Irdeonhact

Irdeonhact

Irdeonhact on kahe toimeaine, irbesartaani ja hüdroklorotiasiidi, kombinatsioonravim.

Irdeonhact

PAKENDI INFOLEHT: INFORMATSIOON KASUTAJALE

Irdeonhact 150 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Irdeonhact 300 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Irdeonhact 300 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Irbesartaan, hüdroklorotiasiid

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte.
-Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
-Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
-Ravim on välja kirjutatud teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigussümptomid on sarnased.
-Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.

Infolehes antakse ülevaade:
1. Mis ravim on Irdeonhact ja milleks seda kasutatakse

2. Mida on vaja teada enne Irdeonhact’e võtmist

3. Kuidas Irdeonhact’i võtta

4. Võimalikud kõrvaltoimed

5. Kuidas Irdeonhact’i säilitada

6. Lisainfo

1. MIS RAVIM ON IRDEONHACT JA MILLEKS SEDA KASUTATAKSE

Irdeonhact on kahe toimeaine, irbesartaani ja hüdroklorotiasiidi, kombinatsioonravim. Irbesartaan kuulub ravimite gruppi, mida tuntakse angiotensiin-II retseptori antagonistidena. Angiotensiin-II on organismis toodetav aine, mis seondub veresoontes olevate retseptoritega, tekitades veresoonte ahenemise. Selle tulemusel tõuseb vererõhk. Irbesartaan takistab angiotensiin-II seostumise nende retseptoritega, tekitades sellega veresoone lõõgastuse ja alandades vererõhku. Hüdroklorotiasiid kuulub ravimite gruppi (tiasiiddiureetikumid), mis põhjustavad vee väljaviimist organismist ja alandavad sellega vererõhku. Irdeonhact’e koostisse kuuluvat kaks toimeainet alandavad vererõhku koos võetuna efektiivsemalt kui eraldi võetuna.
Irdeonhact’i kasutatakse kõrgvererõhutõve (essentsiaalse hüpertensiooni) ravimiseks juhul, kui ravi irbesartaaniga või hüdroklorotiasiidiga ei ole olnud piisav, et teie vererõhku kontrolli all hoida.

2. MIDA ON VAJA TEADA ENNE IRDEONHACT’E VÕTMIST

Ärge võtke Irdeonhact’i
-kui te olete allergiline (ülitundlik) irbesartaani, hüdroklorotiasiidi, või Irdeonhact’e mõne koostisosa või sulfoonamiidi-laadsete ravimite suhtes (lisainformatsiooni küsige oma arstilt või apteekrilt)
-kui te olete rohkem kui 3 kuud rase (ka raseduse alguses on parem vältida Irdeonhact’i kasutamist
- vt lõigud „Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Irdeonhact“ ning „Rasedus ja imetamine“) -kui teil on rasked maksa- või neerukahjustused -kui teil on raskusi urineerimisega -kui teie seisund on seotud pidevalt kõrge kaltsiumi- või madala kaaliumitasemega veres.
Irdeonhact ei ole näidustatud lastele ja noorukitele (alla 18 aastased).
Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Irdeonhact
Kui mõni järgnevast kehtib teie puhul, öelge seda oma arstile: -kui teil esineb tugev oksendamine või kõhulahtisus -kui teil on neeruhaigus, sh kui teile on tehtud neerusiirdamine -kui teil on südamehaigus -kui teil on maksahaigus -kui teil on suhkurtõbi -kui teil on erütematoosne luupus (tuntud ka kui luupus või SLE) -kui te põete primaarset aldosteronismi (seisund, mille tulemusel toodetakse organismis rohkem
hormooni nimega aldosteroon, mis põhjustab naatriumipeetust ja see omakorda tõstab vererõhku).
Rääkige arstile, kui arvate end olevat rase (või kui planeerite rasestumist). Raseduse algul ei soovitata Irdeonhact’t kasutada, sest see võib põhjustada tõsist kahju sündivale lapsele, kui seda kasutada pärast kolmandat raseduskuud, vt lõik „Rasedus ja imetamine“.
Te peate rääkima oma arstile ka: -kui te olete madala soolasisaldusega dieedil -kui teil esinevad sümptomid nagu tavapäratu janu, suukuivus, üldine nõrkus, uimasus, lihasvalu
või krambid, iiveldus, oksendamine või ebanormaalselt kiire südame löögisagedus, mis võivad olla hüdroklorotiasiidi (seda sisaldab Irdeonhact) liigse toime tunnuseks -kui teil esineb suurenenud nahatundlikkust päikesevalguse suhtes, koos päikesepõletuse sümptomite (nagu nt punetus, sügelus, turse, villid) tavalisest kiirema ilmnemisega -kui te peate minema mõnele operatsioonile või saama anesteetikume.
Selles ravimis sisalduv hüdroklorotiasiid võib anda positiivse dopinguproovi.

Võtmine koos teiste ravimitega
Palun informeerige oma arsti või apteekrit, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, kaasa arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid.
Uriiniteket kiirendavad ravimid nagu hüdroklorotiasiid, mis kuulub Irdeonhact’e koostisse, võivad põhjustada koostoimeid teiste ravimitega. Liitiumi sisaldavaid preparaate ei tohiks kasutada koos Irdeonhact’ega ilma teie raviarsti poolse hoolika järelvalveta.
Vajalikuks võivad osutuda vereanalüüsid, eriti kui te võtate: -kaaliumipreparaate -kaaliumisisaldavaid soolaasendajaid -kaaliumisäästvaid ravimeid või teisi diureetikume (veetablette) -mõningaid lahtisteid -podagraravimeid -ravitoimega D-vitamiini preparaate -südamerütmi kontrollivaid ravimeid -diabeediravimeid (suukaudsed ravimid või insuliine).
Teie raviarsti jaoks on tähtis teada, kas kasutate teisi ravimeid alandamaks oma vererõhku, glükokortikosteroide, vähiraviks mõeldud ravimeid, valuvaigisteid, artriidiravimeid või kolestüramiini ja kolestipool vaike vere kolesteroolitaseme alandamiseks. 

Irdeonhact’e võtmine koos toidu ja joogiga
Irdeonhact’i võib võtta toiduga või ilma.
Irdeonhact’es sisalduva hüdroklorotiasiidi tõttu, võite te selle ravimi võtmise ajal alkoholi juues tunda suurenenud pearinglust püstitõusmisel, eriti kui tõusete istuvast asendist. 

Rasedus ja imetamine
Rasedus
Rääkige oma arstile, kui arvate end olevat rase (või soovite rasestuda). Tavaliselt soovitab teie arst enne rasestumist või niipea, kui on selge, et te olete rase, teil Irdeonhact’e võtmine lõpetada ja määrab teile Irdeonhact’e asemele teise ravimi. Irdeonhact’i ei soovitata kasutada raseduse algul ja seda ei tohi üldse võtta üle 3-kuulise raseduse ajal, kuna see võib pärast kolmandat raseduskuud kasutatuna põhjustada tõsist kahju sündivale lapsele.
Imetamine
Öelge oma arstile, kui te imetate või plaanite imetama hakata. Irdeonhact’i ei soovitata kasutada imetavatel emadel ja kui te soovite imetamist jätkata ning iseäranis juhul, kui teie laps on vastsündinu või sündinud enneaegselt, võib teie arst teile määrata mõne muu ravimi.
Enne ravimi võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga. 

Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Irdeonhact ei tohiks mõjutada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Kõrgvererõhutõve ravi ajal võib siiski mõnikord tekkida pearinglus ja väsimus. Kui te tunnete neid tekkivat, siis pidage enne autojuhtimist või masinate käsitsemist nõu oma arstiga.

3. KUIDAS IRDEONHACT’i VÕTTA

Võtke Irdeonhact’i alati täpselt nii nagu arst on teile rääkinud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Annustamine
Tavaline Irdeonhact’e annus on 1 või 2 tabletti (ainult 150 mg/12,5 mg tablettide puhul) ööpäevas. Teie arst määrab Irdeonhact’i tavaliselt juhul, kui teie eelnev kõrge vererõhu vastane ravi ei ole taganud piisavat vererõhu alanemist. Teie arst juhendab teid, kuidas praeguselt ravilt Irdeonhact’ele üle minna. 

Manustamisviis
Irdeonhact on suukaudseks manustamiseks. Tabletid tuleb alla neelata koos piisava koguse vedelikuga (klaasitäie veega). Te võite Irdeonhact’i võtta koos toiduga või ilma. Te peaksite proovima võtta oma päevaannust iga päev enam-vähem ühel ja samal ajal. Oluline on, et te jätkaksite Irdeonhact’e kasutamist niikaua, kuni teie arst on seda määranud.
Maksimaalne vererõhku alandav toime peaks saabuma 6...8 nädala jooksul ravi algusest arvates.
Kui teil on tunne, et Irdeonhact’e toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Kui te võtate Irdeonhact’i rohkem kui ette nähtud
Kui võtsite kogemata liiga palju tablette, pöörduge koheselt arsti poole. 
Kasutamine lastel
Irdeonhact ei ole mõeldud manustamiseks lastele ja alla 18-aastastele noorukitele. Kui laps neelab mõned tabletid, pöörduge koheselt oma arsti poole. 

Kui te unustate Irdeonhact’i võtta
Kui unustasite juhuslikult ravimi võtmata, võtke järgmine annus õigel ajal. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.
Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. VÕIMALIKUD KÕRVALTOIMED

Nagu kõik ravimid, võib ka Irdeonhact põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.
Mõned nendest kõrvaltoimetest võivad olla tõsised ja arstiabi vajavad. 
Nagu teistegi sarnaste ravimite kasutamisel võivad üksikjuhtudel irbesartaani kasutatavatel patsientidel tekkida allergilised nahareaktsioonid (punetus, nõgeslööve) ning ka näoturse, huulte ja/või keele turse. Kui arvate, et teil on tekkinud mõni selline kõrvaltoime või tekib hingeldus, lõpetage Irdeonhact’e võtmine ja pöörduge koheselt abi saamiseks arsti poole.
Allpool loetletud kõrvaltoimete esinemissagedus on defineeritud järgnevalt:
Sage: ilmneb 1...10 kasutajal 100’st
Aeg-ajalt: ilmneb 1...10 kasutajal 1000’st
Teadmata: sagedust ei saa olemasolevate andmete põhjal hinnata.

Kliinilistes uuringutes Irdeonhact’ega ravitud patsientidel on esinenud järgmisi kõrvalnähte:
Sage: iiveldus/oksendamine, sagenenud urineerimine, väsimus ja pearinglus (mis esineb siis, kui te
tõusete püsti lamavast või istuvast asendist) ja vereanalüüs võib näidata lihaste ja südamefunktsiooni
(kreatiinkinaasi) või neerufunktsiooni (vereuurea, lämmastik, kreatiniin) kajastavate ensüümide
taseme suurenemist.

Aeg-ajalt: kõhulahtisus, vererõhu langus, nõrkus, kiire südamerütm, õhetamine, tursed ja
seksuaalfunktsiooni häired (suguelu häired). Vereanalüüsid võivad näidata madalat kaaliumi ja
naatriumi taset. 

Mõnedest kõrvaltoimetest on teatatud ka Irdeonhact’e turuletulekujärgselt, aga nende esinemissagedus
on teadmata. Need kõrvaltoimed on: peavalu, kumin kõrvus, köha, maitsetundlikkuse häired,
seedehäired, liiges- ja lihasvalud, maksa- ja neerutalituse häired, vere kaaliumisisalduse suurenemine
ja allergilised reaktsioonid, nagu nt lööve, nõgestõbi, näo, huulte, suu limaskestad, keele või kõri turse. 

Nagu iga kahe toimeainega kombinatsioonravimi korral, ei saa välistada kõrvaltoimeid, mis on seotud
kummagi toimeainega eraldi. Ainult irbesartaani kasutavatel patsientidel on lisaks ülaltoodud
kõrvaltoimetele esinenud ka valu rinnus.

Kõrvaltoimed, mis seonduvad ainult Irdeonhact’e teise komponendiga (hüdroklorotiasiidiga) on:
söögiisu vähenemine, maoärritus, kõhukrambid, kõhukinnisus, kollatõbi (mis on tuvastatav naha ja/või
silmavalgete kollasusena), kõhunäärmepõletik (mida iseloomustab tugev valu ülakõhus, sageli koos
iivelduse ja oksendamisega), unehäired, depressioon, ähmane nägemine, valgete vereliblede vähesus
(mille tulemuseks võivad olla sagedased infektsioonid ja palavik), trombotsüütide (vererakud, mille
ülesanne on hoolitseda vere hüübimise eest) arvu vähenemine, punaste vereliblede arvu vähenemine
(aneemia) (mida iseloomustab väsimus, peavalud, hingeldamine pingutades, pearinglus ja kahvatus),
neeruhaigus, kopsuprobleemid (sh kopsupõletik või vedeliku kuhjumine kopsudesse), naha
suurenenud tundlikkus päikesevalgusele, veresoontepõletik, nahahaigus (mida iseloomustab naha
koorumine üle terve keha), kutaanne erüteemne luupus (mida saab tuvastada lööbe järgi, mis ilmub
näole, kaelale ja peanahale), allergilised reaktsioonid, nõrkus ja lihasspasmid, muutused
südamerütmis, vererõhu langus pärast kehaasendi muutmist, süljenäärmete turse, kõrge suhkrusisaldus
veres, suhkrusisaldus uriinis, mõnede vererasvade sisalduse suurenemine, kõrge kusihappe sisaldus
veres (mis võib põhjustada podagrat).

Teadaolevalt võivad hüdroklorotiasiidi kõrvaltoimed sageneda hüdroklorotiasiidi suuremate annuste
kasutamisel.

Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida
selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.

5. KUIDAS IRDEONHACT’i SÄILITADA

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
Ärge kasutage Irdeonhact’i pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud tabletipurgil, karbil ja blistril.
Kõlblikkusaeg viitab kuu viimasele päevale.

Al/PVDC/PVC blisterpakend: Hoida temperatuuril kuni 25°C.
HDPE tabletipurk koos niiskust imava ainega: See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi. 

Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma
apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta
keskkonda.

6. LISAINFO

Mida Irdeonhact sisaldab:
-Toimeained on irbesartaan ja hüdroklorotiasiid.150 mg/12,5 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 150 mg irbesartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. 300 mg/12,5 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 300 mg irbesartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.  300 mg/25 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 300 mg irbesartaani ja 25 mg
hüdroklorotiasiidi. 
-Abiained on:
-Tableti sisu: mannitool (E 421), povidoon (K 29-32 või sellega võrdne), mikrokristalne

tselluloos, kroskarmelloosnaatrium, kolloidne veevaba ränidioksiid, magneesiumstearaat. 
-Tableti kate: polüvinüülalkohol, titaandioksiid (E 171), makrogool 3350, talk, kollane raudoksiid (E 172), punane raudoksiid (E 172), must raudoksiid (E 172) (ainult 300 mg/12,5 mg ja 300 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tablettides).

Kuidas Irdeonhact välja näeb ja pakendi sisu
Irbesartan 150 mg/12,5 mg:
Roosad, kaksikkumerad, ovaalse kujuga, 6,5 x 12,7 mm õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel
küljel on märgistus „H“ ja teisel küljel „I“. 

Irbesartan 300 mg/12,5 mg:
Roosad, kaksikkumerad, ovaalse kujuga, 8,2 x 16 mm õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel
küljel on märgistus „H“ ja teisel küljel „I“. 

Irbesartan 150 mg/25 mg:
Tumeroosad, kaksikkumerad, ovaalse kujuga, 8,2 x 16 mm õhukese polümeerikattega tabletid, mille
ühel küljel on märgistus „H“ ja teisel küljel „I“. 

Al/PVDC/PVC blisterpakend, milles on 14, 28, 30, 56, 60, 98 ja 100 õhukese polümeerikattega
tabletti.
HDPE tabletipurk, milles on 100, 250 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti. 
Tabletipurk sisaldab niiskust imavat ainet, mida ei tohi alla neelata.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil. 

Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja
Gentian Generics Limited
5th Floor, Castle Chambers, 
43 Castle Street,
Liverpool L2 9TL, 
Ühendkuningriik

Tootja Actavis hf. Reykjavíkurvegi 78 220 Hafnarfjörður Island

See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste nimetustega:
Eesti Irdeonhact Ungari Irdeonhact
Infoleht on viimati kooskõlastatud: detsembris 2010.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Irdeonhact 150 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid Irdeonhact 300 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid Irdeonhact 300 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

150 mg/12,5 mg: Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 150 mg irbesartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. 3000 mg/12,5 mg: Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 300 mg irbesartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. 300 mg/25 mg: Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 300 mg irbesartaani ja 25 mg hüdroklorotiasiidi. INN: Irbesartanum, Hydrochlorothiazidum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Irdeonhact 150 mg/12,5 mg:
Roosad, kaksikkumerad, ovaalse kujuga, 6,5 x 12,7 mm õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel
küljel on märgistus „H“ ja teisel küljel „I“.

Irdeonhact 300 mg/12,5 mg:
Roosad, kaksikkumerad, ovaalse kujuga, 8,2 x 16,0 mm õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel
küljel on märgistus „H“ ja teisel küljel „I“.

Irdeonhact 300 mg/25 mg:
Tumeroosad, kaksikkumera, ovaalse kujuga, 8,2 x 16,0 mm õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel
küljel on märgistus „H“ ja teisel küljel „I“.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Essentsiaalne hüpertensioon.
Fikseeritud annusega kombinatsioonpreparaat on näidustatud täiskasvanud patsientidele, kellel
irbesartaani või hüdroklorotiasiidi monoteraapia ei taga piisavat vererõhu kontrolli (vt lõik 5.1).


4.2 Annustamine ja manustamisviis
Irdeonhact’i võib võtta võib võtta üks kord päevas koos toiduga või ilma.
Soovitada võib ka annuse tiitrimist individuaalsete toimeaine komponentidega (st irbesartaani ja
hüdroklorotiasiidiga).

Kliinilisel sobivusel võib kaaluda üleminekut kindlaksmääratud annustes monoteraapialt fikseeritud kombinatsioonidele.
-Irdeonhact 150 mg/12,5 mg võib manustada patsientidele, kelle vererõhk ei ole adekvaatselt kontrollitud ainult hüdroklorotiasiidi või 150 mg irbesartaaniga;

-Irdeonhact 300 mg/12,5 mg võib manustada patsientidele, kellel ravi 300 mg irbesartaani või Irdeonhact 150 mg/12,5 mg ei ole piisav vererõhu adekvaatseks kontrollimiseks.

-Irdeonhact 300 mg/25 mg võib manustada patsientidele, kelle vererõhu kontrollimiseks ei piisa ravist Irdeonhact 300 mg/12,5 mg.

Suuremaid annuseid kui 300 mg irbesartaani/25 mg hüdroklorotiasiidi üks kord ööpäevas ei soovitata. Vajadusel võib Irdeonhact’t manustada koos mõne teise antihüpertensiivse ravimiga (vt lõik 4.5).
Neerukahjustus
Hüdroklorotiasiidi sisalduse tõttu ei soovitata Irdeonhact’i raske neerufunktsiooni häirega (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) patsientidele. Neil patsientidel on lingudiureetikumid eelistatumad kui tiasiidid. Annuse korrigeerimine ei ole vajalik neerukahjustusega patsientidel, kelle kreatiniini kliirens on ≥ 30 ml/min (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Maksakahjustus
Irdeonhact ei ole näidustatud raske maksakahjustusega patsientidele. Maksafunktsiooni häirega patsientidel tuleb tiasiide kasutada ettevaatusega. Kerge kuni keskmise raskusega maksafunktsiooni häirega patsientidel ei ole vaja Irdeonhact’e annust kohaldada. (vt lõik 4.3).
Eakad
Eakatel patsientidel ei ole Irdeonhact annuse korrigeerimine vajalik.
Pediaatriline populatsioon
Irdeonhact’i ei soovitata lastel ja noorukitel kasutada ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

4.3 Vastunäidustused
-Ülitundlikkus toimeainete või ravimi ükskõik millise abiaine (vt lõik 6.1) või teiste sulfoonamiidide derivaatide suhtes (hüdroklorotiasiid on sulfoonamiidi derivaat).
-Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6)
-Raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens < 30 ml/min)
- Refraktoorne hüpokaleemia, hüperkaltseemia
-Raske maksakahjustus, biliaarne tsirroos ja kolestaas.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Hüpotensioon - hüpovoleemilised patsiendid: irbesartaani/hüdroklorotiasiidi on hüpertensiivsetel patsientidel harva seostatud sümptomaatilise hüpotensiooniga, kui puuduvad teised hüpotensiooni riskifaktorid. Sümptomaatiline hüpotensioon võib tekkida vähenenud vedelikumahu ja/või naatriumisisaldusega patsientidel, mis on tingitud tugevast diureetikumravist, soola hulga piiramisest dieedis, kõhulahtisusest või oksendamisest. Sellised seisundid tuleb korrigeerida enne ravi alustamist Irdeonhact’ega.
Neeruarteri stenoos - renovaskulaarne hüpertensioon: bilateraalse neeruarteri stenoosiga või ühe funktsioneeriva neeru arteri stenoosiga patsientide ravimisel angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega või angiotensiin-II retseptori antagonistidega on suurenenud oht raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkeks. Kuigi Irdeonhact’e kasutamisel pole sellist reaktsiooni tõendatud, tuleks niisuguste seisundite võimalust arvestada.
Neerukahjustus ja neerutransplantatsioon: Irdeonhact’e manustamisel neerufunktsiooni häirega patsientidele on soovitatav perioodiliselt kontrollida kaaliumi, kreatiniini ja kusihappe sisaldust seerumis. Puuduvad kliinilised kogemused Irdeonhact’e kasutamisest hiljuti siirdatud neeruga patsientidel. Irdeonhact’t ei tohi kasutada raske neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) (vt lõik 4.3). Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel võib esineda tiasiid-diureetikumidega seotud asoteemiat. Annust ei ole vaja kohandada neerufunktsiooni häirega patsientidel kreatiniini kliirensiga ≥ 30 ml/min. Kerge ja mõõduka neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirensiga ≥ 30 ml/min kuid < 60 ml/min) tuleb seda fikseeritud annusega ravimikombinatsiooni kasutada ettevaatusega.
Maksakahjustus: maksafunktsiooni kahjustusega või progresseeruva maksahaigusega patsientidel tuleks tiasiide kasutada ettevaatlikult, kuna väiksemadki muutused vedeliku ja elektrolüütide tasakaalus võivad põhjustada maksakoomat. Irbesartaani/hüdroklorotiasiidi kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel kliinilised kogemused puuduvad.
Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia: sarnaselt teistele vasodilataatoritele, on vaja olla eriti ettevaatlik aordi-või mitraalklapi stenoosi või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientide puhul.
Primaarne aldosteronism: primaarse aldosteronismiga patsiendid ei allu tavaliselt antihüpertensiivsele ravile reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi pärssimise kaudu toimivate ravimitega. Seetõttu ei ole Irdeonhact’e kasutamine soovitatav.
Ainevahetus ja endokriinsed toimed: tiasiidravi võib häirida glükoositaluvust. Diabeediga patsientidele võib olla vajalik insuliini või suukaudsete diabeediravimite annuse korrigeerimine. Tiasiidravi käigus võib latentne diabeet manifesteeruda. Tiasiidraviga on seostatud kolesterooli ja triglütseriidide taseme tõusu, kuigi 12,5 mg annusega, mis sisaldub irbesartaan/hüdroklorotiasiidi ravimis, on see oht vähene või puudub. 
Mõnel tiasiidravi saaval patsiendil võib tekkida hüperurikeemia või podagra ägenemine.
Elektrolüütide tasakaalu häired: nagu kõigil diureetikumravi saavatel patsientidel, tuleb sobivate intervallidega perioodiliselt määrata seerumi elektrolüütide taset. Tiasiidid, k.a hüdroklorotiasiid, võivad põhjustada vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu häireid (hüpokaleemia, hüponatreemia ja hüpokloreemiline alkaloos). Vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu häirete hoiatavateks tunnusteks on: suukuivus, janu, nõrkus, letargia, unisus, rahutus, lihasevalu või krambid, lihasväsimus, hüpotensioon, oliguuria, tahhükardia, seedetraktihäired nagu iiveldus või oksendamine. Ehkki tiasiid-diureetikumide kasutamisel võib kujuneda hüpokaleemia, võib samaaegne irbesartaani manustamine vähendada diureetikumidest põhjustatud hüpokaleemiat. Hüpokaleemia risk on suurem maksatsirroosiga patsientidel, suure diureesiga patsientidel, suukaudselt ebapiisavalt elektrolüüte saavatel patsientidel ja patsientidel, kes saavad samaaegset ravi kortikosteroididega või AKTH-ga. Tänu Irdeonhact’es sisalduvale irbesartaanile võib vastupidi tekkida hüperkaleemia, eriti neerukahjustuse ja/või südamepuudulikkuse ning diabeedi korral. Riskirühma patsientidel on soovitatav seerumi kaaliumitaseme adekvaatne jälgimine. Kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumilisandite või kaaliumi sisaldavate soolaasendajate manustamisel koos Irdeonhact’ega tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 4.5).
Irbesartaani hüponatreemiat vähendava või ennetava toime kohta andmed puuduvad. Kloriididefitsiit on tavaliselt kerge ega vaja ravi. Tiasiidid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga ja põhjustada kaltsiumitaseme vahelduvat ning kerget tõusu seerumis ilma teadaoleva kaltsiumi ainevahetuse häireta. Väljendunud hüperkaltseemia võib
olla varjatud hüperparatüreoidismi indikaatoriks. Tiasiidide manustamine tuleb katkestada enne
kõrvalkilpnäärme funktsiooni uurimist.
Tiasiidid suurendavad teadaolevalt magneesiumi eritumist uriiniga, mille tulemusena võib kujuneda
hüpomagneseemia.

Liitium: liitiumi ja irbesartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsioon ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).

Dopingutestid: ravimis sisalduv hüdroklorotiasiid võib põhjustada positiivse analüüsi tulemuse
dopingutestides.

Üldised: patsientidel, kelle vaskulaarne toonus ja neerufunktsioon sõltuvad peamiselt reniinangiotensiinaldosterooni süsteemi aktiivsusest (nt südame raskekujulise paispuudulikkuse või neeruhaigusega, sh
neeruarteri stenoosiga patsiendid), on ravi seda süsteemi mõjutavate ravimitega nagu angiotensiini
konverteeriva ensüümi inhibiitorid ja angiotensiin-II retseptorite blokaatorid seostatud ägeda
hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria ja harva ägeda neerupuudulikkusega. Nagu ükskõik millise
antihüpertensiivse ravimi kasutamisel, võib tugev vererõhu langus isheemilise kardiopaatia või
isheemiatõvega patsiendil põhjustada müokardiinfarkti või ajuinfarkti. Ülitundlikkusreaktsioon
hüdroklorotiasiidile võib tekkida nii allergia või bronhiaalastma anamneesiga patsientidel kui ka ilma,
kuid tõenäolisem on see sellise anamneesiga patsientidel. 
Tiasiid-diureetikumide kasutamisel on esinenud süsteemse erütematoosse luupuse ägenemist või
aktiveerumist.
Tiasiid-diureetikumide kasutamisel on esinenud naha valgustundlikkuse reaktsioone (vt lõik 4.8). Kui ravi
ajal tekib valgustundlikkuse reatsioon, tuleks soovitada lõpetada ravi. Kui diureetikumi taasmääramine
osutub vajalikuks, tuleb soovitada kaitsta katmata kehapiirkonda päikese või kunstliku ultraviolettkiirguse
eest.

Rasedus: ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega (AIIRA) ei tohi alustada raseduse ajal. Kui ravi
jätkamist AIIRA'ga ei peeta hädavajalikuks, tuleb rasestumist planeerival patsiendil antihüpertensiivne
ravi asendada sellisega, mille ohutusprofiil lubab kasutamist raseduse ajal. Raseduse diagnoosimisel tuleb
ravi AIIRA'ga otsekohe lõpetada ning vajadusel alustada sobiva alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).


4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed 
Teised antihüpertensiivsed ravimid: Irdeonhact'e antihüpertensiivne toime võib tugevneda teiste antihüpertensiivsete preparaatide samaaegsel kasutamisel. Irbesartaani ja hüdroklorotiasiidi (annustes kuni 300 mg irbesartaani/25 mg hüdroklorotiasiidi) on ohutult manustatud koos teiste antihüpertensiivsete preparaatidega, sh kaltsiumikanali blokaatorid ja beetaadrenoblokaatorid. Diureetikumide eelnev kasutamine suures annuses võib põhjustada hüpovoleemiat ja riski hüpotensiooni tekkeks, kui ravi alustatakse irbesartaaniga koos või ilma tiasiid-diureetikumita juhul kui kõigepealt ei korrigeerita hüpovoleemiat (vt lõik 4.4).
Liitium: liitiumi ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite kooskasutamisel on teatatud liitiumi seerumikontsentratsiooni ja toksilisuse pöörduvast suurenemisest. Sarnast toimet irbesartaaniga on siiani kirjeldatud väga harva. Pealegi, liitiumi renaalne kliirens väheneb tiasiidide kasutamisel, seega võib Irdeonhact'e kasutamisel liitiumi toksilisuse risk suureneda. Seetõttu on liitiumi ja Irdeonhact'e kombineerimine mittesoovitatav (vt lõik 4.4). Kui samaaegne manustamine osutub vajalikuks, on soovitatav hoolikalt jälgida liitiumisisaldust seerumis.
Kaaliumisisaldust mõjutavad preparaadid: hüdroklorotiasiidi kaaliumi väljutavat toimet tasakaalustab irbesartaani kaaliumi säästev toime. Hüdroklorotiasiidi selline toime seerumi kaaliumisisaldusele võib olla potentseeritud teiste kaaliumikadu ja hüpokaleemiat soodustavate ravimite poolt (nt teised kaliureetilised diureetikumid, lahtistid, amfoteritsiin, karbenoksoloon, bensüülpenitsilliini naatriumi sool). Ja vastupidi, tuginedes kogemustele reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi toimivate teiste ravimite kasutamisel, samaaegne kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumilisandite, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste kaaliumi seerumisisaldust suurendavate ravimite (nt hepariinnatrium) kasutamine võib põhjustada kaaliumisisalduse suurenemist seerumis. Sellise riskiga patsientidel tuleb seerumi kaaliumisisaldust asjakohaselt jälgida (vt lõik 4.4).
Ravimid, mille toimet mõjutavad seerumi kaaliumisisalduse häired: seerumi kaaliumisisalduse regulaarne jälgimine on soovitatav Irdeonhact'e koosmanustamisel ravimitega, mille toimet mõjutavad kaaliumitaseme häired (nt digitaalise glükosiidid, antiarütmikumid).
Mittesteroidsed põletikuvastased ained: angiotensiin-II antagonistide samaaegsel manustamisel mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega (nt selektiivsed COX-2 inhibiitorid, atsetüülsalitsüülhape (> 3 g/päevas) ja mitte-selektiivsed MSPVA-d) võib antihüpertensiivne toime väheneda. Nagu AKE-inhibiitorite, võib ka angiotensiin-II antagonistide ja MSPVA-te kooskasutamine põhjustada neerufunktsiooni halvenemise riski suurenemist, sealhulgas võimalikku ägedat neerupuudulikkust ja seerumi kaaliumisisalduse suurenemist eeskätt eelnevalt nõrgenenud neerufunktsiooniga patsientidel. Eriti eakatel nõuab kombinatsiooni manustamine ettevaatust. Patsient peab olema eelnevalt adekvaatselt hüdreeritud ja tuleks kaaluda neerufunktsiooni jälgimist kaasneva ravi alustamisel ning perioodiliselt pärast seda.
Lisainformatsioon irbesartaani koostoimete kohta: hüdroklorotiasiid ei mõjutanud kliinilistes uuringutes irbesartaani farmakokineetikat. Irbesartaan metaboliseerub peamiselt CYP2C9 vahendusel ja vähemal määral glukuroniidi moodustumisega. Irbesartaani manustamisel koos varfariiniga, ravimiga, mis metaboliseerub CYP2C9 kaudu, ei ilmnenud märkimisväärseid farmakokineetilisi ega farmakodünaamilisi koostoimeid. CYP2C9 indutseerijate, nagu näiteks rifampitsiin mõju irbesartaani farmakokineetikale ei ole hinnatud. Irbesartaani samaaegne manustamine ei mõjutanud digoksiini farmakokineetikat.
Lisainformatsioon hüdroklorotiasiidi koosotoimete kohta: samaaegsel manustamisel võivad järgmised ravimid anda koostoimeid tiasiid-diureetikumidega:
Alkohol: ortostaatiline hüpotensioon võib tugevneda;
Antidiabeetilised ravimid (suukaudsed ja insuliin): vajalikuks võib osutuda antidiabeetilise ravimi annuse korrigeerimine (vt lõik 4.4);
Kolestüramiin ja kolestipool vaigud: anioonsete ioonvahetusvaikude juuresolekul hüdroklorotiasiidi imendumine häirub. Irbesartan Hydrochlorothiazide Winthrop tuleb võtta vähemalt üks tund enne või neli tundi pärast neid ravimeid;
Kortikosteroidid, AKTH: võib süveneda elektrolüütide defitsiit, eriti hüpokaleemia;
Digitaalise glükosiidid: tiasiidide poolt põhjustatud hüpokaleemia või hüpomagneseemia soodustavad digitaalisest indutseeritud südame rütmihäirete teket (vt lõik 4.4);
Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid: mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite manustamine võib mõnel patsiendil vähendada tiasiid-diureetikumi diureetilist, natriureetilist ja antihüpertensiivset toimet;
Vasopressiivsed amiinid (nt noradrenaliin): vasopressiivsete amiinide toime võib väheneda, kuid bmitte tasemeni, mis välistaks nende kasutamist;
Mittedepolariseerivad müorelaksandid (nt tubokurariin): hüdroklorotiasiid võib tugevdada mittedepolariseerivate skeletilihasrelaksantide toimet; Podagravastased ravimid: hüdroklorotiasiidi kusihappe seerumisisaldust tõstva toime tõttu võib vajalikuks osutuda podagravastaste ravimite annuse korrigeerimine. Vajalikuks võib osutuda probenetsiidi või sulfiinpürasooni annuse suurendamine. Koosmanustamine tiasiid-diureetikumidega võib suurendada ülitundlikkusreaktsioonide esinemissagedust allopurinoolile;
Kaltsiumisoolad: tiasiid-diureetikumid võivad põhjustada seerumi kaltsiumisisalduse tõusu ekskretsiooni vähendamise kaudu. Kui kaltsiumilisandeid või kaltsiumisäästvaid ravimeid (nt ravi D-vitamiiniga) on vajalik määrata, võib vajalikuks osutuda kaltsiumi seerumitaseme jälgimine ja kaltsiumi annuse kohandamine;
Muud koostoimed: tiasiidid võivad tugevdada beeta-blokaatorite ja diasoksiidi hüperglükeemilist toimet. Antikoliinergilised preparaadid (nt atropiin, biperideen) võivad suurendada tiasiidtüüpi diureetikumide biosaadavust, vähendades mao-sooletrakti motoorikat ja mao tühjenemise kiirust. Tiasiidid võivad suurendada amantadiini kõrvaltoimete tekkimise ohtu. Tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste ravimite (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat) eliminatsiooni neerude kaudu ja suurendada nende müelosupressiivset toimet.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus: AIIRA ei soovitata kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). AIIRA kasutamine on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogilised andmed ei võimalda üheselt määrata riski teratogeensuse tekkeks AKE inhibiitorite
kasutamisel raseduse esimesel trimestril, sellegipoolest ei saa ka välistada selle riski vähest suurenemist.
Kuivõrd usaldusväärsed epidemioloogilised andmed angiotensiin II retseptori antagonistidega (AIIRA)
seotud riskist puuduvad, võivad sarnased ohud olla seotud ka selle ravimiklassiga. Kui ravi jätkamist
AIIRA'ga ei peeta hädavajalikuks, tuleb rasestumist planeerival patsiendil antihüpertensiivne ravi
asendada sellisega, mille ohutus raseduse ajal on tõestatud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AIIRA'ga
otsekohe lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivse sobiva raviga.
Ravi AIIRA'ga raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab inimesel teadaolevalt fetotoksilisust
(neerufunktsiooni nõrgenemine, oligohüdramnion, kolju luustumise peetus) ning toksilisust vastsündinul
(neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).
Kui AIIRA on kasutatud raseduse teisel trimestril või hiljem on soovitatav sonograafiliselt kontrollida
loote neerufunktsiooni ja koljut.
Imikuid, kelle emad on kasutanud AIIRA, tuleb tähelepanelikult jälgida hüpotensiooni suhtes (vt
lõigud 4.3 ja 4.4).

Hüdroklorotiasiidi kasutamisega raseduse ajal, eriti esimese trimestri ajal, on kogemused piiratud.
Loomkatsetest saadud tulemused ei ole piisavad. 
Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri. Lähtuvalt hüdroklorotiasiidi farmakoloogilisest
toimemehhanismist võib ta teise ja kolmanda trimestri ajal kasutatuna põhjustada platsentaarse perfusiooni
langust ning võib põhjustada tasakaaluhäireid tekitada lootel ja vastsündinul kõrvaltoimeid, nt ikterust,
elektrolüütide tasakaaluhäireid ja trombotsütopeeniat.
Hüdroklorotiasiidi ei tohiks ilma erilise ravist saadava kasuta raseduseaegsete tursete, rasedusaegse
hüpertensiooni või preeklampsia raviks kasutada, plasmamahu vähenemise ja platsentraarse
hüpoperfusiooni riski tõttu.
Hüdroklorotiasiidi ei tohi rasedatel naistel essentsiaalse hüpertensiooni raviks kasutada välja arvatud
harvadel juhtudel, kus muud ravi ei ole võimalik kasutada.

Imetamine:
Kuna andmeid Irdeonhact'e kasutamisest imetamise ajal ei ole, ei ole soovitatav Irdeonhact't sel ajal
kasutada ning eelistada tuleks ravimit, mille ohutusprofiil lubab kasutamist imetamise ajal, eriti kui
rinnaga toidetakse vastsündinut või enneaegset imikut.


4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Lähtuvalt farmakodünaamilistest omadustest ei ole tõenäoline, et irbesartaan/hüdroklorotiasiid seda mõjutaks. Autojuhtimisel või masinate käsitlemisel tuleb arvesse võtta, et hüpertensiooni ravi ajal võivad aegajalt tekkida pearinglus või väsimus.

4.8 Kõrvaltoimed
Irbesartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsioon:
Tabelis 1 on toodud spontaanselt teatatud või 898 hüpertensiivse patsiendiga läbi viidud platseebokontrolliga uuringutes esinenud kõrvaltoimed (patsiendid said annuseid vahemikus 37,5 mg/6,25 mg kuni 300 mg/25 mg irbesartaani/hüdroklorotiasiidi).
Kõrvaltoimete esinemissagedus on defineeritud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10000). Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Tabel 1: Platseebo-kontrolliga uuringutest ning spontaanselt teatatud kõrvaltoimed*
Uuringud:  Sage: Aeg-ajalt:  vere uurea lämmastiku (BUN), kreatiniini ja kreatiinkinaasi tõus seerumi kaaliumi- ja naatriumisisalduse langus 
Südame häired::  Aeg-ajalt:  minestus, hüpotensioon, tahhükardia, tursed 
Närvisüsteemi häired::  Sage: Aeg-ajalt: Teadmata:  pearinglus ortostaatiline pearinglus peavalu 
Kõrva ja labürindi kahjustused:  Teadmata:  tinnitus 
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:  Teadmata:  köha 
Seedetrakti häired:  Sage: Aeg-ajalt: Teadmata:  iiveldus/oksendamine diarrhöa düspepsia, düsgeuusia 
Neerude ja kuseteede häired:  Sage: Teadmata:  urineerimishäired neerufunktsiooni kahjustus, sealhulgas neerupuudulikkus üksikutel riskirühma patsientidel (vt lõik 4.4) 
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:  Aeg-ajalt: Teadmata:  jäsemete turse artralgia, müalgia 
Ainevahetus- ja toitumishäired:  Teadmata:  hüperkaleemia 
Vaskulaarsed häired:  Aeg-ajalt:  õhetus 
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:  Sage:  väsimus 
Immuunsüsteemi häired:  Teadmata:  ülitundlikkusreaktsioonid nagu angioödeem, lööve, nõgestõbi 
Maksa ja sapiteede häired:  Teadmata:  hepatiit, muutused maksafunktsiooni näitajates 
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:  Aeg-ajalt:  Seksuaalfunktsiooni häired, libiido muutused 

* Spontaanselt teatatud kõrvaltoimete sagedus on märgitud "Teadmata"
Lisainformatsioon üksikkomponentide kohta: lisaks ülaltoodud kõrvaltoimetele kombineeritud ravimi kohta on kõrvaltoimeid eelnevalt teatatud kummagi üksikkomponendi kohta, mis võivad olla ka
Irdeonhact’e võimalikeks kõrvaltoimeteks. Tabelites 2 ja 3 on toodud Irdeonhact’e komponentide kohta teatatud kõrvaltoimed.
Tabel 2: Kõrvaltoimed, mis on teatatud vaid irbesartaani kasutamisel

Tabel 3: Kõrvaltoimed (sõltumata seosest ravimiga), mis on teatatud vaid hüdroklorotiasiidi kasutamisel
Uuringud:  Teadmata:  elektrolüütide tasakaaluhäired (sh hüpokaleemia ja hüponatreemia, vt lõik 4.4), hüperurikeemia, glükosuuria, hüperglükeemia, kolesterooli ja triglütseriidide taseme tõus 
Südame häired:  Teadmata:  südamerütmi häired 
Vere ja lümfisüsteemi häired:  Teadmata:  aplastiline aneemia, luuüdi depressioon, neutropeenia/agranulotsütoos, hemolüütiline aneemia, leukopeenia, trombotsütopeenia 
Närvisüsteemi häired:  Teadmata:  vertiigo, paresteesia, kerge pearinglus, rahutus 
Silma kahjustused:  Teadmata:  hägus nägemine, mis on mööduv, ksantopsia 
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:  Teadmata:  respiratoorne distress (k.a pneumoniit ja kopsuturse) 
Seedetrakti häired:  Teadmata:  pankreatiit, anoreksia, diarröa, kõhukinnisus, maoärritus, siaaladeniit, isu kaotus 
Neerude ja kuseteede häired:  Teadmata:  interstitsiaalne nefriit, neerufunktsiooni häired 
Naha ja nahaaluskoe kahjustused:  Teadmata:  anafülaktilised reaktsioonid, toksiline epidermise nekrolüüs, nekrotiseeriv angiit (vaskuliit, kutaanne vaskuliit), erütematoosse luupusesarnased nahareaktsioonid, lööve, erütematoosse luupuse nahavormi ägenemine, valgustundlikkusreaktsioonid, lööve, nõgestõbi 
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:  Teadmata:  nõrkus, lihasspasmid 
Vaskulaarsed häired:  Teadmata:  posturaalne hüpotensioon 
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:  Teadmata:  palavik 
Maksa ja sapiteede häired:  Teadmata:  ikterus (intrahepaatiline kolestaatiline ikterus) 
Psühhiaatrilised häired:  Teadmata:  depressioon, unehäired 

Hüdroklorotiasiidi annusest sõltuvad kõrvaltoimed (eeskätt elektrolüütide tasakaaluhäired) võivad süveneda hüdroklorotiasiidi annuse tiitrimisel.

4.9 Üleannustamine
Irbesartaani/hüdroklorotiasiidi üleannustamise ravi kohta puudub konkreetne informatsioon. Patsiendid peavad olema pideva järelevalve all, ravi on sümptomaatiline ja toetav. Ravi sõltub ravimi võtmisest möödunud ajast ja sümptomite raskusastmetest. Soovitatavate ravivõtete hulka kuuluvad oksendamiseesilekutsumine ja/või maoloputus. Üleannustamise korral võib-olla abiks ka aktiveeritud süsi. Sageli tuleb kontrollida seerumi elektrolüütide ja kreatiniini sisaldust. Hüpotensiooni korral tuleb patsient asetada seliliasendisse, kiiresti asendada soolade ja vedeliku kadu.
Irbesartaani tõenäoliseimad üleannuse avaldumisvormid on hüpotensioon ja tahhükardia, võib esineda ka bradükardiat.
Hüdroklorotiasiidi üleannustamist seostatakse elektrolüütide kaotuse tekkimise (hüpokaleemia, hüpokloreemia, hüponatreemia) ja ülemäärasest diureesist tingitud dehüdratsiooniga. Kõige sagedasemaks tunnuseks ja sümptomiks üleannustamisel on iiveldus ja somnolentsus. Hüpokaleemia võib põhjustada lihasspasme ja/või vallandada südame rütmihäireid, mida on seostatud ka samaaegselt kasutatavate südameglükosiidide või teatud antiarütmikumide toimega.
Irbesartaan ei ole hemodialüüsitav. Hüdroklorotiasiidi eritumise määr hemodialüüsiga ei ole teada.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiin-II antagonist, kombinatsioonid, ATC-kood: C09DA04.
Irbesartaan/hüdroklorotiasiidi kombinatsioon on angiotensiin-II retseptori antagonistist irbesartaanist ja tiasiid-diureetikumist hüdroklorotiasiidist. Toimeainete kombineerimisel saavutatakse aditiivne antihüpertensiivne toime, mis alandab vererõhku enam kui kumbki komponent eraldi.
Irbesartaan on tugevatoimeline, suukaudselt aktiivne, selektiivne angiotensiin-II retseptori (alatüüp AT1) antagonist. Tõenäoliselt blokeerib see kõik angiotensiin-II AT1-retseptoriga seotud toimed, olenemata angiotensiin-II päritolust või sünteesi teest. Angiotensiin-II (AT1) retseptorite selektiivne antagonism põhjustab plasmas reniini ja angiotensiin-II sisalduse suurenemist ning aldosterooni plasmakontsentratsiooni vähenemist. Irbesartaani soovitatud annuste manustamisel monoteraapiana ei muutu seerumi kaaliumisisaldus märkimisväärselt patsientidel elektrolüütide tasakaaluhäirete riskita (vt lõik 4.4 ja 4.5). Irbesartaan ei inhibeeri AKE (kininaas-II), mis genereerib angiotensiin-II ja lammutab bradükiniini inaktiivseteks metaboliitideks. Irbesartaani toimimiseks ei ole vajalik metaboolne aktivatsioon.
Hüdroklorotiasiid on tiasiid-diureetikum. Tiasiidide antihüpertensiivse toime mehhanism ei ole täielikult teada. Tiasiidid mõjutavad neerudes elektrolüütide reabsorptsiooni tubulaarmehhanismi, suurendades otseselt naatriumi ja kloriidide ekskretsiooni enam-vähem võrdses koguses. Hüdroklorotiasiidi diureetiline toime vähendab plasmamahtu, suurendab plasma reniini aktiivsust, suurendab aldosterooni sekretsiooni, misjärel suureneb kaaliumi ja vesinikkarbonaadi kaotus uriiniga ja väheneb seerumi kaaliumisisaldus. Eeldatavasti reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteemi blokeerumise tõttu, peatab irbesartaani samaaegne manustamine nendest diureetikumidest põhjustatud kaaliumikaotuse. Hüdroklorotiasiidi diureetiline toime algab 2 tundi pärast manustamist, toime maksimum saabub 4 tundi pärast manustamist, kusjuures toime kestab ligikaudu 6…12 tundi.
Hüdroklorotiasiidi ja irbesartaani kombineerimine terapeutilises annusevahemikus toob kaasa annusest sõltuva aditiivse vererõhu languse. 12,5 mg hüdroklorotiasiidi lisamine 300 mg irbesartaanile üks kord päevas patsientidele, kellel ainult 300 mg irbesartaaniga ei saavutatud piisavat ravitoimet, saavutati täiendav platseebo-korrigeeritud diastoolse vererõhu langus kuni 6,1 mmHg (24 tundi pärast annustamist). Kombinatsioon 300 mg irbesartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi tekitab üldiselt kuni 13,6/11,5 mmHg platseebo-korrigeeritud süstoolse/diastoolse vererõhu languse.
Piiratud kliinilised andmed (7 patsienti 22-st) osutavad, et patsientidel, kelle vererõhk ei olnud kontrollitud 300 mg/12,5 mg kombinatsiooniga võib saada ravivastuse annuse tiitrimisel kuni 300 mg/25 mg. Sellistel patsientidel täheldati nii süstoolse kui ka diastoolse vererõhu täiendavat alanemist (vastavalt 13,3 ja 8,3 mm Hg).
Kerge ja mõõduka hüpertensiooniga patsientidele üks kord päevas annustatuna annab 150 mg irbesartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi keskmise süstoolse/diastoolse platseebo-korrigeeritud vererõhu languse kuni 12,9/6,9 mmHg (24 tundi pärast annustamist). Toime maksimum tekib 3…6 tunnil. Ambulatoorse vererõhumonitooringu abil hinnates annab 150 mg irbesartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi kombinatsioon üks kord päevas manustatuna 24 tundi püsiva vererõhu languse keskmise 24-tunnise platseebo-korrigeeritud süstoolse/diastoolse vererõhu langusega kuni 15,8/10,0 mmHg. Ambulatoorsel vererõhu monitooringul oli irbesartaani/hüdroklorotiasiidi 150 mg/12,5 mg minimaalse ja maksimaalse vererõhu languse suhe 100 %. Vastuvõtu ajal mansettaparaadiga mõõdetud minimaalse ja maksimaalse vererõhu languse suhe oli irbesartaani/hüdroklorotiasiidi 150 mg/12,5 mg ja irbesartaani/hüdroklorotiasiidi 300 mg/12,5 mg puhul vastavalt 68% ja 76%. Manustamisel üks kord päevas ei tekkinud toime maksimumil ülemäärast vererõhu langust ja saavutati ohutu ja efektiivne vererõhu langus 24 tunniks.
Irbesartaani lisamine ravile patsientidel, kelle vererõhk ei olnud adekvaatselt kontrollitud ainult 25 mg hüdroklorotiasiidiga, andis täiendava platseebo-korrigeeritud süstoolse/diastoolse vererõhu languse 11,1/7,2 mmHg.
Irbesartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni vererõhku langetav toime ilmneb pärast esimest annust, muutub oluliseks 1…2 nädala pärast ja saavutab maksimumi 6…8 nädalaks. Irbesartaani/hüdroklorotiasiidi toime püsis pikaajalistes järeluuringutes üle aasta. Tagasilöögihüpertensiooni ei ole täheldatud ei eraldi manustatud irbesartaani ega hüdroklorotiasiidiga, kuigi vastavaid uuringuid irbesartaani/hüdroklorotiasiidiga ei ole tehtud.
Irbesartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni toimet haigestumusele ja suremusele ei ole uuritud. Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et pikaajaline ravi hüdroklorotiasiidiga vähendab kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse riski.
Ravivastus irbesartaan/hüdroklorotiasiidile ei sõltu vanusest ega soost. Nagu ka teiste reniini-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimitega, on ka ravivastus irbesartaani monoteraapiale hüpertensiooniga mustanahalistel patsientidel märkimisväärselt väiksem. Kui irbesartaani manustatakse väikese annuse hüdroklorotiasiidiga (nt 12,5 mg päevas), on antihüpertensiivne toime mustanahalistele patsientidele lähedane mitte-mustanahalistega.
Raske hüpertensiooni (defineeritud kui SeDBP ≥ 110 mmHg) esmases ravis hinnati CoAprovel'I efektiivsust ja ohutust multitsentrilises randomiseeritud topeltpimendatud aktiivse kontrollrühmaga 8 ädalat väldanud paralleelrühmadega uuringus. Suhtes 2:1 randomiseeriti kokku 697 patsienti saama kas 150 mg/12,5 mg irbesartaani/hüdroklorotiasiidi või 150 mg irbesartaani, mille annus tuli (enne kui hinnati ravivastust madalamale annusele) ühe nädala möödudes suurendada vastavalt kuni 300 mg/25 mg irbesartaani/hüdroklorotiasiidi või 300 mg irbesartaani.
Värvatutest 58 % olid meessoost. Patsientide keskmine vanus oli 52,5 aastat, 13 % neist oli ≥ 65-aastased ning vaid 2 % olid ≥ 75-aastased. Diabeet esines 12 %, hüperlipideemia 34 % ning kõige sagedasema kardiovaskulaarse haigusena stabiilne stenokardia 3,5 % uuringus osalenutest.
Uuringu esmaseks eesmärgiks oli võrrelda patsientide osakaale, kellel diastoolne vererõhk istudes alanes ravieesmärgini (SeDBP < 90 mmHg) uuringu viiendaks ravinädalaks. Kombinatsioonravi rühmas saavutas ravieesmärgi, SeDBP < 90 mmHg enne ravimi manustamist, 47,2 % patsientidest võrreldes 33,2 % irbesartaani rühmas (p = 0,0005). Keskmine ravieelne vererõhk oli ligikaudu 172/113 mmHg mõlemas rühmas ning SeSBP/SeDBP alanes uuringu viiendaks ravinädalaks vastavalt 30,8/24,0 mmHg ja 21,1/19,3 mmHg võrra irbesartaan/hüdroklorotiasiidi ja irbesartaani rühmas (p < 0,0001).
Kombinatsioonravirühmas teatatud kõrvaltoimete tüübid ja sagedus oli sarnane kõrvaltoimete profiiliga monoravi saanud patsientidel. Sünkoobi esinemisest ei teatatud 8-nädalase raviperioodi kestel kummaski ravirühmas. Kombinatsioonravi ja monoteraapia rühmas esines kõrvalnähuna hüpotensioon vastavalt 0,6 % ja 0 % ning pearinglus 2,8 % ja 3,1 % patsientidest.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Hüdroklorotiasiidi ja irbesartaani koosmanustamine ei mõjuta kummagi komponendi farmakokineetikat.
Irbesartaan ja hüdroklorotiasiid on suu kaudu manustatavad ained ega vaja toime avaldumiseks biotransformatsiooni organismis. Irbesartaan/hüdroklorotiasiidi suukaudse manustamise järel on biosaadavus 60...80 % irbesartaani ja 50...80 % hüdroklorotiasiidi puhul. Toit ei mõjuta irbesartaani/hüdroklorotiasiidi biosaadavust. Ravimi maksimaalne kontsentratsioon plasmas saavutatakse irbesartaani puhul 1,5...2 tundi ja hüdroklorotiasiidi puhul 1...2,5 tundi pärast suukaudset manustamist.
Irbesartaan seondub plasmavalkudega umbes 96 % ulatuses; vererakkudega seondumine on ebaoluline. Irbesartaani jaotusruumala on 53...93 liitrit. Hüdroklorotiasiid seondub plasmavalkudega ligikaudu 68 % ulatuses, jaotusruumala on 0,83...1,14 l/kg.
Irbesartaani farmakokineetika on annusvahemikus 10…600 mg lineaarne ja annusega proportsionaalne. Üle 600 mg (2-kordne maksimaalne soovitatud annus) suukaudse annuse manustamisel oli imendumise suurenemine proportsionaalsest väiksem, selle nähtuse mehhanism ei ole selge. Organismi kogukliirens ja renaalne kliirens olid vastavalt 157…176 ja 3…3,5 ml/min. Irbesartaani täieliku eliminatsiooni poolväärtusaeg on 11…15 tundi. Manustamisel üks kord ööpäevas saabub püsikontsentratsioon plasmas 3päeva pärast ravi alustamist. Üks kord ööpäevas korduval manustamisel täheldati vähest irbesartaani kumuleerumist plasmas (< 20%). Uuringus täheldati hüpertensiooniga naispatsientidel pisut suuremat plasmakontsentratsiooni. Kuid irbesartaani poolväärtusaegades ja kumulatsioonis erinevusi ei esinenud. Annuse kohandamine naispatsientidel ei  ole vajalik. Irbesartaani AUC ja Cmax olid pisut suuremad eakatel patsientidel (≥ 65-aastastel) kui noorematel isikutel (18...40 aastastel). Lõplik poolväärtusaeg ei olnud märkimisväärselt muutunud. Eakatel patsientidel ei ole vaja annust kohandada. Hüdroklorotiasiidi keskmine plasma poolväärtusaeg varieerub 5...15 tunnini.
Märgistatud 14C irbesartaani suukaudse või intravenoosse manustamise järgselt oli 80...85 % ringlevast plasma radioaktiivsusest tuvastatav muutumata irbesartaanina. Irbesartaan metaboliseeritakse maksas glükuroniseerimise ja oksüdeerimise teel. Peamiseks ringlevaks metaboliidiks on irbesartaanglükuroniid (ligikaudu 6 %). In vitro uuringud näitavad, et irbesartaan oksüdeeritakse peamiselt tsütokroom P450 isoensüümi CYP2C9, tühisel määral ka CYP3A4 poolt. Irbesartaan ja selle metaboliidid erituvad nii sapi kui neerude kaudu. Nii peroraalsel kui ka intravenoossel 14C irbesartaani manustamisel, on ligikaudu 20 % radioaktiivsusest määratav uriinis, ülejäänud roojas. Vähem kui 2 % manustatud annusest eritub uriiniga muutumatu irbesartaanina. Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru, vaid eritub kiirelt neerude kaudu. Vähemalt 61 % suukaudsest annusest elimineerub neerude kaudu 24 tunni jooksul muutumatult. Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri, kuid mitte hematoentsefaalbarjääri, ning eritub rinnapiima.
Neerukahjustus: irbesartaani farmakokineetika ei muutu märkimisväärselt neerukahjustusega või hemodialüüsitavatel patsientidel. Irbesartaan ei ole hemodialüüsiga organismist eemaldatav. Patsientidel kreatiniinikliirensiga < 20 ml/min, pikeneb hüdroklorotiasiidi poolväärtusaeg plasmas 21 tunnini.
Maksakahjustus: irbesartaani farmakokineetika ei muutu märkimisväärselt kerge ja keskmise raskusega maksatsirroosiga patsientidel. Raske maksakahjustusega patsientidel ei ole uuringuid läbi viidud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Irbesartaan/hüdroklorotiasiid: irbesartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni potentsiaalset toksilisust hinnati rottidel ja makaakidel kuni 6 kuud väldanud uuringutes. Toksilisi ilminguid, mis võiksid omada tähendust inimese juures ei täheldatud. Järgmisi muutusi, mida täheldati irbesartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsioonis annustes 10/10 ja 90/90 mg/kg/päevas saanud rottidel ja makaakidel, ka ühega neist kahest ravimist ja/või tekkisid need sekundaarselt vererõhulangusele (märkimisväärseid toksikoloogilisi koostoimeid ei täheldatud): -neerude muutused, mida iseloomustab uurea ja kreatiniini seerumikontsentratsiooni kerge tõus ja jukstaglomerulaaraparaadi hüperplaasia/hüpertroofia, mis on irbesartaani ja reniin-angiotensiin süsteemi koostoime otsene tagajärg;
-kerged muutused erütrotsüütide parameetrites (erütrotsüütide arv, hemoglobiin, hematokrit);
-mõnel rotil täheldati mao värvuse muutust, haavandeid ja maolimaskesta nekroosikoldeid 6kuulises toksilisuse uuringus irbesartaaniga annuses 90 mg/kg/päevas, hüdroklorotiasiidiga annuses 90 mg/kg/päevas ja irbesartaan/hüdroklorotiasiidiga 10/10 mg/kg/päevas. Neid kahjustusi ei täheldatud makaakidel;
-hüdroklorotiasiidi toime tõttu seerumi kaaliumisisalduse langus, mida sai osaliselt ära hoida, kui hüdroklorotiasiidi manustati kombinatsioonis irbesartaaniga. Enamus ülaltoodud toimeid tekib irbesartaani farmakoloogilise aktiivsuse tõttu (angiotensiin-II blokeerimisest tingitud reniini vabanemise pärssimine, koos reniini tootvate rakkude stimulatsiooniga) ja ilmneb samuti AKE inhibiitoritega. Nendel leidudel ei ole mingit seost irbesartaani/hüdroklorotiasiidi terapeutiliste annuste kasutamisega inimestel.
Teratogeenset toimet ei täheldatud, kui emastele rottidel manustati kombineeritult irbesartaani ja hüdroklorotiasiidi toksilises annuses. Irbesartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni toimeid fertiilsusele loomuuringutes ei hinnatud, kuna ei ole alust arvata, et inimesel või loomal tekiks kõrvaltoimeid fertiilsusele kas irbesartaani või hüdroklorotiasiidi eraldi manustamisel. Siiski on teine angiotensiin-II antagonist eraldi manustatuna mõjutanud loomadel fertiilsuse näitajaid. Selline leid teise angiotensiin-II antagonistiga esines isegi väiksemate annuste korral manustatuna kombinatsioonis hüdroklorotiasiidiga.
Irbesartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni manustamisel ei täheldatud mutageenset ega klastogeenset toimet. Kartsinogeenset toimet irbesartaani ja hüdroklorotiasiidi kombineeritud manustamisel ei ole loomkatsetes uuritud.
Irbesartaan: teadaolevalt ei ole kliiniliselt kasutatavate annuste puhul ühtki ebanormaalset süsteemset või sihtorganile toksilist toimet ilmnenud. Mittekliinilistes ohutusuuringutes tekitasid irbesartaani suured annused (≥ 250 mg/kg/ööpäevas rottidel ja ≥ 100 mg/kg/ööpäevas makaakidel) languse punavereliblede näitajates (erütrotsüütide arv, hemoglobiin, hematokrit). Irbesartaani väga suurte annuste (≥ 500 mg/kg/ööpäevas) kasutamisel tekkisid rottidel ja makaakidel neerudes degeneratiivsed muutused (nt interstitsiaalne nefriit, tubulaarne distensioon, basofiilsed tuubulid, plasma uurea ja kreatiniini sisalduse tõus), mis arvatakse tekkivat sekundaarsena ravimi hüpotensiivsele toimele ja viivad neeruperfusiooni alanemisele. Lisaks tekitab irbesartaan jukstaglomerulaarrakkude hüperplaasiat/hüpertroofiat (rottidel annuses ≥ 90 mg/kg/ööpäevas, makaakidel ≥ 10 mg/kg/ööpäevas). Kõik need muutused arvatakse olevat seotud irbesartaani farmakoloogilise toimega. Irbesartaani terapeutilised annused inimesel ei paista omavat jukstaglomerulaarrakkude hüperplaasiale/hüpertroofiale mingit tähendust. Mutageenset, klastogeenset ega kartsinogeenset toimet ei ole täheldatud. Loomkatsed irbesartaaniga näitasid roti lootel mööduvat toksilist toimet (neeruvaagna suurenenud kavitatsioon, hüdroureeter või subkutaanne ödeem), mis pärast sündi taandusid. Küülikutel tekkis varane abort annustes, mis on emasorganismile toksiline, ka surmav. Teratogeenset toimet ei täheldatud küülikutel ega rottidel.
Hüdroklorotiasiid: kuigi mõnes katsemudelis leiti ebakindlaid tõendeid genotoksilisusest või kartsinogeensusest, ei ole hüdroklorotiasiidi ulatuslik kasutamiskogemus inimesel näidanud seost kasutamise ja uudismoodustiste tekke suurenemise vahel.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu
Mannitool (E421) Povidoon (K29-32 või sellele ekvivalentne) Mikrokristalne tselluloos Kroskarmelloosnaatrium Kolloidne veevaba ränidioksiid Magneesiumstearaat
Tableti kate
Polüvinüülalkohol
Titaandioksiid (E171)
Makrogool 3350
Talk
Kollane raudoksiid (E172)
Punane raudoksiid (E172)
Must raudoksiid (E172) – ainult 300 mg/12,5 mg ja 300 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tablettides.


6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
Al/PVDC/PVC blisterpakend: Hoida temperatuuril kuni 25 °C.
HDPE tabletipurk koos niiskust imava ainega: See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.


6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Al/PVDC/PVC blisterpakend ja HDPE tabletipurk koos niiskust imava ainega.
Blister: 14, 28, 30, 56, 60, 98 või 100 õhukese polümeerikattega tabletti. Tabletipurk: 100, 250 või 500 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Gentian Generics Limited
5th Floor, Castle Chambers, 
43 Castle Street, 
Liverpool L2 9TL, 

Ühendkuningriik

8. MÜÜGILOA NUMBRID

150 mg/12,5 mg: 721110 300 mg/12,5 mg: 720610 300 mg/25 mg: 721010

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

20.12.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2010.