diabeet) või neerutalitluse häire ja te saate ravi vererõhku langetava ravimiga, mis sisaldab aliskireeni.
• kui teil on tõsised neeruprobleemid;
• kui teil on tõsised maksaprobleemid või naha ja silmade kollasus (ikterus) või sapierituse häired (sapiteede sulgus, nt sapikivid).

Kui te arvate, et midagi loetletust kehtib teie kohta või kui te ei ole kindel, ärge võtke neid tablette. Rääkige sellest kõigepealt oma arstile ja järgige tema nõuannet.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Vivactra Plus’i võtmist pidage nõu oma arstiga.

Rääkige oma arstile enne tablettide võtmist, kui te võtate mõnda alljärgnevat ravimit kõrge vererõhu raviks:

• AKE-inhibiitor (näiteks enalapriil, lisinopriil, ramipriil), eriti kui teil on suhkurtõvest tingitud neeruprobleemid.
• aliskireen.

Teie arst võib regulaarsete ajavahemike järel kontrollida teie neerutalitlust, vererõhku ja elektrolüütide (nt kaalium) sisaldust veres.

Vt ka teavet lõigus „Vivactra Plus’i ei tohi võtta“.

Kui teil on mõni järgnevatest tervisemuredest, rääkige sellest oma arstile enne Vivactra Plus’i võtmist: − Maksahaigused. − Südamepuudulikkus või probleemid südameklappide või südamelihasega. − Oksendamine või kõhulahtisus, mis on raskekujuline või ei möödu mõne päeva jooksul. − Ravi uriinieritumist suurendavate ravimitega (diureetikumid) suurtes annustes või kui te olete vähese soolasisaldusega dieedil. − Probleemid neerupealistega (nt primaarne aldosteronism). − Suhkurtõbi. − Erütematoosne luupus (autoimmuunhaigus). − Allergia või astma. − Kui teil on olnud nahavähk või kui teil tekib ravi ajal ootamatu nahamuutus. Hüdroklorotiasiidi ravi, eriti pikaajaline ravi suurte annustega, võib suurendada teatud naha- ja huulevähi tüüpide riski (mitte-melanoomne nahavähk). Kaitske Vivactra Plus’i võtmise ajal nahka päikese ja UV-kiirgusega kokkupuute eest. − Kui teil on varasemalt pärast hüdroklorotiasiidi võtmist esinenud hingamis- või kopsuprobleeme (sealhulgas põletikku või kopsuvedelikku). Kui teil pärast Vivactra Plus’i võtmist tekib raske õhupuudus või hingamisraskused, pöörduge kohe arsti poole.

• Nõrga kuni keskmise tugevusega neeruprobleemid või kui teil on hiljuti olnud neerusiirdamine.

Rääkige oma arstile, kui teil tekib

• raskekujuline, püsiv kõhulahtisus, mis põhjustab olulist kehakaalu langust. Arst võib teie sümptomeid hinnata ja otsustada, kuidas teie vererõhu ravi jätkata.
• nägemise halvenemine või valu silmas. Need võivad olla silma soonkesta vedeliku kogunemise sümptomid (silma soonkesta efusioon) või suurenenud silmasisese rõhu sümptomid ja need võivad tekkida mõne tunni kuni nädalate vältel pärast Vivactra Plus’i võtmist. Ravimata jätmisel võib see põhjustada püsivat nägemiskaotust. Kui teil on varasemalt olnud penitsilliinile või sulfoonamiidile allergiat, võib teil selle tekkerisk olla suurem.

Kui teil on mõni nendest loetletud probleemidest, võib teie arst soovida teid sagedamini näha ja teha mõned analüüsid. Rääkige arstiga, kui teil tekib kõhuvalu, iiveldus, oksendamine või kõhulahtisus pärast Vivactra Plus’i võtmist. Teie arst otsustab edasise ravi üle. Ärge lõpetage Vivactra Plus’i võtmist ise.

Vivactra Plus võib põhjustada vere lipiidide ja kusihappesisalduse tõusu (podagra põhjus – liigeste valulik turse). Tõenäoliselt tahab teie arst teha nende kontrollimiseks aeg-ajalt teile vereanalüüse.

Vivactra Plus võib muuta teatud keemiliste ainete ehk elektrolüütide sisaldust teie veres. Tõenäoliselt tahab teie arst teha selle kontrollimiseks aeg-ajalt teile vereanalüüse. Elektrolüütide sisalduse muutuse sümptomiteks on janu, suukuivus, lihasvalu või -krambid, lihasväsimus, madal vererõhk (hüpotensioon), nõrkustunne, loidus, väsimus, unisus või rahutus, iiveldus, oksendamine, harvenenud urineerimine, kiire südametegevus. Kui märkate neid sümptomeid, rääkige sellest oma arstile.

Kõikide vererõhku langetavate ravimite korral esineb oht, et patsientidel, kellel esineb südame või aju verevarustuse häireid, võib liiga madala vererõhu korral tekkida südamelihase infarkt või insult. Seetõttu mõõdab teie arst regulaarselt teie vererõhku.

Kui teile on plaanis teha kõrvalkilpnäärme funktsiooni uurivaid uuringuid, peate katkestama Vivactra Plus’i võtmise enne mainitud uuringute tegemist.

Kui te olete sportlane, võib see ravim anda sportlastele tehtavas dopingutestis positiivse tulemuse.

Te peate teavitama oma arsti, kui olete või arvate, et olete rase (või plaanite rasestuda). Vivactra Plus kasutamine pole soovitatav raseduse varajases staadiumis ja seda ei tohi kasutada pärast kolmandat raseduskuud, kuna see võib selles staadiumis kasutamisel põhjustada teie lapsele tõsiseid kahjustusi (vt raseduse lõik).

Lapsed ja noorukid Vivactra Plus’i ei soovitata kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel.

Muud ravimid ja Vivactra Plus Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.

Öelge kindlasti oma arstile või apteekrile, kui kasutate mõnda alljärgnevatest: − Teised vererõhku langetavad ravimid (hüpertooniavastased ravimid), sest Vivactra Plus’i toime võib tugevneda. Teie arst võib muuta teie ravimi annust ja/või rakendada teisi ettevaatusabinõusid: Kui te võtate AKE-inhibiitorit või aliskireeni (vt ka teavet lõikudes „Vivactra Plus’i ei tohi võtta“ ja „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”). − Ravimid, mis samaaegsel kasutamisel Vivactra Plus’iga võivad suurendada teie vere kaaliumisisaldust. Siia kuuluvad: ◦ kaaliumi sisaldavad toidulisandid (ning ka kaaliumi sisaldavad soolaasendajad) ◦ nn „veetabletid“ (diureetikumid) ◦ hepariin (vere vedeldamiseks) ◦ lahtistid ◦ steroidid ◦ adrenokortikotroopne hormoon (AKTH) ◦ karbenoksoloon (suu- ja maohaavandite raviks kasutatav preparaat) ◦ naatriumpenitsilliin G (nimetatakse ka bensüülpenitsilliinnaatriumiks, antibiootikum) ◦ teatud valuvaigistid nt aspiriin või salitsülaadid.

− Liitiumi (ravim, mida kasutatakse meeleolu kõikumise ja mõnede depressiooni vormide korral) ja Vivactra Plus’i samaaegne kasutamine võib tugevdada liitiumi toksilisust. Kui te peate võtma liitiumi, mõõdab arst liitiumisisaldust teie veres. − Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) (ravimid, mida kasutatakse valu, tursete ja teiste põletikusümptomite, sh artriidi, leevendamiseks) ja Vivactra Plus’i samaaegne kasutamine võib suurendada neerupuudulikkuse tekkeohtu ja MSPVA-d võivad Vivactra Plus’i toimet nõrgendada. − Unerohud, rahustid ja antidepressandid, sest nende ravimite kooskasutamine Vivactra Plus’iga võib põhjustada ägeda vererõhu languse istuvast asendist püsti tõusmisel. − Teatud lihaseid lõõgastavad ained, näiteks baklofeen ja tubokurariin.

− Amifostiin ja mõned teised vähivastased ravimid, näiteks tsüklofosfamiid või metotreksaat. − Kolestüramiin ja kolestipool, mida kasutatakse vere rasvasisalduse vähendamiseks. − Kolesevelaamvesinikkloriid (ravim, mis langetab kolesterooli taset teie veres), kuna võib väheneda Vivactra Plus’i mõju. Arst võib soovitada teil võtta Vivactra Plus’i vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi. − Antikolinergilised ained, näiteks atropiin ja biperideen. − Teatud psühhiaatriliste seisundite ravis kasutatavad preparaadid, näiteks tioridasiin, kloorpromasiin, levomepromasiin, trifluoperasiin, tsüamemasiin, sulpiriid, amisulpiriid, pimosiid, sultopriid, tiapriid, droperidool või haloperidool. − Teatud südameprobleemide korral kasutatavad ravimid, näiteks kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid, amiodaroon, sotalool või digitaalis. − Südame rütmi mõjustavad ained, näiteks misolastiin, pentamidiin, terfenadiin, dofetiliid, ibutiliid või süstitav erütromütsiin. − Suukaudsed diabeediravimid veresuhkru vähendamiseks, näiteks metformiin või insuliin. − Beetablokaatorid ja diasoksiid, ravimid, mida kasutatakse vastavalt kas kõrge vererõhu korral või madala veresuhkru korral, kuna Vivactra Plus võib suurendada nende veresuhkru sisaldust tõstvat toimet. − Metüüldopa, mida kasutatakse kõrge vererõhu raviks. − Ravimid, nagu noradrenaliin, mida kasutatakse madala vererõhu ja südame aeglase löögisageduse raviks. − Difemaniil, mida kasutatakse südame aeglase löögisageduse raviks või higistamise vähendamiseks. − Podagra ravimid, näiteks probenetsiid, sulfiinpürasoon ja allopurinool. − Kaltsiumit sisaldavad toidulisandid. − Amantadiin, viirusevastane ravim. − Tsüklosporiin, mida kasutatakse transplantaadi äratõukereaktsiooni ärahoidmiseks. − Teatud antibiootikumid, mida nimetatakse tetratsükliinideks või sparfloksatsiiniks. − Amfoteritsiin, seenhaiguste ravis kasutatav preparaat. − Teatud antatsiidid, mida kasutatakse mao ülihappesuse korral, näiteks alumiinium- ja magneesiumhüdroksiid, sest Vivactra Plus’i toime võib nende ravimite mõjul pisut nõrgeneda. − Tsisapriid, mida kasutatakse toidu liikumise kiirendamiseks maos ja soolestikus. − Halofantriin, mida kasutatakse malaaria korral.

Vivactra Plus koos toidu, joogi ja alkoholiga Vivactra Plus’i võib võtta koos toiduga või ilma.

Olge ettevaatlik alkoholi tarbimisega, kui võtate Vivactra Plus’i, sest mõned inimesed tunnevad ravimi võtmisel nõrkust või pearinglust. Kui see kehtib teie kohta, ärge tarbige mingit alkoholi, sealhulgas veini, õlut ega teisi alkoholi sisaldavaid jooke.

Mustanahalised patsiendid Nagu teiste sarnaste ravimite puhul, on Vivactra Plus’i vererõhku langetav toime mustanahalistele patsientidele mõnevõrra nõrgem

Rasedus ja imetamine Kui te olete rase, imetate, arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arstiga. Rasedus Te peate ütlema oma arstile kui te arvate, et olete rase (või võite olla rase). Teie arst soovitab teil sel juhul tavaliselt Vivactra Plus’i kasutamine lõpetada enne rasestumist või niipea kui olete oma rasedusest teadlik ja soovitab mõnda muud ravimit Vivactra Plus’i asemel. Vivactra Plus pole soovitatav raseduse varajases perioodis ja seda ei tohi kasutada kui olete enam kui 3 kuud rase, kuna see võib, kasutatuna pärast kolmandat raseduskuud, põhjustada teie lapsele tõsiseid tervisehäireid.

Imetamine Rääkige oma arstile, kui te imetate last või plaanite hakata imetama. Vivactra Plus’i pole soovitav kasutada

imetamise ajal ning teie arst võib valida mõne muu raviviisi, kui te soovite last imetada.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Kõrge vererõhu ravi võib põhjustada unisust või pearinglust. Selliste toimete ilmnemisel ärge juhtige autot ega kasutage masinaid enne, kui sümptomid on kadunud. Küsige nõu oma arstilt.

Vivactra Plus sisaldab laktoosi ja päikeseloojangukollast Laktoos: kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne selle ravimi võtmist konsulteerima oma arstiga. Päikeseloojangukollane: võib põhjustada allergilisi reaktsioone.

3. Kuidas Vivactra Plus’i võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Soovituslik annus on üks Vivactra Plus 20 mg/12,5 mg tablett ööpäevas.

Neelake tabletid alla koos veega. Ärge hammustage, närige ega purustage tablette. Võimalusel tuleb ööpäevane annus võtta iga päev samal ajal, näiteks hommikusöögi ajal. On oluline, et jätkaksite Vivactra Plus’i võtmist seni, kuni arst ei ole teil käskinud lõpetada.

Kui te võtate Vivactra Plusi’i rohkem, kui ette nähtud Kui te võtate rohkem tablette, kui ette nähtud või kui laps on võtnud kogemata tablette, minge kohe arsti juurde või lähimasse erakorralise meditsiini osakonda ja võtke oma ravimi pakend kaasa.

Kui te unustate Vivactra Plus’i võtta Kui olete unustanud oma tavalise annuse võtta, võtke annus järgmisel päeval nagu tavaliselt. Ärge võtke kahekordset annust kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Vivactra Plus’i võtmise On oluline, et jätkaksite Vivactra Plus’i võtmist nii kaua, kuni arst on öelnud.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Siiski võivad alljärgnevad kõrvaltoimed olla tõsised:

• Harva võivad tekkida allergilised reaktsioonid, mis võivad avaldada mõju kogu organismile koos näo, suu ja/või häälepaelte (kõri) turse ning sügeluse ja nahalööbega. Kui see juhtub, lõpetage Vivactra Plus’i kasutamine ja võtke kohe ühendust oma arstiga.

• Vivactra Plus võib tundlikel isikutel või allergilise reaktsiooni tulemusena põhjustada vererõhu liigset langust. Aeg-ajalt võib tekkida pearinglus või minestus. Kui see juhtub, lõpetage Vivactra Plus’i kasutamine, võtke kohe ühendust oma arstiga ning heitke pikali.

• Väga harva võib tekkida äge respiratoorne distress (sümptomid on raske õhupuudus, palavik, nõrkus ja segasus). Kui see juhtub, lõpetage Vivactra Plus’i kasutamine ja võtke kohe ühendust oma arstiga.

• Esinemissagedus teadmata: kui teil esineb silmavalgete kollasus, tume uriin, nahasügelus, isegi kui alustasite Vivactra Plus-ravi pikema aja eest, võtke kohe ühendust oma arstiga, kes hindab

sümptomeid ja otsustab, kuidas jätkata vererõhuravi.

Vivectra Plus on kombinatsioon kahest toimeainest ja alljärgnev teave puudutab esiteks teisi kõrvaltoimeid, mida on senini kirjeldatud olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kasutamisel (lisaks eelpoolmainitutele) ja teiseks selliseid kõrvaltoimeid, mida teatakse nimetatud toimeainete eraldi kasutamisel.

Need on teised seni teadaolevad Vivactra Plus’ikõrvaltoimed:

Kui need kõrvaltoimed tekivad, on need tihti kerged ega nõua teilt ravi katkestamist.

Sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 10-st): Pearinglus, nõrkus, peavalu, väsimus, rindkere valu, pahkluude, jalgade, labajalgade, käte või käsivarte turse.

Aeg-ajalt ilmnevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 100-st): Unisus, südamepekslemine (palpitatsioonid), nahalööve, ekseem, peapööritus, köha, seedehäired, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, lihaskrambid ja -valu, liigeste, käte ja jalgade valu, seljavalu, erektsioonihäired meestel, vere esinemine uriinis.

Aeg-ajalt on täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi ja need hõlmavad järgmisi näitajaid: Vere rasvadesisalduse suurenemine, vere uurea- või kusihappesisalduse suurenemine, kreatiniinisisalduse suurenemine, vere kaaliumisisalduse suurenemine või vähenemine, vere kaltsiumisisalduse suurenemine, vere suhkrusisalduse suurenemine, maksafunktsiooni näitajate suurenemine. Teie arst saab nendest teada vereanalüüside tulemuste põhjal ja ütleb teile, kui peate midagi ette võtma.

Harva esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 1000-st): Haiglane enesetunne, teadvuse häired, nõgestõbi (kublad), äge neerupuudulikkus.

Harva on täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi ja need hõlmavad järgmisi näitajaid: Vere uurealämmastiku sisalduse suurenemine, hemoglobiini ja hematokriti väärtuste vähenemine. Teie arst saab nendest teada vereanalüüside tulemuste põhjal ja ütleb teile, kui peate midagi ette võtma.

Allpool on toodud kõrvaltoimed, mida on täheldatud siis, kui olmesartaanmedoksomiili või hüdroklorotiasiidi võetakse üksikravimitena, kuid mitte Vivactra Plus’i kasutamisel, või suurema esinemissagedusega.

Olmesartaanmedoksomiil: Sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 10-st): Bronhiit, köha, vesine nina või ninakinnisus, kurguvalu, kõhuvalu, seedehäired, kõhulahtisus, iiveldus, gastroenteriit, valu liigestes või luudes, seljavalu, vere esinemine uriinis, kuseteede infektsioon, gripilaadsed sümptomid, valu.

Sageli on täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi ja need hõlmavad järgmisi näitajaid: Vere rasvadesisalduse suurenemine, vere uurea- või kusihappesisalduse suurenemine, maksa- ja lihasfunktsiooni näitajate suurenemine.

Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 100-st): Kiiret tüüpi allergilised reaktsioonid, mis võivad haarata kogu keha ning põhjustada hingamisraskusi ja vererõhu kiiret langust, mis omakorda võib põhjustada isegi minestamist (anafülaktilised reaktsioonid), näoturse, stenokardia (valu või pigistustunne rinnus, tuntud ka rinnaangiini nime all), haiglane enesetunne, allergiline nahalööve, sügelus, eksanteem (nahalööve), nõgestõbi (kublad).

Aeg-ajalt on täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi ja need hõlmavad järgmisi näitajaid: Teatud tüüpi vererakkude ehk trombotsüütide vähesus (trombotsütopeenia).

Harva esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 1000-st):

Neerufunktsiooni häire, energiapuudus. Soolestiku angioödeem: soolestiku turse, millega kaasnevad sellised sümptomid nagu kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus.

Harva on täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi ja need hõlmavad järgmisi näitajaid: Vere kaaliumisisalduse suurenemine.

Hüdroklorotiasiid:

Väga sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda rohkem kui 1 inimesel 10-st): Vereanalüüside tulemuste muutused, sealhulgas: vere rasvade- ja kusihappesisalduse suurenemine.

Sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 10-st): Segasusseisund, kõhuvalu, maohäired, puhitustunne, kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, suhkru eritumine uriini.

On täheldatud ka mõningaid vereanalüüside tulemuste muutusi ja need hõlmavad järgmisi näitajaid: Vere kreatiniini-, uurea-, kaltsiumi- ja suhkrusisalduse suurenemine, vere kloriidi-, kaaliumi-, magneesiumi- ja naatriumisisalduse vähenemine. Seerumi amülaasisisalduse suurenemine (hüperamülaseemia).

Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 100-st): Söögiisu vähenemine või puudus, anafülaktilised nahareaktsioonid (ülitundlikkusreaktsioonid), olemasoleva lühinägelikkuse süvenemine, nahapunetus, nahareaktsioonid valguse suhtes, sügelus, väikestest verejooksudest tingitud erepunased täpid või laigud nahal (purpur), nõgestõbi (kublad).

Harva esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 1000-st): Süljenäärmete turse ja valulikkus, vere valgeliblede arvu vähenemine, vereliistakute arvu vähenemine, aneemia, luuüdikahjustus, rahutus, rusutusetunne või depressioon, unehäired, huvi kadumine kõige vastu (apaatia), kihelus ja tuimus, krambid, “kollaselt” nägemine, nägemise hägustumine, silmade kuivus, ebaregulaarne südamerütm, veresoonte põletik, verehüübed (tromboos või emboolia), kopsupõletik, kõhunäärmepõletik, kollatõbi, sapipõiepõletik, erütematoosse luupuse sümptomid (nagu lööve, liigesevalu ja külmad käed ning sõrmed), allergilised nahareaktsioonid, naha ketendus ja villide teke, neerude mitteinfektsioosne põletik (interstitsiaalne nefriit), palavik, lihasnõrkus (mis mõnikord takistab liikumist).

Väga harva esinevad kõrvaltoimed (võivad ilmneda kuni 1 inimesel 10000-st): Elektrolüütide tasakaaluhäired, mis põhjustavad vere ebanormaalselt väikest kloriidisisaldust (hüpokloreemiline alkaloos), soolesulgus (paralüütiline iileus). Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel): Naha- ja huulevähk (mitte-melanoomne nahavähk). Suurenenud silmarõhust tingitud nägemise halvenemine või valu silmades (silma soonkesta vedeliku kogunemise (silma soonkesta efusiooni) või ägeda suletudnurga glaukoomi võimalikud sümptomid)

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Vivactra Plus’i säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil või blistril pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Vivactra Plus sisaldab − Toimeained on olmesartaanmedoksomiil ja hüdroklorotiasiid. Üks tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. − Teised koostisosad on: Tableti sisu: laktoosmonohüdraat, väheasendatud hüdroksüpropüültselluloos, mikrokristalliline tselluloos tüüp 102, magneesiumstearaat. Tableti kate: Opadry II Oranž 33G23991, mis sisaldab: hüpromelloos 6cP, titaandioksiid (E 171), laktoosmonohüdraat, makrogool 3350, triatsetiin (E 1518), kollane raudoksiid (E 172), punane raudoksiid (E 172), päikeseloojangukollane FCF alumiiniumlakk (E 110).

Kuidas Vivactra Plus välja näeb ja pakendi sisu Vivactra Plus 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid on oranžid, ümmargused, kaksikkumerad, 8,5 mm läbimõõduga ja ühele küljele on sisse pressitud „OH 21“.

Pakendi suurused Blisterpakendid (Alumiinium-alumiinium): 14, 28, 30, 90, 98, 100 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja Teva B.V. Swensweg 5 2031 GA Haarlem Holland

Tootjad Actavis Ltd. BLB 015-016 Bulebel Industrial Estate, Zejtun ZTN 3000 Malta ja

Balkanpharma-Dupnitsa AD 3 Samokovsko Shosse Str., Dupnitsa 2600 Bulgaaria

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole: UAB Teva Baltics Eesti filiaal Hallivanamehe 4 11317 Tallinn Tel: +372 661 0801

Infoleht on viimati uuendatud veebruar 2025.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Vivactra Plus, 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.

INN. Olmesartanum medoxomilum, hydrochlorothiazidum

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 139,94 mg laktoosmonohüdraati ja 0,003 mg päikeseloojangukollast FCF (E110).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Vivacra Plus 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid on oranžid, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga 8,5 mm ning sisse pressitud märgistusega „OH 21“ ühel küljel.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel, kellel olmesartaanmedoksomiili monoteraapia ei taga piisavat vererõhu langust.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Täiskasvanud Vivactra Plus 20 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid ei ole ette nähtud ravi alustamiseks, vaid sobivad patsientidele, kelle vererõhk ei ole 20 mg olmesartaamedoksomiiliga piisavalt alanenud. Vivactra Plus 20 mg/12,5 mg manustatakse üks kord ööpäevas, sõltumata toiduaegadest. Kui see on kliiniliselt sobiv, võib kaaluda otsest üleviimist monoteraapialt 20 mg olmesartaanmedoksomiiliga fikseeritud annusega kombineeritud preparaadile, võttes arvesse, et olmesartaanmedoksomiili antihüpertensiivse toime maksimum avaldub ligikaudu 8 nädalat pärast ravi algust (vt lõik 5.1). Soovitatav on üksikkomponentide annuse tiitrimine: Vivactra Plus 20 mg/12,5 mg võib manustada patsientidele, kelle vererõhk ei ole piisavalt alanenud ainult 20 mg olmesartaanmedoksomiili monoteraapiaga.

Eakad (65-aastased või vanemad) Eakatel soovitatakse kasutada sama annusekombinatsiooni kui täiskasvanutel.

Neerukahjustus Kui Vivactra Plus'i kasutavad kerge kuni mõõduka neerufunktsiooni häirega patsiendid (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min), on soovitatav neerufunktsiooni perioodiliselt kontrollida (vt lõik 4.4).

Vivactra Plus on vastunäidustatud raske neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) (vt lõik 4.3).

Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min) patsientidel on suurim annus 20 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas, sest puudub piisav kogemus suuremate annuste kasutamiseks selle patsientide rühma puhul ja soovitatav on neid patsiente regulaarselt jälgida.

Maksakahjustus Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb Vivactra Plus`i kasutada ettevaatusega (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Mõõduka maksakahjustuse korral soovitatakse alustada 10 mg olmesartaanmedoksomiiliga üks kord ööpäevas ja maksimaalne annus ei tohi ületada 20 mg üks kord ööpäevas. Maksakahjustusega patsientidel, kes saavad diureetikume ja/või teisi kõrgvererõhutõve ravimeid, on soovitatav kontrollida tähelepanelikult vererõhku ja neerufunktsiooni. Kogemused olmesartaanmedoksomiili kasutamise kohta raske maksakahjustusega patsientidel puuduvad. Vivactra Plus`i ei tohi kasutada patsientidel, kellel on raske maksakahjustus (vt lõigud 4.3 ja 5.2), kolestaas ja sapiteede obstruktsioon (vt lõik 4.3).

Lapsed Vivactra Plus ohutus ja efektiivsus lastel ning alla 18-aasta vanustel noorukitel ei ole veel tõestatud. Andmed puuduvad.

Manustamisviis Tablett tuleb alla neelata koos piisava koguse vedelikuga (näiteks ühe klaasitäie veega). Tabletti ei tohi närida ja seda tuleb võtta iga päev samal kellaajal.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeainete või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete või teiste sulfoonamiidi derivaatide suhtes (kuna hüdroklorotiasiid on sulfoonamiidi derivaat).

• Refraktoorne hüpokaleemia, hüperkaltseemia, hüponatreemia ja sümptomaatiline hüperurikeemia.
• Raseduse 2. ja 3. trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
• Olmesartaanmedoksomiili samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
• Raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) (vt lõigud 4.4 ja 5.2).
• Raske maksakahjustus, kolestaas ja sapiteede obstruktiivsed haigused (vt lõik 5.2).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Intravaskulaarse veremahu vähenemine Sümptomaatiline hüpotensioon, eriti pärast esimest annust, võib tekkida patsientidel, kellel on veremaht ja/või naatriumisisaldus vähenenud intensiivse diureetikumravi, piiratud soolasisaldusega dieedi, kõhulahtisuse või oksendamise tagajärjel. Sellised seisundid tuleb korrigeerida enne Vivactra Plus'i manustamist.

Muud seisundid, millega kaasneb reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi stimulatsioon Patsientide puhul, kelle veresoonte toonus ja neerufunktsioon sõltuvad põhiliselt reniin-angiotensiin- aldosterooni süsteemi aktiivsusest (nt südame raske paispuudulikkusega või neeruhaigusega patsiendid, sealhulgas neeruarteri stenoosiga patsiendid), on ravi seda süsteemi mõjustavate ravimitega seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või harvadel juhtudel ägeda neerupuudulikkuse tekkega.

Renovaskulaarne hüpertensioon Kui kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ühte töötavat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsiente ravitakse reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjustavate ravimitega, esineb

suurenenud risk raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkeks.

Neerukahjustus ja neerusiirdamine Vivactra Plus’i ei tohi kasutada raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) (vt lõik 4.3).

Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens ≥ 30 ml/min, < 60 ml/min) patsientidel ei ole vaja annust kohandada.

Kuid siiski tuleb nendele patsientidele Vivactra Plus 20 mg/12,5 mg manustada ettevaatusega ning perioodiliselt soovitatakse kontrollida kaaliumi, kreatiniini ja kusihappe taset seerumis. Neerukahjustusega patsientidel võib seoses tiasiiddiureetikumide kasutamisega esineda asoteemiat. Kui ilmneb progresseeruv neerukahjustus, tuleb ravi hoolikalt läbi vaadata ning kaaluda diureetilise ravi katkestamist.

Vivactra Plus kasutamisega hiljutise neerusiirdamise korral kogemused puuduvad.

Reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi (RAAS) kahekordne blokaad On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

Maksakahjustus Puuduvad kogemused olmesartaanmedoksomiili kasutamisega raske maksakahjustusega patsientidel. Mõõduka maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on suurim annus 20 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas. Peale selle võivad väikesed vee ja elektrolüütide tasakaalu muutused ravi ajal tiasiiddiureetikumidega põhjustada maksakahjustusega patsientidel maksakoomat või maksahaiguse progresseerumist.

Seetõttu tuleb kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidega olla ettevaatlik (vt lõik 4.2). Vivactra Plus 20 mg/12,5 mg kasutamine raske maksakahjustuse, kolestaasi ja sapiteede obstruktsiooniga patsientidel on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.2). Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia Nagu teistegi vasodilataatorite puhul, tuleb erilise ettevaatusega ravida patsiente, kellel on aordi- või mitraalklapi stenoos või obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia.

Primaarne aldosteronism Primaarse aldosteronismiga patsiendid ei reageeri tavaliselt hüpertensioonivastastele ravimitele, mis toimivad reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi pärssivalt. Seetõttu ei soovitata sellistel patsientidel Vivactra Plus'i kasutada.

Toimed ainevahetusele ja endokriinsüsteemile Ravi tiasiiddiureetikumidega võib halvendada glükoositolerantsust. Diabeetilistel patsientidel võib osutuda vajalikuks insuliini või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annuste kohandamine (vt lõik 4.5). Ravi ajal tiasiiddiureetikumidega võib latentne diabetes mellitus manifesteeruda.

Kolesterooli ja triglütseriidide taseme tõus on ebasoovitav toime, mis teatakse kaasnevat ravimisega tiasiiddiureetikumidega.

Mõnedel tiasiiddiureetikume saavatel patsientidel võib esineda hüperurikeemiat või avalduda podagra.

Elektrolüütide tasakaaluhäired Nagu igal diureetikumravi saaval patsiendil, tuleb sobivate ajavahemike järel määrata seerumis elektrolüütide sisaldus.

Tiasiidid, sealhulgas hüdroklorotiasiid, võivad põhjustada vedeliku või elektrolüütide tasakaaluhäireid (sh hüpokaleemia, hüponatreemia ja hüpokloreemiline alkaloos). Vedeliku või elektrolüütide tasakaaluhäiretele viitavad nähud on suukuivus, janutunne, nõrkus, letargia, unisus, rahutus, lihasvalu või –krambid, lihasväsimus, hüpotensioon, oliguuria, tahhükardia ja seedetrakti häired, nagu iiveldus või oksendamine (vt lõik 4.8).

Hüpokaleemia tekkerisk on suurem maksatsirroosiga ja kiirenenud diureesiga patsientidel; patsientidel, kes ei saa piisavalt suukaudselt elektrolüüte; ja patsientidel, kes saavad samaaegselt kortikosteroide või AKTH-d (vt lõik 4.5).

Antagonismi tõttu angiotensiin II retseptoritega (AT ) olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni olmesartaanmedoksomiili komponendi kaudu võib vastupidi, esineda hüperkaleemia, eriti neerukahjustuse ja/või südamepuudulikkuse ning diabeedi esinemisel. Riskirühma patsientidel soovitatakse pidevalt jälgida kaaliumitaset seerumis. Vivactra Plus'i koosmanustamisel kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumi sisaldavate toidulisandite või kaaliumi sisaldavate soolaasendajatega ja teiste ravimitega, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust seerumis (nt hepariin), tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.5). Ei ole tõendeid, et olmesartaanmedoksomiil vähendaks või väldiks diureetikumidest põhjustatud hüponatreemiat. Kloorivaegus on tavaliselt kerge ja ei vaja ravi.

Tiasiidid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga ja põhjustada perioodilist ning kerget kaltsiumisisalduse tõusu seerumis ka kaltsiumi teadaolevate ainevahetushäirete puudumisel. Hüperkaltseemia võib olla varjatud hüperparatüreoidismi tunnuseks. Enne kõrvalkilpnäärme funktsiooni testimist tuleb tiasiidide manustamine lõpetada.

On näidatud, et tiasiidid suurendavad magneesiumi eritumist uriiniga, mis võib põhjustada hüpomagneseemiat.

Palava ilmaga võib tursetega patsientidel tekkida lahjendushüponatreemia. Liitium Nagu teistegi angiotensiin II retseptorite antagoniste ja tiasiidi sisaldavate ravimite kombinatsioonide puhul, ei soovitata ka Vivactra Plus'i manustada koos liitiumiga (vt lõik 4.5).

Tsöliaakia-sarnane enteropaatia Väga harvadel juhtudel on olmesartaani võtvatel patsientidel mõni kuu kuni mitu aastat pärast raviga alustamist teatatud raskest, kroonilisest kõhulahtisusest koos olulise kehakaalu langusega, mis võib olla põhjustatud lokaalsest hilinenud ülitundlikkusreaktsioonist. Patsientide soolestiku biopsiad näitasid tihti soolehattude atroofiat. Kui ravi ajal olmesartaaniga tekivad patsiendil need sümptomid ja puuduvad teised selged etioloogiad, tuleb ravi olmesartaaniga koheselt lõpetada ja ei tohi uuesti alustada. Kui diarröa puhul ei täheldada paranemise märke nädala möödudes pärast ravimi kasutamise lõpetamist, siis tuleb kaaluda eriala spetsialisti (nt gastroenteroloog) nõuande vajadust.

Soolestiku angioödeem Angiotensiin II retseptori antagonistidega (sealhulgas olmesartaan) ravitud patsientidel on teatatud soolestiku angioödeemist (vt lõik 4.8). Nendel patsientidel esines kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Sümptomid taandusid pärast angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamise lõpetamist. Soolestiku angioödeemi diagnoosimisel tuleb olmesartaani kasutamine lõpetada ja patsienti asjakohaselt jälgida kuni sümptomite täieliku taandumiseni.

Silma soonkesta efusioon, äge müoopia ja sekundaarne suletudnurga glaukoom Sulfoonamiidi või sulfoonamiidi derivaadi rühma kuuluvad ravimid võivad põhjustada isikupärase reaktsiooni, mille tulemuseks on silma soonkesta efusioon koos nägemisvälja defektiga, mööduv lühinägevus ja äge suletudnurga glaukoom. Kuigi ka hüdroklorotiasiid on sulfoonamiid, on hüdroklorotiasiidiga seoses teatatud vaid üksikutest ägeda suletudnurga glaukoomi juhtudest. Sümptomiteks on äge nägemisteravuse langus või valu silmades ning tavaliselt tekib see tundide kuni nädalate jooksul alates ravi alustamisest. Ravimata äge suletud nurga glaukoom võib põhjustada nägemise püsiva kaotuse. Esmaseks meetmeks on ravimi kasutamise lõpetamine võimalikult kiiresti. Kohene arstiabi või kirurgiline ravi võib vajalikuks osutuda, kui silmasisene rõhk püsib. Ägeda suletudnurga glaukoomi riskifaktoriks võib olla varasem sulfoonamiidide või penitsilliini allergia.

Etnilised erinevused Nagu teiste angiotensiin II antagonistide puhul, on ka olmesartaanmedoksomiili vererõhku langetav toime mõnevõrra nõrgem mustanahalistel kui mittemustanahalistel patsientidel, mis on tõenäoliselt tingitud madala reniinitaseme suuremast levimusest mustanahaliste populatsioonis.

Dopingutest Ravimis sisalduv hüdroklorotiasiid võib anda dopinguanalüüsi positiivse vastuse.

Rasedus AIIRA-de kasutamist ei tohi alustada raseduse ajal. Juhul, kui ravi jätkamist AIIRA-dega peetakse hädavajalikuks, tuleb patsiendid, kes planeerivad rasestuda, üle viia ravile teiste hüpertensioonivastaste ravimitega, mille raseduseaegse kasutamise ohutusprofiil on kindlaks tehtud. Kui selgub, et patsient on rase, tuleb ravi AIIRA-dega otsekohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Muud Igasuguse arterioskleroosiga, südame isheemiatõve või peaajuveresoonkonna isheemilise haigusega patsientidel on risk, et liigne vererõhu langus võib põhjustada müokardiinfarkti või insulti.

Ülitundlikkusreaktsioonid hüdroklorotiasiidi suhtes võivad esineda patsientidel, kellel esineb või ei esine anamneesis allergia või bronhiaalastma, kuid tõenäolisemalt patsientidel, kellel need anamneesis esinevad.

Seoses tiasiiddiureetikumide kasutamisega on teatatud süsteemse erütematoosse luupuse süvenemisest või ägenemisest. Mitte-melanoomne nahavähk Kahes Taani riiklikul vähiregistril põhinevas epidemioloogilises uuringus tuvastati suureneva kumulatiivse kokkupuute korral hüdroklorotiasiidiga mitte-melanoomse nahavähi (basaalrakk- kartsinoom ja lamerakk-kartsinoom) riski suurenemine, mille tekkemehhanism võib olla hüdroklorotiasiidi fotosensibiliseeriv toime. Hüdroklorotiasiidi võtvaid patsiente peab teavitama mitte-melanoomse nahavähi riskist ja soovitama neil regulaarselt kontrollida nahka uute kollete suhtes ja kõikidest kahtlastest nahamuutustest kohe teatada. Nahavähi riski minimeerimiseks peab patsiente juhendama võtma võimalikke ennetusmeetmeid, nt piirama kokkupuudet päikesevalguse ja UV-kiirgusega ning kasutama kokkupuute korral piisavat kaitset. Kahtlaseid nahamuutusi peab kohe uurima, sh tegema biopsiamaterjali histoloogilise uuringu. Patsientide puhul, kellel on varem esinenud mitte-melanoomne nahavähk, peab hüdroklorotiasiidi ravi jätkamist hoolikalt kaaluma (vt ka lõik 4.8).

Äge respiratoorne toksilisus Hüdroklorotiasiidi võtmise järgselt on väga harva teatatud ägeda respiratoorse toksilisuse, sealhulgas ägeda respiratoorse distressi sündroomi rasketest juhtudest. Kopsuturse tekib tavaliselt mõne minuti kuni mõne tunni jooksul pärast hüdroklorotiasiidi võtmist. Alguses on sümptomiteks düspnoe, palavik, kopsufunktsiooni halvenemine ja hüpotensioon. Kui kahtlustatakse ägeda respiratoorse distressi sündroomi diagnoosi, tuleb Vivactra Plus ära jätta ja määrata asjakohane ravi. Hüdroklorotiasiidi ei tohi manustada patsientidele, kellel on pärast hüdroklorotiasiidi võtmist tekkinud ägeda respiratoorse

distressi sündroom.

See ravimpreparaat sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Vivactra Plus 20 mg/12,5 sisaldab ka päikeseloojangu kollast FCF (E110), mis võib põhjustada ülitundlikkusreaktsioone.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Võimalikud koostoimed, mis on seotud nii olmesartaanmedoksomiili kui ka hüdroklorotiasiidiga

Koosmanustamist ei soovitata

Liitium On teatatud mööduvast liitiumisisalduse suurenemisest seerumis ja toksilisusest, kui liitiumi manustati koos angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega ja harva ka angiotensiin II antagonistidega. Peale selle vähendavad tiasiidid liitiumi renaalset kliirensit ja selle tagajärjel võib suureneda liitiumimürgistuse risk. Seetõttu ei soovitata olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni ja liitiumi koos manustada (vt lõik 4.4). Kui nende koosmanustamine osutub vajalikuks, on soovitatav hoolikalt jälgida liitiumitaset seerumis.

Koosmanustamisel tuleb olla ettevaatlik

Baklofeen Võib esineda hüpertensioonivastase toime tugevnemine.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (nt atsetüülsalitsüülhape (> 3 g ööpäevas), COX-2 inhibiitorid ja mitteselektiivsed mittesteroidsed põletikuvastased ained) manustamine võib vähendada tiasiiddiureetikumide ja angiotensiin II antagonistide hüpertensioonivastast toimet.

Mõnedel kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel (nt vedelikupuudusega või eakad kahjustunud neerufunktsiooniga patsiendid) võib angiotensiin II antagonistide ja tsüklooksügenaasi pärssivate ravimite koosmanustamine põhjustada neerufunktsiooni edasist halvenemist ja ka ägedat neerupuudulikkust, mis tavaliselt on pöörduv. Seetõttu tuleb kombinatsiooni manustamisel olla ettevaatlik, eriti eakatel patsientidel. Patsiendid peavad saama piisavalt vedelikku ning kombinatsioonravi alustamise järgselt ja hiljem tuleb perioodiliselt jälgida neerufunktsiooni. Koosmanustamist võib kaaluda

Amifostiin Võib esineda hüpertensioonivastase toime tugevnemist.

Teised hüpertensioonivastased ained Vivactra Plus vererõhku langetav toime võib tugevneda koosmanustamisel teiste hüpertensioonivastaste ravimitega.

Alkohol, barbituraadid, narkootikumid või antidepressandid Võib esineda ortostaatilise hüpotensiooni tugevnemist.

Võimalikud koostoimed, mis on seotud olmesartaanmedoksomiiliga

Koosmanustamist ei soovitata

AKE-inhibiitorid, angiotensiin II retseptori antagonistid või aliskireen

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Kaaliumitaset mõjutavad ravimid Tuginedes teiste reniin-angiotensiinisüsteemi mõjutavate ravimite kasutamisel saadud kogemustele, võib manustamine koos kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumi sisaldavate toidulisandite, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste kaaliumi hulka seerumis suurendavate ravimitega (nt hepariin, AKE inhibiitorid) suurendada kaaliumisisaldust seerumis (vt lõik 4.4). Kui Vivactra Plus määratakse koos kaaliumitaset mõjutavate ravimitega, on soovitatav jälgida kaaliumitaset seerumis.

Sapphapete sekvesterant kolesevelaam Sapphapete sekvesterandi kolesevelaamvesinikkloriidi samaaegne manustamine vähendab olmesartaani süsteemset ekspositsiooni ja maksimaalset plasmakontsentratsiooni ning vähendab t1/2. Olmesartaanmedoksomiili manustamine vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamhüdrokloriidi vähendas ravimite koostoime mõju. Tuleb kaaluda olmesartaanmedoksomiili manustamist vähemalt 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi annust (vt lõik 5.2).

Täiendav teave

Pärast ravi antatsiididega (alumiinium-, magneesiumhüdroksiid) täheldati olmesartaani biosaadavuse vähest langust.

Olmesartaanmedoksomiilil ei olnud olulist toimet varfariini farmakokineetikale või farmakodünaamikale, samuti digoksiini farmakokineetikale.

Olmesartaanmedoksomiili manustamisel koos pravastatiiniga ei täheldatud tervetel vabatahtlikel kliiniliselt olulisi toimeid kummagi toimeaine farmakokineetikale.

Olmesartaanil ei olnud in vitro kliiniliselt olulist inhibeerivat toimet inimese tsütokroom P450 ensüümidele 1A1/2, 2A6, 2C8/9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A4 ja see ei avaldanud üldse või avaldas minimaalset toimet roti tsütokroom P450 aktiivsusele. Olmesartaani ja ülalmainitud tsütokroom P450 ensüümide vahendusel metaboliseeritavate ravimite vahel ei ole oodata kliiniliselt olulisi koostoimeid.

Võimalikud koostoimed, mis on seotud hüdroklorotiasiidiga Koosmanustamist ei soovitata

Kaaliumisisaldust mõjutavad ravimid Hüdroklorotiasiidi kaaliumisisaldust vähendav toime (vt lõik 4.4) võib tugevneda koosmanustamisel teiste ravimitega, mis on seotud kaaliumikao ja hüpokaleemiaga (nt teised kaliureetilised diureetikumid, lahtistid, kortikosteroidid, AKTH, amfoteritsiin, karbenoksoloon, naatriumpenitsilliin G või salitsüülhappe derivaadid). Seetõttu ei soovitata neid ravimeid koos manustada.

Koosmanustamisel tuleb olla ettevaatlik

Kaltsiumisoolad Tiasiiddiureetikumid võivad kaltsiumi eritumise vähenemise tõttu suurendada kaltsiumisisaldust seerumis. Kui on vaja ordineerida kaltsiumi sisaldavaid toidulisandeid, tuleb jälgida kaltsiumitaset seerumis ja kaltsiumi annust vastavalt kohandada.

Kolestüramiin ja kolestipoolvaigud Anioonsete ioonivahetusvaikude manustamine halvendab hüdroklorotiasiidi imendumist.

Digitaalise glükosiidid Tiasiidide tekitatud hüpokaleemia või hüpomagneseemia võib soodustada digitaalise põhjustatud

südamearütmiate teket.

Ravimid, mille toimet mõjutab kaaliumi tasakaaluhäire seerumis Kui olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni manustatakse koos ravimitega, mille toimet mõjutab kaaliumi tasakaaluhäire seerumis (nt digitaalise glükosiidid ja arütmiavastased ravimid) ja järgmiste torsade de pointes’i (ventrikulaarne tahhükardia) tekitavate ravimitega (sealhulgas mõned arütmiavastased ravimid), soovitatakse perioodiliselt jälgida kaaliumisisaldust seerumis ja EKG-d, sest hüpokaleemia on torsade de pointes’i (ventrikulaarne tahhükardia) tekkimist soodustav tegur:

• Ia klassi arütmiavastased ained (nt kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid);
• III klassi arütmiavastased ained (nt amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid);

− mõned antipsühhootikumid (nt tioridasiin, kloorpromasiin, levomepromasiin, trifluoperasiin, tsüamemasiin, sulpiriid, sultopriid, amisulpriid, tiapriid, pimosiid, haloperidool, droperidool);

• teised (nt bepridiil, tsisapriid, difemaniil, erütromütsiin i.v., halofantriin, misolastiin, pentamidiin, sparfloksatsiin, terfenadiin, vinkamiin i.v.).

Mittedepolariseerivad müorelaksandid (nt tubokurariin) Hüdroklorotiasiid võib tugevdada mittedepolariseerivate müorelaksantide toimet.

Antikolinergilised ained (nt atropiin, biperideen) Suureneb tiasiiddiureetikumide biosaadavus seedetrakti motoorika ja mao tühjenemiskiiruse vähenemise tõttu.

Diabeedivastased ravimid (suukaudsed ja insuliin) Tiasiidravi võib mõjutada glükoosi tolerantsust. Vajalik võib olla diabeedivastase ravimi annuse korrigeerimine (vt lõik 4.4).

Metformiin Metformiini tuleb kasutada ettevaatusega laktatsidoosi tekkeriski tõttu, mis on põhjustatud hüdroklorotiasiidi kasutamisega seotud võimalikust neerupuudulikkusest.

Beetablokaatorid ja diasoksiid Beetablokaatorite ja diasoksiidi hüperglükeemiline toime võib tiasiidide mõjul tugevneda.

Katehhoolamiinid (nt noradrenaliin) Katehhoolamiinide toime võib nõrgeneda.

Podagra ravis kasutatavad ravimid (probenetsiid, sulfiinpürasoon ja allopurinool) Et hüdroklorotiasiid võib suurendada kusihappe hulka seerumis, võib olla vajalik urikosuuriliste ravimite annuste kohandamine. Võib osutuda vajalikuks suurendada probenetsiidi või sulfiinpürasooni annust. Tiasiidiga koosmanustamine võib suurendada ülitundlikkusreaktsioonide teket allopurinooli suhtes. Amantadiin Tiasiidid võivad suurendada amantadiinist põhjustatud kõrvaltoimete tekkeriski.

Tsütotoksilised ained (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat) Tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste ravimite eritumist neerude kaudu ja tugevdada nende müelosupressiivset toimet.

Salitsülaadid Salitsülaatide suurte annuste korral võib hüdroklorotiasiid suurendada salitsülaatide toksilist toimet kesknärvisüsteemile.

Metüüldopa Hüdroklorotiasiidi ja metüüldopa koosmanustamisel on üksikutel juhtudel tekkinud hemolüütiline aneemia.

Tsüklosporiin Tsüklosporiini samaaegsel manustamisel on suurem risk hüperurikeemia ja podagra-sarnaste tüsistuste tekkeks.

Tetratsükliinid Tetratsükliinide ja tiasiidide koosmanustamisel suureneb risk tetratsükliinide tekitatud uureasisalduse suurenemiseks. See koostoime ei kehti tõenäoliselt doksütsükliini kasutamisel.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Võttes arvesse antud kombinatsioonravimis sisalduvate üksikkomponentide toimeid, ei soovitata Vivactra Plus'i raseduse esimese trimestri ajal kasutada (vt lõik 4.4). Vivactra Plus'i kasutamine on vastunäidustatud raseduse 2. ja 3. trimestri ajal (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Olmesartaanmedoksomiil Angiotensiin II retseptorite antagoniste soovitata raseduse esimese trimestri ajal kasutada (vt lõik 4.4). AIIRA-de kasutamine on vastunäidustatud raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised tõendid, mis puudutavad teratogeensuse riski pärast kokkupuudet AKE inhibiitoriga raseduse esimesel trimestril, ei ole lõplikud; samas ei saa välistada väikest riski tõusu. Et puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed angiotensiin II antagonistide (AIIRA) kasutamise riskide kohta, võivad sarnased ohud ilmneda ka selle klassi ravimite kasutamisel. Välja arvatud juhul, kui angiotensiini retseptori blokaatoritega tehtava ravi jätkamist peetakse hädavajalikuks, tuleb patsiendid, kes planeerivad rasestuda, üle viia ravile teiste hüpertensioonivastaste ravimitega, mille raseduseaegse kasutamise ohutusprofiil on kindlaks tehtud. Kui selgub, et patsient on rase, tuleb ravi AIIRA-ga otsekohe lõpetada ja sobivuse korral alustada alternatiivse raviga.

Teadaolevalt on AIIRA-de kasutamine raseduse 2. ja 3. trimestril inimese jaoks fetotoksiline (põhjustab neerufunktsiooni häireid, oligohüdramnioni, pidurdab kolju luustumist) ning põhjustab ka neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).

Kui naine on kasutanud AIIRA-sid alates raseduse 2. trimestrist, on soovitatav loote neerufunktsiooni ja kolju ultraheliuuring. Neid lapsi, kelle emad on kasutanud raseduse ajal AIIRA-sid, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4)

Hüdroklorotiasiid Hüdroklorotiasiidi kasutamise kogemus raseduse, eriti esimese trimestri ajal on piiratud. Loomkatsed ei ole piisavad.

Hüdroklorotiasiid läbib platsentat. Hüdroklorotiasiidi farmakoloogilise toimemehhanismi põhjal võib selle kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril mõjutada fetoplatsentaarset perfusiooni ning põhjustada lootel ja vastsündinul selliseid toimeid, nagu ikterus, elektrolüütide tasakaalu häired ja trombotsütopeenia.

Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedusaegse turse, rasedusaegse hüpertensiooni või preeklampsia puhul, kuna esineb risk plasma mahu vähenemisele ning platsenta hüpoperfusioonile ilma soodsa mõjuta haiguse kulule.

Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedatel naistel essentsiaalse hüpertensiooni puhul, välja arvatud harvadel juhtudel, kui muud ravilahendused on välistatud.

Imetamine

Olmesartaanmedoksomiil Kuna Vivactra Plus’i kasutamise kohta imetamise perioodil andmed puuduvad, ei soovitata Vivactra Plus’i kasutada ja tuleb eelistada mõnda alternatiivset ravimit, mille imetamisaegset ohutusprofiili on rohkem uuritud, eriti kui imetatakse vastsündinud või enneaegset imikut.

Hüdroklorotiasiid Hüdroklorotiasiid eritub väikeses koguses inimese rinnapiima. Suures annuses tiasiidid põhjustavad intensiivse diureesi ja võivad inhibeerida rinnapiima teket. Vivactra Plus kasutamine imetamise ajal ei ole soovitatav. Kui Vivactra Plus'i imetamise ajal kasutatakse, tuleb kasutada võimalikku väikseimat annust.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Vivactra Plus mõjutab kergelt või mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Mõnikord võib hüpertensioonivastast ravi saavatel patsientidel esineda pearinglust või väsimust, mis võib kahjustada reaktsioonivõimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõige sagedasemateks kõrvaltoimeteks ravi ajal Vivactra Plus'iga on peavalu (2,9%), pearinglus (1,9%) ja väsimus (1,0%).

Hüdroklorotiasiid võib põhjustada või süvendada veremahu vähenemist, mis võib viia elektrolüütide tasakaaluhäireteni (vt lõik 4.4).

Ainult 20 mg/12,5 mg ja 20 mg/25 mg kohta Kliinilistes uuringutes, mis hõlmas 1155 patsienti, keda raviti kuni 21 kuud olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga 20/12,5 mg või 20/25 mg, ja 466 patsienti, keda raviti platseeboga, oli kõrvaltoimete üldine esinemissagedus olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombineeritud ravi korral sarnane platseeboga. Uuringu katkestamine kõrvaltoimete tõttu oli olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidiga 20/12,5 mg ja 20/25 mg ravitute rühmas (2%) ja platseeborühmas (3%) sarnane. Ilmnes, et kõrvaltoimete esinemissagedus olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi rühmas võrreldes platseeborühmaga ei olnud seotud üldse vanuse (< 65-aastased versus ≥ 65-aastased), soo ega rassiga, kuigi pearingluse esinemissagedus oli mõnevõrra suurem üle 75-aastastel patsientidel. Lisaks uuriti kliinilises uuringus 3709 patsiendil olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni ohutust suuremate annuste kombinatsiooniga (olmesartaanmedoksomiil/hüdroklorotiasiid 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg).

Ainult 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg kohta Vivactra Plus’i 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg ohutust uuriti 3709 patsiendiga kliinilises uuringus, kus patsiendid said olmesartaanmedoksomiili kombinatsioonis hüdroklorotiasiidiga. Täiendavad kõrvaltoimed, millest on teatatud olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi fikseeritud kombinatsiooni väiksema annuse korral, võivad potentsiaalselt olla ka Vivactra Plus 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 annuse kõrvaltoimed.

Allolevas tabelis on kokku võetud kliinilistest uuringutest, turuletulekujärgsetest ohutusuuringutest ja spontaansetest teadetest saadud eraldi toimeainete olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kõrvaltoimed, mis põhinevad nende toimeainete teadaoleval ohutusprofiilil.

Kõrvaltoimete esinemissageduse rühmitamiseks on kasutatud järgmist terminoloogiat: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

MedDRA organsüsteemi Kõrvaltoimed Esinemissagedus klass Infektsioonid ja infestatsioonid Süljenäärmepõletik Harv Hea-, pahaloomulised ja Mitte-melanoomne nahavähk Teadmata täpsustamata kasvajad (basaalrakk-kartsinoom ja lamerakk- (sealhulgas tsüstid ja polüübid) kartsinoom) Vere ja lümfisüsteemi häired Aplastiline aneemia Harv Immuunsüsteemi häired Anafülaktilised reaktsioonid Aeg-ajalt Aeg-ajalt Ainevahetus- ja toitumishäired Anoreksia Aeg-ajalt

Psühhiaatrilised häired Apaatia Harv Närvisüsteemi häired Segasusseisund Sage

Silma kahjustused Vähenenud pisaravool Harv

Kõrva ja labürindi kahjustused Peapööritus Aeg-ajalt Aeg-ajalt Harv Südame häired Stenokardia Aeg-ajalt Vaskulaarsed häired Emboolia Harv

Respiratoorsed, rindkere ja Bronhiit Sage mediastiinumi häired Seedetrakti häired Kõhuvalu Aeg-ajalt Sage Sage

Maksa ja sapiteede häired Äge koletsüstiit Harv

Naha ja nahaaluskoe Allergiline dermatiit Aeg-ajalt kahjustused

Lihaste, luustiku ja sidekoe Artralgia Aeg-ajalt kahjustused

Neerude ja kuseteede häired Äge neerupuudulikkus Harv Harv

Reproduktiivse süsteemi ja Erektsioonihäire Aeg-ajalt Aeg-ajalt rinnanäärme häired Üldised häired ja Asteenia Sage Aeg-ajalt manustamiskoha reaktsioonid

Uuringud Alaniini aminotransferaasi sisalduse Aeg-ajalt

*Müügiloa andmise järel on teatatud autoimmuunse hepatiidi juhtudest, mille latentsusperiood oli mõni kuu kuni mõni aasta ja mis möödusid pärast olmesartaani kasutamise lõpetamist.

Üksikjuhtudel on teatatud rabdomüolüüsist, mis oli ajaliselt seotud angiotensiin II antagonistide kasutamisega.

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Mitte-melanoomne nahavähk: Epidemioloogiliste uuringute andmete põhjal on täheldatud kumulatiivsest annusest sõltuvat seost hüdroklorotiasiidi kasutamise ja mitte-melanoomse nahavähi tekke vahel (vt ka lõigud 4.4 ja 5.1).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Spetsiifiline informatsioon Vivactra Plus'i üleannustamise sümptomite või ravi kohta puudub. Patsienti tuleb hoolikalt jälgida ja ravi peab olema sümptomaatiline ning toetav. Ravi sõltub manustamisest möödunud ajast ja sümptomite raskusastmest. Soovitatavad meetmed hõlmavad oksendamise esilekutsumist ja/või maoloputust. Üleannustamise ravis võib kasu olla aktiivsöe manustamisest. Sageli tuleb jälgida elektrolüütide- ja kreatiniinitaset seerumis.

Kui tekib hüpotensioon, tuleb patsient panna seliliasendisse ning kiiresti manustada soolalahust ja plasmaasendajaid.

Olmesartaanmedoksomiili üleannustamise kõige tõenäolisemateks sümptomiteks on hüpotensioon ja tahhükardia, võib esineda ka bradükardiat. Hüdroklorotiasiidi üleannustamisega kaasneb elektrolüütide vähenemine (hüpokaleemia, hüpokloreemia) ja dehüdratsioon, mis tuleneb ülemäärasest diureesist. Üleannustamise kõige tavalisemateks sümptomiteks on iiveldus ja unisus. Hüpokaleemia võib põhjustada lihasspasme ja/või süvendada südamearütmiaid, mis on seotud samaaegse digitaaliseglükosiidide või teatud arütmiavastaste ravimite kasutamisega.

Andmed olmesartaani või hüdroklorotiasiidi dialüüsitavuse kohta puuduvad.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiin II antagonistid ja diureetikumid, ATC-kood: C09DA08

Toimemehhanism/farmakodünaamilised toimed Vivactra Plus on angiotensiin II retseptori antagonisti olmesartaanmedoksomiili ja tiasiiddiureetikumi hüdroklorotiasiidi kombinatsioon. Nende toimeainete kombinatsioonil on aditiivne hüpertensioonivastane toime, mis vähendab vererõhku suuremal määral kui kumbki toimeaine üksi.

Vivactra Plus manustatuna üks kord ööpäevas annab vererõhu tõhusa ja püsiva languse kogu 24- tunniseks annustamise vaheliseks ajaks.

Olmesartaanmedoksomiil on suukaudselt toimiv, selektiivne angiotensiin II retseptori (tüüp AT ) antagonist. Angiotensiin II on reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi tähtsaim vasoaktiivne hormoon ja see mängib olulist osa hüpertensiooni patofüsioloogias. Angiotensiin II toimed hõlmavad vasokonstriktsiooni, aldosterooni sünteesi ja vabanemise stimulatsiooni, südame stimulatsiooni ja naatriumi tagasiimendumist neerutorukestes. Olmesartaan pärsib angiotensiin II vasokonstriktoorset ja aldosterooni sekretsiooni stimuleerivat toimet, takistades selle seondumist AT -retseptoriga kudedes, sealhulgas silelihaskoes ja neerupealistes. Olmesartaani toime ei sõltu angiotensiin II sünteesiallikast või -teest. Angiotensiin II (AT ) retseptorite selektiivne antagoniseerimine olmesartaani poolt põhjustab reniinitaseme ning angiotensiin I ja II kontsentratsiooni tõusu plasmas ning alandab mõningal määral aldosterooni kontsentratsiooni plasmas. Hüpertensiooni korral põhjustab olmesartaanmedoksomiil annusest sõltuva pikaajalise arteriaalse vererõhu languse. Ei ole andmeid esimese annuse manustamise järgselt tekkinud hüpotensiooni, pikaajalisest ravist tingitud tahhüfülaksia või pärast ravi äkilist katkestamist tagasilöögi efektina tekkinud vererõhu tõusu kohta. Olmesartaanmedoksomiil manustatuna üks kord ööpäevas annab vererõhu tõhusa ja püsiva alanemise kogu 24-tunniseks annuste manustamise vahel olevaks ajaks. Üks kord ööpäevas manustamine annab samasuguse vererõhu languse, kui samasuguse ööpäevase annuse manustamine kaks korda ööpäevas. Pideva raviga saavutatakse maksimaalne vererõhu langus 8 nädalaga pärast ravi algust, kuigi oluline vererõhku langetav toime avaldub juba pärast kahenädalast ravi.

Olmesartaanmedoksomiili toime suremusele ja haigestumusele ei ole siiani teada.

ROADMAP (Randomised Olmesartan and Diabetes Microalbuminuria Prevention) uuringus, mis viidi läbi II tüüpi diabeedi, normoalbuminuuria ja vähemalt ühe täiendava kardiovaskulaarse riskifaktoriga 4447-l patsiendil, uuriti, kas ravi olmesartaaniga lükkab edasi mikroalbuminuuria teket. Jälgimisperioodi jooksul, mille mediaanväärtus oli 3,2 aastat, said patsiendid lisaks teistele antihüpertensiivsetele ravimitele, välja arvatud angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid või angiotensiini retseptori blokaatorid (ARB), ravi olmesartaani või platseeboga.

Uuringus täheldati esmase tulemusnäitaja – aeg mikroalbuminuuria tekkeni – riski vähenemist olmesartaanirühmas. Pärast kohandamist vererõhu erinevuste suhtes ei olnud selle riski vähendamine enam statistiliselt oluline, 8,2% patsientidest olmesartaanirühmas (178-l 2160-st) ja 9,8%-l patsientidest platseeborühmas (210-l 2139-st) arenes mikroalbuminuuria. Teiseste tulemusnäitajatena kardiovaskulaarseid tüsistusi täheldati 96 patsiendil (4,3%) olmesartaanirühmas ja 94 patsiendil (4,2%) platseeborühmas. Kardiovaskulaarse suremuse esinemissagedus oli olmesartaanirühmas suurem kui platseeborühmas (15 patsienti (0,7%) vs 3 patsienti (0,1%)), samas kui mittefataalse insuldi (14 patsienti (0,6%) vs 8 patsienti (0,4%)), mittefataalse müokardiinfarkti (17 patsienti (0,8%) vs 26 patsienti (1,2%)) ja mittekardiovaskulaarse suremuse (11 patsienti (0,5%) vs 12 patsienti (0,5%)) esinemissagedus oli mõlemas uuringurühmas sarnane. Üldine suremus oli olmesartaanirühmas numbriliselt suurem (26 patsienti (1,2%) vs 15 patsienti (0,7%)), mis oli eelkõige seotud surmaga lõppenud kardiovaskulaarsete tüsistuste suurema arvuga.

ORIENT (Olmesartan Reducing Incidence of End-stage Renal Disease in Diabetic Nephropathy Trial) uuringus hinnati olmesartaani toimeid renaalsetele ja kardiovaskulaarsetele ravitulemitele 577-l randomiseeritud Jaapani ja Hiina päritolu II tüüpi diabeedi ja diagnoositud nefropaatiaga patsiendil. Jälgimisperioodi vältel, mille mediaanväärtus oli 3,1 aastat, said patsiendid lisaks teistele antihüpertensiivsetele ravimitele, sealhulgas AKE inhibiitorid, kas olmesartaani või platseebot.

Esmast liittulemusnäitajat (esimene järgmistest ilmingutest: seerumi kreatiniinisisalduse kahekordistumine, lõppstaadiumis neeruhaiguse teke, mis tahes põhjusel surm) täheldati 116 patsiendil olmesartaanirühmas (41,1%) ja 129 patsiendil platseeborühmas (45,4%) (riskisuhe: 0,97, 95% usaldusvahemik 0,75...1,24; p = 0,791). Teisest kardiovaskulaarset liittulemusnäitajat täheldati 40-l

olmesartaaniga ravitud patsiendil (14,2%) ja 53-l platseeboga ravitud patsiendil (18,7%). See kardiovaskulaarne liittulemusnäitaja hõlmas kardiovaskulaarset surma, mida täheldati 10 patsiendil (3,5%) olmesartaanirühmas võrrelduna 3 patsiendiga (1,1%) platseeborühmas, üldist suremust (19 patsienti (6,7%) vs 20 patsienti (7,0%)), mittefataalset insulti (8 patsienti (2,8%) vs 11 patsienti (3,9%)) ning mittefataalset müokardiinfarkti (3 patsienti (1,1%) vs 7 patsienti (2,5%)).

Hüdroklorotiasiid on tiasiiddiureetikum. Tiasiiddiureetikumide hüpertensioonivastase toime mehhanismi ei tunta täielikult. Tiasiidid mõjustavad elektrolüütide tagasiimendumist neerutorukestes, suurendades otseselt naatriumi ja kloriidi eritumist ligikaudu võrdsetes kogustes. Hüdroklorotiasiidi diureetiline toime vähendab plasmamahtu, suurendab reniini aktiivsust plasmas ja suurendab aldosterooni sekretsiooni, mille tagajärjel suureneb kaaliumi ja vesinikkarbonaatide eritumine uriiniga, samuti langetab kaaliumitaset seerumis. Reniini ja aldosterooni omavahelist seost vahendab angiotensiin II ja seetõttu aitab angiotensiin II retseptori antagonistiga koosmanustamine kõrvaldada tiasiiddiureetikumide manustamisest põhjustatud kaaliumikadu. Hüdroklorotiasiidi toimel algab diurees ligikaudu 2 tunni pärast ja maksimaalne toime saabub 4 tunni jooksul pärast manustamist, toime kestab ligikaudu 6...12 tundi.

Epidemioloogilistes uuringutes on näidatud, et hüdroklorotiasiidi pikaajaline monoteraapia vähendab kardiovaskulaarse suremuse ja haigestumuse riski.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombineerimine annab aditiivse vererõhku langetava toime, mis tavaliselt suureneb koos iga koostisosa annuse suurendamisega.

Platseeboga kontrollitud ühendanalüüsides põhjustas olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsioonide 20/12,5 mg ja 20/25 mg manustamine võrreldes platseeboga süstoolse/diastoolse vererõhu languse vastavalt 12/7 mmHg ja 16/9 mmHg. Vanusel ja sool ei olnud olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombineeritud ravi korral kliiniliselt olulist tähtsust ravile reageerimises.

Hüdroklorotiasiidi manustamine annuses 12,5 mg ja 25 mg patsientidele, kellel olmesartaanmedoksomiili 20 mg monoteraapiaga ei saadud piisavat kontrolli vererõhu üle, andis 24- tunnise süstoolse/diastoolse vererõhu täiendava languse, määratuna ambulatoorse vererõhumonitoriga vastavalt 7/5 mmHg ja 12/7 mmHg võrreldes olmesartaanmedoksomiili monoteraapia algtasemega. Konventsionaalselt määratud keskmise süstoolse/diastoolse vererõhu täiendav langus võrreldes monoteraapia algtasemega oli vastavalt 11/10 mmHg ja 16/11 mmHg. Olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombineeritud ravi efektiivsus püsis kogu pikaajalise (üks aasta) ravi vältel. Olmesartaanmedoksomiilravi ärajätmine kas koos hüdroklorotiasiidravi samaaegse lõpetamisega või ilma, ei põhjustanud tagasilöögi efektina hüpertensiooni.

Olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi fikseeritud annuste kombinatsiooni toime suremusele ja kardiovaskulaarsele haigestumusele ei ole praegusel ajal teada.

Ainult 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg kohta Olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi fikseeritud kombinatsioone 40 mg/12,5 mg ja 40 mg/25 mg uuriti kolmes kliinilises uuringus kokku 1482-l hüpertensiooniga patsiendil. Essentsiaalse hüpertensiooniga patsientidel uuriti topeltpimedas uuringus olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi 40 mg/12,5 mg kombinatsioonravi tõhusust võrreldes 40 mg olmesartaanmedoksomiili monoteraapiaga, kusjuures keskmine diastoolse vererõhu langus istuvas asendis oli esmane tõhususe hindamise parameeter. Kombinatsioonravi rühmas vähenes süstoolne/diastoolne vererõhk 31,9/18,9 mmHg võrreldes 26,5/15,8 mmHg monoteraapiarühmas (p < 0,0001) 8 nädalat kestnud ravi järel. Nimetatud uuringu topeltpimedas mittekontrollitud teises uuringufaasis kasutati 40 mg olmesartaanmedoksomiili monoteraapiat saanud piisava ravivastuseta patsientidel ülestiitrimist, kasutades olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi 40 mg/12,5 mg; samuti olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi 40 mg/12,5 mg kasutanute ülestiitrimist

olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi 40 mg/25 mg kombinatsiooniga. Saavutati oluline süstoolse ja diastoolse vererõhu lisalangus, mis tõestas, et ülestiitrimine on kliiniliselt põhjendatud meetod parema vererõhu kontrolli tagamiseks. Teine topeltpime platseebokontrolliga randomiseeritud uuring hindas hüdroklorotiasiidi tõhusust, lisatuna patsientide raviskeemi, kellel 8 nädala jooksul ei saavutatud adekvaatset kontrolli vererõhu üle 40 mg olmesartaanmedoksomiili monoteraapiaga. Patsiendid jätkasid olmesartaanmedoksomiili 40 mg kasutamist või said lisaks 12,5 mg või 25 mg hüdroklorotiasiidi veel 8 nädala jooksul. Neljas patsientide rühm randomiseeriti saama ravi olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 20 mg/12,5 mg-ga. 12,5 mg või 25 mg hüdroklorotiasiidi lisamine ravile põhjustas süstoolse/diastoolse vererõhu lisalanguse vastavalt 5,2/3,4 mmHg (p < 0,0001) ja 7,4/5,3 mmHg (p < 0,0001) võrreldes 40 mg olmesartaanmedoksomiili monoteraapiaga. Võrreldes patsiente, kellele manustati olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 20 mg/12,5 mg, ja patsiente, kes said 40 mg/12,5 mg, leiti süstoolse vererõhu languse statistiliselt oluline erinevus 2,6 mmHg võrra suurema annusekombinatsiooni kasuks (p = 0,0255), kusjuures diastoolse vererõhu languse osas saavutati erinevus 0,9 mmHg. Ambulatoorne vererõhu monitooring (ABPM) keskmiste 24 tunni, päevase ja öise diastoolse ning süstoolse vererõhu muutuste põhjal kinnitas konventsionaalse vererõhu jälgimise tulemusi. Ühes topeltpimedas randomiseeritud uuringus võrreldi olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 20 mg / 25 mg ja olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 40 mg / 25 mg kombinatsioonravi tõhusust patsientidel, kelle vererõhk ei olnud adekvaatselt kontrolli all 8 nädalat kestnud ravi järel olmesartaanmedoksomiili annuses 40 mg. 8 nädalat kestnud kombinatsioonravi järel saavutati oluline süstoolse ja diastoolse vererõhu langus võrreldes algtasemega 17,1/10,5 mmHg olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 20 mg/25 mg rühmas ja 17,4/11,2 mmHg olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 40 mg/25 mg rühmas. Mõlema ravirühma erinevus ei olnud konventsionaalset vererõhu mõõtmist kasutades statistiliselt oluline, mida võib seletada angiotensiin II retseptori antagonistide, näiteks olmesartaanmedoksomiili, teadaoleva "lameda" ravivastusega. Siiski saavutati kliiniliselt ja statistiliselt oluline erinevus olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 40 mg/25 mg kasuks võrreldes olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni 20 mg/25 mg preparaadiga, arvestades 24 tunni, päevase ja öise ABPM-i tulemusi nii süstoolse kui ka diastoolse vererõhu osas. Olmesartaanmedoksomiili antihüpertensiivne toime oli ühesugune sõltumata vanusest, soost või diabeedi olemasolust.

Muu teave: Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes)) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga. ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või II tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas II tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.

Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest

kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

Mitte-melanoomne nahavähk Epidemioloogiliste uuringute andmete põhjal on täheldatud kumulatiivset annusest sõltuvat seost hüdroklorotiasiidi kasutamise ja mitte-melanoomse nahavähi tekke vahel. Üks uuring hõlmas populatsiooni, milles oli 71 533 basaalrakk-kartsinoomi juhtu ja 8629 lamerakk-kartsinoomi juhtu, mis olid sobitatud vastavalt 1 430 833 ja 172 462 kontroll-isikuga. Hüdroklorotiasiidi suure kasutatud koguannuse (kumulatiivne annus ≥ 50 000 mg) kohandatud šansside suhe basaalrakk-kartsinoomi tekkeks oli 1,29 (95% usaldusvahemik: 1,23...1,.35) ja lamerakk-kartsinoomi tekkeks oli 3,98 (95% usaldusvahemik: 3,68...4,31). Nii basaalrakk-kartsinoomi kui ka lamerakk-kartsinoomi tekke korral täheldati selget seost ravimi kumulatiivse kasutatud annusega. Teises uuringus täheldati võimalikku seost huulevähi (lamerakk-kartsinoom) ja hüdroklorotiasiidiga kokkupuute vahel: 633 huulevähi juhtu sobitati üldpopulatsiooni 63 067 kontroll-isikuga. Uuringus tuvastati kumulatiivsest annusest sõltuv seos hüdroklorotiasiidi kasutamise ja huulevähi vahel kohandatud šansside suhtega 2,1 (95% usaldusvahemik: 1,7...2,6); suuremate kumulatiivsete annuste kasutamisel (~ 25 000 mg) šansside suhtega 3,9 (3,0...4,9) ja suurimate kumulatiivsete annustega (~ 100 000 mg) šansside suhtega 7,7 (5,7...10,5) (vt ka lõik 4.4).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine

Olmesartaanmedoksomiil Olmesartaanmedoksomiil on eelravim. Seedetraktis imendumise ajal muudetakse see soole limaskestas ja portaalveres esinevate esteraaside toimel kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks olmesartaaniks. Plasmas ega ekskreetides ei ole tuvastatud muutumatul kujul olmesartaanmedoksomiili või külgahela medoksomiilrühma. Olmesartaani keskmine absoluutne biosaadavus tablettidest oli 25,6%.

Olmesartaani keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon (C ) saabub ligikaudu 2 tunni jooksul pärast olmesartaanmedoksomiili suukaudset manustamist ja olmesartaani plasmakontsentratsioonid suurenevad peaaegu lineaarselt, kui manustatakse suurenevaid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni ligikaudu 80 mg. Toidul on olmesartaani biosaadavusele minimaalne toime ja seetõttu võib olmesartaanmedoksomiili manustada koos toiduga või ilma. Soost sõltuvaid kliiniliselt olulisi erinevusi olmesartaani farmakokineetikas ei ole täheldatud.

Olmesartaan seondub hästi plasmavalkudega (99,7%), kuid võimalus seondumiskohalt väljatõrjumise tõttu tekkivateks kliiniliselt olulisteks koostoimeteks teiste samaaegselt manustatavate valguga ulatuslikult seonduvate toimeainetega on väike (nagu kinnitas kliiniliselt oluliste koostoimete puudumine olmesartaanmedoksomiili ja varfariini vahel). Olmesartaani seondumine vererakkudega on ebaoluline. Keskmine jaotusruumala pärast intravenoosset manustamist on väike (16...29 l).

Hüdroklorotiasiid Pärast olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni suukaudset manustamist saabus hüdroklorotiasiidi maksimaalne kontsentratsioon keskmiselt 1,5...2 tunni pärast. Hüdroklorotiasiid seondub 68% plasmavalkudega ja selle näiv jaotusruumala on 0,83...1,14 l/kg.

Biotransformatsioon ja eritumine

Olmesartaanmedoksomiil Olmesartaani totaalne plasmakliirens oli tavaliselt 1,3 l/h (CV, 19%) ja see oli suhteliselt aeglane võrreldes maksa verevooluga (ligikaudu 90 l/h). Pärast 14C-märgistatud olmesartaanmedoksomiili ühekordset suukaudset manustamist eritus 10...16% manustatud radioaktiivsusest uriiniga (suuremalt

jaolt 24 tunni jooksul pärast manustamist) ja ülejäänud osa tuvastatud radioaktiivsusest eritus väljaheitega. Lähtudes süsteemsest biosaadavusest 25,6% võib arvutada, et imendunud olmesartaan elimineeritakse nii neerude kaudu (ligikaudu 40%) kui hepatobiliaarselt (ligikaudu 60%). Kogu määratud radioaktiivsus tuvastati olmesartaanina. Ühtegi teist olulist metaboliiti ei leitud. Olmesartaani enterohepaatiline tsirkulatsioon on minimaalne. Et suurem osa olmesartaanist eritub sapiga, on kasutamine sapiteede obstruktsiooniga patsientidel vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Olmesartaani lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg varieerus vahemikus 10...15 tundi pärast mitmekordset suukaudset manustamist. Tasakaalukontsentratsioon saabus esimeste annuste järgselt ja pärast 14-päevast pidevat manustamist ei täheldatud edasist kumuleerumist. Renaalne kliirens oli ligikaudu 0,5...0,7 l/h ja see ei sõltunud annusest.

Hüdroklorotiasiid Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru inimesel ja eritub peaaegu täielikult muutumatul kujul uriiniga. Ligikaudu 60% suukaudsest annusest eritub muutumatul kujul 48 tunni jooksul. Renaalne kliirens on ligikaudu 250...300 ml/min. Hüdroklorotiasiidi lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on 10...15 tundi.

Olmesartaanmedoksomiil/hüdroklorotiasiid Koosmanustamisel olmesartaanmedoksomiiliga väheneb hüdroklorotiasiidi süsteemne biosaadavus ligikaudu 20% võrra, kuid see ei ole kliiniliselt oluline. Olmesartaani kineetika ei muutu koosmanustamisel hüdroklorotiasiidiga.

Farmakokineetika patsientide erigruppides

Eakad (65-aastased või vanemad) Eakatel hüpertensiivsetel inimestel (65...75-aastased) suurenes olmesartaani AUC tasakaaluolekus ligikaudu 35% ja väga vanadel inimestel (≥ 75-aastased) ligikaudu 44% võrreldes noorema vanusegrupiga (vt lõik 4.2).

Piiratud andmed viitavad hüdroklorotiasiidi süsteemse kliirensi vähenemisele nii tervetel kui ka hüpertensiivsetel eakatel inimestel võrreldes noorte tervete vabatahtlikega.

Neerukahjustus Neerukahjustusega patsientidel suurenes olmesartaani AUC tasakaaluolekus kerge, mõõduka ja raske neerukahjustuse korral vastavalt 62%, 82% ja 179% võrreldes tervete kontrollidega (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4). Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min) patsientidel on suurim olmesartaanmedoksomiili annus 20 mg üks kord ööpäevas. Olmesartaanmedoksomiili ei soovitata anda raske neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens < 30 ml/min).

Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel on hüdroklorotiasiidi poolväärtusaeg pikenenud.

Maksakahjustus Pärast ühekordset suukaudset manustamist olid olmesartaani AUC väärtused kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 6% ja 65% suuremad võrreldes neile vastavate tervete kontrollidega. Olmesartaani seondumata fraktsioon 2 tundi pärast annuse manustamist oli tervetel isikutel ja kerge ning mõõduka maksakahjustusega patsientidel vastavalt 0,26%, 0,34% ja 0,41%. Pärast korduvat manustamist mõõduka maksakahjustusega patsientidele oli olmesartaani keskmine AUC uuesti ligikaudu 65% suurem kui vastavatel tervetel kontrollisikutel. Olmesartaani keskmine C oli maksakahjustusega ja tervetel isikutel sarnane. max Mõõduka maksakahjustusega patsientidel on soovitatav kasutada algannusena 10 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord ööpäevas ja maksimaalne annus ei tohi ületada 20 mg üks kord ööpäevas.

Maksakahjustus ei mõjuta oluliselt hüdroklorotiasiidi farmakokineetikat.

Ravimite koostoimed Sapphapete sekvesterant kolesevelaam: Samaaegne 40 mg olmesartaanmedoksomiili ja 3750 mg kolesevelaamvesinikkloriidi manustamine tervetel vabatahtlikel põhjustas olmesartaani C 28% ja AUC 39% vähenemist. Väiksemat mõju C ja AUC vähenemisele, vastavalt 4% ja 15%, täheldati, kui olmesartaanmedoksomiil manustati 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi. Olmesartaani eliminatsiooni poolväärtusaeg vähenes 50...52%, olenemata sellest, kas seda manustatakse samaaegselt või 4 tundi enne kolesevelaamvesinikkloriidi (vt lõik 4.5).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsioonide toksilisuse potentsiaali hinnati kuni 6- kuulistes suukaudse manustamise korduvtoksilisuse uuringutes rottidel ja koertel.

Nagu kummagi toimeaine ja teiste selle rühma ravimite puhul, olid kombinatsiooni toksilisuse peamiseks sihtorganiks neerud. Olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsioon põhjustas neerufunktsiooni muutusi (suurenes jääklämmastiku ja kreatiniini sisaldus seerumis). Suured annused põhjustasid neerutorukeste degeneratsiooni ja regeneratsiooni rottidel ning koertel ilmselt neerude hemodünaamika muutumise tõttu (hüpotensioonist tulenev vähenenud neeruperfusioon koos neerutorukeste hüpoksia ja tubulaarrakkude degeneratsiooniga). Peale selle põhjustas olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsioon rottidel vere punaliblede parameetrite vähenemist (erütrotsüüdid, hemoglobiin ja hematokrit) ning südamemassi vähenemist.

Neid toimeid on täheldatud ka teiste AT -retseptorite antagonistide ja AKE inhibiitoritega, toimed näivad olevat põhjustatud olmesartaanmedoksomiili suurte annuste farmakoloogilisest toimest ja soovitatud terapeutilistes annustes on tõenäoliselt inimestele mitteolulised. Genotoksilisuse uuringutes, kus kasutati nii olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni kui kahte koostisainet eraldi, ei leitud mingeid märke kliiniliselt olulise genotoksilise toime kohta.

Olmesartaanmedoksomiili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni kartsinogeenset potentsiaali ei ole uuritud, sest kahe individuaalse koostisaine eraldi kliinilisel kasutamisel ei leitud tõendeid oluliste kartsinogeensete toimete kohta.

Olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsioonidega ravitud hiirtel või rottidel ei leitud tõendeid teratogeensuse kohta. Nagu selle klassi ravimite puhul oli oodata, täheldati fetotoksilist toimet rottidel, mis avaldus loote märkimisväärselt vähenenud kehamassina, kui emasloomi raviti tiinuse ajal olmesartaanmedoksomiili/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu: Laktoosmonohüdrat Väheasendatud hüdroksüpropüültselluloos Hüdroksüpropüültselluloos Mikrokristalliline tselluloos, tüüp 102 Magneesiumstearaat

Tableti kate: Opadry II oranž 33G23991 sisaldab: Hüpromelloos 6cP Titaandioksiid (E171)

Laktoosmonohüdraat Makrogool 3350 Triatsetiin (E1518) Kollane raudoksiid (E172) Punane raudoksiid (E172) Päikeseloojangu kollane FCF alumiiniumlakk (E110)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Blisterpakend: Al-Al foolium, valmistatud OPA/alumiinium/PVC-alumiiniumist

Pakendi suurused: 14, 28, 30, 90, 98 või 100 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Teva B.V. Swensweg 5 2031 GA Haarlem Holland

8. MÜÜGILOA NUMBRID

846614

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 27.06.2014 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 05.02.2019

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Veebruar 2025