RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Caltrixan, 4 mg/ml süste-/infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ml sisaldab deksametasoonnaatriumfosfaati, mis vastab 4 mg-le deksametasoonfosfaadile. Üks 5 ml ampull sisaldab deksametasoonnaatriumfosfaati, mis vastab 20 mg-le deksametasoonfosfaadile.

INN. Dexamethasonum

Teadaolevat toimet omav abiaine Üks milliliiter lahust sisaldab ligikaudu 3 mg naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus. Selge, värvitu lahus, nähtavate osakesteta. Lahuse pH 7,0...8,5

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Süsteemne manustamine ‒ Ajuturse, mis esineb ajukasvaja, neurokirurgiliste protseduuride, aju abstsessi, bakteriaalse meningiidi korral. ‒ Polütraumaatiline šokk / posttraumaatilise šokk-kopsu sündroomi profülaktika. ‒ Anafülaktilise šoki seisundi (nt kontrastaine suhtes tekkinud reaktsioon) korral kombinatsioonis epinefriini, antihistamiinide ja sobiva vedelikumahu asendamisega (ettevaatust ravimite süstlas segamisega). ‒ Raske äge astmahoog. ‒ Esialgne parenteraalne ravi ulatuslike ägedate raskete nahahaiguste korral, näiteks erütrodermia, pemphigus vulgaris ja äge ekseem. ‒ Esialgne parenteraalne ravi autoimmuunhaiguste puhul, näiteks süsteemne erütematoosne luupus (eriti vistseraalsed vormid). ‒ Raske, progresseeruva kuluga aktiivne reumatoidartriit, nt kiire kuluga liigeste hävimist põhjustavad ja/või ekstraartikulaarsete nähtudega vormid. ‒ Toksiinidest tingitud kahjustusega kulgevad rasked nakkushaigused (nt tuberkuloos, kõhutüüfus, brutselloos) ainult koos samaaegse infektsioonivastase raviga. ‒ Pahaloomuliste kasvajate palliatiivne ravi. ‒ Operatsioonijärgse või tsütostaatikumide põhjustatud oksendamise profülaktika ja ravi osana oksendamisvastasest raviskeemist. ‒ Rasked verehaigused (nt äge trombotsütopeeniline purpur, hemolüütiline aneemia, samaaegselt kasutatava ravimina osana leukeemiaravist). ‒ Teise rea ravim ägeda neerupealiste puudulikkuse (Addisoni tõve kriisi) korral.

‒ Caltrixan on näidustatud koroonaviirushaiguse 2019 (COVID-19) raviks täiskasvanutel ja noorukitel (vanuses 12 aastat ja vanemad, kehakaaluga vähemalt 40 kg), kes vajavad hapnikravi.

Paikne manustamine ‒ Intraartikulaarsed süsted: ühe või paari liigese püsiv põletik pärast krooniliste põletikuliste liigesehaiguste üldist ravi, aktiveerunud osteoartriit, periarthropathia humeroscapularise ägedad vormid. ‒ Infiltratsioonravi (kindla näidustuse korral): mittebakteriaalne tendovaginiit ja bursiit, periartropaatia, insertsioonitendinopaatia.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Annustamine sõltub haiguse iseloomust ja raskusastmest ning patsiendi individuaalsest ravivastusest. Üldiselt manustatakse suhteliselt suuri algannuseid ning need peavad olema ägedate raskete vormide korral oluliselt suuremad kui krooniliste haiguste puhul. Kui ei ole määratud teisiti, kehtivad järgmised annustamissoovitused.

Kõik annustamissoovitused on esitatud deksametasoonfosfaadi ühikutes.

Süsteemne manustamine

‒ Ajuturse: Täiskasvanud: sõltuvalt põhjusest ja raskusastmest algannus 8-10 mg (kuni 80 mg) i.v., seejärel 16 mg...24 mg (kuni 48 mg) ööpäevas i.v., jagatuna 3...4 (6) üksikannuseks, 4...8 päeva jooksul. Kiiritusravi ajal ja mitteopereeritavate peaajukasvajate konservatiivses ravis võib olla vajalik manustada Caltrixani väiksemaid annuseid pikema aja jooksul.

‒ Bakteriaalsest meningiidi põhjustatud ajuturse: 0,15 mg/kg kehakaalu kohta iga 6 tunni järel 4 päeva jooksul, lastel 0,4 mg/kg kehakaalu kohta iga 12 tunni järel 2 päeva jooksul, alustades enne esimest antibiootikumi manustamist.

‒ Posttraumaatiline šokk / posttraumaatilise šokk-kopsu sündroomi profülaktika: esmalt 40 mg...100 mg (lastel 40 mg) i.v., korduv annus 12 tunni pärast või 16 mg...40 mg iga 6 tunni järel 2...3 päeva jooksul. ‒ Anafülaktiline šokk: esmalt adrenaliini i.v. süste, seejärel 40 mg...100 mg (lastel 40 mg) i.v. süste, mida korrata vastavalt vajadusele.

‒ Raske äge astmahoog: Täiskasvanud: 8...20 mg i.v. nii varakult kui võimalik, vajaduse korral korduvad 8 mg süsted iga 4 tunni järel. Lapsed: 0,15 mg...0,3 mg/kg kehakaalu kohta või 1,2 mg/kg kehakaalu kohta i.v. esmalt boolusena, seejärel 0,3 mg/kg iga 4...6 tunni järel.

‒ Ägedad nahahaigused: Sõltuvalt haiguse iseloomust ja ulatusest, ööpäevased annused 8 mg...40 mg i.v., rasketel juhtudel kuni 100 mg. Seejärel ravi vähenevates annustes.

‒ Reumaatiliste süsteemsete haiguste aktiivsed faasid: süsteemse erütematoosse luupuse korral 6 mg...16 mg ööpäevas.

‒ Raske, progresseeruva kuluga aktiivne reumatoidartriit: kiire kuluga liigeste hävimist põhjustavate vormide korral 12 mg...16 mg ööpäevas, liigeseväliste ilmingute korral 6 mg...12 mg ööpäevas.

‒ Toksiinidest tingitud kahjustusega kulgevad rasked nakkushaigused (nt tuberkuloos, kõhutüüfus, brutselloos; ainult lisaks sobivale infektsioonivastasele ravile): 4 mg...20 mg ööpäevas i.v., teatud juhtudel (nt tüüfuse puhul) esmalt kuni 200 mg.

‒ Pahaloomuliste kasvajate palliatiivne ravi: esmalt 8-16 mg/päevas, pikemaajalise ravi korral 4 mg...12 mg ööpäevas.

‒ Tsütostaatikumide põhjustatud oksendamise profülaktika ja ravi oksendamisvastastes raviskeemides: 10 mg...20 mg i.v. enne keemiaravi alustamist, seejärel 4 mg...8 mg 2...3 korda ööpäevas 1...3 päeva jooksul (mõõdukalt emetogeenne keemiaravi) või kuni 6 päeva jooksul (tugevalt emetogeenne keemiaravi).

‒ Operatsioonijärgse oksendamise profülaktika ja ravi: ühekordne annus 8 mg...20 mg i.v. enne operatsiooni algust; üle 2-aastastel lastel: 0,15 mg...0,5 mg/kg kehakaalu kohta (maksimaalselt 16 mg).

‒ Rasked verehaigused: esmane ravi 20 mg...40 mg ja edasine ravi sõltuvalt juhtumi raskusastmest, sama päevase annusega või väiksemate annustega esimese paari päeva jooksul ning üleminekuga suukaudsele ravile.

‒ Äge adrenokortikaalne puudulikkus (Addisoni tõve kriis): ravi alustamine annusega 4 mg...8 mg i.v.

‒ COVID-19 ravi: Täiskasvanud patsiendid: 7,2 mg deksametasoonfosfaati (vastab 6 mg deksametasoonile) i.v., üks kord ööpäevas kuni 10 päeva jooksul. Lapsed: Lastel (noorukid vanuses 12 aastat ja vanemad, kehakaaluga vähemalt 40 kg) soovitatakse kasutada 7,2 mg deksametasoonfosfaati (vastab 6 mg deksametasoonile) i.v. üks kord ööpäevas kuni 10 päeva jooksul. Ravi kestuse määramisel peab lähtuma kliinilisest ravivastusest ja patsiendi individuaalsetest vajadustest. Eakad, neerukahjustusega, maksakahjustusega patsiendid: Annuse kohandamine ei ole vajalik.

Paikne manustamine

Lokaalse infiltratsiooni- ja süsteravi korral tavaliselt annus 4 mg...8 mg; 2 mg on piisav, kui ravimit süstitakse väikestesse liigestesse. Manustamisviis

Caltrixan tuleb manustada aeglase (2...3 minuti jooksul) intravenoosse süstena või infusioonina, kuid võib manustada ka intramuskulaarselt, kui tekivad probleemid venoosse juurdepääsuga ja vereringe on adekvaatne. Caltrixani võib manustada ka infiltratsiooni teel ja intraartikulaarse süstena. Ravi kestus sõltub näidustusest.

Hüpotüreoosi või maksatsirroosi korral võib piisata väikestest annustest või võib olla vajalik annuse vähendamine.

Intraartikulaarse süstena manustamist tuleb käsitleda avatud liigese protseduurina ja viia läbi rangetes aseptilistes tingimustes. Efektiivseks sümptomite leevendamiseks piisab tavaliselt ühest intraartikulaarsest süstest. Korduva süstimise vajaduse korral ei tohi seda manustada varem kui 3...4 nädala möödudes. Ühte liigesesse ei tohi teha rohkem kui 3...4 süsti. Vajalik on liigese meditsiiniline kontrollimine, eriti pärast korduvaid süste.

Infiltratsioon: Caltrixani kasutatakse suurimat valu põhjustava piirkonna või kõõluse kinnituskohtade infiltreerimiseks. Ettevaatust, mitte süstida kõõlusesse! Vältida tuleb sagedast süstimist ning järgida rangeid aseptilisi ettevaatusabinõusid.

Ravimpreparaadi lahjendamise juhised vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Intraartikulaarsed süsted on vastunäidustatud järgmistel juhtudel: ‒ infektsioonid ravitavas liigeses või selle vahetus läheduses; ‒ bakteriaalne artriit; ‒ ravitava liigese ebastabiilsus; ‒ kalduvus veritsusele (spontaanselt või antikoagulantide tõttu); ‒ periartikulaarne kaltsifikatsioon; ‒ avaskulaarne luunekroos; ‒ kõõluserebend; ‒ Charcot’ liiges.

Infiltratsioonravi ilma kaasuva põhjusliku ravita on vastunäidustatud, kui manustamispiirkonnas esineb infektsioon.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Deksametasooni kasutamise korral on täheldatud üksikutel juhtudel raskeid anafülaktilisi reaktsioone vereringekollapsiga, südameseiskust, arütmiat, bronhospasmi ja/või hüpotensiooni või hüpertensiooni.

Immunosupressiooni korral võib ravi deksametasooniga põhjustada suuremat riski bakteriaalsete, viiruslike, parasitaarsete, oportunistlike ja seeninfektsioonide tekkeks. See võib varjata olemasoleva või tekkiva infektsiooni sümptomeid, muutes seeläbi diagnoosimise raskemaks. Latentsed infektsioonid, nagu tuberkuloos või B-hepatiit, võivad reaktiveeruda.

Deksametasooniga ravi ajal eriti tugevat füüsilist stressi põhjustavates olukordades (nt trauma, operatsioon, sünnitus) võib olla vajalik annuse ajutine suurenemine.

Patsientidel, kes juba saavad muul põhjusel (nt kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse tõttu) ravi süsteemsete (suukaudsete) kortikosteroididega, kuid ei vaja lisahapnikku, ei tohi süsteemsete kortikosteroidide kasutamist katkestada. Caltrixani ravi tohib manustada ainult rangete näidustuste korral ja vajadusel koos täiendava sihipärase infektsiooniravastase raviga, kui esineb mõni järgmistest: ‒ ägedad viirusinfektsioonid (B-hepatiit, herpes zoster, herpes simplex, tuulerõugede, herpesviirus-keratiit); ‒ HBsAG-positiivne krooniline aktiivhepatiit; ‒ ligikaudu 8 nädala jooksul enne või 2 nädala jooksul pärast vaktsineerimist elusvaktsiinidega; ‒ süsteemsed mükoosid ja parasitoosid (nt nematoodid); ‒ strongüloidiaasi (naaskelsaba infektsioon) kahtluse või kinnitatud infektsiooniga patsientidel võivad glükokortikoidid põhjustada nende parasiitide aktiveerumist ja massilist proliferatsiooni; ‒ poliomüeliit; ‒ lümfadeniit pärast vaktsineerimist BCG vaktsiiniga; ‒ ägedad ja kroonilised bakteriaalsed infektsioonid; ‒ patsientidel, kellel on anamneesis tuberkuloos, kasutada ainult koos tuberkulostaatilise raviga.

Lisaks tohib Caltrixani ravi manustada ainult rangete näidustuste korral ning vajadusel tuleb tagada täiendav spetsiifiline ravi järgmistel juhtudel: ‒ seedetrakti haavandid; ‒ osteoporoos; ‒ raske südamepuudulikkus; ‒ ravile raskesti alluv hüpertensioon;

‒ ravile raskesti alluv suhkurtõbi; ‒ psühhiaatrilised häired (ka varasemad), sealhulgas suitsiidikalduvus: soovitatav on neuroloogiline või psühhiaatriline jälgimine; ‒ kitsa- ja avatudnurga glaukoom: soovitatav on oftalmoloogiline jälgimine ja adjunktiivne ravi; ‒ sarvkesta haavandid ja sarvkesta vigastused: soovitatav on oftalmoloogiline jälgimine ja adjunktiivne ravi.

Soole perforatsiooni ohu tõttu võib Caltrixani järgmistel juhtudel kasutada ainult range näidustuse korral ja asjakohase järelevalve all: ‒ perforatsiooni ohuga raske haavandiline koliit, võimalik, et ilma peritoneaalärrituseta; ‒ divertikuliit; ‒ enteroanastomoos (vahetult pärast operatsiooni). Glükokortikoidide suuri annuseid saavatel patsientidel võivad puududa peritoneaalärritusnähud pärast seedetrakti perforatsiooni.

Diabeediga patsientidele Caltrixani manustamisel tuleb arvestada võimaliku insuliini või suukaudsete antidiabeetiliste ravimite vajaduse suurenemisega.

Caltrixaniga ravi ajal on vajalik regulaarne vererõhu jälgimine, eriti suuremate annuste manustamise ajal ja patsientidel, kellele on ravile raskesti alluv hüpertensioon.

Seisundi halvenemise ohu tõttu tuleb raske südamepuudulikkusega patsiente hoolikalt jälgida.

Deksametasooni suurte annuste korral võib esineda bradükardia.

Esineda võivad rasked anafülaktilised reaktsioonid.

Kõõlusekahjustuste, tendiniidi ja kõõluserebendi risk suureneb, kui fluorokinoloone ja glükokortikoide manustatakse koos.

Kaasuv myasthenia gravis võib deksametasooniga ravi ajal algselt süveneda.

Inaktiveeritud vaktsiinidega vaktsineerimine on üldjuhul võimalik. Siiski tuleb märkida, et immuunvastus ja seega ka vaktsiini tõhusus võivad suuremate kortikosteroidi annuste korral väheneda.

Suurte annuste korral tuleb tagada piisav kaaliumi tarbimine ja piirata naatriumi tarbimist ning jälgida seerumi kaaliumisisaldust. Ravi järsk katkestamine ligikaudu 10 päeva pärast ravi alustamist võib põhjustada olemasoleva haiguse ägenemist või taasteket ja ägeda adrenokortikaalse puudulikkuse / kortisooni ärajätusündroomi; seetõttu tuleb ravi lõpetamise korral annust aeglaselt vähendada.

Teatud viirushaigused (tuulerõuged, leetrid) võivad olla glükokortikoididega ravitavatel patsientidel väga raske kuluga. Eriti ohustatud on immuunpuudulikkusega patsiendid, kellel ei ole varem tuulerõugete ega leetrite infektsiooni olnud. Kui need patsiendid puutuvad deksametasooniga ravi ajal kokku leetrite või tuulerõugetega inimestega, tuleb vajaduse korral rakendada ennetavat ravi.

Turuletulekujärgse kogemuse põhjal on pahaloomuliste verehaigustega patsientidel pärast ravi deksametasooniga või deksametasooni ja teiste keemiaravimite kombinatsiooniga täheldatud tuumori lüüsi sündroom (TLS). TLS i suure riskiga patsiente, näiteks suure proliferatsioonikiirusega, suure kasvajakoormusega ja tsütostaatikumide suhtes väga tundlikke patsiente, tuleb hoolikalt jälgida ja ravimisel kasutada sobivaid ettevaatusabinõusid.

Feokromotsütoomist tingitud kriis: Pärast süsteemsete kortikosteroidide manustamist on teatatud feokromotsütoomist tingitud kriisist, mis võib lõppeda surmaga. Kahtlustatava või kindlaks tehtud feokromotsütoomiga patsientidele tohib kortikosteroide manustada ainult pärast põhjalikku riski/kasu suhte hindamist.

Nägemishäired: Kortikosteroidide süsteemse ja paikse kasutamise korral võivad esineda nägemishäired. Kui patsiendil esinevad sümptomid nagu hägune nägemine või muud nägemishäired, tuleb kaaluda patsiendi suunamist silmaarsti juurde võimalike põhjuste hindamiseks, mille hulka kuuluvad muu hulgas, kuid mitte ainult katarakt, glaukoom või haruldased haigused, näiteks tsentraalne seroosne korioretinopaatia, millest on teatatud pärast kortikosteroidide süsteemset ja paikset kasutamist.

Intravenoosse kasutamise korral peab manustamine olema aeglane (2...3 minuti jooksul), kuna liiga kiire manustamine võib põhjustada lühiajalisi kõrvaltoimeid ebameeldiva kipituse või paresteesia kujul, mis on iseenesest ohutud ja kestavad kuni 3 minutit.

Caltrixan on mõeldud lühiajaliseks kasutamiseks. Kui seda kasutatakse ettenähtust pikema aja jooksul, tuleb arvestada täiendavate hoiatuste ja ettevaatusabinõudega, mida on kirjeldatud glükokortikoidi sisaldavate ravimpreparaatide pikaajalise manustamise korral.

Pärast paikset manustamist tuleb arvestada võimalike süsteemsete kõrvaltoimete ja koostoimetega.

Glükokortikoidide intraartikulaarne manustamine suurendab liigeseinfektsioonide ohtu. Glükokortikoidide pikaajaline manustamine ja korduvad süsted keharaskust kandvatesse liigestesse võivad süvendada liigeste kulumisega seotud muutusi. Tõenäoliselt on see tingitud kahjustatud liigeste ülekoormusest pärast valu või muude sümptomite leevendamist.

Lapsed ja noorukid Enneaegsed vastsündinud: Olemasolevad tõendid viitavad pikaajalistele neuroloogilise arenguga seotud kõrvaltoimetele pärast kroonilise kopsuhaigusega enneaegsete imikute varajast ravi (< 96 tundi pärast sündi) algannusega 0,25 mg/kg kaks korda ööpäevas.

Laste kasvufaasis tuleb deksametasooni ravi kasu/riski suhet hoolikalt kaaluda.

Hüpertroofiline kardiomüopaatia Enneaegsetel imikutel teatati hüpertroofilise kardiomüopaatia tekkest pärast kortikosteroidide, sh deksametasooni süsteemset manustamist. Enamikul teatatud juhtudest oli see ravi lõpetamisel pöörduv. Enneaegsetel imikutel, kes saavad süsteemset ravi deksametasooniga, tuleb teha diagnostiline hindamine ning jälgida südame funktsiooni ja struktuuri (lõik 4.8).

Eakad patsiendid Kuna eakatel patsientidel on suurenenud osteoporoosi risk, tuleb deksametasooni ravi kasu/riski suhet hoolikalt kaaluda. Abiained Ravim sisaldab ligikaudu 3 mg naatriumi ühes milliliitris lahuses, mis on võrdne 0,15%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Östrogeenid (nt suukaudsed rasestumisvastased vahendid): Glükokortikoidide poolväärtusaeg võib pikeneda. Seetõttu võib kortikosteroidide toime suureneda.

Ravimid, mis indutseerivad tsütokroomi CYP3A4, näiteks rifampitsiin, fenütoiin, karbamasepiin, barbituraadid ja primidoon: Kortikosteroidide toime võib väheneda.

CYP3A4 inhibiitorid (sh ketokonasool, itrakonasool, ritonaviir ja kobitsistaat) võivad vähendada deksametasooni kliirensit, mis võib põhjustada toime suurenemist ja neerupealiste supressiooni / Cushingi sündroomi teket. Seda kombinatsiooni tuleb vältida, välja arvatud juhtudel, kui ravist saadav kasu kaalub üles kortikosteroidide süsteemsete kõrvaltoimete suurenenud riski. Sel juhul tuleb patsiente jälgida süsteemsete kortikosteroidide toimete suhtes.

Efedriin: Glükokortikoidide metabolism võib kiireneda ja seega nende efektiivsus väheneda.

AKE inhibiitorid: Suurenenud risk vereanalüüsi muutusteks.

Südameglükosiidid: Kaaliumivaegus võib glükosiidide toimet suurendada.

Salureetikumid/kõhulahtistid: Kaaliumi eritumine võib suureneda.

Antidiabeetilised ravimid: Hüpoglükeemiline toime võib väheneda.

Kumariini derivaadid: Antikoagulantne toime võib väheneda või suureneda. Samaaegse manustamise korral võib olla vajalik antikoagulandi annuse kohandamine.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), salitsülaadid ja indometatsiin: Suureneb seedetrakti haavandite ja veritsuse risk.

Mittedepolariseerivad lihasrelaksandid: Lihaseid lõõgastav toime võib kesta kauem.

Atropiin, muud antikolinergilised ravimid: Samaaegse kasutamise korral on võimalik silmasisese rõhu täiendav suurenemine.

Pratsikvanteel: Kortikosteroidid võivad põhjustada prasikvanteeli kontsentratsiooni vähenemist veres.

Klorokviin, hüdroksüklorokviin, meflokviin: Suureneb müopaatiate, kardiomüopaatiate risk.

Protireliin: Protireliini manustamise ajal võib täheldada TSH väiksemat suurenemist.

Immunosupressiivsed ained: Suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele ja latentsete infektsioonide võimalik ägenemine või avaldumine. Lisaks tsüklosporiini korral: tsüklosporiini sisaldus veres on suurenenud, suureneb krambihoogude risk.

Fluorokinoloonid võivad suurendada kõõlusekahjustuste ohtu.

Mõju uurimismeetoditele: Nahareaktsioonid allergiatestides võivad olla pärsitud.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Deksametasoon läbib platsentaarbarjääri. Raseduse ajal, eriti esimesel trimestril, tuleb seda ravimit manustada ainult pärast hoolikat kasu/riski hindamist. Pikaajalise rasedusaegse ravi korral glükokortikoididega ei saa välistada loote kasvuhäireid. Kortikosteroidide manustamine tiinetele loomadele võib põhjustada loote arenguhäireid, sh suulaelõhet, emakasisest kasvupeetust ning mõjutada aju kasvu ja arengut. Puuduvad tõendid selle kohta, et kortikosteroidid suurendaks inimestel kaasasündinud väärarenguid, näiteks suulae-/huulelõhet (vt lõik 5.3). Kui glükokortikoide manustatakse raseduse lõpu poole, esineb loote neerupealisekoore atroofia oht, mis võib vajada vastsündinul asendusravi, mida tuleb aeglaselt vähendada. Uuringud on näidanud neonataalse hüpoglükeemia riski suurenemist pärast kortikosteroidide, sh deksametasooni lühiaegset sünnituseelset manustamist naistele, kellel on hilise enneaegse sünnituse risk.

Imetamine Deksametasoon eritub rinnapiima. Imikute tervisekahjustuste tekke juhtumeid ei ole teadaolevalt olnud. Siiski tuleb ravimit imetamise ajal kasutada rangete näidustuste kohaselt. Kui haigus vajab suuremaid annuseid, tuleb imetamine katkestada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Puuduvad viited sellele, et deksametasoon mõjutab võimet aktiivselt liikluses osaleda või masinaid käsitseda; sama kehtib ka töötamise kohta ilma kindla toeta.

4.8 Kõrvaltoimed

Lühiajalise ravi korral deksametasooniga on kõrvaltoimete risk väike, välja arvatud parenteraalse suurte annustega ravi korral, mille puhul võivad esineda muutused elektrolüütides, ödeem, võimalik vererõhu tõus, südameseiskus, südame rütmihäired või krambid, ning lühiajalise ravi ajal võib täheldada ka infektsioonide kliinilisi nähtusid. Tähelepanu tuleb pöörata võimalikele mao- ja soolehaavanditele (sageli stressist tingitud), sest kortikoidravi võib vähendada nende sümptomeid ning vähendada glükoosi taluvust.

Esineda võivad järgmised kõrvaltoimed; need sõltuvad tugevalt annusest ja ravi kestusest, seega ei ole nende esinemissagedust võimalik täpsustada:

Infektsioonid ja infestatsioonid Infektsioonide varjamine, viirusinfektsioonide, seeninfektsioonide, bakteriaalsete, parasitaarsete ja oportunistlike infektsioonide avaldumine ja ägenemine, strongüloidiaasi aktiveerumine (vt lõik 4.4).

Vere ja lümfisüsteemi häired Mõõdukas leukotsütoos, lümfotsütopeenia, eosinopeenia, polütsüteemia.

Immuunsüsteemi häired Ülitundlikkusreaktsioonid (nt ravimist tingitud eksanteem), rasked anafülaktilised reaktsioonid sümptomitega nagu arütmiad, bronhospasm, hüpo- või hüpertensioon, vereringekollaps, südameseiskus, immuunsüsteemi nõrgenemine.

Endokriinsüsteemi häired Cushingi sündroom (tüüpilised sümptomid: kuunägu, tsentraalne rasvumus ja õhetus), neerupealiste supressioon (vt lõik 4.4).

Ainevahetus- ja toitumishäired Naatriumipeetus koos tursega, suurenenud kaaliumi eritumine (arütmiate oht), kehakaalu tõus, glükoositaluvuse langus, suhkurtõbi, hüperkolesteroleemia ja hüpertriglütserideemia, söögiisu suurenemine. Psühhiaatrilised häired Depressioon, ärrituvus, eufooria, suurenenud sugutung, psühhoosid, maania, hallutsinatsioonid, emotsionaalne labiilsus, ärevus, unehäired, suitsiidsus.

Närvisüsteemi häired Peaaju pseudotuumor, latentse epilepsia avaldumine, väljendunud epilepsia korral suurenenud krambivalmidus.

Silma kahjustused Katarakt, eriti koos posterioorse subkapsulaarse kataraktiga, glaukoom, sarvkesta haavandiga seotud sümptomite süvenemine, silma viirus-, seen- ja bakteriaalsete infektsioonide sagenemine, sarvkesta bakteriaalsete infektsioonide süvenemine, ptoos, müdriaas, kemoos, korioretinopaatia. Harvadel juhtudel pöörduv eksoftalmia (vt ka lõik 4.4).

Südame häired Hüpertroofiline kardiomüopaatia enneaegsetel imikutel (vt lõik 4.4).

Vaskulaarsed häired Hüpertensioon, suurenenud ateroskleroosi ja tromboosi risk, vaskuliit (ka ärajätusündroomina pärast pikaajalist ravi), kapillaaride suurenenud haprus.

Seedetrakti häired Seedetrakti haavandid, seedetrakti veritsus, pankreatiit, ebamugavustunne maos, luksumine.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Punased striiad, atroofia, telangiektaasia, petehhiad, ekhümoos, hüpertrihhoos, steroididest tingitud akne, rosaatsealaadne (perioraalne) dermatiit, naha pigmentatsiooni muutused.

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Müopaatia, lihasatroofia ja lihaste nõrkus, osteoporoos (annusest sõltuv, võimalik ka lühiajalise manustamise korral), aseptiline luunekroos, kõõlusekahjustused, tendiniit, kõõluserebend, epiduraalne lipomatoos, kasvupeetus lastel.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Suguhormoonide sekretsiooni häired (sellest tulenevalt: ebaregulaarne menstruatsioon kuni amenorröa, hirsutism, impotentsus).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Haava paranemise aeglustumine.

Paikne manustamine Võimalikud on paiksed ärrituse ja talumatuse reaktsioonid (kuumatunne, pikaajaline valu). Kui kortikoide ei süstita hoolikalt liigeseõõnde, ei saa välistada naha ja nahaaluse koe atroofiat süstekohas.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Deksametasooni ägeda mürgistuse juhtumeid ei ole teada. Kroonilise üleannustamise korral võib oodata rohkem kõrvaltoimeid (vt lõik 4.8), eriti endokriinsete, metaboolsete ja elektrolüütidega seotud toimete osas.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kortikosteroidid süsteemseks kasutamiseks, glükokortikoidid, ATC-kood: H02AB02

Deksametasoon on monofluoritud glükokortikoid, millel on väljendunud allergiavastased, põletikuvastased ja membraane stabiliseerivad omadused ning mis mõjutab süsivesikute, valkude ja lipiidide ainevahetust. Deksametasoonil on ligikaudu 7,5 korda suurem glükokortikoidne toime kui prednisoloonil ning prednisoonil ning see on võrreldes hüdrokortisooniga 30 korda efektiivsem ja sellel puudub mineralokortikoidne toime.

Glükokortikoidid, näiteks deksametasoon, avaldavad oma bioloogilist toimet kortikosteroidide suhtes tundlike geenide transkriptsiooni aktiveerimise kaudu. Põletikuvastane, immunosupressiivne ja proliferatsioonivastane toime tuleneb põletikumediaatorite moodustumise, vabanemise ja aktiivsuse

vähenemisest ning põletikurakkude spetsiifiliste funktsioonide ja migratsiooni pärssimisest. Lisaks võivad kortikosteroidid takistada sensibiliseeritud T-lümfotsüütide ja makrofaagide mõju sihtmärkrakkudele.

Pikaajalise kortikoidravi vajaduse korral tuleb arvestada võimaliku mööduva neerupealiste puudulikkuse tekkega. Hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealiste telje supressioon sõltub ka individuaalsetest teguritest.

COVID-19 ravi

Uuring RECOVERY (Randomised Evaluation of COVid-19 thERapY)1 on uurija algatatud, individuaalselt randomiseeritud, kontrollitud, avatud, adaptiivse platvormiga uuring COVID-19 tõttu hospitaliseeritud patsientide võimalike ravimeetodite hindamiseks.

Uuring toimus Ühendkuningriigis 176 haiglaorganisatsioonis. Osales 6425 patsienti, kes randomiseeriti saama kas deksametasooni (2104 patsienti) või ainult tavaravi (4321 patsienti). Laboris kinnitatud SARS-CoV-2 infektsiooniga oli 89% patsientidest.

Randomiseerimise ajal olid 16% patsientidest invasiivsel mehaanilisel ventilatsioonil või kehavälisel membraanoksügenisatsioonil, 60% said ainult hapnikku (koos mitteinvasiivse ventilatsiooniga või ilma) ning 24% ei saanud kumbagi.

Patsientide keskmine vanus oli 66,1 ± 15,7 aastat. 36% patsientidest olid naised. 24%-l patsientidest oli anamneesis diabeet, 27%-l südamehaigus ja 21%-l krooniline kopsuhaigus.

Esmane tulemusnäitaja Suremus 28. päevaks oli deksametasooni rühmas oluliselt väiksem kui tavaravi rühmas: teatatud surmade arv oli vastavalt 482 patsienti 2104 patsiendist (22,9%) ja 1110 patsienti 4321 patsiendist (25,7%) (kordajate suhe 0,83; 95% usaldusintervall [confidence interval, CI], 0,75 kuni 0,93; p < 0,001).

Deksametasooni rühmas oli surmajuhtude esinemissagedus väiksem kui tavaravi rühmas invasiivset mehaanilist ventilatsiooni saanud patsientidel (29,3% vs. 41,4%; kordajate suhe 0,64; 95% CI 0,51 kuni 0,81) ja ilma invasiivse mehaanilise ventilatsioonita lisahapnikku saanud patsientidel (23,3% vs. 26,2%; kordajate suhe 0,82; 95% CI 0,72 kuni 0,94).

Patsientidel, kes randomiseerimise ajal mingit respiratoorset toetust ei saanud, ei olnud deksametasooni mõju selge (17,8% vs. 14,0%; kordajate suhe 1,19; 95% CI 0,91 kuni 1,55). Teisesed tulemusnäitajad Deksametasooni rühma patsientidel oli haiglaravi kestus lühem kui tavaravi rühma patsientidel (mediaan 12 päeva vs. 13 päeva) ning suurem tõenäosus 28 päeva pärast elusana haiglaravilt lahkuda (kordajate suhe 1,10; 95% CI 1,03 kuni 1,17).

Esmase tulemusnäitajaga kooskõlas oli 28 päeva jooksul haiglaravilt lahkumisega seotud suurim mõju patsientidel, kes said invasiivset mehaanilist ventilatsiooni (kordajate suhe 1,48; 95% CI 1,16 kuni 1,90), millele järgnesid ainult hapnikravi saajad (kordajate suhe 1,15; 95% CI 1,06 kuni 1,24), hapnikravita patsientidel kasulikku toimet ei tuvastatud (kordajate suhe 0,96; 95% CI 0,85 kuni 1,08).

1 www.recoverytrial.net

Tulemus (N = 2104) (N = 4321) Esmane tulemusnäitaja Suremus 28. päevaks 482/2104 (22,9) 1110/4321 (25,7) 0,83 (0,75...0,93) Teisesed tulemusnäitajad 28 päeva jooksul haiglaravilt lahkunud Invasiivne mehaaniline ventilatsioon või surm† Invasiivne mehaaniline ventilatsioon Surm 387/1780 (21,7) 827/3638 (22,7) 0,93 (0,84...1,03) * Kordajate suhted on kohandatud vanusele, vastavalt 28 päeva suremuse ja haiglaravilt lahkumise tulemustele. Riskide suhted on kohandatud vanusele, vastavalt invasiivse mehaanilise ventilatsiooni rakendamise tulemusele või surmale ja selle alakomponentidele. † Sellest kategooriast on välja jäetud patsiendid, kes olid randomiseerimise ajal invasiivsel ventilatsioonil. Ohutus Uuringuraviga seoses tekkis neli tõsist kõrvaltoimet: kaks tõsist hüperglükeemia juhtu, üks glükokortikoidist tingitud psühhoos ja üks seedetrakti ülaosa verejooks. Kõik juhud lahenesid. Alarühmade analüüsid DEKSAMETASOONI mõju 28 päeva suremusele vanuse ja randomiseerimisel rakendatud respiratoorse toetuse järgi2 Ilma hapnikuta (χ1 2 = 0,70; p = 0,40) <70 10/197 (5,1%) 18/462 (3,9%) 1,31 (0,60...2,83) 70 ... <80 25/114 (21,9%) 35/224 (15,6%) 1,46 (0,88...2,45) 80 54/190 (28,4%) 92/348 (26,4%) 1,06 (0,76...1,49) Vahe 89/501 (17,8%) 145/1.034 (14,0%) 1,19 (0,91...1,55) kokkuvõte Ainult hapnik (χ1 2 = 2,54; p = 0,11) <70 53/675 (7,9%) 193/1473(13,1%) 0,58 (0,43...0,78) 70 ... <80 104/306 (34,0%) 178/531 (33,5%) 0,98 (0,77...1,25) 80 141/298 (47,3%) 311/600 (51,8%) 0,85 (0,70...1,04) Vahe 298/1279 (23,3%) 682/2604 (26,2%) 0,82 (0,72...0,94) kokkuvõte Mehhaaniline hingamine (χ1 2 = 0,28; p = 0,60) <70 66/269 (24,5%) 217/569 (38,1%) 0,61 (0,46...0,81) 70 ... <80 26/49 (53,1%) 58/104 (55,8%) 0,85 (0,53...1,34) 80 3/6 (50,0%) 8/10 (80,0%) 0,39 (0,10...1,47) Vahe 95/324 (29,3%) 283/683 (41,4%) 0,64 (0,51...0,81) kokkuvõte Kõik patsiendid 482/2104 (22,9%) 1110/4321 (25,7%) 0,83 (0,75...0,93) 2 (allikatest: Horby P. et al., 2020; https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2020.06.22.20137273v1 ; doi: https://doi.org/10.1101/2020.06.22.20137273)

DEKSAMETASOONI mõju 28 päeva suremusele randomiseerimisel rakendatud respiratoorse toetuse ja kroonilise haiguse anamneesis esinemise järgi3

Ilma hapnikuta (χ1 2 = 0,08; p = 0,78) Varasem haigus 65/313 (20,8%) 100/598 (16,7%) 1,22 (0,89...1,66) Varasem haigus puudub 24/188 (12,8%) 45/436 (10,3%) 1,12 (0,68...1,83) Vahe kokkuvõte 89/501 (17,8%) 145/1034 (14,0%) 1,19 (0,91...1,55) Ainult hapnik (χ1 2 = 2,05; p = 0,15) Varasem haigus 221/702 (31,5%) 481/1473 (32,7%) 0,88 (0,75...1,03) Varasem haigus puudub 77/577 (13,3%) 201/1131 (17,8%) 0,70 (0,54...0,91) Vahe kokkuvõte 298/1279 (23,3%) 682/2604 (26,2%) 0,82 (0,72...0,94) Mehhaaniline hingamine (χ1 2 = 1,52; p = 0,22) Varasem haigus 51/159 (32,1%) 150/346 (43,4%) 0,75 (0,54...1,02) Varasem haigus puudub 44/165 (26,7%) 133/337 (39,5%) 0,56 (0,40...0,78) Vahe kokkuvõte 95/324 (29,3%) 283/683 (41,4%) 0,64 (0,51...0,81) Kõik patsiendid 482/2104 (22,9%) 1110/4321 (25,7%) 0,83 (0,75...0,93)

5.2 Farmakokineetilised omadused

Deksametasoon seondub annusest sõltuvalt plasma albumiinidega. Väga suurte annuste korral ringleb suurim osa veres vaba vormina. Hüpoalbumineemia korral suureneb vaba (aktiivse) kortikosteroidi osakaal. Neli tundi pärast radioaktiivselt märgistatud deksametasooni intravenoosset manustamist inimestele on deksametasooni maksimaalne kontsentratsioon liikvoris umbes 1/6 selle plasmakontsentratsioonist.

Deksametasoon, mille bioloogiline poolväärtusaeg on üle 36 tunni, kuulub väga pika toimeajaga glükokortikoidide hulka. Selle pika toimeaja tõttu võib deksametasooni igapäevane pidev manustamine põhjustada ravimi kuhjumist ja üleannustamist.

Deksametasooni keskmine seerumi eliminatsiooni poolväärtusaeg täiskasvanutel on ligikaudu 250 minutit (+80 minutit). See eritub peamiselt neerude kaudu vaba deksametasoonalkoholi kujul ja metaboliseerub osaliselt. Metaboliidid erituvad glükoronaatide või sulfaatidena samuti peamiselt neerude kaudu. Neerufunktsiooni häire ei mõjuta oluliselt deksametasooni eritumist. Raske maksahaiguse korral on eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Äge toksilisus Pärast ühekordset suukaudset annust oli deksametasooni LD hiirtel ja rottidel esimese 7 päeva jooksul vastavalt 16 g/kg ja üle 3 g/kg. Pärast ühekordset subkutaanset annust oli LD hiirtel esimese 7 päeva jooksul rohkem kui 700 mg/kg ja rottidel ligikaudu 120 mg/kg. 21-päevase perioodi jooksul need väärtused vähenesid, mida tõlgendatakse hormooniga esilekutsutud immunosupressioonist tingitud raskete infektsioossete haiguste tagajärjena. Krooniline toksilisus Andmed kroonilise toksilisuse kohta inimestel ja loomadel puuduvad. Kortikoidimürgistusi ei ole 3 (allikatest: Horby P. et al., 2020; https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2020.06.22.20137273v1 ; doi: https://doi.org/10.1101/2020.06.22.20137273)

teada. Pikaajalise ravi korral annustega 1,5 mg ööpäevas võib oodata väljendunud kõrvaltoimeid (vt lõik 4.8).

Mutageenne ja kartsinogeenne potentsiaal Olemasolevate uuringute tulemused ei tõesta, et glükokortikoididel on kliiniliselt olulisi genotoksilisi omadusi.

Reproduktsioonitoksilisus Loomkatsetes täheldati suulaelõhet rottidel, hiirtel, hamstritel, küülikutel, koertel ja primaatidel, aga mitte hobustel ega lammastel. Mõnel juhul olid need kõrvalekalded kombinatsioonis kesknärvisüsteemi ja südame defektidega. Primaatidel täheldati pärast ravimi manustamist toimet peaajule. Lisaks võib aeglustuda üsasisene areng. Kõiki neid toimeid täheldati suurte annuste korral.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Kreatiniin Naatriumtsitraat (pH reguleerimiseks) Dinaatriumedetaat Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

24 kuud

Pärast ampulli avamist: Avatud ravimpreparaat tuleb kohe ära kasutada.

Kõlblikkusaeg pärast lahjendamist Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 48 tunni jooksul temperatuuridel 25 °C (valguse eest kaitstult) ja 2 kuni 8 °C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, on kõlblikkusaeg ja säilitamistingimused kasutaja vastutusel ega tohiks tavaliselt ületada 24 tundi temperatuuril 2 kuni 8 °C, välja arvatud juhul, kui lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 °C. Hoida ampullid välispakendis, valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast ampulli avamist ja lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

5 ml lahust I tüüpi selges värvitus murdmiskohaga klaasampullis. Ampullid on pakitud vooderdisse. Vooderdisega ampullid on pakendatud kartongkarpidesse.

Pakendi suurused: 5, 10 või 25 ampulli

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata ravimpreparaat tuleb hävitada.

Ravimpreparaati tuleb enne kasutamist visuaalselt kontrollida. Kasutada tohib ainult selget, nähtavate osakesteta lahust.

Caltrixan süste-/infusioonilahuse eelistatav manustamisviis on süstimine otse veeni või infusiooniliini. Kuid süstelahus on kokkusobiv ka järgmiste infusioonilahustega (250 ml ja 500 ml):

• 9 mg/ml (0,9%) naatriumkloriidi lahus
• 50 mg/ml (5%) glükoosilahus
• Ringeri lahus.

Kui ravimit kombineeritakse infusioonilahustega, tuleb arvestada konkreetse infusioonilahuse tootja antud teavet, sealhulgas andmeid kokkusobivuse, vastunäidustuste, kõrvaltoimete ja koostoimete kohta.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

AS KALCEKS Krustpils iela 71E, Rīga, LV-1057, Läti Tel: +371 67083320 E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

8. MÜÜGILOA NUMBER

1213825

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 05.09.2025

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

September 2025