RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Zolpidem Vitabalans 10 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga tablett sisaldab 10 mg zolpideemtartraati.

INN. Zolpidemum.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Valge, kapslikujuline, kumer, poolitusjoonega tablett. Pikkus 10 mm, laius 5 mm.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Zolpideem on näidustatud unetuse lühiajaliseks raviks täiskasvanutel, kui unetus on raske, kurnav või põhjustab patsiendil tugevat pingeseisundit.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Raviperiood peab olema nii lühike kui võimalik. Tavaliselt varieerub ravi kestus mõnest päevast kuni 2 nädalani, koos annuse järk-järgulise ärajätmisega maksimaalselt 4 nädalani. Nagu kõikide uinutite puhul, ei ole pikaajaline kasutamine soovitatav ning ravikuuri kestus ei tohi ületada nelja nädalat. Teatud juhtudel võib olla vajalik ravi pikendada üle maksimaalse raviperioodi. Sellisel juhul tuleb enne ravi jätkamist patsiendi seisundit uuesti hinnata. Täiskasvanud Ravim tuleb võtta ühekordse annusena ja seda ei tohi samal öösel uuesti manustada. Soovitatav ööpäevane annus täiskasvanutele on 10 mg, mis tuleb võtta vahetult enne magamaminekut. Kasutada tuleb zolpideemi madalaimat toimivat annust ning ööpäevane annus ei tohi ületada 10 mg.

Eakad Eakatel või nõrgestatud organismiga patsientidel, kes võivad olla eriti tundlikud zolpideemi toime suhtes, on soovitatav ööpäevane annus 5 mg.Seda annust võib ületada ainult teatud juhtudel.

Maksafunktsiooni kahjustus Kerge või mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel, kellel zolpideemi eritumine on aeglasem kui normaalse maksafunktsiooniga patsientidel, on soovituslik algannus 5 mg, eriti ettevaatlik tuleb olla eakate patsientide puhul. Täiskasvanutel (alla 65-aastased) võib annust suurendada kuni 10 mg-ni

ainult siis, kui kliiniline ravivastus on ebapiisav ja ravimit talutakse hästi. Zolpideem on vastunäidustatud raske maksapuudulikkusega patsientidele (vt lõik 4.3).

Maksimaalne ööpäevane annus kõikidele patsiendirühmadele on 10 mg.

Lapsed Zolpideemi ei soovitata kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel selles vanuserühmas kasutamist toetavate andmete puudumise tõttu. Platseebokontrolliga kliinilistest uuringutest saadud tõendid on ära toodud lõigus 5.1.

Manustamisviis Suukaudseks kasutamiseks. Tablett tuleb võtta koos vedelikuga vahetult enne magamaminekut.

4.3 Vastunäidustused

− Myasthenia gravis. − Ülitundlikkus zolpideemi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes. − Uneapnoe sündroom. − Äge ja/või raske hingamispuudulikkus. − Raske maksapuudulikkus.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Unetuse põhjus tuleb võimaluse korral kindlaks teha. Enne uinuti määramist tuleb ravida unetuse põhjuseid. Kui unetus püsib 7...14-päevase ravi järel, võib see olla põhjustatud esmasest psühholoogilisest või füüsilisest häirest, mida tuleb uurida.

Järgmise päeva psühhomotoorsed häired Järgmisel päeval tekkivate psühhomotoorsete häirete, sealhulgas autojuhtimisvõime halvenemise, risk suureneb, kui: − zolpideemi võetakse vähem kui 8 tundi enne tegevusi, mis vajavad vaimset erksust (vt lõik 4.7); − võetakse soovitatavast annusest suurem annus; − zolpideemi manustatakse koos teiste kesknärvisüsteemi depressantidega või teiste ravimitega, mis suurendavad zolpideemi taset veres, või koos alkoholi või ebaseaduslike narkootiliste ainetega (vt lõik 4.5). Zolpideem tuleb võtta ühekordse annusena vahetult enne magamaminekut ja seda ei tohi samal öösel uuesti manustada.

Amneesia Bensodiasepiinid või bensodiasepiinisarnased ained võivad esile kutsuda anterograadset amneesiat. See seisund tekib kõige sagedamini mõni tund pärast ravimi sissevõtmist. Selle riski vähendamiseks peavad patsiendid saama katkematult magada 8 tundi (vt lõik 4.8).

Tolerantsus Pärast korduvat manustamist mõne nädala jooksul võib bensodiasepiinide või bensodiasepiinisarnaste ainete uinutava toime efektiivsus väheneda.

Sõltuvus Bensodiasepiinide või bensodiasepiinisarnaste ainete kasutamine võib tekitada füüsilist ja psühholoogilist sõltuvust. Sõltuvuse risk suureneb koos annuse ja ravi kestusega, risk on suurem ka patsientidel, kellel on anamneesis psühhiaatriline haigus ja/või alkoholi või ravimite kuritarvitamine. Selliseid patsiente tuleb bensodiasepiinide või bensodiasepiinisarnaste ainete kasutamise ajal hoolikalt jälgida. Füüsilise sõltuvuse tekkimisel kaasnevad ravi järsu katkestamisega ärajätunähud. Nendeks võivad olla peavalud või lihasvalu, tugev ärevus ja pinge, rahutus, segasus ja ärrituvus. Rasketel juhtudel võivad ilmneda järgmised sümptomid: derealisatsioon, depersonalisatsioon, hüperakuusia, jäsemete tuimus ja

pakitsus, ülitundlikkus valguse, müra ja füüsilise kontakti suhtes, hallutsinatsioonid või epileptilised krambid. Tagasilöögiefekt Uinutitega ravimise lõpetamisel võib tekkida mööduv sündroom, mille puhul sümptomid, mis tingisid ravi bensodiasepiinide või bensodiasepiinisarnaste ainetega, on taastekkides tugevamini väljendunud. Sellega võivad kaasneda teised reaktsioonid, sealhulgas meeleolu muutused, ärevus ja rahutus. Oht ravi katkestamisega seotud reaktsioonide ja tagasilöögiefekti tekkeks on suurem, kui ravimi võtmine järsult katkestatakse. Seetõttu soovitatakse annust järk-järgult vähendada. Lühitoimeliste bensodiasepiinide puhul võivad ärajätusümptomid ilmneda annustamiskordade vahepeal.

Ravi kestus Raviperiood peab olema nii lühike kui võimalik (vt lõik 4.2) ega tohi koos järk-järgulise ärajätmisega ületada 4 nädalat. Raviperioodi ei tohi pikendada olukorda uuesti hindamata. Oluliseks võib osutuda patsiendi teavitamine, et raviperiood on piiratud, ja täpsem seletus, kuidas annust järk-järgult vähendatakse. Peale selle tuleb patsienti teavitada tagasilöögi unetuse võimalusest, et need sümptomid ei suurendaks ärevust, kui need tekivad ravi katkestamisel. Lühikese toimeajaga uinutite puhul on näidatud, et ärajätunähud võivad tekkida annustevahelisel ajal, eriti suurte annuste puhul.

Teised psühhiaatrilised ja paradoksaalsed toimed Bensodiasepiinide või bensodiasepiinisarnaste ainete kasutamisel võivad ilmneda teised psühhiaatrilised ja paradoksaalsed reaktsioonid, nagu rahutus, süvenenud unetus, agiteeritus, ärrituvus, agressiivsus, meelepetted, viha, hirmuunenäod, hallutsinatsioonid, psühhoosid, ebanormaalne käitumine ja teised käitumisega seotud kõrvaltoimed. Selliste reaktsioonide tekkimisel tuleb ravimi kasutamine lõpetada. Selliste reaktsioonide tekkimine on tõenäolisem lastel ja eakatel.

Somnambulism ja sellega seotud käitumised Zolpideemi võtnud patsientidel, kes ei olnud täielikult ärkvel, on teatatud uneskõndimisest ja teistest sellega seotud käitumistest, nagu magades autojuhtimine, toidu valmistamine ja söömine, telefoniga rääkimine või seksimine, ilma et inimene ise seda mäletaks. Alkoholi ja teiste KNS-i depressantide kasutamine koos zolpideemiga suurendab sellise käitumise riski, nagu ka zolpideemi kasutamine maksimaalsest soovitatavast annusest suuremates annustes. Patsientidel, kes teatavad sellisest käitumisest (näiteks magades auto juhtimisest), tuleb tugevalt kaaluda zolpideemi kasutamise lõpetamist, sest nad on ohtlikud nii endale kui ka teistele (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Kasutamine psühhootilise haigusega patsientidel: bensodiasepiine ja bensodiasepiinisarnaseid aineid ei soovitata kasutada esmaseks raviks.

Depressioon Bensodiasepiine ja bensodiasepiinisarnaseid aineid ei tohi depressiooni ega depressiooniga seotud ärevuse ravimiseks kasutada monoteraapiana (sellised patsiendid võivad kalduda enesetapule). Depressiooni sümptomitega patsientidele tuleb zolpideemi manustada ettevaatlikult. Neil võivad tekkida enesetapumõtted. Tahtliku üleannustamise võimalikkuse tõttu tuleb nendele patsientidele ravimit kätte anda väikseimas võimalikus koguses. Olemasolev depressioon võib avalduda zolpideemi kasutamise ajal. Et unetus võib olla depressiooni sümptom, tuleb patsienti unetuse püsimisel uuesti hinnata.

Rasked vigastused Farmakoloogiliste omaduste tõttu võib zolpideem tekitada uimasust ja teadvuse taseme alanemist, mis võib põhjustada kukkumist ja selle tagajärjel saadud raskeid vigastusi.

Opioididega kooskasutamise riskid Zolpidem Vitabalansi ja opioidide samaaegne kasutamine võib põhjustada sedatsiooni, hingamisdepressiooni, koomat ja surma. Nende riskide tõttu tohib sedatiivseid ravimeid, nagu bensodiasepiinid või sarnased ravimid, näiteks Zolpidem Vitabalans, samaaegselt opioididega määrata

ainult patsientidele, kellel alternatiivsed ravivõimalused puuduvad. Kui zolpideemi otsustatakse määrata samaaegselt opioididega, tuleb kasutada väikseimat toimivat annust ja ravi kestus peab olema nii lühike kui võimalik (vt ka üldisi annustamissoovitusi lõigus 4.2). Patsiente tuleb hoolikalt jälgida hingamisdepressiooni ning sedatsiooni nähtude ja sümptomite suhtes. Selles osas soovitatakse tungivalt patsiente ja (kui on asjakohane) nende hooldajaid teavitada, et nad oleksid neist sümptomitest teadlikud (vt lõik 4.5).

Patsientide erirühmad Eakad: vt annustamise soovitusi. Et bensodiasepiinid või bensodiasepiinisarnased ained võivad süvendada hingamispuudulikkust, tuleb zolpideemi kasutada erilise ettevaatusega kroonilise hingamispuudulikkusega patsientidele. Bensodiasepiinid või bensodiasepiinisarnased ained ei ole näidustatud maksapuudulikkusega patsientidele, sest need võivad põhjustada entsefalopaatiat. Bensodiasepiine või bensodiasepiinisarnaseid aineid tuleb kasutada ülima ettevaatlikkusega patsientidel, kes on varem kuritarvitanud alkoholi või ravimeid.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Alkohol Zolpideemi ei soovitata võtta samaaegselt alkoholi tarvitamisega, sest koos kasutamine võib tugevdada sedatiivset toimet ning mõjutada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

Kasutamine koos kesknärvisüsteemi depressantidega Samaaegsel kasutamisel antipsühhootikumide (neuroleptikumid), uinutite, anksiolüütikumide/rahustite, antidepressantide, narkootiliste valuvaigistite, epilepsiaravimite, anesteetikumide ja rahustavate antihistamiinidega võib suureneda depressiivne toime kesknärvisüsteemile. Seetõttu võib zolpideemi ja nende ravimite samaaegne kasutamine suurendada uimasust ja järgmise päeva psühhomotoorseid häireid, sealhulgas autojuhtimise võime halvenemist (vt lõigud 4.4 ja 4.7). Üksikjuhtudel on teatatud ka visuaalsete hallutsinatsioonide esinemisest patsientidel, kes kasutavad zolpideemi koos antidepressantidega, sh bupropioon, desipramiin, fluoksetiin, sertraliin ja venlafaksiin. Fluvoksamiini samaaegsel kasutamisel võib zolpideemi tase veres tõusta ja nende samaaegne kasutamine ei ole soovitatav.

Kesknärvisüsteemi pidurdav toime võib tugevneda, kui zolpideemi kasutatakse koos lihasrelaksantidega. Zolpideemi ja narkootiliste valuvaigistite koosmanustamine võib tugevdada ka eufooriat, põhjustades psühholoogilise sõltuvuse suurenemist. Opioidid Sedatiivsete ravimite, nagu bensodiasepiinid või sarnased ravimid, nagu Zolpidem Vitabalans, samaaegne kasutamine koos opioididega suurendab aditiivse pärssiva toime tõttu kesknärvisüsteemile sedatsiooni, hingamisdepressiooni, kooma ja surma riski. Samaaegsel kasutamisel peavad annus ja ravi kestus olema piiratud (vt lõik 4.4).

CYP450 inhibiitorid ja indutseerijad Zolpideem metaboliseeritakse mitme CYP-450 isovormi kaudu, millest peamine on CYP3A4 ja vähemal määral aitab kaasa CYP1A2. CYP450 isovormide (eriti CYP3A4) aktiivsust inhibeerivad ravimid võivad suurendada zolpideemi plasmakontsentratsiooni ja tugevdada selle toimet. Tsiprofloksatsiini samaaegsel kasutamisel võib zolpideemi tase veres tõusta, nende samaaegne kasutamine ei ole soovitatav.

Zolpideemi manustamisel koos rifampitsiiniga on täheldatud zolpideemi maksimaalse plasmakontsentratsiooni ligikaudu 60%-list vähenemist. Zolpideemi farmakodünaamiline toime väheneb, kui seda manustatakse koos rifampitsiiniga (CYP3A4 indutseerija). Samas, manustamisel koos itrakonasooliga (CYP3A4 inhibiitor) ei muutunud zolpideemi farmakokineetika ega farmakodünaamika oluliselt. Nende tulemuste kliiniline olulisus ei ole teada.

Zolpideemi manustamisel koos ketokonasooliga, mis on tugev CYP3A4 inhibiitor, pikenes zolpideemi eliminatsiooni poolväärtusaeg, zolpideemi koguekspositsioon (AUC) suurenes 83% ja zolpideemi näiline suukaudne kliirens vähenes. Rutiinset zolpideemi annuse kohandamist ei peeta vajalikuks, kuid patsientidele tuleb öelda, et zolpideemi kasutamine koos ketokonasooliga võib rahustavat toimet tugevdada.

Teised ravimid Zolpideemi manustamisel koos varfariini, haloperidooli, kloorpromasiini, digoksiini või ranitidiiniga ei täheldatud olulisi farmakokineetilisi koostoimeid.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Zolpideemi ohutuse hindamiseks raseduse ja imetamise ajal ei ole piisavalt andmeid. Kuigi loomuuringud ei ole näidanud teratogeenseid ega embrüotoksilisi toimeid, ei ole ohutus lootele inimeste puhul teada. Seetõttu ei tohi zolpideemi raseduse ajal kasutada, eriti esimesel trimestril.

Kui zolpideemi määratakse fertiilsele naisele, peab ta võtma kohe ühendust oma arstiga ravi katkestamise asjus, kui ta plaanib rasestumist või kahtlustab rasedust.

Kui raseduse hilises faasis või sünnituse ajal tuleb meditsiinilistel põhjustel manustada zolpideemi, võib ravimi farmakoloogilise toime tõttu tekkida vastsündinul hüpotermia, hüpotoonia ja mõõdukas hingamisdepressioon.

Vastsündinutel, kelle emad võtsid raseduse hilisfaasis pidevalt bensodiasepiine või bensodiasepiinisarnaseid aineid, võivad tekkida postnataalses perioodis füüsilise sõltuvuse tõttu ärajätunähud.

Zolpideem eritub väikeses koguses rinnapiima. Seetõttu ei tohi rinnaga toitvad emad zolpideemi kasutada, sest toimeid imikule ei ole uuritud.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Zolpidem Vitabalans mõjutab tugevalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

Sõidukijuhte ja masinate käsitsejaid tuleb hoiatada, et nagu teistegi uinutite puhul, võib ravijärgsel hommikul tekkida uimasuse, reageerimisaja pikenemise, pearingluse, unisuse, ähmase/kahelinägemise ja vähenenud erksuse ning autojuhtimisvõime halvenemise oht (vt lõik 4.8). Selle riski vähendamiseks on soovitatav jätta zolpideemi võtmisest kuni autojuhtimise, masinate kasutamise ja kõrgustes töötamiseni vähemalt 8 tunni pikkune puhkeaeg. Autojuhtimisvõime halvenemist ja käitumisi, nagu „unes autojuhtimine“, on esinenud ka zolpideemi raviannuste kasutamisel.

Selliste käitumiste riski suurendab ka zolpideemi manustamine samaaegselt alkoholi ja teiste kesknärvisüsteemi depressantidega (vt lõigud 4.4 ja 4.5). Patsiente tuleb hoiatada mitte kasutada zolpideemi võtmise ajal alkoholi või muid psühhoaktiivseid aineid.

4.8 Kõrvaltoimed

Ravimi kõrvaltoimed on toodud allolevas tabelis järgmiste esinemissageduste alusel: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100; < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000; < 1/100); harv (≥ 1/10 000; < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Zolpideemi kasutamisega seotud reaktsioonide, eriti KNS-iga seotud teatud reaktsioonide puhul on tõendeid seosest annusega. Teoreetiliselt peaks reaktsioone esinema vähem, kui zolpideemi võetakse vahetult enne magamaminekut. Reaktsioonid esinevad kõige sagedamini eakatel patsientidel.

Organsüsteemi klass Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata Immuunsüsteemi Angioneurootiline ödeem häired Psühhiaatrilised Hallutsinatsioonid, Segasus- Rahutus, agressiivsus, häired agiteeritus, seisund, meelepetted, viha, Närvisüsteemi häired Unisus, peavalu, Ataksia Teadvuse hägustumine Silma kahjustused Kahelinägemine Kõrva ja labürindi Peapööritus kahjustused Seedetrakti häired Kõhulahtisus, Maksa ja sapiteede Maksaensüümide häired aktiivsuse suurenemine Naha ja nahaaluskoe Lööve, sügelus, urtikaaria, kahjustused hüperhidroos Lihaste, luustiku ja Seljavalu Lihasnõrkus sidekoe kahjustused Üldised häired ja Kurnatus Paradoksaalsed Kõnnaku häired, manustamiskoha reaktsioonid ravimtolerantsus, reaktsioonid kukkumine (eelkõige Need nähud esinevad peamiselt ravi alguses või eakatel patsientidel ja kaovad tavaliselt pärast korduvat manustamist. Amneesia Anterograadne amneesia võib esineda ka terapeutiliste annuste kasutamisel, suuremate annuste puhul risk suureneb. Riski vähendamiseks peavad patsiendid tagama, et nad saavad segamatult 8 tundi magada. Amnestilise toimega võib kaasneda sobimatu käitumine (vt lõik 4.4). Depressioon Olemasolev depressioon võib avalduda bensodiasepiinide või bensodiasepiinisarnaste ainete kasutamise ajal (vt lõik 4.4). Psühhiaatrilised ja „paradoksaalsed“ reaktsioonid Bensodiasepiinide ja bensodiasepiinisarnaste ainete kasutamisel võivad esineda sellised reaktsioonid, nagu rahutus, agiteeritus, ärrituvus, agressiivsus, meelepetted, vihahood, hirmuunenäod, unetuse

süvenemine, hallutsinatsioonid, psühhoosid, sobimatu käitumine ja teised käitumist mõjutavad kõrvaltoimed. Need reaktsioonid esinevad tõenäolisemalt eakatel (vt lõik 4.4).

Sõltuvus Kasutamine (isegi terapeutilistes annustes) võib viia füüsilise sõltuvuse tekkeni: ravi katkestamine võib põhjustada ärajätunähte või tagasilöögifenomeni (vt lõik 4.4).

Tekkida võib ka psüühiline sõltuvus. Kuritarvitamisest on teatatud mitme ravimi kuritarvitajate puhul.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Zolpideemi üleannustamise juhtudel eraldi või koos teiste KNS-i pidurdavate ainetega (sealhulgas alkohol) on teadvushäire varieerunud somnolentsusest kuni koomani, teatatud on ka surmaga lõppenud juhtudest.

Patsiendid on täielikult tervistunud zolpideemi üleannustamisel kuni 400 mg, mis on 40 korda suurem soovitatavast annusest.

Kasutada tuleb üldisi sümptomaatilisi ja toetavaid meetmeid. Vajaduse korral tuleb teha kohe maoloputus. Intravenoosseid vedelikke tuleb manustada vajaduse järgi. Kui mao tühjendamisest ei ole kasu, tuleb imendumise vähendamiseks anda aktiivsütt. Kaaluda tuleb hingamis- ja kardiovaskulaarsete funktsioonide jälgimist. Rahustavaid ravimeid ei tohi anda, isegi kui esineb erutus.

Kui täheldatakse tõsiseid sümptomeid, võib kaaluda flumaseniili manustamist. Flumaseniili manustamine võib soodustada neuroloogiliste sümptomite (krambid) avaldumist.

Mis tahes ravimi üleannustamise ravimisel tuleb meeles pidada, et patsient võib olla võtnud mitut ainet.

Zolpideemi suure jaotusruumala ja plasmavalkudega seondumise tõttu ei ole hemodialüüs ega forsseeritud diurees efektiivsed meetmed.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: uinutid ja rahustid, bensodiasepiinisarnased ained, ATC-kood: N05CF02.

Zolpideem, imidasopüridiin, on bensodiasepiinisarnane uinutav ravim. Eksperimentaalsetes uuringutes on näidatud, et selle rahustav toime avaldub väiksemate annuste korral kui antikonvulsiivse, lihaseid lõõgastava või anksiolüütilise toime avaldumiseks vajalikud annused. Need toimed on seotud spetsiifilise agonistliku mõjuga klooriiooni kanali avamist moduleerivasse GABA-oomega (BZ1 ja BZ2) makromolekulaarsesse retseptorkompleksi kuuluvatele tsentraalsetele retseptoritele. Zolpideem toimib peamiselt oomegaretseptori alatüüpidele (BZ1). Selle kliiniline olulisus ei ole teada.

Randomiseeritud uuringutest on saadud veenvaid andmeid vaid 10 mg zolpideemi efektiivsuse kohta. Randomiseeritud topeltpimedas uuringus 462 mitte-eaka terve vabatahtlikuga, kellel esines mööduv unetus, vähendas 10 mg zolpideemi platseebogrupiga võrreldes magamajäämise aega 10 minutit, ja 5 mg zolpideemi vähendas magamajäämise aega 3 minutit.

Randomiseeritud topeltpimedas uuringus 114 mitte-eaka patsiendiga, kellel esines krooniline unetus, vähendas 10 mg zolpideemi platseebogrupiga võrreldes magamajäämise aega 30 minutit, ja 5 mg zolpideemi vähendas magamajäämise aega 15 minutit. Mõnedel patsientidel võib olla efektiivne ka väiksem annus, 5 mg.

Lapsed Zolpideemi ohutust ja efektiivsust alla 18-aastastel lastel ei ole kindlaks tehtud. Randomiseeritud platseebokontrolliga uuringus, kus osales 201 6...17-aastast tähelepanu defitsiidi / hüperaktiivsushäirega (Attention Deficit Hyperactivity Disorder, ADHD) seotud insomniaga last, ei leidnud kinnitust zolpideemi 0,25 mg/kg ööpäevas (maksimaalselt 10 mg ööpäevas) tõhusus platseeboga võrreldes. Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed zolpideemi puhul platseeboga võrreldes olid psühhiaatrilised ja närvisüsteemi häired, sealhulgas pearinglus (23,5% versus 1,5%), peavalu (12,5% versus 9,2%) ja hallutsinatsioonid (7,4% versus 0%) (vt lõigud 4.2 ja 4.3).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Manustamine Farmakokineetika on terapeutilises annusevahemikus lineaarne. Terapeutiline plasmakontsentratsioon on vahemikus 80...200 ng/ml. Pärast suukaudset manustamist on zolpideemi biosaadavus ligikaudu 70%, saavutades maksimaalse plasmakontsentratsiooni 0,5…3 tundi pärast sissevõtmist. Indiviididevaheline muutlikkus on suur (CV protsent on AUC puhul 60...70% ja C -i puhul 40...50%). Jaotumine Ligikaudu 92% seondub plasmavalkudega. Jaotusruumala on täiskasvanutel 0,54 l/kg ja see väheneb eakatel 0,34 l/kg-ni. Metaboliseerumine esmasel maksapassaažil on ligikaudu 35%. On näidatud, et korduv manustamine ei muuda seondumist plasmavalkudega, mis viitab, et zolpideem ja selle metaboliidid ei konkureeri seondumiskohtade suhtes.

Eritumine Zolpideem eritatakse inaktiivsete metaboliitidena (maksa metabolism) peamiselt uriini (48...67%) ja roojaga (29...42%). Eliminatsiooni poolväärtusaeg plasmas on ligikaudu 2,4 tundi (0,7...3,5 tundi). Kliirens on ligikaudu 300 ml/min. Eakatel on täheldatud vähenenud kliirensit, ligikaudu 100 ml/min. Maksimaalne plasmakontsentratsioon on 81...95-aastaste patsientide rühmas ligikaudu 80% suurem poolväärtusaja olulise pikenemiseta (ligikaudu 3 tundi). Neerupuudulikkusega patsientidel, ükskõik kas nad saavad dialüüsi või mitte, esineb mõõdukas kliirensi langus. Neerukahjustus Neerupuudulikkusega patsientidel, ükskõik kas nad saavad dialüüsi või mitte, esineb mõõdukas kliirensi langus.

Maksakahjustus Maksapuudulikkusega patsientidel on zolpideemi biosaadavus 80% suurem ja eliminatsiooni poolväärtusaeg on pikenenud 9,9 tunnini võrreldes tervete isikute 2,4 tunniga. Maksatsirroosiga patsientidel on ekspositsioon 5 korda suurem ja eliminatsiooni poolväärtusaeg 3 korda suurem.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Prekliinilisi toimeid täheldati vaid annustes, mis ületasid palju kordi maksimaalse inimesel kasutatava annuse ja seetõttu ei ole need kliiniliseks kasutamiseks olulised.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu: mikrokristalliline tselluloos, kaltsiumvesinikfosfaatdihüdraat, kolloidne veevaba ränidioksiid, naatriumtärklisglükolaat (tüüp A), magneesiumstearaat.

Tableti kate: polüdekstroos, hüpromelloos, titaandioksiid (E171), makrogool.

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

10, 20, 30, 60, 90 ja 100 õhukese polümeerikattega tabletti PVC/Al blistris, mis on karbis. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Vitabalans Oy Varastokatu 8 13500 Hämeenlinna Soome

8. MÜÜGILOA NUMBER

747311

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.06.2011 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 11.05.2016

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

oktoober 2023