RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Xefo, 8 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 8 mg lornoksikaami.

INN. Lornoxicamum

Teadaolevat toimet omav abiaine: 90 mg laktoosmonohüdraati. Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett. Valged või kollakasvalged piklikud, õhukese polümeerikattega tabletid, millel on pealetrükk „L08“.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

• Nõrga kuni mõõduka tugevusega ägeda valu lühiajaline sümptomaatiline ravi täiskasvanutel.
• Osteoartroosist tingitud valu ja põletiku sümptomaatiline ravi täiskasvanutel.
• Reumatoidartriidist tingitud valu ja põletiku sümptomaatiline ravi täiskasvanutel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Kasutatav annus peab põhinema patsiendi individuaalsel reageerimisel ravile. Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.4).

Valu 8…16 mg lornoksikaami ööpäevas, jagatuna 2 või 3 manustamiskorraks. Maksimaalne soovitatav ööpäevane annus on 16 mg.

Osteoartroos ja reumatoidartriit Soovitatav algannus on 12 mg lornoksikaami ööpäevas, jagatuna 2 või 3 manustamiskorraks. Säilitusravi annus ei tohi ületada 16 mg lornoksikaami ööpäevas. Patsientide eripopulatsioonid

Lapsed Efektiivsus- ja ohutusandmete puudumise tõttu ei soovitata lornoksikaami lastel ja alla 18-aastastel noorukitel kasutada.

Eakad Normaalse maksa- või neerufunktsiooniga eakatel patsientidel (> 65-aastased) ei ole vaja kasutatavat annust kohandada, kuid lornoksikaami tuleb kasutada ettevaatusega, sest selles vanusegrupis on seedetrakti kõrvaltoimed halvemini talutavad (vt lõik 4.4).

Neerukahjustus Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel on soovitatav maksimaalne ööpäevane annus 12 mg, jagatuna 2 või 3 manustamiskorraks (vt lõik 4.4). Lornoksikaam on vastunäidustatud raske neerukahjustusega patsientidel (vt lõik 4.3).

Maksakahjustus Mõõduka maksakahjustusega patsientidel on soovitatav maksimaalne ööpäevane annus 12 mg, jagatuna 2 või 3 manustamiskorraks (vt lõik 4.4). Lornoksikaam on vastunäidustatud raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõik 4.3).

Manustamisviis Suukaudne. Xefo õhukese polümeerikattega tablette tuleb võtta koos piisava koguse vedelikuga.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Trombotsütopeenia.
• Ülitundlikkus (astma, riniidi, angioödeemi või urtikaaria sümptomitena) teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d), sealhulgas atsetüülsalitsüülhappe suhtes.
• Raske südamepuudulikkus.
• Seedetrakti verejooks, tserebrovaskulaarne verejooks või muud veritsushäired.
• Anamneesis seedetrakti verejooks või perforatsioon seoses varasema MSPVA-raviga.
• Äge või varasem korduv peptiline haavand/verejooks (2 või enam tõestatud haavandi või verejooksu episoodi).
• Raske maksakahjustus.
• Raske neerukahjustus (seerumi kreatiniinisisaldus > 700 mikromooli/l).
• Raseduse kolmas trimester (vt lõik 4.6).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Lornoksikaam inhibeerib trombotsüütide agregatsiooni ja pikendab veritsusaega. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik lornoksikaami kasutamisel suurenenud verejooksu riskiga patsientidel.

Lornoksikaami võib manustada ainult pärast hoolikat kasu-riski suhte hindamist patsientidele, kellel on:

• neerukahjustus: kerge (seerumi kreatiniinisisaldus 150…300 mikromooli/l) kuni mõõduka (seerumi kreatiniinisisaldus 300…700 mikromooli/l) neerukahjustusega patsientidel tuleb lornoksikaami kasutada ettevaatusega, sest neerude prostaglandiinid vastutavad neerude verevoolu säilitamise eest (vt lõik 4.2). Kui ravi ajal lornoksikaamiga neerufunktsioon halveneb, tuleb ravi katkestada. Neerufunktsiooni tuleb jälgida patsientidel: kellel plaanitakse ulatuslikku operatsiooni, kellel on südamepuudulikkus, kes saavad samaaegset ravi diureetikumide või ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad või arvatakse põhjustavat neerukahjustust (vt lõik 4.5).
• vere hüübimishäired: soovitatav on hoolikas kliiniline ja laboratoorne (nt APTT) jälgimine.
• maksakahjustus (nt maksatsirroos): maksakahjustusega patsientidel on soovitatav kliiniline ja laboratoorne jälgimine, sest lornoksikaami annuste 12…16 mg ööpäevas juures võib tekkida ravimi kumuleerumine (AUC suurenemine) (vt lõik 5.2). Muus osas ei täheldatud maksakahjustusega patsientidel farmakokineetiliste näitajate osas muid erinevusi võrreldes tervete vabatahtlikega.
• patsientidel, kes saavad pikaajalist ravi (kauem kui 3 kuud) MSPVA-dega, tuleb jälgida regulaarselt vere, neeru- ja maksafunktsiooni näitajaid.
• üle 65-aastastel eakatel patsientidel on soovitatav neeru- ja maksafunktsiooni jälgimine. Ettevaatlik tuleb olla eakate patsientide postoperatiivses ravis.

Samaaegne kasutamine MSPVA-dega Lornoksikaami samaaegset kasutamist MSPVA-dega (sealhulgas selektiivsed tsüklooksügenaas-2 inhibiitorid) tuleb vältida (vt lõik 4.5).

Kõrvaltoimete vähendamine Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks on vajalik (vt lõik 4.2 ja allpool seedetrakti ja kardiovaskulaarseid riske).

Seedetrakti verejooks, haavandumine ja perforatsioon Seedetrakti verejooks, haavandumine ja perforatsioon: kõikide MSPVA-dega seoses on teatatud potentsiaalselt surmaga lõppevast seedetrakti verejooksust, haavandumisest või perforatsioonist, mis on avaldunud mis tahes ajal ravi jooksul, koos hoiatavate sümptomite või varasemate raskete seedetrakti tüsistustega või ilma.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise või perforatsiooni tekkerisk on suurem MSPVA-de suurte annuste kasutamisel, varasema haavandianamneesiga patsientidel, eriti juhul, kui sellega on kaasnenud verejooks või perforatsioon (vt lõik 4.3) ning eakatel. Nimetatud patsientidel tuleb ravi alustada väikseima olemasoleva annusega (vt lõik 4.2). Nendel patsientidel tuleb kaaluda kombineeritud ravi gastroprotektiivsete ainetega (näiteks misoprostool või prootonpumba inhibiitorid), ja samuti patsientidel, kes vajavad samaaegset ravi väikeses annuses atsetüülsalitsüülhappe või teiste ravimitega, mis võivad suurendada gastrointestinaalsete komplikatsioonide tekkeriski (vt allpool ja lõik 4.5). Regulaarsete ajavahemike tagant on soovitatav kliiniline jälgimine.

Eelkõige ravi algperioodis tuleb juhendada patsiente, kellel on anamneesis seedetrakti haigus, eeskätt eakad, teavitama oma arsti mis tahes ebatavalisest seedetraktiga seotud sümptomist (eriti seedetrakti verejooks). Ettevaatlik tuleb olla patsientide puhul, kes saavad samaaegselt ravimeid, mis võivad suurendada haavandi või verejooksu tekkeriski, nagu näiteks suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nt varfariin), selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, nagu näiteks atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Kui ravi ajal lornoksikaamiga tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi katkestada.

MSPVA-sid tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis seedetrakti haigus (nt haavandiline koliit, Crohn’i tõbi), kuna need seisundid võivad ägeneda (vt lõik 4.8). Eakad Eakatel on MSPVA-de kasutamisel kõrgenenud risk kõrvaltoimete tekkeks, eelkõige seedetrakti verejooksuks ja perforatsiooniks, mis võivad lõppeda surmaga (vt lõik 4.2).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed Patsientide puhul, kellel on anamneesis või on praegu hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus, on nõutav hoolikas jälgimine ja nõustamine, sest MSPVA-de kasutamisega seoses on teatatud vedeliku retentsioonist ja tursetest.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSPVA-de kasutamine, eriti suurtes annustes ja pikaajaliselt, võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt ja insult) kõrgenenud riskiga. Puuduvad piisavad andmed, et seda riski lornoksikaami puhul välistada.

Ravile allumatu hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel tohib lornoksikaami kasutada ainult pärast põhjalikku kaalutlust. Sarnane kaalutlus on vajalik ka enne pikaajalise ravi alustamist patsientidel, kellel on kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktorid (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine).

MSPVA-de ja hepariini samaaegne kasutamine spinaal- või epiduraalanesteesia korral suurendab spinaalse või epiduraalse hematoomi tekkeriski (vt lõik 4.5).

Naha kahjustused Väga harva on MSPVA-de kasutamisel täheldatud tõsiseid, vahel ka surmaga lõppenud nahareaktsioone, sh eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja epidermise toksiline nekrolüüs (vt lõik 4.8). Selliste reaktsioonide tekkerisk on suurem ravi algperioodis, tekkides enamikul juhtudel esimese ravikuu jooksul. Nahalööbe, limaskestade kahjustuste või muude ülitundlikkuse nähtude tekkimisel tuleb ravi lornoksikaamiga kohe katkestada.

Respiratoorsed häired Ettevaatlik tuleb olla patsientide puhul, kellel esineb või on anamneesis bronhiaalastma, sest MSPVA-de kasutamisel on sellistel patsientidel täheldatud bronhospasmi esinemist.

Süsteemne erütematoosne luupus ja segatüüpi sidekoehaigus Süsteemse erütematoosse luupuse (SLE) ja segatüüpi sidekoehaigusega patsientidel tuleb olla ettevaatlik, kuna võib esineda suurenenud risk aseptilise meningiidi tekkeks.

Nefrotoksilisus MSPVA-de ja takroliimuse samaaegne kasutamine võib prostaglandiinide sünteesi pärssimise tõttu neerudes suurendada nefrotoksilisuse riski. Nimetatud ravimite kombinatsiooni saavatel patsientidel tuleb hoolikalt jälgida neerufunktsiooni (vt lõik 4.5).

Laboratoorsete näitajate muutused Nii nagu enamiku MSPVA-de korral, on ka lornoksikaami kasutamisel aeg-ajalt täheldatud seerumi transaminaaside aktiivsuse suurenemist, seerumi bilirubiinisisalduse või teiste maksafunktsiooni iseloomustavate näitajate suurenemist, aga ka seerumi kreatiniini ja jääklämmastiku sisalduse suurenemist ning muude laboratoorsete näitajate muutusi. Kui nimetatud muutused on olulised või püsivad, tuleb lornoksikaami manustamine katkestada ja rakendada vastavaid uuringuid.

Laktoos Ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada. Fertiilsus Sarnaselt kõigi tsüklooksügenaasi/prostaglandiinide sünteesi inhibeerivate ravimitega võib lornoksikaam kahjustada viljakust, mistõttu seda ei ole soovitatav kasutada naistel, kes soovivad rasestuda. Naistel, kellel on raskusi rasestumisega või kellel uuritakse viljatuse põhjuseid, tuleks kaaluda ravi katkestamist lornoksikaamiga (vt lõik 4.6).

Tuulerõuged Erandlikult võivad tuulerõuged olla tõsiste naha ja pehmete kudede infektsioonide tekkepõhjuseks. Hetkel ei saa välistada nende infektsioonide halvenemises ka MSPVA-de rolli. Seetõttu on soovitatav lornoksikaami mitte kasutada, kui on tuulerõuged.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Lornoksikaami samaaegne kasutamine koos:

• tsimetidiiniga: suureneb lornoksikaami plasmakontsentratsioon, mis võib suurendada lornoksikaami kõrvaltoimete riski (koostoimeid ei ole täheldatud lornoksikaami ja ranitidiini ega lornoksikaami ja antatsiididega).
• antikoagulantidega: MSPVA-d võivad tugevdada antikoagulantide, nagu varfariin, toimeid (vt lõik 4.4). Vajalik on hoolikas INR-i jälgimine.
• fenprokumooniga: fenprokumooni ravi vähenenud toime.
• hepariiniga: MSPVA-d suurendavad verejooksu ning spinaalse või epiduraalse

hematoomi tekkeriski, kui neid manustatakse koos hepariiniga spinaal- või epiduraalanesteesia korral (vt lõik 4.4).

• AKE inhibiitoritega: AKE inhibiitorite antihüpertensiivne toime võib väheneda.
• diureetikumidega: lingu-, tiasiid- ja kaaliumi säästvate diureetikumide diureetiline ja antihüpertensiivne toime väheneb (suurenenud hüperkaleemia ja nefrotoksilisuse tekkerisk).
• beetablokaatoritega: väheneb nende antihüpertensiivne toime.
• angiotensiin II retseptori blokaatoritega: väheneb nende antihüpertensiivne toime.
• digoksiiniga: väheneb digoksiini renaalne kliirens, mis suurendab digoksiini toksilisuse riski.
• kortikosteroididega: suureneb seedetrakti haavandumise või verejooksu tekkerisk (vt lõik 4.4).
• kinoloonantibiootikumidega (nt levofloksatsiin, ofloksatsiin): suureneb krampide tekkerisk.
• trombotsüütide agregatsiooni inhibiitoritega (nt klopidogreel): suureneb verejooksu risk (vt lõik 4.4).
• teiste MSPVA-dega: suureneb seedetrakti verejooksu või haavandite tekkerisk.
• metotreksaadiga: suureneb metotreksaadi sisaldus seerumis, mille tagajärjeks võib olla toksilise toime tugevnemine. Samaaegsel kasutamisel tuleb patsienti hoolikalt jälgida.
• selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitoritega (SSRI-d): suureneb verejooksu risk (vt lõik 4.4).
• liitiumiga: MSPVA-d vähendavad liitiumi renaalset kliirensit, mistõttu võib liitiumi kontsentratsioon seerumis tõusta üle toksilise piiri. Seetõttu tuleb jälgida seerumi liitiumisisaldust, eriti ravi alguses, annuse muutmisel või ravi lõpetamisel.
• tsüklosporiiniga: suureneb tsüklosporiini sisaldus seerumis. Tsüklosporiini nefrotoksiline toime võib tugevneda prostaglandiinide sünteesi pärssimise tõttu. Kombineeritud ravi korral tuleb jälgida neerufunktsiooni.
• sulfonüüluureatega (nt glibenklamiid): suurenenud risk hüpoglükeemia tekkeks.
• CYP2C9 isoensüümide teadaolevate indutseerijate ja inhibiitoritega: lornoksikaam (nagu ka teised tsütokroom P450 2C9 [CYP2C9] isoensüümist sõltuvad MSPVA-d) omab koostoimeid CYP2C9 isoensüümi teadaolevate indutseerijate ja inhibeerijatega (vt lõik 5.2 Biotransformatsioon).
• takroliimusega: suureneb nefrotoksilise toime risk prostaglandiinide sünteesi pärssimise tõttu neerudes. Kombineeritud ravi korral tuleb jälgida neerufunktsiooni (vt lõik 4.4).
• pemetrekseediga: MSPVA-d võivad vähendada pemetrekseedi renaalset kliirensit, mille tulemusel suureneb neerude ja seedetrakti toksilisus ning müelosupressioon.

Xefo õhukese polümeerikattega tablettide manustamisel koos toiduga oli lornoksikaami imendumine aeglustunud. Seega, kui on vajalik kiire toime saabumine (valu vaigistamine), ei tohi Xefo õhukese polümeerikattega tablette võtta koos toiduga.

Toit võib vähendada imendumist ligikaudu 20% võrra ja pikendada maksimaalse plasmakontsentratsiooni (T ) saabumise aega (vt lõik 5.2).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Lornoksikaam on vastunäidustatud raseduse kolmandas trimestris (vt lõik 4.3) ja seda ei tohi kasutada raseduse esimeses ja teises trimestris ning sünnituse ajal, sest puuduvad kliinilised andmed kasutamise kohta raseduse ajal.

Lornoksikaami kasutamise kohta rasedatel puuduvad piisavad andmed. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).

Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib avaldada negatiivset mõju raseduse kulule ja/või embrüo/loote arengule. Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad suurenenud riski raseduse katkemiseks ja südame väärarengute tekkeks pärast prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite kasutamist raseduse varajases järgus. Arvatakse, et see risk suureneb koos annuse suurenemise ja

kasutamise kestuse pikenemisega. Loomkatsetes on prostaglandiinide sünteesi inhibiitori manustamisel täheldatud implanteerumise eelset ja -järgset resorptsiooni ning embrüo-loote suremust. Raseduse esimeses ja teises trimestris tohib prostaglandiinide sünteesi inhibiitoreid kasutada ainult hädavajadusel.

Alates 20. rasedusnädalast võib lornoksikaami kasutamine põhjustada loote neerufunktsiooni häirest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida vahetult pärast ravi alustamist ja on enamasti pöörduv pärast ravi lõpetamist. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast MSPVA kasutamist raseduse teisel trimestril, mis enamikul juhtudel taandus pärast ravi katkestamist. Seetõttu ei tohi lornoksikaami raseduse esimesel ja teisel trimestril manustada, välja arvatud juhul, kui see on hädavajalik. Kui lornoksikaami kasutatakse naisel, kes planeerib rasestuda või kellel on raseduse esimene või teine trimester, tuleb annus hoida võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike. Pärast mitmepäevast lornoksikaami kasutamist alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda prenataalset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel tuleb lornoksikaami võtmine lõpetada.

Prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite manustamine raseduse kolmandas trimestris võib lootel põhjustada kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne sulgumine ja pulmonaalhüpertensioon) ning neerufunktsiooni häireid, mis võib viia neerupuudulikkusele ja amnionivedeliku hulga vähenemisele. Raseduse lõpus võivad prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid pikendada emal ja lootel veritsusaega ning vähendada emaka kontraktsioone, mis võib sünnituse algust edasi lükata või selle kestust pikendada. Seetõttu on lornoksikaami kasutamine raseduse kolmandas trimestris vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Imetamine Puuduvad andmed lornoksikaami eritumise kohta inimese rinnapiima. Imetavatel rottidel eritus lornoksikaam piima üsna suures kontsentratsioonis. Lornoksikaami ei tohi rinnaga toitvatel naistel kasutada.

Fertiilsus Lornoksikaami, nagu kõigi teiste ravimite, mis teadaolevalt inhibeerivad tsüklooksügenaasi/ prostaglandiinide sünteesi, kasutamine võib vähendada viljakust ja ei ole soovitatav rasestuda soovivatel naistel. Naistel, kellel on raskusi rasestumisega või kes on viljakuse uuringutel, tuleb kaaluda lornoksikaami kasutamise lõpetamist.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Patsiendid, kellel lornoksikaami kasutamisel tekib pearinglus ja/või unisus, peaksid hoiduma autojuhtimisest või masinatega töötamisest.

4.8 Kõrvaltoimed

MSPVA-de kõige sagedasemad kõrvaltoimed on seotud seedetraktiga. Võivad tekkida peptilised haavandid, seedetrakti perforatsioon või verejooks, mis mõnikord võivad lõppeda surmaga, eelkõige eakatel (vt lõik 4.4). MSPVA-de kasutamise järel on teatatud iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, kõhupuhitust, kõhukinnisust, düspepsiat, kõhuvalu, meleenat, veriokset, haavandilist stomatiiti ning haavandilise koliidi ja Crohn’i tõve ägenemist (vt lõik 4.4). Harvemini on täheldatud gastriiti.

Kõrvaltoimeid võib oodata ligikaudu 20%-l lornoksikaamiga ravitavatest patsientidest. Kõige sagedasemateks lornoksikaami kasutamisel täheldatud kõrvaltoimeteks on iiveldus, düspepsia, seedehäire, kõhuvalu, oksendamine ja kõhulahtisus. Neid sümptomeid on teadaolevates uuringutes esinenud üldiselt vähem kui 10%-l patsientidest.

MSPVA-raviga seoses on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõnede MSPVA-de

kasutamine (eriti suurtes annustes ja pikaajalisel kasutamisel) võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) kõrgenenud riskiga (vt lõik 4.4).

Erandlikult on esinenud tõsiseid naha ja pehmete kudede infektsioone tuulerõugete ajal.

Alljärgnevalt on tabelis 1 toodud kõrvaltoimed, mida täheldati enam kui 0,05%-l 6417-st II, III ja IV faasi kliinilistes uuringutes osalenud patsiendist. Kõrvaltoimed on esitatud järgmise esinemissageduse klassifikatsiooni kohaselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Tabel 1: Kõrvaltoimed

Organsüsteemi klass Esinemissagedus Kõrvaltoime(d) Infektsioonid ja Harv Farüngiit infestatsioonid Vere ja lümfisüsteemi Harv Aneemia, trombotsütopeenia, leukopeenia, veritsusaja häired pikenemine Immuunsüsteemi häired Harv Ülitundlikkus, sh anafülaktilised reaktsioonid ja Ainevahetus- ja Aeg-ajalt Anoreksia, kehakaalu muutused toitumishäired Psühhiaatrilised häired Aeg-ajalt Unetus, depressioon Närvisüsteemi häired Sage Kerge ja mööduv peavalu, pearinglus Silma kahjustused Aeg-ajalt Konjunktiviit

Kõrva ja labürindi Aeg-ajalt Vertiigo, tinnitus kahjustused Südame häired Aeg-ajalt Südamepekslemine, tahhükardia, turse, Vaskulaarsed häired Aeg-ajalt Nahaõhetus, turse Respiratoorsed, rindkere Aeg-ajalt Riniit ja mediastiinumi häired Harv Düspnoe, köha, bronhospasm. Seedetrakti häired Sage Iiveldus, kõhuvalu, düspepsia, kõhulahtisus, Maksa ja sapiteede Aeg-ajalt Maksa funktsionaalsete testide, SGPT (ALT) või häired SGOT (AST) aktiivsuse suurenemine

Naha ja nahaaluskoe Aeg-ajalt Lööve, nahasügelus, suurenenud higistamine, kahjustused erütematoosne lööve, nõgeslööve, angioödeem, Lihaste, luustiku ja Aeg-ajalt Artralgia sidekoe kahjustused Harv Luuvalu, lihasspasmid, müalgia Neerude ja kuseteede Harv Nüktuuria, urineerimishäired, vereseerumi häired jääklämmastiku ja kreatiniinisisalduse suurenemine Üldised häired ja Aeg-ajalt Halb enesetunne, näoturse manustamiskoha Harv Asteenia reaktsioonid

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Käesoleval ajal puuduvad andmed üleannustamise kohta, mis lubaksid kindlalt defineerida üleannustamise korral tekkivaid sümptomeid või soovitada spetsiifilisi üleannustamise ravimeetmeid. Siiski arvatakse, et lornoksikaami üleannustamisel võivad ilmneda järgmised sümptomid: iiveldus, oksendamine, kesknärvisüsteemi talitluse häired (pearinglus, nägemishäired). Esineda võivad ka sellised rasked sümptomid, nagu nt ataksia (mis areneb edasi kooma ja krampideni), maksa- ja neerukahjustus ning võimalikud vere hüübimishäired.

Üleannustamise korral või selle kahtlusel tuleb ravimi kasutamine kohe katkestada. Kuna lornoksikaami poolväärtusaeg on lühike, siis eritub ravim kiiresti. Lornoksikaam ei ole dialüüsitav. Spetsiifilist antidooti ei ole teada. Üleannustamise raviks rakendatakse tavalisi esmaabivõtteid. Üksnes vahetult pärast lornoksikaami sissevõtmist manustatud aktiivsüsi võib vähendada preparaadi imendumist. Seedetrakti häireid võib näiteks ravida mõne prostaglandiini analoogi või ranitidiiniga.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, oksikaamid ATC-kood: M01AC05.

Toimemehhanism Lornoksikaam on oksikaamide gruppi kuuluv valuvaigistava toimega mittesteroidne põletikuvastane aine. Lornoksikaami toime põhineb peamiselt prostaglandiinide sünteesi pärssimisel (ensüüm tsüklooksügenaasi inhibeerimine), mis viib perifeersete notsitseptorite

desensitiseerumisele ja seeläbi põletiku vähenemisele. Ühe võimaliku toimemehhanismina on välja pakutud ka tsentraalne toime notsitseptsioonile, mis näib olevat sõltumatu põletikuvastasest toimest.

Farmakodünaamilised toimed Lornoksikaamil ei ole toimet elutähtsatele funktsioonidele (nt kehatemperatuur, hingamissagedus, südame löögisagedus, vererõhk, EKG, spiromeetria).

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Lornoksikaami analgeetilist toimet on edukalt tõestatud mitmes ravimi väljatöötamise käigus läbi viidud kliinilises uuringus. Tingituna lokaalsest seedetrakti ärritavast toimest ja süsteemsest ultserogeensest toimest, mis on seotud prostaglandiinide sünteesi inhibeerimisega, põhjustab lornoksikaam sarnaselt teiste MSPVA-dega sageli seedetraktiga seotud kõrvaltoimeid.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Lornoksikaam imendub seedetraktist kiiresti ja peaaegu täielikult. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub ligikaudu 1...2 tundi pärast manustamist. Lornoksikaami absoluutne biosaadavus on 90...100%. Märkimisväärset esmast maksapassaaži ei ole täheldatud.

Lornoksikaami manustamisel koos toiduga väheneb maksimaalne plasmakontsentratsioon (C ) ligikaudu 30% võrra ja maksimaalse plasmakontsentratsiooni saabumise aeg (T ) pikeneb 1,5 tunnilt 2,3 tunnini. Lornoksikaami imendumine (arvutatud AUC põhjal) võib väheneda kuni 20%. Jaotumine Lornoksikaami leidub plasmas muutumatul kujul ja selle hüdroksüülitud metaboliidina. Lornoksikaami seonduvus vereplasma valkudega on 99% ning see ei sõltu ravimi kontsentratsioonist vereplasmas. Pärast korduvat annustamist on see leitav ka sünoviaalvedelikus. Biotransformatsioon Lornoksikaam metaboliseerub olulisel määral maksas, peamiselt hüdroksüülimise teel inaktiivseks 5-hüdroksülornoksikaamiks. Lornoksikaami biotransformatsioon toimub CYP2C9 vahendusel. Tingituna geneetilisest polümorfismist võivad antud ensüümi osas eksisteerida kiired ja aeglased metaboliseerijad, aeglastel metaboliseerijatel võib lornoksikaami plasmakontsentratsioon olla märgatavalt kõrgem. Hüdroksüülitud metaboliidil puudub farmakoloogiline toime. Lornoksikaam metaboliseerub täielikult, ligikaudu 2/3 elimineeritakse inaktiivse ühendina maksa ja 1/3 neerude kaudu.

Loomkatsetes ei indutseerinud lornoksikaam maksaensüüme. Kliiniliste uuringute andmete põhjal võib väita, et lornoksikaami soovitatavate annuste manustamisel ei teki ravimi akumulatsiooni ka pärast korduvat annustamist. Nimetatud andmeid kinnitavad ka üheaastase kestusega ravimiohutuse uuringu tulemused.

Eritumine Lornoksikaami keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on 3...4 tundi. Ligikaudu 50% suukaudselt manustatud lornoksikaamist eritatakse väljaheitega ja 42% neerude kaudu, peamiselt 5-hüdroksülornoksikaamina. 5-hüdroksülornoksikaami eliminatsiooni poolväärtusaeg on pärast ühekordset või kaks korda ööpäevas parenteraalset manustamist ligikaudu 9 tundi. Puuduvad tõendid selle kohta, et eliminatsiooni kiirus muutub korduva annuse manustamisel. Üle 65-aastastel eakatel patsientidel on lornoksikaami kliirens 30…40% võrra vähenenud. Muus osas ei täheldatud eakatel patsientidel lornoksikaami farmakokineetilises profiilis olulisi erinevusi.

Neeru- või maksapuudulikkusega patsientidel ei ole olulisi lornoksikaami farmakokineetilisi muutusi täheldatud, välja arvatud ravimi akumulatsioon pärast 7-päevast manustamist kroonilise maksahaigusega patsientidele annuses 12…16 mg ööpäevas.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Erinevatel liikidel läbi viidud ühekordse manustamise ja korduvtoksilisuse uuringutes on lornoksikaam põhjustanud neerutoksilisust ja seedetrakti haavandeid. Rottidel põhjustas lornoksikaam viljakuse vähenemist (toime ovulatsioonile ja implanteerumisele) ning mõjutas tiinuse ja poegimise kulgu. Küülikutel ja rottidel põhjustas lornoksikaam arterioosjuha enneaegse sulgumise tsüklooksügenaasi inhibeerimise tõttu.

Loomuuringutes on prostaglandiinide sünteesi inhibiitori manustamisel täheldatud suurenenud implanteerumise eelset ja -järgset resorptsiooni ning embrüo-loote suremust. Lisaks sellele on katseloomadel, kellele organogeneesi perioodil on manustatud prostaglandiinide sünteesi inhibiitorit, täheldatud erinevaid väärarenguid, sealhulgas südame-veresoonkonna väärarenguid.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti tuum: laktoosmonohüdraat mikrokristalliline tselluloos povidoon K30 naatriumkroskarmelloos magneesiumstearaat

Õhuke polümeerikate: makrogool 6000 titaandioksiid (E171) talk hüpromelloos

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Blister: Hoida temperatuuril kuni 30 °C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Blister: Läbipaistmatu PVC/alumiinium. Iga blister sisaldab 10 õhukese polümeerikattega tabletti. Pakendis 20 õhukese polümeerikattega tabletti.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. TEISESE MÜÜGILOA HOIDJA

UAB „Lex ano” Naugarduko g. 3 LT-03231 Vilnius Leedu

8. TEISESE MÜÜGILOA NUMBER

1021921

9. TEISESE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

03.03.2021

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Märts 2024