Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
ZYPADHERA 210 mg pulber ja lahusti toimeainet prolongeeritult vabastavaks süstesuspensiooniks ZYPADHERA 300 mg pulber ja lahusti toimeainet prolongeeritult vabastavaks süstesuspensiooniks ZYPADHERA 405 mg pulber ja lahusti toimeainet prolongeeritult vabastavaks süstesuspensiooniks
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
ZYPADHERA 210 mg pulber ja lahusti toimeainet prolongeeritult vabastavaks süstesuspensiooniks Üks viaal sisaldab olansapiini pamoaatmonohüdraadina, mis vastab 210 mg olansapiinile. Pärast lahustamist sisaldab üks milliliiter 150 mg olansapiini.
ZYPADHERA 300 mg pulber ja lahusti toimeainet prolongeeritult vabastavaks süstesuspensiooniks Üks viaal sisaldab olansapiini pamoaatmonohüdraadina, mis vastab 300 mg olansapiinile. Pärast lahustamist sisaldab üks milliliiter 150 mg olansapiini.
ZYPADHERA 405 mg pulber ja lahusti toimeainet prolongeeritult vabastavaks süstesuspensiooniks Üks viaal sisaldab olansapiini pamoaatmonohüdraadina, mis vastab 405 mg olansapiinile. Pärast lahustamist sisaldab üks milliliiter 150 mg olansapiini.
Teadaolevat toimet omav(ad) abiaine(d): ZYPADHERA lahusti toimeainet prolongeeritult vabastava süstesuspensiooni valmistamiseks sisaldab 1 mg polüsorbaat 80 1 ml lahuses.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Toimeainet prolongeeritult vabastav pulber ja lahusti süstesuspensiooniks
Pulber: kollane tahke aine Lahusti: selge, värvitu või veidi kollakas lahus.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Skisofreenia säilitusraviks täiskasvanud patsientidel, kellel on suukaudse olansapiinraviga skisofreenia piisavalt stabiliseeritud.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
ZYPADHERA 210 mg, 300 mg või 405 mg pulbri ja lahusti süstesuspensiooni asemel ärge kasutage eksikombel olansapiini 10 mg pulbrit süstelahuseks.
Annustamine
Patsiente tuleb enne ZYPADHERA manustamist taluvuse ja ravivastuse kindlaks määramiseks algselt ravida suukaudse olansapiiniga.
ZYPADHERA esimese annuse kindlaks määramiseks tuleb kõigi patsientide puhul arvesse võtta tabelis 1 antud skeemi. Tabel 1 Soovitatav annustamisskeem, mis võrdleb suukaudset olansapiini ja ZYPADHERA’t
Suukaudne olansapiini ZYPADHERA soovituslik Säilitusannus pärast 2-kuulist sihtannus algannus ZYPADHERA-ravi 10 mg/ööpäevas 210 mg/2 nädala või 405 mg/4 150 mg/2 nädala või 300 mg/4 nädala 15 mg/ööpäevas 300 mg/2 nädala järel 210 mg/2 nädala või 405 mg/4 nädala 20 mg/ööpäevas 300 mg/2 nädala järel 300 mg/2 nädala järel
Annuse kohandamine Patsiente tuleb ühe kuni kahe ravikuu jooksul tähelepanelikult retsidiivi sümptomaatika osas jälgida. Antipsühhootilise ravi ajal võib patsiendi kliinilise seisundi paranemiseni kuluda mitu päeva kuni mõni nädal. Patsiente tuleb sel perioodil tähelepanelikult jälgida. Ravi jooksul võib annust individuaalse kliinilise seisundi põhjal korrigeerida. Pärast kliinilist taashindamist võib annust kohandada piirides 150 mg kuni 300 mg iga 2 nädala järel või 300 mg kuni 405 mg iga 4 nädala järel (Tabel 1).
Lisaravi Suukaudse olansapiini lisamine ei olnud topelt-pimedates kliinilistes uuringutes lubatud. Kui suukaudse olansapiini lisamist peetakse kliiniliselt näidustatuks, ei tohi koguannus ületada vastavat maksimaalset suukaudse olansapiini annust 20 mg/ööpäevas.
Üleviimine teistele antipsühhootikumidele Puuduvad süstemaatiliselt kogutud andmed selle kohta, mis oleksid spetsiifiliselt suunatud patsientide üleviimisele ZYPADHERA’lt teistele antipsühhootikumidele. Kuna olansapiini pamoaatsool lahustub aeglaselt, mis tagab olansapiini aeglase, püsiva vabanemise, mis lõpeb ligikaudu kuus kuni kaheksa kuud pärast viimast süsti, on vajalik raviarsti järelevalve, eriti esimese 2 kuu jooksul pärast ZYPADHERA ärajätmist, kui toimub üleviimine teisele antipsühhootikumile, mida peetakse kliiniliselt õigustatuks.
Patsientide erirühmad
Eakad ZYPADHERA’t ei ole süstemaatiliselt eakatel patsientidel (> 65 aasta) uuritud. ZYPADHERA’t ei soovitata eakate populatsioonil raviks kasutada, välja arvatud juhul, kui suukaudse olansapiini kasutamisel on tõestatud hästi talutav ja efektiivne annustamisrežiim. Väiksem algannus (150 mg/4 nädala järel) ei ole rutiinselt näidustatud, kuid seda tuleb kaalutleda 65-aastastel ja vanematel, kui kliinilised tegurid seda õigustavad. ZYPADHERA’ga ei ole soovitatav ravi alustada üle 75-aastastel patsientidel (vt lõik 4.4).
Neeru- ja/või maksakahjustus ZYPADHERA’t ei tohi neil patsientidel kasutada, välja arvatud juhul, kui suukaudse olansapiiniga on kindlaks tehtud hästi talutav ja efektiivne annustamisrežiim. Sellistel patsientidel tuleb kaalutleda väiksema algannuse (150 mg iga 4 nädala järel) kasutamist. Mõõduka maksapuudulikkuse juhtudel (tsirroos, Child-Pugh A või B klass) peab algannus olema 150 mg iga 4 nädala järel ning seda tohib suurendada ainult ettevaatusega.
Suitsetajad Algannust ja annuse piirmäära ei ole tavaliselt vaja mittesuitsetajatel muuta, võrreldes suitsetajatega. Olansapiini metabolism võib suitsetamisel kiireneda. Soovitatav on kliiniline jälgimine ja vajadusel tuleb kaaluda olansapiini annuse suurendamist (vt lõik 4.5).
Kui esineb üle ühe faktori, mis võiks põhjustada aeglasemat ainevahetust (naissugu, kõrge iga, mittesuitsetamine), tuleb kaaluda annuse vähendamist. Kui on näidustatud annuse suurendamine, siis seda tuleb neil patsientidel teostada ettevaatlikult. Lapsed ZYPADHERA ohutust ja efektiivsust ei ole lastel ja alla 18 aasta vanustel noorukitel tõestatud. Praeguseks saadaolevaid andmeid on kirjeldatud lõigus 4.8 ja 5.1, kuid annustamissoovitusi anda ei saa.
Manustamisviis
AINULT LIHASESISESEKS KASUTAMISEKS. MITTE MANUSTADA VEENI EGA NAHA ALLA. (Vt lõik 4.4)
ZYPADHERA’t tuleb manustada ainult sügava lihasesisese süstena gluteaalpiirkonda meditsiinitöötaja poolt, kellele on õpetatud asjakohast süstimistehnikat ning kohas, kus on tagatud süstimisjärgne vaatlus ja üleannustamise korral ligipääs vajalikule meditsiinilisele sekkumisele.
Pärast iga süstet tuleb patsienti jälgida meditsiiniasutuses vastavalt kvalifitseeritud personali poolt vähemalt 3 tunni jooksul olansapiini üleannusega seotud sümptomite osas. Vahetult enne meditsiiniasutusest lahkumist peab olema kindel, et patsient on ergas, orienteeritud ning tal puuduvad igasugused üleannustamise sümptomid. Üleannuse kahtluse korral peab tähelepanelik meditsiiniline järelevalve ja jälgimine jätkuma, kuni kontrollimine näitab, et üleannustamise sümptomid on taandunud (vt lõik 4.4). Vastavalt kliinilisele vajadusele tuleks patsientidele, kellel ilmnesid olansapiini üleannusele vastavad sümptomid, 3-tunnist jälgimise perioodi pikendada.
Kasutusjuhendit vt lõigust 6.6.
4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes. Patsiendid, kel on teada kitsa nurgaga glaukoomi risk.
4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Sobiva süstimistehnika rakendamisel peab olema eriti ettevaatlik, et vältida tahtmatut veresoonesisest või nahaalust süsti (vt lõik 6.6).
Kasutamine akuutse agitatsiooniga või raske psühhootilise seisundiga patsientidel ZYPADHERA’t ei tohiks kasutada skisofreeniat põdevatel patsientidel, kes on akuutse agitatsiooniga või raskes psühhootilises seisundis, mis vajaksid kohest sümptomite kontrolli. Süstimisjärgne sündroom
Müügieelsete kliiniliste uuringute käigus esinesid ZYPADHERA süstimise järgselt reaktsioonid, mille sümptomid olid iseloomulikud olansapiini üleannustamisele. Need reaktsioonid esinesid vähem kui 0,1 % süstide ja ligikaudu 2 % patsientide puhul. Enamikul patsientidest tekkisid sedatsiooniga seotud sümptomid (ulatudes kergest astmest koomani) ja/või deliirium (sh segasus, desorientatsioon, ärrituvus, ärevus jt kognitiivsed kahjustused). Teisalt esinesid ekstrapüramidaalsümptomid, ebaselge kõne, kõnnaku muutus, agressioon, pearinglus, nõrkus, hüpertensioon ja krambid. Enamikul juhtudel ilmnesid selle seisundiga seotud reaktsioonid 1 tunni jooksul pärast süsti ning kõigil juhtudel teatati, et täielik paranemine saabus 24...72 tunni jooksul pärast süsti. Need reaktsioonid ilmnesid harva (vähem kui 1 süsti korral 1000-st) 1...3 tunni möödumisel ning väga harva (vähem kui 1 süsti korral 10 000-st) hiljem kui 3 tunni pärast. Patsiente tuleb teavitada sellest potentsiaalsest riskist ja vajadusest olla meditsiiniasutuses jälgimisel 3 tunni jooksul pärast igakordset ZYPADHERA manustamist. ZYPADHERA
turuletulekujärgselt kogutud andmed süstimisjärgse sündroomi kohta on üldiselt kooskõlas kliinilistes uuringutes nähtud kogemustega. Pärast iga süsti tuleb patsiente meditsiiniasutuses vastavalt kvalifitseeritud meditsiinipersonali poolt vähemalt 3 tunni jooksul olansapiini üleannustamisele iseloomulike sümptomite osas jälgida.
Vahetult enne meditsiiniasutusest lahkumist tuleb veenduda selles, et patsient on ergas, orienteeritud ja tal puuduvad igasugused üleannuse sümptomid. Üleannuse kahtlusel peab hoolikas meditsiiniline järelevalve ja jälgimine kestma seni, kuni uuringud näitavad, et sümptomid on taandunud. Vastavalt kliinilisele vajadusele tuleks patsientidele, kellel ilmnesid olansapiini üleannusele vastavad sümptomid, 3-tunnist jälgimise perioodi pikendada.
Patsientidele tuleb nõu anda, et nad oleksid süstimispäeva ülejäänud ajal valvsad süstimisjärgsete üleannuse sümptomite osas, võiksid vajadusel abi saada ning ei juhiks autot ega käsitseks masinaid (vt lõik 4.7).
Kui süstimisjärgsete kõrvaltoimete raviks on vajalikud parenteraalsed bensodiasepiinid, soovitatakse kliinilist seisundit liigse sedatsiooni ja kardiorespiratoorse depressiooni osas hoolikalt hinnata (vt lõik 4.5).
Süstekohaga seotud kõrvaltoimed Kõige sagedamini täheldatud süstekohaga seotud kõrvaltoime oli valu. Nende kõrvaltoimete maksimaalset raskusastet registreeriti enamikul juhtudel “kerge” või “keskmisena”. Juhul kui esinevad süstekohaga seotud kõrvaltoimed, tuleb nende nähtude raviks rakendada sobivaid meetmeid (vt lõik 4.8).
Dementsusega seotud psühhoos ja/või käitumishäired Olansapiini ei soovitata dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäiretega patsientidel kasutada raviks seoses suremuse juhtude tõusuga ja ajuveresoonkonna riski suurenemisega. Dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäiretega eakaid patsiente (keskmine vanus 78 aastat) hõlmanud platseebo- kontrollitud kliinilistes uuringutes (kestusega 6-12 nädalat) registreeriti suukaudse olansapiiniga ravitud patsientidel kahekordset suremuse tõusu, võrreldes platseeboga (3,5 % versus 1,5 % vastavalt). Suurem suremus ei olnud seotud olansapiini annusega (keskmine ööpäevane annus 4,4 mg) ega ravi kestusega. Riskifaktorid, mis võivad soodustada selle populatsiooni suuremat suremust seoses olansapiinraviga, on vanus > 65 aasta, düsfaagia, sedatsioon, alatoitumine ja dehüdratsioon, kopsuhaigused (nt pneumoonia kas koos aspiratsiooniga või ilma), või samaaegne bensodiasepiinravi. Siiski vaatamata riskifaktoritele oli suremus suukaudset olansapiinravi saanud patsientidel suurem kui platseebo rühmas.
Samades kliinilistes uuringutes täheldati ajuveresoonkonna kõrvaltoimeid (AVKT, nt ajuinfarkt, transitoorne ajuisheemia), sh surmajuhtumeid. Suukaudse olansapiiniga ravitud patsientidel esines kolm korda rohkem AVKT-id kui platseebo patsientidel (vastavalt 1,3 % ja 0,4 %). Kõigil suukaudse olansapiini ja platseeboga ravitud patsientidel, kel tekkis AVKT, täheldati eelnevalt riskifaktorite olemasolu. Vanust üle 75 eluaasta ja vaskulaarset/sega tüüpi dementsust määratleti olansapiinravi korral AVKT riskifaktoritena. Olansapiini efektiivsus ei leidnud tõestust nendes uuringutes.
Parkinsoni tõbi Olansapiini ei soovitata kasutada Parkinsoni tõbe põdevatel patsientidel dopamiini agonistide poolt esile kutsutud psühhooside raviks. Kliinilistes uuringutes on Parkinsoni tõve sümptomaatika ja hallutsinatsioonide süvenemist täheldatud väga sageli ja suurema esinemissagedusega kui platseebo korral (vt lõiku 4.8), kusjuures suukaudne olansapiin ei osutunud psühhootilise sümptomaatika ravimisel platseebost efektiivsemaks. Neis uuringutes hoiti patsiente esialgu stabiilselt parkinsonismivastaste ravimite (dopamiini agonistide) madalaimal toimival annusel ning jäeti terve uuringu kestel samale parkinsonismivastasele ravimile ja annusele. Suukaudse olansapiini manustamist alustati annusega 2,5 mg/ööpäevas ning seda suurendati maksimaalselt kuni 15 mg/ööpäevas, olenevalt uurija otsusest.
Maliigne neuroleptikumisündroom (MNS) MNS on antipsühhootilise raviga kaasnev seisund, mis võib olla eluohtlik. Seoses suukaudse olansapiiniga on harva täheldatud MNS-na registreeritud juhte. MNS-i kliinilisteks ilminguteks on kõrge palavik, lihasjäikus, vaimse seisundi muutus ja autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsuse tunnused (ebaregulaarne pulss või vererõhk, tahhükardia, higistamine ja südame rütmihäired). Veel võivad esineda kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus, müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus. Juhul kui patsiendil tekivad MNS-le viitavad sümptomid või tal tõuseb seletamatul põhjusel kõrge palavik ilma muude MNS-i kliiniliste nähtudeta, tuleb kõik antipsühhootilised ravimid, kaasa arvatud olansapiin, ära jätta. Hüperglükeemia ja diabeet Aeg-ajalt on teateid hüperglükeemiast ja/või diabeedi tekkimisest või diabeedi ägenemisest, millega on vahel kaasnenud ketoatsidoos või kooma, kaasa arvatud mõned surmajuhud (vt lõik 4.8). Mõnedel juhtudel on täheldatud eelnevat kehakaalu tõusu, mis võib olla seda soodustavaks teguriks. Olemasolevate antipsühhootiliste juhendite kohaselt soovitatakse vastavat kliinilist jälgimist, nt vere suhkrusisalduse määramist enne ravi alustamist, 12 nädalat pärast olansapiin-ravi alustamist ning seejärel kord aastas. Igasuguste antipsühhootilisteravimitega, sealhulgas ZYPADHERA’ga ravitavaid patsiente tuleks jälgida hüperglükeemia tunnuste ja sümptomite (nagu nt polüdipsia, polüuuria, polüfaagia ja nõrkus) tekkimise osas ning diabeetikuid ja suhkurtõve riskifaktoritega patsiente tuleks regulaarselt jälgida glükoositaseme kontrolli osas. Regulaarselt tuleks jälgida kaalu, nt enne ravi alustamist, 4, 8 ja 12 nädalat pärast olansapiin-ravi alustamist ning seejärel kord kvartalis.
Lipiidide muutused Platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati olansapiiniga ravitud patsientidel soovimatuid lipiidide muutusi (vt lõik 4.8). Lipiidide muutusi tuleks käsitleda kliiniliselt asjakohastena, eriti düslipideemilistel ja lipiidide häirete riskifaktoritega patsientidel. Igasuguste antipsühhootiliste toimeainetega, sealhulgas ZYPADHERA’ga ravitavaid patsiente tuleks olemasolevate antipsühhootiliste juhendite kohaselt regulaarselt jälgida lipiidide muutuste osas, nt enne ravi alustamist, 12 nädalat pärast olansapiin-ravi alustamist ning seejärel iga 5 aasta järel.
Antikolinergiline toime Kuigi olansapiinil ilmnes in vitro antikolinergiline toime, näitasid kliinilised uuringud sellega seotud juhtude madalat esinemissagedust. Siiski kuna kliiniline kogemus kaasuva patoloogiaga patsientidega on piiratud, tuleb olla ettevaatlik olansapiini väljakirjutamisel suurenenud eesnäärme, paralüütilise iileuse ja muude sellesarnaste seisunditega patsientidele.
Maksafunktsioon Tavaliselt, eriti ravi varajases faasis, on esinenud maksa aminotransferaaside ALAT ja ASAT aktiivsuse mööduvat, asümptomaatilist tõusu. Patsientidega, kellel on ALAT ja/või ASAT tõusnud, kellel esinevad maksakahjustuse sümptomid, kellel esinevad eelnevalt piiratud maksafunktsiooni reserviga seotud seisundid ning patsientidega, keda ravitakse potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimitega, tuleb olla ettevaatlik ning neid tuleb jälgida. Hepatiidi (ka hepatotsellulaarne, kolestaatiline või kombineeritud maksakahjustus) diagnoosimisel tuleb olansapiinravi lõpetada. Neutropeenia Olansapiini kasutamisel tuleb olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel esineb ükskõik mis põhjusel leukopeenia ja/või neutropeenia, kes kasutavad teadaolevalt neutropeeniat põhjustavaid ravimeid, kellel on anamneesis ravimindutseeritud luuüdi depressioon/toksilisus või kaasuvast haigusest, kiiritusravist või kemoteraapiast põhjustatud luuüdi depressioon ning patsientide puhul, kellel esineb hüpereosinofiilia või müeloproliferatiivne haigus. Olansapiini ja valproaatide samaaegsel kasutamisel on sageli neutropeeniat registreeritud (vt lõik 4.8).
Ravi katkestamine Suukaudse olansapiinravi järsul katkestamisel on harva (≥ 0,01 % ja < 0.1%) registreeritud ägedaid sümptomeid nagu higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine. QT intervall Suukaudse olansapiiniga läbiviidud kliinilistes uuringutes kliiniliselt olulised QTc – intervallide pikenemised (Fridericia QT korrektsioon [QTcF] ≥ 500 millisekundit [msec] igal ajal peale algväärtust, patsientidel, kel algväärtuseks oli QTcF< 500 msec) esinesid aeg-ajalt (0,1 % kuni 1 %) olansapiini saanud patsientidel, kuid olulist erinevust kaasuvate kardiaalsete nähtude esinemises, võrreldes platseeboga, ei olnud. Olansapiini süstelahuse pulbri või ZYPDHERA’ga läbiviidud kliinilistes uuringutes ei kaasnenud olansapiini manustamisega püsivaid absoluutsete QT ega QTc intervallide pikenemisi. Sellegipoolest tuleb ka olansapiini määramisel koos QTc-intervalli pikendavate ravimitega olla ettevaatlik, eriti vanurite puhul ning patsientidel, kellel esineb kaasasündinud pikenenud QT sündroom, südame paispuudulikkus, südamelihase hüpertroofia, hüpokaleemia või hüpomagneseemia.
Trombemboolia Aeg-ajalt (≥ 0,1% ja < 1%) on registreeritud suukaudse olansapiinravi ajalist kokkulangemist venoossete trombembooliatega. Venoossete trombembooliate ja suukaudse olansapiinravi kausaalset seost ei ole tõestatud. Siiski kuna skisofreenia patsientidel esineb sageli venoossete trombembooliate omandatud riskifaktoreid, tuleb kindlaks teha kõik võimalikud VTE riskifaktorid, nt patsiendi immobilisatsioon, ning rakendada profülaktilisi meetmeid.
Üldine kesknärvisüsteemi toime Olansapiini primaarsete kesknärvisüsteemi toimete tõttu tuleb olla eriti ettevaatlik, kui seda kasutatakse kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga. Kuna olansapiin avaldab in vitro dopaminoblokeerivat toimet, siis võib ta blokeerida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide toime.
Krambid Olansapiini tuleb kasutada erilise ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krambid või kes on tundlikud krambiläve alandavatele faktoritele. Olansapiiniga ravitud patsientidel on aeg-ajalt esinenud krampe. Neist juhtudest enamikel on täheldatud krampe anamneesis või krambivalmidust.
Tardiivne düskineesia Üheaastase või lühema kestusega võrdlevates uuringutes selgus, et olansapiini seostati statistiliselt tunduvalt vähem ravist tingitud düskineesia juhtude tekkega. Sellegipoolest suureneb olansapiini pikaajalisel kasutamisel tardiivse düskineesia oht ning seetõttu tuleb tardiivse düskineesia sümptomite ilmnemisel kaaluda annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Need sümptomid võivad pärast ravi lõppu ajutiselt süveneda või alles tekkida. Posturaalne hüpotensioon Kliinilistes uuringutes täheldati vanuritel harva posturaalset hüpotensiooni. Olansapiini kasutamisel üle 65-aastastel patsientidel soovitatakse perioodiliselt vererõhku mõõta.
Kardiaalne äkksurm Olansapiini turustusjärgsetes raportides on teatatud olansapiini saanud patsientidel esinenud kardiaalse äkksurma juhtudest. Retrospektiivses jälgimise kohortuuringus oli olansapiiniga ravitud patsientidel eeldatav kardiaalse äkksurma tekkerisk ligikaudu kaks korda suurem võrreldes antipsühhootikume mittesaavate patsientidega. Uuringus võrreldi olansapiiniga kaasuvat riski ühendanalüüsi kaasatud atüüpiliste antipsühhootikumide riskiga.
Lapsed Olansapiin ei ole näidustatud kasutamiseks lastel ja noorukitel. 13...17 aasta vanustel patsientidel läbiviidud uuringutes täheldati mitmeid kõrvaltoimeid, sealhulgas kaalutõus, muutused metaboolsetes parameetrites ning prolaktiini tasemete tõus (vt lõigud 4.8 ja 5.1). Eakad (üle 75 aasta) Informatsioon puudub ZYPADHERA kasutamise kohta üle 75 aasta vanustel patsientidel. Biokeemilisest ja füsioloogilisest muutusest ning lihasmassi vähenemisest tulenevalt ei tohi seda koostist selle alamrühma patsientidel kasutada.
Teadaolevat toimet omav(ad) abiaine(d):
Polüsorbaat See ravim sisaldab 1 mg polüsorbaat 80 1 ml lahuses. Pärast lahustamist, ZYPADHERA 210 mg sisaldab 1,3 mg, ZYPADHERA 300 mg sisaldab 1,8 mg ja ZYPADHERA 405 mg sisaldab 2,3 mg polüsorbaat 80. Polüsorbaadid võivad põhjustada allergilisi reaktsioone.
Naatrium Pärast lahustamist sisaldab see ravim vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi tabletis, see tähendab põhimõtteliselt “naatriumivaba”.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Koostoime uuringuid on läbiviidud ainult täiskasvanute seas.
Selliste patsientidega, kes kasutavad hüpotensiooni või sedatsiooni põhjustavaid ravimeid, tuleb olla eriti tähelepanelik.
Teiste ravimite potentsiaal mõjutada olansapiini toimet Kuna olansapiin metaboliseeritakse CYP1A2 poolt, siis ravimid, mis indutseerivad või inhibeerivad spetsiifiliselt seda isoensüümi, võivad muuta olansapiini farmakokineetikat.
CYP1A2 induktsioon Suitsetamine ja karbamasepiin võivad indutseerida olansapiini metabolismi, mille tagajärjel võib olansapiini kontsentratsioon väheneda. On täheldatud ainult vähest või mõõdukat olansapiini kliirensi tõusu. Sellega ei kaasne tõenäoliselt olulisi kliinilisi tagajärgi, kuid soovitatakse patsiendi kliinilist jälgimist ning vajadusel olansapiini annuse suurendamist (vt lõik 4.2). CYP1A2 pärssimine On tõestatud, et spetsiifiline CYP1A2 inhibiitor fluvoksamiin pärsib olulisel määral olansapiini metabolismi. Olansapiini C tõusis pärast fluvoksamiini manustamist naissoost mittesuitsetajatel keskmiselt 54 % ja meessoost suitsetajatel 77 % võrra. Olansapiini AUC tõusis keskmiselt vastavalt 52 % ja 108 % võrra. Patsientidel, kes kasutavad fluvoksamiini või teisi CYP1A2 inhibiitoreid nagu tsiprofloksatsiin, tuleb kaaluda olansapiini madalama algannuse kasutamist. Ravi alustamisel CYP1A2 inhibiitoriga tuleb kaaluda olansapiini annuse vähendamist. Fluoksetiini (CYP2D6 inhibiitori), antatsiidide (alumiiniumi, magneesiumi) ja tsimetidiini üksikannused ei mõjusta oluliselt olansapiini farmakokineetikat.
Olansapiini potentsiaal mõjutada teiste ravimite toimeid Olansapiin võib toimida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide antagonistina.
Olansapiin ei pärsi in vitro peamisi CYP450 isoensüüme (nt 1A2, 2D6, 2C9, 2C19, 3A4). Seega ei ole erilisi koostoimeid oodata, mida tõestasid ka in vivo uuringud, kus ei avastatud järgmiste toimeainete metabolismi pärssimist: tritsüklilised antidepressandid (peamiselt CYP2D6 metabolismitee), varfariin (CYP2C9), teofülliin (CYP1A2) ja diasepaam (CYP3A4 ja 2C19). Olansapiini koosmanustamisel liitiumi või biperideeniga ei ilmnenud mingeid koostoimeid.
Valproaadi plasmataseme terapeutiline jälgimine ei näidanud, et pärast olansapiinravi alustamist samal ajal vajaks valproaadi annus korrigeerimist.
Kesknärvisüsteemi ravimid Tähelepanelik tuleb olla patsientidega, kes manustavad alkoholi või saavad ravimeid, mis põhjustavad kesknärvisüsteemi depressiooni.
Olansapiini samaaegne manustamine parkinsonismivastaste ravimitega Parkinsoni tõbe põdevatel ja dementsusega patsientidel ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).
QTc intervall Olansapiini kasutamisel koos ravimitega, mis põhjustavad QTc intervallide pikenemist, tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.4).
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus Rasedatega ei ole läbi viidud adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid. Naised peaksid teavitama oma arsti, kui nad rasestuvad või kavatsevad rasestuda olansapiini kasutamise ajal. Piiratud uuringute tõttu inimestel peaks olansapiini raseduse ajal kasutama ainult juhul, kui oodatav kasu emale kaalub üles võimaliku ohu lootele.
Raseduse kolmandal trimestril antipsühhootikumidega (sh olansapiin) kokku puutunud vastsündinutel on risk kõrvaltoimete, sealhulgas ekstrapüramidaalhäirete ja/või võõrutusnähtude tekkeks, mis võivad sünnitusjärgselt erineda nii raskusastme kui ka kestuse poolest. On olnud teateid agitatsiooni, hüpertoonia, hüpotoonia, värisemise, unisuse, hingamispuudulikkuse või toitmise probleemide esinemisest. Seetõttu tuleb neid vastsündinuid hoolikalt jälgida.
Imetamine Ühes tervete, imetavate naistega läbiviidud uuringus tuvastati, et suukaudne olansapiin eritub rinnapiima. Keskmine aine püsikontsentratsioon imikul (mg/kg) oli 1,8 % ema olansapiini annusest (mg/kg). Patsientidel tuleb soovitada olansapiinravi ajal last mitte rinnaga toita. Fertiilsus Toime fertiilsusele ei ole teada (prekliinilist informatsiooni vt lõik 5.3)
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Kuna olansapiin võib põhjustada unisust ja pearinglust, tuleb patsiente hoiatada masinate käsitsemise, kaasa arvatud autojuhtimise eest.
Patsientidel tuleb soovitada mitte autot juhtida ega masinaid käsitseda igal süstimispäeval süstile järgneva aja jooksul, kuna esineb süstimisjärgse sündroomi tekkimise võimalus, mis põhjustab olansapiini üleannustamisele iseloomulikke sümptomeid (vt lõik 4.4).
4.8 Kõrvaltoimed
Ohutusprofiili kokkuvõte Olansapiinpamoaadiga täheldatud kõrvaltoimed ZYPADHERA’ga on esinenud süstimisjärgseid reaktsioone, mis on põhjustanud olansapiini üleannustamisele iseloomulikke sümptomeid (vt lõigud 4.2 ja 4.4). Kliiniliste sümptomitena on täheldatud sedatsiooni (mis on ulatunud kergest sedatsioonist koomani) ja/või deliirium (sealhulgas segasus, desorientatsioon, ärrituvus, ärevus ja muud kognitiivsed kahjustused). Teisalt esinesid ekstrapüramidaalsümptomid, kõnehäired, ataksia, agressioon, pearinglus, nõrkus, kõrge vererõhk ja krambid.
ZYPADHERA’ga ravitud patsientidel täheldatud muud kõrvaltoimed on olnud samasugused nagu suukaudse olansapiini puhul. ZYPADHERA’ga läbiviidud kliinilistes uuringutes täheldatud ainsaks kõrvaltoimeks, mida registreeriti ZYPADHERA grupis statistiliselt oluliselt suuremal määral kui platseebo grupis, oli sedatsioon (8,2 % ZYPADHERA ja 2,0 % platseebo puhul). Kõigi ZYPADHERA’ga ravitud patsientide seas esines sedatsiooni 4,7 %-l patsientidest.
ZYPADHERA’ga läbiviidud kliinilistes uuringutes oli süstekohaga seotud kõrvaltoimete esinemissagedus ligikaudu 8 %. Kõige sagedamini täheldatud süstekohaga seotud kõrvaltoime oli valu (5 %); mõned teised süstekohaga seotud täheldatud kõrvaltoimed (sageduse vähenemise järjekorras): noodultüüpi kõrvaltoimed, erüteemi toimed, mitte-spetsiifilised süstekoha toimed, ärrituvus, ödeemi tüüpi toimed, muljumine, veritsus ja anesteesia. Need kõrvaltoimed esinesid umbes 0,1 kuni 1,1 % patsientidest.
Kliinilistest uuringutest ja spontaansetest turuletulekujärgsetest teadetest saadud ohutusandmete ülevaates teatati harva (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000) süstekoha abstsessist.
Olansapiinpamoaadiga täheldatud kõrvaltoimed Allpool loetletud kõrvaltoimeid on täheldatud pärast olansapiini manustamist.
Täiskasvanud Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (täheldatud ≥ 1 % patsientidest) registreeritud kõrvaltoimed olansapiini kasutamisel olid unisus, kehakaalu tõus, eosinofiilia, prolaktiini, kolesterooli, glükoosi ja triglütseriidide tasemete suurenemine (vt lõik 4.4), glükosuuria, söögiisu suurenemine, pearinglus, akatiisia, parkinsonism, leukopeenia, neutropeenia (vt lõik 4.4), düskineesia, ortostaatiline hüpotensioon, antikolinergilised toimed, maksa aminotransferaaside aktiivsuse mööduv, asümptomaatiline tõus (vt lõik 4.4), lööve, asteenia, väsimus, palavik, artralgia, alkaalse fosfataasi suurenemine, gamma glutamüültransferaasi, kusihappe, kreatiniin-fosfokinaasi sisalduse tõus ja tursed. Kõrvaltoimete tabelkokkuvõte Järgnev tabel loetleb spontaansete teadete põhjal ja kliinilistes uuringutes registreeritud kõrvaltoimed ja laboratoorsed leiud. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. Esinemissagedused on loetletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000 ja pole teada (ei ole võimalik hinnata olemasolevate andmete põhjal).
Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Pole teada Vere ja lümfisüsteemi häired Eosinofiilia Trombotsütopeenia11 Leukopeenia10 Neutropeenia10 Immuunsüsteemi häired
Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Pole teada Ainevahetus- ja toitumishäired Kaalutõus1 Kolesteroolitaseme Suhkurtõve Hüpotermia12 tõus2,3 ägenemine või Glükoosisisalduse tekkimine, millega tõus4 on mõnikord Triglütseriidide kaasnenud sisalduse tõus2,5 ketoatsidoos või Glükosuuria kooma, sh mõned Söögiisu suurenemine letaalse lõppega Närvisüsteemi häired Unisus Pearinglus Enamikel juhtudel Maliigne Akatiisia6 esinesid anamneesis neuroleptikumisündroom Parkinsonism6 krambid või (vt lõik 4.4)12 Düskineesia6 krampide Ravi katkestamise Südame häired Vaskulaarsed häired Ortostaatiline Trombemboolia (sh hüpotensioon10 kopsuarteri Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Seedetrakti häired Kerged, mööduvad Kõhuseina pingsus9 Pankreatiit11 antikolinergilised Hüpersalivatsioon11 toimed, sh. kõhukinnisus ja suukuivus Maksa- ja sapiteede häired Maksa Hepatiit (sh aminotransferaaside hepatotsellulaarne, (ALAT, ASAT) kolestaatiline või aktiivsuse mööduv, segatüüpi asümptomaatiline maksakahjustus)11 tõus, eriti ravi alguses (vt lõik 4.4).
Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Pole teada Naha ja nahaaluskoe kahjustused Lööve Valgustundlikkus Ravimilööve Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused Artralgia9 Rabdomüolüüs11 Neeru- ja kuseteede häired Rasedus, sünnitusjärgsed ja perinataalsed seisundid Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Erektsioonihäired Amenorröa Priapism12 meestel Rinnanäärmete Libiido langus suurenemine meestel ja naistel Galaktorröa naistel Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Asteenia Abstsess Väsimus Tursed Palavik10 Valu süstekohas Uuringud Prolaktiini Suurenenud alkaalne Suurenenud sisalduse fosfataas10 bilirubiini hulk suurenemine Kreatiinfosfokinaasi plasmas8 aktiivsuse tõus11 Suurenenud gamma glutamüültransferaas10 Suurenenud kusihappe sisaldus10
1 Kliiniliselt olulist kehakaalu tõusu täheldati kõigis esialgse kehamassi indeksi (KMI) kategooriates. Pärast lühiajalist ravi (keskmine kestvus 47 päeva), oli kehakaalu tõus ≥ 7 % esialgsest kehakaalust väga sage (22,2 %), ≥ 15 % esialgsest kaalust oli sage (4,2 %) ning ≥ 25 % oli aeg-ajalt (0,8 %). Väga sage (vastavalt 64,4 %, 31,7 % ja 12,3 %) oli patsientidel, kes võtsid kaalus juurde ≥7 %, ≥15 % ja ≥ 25 % oma esialgsest kehakaalust pikaaegsel (vähemalt 48 nädalat) manustamisel.
2 Tühja kõhu lipiidide (üldkolesterool, LDL kolesterool ja triglütseriidid) väärtuste keskmised
suurenemised olid suuremad neil patsientidel, kel ei olnud enne ravi algust lipiidide regulatsiooni häiret tuvastatud. 3 Täheldati neil, kel esines enne ravi algust normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 5,17 mmol/l), mis tõusis kõrgele (≥ 6,2 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme (≥ 5,17...< 6,2 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 6,2 mmol/l) oli väga sage.
4 Täheldati esialgsete normaalsete tühja kõhu glükoositasemete (< 5,56 mmol/l) puhul, mis tõusid kõrgeks (≥ 7 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu glükoositaseme (≥ 5,56...< 7 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 7 mmol/l) oli väga sage.
5 Täheldati neil, kel esines enne ravi algust normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 1,69 mmol/l), mis tõusis kõrgele (≥ 2,26 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme (≥ 1,69 mmol/l...< 2,26 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 2,26 mmol/l) oli väga sage.
6 Parkinsonismi ja düstoonia esinemissagedus olansapiiniga ravitud patsientidel oli numeroloogiliselt kõrgem, kuid ei erinenud kliinilistes uuringutes oluliselt sagedusest platseebo rühmas. Olansapiini patsientidel esines parkinsonismi, akatiisiat ja düstooniat väiksema sagedusega kui neil, kes said haloperidooli tiitritud annuseid. Kuna puudub üksikasjalik informatsioon eelnevalt esinenud individuaalsete akuutsete ja tardiivsete ekstrapüramidaalse päritoluga liikumishäirete kohta, siis hetkel ei saa järeldada, et olansapiin põhjustaks vähem tardiivdüskineesiat ja/või teisi tardiivseid ekstrapüramidaalsündroome.
7 Olansapiinravi järsul lõpetamisel on väga harva täheldatud selliseid ägedaid sümptomeid nagu higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.
Kuni 12-nädalases kliinilises uuringus ületas plasma prolaktiinisisaldus normväärtuse ülemise piiri ligikaudu 30 % olansapiiniga ravitud patsientidest, kellel prolaktiini algväärtus oli normipiires. Enamikul nendest patsientidest oli suurenemine üldiselt vähene ja jäi allapoole normväärtuse ülemist piiri. 9 Kõrvaltoime on identifitseeritud kliinilistest uuringutest olansapiini ühendandmebaasis.
10 Hinnatuna mõõdetud väärtusega kliinilistest uuringutest olansapiini ühendandmebaasis.
11 Kõrvaltoime on identifitseeritud spontaansetest turuletulekujärgsetest teatistest esinemissagedusega, mis määrati kindlaks olansapiini ühendandmebaasi kasutades.
12 Kõrvaltoime on identifitseeritud spontaansetest turuletulekujärgsetest teatistest esinemissagedusega hinnanguliselt 95% usaldusvahemiku ülempiiril kasutades olansapiini ühendandmebaasi integreeritud andmebaasi.
Pikaajaline manustamine (vähemalt 48 nädalat) Patsientide proportsioon, kellel esinesid soovimatud, kliiniliselt olulised muutused kaalutõusus, glükoosi-, üld/LDL/HDL kolesterooli- või triglütseriidide tasemes, suurenes aja jooksul. Täiskasvanud patsientidel, kes said 9-12 kuud ravi, aeglustus vere keskmise glükoositaseme tõus pärast ligikaudu 6 kuud. Lisainformatsioon eripopulatsioonide kohta Eakate dementsete patsientidega läbiviidud kliinilistes uuringutes kaasnesid olansapiinraviga suurem suremus ja ajuveresoonkonna häirete esinemissagedus kui platseebo korral (vt ka lõik 4.4). Selles patsiendirühmas täheldati seoses olansapiiniga väga sagedaste kõrvaltoimetena ebakindlat kõnnakut ja kukkumisi. Sagedaste kõrvaltoimetena registreeriti pneumooniat, hüpertermiat, letargiat, erüteemi, nägemishallutsinatsioone ja uriinipidamatust.
Ravimite (dopamiini agonistide) poolt esile kutsutud psühhoosiga Parkinsoni tõbe põdevate patsientide kliinilistes uuringutes täheldati väga sageli Parkinsoni tõve sümptomaatika süvenemist ja hallutsinatsioone, sagedamini kui platseebo korral. Ühes uuringus, milles jälgiti bipolaarse maaniaga patsiente, põhjustas valproaadi ja olansapiini kombineeritud ravi neutropeenia 4,1 %-list esinemissagedust. Seda soodustavaks faktoriks võis olla kõrge valproaadi sisaldus plasmas. Olansapiini manustamine koos liitiumi või valproaadiga põhjustas treemori, suukuivuse, söögiisu suurenemise ja kaalutõusu suuremat esinemissagedust (≥ 10 %). Samuti registreeriti sageli kõnehäiret. Olansapiinravi kombineerimisel liitiumi või divalproeksiga täheldati akuutse ravi ajal (kuni 6 nädalat) 17,4 %-l patsientidest vähemalt 7 %-list kaalutõusu, võrreldes ravi algusega. Seoses pikaajalise (kuni 12 kuud) profülaktilise olansapiinraviga bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide vältimiseks täheldati 39,9 %-l patsientidest vähemalt 7 %-list kaalutõusu, võrreldes ravi algusega.
Lapsed Olansapiin ei ole näidustatud raviks alla 18-aastastel lastel ja noorukitel. Kuigi kliinilisi uuringuid, kus oleks võrreldud noorukeid täiskasvanutega, ei ole tehtud, võrreldi noorukite uuringute andmeid täiskasvanute uuringute andmetega.
Järgnevas tabelis on kokkuvõte kõrvaltoimetest, mis esinesid suurema sagedusega noorukitel (vanuses 13...17 aastat) kui täiskasvanud patsientidel või mis täheldati lähiajalistes noorukitega läbiviidud kliinilistes uuringutes. Kliiniliselt oluline kaalutõus (≥ 7%) näib esinevat sagedamini noorukite populatsioonis võrreldes täiskasvanute omaga võrreldava ekspositsiooni korral. Kaalutõusu ulatus ja noorukite proportsioon, kellel oli kliiniliselt oluline kaalutõus, oli suurem pikaajalise (vähemalt 24 nädalat) kui lühiajalise ekspositsiooni korral.
Igas sageduse grupis on kõrvaltoimed esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras. Allpool esitatud sagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10%) , sage (≥ 1/100 kuni <1/10).
Ainevahetus- ja toitumishäired Väga sage: kaalutõus13, kõrgenenud triglütseriidide tasemed14, söögiisu suurenemine. Sage: kõrgenenud kolesterooli tasemed15 Närvisüsteemi häired Väga sage: sedatsioon (ka: hüpersomnia, letargia, somnolentsus). Seedetrakti häired Sage: Suukuivus Maksa- ja sapiteede häired Väga sage: maksa aminotransferaaside tõus (ALAT/ASAT; vt lõik 4.4). Uuringud Väga sage: alanenud üldbilirubiin, kõrgenenud GGT, kõrgenenud plasma prolaktiini tase16.
13 Pärast lühiajalist ravi (keskmine kestus 22 päeva), oli kaalutõus ≥ 7% esialgsest kehakaalust (kg) väga sage (40,6 %), ≥ 15% esialgsest kehakaalust oli sage (7,1 %) ja ≥ 25 % oli aeg-ajalt (2,5 %). Pikaajalise ekspositsiooni korral (vähemalt 24 nädalat) võtsid 89,4 % kaalus juurde ≥ 7 %, 55,3 % võtsid kaalus juurde ≥ 15 % ja 29,1 % võtsid kaalus juurde ≥ 25 % oma esialgsest kehakaalust. 14 Jälgiti esialgseid paastuaja normaaltasemeid (< 1,016 mmol/l) mis tõusid kõrgeks (≥ 1,467 mmol/l) ja
muutusi esialgsetes paastuaja triglütseriirides esialgselt algpiirilt (≥ 1,016 mmol/l - < 1,467 mmol/l) kuni kõrgeni (≥ 1,467 mmol/l).
15 Muutused kogu paastuaja kolesteroolitasemetes esialgsest normaalsest (< 4,39 mmol/l) kuni kõrgeni
(≥ 5,17 mmol/l) esinesid sagedasti. Muutused kogu paastuaja kolesteroolitasemetes esialgselt algpiirilt (≥ 4,39 - < 5,17 mmol/l) kuni kõrgeni (≥ 5,17 mmol/l) olid väga sagedased. 16 Kõrgenenud plasma prolaktiini tase esines 47,4 % noorukitest.
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest riikliku teavitamissüsteemi, mis on loetletud V lisas, kaudu.
4.9 Üleannustamine
Juhul kui täheldatakse üleannustamise sümptomeid, mis on iseloomulikud süstimisjärgsele sündroomile, tuleb rakendada sobivaid toetusmeetmeid (vt lõik 4.4).
Kuna üleannustamine on vähem tõenäoline parenteraalse kui suukaudse ravimi puhul, on allpool esitatud informatsioon suukaudse olansapiini üleannustamise kohta:
Sümptomid Üleannustamise väga sagedasteks (esinemissagedus > 10 %) sümptomiteks on tahhükardia, agitatsioon/agressiivsus, düsartria, mitmesugused ekstrapüramidaalsümptomid ja teadvusehäired, mis võivad ulatuda sedatsioonist kuni koomani.
Muude meditsiiniliselt oluliste tagajärgede hulka kuuluvad deliirium, krambid, kooma, võimalik maliigne neuroleptiline sündroom, respiratoorne depressioon, (võõrkehade, vedelike) aspiratsioon, vererõhu tõus või -langus, südamearütmiad (< 2 % üleannustamise juhtudest) ja südame- ning hingamistegevuse seiskumine. Letaalset lõpet on registreeritud kõigest 450 mg-lise akuutse üleannuse korral, kuid samuti on registreeritud ellujäämist koguni pärast 2 g-list suukaudse olansapiini akuutset üleannust.
Ravi Olansapiinile puudub spetsiifiline antidoot. Tuleb alustada sümptomaatilist ravi ja elutähtsate funktsioonide jälgimist vastavalt kliinilisele pildile, millega peab kaasnema hüpotensiooni ja tsirkulatoorse kollapsi ravi ning hingamisfunktsiooni toetamine. Mitte kasutada adrenaliini, dopamiini ega muid beeta- agonistliku toimega sümpatomimeetikume, kuna beeta-stimulatsioon võib halvendada hüpotensiooni. Võimalike arütmiate avastamiseks on vaja rakendada kardiovaskulaarset monitooringut. Tähelepanelik meditsiiniline järelevalve ja jälgimine peab jätkuma seni, kuni patsient paraneb.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: psühholeptikumid, diasepiinid, oksasepiinid, tiasepiinid ja oksepiinid, ATC- kood: N05AH03.
Farmakodünaamilised toimed Olansapiin on antipsühhootiline, maaniavastane ja meeleolu stabiliseeriv aine, millel on lai farmakoloogiline profiil paljude retseptorsüsteemide ulatuses.
Prekliinilistes uuringutes on olansapiinil ilmnenud hulk afiinsusi (K; < 100 nM) – serotoniini 5-HT , 5-HT , 5 HT , dopamiini D , D , D , D , D -, kolinergiliste muskariini M -M , α- adrenergiliste ja 3 6 1 2 3 4 5 1 5 1 histamiini H retseptorite suhtes. Loomade käitumise uuringud olansapiiniga on näidanud 5HT, dopamiini
ja koliinergilist antagonismi kooskõlas retseptoritega seondumise profiiliga. Olansapiini korral esines suurem in-vitro afiinsus serotoniini 5-HT kui dopamiini D retseptorite suhtes ja suurem 5-HT - kui D aktiivsus in vivo. Elektrofüsioloogilised uuringud näitasid, et olansapiin vähendab selektiivselt mesolimbiliste (A10) dopaminergiliste neuronite aktivatsiooni, omades samal ajal vaid ka nõrka toimet motoorse funktsiooniga seotud striaalsetele (A9) juhteteedele. Psühhoosivastast aktiivsust näitavas testis vähendas olansapiin tingitud vältimisreaktsiooni katalepsiat tekitavatest annustest väiksemates annustes, mis osutab motoorsetele kõrvaltoimetele. Erinevalt mõnest teisest antipsühhootilisest ainest tõstab olansapiin tundlikkust „anksiolüütilisele” testile. Positronemissioontomograafia (PET) uuring ZYPADHERA’ga ravitud patsientidel (300 mg/4 nädala järel) näitas, et olansapiin hõivas 6-kuulise perioodi lõpul keskmiselt 60 % või rohkem D retseptoreid, mis oli kooskõlas suukaudse olansapiinravi jooksul tuvastatud tasemega. Kliiniline efektiivsus ZYPADHERA efektiivsus skisofreenia ravis ja säilitusravis vastab olansapiini suukaudse koostise tõestatud efektiivsusele. Kahesse keskse tähtsusega uuringusse kaasati kokku 1469 skisofreenia patsienti. Esimene, 8-nädalane, platseeboga kontrollitud uuring viidi läbi täiskasvanud patsientidega (n=404), kel esinesid ägedad psühhootilised sümptomid. Patsiendid randomiseeriti rühmadesse, milles süstiti ZYPADHERA’t 405 mg 4 nädala järel, 300 mg 2 nädala järel, 210 mg 2 nädala järel või platseebot 2 nädala järel. Igasuguste suukaudsete antipsühhootikumide lisamine oli keelatud. Täielikud positiivsete ja negatiivsete sümptomite skoorid (PANSS) näitasid märkimisväärset paranemist ravi alustamisest (keskmine täielik PANSS skoor ravi alguses 101) selle lõpuni (keskmised muutused vastavalt -22,57, - 26,32, -22,49) iga ZYPADHERA annusega (405 mg 4 nädala järel, 300 mg 2 nädala järel ja 210 mg 2 nädala järel), võrreldes platseeboga (keskmine muutus –8,51). Visiitide kaupa näitas PANSS täieliku skoori keskmine muutus ravi algusest lõpuni, et 3. päevaks esinesid patsientidel ravirühmadest 300 mg/2 nädala järel ja 405 mg/4 nädala järel statistiliselt oluliselt suuremad PANSS täieliku skoori vähenemised kui platseebo puhul (vastavalt –8,6, -8,2 ja –5,2). Kõigis 3 ZYPADHERA ravigrupis esines statistiliselt oluliselt suurem paranemine kui platseebo puhul alates 1. nädala lõpust. Need tulemused toetavad ZYPADHERA efektiivsust 8 ravinädala jooksul ja ravimi toimet, mida täheldati juba 1 nädal pärast ZYPADHERA-ravi algust.
Teine, pikaajaline uuring viidi läbi kliiniliselt stabiilsete patsientidega (n=1065) (keskmine täielik PANSS skoor ravi alguses 54,33 kuni 57,75), keda oli algselt ravitud suukaudse olansapiiniga 4...8 nädala jooksul ning lülitati seejärel 24 nädalaks kas jätkama suukaudset olansapiini või ZYPADHERA-ravile. Igasugune suukaudne antipsühhootikumide lisamine oli keelatud. ZYPADHERA ravigrupid 150 mg ja 300 mg iga 2 nädala jooksul (analüüsiks ühendatud annused) ja 405 mg iga 4 nädala jooksul ei olnud halvemad kui suukaudse olansapiini 10, 15 ja 20 mg kombineeritud annused (analüüsiks ühendatud annused), mõõdetuna skisofreenia sümptomite ägenemise määrade järgi (ägenemise määrad vastavalt 10 %, 10 %, 7 %). Ägenemist mõõdeti PANSS-ist tuletatud BPRS (lühike psühhiaatria-alane hindamisskaala) positiivse skaala punktide halvenemiste ja positiivsete psühhootiliste sümptomite halvenemisest tingitud hospitaliseerimiste kaudu. 24 nädalat pärast randomiseerimist ei olnud kombineeritud ravigrupp 150 mg ja 300 mg 2 nädala jooksul halvem kui ravigrupp 405 mg 4 nädala jooksul (ägenemise määrad 10 % iga grupi kohta).
Pediaatriline populatsioon ZYPADHERA’t ei ole uuritud pediaatrilises populatsioonis. Kontrollitud efektiivsuse andmed noorukitega (13 kuni 17 aastat) on piiratud lühiajaliste suukaudse olansapiini uuringutega skisofreenia (6 nädalat) ja bipolaarse I häirega seotud maania (3 nädalat) ravis, kuhu kaasati vähem kui 200 noorukit. Suukaudset olansapiini kasutati paindliku doosina, alustades 2,5 ja minnes edasi kuni 20 mg päevas. Suukaudse olansapiini ravi ajal võtsid noorukid täiskasvanutega võrreldes kaalus tunduvalt rohkem juurde. Muutuste ulatus paastuaja üldkolesteroolis, LDL kolesteroolis, triglütseriidides ja prolaktiini
tasemetes (vt lõigud 4.4 ja 4.8) oli noorukitel suurem kui täiskasvanutel. Puuduvad kontrollitud andmed tõhususe säilitamise või pikaajalise ohutuse kohta (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Andmed pikaajalise ohutuse kohta piirduvad eeskätt avatud mittekontrollitud andmetega.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine Olansapiin metaboliseerub maksas konjugatiivseid ja oksüdatiivseid teid pidi. Peamine tsirkuleeriv metaboliit on 10 N-glükuroniid. Tsütokroomid P450-CYP1A2 ja P450-CYP2D6 aitavad kaasa N- desmetüül- ja 2-hüdroksümetaboliitide moodustumisele, kusjuures mõlemad metaboliidid ilmutasid loomkatsetes olansapiinist tunduvalt nõrgemat farmakoloogilist aktiivsust in vivo. Domineeriv farmakoloogiline toime on pärit esialgselt olansapiinilt.
Vahetult pärast ZYPADHERA ühekordset IM süsti hakkab olansapiini pamoaatsool lihaskoes aeglaselt lahustuma, mis tagab olansapiini aeglase ja pideva vabanemise rohkem kui nelja nädala jooksul. Vabanemine hakkab 8...12 kuu möödudes vähenema. ZYPADHERA-ravi alustamisel ei ole vaja täiendavaid antipsühhootikume (vt lõik 4.2).
Vabanemisprofiili ja annustamisrežiimi (IM süst iga kahe või nelja nädala järel) kombinatsiooni tulemuseks on püsiv olansapiini kontsentratsioon plasmas. Pärast iga ZYPADHERA süsti jäävad kontsentratsioonid plasmas mitme kuu jooksul mõõdetavaks. Olansapiini poolväärtusaeg pärast ZYPADHERA manustamist on 30 päeva, kuid pärast suukaudset manustamist 30 tundi. Imendumine ja eliminatsioon on täielikud ligikaudu kuus kuni kaheksa kuud pärast viimast süsti.
Jaotumine Suukaudne olansapiin jaotub kiiresti. Kontsentratsiooni ulatuses 7 kuni umbes 1 000 ng/ml on olansapiini seonduvus plasmavalkudega umbes 93 %. Plasmas seondub olansapiin albumiini ja happelise α1- glükoproteiiniga.
Pärast ZYPADHERA 150...300 mg korduvaid IM süste iga 2 nädala järel olid olansapiini plasma tasakaalukontsentratsioonid 10-ndast kuni 90-nda protsentiilini vahemikus 4,2 ja 73,2 ng/ml. Annuste vahemikus 150 mg 4 nädala järel kuni 300 mg 2 nädala järel täheldatud olansapiini kontsentratsioonid plasmas illustreerivad süsteemselt tsirkuleeriva olansapiini hulga suurenemist vastavalt suurematele Zypadhera annustele. Patsientidel, kellele süstiti kuni 300 mg iga 2 nädala järel, esines esimese kolme ZYPADHERA-ravi kuu ajal olansapiini kumuleerumine, kuid pikaajalise ravi vältel (12 kuud) ei täheldatud edasist kumuleerumist.
Eritumine Olansapiini plasmakliirens pärast suukaudset manustamist on naistel madalam (18,9 l/h) kui meestel (27,3 l/h) ja mittesuitsetajatel madalam (18,6 l/h) kui suitsetajatel (27,7 l/h). ZYPADHERA kliinilistes uuringutes täheldati samasuguseid farmakokineetilisi erinevusi meeste ja naiste ning suitsetajate ja mittesuitsetajate vahel. Siiski on soo või suitsetamise mõju suurusjärk olansapiini kliirensile väike, võrreldes inimestevahelise üldise erinevusega. Eakad Eakatel patsientidel ei ole ZYPADHERA’ga spetsiifilisi uuringuid läbi viidud. Ehkki ZYPADHERA’t ei soovitata raviks eakatel patsientidel, välja arvatud juhul, kui suukaudse olansapiiniga on tõestatud hästi talutav ja efektiivne annustamisrežiim, on tervetel eakatel (vähemalt 65-aastastel) nooremate patsientidega võrreldes keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud (51,8 versus 33,8 tundi) ja kliirens vähenenud (17,5 versus 18,2 l/h). Eakate hulgas täheldatud farmakokineetilised erinevused on samades piirides nagu mitte-eakatel. 44-l skisofreeniat põdeval üle 65 aasta vanusel patsiendil ei kaasnenud annustega 5...20 mg/ööpäevas mingit kõrvaltoimete erinevat profiili.
Neerukahjustus Neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens <10 ml/min) ei esinenud terve neerufunktsiooniga patsientidega võrreldes märkimisväärset erinevust keskmise eliminatsiooni poolväärtusaja (37,7 versus 32,4 tundi) ega kliirensi (21,2 versus 25,0 l/h) osas. Massi tasakaalu uuringust nähtus, et ligikaudu 57 % radioaktiivselt märgistatud olansapiinist esines uriinis, peamiselt metaboliitidena. Ehkki neerukahjustusega patsiente ei ole ZYPADHERA suhtes uuritud, on soovitatav, et enne ZYPADHERA- ravi alustamist oleks neil patsientidel kindlaks tehtud suukaudse olansapiini kasutamisel hästi talutav ja efektiivne annustamisrežiim (vt lõik 4.2). Maksakahjustus Väikeses uuringus, kus hinnati maksafunktsiooni häirete mõju 6-l kliiniliselt olulise (Child-Pugh klass A (n = 5) ja B (n = 1)) maksatsirroosiga uuritaval, ilmnes vähene toime suukaudselt manustatud olansapiini (2,5...7,5 mg üksikannus) farmakokineetikale: kergete kuni mõõdukate maksafunktsiooni häiretega uuritavatel oli vähesel määral suurenenud süsteemne kliirens ja kiirenenud eliminatsiooni poolväärtusaeg võrreldes uuritavatega, kellel maksafunktsiooni häireid ei esinenud (n = 3). Maksatsirroosiga patsientide seas oli suitsetajaid rohkem (4/6; 67 %) kui ilma maksafunktsiooni häireteta uuritavate seas (0/3; 0 %).
Ehkki maksakahjustusega patsiente ei ole ZYPADHERA suhtes uuritud, on soovitatav, et enne ZYPADHERA-ravi alustamist oleks neil patsientidel kindlaks tehtud suukaudse olansapiini kasutamisel hästi talutav ja efektiivne annustamisrežiim (vt lõik 4.2).
Uuringus, milles manustati suukaudset olansapiini europiidsele, jaapani ja hiina populatsioonile, ei täheldatud farmakokineetiliste parameetrite erinevust nende kolme grupi lõikes.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Prekliinilised ohutusuuringud viidi läbi, kasutades olansapiinpamoaadi monohüdraati. Peamised leiud, mis avastati korduvannuse toksikoloogia uuringutes (rotil, koeral), 2-aastases kartsinogeensuse uuringutes rottidega ja reproduktiivse toksilisuse uuringutes (rotil, küülikul), piirdusid süste koha reaktsioonidega, mille kohta mittesedastatava kahjuliku efekti taset (NOAEL) ei saanud kindlaks määrata. Ühtki süsteemsest olansapiini kontsentratsioonist tulenevat uut toksilist toimet ei saanud kindlaks teha. Siiski süsteemsed kontsentratsioonid olid neis uuringutes üldiselt väikesemad, kui suukaudse manustamise uuringutes toimiva annuse puhul, mistõttu alljärgnevalt on esitatud viitena informatsioon suukaudse olansapiini kohta.
Akuutne (üksikannuse) toksilisus Peroraalse toksilisuse nähud närilistel olid iseloomulikud tugevatele neuroleptikumidele ja nende hulka kuulusid hüpoaktiivsus, kooma, treemor, kloonilised krambid, süljevoolus ja pärsitud kaalutõus. Keskmine surmav annus oli ligikaudu 210 mg/kg (hiirtel) ja 175 mg/kg (rottidel). Koerad talusid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni 100 mg/kehakaalu kg, ilma et oleks esinenud surmajuhtumeid. Kliinilisteks nähtudeks olid sedatsioon, ataksia, treemor, südame löögisageduse tõus, raskenenud hingamine, pupillide kitsenemine ja isutus. Ahvidel kutsusid ühekordsed suukaudsed annused kuni 100 mg/kehakaalu kg esile üleväsimust ning suuremad annused – teadvuse häireid. Korduvannuse toksilisus Uuringutes, mis kestsid kuni 3 kuud hiirtel ja kuni 1 aasta rottidel ja koertel, ilmnesid valdavate nähtudena KNS pärssimine, antikolinergilised toimed ja perifeersed hematoloogilised toimed. KNS pärssimisele arenes välja tolerantsus. Suurtes annustes vähenesid kasvu parameetrid. Kõrgenenud prolaktiini sisaldusega seotud mööduvateks nähtudeks rottidel olid munasarjade ja emaka massi vähenemine ning vaginaalepiteeli ja piimanäärmete morfoloogilised muutused.
Hematoloogiline toksilisus: Toimeid hematoloogilistele parameetritele avastati kõigil liikidel, ja nende hulka kuulusid annusest sõltuv tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine hiirtel ja mittespetsiifiline
tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine rottidel, kuid mingeid tõendeid luuüdi tsütotoksilisuse kohta ei avastatud. Vähestel koertel, keda raviti annustega 8 või 10 mg/kehakaalu kg/ööpäevas (tsirkuleeriva olansapiini koguhulk [AUC] on 12 kuni 15 korda suurem kui inimesel, kes on saanud 12 mg annuse), arenesid neutropeenia, trombotsütopeenia või aneemia, mis olid mööduvad. Tsütopeenilistel koertel ei avastatud kõrvaltoimeid luuüdi eel- ega proliferatsioonirakkudele. Reproduktsioonitoksilisus Olansapiin ei ole avaldanud teratogeenset toimet. Sedatsioon pärssis isaste rottide paaritumisaktiivsust. Indlustsüklitele mõjusid annused 1,1 mg/kehakaalu kg (3-kordne inimese maksimaalne annus) ning reproduktsiooni parameetreid mõjustasid rottidel annused 3 mg/kehakaalu kg (9-kordne inimese maksimaalne annus). Olansapiini saanud rottide järglaskonnas on täheldatud loote arengu peetust ning järglaste aktiivsusetaseme ajutist langust.
Mutageensus Olansapiin ei avaldanud mutageenset ega klastogeenset toimet terves reas standardsetes testides, mille hulka kuulusid bakteriaalsed mutatsioonitestid ning in vitro ja in vivo imetajate testid.
Kantserogeensus Lähtudes uuringutulemustest hiirte ja rottidega, järeldati, et olansapiin ei ole kantserogeenne.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Pulber Puuduvad
Lahusti Naatriumkarmelloos Mannitool Polüsorbaat 80 Süstevesi Vesinikkloriidhape (pH regulaator) Naatriumhüdroksiid (pH regulaator)
6.2 Sobimatus
Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.
6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat
Pärast süstelahuse valmistamist viaalis: 24 tundi. Kui preparaati ei kasutata koheselt, tuleb seda uueks suspendeerimiseks tugevalt raputada. Kui suspensioon on viaalist süstlasse tõmmatud, tuleb seda koheselt kasutada.
On tõestatud valmislahuse keemiline ja füüsikaline stabiilsus 24 tunni jooksul temperatuuril 20 °C …25 °C. Mikrobioloogilisest seisukohast tuleb preparaat koheselt ära kasutada. Kui seda ei kasutata koheselt, jäävad säilitusaeg ja –tingimused kuni kasutamiseni kasutaja vastutusele ning ei tohiks tavaliselt olla kauem kui 24 tundi temperatuuril 20 °C …25 °C.
6.4 Säilitamise eritingimused
Mitte hoida külmkapis ega sügavkülmas.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
ZYPADHERA 210 mg pulber: 1. tüüpi klaasist viaal. Bromobutüülkork rooste värvi isoleerkihiga. ZYPADHERA 300 mg pulber: 1. tüüpi klaasist viaal. Bromobutüülkork oliivirohelise isoleerkihiga. ZYPADHERA 405 mg pulber: 1. tüüpi klaasist viaal. Bromobutüülkork terassinise isoleerkihiga.
3 ml lahustit: 1. tüüpi klaasist viaal. Butüülkork isoleerkihiga.
Ühes karbis paikneb üks viaal pulbriga ja üks viaal lahustiga, üks 3 ml süstal eelnevalt kinnitatud 19- kaliibrilise 38 mm Hypodermic turvanõelaga, üks 19-kaliibriline 38 mm Hypodermic turvanõel ja kaks 19-kaliibrilist 50 mm Hypodermic turvanõela.
6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
AINULT SÜGAVAKS LIHASESISESEKS GLUTEAALPIIRKONNA SÜSTIKS. MITTE MANUSTADA VEENI EGA NAHA ALLA.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.
Lahustamine
1. SAMM: Materjalide ettevalmistamine
Soovitatakse kasutada kindaid, kuna ZYPADHERA võib ärritada nahka.
Lahustage ZYPADHERA pulber toimeainet prolongeeritult vastavaks süstesuspensiooniks ainult pakendis leiduva lahustiga, kasutades standardseid parenteraalsete preparaatide lahustamise aseptika võtteid.
2. SAMM: Lahustamiseks vajaliku lahusti koguse kindlaks määramine
Selles tabelis on esitatud lahusti kogus, mis on vajalik ZYPADHERA pulbri lahustamiseks toimeainet prolongeeritult vabastavaks süstesuspensiooniks.
Oluline on märkida, et viaalis leidub rohkem lahustit kui lahustamiseks vajalik.
3. SAMM: ZYPADHERA lahustamine
1. Vabastage pulber, viaali kergelt koputades. 2. Avage eelnevalt pakendatud Hypodermic süstal ja nõel koos nõela turvaseadmega. Koorige lahti blistertasku ning eemaldage seade. Ühendage süstal (kui see pole juba ühendatud) Lueri ühendusega seadme külge kerge pöörava liigutusega. Asetage nõel vajutuse ja päripäeva keeramisega kindlalt seadmele ning seejärel tõmmake nõela kate nõelalt ära. Juhiste eiramine võib lõppeda nõelatorke vigastusega. 3. Tõmmake süstlasse eelnevalt kindlaks määratud lahusti kogus (2. samm). 4. Süstige lahusti kogus pulbri viaali.
5. Tõmmake välja õhk, et rõhk viaalis oleks samasugune nagu väljas. 6. Eemaldage nõel, hoides viaali püsti, vältimaks lahusti kadu. 7. Kasutage nõela turvaseadet. Suruge nõel kattesse, kasutades seejuures ühe käe tehnikat. Kasutage ühe käe tehnikat, kui surute katet ÕRNALT vastu lamedat pinda. KUI KATE ON PEALE SURUTUD (Joonis 1), ON NÕEL KINDLALT KATTESSE HAMBUNUD (Joonis 2) 8. Kontrollige visuaalselt, et nõel on täielikult hambunud nõela kaitsekattesse. Kui see on vajalik mõneks spetsiifiliseks meditsiiniliseks protseduuriks, siis eemaldage seade süstlalt ainult koos sellesse haardunud nõelaga. Haarates pöidla ja nimetissõrmega Lueri nõela kaitseseadme südamikust ning hoides vabad sõrmed eemal nõela teravikku sisaldavast seadmest, eemaldage kaitseseade (Joonis 3).
9. Koputage viaali kindlalt ja korduvalt vastu kõva pinda, kuni pulbrit ei ole enam näha. Kaitske pinda polstriga koputuse mõju eest. (Vt Joonis A).
10. Kontrollige viaali visuaalselt tükikeste olemasolu suhtes. Suspendeerumata pulber näeb välja viaalile kinnitunud kuivade kollaste kämpudena. Kämpude alles jäämisel võib vajalikuks osutuda täiendav koputamine. (Vt Joonis B)
Suspendeerumata: nähtavad tükikesed Suspendeerunud: tükikesi ei ole Joonis B: Kontrollige suspendeerumata pulbri osas ning vajadusel korrake koputamist.
11. Raputage viaali jõuliselt, kuni suspensioon tundub ühtlane ning värvilt ja koostiselt homogeenne. Suspendeerunud preparaat näib kollane ja tuhm. (Vt Joonis C)
Vahu moodustumisel jätke viaal seisma kuni vahu hajumiseni. Kui preparaati ei kasutata koheselt, tuleb seda uueks suspendeerimiseks jõuliselt raputada. Lahustatud ZYPADHERA püsib viaalis stabiilsena kuni 24 tundi. Manustamine
1. SAMM: ZYPADHERA süstimine
See tabel kinnitab süstimisele kuuluvat lõplikku ZYPADHERA suspensiooni kogust. Suspensiooni kontsentratsioon on 150 mg olansapiini ühes milliliitris.
1. Tehke kindlaks, millist nõela tuleb ravimi patsiendile manustamiseks kasutada. Rasvunud patsiendil on süsteks soovitatav kasutada 50 mm nõela: Kui süstmiseks kasutatakse 50 mm nõela, kinnitage vajaliku suspensioonikoguse eemaldamiseks süstlale 38 mm turvanõel. Kui süstimiseks kasutatakse 38 mm nõela, kinnitage vajaliku suspensioonikoguse eemaldamiseks süstlale 50 mm turvanõel. 2. Tõmmake süstlasse aeglaselt soovitud kogus. Viaali jääb kuigipalju üleliigset toodet. 3. Kasutades nõela turvaseadet, eemaldage nõel süstlalt. 4. Enne süstimist kinnitage süstlale kas 50 mm või 38 mm turvanõel. Kui suspensioon on viaalist välja tõmmatud, tuleb see koheselt süstida. 5. Valige välja ja valmistage ette süstekoht tuharapiirkonnas. MITTE SÜSTIDA VEENI EGA NAHA ALLA. 6. Pärast nõela sisseviimist aspireerige süstla kolviga mõned sekundid, veendumaks, et verd süstlasse ei ilmu. Juhul kui süstlasse tõmmatakse verd, siis hävitage see süstal koos annusega ning alustage lahustamis- ja manustamisprotseduuri uuesti. Süst tuleb sooritada ühtlase, püsiva survega. ÄRGE SÜSTEKOHTA MASSEERIGE.
7. Kasutage nõela turvaseadet. (Joonis 1 ja 2)
8. Hävitage viaalid, süstal, kasutatud nõelad, lisanõel ja kasutamata lahusti vastavalt kehtivatele kliinilistele protseduuridele. Viaal on mõeldud ainult ühekordseks kasutamiseks.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
CHEPLAPHARM Registration GmbH, Weiler Straße 5e, 79540 Lörrach, Saksamaa
8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
EU/1/08/479/001 EU/1/08/479/002 EU/1/08/479/003
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 19/11/2008 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 26/08/2013
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
{KK/AAAA}
Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on Euroopa Ravimiameti kodulehel http://www.ema.europa.eu
A. RAVIMIPARTII KASUTAMISEKS VABASTAMISE EEST VASTUTAV TOOTJA
B. HANKE- JA KASUTUSTINGIMUSED VÕI PIIRANGUD
C. MÜÜGILOA MUUD TINGIMUSED JA NÕUDED
D. RAVIMPREPARAADI OHUTU JA EFEKTIIVSE KASUTAMISE TINGIMUSED JA PIIRANGUD
A. RAVIMIPARTII KASUTAMISEKS VABASTAMISE EEST VASTUTAV TOOTJA
Ravimipartii kasutamiseks vabastamise eest vastutava tootja(te) nimi ja aadress Lilly S.A., Avda de la Industria 30, 28108 Alcobendas, Madriid, Hispaania
Manufacturing Packaging Farmaca (MPF) B.V., Neptunus 12, 8448 CN Heerenveen, Holland
CHEPLAPHARM Registration GmbH, Weiler Straße 5e, 79540 Lörrach, Saksamaa
CHEPLAPHARM Arzneimittel GmbH, Ziegelhof 23-24, 17489 Greifswald, Saksamaa
Ravimi trükitud pakendi infolehel peab olema vastava ravimipartii kasutamiseks vabastamise eest vastutava tootja nimi ja aadress.
B. HANKE- JA KASUTUSTINGIMUSED VÕI PIIRANGUD
Retseptiravim (Vt Lisa I: Ravimi omaduste kokkuvõte, lõik 4.2)
C. MÜÜGILOA MUUD TINGIMUSED JA NÕUDED
- Perioodilised ohutusaruanded
Nõuded asjaomase ravimi perioodiliste ohutusaruannete esitamiseks on sätestatud direktiivi 2001/83/EÜ artikli 107c punkti 7 kohaselt liidu kontrollpäevade loetelus (EURD loetelu) ja iga hilisem uuendus avaldatakse Euroopa ravimite veebiportaalis.
D. RAVIMPREPARAADI OHUTU JA EFEKTIIVSE KASUTAMISE TINGIMUSED JA PIIRANGUD
- Riskijuhtimiskava
Müügiloa hoidja peab nõutavad ravimiohutuse toimingud ja sekkumismeetmed läbi viima vastavalt müügiloale moodulis 1.8.2 esitatud kokkulepitud riskijuhtimiskavale ja mis tahes järgmistele ajakohastatud riskijuhtimiskavadele.
Ajakohastatud riskijuhtimiskava tuleb esitada:
- Euroopa Ravimiameti nõudel;
- kui muudetakse riskijuhtimissüsteemi, eriti kui saadakse uut teavet, mis võib oluliselt mõjutada riski/kasu suhet, või kui saavutatakse oluline (ravimiohutuse või riski minimeerimise) eesmärk.
- Riski minimeerimise lisameetmed
Tervishoiutöötajatele (arstid-õed-apteekrid) suunatud õppeprogramm käsitleb:
1) Süstimisjärgse sündroomi kirjeldus
- Õpetus olansapiini 2 intramuskulaarsest formulatsioonist, sealhulgas erinevused pakendites.
- Lahustamise kirjeldus ning õige manustamistehnika
- Soovitus 3-tunniseks süstimisjärgseks jälgimiseks kohapeal.
- Soovitus, et enne patsiendi meditsiiniasutusest lahkumist veendutaks selles, et patsient on ergas,
orienteeritud ja tal puuduvad igasugused üleannuse sümptomid.
- Soovitus, et vastavalt kliinilisele vajadusele tuleks patsientidele, kellel tekkisid sümptomid, mis olid
iseloomulikud olansapiini üleannustamisele, 3-tunnist jälgimise perioodi pikendada.
- Soovitus, et patsiente tuleks teavitada, et nad ei tohi autot juhtida ega masinaid käsitseda igal
süstimispäeval süstile järgneva aja jooksul, ning et nad peaksid olema tähelepanelikud süstimisjärgse sündroomi kõrvaltoimete tekkimise suhtes ja vajadusel peaksid olema võimelised saama abi.
- Olansapiini üledoosiga seoses täheldatud kõige sagedamini esinevate kõrvaltoimete kirjeldus, mis
avalduvad kliinilise ilminguna süstimisjärgse sündroomi juhtude puhul.
- Soovitus vastavaks järelvalveks kuni kõrvaltoime möödumiseni, juhul, kui kõrvaltoime peaks
avalduma.
2) Soovitus patsientide jälgimiseks glükoosi-ja lipiidide tasemete ja kaalu suhtes.
- Vastava metaboolilise järelvalve teadlikkuse edendamine kasutusesolevate avaldatud
antipsühhootiliste juhendite jagamise teel.
Kõigile patsientidele jagatakse patsiendi kaart, mis sisaldab järgmist infot:
- Süstimisjärgse sündroomi kirjeldus
- Soovitus 3-tunniseks süstimisjärgseks jälgimiseks kohapeal.
- Soovitus, et patsiente tuleks teavitada, et nad ei tohi autot juhtida ega masinaid käsitseda igal
süstimispäeval süstile järgneva aja jooksul, ning et nad peaksid olema tähelepanelikud süstimisjärgse sündroomi kõrvaltoimete tekkimise suhtes ja vajadusel peaksid olema võimelised saama abi.
- Olansapiini üledoosiga seoses täheldatud kõige sagedamini esinevate kõrvaltoimete kirjeldus, mis
avalduvad kliinilise ilminguna süstimisjärgse sündroomi juhtude puhul.
- Soovitus vastavaks järelvalveks kuni kõrvaltoime möödumiseni, juhul, kui kõrvaltoime peaks
avalduma.
VÄLISPAKENDIL PEAVAD OLEMA JÄRGMISED ANDMED
Välispakend ZYPADHERA 210 mg toimeainet prolongeeritult vabastav süstesuspensiooni pulber ja lahusti
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
ZYPADHERA 210 mg toimeainet prolongeeritult vabastav süstesuspensiooni pulber ja lahusti olansapiin
2. TOIMEAINE(TE) SISALDUS
Olansapiini pamoaatmonohüdraat, mis vastab 210 mg olansapiinile. Pärast lahustamist: 150 mg/ml olansapiini.
3. ABIAINED
Lahusti abiained on naatriumkarmelloos, mannitool, polüsorbaat 80, süstevesi, vesinikkloriidhape, naatriumhüdroksiid.
4. RAVIMVORM JA PAKENDI SUURUS
Üks viaal toimeainet prolongeeritult vabastavat süstesuspensiooni pulbrit.
Üks viaal 3 ml lahustit. Üks Hypodermic süstal ja turvanõel. Kolm Hypodermic turvanõela.
5. MANUSTAMISVIIS JA -TEE(D)
Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte. Lihasesiseseks kasutamiseks. Mitte manustada veenisiseselt või nahaalusi.
6. ERIHOIATUS, ET RAVIMIT TULEB HOIDA LASTE EEST VARJATUD JA
KÄTTESAAMATUS KOHAS
Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
7. TEISED ERIHOIATUSED (VAJADUSEL)
8. KÕLBLIKKUSAEG
EXP Suspensiooni viaali kõlblikkusaeg pärast lahustamist: 24 tundi. Viaalist juba süstlasse tõmmatud suspensioon kasutada koheselt.
9. SÄILITAMISE ERITINGIMUSED
Mitte hoida külmkapis ega mitte lasta külmuda.
10. ERINÕUDED KASUTAMATA JÄÄNUD RAVIMPREPARAADI VÕI SELLEST
TEKKINUD JÄÄTMEMATERJALI HÄVITAMISEKS, VASTAVALT VAJADUSELE
11. MÜÜGILOA HOIDJA NIMI JA AADRESS
CHEPLAPHARM Registration GmbH, Weiler Straße 5e, 79540 Lörrach, Saksamaa
12. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
EU/1/08/479/001
13. PARTII NUMBER
14. RAVIMI VÄLJASTAMISTINGIMUSED
Retseptiravim.
15. KASUTUSJUHEND
16. TEAVE BRAILLE’ KIRJAS (PUNKTKIRJAS)
Põhjendus Braille mitte lisamiseks aktsepteeritav
17. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – 2D-vöötkood
Lisatud on 2D-vöötkood, mis sisaldab ainulaadset identifikaatorit.
18. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – INIMLOETAVAD ANDMED
PC SN NN
MINIMAALSED ANDMED, MIS PEAVAD OLEMA VÄIKESEL VAHETUL SISEPAKENDIL
Viaali tekst: ZYPADHERA 210 mg toimeainet prolongeeritult vabastav süstesuspensiooni pulber
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS JA MANUSTAMISTEE(D)
ZYPADHERA 210 mg toimeainet prolongeeritult vabastav süstesuspensiooni pulber olansapiin IM kasutamiseks
2. MANUSTAMISVIIS
Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte.
3. KÕLBLIKKUSAEG
4. PARTII NUMBER
5. PAKENDI SISU KAALU, MAHU VÕI ÜHIKUTE JÄRGI
210 mg
6. MUU
VÄLISPAKENDIL PEAVAD OLEMA JÄRGMISED ANDMED
Välispakend ZYPADHERA 300 mg toimeainet prolongeeritult vabastav süstesuspensiooni pulber ja lahusti
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
ZYPADHERA 300 mg toimeainet prolongeeritult vabastav süstesuspensiooni pulber ja lahusti olansapiin
2. TOIMEAINE(TE) SISALDUS
Olansapiini pamoaatmonohüdraat, mis vastab 300 mg olansapiinile. Pärast lahustamist: 150 mg/ml olansapiini.
3. ABIAINED
Lahusti abiained on naatriumkarmelloos, mannitool, polüsorbaat 80, süstevesi, vesinikkloriidhape, naatriumhüdroksiid.
4. RAVIMVORM JA PAKENDI SUURUS
Üks viaal toimeainet prolongeeritult vabastavat süstesuspensiooni pulbrit.
Üks viaal 3 ml lahustit. Üks Hypodermic süstal ja turvanõel. Kolm Hypodermic turvanõela.
5. MANUSTAMISVIIS JA –TEE(D)
Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte. Lihasesiseseks kasutamiseks. Mitte manustada veenisiseselt või nahaalusi.
6. ERIHOIATUS, ET RAVIMIT TULEB HOIDA LASTE EEST VARJATUD JA
KÄTTESAAMATUS KOHAS
Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
7. TEISED ERIHOIATUSED (VAJADUSEL)
8. KÕLBLIKKUSAEG
EXP Suspensiooni viaali kõlblikkusaeg pärast lahustamist: 24 tundi. Viaalist juba süstlasse tõmmatud suspensioon kasutada koheselt.
9. SÄILITAMISE ERITINGIMUSED
Mitte hoida külmkapis ega mitte lasta külmuda.
10. ERINÕUDED KASUTAMATA JÄÄNUD RAVIMPREPARAADI VÕI SELLEST
TEKKINUD JÄÄTMEMATERJALI HÄVITAMISEKS, VASTAVALT VAJADUSELE
11. MÜÜGILOA HOIDJA NIMI JA AADRESS
CHEPLAPHARM Registration GmbH, Weiler Straße 5e, 79540 Lörrach, Saksamaa
12. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
EU/1/08/479/002
13. PARTII NUMBER
14. RAVIMI VÄLJASTAMISTINGIMUSED
Retseptiravim.
15. KASUTUSJUHEND
16. TEAVE BRAILLE’ KIRJAS (PUNKTKIRJAS)
Põhjendus Braille mitte lisamiseks aktsepteeritav
17. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – 2D-vöötkood
Lisatud on 2D-vöötkood, mis sisaldab ainulaadset identifikaatorit.
18. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – INIMLOETAVAD ANDMED
PC SN NN
MINIMAALSED ANDMED, MIS PEAVAD OLEMA VÄIKESEL VAHETUL SISEPAKENDIL
Viaali tekst: ZYPADHERA 300 mg toimeainet prolongeeritult vabastav süstesuspensiooni pulber
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS JA MANUSTAMISTEE(D)
ZYPADHERA 300 mg toimeainet prolongeeritult vabastav süstesuspensiooni pulber olansapiin IM kasutamiseks
2. MANUSTAMISVIIS
Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte.
3. KÕLBLIKKUSAEG
4. PARTII NUMBER
5. PAKENDI SISU KAALU, MAHU VÕI ÜHIKUTE JÄRGI
300 mg
6. MUU
VÄLISPAKENDIL PEAVAD OLEMA JÄRGMISED ANDMED
Välispakend ZYPADHERA 405 mg toimeainet prolongeeritult vabastav süstesuspensiooni pulber ja lahusti
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
ZYPADHERA 405 mg toimeainet prolongeeritult vabastav süstesuspensiooni pulber ja lahusti olansapiin
2. TOIMEAINE(TE) SISALDUS
Olansapiini pamoaatmonohüdraat, mis vastab 405 mg olansapiinile. Pärast lahustamist: 150 mg/ml olansapiini.
3. ABIAINED
Lahusti abiained on naatriumkarmelloos, mannitool, polüsorbaat 80, süstevesi, vesinikkloriidhape, naatriumhüdroksiid.
4. RAVIMVORM JA PAKENDI SUURUS
Üks viaal toimeainet prolongeeritult vabastavat süstesuspensiooni pulbrit.
Üks viaal 3 ml lahustit. Üks Hypodermic süstal ja turvanõel. Kolm Hypodermic turvanõela.
5. MANUSTAMISVIIS JA –TEE(D)
Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte. Lihasesiseseks kasutamiseks. Mitte manustada veenisiseselt või nahaalusi.
6. ERIHOIATUS, ET RAVIMIT TULEB HOIDA LASTE EEST VARJATUD JA
KÄTTESAAMATUS KOHAS
Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
7. TEISED ERIHOIATUSED (VAJADUSEL)
8. KÕLBLIKKUSAEG
EXP Suspensiooni viaali kõlblikkusaeg pärast lahustamist: 24 tundi. Viaalist juba süstlasse tõmmatud suspensioon kasutada koheselt.
9. SÄILITAMISE ERITINGIMUSED
Mitte hoida külmkapis ega mitte lasta külmuda.
10. ERINÕUDED KASUTAMATA JÄÄNUD RAVIMPREPARAADI VÕI SELLEST
TEKKINUD JÄÄTMEMATERJALI HÄVITAMISEKS, VASTAVALT VAJADUSELE
11. MÜÜGILOA HOIDJA NIMI JA AADRESS
CHEPLAPHARM Registration GmbH, Weiler Straße 5e, 79540 Lörrach, Saksamaa
12. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)
EU/1/08/479/003
13. PARTII NUMBER
14. RAVIMI VÄLJASTAMISTINGIMUSED
Retseptiravim.
15. KASUTUSJUHEND
16. TEAVE BRAILLE’ KIRJAS (PUNKTKIRJAS)
Põhjendus Braille mitte lisamiseks aktsepteeritav
17. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – 2D-vöötkood
Lisatud on 2D-vöötkood, mis sisaldab ainulaadset identifikaatorit.
18. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – INIMLOETAVAD ANDMED
PC SN NN
MINIMAALSED ANDMED, MIS PEAVAD OLEMA VÄIKESEL VAHETUL SISEPAKENDIL
Viaali tekst: ZYPADHERA 405 mg toimeainet prolongeeritult vabastav süstesuspensiooni pulber
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS JA MANUSTAMISTEE(D)
ZYPADHERA 405 mg toimeainet prolongeeritult vabastav süstesuspensiooni pulber olansapiin IM kasutamiseks
2. MANUSTAMISVIIS
Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte.
3. KÕLBLIKKUSAEG
4. PARTII NUMBER
5. PAKENDI SISU KAALU, MAHU VÕI ÜHIKUTE JÄRGI
405 mg
6. MUU
MINIMAALSED ANDMED, MIS PEAVAD OLEMA VÄIKESEL VAHETUL SISEPAKENDIL Viaali tekst ZYPADHERA lahusti
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS JA MANUSTAMISTEE(D)
ZYPADHERA lahusti IM kasutamiseks
2. MANUSTAMISVIIS
Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte.