ATC Kood: C09BA81

Toimeaine: enalapriil +hüdroklorotiasiid

Tootja: Organon N.V.

Artikli sisukord

20mg +12,5mg

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on CO-RENITEC ja milleks seda kasutatakse

Arst määras teile CO-RENITECi hüpertensiooni (kõrgenenud vererõhu) raviks, kui ravides ainult AKE inhibiitori (enalapriili) või hüdroklorotiasiidiga ei ole saavutatud piisavat tulemust.

CO-RENITECi toimeaine enalapriilmaleaat on angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitor (AKE inhibiitor), mis laiendab teil veresooni ning kergendab südame tööd vere laiali pumpamisel kogu organismi. Toimeaine hüdroklorotiasiid on diureetikum (vee väljaviija), mis soodustab neerude kaudu vee ja soolade väljaviimist. Enalapriil ja hüdroklorotiasiid koos aitavad langetada vererõhku.

2. Mida on vaja teada enne CO-RENITECi võtmist

CO-RENITECi ei tohi võtta

kui olete enalapriilmaleaadi, hüdroklorotiasiidi või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;
kui teid on kunagi ravitud selle ravimiga samasse ravimrühma kuuluva ravimiga (AKE inhibiitoriga), mille tagajärjel tekkis teil allergiline reaktsioon näo, huulte, keele ja/või kõri tursega ja millega kaasnes neelamis- või hingamisraskus. Te ei tohi seda ravimit võtta, kui teil esinevad sellist tüüpi reaktsioonid teadmata põhjusel, või kui teil on diagnoositud kaasasündinud või sõltumatut angioödeemi („iseenesest“ tekkinud turset);
kui te olete allergiline sulfoonamiidi derivaatidest ravimite suhtes. Sellisteks ravimiteks on tiasiidid, sulfoonamiidi antibiootikumid ja atsetasolamiid (ravim, millega väljutatakse kehast liigseid vedelikke ja ravitakse rohekaed, südamehaigusi ja langetõbe);
kui teil on uriini peetus;
kui teil on tõsised neeruprobleemid;
kui teil on suhkurtõbi (diabeet) või neerutalitluse häire ja te saate ravi vererõhku langetava ravimiga, mis sisaldab aliskireeni;
kui te olete rohkem kui 3 kuud rase. (CO-RENITECi on parem vältida ka raseduse alguses – vt lõik Rasedus);

kui teil on tõsised maksaprobleemid;
kui te saate ravi sakubitriili/valsartaaniga - südamepuudulikkuse ravimiga.

Kui te ei ole kindel, kas tohite alustada ravi selle ravimiga, siis pidage nõu oma arstiga.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne CO-RENITECi võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Informeerige arsti kõigist oma praegu või varem esinenud meditsiinilistest probleemidest ja kõikidest allergilistest reaktsioonidest.
Kui teil on varasemalt pärast hüdroklorotiasiidi võtmist esinenud hingamis- või kopsuprobleeme (sealhulgas põletikku või kopsus vedelikku). Kui teil pärast Co-Reniteci võtmist tekib raske õhupuudus või hingamisraskused, pöörduge kohe arsti poole.
Informeerige oma arsti, kui teil esineb südamehaigusi, verehaigus, maksahaigus, saate dialüüsravi või kasutate diureetikume (vee väljaajajad) või teil on hiljuti esinenud tugev oksendamine või kõhulahtisus. Samuti informeerige arsti, kui olete soolavabal dieedil, võtate kaaliumi sisaldavaid preparaate, kaaliumi väljaviimist takistavaid ravimeid, kaaliumi sisaldavaid soolaasendajaid või teisi ravimeid, mis võivad suurendada teie vere kaaliumisisaldust (nt hepariin [verehüüvete teket ennetav ravim], trimetoprimi sisaldavad ravimid, nagu kotrimoksasool [infektsioonide ravim]), teie vanus on üle 70 eluaasta, teil esineb suhkurtõbi või probleeme neerudega (sh neerusiirdamine), sest selle tagajärjel võib suureneda kaaliumisisaldus veres, mis võib olla tõsine. Nendel juhtudel võib arst korrigeerida CO-RENITECi annust või kontrollida vere kaaliumisisaldust. Kui teil on suhkurtõbi ja te võtate suukaudseid diabeediravimeid või saate insuliini, peate ennast hoolega jälgima veresuhkru languse suhtes, eriti esimesel kuul pärast ravi alustamist CO-RENITECiga. Informeerige oma arsti, kui teil on kunagi esinenud allergilist reaktsiooni näo, huulte, keele ja/või kõri tursega, millega kaasnes hingamis- ja neelamisraskus. Mustanahalistel patsientidel, keda ravitakse AKE inhibiitoritega, on suurem risk selliste reaktsioonide tekkeks.
Teavitage oma arsti ka sellest, kui teile on teostatud ravi nimetusega LDL-aferees või kui teile on mesilase- või herilasemürgi vastu tekkiva allergilise reaktsiooni vähendamiseks tehtud hüposensibiliseerivat ravi.
Teavitage oma arsti, kui teil on madal vererõhk (te tunnete seda pearinglusena ja -uimasusena, eriti seistes).
Enne operatsiooni ja anesteesiat (ka hambaarsti juures), tuleb arstile öelda, et kasutate CO-RENITECi, kuna seoses üldanesteesiaga võib toimuda järsk vererõhu langus.
Teavitage oma arsti, kui teil on kollageenhaigus (naha erütematoosluupus, reumatoidartriit, skleroderma), olete immuunsüsteemi pärssival ravil, võtate allopurinooli, prokainamiidi või nende ravimite kombinatsiooni.
Teavitage oma arsti, kui teile tehakse antidopingu test, kuna see ravim võib näidata positiivset tulemust.
Te peate oma arstile rääkima sellest, kui arvate, et olete või võite jääda rasedaks. Seda ravimit ei soovitata kasutada raseduse alguses ning seda ei tohi võtta juhul, kui olete üle 3 kuu rase, kuna sellel perioodil kasutatuna võib see tõsiselt kahjustada teie last (vt lõik Rasedus).
Rääkige oma arstile, kui te võtate mTORi inhibiitorit (nt temsiroliimus, siroliimus, everoliimus - ravimid, mida kasutatakse teatud vähitüüpide raviks või immuunsüsteemi pärssimiseks, et ära hoida siiratud organi äratõukereaktsiooni) või ravimit, mis sisaldab neprilüsiini inhibiitorit, nagu sakubitriil (saadaval fikseeritud annusekombinatsioonis valsartaaniga - ravim, mida kasutatakse südamepuudulikkuse raviks), ratsekadotriil (kasutatakse ägeda kõhulahtisusega patsientidel) või vildagliptiin (kasutatakse suhkurtõve raviks). Teil võib olla suurenenud risk allergilise reaktsiooni tekkeks, mida nimetatakse angioödeemiks.
Rääkige oma arstile enne CO-RENITECi võtmist, kui teil on olnud nahavähk või kui teil tekib ravi ajal ootamatu nahakahjustus. Ravi hüdroklorotiasiidiga, eeskätt pikaajaline suurte annuste kasutamine, võib suurendada teatud liiki naha- ja huulevähi tekke riski (mitte-melanoomne nahavähk). CO-RENITECi võtmise ajal kaitske nahka kokkupuute eest päikese ja UV-kiirgusega.

Teavitage oma arsti, kui te võtate mõnda alljärgnevat ravimit kõrge vererõhu raviks: angiotensiin II retseptori antagonisti lühendiga AIIRA (nimetatakse ka sartaanid, nt valsartaan, telmisartaan, irbesartaan), eriti kui teil on suhkrutõvest tingitud neeruprobleemid; aliskireen.
Teavitage oma arsti, kui teil tekib nägemise halvenemine või silmavalu. Need sümptomid võivad viidata vedeliku kogunemisele silma soonkesta kihti (soonkesta efusioon) või silma siserõhu suurenemisele. See võib juhtuda tundide kuni nädalate jooksul pärast seda, kui hakkate võtma CO- RENITECi ning võib ravimata jätmisel viia püsiva nägemise kaotuseni. Kui teil on varem olnud allergia penitsilliini või sulfoonamiidi suhtes, võib teil olla suurem risk sellise kõrvaltoime tekkeks.

Teie arst võib regulaarsete ajavahemike järel kontrollida teie neerutalitlust, vererõhku ja elektrolüütide (nt kaaliumi) sisaldust veres.

Vt ka teavet lõigus „CO-RENITECi ei tohi võtta”.

Lapsed ja noorukid Ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud.

Muud ravimid ja CO-RENITEC Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid. Teie arst võib muuta teie ravimi annust ja/või rakendada teisi ettevaatusabinõusid. Üldiselt tohib CO-RENITECi võtta koos teiste ravimitega. Et saaks määrata sobiva CO-RENITECi annuse, peab arst teadma, kas te võtate mõnda järgnevatest ravimitest:

angiotensiin II retseptori antagonisti (AIIRA) või aliskireeni (vt ka teavet lõikudes „CO-RENITECi ei tohi võtta“ ning „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”);
vererõhku alandavaid ravimeid;
diureetikume (vett väljaviivad ravimid);
kaaliumi sisaldavaid ravimeid (kaasa arvatud kaalium toidulisandites) või teisi ravimeid, mis võivad suurendada teie vere kaaliumisisaldust (nt hepariin [verehüüvete teket ennetav ravim], trimetoprimi sisaldavad ravimid, nagu kotrimoksasool [infektsioonide ravim]);
liitiumi (depressiooni raviks kasutatav ravim);
depressiooniravimeid, mida nimetatakse tritsüklilisteks antidepressantideks;
antipsühhootikume (skisofreenia raviks kasutatavad ravimid);
teatud köha ja külmetuse ravimeid ning kaalu langetavaid ravimeid, mis sisaldavad sümpatomimeetilisi aineid;
diabeedi ravimeid;
mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid (valuvaigistavad ja artriidi raviks kasutatavad ravimid, kaasa arvatud kullapreparaadid);
mTORi inhibiitorit (nt temsiroliimus, siroliimus, everoliimus - ravimid, mida kasutatakse teatud vähitüüpide raviks või immuunsüsteemi pärssimiseks, et ära hoida siiratud organi äratõukereaktsiooni). Vt ka teavet lõigus „Hoiatused ja ettevaatusabinõud“;
ravimit, mis sisaldab neprilüsiini inhibiitorit, nagu sakubitriil (saadaval fikseeritud annusekombinatsioonis valsartaaniga), ratsekadotriil või vildagliptiin. Angioödeemi (näo, huulte, keele või kurgu turse koos neelamis- või hingamisraskusega) risk võib olla suurenenud. Vt ka teavet lõikudes „Ärge võtke CO-RENITECi“ ja „Hoiatused ja ettevaatusabinõud“;
tsütostaatikume (vähi raviks kasutatavad ravimid).

CO-RENITEC koos toidu ja joogiga CO-RENITECi võib võtta koos toiduga või ilma toiduta. Enamik inimesi võtavad CO-RENITECi veega.

Rasedus ja imetamine Rasedus Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arstiga. Tavaliselt soovitab arst teil CO-RENITECi võtmine lõpetada enne rasedaks jäämist või kohe kui te saate teada, et olete rase ja soovitab selle asemel mõnda teist ravimit. Seda ravimit ei soovitata kasutada raseduse ajal ja ei tohi võtta juhul, kui olete üle 3 kuu rase, sest pärast kolmandat raseduskuud kasutatuna võib ravim tõsiselt kahjustada teie last.

Imetamine Rääkige oma arstile, kui te imetate või olete imetamist alustamas. See ravim ei ole imetavatele emadele soovitatav.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Iga patsient võib ravile reageerida isemoodi. Sellel ravimil võivad olla mõningad kõrvaltoimed, mis võivad mõjutada mõnede inimeste autojuhtimise ja masinatega töötamise võimet (vt lõik 4).

CO-RENITEC sisaldab laktoosi CO-RENITEC sisaldab laktoosi, mis on teatud tüüpi suhkur. Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne ravimi kasutamist konsulteerima arstiga.

CO-RENITEC sisaldab naatriumi Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

3. Kuidas CO-RENITECi võtta

Arst määrab teile sobiva annuse, arvestades teie seisundit ja seda, kas te kasutate veel teisi ravimeid.

Soovitatav annus on üks või kaks tabletti võetuna üks kord päevas. Enamik inimesi võtavad seda ravimit veega. Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti võrdseteks annusteks jagamiseks.

Neeruprobleemidega inimesed võivad seda ravimit vajada väiksemas annuses.

Kui teid on varem ravitud diureetikumidega, siis tuleb see ravi lõpetada 2 kuni 3 päeva enne ravi alustamist selle ravimiga. Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga. On väga tähtis, et võtaksite ravimit nii kaua, kui arst määras. Ärge võtke suuremat annust kui teile välja on kirjutatud.

Kui te võtate CO-RENITECi rohkem, kui ette nähtud Üleannustamise korral tuleb viivitamata pöörduda arsti poole, et saaks kohe anda meditsiinilist abi. Kõige tõenäolisemad sümptomid on pearingluse või -pöörituse tunne äkilisest või liigsest vererõhu langusest, tohutu joogijanu, köha, segasus, uriini hulga vähenemine, kiire või aeglane südamelöökide sagedus.

Kui te unustate CO-RENITECi võtta Seda ravimit tuleb võtta vastavalt arstilt saadud juhistele. Juhul, kui üks tablett jäi vahele, ärge seda tagantjärele enam lisaks võtke, vaid jätkake tablettide võtmist nii nagu ette nähtud.

Kui te lõpetate CO-RENITECi võtmise Ärge lõpetage oma ravimi võtmist enne, kui teie arst seda käsib.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Järgnevaid mõisteid kasutatakse ravimite kõrvaltoimete esinemissageduse kirjeldamiseks:

Väga sage: tekib vähemalt ühel patsiendil 10st Sage: tekib vähemalt ühel patsiendil 100st ja vähem kui ühel patsiendil 10st Aeg-ajalt: tekib vähemalt ühel patsiendil 1000st ja vähem kui ühel patsiendil 100st Harv: tekib vähemalt ühel patsiendil 10 000st ja vähem kui ühel patsiendil 1000st Väga harv: tekib vähem kui ühel patsiendil 10 000st Teadmata: esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel

Hea-, pahaloomulised ja täpsustamata kasvajad (sealhulgas tsüstid ja polüübid) Teadmata: naha- ja huulevähk (mitte-melanoomne nahavähk).

Vere häired Aeg-ajalt: aneemia (k.a aplastiline ja hemolüütiline). Harv: muutused verenäitajates, nagu näiteks valgete ja punaste vereliblede ning vereliistakute arvu vähenemine ja hemoglobiinitaseme langus; lümfisõlmede suurenemine kaelas, kaenla all või kubemes.

Endokriinsüsteemi häired Teadmata: antidiureetilise hormooni liignõristus, mis põhjustab vedeliku peetust, mille tulemusel tekib nõrkus, väsimus ja/või segasus.

Ainevahetus- ja toitumishäired Sage: vere madal kaaliumisisaldus, kolesterooli ja rasvade sisalduse suurenemine veres, uriinhappe sisalduse suurenemine veres. Aeg-ajalt: madal veresuhkru tase (hüpoglükeemia), madal magneesiumi tase veres (hüpomagneseemia); haigus, mis põhjustab kusihappe kristallide ladestumisest tingitud valulikkust ja paistetust liigestes (podagra)*. Harv: veresuhkru sisalduse suurenemine. Väga harv: kaltsiumisisalduse suurenemine veres (hüperkaltseemia). Närvisüsteemi häired Sage: peavalu, depressioon, (süva)minestus, maitsetunnetuse muutumine. Aeg-ajalt: segasus, unisus, unetus, närvilisus, välise ärrituseta tekkiv ebameeldiv aisting (paresteesia), peapööritus, libiido langus*. Harv: ebatavalised unenäod, unehäired, (madalast kaaliumisisaldusest tingitud) lihasnõrkus.

Silma kahjustused Väga sage: nägemisteravuse vähenemine. Teadmata: nägemise halvenemine või valu silmas, mis on tingitud silma siserõhu suurenemisest (võimalikud nähud, mis viitavad vedeliku kogunemisele silma soonkesta kihti (soonkesta efusioon).

Kõrva ja labürindi kahjustused Aeg-ajalt: undamine kõrvades.

Südame ja vaskulaarsed häired Väga sage: peapööritus.

Sage: pearingluse tunne madala vererõhu tõttu (sh vererõhu langus äkilise püsti tõusmise tulemusena), rinnaangiin või valu rindkeres, südame rütmihäired, südamepekslemine. Aeg-ajalt: näopunetus, kiired või ebaühtlased südamelöögid (südamepekslemine), südamelihaseinfarkt või ajuinsult, mis kõrge riskiga (südame- ja/või ajuverevarustuse häiretega) patsientidel võib olla tingitud liiga madalast vererõhust. Harv: käte ja jalgade halb verevarustus (Raynaud’ sündroom).

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Väga sage: köha. Sage: hingeldamine. Aeg-ajalt: vesine nina, kurgu valu ja hääle kähedus, bronhospasm/astma. Harv: nina limaskesta põletik, vedeliku või teiste ainete kogunemine kopsudesse (mis on näha röntgenülesvõttel), hingamisraskused, respiratoorne distress (sh pneumoniit, kopsuturse, allergiline alveoliit/eosinofiilne pneumoonia). Väga harv: äge respiratoorne distress (sümptomid on raske õhupuudus, palavik, nõrkus ja segasus).

Seedetrakti häired Väga sage: iiveldus. Sage: kõhulahtisus, kõhuvalu. Aeg-ajalt: toidu aeglane liikumine läbi teie soolte (soolesulgus), kõhunäärmepõletik (pankreatiit), oksendamine, seedehäire (düspepsia), kõhukinnisus, söögiisu kadumine, maovalu ja -ärritus, suukuivus, happe sekretsiooniga seotud maohaavand, liigse gaasi teke maos või sooltes*. Harv: haavandid suus (stomatiit/aftoosne haavandumine), keele paistetus (glossiit). Väga harv: turse teie sooltes (soolte angioödeem).

Maksa ja sapiteede häired Harv: maksapõletik (hepatiit), maksanekroos (võib olla fataalne), silmade ja naha kollasus (kollatõbi), sapipõie häired.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Sage: lööve, näo, huulte, keele ja/või kõri turse, millega kaasneb hingamis- ja neelamisraskus. Aeg-ajalt: suurenenud higistamine, nahasügelus (pruuritus), nõgestõbi (urtikaaria), juuste väljalangemine (alopeetsia). Harv: raske ülitundlikkusreaktsioon koos kõrge palavikuga, märklauataolised lööbed nahal (multiformne erüteem), Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalnekrolüüs (rasked naha seisundid koos naha punetuse, ketendamise ja villistumisega), tõsine nahasügelus koos naha ja karvade kahjustusega (eksfoliatiivne dermatiit), äge erütematoosluupus (immuunhaigus), punane lööve koos naha koorumisega (erütroderma), väikesed vedelikuga täidetud villid nahal (pemfigus), lillad või punased laigud nahal (purpur). Teadmata: on teatatud sümptomite kogumist, mille hulka võivad kuuluda mõned või kõik järgnevad sümptomid: palavik, veresoonte põletik (serosiit, vaskuliit), lihasvalu (müalgia, müosiit), liigeste valu (artralgia, artriit). Võib esineda ka löövet, valgustundlikkust või teisi nahanähte. Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Sage: lihaskrambid**. Aeg-ajalt: liigesevalu*.

Neerude ja kuseteede häired Aeg-ajalt: neeru talitlushäired, neerupuudulikkus, valkkusesus (proteinuuria). Harv: kusekoguse vähenemine (oliguuria), neeruhaigus (interstitsiaalne nefriit).

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Aeg-ajalt: impotentsus.

Harv: rindade suurenemine meestel (günekomastia).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Väga sage: nõrkus. Sage: valu rinnas, väsimus. Aeg-ajalt: halb enesetunne, palavik.

Uuringud Sage: vere kõrge kaaliumisisaldus (hüperkaleemia), kreatiniini tõus veres. Aeg-ajalt: kõrge uureasisaldus veres, madal naatriumisisaldus veres. Harv: maksaensüümide aktiivsuse tõus ja kõrge bilirubiinisisaldus.

Teised kõrvaltoimed võivad avalduda aeg-ajalt või harva ja mõned neist võivad olla tõsised. Teie arstil või apteekril on põhjalikum ülevaade kõrvaltoimetest, küsige neilt lisainfot nende kohta.

Teatage oma arstile kohe neist või teistest ebatavalistest sümptomitest.

Lõpetage CO-RENITECi võtmine ja pöörduge otsekohe arsti poole, kui teil tekib:

näo, huulte, keele ja/või kõri turse, millega kaasneb hingamis- ja neelamisraskus;
kui teil tekib käte, jalalabade või pahkluude piirkonna turse või lööve;
kui teil tekib nõgestõbi.

Esimene annus võib põhjustada tugevama vererõhu languse, kui pideva ravi korral. See võib avalduda nõrkuse või pearinglusena ning tavaliselt lamamisel see möödub. Probleemide korral pidage arstiga nõu.

* Teatatud ainult 12,5 mg ja 25 mg hüdroklorotiasiidi annustega. ** Lihaskrampide esinemissagedus „sage“ kehtib 12,5 mg ja 25 mg hüdroklorotiasiidi annuste kohta, 6 mg hüdroklorotiasiidi annusega on sagedus „aeg-ajalt“.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas CO-RENITECi säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Hoida temperatuuril kuni 25 °C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale. Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida CO-RENITEC sisaldab

Toimeained on enalapriilmaleaat ja hüdroklorotiasiid. CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg üks tablett sisaldab toimeainena 20 mg enalapriilmaleaati ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.

Teised koostisosad on naatriumvesinikkarbonaat, laktoosmonohüdraat, maisitärklis, eelželatiniseeritud tärklis, magneesiumstearaat ja kollane raudoksiid (E172).

Kuidas CO-RENITEC välja näeb ja pakendi sisu CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg on ümmargused soontega kollased tabletid, mille ühel küljel on graveering „MSD 718“ ja teisel küljel on poolitusjoon.

CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg tabletid on saadaval 28 tk alumiinium/alumiinium blisterpakendis.

Müügiloa hoidja Tootja N.V. Organon MERCK SHARP & DOHME B.V. Kloosterstraat 6 Waarderweg 39 5349 AB Oss 2031 BN Haarlem Holland Holland

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole:

Organon Pharma B.V. Estonia RO Viru väljak 2 10111 TALLINN Tel.: 6 661 300 See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Infoleht on viimati uuendatud novembris 2022.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg tablett sisaldab 20 mg enalapriilmaleaati ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.

Teadaolevat toimet omav abiaine Üks tablett sisaldab 141 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tabletid.

CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg on ümmargused soontega kollased poolitusjoonega tabletid, mille ühel küljel on graveering „MSD 718“. Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti võrdseteks annusteks jagamiseks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Arteriaalne hüpertensioon patsientidel, kellel enalapriili või hüdroklorotiasiidi monoteraapia ei anna küllaldast efekti.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

CO-RENITEC 20 mg/12,5 mg Tavaliseks annuseks on 1 tablett 1 kord ööpäevas. Vajadusel võib annust suurendada kuni 2 tabletini 1 kord ööpäevas.

Eelnenud diureetikumravi CO-RENITECi algannuse manustamisele võib järgneda sümptomaatiline hüpotensioon. Tõenäolisemalt tekib see patsientidel, kelle organismi vedelikumaht või elektrolüütide sisaldus on eelnenud diureetikumravi tulemusel vähenenud. Diureetikumide manustamine tuleb lõpetada 2...3 päeva enne ravi algust CO-RENITECiga (vt lõik 4.5).

Annustamine neerupuudulikkuse korral Neerukahjustuse korral võib tiasiid-diureetikum osutuda sobimatuks, sest tiasiidid ei toimi, kui kreatiniinikliirens on 30 ml/min või väiksem (mõõdukas või raske neerupuudulikkus).

Kreatiniinikliirensi korral > 30...< 80 ml/min tohib CO-RENITECi kasutada ainult pärast komponentide individuaalselt sobiva annuse leidmist.

Monoteraapiana kasutatava enalapriilmaleaadi soovitatav algannus on kerge neerupuudulikkuse korral 5...10 mg.

Kasutamine lastel Ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud.

Kasutamine eakatel Kliinilistes uuringutes oli koosmanustatava enalapriilmaleaadi ja hüdroklorotiasiidi toime ning talutavus eakatel ja noorematel hüpertensioonipatsientidel sarnane.

Manustamisviis

Suukaudne.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
Raske neerupuudulikkus (kreatiniinikliirens ≤ 30 ml/min).
Anuuria.
Anamneesis angioödeem seoses AKE-inhibiitori varasema kasutamisega.
Pärilik või idiopaatiline angioödeem.
Ülitundlikkus sulfoonamiidi derivaatide suhtes.
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4. ja 4.6).
Raske maksapuudulikkus.
Rinnaga toitmine.
CO-RENITECi samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (glomerulaarfiltratsiooni kiirus (glomerular filtration rate, GFR) < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
Kombinatsioon sakubitriili/valsartaaniga suurenenud riski tõttu angioödeemi tekkeks. Ärge manustage CO-RENITECi 36 tunni jooksul enne või pärast sakubitriili/valsartaani – ravimit, mis sisaldab neprilüsiini inhibiitorit (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Enalapriilmaleaat + hüdroklorotiasiid

Hüpotensioon ning vee ja elektrolüütide tasakaaluhäire Tüsistumata hüpertensiooniga patsientidel esineb sümptomaatilist hüpotensiooni harva. Hüpertensiooniga patsientidel, kes saavad raviks CO-RENITECi, võib sümptomaatiline hüpotensioon tõenäoliselt tekkida tsirkuleeriva plasma hulga vähenemise foonil, nt diureetilise ravi toimel, soolapiirangutega dieedi toimel, kõhulahtisuse või oksendamise korral (vt lõigud 4.5 ja 4.8). Sellistel patsientidel tuleb regulaarselt kontrollida elektrolüütide sisaldust seerumis. Ravi määramisel südame isheemiatõvega või ajuveresoonte haigustega patsientidele tuleb olla ettevaatlik, sest tugev vererõhulangus võib neil põhjustada müokardiinfarkti või ajuinsulti. Südamepuudulikkusega patsientidel, kaasneva neerupuudulikkusega või ilma on täheldatud sümptomaatilist hüpotensiooni.

Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient panna lamama ja vajadusel manustada veeniinfusiooni teel isotoonilist naatriumkloriidilahust. Mööduv vererõhu langus ei ole vastunäidustuseks ravimi edasisele manustamisele, millega ei kaasne tavaliselt probleeme, kui eelnevalt on vererõhku tõstetud veremahu suurendamise teel.

Neerutalitluse häired Neerupuudulikkuse korral (kreatiniinikliirens < 80 ml/min ja > 30 ml/min) ei tohi CO-RENITECi manustada enne, kui enalapriili tiitrimine on näidanud, et patsient vajab just vastavas tabletis sisalduvat ravimiannust (vt lõik 4.2).

Mõnel hüpertensiooniga patsientidel, kellel varem ei ole ilmset neeruhaigust esinenud, on enalapriili ja diureetikumi koosmanustamisel tekkinud tavaliselt vähene ja mööduv uurea- ja kreatiniinisisalduse suurenemine seerumis (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat, Neerutalitluse häired; Hüdroklorotiasiid, Neerutalitluse häired). Sel juhul tuleb CO-RENITECi manustamine lõpetada. Selline situatsioon võiks viidata võimalikule neeruarteri stenoosi olemasolule (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat, Renovaskulaarne stenoos).

Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelevalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

Hüperkaleemia Enalapriili ja madalas annuses diureetikumide kombinatsiooni kasutamisel ei saa välistada hüperkaleemia teket (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat, Hüperkaleemia).

Liitium Liitiumi samaaegne manustamine enalapriili ja diureetikumidega ei ole üldiselt soovitatav (vt lõik 4.5).

Laktoos Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Naatrium Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

Enalapriilmaleaat Aordistenoos / hüpertroofiline kardiomüopaatia Vasaku vatsakese väljavoolu takistusega patsientidele tuleb AKE-inhibiitoreid, nagu ka teisi vasodilataatoreid, manustada ettevaatusega ning vältida nende kasutamist kardiogeense šoki ja hemodünaamiliselt märkimisväärselt väljendunud takistuse puhul.

Neerutalitluse häired Enalapriiliga seoses on kirjeldatud neerupuudulikkuse teket. Seda enamasti patsientidel, kellel esineb raske südamepuudulikkus või raske neeruhaigus (sh neeruarteri stenoos). Haiguse viivitamatul äratundmisel ja ravimisel on enalapriiliga seoses tekkinud neerupuudulikkus üldiselt pöörduv (vt lõik 4.2 ja lõik 4.4, Enalapriilmaleaat + hüdroklorotiasiid, Neerutalitluse häired; Hüdroklorotiasiid, Neerutalitluse häired).

Renovaskulaarne stenoos Kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ühe funktsioneeriva neeru arteri stenoosiga patsientide ravimisel AKE-inhibiitoritega on täheldatud hüpotensiooni riski tõusu ja neerupuudulikkust. Neerutalitluse langusega võivad kaasneda vaid väikesed seerumi kreatiniini muutused. Nende patsientide puhul tuleb ravi alustada hoolika meditsiinilise järelevalve all ja jälgides neerutalitluse.

Neerusiirdamine Hiljuti siirdatud neeruga patsientide puhul enalapriili kasutamise kogemused puuduvad. Seetõttu ei ole ravi enalapriiliga soovitatav.

Hemodialüüsi saavad patsiendid Enalapriil ei ole näidustatud neerupuudulikkuse tõttu dialüüsravi saavate patsientide raviks. Patsientidel, kelle ravis kasutati kõrge voolutusvõimega dialüüsimembraane (nt AN 69®) ja samal ajal manustati ka AKE-inhibiitoreid, on esinenud anafülaktoidseid reaktsioone. Nende patsientide korral tuleb mõelda teist tüüpi dialüüsimembraani või antihüpertensiivse preparaadi kasutamisele.

Maksapuudulikkus Harvadel juhtudel on AKE-inhibiitoreid seostatud sündroomiga, mis algab kolestaatilise ikterusega ja progresseerub fulminantseks maksanekroosiks ja (mõnikord) lõpeb surmaga. Selle sündroomi tekkemehhanism ei ole teada. Kui AKE-inhibiitoreid manustavatel patsientidel tekib nahakollasus või märkimisväärne maksaensüümide aktiivsuse tõus, tuleb AKE-inhibiitorite manustamine lõpetada ja teostada vastavat järelkontrolli (vt lõik 4.4, Hüdroklorotiasiid, Maksahaigus).

Neutropeenia/agranulotsütoos AKE-inhibiitoreid manustavatel patsientidel on kirjeldatud neutropeenia/agranulotsütoosi, trombotsütopeenia ja aneemia teket. Normaalse neerutalitluse ja teiste komplitseerivate faktoriteta patsientidel tekib neutropeeniat harva. Enalapriili tuleb äärmise ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel esineb veresoonte kollageenhaigus, kes saavad immunosupresseerivat ravi, kes manustavad allopurinooli või prokaiinamiidi või kellel on mitu komplitseerivat faktorit samaaegselt. Eelnev kehtib eriti neerutalitluse häire esinemise korral. Osadel sellistest patsientidest tekkisid tõsised infektsioonid, mis vähestel juhtudel ei allunud antibakteriaalsele ravile. Kui nende patsientide puhul kasutatakse enalapriili, on soovitatav perioodiliselt jälgida leukotsüütide arvu. Samuti tuleb patsiente juhendada, et nad teavitaksid arsti kõikidest tekkinud infektsiooninähtudest.

Hüperkaleemia AKE-inhibiitoreid (sh enalapriili) manustanud patsientidel on täheldatud kaaliumisisalduse tõusu seerumis. Hüperkaleemia riskifaktorid on neerupuudulikkus, neerutalitluse halvenemine, vanus (> 70 eluaasta), suhkurtõbi, kaasuvad seisundid, eriti dehüdratsioon, äge kardiaalne dekompensatsioon, metaboolne atsidoos ja kaaliumi säästvate diureetikumide (nt spironolaktoon, eplerenoon, triamtereen või amiloriid), kaaliumipreparaatide ja kaaliumi sisaldavate soolaasendajate samaaegne kasutamine või selliste ravimite manustamine, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust seerumis (nt hepariin, trimetoprimi sisaldavad ravimid, nagu kotrimoksasool). Kaaliumipreparaatide, kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste ravimite kasutamine, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust seerumis, eriti neerutalitluse häiretega patsientidel võib viia seerumi kaaliumisisalduse olulise suurenemiseni. Hüperkaleemia võib põhjustada tõsiseid, mõnikord surmaga lõppevaid südame rütmihäireid. Kui enalapriili või mõne eespool nimetatud ravimi samaaegne manustamine on vajalik, tuleb neid kasutada ettevaatusega ning määrata sageli kaaliumisisaldust seerumis (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat + hüdroklorotiasiid, Hüperkaleemia; Hüdroklorotiasiid, Toimed ainevahetusele ja sisenõristusele ja lõik 4.5). Hüpoglükeemia Suukaudseid diabeediravimeid manustavaid või insuliinravi saavaid diabeediga patsiente, kes alustavad AKE-inhibiitori kasutamist, tuleb õpetada ennast hoolikalt jälgima hüpoglükeemia suhtes, eriti kombineeritud ravi esimestel kuudel (vt lõik 4.4, Hüdroklorotiasiid, Toimed ainevahetusele ja sisenõristusele ja lõik 4.5).

Ülitundlikkus/angioneurootiline turse AKE-inhibiitorite, sh enalapriili kasutamisel on esinenud näo, jäsemete, huulte, keele, neelu ja/või kõri angioneurootilist turset. Turse võib tekkida kogu ravi vältel. Sellistel juhtudel tuleb enalapriili manustamine otsekohe lõpetada ja tagada patsiendi pidev järelevalve kuni sümptomite täieliku kadumiseni. Isegi kui turse haarab ainult keele, ilma respiratoorse distressita, võib patsient vajada pikemaajalist jälgimist, sest ravi antihistamiinikumide ja kortikosteroididega ei pruugi olla piisav.

Angioödeemiga seotud kõri- või keeletursest tingitud surmajuhtumeid on kirjeldatud väga harva. Kui tursest on haaratud keel, häälepaelad või kõri, tekib suurema tõenäosusega hingamisteede obstruktsioon, eriti kui anamneesis on hingamisteede operatsioon. Kui keel, häälepaelad või kõri on tursest haaratud, mis tõenäoliselt põhjustab hingamisteede obstruktsiooni, tuleb patsiendile kohe manustada naha alla adrenaliini 1 : 1000 lahust (0,3 ml...0,5 ml) ja/või hoida hingamisteed vabad.

Mustanahalistel patsientidel, kes saavad ravi AKE-inhibiitoritega, on kirjeldatud suuremat angioödeemi esinemissagedust kui mittemustanahalistel patsientidel.

Kui patsiendil on varem esinenud AKE-inhibiitorraviga mitteseotud angioödeemi, siis AKE-inhibiitorite manustamisel võib oht angioödeemi tekkeks olla suurenenud (vt lõik 4.3).

AKE-inhibiitorite samaaegne kasutamine ratsekadotriiliga, mTORi inhibiitoritega (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus) ja vildagliptiiniga võib suurendada angioödeemi riski (nt hingamisteede või keele turse, koos respiratoorse häirega või ilma) (vt lõik 4.5). Ettevaatus on vajalik ravi alustamisel ratsekadotriiliga, mTORi inhibiitoritega (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus) ja vildagliptiiniga patsientidel, kes juba võtavad AKE-inhibiitorit.

Enalapriili kombinatsioon sakubitriili/valsartaaniga on vastunäidustatud suurenenud riski tõttu angioödeemi tekkeks (vt lõik 4.3). Ravi sakubitriili/valsartaaniga ei tohi alustada 36 tunni jooksul pärast enalapriilravi viimase annuse võtmist. Sakubitriili/valsartaaniga ravi lõpetamisel ei tohi ravi enalapriiliga alustada enne, kui sakubitriili/valsartaani viimase annuse võtmisest on möödunud 36 tundi (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Anafülaktoidsed reaktsioonid mesilasmürgiga hüposensibilisatsiooni ajal Harva on eluohtlikke anafülaktoidseid reaktsioone tekkinud patsientidel, kes said AKE-inhibiitoreid desensibilisatsioonravi ajal mesilasmürgiga. Neid reaktsioone välditi AKE-inhibiitorravi ajutise katkestamisega enne iga desensibilisatsiooni korda.

Anafülaktilised reaktsioonid LDL-afereesi ajal Harva on eluohtlikke anafülaktilisi reaktsioone esinenud patsientidel, kes said dekstraansulfaadiga läbiviidud LDL (madala tihedusega lipoproteiinide) -afereesiga samaaegselt AKE-inhibiitoreid. Neid reaktsioone välditi enne iga afereesi AKE-inhibiitorite manustamise ajutise katkestamisega.

Köha Mõnikord tekib AKE-inhibiitorite kasutamisel köha. Tüüpiline köha on kuiv, püsiv ja laheneb pärast ravi lõppu. AKE-inhibiitoritest tingitud köhaga tuleb arvestada köha diferentsiaaldiagnoosimisel. Kirurgia/anesteesia Suurte operatsioonide või anesteesia ajal, kus kasutatakse hüpotensiivseid aineid, blokeerib enalapriil angiotensiin II tekke reniini kompensatoorse vabanemise järgselt. Kui hüpotensiooni tekke põhjuseks on eeltoodud mehhanism, saab seda korrigeerida veremahu suurendamisega (vt lõik 4.5).

Rasedus Raseduse ajal ei tohi alustada ravi AKE-inhibiitoritega. Välja arvatud juhul, kui AKE-inhibiitorravi jätkamist peetakse vältimatuks, tuleb rasestuda kavatsevad patsiendid üle viia mõne muu antihüpertensiivse ravimi kasutamisele, millel on tõestatud ohutusprofiil raseduse ajal. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AKE-inhibiitoritega otsekohe lõpetada ning alustada sobivat alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Etnilised erinevused Sarnaselt kõikidele AKE-inhibiitoritele vähendab ka enalapriil mustanahalistel vererõhku vähem efektiivselt kui mittemustanahalistel. Seda tõenäoliselt seoses madala reniini taseme kõrge levimusega mustanahaliste hüpertensiooniga patsientide populatsioonis.

Hüdroklorotiasiid

Neerutalitluse häired Neerukahjustuse korral võib tiasiid-diureetikum osutuda sobimatuks, sest tiasiidid ei toimi, kui kreatiniinikliirens on 30 ml/min või väiksem (mõõdukas või raske neerupuudulikkus) (vt lõik 4.2 ja lõik 4.4, Enalapriilmaleaat + hüdroklorotiasiid, Neerutalitluse häired; Enalapriilmaleaat, Neerutalitluse häired).

Maksahaigus Tiasiide tuleb kasutada ettevaatlikult maksafunktsiooni häirega või progresseeruva maksahaigusega patsientidel, sest väikesed muutused vedeliku ja elektrolüütide tasakaalus võivad põhjustada maksakooma (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat, Maksapuudulikkus).

Toimed ainevahetusele ja sisenõristusele Ravi tiasiidiga võib kahjustada glükoosi taluvust. Vajalikuks võib osutuda antidiabeetiliste ravimite, sh insuliini, annuse muutmine (vt lõik 4.4, Enalapriilmaleaat, Hüpoglükeemia).

Tiasiidi diureetilise raviga võib seostada kolesterooli ja triglütseriidide sisalduse suurenemist, kuid 12,5 mg hüdroklorotiasiidiga teatati minimaalsest mõjust või selle puudumisest. Ja veel, kliinilistes uuringutes 6 mg hüdroklorotiasiidiga ei teatatud olulisest mõjust glükoosi-, kolesterooli-, triglütseriidide, naatriumi-, magneesiumi- ega kaaliumisisaldusele. Teatud patsientidel on tiasiidravi seostatud hüperurikeemia ja/või podagra tekkega. Lisaks võib enalapriil tõsta kusihappe hulka uriinis ning sel viisil hüdroklorotiasiidi hüperurikeemilist toimet vähendada.

Igal patsiendil, kes saab ravi diureetikumidega, on vajalik perioodiliselt määrata elektrolüütide sisaldus seerumis.

Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) võivad põhjustada vee või elektrolüütide tasakaaluhäiret (hüpokaleemiat, hüponatreemiat ja hüpokloreemilist alkaloosi). Vee või elektrolüütide tasakaaluhäire hoiatustunnusteks on suu kuivus, janu, nõrkus, letargia, unisus, rahutus, lihasvalu või -krambid, lihaste väsimus, madal vererõhk, oliguuria, tahhükardia ja seedetrakti häired nagu iiveldus ja oksendamine.

Kuigi hüpokaleemia võib tekkida tiasiidide kasutamisel, siis samaaegne ravi enalapriiliga võib vähendada diureetikumist tingitud hüpokaleemiat. Hüpokaleemia oht on suurim patsientidel, kel on maksatsirroos, sage diurees, kes suukaudu ei saa piisavalt elektrolüüte ja kes samaaegselt saavad ravi kortikosteroididega või adrenokortikotroopse hormooniga (AKTH) (vt lõik 4.5). Kuuma ilmaga võib tursetega patsientidel tekkida hüponatreemia. Kloriidide puudus on üldiselt kerge ja tavaliselt ei vaja ravi.

Tiasiidid võivad vähendada uriiniga kaltsiumi eritumist ja põhjustada sellega vahelduva ja väikese kaltsiumisisalduse tõusu seerumis juhul, kui ei ole teadaolevaid kaltsiumi ainevahetuse häireid. Tähelepandud hüperkaltseemia võib olla viide varjatud hüperparatüreoidismile. Enne kõrvalkilpnäärme funktsiooni määramist tuleb tiasiidravi lõpetada.

Tiasiidid on suurendanud magneesiumi eritumist uriiniga. Selle tulemuseks võib olla hüpomagneseemia.

Silma kahjustused Soonkesta efusioon, äge müoopia ja sekundaarne suletudnurga glaukoom: Sulfoonamiidid või sulfoonamiidi derivaadid võivad põhjustada idiosünkraatilist reaktsiooni, mille tagajärjeks on soonkesta efusioon koos nägemisvälja defekti, mööduva müoopia ja ägeda suletudnurga glaukoomiga. Sümptomiteks on ägeda algusega nägemisteravuse vähenemine või silmavalu, mis tekivad tavaliselt tundide kuni nädalate jooksul pärast ravi alustamist. Ravimata äge suletudnurga glaukoom võib põhjustada püsivat nägemiskaotust. Põhiline ravivõte on ravimi võimalikult kiire ärajätmine. Kui silma siserõhku ei õnnestu kontrolli alla saada, võib olla vajalik kaaluda koheste

medikamentoossete või kirurgiliste ravimeetmete kasutamist. Ägeda suletudnurga glaukoomi tekke riskiteguriks võib olla allergia sulfoonamiidi või penitsilliini suhtes patsiendi anamneesis.

Äge respiratoorne toksilisus Hüdroklorotiasiidi võtmise järgselt on väga harva teatatud ägeda respiratoorse toksilisuse, sealhulgas ägeda respiratoorse distressi sündroomi rasketest juhtudest. Kopsuturse tekib tavaliselt mõne minuti kuni mõne tunni jooksul pärast hüdroklorotiasiidi võtmist. Alguses on sümptomiteks düspnoe, palavik, kopsufunktsiooni halvenemine ja hüpotensioon. Kui kahtlustatakse ägeda respiratoorse distressi sündroomi diagnoosi, tuleb Co-Renitec ära jätta ja määrata asjakohane ravi. Hüdroklorotiasiidi ei tohi manustada patsientidele, kellel on pärast hüdroklorotiasiidi võtmist tekkinud ägeda respiratoorse distressi sündroom.

Dopinguvastane test Selles ravimis olev hüdroklorotiasiid võib anda positiivse analüütilise tulemuse dopinguvastasele testile.

Ülitundlikkus Tiasiidide kasutamisega seotud ülitundlikkusreaktsioonid võivad tekkida nii patsientidel, kellel on varem esinenud allergia või bronhiaalastma, kui ka neil, kellel varasem allergia anamneesis puudub. Tiasiidide kasutamisel on esinenud süsteemse erütematoosluupuse ägenemist või tekkimist.

Mitte-melanoomne nahavähk Kahes epidemioloogilises uuringus, mis põhinesid Taani riiklikul vähiregistril, täheldati mitte- melanoomse nahavähi (basaalrakk-kartsinoom ja lamerakk-kartsinoom) riski suurenemist seoses hüdroklorotiasiidi kumulatiivse ekspositsiooni suurenemisega. Mitte-melanoomse nahavähi tekkemehhanismiks võib olla hüdroklorotiasiidi fotosensibiliseeriv toime.

Hüdroklorotiasiidi võtvaid patsiente peab teavitama mitte-melanoomse nahavähi riskist ja soovitama neil regulaarselt kontrollida nahka uute kahjustuste osas ja kahtlastest nahakahjustustest kohe arstile teatada. Nahavähi riski minimeerimiseks peab patsientidele soovitama kaitsemeetmeid, nt vältima kokkupuudet päikesevalguse ja UV-kiirgusega ning kokkupuute korral kasutama asjakohaseid kaitsevahendeid. Kahtlaseid nahakoldeid peab kohe uurima, sh tegema biopsiamaterjali histoloogilise uuringu. Patsientidel, kellel on varem olnud mitte-melanoomne nahavähk, peab hüdroklorotiasiidravi jätkamist hoolikalt kaaluma (vt lõik 4.8).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Enalapriilmaleaat + hüdroklorotiasiid

RAAS-i kahekordne blokaad Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et RAAS-i kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Muu antihüpertensiivne ravi Kasutades koos teiste antihüpertensiivsete preparaatidega võib enalapriilmaleaati ja hüdroklorotiasiidi hüpotensiivne toime suureneda. Nitroglütseriini ja teiste nitraatide või teiste vasodilataatorite samaaegne kasutamine võib vererõhku alandada veelgi.

Liitium AKE-inhibiitorite ja liitiumi samaaegsel kasutamisel on kirjeldatud pöörduvat liitiumisisalduse tõusu seerumis ja toksiliste toimete sagenemist. Tiasiidide samaaegne kasutamine võib liitiumi taset veelgi tõsta ja suurendada riski AKE-inhibiitoritest tingitud liitiumi toksiliste nähtude tekkeks. CO-RENITECi manustamine koos liitiumiga ei ole soovitatav. Kuid kui see kombinatsioon osutub aga vajalikuks, tuleks hoolikalt jälgida liitiumi taset seerumis (vt lõik 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d) kaasa arvatud selektiivsed tsüklooksügenaas-2 (COX-2) inhibiitorid Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), kaasa arvatud selektiivsed tsüklooksügenaas-2 (COX-2) inhibiitorid, võivad vähendada diureetikumide ja antihüpertensiivsete ravimite toimet. Seetõttu võib diureetikumide või angiotensiin II retseptori antagonistide ja AKE-inhibiitorite antihüpertensiivne toime MSPVA-de, kaasa arvatud selektiivsed COX-2 inhibiitorid, mõjul nõrgeneda.

MSPVA-de (kaasa arvatud COX-2 inhibiitorid) ja angiotensiin II retseptori antagonistide või AKE-inhibiitorite koosmanustamisel avaldub kaaliumi taset tõstev toime ning see võib põhjustada neerutalitluse häire süvenemist. Need toimed on tavaliselt mööduvad. Harvadel juhtudel võib tekkida äge neerupuudulikkus, seda eelkõige neerutalitluse häirega patsientidel (nt vanuritel või vähenenud vedelikumahuga, sh diureetilist ravi saavatel patsientidel). Seetõttu tuleb seda kombinatsiooni neerutalitluse häirega patsientidele manustada ettevaatusega.

Enalapriilmaleaat

Kaaliumi säästvad diureetikumid, kaaliumipreparaadid või teised ravimid, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust seerumis AKE-inhibiitorid vähendavad diureetikumist tingitud hüpokaleemiat. Kaaliumi säästvad diureetikumid (nt spironolaktoon, eplerenoon, triamtereen või amiloriid), kaaliumipreparaadid, kaaliumi sisaldavad soolaasendajad või teised ravimid, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust seerumis (nt hepariin, trimetoprimi sisaldavad ravimid, nagu kotrimoksasool), võivad viia seerumi kaaliumisisalduse märkimisväärse tõusuni. Kui enalapriili ja mis tahes ülalmainitud toimeainete samaaegset kasutamist peetakse sobivaks, tuleb seda teha ettevaatusega ja tihti kontrollida kaaliumisisaldust seerumis (vt lõik 4.4).

Diureetikumid (tiasiidid või lingudiureetikumid) Kui eelnevalt on saadud ravi kõrgetes annustes diureetikumidega, võib ravi alustamine enalapriiliga põhjustada vedelikupuudust ja suurendada hüpotensiooni riski (vt lõigud 4.2 ja 4.4). Hüpotensiivset toimet saab vähendada diureetikumide ärajätmisega või vedeliku või soolade manustamise suurendamisega.

Tritsüklilised antidepressandid/antipsühhootikumid/anesteetikumid AKE-inhibiitoritega samaaegselt teatud anesteetiliste ravimite, tritsükliliste antidepressantide ja antipsühhootikumide kasutamisel võib vererõhku langetav toime veelgi tugevneda (vt lõik 4.4). Sümpatomimeetikumid Sümpatomimeetikumid võivad AKE-inhibiitorite antihüpertensiivset toimet vähendada (vt lõik 4.5).

Diabeediravimid Epidemioloogiliste uuringute põhjal võib AKE-inhibiitorite ja diabeedivastaste ravimite (insuliin, peroraalsed hüpoglükeemilised ravimid) koos manustamine põhjustada veresuhkrut alandava toime tugevnemist ja ohtu hüpoglükeemia tekkeks. Tõenäosus sellise koostoime tekkeks oli suurem kombineeritud ravi kasutamise esimestel nädalatel ja neerupuudulikkusega patsientidel (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Alkohol Alkohol tugevdab AKE-inhibiitorite hüpotensiivset toimet (vt lõik 4.5).

Atsetüülsalitsüülhape, trombolüütilised ravimid ja beetablokaatorid Enalapriili manustamine koos (kardioloogilistes annustes) atsetüülsalitsüülhappe, trombolüütiliste ravimite ja beetablokaatoritega on ohutu.

Kullapreparaadid Süstitavat kullapreparaati (naatriumaurotiomalaati) ja samaaegselt AKE-inhibiitorit (sh enalapriili) saavatel patsientidel on harva kirjeldatud nitritoidseid reaktsioone (mille sümptomiteks on näo õhetus, iiveldus, oksendamine ja hüpotensioon).

Ravimid, mis suurendavad angioödeemi riski AKE-inhibiitorite samaaegne kasutamine sakubitriil/valsartaaniga on vastunäidustatud, sest suurendab angioödeemi riski (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

AKE-inhibiitorite samaaegne kasutamine ratsekadotriili, mTORi inhibiitorite (nt siroliimus, everoliimus, temsiroliimus) ja vildagliptiiniga võib suurendada angioödeemi riski (vt lõik 4.4).

Hüdroklorotiasiid

Mittedepolariseerivad lihasrelaksandid Tiasiidid võivad suurendada organismi reaktsiooni tubokurariinile.

Alkohol, barbituraadid või opioidsed analgeetikumid Võimalik on ortostaatilise hüpotensiooni tugevnemine (vt lõik 4.5).

Diabeediravimid (suukaudsed ravimid ja insuliin) Vajalik võib olla diabeediravimite annuste korrigeerimine (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Kolestüramiin ja kolestipool (ioonvahetusvaigud) Ioonvahetusvaikude juuresolekul väheneb hüdroklorotiasiidi imendumine. Nii kolestüramiini kui ka kolestipooli ühekordne manustamine seob hüdroklorotiasiidi ja vähendab selle imendumist seedetraktist vastavalt kuni 85 ja 43%.

QT–intervalli pikendavad ravimid (nt kinidiin, prokaiinamiid, amiodaroon, sotalool) Suurendavad riski Torsades de pointes’ tekkeks.

Südameglükosiidid Hüpokaleemia võib digitaalise toksilisi efekte südamesse suurendada või muuta südame nende suhtes tundlikumaks (nt südamevatsakeste erutuvuse tõus).

Kortikosteroidid, AKTH Elektrolüütide varude tühjenemine, eelkõige hüpokaleemia teke. Kaliureetilised diureetikumid (nt furosemiid), karbenoksoloon või lahtistite liigtarvitamine Hüdroklorotiasiid võib suurendada kaaliumi ja/või magneesiumi kadu.

Vasopressoorse toimega amiinid (nt noradrenaliin) Vasopressorite toime võib väheneda (vt lõik 4.5).

Tsütostaatikumid (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat) Tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste ravimite eritumist neerude kaudu ja tugevdada nende müelosupressiivseid toimeid.

Lapsed Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus AKE-inhibiitorid AKE-inhibiitoreid ei soovitata kasutada raseduse esimese trimestri jooksul (vt lõik 4.4). AKE-inhibiitorite kasutamine on vastunäidustatud raseduse teise ja kolmanda trimestri jooksul (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised andmed ei näita teratogeensuse riski pärast kokkupuudet AKE-inhibiitoritega raseduse esimesel trimestril; siiski ei saa välistada riski vähest suurenemist. Välja arvatud juhul, kui AKE-inhibiitorravi jätkamist peetakse vältimatuks, tuleb rasestuda kavatsevad patsiendid üle viia mõne muu antihüpertensiivse ravimi kasutamisele, millel on tõestatud ohutusprofiil raseduse ajal.

Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AKE-inhibiitoritega otsekohe lõpetada ja vajaduse korral alustada alternatiivset ravi.

On teada, et kokkupuude AKE-inhibiitoritega raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab fetotoksilisust (neerutalitluse langus, oligohüdramnion, aeglustunud kolju luustumine) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Tekkinud on oligohüdramnion, mis eeldatavasti näitab loote neerutalitluse langust ning mille tagajärjel võivad tekkida jäsemete kontraktuurid, näokolju arenguhäired ja kopsude hüpoplaasia.

Kui kokkupuude AKE-inhibiitoritega on toimunud raseduse teisel trimestril, on soovitatav neerutalitluse ja kolju ultraheliuuring.

Lapsi, kelle emad on võtnud AKE-inhibiitoreid, tuleb tähelepanelikult jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Hüdroklorotiasiid Hüdroklorotiasiidi raseduse ajal (eriti raseduse esimesel trimestril) kasutamise kogemus on piiratud. Loomkatsetest saadud andmed ei ole piisavad. Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri. Hüdroklorotiasiidi farmakoloogilise toimemehhanismi põhjal võib selle kasutamine teisel ja kolmandal trimestril kahjustada fetoplatsentaarset perfusiooni ning põhjustada lootel ja vastsündinul ikterust, elektrolüütide tasakaalu häireid ja trombotsütopeeniat.

Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedusaegsete tursete, rasedusaegse hüpertensiooni või preeklampsia korral, sest ravim võib vähendada plasmamahtu ja põhjustada platsenta hüpoperfusiooni, omamata kasulikku toimet haiguse kulule.

Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada essentsiaalse hüpertensiooni raviks rasedatel, välja arvatud harvaesinevates olukordades, kus alternatiivseid ravivõimalusi ei saa kasutada.

Imetamine Enalapriil Piiratud farmakokineetilised andmed näitavad rinnapiimas väga väikesi kontsentratsioone (vt lõik 5.2). Kuigi need kontsentratsioonid paistavad kliiniliselt olevat ebatähtsad, ei soovitata CO-RENITECi kasutada esimestel nädalatel pärast sünnitust ja enneaegsete vastsündinute imetamise ajal võimalike riskide tõttu toimele südameveresoonkonnale ja neerudele ning kuna kliinilist kogemust ei ole piisavalt. Vanema vastsündinu korral võib kaaluda CO-RENITECi kasutamist imetaval emal, kui see ravi on emale vajalik ja last jälgitakse mis tahes kõrvaltoime osas. Hüdroklorotiasiid Hüdroklorotiasiid eritub rinnapiima väikestes kogustes. Suurtes annustes rohket kuse eritust põhjustavad tiasiidid võivad pärssida rinnapiima teket. CO-RENITECi ei soovitata imetamise ajal kasutada. Kui CO-RENITECi kasutatakse imetamise ajal, tuleb annused hoida võimalikult väikesed.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Autojuhtimisel ja masinate käsitsemisel tuleb arvestada, et ravi ajal võib aeg-ajalt tekkida pearinglus või väsimus (vt lõik 4.8).

4.8 Kõrvaltoimed

CO-RENITEC on tavaliselt hästi talutav. Kliinilistes uuringutes on kõrvaltoimed olnud tavaliselt kerged ja mööduvad ning ravi katkestamine ei ole suuremal osal juhtudest olnud vajalik.

Kõige sagedasemad CO-RENITECi kliinilise uuringu ajal teatatud kõrvaltoimed olid peavalu ja köha.

CO-RENITECi, RENITEC PLUSi, ainult enalapriili või ainult hüdroklorotiasiidi manustamisel kas kliinilistes uuringutes või pärast seda kui ravim oli juba turul on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest.

Esinemissagedused on määratletud kui: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Tabel 1. CO-RENITECi kõrvaltoimed

Hea-, pahaloomulised ja Teadmata: mitte-melanoomne nahavähk (basaalrakk-kartsinoom ja täpsustamata kasvajad lamerakk-kartsinoom) (sealhulgas tsüstid ja polüübid) Vere ja lümfisüsteemi Aeg-ajalt: aneemia (sh aplastiline ja hemolüütiline) häired Harv: neutropeenia, hemoglobiini, hematokriti vähenemine, Endokriinsüsteemi häired Teadmata: antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom Ainevahetus- ja Sage: hüpokaleemia, kolesterooli ja triglütseriidide sisalduse toitumishäired suurenemine, hüperurikeemia Närvisüsteemi ja Sage: peavalu, depressioon, sünkoop, maitsetundlikkuse muutus psühhiaatrilised häired Aeg-ajalt: segasus, somnolentsus, unetus, närvilisus, paresteesia, Silma kahjustused Väga sage: ähmane nägemine Kõrva ja labürindi Aeg-ajalt: tinnitus kahjustused Südame ja vaskulaarsed Väga sage: pearinglus häired Sage: hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon, rütmihäired,

Respiratoorsed, rindkere Väga sage: köha ja mediastiinumi häired Sage: düspnoe Seedetrakti häired Väga sage: iiveldus Maksa ja sapiteede häired Harv: maksapuudulikkus, maksanekroos (võib olla fataalne), hepatiit – Naha ja nahaaluskoe Sage: lööve, (eksanteem), ülitundlikkus/ angioneurootiline ödeem: kahjustused teatatud on näo, jäsemete, huulte, keele, neelu ja/või kõri Lihaste, luustiku ja Sage: lihaskrambid*** sidekoe kahjustused Aeg-ajalt: liigesevalu ** Neerude ja kuseteede Aeg-ajalt: neerutalitluse häire, neerupuudulikkus, proteinuuria häired Harv: oliguuria, interstitsiaalne nefriit Reproduktiivse süsteemi Aeg-ajalt: impotentsus ja rinnanäärme häired Harv: günekomastia Üldised häired ja Väga sage: asteenia manustamiskoha Sage: valu rindkeres, väsimus reaktsioonid Aeg-ajalt: halb enesetunne, palavik Uuringud Sage: hüperkaleemia, kreatiniinisisalduse tõus seerumis * Kliinilistes uuringutes olid esinemissagedused võrreldavad platseebogrupis ja aktiivse ravi kontrollgruppides täheldatuga. ** Täheldatud ainult 12,5 mg ja 25 mg hüdroklorotiasiidi annustega. *** Esinemissagedus „sage“ kehtib 12,5 mg ja 25 mg hüdroklorotiasiidi annuste kohta; 6 mg hüdroklorotiasiidi annusega on sagedus „aeg-ajalt“. Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Mitte-melanoomne nahavähk: epidemioloogiliste uuringute andmete alusel on täheldatud kumulatiivsest annusest sõltuvat seost hüdroklorotiasiidi kasutamise ja mitte-melanoomse nahavähi tekke vahel (vt lõigud 4.4 ja 5.1). Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

CO-RENITECi mürgistuse ravi kohta spetsiifiline informatsioon puudub. Ravi on sümptomaatiline ja toetav. Ravimi manustamine tuleb lõpetada ja patsienti jälgida. Kui ravim võeti sisse hiljuti, soovitatakse esile kutsuda oksendamist, manustada aktiivsütt või lahtisteid ning samuti tuleb korrigeerida elektrolüütide tasakaaluhäired ning ravida dehüdratsiooni ja hüpotensiooni.

Enalapriilmaleaat Tänaseni teatatud üleannustamise nähtudest on olulisim ligikaudu kuus tundi pärast ravimi manustamist algav märgatav hüpotensioon, millega kaasneb reniin-angiotensiinsüsteemi blokaad ja stuupor. AKE-inhibiitorite üleannustamisest tingitud nähtudena võivad muuhulgas tekkida vereringešokk, elektrolüütide tasakaaluhäired, neerupuudulikkus, hüperventilatsioon, tahhükardia, südamepekslemine, bradükardia, pearinglus, ärevus ja köha. Pärast 300 mg ja 440 mg enalapriili sissevõtmist suureneb enalapriilisisaldus seerumis vastavalt 100- ja 200–kordseks, võrreldes tavaliste terapeutiliste annuste manustamisega.

Tavaliselt soovitatakse üleannustamise korral infusiooni füsioloogilise soolalahusega. Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient asetada šokiasendisse. Võimalusel infundeerida angiotensiin II ja/või katehhoolamiine. Kui ravimit võeti hiljuti, võtta kasutusele enalapriilmaleaadi elimineerimiseks sobivad meetmed (nt oksendamise esilekutsumine, maoloputus, absorbentide ja naatriumsulfaadi manustamine). Enalaprilaat on vereringest hemodialüüsi abil eemaldatav (vt lõik 4.4). Ravile allumatu bradükardia puhul tuleb paigaldada südamestimulaator. Pidevalt tuleb jälgida seerumi elektrolüütide tasakaalu, elulisi näitajaid ja seerumi kreatiniini taset.

Hüdroklorotiasiid Sagedamini esinevad nähud ja sümptomid on põhjustatud elektrolüütide väljaviimisest (hüpokaleemia, hüpokloreemia, hüponatreemia) ja liigsest diureesist tingitud dehüdratsioonist. Kui patsiendile on manustatud ka südameglükosiide, võib hüpokaleemia süvendada südame rütmihäireid.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid ja diureetikumid, ATC-kood: C09BA02 CO-RENITEC (enalapriilmaleaat ja hüdroklorotiasiid) on angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitori (enalapriilmaleaat) ja diureetikumi (hüdroklorotiasiid) kombineeritud preparaat, mis on efektiivne hüpertensiooni vastane ravim. Angiotensiini konverteeriv ensüüm (AKE) on peptidüüldipeptidaas, mis katalüüsib angiotensiin I konversiooni pressoorseks aineks – angiotensiin II–ks. Pärast imendumist hüdrolüüsitakse enalapriil enalaprilaadiks, mis pärsib angiotensiini konverteerivat ensüümi. AKE inhibeerimise tagajärjena väheneb angiotensiin II sisaldus seerumis, mis viib plasma reniini aktiivsuse suurenemiseni (reniini vabanemise negatiivse tagasiside blokeerimise tõttu) ja aldosterooni sekretsiooni vähenemiseni. Hüdroklorotiasiid on diureetiline ning antihüpertensiivne aine, mis suurendab plasma reniini aktiivsust. Tiasiidide antihüpertensiivse toime mehhanism on teadmata. Hüdroklorotiasiid ei mõjuta tavalist vererõhku.

CO-RENITECil on antihüpertensiivne ning diureetiline toime. Enalapriilmaleaati ja hüdroklorotiasiidi on hüpertensiooni raviks kasutatud koos ja eraldi. Kliinilistes uuringute oli vererõhu alanemise määr enalapriili ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni puhul suurem, kui eraldi manustatuna. Lisaks püsib CO-RENITECi antihüpertensiivne toime vähemalt 24 tundi.

AKE on identne kininaas II–ga. Seega võib enalapriil blokeerida ka bradükiniini, tugevatoimelise vasodilataatorpeptiidi degradatsiooni. Kuid selle roll enalpriili terapeutilise toime juures vajab selgitamist.

Toimemehhanism Samal ajal kui enalapriili vererõhku langetava toime mehhanism arvatakse peamiselt seisnevat RAAS-i (millel on põhiroll vererõhu regulatsioonis) pärssimises, avaldab enalapriil antihüpertensiivset toimet isegi seerumi madala reniinisisaldusega patsientidel.

Farmakodünaamilised toimed Hüpertooniaga patsientidele enalapriilmaleaadi manustamisel alaneb vererõhk nii lamades kui seistes ning südame löögisagedus oluliselt ei muutu.

Väga harva tekib sümptomaatiline posturaalne hüpotensioon. Mõnel patsiendil võtab optimaalse vererõhu languse saavutamine aega mitu ravinädalat. Enalapriilmaleaadi manustamise järsul katkestamisel ei ole täheldatud kiiret vererõhu tõusu.

Enalapriili üksikannuse suukaudsel manustamisel saabub efektiivne AKE inhibitsioon 2 kuni 4 tunni möödudes. Antihüpertensiivset toimet võib märgata ühe tunni möödudes ning maksimaalne vererõhku langetav toime ilmneb 4...6 tundi peale manustamist. Toime kestus sõltub kasutatud annusest. Kuid soovitatavate annuste kasutamisel kestab antihüpertensiivne ja hemodünaamiline toime 24 tundi.

Enalapriiliga teostatud hemodünaamika uuringutes osalenud essentsiaalse hüpertensiooniga patsientidel kaasnes vererõhu langusega perifeerse vastupanu vähenemine, mis suurendas südame väljutusmahtu, kuid südamelöögisagedus muutus vähe või üldsegi mitte. Enalapriilmaleaadi manustamise järgselt paranes verevoolutus neerudes, glomerulaarfiltratsioon ei muutunud. Puuduvad viited naatriumi või vee retentsiooni kohta. Kuid ravieelselt madala glomerulaarfiltratsiooniga patsientidel vastavad näitajad paranesid.

Antihüpertensiivne ravi enalapriiliga viib vasaku vatsakese hüpertroofia märkimisväärsele regressioonile, kusjuures samaaegselt säilub vasaku vatsakese süstoolne jõud.

Fikseeritud annustega enalapriili ja hüdroklorotiasiidi mõju haigestumusele ja suremusele ei ole uuritud.

Kahekordne blokaad Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET ehk ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial ja VA NEPHRON-D ehk The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga. ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.

Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.

AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest

kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

Mitte-melanoomne nahavähk Epidemioloogiliste uuringute andmete alusel on täheldatud kumulatiivsest annusest sõltuvat seost hüdroklorotiasiidi kasutamise ja mitte-melanoomse nahavähi tekke vahel. Üks uuring hõlmas populatsiooni, kus oli 71 533 basaalrakk-kartsinoomi juhtu ja 8629 lamerakk-kartsinoomi juhtu sobitatud vastavalt 1 430 833 ja 172 462 kontrollisikuga. Hüdroklorotiasiidi suure kasutatud koguannuse (kumulatiivne annus ≥ 50 000 mg) kohandatud šansside suhe basaalrakk-kartsinoomi tekkeks oli 1,29 (95% CI: 1,23...1,35) ja lamerakk-kartsinoomi tekkeks oli 3,98 (95% CI: 3,68...4,31). Nii basaalrakk-kartsinoomi kui ka lamerakk-kartsinoomi puhul täheldati selget seost ravimi kumulatiivse annusega. Teises uuringus näidati võimalikku seost huulevähi (lamerakk-kartsinoom) ja hüdroklorotiasiidi ekspositsiooni vahel: 633 huulevähi juhtu sobitati üldpopulatsiooni 63 067 kontrollisikuga. Uuringus tuvastati kumulatiivsest annusest sõltuv seos hüdroklorotiasiidi kasutamise ja huulevähi vahel kohandatud šansside suhtega 2,1 (95% CI: 1,7...2,6), suuremate kumulatiivsete annuste kasutamisel (~25 000 mg) šansside suhtega 3,9 (3,0...4,9) ja suurimate kumulatiivsete annustega (~100 000 mg) šansside suhtega 7,7 (5,7...10,5) (vt ka lõik 4.4).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Suu kaudu manustatud enalapriilmaleaat imendub kiiresti, maksimaalne kontsentratsioon seerumis saavutatakse ühe tunni möödudes. Uriini analüüsid näitavad, et suukaudsest enapriilmaleaadist imendub ligikaudu 60% enalapriili. Suukaudse enalapriili imendumist ei mõjuta toidu olemasolu seedetraktis.

Imendumise järgselt metaboliseerub enalapriil kiiresti ja suurel määral maksas aktiivseks metaboliidiks – enalaprilaadiks, mis on tugevatoimeline angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitor. Enalaprilaadi maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub 3...4 tundi pärast suukaudset manustamist. Enalapriil eritub peamiselt neerude kaudu. Põhikomponendid uriinis on enalaprilaat (umbes 40% annusest) ning muutumatul kujul enalapriil. Puuduvad muud andmed enalapriili olulise metaboliseerumise kohta, v.a enalaprilaadiks muundumine. Enalaprilaadi seerumikontsetratsiooni profiilile on iseloomulik pikenenud lõppfaas, mis on tõenäoliselt seostatav AKE–le seondumisega. Normaalse neerutalitlusega isikutel saavutati enalaprilaadi seerumikontsentratsioonide püsiseisund neljandaks enalapriilmaleaadi manustamise päevaks. Enalapriili imendumise ja hüdrolüüsi ulatus on raviannuste piires sarnane. Jaotumine Terapeutiliselt olulises kontsentratsioonivahemikus seondub enalaprilaat inimese plasmavalkudele kuni 60% ulatuses.

Biotransformatsioon Puuduvad muud andmed enalapriili olulise metaboliseerumise kohta, v.a enalaprilaadiks muundumine. Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru, vaid eritub kiiresti neerude kaudu.

Eritumine Enalaprilaat eritub peamiselt neerude kaudu. Põhikomponendid uriinis on enalaprilaat (umbes 40% annusest) ning muutumatul kujul enalapriil (umbes 20%). Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru, vaid eritub kiiresti neerude kaudu. Vähemalt 61% suukaudselt manustatud annusest eritub muutumatul kujul 24 tunni jooksul.

Neerukahjustus Neerupuudulikkusega patsientidel suureneb enalapriili ja enalaprilaadi sisaldus seerumis. Kerge kuni keskmise neerukahjustusega patsientidel (kreatiniinikliirens 40...60 ml/min) oli pärast 5 mg enalapriili üks kord päevas manustamist enalaprilaadi AUC püsiseisundis ligikaudu kaks korda kõrgem võrreldes normaalse neerutalitlusega patsientidega. Raske neerukahjustuse korral (kreatiniinikliirens ≤ 30 ml/min) suurenes AUC ligikaudu 8 korda. Enalapriilmaleaadi korduvannuste manustamise

järgselt saavutatud enalaprilaadi efektiivne poolväärtusaeg on sellise raskusastme neerupuudulikkuse puhul pikenenud ja aeg püsiseisundi saavutamiseni edasi lükkunud (vt lõik 4.2). Enalaprilaati saab üldvereringest hemodialüüsi teel eemaldada. Dialüüsi kliirens on 62 ml/min.

Imetamine Viiel sünnitanud naisel oli enalapriili keskmine maksimumkontsentratsioon rinnapiimas pärast 20 mg suukaudset üksikannust 1,7 μg/l (vahemik 0,54...5,9 μg/l) 4...6 tundi pärast annust. Enalaprilaadi keskmine maksimumkontsentratsioon oli 1,7 μg/l (vahemik 1,2...2,3 μg/l). Maksimumkontsentratsioonid tekkisid 24-tunnise perioodi jooksul erinevatel aegadel. Kasutades maksimumkontsentratsiooni andmeid rinnapiimas, hinnatakse ainult rinnapiima toidul oleva vastsündinu maksimaalseks sissevõetavaks koguseks 0,16% ema kehakaalu järgi kohandatud annusest. Suukaudselt 10 mg enalapriili 11 kuud igapäevaselt võtnud naisel oli enalapriili maksimumkontsentratsioon rinnapiimas 2 μg/l 4 tundi pärast annust ja enalaprilaadi maksimumkontsentratsioon oli 0,75 μg/l umbes 9 tundi pärast annust. Rinnapiimas mõõdetud enalapriili ja enalaprilaadi üldkogus 24 tunni jooksul oli vastavalt 1,44 μg/l ja 0,63 μg/l. Rinnapiimas oli enalaprilaadi kontsentratsioon (< 0,2 μg/l) tuvastamatu 4 tundi pärast 5 mg enalapriili üksikannust ühel emal ja 10 mg korral kahel emal; enalapriili kontsentratsioone ei määratud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Reproduktsioonitoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud enalapriili kahjulikku toimet rottide viljakusele ja reproduktiivsusele, samuti ei ole täheldatud loote väärarenguid põhjustavat toimet. Uuringus, kus emastele rottidele manustati ravimit enne viljastumist ja kogu tiinuse vältel, tõusis laktatsiooniperioodis järglaste suremus. Ravim läbib platsentaarbarjääri ja imendub rinnapiima. AKE-inhibiitorite puhul on kirjeldatud loote tervisele kahjulikku toimet (põhjustab loote kahjustumist ja/või surma), kui ravimit manustada teisel ja kolmandal rasedustrimestril.

Hüdroklorotiasiid läbib platsentaar-, kuid mitte hemato-entsefaalbarjääri.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumvesinikkarbonaat Laktoosmonohüdraat Maisitärklis Eelželatiniseeritud tärklis Kollane raudoksiid (E172) Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused