RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ibustar, 400 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 400 mg ibuprofeeni.

INN. Ibuprofenum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Valge või peaaegu valge, pikliku kujuga õhukese polümeerikattega tablett, mille mõlemal küljel on poolitusjoon. Tableti ülemisel küljel mõlemal pool poolitusjoont on tähis "E".

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Nõrga kuni mõõduka valu ja palaviku sümptomaatiline ravi.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Annustamisjuhised on toodud allolevas tabelis. Lastele ja noorukitele manustamise korral põhineb ravimi annus kehakaalul või vanusel, tavaliselt on see üksikannuste puhul 7…10 mg/kg kehakaalu kohta ning ööpäevase koguannuse puhul kuni maksimaalselt 30 mg/kg kehakaalu kohta. Annustamise sagedus tuleb valida vastavalt sümptomite raskusastmele ja maksimaalsele ööpäevasele annusele. Annustamise intervall ei tohi olla väiksem kui 6 tundi.

Ainult lühiaegseks kasutamiseks.

Kui kaebused püsivad kauem kui

• 3 päeva lastel ja noorukitel või
• 3 päeva palaviku ravis või
• 4 päeva valu ravis täiskasvanutel,

tuleb pöörduda arsti poole.

Kehakaal (vanus) Üksikannus Maksimaalne ööpäevane 20…29 kg ½ õhukese polümeerikattega 1½ õhukese polümeerikattega (Lapsed vanuses 6…9 aastat) tabletti (ekvivalentne 200 mg tabletti (ekvivalentne 600 mg 30…39 kg ½ õhukese polümeerikattega 2 õhukese polümeerikattega (Lapsed vanuses 10…11 aastat) tabletti (ekvivalentne 200 mg tabletti (ekvivalentne 800 mg ≥ 40 kg ½...1 õhukese polümeerikattega 3 õhukese polümeerikattega (Noorukid alates vanusest 12 tabletti (ekvivalentne tabletti (ekvivalentne 1200 mg aastat ja täiskasvanud) 200 mg...400 mg ibuprofeeniga) ibuprofeeniga) Kõrvaltoimeid saab minimeerida, kasutades sümptomite kontrollimiseks madalaimat efektiivset annust nii lühikese aja jooksul, kui vajalik (vt lõik 4.4).

Patsientide erirühmad

Eakad Annuse kohandamine ei ole vajalik. Võimalikust kõrvaltoimete profiilist tulenevalt (vt lõik 4.4) tuleb eakaid patsiente eriti hoolikalt jälgida.

Neerupuudulikkus Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel ei ole annuse vähendamine vajalik (raske neerupuudulikkusega patsientide kohta vt lõik 4.3).

Maksapuudulikkus (vt lõik 5.2) Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse vähendamine vajalik (raske maksafunktsiooni häirega patsientide kohta vt lõik 4.3).

Lapsed Kasutamise kohta lastel vt ka lõik 4.3. Kui lastel ja noorukitel tuleb seda ravimit kasutada kauem kui 3 päeva või kui sümptomid halvenevad, tuleb konsulteerida arstiga.

Manustamisviis Ibustar neelatakse alla tervelt koos piisava hulga vedelikuga söögi ajal või pärast sööki. Tundliku maoga patsientidel soovitatakse Ibustari võtta koos toiduga.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Anamneesis bronhospasm, astma, riniit, urtikaaria või angioödeem, mida seostatakse atsetüülsalitsüülhappe või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA) kasutamisega.
• Ebaselge põhjusega vereloomehäired.
• Äge või anamneesis korduv peptiline haavand/verejooks (kaks või enam tõestatud haavandi või verejooksu episoodi).
• Anamneesis varasema MSPVA-raviga seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon.
• Tserebrovaskulaarne või muu äge verejooks.
• Raske maksapuudulikkus või raske neerupuudulikkus.
• Raske südamepuudulikkus (NYHA IV klass).
• Raske dehüdratsioon (nt oksendamise, kõhulahtisuse või ebapiisava vedelikutarbimise tõttu).
• Raseduse viimane trimester (vt lõik 4.6).
• Lapsed kehakaaluga alla 20 kg (6-aastased), sest see annuse tugevus ei sobi toimeaine sisalduse tõttu.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kui kasutada minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on sümptomite kontrolli all hoidmiseks vajalik (vt lõik 4.2 ja allpool toodud seedetrakti ning kardiovaskulaarsed riskid).

Seedetrakti ohutus Koos ravimiga Ibustar peab vältima teiste MSPVA-de, sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitorite kasutamist.

Eakad Eakatel on MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete (eriti seedetrakti verejooks ja perforatsioon, mis võib lõppeda letaalselt) esinemissagedus suurem (vt lõik 4.2).

Seedetrakti verejooks, haavand ja perforatsioon Potentsiaalselt letaalsest seedetrakti verejooksust, haavandumisest või perforatsioonist on teatatud kõikide MSPVA-de kasutamise korral ravi ükskõik millisel ajahetkel koos hoiatavate sümptomitega või ilma ning tõsiste seedetrakti sümptomite anamneesiga või ilma.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni risk on suurem MSPVA-de suurema annuse manustamise korral ja haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on komplitseerunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3) ning eakatel. Need patsiendid peavad ravi alustama väikseima võimaliku annusega. Sellistel patsientidel, samuti neil, kes kasutavad väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi seedetrakti kahjustuste riski suurendavaid ravimeid (vt allpool ja lõik 4.5), tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ainetega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama kõikidest ebatavalistest seedetrakti sümptomitest (eelkõige seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.

Ettevaatlikud peavad olema need patsiendid, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja verejooksu riski suurendavaid ravimeid, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nt varfariin), selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, näiteks atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Kui ravi ajal Ibustariga tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi kohe katkestada.

MSPVA-sid peavad ettevaatusega kasutama seedetrakti haiguse anamneesiga (haavandiline koliit, Crohni tõbi) patsiendid, sest MSPVA-d võivad põhjustada nende haiguste ägenemist (vt lõik 4.8). Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed Ettevaatus (konsulteerimine arsti või apteekriga) on vajalik enne ravi alustamist patsientide puhul, kellel on anamneesis hüpertensioon ja/või südamepuudulikkus, kuna MSPVA raviga seoses on teatatud vedeliku retensioonist, hüpertensioonist ja tursetest.

Kliinilised uuringud näitavad, et ibuprofeeni kasutamist, eelkõige just suurtes annustes (2400 mg ööpäevas), võib seostada arteriaalse tromboosi (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega. Epidemioloogilistest uuringutest ei ole üldiselt ilmnenud, et ibuprofeeni kasutamine väikestes annustes (nt ≤ 1200 mg ööpäevas) suurendaks arteriaalse tromboosi riski.

Ravile allumatu hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse (NYHA II...III klass), diagnoositud isheemilise südamehaiguse, perifeersete arterite haiguse ja/või peaaju veresoonte haigusega patsiente tohib ibuprofeeniga ravida üksnes hoolika kaalumise järel ja vältida tuleb suurte annuste (2400 mg ööpäevas) manustamist.

Hoolikalt tuleb kaaluda ka kardiovaskulaarsete haiguste (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, diabeet, suitsetamine) riskifaktoritega patsientide pikaajalist ravi, eriti kui ibuprofeeni on vaja manustada suurtes annustes (2400 mg ööpäevas).

Ibustariga ravitud patsientidel on teatatud Kounise sündroomi juhtudest. Kounise sündroom on määratletud kui kardiovaskulaarsed sümptomid, mis on tingitud allergilisest või ülitundlikkusreaktsioonist, mis on seotud pärgarterite ahenemisega ja võib viia müokardiinfarkti tekkeni.

Rasked naha kõrvaltoimed Seoses ibuprofeeni kasutamisega on teatatud rasketest naha kõrvaltoimetest (severe cutaneous adverse reactions, SCARs), sh eksfoliatiivne dermatiit, multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN), ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-sündroom) ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (acute generalized exanthematous pustulosis, AGEP), mis võivad olla eluohtlikud või lõppeda surmaga (vt lõik 4.8). Enamik neist reaktsioonidest tekkis esimese kuu jooksul. Kui tekivad neile reaktsioonidele viitavad nähud ja sümptomid, tuleb ibuprofeeni kasutamine kohe lõpetada ja kaaluda alternatiivset ravi (vastavalt vajadusele).

Erandjuhul võivad tuulerõuged põhjustada tõsiste naha ja pehmete kudede komplitseeritud infektsioonide teket (vt lõik 4.8). Praeguseks ei saa välistada MSPVA-de osa selliste infektsioonide süvenemisel. Seetõttu on soovitatav tuulerõugete esinemisel Ibustari mitte kasutada.

Infektsiooni sümptomite varjamine Ibustar võib varjata infektsiooni sümptomeid, mistõttu võib hilineda asjakohane ravi ja seeläbi halveneda infektsiooni kulg. Seda on täheldatud bakteriaalse keskkonnatekkese kopsupõletiku ja tuulerõugete bakteriaalsete tüsistuste korral. Kui Ibustari manustatakse palaviku või valu leevendamiseks seoses infektsiooniga, on soovitatav jälgida infektsiooni kulgu. Sümptomite püsimisel või süvenemisel haiglaväliselt peab patsient pidama nõu arstiga.

Hingamisteede häired Ettevaatus on vajalik Ibustari manustamisel patsientidele, kes põevad või kellel on anamneesis bronhiaalastma, sest on kirjeldatud, et MSPVA-de kasutamisel on sellistel patsientidel tekkinud bronhospasm.

Muud märkused Ibustari võib kasutada alles pärast riski/kasu suhte hoolikat kaalumist:

• kaasasündinud porfüriini ainevahetuse häirete korral (nt äge intermiteeruv porfüüria);
• süsteemse erütematoosse luupuse ja segatüüpi sidekoehaiguse korral – suurenenud risk aseptilise meningiidi tekkeks (vt lõik 4.8).

Eriti hoolikas arstilik jälgimine on vajalik alljärgnevatel juhtudel:

• seedetrakti häired või anamneesis kroonilised põletikulised soolehaigused (haavandiline koliit, Crohni tõbi);
• hüpertensioon või südamepuudulikkus;
• neerukahjustus (olemasoleva neeruhaigusega patsientidel võib tekkida äge neerutalitluse halvenemine);
• dehüdratsioon;
• maksakahjustus;
• vahetult pärast ulatuslikke kirurgilisi protseduure;
• patsiendid, kellel on heinapalavik, nina polüübid, nina limaskesta krooniline turse või krooniline obstruktiivne respiratoorne haigus, sest neil on suurem oht allergiliste reaktsioonide tekkeks. Need võivad avalduda astmahoogudena (nn analgeetiline astma), angioödeemi või nõgestõvena;
• patsientidel, kellel on tekkinud allergilised reaktsioonid teiste ainete suhtes, kuna neil esineb suurenenud risk ülitundlikkusreaktsioonide tekkeks ka ravimi Ibustar kasutamisel.

Väga harva on esinenud raskeid ägedaid ülitundlikkusreaktsioone (näiteks anafülaktiline šokk). Ravi preparaadiga Ibustar tuleb katkestada kohe pärast esimeste ülitundlikkusnähtude tekkimist. Sõltuvalt sümptomite raskusastmest peavad kvalifitseeritud meditsiinitöötajad rakendama vastavaid ravivõtteid.

Ibuprofeen võib mööduvalt inhibeerida vereliistakute funktsiooni (trombotsüütide agregatsioon). Seetõttu tuleb verehüübimise häiretega patsiente ravi ajal hoolikalt jälgida.

Ibustari pikaajalisel kasutamisel tuleb regulaarselt kontrollida maksa- ja neerufunktsiooni ning vere vormelementide sisaldust.

Mis tahes liiki valuvaigisti pikaajaline kasutamine peavalu puhul võib teha selle halvemaks. Kui selline olukord on tekkinud või seda kahtlustatakse, tuleb küsida nõu arstilt ja katkestada ravi. Ravimite liigsest tarvitamisest tingitud peavalu diagnoosi tuleks kahtlustada patsientidel, kellel esineb sagedasi või igapäevaseid peavalusid vaatamata (või tänu) peavalu ravimite regulaarsele kasutamisele.

Valuvaigistite harjumuslikul kasutamisel, eriti siis, kui samaaegselt kasutatakse erinevaid toimeaineid sisaldavaid valuvaigisteid, võib tekkida püsiv neerukahjustus koos neerupuudulikkuse tekkeohuga (analgeetikumide poolt põhjustatud nefropaatia).

Samaaegne alkoholi tarvitamine võib intensiivistada MSPVA-de võimalikke kõrvaltoimeid, eriti toimeid seedetraktile ja kesknärvisüsteemile.

Toime kohta naissoost patsientide viljakusele vt lõik 4.6.

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi õhukese polümeerikattega tableti kohta, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

Lapsed Dehüdreeritud lastel ja noorukitel on oht neerukahjustuse tekkeks.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Ibuprofeeni (sarnaselt teistele MSPVA-dele) tuleb kasutada ettevaatusega koos järgmiste ravimitega.

Teised MSPVA-d, sh salitsülaadid Mitme MSPVA samaaegne kasutamine võib sünergistliku toime tõttu suurendada seedetrakti haavandite ja verejooksu tekkeriski. Ibuprofeeni kasutamist koos teiste MSPVA-dega tuleb seetõttu vältida (vt lõik 4.4).

Atsetüülsalitsüülhape Üldiselt ei soovitata ibuprofeeni koos atsetüülsalitsüülhappega manustada kõrvaltoimete esinemise riski suurenemise tõttu. Eksperimentaalsed andmed viitavad, et samaaegsel manustamisel võib ibuprofeen konkureerivalt pärssida väikeses annuses manustatud atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile. Kuigi ei ole kindel, kas nende andmete põhjal on võimalik kliinilises situatsioonis üldistusi teha, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada väikeses annuses manustatava atsetüülsalitsüülhappe kaitsvat toimet südamele. Ibuprofeeni ajutise kasutamisega ei kaasne tõenäoliselt kliiniliselt olulist toimet (vt lõik 5.1).

Digoksiin, fenütoiin, liitium Ibustari samaaegne kasutamine koos digoksiini, fenütoiini või liitiumi preparaatidega võib suurendada nende toimeainete plasmakontsentratsioone. Õige kasutamise korral ei ole reeglina vaja kontrollida seerumi liitiumi-, digoksiini- või fenütoiinisisaldust (maksimaalne kasutamise kestus, vt lõik 4.2).

Diureetikumid, AKE inhibiitorid, beetaretseptorite blokaatorid ja angiotensiin II antagonistid MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnedel neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (näiteks dehüdreeritud patsiendid või eakad neerufunktsiooni halvenemisega patsiendid) võib AKE inhibiitori, beetaretseptori blokaatori või angiotensiin II antagonisti samaaegne manustamine koos ensüüm tsüklooksügenaasi inhibeeriva ravimiga põhjustada neerufunktsiooni edasise halvenemise, sealhulgas ägeda neerupuudulikkuse, mis

on tavaliselt pöörduv. Seetõttu tuleb nimetatud ravimite kombineerimisel olla ettevaatlik, eelkõige eakate patsientide puhul. Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud ning kombinatsioonravi alustamisel ja seejärel regulaarsete ajavahemike järel tuleb kontrollida nende neerufunktsiooni.

Ibustari ja kaaliumi säästvate diureetikumide samaaegne kasutamine võib põhjustada hüperkaleemia.

Kortikosteroidid Suurenenud risk seedetrakti haavandite või verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).

Trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d) Suurenenud risk seedetrakti verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).

Metotreksaat Ibustari manustamine 24 tunni vältel enne või pärast metotreksaadi manustamist võib põhjustada metotreksaadi plasmataseme tõusu ja suurendada selle toksilist toimet.

Tsüklosporiin Teatud MSPVA-de samaaegne kasutamine võib suurendada tsüklosporiinist põhjustatud neerukahjustuse tekkeriski. Seda toimet ei saa välistada ka ibuprofeeni ja tsüklosporiini samaaegsel kasutamisel.

Antikoagulandid MSPVA-d võivad tugevdada antikoagulantide, näiteks varfariini, toimet (vt lõik 4.4).

Sulfonüüluuread Kliinilised uuringu on näidanud koostoimeid MSPVA-de ja antidiabeetiliste ravimite (sulfonüüluuread) vahel. Ettevaatusena on Ibustari ja sulfonüüluureate samaaegsel kasutamisel soovitatav kontrollida vere glükoosisisaldust.

Takroliimus Ibuprofeeni ja takroliimuse samaaegsel kasutamisel suureneb nefrotoksilisuse oht.

Zidovudiin HIV(+) hemofiiliaga patsientide puhul, kes on samaaegselt kasutanud zidovudiini ja ibuprofeeni, on täheldatud suurenenud riski hemartroosi ja verevalumite tekkeks. Probenetsiid ja sulfiinpürasoon Probenetsiidi või sulfiinpürasooni sisaldavad ravimid võivad aeglustada ibuprofeeni eritumist.

Kinoloonantibiootikumid Loomuuringutest saadud andmed näitavad, et MSPVA-d võivad kinoloonantibiootikumide kasutamisega seostatavat krampide tekkeriski suurendada. MSPVA-sid ja kinoloone võtvatel patsientidel võib olla suurem oht krampide tekkeks.

CYP2C9 inhibiitorid Ibuprofeeni ja CYP2C9 inhibiitorite samaaegne manustamine võib suurendada ibuprofeeni (CYP2C9 substraat) ekspositsiooni. Uuring vorikonasooli ja flukonasooliga (CYP2C9 inhibiitorid) näitas S(+)– ibuprofeeni ekspositsiooni suurenemist ligikaudu 80...100%. Kui samal ajal manustatakse tugevaid CYP2C9 inhibiitoreid, tuleb kaaluda ibuprofeeni annuse vähendamist, eriti kui ibuprofeeni suuri annuseid manustatakse koos vorikonasooli või flukonasooliga.

Deferasiroks Samaaegne kasutamine koos MSPVA-dega võib suurendada seedetrakti toksilisuse riski. Deferasiroksi kombineerimisel MSPVA-dega on vajalik tähelepanelik kliiniline jälgimine.

Mifepristoon

Kui MSPVA-sid kasutatakse 8 kuni 12 päeva pärast mifepristooni kasutamist, võivad need vähendada mifepristooni toimet.

Pemetrekseed Samaaegne kasutamine koos MSPVA-dega võib vähendada pemetrekseedi eritumist, seetõttu tuleb MSPVA-de suuremate annuste manustamisel olla ettevaatlik. Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens 45...79 ml/min) tuleb vältida lühikese poolväärtusajaga MSPVA-de, nagu ibuprofeen, annuste manustamist kaks päeva enne ja kaks päeva pärast pemetrekseedi manustamist.

Ginkgo biloba Ginkgo biloba võib MSPVA-de kasutamisel suurendada verejooksu tekkeriski.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib ebasoodsalt mõjuda rasedusele ja/või loote arengule. Epidemioloogiliste uuringute andmed on näidanud, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite kasutamine raseduse varajases faasis võib põhjustada raseduse katkemiste, südame väärarendite ja gastroskiisi ohu suurenemist. Südame-veresoonkonna väärarendite absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt kuni ligikaudu 1,5%-ni. Arvatavasti see risk suureneb vastavalt annuse suurenemisele ja ravi kestusele.

Katseloomadel on prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite manustamine suurendanud loote pre- ja postimplantatsioonilist hukkumist ja embrüo/loote suremust. Lisaks sellele on katseloomadel, kellele prostaglandiinide sünteesi inhibiitorit manustati organogeneesi perioodil, täheldatud erinevate väärarendite (sealhulgas südame-veresoonkonna väärarendid) esinemissageduse suurenemist.

Alates 20. rasedusnädalast võib ibuprofeeni kasutamine põhjustada loote neerufunktsiooni häiretest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel tavaliselt pöörduv. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast ravimi kasutamist raseduse teisel trimestril, mis oli enamasti ravi lõpetamisel mööduv. Seetõttu ei tohi raseduse esimesel ja teisel trimestril ibuprofeeni kasutada, välja arvatud juhul, kui see on hädavajalik. Kui ibuprofeeni kasutab naine, kes proovib rasestuda või raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab kasutatav annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike. Pärast mitmepäevast kokkupuudet ibuprofeeniga alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel tuleb ibuprofeeni kasutamine lõpetada. Raseduse kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiinide sünteesi inhibiitorid põhjustada lootel:

• kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne ahenemine/sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon);
• neerufunktsiooni häiret (vt eespool).

emal ja vastsündinul, raseduse lõpul:

• võimalikku veritsusaja pikenemist – agregatsioonivastane toime, mis võib esineda isegi väga väikeste annuste korral;
• emaka kontraktsioonide pärssimist, põhjustades sünnituse hilinemist või pikenemist.

Seega on ibuprofeen raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Imetamine Toimeaine ibuprofeen ja selle metaboliidid erituvad üksnes väikeses koguses rinnapiima. Et praeguseks ei ole teada kahjulikke toimeid imikutele, ei ole soovitatavate annustega lühiajalise ravimise kestel imetamise katkestamine tavaliselt vajalik.

Fertiilsus

On mõningaid andmeid selle kohta, et tsüklooksügenaasi/prostaglandiinide sünteesi pärssivad ravimid võivad ovulatsiooni mõjutamise kaudu vähendada naiste fertiilsust. Ravi lõpetamisel on see toime mööduv.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ibustari suurte annuste kasutamisel võivad tekkida kesknärvisüsteemiga seotud kõrvaltoimed, nt väsimus ja pearinglus, seega võib reaktsioonikiirus ning liikluses aktiivse osalemise ja masinatega töötamise võime üksikjuhtudel halveneda. See toime tugevneb juhtudel, kui samal ajal tarvitatakse alkoholi.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete esinemissageduse hindamisel on kasutatud järgmisi kriteeriume. Väga sage: ≥ 1/10. Sage: ≥ 1/100 kuni < 1/10. Aeg-ajalt: ≥ 1/1000 kuni < 1/100. Harv: ≥ 1/10 000 kuni < 1/1000. Väga harv: < 1/10 000. Teadmata: ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel.

Allpool toodud kõrvaltoimete loetelu hõlmab kõiki kõrvaltoimeid, mida ibuprofeeni kasutamisel on täheldatud, sealhulgas ka neid kõrvaltoimeid, mis on tekkinud ibuprofeeni suurte annuste pikaaegsel kasutamisel reumaatiliste haiguste ravis. Toodud kõrvaltoimete esinemissagedus, mis katab ka väga haruldasi kirjeldusi, põhineb ibuprofeeni lühiaegsel kasutamisel ööpäevases annuses kuni maksimaalselt 1200 mg suukaudsete ravimvormide korral (= 3 Ibustari õhukese polümeerikattega tabletiga) ja maksimaalselt 1800 mg ravimküünalde korral.

Järgmiste kõrvaltoimete puhul tuleb arvestada, et need on tavaliselt annusest sõltuvad ja võivad erinevate inimeste korral suurel määral varieeruda.

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on seotud seedetraktiga. Võivad tekkida peptilised haavandid, seedetrakti perforatsioon või verejooks, mis mõningatel juhtudel võivad olla letaalsed, eelkõige eakatel patsientidel (vt lõik 4.4). Pärast ibuprofeeni manustamist on täheldatud iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, kõhupuhitust, kõhukinnisust, düspepsiat, kõhuvalu, meleenat, veriokset, haavandilist stomatiiti, koliidi ja Crohni tõve ägenemist (vt lõik 4.4). Harvem on esinenud gastriiti. Eelkõige seedetrakti verejooksu tekkerisk sõltub annusevahemikust ja kasutamise kestusest. MSPVA-de kasutamisel on täheldatud turseid, hüpertensiooni ja südamepuudulikkust.

Kliinilised uuringud näitavad, et ibuprofeeni kasutamist, eelkõige just suurtes annustes (2400 mg ööpäevas), võib seostada arteriaalse tromboosi (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega (vt lõik 4.4).

Infektsioonid ja infestatsioonid Väga harv: kirjeldatud on infektsioossete põletike ägenemist (nt nekrotiseeriva fastsiidi tekkimine) mittesteroidsete põletikuvastaste ainete süsteemse kasutamise ajal. See võib olla seotud mittesteroidsete põletikuvastaste ainete toimemehhanismiga. Kui Ibustari kasutamise ajal tekivad infektsiooninähud või kui need süvenevad, siis peab patsient kohe pöörduma arsti poole, kes hindab patsiendi vajadust infektsioonivastase/antibiootikumravi järele. Väga harv: ibuprofeeni kasutamisel on täheldatud aseptilise meningiidi sümptomeid (kuklakangestus, peavalu, iiveldus, oksendamine, palavik või teadvuse hägustumine). Suurema tõenäosusega tekib see autoimmuunhaigustega (süsteemne erütematoosne luupus, segatüüpi sidekoehaigus) patsientidel.

Vere ja lümfisüsteemi häired Väga harv: vereloomehäired (aneemia, leukopeenia, trombotsütopeenia, pantsütopeenia, agranulotsütoos).

Esimesed sümptomid võivad olla palavik, kurguvalu, suu limaskesta pindmised haavandid, gripitaolised vaevused, raske kurnatus, ninaverejooks ja naha veritsus. Sellistel juhtudel tuleb patsiendile soovitada Ibustari kasutamine lõpetada, vältida enese ravimist analgeetikumite või antipüreetikumidega ja pidada nõu arstiga. Pikaajalise ravi korral tuleb regulaarselt kontrollida verepilti.

Immuunsüsteemi häired Aeg-ajalt: ülitundlikkusreaktsioonid nahalööbe ja sügelusega ning astmahoogudega (võimalik on ka vererõhu langus). Patsientidele tuleb öelda, et sellisel juhul peavad nad lõpetama Ibustari kasutamise ja pöörduma kohe arsti poole. Väga harv: rasked üldised ülitundlikkusreaktsioonid. Sümptomiteks võivad olla näo- ja keeleturse, sisemine kõri turse koos hingamisteede ahenemisega, düspnoe, tahhükardia, vererõhu langus kuni eluohtliku šokini. Kui ilmneb mõni nendest sümptomitest, mis võib tekkida isegi esmakordsel kasutamisel, on vajalik viivitamatu arstiabi.

Psühhiaatrilised häired Väga harv: psühhootilised reaktsioonid, depressioon.

Närvisüsteemi häired Aeg-ajalt: kesknärvisüsteemi häired, nt peavalu, pearinglus, unetus, agiteeritus, ärrituvus või väsimus.

Silma kahjustused Aeg-ajalt: nägemishäired. Patsiendile tuleb öelda, et ta teavitaks sellisel juhul kohe arsti ega võtaks enam ibuprofeeni.

Kõrva ja labürindi kahjustused Harv: tinnitus, kuulmislangus.

Südame häired Väga harv: palpitatsioonid, südamepuudulikkus, müokardiinfarkt. Teadmata: Kounise sündroom.

Vaskulaarsed häired Väga harv: arteriaalne hüpertensioon, vaskuliit. Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Väga harv: astma, bronhospasm, düspnoe.

Seedetrakti häired Sage: seedetraktiga seotud kaebused, näiteks kõrvetised, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, kõhupuhitus, kõhulahtisus, kõhukinnisus ja vähene veritsus seedetraktist, mis üksikjuhtudel võib põhjustada aneemiat. Aeg-ajalt: seedetrakti haavandid, millega võib kaasneda verejooks ja perforatsioon, haavandiline stomatiit, koliidi ja Crohni tõve ägenemine (vt lõik 4.4), gastriit. Väga harv: ösofagiit, pankreatiit, diafragmataoliste soolestriktuuride teke. Patsiendile tuleb öelda, et tugeva ülakõhuvalu, hematoheesia, meleena või veriokse korral tuleb ravimi kasutamine lõpetada ja kohe arsti poole pöörduda.

Maksa ja sapiteede häired Väga harv: maksafunktsiooni häire, maksakahjustus, eriti pikaajalise ravi korral, maksapuudulikkus, äge hepatiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Aeg-ajalt: erinevad nahalööbed. Väga harv: rasked naha kõrvaltoimed (sh multiformne erüteem, eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-

Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs), juuste väljalangemine (alopeetsia). Teadmata: ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-sündroom), äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (AGEP), valgustundlikkusreaktsioonid. Üksikjuhtudel võivad tuulerõugete ajal tekkida rasked nahainfektsioonid ja pehmete kudede tüsistused (vt ka "Infektsioonid ja infestatsioonid").

Neerude ja kuseteede häired Väga harv: uriinierituse vähenemine ja tursete teke, eelkõige arteriaalse hüpertensiooni või neerupuudulikkusega patsientidel, nefrootiline sündroom, interstitsiaalne nefriit, millega võib kaasneda äge neerupuudulikkus. Võib tekkida ka neerukoe kahjustus (papillaarne nekroos) ja vere kusihappesisalduse suurenemine. Seetõttu tuleb regulaarselt kontrollida neerufunktsiooni.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise sümptomid Sümptomid võivad olla iiveldus, kõhuvalu, oksendamine (võimalik ka veriokse), peavalu, tinnitus, segasusseisund, nüstagm, nõrkus, pearinglus, unisus, uimasus, teadvusekaotus ja krambid (peamiselt lastel, sh müokloonilised krambid). Samuti võivad esineda seedetrakti verejooksud ning maksa- ja neerufunktsiooni häired. Soovitatust suuremate annuste pikaajalisel kasutamisel või üleannustamise tagajärjel võib tekkida renaalne tubulaarne atsidoos ja hüpokaleemia. Tõsise mürgistuse korral võib esineda metaboolne atsidoos. Võib tekkida hüpotermia, hüpotensioon, hingamise pärssumine ja tsüanoos.

Käsitlus Spetsiifilist antidooti ei ole. Intoksikatsiooni ravivõimalused sõltuvad ulatusest, astmest ja kliinilistest sümptomitest vastavalt intensiivravi tavameetmetele.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, propioonhappe derivaadid; ATC-kood: M01AE01

Toimemehhanism Ibuprofeen on mittesteroidne põletikuvastane ravim, mille tõhusust prostaglandiinide sünteesi inhibiitorina põletiku ja valu mudelite suhtes on tõestatud traditsioonilistes loomkatsetes. Inimesel vähendab ibuprofeen põletikust tulenevat või põletikuga kaasnevat valu, turset ja palavikku. Lisaks inhibeerib ibuprofeen pöörduvalt ADP ja kollageeni poolt esile kutsutud trombotsüütide agregatsiooni.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Uuringute andmed näitavad, et samaaegsel manustamisel võib ibuprofeen konkureerivalt pärssida väikeses annuses manustatud atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile. Mõned farmakodünaamilised uuringud on näidanud, et 400 mg ibuprofeeni ühekordse annuse manustamisel kuni 8 tundi enne või kuni 30 minutit pärast kiirelt vabaneva atsetüülsalitsüülhappe (81 mg) annustamist võib täheldada atsetüülsalitsüülhappe toime vähenemist tromboksaani moodustumisele või trombotsüütide agregatsioonile. Kuigi ei ole kindel, kas nende andmete põhjal on võimalik kliinilises situatsioonis üldistusi teha, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada väikeses annuses manustatava atsetüülsalitsüülhappe kaitsvat toimet

südamele. Ibuprofeeni ajutise kasutamisega ei kaasne tõenäoliselt kliiniliselt olulist toimet (vt lõik 4.5).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Suu kaudu manustamisel imendub ibuprofeen osaliselt juba maost ja seejärel täielikult peensoolest. Maksimaalne plasmakontsentratsioon pärast toimeainet tavaliselt vabastava ravimvormi suukaudset manustamist saabub 1…2 tunni pärast.

Jaotumine Seondumine plasmavalkudega on ligikaudu 99%.

Biotransformatsioon Ibuprofeen metaboliseeritakse maksas (hüdroksüleerimine, karboksüleerimine).

Eritumine Farmakoloogiliselt inaktiivsed metaboliidid eritatakse täielikult, peamiselt neerude kaudu (90%), aga ka sapiga. Eliminatsiooni poolväärtusaeg tervetel isikutel ning maksa- ja neeruhaigusega patsientidel on 1,8…3,5 tundi.

Neerukahjustus Kerge neerukahjustusega patsientidel on kirjeldatud sidumata (S)-ibuprofeeni hulga suurenemist, (S)- ibuprofeeni AUC väärtuste suurenemist ja suuremaid enantiomeeride AUC (S/R) suhteid võrreldes vastavate näitajatega tervetel inimestel.

Lõppstaadiumis neeruhaigusega dialüüsravi saavatel patsientidel oli keskmine vaba ibuprofeeni osakaal ligikaudu 3%, võrreldes ligikaudu 1%-ga tervetel vabatahtlikel. Neerufunktsiooni raske kahjustuse tagajärjel võivad ibuprofeeni metaboliidid kuhjuda. Selle toime tähtsus ei ole teada. Metaboliite saab kõrvaldada hemodialüüsiga (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4).

Maksakahjustus Ratseemilise ibuprofeeniga ravitavatel tsirroosiga patsientidel, kellel esines mõõdukas maksakahjustus (Child Pugh’ aste 6...10), täheldati poolväärtusaja keskmiselt kahekordset pikenemist ja enantiomeeride AUC suhe (S/R) oli oluliselt väiksem, võrreldes vastavate näitajatega tervetel kontrollisikutel. See viitab (R)-ibuprofeeni metaboolse inversiooni halvenemisele aktiivseks (S)- enantiomeeriks (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4). Lineaarsus/mittelineaarsus Annusevahemikus 200 kuni 400 mg on teadaolevalt ibuprofeenil lineaarne kineetika. Suuremates annustes tuleb esile ravimi mittelineaarne kineetika.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Ibuprofeeni subkrooniline ja krooniline toksilisus ilmnes loomkatsetes peamiselt seedetrakti kahjustuste ja haavanditena.

In vitro ja in vivo uuringutes ei ole ibuprofeenil tuvastatud kliiniliselt olulise tähendusega viiteid mutageensusele. Lisaks ei täheldatud rottide ja hiirtega tehtud katsetes ibuprofeenil mingit kartsinogeenset toimet.

Ibuprofeen pärssis ovulatsiooni küülikutel ja kahjustas erinevatel loomaliikidel (küülik, rott ja hiir) implantatsiooni. Eksperimentaalkatsed rottide ja küülikutega näitasid, et ibuprofeen läbib platsentaarbarjääri. Emasloomale toksiliste annuste korral täheldati rottide järglastel väärarendite (vatsakeste vaheseina defektid) esinemissageduse suurenemist.

Ibuprofeen võib ohustada veekeskkonda (vt lõik 6.6).

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu Maisitärklis Kolloidne veevaba ränidioksiid Naatriumtärklisglükolaat (A-tüüp) Magneesiumstearaat

Tableti kate Hüpromelloos Makrogool 4000 Povidoon K 30 Titaandioksiid (E 171)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Blister (lapsekindel pakend), mis koosneb valgest jäigast PVC-st ja kas pehmest paber-lamineeritud alumiinumfooliumist või pehmest alumiiniumfooliumist, karbis.

Pakendi suurus: 10, 20 või 30 õhukese polümeerikattega tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

See ravim on keskkonnale ohtlik (vt lõik 5.3).

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Berlin-Chemie AG Glienicker Weg 125 12489 Berliin Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER

582708

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 16.05.2008 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 02.11.2009

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Jaanuar 2025