RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Bupivacaine Baxter 5 mg/ml süstelahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Süstelahuse 1 ml sisaldab 5 mg bupivakaiinvesinikkloriidmonohüdraati. Üks 10 ml viaal sisaldab 50 mg bupivakaiinvesinikkloriidmonohüdraati. Üks 20 ml viaal sisaldab 100 mg bupivakaiinvesinikkloriidmonohüdraati.

INN. Bupivacainum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus. Selge värvitu steriilne vedelik. Lahuse pH on 4.....6,5 ning osmolaarsus 290 mOsmol/l.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

• Anesteesia kirurgiliste protseduuride läbiviimiseks täiskasvanutel ja üle 12-aastastel lastel.
• Ägeda valu ravi täiskasvanutel, imikutel ja üle 1 aastastel lastel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Annustamine varieerub sõltuvalt valutustamist vajava piirkonna suurusest, verevarustusest kudedes, blokaadi vajavate närvisegmentide arvust, individuaalsest taluvusest ning kasutatavast anesteesia tehnikast. Anesteesiaks tuleb kasutada väikseimat toimivat annust. Enamike näidustuste puhul, milles bupivakaiini kasutatakse, on ühekordne annustamine piisav.

Maksimaalse annuse määramisel tuleb arvestada patsiendi füüsilist seisundit ning tavapärast imendumist manustamiskohast. Tavapäraselt kasutatakse ühekordset annust kuni 150 mg bupivakaiinvesinikkloriidmonohüdraati. Järgnevalt võib kasutada annuseid kuni 50 mg 2 tunni jooksul. Ühegi 4 tunnise perioodi jooksul ei tohi ületada maksimaalset annust 2 mg/kg. Kui kasutatakse pikaajalisi blokaade, kas manustamisel püsiinfusioonina või korduvate boolussüstetena, tuleb arvestada toksilise plasmakontsentratsiooni ohuga.

Alljärgnevas tabelis toodud annustamissoovitused kehtivad keskmise täiskasvanu puhul. Esinevad individuaalsed erinevused toime alguses ja kestuses. Noorte, eakate või nõrgestatud patsientide puhul tuleb annuseid vähendada.

Soovituslikud annused täiskasvanutele

ANESTEESIA KIRURGILISTEKS PROTSEDUURIDEKS Lumbaalne epiduraalne manustamine1 Operatsioon 5 15..30 75...150 15...30 2...3 Keisrilõige 5 15...30 75...150 15...30 2...3 Torakaalne epiduraalne manustamine1 Operatsioon 2,5 5...15 12,5...37,5 10...15 1,5...2 Kaudaalne epiduraalblokaad1 2,5 20...30 50...75 20...30 1...2 Suurte närvide blokaad2 5 10..35 50...175 15...30 4...8 (nt õlapõimik, reiepõimik, istmikunärv) Kohalik tuimestus 2,5 < 60 < 150 1...3 3...4 (nt väiksemate närvide blokaad ja infiltratsioon-anesteesia) ÄGEDA VALU VAIGISTAMINE Lumbaalne epiduraalne manustamine Vahelduvad süsted3 (nt 2,5 6...15 15...37,5 2...5 1...2 postoperatiivne valu (Miinimum (Miinimum leevendamine) intervall 30 intervall 30 Püsiinfusioon4 2,5 5...7,5/h 12,5...18,8/h - - Torakaalne epiduraalne manustamine Püsiinfusioon4 2,5 4...7,5/h 10...18,8/h - - Liigesesisene blokaad6 2,5 < 40 < 1005 5...10 2...4 h (nt ühekordne süst pärast põlve pärast artroskoopiat) väljauhtmist Kohalik tuimestus 2,5 < 60 < 150 1...3 3...4 (nt väiksemate närvide blokaad ja infiltratsioon-anesteesia)

1) Sisaldab prooviannust.

2) Suure närvi blokaadi annust peab kohandama vastavalt süstekohale ja patsiendi seisundile.

Interskaleenilise ja supraklavikulaarse õlapõimiku blokaadiga võivad sagedamini kaasneda tõsised kõrvaltoimed, sõltumata sellest, millist lokaalanesteetikumi kasutatakse (vt ka lõik 4.4).

3) Koguannus ≤ 500 mg/24 tunni jooksul.

4) Bupivakaiini lahust kasutatakse sageli epiduraalseks manustamiseks kombinatsioonis sobiva opiaadiga valu

vaigistamiseks. Koguannus ≤ 500 mg/24 tunni jooksul.

5) Kui samal patsiendil kasutatakse mis tahes muul viisil täiendavalt bupivakaiini, ei tohi koguannus ületada 150

6) Turuletulekujärgselt on teatatud kondrolüüsi juhtudest patsientidel, kes on saanud operatsioonijärgselt

liigesesiseselt püsiinfusiooni lokaalanesteetikumiga. Bupivacaine Baxteril puudub selline näidustus (vt ka lõik 4.4). Üldiselt on anesteesiaks kirurgilistel protseduuridel (nt epiduraalne manustamine) vajalik anesteetikumi suurem kontsentratsioon ja annused. Väiksemate närvide blokaadiks on näidustatud väiksema kontsentratsiooni kasutamine. Kasutatava lahuse hulk määrab anesteesia ulatuse.

Et vältida intravaskulaarset süstimist, tuleb enne põhiannuse manustamist ja selle ajal aspireerimise teel kontrollida süstlanõela asukohta. Ravimit tuleb süstida aeglaselt (25...50 mg/min) või suurenevates annustes, jälgides hoolikalt patsiendi elulisi funktsioone ja temaga sõnalises kontaktis

olles. Epiduraalanesteesia teostamisel on soovitatav eelnevalt teha proovisüst adrenaliini (epinefriini) sisaldava 3...5 ml bupivakaiini lahusega.

Ekslikku veresoonesisest süstet on võimalik ära tunda südame löögisageduse ajutise tõusu järgi ja eksliku intratekaalse süste tunnuseks on spinaalse blokaadi kujunemine. Kui ilmnevad mürgistusnähud, tuleb süstimine otsekohe katkestada.

Lapsed vanuses 1...12 eluaastat Regionaalanesteesia protseduure lastel tohib teostada vaid kvalifitseeritud arst, kellel on kogemused selle populatsiooni ja kasutatava tehnikaga.

Tabelis antud annuseid peaks käsitsema juhistena kasutamiseks lastel. Esineda võib individuaalseid erinevusi. Suure kehakaaluga lastel on tihti vaja annust järk-järguliselt vähendada, võttes aluseks ideaalse kehakaalu. Eriliste blokaaditehnikate kasutamisel ja patsiendi erivajaduste rahuldamiseks tuleb tutvuda üldkehtivates käsiraamatutes toodud soovitustega. Adekvaatse analgeesia saavutamiseks tuleb kasutada madalaimat annust.

Soovituslikud annused 1...12-aastastele lastele

ÄGEDA VALU VAIGISTAMINE (pre- ja postoperatiivne) Kaudaalne epiduraalne 2,5 0,6...0,8 1,5...2 20...30 2...6 manustamine Lumbaalne epiduraalne 2,5 0,6...0,8 1,5...2 20...30 2...6 manustamine

Torakaalne epiduraalne 2,5 0,6...0,8 1,5...2 20...30 2...6 manustamineb) Kohalik tuimestus 2,5 0,5...2,0 (nt väiksemate närvide blokaad ja infiltratsioon-anesteesia) 5,0 0,5...2,0 Perifeerne närviblokaad (nt 2,5 0,5...2,0a) ilioingvinaalne-iliohüpogastraalne) 5,0 0,5...2,0a) a) Perifeerse närviblokaadi algus ja kestus sõltub blokaadi tüübist ja manustatavast annusest. b) Torakaalse epiduraalse blokaadi saavutamiseks tuleb annust järk-järgult suurendada kuni saavutatakse soovitud anesteesia.

Lastel arvutatakse annus kehakaalu alusel kuni 2 mg/kg kohta.

Vältimaks intravaskulaarset süstet, tuleb aspiratsiooni korrata enne ja pärast põhiannuse manustamist. Seda tuleb süstida aeglaselt järk-järgult suurenevates annustes, eriti kui kasutatakse lumbaalset või torakaalset manustamisteed, jälgides pidevalt ja hoolikalt patsiendi elulisi funktsioone. Üle 2-aastastel lastel on bupivakaiini 2,5 mg/ml lahusega teostatud peritonsillaarset infiltratsiooni annuses 7,5…12,5 mg kurgumandli kohta.

1-aastastel ja vanematel lastel on ilioingvinaalset-iliohüpogastraalset blokaadi teostatud bupivakaiini 2,5 mg/ml lahusega annuses 0,1…0,5 ml/kg kohta, mis on võrdne 0,25…1,25 mg/kg. 5-aastastele ja vanematele lastele on manustatud bupivakaiini 5 mg/ml lahust annuses 1,25…2 mg/kg kohta.

Peenise närviblokaadiks on kasutatud bupivakaiini 5 mg/ml lahust annuses 0,2…0,5 ml/kg kohta, mis on võrdne 1…2,5 mg/kg.

Bupivacaine Baxteri ohutust ja efektiivsust alla 1-aastastel lastel ei ole tõestatud. Saadaval on vaid piiratud hulk andmeid.

Vahelduva epiduraal-boolussüste või püsiinfusiooni ohutust ja efektiivsust ei ole tõestatud. Saadaval

on vaid piiratud hulk andmeid. Manustamisviis Ravim on mõeldud vaid epiduraalseks, intraartikulaarseks, subkutaanseks või perineuraalseks kasutamiseks.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes. Bupivakaiinvesinikkloriidi lahused on vastunäidustatud patsientidele, kellel esineb ülitundlikkus amiidi tüüpi lokaalsete anesteetikumide suhtes.

Bupivakaiinvesinikkloriidi lahuste manustamine põletikulistesse või nakatunud piirkondadesse on vastunäidustatud; samuti on vastunäidustatud intravenoosne regionaalanesteesia (Bier’i blokaad) ja sünnitusabis paratservikaalne blokaad.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Bupivakaiini kasutamisel epiduraalanesteesias või perifeerse närvisüsteemi anesteesias on teatatud südameseiskuse või surma juhtudest. Mõningatel juhtudel on elustamine olnud raske või võimatu, hoolimata olemasolevast õigest ettevalmistusest ja läbiviimisest.

Nii nagu kõik lokaalanesteetikumid, võib bupivakaiin põhjustada ägedaid mürgistusnähte kesknärvisüsteemis ja südame-veresoonkonnas, kui lokaalse kasutamise korral saavutatakse veres ravimi kontsentratsiooni tõus. Eriti iseloomulik on see ekslikul intravaskulaarsel manustamisel või süstimisel suure verevarustusega piirkonda. Bupivakaiini kõrge süsteemse kontsentratsiooniga seoses on täheldatud ventrikulaarset arütmiat, ventrikulaarset fibrillatsiooni, ootamatut südame- veresoonkonna kollapsit ja surma.

Piisavad vahendid elustamiseks peavad olema kättesaadavad iga kord, kui tehakse lokaal- või üldanesteesiat. Üleannustamine või tahtmatu intravenoosne süste võib tõsta toksiliste reaktsioonide tekkeriski, põhjustades märkimisväärset rahutust, tõmblusi või krampe, millele järgneb kooma koos apnoega ja südame-veresoonkonna kollaps. Regionaal- või lokaalanesteesia protseduure tuleb alati teostada kohas, kus on piisav meditsiiniline varustus ja personal. Jälgimiseks ja erakorraliseks elustamiseks vajalik varustus ja ravimid peavad olema kohe kättesaadavad. Patsiendid, kellele teostatakse suuri blokaade, peavad olema rahuldavas seisundis ning neile peab olema loodud enne blokaadiprotseduuri teostamist intravenoosne veenitee. Vastutav arst peab rakendama vajalikke ettevaatusabinõusid, et vältida intravaskulaarset manustamist (vt lõik 4.2) ja olema saanud vastava koolituse ning olema kursis kõrvaltoimete, süsteemsete mürgistusnähtude ja muude tüsistuste diagnoosimise ning ravi põhimõtetega (vt lõik 4.9). Suure perifeerse närvi blokaadid võivad tähendada lokaalanesteetikumi suure annuse manustamist suure verevarustusega piirkonda, tihti suurte veresoonte lähedale, mis suurendab ohtu ravimi ekslikuks sattumiseks veresoonde ja/või jõudmiseks süsteemsesse vereringesse. See omakorda võib viia plasmakontsentratsiooni tõusuni. Kuigi regionaalanesteesia on sageli kasutatav protseduur optimaalse anesteesia saavutamiseks, vajavad mõned patsientidest erilist tähelepanu, vähendamaks riski ohtlike kõrvaltoimete tekkeks.

• Eakad ja halvas üldseisundis patsiendid.
• Osalise või täieliku südameblokaadiga patsiendid, kuna lokaalanesteetikumid võivad vähendada südamelihase juhtivust.
• Kaugelearenenud maksahaiguse või raske neerufunktsiooni häirega patsiendid.
• Patsiendid raseduse hilises staadiumis.
• Patsiente, keda ravitakse III klassi antiarütmikumidega (nt amiodaroon), tuleb hoolikalt jälgida ja kaaluda EKG jälgimist, sest ravimite toime südamele võib tugevneda.

Teatud lokaalanesteesia protseduurid võivad olla seotud tõsiste kõrvaltoimete tekkega, sõltumata kasutatavast lokaalanesteetikumist.

• Tsentraalse närvi blokaad võib põhjustada kardiovaskulaarset depressiooni, eriti hüpovoleemia esinemisel. Halvenenud kardiovaskulaarse funktsiooniga patsientidel tuleb epiduraalanesteesiat teostada ettevaatusega.
• Retrobulbaarne süste võib väga harva sattuda kraniaalsesse subarahnoidaalruumi, põhjustades mööduvat nägemiskaotust, kardiovaskulaarset kollapsit, apnoed, krampe jne. Need tuleb koheselt diagnoosida ja ravida.
• Lokaalanesteetikumide retro- ja peribulbaarsete süstetega kaasneb väike risk silmalihaste püsiva kahjustuse tekkeks. Peamiseks põhjuseks on sel juhul trauma ja/või paikne toksiline toime lihastele ja/või närvidele. Selliste koereaktsioonide raskusaste on seotud trauma tugevusega, lokaalanesteetikumi kontsentratsiooni ja toime kestusega kudedele. Seetõttu tuleb bupivakaiini, nagu ka kõiki teisi lokaalanesteetikume, kasutada väikseimas toimivas kontsentratsioonis ja annuses. Veresooni ahendavad ravimid võivad süvendada kudede reaktsioone ja seetõttu tuleb neid kasutada vaid vajadusel.
• Süstimisel pea ja kaela piirkonda võib ekslikult süstida arterisse, mis võib isegi väikestes annustes manustades põhjustada koheseid toimeid ajule.
• Paratservikaalne blokaad võib mõnikord põhjustada loote bradükardiat/tahhükardiat ning vajalik on hoolikas loote südame löögisageduse jälgimine.
• Turuletulekujärgselt on teatatud kondrolüüsi juhtudest patsientidel, kes on saanud operatsioonijärgselt liigesesiseselt püsiinfusiooni lokaalanesteetikumiga. Enamusel teatatud juhtudest on kondrolüüs tekkinud õlaliigeses. Paljude soodustavate tegurite ning teaduskirjanduses avaldatud toimemehhanismi puudutavate vastukäivate andmete tõttu ei ole põhjuslikku seost kindlaks tehtud. Liigesesisene püsiinfusioon ei ole Bupivacaine Baxteri heakskiidetud näidustus.

Tsentraalse närviblokaadi sümpaatilise blokaadi järgselt võib tavapärase füsioloogilise nähtusena tekkida hüpotensioon ja bradükardia. Epiduraalanesteesia ja subarahnoidaalne blokaad võivad põhjustada hüpotensiooni ja bardükardia teket. Selliste toimete riski on võimalik vähendada, nt manustades vasopressoreid. Hüpotensiooni tuleb koheselt ravida manustades intravenoosselt sümpatomimeetikume ning korrata vastavalt vajadusele.

Kasutada tuleb madalaimat efektiivset anesteesiat põhjustavad annust. Bupivakaiinvesinikkloriidi korduvate annuste süstimine võib põhjustada ravimi aeglase kumuleerumise tõttu iga korduva annuse korral märkimisväärset veresisalduse tõusu. Taluvus varieerub patsienditi. Nõrgestatud tervisega, eakatel või ägeda kaasuva haigusega patsientidel tuleb annust vähendada, sõltuvalt nende füüsilisest seisundist. Maksimaalseid soovituslikke annuseid ei tohi ületada.

Selle ravimi pidev või korduv manustamine võib põhjustada kumulatiivset toksilisust ja tahhüfülaksiat. Bupivakaiinvesinikkloriidi tuleb kasutada ettevaatusega epilepsiaga, halvenenud südamejuhte funktsiooniga või maksa- või neerukahjustusega patsientidel. Bupivacaine Baxteri lahuseid tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on teadaolev ravimitundlikkus. On täheldatud, et patsientidel, kes on allergilised ester-tüüpi lokaalanesteetikumidele (prokaiin, tetrakaiin, bensokaiin jne), ei esine rist-tundlikkust amiidi tüüpi ainete suhtes, nagu bupivakaiin.

Kuna bupivakaiin metaboliseerub maksas, tuleb seda ettevaatusega kasutada maksahaigusega patsientidel või kellel esineb vähenenud verevool maksas (nt raske šokk).

Pärast bupivakaiini korduvaid süsteid või pikaajalisi infusioone on täheldatud maksa funktsioonihäireid koos pöörduva alaniinaminotransferaasi (ALAT), alkaalse fosfataasi ja bilirubiinisisalduse suurenemisega. Üksikutes kirjandusandmetes on teatatud seosest bupivakaiini kasutamise ja ravimindutseeritud maksakahjustuse (drug-induced liver injury, DILI) tekke vahel, eriti selle pikaajalisel kasutamisel. Kuigi selle reaktsiooni patofüsioloogia on ebaselge, on kohene bupivakaiini manustamise lõpetamine näidanud kiiret kliinilist paranemist. Kui bupivakaiini manustamise ajal täheldatakse viiteid maksa funktsioonihäiretele, tuleb ravimi kasutamine katkestada.

Lastel tuleb annust kohandada vastavalt nende vanusele ja kehakaalule.

Ettevaatus on vajalik bupivakaiini intraartikulaarse süstena manustamisel, kui kahtlustatakse hiljutist suurt liigesetraumat või kui operatsiooni käigus on tekitatud ulatuslik lahtine liigesepind, kuna see võib kiirendada imendumist ja põhjustada suuremaid plasmakontsentratsioone.

Lapsed Bupivakaiini kasutamist liigesesiseseks blokaadiks 1…12-aastastel lastel ei ole tõendatud. Bupivakaiini kasutamist suurte närvide blokaadiks 1…12-aastastel lastel ei ole tõendatud. Epiduraalanesteesia teostamiseks lastele tuleb ravimit manustada järk-järgult suurenevates annustes vastavalt nende vanusele ja kehakaalule, kuna eriti torakaalpiirkonna epiduraalanesteesia võib põhjustada rasket hüpotensiooni ja hingamiskahjustust.

Ravim sisaldab naatriumi 1 ml lahust sisaldab 3,15 mg (0,14 mml) naatriumi. Seda tuleb arvesse võtta kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Bupivakaiini tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes saavad teisi lokaalanesteetikume või ravimeid, mis on struktuurilt sarnased amiidi tüüpi lokaalanesteetikumidega (nt teatud antiarütmikumid, nagu lidokaiin ja meksiletiin), kuna nende ravimite süsteemsed toksilised toimed on aditiivsed.

Kuigi spetsiifilisi uuringuid bupivakaiini ja III klassi antiarütmikumide (nt amiodaroon) koostoimete hindamiseks ei ole läbi viidud, peab siiski olema ettevaatlik (vt lõik 4.4).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Arvatavasti on bupivakaiini manustatud paljudele rasedatele ja fertiilses eas naistele. Puuduvad andmed soovimatute toimete kohta raseduse korral. Siiski ei ole süstemaatilisi uuringuid bupivakaiini kasutamise kohta raseduse alguses ning loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Seetõttu ei tohi Bupivacaine Baxterit manustada raseduse alguses, välja arvatud juhul, kui võimalik saadav kasu ületab riskid. Kasutamine sünnitusabis Paratservikaalse blokaadi saavutamiseks sünnitusabis on bupivakaiini lahused vastunäidustatud, kuna paratservikaalse blokaadi järgselt võib ilmneda loote bradükardia (vt lõik 4.3).

Imetamine Bupivakaiin imendub terapeutiliste annuste korral inimese rinnapiima, kuid sedavõrd väikestes kogustes, et see ei kujuta endast ohtu lapsele.

Fertiilsus Puuduvad andmed bupivakaiini toime kohta inimese fertiilsusele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Bupivakaiin mõjutab kergelt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Lisaks otsesele anesteetilisele toimele võivad lokaalanesteetikumid põhjustada vähesel määral toimet vaimsele võimekusele ja koordinatsioonile, isegi KNS-i toksilisuse nähtude puudumisel ning ajutiselt halvendada koordinatsiooni ja tähelepanu.

4.8 Kõrvaltoimed

Üldine Bupivakaiin põhjustab süsteemset toksilisust, mis on sarnane teiste lokaalanesteetikumide puhul täheldatule. See on põhjustatud suurenenud kontsentratsioonist veres, mis võib olla tingitud kas üleannustamisest, kiirest imendumisest või, kõige sagedamini, ekslikust süstest veresoonde. Need reaktsioonid haaravad kesknärvisüsteemi ja kardiovaskulaarsüsteemi. Kesknärvisüsteemi reaktsioone iseloomustavad keele tuimus, peapöörituse tunne, pearinglus, ähmane nägemine ja lihastõmblused, millele järgnevad uimasus, krambid, teadvusetus ning tõenäoliselt ka hingamisseiskus.

Kardiovaskulaarsed reaktsioonid on pärssivad ja neid iseloomustavad hüpotensioon ja müokardi depressioon. Need võivad tekkida krampidest ja apnoest tuleneva hüpoksia tõttu, aga ka otsese toimena.

Otseselt ravimist põhjustatud kõrvaltoimeid on raske eristada närviblokaadist tulenevatest füsioloogilistest toimetest (nt vererõhu langus, bradükardia) ja nõelatorkest tulenevatest otsestest (nt närvitrauma) või kaudsetest (nt epiduraalabtsess) toimetest. Neuroloogiline kahjustus on harv, kuid hästi äratuntav regionaalse, ning eriti epiduraal- ja spinaalanesteesia tagajärg.

Lokaalanesteetikumide kasutamisega seotud neuroloogiliste kõrvaltoimete esinemissagedus on väga madal ning hõlmab püsivat anesteesiat, paresteesiat, nõrkust, jalgade halvatust ja kontrolli kaotamist sfinkterlihase üle. Harvadel juhtudel on lokaalanesteetikume seostatud allergiliste reaktsioonide tekkega (kõige raskematel juhtudel anafülaktiline šokk).

Kõrvaltoimete loetelu tabelina Esinemissagedused on defineeritud kui väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000) või teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Organsüsteemi klass Sagedus Kõrvaltoime Immuunsüsteemi häired Harv Allergilised reaktsioonid, anafülaktilised Närvisüsteemi häired Sage Paresteesia, pearinglus

Silma kahjustused Harv Diploopia

Südame häired Sage Bradükardia (vt lõik 4.4) Vaskulaarsed häired Väga sage Hüpotensioon (vt lõik 4.4) Respiratoorsed, rindkere ja Harv Hingamise pärssumine mediastiinumi häired Seedetrakti häired Väga sage Iiveldus

Neerude ja kuseteede Sage Uriinipeetus häired

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Lokaalanesteetikumide ekslikul veresoonde süstimisel võivad tekkida kiired (sekundite või mõne minuti jooksul algavad) süsteemsed toksilised reaktsioonid. Üleannustamise puhul avaldub süsteemne toksilisus hiljem (15...60 minutit peale süstet), kuna lokaalanesteetikumi kontsentratsioon tõuseb veres aeglasemalt.

Äge süsteemne toksilisus Süsteemsed toksilised reaktsioonid on seotud peamiselt kesknärvisüsteemi ja südame- veresoonkonnaga. Need reaktsioonid on põhjustatud lokaalanesteetikumi suurenenud kontsentratsioonist veres, mis võivad olla tingitud kas (ekslikust) süstest veresoonde, üleannustamisest või kiirest imendumisest veresoontega hästi varustatud piirkonnas (vt lõik 4.4). Kesknärvisüsteemi nähud on sarnased kõikidele amiiditüüpi lokaalanesteetikumidele, samal ajal kui toime südamele sõltub rohkem kasutatava ravimi hulgast kui ka omadustest. Kesknärvisüsteemi mürgistusnähud avalduvad üldiselt enne kardiovaskulaarseid toimeid, välja arvatud juhul, kui patsient on saanud üldanesteetikumi või on tugevate rahustite, nagu bensodiasepiinid või barbituraadid, mõju all.

Kesknärvisüsteemi toksilisus on järk-järgult tugevnevate nähtudega astmeline reaktsioon. Esimesed nähud on tavaliselt suuümbruse piirkonna tundehäired, keele tuimus, peapöörituse tunne, hüperakuusia, tinnitus ja nägemishäired. Kõnehäired, lihaste tõmblused või värinad on tõsisemad häired ja eelnevad generaliseerunud krampidele. Neid sümptomeid ei tohi ekslikult pidada neurootiliseks käitumiseks. Sellisele seisundile võivad järgneda teadvuse kadu ja grand mal krambid, mis võivad kesta mõnest sekundist mitme minutini. Lihasaktiivsuse suurenemise tõttu järgneb krampidele kiiresti hüpoksia ja süsihappegaasi liig veres (hüperkarbia) koos hingamise pärssumise ja võimaliku seiskumisega. Rasketel juhtudel võib tekkida õhupuudus. Atsidoos, hüperkaleemia, hüpokaltseemia ja hapnikupuudus süvendavad ja pikendavad lokaalanesteetikumide toksilist toimet. Patsiendi taastumine sõltub lokaalanesteetikumi ümberjaotumisest kesknärvisüsteemis ning sellele järgnevast metabolismist ja eritumisest. Patsiendi seisundi paranemine võib olla kiire, välja arvatud suurte annuste süstimise järel.

Südame-veresoonkonna toksilisus võib väljenduda rasketel juhtudel ja tavaliselt tekib pärast kesknärvisüsteemi toksilisuse nähtude ilmnemist. Patsientidel, kes on uinuti tugeva mõju all või saavad üldanesteetikumi, võivad eelnevad kesknärvisüsteemi nähud puududa. Lokaalanesteetikumide süsteemse kontsentratsiooni suur tõus võib põhjustada vererõhu langust, südame löögisageduse langust, südame rütmihäireid ja isegi südameseiskust, kuid harvadel juhtudel on südameseiskus tekkinud ka ilma eelnevate kesknärvisüsteemi nähtudeta. Lapsed Lastel esinevad kõrvaltoimed on sarnased täiskasvanutel esinevate kõrvaltoimetega, kuigi lastel võib olla lokaalanesteesia varaseid toksilisuse sümptomeid raske täheldada juhul, kui blokaadi teostatakse sedatsiooni või üldanesteesia ajal.

Ägeda toksilisuse ravi Ägeda süsteemse toksilisuse tunnuste ilmnemisel tuleb lokaalanesteetikumi süstimine viivitamatult lõpetada. Süsteemse toksilisusega patsientide ravi seisneb krampide peatamises ja adekvaatse hapnikuga ventilatsiooni tagamises, vajadusel kasutada abistavat või kontrollitud ventilatsiooni (respiratsioon). Krampide ilmnemisel tuleb neid koheselt ravida, süstides intravenoosselt tiopentaali või diasepaami. Pikaajalised krambid võivad ohustada patsiendi hingamist ja hapnikuga varustatust. Sellisel juhul kergendab lihaslõõgasti (nt suktsinüülkoliin) süstimine ventileerimist ja hapnikuga varustamist saab kontrollida. Sellistes olukordades peab kaaluma varast endotrahheaalset intubeerimist.

Kui krambid saadakse kontrolli alla ning on tagatud adekvaatne kopsude ventilatsioon, ei ole muu ravi üldjuhul vajalik. Kui hüpotensioon püsib, tuleb siiski lisaks manustada intravenoosselt vasopressorit, eelistatult inotroopse aktiivsusega, nt efedriini.

Südame-veresoonkonna depressiooni (hüpotensioon, bradükardia) ilmnemisel tuleb kaaluda sobivat ravi intravenoossete vedelike, veresooni ahendavate, inotroopsete ainete ja/või lipiidide emulsiooniga. Lastele manustatavad annused peavad olema vastavuses nende vanuse ja kehakaaluga.

Vereringe seiskumise korral tuleb alustada viivitamatult kardiopulmonaalset elustamist. Optimaalne hapnikuga varustamine ja ventilatsioon ning vereringe toetamine ja atsidoosi ravi on üliolulised.

Südameseiskuse puhul võib elustamise protseduur kujuneda pikaks.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: lokaalanesteetikumid, amiidid, ATC-kood: N01BB01

Bupivakaiin on pika toimeajaga tugev amiidi tüüpi lokaalanesteetikum. See avaldab rohkem toimet tundenärvidele kui motoorsetele närvidele ning on seetõttu sobilik anesteesia saavutamiseks ilma motoorse blokaadita.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Bupivakaiini poolväärtusaeg täiskasvanutel on 3,5 tundi. Maksimaalne kontsentratsioon veres varieerub sõltuvalt manustamiskohast ning on kõrgeim roietevahelise närvi blokaadi järgselt.

Üldannus (rohkem kui kontsentratsioon) on oluline määraja maksimaalse plasmataseme saavutamisel.

Bupivakaiin metaboliseeritakse maksas ning vaid 6% eritub uriiniga muutumatul kujul.

Lapsed Farmakokineetika lastel on sarnane täiskasvanutega.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, ägeda ja subkroonilise toksilisuse uuringud ei ole näidanud muid kahjulikke toimeid kui need, mis on antud dokumendis juba kirjeldatud.

Bupivakaiini mutageenset ja kartsinogeenset toimet ei ole uuritud.

Bupivakaiin läbib platsenta. Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes täheldati rottide järglaste elulemuse vähenemist ning küülikute embrüoletaalsust bupivakaiini annuste manustamisel, mis olid viis või üheksa korda suuremad, kui maksimaalne inimesele soovitatav ööpäevane annus. Bupivakaiini manustamine reesusahvidele sündimise ajal avaldas mõju nende sünnijärgsele käitumisele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkloriid Naatriumhüdroksiid 0,4% (pH kohandamiseks) Vesinikkloriidhape 0,85% (pH kohandamiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Kui bupivakaiinile lisatakse leeliselisi lahuseid, võib tekkida sadestumine. Ei tohi lahjendada ega manustada koos naatriumkarbonaadi lahustega. Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Pärast esmast avamist: kasutada kohe. Pärast lahjendamist: ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 36 tunni jooksul temperatuuril kuni 25 °C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 °C. Mitte hoida külmkapis. Mitte lasta külmuda.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

10 ml: I tüüpi klaasist viaal bromobutüülkummist korgiga. 20 ml: I tüüpi klaasist viaal bromobutüülkummist korgiga.

Pakendi suurused: 5 või 10 x 10 ml süstelahus. 1, 5 või 10 x 20 ml süstelahus.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Ainult ühekordseks kasutamiseks. Enne kasutamist kontrollida lahust visuaalselt. Kasutada võib vaid selget osakestevaba lahust. Kasutamata jäänud lahus tuleb hävitada. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

Bupivakaiini on sobilik segada 9 mg/ml (0,9%) naatriumkloriidi süstelahusega, Ringeri laktaadilahusega ja sufentanüültsitraadiga 50 μg/ml.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Baxter Holding BV Kobaltweg 49 3542CE Utrecht Holland

8. MÜÜGILOA NUMBER

659209

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 22.12.2009 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 13.02.2018

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Veebruar 2024