RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Medovir 250 mg infusioonilahuse pulber

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab 250 mg atsikloviiri (naatriumatsikloviirina). 1 ml valmislahust sisaldab 25 mg atsikloviiri.

INN. Aciclovirum

Teadaolevat toimet omav abiaine: sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi annuses. Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse pulber. Valge lüofiliseeritud pulber.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

• Herpes simplex-viiruse infektsiooni ravi immuunpuudulikkusega patsientidel ja raske esmase

genitaalherpese ravi normaalse immuunsusega patsientidel.

• Herpes simplex-viiruse infektsiooni profülaktika immuunpuudulikkusega patsientidel.
• Korduva Varicella zoster-viiruse infektsiooni ravi normaalse immuunsusega patsientidel.
• Esmase ja korduva Varicella zoster-viiruse infektsiooni ravi immuunpuudulikkusega patsientidel.
• Herpesentsefaliidi ravi immuunpuudulikkusega ja normaalse immuunsusega patsientidel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Täiskasvanud ja noorukid Herpes simplex- (välja arvatud herpesentsefaliit) või Varicella zoster–viiruse infektsiooniga patsientidele tuleb atsikloviiri manustada 5 mg/kg kehakaalu kohta iga 8 tunni järel, kui neerufunktsioon ei ole kahjustatud (vt „Annustamine neerukahjustuse korral“).

Varicella zoster-viiruse infektsioonidega immuunpuudulikkusega patsientidele või herpesentsefaliidiga patsientidele tuleb atsikloviiri manustada annuses 10 mg/kg kehakaalu kohta iga 8 tunni järel, kui neerufunktsioon ei ole kahjustatud (vt „Annustamine neerukahjustuse korral“).

Rasvunud patsientidel, kellele manustatakse intravenoosset atsikloviiri vastavalt nende tegelikule kehakaalule, võib saavutada kõrgema plasmakontsentratsiooni (vt lõik 5.2). Seetõttu tuleb kaaluda ülekaalulistel patsientidel annuse vähendamist, eriti juhul kui esineb ka neerukahjustus või patsient on eakas.

Lapsed Imikutele ja lastele vanuses 3 kuud kuni 12 aastat arvutatakse atsikloviiri annus lapse kehapindala järgi.

Imikutele ja lastele vanuses 3 kuud või vanemad, kellel on Herpes simplex- (välja arvatud Herpes simplex-entsefaliit) või Varicella zoster-viiruse infektsioonid, tuleb atsikloviiri manustada annuses 250 mg kehapinna ruutmeetri kohta iga 8 tunni järel, kui neerufunktsioon ei ole kahjustatud.

Varicella zoster-viiruse infektsiooniga immuunpuudulikkusega imikutel ja lastel või herpesentsefaliidiga imikutel ja lastel tuleb atsikloviiri manustada 500 mg kehapinna ruutmeetri kohta iga 8 tunni järel, kui neerufunktsioon ei ole kahjustatud.

Atsikloviiri annus vastsündinutel ja kuni 3 kuu vanustel imikutel arvutatakse kehakaalu põhjal.

Soovitatav annustamisskeem imikutele, kes saavad ravi teadaoleva vastsündinu herpese või selle kahtluse tõttu, on atsikloviiri 20 mg/kg kehakaalu kohta intravenoosselt iga 8 tunni järel 21 päeva jooksul dissemineerunud ja kesknärvisüsteemi haiguse korral või 14 päeva jooksul naha ja limaskestadega piirduva haiguse korral.

Neerufunktsiooni kahjustusega imikud ja lapsed vajavad annuse kohandamist vastavalt neerufunktsiooni kahjustuse astmele (vt „Neerukahjustus“).

Eakad Annuse määramisel eakatele patsientidele peab arvestama võimaliku neerufunktsiooni kahjustusega ning annust vastavalt kohandama (vt „Neerukahjustus“ allpool). Säilitada tuleb adekvaatne hüdratsioon.

Neerukahjustus Intravenoosse atsikloviiri manustamisel neerukahjustusega patsientidele tuleb olla ettevaatlik. Säilitada tuleb adekvaatne hüdratsioon.

Neerukahjustusega patsientidel põhineb annuse kohandamine kreatiniini kliirensil, täiskasvanutel ja noorukitel ühikutes ml/min ning imikutel ja alla 13-aastastel lastel ühikutes ml/min/1,73 m2.

Soovitatakse järgmisi annuse kohandamisi.

Intravenoosse atsikloviiri annuse kohandamine neerukahjustusega täiskasvanutel ja noorukitel Herpes simplex-viiruse infektsioonide raviks Kreatiniini kliirens Annustamine 25 kuni 50 ml/min Eespool soovitatud annus (5 või 10 mg/kg kehakaalu kohta) iga 12 tunni 10 kuni 25 ml/min Eespool soovitatud annus (5 või 10 mg/kg kehakaalu kohta) iga 24 tunni 0 (anuurilised) kuni Patsiendil, kes saab pidevalt ambulatoorselt peritoneaaldialüüsi, tuleb 10 ml/min soovitatud annust (5 või 10 mg/kg kehakaalu kohta) vähendada poole võrra Hemodialüüsi saavad Hemodialüüsi saavatel patsientidel tuleb soovitatud annust (5 või 10 mg/kg patsiendid kehakaalu kohta) vähendada poole võrra ning manustada iga 24 tunni järel.

Intravenoosse atsikloviiri annuse kohandamine neerukahjustusega vastsündinutel, imikutel ja lastel Herpes simplex-viiruse infektsioonide raviks Kreatiniini kliirens Annustamine 25...50 ml/min/1,73 m2 Eespool soovitatud annus (250 või 500 mg/m2 kehapindala kohta või 10...25 ml/min/1,73 m2 Eespool soovitatud annus (250 või 500 mg/m2 kehapindala kohta või 0 (anuurilised) kuni Patsiendil, kes saab pidevalt ambulatoorselt peritoneaaldialüüsi, tuleb 10 ml/min/1,73 m2 soovitatud annust (250 või 500 mg/m2 kehapindala kohta või 20 mg/kg

Intravenoosse atsikloviiri annuse kohandamine neerukahjustusega vastsündinutel, imikutel ja lastel Herpes simplex-viiruse infektsioonide raviks Kreatiniini kliirens Annustamine Hemodialüüsi saavad Patsiendil, kes saab hemodialüüsi, tuleb soovitatud annust (250 või patsiendid 500 mg/m2 kehapindala kohta või 20 mg/kg kehakaalu kohta) vähendada

Manustamisviis Vajalik atsikloviiri annus tuleb manustada aeglase intravenoosse infusioonina 1 tunni jooksul.

Intravenoosse atsikloviiri ravikuuri kestus on tavaliselt 5 päeva, kuid seda võib kohandada vastavalt patsiendi seisundile ja ravivastusele. Herpesentsefaliidi ravi kestus on tavaliselt 10 päeva. Vastsündinu herpese ravi kestus mukokutaansete (naha-silma-suu) infektsioonide korral on tavaliselt 14 päeva ja dissemineerunud või kesknärvisüsteemi haiguste korral 21 päeva. Intravenoosse atsikloviiri profülaktilise manustamise kestus määratakse riskiperioodi kestuse järgi.

Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmise ja lahjendamise juhised vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine (atsikloviir), valatsikloviiri või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kasutamine neerukahjustusega patsientidel ja eakatel Atsikloviir eritub neerude kaudu ning seega on vajalik annuste kohandamine neerukahjustusega patsientidel (vt lõik 4.2). Eakatel patsientidel on suurema tõenäosusega vähenenud neerufunktsioon, mistõttu peab selles patsientide grupis ravimi manustamisel kaaluma annuse kohandamist. Eakatel ja neerukahjustusega patsientidel on suurem oht neuroloogiliste kõrvaltoimete tekkeks, mistõttu peab neid patsiente hoolikalt jälgima võimalike kõrvaltoimete suhtes. Teatatud juhtudel olid need nähud ravi lõpetamisel pöörduvad (vt lõik 4.8).

Erilist tähelepanu tuleb pöörata neerufunktsioonile patsientidel, kes saavad suurtes annustes i.v. atsikloviiri infusiooni (nt herpesentsefaliidi korral), eriti kui patsiendid on dehüdreeritud või esineb neerukahjustus.

Manustamiskõlbliku i.v. atsikloviiri pH on ligikaudu 11,0 ja seda ei tohi manustada suu kaudu.

Raske immuunpuudulikkusega patsientidel, kes on saanud korduvaid või pikaajalisi atsikloviiri ravikuure, võivad tekkida vähenenud tundlikkusega viiruse tüved, mis ei pruugi alluda edaspidisele ravile atsikloviiriga (vt lõik 5.1).

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi annuses, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kliiniliselt olulisi koostoimeid ei ole tuvastatud.

Atsikloviir eritub peamiselt muutumatul kujul neerude kaudu aktiivse renaalse tubulaarse sekretsiooni teel. Kõik samaaegselt kasutatavad ravimid, mis selle mehhanismiga konkureerivad, võivad suurendada atsikloviiri plasmakontsentratsiooni. Probenetsiid ja tsimetidiin suurendavad atsikloviiri kontsentratsioonikõvera alust pindala (AUC) selle mehhanismi kaudu ja aeglustavad atsikloviiri

renaalset kliirensit. Kuid atsikloviiri laia terapeutilise indeksi tõttu ei ole annuse korrigeerimine vajalik.

Patsientidel, kellele manustatakse atsikloviiri intravenoosselt, peab ettevaatlik olema atsikloviiriga konkureeriva eritumismehhanismiga ravimite samaaegsel kasutamisel, kuna selle tulemusena võib suureneda ühe või mõlema ravimi või nende metaboliitide plasmakontsentratsioon. Atsikloviiri ja inaktiivse metaboliidi mükofenolaatmofetiili AUC suurenemist on täheldatud nende ravimite samaaegsel kasutamisel transplantatsioonipatsientidel.

Samuti on ettevaatus vajalik (neerufunktsiooni muutuste jälgimine) intravenoosse atsikloviiri manustamisel koos ravimitega, mis mõjutavad teisi neerufüsioloogia aspekte (nt tsüklosporiin, takroliimus).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Intravenoosse atsikloviiri kasutamist tohib kaaluda ainult juhul, kui ravist loodetav kasu kaalub üles võimalikud ohud. Atsikloviiri turuletulekujärgses rasedusregistris on dokumenteeritud raseduse tulemused naistel, kes kasutasid raseduse ajal mõnda atsikloviiri ravimvormi. Atsikloviiri kasutanud emade lastel ei ole registri andmetel täheldatud väärarengute esinemissageduse suurenemist üldpopulatsiooniga võrreldes ning kõik täheldatud väärarengud olid erinevad; puudusid iseloomulikud tunnused, mis viitaksid ühisele põhjusele.

Imetamine 200 mg atsikloviiri manustamisel 5 korda ööpäevas suukaudselt varieerus ravimi kontsentratsioon rinnapiimas 0,6 kuni 4,1 kordselt võrreldes vastavate plasmakontsentratsioonidega, mis viitab, et rinnapiimaga toidetav imik on atsikloviirile eksponeeritud annustes kuni 0,3 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas. Rinnaga toitvale naisele tuleb seega atsikloviiri manustada ettevaatusega.

Fertiilsus Puudub teave atsikloviiri suukaudsete ravimvormide või intravenoossete infusioonipreparaatide mõju kohta naiste fertiilsusele. 20-l normaalse seemnerakkude arvuga mehel läbiviidud uuringus, mille käigus manustati suukaudselt atsikloviiri annuses kuni 1 g ööpäevas 6 kuu jooksul, ei täheldatud kliiniliselt olulist toimet seemnerakkude arvule, liikuvusele ega morfoloogiale.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kuna atsikloviiri intravenoosset infusiooni kasutatakse peamiselt haiglatingimustes, siis toime reaktsioonikiirusele ei oma erilist tähtsust. Atsikloviiri toime kohta autojuhtimisele või masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

4.8 Kõrvaltoimed

Alljärgnevad kõrvaltoimete esinemissagedused on hinnangulised. Enamike kõrvaltoimete puhul puudusid sobivad andmed esinemissageduse hindamiseks. Lisaks võib kõrvaltoimete esinemissagedus varieeruda sõltuvalt ravimi kasutamise näidustusest.

Kõrvaltoimete esinemissageduse klassifitseerimisel on kasutatud järgmist konventsiooni: väga sage ( 1/10), sage ( 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100), harv ( 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired Aeg-ajalt: hematoloogiliste näitajate langus (aneemia, trombotsütopeenia, leukopeenia).

Immuunsüsteemi häired Väga harv: anafülaksia.

Psühhiaatrilised ja närvisüsteemi häired Väga harv: peavalu, pearinglus, agiteeritus, segasus, treemor, ataksia, düsartria, hallutsinatsioonid, psühhootilised sümptomid, krambid, unisus, entsefalopaatia, kooma. Ülalnimetatud kõrvaltoimed on enamasti pöörduvad ning tekkisid tavaliselt neerukahjustuse või muude soodustavate tegurite olemasolul (vt lõik 4.4).

Vaskulaarsed häired Sage: flebiit.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Väga harv: düspnoe.

Seedetrakti häired Sage: iiveldus, oksendamine. Väga harv: kõhulahtisus, kõhuvalu.

Maksa ja sapiteede häired Sage: maksaensüümide aktiivsuse pöörduv suurenemine. Väga harv: bilirubiinisisalduse pöörduv suurenemine, kollatõbi, hepatiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Sage: sügelus, urtikaaria, lööbed (sh valgustundlikkus). Väga harv: angioödeem.

Neerude ja kuseteede häired Sage: vere uurea- ja kreatiniinisisalduse suurenemine. Vere uurea- ja kreatiniinisisalduse kiire suurenemine on arvatavasti seotud maksimaalse plasmakontsentratsiooniga ning patsiendi hüdratsiooniseisundiga. Selle toime vältimiseks ei tohi ravimit manustada intravenoosse boolussüstena, vaid aeglase veenisisese infusioonina vähemalt ühe tunni jooksul.

Väga harv: neerukahjustus, äge neerupuudulikkus ja neeruvalu. Tuleb säilitada adekvaatne hüdratsioon. Neerukahjustust saab tavaliselt kiiresti korrigeerida patsiendi rehüdreerimise ja/või annuse vähendamise või ravi lõpetamisega. Erandjuhtudel võib äge neerupuudulikkus siiski süveneda. Neeruvalu võib olla seotud neerupuudulikkuse ja kristalluuriaga. Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Väga harv: väsimus, palavik, paiksed põletikulised reaktsioonid. Intravenoosse atsikloviiri tahtmatul manustamisel rakuvälistesse kudedesse on tekkinud rasked paiksed põletikulised reaktsioonid, mis mõnedel juhtudel põhjustasid naha lagunemist.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Intravenoosse atsikloviiri üleannustamine on põhjustanud seerumi kreatiniini- ja vere jääklämmastiku sisalduse tõusu ning sellele järgnevat neerupuudulikkust. Üleannustamisega seoses on kirjeldatud neuroloogilisi reaktsioone, nagu segasus, hallutsinatsioonid, agiteeritus, krambihood ja kooma.

Patsiente tuleb toksilisuse nähtude suhtes hoolikalt jälgida. Hemodialüüs suurendab märgatavalt atsikloviiri eemaldamist verest, mistõttu võib seda kaaluda ühe ravimeetodina üleannustamise korral.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: viirusvastased ained süsteemseks kasutamiseks; otsese toimega viirusvastased ained; nukleosiidid ja nukleotiidid, v.a pöördtranskriptaasi inhibiitorid, ATC-kood: J05AB01.

Toimemehhanism Atsikloviir on viirusvastane aine, mis on in vitro tugeva toimega Herpes simplex-viiruse (HSV) I ja II tüübi ning Varicella zoster–viiruse suhtes. Toksilisus imetaja peremeesrakkudele on madal. Atsikloviir fosforüülitakse pärast herpese nakatunud rakkudesse sisenemist toimeaineks atsikloviirtrifosfaadiks. Selle protsessi esimene etapp sõltub HSV poolt kodeeritud tümidiinkinaasi olemasolust. Atsikloviirtrifosfaat toimib herpesspetsiifilise DNA-polümeraasi inhibiitorina ja substraadina, takistades viiruse DNA edasist sünteesi, mõjutamata normaalseid rakuprotsesse.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Ühe-tunnise infusiooni 2,5 mg/kg, 5 mg/kg ja 10 mg/kg manustamise järgselt on täiskasvanutel maksimaalne plasma püsikontsentratsioon (Cssmax) vastavalt 22,7 mikromooli (5,1 mikrogrammi/ml), 43,6 mikromooli (9,8 mikrogrammi/ml) ja 92 mikromooli (20,7 mikrogrammi/ml). Minimaalsed tasemed (Cssmin) 7 tundi hiljem olid vastavalt 2,2 mikromooli (0,5 mikrogrammi/ml), 3,1 mikromooli (0,7 mikrogrammi/ml) ja 10,2 mikromooli (2,3 mikrogrammi/ml). Üle üheaastastel lastel olid Cssmax ja Cssmin sarnased, kui võrdsustada lapse annus 250 mg/m2 täiskasvanu 5 mg/kg annusega ning lapse annus 500 mg/m2 täiskasvanu 10 mg/kg annusega. Vastsündinutele (0...3 kuu vanused) iga 8 tunni järel ühetunnise infusioonina 10 mg/kg manustamisel olid Cssmax 61,2 mikromooli (13,8 mikrogrammi/ml), Cssmin 10,1 mikromooli (2,3 mikrogrammi/ml). Eraldi vastsündinute rühmas, kes said raviks 15 mg/kg iga 8 tunni järel, ilmnes ravimi kontsentratsiooni suurenemine ligikaudu proportsionaalselt annusega: Cmax 83,5 mikromooli (18,8 mikrogrammi/ml) ja Cmin 14,1 mikromooli (3,2 mikrogrammi/ml). Lõplik plasma poolväärtusaeg nendel patsientidel oli ligikaudu 3,8 tundi. Eakatel langeb organismi kogukliirens vanuse suurenedes ning on seotud kreatiniini kliirensi langusega, kuigi muutus lõplikus plasma poolväärtusajas on väike.

Kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel oli keskmine terminaalne poolväärtusaeg 19,5 tundi. Atsikloviiri keskmine poolväärtusaeg hemodialüüsi ajal oli 5,7 tundi. Dialüüsi ajal langes atsikloviiri sisaldus plasmas ligikaudu 60%.

Kliinilises uuringus, kus eluohtlikult ülekaalulistele naissoost patsientidele (n = 7) manustati intravenoosselt atsikloviiri vastavalt nende tegelikule kehakaalule, leiti, et plasmakontsentratsioonid olid peaaegu kahekordsed võrreldes normaalkaaluliste patsientidega (n = 5), mis olid seega vastavuses selle kahe rühma kehakaalude erinevusega.

Jaotumine Sisaldus seljaajuvedelikus on ligikaudu 50% vastavast plasmasisaldusest. Seondumine plasmavalkudega on suhteliselt madal (9...33%) ning ravimite koostoimeid seoses väljatõrjumisega sidumiskohtadest ei ole oodata.

Eritumine Täiskasvanutel on atsikloviiri lõplik plasma poolväärtusaeg ligikaudu 2,9 tundi.

Enamus ravimist eritub neerude kaudu muutumatul kujul. Atsikloviiri renaalne kliirens on märkimisväärselt suurem kui kreatiniini kliirens, mis viitab sellele, et lisaks glomerulaarfiltratsioonile on tubulaarsekretsioonil renaalsel eritumisel oluline roll. 9-karboksümetoksümetüülguaniin on ainus oluline atsikloviiri metaboliit ning moodustab 10% kuni 15% uriiniga eritatud annusest.

Kui atsikloviiri manustatakse üks tund pärast 1 grammi probenetsiidi manustamist, suureneb terminaalne poolväärtusaeg ja kontsentratsioonikõvera alune pindala vastavalt 18% ja 40%.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Mutageensus Ulatuslike in vitro ja in vivo mutageensusuuringute andmetel ei oma atsikloviir tõenäoliselt geneetilist ohtu inimorganismile.

Kartsinogeensus Pikaajalistes loomuuringutes hiirtel ja rottidel ei omanud atsikloviir kartsinogeenset toimet.

Teratogeensus Rahvusvaheliselt aktsepteeritud standardsetes testides ei ilmnenud atsikloviiri süsteemsel manustamisel küülikutel, rottidel ega hiirtel embrüotoksilist ega teratogeenset toimet. Ühes mittestandardses katses rottidega esines loote väärarenguid, kuid neid täheldati ainult sedavõrd suurte annuste nahaalusel manustamisel, mille korral ilmnes ka toksilisus emasloomale. Nimetatud leidude kliiniline tähendus on ebaselge.

Fertiilsus Atsikloviiri terapeutiliste annuste ületamisel teatati rottidel ja koertel üldise toksilisuse foonil ka suurel määral pöörduvate kõrvaltoimete tekkest spermatogeneesile. Kaht hiirte põlvkonda hõlmanud uuringutes ei ilmnenud atsikloviiril (suukaudsel manustamisel) fertiilsusele mingisuguseid toimeid.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks)

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

Suletud pakend: 4 aastat.

Pärast manustamiskõlblikuks muutmist ja/või lahjendamist Manustamiskõlbliku ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 12 tunni jooksul temperatuuril 25 °C või külmkapis (2...8 ºC).

Kui pakendi avamise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 12 tundi temperatuuril 2...8 ºC, välja arvatud juhul, kui manustamiskõlblikuks muutmine on toimunud valideeritud aseptilistes tingimustes.

Pärast lahjendamist lõigus 6.6 kirjeldatud lahustega on tõestatud kasutamisaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus.

Infusioonilahused Toatemperatuur Külmkapp Naatriumkloriidi intravenoosne infusioonilahus (0,9% w/v) 24 tundi 24 tundi Naatriumkloriidi (0,18% w/v) ja glükoosi (4% w/v) 12 tundi Mitte hoida intravenoosne infusioonilahus külmkapis ega Naatriumkloriidi (0,45% w/v) ja glükoosi (2,5% w/v) 24 tundi 8 tundi intravenoosne infusioonilahus Naatriumlaktaadi ühendit sisaldav intravenoosne Ei soovitata hoida 12 tundi infusioonilahus (Hartmanni lahus) – pärast lahustamist temperatuuril puhastatud veega 25 ºC Naatriumlaktaadi ühendit sisaldav intravenoosne Ei soovitata hoida 8 tundi infusioonilahus (Hartmanni lahus) – pärast lahustamist temperatuuril naatriumkloriidi lahusega (0,9% w/v) 25 ºC

Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb lahjendatud lahus kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult. Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist ja/või lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistev I tüüpi klaasviaal, millel on bromobutüülkummist punnkork ja alumiiniumist eemaldatav kate punasest plastikust polüpropüleenkattega. Pakendi suurused 1, 5 ja 10 viaali. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Ainult ühekordseks kasutamiseks. Valmistada vahetult enne kasutamist.

Manustamiskõlblikuks muutmine Intravenoosselt manustatav atsikloviir tuleb manustamiskõlblikuks muuta kasutades kas süstevee või naatriumkloriidi intravenoosse süstelahuse (0,9% w/v) soovitatavaid koguseid, et saada lahus, mis sisaldab 25 mg/ml atsikloviiri:

• 250 mg viaalis on lahuse manustamiskõlblikuks muutmiseks mõeldud vedeliku maht 10 ml. Maht

pärast manustamiskõlblikuks muutmist: 10,1...10,2 ml.

Arvutatud annuse põhjal määratakse sobiv viaalide arv ja tugevus. Iga viaali sisu manustamiskõlblikuks muutmiseks lisada soovitatav kogus infusioonilahust ja loksutada ettevaatlikult, kuni viaali sisu on täielikult lahustunud.

Süstevee või naatriumkloriidi intravenoosse süstelahusega (0,9% w/v) manustamiskõlblikuks muudetud lahus on stabiilne 12 tunni jooksul temperatuuril kuni 25 ºC või külmkapis (2...8 ºC).

Manustamine Atsikloviiri vajalik annus tuleb manustada aeglase intravenoosse infusioonina 1 tunni jooksul.

Pärast manustamiskõlblikuks muutmist võib atsikloviiri manustada kontrollitud kiirusega infusioonipumba abil.

Alternatiivina võib manustamiskõlblikuks muudetud lahust infusioonina manustamiseks lahjendada nii, et atsikloviiri kontsentratsioon ei oleks suurem kui 5 mg/ml (0,5% w/v). Lisada vajalik kogus manustamiskõlblikuks muudetud lahust valitud infusioonilahusesse nagu allpool soovitatud ning raputada hoolikalt, et tagada täielik segunemine.

• Laste ja vastsündinute puhul, kellel on soovitatav hoida infusioonilahuse maht minimaalne, on

soovitatav 4 ml manustamiskõlblikuks muudetud lahust (100 mg atsikloviiri) lahjendada 20 ml infusioonilahusega.

• Täiskasvanutel on soovitatav kasutada 100 ml infusioonikotte, ka juhul, kui tekib lahus atsikloviiri

kontsentratsiooniga alla 0,5% w/v. Seega saab ühte 100 ml infusioonikotti kasutada mis tahes annuse valmistamiseks, mis peab vastama vahemikule 250 mg kuni 500 mg atsikloviiri (10 ja 20 ml manustamiskõlblikuks muudetud lahust), kuid peab kasutama teist kotti, kui on vajalik mis tahes annus vahemikus 500 mg kuni 1000 mg. Lahjendamisel vastavalt soovitatavale skeemile, on atsikloviir sobiv koos järgmiste infusioonilahustega ja stabiilne kuni 12 tundi toatemperatuuril (15 °C kuni 25 °C):

• naatriumkloriidi intravenoosne infusioonilahus (0,9% w/v).
• naatriumkloriidi (0,18% w/v) ja glükoosi (4% w/v) intravenoosne infusioonilahus.
• naatriumkloriidi (0,45% w/v) ja glükoosi (2,5% w/v) intravenoosne infusioonilahus.
• naatriumlaktaadi ühendit sisaldav intravenoosne infusioonilahus (Hartmanni lahus).

Vastavalt ülaltoodud kasutamisjuhendile valmistatud atsikloviiri intravenoosne infusioonilahus on kontsentratsiooniga mitte üle 0,5% w/v.

Kuna ravim ei sisalda antibakteriaalseid säilitusaineid, tuleb ravimi manustamiskõlblikuks muutmine ja lahjendamine läbi viia täielikes aseptilistes tingimustes, vahetult enne kasutamist ning kasutamata jäänud lahus tuleb hävitada.

Kui enne infusiooni või selle ajal tekib lahuses nähtav sade või kristalliseerumine, tuleb lahus ära visata.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd. 1-10 Constantinoupoleos Street 3011 Limassol Küpros

8. MÜÜGILOA NUMBER

1016920

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 06.01.2021 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 05.09.2025

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

September 2025