RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Brelivio 200 mikrogrammi/6 mikrogrammi mõõtannuses inhalatsiooniaerosool, lahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks mõõtannus (pihustus) sisaldab: 200 mikrogrammi beklometasoondipropionaati ja 6 mikrogrammi formoteroolfumaraatdihüdraati. See vastab pihustist väljutatud annusele: 177,7 mikrogrammi beklometasoondipropionaati ja 5,1 mikrogrammi formoteroolfumaraatdihüdraati.

INN: Beclomethazonum, formoterolum

Teadaolevat toimet omav abiaine Ravim sisaldab väikeses koguses etanooli (alkohol), 9 mg ühes mõõtannuses, mis vastab 0,25 mg/kg kehakaalu kohta kahest pihustusest koosneva annuse puhul.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Inhalatsiooniaerosool, lahus. Värvitu lahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Bronhiaalastma regulaarne ravi inhaleeritava glükokortikosteroidi ja pikatoimelise beeta -retseptori agonisti kombinatsioonpreparaadiga, kui:

• inhaleeritavad glükokortikosteroidid ja vastavalt vajadusele inhaleeritav kiiretoimeline beeta - retseptori agonist ei taga piisavat kontrolli astmanähtude üle;
• on juba saavutatud piisav kontroll inhaleeritava glükokortikosteroidi ja pikatoimelise beeta - retseptori agonistiga.

Brelivio on näidustatud täiskasvanutele.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Brelivio ei sobi astmaravi alustamiseks. Brelivio toimeainete annused on individuaalsed ning neid tuleb kohandada vastavalt haiguse raskusele. Sellega peab arvestama mitte ainult ravi alustamisel kombineeritud preparaadiga, vaid ka annuse kohandamisel. Kui patsient vajab kombineeritud ravi teiste annustega, kui antud inhaleeritav ravim sisaldab, tuleb talle välja kirjutada vajalikus annuses sobiv beeta -agonist ja/või kortikosteroid eraldi inhalaatoritena. Brelivio’s sisalduvat beklometasoondipropionaati iseloomustab ülipeen osakeste suuruse jaotus, mille tulemusel saadakse parem toime kui mitteülipeene beklometasoondipropionaadi osakeste suurusega ravimvormides (100 mikrogrammi Brelivio’s sisalduvat ülipeent beklometasoondipropionaati on võrdne 250 mikrogrammi beklometasoondipropionaadiga mitteülipeenes ravimvormis). Seetõttu peab

Brelivio’ga manustatud beklometasoondipropionaadi ööpäevane annus olema väiksem kui mitteülipeenes ravimvormis sisalduva beklometasoondipropionaadi annus.

Sellega peab arvestama juhul, kui patsient viiakse üle beklometasoondipropionaadi mitteülipeenelt ravimvormilt Brelivio’le; beklometasoondipropionaadi annus peab olema väiksem ja kohandatud patsiendi individuaalsetele vajadustele.

Soovitatavad annused 18-aastastele ja vanematele täiskasvanutele Kaks inhalatsiooni kaks korda ööpäevas. Maksimaalne ööpäevane annus on 4 inhalatsiooni.

Brelivio 200/6 mikrogrammi tohib kasutada ainult säilitusravina. Väiksem tugevus on saadaval nii säilitusraviks kui ka leevendavaks raviks.

Patsiente tuleb nõustada, et nad kannaksid pidevalt kaasas lühitoimelist bronhodilataatorit hädaolukordadeks.

Arst peab patsientide seisundit korduvalt uuesti hindama, et hoida Brelivio annus optimaalsel tasemel, ning seda tohib muuta vaid arsti nõuandel. Annus tiitritakse väikseima võimaliku annuseni, mille juures säilib kontroll sümptomite üle. Kui väikseima soovitatava annuse juures säilib pikaajaline kontroll astma sümptomite üle, tuleb järgmise sammuna proovida, kas kontroll astma sümptomite üle säilib ka ainult inhaleeritava kortikosteroidiga.

Brelivio 200/6 mikrogrammi ei tohi kasutada annuse vähendamiseks, kuid selle jaoks on saadaval väiksema annusega beklometasoondipropionaati sisaldav inhalaator (Brelivio 100/6 mikrogrammi).

Patsientidele tuleb soovitada, et nad peavad kasutama Brelivio’t iga päev, isegi kui sümptomid puuduvad.

Patsientide erirühmad Eakate patsientide puhul ei ole annuse kohandamine vajalik. Beklometasooni/formoterooli kasutamise kohta neeru- või maksakahjustusega patsientidel andmed puuduvad (vt lõik 5.2).

Lapsed ja alla 18-aastased noorukid:

Brelivio 200/6 mikrogrammi ei tohi kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel. Manustamisviis

Brelivio on inhaleerimiseks.

Et tagada ravimi sihipärane manustamine, tuleb arstil või teistel meditsiinitöötajatel patsienti õpetada, kuidas inhalaatorit korrektselt kasutada. Rõhu all oleva ja annusemõõtjaga varustatud inhalaatori korrektne kasutamine on ravi edukuse tagamisel esmatähtis. Patsiendile tuleb selgitada, et ta loeks enne ravimi kasutamist hoolikalt pakendi infolehte ning järgiks seal toodud kasutusjuhiseid.

Brelivio inhalaatori annustaja tagaküljel asub annuseloendur, mis näitab, mitu annust on alles. Iga kord, kui patsient vajutab 120 annust sisaldava mahuti annustajat, vabaneb üks annus ja loenduri näit väheneb ühe võrra. 180 annust sisaldaval mahutil väheneb annustaja igakordsel vajutamisel näit, kuid allesolevate annuste näit ilmub näidikusse 20-annuseliste intervallidena. Patsiente tuleb teavitada, et nad ei tohi inhalaatorit maha pillata, kuna see võib põhjustada näidu vähenemist annusenäidikus.

Inhalaatori testimine Enne inhalaatori esmakordset kasutamist või kui inhalaatorit ei ole kasutatud vähemalt 14 päeva või kauem, peab patsient pihustama ühe annuse õhku, et kontrollida, kas inhalaator töötab õigesti. Pärast inhalaatori esmakordset testimist peab annusenäit olema 120 või 180.

Inhalaatori kasutamine Kui inhalaator on olnud väga külmades tingimustes, peab patsient enne kasutamist soojendama seda mõne minuti jooksul käte vahel. Seda ei tohi kunagi soojendada kunstlike vahenditega.

Kui vähegi võimalik, tuleb ravimit inhaleerida seistes või istuvas asendis.

1. Patsient peab eemaldama huuliku kaitsekatte ja kontrollima, kas huulik on puhas, sellel ei ole tolmu, mustust ega mis tahes väikseid osakesi.

2. Patsient peab hingama välja nii aeglaselt ja sügavalt kui võimalik.

3. Patsient peab hoidma mahutit püstiasendis, korpus üleval, ning seadma huuled ümber huuliku, ilma huulikut hammustamata.

4. Patsient peab samal ajal sügavalt ja aeglaselt suu kaudu sisse hingama. Pärast hingamise algust peab vajutama inhalaatori ülemisele otsale, et saada täpselt ühte annust.

5. Patsient peab hoidma hinge kinni nii kaua kui võimalik, lõpuks eemaldama inhalaatori suust ja hingama aeglaselt välja. Patsient ei tohi välja hingata inhalaatorisse.

Järgmise pihustuse manustamiseks peab patsient hoidma inhalaatorit ligikaudu pool minutit püstiasendis ja seejärel kordama tegevusi punktides 2 kuni 5.

OLULINE: patsiendid ei tohi sooritada tegevusi punktides 2 kuni 5 liiga kiiresti.

Pärast kasutamist peab patsient inhalaatorile paigaldama kaitsekorgi ja kontrollima annusenäidikut. Patsiente tuleb nõustada, et nad peavad hankima uue inhalaatori, kui annusenäit on 20. Nad peavad lõpetama inhalaatori kasutamise, kui annusenäit on 0, sest seadmes ei ole enam piisavalt ravimit täisannuse vabastamiseks, ja hakkama kasutama uut inhalaatorit.

Kui pärast inhaleerimist pihustub osa gaasi kas inhalaatori ülaosast või suunurkadest välja, tuleb kogu protseduuri uuesti alustada punktist 2.

Kui patsiendil on nõrgad käed, võib olla kergem hoida inhalaatorit kahe käega. Selleks tuleb nimetissõrmedega hoida inhalaatori mahuti ülaosa ning pöialdega inhalaatori põhja. Patsiendid peavad pärast inhaleerimist suud loputama või veega kuristama või harjama hambaid (vt lõik 4.4).

Mahuti sisaldab rõhu all olevat vedelikku. Patsienti tuleb nõustada mitte hoida mahutit temperatuuril üle 50 °C ja seda mitte läbi torgata.

Puhastamine Patsientidele tuleb soovitada lugeda hoolikalt pakendi infolehest puhastamise juhiseid. Inhalaatori regulaarseks puhastamiseks peab patsient eemaldama huuliku katte ning puhastama kuiva lapikesega huulikut väljast ja seest. Nad ei tohi eemaldada mahutit annustajast ja kasutada huuliku puhastamiseks vett ega muid vedelikke.

Patsiendid, kellel on raske ajastada aerosooli väljutamist samaaegse sissehingamisega, võivad kasutada AeroChamber Plus vahemahutit. Arst, apteeker või meditsiiniõde peavad nõustama patsienti, kuidas inhalaatorit ja vahemahutit õigesti kasutada ning hooldada; samuti tuleb kontrollida patsientide manustamise tehnikat, tagamaks optimaalse koguse inhaleeritava toimeaine jõudmise kopsudesse. Seda on võimalik saavutada, hingates aeglaselt ja sügavalt sisse läbi AeroChamber Plus vahemahuti; see võimaldab annustada ja inhaleerida samaaegselt.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus beklometasoondipropionaadi, formoteroolfumaraadi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Brelivio’t tuleb kasutada ettevaatusega (mis võib hõlmata monitooringut) südame rütmihäiretega patsientidel, eriti 3. astme atrioventrikulaarse blokaadi ja tahhüarütmiate, idiopaatilise subvalvulaarse aordikaare stenoosi, hüpertroofilise obstruktiivse kardiomüopaatia, südame isheemiatõve, raske südamepuudulikkuse, raske arteriaalse hüpertensiooni ja aneurüsmi korral.

Ettevaatus on vajalik ka patsientide ravimisel, kellel on kas kaasasündinud või ravimite poolt tekitatud teadaolev või kahtlustatav QTc-intervalli pikenemine (QTc > 0,44 sekundit). Formoterool ise võib tekitada QTc-intervalli pikenemist.

Ettevaatus on samuti vajalik Brelivio kasutamisel türeotoksikoosi, diabetes mellitus’t, feokromotsütoomi ja ravimata hüpokaleemiat põdevate patsientide ravimisel.

Ravi beeta -agonistidega võib põhjustada potentsiaalselt tõsist hüpokaleemiat. Eriti ettevaatlik tuleb olla raske astma korral, kuna hüpoksia võib hüpokaleemilist toimet süvendada. Hüpokaleemiat võivad potenseerida ka samaaegselt kasutatavad teised hüpokaleemiat indutseerivad ravimid, nt ksantiini derivaadid, steroidid ja diureetikumid (vt lõik 4.5). Ettevaatus on vajalik ka ebastabiilse astma korral, kui kasutatakse mitmeid „hädaabi“ bronhodilataatoreid. Sellistes situatsioonides on soovitatav jälgida seerumi kaaliumisisaldust. Formoterooli sissehingamisel võib suureneda vere glükoosisisaldus. Seetõttu tuleb diabeediga patsiendil vere glükoosisisaldust hoolikalt jälgida.

Kui planeeritakse operatsiooni halogeenitud üldanesteetikumide kasutamisega, tuleb jälgida, et Brelivio’t ei ole kasutatud vähemalt 12 tundi enne anesteesia algust, kuna esineb risk südame arütmiate tekkeks.

Sarnaselt kõigile teistele kortikosteroide sisaldavatele inhaleeritavatele ravimitele, tuleb Brelivio’t manustada ettevaatusega aktiivse või latentselt kulgeva kopsutuberkuloosiga patsientidele, hingamisteede seen- ja viirusnakkustega patsientidele.

Ravi Brelivio’ga ei ole soovitatav lõpetada järsult. Kui patsiendile tundub ravi ebapiisav, peab ta pöörduma arsti poole. Suurenenud vajadus täiendava kiiretoimelise bronhilõõgasti järele viitab seisundi halvenemisele ning nõuab astma ravi korrigeerimist. Äkiline ja süvenev astma kontrolli halvenemine on potentsiaalselt eluohtlik, mistõttu patsient vajab viivitamatult meditsiinilist abi. Sellisel juhul tuleb kaaluda inhaleeritava kortikosteroidi annuse suurendamist (kas inhaleeritav või suu kaudu manustatav) või infektsiooni kahtluse korral ravi antibakteriaalsete preparaatidega.

Patsiendid ei tohi ravi Brelivio’ga alustada astma ägenemise ajal või kui astma on oluliselt halvenenud või kui astma sümptomid süvenevad kiiresti. Ravi ajal Brelivio’ga võivad tekkida tõsised astmaga seotud kõrvaltoimed ja ägenemised. Patsientidele tuleb soovitada jätkata ravi Brelivio’ga, kuid kui kontrolli astmasümptomite üle ei saavutata või kui sümptomid süvenevad, tuleb pöörduda arsti poole.

Nagu kõigi inhaleeritavate ravimite kasutamisel, võib ka vahetult pärast ravimi manustamist tekkida paradoksaalne bronhospasm koos sellega kaasneva vilistava hingamise ja hingeldusega. Seda tuleb kohe ravida kiiretoimelise inhaleeritava bronhodilataatoriga. Ravi Brelivio’ga tuleb kohe katkestada, hinnata patsiendi seisundit ja vajadusel alustada alternatiivset ravi.

Brelivio’t ei tohi kasutada astmaravi esmavaliku ravimina.

Ägeda astmahoo raviks tuleb patsientidele soovitada hoida kiiretoimelist bronhilõõgastit alati käepärast.

Patsientidele tuleb rõhutada, et nad kasutaksid Brelivio’t vastavalt arsti ettekirjutusele iga päev, isegi kui haigussümptomid puuduvad.

Kui astmasümptomid on saadud kontrolli alla, võib alustada Brelivio annuse järk-järgulist vähendamist. Annuse vähendamise perioodil on oluline patsiente regulaarselt jälgida. Kasutada tuleb Brelivio väikseimat efektiivset annust (saadaval on väiksema tugevusega Brelivio 100/6 mikrogrammi, vt ka lõik 4.2).

Inhaleeritavate kortikosteroidide manustamisel võivad tekkida süsteemsed toimed, eriti suurte annuste pikaajalisel kasutamisel. Need toimed tekivad inhaleeritavate kortikosteroidide puhul palju väiksema tõenäosusega kui suukaudsete kortikosteroidide kasutamisel. Võimalike süsteemsete toimete hulka kuuluvad: Cushingi sündroom, Cushingi-laadsed tunnused, neerupealiste supressioon, luu mineraalse tiheduse vähenemine, kasvupeetus lastel ja noorukitel, katarakti ja glaukoomi teke ning harvem psühholoogilised toimed või toimed käitumisele, sh psühhomotoorne hüperaktiivsus, unehäired, ärevus, depressioon või agressioon (eriti lastel).

Seetõttu on oluline, et patsienti regulaarselt jälgitakse ning inhaleeritava kortikosteroidi annust vähendatakse väikseima võimaliku annuseni, mille juures säilib kontroll astma sümptomite üle.

Üksikannuse farmakokineetilised andmed (vt lõik 5.2) on näidanud, et beklometasoondipropionaadi/ formoteroolfumaraadi kasutamine koos AeroChamber Plus® vahemahutiga ei suurenda võrreldes tavalise seadmega formoterooli üldist süsteemset imendumist ning vähendab beklometasoon-17- monopropionaadi süsteemset imendumist. Samal ajal muutumata beklometasoondipropionaadi hulk, mis jõuab kopsust süsteemsesse vereringesse, suureneb. Kuid kuna beklometasoondipropionaadi ja selle aktiivse metaboliidi üldine süsteemne imendumine ei muutu, siis puudub suurenenud risk süsteemsete kõrvaltoimete tekkeks, kui beklometasoondipropionaati/formoteroolfumaraati kasutatakse koos eelpool nimetatud vahemahutiga.

Inhaleeritavate kortikosteroidide pikaajaline kasutamine suurtes annustes võib tekitada neerupealiste supressiooni ja ägedat adrenaalset kriisi. Eriti suur on risk alla 16-aastastel lastel, kes võtavad/inhaleerivad beklometasoondipropionaati suuremates annustes kui soovitatud. Ägedat adrenaalset kriisi potentsiaalselt vallandavad situatsioonid on trauma, operatsioonid, infektsioonid või annuse kiire vähendamine. Esinevad sümptomid on tavaliselt ebamäärased ning nendeks võivad olla anoreksia, kõhuvalu, kehakaalu langus, väsimus, peavalu, iiveldus, oksendamine, hüpotensioon, teadvuse hägunemine, hüpoglükeemia ja krambihood. Stressi või elektiivse operatsiooni korral tuleb kaaluda süsteemsete kortikosteroidide täiendavat manustamist. Ettevaatus on vajalik patsiendi üleviimisel ravile Brelivio’ga, eriti kui kahtlustatakse eelnevast süsteemsest steroidravist tekkinud neerupealiste funktsiooni kahjustust.

Suukaudselt ravilt inhaleeritavatele kortikosteroididele üleviidud patsiendid võivad jääda pärsitud adrenaalse reservi riskigruppi veel teatud ajaks. Samuti võivad kuuluda riskigruppi patsiendid, kes on varem vajanud nn „hädaabi“ kortikosteroidide suuri annuseid või on saanud pikka aega suurtes annustes ravi inhaleeritavate kortikosteroididega. Sellise jääkkahjustuse võimalust tuleb alati arvestada ootamatu või plaanilise operatsiooni korral, mis tõenäoliselt põhjustab stressi, ning tuleb kaaluda täiendava kortikosteroidi manustamise vajadust. Enne plaanilisi protseduure tuleb lasta spetsialistil kontrollida neerupealiste funktsioonihäire ulatust.

Patsientidele tuleb soovitada, et iga kord pärast määratud annuse inhaleerimist tuleb loputada suud või kuristada veega või pesta hambaid, et vähendada suu ja neelu kandidainfektsiooni riski.

Brelivio sisaldab väikeses koguses etanooli (alkohol), 9 mg ühes mõõtannuses, mis vastab 0,25 mg/kg kehakaalu kohta kahest pihustusest koosneva annuse puhul. Terapeutilistes annustes on etanooli kogus ebaoluline ega kujuta riski patsiendile.

Nägemishäired Kortikosteroidide süsteemsel ja paiksel kasutamisel võib esineda nägemishäireid. Kui patsiendil tekib hägune nägemine või muid nägemishäireid, tuleb kaaluda patsiendi suunamist silmaarsti juurde, et uurida võimalikke põhjusi, mis võivad olla katarakt, glaukoom või harvikhaigused, nt tsentraalne seroosne korioretinopaatia (central serous chorioretinopathy, CSCR), mida on täheldatud pärast kortikosteroidide süsteemset ja paikset kasutamist.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakokineetilised koostoimed Beklometasoondipropionaat metaboliseerub väga kiiresti esteraasensüümide abil.

Beklometasoon on vähem sõltuv CYP3A4 metabolismist ning üldiselt on koostoimed ebatõenäolised, siiski ei saa välistada CYP3A4 tugevatoimeliste inhibiitorite (nt ritonaviir, kobitsistaat) samaaegsest kasutamisest tingitud võimalikke süsteemseid toimeid, mistõttu on nende toimeainete kasutamisel soovitav ettevaatus ja asjakohane jälgimine.

Farmakodünaamilised koostoimed Beetaadrenoblokaatorid võivad nõrgendada või inhibeerida formoterooli toimet. Seetõttu ei tohi Brelivio’t kasutada koos beetaadrenoblokaatoritega (k.a silmatilgad), välja arvatud tungival vajadusel.

Teisest küljest võib teiste beetablokaatorite samaaegne kasutamine olla potentsiaalselt aditiivse toimega, seetõttu on teofülliini või teiste beetaadrenergiliste ravimite määramisel koos formoterooliga vajalik ettevaatus.

Samaaegne ravi kinidiini, disopüramiidi, prokaiinamiidi, fenotiasiinide, antihistamiinide, MAO inhibiitorite ja tritsükliliste antidepressantidega võib pikendada QTc-intervalli ja suurendada ventrikulaarsete rütmihäirete riski.

Lisaks võivad L-dopa, L-türoksiin, oksütotsiin ja alkohol süvendada beeta -adrenomimeetikumide kardiaalseid kõrvaltoimeid. Samaaegne ravi monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega, sh ainetega, millel on sarnased omadused, nt furasolidoon ja prokarbasiin, võib vallandada hüpertensiivseid reaktsioone. Halogeenitud üldanesteetikumide samaaegsel kasutamisel suureneb oht südame rütmihäirete tekkeks.

Samaaegne ravi ksantiini derivaatide, steroidide või diureetikumidega võib potenseerida beeta - adrenoretseptori agonistide võimalikku hüpokaleemilist toimet (vt lõik 4.4). Hüpokaleemia võib omakorda suurendada arütmiate tekkeriski südameglükosiide saavatel patsientidel. Brelivio sisaldab väikeses koguses etanooli. Eriti tundlikel patsientidel, kes kasutavad disulfiraami või metronidasooli, on teoreetiline koostoime võimalus.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus Andmed inimeste kohta puuduvad. Loomkatsetes rottidel seostati suure annuse beklometasoondipropionaadiga kombinatsioone emasloomade vähenenud fertiilsuse ja embrüotoksilisusega (vt lõik 5.3).

Rasedus Puuduvad kogemused või ohutusandmed propellant HFA-134a kasutamisest inimese raseduse või

imetamise ajal. Siiski ei ole uuringud HFA-134a toimest reproduktiivfunktsioonile ja embrüo/loote arengule loomadel mingeid kliiniliselt olulisi kõrvaltoimeid näidanud.

Beklometasoondipropionaadi ja formoteroolfumaraatdihüdraadi inhalatsiooniaerosooli lahuse kasutamise kohta raseduse ajal ei ole piisavalt kliinilisi andmeid. Loomkatsed, kus kasutati beklometasoondipropionaadi ja formoterooli kombinatsiooni, näitasid suurte süsteemselt kasutatavate annuste korral reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3). Beeta -adrenomimeetikumide tokolüütilise toime tõttu on vajalik eriline tähelepanu, kui ravimit manustatakse väga lähedal sünnituse tähtajale. Formoterooli ei ole soovitatav kasutada raseduse ajal ning eriti raseduse lõpus või sünnituse ajal, välja arvatud juhul, kui teised (ohutumad) alternatiivid puuduvad. Brelivio’t tohib raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui oodatav kasu kaalub üles võimaliku riski.

Imetamine Beklometasoondipropionaadi ja formoteroolfumaraatdihüdraadi inhalatsiooniaerosooli lahuse kasutamise kohta imetamise ajal ei ole piisavalt kliinilisi andmeid. Kuigi loomkatsete andmed puuduvad, on alust arvata, et beklometasoondipropionaat eritub rinnapiima, sarnaselt teiste glükokortikosteroididega.

Kuigi ei ole teada, kas formoterool eritub inimesel rinnapiima, on seda leitud lakteerivate loomade piimas.

Brelivio kasutamist imetavatel naistel tohib kaaluda ainult juhul, kui oodatav kasu kaalub üles võimaliku riski.

Rinnaga toitmise katkestamine või ravi katkestamine/jätkamine Brelivio’ga tuleb otsustada, arvestades imetamise kasu lapsele ja ravi kasu naisele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Brelivio ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte Kuna Brelivio sisaldab beklometasoondipropionaati ja formoteroolfumaraatdihüdraati, võib oodata kõrvaltoimeid, mis on tüübi ja raskuse poolest kummagi toimeainega seotud. Nende kahe toimeaine koosmanustamine ei ole põhjustanud täiendavaid kõrvaltoimeid.

Kõrvaltoimete loetelu tabelis

Kõrvaltoimed, mida on seostatud beklometasoondipropionaadi ja formoterooli fikseeritud annustega kombinatsiooni (Brelivio) ja üksikkomponentide manustamisega, on loetletud allpool olevas tabelis, loetletud organsüsteemide kaupa. Esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (≤ 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Sagedad ja aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed on kogutud kliiniliste uuringute andmetest astmaga ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel.

Organsüsteemi klass Esinemissagedus Kõrvaltoime Infektsioonid ja Sage Farüngiit, suu kandidiaas infestatsioonid Aeg-ajalt Gripp, suuõõne seeninfektsioon, suu ja

Vere ja lümfisüsteemi Aeg-ajalt Granulotsütopeenia häired Väga harv Trombotsütopeenia Immuunsüsteemi Aeg-ajalt Allergiline dermatiit häired Väga harv Ülitundlikkusreaktsioonid, sh erüteem, Endokriinsüsteemi Väga harv Neerupealiste supressioon häired Ainevahetus- ja Aeg-ajalt Hüpokaleemia, hüperglükeemia toitumishäired Psühhiaatrilised häired Aeg-ajalt Rahutus Närvisüsteemi häired Sage Peavalu Silma kahjustused Väga harv Glaukoom, katarakt Kõrva ja labürindi Aeg-ajalt Otosalpingiit kahjustused Südame häired Aeg-ajalt Palpitatsioonid, EKG-l korrigeeritud QT- Vaskulaarsed häired Aeg-ajalt Hüpereemia, nahaõhetus Respiratoorsed, Sage Düsfoonia rindkere ja Aeg-ajalt Köha, produktiivne köha, kurguärritus, mediastiinumi häired astmaatiline kriis, kõri erüteem Seedetrakti häired Aeg-ajalt Diarröa, suukuivus, düspepsia, düsfaagia, Naha ja nahaaluskoe Aeg-ajalt Kihelus, lööve, hüperhidroos, urtikaaria kahjustused Harv Angioödeem Lihaste, luustiku ja Aeg-ajalt Lihasspasmid, müalgia sidekoe kahjustused Väga harv Kasvupeetus lastel ja noorukitel Neerude ja kuseteede Harv Nefriit häired Üldised häired ja Väga harv Perifeersed tursed manustamiskoha reaktsioonid Uuringud Aeg-ajalt C-reaktiivse valgu sisalduse

* Kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel läbi viidud olulise uuringu käigus teatati ühel patsiendil, kes sai ravi beklometasoondipropionaat/formoteroolfumaraat 100/6 mikrogrammiga, ühest seotud mittetõsisest kopsupõletiku juhust. Teised kõrvaltoimed, mida täheldati beklometasoondipropionaat/formoteroolfumaraat 100/6 mikrogrammiga läbiviidud kliiniliste uuringute käigus kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel olid vere kortisoolisisalduse vähenemine ja kodade fibrillatsioon.

Sarnaselt teistele inhaleeritavatele ravimitele võib tekkida paradoksaalne bronhospasm (vt lõik 4.4 „Erihoiatused ja ettevaatusabinõud“).

Formoteroolile iseloomulike kõrvaltoimete hulka kuuluvad: hüpokaleemia, peavalu, värinad, palpitatsioonid, köha, lihasspasmid ja QTc-intervalli pikenemine.

Beklometasoondipropionaadile iseloomulike kõrvaltoimete hulka kuuluvad: suuõõne seeninfektsioonid, suuõõne kandidiaas, düsfoonia, kurguärritus.

Düsfooniat ja kandidiaasi saab leevendada ravimi manustamise järgselt veega suu loputamise või kuristamisega või hammaste pesemisega. Sümptomaatilist kandidiaasi saab ravida paikselt manustatavate seenevastaste ravimitega, samal ajal jätkates ravi Brelivio’ga.

Inhaleeritavate kortikosteroidide (nt beklometasoondipropionaat) süsteemsed toimed võivad tekkida just eriti suurte annuste pikaajalisel manustamisel. Siia kuuluvad neerupealiste supressioon, luu mineraalse tiheduse vähenemine, kasvupeetus lastel ja noorukitel, katarakt ja glaukoom (vt lõik 4.4). Võivad tekkida kaülitundlikkusreaktsioonid, sh lööve, urtikaaria, kihelus, erüteem ja silmade, näo, huulte ning kõri turse.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu. *

4.9 Üleannustamine

Astmahaigetel on uuritud 100 mikrogrammi beklometasoondipropionaadi/6 mikrogrammi formoteroolfumaraadi inhaleeritavaid annuseid kuni 12 kumulatiivse pihustusega (see vastab 1200 mikrogrammile beklometasoondipropionaadile ja 72 mikrogrammile formoteroolile). Kumulatiivne ravi ei põhjustanud kahjulikke toimeid elulistele näitajatele, samuti ei täheldatud tõsiseid ega raskeid kõrvaltoimeid.

Formoterooli ülisuured annused võivad põhjustada toimeid, mis on tüüpilised beeta -adrenoretseptori agonistidele: iiveldus, oksendamine, peavalu, treemor, somnolentsus, palpitatsioonid, tahhükardia, ventrikulaarne arütmia, QTc-intervalli pikenemine, metaboolne atsidoos, hüpokaleemia, hüperglükeemia. Formoterooli üleannuse korral on näidustatud toetav ja sümptomaatiline ravi. Tõsistel juhtudel tuleb patsient hospitaliseerida. Võib kaaluda kardioselektiivsete beetaadrenoblokaatorite manustamist, kuid ainult äärmise ettevaatusega, sest beetaadrenoblokaatorite manustamine võib vallandada bronhospasmi. Tuleb jälgida seerumi kaaliumisisaldust.

Soovitatust suuremate beklometasoondipropionaadi annuste äge inhaleerimine võib viia neerupealiste funktsiooni ajutise supressioonini. See ei vaja erakorralist sekkumist, sest neerupealiste funktsioon taastub mõne päevaga, mida saab kontrollida plasmas kortisooli määramisega. Nendel patsientidel

tuleb ravi jätkata annustes, mis on piisavad astma kontrolli all hoidmiseks.

Inhaleeritava beklometasoondipropionaadi kroonilisel üleannustamisel esineb neerupealiste supressiooni risk (vt lõik 4.4). Vajalik on adrenaalse reservi jälgimine. Ravi tuleb jätkata astma kontrolli all hoidmiseks piisava annusega.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: hingamisteede obstruktiivsete haiguste raviks kasutatavad ained, inhaleeritavad adrenergilised ained, ATC-kood: R03AK08.

Toimemehhanism ja farmakodünaamilised toimed Brelivio sisaldab beklometasoondipropionaati ja formoterooli. Need kaks toimeainet on erineva toimemehhanismiga. Sarnaselt teiste inhaleeritavate kortikosteroidide ja beeta -agonistide kombinatsioonidega on ka siin astmahoo kupeerimisel tegemist aditiivse toimega. Beklometasoondipropionaat Beklometasoondipropionaadi soovitatavate annuste inhaleerimisel avaldub kopsudes glükokortikosteroididele omane põletikuvastane toime, mille tulemusel astma sümptomid ning ägenemised vähenevad vähemate kõrvaltoimetega kui pärast süsteemsete glükokortikosteroidide manustamist.

Formoterool Formoterool on selektiivne beeta -adrenoretseptorite agonist, mis lõõgastab bronhide silelihaseid pöörduva hingamisteede obstruktsiooniga patsientidel. Bronhodilateeriv toime avaldub kiiresti, 1…3 minuti jooksul pärast inhaleerimist, ning kestab pärast ühekordset annustamist 12 tundi. Brelivio kliiniline efektiivsus ja ohutus Täiskasvanutega läbiviidud kliinilistes uuringutes parandas formoterooli lisamine beklometasoondipropionaadile astma sümptomeid ja kopsufunktsiooni ning vähendas haiguse ägenemisi.

24-nädalases uuringus avaldas 100 mikrogrammi beklometasoondipropionaadi/6 mikrogrammi formoterooli HFA kopsufunktsioonile vähemalt samasugust toimet nagu beklometasoondipropionaat ja formoterool eraldi ning tugevamat toimet kui beklometasoondipropionaat monoteraapiana. 200 mikrogrammi beklometasoondipropionaadi/6 mikrogrammi formoterooli HFA (2 pihustust 2 korda ööpäevas) efektiivsust hinnati 12-nädalases keskse tähtsusega uuringus, milles võrreldi toimet kopsufunktsioonile astmahaigetel patsientidel, kellel ei saavutatud kontrolli eelneva raviga (kõrgeannuseline inhaleeritav kortikosteroid või inhaleeritava kortikosteroidi keskmise annuse ja pikatoimelise beetaadrenoblokaatori kombinatsioon), beklometasoondipropionaadi monoteraapiaga. Uuringus täheldati 200 mikrogrammi beklometasoondipropionaadi/6 mikrogrammi formoterooli paremust beklometasoondipropionaadiga, võrreldes algväärtuse muutust keskmise annuse-eelse väljahingatava õhuvoolu kiirusega (kohandatud keskmine erinevus 18,53 l).

24-nädalases keskse tähtsusega uuringus oli beklometasoondipropionaadi/formoterooli 200/6 mikrogrammi (2 pihustust 2 korda ööpäevas) ohutusprofiil võrreldav kinnitatud fikseeritud annusekombinatsiooniga (flutikasoon/salmeterool 500/50, 1 pihustus 2 korda ööpäevas). Beklometasoondipropionaadil/formoteroolil (200/6 mikrogrammi) ei täheldatud kliiniliselt olulist toimet hüpotaalamus-hüpofüüs-neerupealis-teljele pärast 6-kuulist ravi. Uuring näitas, et nii beklometasoondipropionaat/formoterool (200/6 mikrogrammi) kui ka fikseeritud annuse kombinatsioon ei olnud parem kui mitteülipeene beklometasoondipropionaadi monoteraapia (2000 mikrogrammi ööpäevas) seoses muutusega annuse-eelses hommikuses FEV -s ja protsentuaalselt päevade arvus, mil astmasümptomeid ei esinenud.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Toimeainete beklometasoondipropionaadi ja formoterooli fikseeritud annustega kombineeritud beklometasoondipropionaadi ja formoteroolfumaraadi preparaadi toimet on võrreldud üksikkomponentide toimega.

Tervete isikutega läbiviidud farmakokineetika uuringus, kus kasutati fikseeritud annusega beklometasoondipropionaadi/formoteroolfumaraadi ühekordset annust (4 pihustust 100/6 mikrogrammi) või beklometasoondipropionaat CFC (4 pihustust 250 mikrogrammi) ja formoterool HFA (4 pihustust 6 mikrogrammi) ühekordset annust, olid beklometasoondipropionaadi peamise metaboliidi (beklometasoon-17-monopropionaat) ROC-kõvera alune pindala (area under the curve, AUC) ning maksimaalne plasmakontsentratsioon fikseeritud kombinatsiooni korral vastavalt 35% ja 19% madalamad kui mitteülipeene beklometasoondipropionaat CFC ravimvormil, kontrastina oli imendumiskiirus fikseeritud kombinatsioonil palju kiirem (0,5 versus 2 tundi) võrreldes mitteülipeenes ravimvormis oleva beklometasoondipropionaat CFC-ga üksinda manustatuna.

Formoterooli puhul oli maksimaalne plasmakontsentratsioon sarnane nii fikseeritud kui ka monopreparaatide kombinatsioonina manustamise järgselt ning süsteemne saadavus oli pärast beklometasoondipropionaadi/formoteroolfumaraadi manustamist veidi suurem kui pärast monopreparaatide kombinatsioonina manustamist.

Beklometasoondipropionaadi ja formoterooli vahel ei ole farmakokineetilisi ega farmakodünaamilisi (süsteemseid) koostoimeid.

Tervetel vabatahtlikel läbiviidud aktiveeritud söe blokaadiga farmakokineetiline uuring näitas, et beklometasoon-17- monopropionaadi biosaadavus kopsus beklometasoondipropionaadi/formoteroolfumaraadi 200/6 mikrogrammi annustamise korral on annusest sõltuv võrrelduna 100/6 mikrogrammi tugevuse AUC-ga (keskmine suhe 200/6 ja 100/6 mikrogrammi tugevuse süsteemse biosaadavuse vahel on 91,63 (90% CI: 83,79; 100,20). Formoteroolfumaraadi puhul oli keskmine suhe 200/6 ja 100/6 mikrogrammi tugevuse süsteemse biosaadavuse vahel 86,15 (90% CI: 75,94; 97,74).

Teises tervetel vabatahtlikel läbiviidud ilma aktiivsöe blokaadita farmakokineetilises uuringus oli beklometasoon-17-monopropionaadi süsteemne imendumine beklometasoondipropionaadi/formoteroolfumaraadi 200/6 mikrogrammi tugevusel proportsionaalne 100/6 mikrogrammi tugevusega (keskmine suhe 200/6 ja 100/6 mikrogrammi tugevuse süsteemse biosaadavuse vahel on 89,2 [90% CI: 79,8; 99,7]). Formoteroolfumaraadi puhul jäi kogu süsteemne imendumine muutumatuks [keskmine suhe 200/6 ja 100/6 mikrogrammi tugevuse süsteemse biosaadavuse vahel on 102,2 (90% CI: 90,4; 115,5)]. Tervetel vabatahtlikel läbiviidud uuringus suurenes 200 mikrogrammi beklometasoondipropionaadi/ 6 mikrogrammi formoteroolfumaraadi kasutamisel koos AeroChamber Plus® vahemahutiga beklometasoondipropionaadi aktiivse metaboliidi beklometasoon-17-monopropionaadi ja formoterooli jõudmine kopsu vastavalt 25% ja 32%. Üldine süsteemne imendumine formoterooli puhul vähenes veidi beklometasoon-17-monopropionaadi puhul (17% võrra) ja formoterooli puhul (17% võrra) ning suurenes muutumata beklometasoondipropionaadi puhul (54% võrra).

Beklometasoondipropionaat Beklometasoondipropionaat on eelravim, millel on nõrk afiinsus glükokortikoidiretseptorite suhtes; see hüdrolüüsitakse esteraasensüümide poolt aktiivseks metaboliidiks beklometasoon-17- monopropionaadiks, millel on tugevam lokaalne põletikuvastane toime kui eelravimil beklometasoondipropionaadil.

Imendumine, jaotumine ja biotransformatsioon Inhaleeritud beklometasoondipropionaat imendub kiiresti kopsude kaudu; enne imendumist toimub kopsudes esteraasensüümide vahendusel (mida leidub enamuses kudedes) selle ulatuslik muundumine

aktiivseks metaboliidiks beklometasoon-17-monopropionaadiks. Aktiivse metaboliidi süsteemne imendumine toimub nii kopsudest (36%) kui ka allaneelatud annusest seedetraktis. Alla neelatud beklometasoondipropionaadi biosaadavus on ebaoluline, kuid presüsteemse muundumise tulemusena beklometasoon-17-monopropionaadiks imendub ligikaudu 41% annusest aktiivse metaboliidina.

Süsteemne imendumine suureneb inhaleeritava annuse suurendamisel peaaegu lineaarselt.

Pärast inhaleerimist on absoluutne biosaadavus ligikaudu 2% ja 62% vastavalt muutumatu beklometasoondipropionaat ja beklometasoon-17-monopropionaadi nominaalannusest.

Intravenoosse manustamise järgselt iseloomustab beklometasoondipropionaati ja selle aktiivset metaboliiti suur plasmakliirens (vastavalt 150 ja 120 l/h), väike jaotusruumala beklometasoondipropionaadi tasakaalukontsentratsiooni juures (20 l) ja selle aktiivse metaboliidi suur kudedesse jaotuvus (424 l).

Seondumine plasmavalkudega on suhteliselt suur.

Eritumine Eritumine roojaga on beklometasoondipropionaadi peamine eritumistee, peamiselt polaarsete metaboliitidena. Beklometasoondipropionaadi ja selle metaboliidi renaalne eritumine on ebaoluline. Lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on vastavalt 0,5 h beklometasoondipropionaadil ja 2,7 h beklometasoon-17-monopropionaadil.

Patsientide erirühmad Beklometasoondipropionaadi farmakokineetikat neeru- või maksakahjustusega patsientidel ei ole uuritud, kuid kuna beklometasoondipropionaat metaboliseerub väga kiiresti esteraasensüümide vahendusel, mida leidub soolevedelikus, seerumis, kopsudes ja maksas, ja moodustuvad polaarsem beklometasoon-21-monopropionaat, beklometasoon-17-monopropionaat ja beklometasoon, siis eeldatavasti maksakahjustus ei mõjuta beklometasoondipropionaadi farmakokineetikat ja ohutusprofiili.

Kuna beklometasoondipropionaadi ja tema metaboliitide jälgi uriinis ei ole leitud, ei ole põhjust eeldada suurema süsteemse kontsentratsiooni tekkimist neerukahjustusega patsientidel.

Formoterool Imendumine ja jaotumine Pärast inhaleerimist imendub formoterool nii kopsudest kui seedetraktist. Inhaleeritud annuse see osa, mis neelatakse alla pärast manustamist annusemõõtjaga inhalaatorist (MDI), võib varieeruda vahemikus 60% kuni 90%. Vähemalt 65% allaneelatud fraktsioonist imendub seedetraktist. Muutumatu toimeaine plasmakontsentratsioon saavutab maksimumi 0,5…1 tund pärast suukaudset manustamist. Formoterooli plasmavalkudega seonduvus on 61…64%, millest 34% seondub albumiinidega. Raviannuste manustamisel seondumiskohad ei küllastunud. Eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast suukaudset manustamist on 2…3 tundi. Formoterooli imendumine on lineaarne pärast 12…96 μg formoteroolfumaraadi inhaleerimist. Biotransformatsioon Formoterool metaboliseerub ulatuslikult ja peamine metabolismi rada on otsene konjugatsioon fenool- hüdroksüülrühmas. Glükuroniidhappe konjugaat on inaktiivne. Teine suur metabolismi rada on O-demetüleerimine, millele järgneb konjugatsioon fenool 2’-hüdroksüülrühmas. Tsütokroom P450 isoensüümid CYP2D6, CYP2C19 ja CYP2C9 on kaasatud formoterooli O-demetüleerimisse. Peamine metabolismi koht on maks. Terapeutilistes annustes ei inhibeeri formoterool CYP450 ensüümisüsteemi.

Eritumine Formoterooli kumulatiivne eritumine neerude kaudu pärast ühekordset kuiva pulbri inhaleerimist suureneb lineaarselt annusevahemikus 12…96 μg. Keskmiselt 8% ja 25% annusest eritus vastavalt muutumatuna ja kogu formoteroolina. Tuginedes plasmakontsentratsioonidele mõõdetuna pärast

120 mikrogrammi ühekordset sissehingamist 12 terve isiku poolt, oli lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg 10 tundi. (R,R)- ja (S,S)-enantiomeerid moodustasid uriinis vastavalt ligikaudu 40% ja 60% muutumatuna eritunud toimeainest. Kahe enantiomeeri suhtelised proportsioonid jäid konstantseks ka teistes uuritud annusevahemikes ning suhtelist ühe enantiomeeri enam kumuleerumist võrreldes teisega ei täheldatud ka pärast korduvat manustamist.

Pärast suukaudset manustamist (40…80 μg) oli tervetel vabatahtlikel 6% kuni 10% annusest tuvastatav uriinis muutumatul kujul, kuni 8% annusest oli määratav glükuroniididena.

Kokku eritub 67% suukaudselt manustatud formoterooli annusest uriiniga (peamiselt metaboliitidena) ja ülejäänud osa roojaga. Formoterooli renaalne kliirens on 150 ml/min.

Patsientide erirühmad Maksa-/neerukahjustus: formoterooli farmakokineetikat neeru- või maksakahjustusega patsientidel ei ole uuritud, kuid kuna formoterool eritub peamiselt hepaatilise metabolismi teel, võib raske maksatsirroosiga patsientidel formoterooli ekspositsioon suureneda.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Beklometasoondipropionaadi ja formoterooliga, nii kombinatsioonis kui eraldi manustatuna, läbi viidud loomkatsetes täheldatud toksilisus seisnes peamiselt farmakoloogilise toime tugevnemises. Need on seotud beklometasoondipropionaadi immunosupressiivse toimega ja formoterooli teadaolevate kardiovaskulaarsete toimetega, mis ilmnevad peamiselt koertel. Kombinatsiooni manustamisel ei ilmnenud toksilisuse suurenemist ega esinenud muid ootamatuid leide.

Reproduktiivsusuuringud rottidel näitasid annusest sõltuvat toimet. Kombinatsiooni seostati emastel vähenenud fertiilsuse ja embrüo/loote toksilisusega. Kortikosteroidide suurte annuste manustamine tiinetele loomadele põhjustab teadaolevalt loote arenguhäireid, sh suulaelõhe ja intrauteriinne kasvupeetus, ning arvatavasti on beklometasoondipropionaadi/formoterooli kombinatsiooni manustamisel esinenud toimed seotud beklometasoondipropionaadiga. Neid toimeid on täheldatud üksnes aktiivse metaboliidi beklometasoon-17-monopropionaadi suurte süsteemsete annuste manustamise korral (200 korda üle patsientide eeldatava plasmataseme). Lisaks täheldati loomkatsetes veel tiinuse ja poegimisaja pikenemist, see on beeta -adrenomimeetikumide teadaoleva tokolüütilise toime väljendus. Need toimed tekkisid siis, kui emaslooma vereplasmas oli formoterooli sisaldus väiksem kui beklometasoondipropionaadi/formoteroolfumaraadiga ravitud patsientidel tekkiv eeldatav plasmasisaldus. Beklometasoondipropionaadi/formoterooli kombinatsiooniga läbiviidud genotoksilisuse uuringud mutageenset toimet ei näidanud. Kartsinogeensuse uuringuid antud kombinatsiooniga läbi viidud ei ole. Sellegipoolest üksikkomponentide kohta saadud loomkatsete tulemused ei viita võimalikule kartsinogeensele toimele inimesel. Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse mittekliinilised uuringud CFC-vaba propellant HFA-134a-ga ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Norfluraan (HFA-134a) Veevaba etanool Vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

21 kuud.

6.4 Säilitamise eritingimused

Üksikpakendid, milles on 120 või 180 mõõtannust

Enne patsiendile väljastamist: Hoida püstiasendis külmkapis (2 °C…8 °C), maksimaalselt 18 kuud.

Pärast patsiendile väljastamist: Hoida temperatuuril kuni 25 °C, maksimaalselt 3 kuud.

Mitmikpakendid, milles on 120 mõõtannust

Enne patsiendile väljastamist: Hoida püstiasendis külmkapis (2 °C…8 °C), maksimaalselt 18 kuud.

Pärast patsiendile väljastamist: Patsienti tuleb teavitada, et kõiki mahuteid tuleb hoida külmkapis (2 °C…8 °C) püstiasendis kuni kasutamiseni.Kui mahuti on külmkapist välja võetud ja avatud, tuleb seda kasutamise ajal hoida temperatuuril kuni 25 °C ja kasutada maksimaalselt 3 kuud.

Mahuti sisaldab rõhu all olevat vedelikku. Mitte hoida temperatuuril üle 50 °C. Mahutit ei tohi läbi torgata.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Inhaleeritav lahus on pakendatud 19 ml rõhu all alumiiniumist mahutisse, suletud mõõteklapiga ja paigutatud valgest polüpropüleenist plastikust annustamisseadmesse, mis koosneb annuseloendurist (120 annusega pakend) või annusenäidikust (180 annusega pakend) ja huulikust, mis on kaetud tumesinise polüpropüleenist plastikust kaitsekattega. Pakendid: 1 rõhu all olev mahuti, mis sisaldab 120 mõõtannust, või 2 rõhu all olevat mahutit, mis sisaldavad igaüks 120 mõõtannust, või 3 rõhu all olevat mahutit, mis sisaldavad igaüks 120 mõõtannust, või 1 rõhu all olev mahuti, mis sisaldab 180 mõõtannust.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Apteekritele Märkida pakendile ravimi patsiendile väljastamise kuupäev. Veenduda, et ravimi väljastamisaja ja pakendile trükitud kõlblikkusaja vahele jääb vähemalt 3 kuud. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Teva B.V. Swensweg 5

2031 GA Haarlem Holland

8. MÜÜGILOA NUMBER

1209525

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 08.07.2025

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Veebruar 2026