Irbesartan ranbaxy 300 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Irbesartan Ranbaxy 150 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Irbesartan Ranbaxy 300 mg, õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

150 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 150 mg irbesartaani.
300 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 300 mg irbesartaani.

INN. Irbesartanum

Abiaine:
150 mg: Üks tablett sisaldab 51,74 mg laktoosi.
300 mg: Üks tablett sisaldab 103,48 mg laktoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

150 mg: Valge kuni valkjas õhukese polümeerikattega ovaalne kaksikkumer tablett, mille ühele küljele
on pressitud ,,I4", teine külg on sile.

300 mg: Valge kuni valkjas õhukese polümeerikattega ovaalne kaksikkumer tablett, mille ühele küljele
on pressitud ,,I5", teine külg on sile.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Essentsiaalne hüpertensioon.
Neerukahjustuse ravi ühe osana antihüpertensiivse ravi skeemist hüpertensiooni ja II tüüpi diabeediga
patsientidel (vt lõik 5.1).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Tavaline soovitatav alg- ja säilitusannus on 150 mg üks kord ööpäevas, manustatuna koos toiduga või
ilma. Irbesartaani annuses 150 mg üks kord ööpäevas annab üldiselt parema 24-tunnise kontrolli
vererõhu üle kui 75 mg. Siiski võib kaaluda ravi alustamist annusega 75 mg, eriti hemodialüüsitavatel
patsientidel ja rohkem kui 75 aasta vanustel eakatel patsientidel.

Patsientidele, kellel 150 mg 1 kord ööpäevas ei taga rahuldavat vererõhu langust,võib irbesartaani
annust tõsta kuni 300 mg-ni või lisada raviskeemi teise antihüpertensiivse ravimi. Diureetikumi, nt
hüdroklorotiasiidi lisamine on näidanud aditiivset toimet irbesartaaniga (vt lõik 4.5).

Hüpertensiivsetel II tüüpi diabeediga haigetel alustatakse ravi 150 mg irbesartaaniga üks kord
ööpäevas ja tiitritakse see 300 mg-ni üks kord ööpäevas, mis on neeruhaiguse korral soovitatav
säilitusannus.


Irbesartaani soodne toime II tüüpi diabeediga haigete neeruhaigusele põhineb uuringutel, kus
irbesartaani kasutati lisaks teistele antihüpertensiivsetele ravimitele, et saavutada vajalikku vererõhu
väärtust (vt lõik 5.1).

Neerukahjustus: neerufunktsiooni häiretega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik.
Hemodialüüsitavatel patsientidel võib kaaluda ravi alustamist väiksema annusega (75 mg) (vt lõik
4.4).

Maksakahjustus: kerge ja keskmise raskusega maksafunktsiooni häirega patsientidel ei ole vaja annust
kohandada. Raske maksafunktsiooni häirega patsientidega puuduvad kliinilised kogemused.

Eakad patsiendid: kuigi eakatel patsientidel tuleb ravi alustamist annusega 75 mg kaaluda, ei ole
annuse kohandamine eakatel patsientidel tavaliselt vajalik.

Pediaatrilised patsiendid: irbesartaani ei soovitata kasutada lastel ohutuse ja efektiivsuse ebapiisavate
andmete tõttu ( vt lõigud 4.8, 5.1 ja 5.2).

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes (vt lõik 6.1).
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
Imetamine (vt lõik 4.6).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Intravaskulaarse vedeliku mahu vähenemine: sümptomaatiline hüpotensioon, eriti pärast esimest
annust, võib tekkida patsientidel, kellel on vedelikumahu või /ja soola vähesus tugeva diureetilise ravi,
soolavaese dieedi, kõhulahtisuse või oksendamise tulemusena. Sellised seisundid tuleb korrigeerida
enne ravi alustamist Irbesartan Ranbaxy"ga.

Renovaskulaarne hüpertensioon: tõsise hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkerisk on suurenenud
bilateraalse neeruarterite stenoosiga või ühe funktsioneeriva neeru arteri stenoosiga patsientidel, kui
neid ravitakse ravimitega, mis mõjutavad reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi. Kuigi seda ei ole
dokumenteeritud Irbesartan Ranbaxy puhul, on sarnane efekt oodatav angiotensiin-II retseptorite
antagonistide korral.

Neerupuudulikkus ja neerusiirdamine: kui Irbesartan Ranbaxy"t kasutatakse neerufunktsiooni häirega
patsientidel, on vajalik seerumi kaaliumi ja kreatiniini tasemete perioodiline jälgimine. Puudub
Irbesartan Ranbaxy kasutamise kogemus patsientidel, kellele on hiljuti siirdatud neer.

Hüpertensiivsed II tüüpi diabeedi ja neerukahjustusega patsiendid: raske neerukahustusega
patsientide uuringu analüüsis ei olnud irbesartaani toimed neeru ja kardiovaskulaarsete juhtude korral
kõikides alamgruppides ühesugused. Kasulik toime oli vähem väljendunud naistel ja mitte-
valgenahalistel patsientidel (vt lõik 5.1).

Hüperkaleemia: nagu ka teiste ravimite puhul, mis mõjutavad reniin-angiotensiin-aldosterooni
süsteemi, võib ravis Irbesartan Ranbaxy"ga ilmneda hüperkaleemia, eriti kui esineb kaasuv
neerukahjustus, diabeetilisest neeruhaigusest tingitud väljendunud proteinuuria ja/või
südamepuudulikkus. Riskirühma patsientidel on soovitatav hoolikas seerumi kaaliumitaseme jälgimine
(vt lõik 4.5).

Liitium: liitiumi ja irbesartaani kombinatsioon ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).

Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia: nagu teiste
vasodilataatorite puhul, on eriline ettevaatus näidustatud aordi- või mitraalklapi stenoosi ja
obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientidel.


Primaarne aldosteronism: primaarse aldosteronismiga patsiendid ei allu tavaliselt
antihüpertensiivsetele ravimitele, mis toimivad läbi reniin-angiotensiini süsteemi inhibeerimise.
Seetõttu ei ole Irbesartan Ranbaxy kasutamine soovitatav.

Üldine: patsientidel, kelle vaskulaarne toonus sõltub eelkõige reniin-angiotensiin-aldosterooni
süsteemi aktiivsusest (nt südame raskekujulise paispuudulikkusega patsiendid või kaasuva
neeruhaiguse, sh neeruarteri stenoosi korral), seostatakse ravi angiotensiini konverteeriva ensüümi
inhibiitorite või angiotensiin-II retseptorite antagonistidega, mis seda süsteemi mõjutavad, ägeda
hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või harva ägeda neerupuudulikkusega. Nagu kõikide
antihüpertensiivsete ravimite puhul, võib ulatuslik vererõhu langus isheemilise kardiopaatiaga või
kardiovaskulaarse isheemiatõvega patsientidel põhjustada müokardiinfarkti või insulti.

Nagu on täheldatud ka angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite puhul, irbesartaan ja teised
angiotensiin-II retseptorite antagonistid (AIIRA) on ilmselt vähem efektiivsed, kui neid kasutatakse
vererõhu langetamiseks mustanahalistel kui mitte-mustanahalistel inimestel, tõenäoliselt
hüpertensiivsete mustanahaliste populatsioonis sagedamini esineva madala reniini taseme tõttu (vt lõik
5.1).

Pediaatrilised patsiendid: irbesartaani on uuritud lastel vanusega 6 kuni 16 eluaastat, kuid hetkel on
andmed ebapiisavad laiendamaks näidustust lastel kasutamiseks kuni edasiste andmete
avalikustamiseni (vt lõigud 4.8, 5.1 ja 5.2).

Laktoos: ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse
või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit võtta.

Rasedus: AIIRA ravi ei tohi alustada raseduse ajal. Väljaarvatud juhul kui AIIRA ravi peetakse
vältimatuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid viia üle teisele antihüpertensiivsele ravile, millel on
raseduse ajal kasutamisel tõestatud ohutusprofiil. Kui diagnoositakse rasedus, tuleb ravi AIIRA"ga
koheselt lõpetada ning vajadusel alustada teise raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Diureetikumid ja teised hüpertensioonivastased ravimid: teised hüpertensioonivastased ravimid
võivad irbesartaani hüpotensiivset toimet suurendada; siiski on Irbesartan Ranbaxy"t ohutult
manustatud koos teiste hüpertensioonivastaste ravimitega, nagu beetablokaatorid, pikaajalise toimega
kaltsiumikanali blokaatorid ja tiasiiddiureetikumid. Eelnev ravi diureetikumide suurte annustega võib
põhjustada vedeliku mahu vähenemist ja hüpotensiooni riski ravi alustamisel Irbesartan Ranbaxy"ga
(vt lõik 4.4).

Kaaliumilisandid ja kaaliumi säästvad diureetikumid: tuginedes uuringutele teiste ravimitega, mis
mõjutavad reniin-angiotensiini süsteemi, võib samaaegne kaaliumi säästvate diureetikumide,
kaaliumilisandite, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste ravimite manustamine, mis võivad
kaaliumisisaldust suurendada (nt hepariin), viia seerumi kaaliumi sisalduse tõusuni ja ei ole seetõttu
soovitatav (vt lõik 4.4).

Liitium: liitiumi koosmanustamisel angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoriga on teatatud
pöörduvast seerumi liitiumi taseme ja toksilisuse tõusust. Sarnasest toimest on irbesartaaniga seni
teatatud väga harva. Seetõttu ei ole see kombinatsioon soovitatav. Kui kombinatsioon on vajalik, on
soovitatav seerumi liitiumi taseme hoolikas jälgimine.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA): kui AIIRA"e manustatakse samaaegselt
MSPVA"tega (s.o selektiivsed COX-2 inhibiitorid, atsetüülsalitsüülhape annuses >3 g ööpäevas ja
mitteselektiivsed MSPVA"d), võib antihüpertensiivne toime väheneda.
Nagu ka AKE inhibiitoritega, võib AIIRA"ide samaaegne kasutamine MSPVA"tega viia
neerufunktsiooni halvenemise riski suurenemiseni, sh võimaliku akuutse neerupuudulikkuseni ja
seerumi kaaliumisisalduse tõusuni, eriti olemasoleva halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel.
Kombinatsiooni tuleb manustada ettevaatusega, eriti eakatel. Patsient peab olema eelnevalt

adekvaatselt hüdreeritud ning tuleb kaaluda neerufunktsiooni jälgimist kaasneva ravi alustamisel ning
perioodiliselt pärast seda.

Lisainformatsioon irbesartaani koostoimete kohta: kliinilistes uuringutes ei olnud irbesartaani
farmakokineetika mõjutatud hüdroklorotiasiidi poolt. Irbesartaan metaboliseerub peamiselt CYP2C9
vahendusel ja väiksemal hulgal glükuronisatsiooni teel. Kui irbesartaani manustati koos varfariiniga,
ravimiga, mis metaboliseerub CYP2C9 kaudu, ei täheldatud olulisi farmakodünaamilisi või
farmakokineetilisi koostoimeid. CYP2C9 indutseerijate, nagu rifampitsiin, toimeid irbesartaani
farmakokineetikale ei ole hinnatud. Digoksiini farmakokineetika irbesartaaniga koosmanustamisel ei
muutunud.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
AIIRA"ide kasutamine raseduse esimese trimestri ajal ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). AIIRA
kasutamine raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogiline tõendusmaterjal AKE inhibiitorite ekspositsioonijärgse teratogeensuse kohta ei ole
lõplik; siiski ei saa välistada riski suurenemist vähesel määral. Kuigi puuduvad kontrollitud
epidemioloogilised andmed riski kohta AIIRA retseptorite inhibiitorite kasutamisel, esineb selle
ravimigrupi puhul sarnane risk. Välja arvatud juhul kui ARB ravi on vältimatu, tuleb rasedust
planeerivad patsiendid üle viia teisele ravile, millel on raseduse ajal kasutamisel tõestatud
ohutusprofiil. Kui diagnoositakse rasedus, tuleb AIIRA ravi koheselt lõpetada ja vajadusel alustada
alternatiivse raviga.

On teada, et ekspositsioon AIIRA ravile teise ja kolmanda trimestri ajal on teratogeense toimega
(vähenenud neerufunktsioon, oligohüdramnion, kolju luustumise häirumine) ja vastsündinu-toksiline
(neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt ka lõik 5.3).

Kui ekspositsioon AIIRA"idega esines alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav ultraheliuuring
neerufunktsioonist ja koljust. Lapsi, kelle emad on võtnud AIIRA"e, tuleb hoolikalt jälgida
hüpotensiooni suhtes (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine
Kuna puudub informatsioon irbesartaani kasutamise kohta imetamise ajal, ei ole Irbesartan Ranbaxy
kasutamine soovitatav ja eelistatav on alternatiivne ravi, millel on tõestatud ohutusprofiil imetamise
ajal, eriti kui rinnaga toidetakse vastsündinut või enneaegset.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Tulenevalt farmakodünaamilistest omadustest on vähetõenäoline, et irbesartaan neid võimeid mõjutab.
Autojuhtimisel või masinate käsitsemisel tuleb arvestada, et ravi ajal võib ilmneda peapööritus või
väsimus.

4.8 Kõrvaltoimed

Loetletud kõrvaltoimete esinemissagedus on defineeritud:
väga sage ( 1/10); sage (1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100); harv ( 1/10000 kuni
< 1/1000); väga harv (< 1/10000). Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse
vähenemise järjekorras.

Hüpertensioon
Platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes hüpertensiooniga patsientidel ei erinenud üldine
kõrvaltoimete esinemissagedus irbesartaani (56,2%) ja platseebo grupi (56,5%) vahel. Ravi lõpetamist
kliinilise või laboratoorse kõrvaltoime tõttu esines vähem sagedamini irbesartaaniga ravitud

patsientide hulgas (3,3%) kui platseeboga ravitud patsientidel (4,5%). Kõrvaltoimete tekkesagedus ei
olnud sõltuvuses annusest (soovitatavas annusevahemikus), soost, vanusest, rassist ega ravi kestvusest.

Platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes, milles 1965 patsienti said irbesartaani, teatati
järgnevatest kõrvaltoimetest.

Närvisüsteemi häired
Sage: peapööritus

Südame häired
Aeg-ajalt: tahhükardia

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: punastamine

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt: köha

Seedetrakti häired
Sage: iiveldus/oksendamine

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: seksuaalne düsfunktsioon

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: kurnatus
Aeg-ajalt: valu rinnus

Uuringud
Sage: irbesartaaniga ravitud patsientidel esines sageli (1,7%) plasma kreatiinkinaasi aktiivsuse oluline
tõus. Mitte ühtegi tõusu ei seostatud kliiniliselt tuvastatavate lihas-skeleti juhtudega.

Hüpertensioon ja II tüüpi diabeet koos neeruhaigusega
Lisaks kõrvaltoimetele, mis on toodud hüpertensiooni juures, teatati mikroalbuminuuria ja normaalse
neerufunktsiooniga diabeetilistel hüpertensiivsetel patsientidel aeg-ajalt (0,5%), mis on rohkem kui
platseebogrupis, ortostaatilisest hüpotensioonist ja peapööritusest.

Kroonilise neerupuudulikkuse ja väljendunud proteinuuriaga diabeetilistel hüpertensiivsetel
patsientidel teatati enam kui 2% patsientidel, mis on rohkem kui platseebogrupis, järgmistest
kõrvaltoimetest.

Närvisüsteemi häired
Sage: ortostaatiline peapööritus

Vaskulaarsed häired
Sage: ortostaatiline hüpertensioon
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage: skeletilihaste valu

Uuringud
Hüperkaleemia ilmnes sagedamini diabeetilistel patsientidel, keda raviti irbesartaaniga, võrreldes
platseeboga. Normaalse neerufunktsiooni ja mikroalbuminuuriaga diabeetilistel hüpertensiivsetel
patsientidel esines hüperkaleemiat ( 5.5 mEq/l) 29,4% (so väga sage) irbesartaan 300 mg grupis ja
22% platseebogrupis. Kroonilise neerupuudulikkuse ja väljendunud proteinuuriaga patsientidel esines
hüperkaleemiat ( 5.5 mEq/l) 46,3% irbesartaani grupi ja 26,3% platseebo grupi patsientidel.

Kliiniliselt mitteolulist hemoglobiini vähenemist täheldati 1,7% (sage) hilisemas staadiumis
diabeetilise neeruhaigusega hüpertensiivsetel patsientidel, keda raviti irbesartaaniga.

Lisaks on teatatud järgnevatest kõrvaltoimetest. Esinemissagedust ei saa määrata:

Immuunsüsteemi häired
Nagu ka teiste angiotensiin-II retseptorite antagonistidega, harvadel juhtudel on teatatud
ülitundlikkusreaktsioonidest, nagu lööve, nõgeslööve, angiodeem.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Hüperkaleemia

Närvisüsteemi häired
Peavalu

Kõrva ja labürindi kahjustused
Tinnitus

Seedetrakti häired
Düsgeusia

Maksa ja sapiteede häired
Hepatiit, neerufunktsiooni hälve

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Artralgia, müalgia (mõningatel juhtudel on seostatud tõusnud plasma kreatiinkinaasi tasemega),
lihaskrambid

Neerude ja kuseteede häired
Halvenenud neerufunktsioon, sh neerupuudulikkuse juhud riskipatsientidel (vt lõik 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Leukotsütoklastiline vaskuliit.

Pediaatrilised patsiendid: randomiseeritud uuringus 318 hüpertensiivse lapse ja noorukiga, vanuses 6
kuni 16 eluaastat, ilmnesid 3-nädalases topeltpimedas faasis järgnevad ravimiga seotud kõrvaltoimed:
peavalu (7,9%), hüpotensioon (2,2%), peapööritus (1,9%), köha (0,9%). Selle uuringu 26-nädalase
avatud perioodi jooksul olid ravimit saanud lastel kõige sagedamini (2%) täheldatud hälbed
laboratoorsetes parameetrites: kreatiniini taseme tõus (6,5%) ja tõusnud kreatiinkinaasi väärtus.

4.9 Üleannustamine

Kogemus täiskasvanutel ­ ekspositsioon annustele kuni 900 mg/ööpäevas 8 nädala jooksul ei näidanud
toksilisust.

Sümptomid
Kõige tõenäolisem on üleannustamise väljendumine hüpotensiooni ja tahhükardiana; üleannustamise
tulemusena võib tekkida ka bradükardia.
Ravi
Puudub spetsiifiline informatsioon irbesartaani üleannustamise ravi kohta. Patsienti tuleb hoolikalt
jälgida ja ravi peab olema sümptomaatiline ning toetav. Soovitatavad meetmed on oksendamise
esilekutsumine ja/või maoloputus. Üleannustamise ravis võib kasulik olla aktiivsöe manustamine.
Irbesartaan ei ole hemodialüüsiga eemaldatav.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED


5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Angiotensiin-II antagonistid, ATC-kood: C09CA04.

Irbesartaan on potentne, suukaudsel manustamisel aktiivne, selektiivne angiotensiin-II retseptorite
(AT1 tüüpi) antagonist.

Toimemehhanism
Eeldatavalt blokeerib kõik angiotensiin-II AT1 retseptorite poolt vahendatud toimed, sõltumata
angiotensiin-II allikast või sünteesirajast. Angiotensiin-II AT1 retseptorite selektiivne antagonism
põhjustab plasma reniini ja angiotensiin-II taseme tõusu ning plasma aldosterooni sisalduse
vähenemist. Irbesartaan ei mõjuta soovitatud annustel monoteraapiana seerumi kaaliumi taset.
Irbesartaan ei inhibeeri AKE (kininaas-2), ensüümi, mis tekitab angiotensiin-II ning samuti lammutab
bradükiniini inaktiivseteks metaboliitideks. Irbesartaan ei vaja toimimiseks metaboolset aktivatsiooni.

Kliiniline efektiivsus
Hüpertensioon
Irbesartaan langetab vererõhku, muutes südamerütmi minimaalselt. Vererõhu langus on üks kord
ööpäevas manustamise korral annus-sõltuv; üle 300 mg annuste juures hakkab tekkima platoo.
Annused 150...300 mg üks kord ööpäevas langetavad vererõhku lamavas või istuvas asendis
keskmiselt 8-13/5-8 mmHg (süstoolne/diastoolne) rohkem kui platseebo.

Maksimaalne vererõhu langus tekib 3...6 tundi pärast manustamist ja vererõhku langetav toime püsib
vähemalt 24 tundi. 24 tunni möödudes oli soovitavate annuste juures vererõhu langus 60...70%
vastavalt maksimaalsest diastoolsest ja süstoolsest vastusest. 150 mg üks kord ööpäevas manustamisel
oli vererõhu langus kõige madalama kontsentratsiooni korral ja keskmine langus 24 tunni jooksul
sarnane 2 korda ööpäevas manustamisele samas koguannuses

Irbesartaani vererõhku langetav toime ilmneb 1..2 nädala jooksul, maksimaalne toime tekib 4...6
nädalat pärast ravi algust. Antihüpertensiivne toime säilib pikaajalises ravis. Ravi katkestamisel
taastub järk-järgult vererõhu algväärtus. Ei ole täheldatud hüpertensiooni teket tagasilöögiefektina.
Irbesartaani ja tiasiid-tüüpi diureetikumide vererõhku langetav toime on aditiivne. Patsientidel, kellel
irbesartaani monoteraapiaga ei saada adekvaatset vererõhu langust, annab hüdroklorotiasiidi väikese
annuse (12,5 mg) lisamine üks kord ööpäevas täiendava vererõhu languse 7...10/3...6 mmHg
(süstoolne/diastoolne) enam kui platseebo kasutamise korral.

Irbesartaani efektiivsust ei mõjuta vanus ega sugu. Samuti nagu teiste reniin-angiotensiini süsteemi
mõjutavate ravimite puhul, on mustanahalistel patsientidel irbesartaani monoteraapiale vastus
väiksem. Kui irbesartaani manustatakse koos hüdroklorotiasiidi väikese annusega (12,5 mg ööpäevas),
on antihüpertensiivne toime mustanahalistel patsientidel sarnane valgetele patsientidele.

Puudub kliiniliselt oluline toime seerumi kusihappesisaldusele või kusihappe sekretsioonile uriinis.

318 hüpertensiivsetel või riskiga (diabeet, perekondlik hüpertensioon) lastel ja noorukitel vanuses
6...16 aastat hinnati vererõhu alanemist irbesartaani tiitritud annuste 0,5 mg/kg (madal), 1,5 mg/kg
(keskmine) ja 4,5 mg/kg (kõrge) kasutamisel kolme nädala vältel. Kolmanda nädala lõpuks oli istuvas
asendis süstoolse vererõhu (SeSBP) keskmine langus esmase efektiivsusnäitaja algväärtusest:
11,7 mmHg (madal annus), 9,3 mmHg (keskmine annus), 13,2 mmHg (kõrge annus). Märkimisväärset
erinevust nende annuste vahel ei olnud. Istuvas asendis diastoolse vererõhu (SeDBP) kohaldatud
keskmine muutus oli järgnev: 3,8 mmHg (madal annus), 3,2 mmHg (keskmine annus), 5,6 mmHg
(kõrge annus). Kahenädalasel perioodil kui patsiendid randomiseeriti saama uuritavat ravimit või
platseebot, esines platseebot saanud patsientidel 2,4 ja 2,0 mmHg tõus SeSBP-s ja SeDBP-s võrreldes
erinevates annustes irbesartaani saanutega, vastavalt +0,1 ja -0,3 mmHg (vt lõik 4.2).

Hüpertensioon ja teist tüüpi diabeet koos neeruhaigusega

pathy Trial (IDNT)" uuring näitab, et irbesartaan pidurdab neeruhaiguse
süvenemist kroonilise neerupuudulikkuse ja väljendunud proteinuuriaga patsientidel. IDNT oli
topeltpime kontrollgrupiga haigestumise ja suremuse uuring, mis võrdles irbesartaani, amlodipiini ja
platseebot. 1715-l teist tüüpi diabeediga, proteinuuriaga 900 mg/ööpäevas ja seerumi kreatiniini
tasemega 1,0...3,0 mg/dl patsiendil uuriti irbesartaani pikaajalisi (keskmiselt 2,6 aastat) toimeid
neerupuudulikkuse arengule ja üldisele suremusele. Patsientide annust tiitriti, alustades 75 mg kuni
300 mg Irbesartan Ranbaxy säilitusannuseni, alustades 2,5 mg kuni 10 mg amlodipiinini või
platseeboga, taluvusest lähtudes. Patsiendid said kõikides ravigruppides tüüpiliselt 2 kuni 4
antihüpertensiivset ravimit (nt diureetikumid, beetablokaatorid, alfablokaatorid), saavutamaks
määratud vererõhu eesmärki 135/85 mmHg või 10 mmHg langust süstoolses vererõhus, kui
algväärtus oli > 160 mmHg. 60% platseebogrupi patsientidest saavutasid selle soovitud vererõhu,
samas kui see näitaja oli 76% ja 78% vastavalt irbesartaani ja amlodipiini grupis. Irbesartaan vähendas
olulisel määral esmase liit-tulemusnäitaja oluliselt suhtelist riski (seerumi kreatiniini hulga
kohekordisumine, lõppstaadiumis neeruhaigus (ESRD) või surm). Ligikaudu 33 % irbesartaani grupi
patsientidest esines esmane liittulemusnäitaja, võrreldes 39% ja 41%, vastavalt platseebo ja
amlodipiini grupis [20% suhtelise riski vähenemine platseeboga võrreldes (p = 0.024) ja 23% suhtelise
riski vähenemine amlodipiiniga võrreldes (p = 0.006)]. Kuianalüüsiti esmase liit-tulemusnäitaja
üksikuid komponente, ei täheldatud toimet üldisele suremusele, kuid leiti positiivne trend ESRD
sageduse alanemises ja täheldati märkimisväärset vähenemist seerumi kreatiniinikontsentratsiooni
kahekordistumises.

Ravitoime määramiseks jälgiti alagruppe vastavalt soole, rassile, vanusele, diabeedi kestusele,
vererõhu algväärtusele, seerumi kreatiinikontsentratsioonile ja albumiini eritumisele. Naiste ja
mustanahaliste alamgruppides, mis on vastavalt 32% ja 26% populatsioonist, ei olnud renaalne kasu
ilmne, kuigi usaldusvahemik seda ei välista. Fataalseid ja mittefataalseid kardiovaskulaarseid tüsistusi
hõlmava teisese tulemusnäitaja osas ei olnud uuritavate kolme grupi vahel erinevust, kuigi naistel
esines irbesartaani rühmas platseeboga võrreldes rohkem ja meestel vähem mittefataalset
müokardiinfarkti. Amlodipiiniga võrreldes oli irbesartaani saanud naistel sagedamini mittefataalset
müokardiinfarkti ja insulti, samas vähendas irbesartaan amlodipiiniga võrreldes uuritavate
hospitaliseerimise sagedust. Nende leidude mehhanismi naistel ei osata seletada.

Uuring "Effects of Irbesartan on Microalbuminuria in Hypertensive Patients with type 2 Diabetes
Mellitus (IRMA 2)" näitas, et 300 mg irbesartaani lükkab mikroalbuminuuriaga patsientidel edasi
proteinuuria avaldumist. IRMA 2 oli topeltpime platseebo-kontrollitud haiguse uuring 590-l teist tüüpi
diabeediga, mikroalbuminuuriaga (30-300 mg/ööpäevas) ja normaalse neerufunktsiooniga (seerumi
kreatiniiin 1.5 mg/dl meestel ja < 1.1 mg/dl naistel) patsiendil. Uuring käsitles irbesartaani
pikaajalisi toimeid (2 aastat) kliinilise (väljendunud) proteinuuria süvenemisele (uriini albumiini
eritusmäär (UAER)> 300 mg/ööpäevas, ja UAER tõus vähemalt 30% algtasemest). Eelnevalt
määratud vererõhu eesmärk oli 135/85 mmHg. Lisaks anti ka teisi antihüpertensiivseid ravimeid
vererõhu väärtuse saavutamiseks (v.a AKE inhibiitorid, angiotensiin-II retseptori antagonistid ja
dihüdropüridiini rühma kaltsiumikanali blokaatorid). Kuigi kõikides gruppides saavutati sarnane
vererõhu väärtus, tekkis väljendunud proteinuuria irbesartaani 300 mg grupis harvem (5,2%) võrreldes
platseebogrupi (14,9%) või irbesartaani 150 mg grupiga (9,7%), näidates suhtelise riski 70% alanemist
võrreldes platseeboga (p= 0,0004) suurema annuse korral. Esimesel kolmel ravikuul ei täheldatud
kaasuvat paranemist glomerulaarse filtratsiooni määras. Kliiniliselt avaldunud proteinuuria tekke
aeglustumine avaldus juba kolme kuu pärast ja püsis kogu 2-aastase perioodi jooksul. Taandumine
normoalbuminuuriaks (< 30 mg/ööpäevas) oli sagedasem irbesartaani 300 mg grupis (34%) kui
platseebogrupis (21%).

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Suukaudsel manustamisel imendub irbesartaan hästi: absoluutse biosaadavuse uuringute andmetel
ligikaudu 60...80%. Samaaegne toidu tarbimine ei mõjuta märkimisväärselt irbesartaaani
biosaadavust. Plasmavalkudega seondub ligikaudu 96%, vere rakuliste komponentidega seondumine
on ebaoluline. Jaotusruumala on 53...93 liitrit. Pärast suukaudset või intravenoosset 14C-märgistatud
irbesartaani manustamist moodustas 80...85% plasmas ringlevast radioaktiivsusest muutumatul kujul
irbesartaan. Irbesartaan metaboliseeritakse maksas läbi konjugatsiooni glükuroonhappega ja

oksüdeerimise.Peamine tsirkuleeriv metaboliit on irbesartaanglükuroniid (ligikaudu 6%). In vitro
uuringud näitavad, et irbesartaan oksüdeeritakse peamiselt tsütokroom P450 ensüümi CYP2C9 poolt,
CYP3P4 toime on ebaoluline.

Irbesartaani farmakokineetika on 10...600 mg annuste kasutamisel lineaarne ja proportsionaalne
annusega. Rohkem kui 600 mg annuste puhul (kahekordne maksimaalne ööpäevane annus) oli
imendumise suurenemine vähem kui proportsionaalne; mehhanism on teadmata. Maksimaalne
plasmakontsentratsioon saabub 1,5...2 tundi pärast suukaudset manustamist. Organismi totaalne ja
renaalne kliirens on vastavalt 157...176 ja 3...3,5 ml/min. Irbesartaani lõplik eliminatsiooni
poolväärtusaeg on 11...15 tundi. Tasakaaluseisundi plasmakontsentratsioon saavutatakse pärast üks
kord ööpäevas manustamise alustamist kolme ööpäeva jooksul. Korduval 1 kord ööpäevas
manustamisel täheldati vähest irbesartaani kumuleerumist plasmas (< 20%). Uuringus täheldati
naissoost hüpertensiivsetel patsientidel mõnevõrra kõrgemaid irbesartaani plasmakontsentratsioone.
Siiski puudus erinevus irbesartaani akumulatsioonis ja poolväärtusajas. Naispatsientidel ei ole vaja
annust kohandada. Irbesartani AUC ja Cmax olid samuti mõnevõrra suuremad eakatel patsientidel (
65 eluaastat) kui noortel patsientidel (18...40 eluaastat). Siiski ei olnud poolväärtusaeg oluliselt
muutunud. Eakatel patsientidel ei ole vaja annust kohandada.
Irbesartaan ja selle metaboliidid erituvad nii biliaarset kui ka renaalset teed pidi. Pärast 14C irbesartaani
manustamist kas suukaudselt või intravenoosselt määrati umbes 20% radioaktiivsusest uriinist ja
ülejäänu roojast. Vähem kui 2% annusest eritub uriiniga muutumatu irbesartaanina.

23-l hüpertensiivsel lapsel määrati irbesartaani farmakokineetilisi näitajaid, manustades ravimit ühe-ja
mitmekordselt ööpäevases annuses (2 mg/kg) kuni maksimumannuseni 150 mg irbesartaani ööpäevas
nelja nädala vältel. Nendest 23 lapsest kahekümne ühel oli farmakokineetika võrreldav täiskasvanu
omaga (12 last vanemad kui 12 eluaastat, üheksa last vanuses 6...12 eluaastat). Tulemused näitasid, et
Cmax, AUC ja kliirens olid võrreldavad täiskasvanute andmetega, kes said ööpäevas 150 mg
irbesartaani. Üks kord ööpäevas manustamise korral täheldati irbesartaani piiratud akumuleerumist
plasmas (18%).

Neerukahjustus: irbesartaani farmakokineetika ei muutu märkimisväärselt neerukahjustusega või
hemodialüüsitavatel patsientidel. Irbesartaan ei ole hemodialüüsiga organismist eemaldatav.

Maksakahjustus: irbesartaani farmakokineetika ei muutu märkimisväärselt kerge ja keskmise
raskusega maksatsirroosiga patsientidel.
Raske maksakahjustusega patsientidega ei ole uuringuid tehtud.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Teadaolevalt ei ole kliiniliselt kasutatavate annuste puhul ühtki ebanormaalset süsteemset või
sihtorganile toksilist toimet ilmnenud. Mittekliinilistes ohutusuuringutes tekitasid irbesartaani suured
annused ( 250 mg/kg/ööpäevas rottidel ja 100 mg/kg/ööpäevas makaakidel) languse
punavereliblede parameetrites (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit). Irbesaartaani väga suurte
annuste ( 500 mg/kg/ööpäevas) kasutamisel tekkisid rottidel ja makaakidel neerudes degeneratiivsed
muutused (nt interstitsiaalne nefriit, tubulaarne distensioon, basofiilsed tuubulid, plasma uurea ja
kreatiniini sisalduse tõus), mida arvatakse tekkivat sekundaarsena ravimi hüpotensiivsele toimele, mis
viib renaalse perfusiooni alanemisele. Veel enam, irbesartaan tekitab jukstaglomerulaarrakkude
hüperplaasiat/hüpertroofiat (rottidel annuses 90 mg/kg/ööpäevas, makaakidel 10 mg/kg/ööpäevas).
Kõik need muutused arvati olevat seotud irbesartaani farmakoloogilise toimega. Irbesartaani
terapeutilised annused inimesel ei paista omavat jukstaglomerulaarrakkude
hüperplaasiale/hüpertroofiale mingit tähendust.

Mutageenset, klastogeenset ega kartsinogeenset toimet ei ole täheldatud.

Loomkatsed irbesartaaniga näitasid roti lootel mööduvat toksilist toimet (neeruvaagna suurenenud
kavitatsioon, hüdroureeter või subkutaanne ödeem), mis pärast sündi taandusid. Küülikutel tekkis

varane abort annustes, mis on emasorganismile toksiline, k.a surmav. Ei küülikutel ega rottidel ei
täheldatud teratogeenset toimet.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu
Laktoosmonohüdraat
Mikrokristalne tselluloos
Naatriumkroskarmelloos
Hüpromelloos
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Magneesiumstearaat

Tableti kate
Opadry II, valge:
Laktoosmonohüdraat
Hüpromelloos
Titaandioksiid
Makrogool 4000

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Selge, läbipaistev PVC/PE/PVdC/alumiinium blister.

Pakend sisaldab 1, 14, 28, 30, 56, 60, 84, 90, 98 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Ranbaxy (UK) Limited
20 Balderton Street
London W1K 6TL
Ühendkuningriik



8.
MÜÜGILOA NUMBRID

150 mg: 619009
300 mg: 619109


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

06.02.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2009.