RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ibuprofen B. Braun 200 mg infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ml lahust sisaldab 4 mg ibuprofeeni. Üks 50 ml pudel sisaldab 200 mg ibuprofeeni.

INN. Ibuprofenum

Teadaolevat toimet omav abiaine Üks ml lahust sisaldab 9,10 mg naatriumkloriidi (3,58 mg naatriumi). Üks 50 ml pudel sisaldab 455 mg naatriumkloriidi (179 mg naatriumi).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahus.

Selge ja värvitu kuni kahvatukollane infusioonilahus ilma nähtavate osakesteta.

pH: 6,8...7,8

Osmolaarsus: 310...360 mOsm/l

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Ägeda mõõduka valu ja palaviku kliiniliselt põhjendatud veenisisene lühiajaline sümptomaatiline ravi 6-aastastel ja vanematel lastel kehakaaluga vähemat 20 kg ning noorukitel, kui teised manustamisteed ei ole võimalikud.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades väikseimat efektiivset annust lühima aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrolli alla saamiseks (vt lõik 4.4).

Kasutada tohib ainult olukordades, kus suukaudne manustamine pole sobiv. Patsiendid peab üle viima suukaudsele ravile niipea kui võimalik.

See ravim on näidustatud kasutamiseks lühima vajaliku aja jooksul. Ravi ei tohi kesta üle 3 päeva.

Vajalik on säilitada patsiendi piisav hüdratsioon, et vähendada võimalikke kõrvaltoimeid neerudele.

Lastel ja noorukitel põhineb ibuprofeeni soovitatav annus kehakaalul või vanusel. Üldiselt on see 20 kuni 30 mg/kg kehakaalu kohta jaotatuna kolmeks või neljaks ühekordseks annuseks (5 kuni 10 mg/kg kehakaalu kohta).

Lapsed kehakaaluga 20 kg kuni 29 kg (6- kuni 9-aastased): 200 mg ibuprofeeni kuni 3 korda ööpäevas, mitte ületades maksimaalset ööpäevast annust 600 mg.

Lapsed kehakaaluga 30 kg kuni 39 kg (10- kuni 11-aastased): 200 mg ibuprofeeni kuni 4 korda ööpäevas, mitte ületades maksimaalset ööpäevast annust 800 mg.

Noorukid kehakaaluga 40 kg ja rohkem (12-kuni 17-aastased): 200 mg kuni 400 mg ibuprofeeni kuni 3 korda ööpäevas, mitte ületades maksimaalset ööpäevast annust 1200 mg.

Ei ole soovitatav lastele kehakaaluga alla 20 kg või alla 6-aastastele lastele.

Manustamise intervall tuleb valida sümptomatoloogia ja maksimaalse ööpäevase annuse järgi. Annustevaheline intervall ei tohi olla alla 6 tunni. Soovitatavat maksimaalset ööpäevast annust ei tohi ületada.

Neerupuudulikkus MSPVA-de kasutamisel neerupuudulikkusega patsientidel tuleb rakendada ettevaatusabinõusid. Kerge või mõõduka neerukahjustusega patsientidel tuleb algannust vähendada ja seda tuleb hoida võimalikult väiksena lühima aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrolli alla saamiseks ning jälgida neerufunktsiooni. Ravimpreparaat on vastunäidustatud raske neerupuudulikkusega patsientidele (vt lõik 4.3).

Maksapuudulikkus Selles populatsioonis tuleb MSPVA-de kasutamisel rakendada ettevaatusabinõusid, kuigi erinevusi farmakokineetika profiilis ei ole täheldatud. Kerge või mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel tuleb ravi alustada vähendatud annustega, annust tuleb hoida võimalikult väiksena lühima aja jooksul, mis on vajalik ja patsiente tuleb hoolikalt jälgida. Ravimpreparaat on vastunäidustatud raske maksapuudulikkusega patsientidele (vt lõik 4.3).

Manustamisviis Intravenoosseks kasutamiseks.

Seda ravimit tohivad manustada ainult kvalifitseeritud tervishoiutöötajad keskkonnas, kus on olemas sobivad seadmed (ravi ajal).

Lahus tuleb manustada intravenoosse infusioonina 30 minuti jooksul.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine, teiste MSPVA-de või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

• Anamneesis on bronhospasm, astma, riniit, angioödeem või urtikaaria, mida seostatakse atsetüülsalitsüülhappe või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) võtmisega.
• Kalduvus veritsusele või aktiivset veritsust põhjustavad seisundid, nt trombotsütopeenia.
• Äge või anamneesis korduv peptiline haavand/verejooks (kaks või enam kindlat, tõendatud haavandumise või verejooksu juhtu).
• Anamneesis on MSPVA-de raviga seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon.
• Tserebrovaskulaarne või muu aktiivne verejooks.
• Raske maksa- või neerupuudulikkus.
• Raske südamepuudulikkus (NYHA IV klass).
• Raske dehüdratsioon (oksendamisest, diarröast või vedeliku ebapiisavast manustamisest).
• Raseduse viimane trimester (vt lõik 4.6).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades väikseimat efektiivset annust lühima aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrolli alla saamiseks (vt lõik 4.8).

Ibuprofeeni samaaegset kasutamist teiste MSPVA-dega, sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega (koksiib) tuleb vältida.

Seedetraktiga seotud riskid Ravi ajal kõigi MSPVA-dega on teatatud surmaga lõppeda võivatest seedetrakti verejooksudest, haavanditest või perforatsioonidest, mis võivad tekkida nii koos hoiatavate sümptomitega või ilma või anamneesis olevate tõsiste seedetrakti juhtudega.

Seedetrakti verejooksu, haavandi või perforatsiooni risk on suurem MSPVA annuste suurendamisel, patsientidel, kellel on anamneesis haavand, eriti kui see on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3). Nendel patsientidel tuleb alustada ravi väikseima võimaliku annusega. Neil patsientidel ja patsientidel, kes vajavad samal ajal raviks väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või muid ravimeid, mis tõenäoliselt suurendavad seedetrakti kahjustuste tekkeriski (vt allpool ja lõik 4.5), tuleb kaaluda kombinatsioonravi koos protektiivsete ravimitega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Patsiendid, kellel on anamneesis seedetrakti toksilisus, peavad teatama mis tahes ebatavalistest seedetrakti sümptomitest (eeskätt seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.

Ettevaatus on vajalik patsientidel, kes kasutavad samal ajal seedetrakti haavandi või verejooksu riski suurendada võivaid ravimeid, näiteks suukaudseid kortikosteroide, antikoagulante (nt varfariin), selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitoreid, nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Kui ibuprofeeni saavatel patsientidel tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi katkestada (vt lõik 4.3).

MSPVA-sid tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel on anamneesis seedetrakti haigus (haavandiline koliit, Crohni tõbi), sest need haigused võivad ägeneda (vt lõik 4.8).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed Kliinilised uuringud osutavad, et ibuprofeeni kasutamist, eriti suures annuses (2400 mg ööpäevas), võib seostada arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega. Kokkuvõttes ei nähtu epidemioloogilistest uuringutest, et väikses annuses ibuprofeen (nt ≤ 1200 mg ööpäevas) oleks seotud arteriaalse tromboosi juhtude suurenenud riskiga. Ravile allumatu hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse (NYHA II...III klass), väljakujunenud isheemilise südamehaiguse, perifeerse arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsiente tohib ibuprofeeniga ravida pärast hoolikat kaalumist ja vältida tuleb suuri annuseid.

Ibuprofen B. Brauniga ravitud patsientidel on teatatud Kounise sündroomi juhtudest. Kounise sündroom on määratletud kui allergilise või ülitundlikkusreaktsiooni põhjustatud kardiovaskulaarsed sümptomid, mis on seotud pärgarterite ahenemisega ja võivad viia müokardiinfarkti tekkeni.

Hoolikalt tuleb kaaluda ka enne pikaajalise ravi alustamist patsientidel, kellel on kardiovaskulaarsete juhtude (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, diabetes mellitus) riskitegurid.

Rasked naha kõrvaltoimed Seoses ibuprofeeni kasutamisega on teatatud rasketest naha kõrvaltoimetest (severe cutaneous adverse reactions, SCAR), sh eksfoliatiivne dermatiit, multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN), ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (Drug Reaction with Eosinophilia and Systemic Symptoms, DRESS-sündroom) ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (acute generalized exanthematous pustulosis, AGEP), mis võivad olla eluohtlikud või surmavad (vt lõik 4.8).

Enamik nendest reaktsioonidest tekkis esimese kuu jooksul. Kui tekivad neile reaktsioonidele viitavad nähud ja sümptomid, tuleb ibuprofeeni kasutamine kohe lõpetada ja kaaluda (vajaduse korral) alternatiivset ravi.

Maksa- või neerupuudulikkus või dehüdratsioon Ibuprofeeni tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis maksa- või neeruhaigus, eriti samaaegse ravi ajal diureetikumidega, kuna prostaglandiinide pärssimine võib põhjustada vedeliku retentsiooni ja neerufunktsiooni kahjustumist. Nendele patsientidele tuleb ibuprofeeni manustada väikseimas võimalikus annuses ja regulaarselt tuleb jälgida patsiendi neerufunktsiooni.

Dehüdreerunud lastel ja noorukitel on neerukahjustuse risk. Dehüdratsiooni korral tuleb tagada piisav vedeliku manustamine. Eriline ettevaatus on vajalik dehüdreerunud patsientidel, näiteks kõhulahtisusest tingitud dehüdratsiooni korral, kuna dehüdratsioon võib olla vallandav tegur neerupuudulikkuse tekkimisele.

Analgeetikumide regulaarne kasutamine (eriti kui kombineeritakse erinevaid analgeetilisi aineid) võib viia neerukahjustuse tekkeni koos neerupuudulikkuse riskiga (analgeetiline nefropaatia). Risk on suurem neerupuudulikkuse, südamepuudulikkuse ja maksafunktsiooni häirega patsientidel ning neil, kes võtavad diureetikume või AKE inhibiitoreid. Pärast MSPVA-ga ravi katkestamist taastub tavaliselt patsiendi ravieelne seisund.

Nagu kõik MSPVA-d, võib ibuprofeen põhjustada mõne maksafunktsiooni näitaja kerget mööduvat suurenemist, samuti transaminaaside aktiivsuse olulist suurenemist. Kui need näitajad suurenevad oluliselt, tuleb ravi katkestada (vt lõik 4.3).

Anafülaktoidsed reaktsioonid Tavapraktikas on soovitatav patsiendi hoolikas jälgimine intravenoosse infusiooni ajal, eriti infusiooni alguses, et tuvastada toimeainest või mõnest abiainest põhjustatud anafülaktilisi reaktsioone.

Raskeid ägedaid ülitundlikkusreaktsioone (nt anafülaktiline šokk) on täheldatud väga harva. Ülitundlikkusreaktsiooni esimeste nähtude ilmnemisel pärast Ibuprofen B. Brauni manustamist tuleb ravi lõpetada ja alustada sümptomaatilise raviga. Sümptomite ilmnemisel peab väljaõppinud personal võtma kasutusele meditsiiniliselt vajalikud meetmed.

Hingamisteede häired Ravimpreparaadi manustamisel patsientidele, kellel on praegu või anamneesis bronhiaalastma, krooniline riniit või allergilised haigused, tuleb olla ettevaatlik, sest on teatatud, et MSPVA-d põhjustavad nendel patsientidel bronhospasmi, urtikaariat või angioödeemi. Hematoloogilised toimed Ibuprofeen võib ajutiselt pärssida vereliistakute funktsiooni (trombotsüütide agregatsioon), pikendades veritsusaega ja suurendades verejooksu riski.

Patsientidel, kes saavad trombotsüütide agregatsiooni pärssimiseks atsetüülsalitsüülhapet, tuleb ibuprofeeni kasutada ettevaatusega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Koagulatsioonihäiretega või operatsioonile minevaid patsiente tuleb seetõttu jälgida.

Meditsiiniline erijälgimine on eriti vajalik ravimi kasutamisel patsientidel kohe pärast suurt operatsiooni.

Ibuprofeeni pikaajalise manustamise ajal tuleb korrapäraselt kontrollida maksanäitajaid, neerufunktsiooni ja teha vereanalüüse.

Kaasasündinud porfüriini ainevahetushäirega (nt porphyria intermittens acuta) patsientidel tohib ibuprofeeni kasutada ainult pärast kasu/riski väga hoolikat hindamist.

Alkoholi ja MSPVA-de samaaegsel tarvitamisel võib toimeainega seotud kõrvaltoimete, eriti seedetrakti või kesknärvisüsteemiga seotud kõrvaltoimete esinemine sageneda.

Ettevaatus on vajalik teatud seisunditega patsientidel, kuna nende seisund võib halveneda.

• Patsiendid, kellel tekivad allergilised reaktsioonid muude ainete suhtes, kuna ka selle ravimpreparaadi kasutamisega kaasneb neil suurem risk ülitundlikkusreaktsioonide tekkeks.
• Patsiendid, kellel on heinapalavik, ninapolüübid või hingamisteede kroonilised obstruktiivsed haigused, kuna neil on suurem risk allergilise reaktsiooni tekkeks. Need võivad avalduda astmahoogude (nn analgeetiline astma), Quincke ödeemi või urtikaariana.

Aseptiline meningiit Ibuprofeeni kasutamisel süsteemse erütematoosse luupusega patsientidel on mõnel juhul teatatud aseptilisest meningiidist. Kuigi suurema tõenäosusega tekib see süsteemse erütematoosse luupusega ja süsteemse sidekoehaigustega patsientidel, on sellest teatatud ka mõnel patsiendil, kellel ei ole ühtegi kroonilist põhihaigust. Seega tuleb seda selle ravimi manustamisel arvesse võtta (vt lõik 4.8).

Oftalmoloogilised toimed Suukaudsel ibuprofeeni manustamisel on teatatud nägemise ähmastumisest või halvenemisest, skotoomist ja muutustest värvide nägemises. Kui patsiendil tekivad niisugused kaebused, tuleb ravi ibuprofeeniga katkestada ja patsient suunata oftalmoloogilisele läbivaatusele, mis hõlmab tsentraalse nägemisvälja ning värvide nägemise kontrollimist.

Muud Valuvaigistite pikaajaline kasutamine võib põhjustada peavalu, mida ei tohi ravida ravimpreparaadi suuremate annustega.

Erandjuhul võib tuulerõugeviirus põhjustada tõsiseid naha ja pehmete kudede infektsioosseid tüsistusi. Ei saa välistada, et MSPVA-d võivad halvendada nende infektsioonide kulgu. Seetõttu on soovitatav tuulerõugete korral hoiduda ibuprofeeni kasutamisest.

Infektsiooni sümptomite varjamine Ibuprofeen võib varjata infektsiooni sümptomeid, mistõttu võib hilineda asjakohane ravi ja seeläbi halveneda infektsiooni kulg. Seda on täheldatud bakteriaalse keskkonnatekkese kopsupõletiku ja tuulerõugete bakteriaalsete tüsistuste korral. Kui ibuprofeeni manustatakse palaviku või valu leevendamiseks seoses infektsiooniga, on soovitav jälgida infektsiooni kulgu. Sümptomite püsimisel või süvenemisel haiglaväliselt peab patsient pidama nõu arstiga.

Mõju analüüsi tulemustele Veritsusaeg (võib üks päev pärast ravi katkestamist olla pikenenud). Vere glükoosisisaldus (võib väheneda). Kreatiniini kliirens (võib aeglustuda). Hematokrit või hemoglobiinisisaldus (võib väheneda). Vere jääklämmastiku, seerumi kreatiniini- ja kaaliumisisaldus (võivad suureneda). Maksafunktsiooni analüüsid: transaminaaside aktiivsuse suurenemine. Abiainetega seotud erihoiatused/ettevaatusabinõud Ravim sisaldab 179 mg naatriumi ühes pudelis, mis on võrdne 9%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teised MSPVA-d, sh COX-2 inhibiitorid ja salitsülaadid Kahe või enama MSPVA samaaegne manustamine võib sünergilise toime tagajärjel suurendada seedetrakti haavandite ja verejooksu tekkeriski. Seetõttu tuleb hoiduda ibuprofeeni koosmanustamisest teiste MSPVA-dega (vt lõik 4.4).

Ibuprofeeni ja atsetüülsalitsüülhappe samaaegne manustamine ei ole üldiselt soovitatav, kuna kõrvaltoimete risk võib suureneda.

Uuringuandmetest nähtub, et samaaegsel manustamisel võib ibuprofeen konkureerivalt pärssida väikeses annuses atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile. Kuigi esineb kahtlusi nende andmete ekstrapoleerimisega kliinilisele olukorrale, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada väikeses annuses atsetüülsalitsüülhappe südant kaitsvat toimet. Ibuprofeeni kasutamisel aeg-ajalt peetakse kliiniliselt olulist toimet ebatõenäoliseks (vt lõik 5.1).

Liitium Ibuprofeeni manustamine koos liitiumipreparaatidega võib suurendada nende ravimpreparaatide sisaldust seerumis. Vajalik on seerumis liitiumisisalduse jälgimine.

Südameglükosiidid (digoksiin) MSPVA-d võivad süvendada südamepuudulikkust, vähendada glomerulaarfiltratsiooni kiirust ja suurendada südameglükosiidide sisaldust plasmas. Soovitatav on jälgida digoksiini sisaldust seerumis.

Fenütoiin Ibuprofeeni samaaegne manustamine võib suurendada fenütoiinisisaldust plasmas ja seetõttu võib suureneda toksilisuse risk.

Hüpertensioonivastased ravimid (diureetikumid, AKE inhibiitorid, beetaretseptoreid blokeerivad ravimid ja angiotensiin II antagonistid) Diureetikumid ja AKE inhibiitorid võivad suurendada MSPVA-de nefrotoksilisust. MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste hüpertensioonivastaste ravimite, sh AKE inhibiitorite ja beetablokaatorite toimet. Halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud patsiendid) võib AKE inhibiitorite ja angiotensiin II antagonisti samaaegne manustamine tsüklooksügenaasi pärssiva ravimpreparaadiga põhjustada neerufunktsiooni edasise halvenemise kuni ägeda neerupuudulikkuseni. See on harilikult pöörduv. Seetõttu tuleb seda kombinatsiooni manustada ettevaatusega. Patsiente tuleb juhendada piisavalt vedelikku tarbima. Neerufunktsiooni tuleb kontrollida pärast samaaegse ravi alustamist ja seejärel perioodiliselt.

Ibuprofeeni ja AKE inhibiitorite samaaegne manustamine võib põhjustada hüperkaleemiat.

Kaaliumi säästvad diureetikumid Samaaegne kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat (soovitatav on kontrollida seerumi kaaliumisisaldust). Kaptopriil Eksperimentaaluuringud osutavad, et ibuprofeen takistab kaptopriili naatriumi ekskretsiooni suurendavat toimet.

Kortikosteroidid Seedetrakti haavandite või veritsuse tekkerisk on suurem (vt lõik 4.4).

Trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid (nt klopidogreel ja tiklopidiin) ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d) Suurenenud risk seedetrakti veritsuse tekkeks (vt lõik 4.4). MSPVA-sid ei tohi kombineerida tiklopidiiniga, kuna sellega kaasneb trombotsüütide funktsiooni pärssiva aditiivse toime risk.

Metotreksaat MSPVA-d pärsivad metotreksaadi tubulaarset sekretsiooni ja metotreksaadi suurenenud kliirensi tõttu võivad tekkida teatud metaboolsed koostoimed. Ibuprofeeni manustamine 24 tunni jooksul enne või pärast metotreksaadi manustamist võib põhjustada metotreksaadi kontsentratsiooni ja selle toksilise toime suurenemist. Seetõttu tuleb vältida MSPVA-de ja metotreksaadi suurte annuste samaaegset

kasutamist. Samuti tuleb arvestada koostoimete potentsiaalse riskiga ravi korral metotreksaadi väikese annusega, eriti neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel. Kombinatsioonravi korral tuleb jälgida neerufunktsiooni.

Tsüklosporiin Teatud mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite samaaegsel manustamisel suureneb tsüklosporiinist tingitud neerukahjustuse risk. Seda toimet ei saa välistada ka tsüklosporiini ja ibuprofeeni kombineerimisel.

Antikoagulandid MSPVA-d võivad suurendada antikoagulantide, nt varfariini toimet (vt lõik 4.4). Samaaegse ravi korral on soovitatav jälgida koagulatsiooni seisundit.

Sulfonüüluuread MSPVA-d võivad suurendada sulfonüüluureate hüpoglükeemilist toimet. Samaaegse ravi korral on soovitatav jälgida vere glükoosisisaldust.

Takroliimus Nefrotoksilisuse riski suurenemine.

Zidovudiin HIV-positiivsetel hemofiiliaga patsientidel, kes said samaaegset ravi zidovudiini ja ibuprofeeniga, on täheldatud suurenenud riski hemartroosi ning verevalumite tekkeks. Zidovudiini ja MSPVA-de samaaegsel kasutamisel võib suureneda hematotoksilisuse risk. 1...2 nädalat pärast ravimite kooskasutamise alustamist on soovitatav teha hemogramm.

Probenetsiid ja sulfiinpürasoon Probenetsiidi või sulfiinpürasooni sisaldavad ravimpreparaadid võivad aeglustada ibuprofeeni eritumist.

Kinoloonantibiootikumid Loomkatsetest saadud andmed näitavad, et MSPVA-d võivad suurendada kinoloonantibiootikumide kasutamisega seostatavat krampide tekkeriski. MSPVA-sid ja kinoloone võtvatel patsientidel võib olla suurem risk krampide tekkeks.

CYP2C9 inhibiitorid Ibuprofeeni ja CYP2C9 inhibiitorite samaaegne manustamine võib suurendada ibuprofeeni (CYP2C9 substraat) ekspositsiooni. Uuringus vorikonasooli ja flukonasooliga (CYP2C9 inhibiitorid) näidati S(+)-ibuprofeeni ekspositsiooni suurenemist ligikaudu 80…100%. Kui samal ajal manustatakse tugevaid CYP2C9 inhibiitoreid, tuleb kaaluda ibuprofeeni annuse vähendamist, eriti kui ibuprofeeni suuri annuseid manustatakse kas koos vorikonasooli või flukonasooliga. Mifepristoon Kui MSPVA-sid kasutatakse 8...12 päeva jooksul pärast mifepristooni manustamist, võivad need vähendada mifepristooni toimet.

Alkohol Ibuprofeeni kasutamist tuleb vältida inimestel, kes on kroonilised alkoholi tarbijad (14...20 jooki nädalas või rohkem), kuna see suurendab seedetrakti tõsiste kõrvaltoimete, sh verejooksu riski.

Aminoglükosiidid MSPVA-d võivad vähendada aminoglükosiidide eritumist ja suurendada nende toksilisust. Samaaegsel manustamisel koos ibuprofeeniga on soovitatav väga täpselt jälgida aminoglükosiidide sisaldust seerumis.

Taimsed ekstraktid Hõlmikpuu võib koos MSPVA-dega suurendada veritsuse riski.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Prostaglandiini sünteesi pärssimine võib mõjuda rasedusele ja/või embrü/loote arengule kahjulikult. Epidemioloogiliste uuringute andmed osutavad, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite kasutamisel raseduse varajases staadiumis suureneb nurisünnituse ja südame väärarengute ning gastroskiisi tekkerisk. Kardiovaskulaarsete väärarendite absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt kuni ligikaudu 1,5%-le. Arvatakse, et risk suureneb annuse suurenemise ja ravi kestuse pikenemisega.

Loomkatsed on näidanud, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite manustamine suurendab loodete pre- ja postimplantatsioonilist hukkumist ning embrüote ja loodete suremust. Peale selle on teatatud erinevate väärarendite, sealhulgas südame-veresoonkonna väärarendite suurenenud esinemissagedusest loomadel, kellele on organogeneesi ajal manustatud prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid (vt lõik 5.3).

Alates 20. rasedusnädalast võib ibuprofeeni kasutamine põhjustada loote neerufunktsiooni häirest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel tavaliselt pöörduv. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast ravimi kasutamist raseduse teisel trimestril, mis enamasti pärast ravi lõpetamist taandus. Seetõttu ei tohi raseduse esimesel ja teisel trimestril ibuprofeeni manustada, välja arvatud juhul, kui see on hädavajalik. Kui ibuprofeeni kasutab naine, kes proovib rasestuda, või raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab annus olema nii väike ja ravi kestus nii lühike kui võimalik. Ehkki intravenoosne ravi ibuprofeeniga on näidustatud ainult kuni 3 päevaks, tuleb pärast mitmepäevast kokkupuudet ibuprofeeniga alates 20. rasedusnädalast kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel tuleb ibuprofeeni kasutamine lõpetada.

Kõigi prostaglandiini sünteesi inhibiitorite toimel võib raseduse kolmandal trimestril

• avalduda lootel: kardiopulmonaalne toksilisus (arterioosjuha enneaegne ahenemine/sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon); neerufunktsiooni häire (vt eespool);
• emal raseduse lõpus ja vastsündinul: võimalik veritsusaja pikenemine, hüübimisvastane toime, mis võib tekkida isegi väga väikeste annuste korral; emaka kontraktsioonide pärssumine, mille tulemusel võib sünnitus hilineda või pikale venida.

Seega on ibuprofeeni kasutamine raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Imetamine Ibuprofeen ja selle metaboliidid võivad väikestes kogustes erituda rinnapiima. Kuna praeguseks ei ole teada kahjulikke toimeid imikutele, ei ole lühiajalisel ravimisel ibuprofeeni väikeste annustega imetamise katkestamine tavaliselt vajalik, kuid imetamine on soovitatav katkestada, kui kasutatakse suuremaid annuseid kui 1200 mg ööpäevas, kuna sellega võib kaasneda prostaglandiini sünteesi pärssimise risk vastsündinul. Fertiilsus On mõningaid tõendeid selle kohta, et tsüklooksügenaasi/prostaglandiinide sünteesi pärssivad ravimid võivad toime tõttu ovulatsioonile kahjustada naiste fertiilsust. Ravi lõpetamisel on see toime pöörduv.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ühekordsel või lühiajalisel kasutamisel ei ole ettevaatusabinõud vajalikud. Kuid olulised kõrvaltoimed, näiteks väsimus ja peapööritus, võivad reaktsioonikiirust kahjustada ning vähendada autojuhtimise ja/või masinate käsitsemise võimet. Eriti kehtib see juhtudel, kui samal ajal tarvitatakse alkoholi.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete hindamisel on võetud aluseks järgmised esinemissagedused. Väga sage: ≥ 1/10. Sage: ≥ 1/100 kuni < 1/10. Aeg-ajalt: ≥ 1/1000 kuni < 1/100. Harv: ≥ 1/10 000 kuni < 1/1000. Väga harv: < 1/10 000. Teadmata: ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel.

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on seotud seedetraktiga. Esineda võivad peptilised haavandid, seedetrakti perforatsioon või veritsus, mis võivad vahel lõppeda surmaga. Teatatud on manustamisjärgsest iiveldusest, oksendamisest, diarröast, kõhupuhitusest, kõhukinnisusest, düspepsiast, kõhuvalust, meleenast, hematemeesist, haavandilisest stomatiidist, koliidi ja Crohni tõve ägenemisest (vt lõik 4.4). Harvem on täheldatud gastriiti. Seedetrakti veritsuse tekkerisk sõltub annusevahemikust ja ravimi kasutamise kestusest.

Väga harva on teatatud rasketest ülitundlikkusreaktsioonidest (sh infusioonikoha reaktsioonid, anafülaktiline šokk) ja tõsistest kutaansetest kõrvaltoimetest, nt bulloossetest reaktsioonidest, sh Stevensi-Johnsoni sündroom ning toksiline epidermaalne nekrolüüs (Lyelli sündroom), multiformne erüteem ja alopeetsia.

Kirjeldatud on infektsiooniga seotud põletike ägenemist (nt nekrotiseeriva fastsiidi tekkimine), mis on langenud kokku mittesteroidsete põletikuvastaste ainete kasutamisega. See võib olla seotud mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite toimemehhanismiga.

Tuulerõugete infektsiooni ajal võivad esineda valgustundlikkus, allergiline vaskuliit ning erandjuhul rasked nahainfektsioonid ja pehmete kudede tüsistused (vt lõik 4.4).

MSPVA-ga raviga seoses on teatatud ödeemist, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.

Kliinilised uuringud osutavad, et ibuprofeeni kasutamist, eriti suures annuses (2400 mg ööpäevas), võib seostada arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega (vt lõik 4.4).

Infektsioonid ja Väga harv Kirjeldatud on infektsiooniga seotud põletike ägenemist (nt infestatsioonid nekrotiseeriva fastsiidi tekkimine), mis on langenud kokku Vere ja Väga harv Vereloomehäired (aneemia, agranulotsütoos, leukopeenia, lümfisüsteemi häired trombotsütopeenia ja pantsütopeenia). Esimesed sümptomid on Immuunsüsteemi Aeg-ajalt Ülitundlikkusreaktsioonid koos nahalöövete ja sügelusega, häired samuti astmahood (koos võimaliku vererõhu alanemisega) Psühhiaatrilised Aeg-ajalt Ärevus, rahutus häired Harv Psühhootilised reaktsioonid, närvilisus, ärrituvus, segasus või Närvisüsteemi häired Väga sage Väsimus või unetus, peavalu, pearinglus

Silma kahjustused Aeg-ajalt Nägemishäired Kõrva ja labürindi Sage Peapööritus kahjustused Aeg-ajalt Tinnitus Südame häired Väga harv Palpitatsioonid, südamepuudulikkus, müokardiinfarkt Vaskulaarsed häired Väga harv Arteriaalne hüpertensioon Respiratoorsed, Väga harv Astma, bronhospasm, düspnoe ja vilisev hingamine rindkere ja mediastiinumi häired Seedetrakti häired Väga sage Püroos, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, kõhupuhitus, diarröa, Maksa ja sapiteede Harv Kollatõbi, maksafunktsiooni häire, maksakahjustus, äge hepatiit häired Teadmata Maksapuudulikkus Naha ja nahaaluskoe Sage Äge nahalööve kahjustused Aeg-ajalt Urtikaaria, pruritus, purpur (sh allergiline purpur), nahalööve Lihaste, luustiku ja Harv Kaela jäikus sidekoe kahjustused Neerude ja kuseteede Aeg-ajalt Uriini eritumise vähenemine ja ödeemide moodustumine, eriti häired arteriaalse hüpertensiooni või neerupuudulikkusega patsientidel, Üldised häired ja Sage Valu ja põletustunne manustamiskohas manustamiskoha Teadmata Süstekoha reaktsioonid, nt paistetus, hematoom või veritsus reaktsioonid Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Üleannustamise sümptomid võivad olla kesknärvisüsteemi häired, sh peavalu, tinnitus, segasus, ataksia, nüstagm, samuti kõhuvalu, iiveldus ja oksendamine. Raskema mürgistuse korral võivad esineda unisus, teadvusekaotus, krambid (peamiselt lastel), pearinglus, hematuuria, hüpotermia. Peale selle võivad esineda seedetrakti veritsused ning maksa- ja neerufunktsiooni häired. Veel võivad tekkida hüpotensioon, hingamise pärssumine ja tsüanoos.

Soovitatust suuremate annuste pikaajaline kasutamine või üleannustamine võib põhjustada renaalset tubulaarset atsidoosi ja hüpokaleemiat.

Raske mürgistuse korral võib esineda metaboolne atsidoos.

Ravi Ravi on sümptomaatiline ja spetsiifiline antidoot puudub.

Intoksikatsiooni ravivõimalused olenevad kliiniliste sümptomite ulatusest, raskusastmest ja intensiivravi tavapraktikast.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, propioonhappe derivaadid, ATC-kood: M01AE01

Ibuprofeen on mittesteroidne põletikuvastane ravim, mis on tavapärastes loomkatsete põletikumudelites näidanud efektiivsust tõenäoliselt prostaglandiini sünteesi pärssimise teel. Ibuprofeenil on inimestele antipüreetiline toime ning see vähendab põletikuga seotud valu ja turset. Peale selle inhibeerib ibuprofeen pöörduvalt ka adenosiindifosfaadi ja kollageeni indutseeritud trombotsüütide agregatsiooni. Uuringuandmetest nähtub, et samaaegsel manustamisel võib ibuprofeen konkureerivalt pärssida väikeses annuses atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile. Mõnes farmakodünaamika uuringus, milles manustati 400 mg ibuprofeeni üksikannuseid 8 tundi enne või 30 minuti jooksul pärast atsetüülsalitsüülhappe toimeainet kiiresti vabastava ravimvormi annuse (81 mg) manustamist, on ilmnenud atsetüülsalitsüülhappe toime vähenemine tromboksaani moodustumisele või trombotsüütide agregatsioonile. Kuigi esineb kahtlusi nende andmete ekstrapoleerimisel kliinilisele olukorrale, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada atsetüülsalitsüülhappe väikese annuse südant kaitsvat toimet. Ibuprofeeni aeg-ajalt kasutamisel peetakse kliiniliselt olulist toimet ebatõenäoliseks (vt lõik 4.5).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Seda ravimit manustatakse intravenoosselt, seetõttu imendumisprotsess puudub ja ibuprofeeni biosaadavus on 100%.

Pärast ibuprofeeni intravenoosset manustamist inimestele 30 minutilise infusioonina saavutatakse S-enantiomeeri (aktiivne) ja R-enantiomeeri maksimaalne kontsentratsioon (C ) ligikaudu 40. minutil.

Jaotumine Hinnanguline jaotusruumala on 0,11…0,21 l/kg.

Ibuprofeen seondub suurel määral plasmavalkudega, peamiselt albumiiniga.

Biotransformatsioon Ibuprofeen metaboliseeritakse maksas kaheks inaktiivseks metaboliidiks ja need erituvad koos metaboliseerimata ibuprofeeniga neerude kaudu kas muutumatul kujul või konjugaatidena.

Pärast suukaudset manustamist imendub ibuprofeen osaliselt juba maos ja seejärel lõplikult peensooles. Pärast metaboliseerumist maksas (hüdroksülatsioon, karboksülatsioon) erituvad farmakoloogiliselt inaktiivsed metaboliidid täielikult, peamiselt neerude kaudu (90%), aga ka sapiga.

Eritumine Eritumine neerude kaudu on kiire ja täielik. Eritumise poolväärtusaeg on ligikaudu kaks tundi.

Lineaarsus/mittelineaarsus Pärast ibuprofeeni ühekordset manustamist (annusevahemik 200…800 mg) suureneb plasma kontsentratsiooni-aja kõveraalune pindala lineaarselt.

Farmakokineetilised/farmakodünaamilised toimed Ibuprofeeni plasmasisaldus, farmakodünaamilised omadused ja üldine ohutusprofiil on vastastikuses seoses. Ibuprofeeni farmakokineetika on pärast intravenoosset ja suukaudset manustamist stereoselektiivne.

Intravenoosse ibuprofeeni ja suukaudselt manustatava ibuprofeeni toimemehhanismid ja farmakoloogia ei erine üksteisest.

Neerukahjustus Kerge neerukahjustusega patsientidel on teatatud seondumata (S)-ibuprofeeni sisalduse suurenemisest, (S)-ibuprofeeni AUC väärtuste suurenemisest ja enantiomeeride AUC (S/R) suhte suurenemisest võrreldes samade näitajatega tervetel kontrollrühma inimestel.

Lõppstaadiumis neeruhaigusega, dialüüsravi saavatel patsientidel oli ibuprofeeni vaba fraktsiooni osakaal keskmiselt ligikaudu 3%, võrreldes ligikaudu 1%-ga tervetel vabatahtlikel. Neerufunktsiooni raske kahjustuse tagajärjel võivad ibuprofeeni metaboliidid kuhjuda. Selle toime olulisus ei ole teada. Metaboliite saab eemaldada hemodialüüsiga (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Maksakahjustus Ratseemilise ibuprofeeniga ravitud, tsirroosi ja mõõduka maksakahjustusega (Childi-Pugh’ skoor 6...10) patsientidel täheldati poolväärtusaja keskmiselt kahekordset pikenemist ja oluliselt väiksemat enantiomeeride AUC suhet (S/R) võrreldes tervete kontrollrühma inimestega, mis viitab sellele, et on häiritud (R)-ibuprofeeni metaboolne inversioon aktiivseks (S)-enantiomeeriks (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Lapsed Ibuprofeeni farmakokineetiline profiil potentsiaalsetel pediaatrilistel patsientidel on sarnane täiskasvanutel täheldatuga.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsetes avaldus ibuprofeeni subkrooniline ja krooniline toksilisus peamiselt seedetrakti lesioonide ning haavanditena. In vitro ja in vivo uuringutes ei ole saadud kliinilist tähtsust omavaid tõendeid ibuprofeeni mutageense potentsiaali kohta. Rottide ja hiirtega tehtud uuringutes ei leitud tõendeid ibuprofeeni kartsinogeense toime kohta.

Ibuprofeen põhjustas küülikutel ovulatsiooni pärssumist ja halvendas eri loomaliikidel (küülik, rott, hiir) implantatsiooni. Rottidel ja küülikutel tehtud eksperimentaalsed loomkatsed on näidanud, et ibuprofeen läbib platsentat. Pärast emasloomale toksiliste annuste manustamist täheldati rottide järglastel väärarendite (vatsakeste vaheseina defektid) esinemissageduse suurenemist.

Toimeaine ibuprofeen on keskkonnarisk veekeskkonnale, eriti kaladele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

L-arginiin Naatriumkloriid Vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks) Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim pärast avamist kohe ära kasutada.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Säilitustingimused pärast ravimpreparaadi esmast avamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Esmapakend on 50 ml, Twincap (kahe süsteavaga), LDPE pudel, pakendis on 10 ja 20 pudelit, igas pudelis on 50 ml. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Ravim on näidustatud ühekordseks kasutamiseks, kasutamata lahus tuleb hävitada. Enne manustamist tuleb lahust visuaalselt kontrollida ja veenduda, et see oleks selge ja värvitu kuni kahvatukollane. Lahust ei tohi kasutada, kui selles täheldatakse võõrosakesi.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

B. Braun Melsungen AG Carl-Braun-Straße 1 34212 Melsungen Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER

1001020

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 26.02.2020 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 08.10.2024

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Jaanuar 2025