RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Nodexon 4 mg tabletid Nodexon 8 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks 4 mg tablett sisaldab 4 mg deksametasooni. Üks 8 mg tablett sisaldab 8 mg deksametasooni

INN. Dexamethasonum

Teadaolevat toimet omav abiaine Üks 4 mg tablett sisaldab 74 mg laktoosi (laktoosmonohüdraadina). Üks 8 mg tablett sisaldab 148 mg laktoosi (laktoosmonohüdraadina).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett.

4 mg: valge kuni peaaegu valge, ümmargune kaldservadega tablett, mille diameeter on 6 mm ja ühele küljele on graveeritud number „4“. 8 mg: valge kuni peaaegu valge, ovaalne kaldservadega tablett, mille diameeter on 11 mm ja ühele küljele on graveeritud number „8“.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Neuroloogia Ajuturse (kompuutertomograafial kinnitunud koljusisese rõhu tõusu sümptomitega), mis on põhjustatud ajukasvaja, neurokirurgilise sekkumise, ajuabstsessi poolt. Kaasuv ravi entsefaliidi ja meningoentsefaliidi korral.

Kopsude ja hingamisteede haigused Astma ägenemised, kui suukaudse kortikosteroidi kasutamine on asjakohane. Krupp. Sarkoidoosi aktiivsed faasid.

Dermatoloogia Laialdaste, raskete, ägedate glükokortikoidravile alluvate nahahaiguste, nt erütroderma, pemphigus vulgaris, esmane ravi.

Autoimmuunhäired/reumatoloogia Autoimmuunhäirete, nt süsteemne erütematoosne luupus, esmane ravi. Süsteemsete vaskuliitide, nt nodoosne panarteriit, aktiivsed faasid (kaasuva B-hepatiidi positiivse seroloogia korral piirdub ravi kahe nädalaga). Aktiivse reumatoidartriidi raske progresseeruv kulg, nt kiiresti kulgevad destruktiivsed vormid ja/või ekstraartikulaarsed manifestatsioonid.

Juveniilse idiopaatilise artriidi raske süsteemne kulg (Stilli tõbi).

Hematoloogia Immuuntrombotsütopeenia täiskasvanutel.

Nakkushaigused Tuberkuloosne meningiit ainult koos infektsioonivastase raviga.

Onkoloogia Pahaloomuliste kasvajate palliatiivne ravi. Tsütostaatikumide ning emetogeense keemiaravi põhjustatud oksendamise ennetamine ja ravi. Sümptomaatilise hulgimüeloomi, ägeda lümfoblastleukeemia, Hodgkini lümfoomi ja mitte-Hodgkini lümfoomi ravi kombinatsioonis teiste ravimitega.

Üldine Postoperatiivse oksendamise ennetamine ja ravi kombineerituna antiemeetikumidega.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Deksametasooni manustatakse tavaliselt annustes 0,5 mg kuni 10 mg ööpäevas sõltuvalt ravitavast haigusest. Raskemate haigusseisundite korral võivad olla vajalikud annused üle 10 mg ööpäevas. Annused tuleb tiitrida vastavaks patsiendi individuaalsele ravivastusele ja haiguse raskusele. Kõrvaltoimete vähendamiseks tuleb kasutada kõige väiksemat võimalikku efektiivset annust.

Kui ei ole teisiti määratud, kehtivad järgmised annustamissoovitused. Allpool mainitud annustamissoovitused on toodud ainult juhistena. Alg- ja ööpäevased annused tuleb alati määrata patsiendi individuaalse ravivastuse ja haiguse raskuse alusel.

• Ajuturse: algannus ja ravi kestus sõltuvad põhjusest ja raskusastmest, 6…16 mg (kuni 24 mg)

ööpäevas suukaudselt jagatuna 3…4 üksikannuseks.

• Äge astma: täiskasvanutele 16 mg ööpäevas kahe päeva jooksu; lastele 0,6 mg kg kehamassi

kohta ühe või kahe päeva jooksul.

• Krupp: lastele 0,15…0,6 mg/kg ühekordse annusena.
• Ägedad nahahaigused: sõltuvalt haiguse iseloomust ja ulatusest on ööpäevased annused

vahemikus 8…40 mg, mõnel juhul ulatuvad kuni 100 mg, kuid sellele peab järgnema annuse vähendamine kliinilise vajaduse järgi.

• Aktiivses faasis reumaatilised süsteemsed häired: süsteemse erütematoosse luupuse korral

6…16 mg ööpäevas.

• Raske progresseeruva kuluga aktiivne reumatoidartriit: kiire destruktsiooniga vormide korral

12…16 mg ööpäevas, ekstraartikulaarsete manifestatsioonide korral 6…12 mg ööpäevas.

• Immuuntrombotsütopeenia: 40 mg 4 päeva jooksul tsüklitena.
• Tuberkuloosne meningiit: II või III raskusastmes haigusega patsiendid said intravenoosset ravi

neli nädalat (0,4 mg kg kehamassi kohta 1. nädalal, 0,3 mg kg kehamassi kohta 2. nädalal, 0,2 mg kg kehamassi kohta 3. nädalal ja 0,1 mg kg kehamassi kohta 4. nädalal) ja seejärel suukaudset ravi nelja nädala jooksul, alustades annusest 4 mg ööpäevas ja vähendades seda 1 mg võrra igal nädalal. I raskusastmes haigusega patsiendid said intravenoosset ravi kaks nädalat (0,3 mg kg kehamassi kohta 1. nädalal ja 0,2 mg kg kehamassi kohta 2. nädalal) ja seejärel suukaudset ravi nelja nädala jooksul (0,1 mg kg kehamassi kohta 3. nädalal, seejärel 3 mg ööpäevas, vähendades annust 1 mg võrra igal nädalal).

• Pahaloomuliste kasvajate palliatiivne ravi: algannus ja ravi kestus sõltuvad põhjusest ning

raskusastmest - 3…20 mg ööpäevas. Samuti võib palliatiivseks raviks kasutada väga suuri annuseid - kuni 96 mg. Optimaalseks annustamiseks ja tablettide arvu vähendamiseks võib kasutada väiksema annuse tugevusega (4 mg ja 8 mg) ja suurema annuse tugevusega (20 mg ja 40 mg) tablettide kombinatsioone.

• Tsütostaatikumide ning emetogeense keemiaravi põhjustatud oksendamise ennetamine ja

ravi antiemeetilises ravis: 8...20 mg deksametasooni enne keemiaravi, seejärel 4...16 mg ööpäevas 2.

ja 3. päeval.

• Postoperatiivse oksendamise ennetamine ja ravi kombineerituna antiemeetikumidega: 8 mg

üksikannus enne operatsiooni.

• Sümptomaatilise hulgimüeloomi, ägeda lümfoblastleukeemia, Hodgkini lümfoomi ja mitte-

Hodgkini lümfoomi ravi kombinatsioonis teiste ravimitega: tavaline annus on 40 mg või 20 mg üks kord ööpäevas.

Annus ja manustamissagedus varieeruvad olenevalt raviskeemist ja kaasravimi(te)st. Deksametasooni manustamisel peab järgima juhiseid, mis on deksametasooni manustamise kohta toodud kaasravimi(te) ravimi omaduste kokkuvõt(e)tes. Kui see nii ei ole, tuleb järgida kohalikke või rahvusvahelisi raviskeeme ja juhiseid. Ravimit määravad arstid peavad hoolikalt hindama, millist deksametasooni annust kasutada, arvestades patsiendi seisundit ja haiguse staatust.

Neerukahjustus Aktiivset hemodialüüsi saavatel patsientidel võib esineda ravimi suurenenud kliirens dialüsaadi kaudu ja seega võib patsient vajada steroidi annuse kohandamist.

Maksakahjustus Raske maksahaigusega patsientidel võib olla vajalik annuse kohandamine. Raske maksakahjustusega patsientidel võivad deksametasooni bioloogilised toimed tugevneda selle aeglasema metabolismi (plasma pikenenud poolväärtusaeg) ja hüpoalbumineemia (vaba ravimi suurenenud sisaldus plasmas) tõttu, mis võib samuti põhjustada rohkem kõrvaltoimeid.

Eakad Eakate patsientide ravi kavandamisel, eriti kui see on pikaajaline, tuleb arvestada kortikosteroidide sagedaste kõrvaltoimete tõsisemaid tagajärgi eakatel (osteoporoos, suhkurtõbi, hüpertensioon, immuunsuse nõrgenemine, psühholoogilised muutused). Sellistel patsientidel võivad deksametasooni plasmakontsentratsioonid olla suuremad ja selle eritumine aeglasem kui noorematel patsientidel, mistõttu annust tuleb vastavalt vähendada.

Lapsed Deksametasooni eritumine on lastel ja täiskasvanutel ligikaudu võrdne, kui annust kohandatakse keha pindala järgi. Annuse kavandamisel tuleb arvestada võimalikku mõju kasvule ja arengule ning neerupealiste pärssimise nähte.

Pikaajaline ravi Mitme seisundi pikaajalisel ravil glükokortikoididega tuleb pärast algset ravi minna deksametasoonilt üle prednisoonile/prednisoloonile, et vähendada neerupealiste koore talitluse pärssimist. Ravi lõpetamine Pikaajalise glükokortikoidide suurte annustega ravi äkilisel katkestamisel võib tekkida neerupealiste koore äge puudulikkus. Seetõttu tuleb sellistel juhtudel glükokortikoidide annnuseid järk-järgult vähendada ja ravi järk-järgult katkestada (vt lõik 4.4).

Manustamisviis Seedetrakti ärrituse vähendamiseks tuleb deksametasooni võtta söögi ajal või pärast sööki. Tuleb vältida alkoholi või kofeiini sisaldavaid jooke. Nodexon on saadaval 4 mg, 8 mg ja 20 mg tablettidena. 20 mg tablette saab jagada võrdseteks annusteks ja see võimaldab anda täiendava 10 mg tugevuse ning muuta patsiendile tableti allaneelamise kergemaks. Kui ravi ülepäeviti ei ole võimalik, võib tavaliselt kogu ööpäevase glükokortikoidi annuse manustada ühe hommikuse annusena; mõned patsiendid vajavad siiski glükokortikoidi ööpäevase annuse jagamist mitmeks üksikannuseks.

Kui nende tugevustega ei ole võimalik vajalikku annust saavutada, tuleb kasutada teisi saadaval olevaid ravimeid.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Süsteemne infektsioon, välja arvatud juhul, kui rakendatakse spetsiifilist infektsioonivastast ravi. Maohaavand või kaksteistsõrmikuhaavand. Elusvaktsiinidega vaktsineerimine ravi ajal deksametasooni (ja teiste kortikosteroidide) suurte terapeutiliste annustega on vastunäidustatud viirusinfektsiooni võimaluse tõttu (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Neerupealiste koore puudulikkus Glükokortikoidide ravi põhjustatud neerupealiste koore puudulikkus võib sõltuvalt annusest ja ravi kestusest püsida mitu kuud ning mõnel juhul üle aasta pärast ravi lõpetamist. Deksametasooni annuse ajutine suurendamine spetsiifilise füüsilise stressi tingimustes (trauma, operatsioon, sünnitus jne) võib olla vajalik. Võimaliku riski tõttu stressiseisundite korral tuleb pikaajalist ravi saavatele patsientidele teha kortikosteroidi ID. Isegi pikaajalise neerupealiste koore puudulikkuse juhtudel pärast ravi katkestamist võib füüsilise stressi olukordades olla vajalik glükokortikoidide manustamine. Ravi tõttu tekkinud ägedat neerupealiste koore puudulikkust saab leevendada annuse aeglase vähendamisega kuni ravi kavandatud katkestamiseni.

Ravi deksametasooniga tuleb kasutada ainult ülimal näidustusel ja vajadusel koos täiendava suunatud infektsioonivastase raviga järgmiste haiguste korral:

• ägedad viirusinfektsioonid (Herpes zoster, Herpes simplex, Varicella, herpeetiline keratiit);
• HBsAG-positiivne krooniline aktiivne hepatiit;
• ligikaudu 8 nädalat enne ja kuni 2 nädalat pärast elusvaktsiinidega vaktsineerimist (vt lõigud 4.3 ja 4.5);
• süsteemsed mükoosid ja parasitoosid (nt nematoodid);
• poliomüeliit;
• lümfadeniit pärast BCG-ga vaktsineerimist;
• ägedad ja kroonilised bakteriaalsed infektsioonid;
• tuberkuloosi anamneesi korral (reaktivatsiooni risk) kasutada ainult tuberkulostaatilise kaitse all;
• teadaolev või kahtlustatav strongüloidiaas (ümarussi infestatsioon). Ravi glükokortikoididega võib põhjustada strongüloidide hüperinfektsiooni ja levikut koos ulatusliku larvide migreerumisega.

Lisaks tohib ravi deksametasooniga kasutada ainult kindla näidustuse korral ja vajadusel koos täiendava spetsiifilise raviga järgmiste seisundite puhul:

• seedetrakti haavandid;
• raske osteoporoos (sest kortikosteroididel on negatiivne mõju kaltsiumi tasakaalule);
• halvasti ravile alluv kõrge vererõhk;
• halvasti ravile alluv suhkurtõbi;
• psühhiaatrilised häired (sealhulgas anamneesis);
• suletudnurga glaukoom ja avatudnurga glaukoom;
• sarvkesta haavandid ja sarvkesta vigastused;
• raske südamepuudulikkus.

Anafülaktiline reaktsioon Esineda võivad rasked anafülaktilised reaktsioonid.

Tendiniit Tendiniidi ja kõõluserebendi risk on suurenenud patsientidel, keda ravitakse samal ajal glükokortikoidide ja fluorokinoloonidega.

Myasthenia gravis Varem olemasolev myasthenia gravis võib ravi alguses deksametasooniga süveneda.

Nägemishäired Kortikosteroidide süsteemsel ja paiksel kasutamisel võib esineda nägemishäireid. Kui patsiendil tekib nägemise ähmastumine või muid nägemishäireid, tuleb kaaluda patsiendi suunamist silmaarsti juurde, et uurida võimalikke põhjusi, mis võivad olla näiteks katarakt, glaukoom või harvikhaigused, näiteks tsentraalne seroosne korioretinopaatia (central serous chorioretinopathy, CSCR), mida on täheldatud kortikosteroidide süsteemsel ja paiksel kasutamisel.

Pikaajaline kortikosteroidide kasutamine võib põhjustada tagumisi subkapsulaarseid katarakte, glaukoomi koos nägemisnärvi võimaliku kahjustusega ja suurendada seente või viiruste põhjustatud sekundaarsete silmainfektsioonide riski. Kortikosteroide tuleb kasutada ettevaatlikult okulaarse Herpes simplex’iga patsientidel võimaliku sarvkesta perforatsiooni tõttu.

Soole perforatsioon Soole perforatsiooni riski tõttu tohib deksametasooni kasutada ainult tungival näidustusel ja sobiva jälgimise all järgmiste seisundite korral:

• raske haavandiline koliit ähvardava perforatsiooniga;
• divertikuliit;
• enteroanastomoos (kohe pärast operatsiooni).

Peritoneaalärritusnähud pärast seedetrakti perforatsiooni võivad puududa neil patsientidel, kes saavad suuri glükokortikoidide annuseid.

Suhkurtõbi Insuliini või suukaudsete diabeediravimite suuremat vajadust tuleb arvestada deksametasooni manustamisel diabeetikutele.

Kardiovaskulaarsed häired Ravi ajal deksametasooniga on vajalik regulaarne vererõhu jälgimine, eriti suurte annuste manustamisel ja patsientidel, kelle kõrge vererõhk allub ravile halvasti. Seisundi süvenemise riski tõttu tuleb raske südamepuudulikkusega patsiente hoolikalt jälgida. Deksametasooni suurte annustega ravitud patsientidel võib esineda bradükardia. Ettevaatus on vajalik kortikosteroidide kasutamisel patsientidel, kellel on hiljuti olnud müokardiinfarkt, sest on teatatud müokardi rebendist.

Infektsioonid Ravi deksametasooniga võib varjata olemasoleva või tekkiva infektsiooni sümptomeid, raskendades sellega diagnoosimist. Deksametasooni isegi väikeste koguste pikaajaline kasutamine põhjustab infektsiooniriski suurenemist isegi muidu mittepatogeensete mikroorganismide tõttu (niinimetatud oportunistlik infektsioon). Vaktsineerimine Vaktsineerimine inaktiveeritud vaktsiiniga on alati võimalik. Siiski tuleb märkida, et suuremad kortikoidide annused võivad mõjutada immuunreaktsiooni ja sellega inokulatsiooni edukust.

Pikaajalise ravi korral deksametasooniga soovitatakse regulaarset kontrolli arsti juures (sealhulgas nägemise kontroll kolmekuuliste intervallidega).

Metaboolsed häired Suurte annuste korral tuleb jälgida piisavat kaltsiumi tarbimist ja naatriumi piiramist ning seerumi kaaliumisisaldust. Sõltuvalt ravi kestusest ja annustest võib oodata negatiivset mõju kaltsiumi ainevahetusele, mistõttu on soovitatav osteoporoosi profülaktika. See kehtib eriti kaasnevate riskitegurite korral, nagu perekondlik soodumus, kõrgem vanus, menopausijärgne iga, ebapiisav valgu ja kaltsiumi tarbimine, tugev suitsetamine, ülemäärane alkoholi tarbimine ning ebapiisav füüsiline koormus. Ennetamine sisaldab piisavat kaltsiumi ja D-vitamiini tarvitamist ning füüsilist aktiivsust. Olemasoleva osteoporoosi korral tuleb kaaluda täiendavat meditsiinilist ravi. Kortikosteroide tuleb kasutada ettevaatusega migreeniga patsientidel, sest kortikosteroidid võivad põhjustada vedelikupeetust.

Psühholoogilised muutused Psühholoogilised muutused manifesteeruvad erinevate vormidena, millest kõige sagedam on eufooria. Samuti võivad tekkida depressioon, psühhootilised reaktsioonid ja enesetapukalduvused. Need haigused võivad olla tõsised. Tavaliselt algavad need paari päeva või nädala jooksul pärast ravi algust. Need esinevad tõenäolisemalt suurte annuste korral. Annuse vähendamisel või ravi lõpetamisel enamik neist probleemidest kaob. Siiski võivad need probleemid esinemisel ravi vajada. Vähestel juhtudel on vaimse tervise probleemid tekkinud annuste vähendamisel või ravi lõpetamisel.

Ajuturse või suurenenud koljusisene rõhk Kortikosteroide ei tohi kasutada peavigastuse korral, sest tõenäoliselt ei ole neist kasu või võivad nad olla kahjulikud.

Tuumori lüüsi sündroom Turuletulekujärgselt on vereloome kasvajatega patsientidel pärast deksametasooni kasutamist üksi või koos teiste kemoterapeutikumidega teatatud tuumori lüüsi sündroomist (TLS). TLS-i kõrge riskiga patsiente (nt kõrge proliferatsiooni kiirus, suur tuumor ja kõrge tundlikkus tsütotoksiliste ainete suhtes) tuleb hoolikalt jälgida ja vajadusel rakendada ettevaatusabinõusid.

Ravi lõpetamine Glükokortikoidi annuseid tuleb vähendada järk-järgult. Pikaajalise glükokortikoidide manustamise katkestamisel või lõpetamisel tuleb arvestada järgmisi riske.

• Foonhaiguse ägenemine või retsidiiv, äge neerupealiste puudulikkus, kortikosteroidide ärajätusündroom (ärajätusündroom võib hõlmata palavikku, lihas- ja liigesevalu, nina limaskesta põletikku (riniit), kehakaalu langust, nahasügelust ja silmapõletikku (konjunktiviit)).
• Teatud viirushaigused (tuulerõuged, leetrid) võivad glükokortikoididega ravitud patsientidel olla väga rasked.
• Eriti suur risk esineb lastel ja immuunokomprimeeritud inimestel, kes ei ole varem tuulerõugeid või leetreid põdenud. Kui need inimesed puutuvad ravi ajal deksametasooniga kokku inimestega, kellel on leetrid või tuulerõuged, tuleb vajadusel kasutada ennetavaid meetmeid.

Feokromotsütoomist põhjustatud kriis Pärast süsteemsete kortikosteroidide manustamist on teatatud feokromotsütoomist põhjustatud kriisist, mis võib olla fataalne. Kortikosteroide tohib manustada kahtlustatava või teadaoleva feokromotsütoomiga patsientidele ainult pärast asjakohast riski/kasu suhte hindamist. Lapsed Kortikosteroidid põhjustavad annusest sõltuvat kasvupeetust imiku-, lapse- ja noorukieas, sest kortikosteroidid võivad põhjustada varast epifüüside sulgumist, mis võib olla pöördumatu. Seetõttu peab lastel pikaajalise ravi korral deksametasooniga olema kindel näidustus ja nende kasvukiirust tuleb regulaarselt kontrollida.

Olemasolevate andmete põhjal võivad enneaegsetel kroonilise kopsuhaigusega lastel pärast varast manustamist (< 96 tundi) algannusega 0,25 mg/kg kaks korda ööpäevas pikaajalisel manustamisel tekkida neuroloogilised kõrvaltoimed.

Eakad Süsteemsete kortikosteroidide kõrvaltoimetel võivad olla tõsised tagajärjed, eriti vanemas eas, peamiselt osteoporoos, hüpertensioon, hüpokaleemia, suhkurtõbi, tundlikkus infektsioonide suhtes ja naha atroofia. Eluohtlike reaktsioonide vältimiseks on vajalik tähelepanelik kliiniline jälgimine.

Mõju diagnostilistele testidele Glükokortikoidid võivad alla suruda nahareaktsiooni allergiatestidele. Samuti võivad need mõjutada bakteriaalsete infektsioonide nitrosinise tetrasooli testi ja põhjustada valenegatiivseid tulemusi.

Märkus dopingu kohta

Dopingutestide tegemine deksametasooni võtmise ajal võib anda positiivseid tulemusi.

Nodexon sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit võtta.

Naatrium Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi annuses, see tähendab põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Enne Nodexoni kasutamist kombinatsioonis mis tahes muu ravimiga tuleb tutvuda selle ravimi omaduste kokkuvõttega.

Farmakodünaamilised koostoimed MSPVA-sid võtvaid patsiente tuleb jälgida, sest MSPVA-d võivad suurendada maohaavandite esinemissagedust ja/või raskust. Atsetüülsalitsüülhapet tuleb koos kortikosteroididega kasutada ettevaatlikult hüpoprotrombineemia korral. Kortikosteroidid suurendavad salitsülaatide renaalset kliirensit. Seetõttu tuleb pärast ravi lõpetamist steroididega salitsülaatide annuseid vähendada. Steroidide ärajätmine võib põhjustada salitsülaatide intoksikatsiooni salitsülaatide kontsentratsiooni suurenemise tõttu seerumis.

Kortikosteroidid nõrgendavad diabeediravimite, nagu insuliin, sulfonüüluurea ja metformiin, toimet. Mõnikord võivad tekkida hüperglükeemia ja diabeetiline ketoatsidoos. Seetõttu tuleb ravi alguses teha diabeetikutele sagedamini vere- ja uriinianalüüse.

Atsetasoolamiidi, lingudiureetikumide, tiasiiddiureetikumide, kaliureetikumide, amfoteritsiin B süstide, (glükomineralo)-kortikosteroidide, tetrakosaktiidi ja lahtistite hüpokaleemiline toime tugevneb. Hüpokaleemia soodustab südamearütmiate, eriti torsade de pointes’i tekkimist, ja suurendab südameglükosiidide toksilisust. Enne ravi alustamist kortikosteroididega tuleb hüpokaleemia korrigeerida ja patsiente elektrolüütide osas ja elektrokardiograafiliselt kliiniliselt jälgida. Lisaks on teateid haigusjuhtudest, mille korral amfoteritsiin B ja hüdrokortisooni samaaegne kasutamine põhjustas südame laienemist ning südamepuudulikkust. Haavandiravimid: karbenoksoloon suurendab hüpokaleemia riski. Klorokviin, hüdroksüklorokviin ja meflokviin: müopaatiate ja kardiomüopaatiate suurenenud risk. Samaaegne AKE inhibiitorite manustamine suurendab verehäirete riski. Kortikosteroidid võivad mõjutada hüpertensiooniravimite vererõhku alandavat toimet. Ravi ajal deksametasooniga võib olla vajalik hüpertensiooniravi annuse kohandamine.

Talidomiid: talidomiidi samaaegsel manustamisel tuleb olla väga ettevaatlik, sest on teatatud toksilise epidermaalse nekrolüüsi juhtudest.

Ravi ajal deksametasooniga võib vaktsineerimiste mõju olla nõrgem. Elusvaktsiinidega vaktsineerimine ravi ajal deksametasooni (ja teiste kortikosteroidide) suurte terapeutiliste annustega on vastunäidustatud viirusinfektsiooni võimaluse tõttu. Sel juhul tuleb vaktsineerimine edasi lükata kuni on möödunud vähemalt 3 kuud ravi lõpetamisest kortikosteroididega. Suurte kortikosteroidide terapeutiliste annustega ravi ajal on teised immuniseerimise viisid ohtlikud neuroloogiliste tüsistuste ja antikehade tiitrite suurenemise vähenemise või puudumise tõttu (võrreldes oodatavate väärtustega) ning seetõttu väiksema kaitsva toimega. Siiski võib immuniseerida patsiente, kes on saanud lokaalselt (parenteraalselt) või lühikese aja jooksul (alla 2 nädala) kortikosteroide väiksemates annustes.

Koliinesteraasi inhibiitorid: koliinesteraasi inhibiitorite ja kortikosteroidide samaaegne kasutamine võib põhjustada myasthenia gravis’ega patsientidel tõsist lihasnõrkust. Võimaluse korral tuleb ravi koliinesteraasi inhibiitoritega katkestada vähemalt 24 tundi enne ravi algust kortikosteroididega.

Tendiniidi ja kõõluserebendi risk on suurenenud patsientidel, keda ravitakse samal ajal glükokortikoidide ja fluorokinoloonidega.

Samaaegne ravi koos CYP3A inhibiitoritega, sealhulgas kobitsistaati sisaldavate ravimitega, eeldatavalt suurendab süsteemsete kõrvaltoimete riski. Nende ravimite kombinatsiooni tuleb vältida, välja arvatud juhul, kui ravist saadav kasu ületab kortikosteroidide süsteemsete kõrvaltoimete suurenenud riski. Nende ravimite kooskasutamisel peab patsiente jälgima kortikosteroidide süsteemsete toimete suhtes.

Farmakokineetilised koostoimed

Teiste ravimite mõju deksametasoonile Deksametasoon metaboliseeritakse tsütokroom P450 3A4 (CYP3A4) poolt. Deksametasooni manustamine koos CYP3A4 indutseerijatega, nagu efedriin, barbituraadid, rifabutiin. rifampitsiin, fenütoiin ja karbamasepiin, võib põhjustada deksametasooni plasmakontsentratsiooni vähenemist, mistõttu annust tuleb suurendada.

Aminoglutetimiid võib kiirendada deksametasooni vähenemist ja vähendada selle efektiivsust. Vajaduse korral tuleb deksametasooni annust kohandada.

Sapphapete vaigud, nagu kolestüramiin, võivad vähendada deksametasooni imendumist.

Suukaudselt manustatud seedetrakti ravimid, antatsiidid, aktiivsüsi: glükokortikoidide imendumise vähenemist on kirjeldatud manustamisel koos prednisolooni ja deksametasooniga. Seetõttu tuleb glükokortikoidide manustamisel suukaudselt manustatavate seedetrakti ravimite, antatsiidide, aktiivsöe kasutamine edasi lükata (intervalliga vähemalt kaks tundi).

Deksametasooni koosmanustamine CYP3A4 inhibiitoritega, nagu asoolsed seenevastased ravimid (nt ketokonasool, itrakonasool), HIV-i proteaasi inhibiitorid (nt ritonaviir) ja makroliidsed antibiootikumid (nt erütromütsiin), võib põhjustada deksametasooni suurenenud plasmakontsentratsiooni ja vähenenud kliirensit. Vajaduse korral tuleb deksametasooni annust vähendada.

Ketokonasool võib mitte ainult suurendada deksametasooni plasmakontsentratsiooni CYP3A4 inhibeerides, vaid pärssida ka neerupealiste poolt kortikosteroidide sünteesimist ja põhjustada ravi lõpetamisel kortikosteroididega neerupealiste puudulikkust. Östrogeenid, sealhulgas suukaudsed kontratseptiivid, võivad inhibeerida teatud kortikosteroidide ainevahetust ja sellega nende toimet tugevdada.

Deksametasooni mõju teistele ravimitele Deksametasoon on mõõdukas CYP3A4 indutseerija. Deksametasooni manustamine koos CYP3A4 poolt metaboliseeritavate ainetega võib põhjustada nende ainete kliirensi suurenemist ja plasmakontsentratsiooni vähenemist.

Tuberkulostaatikumid: samaaegsel kasutamisel prednisolooniga täheldati isoniasiidi plasmakontsentratsiooni vähenemist. Isoniasiidi võtvaid patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida.

Tsüklosporiin: tsüklosporiini ja kortikosteroidide samaaegne manustamine võib põhjustada mõlema aine toime tugevnemist. Esineb tserebraalsete krambihoogude suurenenud risk.

Prasikvanteel: prasikvanteeli vähenenud plasmakontsentratsioon põhjustab ravi ebaõnnestumise riski deksametasooni suurenenud hepaatilise metabolismi tõttu.

Suukaudsed antikoagulandid (kumariin): samaaegne ravi kortikosteroididega võib kas tugevdada või nõrgendada suukaudsete antikoagulantide toimet. Suurte annuste või üle 10 päeva kestva ravi korral esineb kortikosteroidide ravile omane verejooksurisk (seedetrakti limaskest, veresoonte haprus).

Patsiente, kes kasutavad kortikosteroide kombinatsioonis suukaudsete antikoagulantidega, tuleb tähelepanelikult jälgida (kontroll 8. päeval, seejärel iga 2 nädala järel ravi ajal ja pärast ravi).

Atropiin ja teised antikolinergilised ained: manustamisel koos deksametasooniga võib täheldada silmasisese rõhu tõusu.

Mittedepolariseerivad lihasrelaksandid: lihaseid lõõgastav toime võib kesta kauem.

Somatotropiin: kasvuhormooni toime võib nõrgeneda.

Protireliin: protireliini manustamisel võib täheldada TSH väiksemat tõusu.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Deksametasoon läbib platsentat. Kortikosteroidide manustamine tiinetele loomadele võib põhjustada loote arenguhäireid, sealhulgas suulaelõhet, emakasisest kasvupeetust ja mõju aju kasvule ning arengule. Puuduvad tõendid, et kortikosteroidid põhjustaksid inimesel selliste kaasasündinud kõrvalekallete, nagu suulae-/huulelõhe sageduse suurenemist (vt lõik 5.3). Pikaajaline või korduv ravi kortikosteroididega raseduse ajal suurendab üsasisese kasvupeetuse riski. Vastsündinutel, kes on prenataalses perioodis kokku puutunud kortikosteroididega, esineb neerupealiste puudulikkuse suurenenud risk, mis normaalsetes tingimustes väheneb pärast sündi iseenesest ja on harva kliiniliselt oluline. Deksametasooni võib raseduse ajal ja eriti esimesel trimestril kasutada ainult siis, kui selle kasu ületab võimalikke riske emale ja lapsele.

Imetamine Glükokortikoidid erituvad rinnapiima. Andmed deksametasooni eritumisest rinnapiima on puudulikud. Riski vastsündinutele/imikutele ei saa välistada. Imikutel, kelle emad võtavad suuri süsteemseid kortikosteroidide annuseid pikemate perioodide jooksul, võib esineda neerupealiste teatud puudulikkus. Rinnaga toitmise katkestamine või ravi katkestamine/jätkamine deksametasooniga tuleb otsustada, arvestades imetamise kasu lapsele ja deksametasooni ravi kasu naisele.

Fertiilsus Deksametasoon vähendab testosterooni biosünteesi ja endogeense AKTH sekretsiooni, millel on mõju spermatogeneesile ja munasarjatsüklile.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Toime kohta autojuhtimisele ja masinate kasutamise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Deksametasoon võib põhjustada segasusseisundit, hallutsinatsioone, pearinglust, uimasust, kurnatust, sünkoopi ja nägemise hägustumist (vt lõik 4.8). Patsiente tuleb juhendada, et kui ravi deksametasooniga neid mõjutab, ei tohi juhtida autot, kasutada masinaid ega sooritada ohtlikke tegevusi.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte Oodatavate kõrvaltoimete esinemissagedus korreleerub ravimi suhtelise tugevuse, annuse, manustamise aja ja ravi kestusega. Annustamissoovituste järgimisel ja patsientide tähelepanelikul jälgimisel on kõrvaltoimete risk lühiajalise ravi korral väike.

Lühiajalise deksametasooni ravi (päevad/nädalad) tavapäraste kõrvaltoimete hulka kuuluvad kehakaalu tõus, psühholoogilised häired, glükoositalumatus ja mööduv neerupealiste koore puudulikkus. Pikaajaline ravi deksametasooniga (kuud/aastad) põhjustab tavaliselt tsentraalset rasvumust, naha haprust, lihasatroofiat, osteoporoosi, kasvupeetust ja pikaajalist neerupealiste

puudulikkust (vt ka lõik 4.4).

Kõrvaltoimete loetelu tabelina Infektsioonid ja Suurenenud tundlikkus (latentsete) infektsioonide* suhtes või nende infestatsioonid ägenemine (sh septitseemia, tuberkuloos, silmainfektsioonid, Vere ja lümfisüsteemi Leukotsütoos, lümfopeenia, eosinopeenia, polütsüteemia, häired koagulatsioonihäired Immuunsüsteemi häired Ülitundlikkusreaktsioonid, sh anafülaksia, immuunosupressioon (vt Endokriinsüsteemi häired Hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealiste telje supressioon ja Cushingi Ainevahetus- ja Kehakaalu tõus, negatiivne valgu ja kaltsiumi tasakaal*, suurenenud toitumishäired söögiisu, naatriumi- ja veepeetus*, kaaliumikaotus* (ettevaatust: Psühhiaatrilised häired* Psühholoogiline sõltuvus, depressioon, unetus, skisofreenia Närvisüsteemi häired Suurenenud koljusisene rõhk koos papilli ödeemiga lastel Silma kahjustused Suurenenud silmasisene rõhk, glaukoom*, papilli ödeem, katarakt*, Südame häired Südamelihase rebend pärast äsjast müokardiinfarkti, südame Vaskulaarsed häired Hüpertensioon, vaskuliit, sagenenud ateroskleroos ja Respiratoorsed, rindkere ja Luksumine mediastiinumi häired Seedetrakti häired Düspepsia, kõhu paisumine*, maohaavandid perforatsiooni ja Naha ja nahaaluskoe Hüpertrihhoos, naha atroofia, teleangiektaasiad, striiad, erüteem, kahjustused steroidakne, petehhiad, ekhümoos, allergiline dermatiit, urtikaaria, Lihaste, luustiku ja Enneaegne epifüüsi sulgumine, osteoporoos, lülisamba ja pikkade sidekoe kahjustused toruluude murrud, reie- ja õlavarreluu aseptiline nekroos,

Reproduktiivse süsteemi ja Impotentsus rinnanäärme häired Üldised häired ja Vähenenud vastus vaktsineerimisele ja nahatestidele. Aeglane manustamiskoha haavade paranemine, ebamugavustunne, halb enesetunne, steroidide reaktsioonid ärajätusündroom – liiga kiire kortikosteroidide annuse vähendamine * Vt ka lõik 4.4 „Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel“. Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Neerupealiste koore puudulikkus Glükokortikoidide ravi põhjustatud neerupealiste koore puudulikkus võib sõltuvalt annusest ja ravi kestusest püsida mitu kuud ning mõnel juhul üle aasta pärast ravi lõpetamist (vt lõik 4.4).

Psühholoogilised muutused Psühholoogilised muutused manifesteeruvad erinevate vormidena, millest kõige sagedam on eufooria. Samuti võivad tekkida depressioon, psühhootilised reaktsioonid ja enesetapukalduvused. Need haigused võivad olla tõsised. Tavaliselt algavad need paari päeva või nädala jooksul pärast ravi algust. Need esinevad tõenäolisemalt suurte annuste korral. Enamik neist probleemidest kaob annuse vähendamisel või ravi lõpetamisel (vt lõik 4.4).

Infektsioonid Ravi deksametasooniga võib varjata olemasoleva või tekkiva infektsiooni sümptomeid, raskendades sellega diagnoosimist, mis võib suurendada infektsiooniriski (vt lõik 4.4).

Soole perforatsioon Kortikosteroide võib seostada käärsoole perforatsiooni suurenenud riskiga perforatsiooniohuga raske haavandilise koliidi, divertikuliidi ja enteroanastomoosi korral (kohe pärast operatsiooni). Peritoneaalärritusnähud pärast seedetrakti perforatsiooni võivad puududa patsientidel, kes saavad suuri glükokortikoidide annuseid (vt lõik 4.4).

Kardiovaskulaarsed häired Võivad esineda bradükardia, raske südamepuudulikkuse süvenemine ja ravile halvasti alluv kõrge vererõhk. Ettevaatus on vajalik kortikosteroidide kasutamisel patsientidel, kellel on hiljuti olnud müokardiinfarkt, sest on teatatud müokardi rebendist (vt lõik 4.4). Lapsed Kortikosteroidid põhjustavad annusest sõltuvat kasvupeetust imiku-, lapse- ja noorukieas, sest kortikosteroidid võivad põhjustada varast epifüüside sulgumist, mis võib olla pöördumatu (vt lõik 4.4).

Eakad Süsteemsete kortikosteroidide kõrvaltoimetel võivad olla tõsisemad tagajärjed, eriti vanemas eas, peamiselt osteoporoos, hüpertensioon, hüpokaleemia, suhkurtõbi, tundlikkus infektsioonide suhtes ja naha atroofia (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Pärast glükokortikoidide üleannustamist on ägedast toksilisusest ja/või surmajuhtudest teatatud harva.

Üleannustamine või pikaajaline kasutamine võivad süvendada glükokortikoidide kõrvaltoimeid.

Ravi Antidoot puudub. Ravi peab olema sümptomaatiline ja toetav ning deksametasooni annust tuleb vähendada või võimaluse korral ravi aeglaselt lõpetada. Ravi ei ole tõenäoliselt näidustatud kroonilise mürgistuse tõttu tekkinud reaktsioonide puhul, välja arvatud juhul, kui patsiendil on seisund, mis muudab ta eriti vastuvõtlikuks kortikosteroidide ebasoodsatele toimetele. Sellisel juhul tuleb magu tühjendada ja alustada vajaduse järgi sümptomaatilist ravi. Anafülaktilisi ja ülitundlikkusreaktsioone võib ravida adrenaliini, positiivse rõhuga kunstliku hingamise ning aminofülliiniga. Patsienti tuleb hoida soojas ja rahus. Deksametasooni bioloogiline poolväärtusaeg plasmas on ligikaudu 190 minutit.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kortikosteroidid süsteemseks kasutamiseks, glükokortikoidid, ATC-kood: H02AB02.

Toimemehhanism Deksametasoon on väga tugev ja pika toimeajaga glükokortikoid, millel on ebaoluline naatriumipeetust põhjustav toime ning mis seetõttu sobib eriti kasutamiseks südamepuudulikkuse ja hüpertensiooniga patsientidel. Selle põletikuvastane toime on 7 korda tugevam kui prednisoloonil. Nagu teistel kortikosteroididel, on ka deksametasoonil antiallergilised, antipüreetilised ja immuunosupressiivsed omadused. Deksametasooni bioloogiline poolväärtusaeg on 36…54 tundi ja seetõttu sobib see kasutamiseks olukordades, kus on vajalik pidev glükokortikoidi toime.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine Suu kaudu manustamisel imendub deksametasoon hästi; maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse 1…2 tunni jooksul pärast manustamist ja see erineb inimeste vahel suurel määral. Keskmine plasma poolväärtusaeg on 3,6 ± 0,9 tundi. Deksametasoon seondub (kuni ligikaudu 77%) plasmavalkudega, peamiselt albumiiniga. Erinevalt kortisoolist jääb deksametasooni plasmavalkudega seondumise protsent steroidi kontsentratsiooni suurenemisel praktiliselt muutumatuks. Kortikosteroidid jaotuvad kiiresti kõikidesse organismi kudedesse. Need läbivad platsentat ja võivad väikeses koguses erituda rinnapiima. Biotransformatsioon Deksametasoon metaboliseeritakse peamiselt maksas, kuid ka neerudes.

Eritumine Deksametasoon ja selle metaboliidid erituvad uriiniga.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsed on näidanud, et glükokortikoidid suurendavad suulaelõhe, spontaansete abortide ja üsasisese kasvupeetuse esinemissagedust. Mõnel juhul olid need kõrvalekalded kombineeritud kesknärvisüsteemi ja südame defektidega. Primaatidel täheldati väiksemaid koljuluude kõrvalekaldeid. Neid toimeid täheldati pärast deksametasooni suurte annuste kasutamist.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat Eelželatiniseeritud maisitärklis Kolloidne veevaba ränidioksiid (E551) Magneesiumstearaat (E572) Naatriumstearüülfumaraat

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

36 kuud.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVDC90/alumiiniumfooliumist blistrid pappkarbis.

4 mg tabletid Pakendis on 20, 30, 50 või 100 tabletti.

8 mg tabletid Pakendis on 20, 30, 50 või 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

UAB Norameda Meistrų g. 8A LT-02190 Vilnius Leedu

8. MÜÜGILOA NUMBRID

4 mg: 1027121 8 mg: 1027221

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.03.2021 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 15.09.2026

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

September 2026