RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Bisoprolol Zentiva 5 mg tabletid Bisoprolol Zentiva 10 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Bisoprolol Zentiva 5 mg tabletid: üks tablett sisaldab 5 mg bisoproloolfumaraati. Bisoprolol Zentiva 10 mg tabletid: üks tablett sisaldab 10 mg bisoproloolfumaraati.

INN: Bisoprololum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett

Bisoprolol Zentiva 5 mg tabletid: kollakad kuni helekollased, juhuslikult jaotunud värviliste täppidega tabletid, millel on surutrükis 5, poolitusjoon ja mille diameeter on 6 mm ± 0,3 mm. Poolitusjoon ei ole ette nähtud tableti poolitamiseks. Bisoprolol Zentiva 10 mg tabletid: ookrivärvi ümmargused, juhuslikult jaotunud värviliste täppidega tabletid, millel on surutrükis 10, poolitusjoon ja mille diameeter on 6 mm ± 0,3 mm. Poolitusjoon ei ole ette nähtud tableti poolitamiseks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Bisoproloolfumaraat on näidustatud vasaku vatsakese süstoolse funktsiooni langusega stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse raviks koos AKE inhibiitorite, diureetikumide ja valikuliselt südameglükosiididega (lisateave vt lõik 5.1). Arteriaalne hüpertensioon ja südame isheemiatõbi (stenokardia).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Stabiilne krooniline südamepuudulikkus Kroonilise südamepuudulikkuse standardravi sisaldab AKE inhibiitorit (või angiotensiini retseptorite blokaatorit, kui AKE inhibiitorid ei ole talutavad), beetablokaatorit, diureetikume ja vajadusel südameglükosiide. Bisoprolooliga ravi alustamisel peavad patsiendid olema stabiilses seisundis (ilma ägeda südamepuudulikkuseta).

On soovitatav, et raviarstil on kroonilise südamepuudulikkuse ravi kogemus.

Tiitrimisperioodi ajal ja pärast seda võib tekkida südamepuudulikkuse ajutine süvenemine, hüpotensioon või bradükardia.

Annustamine Tiitrimisfaas Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi bisoprolooliga peab algama tiitrimisfaasiga.

Bisoprolooli ravi peab alustama annust järk-järgult suurendades, vastavalt järgmisele skeemile:

− 1,25 mg üks kord ööpäevas 1 nädala jooksul. Kui see on hästi talutav, suurendada annust − 2,5 mg-ni üks kord ööpäevas veel ühe nädala jooksul. Kui see on hästi talutav, suurendada annust − 3,75 mg-ni üks kord ööpäevas veel ühe nädala jooksul. Kui see on hästi talutav, suurendada annust − 5 mg-ni üks kord ööpäevas järgmise 4 nädala jooksul. Kui see on hästi talutav, suurendada annust − 7,5 mg-ni üks kord ööpäevas järgmise 4 nädala jooksul. Kui see on hästi talutav, suurendada annust − 10 mg-ni üks kord ööpäevas, mida kasutatakse säilitusravina. Maksimaalne soovitatav annus on 10 mg. Juhul, kui Bisoprolol Zentiva 1,25 mg, 3,75 mg või 7,5 mg ei ole turul, saab vajaliku annuse manustada, kasutades bisoprolooli teisi saadaolevaid ravimeid.

Tiitrimisfaasi jooksul on soovitatav hoolikalt jälgida elutähtsaid näitajaid (südame löögisagedus, vererõhk) ja südamepuudulikkuse süvenemise võimalikke sümptomeid. Sümptomid võivad tekkida juba esimesel päeval pärast ravi alustamist.

Ravi muutmine Kui maksimaalne soovitatav annus ei ole hästi talutav, võib kaaluda annuse järk-järgulist vähendamist. Südamepuudulikkuse ajutise süvenemise, hüpotensiooni või bradükardia tekkimisel on soovitatav üle vaadata samaaegselt kasutatavate ravimite annused. Samuti võib vajalikuks osutuda bisoprolooli annuse ajutine vähendamine või ravi katkestamine. Kui patsiendi seisund muutub uuesti stabiilseks, tuleb alati kaaluda bisoprolooli ravi uuesti alustamist ja/või selle annuse järk-järgulist suurendamist. Kui kaalutakse ravi lõpetamist, on soovitatav annust vähendada järk-järgult, kuna ravi järsul katkestamisel võib tekkida patsiendi seisundi äge halvenemine. Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi bisoprolooliga on tavaliselt pikaajaline.

Neeru- või maksakahjustus Puuduvad andmed bisoprolooli farmakokineetika kohta kroonilise südamepuudulikkuse ja maksa- või neerufunktsiooni häirega patsientidel. Seetõttu peab nende patsientide puhul olema annuse suurendamisel eriti ettevaatlik.

Arteriaalse hüpertensiooni ja südame isheemiatõve (stenokardia) ravi Üldiselt tuleb ravi alustada väikeste annustega ja seda tuleb järk-järgult suurendada. Annustamine tuleb määrata individuaalselt, võttes eelkõige arvesse südame löögisagedust ja ravi edukust.

Annustamine Arteriaalse hüpertensiooni ravi Soovitatav annus on 5 mg bisoproloolfumaraati üks kord ööpäevas. Vähem rasketel hüpertensiooni juhtudel (diastoolne vererõhk kuni 105 mmHg) võib olla piisav ravi 2,5 mg üks kord ööpäevas, kasutades teisi sobiva tugevusega ravimeid. Vajadusel võib annust suurendada 10 mg-ni üks kord ööpäevas. Annuse täiendav suurendamine on õigustatud ainult erandjuhtudel. Maksimaalne soovitatav annus on 20 mg üks kord ööpäevas.

Südame isheemiatõve (stenokardia) ravi Soovitatav annus on 5 mg bisoproloolfumaraati üks kord ööpäevas. Vajadusel võib annust suurendada 10 mg-ni üks kord ööpäevas. Annuse täiendav suurendamine on õigustatud ainult erandjuhtudel. Maksimaalne soovitatav annus on 20 mg üks kord ööpäevas. Ravi kestus Ravi kestusele ei ole piiranguid. See sõltub sümptomite tugevusest ja iseloomust.

Ravi bisoprolooliga ei tohi lõpetada järsku, eeskätt südame isheemiatõvega patsientidel, sest selle tagajärjel võib tekkida patsiendi seisundi äge halvenemine. Kui vajalik on ravi lõpetamine, tuleb annust vähendada järk-järgult (nt vähendades igal nädalal annust poole võrra).

Maksa- või neerukahjustus Kerge kuni mõõduka maksa- või neerukahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine tavaliselt vajalik. Raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) ja raske maksakahjustusega patsientidel ei tohi ööpäevane annus ületada 10 mg bisoproloolfumaraati. Bisoprolooli kasutamise kogemus dialüüsi saavatel patsientidel on piiratud ja annustamisskeemi muutmise vajadus puudub. Eakad Eakatel patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik.

Lapsed Bisoprolooli kasutamise kohta lastel puudub kogemus. Seetõttu ei saa seda lastel soovitada.

Manustamisviis Tablette tuleb võtta hommikul koos toiduga või ilma. Tabletid tuleb alla neelata koos vedelikuga ja neid ei tohi närida. Poolitusjoon ei ole ette nähtud tableti poolitamiseks.

4.3 Vastunäidustused

Bisoprolool on vastunäidustatud järgmiste seisundite korral:

• ülitundlikkus bisoprolooli või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes,
• äge südamepuudulikkus või südamepuudulikkuse dekompensatsiooni episoodid, mille korral on vajalik intravenoosne inotroopne ravi,
• kardiogeenne šokk,
• teise või kolmanda astme AV-blokaad,
• siinussõlme nõrkuse sündroom,
• sinuatriaalne blokaad,
• sümptomaatiline bradükardia,
• sümptomaatiline hüpotensioon,
• raske bronhiaalastma,
• perifeersete arterite oklusiivne haigus või Raynaud’ sündroomi rasked vormid,
• ravimata feokromotsütoom (vt lõik 4.4),
• metaboolne atsidoos.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kõikide näidustuste korral Hüpertensiooni või stenokardiaga ja sellega kaasneva südamepuudulikkusega patsientidel tuleb bisoprolooli kasutada ettevaatusega. Bisoprolooliga ravi alustamine ja lõpetamine nõuab regulaarset jälgimist. Eriti isheemilise südamehaigusega patsientidel ei tohi bisoprolooliga ravi lõpetada järsult, kui see ei ole selgelt näidustatud, sest see võib põhjustada südamehaiguste ajutist halvenemist. Bisoprolooli peab kasutama ettevaatusega:

• vere glükoosisisalduse suurte kõikumistega suhkurtõbi; hüpoglükeemia sümptomeid saab varjata;
• range paastumine;
• käimasolev desensibiliseeriv ravi. Nagu teiste beetablokaatorite puhul, võib bisoprolool suurendada nii tundlikkust allergeenide suhtes kui ka anafülaktiliste reaktsioonide raskust. Adrenaliiniga ravi ei anna alati oodatud ravitoimet;
• esimese astme AV-blokaad;
• Prinzmetali stenokardia: on täheldatud pärgarteri vasospasmi juhtumeid. Vaatamata suurele beeta -selektiivsusele ei saa stenokardihooge täielikult välistada, kui bisoprolooli manustatakse Prinzmetali stenokardiaga patsientidele;
• perifeersete arterite oklusioonhaigus. Sümptomid võivad süveneda, eriti ravi alustamisel.

Üldanesteesia Patsientidel, kellele tehakse üldanesteesiat, vähendavad beetablokaatorid arütmiate ja müokardi isheemia esinemissagedust anesteesia esilekutsumise ja intubatsiooni ajal ning operatsioonijärgsel perioodil. Praegu soovitatakse beetablokaatorite säilitusravi jätkata perioperatiivselt. Anestesioloog peab olema teadlik beetablokaatorravist, võimalike koostoimete tõttu teiste ravimitega, mille tulemuseks on bradüarütmiad, reflektoorse tahhükardia nõrgenemine ja vähenenud refleksi võime kompenseerida verekaotust. Kui enne operatsiooni peetakse vajalikuks ravi katkestamine beetablokaatoriga, tuleb annust järk-järgult vähendada ja ravi peab olema lõppenud ligikaudu 48 tundi enne anesteesiat.

Kuigi kardioselektiivsetel (beeta ) beetablokaatoritel võib olla kopsufunktsioonile vähem mõju kui mitteselektiivsetel beetablokaatoritel, nagu kõigi teiste beetablokaatorite puhul, tuleb neid obstruktiivsete hingamisteede haigustega patsientidel vältida, välja arvatud juhul, kui nende kasutamiseks on kaalukaid kliinilisi põhjusi . Selliste põhjuste olemasolul võib bisoprolooli kasutada ettevaatusega. Obstruktiivsete hingamisteede haigustega patsientidel tuleb ravi bisoprolooliga alustada võimalikult väikeste annustega ja patsiente tuleb hoolikalt jälgida uute sümptomite (nt düspnoe, füüsilise koormuse talumatus, köha) suhtes. Bronhiaalastma või teiste krooniliste obstruktiivsete kopsuhaiguste korral, mis võivad põhjustada sümptomeid, on soovitatav kasutada samaaegselt bronhodilataatoreid. Aeg-ajalt võib astmaga patsientidel suureneda hingamisteede resistentsus, seetõttu võib olla vajalik beeta -stimulantide annust suurendada. Psoriaasiga või psoriaasi anamneesiga patsientidele tohib beetablokaatoreid (nt bisoprolool) manustada alles pärast kasu ja riski suhte hoolikat hindamist. Feokromotsütoomiga patsientidel ei tohi bisoprolooli manustada enne alfa-retseptorite blokeerimist.

Ravi bisoprolooliga võib türeotoksikoosi sümptomeid varjata.

Bisoprolooli kombineerimine verapamiili või diltiaseemi tüüpi kaltsiumi antagonistidega, I klassi antiarütmikumide ja tsentraalselt toimivate antihüpertensiivsete ravimitega ei ole üldjuhul soovitatav, täpsema teabe saamiseks vt lõik 4.5.

Täiendavad hoiatused kroonilise südamepuudulikkuse korral Kroonilise südamepuudulikkuse ravi bisoprolooliga tuleb alustada spetsiaalse tiitrimisfaasiga. Puuduvad terapeutilised kogemused bisoprolooliga südamepuudulikkuse ravimisel järgmiste haiguste ja seisunditega patsientidel:

• insuliinsõltuv (1. tüüpi) diabeet;
• raske neerufunktsiooni kahjustus;
• raske maksafunktsiooni kahjustus;
• restriktiivne kardiomüopaatia;
• kaasasündinud südamehaigus;
• hemodünaamiliselt oluline orgaaniline klapihaigus;
• müokardiinfarkt viimase 3 kuu jooksul.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kõikide näidustuste korral Kombinatsioonid ei ole soovitatavad

• Verapamiili tüüpi ja vähemal määral diltiaseemi tüüpi kaltsiumi antagonistid: negatiivne mõju kontraktiilsusele ja atrioventrikulaarsele juhtivusele. Verapamiili intravenoosne manustamine beetablokaatoriga ravi saavatele patsientidele võib põhjustada sügavat hüpotensiooni ja atrioventrikulaarset blokaadi.
• Tsentraalselt toimivad antihüpertensiivsed ravimid, nagu klonidiin ja teised (nt metüüldopa, moksonidiin, rilmenidiin): tsentraalselt toimivate antihüpertensiivsete ravimite samaaegne kasutamine võib südamepuudulikkust süvendada tsentraalse sümpaatilise toonuse vähenemise tõttu (südame löögisageduse ja südame minutimahu vähenemine, vasodilatatsioon). Ravi järsk

ärajätmine, eriti enne beetablokaatorite kasutamise lõpetamist, võib suurendada tagasilöögifenomenina hüpertensiooni riski.

Kombinatsioonid, mille kasutamisel peab olema ettevaatlik

• Dihüdropüridiini tüüpi kaltsiumi antagonistid (näiteks felodipiin ja amlodipiin): samaaegne kasutamine võib suurendada hüpotensiooni riski ja südamepuudulikkusega patsientidel ei saa välistada ventrikulaarse pumba funktsiooni edasise halvenemise riski.
• III klassi antiarütmikumid (näiteks amiodaroon): mõju atrioventrikulaarsele juhtivusele võib tugevneda.
• Paiksed beetablokaatorid (näiteks timolooli silmatilgad glaukoomi raviks) võivad tugevdada bisoprolooli süsteemset toimet.
• Parasümpatomimeetilised ravimid, nagu takriin või karbahool: samaaegne kasutamine võib pikendada atrioventrikulaarse juhtivuse aega ja bradükardia riski.
• Insuliin ja suukaudsed diabeediravimid: vere glükoositaset langetava toime tugevnemine. Beeta- adrenoretseptorite blokeerimine võib varjata hüpoglükeemia sümptomeid.
• Anesteetikumid: reflektoorse tahhükardia vähenemine ja hüpotensiooni riski suurenemine (lisateavet üldanesteesia kohta vt ka lõik 4.4).
• Südameglükosiidid: südame löögisageduse aeglustumine, atrioventrikulaarse juhtivusaja pikenemine.
• Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d): MSPVA-d võivad vähendada bisoprolooli hüpotensiivset toimet.
• Beeta-sümpatomimeetilised ained (näiteks isoprenaliin, dobutamiin, ortsiprenaliin): kombinatsioon bisoprolooliga võib vähendada mõlema aine toimet. Allergiliste reaktsioonide raviks võib vaja minna adrenaliini suuremaid annuseid.
• Sümpatomimeetikumid, mis aktiveerivad nii beeta- kui ka alfa-adrenoretseptoreid (nt noradrenaliin, adrenaliin): kombinatsioon bisoprolooliga võib esile tuua nende ainete alfa- adrenoretseptorite vahendatud vasokonstriktoorse toime, põhjustades vererõhu tõusu ja vahelduva lonkamise süvenemist. Selliseid koostoimeid peetakse tõenäolisemaks mitteselektiivsete beetablokaatoritega.
• Samaaegne kasutamine koos antihüpertensiivsete ainetega ja samuti teiste ravimitega, millel on vererõhku langetav toime (nt tritsüklilised antidepressandid, barbituraadid, fenotiasiinid) võib suurendada hüpotensiooni riski.

Kombinatsioonid, mille kasutamist tuleb kaaluda

• Meflokviin: suurenenud bradükardia risk.
• Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (välja arvatud MAO-B inhibiitorid): beetablokaatorite tugevnenud hüpotensiivne toime, kuid ka hüpertensiivse kriisi oht.

Kroonilise südamepuudulikkuse korral Kombinatsioonid, mille kasutamine ei ole soovitatav

• I klassi antiarütmikumid (näiteks kinidiin, disopüramiid, lidokaiin, fenütoiin, flekainiid, propafenoon): toime atrioventrikulaarsele ülejuhteajale võib tugevneda ja negatiivne inotroopne toime suureneda.

Arteriaalse hüpertensiooni ja südame isheemiatõve (stenokardia) korral Kombinatsioonid, mille kasutamisel peab olema ettevaatlik

• I klassi antiarütmikumid (näiteks kinidiin, disopüramiid, lidokaiin, fenütoiin, flekainiid, propafenoon): toime atrioventrikulaarsele ülejuhteajale võib tugevneda ja negatiivne inotroopne toime suureneda.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Bisoprolooli farmakoloogilised toimed võivad olla kahjulikud rasedusele ja/või lootele/vastsündinule. Üldiselt vähendavad beeta-adrenoretseptorite blokaatorid platsenta perfusiooni, millega on seostatud loote kasvupeetust, emakasisest surma, raseduse katkemist või enneaegset sünnitust. Lootel ja vastsündinul võib ravim avaldada soovimatut toimet (nt hüpoglükeemia ja bradükardia). Kui ravi beeta-

adrenoretseptorite blokaatoritega on vajalik, on eelistatavad beeta -selektiivsed adrenoretseptorite blokaatorid. Bisoprolooli tohib raseduse ajal kasutada ainult tungiva vajaduse korral. Kui ravi bisoprolooliga peetakse vajalikuks, tuleb jälgida uteroplatsentaarset verevoolu ja loote kasvu. Kui ilmneb kahjulik toime rasedusele või lootele, tuleb kaaluda alternatiivset ravi. Hoolega tuleb jälgida ka vastsündinud imikut. Hüpoglükeemia nähud ja bradükardia ilmnevad üldjuhul esimese 3 päeva jooksul.

Imetamine Ei ole teada, kas see ravim eritub rinnapiima. Seetõttu ei ole bisoprolooli manustamise ajal rinnaga toitmine soovitatav.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Südame isheemiatõvega patsientide uuringus ei mõjutanud bisoprolool autojuhtimise võimet. Ent kuna ravimile reageerimine on individuaalselt erinev, võib ravim mõjutada autojuhtimise või masinatega töötamise võimet. Sellega tuleb arvestada eeskätt ravi alguses ja ravi muutmisel, samuti koostoimes alkoholiga.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete loetelu tabelina Kõrvaltoimete esinemise klassifitseerimisel on kasutatud järgmisi terminoloogiaid: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

MedDRA organsüsteemi Sagedus Kõrvaltoime klass Psühhiaatrilised häired Aeg-ajalt Unehäired, depressioon Närvisüsteemi häired Sage Pearinglus*, peavalu* Silma kahjustused Harv Vähenenud pisaraeritus (sellega tuleb arvestada

Kõrva ja labürindi kahjustused Harv Kuulmishäired Südame häired Väga sage Bradükardia (kroonilise südamepuudulikkusega Vaskulaarsed häired Sage Jäsemete külmatunne või tuimus, hüpotensioon Respiratoorsed, rindkere ja Aeg-ajalt Bronhospasm bronhiaalastma või hingamisteede mediastiinumi häired obstruktiivse haiguse anamneesiga patsientidel Seedetrakti häired Sage Seedetrakti vaevused, nagu iiveldus, oksendamine, Maksa ja sapiteede häired Harv Hepatiit Naha ja nahaaluskoe Harv Ülitundlikkusreaktsioonid (sügelus, nahaõhetus, lööve kahjustused ja angioödeem)

Lihaste, luustiku ja sidekoe Aeg-ajalt Lihaste nõrkus, lihasekrambid kahjustused Reproduktiivse süsteemi ja Harv Erektsioonihäired rinnanäärme häired Üldised häired ja Sage Asteenia (kroonilise südamepuudulikkusega manustamiskoha reaktsioonid patsientidel), väsimus* Uuringud Harv Triglütseriidide taseme tõus, maksaensüümide Kehtib ainult hüpertensiooni või stenokardia korral * Need sümptomid ilmnevad eriti ravi alguses. Need on tavaliselt kerged ja kaovad tavaliselt 1...2 nädala jooksul.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Üleannustamisel (nt 15 mg ööpäevane annus 7,5 mg asemel) on kirjeldatud kolmanda astme AV- blokaadi, bradükardiat ja pearinglust. Üldiselt on beetablokaatori üleannustamise korral kõige sagedasemad oodatavad nähud bradükardia, hüpotensioon, bronhospasm, äge südamepuudulikkus ja hüpoglükeemia. Tänaseni on kirjeldatud väheseid bisoprolooli üleannustamise (maksimaalselt 2000 mg) juhtusid hüpertensiooni ja/või südame isheemiatõvega patsientidel, kellel tekkis bradükardia ja/või hüpotensioon; kõik patsiendid paranesid.

Tundlikkus bisoprolooli ühekordse suure annuse suhtes on indiviiditi väga erinev ja südamepuudulikkusega patsiendid on arvatavasti väga tundlikud. Seetõttu on kohustuslik alustada nende patsientide ravi annust järk-järgult suurendades vastavalt lõigus 4.2 toodud skeemile.

Ravi Üleannustamise korral tuleb ravi bisoprolooliga lõpetada ning rakendada toetavat ja sümptomaatilist ravi. Piiratud hulgal saadud andmed näitavad, et bisoprolool on halvasti dialüüsitav. Oodatava farmakoloogilise toime ja teiste beetablokaatorite puhul antud soovituste põhjal tuleb kliinilise vajaduse korral kaaluda järgmisi üldisi meetmeid.

Bradükardia: manustada intravenoosselt atropiini. Kui ravivastus ei ole piisav, võib ettevaatlikult manustada isoprenaliini, ortsiprenaliini või mõnda teist positiivse kronotroopse toimega ravimit. Teatud olukordades võib vajalikuks osutuda südamestimulaatori transvenoosne paigaldamine. Hüpotensioon: manustada intravenoosselt vedelikke ja vasopressoreid. Kasu võib olla glükagooni intravenoossest manustamisest. AV-blokaad (teise või kolmanda astme blokaad): patsiente tuleb hoolikalt jälgida ning manustada infusiooni teel isoprenaliini/ortsiprenaliini või paigaldada transvenoosselt südamestimulaator. Südamepuudulikkuse äge süvenemine: manustada intravenoosselt diureetikume, inotroopse toimega ravimeid, vasodilataatoreid. Bronhospasm: manustada bronhodilataatoreid, näiteks isoprenaliini või ortsiprenaliini, beeta - sümpatomimeetikume ja/või aminofülliini. Hüpoglükeemia: manustada intravenoosselt glükoosi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed beetablokaatorid, ATC-kood: C07AB07.

Toimemehhanism Bisoprolool on väga beeta -selektiivne adrenoretseptoreid blokeeriv aine, millel puudub sisemine stimuleeriv ja asjakohane membraani stabiliseeriv toime. Bisoproloolil on ainult madal afiinsus bronhide ja veresoonte silelihaste beeta -retseptorite suhtes, samuti metaboolse regulatsiooniga seotud beeta -retseptorite suhtes. Seetõttu ei eeldata, et bisoprolool mõjutab tavaliselt hingamisteede resistentsust ja beeta -vahendatud metaboolseid protsesse. Bisoprolooli beeta -selektiivsus ületab terapeutilise annuse vahemiku. Bisoproloolil ei ole olulist negatiivset inotroopset toimet. Bisoprolool saavutab maksimaalse toime 3...4 tundi pärast suukaudset manustamist. Bisoprolooli maksimaalne antihüpertensiivne toime saavutatakse tavaliselt 2 nädala pärast. Lühiajalisel manustamisel ilma kroonilise südamepuudulikkuseta südame isheemiatõvega patsientidel aeglustab bisoprolool südame löögisagedust ja vähendab löögimahtu ning seetõttu ka südame minutimahtu ja müokardi hapnikutarbimist. Esialgu suurenenud perifeerne resistentsus väheneb pikaajalisel manustamisel. Muu hulgas arutatakse beeta-adrenoblokaatorite antihüpertensiivse toime osas plasma reniini aktiivsuse pärssimist kui toimemehhanismi. Bisoprolool pärsib reaktsiooni sümpato-adrenergilisele aktiivsusele, blokeerides südame beeta - retseptoreid. See põhjustab südame löögisageduse ja kontraktiilsuse langust, vähendades seeläbi müokardi hapnikutarbimist, mis on südamehaiguse korral soovitav toime stenokardia korral. Kliiniline efektiivsus ja ohutus Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi Uuringusse CIBIS II kaasati kokku 2647 patsienti. 83% (n = 2202) olid NYHA III klass ja 17% (n = 445) NYHA IV klass. Neil oli stabiilne sümptomaatiline süstoolne südamepuudulikkus (väljutusfraktsioon < 35% ehhokardiograafia põhjal). Üldsuremus vähenes 17,3%-lt 11,8%-ni (suhteline vähenemine 34%). Täheldati äkksurmade vähenemist (3,6% vs 6,3%, suhteline vähenemine 44%) ja hospitaliseerimist vajanud südamepuudulikkuse episoodide väiksemat arvu (12% vs 17,6%, suhteline vähenemine 36%). Demonstreeriti ka funktsionaalse seisundi olulist paranemist NYHA klassifikatsiooni alusel. Bisoprolooli ravi alustamise ja annuse tiitrimise ajal täheldati hospitaliseerimisi bradükardia (0,53%), hüpotensiooni (0,23%) ja ägeda dekompensatsiooni (4,97%) tõttu, kuid mitte sagedamini kui platseebogrupis (0%, 0,3% ja 6,74%). Surmaga lõppenud ja töövõimetust põhjustavate insuldijuhtude arv kogu uuringuperioodi kestel oli bisoprolooli grupis 20 ja platseebogrupis 15. Uuringus CIBIS III osales 1010 patsienti vanuses  65 aastat, kellel oli kerge kuni mõõdukas krooniline südamepuudulikkus (NYHA II või III klass) ja vasaku vatsakese väljutusfraktsioon 35% ning kes ei olnud eelnevalt saanud ravi AKE inhibiitorite, beetablokaatorite või angiotensiini retseptorite blokaatoritega. Patsiendid said kombineeritud ravi bisoprolooli ja enalapriiliga 6 kuni 24 kuu vältel pärast esialgset 6-kuulist ravi ainult bisoprolooli või enalapriiliga. Esialgse 6-kuulise bisoprolooli ravi jooksul täheldati kroonilise südamepuudulikkuse süvenemise suurema esinemissageduse tendentsi. Protokollijärgses analüüsis ei leidnud tõestust esmase bisoprolooli ja enalapriili ravi samaväärsus, kuigi kahe kroonilise südamepuudulikkuse ravi alustamise strateegia puhul oli sarnane esmase kombineeritud tulemusnäitaja (surm ja hospitaliseerimine uuringu lõpus) esinemissagedus (32,4% esmase bisoprolooli ravi grupis ja 33,1% esmase enalapriili ravi grupis, protokollijärgne populatsioon). Uuring näitab, et bisoprolooli võib kasutada ka eakatel kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel, kelle haigus on kerge või keskmise raskusega.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Pärast manustamist imendub bisoprolool seedetraktist enam kui 90%. Imendumiskiirus ei sõltu toidu tarbimisest. Esmase maksapassaaži efekt on ≤ 10%. Selle tulemusel on absoluutne biosaadavus ligikaudu 90% pärast suukaudset manustamist.

Jaotumine Jaotusruumala on 3,5 l/kg. Bisoprolooli seonduvus plasmavalkudega on ligikaudu 30%.

Biotransformatsioon ja eritumine Bisoprolool eritub organismist kahel võrdsel viisil. 50% metaboliseerub maksas inaktiivseteks metaboliitideks, mis seejärel erituvad neerude kaudu. Ülejäänud 50% eritub neerude kaudu muutumatul juhul.

Kogukliirens on ligikaudu 15 l/h. Poolväärtusaeg plasmas on 10...12 tundi, mis tagab 24 tundi kestva toime pärast ravimi manustamist üks kord ööpäevas.

Lineaarsus Bisoprolooli kineetika on lineaarne ja ei sõltu vanusest.

Patsientide erigrupid Kuna eritumine toimub neerudes ja maksas samas ulatuses, ei ole maksa- ega neerukahjustusega patsientidel annuse kohandamine tavaliselt vajalik (vt lõik 4.2). Puudub teave bisoprolooli farmakokineetika kohta kroonilise südamepuudulikkusega ning maksa- või neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel. Kroonilise südamepuudulikkusega (NYHA III staadium) patsientidel on bisoprolooli tase plasmas kõrgem ja poolväärtusaeg pikem tervete vabatahtlikega võrreldes. 10 mg ööpäevase annuse korral on maksimaalne kontsentratsioon plasmas tasakaaluseisundis 64  21 ng/ml ja poolväärtusaeg 17  5 tundi.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse või kartsinogeensuse prekliinilised andmed ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Reproduktiivsus Reproduktiivtoksilisuse uuringutes ei leitud, et bisoprolool mõjutab viljakust või reproduktiivset käitumist.

Sarnaselt teiste beetablokaatoritega põhjustas bisoprolool suurtes annustes toksilisi toimeid emasloomal (vähenenud toidu tarbimine ja kehakaalu langus) ning embrüol/lootel (suurenenud resorptsioonide esinemissagedus, järglaste väiksem sünnikaal, füüsilise arengu peetus), kuid ei olnud teratogeenne.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Mikrokristalliline tselluloos (PH 102) Eelželatiniseeritud maisitärklis Krospovidoon (tüüp A) Veevaba kolloidne ränidioksiid Magneesiumstearaat Kollane raudoksiid (E172) (5 mg ja 10 mg tabletid) Pruun raudoksiid (E172) (10 mg tabletid).

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

OPA/Alu/PVC100//Alu blistrid Hoida temperatuuril kuni 30 °C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Valged PVC/PVdC foolium blistrid Hoida temperatuuril kuni 25 °C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

OPA/Alu/PVC100//Alu või PVC/PVdC foolium 0,250 mm/120 g/m2//Alu blistrid, papist volditav karp.

Pakendi suurused 28, 30, 50, 56, 60, 90 või 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Jäätmed tuleb hävitada ohutult. Patsiente/hooldajaid tuleb julgustada tagastama kasutamata jäänud ravim apteeki, kus see tuleb hävitada vastavalt riiklikele ja kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Zentiva, k.s. U Kabelovny 130 Dolni Mecholupy 102 37 Praha 10 Tšehhi

8. MÜÜGILOA NUMBRID

5 mg: 1026221 10 mg: 1026321

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.03.2021 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 07.10.2025

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Oktoober 2025