RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

FORVEL, 0,4 mg/ml süste-/infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml ampull sisaldab 0,4 mg naloksoonvesinikkloriidi (naloksoonvesinikkloriiddühüdraadina). INN: Naloxonum

Teadaolevat toimet omavad abiained: 1 ml süste-/infusioonilahust sisaldab 3,38 mg (0,15 mmol) naatriumi. Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus. Selge, värvitu või peaaegu värvitu lahus. pH: 3,0...4,0 Osmolaalsus: 270...310 mOsMol/kg

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

• Looduslike või sünteetiliste opioidide poolt põhjustatud kesknärvisüsteemi pärssiva toime

täielik või osaline antagoniseerimine, eelkõige hingamise depressiooni puhul.

• Opioidi ägeda üleannustamise kahtluse või intoksikatsiooni diagnoosimine.
• Hingamise ja muu kesknärvisüsteemi depressiooni täielik või osaline antagoniseerimine

vastsündinutel, kelle emad on saanud opioide.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Kesknärvisüsteemi pärssiva toime täielik või osaline antagoniseerimine, eriti hingamise depressiooni korral, mis on põhjustatud looduslike või sünteetiliste opioidide poolt Täiskasvanud Annus määratakse igale patsiendile eraldi, et saavutada optimaalne respiratoorne vastus ning samal ajal tagada adekvaatne analgeesia. Tavaliselt piisab intravenoosse süste korral 0,1...0,2 mg naloksoonvesinikkloriidist (ligikaudu 1,5…3 μg/kg). Vajadusel võib 2-minutiliste intervallidega manustada veel intravenoosselt 0,1 mg kuni rahuldava respiratoorse vastuseni ja teadvusele tulekuni. Korduva annuse manustamine võib osutuda vajalikuks 1...2 tunni möödudes, sõltuvalt antagoniseeritava aine omadustest (lühitoimeline või aeglase vabanemisega), manustatud kogusest ja manustamisviisist ning -ajast. Alternatiivselt võib naloksooni manustada ka intravenoosse infusioonina.

Infusioon Mõnede opioidide toime on pikem kui naloksoonvesinikkloriidi intravenoosse boolussüste toimeaeg. Seetõttu tuleb naloksoonvesinikkloriidi pideva infusioonina manustada juhtudel, kui selliste ainete poolt esineb depressiooni või kui on põhjust seda kahtlustada. Infusiooni kiirus määratakse igale patsiendile individuaalselt, sõltuvalt patsiendi vastusest veenisisesele boolussüstile ja vastusest

veenisisesele infusioonile. Pideva veenisisese infusiooni kasutamine peab olema hoolikalt läbi mõeldud ja vajadusel tuleb rakendada respiratoorse tegevuse toetamist.

Lapsed Algannusena 0,01...0,02 mg naloksoonvesinikkloriidi/kg kehakaalu kohta intravenoosselt 2...3 minutiliste intervallidega kuni rahuldava respiratoorse vastuseni ja teadvusele tulekuni. Korduva annuse manustamine võib osutuda vajalikuks 1...2 tunni möödudes, sõltuvalt patsiendi vastusest ning kasutatud opioidi kogusest ja toime kestusest.

Opioidi ägeda üleannustamise kahtluse või intoksikatsiooni diagnoosimine

Täiskasvanud Tavaline algannus täiskasvanutele on 0,4...2 mg naloksoonvesinikkloriidi intravenooselt. Kui kohe pärast intravenoosset süstet soovitud taastumisefekti ja respiratoorse funktsiooni paranemist ei saavutatud, võib intravenoosset annustamist 2...3 minutiliste intervallidega korrata. Kui intravenoosselt ei ole võimalik manustada, võib naloksoonvesinikkloriidi süstida ka lihasesse (algannus tavaliselt 0,4…2 mg). Kui 10 mg naloksoonvesinikkloriidi ei tekita piisavat taastumist, viitab see asjaolule, et pärssumine on kas osaliselt või täielikult tekkinud teistel patoloogilistel asjaoludel või teistest ainetest kui opioidid.

Lapsed Tavaline algannus on 0,01 mg naloksoonvesinikkloriidi/kg kehakaalu kohta manustatuna intravenoosselt. Kui rahuldatavat kliinilist vastust ei saavutatud, võib täiendava süstena manustada 0,1 mg/kg. Sõltuvalt individuaalsest patsiendist võib vajalikuks osutuda ka intravenoosne infusioon. Kui intravenoosselt ei ole võimalik manustada, võib naloksoonvesinikkloriidi süstida ka lihasesse (algannus 0,01 mg/kg), jagatuna mitmeks annuseks.

Hingamise ja muu kesknärvisüsteemi depressiooni antagoniseerimine vastsündinutel, kelle emad on saanud opioide Tavaline annus on 0,01 mg naloksoonvesinikkloriidi/kg manustatuna intravenoosselt. Kui hingamisfunktsioon selle annusega nõutavale tasemele ei taastu, võib 2...3 minutiliste intervallidega annustamist korrata. Kui intravenoosselt ei ole võimalik manustada, võib naloksoonvesinikkloriidi süstida ka lihasesse (algannus 0,01 mg/kg).

Eakad Anamneesis kardiovaskulaarse haigusega või potentsiaalselt kardiotoksilisi ravimeid kasutavatel eakatel patsientidel tuleb naloksoonvesinikkloriidi kasutada ettevaatusega tõsiste kardiovaskulaarsete kõrvaltoimete tekkeriski tõttu, nt on postoperatiivsetel patsientidel naloksoonvesinikkloriidi manustamise järgselt esinenud ventrikulaarset tahhükardiat ja fibrillatsiooni. Manustamisviis Seda ravimit võib manustada intravenoosselt (i.v.), intramuskulaarselt (i.m.) või intravenoosse infusioonina.

Naloksoonvesinikkloriidi lihasesisest manustamist võib kasutada ainult juhul, kui intravenoosne manustamine ei ole võimalik.

Kiireim toime saadakse intravenoossel manustamisel, mistõttu seda manustamisteed soovitatakse ägeda mürgistuse korral.

Kui naloksoonvesinikkloriidi manustatakse lihasesiseselt, tuleb arvestada toime hilisema algusega võrreldes intravenoosse manustamisega. Lihasesisese manustamise järgselt kestab toime siiski kauem kui intravenoosse manustamise järgselt. Tuleb arvestada ka sellega, et lihasesiseselt tuleb kasutada suuremaid annuseid kui intravenoosselt ning et annust tuleb igale patsiendile individuaalselt kohandada.

Kuna on võimalik, et mõnede opioidide (nt dekstropropoksüfeeni, divesinikkodeiini, metadooni) toimeaeg on pikem kui naloksoonvesinikkloriidil, tuleb patsienti hoida pideva jälgimise all ning vajadusel manustamist korrata.

Sobimatuste ja ravimi manustamiseelse lahjendamise kohta vt lõigud 6.2 ja 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Naloksoonvesinikkloriidi peab manustama ettevaatusega patsientidele, kes on saanud opioidide suuri annuseid või on füüsiliselt opioidsõltlased. Sellistel patsientidel võib opioidi efekti liiga kiire antagoniseerimine esile kutsuda ägeda ärajätusündroomi. Kirjeldatud on hüpertensiooni, arütmiaid, kopsuturset ja südame seiskust. See kehtib ka selliste patsientide vastsündinute kohta.

Naloksoonvesinikkloriidile rahuldavalt reageerinud patsiente peab hoolikalt jälgima. Opioidi toime võib kesta kauem kui naloksoonvesinikkloriidi oma, mistõttu võib olla vajalik uue annuse manustamine.

Naloksoonvesinikkloriid ei ole teiste ainete poolt tekitatud tsentraalse depressiooni korral efektiivne. Buprenorfiinist tekitatud respiratoorse depressiooni antagoniseerimine ei pruugi olla täielik. Kui saadakse mittetäielik antagoniseerimine, tuleb hingamist mehaaniliselt toetada.

Pärast opioidide kasutamist operatsiooni ajal tuleb vältida naloksoonvesinikkloriidi liiga suuri annuseid, kuna see võib põhjustada erutust, vererõhu tõusu ja kliiniliselt olulist analgeesia kadumist. Liiga kiiresti esile kutsutud opioidi toime pöördumine võib tekitada iiveldust, oksendamist, higistamist või tahhükardiat.

On teatatud, et naloksoonvesinikkloriid tekitab hüpotensiooni, hüpertensiooni, ventrikulaarset tahhükardiat, fibrillatsiooni ja kopsuturset. Neid kõrvaltoimeid on täheldatud postoperatiivselt enamasti eelneva kardiovaskulaarse haigusega patsientidel või neil, kes on kasutanud sarnaseid kardiovaskulaarseid kõrvaltoimeid tekitavaid ravimeid. Kuigi otsene põhjuslik seos ei ole tõestatud, tuleb naloksoonvesinikkloriidi manustamisel rakendada ettevaatust südamehaigustega patsientidele või ventrikulaarset tahhükardiat, fibrillatsiooni ja südame seiskumist põhjustavaid suhteliselt kardiotoksilisi ravimeid (nt kokaiin, metamfetamiin, tsüklilised antidepressandid, kaltsiumikanali blokaatorid, beetablokaatorid, digoksiin) võtvatele patsientidele. Vt lõik 4.8. Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) 1 ml lahuses, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Naloksoonvesinikkloriidi toime põhineb opioidi ja opioid antagonisti interaktsioonil. Manustamisel opioididest sõltuvuses olevatele isikutele, võib naloksoonvesinikkloriidi manustamine mõnedel isikutel põhjustada ärajätusümptomeid. Kirjeldatud on hüpertensiooni, arütmiaid, kopsuturset ja südame seiskust.

Naloksoonvesinikkloriidi tavaannuste manustamise korral ei esine barbituraatide ja trankvillisaatoritega koostoimeid. Siiski esineb suurenenud hingamisdepressiooni oht, mis võib üleannustamise korral surmaga lõppeda.

Andmed koostoime kohta alkoholiga ei ole ühesed. Opioidide ja rahustite või alkoholiga hulgimürgistusega patsientidel võib naloksoonvesinikkloriidi toime avaldumine selle manustamise järgselt viibida, sõltuvalt intoksikatsiooni põhjustajast.

Naloksoonvesinikkloriidi manustamisel patsientidele, kes on saanud analgeesiaks buprenorfiini, võib taastuda täielik analgeesia. Arvatakse, et see toime on põhjustatud buprenorfiini kaarekujulisest annus- vastus kõverast koos analgeesia vähenemisega suurte annuste korral. Kuid buprenorfiinist põhjustatud respiratoorse depressiooni antagonism on piiratud.

Naloksoonvesinikkloriidi manustamine klonidiini üleannusest tingitud kooma korral on tekitanud tõsise hüpertensiooni.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Naloksoonvesinikkloriidi manustamise kohta rasedatele naistele ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Potentsiaalne risk inimesele ei ole teada. Seda ravimit ei tohi raseduse ajal kasutada, v.a absoluutsel näidustusel. Naloksoonvesinikkloriid võib vastsündinul tekitada ärajätusümptomeid (vt lõik 4.4).

Imetamine Ei ole teada, kas naloksoonvesinikkloriid eritub rinnapiima ja ei ole ka kindlaks tehtud, kas naloksoonvesinikkloriid avaldab mõju rinnaga toidetavale imikule. Seetõttu tuleb 24 tundi pärast ravi imetamisest hoiduda.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Patsiente, kes on saanud naloksoonvesinikkloriidi opioidide toime antagoniseerimiseks, tuleb hoiatada, et nad ei suunduks liiklusesse, ei käsitseks masinaid ega teeks mingeid füüsilisi või vaimseid võimeid nõudvaid tegevusi vähemalt 24 tunni jooksul, sest opiaatide toime võib taastuda.

4.8 Kõrvaltoimed

Kasutatakse järgmist esinemissageduse terminoloogiat: Väga sage: ≥1/10 Sage: ≥1/100 kuni < 1/10 Aeg-ajalt: ≥1/1000 kuni < 1/100 Harv: ≥1/10 000 kuni < 1/1000 Väga harv: < 1/10 000 Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Immuunsüsteemi häired Väga harv: allergilised reaktsioonid (urtikaaria, riniit, düspnoe, Quincke ödeem), anafülaktiline šokk.

Närvisüsteemi häired Sage: pearinglus, peavalu. Aeg-ajalt: treemor, higistamine. Harv: krambihood, pingsus.

Krambihooge esineb naloksoonvesinikkloriidi manustamise järgselt harva, kuigi põhjuslikku seost ravimiga ei ole veel selgitatud. Postoperatiivselt soovitatust suuremate annuste manustamine võib viia pingsustunde tekkeni.

Südame häired Sage: tahhükardia. Aeg-ajalt: arütmia, bradükardia. Väga harv: fibrillatsioonid, südame seiskus.

Vaskulaarsed häired Sage: hüpotensioon, hüpertensioon.

Naloksoonvesinikkloriidi postoperatiivse manustamise järgselt on täheldatud samuti hüpotensiooni, hüpertensiooni ja arütmiate (k.a ventrikulaarne tahhükardia ja fibrillatsioon) teket. Kardiovaskulaarseid kõrvaltoimed on esinenud enamasti eelneva kardiovaskulaarse haigusega postoperatiivsetel patsientidel või patsientidel, kes kasutavad sarnaseid kardiovaskulaarseid kõrvaltoimeid tekitavaid ravimeid.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Väga harv: kopsuturse.

Kopsuturset on esinenud ka naloksoonvesinikkloriidi postoperatiivse manustamise korral.

Seedetrakti häired Väga harv: iiveldus. Sage: oksendamine. Aeg-ajalt: kõhulahtisus, suukuivus.

Iiveldust ja oksendamist on esinenud soovitatust suuremaid annuseid saanud postoperatiivsetel patsientidel. Sellegipoolest ei ole põhjuslik seos ravimiga selge ja need sümptomid võivad olla opioidi toime liiga kiire antagoniseerimise tulemus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Väga harv: multiformne erüteem.

Teada on üks multiformse erüteemi juhtum, mis lahenes kohe pärast naloksoonvesinikkloriidi ärajätmist.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Sage: postoperatiivne valu. Aeg-ajalt: hüperventilatsioon, veresoonte seina ärritus (pärast intravenoosset manustamist), lokaalne ärritus ja põletik (pärast lihasesisest manustamist).

Soovitatust suuremate annuste manustamine võib postoperatiivses perioodis viia valu taastekkele. Opioidide toime kiire antagonism võib tekitada hüperventilatsiooni.

Mõnikord on teatatud külmavärinatest, erutusest ja ärevusest.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Lähtuvalt näidustusest ja laiast terapeutilisest indeksist, ei ole üleannustamist oodata. Ilma kõrvaltoimete ja muutusteta laboratoorsetes parameetrites on hästi talutud naloksoonvesinikkloriidi ühekordset annust 10 mg manustatuna intravenoosselt. Soovitatust suuremate annuste manustamine võib postoperatiivses perioodis viia valu ja pinge taastekkele.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antidoodid, ATC-kood: V03AB15

Toimemehhanism ja farmakodünaamilised toimed

Naloksoonvesinikkloriid, poolsünteetiline morfiini derivaat (N-allüül-noroksümorfoon), on spetsiifiline opioidantagonist, mis konkureerib opioidretseptorite suhtes. Sel on opioidretseptorite seondumiskohtades väga kõrge afiinsus ja seetõttu tõrjub seondumiskohast välja nii opioidagoniste kui ka osalisi antagoniste, nagu nt pentasotsiini, aga ka nalorfiini. Naloksoonvesinikkloriid ei neutraliseeri uinutitest või teistest mitteopioididest tekitatud tsentraalset pärssumist ning ei oma „agonistlikke” või morfiinilaadseid toimeid, mis on omased teistele opioidantagonistidele. Isegi ravimi suured annused (10 korda üle terapeutilise annuse) tekitavad ainult vähese analgeesia, kerge uimasuse ning puuduvad hingamise pärssumine, psühhotomimeetilised toimed, vereringe muutused või mioos. Opioidide või teiste opioidantagonistide antagonistliku toime puudumisel naloksoonvesinikkloriidil farmakoloogiline toime praktiliselt puudub. Kuna naloksoonvesinikkloriid, erinevalt nalorfiinist, ei ägesta teiste ainete poolt tekitatud respiratoorset depressiooni, võib seda seetõttu kasutada ka diferentsiaaldiagnoosi määramiseks. Naloksoonvesinikkloriid ei tekita tolerantsust ega füüsilist ega vaimset sõltuvust. Opioidsõltuvuse korral võimendab naloksoonvesinikkloriidi manustamine füüsilise sõltuvuse sümptomeid. Intravenoosse manustamise järgselt on naloksoonvesinikkloriidi farmakoloogiline toime täheldatav 2 minuti jooksul. Antagonistliku toime kestus sõltub annusest, kuid on üldiselt vahemikus 1 kuni 4 tundi. Korduvannuse manustamise vajadus sõltub antagoniseeritava opioidi kogusest, tüübist ja manustamisviisist.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Naloksoonvesinikkloriid imendub seedetraktist kiiresti, kuid allub oluliselt esmasele maksapassaažile ja inaktiveeritakse suukaudse manustamise järgselt kiiresti. Kuigi ravim toimib ka suukaudse manustamise järgselt, on opioidide toime täielikuks antagoniseerimiseks vaja palju suuremaid annuseid kui parenteraalsel manustamisel. Seetõttu manustatakse naloksoonvesinikkloriidi parenteraalselt.

Toime algus varieerub poolest minutist kuni kahe minutini pärast i.v. manustamist, või kuni kolme minutini pärast i.m. manustamist. Toime kestus on intravenoossel manustamisel ligikaudu 20 kuni 30 minutit. Lihasesisese manustamise korral kestab toime 2,5 tundi kuni 3 tundi.

Jaotumine Parenteraalse manustamise järgselt jaotub naloksoonvesinikkloriid kiiresti organismi kudedesse ja kehavedelikese, eriti ajju, sest ravim on kõrge lipofiilsusega. Naloksooni difusioon ajus on hea: maksimaalse seerumikontsentratsiooni korral (st 15 minutit pärast süstimist) on kontsentratsioonid ajus poolteist korda kõrgemad kui plasmas. Täiskasvanud inimestel on jaotusruumala tasakaalukontsentratsioonil ligikaudu 2 l/kg. Valkudega seonduvus on vahemikus 32...45 %. Naloksoonvesinikkloriid läbib kergesti platsentaarbarjääri, kuid ei ole teada, kas naloksoonvesinikkloriid eritub rinnapiima. Biotransformatsioon Naloksoonvesinikkloriid metaboliseerub kiiresti maksas, peamiselt konjugeerimise teel glükuroonhappega ja eritatakse uriiniga. Pärast intravenoosset süstimisel laguneb naloksoon kiiresti: plasmas leitakse ainult väheses koguses metaboliseerumata naloksooni. Naloksooni lagundamine toimub vastavalt enterohepaatilisele tsüklile: peamiselt konjugeerimise teel glükuroonhappega ja dealküleerumise teel 6-ketorühma reduktsiooniga, mis tekitab erinevaid metaboliite, sealhulgas eriti 2-naloksoon-glükuroniidi.

Eritumine Naloksoonvesinikkloriidil on lühike plasma poolväärtusaeg, ligikaudu 45…90 minutit pärast parenteraalset manustamist. Plasma poolväärtusaeg vastsündinutel on ligikaudu 3 tundi. Kogukliirens on 22 ml/min/kg. Naloksoon ja tema metaboliidid erituvad uriiniga (70 % 72 tunniga).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Akuutse ja korduvtoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Naloksoonvesinikkloriid oli Ames’i mutageensuse ja in vitro inimese lümfotsüüdi kromosoomi kõrvalekalde testis nõrgalt positiivne ning in vitro Hiina hamstri V79 raku HGPRT mutageensuse määramise testis ning in vivo roti luuüdi kromosoomi kõrvalekalde testis negatiivne. Praeguseks ei ole naloksoonvesinikkloriidi kartsinogeense toime kohta uuringuid läbi viidud.

Rottidel on intrauteriinse ekspositsiooni järgselt täheldatud annusest sõltuvaid muutusi postnataalse neurokäitumise arengu kiiruses ning ebanormaalseid tserebraalseid leide. Manustamisel rottide tiinuse hilises faasis on lisaks täheldatud veel vastsündinute suurenenud suremust ja kehakaalu langust.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkloriid Dinaatriumedetaat Vesinikkloriidhape Süstevesi

6.2 Sobimatus

On soovitatav, et naloksoonvesinikkloriidi infusioone ei segataks preparaatidega, mis sisaldavad bisulfiteid, metabisulfiteid, pika ahelaga või suure molekulmassiga anioone, või leeliseliste lahustega. Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

36 kuud.

Pärast esmast avamist Pärast esmast avamist tuleb ravim kohe ära kasutada. Pärast lahjendamist Ravimi keemiline ja füüsikaline stabiilsust on tõestatud 30 tunni jooksul temperatuuril kuni 25°C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja –tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2...8°C, välja arvatud juhul, kui lahuse lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida ampullid välispakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistvad klaasampullid, mis on paigutatud vormitud alusele, suletud PE fooliumkilega ja pakendatud pappkarpi. Pakendid sisaldavad 5 ja 10 ampulli, mahuga 1 ml.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Intravenoosseks infusiooniks lahjendatakse naloksoonvesinikkloriid 0,9% naatriumkloriidilahuse või 5% glükoosilahusega. 5 ampulli naloksoonvesinikkloriidi (2 mg) lahjendatakse 500 ml-s, saadud lahuse lõplik kontsentratsioon on 4 mikrogrammi/ml. Ravim on ainult ühekordseks kasutamiseks. Ravimit tuleb enne manustamist visuaalselt kontrollida (samuti pärast lahjendamist). Kasutada tohib ainult selgeid, värvituid, võõrosakesteta lahuseid.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd 1-10 Constantinoupoleos Street 3011 Limassol Küpros

8. MÜÜGILOA NUMBER

948617

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 12.09.2017. Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03.03.2023

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Märts 2025