RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Fluorouracil Accord 50 mg/ml süste-/infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml lahust sisaldab 50 mg fluorouratsiili (naatriumisoolana, mis moodustub in situ).

Üks 5 ml viaal sisaldab 250 mg fluorouratsiili. Üks 10 ml viaal sisaldab 500 mg fluorouratsiili. Üks 20 ml viaal sisaldab 1000 mg fluorouratsiili. Üks 50 ml viaal sisaldab 2500 mg fluorouratsiili. Üks 100 ml viaal sisaldab 5000 mg fluorouratsiili.

INN. Fluorouracilum

Teadaolevat toimet omav abiaine 8,25 mg/ml (0,360 mmol/ml) naatriumi

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus.

Selge, värvitu kuni kergelt kollane lahus, mille pH on vahemikus 8,6…9,4.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Fluorouratsiil on näidustatud täiskasvanutele.

Fluorouratsiili kasutatakse alljärgnevate haiguste ja pahaloomuliste kasvajate raviks:

• metastaatilise kolorektaalvähi ravi;
• käärsoole- ja pärakuvähi adjuvantravi;
• kaugelearenenud maovähi ravi;
• kaugelearenenud pankreasevähi ravi;
• kaugelearenenud söögitoruvähi ravi;
• kaugelearenenud või metastaatilise rinnanäärmevähi ravi;
• opereeritava primaarse invasiivse rinnanäärmevähi adjuvantravi;
• eelnevalt ravimata patsientide opereerimatu pea ja kaela lokaalselt arenenud lamerakk- kartsinoomi ravi;
• lokaalselt korduva või metastaatilise pea ja kaela lamerakk-kartsinoomi ravi.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

5-fluorouratsiili võib manustada ainult kvalifitseeritud arst, kellel on suured kogemused tsütotoksilises ravis.

Patsiente tuleb ravi ajal hoolikalt ja sageli jälgida. Enne ravi alustamist tuleb iga individuaalse patsiendi riski ja kasu faktorit hoolikalt kaaluda.

Manustamisviis

5-fluorouratsiili süstelahust võib manustada intravenoosse boolussüstena, infusioonina või püsiinfusioonina mitme päeva jooksul.

Need on üldised juhised. Palun vaadake kohalikest või rahvusvahelistest juhenditest ajakohastatud soovitusi.

Enne ravimi käsitsemist või manustamist tuleb järgida ettevaatusabinõusid Juhised ravimpreparaadi lahjendamise kohta enne manustamist vt lõik 6.6.

Intravenoosne manustamine

5-fluorouratsiili annus ja raviskeem sõltub valitud raviskeemist, näidustusest ning patsiendi üldseisundist ja eelnevast ravist. Raviskeem varieerub 5-fluorouratsiili manustamise korral kombinatsioonis teiste tsütotoksiliste ainetega või koos samaaegselt kasutatava foolhappega.

Raviarst otsustab mitmes tsüklis manustamine toimub, sõltuvalt kohalikest ravi protokollidest ja juhenditest; võttes arvesse individuaalse patsiendi ravi efektiivsust ja taluvust.

Ravi tuleb alustada haiglas.

Annust on soovitatav vähendada patsientidel, kellel esineb mõni järgnevatest seisunditest

Täiskasvanutele ja eakatele patsientidele 5-fluorouratsiili manustamise korral tuleb enne igat annust jälgida hematoloogilist (trombotsüütide, leukotsüütide ja granulotsüütide arv), seedetrakti (stomatiit, kõhulahtisus, verejooks seedetraktist) ja neuroloogilist toksilisust ning vajaduse korral tuleb 5- fluorouratsiili annust kas vähendada või katkestada manustamine. Annuse kohandamise või ravi katkestamise vajadus sõltub tekkinud kõrvaltoimetest. Hematoloogilise toksilisuse korral, nt leukotsüütide (≤ 3500/mm3) ja/või trombotsüütide arvu (≤ 100 000/mm3) vähenemine, võib olla vajalik ravi katkestamine. Raviarst peab otsustama ravi jätkamise üle vastavalt kliinilisele arengukäigule.

Kolorektaalvähk 5-fluorouratsiili kasutatakse mitmete raviskeemidena käärsoole- ja pärakuvähi raviks. 5-fluorouratsiili kasutatakse eelistatult koos foolhappega. Laialdaselt kasutatavad raviskeemid hõlmavad ka 5- fluorouratsiili ja foolhappe kasutamist kombinatsioonis teiste kemoterapeutiliste ravimitega, nagu irinotekaan (FOLFIRI ja FLIRI), oksaliplatiin (FOLFOX) või koos mõlemaga, irinotekaani ja oksaliplatiiniga, (FOLFIRINOX).

5-fluorouratsiili tavaline annus on 200...600 mg/m2 kehapinna kohta. Annus varieerub ka sõltuvalt sellest, kas manustatakse intravenoosse boolusena või intravenoosse püsiinfusioonina.

Annustamisskeem sõltub ka kemoteraapia režiimist ja 5-fluorouratsiili annust võib korrata kord nädalas, kaks korda kuus või kord kuus.

Tsüklite arv varieerub sõltuvalt rakendatavast raviskeemist ja samuti sõltub see ka ravi edukuse ja taluvuse põhjal tehtud kliinilisest otsusest.

Rinnanäärmevähk 5-fluorouratsiili kasutatakse tavaliselt kemoteraapia raviskeemis kombinatsioonis tsüklofosfamiidi ja metotreksaadiga (CMF) või epirubitsiiniga, tsüklofosfamiidiga (FEC) või metotreksaadi ja leukovoriiniga (MFL). Tavaline annus on vahemikus 500...600 mg/m2 kehapinna kohta intravenoosse boolusena, mida vajadusel korratakse iga 3...4 nädala tagant. Primaarse invasiivse rinnavähi adjuvantravi kestus on tavaliselt 6 tsüklit.

Maovähk ning mao ja söögitoru ühinemiskoha vähk Soovitatav on perioperatiivne kemoteraapia ECF raviskeemiga (epirubitsiini, tsisplatiin, 5- fluorouratsiil). 5-fluorouratsiili soovitatav annus on 200 mg/m2 kehapinna kohta ööpäevas manustatuna intravenoosse püsiinfusioonina 3 nädala jooksul. 6 tsüklit on soovitatav, kuid see sõltub ravi edukusest ja patsiendi ravimi taluvusest.

Söögitoruvähk 5-fluorouratsiili kasutatakse tavaliselt kombinatsioonis tsisplatiiniga või tsisplatiini ja epirubitsiiniga või epirubitsiini ja oksaliplatiiniga. Annus varieerub 200...1000 mg/m2 kehapinna kohta ööpäevas intravenoosse püsiinfusioonina mitme päeva jooksul, mida korratakse tsüklite kaupa sõltuvalt raviskeemist.

Vähi korral söögitoru alaosas on tavaliselt soovitatav perioperatiivne kemoteraapia ECF raviskeemiga (epirubitsiin, tsisplatiin, 5-fluorouratsiil). Soovitatav 5-fluorouratsiili annus on 200 mg/m2 kehapinna kohta ööpäevas manustatuna intravenoosse püsiinfusioonina 3 nädalat ja korrates tsükliliselt. 5-fluorouratsiil/tsisplatiini manustamise kohta kombinatsioonis kiiritusraviga, vt vastavat kirjandust.

Pankreasevähk 5-fluorouratsiili kasutatakse eelistatult kombinatsioonis foliinhappe või gemtsitabiiniga. Annus varieerub vahemikus 200...500 mg/m2 kehapinna kohta ööpäevas intravenoosse boolussüstina või intravenoosse infusioonina, sõltuvalt raviskeemist ja korrates tsükliliselt.

Pea ja kaela vähk 5-fluorouratsiili kasutatakse eelistatult kombinatsioonis tsisplatiini või karboplatiiniga. Annus varieerub 600...1200 mg/m2 kehapinna kohta ööpäevas intravenoosse püsiinfusioonina mitme päeva jooksul ja korrates tsükliliselt sõltuvalt raviskeemist.

5-fluorouratsiili/tsisplatiini või karboplatiini manustamise korral kombinatsioonis kiiritusraviga vt vastavat kirjandust. Patsientide erirühmad

Neeru-või maksakahjustus Ettevaatus on vajalik ja annuse vähendamine võib olla vajalik neeru-või maksakahjustusega patsientide puhul.

Lapsed Fluorouratsiil ei ole soovitatav lastel kasutamiseks, kuna andmed ohutuse ja efektiivsuse kohta on ebapiisavad.

Eakad Eakatel ei soovitata annust kohandada, kuid annuse määramisel tuleb arvestada kõigi kaasuvate seisunditega.

4.3 Vastunäidustused

Fluorouratsiil on vastunäidustatud patsientidele − kellel on teadaolev ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. − kes põevad potentsiaalselt tõsiseid infektsioone (nt Herpes zoster, tuulerõuged).

− kes on oluliselt nõrgestatud. − kellel on luuüdi supressioon kiiritusravi järgselt või pärast ravi teiste kasvajavastaste ainetega. − mittepahaloomulise haiguse ravi. − kellel on tõsine maksakahjustus. − keda on ravitud brivudiini, sorivudiini või nende keemiliselt sarnaste analoogidega, mis on 5- FU metaboliseeriva ensüümi dihüdropürimidiini dehüdrogenaasi (DPD) tugevad inhibiitorid (vt lõik 4.5). Fluorouratsiili ei tohi kasutada 4 nädala jooksul pärast ravi brivudiini, sorivudiini või nende keemiliselt sarnaste analoogidega. − fluorouratsiili (5-FU) ei tohi anda dihüdropürimidiini dehüdrogenaasi (DPD) suhtes homosügootsetele patsientidele. − kes on imetavad naised (vt lõik 4.6). − kellel on teadaolev täielik dihüdropürimidiini dehüdrogenaasi (DPD) puudulikkus (vt lõik 4.4).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Fluorouratsiili võib manustada vaid kvalifitseeritud arst, kellel on tugevatoimeliste antimetaboliitide kasutamise kogemus ning võimalused kliiniliste, biokeemiliste ja hematoloogiliste toimete regulaarseks jälgimiseks enne manustamist ja selle käigus, või tema hoolika järelevalve all. Kõigi patsientide ravi tuleb alustada haiglas.

Hematoloogilised toimed Fluorouratsiil võib põhjustada müelosupressiooni (sealhulgas, kuid mitte ainult, leukopeeniat, granulotsütopeeniat, pantsütopeeniat ja trombotsütopeeniat).

Adekvaatse fluorouratsiili raviga kaasneb tavaliselt leukopeenia; leukotsüütide väikseim arv on tavaliselt täheldatav esimese ravikuuri 7. ja 14. päeva vahel, kuid vahel kuni 20. päevani. Tavaliselt normaliseerub nende arv 30. päevaks. Trombotsüütide ja leukotsüütide arvu on soovitatav määrata iga päev ning ravi tuleb katkestada juhul, kui trombotsüütide arv langeb alla 100 000/mm3 või leukotsüütide arv langeb alla 3500/mm3. Kui leukotsüütide koguarv on alla 2000/mm3 ja eriti juhul, kui esineb granulotsütopeenia, on soovitatav paigutada patsient isolaatorisse ja rakendada vastavaid meetmeid süsteemse infektsiooni vältimiseks.

Raske müelosupressiooni kliinilised tagajärjed on infektsioonid. Need infektsioonid võivad olla kerged, kuid võivad olla rasked ja mõnikord fataalsed.

Seedetrakti toimed Ravi tuleb katkestada ka suuhaavandite esimeste nähtude või seedetrakti kõrvaltoimete, nagu stomatiidi, diarröa, seedetrakti verejooksu või mis tahes asukohaga verejooksu tekkimisel. Toimiva ja toksilise annuse erinevus on väike ning ravivastusega kaasneb tõenäoliselt teatud tasemel toksilisus. Seetõttu peab patsientide valimisel ja annuse kohandamisel olema ettevaatlik. Raske toksilisuse korral tuleb ravi peatada.

Eririskiga patsiendid Fluorouratsiili tuleb kasutada äärmise ettevaatusega patsientidel, kes on varem saanud suurtes annustes vaagnapiirkonna kiiritamist või alküülivaid aineid, ning patsientidel, kellel on luuüdi ulatuslik metastaatiliste kasvajate kaasatus. Ravi fluorouratsiiliga võib võimendada kiiritusest põhjustatud nekroosi.

Patsiendid, kes võtavad fenütoiini samaaegselt fluorouratsiiliga, peavad läbima regulaarsed testid fenütoiini plasmataseme tõusu võimaluse tõttu (vt lõik 4.5).

Eriti ettevaatlik tuleb olla eakate või nõrgenenud patsientide ravimisel, kuna neil patsientidel võib olla suurem risk raske toksilisuse tekkeks. Neeru- ja maksakahjustus Fluorouratsiili tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel on neeru- või maksafunktsiooni langus

või kollatõbi.

Kardiotoksilisus Fluoropürimidiini ravi on seostatud kardiotoksilisusega, sealhulgas müokardiinfarkt, stenokardia, rütmihäired, müokardiit, kardiogeenne šokk, äkksurm, stress-kardiomüopaatia (Takotsubo sündroom) ja elektrokardiograafilised muutused (sh väga harvadel juhtudel QT-intervalli pikenemine). Need kõrvaltoimed esinevad sagedamini 5-fluorouratsiili püsiinfusioonina saavatel patsientidel võrreldes boolussüsti saanutega. Eelnevalt esinenud südame isheemiatõbi võib olla mõne südamega seotud kõrvaltoime riskifaktoriks. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik nende patsientide ravimisel, kellel on ravi ajal esinenud valu rindkeres või kelle anamneesis on südamehaigus. Ravi ajal fluorouratsiiliga tuleb regulaarselt jälgida südametööd. Raske kardiotoksilisuse korral tuleb ravi lõpetada.

Immunosupressantide toimed 5-fluorouratsiili saavatel patsientidel tuleb vältida vaktsineerimist elusvaktsiiniga tõsiste või surmaga lõppevate infektsioonide tekkevõimaluse tõttu. Vältida tuleb kontakti inimestega, keda on hiljuti ravitud poliomüeliidiviiruse vaktsiiniga. Manustada võib surmatud või inaktiveeritud vaktsiine; vastus sellistele vaktsiinidele võib siiski väheneda.

Käe-jala sündroom Fluorouratsiili manustamist on seostatud palmaar-plantaarse erütrodüsesteesia sündroomi, tuntud ka kui käe-jala sündroom, esinemisega. Pideva infusiooniga fluorouratsiil võib suurendada palmaar- plantaarse erütrodüsesteesia esinemissagedust ja raskust. Ravi katkestamisele järgneb järk-järguline taandumine 5...7 päeva jooksul.

Entsefalopaatia Turuletulekujärgselt on seoses 5-fluorouratsiili kasutamisega teatatud entsefalopaatia juhtudest (sealhulgas hüperammoneemiline entsefalopaatia, leukoentsefalopaatia, posterioorse pöörduva entsefalopaatia sündroom (posterior reversible encephalopathy syndrome, PRES), Wernicke entsefalopaatia). Entsefalopaatia nähud või sümptomid on vaimse seisundi muutus, segasus, desorientatsioon, kooma või ataksia. Kui patsiendil tekib mõni nendest sümptomitest, tuleb ravi peatada ja kohe kontrollida vereseerumi ammoniaagi ja B -vitamiini taset. Kõrgenenud ammoniaagisisalduse või B -vitamiini vaeguse korral tuleb alustada asjakohast ravi. Hüperammoneemiline entsefalopaatia esineb sageli koos laktatsidoosiga. Ettevaatlik tuleb olla fluorouratsiili manustamisel neeru- ja/või maksakahjustusega patsientidele. Kahjustatud neeru- ja/või maksafunktsiooniga patsientidel võib olla suurem risk hüperammoneemia ja hüperammoneemilise entsefalopaatia tekkeks. Tuumori lüüsi sündroom Turuletulekujärgselt on teatatud fluorouratsiili raviga seotud tuumori lüüsi sündroomi juhtudest. Patsiente, kellel on suurenenud risk tuumori lüüsi sündroomi tekkeks (nt neerukahjustus, hüperurikeemia, suur kasvajakoormus, kiire progresseerumine), tuleb hoolikalt jälgida. Kaaluda tuleb ennetusmeetmeid (nt hüdratsioon, kõrge kusihappetaseme korrigeerimine). Dihüdropürimidiini dehüdrogenaasi (DPD) puudulikkus DPD aktiivsus on määratlus, mis limiteerib 5-fluorouratsiili katabolismi (vt lõik 5.2). Patsientidel, kellel esineb DPD puudulikkus, on suurem fluoropüramiididega seotud toksilisuse risk, sh nt stomatiit, kõhulahtisus, limaskesta põletik, neutropeenia ja neurotoksilisus.

DPD puudulikkusega seotud toksilisus esineb tavaliselt pärast annuse suurendamist esimese ravitsükli ajal.

Täielik DPD puudulikkus Täielik DPD puudulikkus on harvaesinev (0,01…0,5%-l europiidsel populatsioonil). Patsientidel, kellel esineb täielik DPD puudulikkus, on suur risk raske eluohtliku või surmaga lõppeva toksilisuse tekkeks ja neid ei tohi fluorouratsiiliga ravida (vt lõik 4.3).

Osaline DPD puudulikkus Osalist DPD puudulikkust esineb hinnanguliselt 3…9%-l europiidsel populatsioonil. Patsientidel, kellel esineb osaline DPD puudulikkus, on suurem risk raske või potentsiaalselt eluohtliku toksilisuse tekkeks. Toksilisuse ärahoidmiseks tuleb kaaluda ravi alustamist madalama annusega. DPD puudulikkust tuleb vaadelda kui parameetrit, millega tuleb arvestada annuse vähendamisel koos teiste tavameetmete kasutamisega. Annuse esialgne vähendamine võib mõjutada ravi tõhusust. Raske toksilisuse puudumisel võidakse järgmisi annuseid hoolika jälgimise korral suurendada.

DPD puudulikkuse testimine Vaatamata eelnevate optimaalsete testimismeetodite ebakindlusele soovitatakse enne ravi algust fluorouratsiiliga fenotüübi ja/või genotüübi testimist. Tuleb järgida kohaldatavaid kliinilisi juhendeid.

Neerufunktsiooni kahjustus võib põhjustada uratsiili taseme tõusu veres, mille tulemuseks on suurenenud valediagnoosi risk patsientidel, kellel on mõõduka või raske neerukahjustusega DPD puudulikkus.

DPD puudulikkuse genotüübiline iseloomustus DPYD geeni ravieelne harvaesinevate mutatsioonide tuvastamine patsientidel, kellel esineb DPD puudulikkus.

Neli DPYD varianti (c.1905 + 1G > A [tuntud ka kui DPYD*2A], c.1679T > G [DPYD*13], c.2846A > T ja c.1236G > A/HapB3) võivad põhjustada DPD ensümaatilise aktiivsuse täielikku puudumist või vähenemist. Teised harvaesinevad variandid võivad olla samuti seotud raske või eluohtliku toksilisuse suurenenud riskiga.

DPYD geeni lookuses esinevad teatud homosügootsed või kombineeritud heterosügootsed mutatsioonid (nt nelja variandi kombinatsioonid koos vähemalt ühe alleeliga c.1905 + 1G > A või c.1679T > G) põhjustavad teadaolevalt DPD ensümaatilise aktiivsuse täielikku või peaaegu täielikku puudumist. Patsientidel, kellel on teatud heterosügootsed DPYD variandid (sh c.1905 + 1G > A, c.1679T > G, c.2846A > T ja c.1236G > A/HapB3 variandid), on suurenenud raske toksilisuse risk, kui neid ravitakse fluoropürimidiinidega.

Heterosügootse c.1905 + 1G > A genotüübi sagedus DPYD geenis on europiidsetel patsientidel ligikaudu 1%, 1,1% c.2846A > T jaoks, 2,6…6,3% c.1236G > A/HapB3 variantide jaoks ja 0,07…0,1% c.1679T > G jaoks. Andmed nelja DPYD variandi sageduse kohta teistes populatsioonides, mitte europiidses populatsioonis, on piiratud. Käesolevalt nelja DPYD variandi (c.1905 + 1G > A, c.1679T > G, c.2846A > T ja c.1236G > A/HapB3) esinemine praktiliselt puudub Aafrika (-Ameerika) või Aasia päritoluga populatsioonides.

DPD puudulikkuse fenotüübiline iseloomustus DPD puudulikkuse fenotüübiliseks iseloomustamiseks on soovitatav mõõta endogeense DPD substraadi uratsiili (U) ravieelset sisaldust vereplasmas. Uratsiili ravieelsed suurenenud kontsentratsioonid on seotud suurenenud toksilisuse riskiga. Vaatamata ebamäärasele uratsiili sisaldusele, mis määratleb täieliku ja osalise DPD puudulikkuse, tuleb uratsiili sisaldust veres ≥ 16 ng/ml ja < 150 ng/ml pidada osalisele DPD puudulikkusele viitavaks ning see on seotud suurenenud fluoropürimidiini toksilisuse riskiga. Uratsiili sisaldust veres ≥ 150 ng/ml tuleb pidada täielikule DPD puudulikkusele viitavaks ning see on seotud eluohtliku või surmaga lõppeva fluoropürimidiini toksilisuse riskiga. Vere uratsiili taset tuleb tõlgendada ettevaatusega neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (vt ülalpool jaotist „DPD puudulikkuse testimine”).

Ravimi terapeutiline jälgimine - 5-fluorouratsiil 5-fluorouratsiili terapeutiline jälgimine võib parandada kliinilist tulemust – vähendada toksilisust ja parandada ravi tõhusust patsientidel, kellele manustatakse 5-fluorouratsiili pideva infusioonina. AUC

on eeldatavalt 20…30 mg x h/L.

Valgustundlikkusreaktsioonid Mõnedel patsientidel võivad pärast fluorouratsiili manustamist tekkida valgustundlikkusreaktsioonid. Soovituslik on hoiatada patsiente, et nad väldiksid pikaajalist kokkupuudet päikesevalgusega (vt lõik 4.8). 5-fluorouratsiil kombinatsioonis foolhappega Foolhape võib võimendada või mõjutada 5-fluorouratsiili kliinilise toksilisuse profiili. Kõige sagedamini tekib leukopeenia, mukosiit, stomatiit ja/või kõhulahtisus, mille tõttu võib olla vajalik vähendada annust. Kui 5-fluorouratsiili kasutatakse kombinatsioonis foolhappega, tuleb toksilisuse esinemise korral fluorouratsiili annust vähendada rohkem, kui seda oleks tehtud fluorouratsiili kasutamise korral üksinda. Kombinatsioonravis esinev toksilisus on kvalitatiivselt sarnane ainult 5- fluorouratsiiliga ravitud patsientidel esineva toksilisusega.

Seedetrakti toksilisuse esinemist täheldatakse sagedamini ja see võib olla raskem või isegi eluohtlik (eelkõige stomatiit ja kõhulahtisus). Rasketel juhtudel tuleb ravi 5-fluorouratsiili ja foolhappega lõpetada ja alustada toetavat intravenoosset ravi. Patsientidele on vaja selgitada, et raviarsti poole on vaja pöörduda koheselt stomatiidi (kerged või mõõdukad haavandid) ja/või kaks korda päevas esineva kõhulahtisuse (vesine väljaheide või roojamine) korral.

Naatrium Fluorouratsiili BP süst sisaldab 7,78 mmol (178,2 mg) naatriumi maksimaalse ööpäevase annuse kohta (600 mg/m2). Seda tuleb arvesse võtta kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Brivudiin ja sorivudiin Brivudiin, sorivudiin või nende keemiliselt sarnased analoogid inhibeerivad pöördumatult DPD-d, mille tulemusena suureneb fluorouratsiili ekspositsioon oluliselt. See võib põhjustada fluoropürimidiiniga seotud toksilisuse suurenemist, mis võib lõppeda surmaga. Seetõttu võib kasutada kas teistsugust viirusevastast ravi või peab brivudiini, sorivudiini või analoogide manustamise ja fluorouratsiiliga ravi alustamise vahele jääma vähemalt 4-nädalane intervall (vt lõik 4.3). DPD aktiivsust inhibeerivate nukleosiidi analoogide juhuslikul manustamisel fluorouratsiiliga ravitud patsientidele tuleb kasutada tõhusaid meetmeid fluorouratsiili toksilisuse vähendamiseks. Soovituslik on viivitamatu haiglaravi. Tsütotoksilised ained On leitud, et erinevad ravimid võivad biokeemiliselt moduleerida fluorouratsiili kasvajavastast toimet või toksilisust. Sagedasti kasutatavate ravimite hulka kuuluvad metotreksaat, metronidasool, foliinhape, interferoon alfa ja allopurinool.

Kaltsiumfolinaat (foliinhape) Foliinhape suurendab fluorouratsiili seondumist tümidülaadi süntaasiga. Nii 5-fluorouratsiili efektiivsus kui ka toksilisus võib olla suurem, kui 5-fluorouratsiili kasutatakse kombinatsioonis foliinhappega. Kõrvaltoimed võivad olla tugevamad ja tekkida võib raske kõhulahtisus. Eluohtliku kõhulahtisuse esinemist on täheldatud 600 mg / m2 fluorouratsiili (i.v. boolusena üks kord nädalas) manustamise korral koos foolhappega.

Kombinatsiooni korral teiste müelosupressantidega on vajalik annuse kohandamine. Samaaegse või eelneva kiiritusravi korral võib olla vajalik annuse vähendamine. Antratsükliinide kardiotoksilisus võib suureneda.

Agranulotsütoosi suurenenud tekkeriski tõttu tuleb vältida fluorouratsiili kombinatsiooni klosapiiniga. Fluorouratsiili ja tsisplatiiniga ravitavatel orofarüngeaalse vähiga patsientidel on kirjeldatud ajuinfarkti suurenenud esinemissagedust.

Fenütoiin Fluorouratsiili kasutavatel patsientidel tuleb fenütoiini taset regulaarselt jälgida ja vajalikuks võib osutuda fenütoiini annuse vähendamine. Fenütoiini ja fluorouratsiili või selle analoogide samaaegsel kasutamisel on teatatud fenütoiini plasmakontsentratsiooni tõusuga seotud toksilisusest. Ametlikke ravimite koostoimeuuringuid fenütoiiniga ei ole läbi viidud, kuid koostoimemehhanismiks peetakse CYP2C9 või CYP2C19 isoensüümi inhibeerimist fluorouratsiili poolt (vt lõik 4.4).

Varfariin Fluorouratsiiliga ravi alustamise järgselt on üksikutel juhtudel kirjeldatud stabiilset varfariini ravi saavatel patsientidel olulist protrombiiniaja pikenemist ja INR-i suurenemist. Fluorouratsiili kasutavatel patsientidel tuleb regulaarselt jälgida adekvaatset hüübimisvastast vastust varfariinile ja teistele kumariini derivaatidele.

Tsimetidiin, metronidasool ja interferoon võivad suurendada 5-fluorouratsiili plasmataset, suurendades sellega 5-fluorouratsiili toksilisust.

Fluorouratsiil võimendab teiste tsütostaatiliste ravimite ja kiiritusravi toimet (vt lõik 4.2).

Patsientidel, kes said tsüklofosfamiidi, metotreksaati ja 5-fluorouratsiili lisaks tiasiiddiureetikumidele esines granulotsüütide arvu suurenenud langus võrreldes patsientidega, kes ei saanud tiasiide.

Hepatotoksilisus (alkaalse fosfataasi, transaminaaside või bilirubiini suurenemine) esines sageli patsientidel, kes said 5-fluorouratsiili kombinatsioonis levamisooliga.

Rinnanäärmevähiga patsientide kombinatsioonravi tsüklofosfamiidi, metotreksaadi, 5-fluorouratsiili ja tamoksifeeniga on suurendanud trombemboolsete seisundite riski.

Tõsine ja potentsiaalselt eluohtlik mukosiit võib tekkida pärast vinorelbiini ja 5- fluorouratsiili/foliinhappe koosmanustamist.

Häirunud immuunsusega patsientide korral tuleb vältida elusvaktsiinidega vaktsineerimist.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasestumisvõimelised naised Rasestumisvõimelistel naistel tuleb soovitada vältida rasestumist ja kasutada väga tõhusat rasestumisvastast meetodit ravi ajal fluorouratsiiliga ja vähemalt 6 kuud pärast seda. Kui ravimit kasutatakse raseduse ajal või kui patsient rasestub ravimi kasutamise ajal, tuleb patsienti täielikult teavitada võimalikust ohust lootele ning soovitada geneetilist nõustamist, kui see on asjakohane ja kättesaadav. Rasedus Fluorouratsiil võib rasedatele manustamisel kahjustada loodet. Puuduvad piisavad ja hästi kontrollitud uuringud rasedatega, kuid on teatatud loote defektidest ja raseduse katkemistest. Loomkatsetes tuvastatud teratogeense toime põhjal võib fluorouratsiili pidada aineks, mis võib põhjustada loote väärarenguid (vt lõik 5.3). Fluorouratsiili tohib raseduse ajal kasutada ainult siis, kui potentsiaalne kasu kaalub üles võimaliku ohu lootele. On teatatud edukatest rasedustest patsientidel, kes on saanud keemiaravi teisel ja kolmandal trimestril.

Imetamine Kuna ei ole teada, kas fluorouratsiil eritub rinnapiima, tuleb fluorouratsiiliga ravi ajal rinnaga toitmine katkestada (vt lõik 4.3).

Fertiilsus Fluorouratsiili mõju sugunäärmetele ja inimese paljunemisvõimele ei ole täielikult teada. Loomkatsed näitavad siiski viljakuse häireid isastel ja emastel loomadel (vt lõik 5.3). Samuti mõjutavad tõenäoliselt gametogeneesi ravimid, mis inhibeerivad DNA, RNA ja valgusünteesi (nagu

fluorouratsiil).

Fluorouratsiiliga ravi saavatel meestel ei ole soovitatav last eostada ravi ajal ja kuni 3 kuud pärast ravi lõppu. Nii mees- kui ka naispatsiendid peaksid enne ravi alustamist pidama nõu viljakuse säilitamise suhtes, kuna fluorouratsiiliga ravi võib põhjustada pöördumatut viljatust.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Uuringuid ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole läbi viidud.

Fluorouratsiil võib põhjustada kõrvaltoimeid, nagu iiveldus ja oksendamine. Samuti võib ta põhjustada kõrvaltoimeid närvisüsteemile ja nägemishäireid, mis võivad häirida autojuhtimist või raskete masinate käsitsemist.

4.8 Kõrvaltoimed

Fluorouratsiiliga ravi ajal on täheldatud ja kirjeldatud järgmisi kõrvaltoimeid järgmiste sagedustega: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired Väga sage Müelosupressioon, neutropeenia, trombotsütopeenia, leukopeenia, agranulotsütoos, aneemia, pantsütopeenia Sage Febriilne neutropeenia Teadmata Granulotsütopeenia Immuunsüsteemi häired Väga sage Bronhospasm, immunosupressioon Harv Ülitundlikkus, anafülaktiline reaktsioon, anafülaktiline šokk Infektsioonid ja infestatsioonid Väga sage Infektsioonid, farüngiit Sage Sepsis Teadmata Septiline šokk, neutropeeniline sepsis, kopsupõletik, kuseteede infektsioon, tselluliit

Uuringud Sage Elektrokardiogrammi muutus Endokriinsüsteemi häired Harv Türoksiini sisalduse suurenemine, trijoodtüroniini sisalduse suurenemine Ainevahetus- ja toitumishäired Väga sage Hüperurikeemia Aeg-ajalt Dehüdratsioon Teadmata Söögiisu vähenemine, laktatsidoos, tuumori lüüsi sündroom, hüpertriglütserideemia, B -vitamiini puudus Psühhiaatrilised häired Aeg-ajalt Eufooriline meeleolu Harv Segasusseisund Väga harv Meeltesegadus Närvisüsteemi häired Aeg-ajalt Nüstagm, peavalu, pearinglus, Parkinsoni tõve sümptomid, püramidaalsed nähud, somnolentsus Väga harv Leukoentsefalopaatia, tserebellaarne sündroom, düsartria, müasteenia, afaasia, krambid, kooma

Teadmata Perifeerne neuropaatia, epilepsia, hüperammoneemiline entsefalopaatia, posterioorse pöörduva entsefalopaatia sündroom (PRES), Wernicke entsefalopaatia Neerude ja kuseteede häired Harv Neerupuudulikkus

Silma kahjustused Aeg-ajalt Suurenenud pisaraeritus, ähmane nägemine, häirunud silmade liikumine, nägemisnärvi neuriit, diploopia, nägemisteravuse langus, fotofoobia, konjunktiviit, blefariit, ektroopion, dakrüostenoos Südame häired Väga sage Müokardi isheemiale iseloomulikud muutused EKG-s Sage Müokardiinfarkt, stenokardia Aeg-ajalt Rütmihäired, müokardi isheemia, müokardiit, südamepuudulikkus, dilateeruv kardiomüopaatia, kardiaalne šokk Väga harv Südameseiskus, kardiaalne äkksurm Teadmata Intrakardiaalne tromb, perikardiit, stress-kardiomüopaatia (takotsubo sündroom) Vaskulaarsed häired Aeg-ajalt Hüpotensioon Harv Ajuisheemia, sooleisheemia, perifeerne isheemia, Raynaud’ sündroom, trombemboolia, tromboflebiit Teadmata Hemorraagia Seedetrakti häired Väga sage Limaskesta põletik, stomatiit, ösofagiit, proktiit, anoreksia, diarröa, iiveldus, oksendamine Aeg-ajalt Seedetrakti haavand, seedetrakti verejooks, seedetrakti limaskesta eksfoliatsioon Teadmata Veriroe, soole pneumatoos, enterokoliit, koliit (sealhulgas nekrotiseeriv koliit) Maksa ja sapiteede häired Aeg-ajalt Maksarakkude kahjustus Väga harv Maksanekroos, biliaarne skleroos, koletsüstiit Naha ja nahaaluskoe kahjustused Väga sage Alopeetsia, palmaar-plantaarse erütrodüsesteesia sündroom (käe-jala sündroom) Aeg-ajalt Dermatiit, kuiv nahk, lõhedega erosioon, erüteem, sügelev makulopapulaarne lööve.eksanteem, urtikaaria, fotosensitiivsus, naha hüperpigmentatsioon, hüperpigmentatsioon või depigmentatsioon veenide lähedal, küünte pigmentatsioon, küünte düstroofia, küünevalli muutused, paronühhia, onühholüüs

Teadmata Naha erütematoosluupus Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Aeg-ajalt Azoospermia, ovulatsioonihäire Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Väga sage Haavade paranemise aeglustumine, ninaverejooks, halb enesetunne, asteenia, väsimus Teadmata Püreksia, valu rindkeres, süstekoha värvi muutus, ekstravasatsioonist põhjustatud lokaalne reaktsioon (valu, turse, erüteem)

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Müelosupressioon Täheldatud müelosupressiooni algus varieerus 7…10 päeva vahel, madalaim vahemik 9…14 päeva ja taastumine toimus 21…28 päeva jooksul.

Südame häired Kardiotoksilised kõrvaltoimed tekivad enamasti esimese ravitsükli ajal või mõne tunni jooksul pärast seda. Südame isheemiatõve või kardiomüopaatiaga patsientidel on suurenenud kardiotoksilisuse risk (vt lõik 4.4).

Maksa ja sapiteede häired Teatatud on surmaga lõppenud maksanekroosi juhtudest.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Fluorouratsiili suured annused või pikaajaline ravi võivad põhjustada eluohtlikke mürgistusnähte, nagu iiveldus, oksendamine, diarröa, gastrointestinaalne haavand ja veritsus, luuüdi supressioon (sealhulgas trombotsütopeenia, leukopeenia, agranulotsütoos).

Raviks on ravimi kasutamise lõpetamine ja toetavad meetmed (vt lõik 4.4).

Pärast fluorouratsiili üleannustamist tuleb vähemalt nelja nädala jooksul jälgida patsientide hematoloogilist staatust. Kõrvalekallete ilmnemisel tuleb rakendada vastavat ravi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kasvajavastased ained; antimetaboliidid, pürimidiini analoogid, ATC kood: L01BC02.

Toimemehhanism Fluorouratsiil on uratsiili, ribonukleiinhappe ühe komponendi, analoog. Arvatakse, et ravim toimib antimetaboliidina. Pärast intratsellulaarset konversiooni aktiivseks desoksünukleotiidiks sekkub see DNA sünteesi, blokeerides rakusisese ensüümi tümidülaadi süntetaasi abil desoksüuridüülhappe konversiooni tümidüülhappeks. Fluorouratsiil võib samuti inkorporeeruda RNA-sse, häirides RNA sünteesi.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Pärast kiiret intravenoosset manustamist (10...15 mg/kg) saavutatakse maksimaalne plasmakontsentratsioon (24...125 mikrogrammi/ml) paari minutiga.

Jaotumine Intravenoosse manustamise järgselt jaotub fluorouratsiil kõigis kehavedelikes ning eemaldub verest 3 tunniga. Pärast vastavaks nukleotiidiks konverteerumist koguneb see eelistatult aktiivselt jagunevatesse kudedesse ja kasvajatesse. Fluorouratsiil siseneb kergesti liikvorisse ja ajukoesse.

Biotransformatsioon 5-fluorouratsiil kataboliseerub ensüümi dihüdropürimidiini dehüdrogenaasi (DPD) vahendusel edasi palju vähem toksilisemaks dihüdro-5-fluorouratsiiliks (FUH2). Dihüdropürimidinaas lõhustab pürimidiinringi 5-fluoroureidopropioonhappeks (FUPA). Lõpuks muudab β-ureidopropionaas FUPA α-fluoro-β-alaniiniks (FBAL), mis väljutatakse uriiniga. Dihüdropürimidiini dehüdrogenaasi (DPD) aktiivsus limiteerib protsessi aktiivsust. DPD puudulikkus võib põhjustada 5-fluorouratsiili toksilisuse suurenemist (vt lõigud 4.3 ja 4.4). ). Peamine osa fluorouratsiilist metaboliseerub maksas kiiresti farmakoloogiliselt inaktiivseteks metaboliitideks.

Eritumine I.v. manustamise järgselt on keskmine poolväärtusaeg plasmas ligikaudu 16 minutit ning annusest

sõltuv. Fluorouratsiili ühekordse annuse i.v. manustamise järgselt eritub 6 tunni jooksul ligikaudu 15% annusest muutumatul kujul uriiniga; sellest üle 90% eritub esimese tunni jooksul. Ülejäänud osa metaboliseeritakse peamiselt maksas tavaliste uratsiilile iseloomulike ainevahetuslike mehhanismide abil.

Eripopulatsioonid Maksa- või neerupuudulikkusega patsientidel on fluorouratsiili biotransformatsioon ja/või eritumine vähenenud, mis võib nõuda annuse vähendamist (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Fluorouratsiili kõrvaltoimetest on teatatud korduvannuste uuringutes rottidel, kassidel ja koertel. Peamised mürgistusega organid rottidel olid seedetrakt, hemolümfopoeetiline süsteem, maks, neerud ja munandid. Rottidel täheldati kardiotoksilisust ning kassidel ja koertel neurotoksilisust.

Fluorouratsiil oli enamikus läbiviidud in vitro või in vivo uuringutes genotoksiline.

Mittekliinilised andmed ei ole kartsinogeensuse osas veenvad. Sellegipoolest ei saa kartsinogeensuse riski täielikult välistada.

Korduvannuste toksilisuse uuringute tulemused näitavad, et fluorouratsiil võib mõjutada isaste rottide reproduktiivfunktsiooni ja viljakust. Fluorouratsiil oli toksiline isaste reproduktiivorganitele, põhjustades muutusi spermatogoonia kromosomaalses formeeringus, spermatogoonide diferentseerumise pärssimist ja mööduvat viljatust isastel rottidel. Annuse ≥ 25 mg/kg (0,33 x inimese annus 12 mg/kg kehapinna alusel) manustamine iganädalaselt 3 nädala jooksul emastele rottidele põhjustas emaste fertiilsuse vähenemise, implantatsioonieelse kao ja embrüote kromosoomianomaaliate suurenemise.

Fluorouratsiil oli hiirtel, rottidel ja hamstritel fetotoksiline ja teratogeenne. Loomkatsetes tuvastatud teratogeensete toimete põhjal (milles kasutatud annused olid 1...3 korda suuremad, kui inimesele soovitatav maksimaalne annus) võib fluorouratsiili pidada aineks, mis võib põhjustada loote väärarenguid. Loote väärarengute hulka kuulusid suulaelõhe, luustiku defektid ning deformeerunud lisandid ja sabad. Fluorouratsiili võimalikku toimet peri- ja postnataalsele arengule ei ole loomadel uuritud. Siiski on leitud, et fluorouratsiil läbib rottidel platsentaarbarjääri ja põhjustab loote suremust.

6. FARMATSEUTILISED OMADUSED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) Vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Fluorouratsiil on kokkusobimatu foolhappe, karboplatiini, tsisplatiini, tsütarabiini, diasepaami, doksorubitsiini, droperidooli, filgrastiimi, galliumnitraadi, metotreksaadi, metoklopramiidi, morfiini, ondandsetrooni, parenteraalse toitmise, vinorelbiini, muude antratsükliinidega.

Valmislahused on aluselised ning soovitatav on vältida manustamist koos happeliste ravimite või preparaatidega. Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.

6.3 Kõlblikkusaeg

Avamata viaal

2 aastat.

Viaal pärast esmast avamist Pärast avamist kasutada kohe.

Pärast lahjendamist Kasutamine: ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus fluorouratsiili kontsentratsioonis 0,98 mg/ml on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril kuni 25 ºC, lahjendatud 5% glükoosilahuse, 0,9% naatriumkloriidi süstelahuse või süsteveega. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja –tingimuste eest kasutaja.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 ºC. Mitte hoida külmkapis. Mitte lasta külmuda. Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Fluorouratsiili süste pH on 8,9 ja ravimi stabiilsus on maksimaalne, kui selle pH on vahemikus 8,6...9,4.

Lahjendatud ravimi säilitamistingimused vt lõik 6.3.

Kui madala temperatuuri tõttu on tekkinud sadestumine, tuleb ravim uuesti lahustada, soojendades seda kuni temperatuurini 60 ºC, samaaegselt jõuliselt raputades. Enne kasutamist lasta jahtuda kehatemperatuurini. Kui ravim on lahuses muutunud tumekollaseks või pruuniks, tuleb see ära visata.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Fluorouracil Accord 50 mg/ml, 5 ml on pakendatud 5 ml I tüüpi läbipaistvasse kummikorgiga klaasviaali. Fluorouracil Accord 50 mg/ml, 10 ml on pakendatud 10 ml I tüüpi läbipaistvasse kummikorgiga klaasviaali. Fluorouracil Accord 50 mg/ml, 20 ml on pakendatud 20 ml I tüüpi läbipaistvasse kummikorgiga klaasviaali. Fluorouracil Accord 50 mg/ml, 50 ml on pakendatud 50 ml I tüüpi läbipaistvasse kummikorgiga klaasviaali. Fluorouracil Accord 50 mg/ml, 100 ml on pakendatud 100 ml I tüüpi läbipaistvasse kummikorgiga klaasviaali. Pakendi suurused: 1 x 5 ml viaali pakendis. 1 x 10 ml viaali pakendis. 1 x 20 ml viaali pakendis. 1 x 50 ml viaali pakendis. 1 x 100 ml viaali pakendis. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Tsütotoksiliste ainete käsitsemise juhend

Fluorouratsiili võib manustada vaid kvalifitseeritud arst, kellel on vähivastaste kemoterapeutiliste ravimite kasutamise kogemus, või tema hoolika järelevalve all.

Fluorouratsiili süste tohivad manustamiseks ette valmistada ainult spetsialistid, kes on läbinud väljaõppe ohutu kasutamise ettevalmistamiseks. Ettevalmistust tohib läbi viia ainult aseptilises ruumis

või korpuses, mis on ettenähtud tsütotoksikumide käitlemiseks.

Lekke korral peavad töötajad panema kätte kindad, näole näomaski ja kaitseprillid ning selga ühekordse põlle ning lekkinud aine kokku pühkima, kasutades absorbeerivat ainet, mida hoitakse selleks tarbeks ette nähtud kohas. Seejärel tuleb pind puhastada ning kogu saastunud aine paigutada tsütotoksiliste jäätmete kotti või konteinerisse, mis tuleb põletamiseks sulgeda.

Kontaminatsioon Fluorouratsiil on ärritava toimega, tuleb vältida kontakti naha ja limaskestadega.

Nahale või silma sattumisel tuleb kahjustatud piirkonda loputada rohke veega või füsioloogilise lahusega. Mööduva kipitustunde ravimiseks nahal võib kasutada hüdrokortisooni 1% kreemi. Silma sattumisel või preparaadi sissehingamise või allaneelamise korral pöörduda arsti poole.

Esmaabi Kokkupuude silmadega: otsekohe loputada veega ja pöörduda arsti poole.

Kokkupuude nahaga: põhjalikult pesta seebi ja veega ning eemaldada saastunud riided.

Sissehingamine, neelamine: pöörduda arsti poole.

Ettevalmistamise juhised

a) Kemoterapeutilisi aineid võivad manustamiseks valmistada vaid vastava eriala inimesed, keda on koolitatud ravimi ohutuks kasutamiseks.

b) Pulbri manustamiskõlblikuks muutmise ja süstaldesse paigutamise toiminguid võib teostada vaid selleks ettenähtud kohas.

c) Neid protseduure teostav personal peab ennast adekvaatselt kaitsma eririietusega, kahe paari kinnastega, ühed lateksist, teised PVC-st (latekskindaid kantakse PVC-kinnaste all), sellega on kaetud erinevate kasvajavastaste ravimite läbitavuse erinevused, ja silmakaitsetega. Tsütotoksiliste ravimite valmistamisel ja manustamisel tuleb alati kasutada luer lock-süstlaid ja vastavaid tarvikuid.

(d) Rasedatel töötajatel ei soovitata kemoterapeutilisi ravimeid käsitleda.

(e) Enne alustamist tuleb tutvuda kohalike juhenditega. Hävitamine Süstlad, konteinerid, absorbeerivad ained, lahus ja muu saastunud materjal tuleb paigutada paksust kilest kotti või mõnda teise mitteläbilaskvasse konteinerisse, mis tuleb märgistada tsütotoksilistele jäätmetele vastavalt ning põletada vähemalt temperatuuril 700 ºC.

Keemiliseks inaktiveerimiseks võib 24 tunni jooksul kasutada 5% naatriumhüpokloritit.

Kasutamisjuhend

Lahjendid Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus fluorouratsiili kontsentratsioonis 0,98 mg/ml on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril kuni 25 ºC, lahjendatud 5% glükoosilahuse, 0,9% naatriumkloriidi süstelahuse või süsteveega.

Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja –tingimuste eest kasutaja.

Ravim tuleb ära visata, kui selle lahus on pruuni või tumekollast värvi.

Lahuse jäägid tuleb pärast kasutamist ära visata: mitte kasutada neid uuteks annusteks.

7. TEISESE MÜÜGILOA HOIDJA

UAB Ideal Trade Links Kerupės g. 17, Zapyškis LT-53431 Kauno r. Leedu

8. TEISESE MÜÜGILOA NUMBER

1222325

9. TEISESE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

29.10.2025

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Oktoober 2025