RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Norepinephrine Basi 0,5 mg/ml infusioonilahuse kontsentraat

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ml infusioonilahuse kontsentraati sisaldab 0,5 mg noradrenaliini (norepinefriini), mis vastab 1 mg noradrenaliintartraadile (norepinefriintartraadile). Üks 5 ml ampull infusioonilahuse kontsentraati sisaldab 2,5 mg noradrenaliini (norepinefriini), mis vastab 5 mg noradrenaliintartraadile (norepinefriintartraadile). Üks 10 ml ampull infusioonilahuse kontsentraati sisaldab 5 mg noradrenaliini (norepinefriini), mis vastab 10 mg noradrenaliintartraadile (norepinefriintartraadile). INN. Norepinephrinum (noradrenalinum)

Teadaolevat toimet omavad abiained: Ravim sisaldab 3,21 mg naatriumi ühes milliliitris. Ravim sisaldab 0,05 mg naatriummetabisulfiti (E223) ühes milliliitris. 5 ml infusioonilahuse kontsentraati sisaldab 16,06 mg naatriumi ja 0,25 mg naatriummetabisulfitit (E223). 10 ml infusioonilahuse kontsentraati sisaldab 32,12 mg naatriumi ja 0,5 mg naatriummetabisulfitit (E223).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse kontsentraat.

Selge, värvitu lahus, mis ei sisalda nähtavaid osakesi.

pH: 3,0…4,6 Osmolaalsus: 240...280 mOsm/kg

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Esmaabis vererõhu taastamine ägeda hüpotensiooni korral täiskasvanutel, vastsündinutel, imikutel ja lastel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Kõik soovituslikud annused on antud ühikutena noradrenaliini kohta.

Täiskasvanud

Kui infusioonilahust lahjendatakse vastavalt lõigus 6.6 soovitatud viisil, on infusioonilahuse lõplik kontsentratsioon 40 mg/l noradrenaliini, mis vastab 80 mg/l norepinefriintartraadile.

Mõned arstid võivad eelistada lahjendamist teiste kontsentratsioonideni. Kui kasutatakse teisi lahjendusi kui 40 mg/l, tuleb enne ravi alustamist hoolikalt kontrollida infusioonikiiruse arvutust.

Algne infusioonikiirus Intravenoosne infusioon, mida manustatakse kiirusega 8...12 mikrogrammi (0,008...0,012 mg) noradrenaliini minutis, kohandades manustamiskiirust, et saavutada ja säilitada piisav vererõhk.

Annuse tiitrimine Kui noradrenaliini infusiooniga on alustatud, tuleb annust tiitrida astmeliselt 0,05...0,1 μg/kg/min noradrenaliini kaupa vastavalt täheldatavale vasopressiivsele toimele. Normotensiooni saavutamiseks ja hoidmiseks vajalikud annused on individuaalselt väga varieeruvad. Eesmärgiks on saavutada madal normaalne süstoolne vererõhk (100...120 mmHg) või piisav keskmine arteriaalne vererõhk (> 65...80 mmHg – olenevalt patsiendi seisundist).

Tabel 1. Noradrenaliini infusioonilahuse annuse tiitrimine

Noradrenaliini infusioonilahus Noradrenaliin 40 mg/liitris (40 μg/ml) Patsiendi Noradrenaliini Noradrenaliini Infusioonikiirus kehakaal annustamine (μg/kg/min) annustamine (ml/tunnis) 50 kg 0,05 0,15 3,75 0,1 0,3 7,5 0,25 0,75 18,75 0,5 1,5 37,5 1 3 75 60 kg 0,05 0,18 4,5

0,1 0,36 9 0,25 0,9 22,5 0,5 1,8 45 1 3,6 90 70 kg 0,05 0,21 5,25 0.1 0,42 10,5 0,25 1,05 26,25 0,5 2,1 52,5 1 4,2 105 80 kg 0,05 0,24 6 0.1 0,48 12 0,25 1.2 30 0,5 2,4 60 1 4,8 120 90 kg 0,05 0,27 6,75 0,1 0,54 13,5 0,25 1,35 33,75 0,5 2,7 67,5 1 5,4 135

Ravi kestus ja jälgimine Noradrenaliin infusiooni tuleb jätkata seni, kuni adekvaatne vererõhk ja kudede perfusioon säilib ravita. Patsienti tuleb hoolikalt jälgida noradrenaliini ravi kestuse suhtes. Noradrenaliini tohivad manustada ainult tervishoiutöötajad, kellel on sellealased kogemused ja sobiv aparatuur patsiendi jälgimiseks.

Ravi ärajätmine Noradrenaliini infusiooni vähendatakse järk-järgult, vältides järsku ärajätmist, mis võib tekitada ägedat hüpotensiooni.

Maksa-/neerukahjustus Maksa- või neerukahjustusega patsientide ravimise kogemused puuduvad.

Eakad Üldiselt tuleb annuse valimisel eakatele patsientidele olla ettevaatlik, alustades annustamisvahemiku väikseimast annusest ja arvestades maksa-, neeru- või südamefunktsiooni halvenemise ning samaaegse haiguse või muu ravimi kasutamise sagedama esinemisvõimalusega (vt lõik 4.4).

Lapsed Laste mõnede alarühmade puhul võib olla vajalik kasutada muid lahjendusi kui 40 mg/l norepinefriini, nt 4 mg/l (vt lõik 6.6).

Intravenoosne infusioon, 0,1 mikrogrammi noradrenaliini/kg kohta minutis, kohandades järk-järgult manustamiskiirust soovitud vererõhu saavutamiseks, kuni 1 mikrogramm/kg kohta minutis.

Lokaalanesteetikumidele lisatuna sisaldavad need lahused noradrenaliini kontsentratsioonis ligikaudu 1:200 000 (5 mikrogrammi/ml).

Manustamisviis Ainult intravenoosne manustamine pärast lahjendamist. Ravimpreparaadi lahjendamise juhised enne manustamist vt lõik 6.6. Infundeerida tuleb kontrollitud infusioonikiirusega perfuusori või infusioonipumba või tilgasüsteemi abil.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Veremahu vähenemisest (hüpovoleemia) põhjustatud hüpotensioon (vt lõik 4.4).
• Sümpatomimeetikumide talumatus.
• Mitte kasutada koos tsüklopropaani ja halotaananesteetikumidega, sest see võib põhjustada

tõsiseid südamearütmiaid, kaasa arvatud ventrikulaarset fibrillatsiooni. Koostoimete kohta vt lõik 4.5.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Mitte kasutada lahjendamata. Noradrenaliin on vastunäidustatud patsientidel, kellel on hüpotensioon hüpovoleemia tõttu, välja arvatud esmaabi meetmena koronaar- ja tserebraalarterite perfusiooni tagamiseks, kuni veremahtu taastav ravi on tehtud (vt lõik 4.3).

Noradrenaliini tohib kasutada ainult koos veremahu piisava asendusega (vt lõik 4.8).

Kui noradrenaliini manustatakse pidevalt vererõhu säilitamiseks veremahtu asendamata, võivad tekkida järgmised nähud: tõsine perifeerne ja vistseraalne vasokonstriktsioon, renaalse perfusiooni ja uriinierituse vähenemine, halb süsteemne vereringe hoolimata „normaalsest“ vererõhust, kudede hüpoksia ja laktatsidoos. Veremahu asendamine peab toimuma enne selle ravimi manustamist ja/või sellega samal ajal; aga kui osutub vajalikuks täisvere või vereplasma asendamine veremahu suurendamiseks, manustada ravimid eraldi (nt samaaegsel manustamisel kasutada Y- infusioonisüsteemi ja eraldi infusioonikotte).

Igasuguse tugeva vasopressoorse aine pikaajaline manustamine võib põhjustada vereplasma mahu vähenemist, mida tuleb pidevalt korrigeerida sobiva vedeliku- ja elektrolüütide asendusraviga. Kui plasmamahtu ei korrigeerita, võib noradrenaliini manustamise katkestamisel uuesti ilmneda hüpotensioon või suudetakse vererõhku säilitada raske perifeerse ja vistseraalse vasokonstriktsiooni (nt renaalse perfusiooni vähenemine) riskiga, millega kaasneb verevarustuse vähenemine ja kudede

hüpoperfusioon, millele järgneb kudede hüpoksia ja laktatsidoos ning võimalik, et ka isheemiline kahjustus; harva on teatatud jäsemete gangreenist.

Noradrenaliini infundeerimisel peab tihti kontrollima vererõhku ja ravimi manustamiskiirust hüpertensiooni vältimiseks, millega võivad kaasneda bradükardia, peavalu ja perifeerne isheemia, kaasa arvatud harvadel juhtudel jäsemete gangreen. Ekstravasatsioon võib põhjustada paikset kudede nekroosi (vt allpool lõik „Ekstravasatsioon“).

Eriline ettevaatus on vajalik koronaarse, mesenteriaalse või perifeerse vaskulaarse tromboosiga patsientidel, sest noradrenaliin võib suurendada isheemia riski ja laiendada infarktitsooni, välja arvatud juhul, kui raviarsti hinnangul on noradrenaliini manustamine vajalik elupäästva protseduurina. Sarnast ettevaatust tuleb rakendada müokardiinfarkti järgse hüpotensiooniga patsientidel ja patsientidel, kellel esineb stenokardia (eriti Prinzmetali stenokardia), diabeet, hüpertensioon või hüpertüreoidism.

Eriline ettevaatus on vajalik patsientidel, kellel on vasaku vatsakese oluline funktsioonihäire koos ägeda hüpotensiooniga. Samaaegselt diagnostilise hindamisega tuleb alustada toetavat ravi. Noradrenaliini manustamisel tuleb piirduda patsientidega, kellel on kardiogeenne šokk ja raskesti ravitav hüpotensioon, eeskätt nendega, kellel süsteemne vaskulaarne resistentsus ei ole tõusnud.

Kui ravi ajal ilmnevad südame rütmihäired, peab annust vähendama.

Kui noradrenaliini kasutatakse koos kardiaalselt sensibiliseerivate ainetega, võivad tekkida südamearütmiad, mille tõenäosus on suurem hüpoksia või hüperkapniaga patsientidel.

Vasopressoorsete amiinide kasutamine koos kloroformi, enfluraani või teiste halogeenitud anesteetikumidega võib põhjustada tõsiseid südamearütmiaid. Kuna võimalik on ventrikulaarse fibrillatsiooni riski suurenemine, tuleb noradrenaliini kasutada ettevaatusega patsientidel, kes saavad neid või mis tahes teisi kardiaalselt sensibiliseerivaid aineid või kellel on sügav hüpoksia või hüperkapnia (vt lõik 4.5). Tsüklopropaani ja halotaananesteetikumide kasutamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Noradrenaliini tuleb äärmise ettevaatusega kasutada patsientidel, kes saavad ravi monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoritega või 14 päeva jooksul pärast nimetatud ravi lõpetamist, ning patsientidel, kes saavad tritsüklilisi antidepressante, adrenergilisi-serotoninergilisi ravimeid või linesoliidi, sest tulemuseks võib olla raske pikemaajaline hüpertensioon (vt lõik 4.5). Erilist ettevaatust tuleb rakendada patsientide puhul, kellel on maksapuudulikkus, raske neerufunktsiooni häire, südame isheemiatõbi ja koljusisese rõhu tõus. Üleannused, aga ülitundlikel patsientidel (nt kilpnäärme ületalitlusega patsiendid) ka tavaannused, võivad põhjustada rasket hüpertensiooni koos tugeva peavalu, valgustundlikkuse, torkiva retrosternaalse valu, kahvatuse, tugeva higistamise ja oksendamisega. Hüpertensioon võib lõpuks põhjustada ägedat kopsuturset, arütmiat või südameseiskust.

Ettevaatust tuleb rakendada suhkurtõvega patsientidel, sest neil suureneb vere glükoosisisaldus (glükogenolüütilise toime tõttu maksas ja insuliini pankreasest vabanemise pärssimise tõttu).

Noradrenaliini tohivad kasutada vaid arstid, kes on teadlikud selle kasutamise selektiivsetest näidustustest. Kui on näidustatud, tuleb enne selle ravimi manustamist ja/või selle ajal manustada ja säilitada sobiv vere või vedeliku asendusravi koos patsiendi seliliasendis jalgade kõrgemale tõstmisega. Hüpertensiooni vältimiseks tuleb noradrenaliini infundeerimise ajal sageli kontrollida vererõhku ja ravimi manustamise kiirust. Seetõttu on manustamise algushetkest alates soovitatav iga kahe minuti järel märkida üles vererõhu väärtus soovitatava vererõhuväärtuse saavutamiseni ja seejärel iga 5 minuti järel, kui manustamine jätkub. Ravimi manustamise kiirust tuleb pidevalt jälgida ja patsienti ei

tohi noradrenaliini manustamise ajal mitte kunagi järelevalveta jätta. Hüpertensioon võib lõpuks põhjustada ägedat kopsuturset, arütmiat või südameseiskust.

Noradrenaliini infusioon tuleb lõpetada järk-järgult, sest järsk katkestamine võib põhjustada vererõhu katastroofilist langust.

Vasopressiivset toimet (mis tuleneb adrenergilisest toimest veresoontele) saab vähendada alfablokaatori samaaegse manustamisega, samas kui beetablokaatori samaaegne manustamine võib vähendada ravimi stimuleerivat toimet südamele ja suurendada hüpertensiivset toimet (vähendades arteriolaarset dilatatsiooni), mis tuleneb beeta-1-adrenergilisest stimulatsioonist.

Ekstravasatsioon Infusioonikohta tuleb sageli jälgida ravimi veenisisese vaba voolamise suhtes. Tuleb rakendada ettevaatusabinõusid, et vältida noradrenaliintartraadi ekstravasatsiooni kudedesse, sest ravimi vasokonstriktiivse toime tõttu võib tekkida paikne nekroos. Piki manustatavat veeni võib mõnikord ilma nähtava ekstravasatsioonita tekkida kahvatu joon, mis on seotud vasa vasorum’ite konstriktsiooni ja veeniseina suurenenud läbilaskvusega, mis võimaldab lekkimist. Harvadel juhtudel võib see areneda pindmiste kudede nekroosiks, eriti infundeerimisel jalaveenidesse eakatel või patsientidel, kes põevad obliteratiivseid veresoonte haigusi. Kahvatuse tekkimisel tuleb kaaluda infusioonikoha perioodilist vahetamist, et võimaldada paiksel vasokonstriktsioonil mööduda. Alajäsemetel võivad oklusiivsed vaskulaarsed haigused (nt ateroskleroos, arterioskleroos, diabeetiline endarteriit, Buergeri tõbi) tekkida suurema tõenäosusega kui ülajäsemetel; seetõttu tuleb eakatel ja selliseid haigusi põdevatel patsientidel vältida manustamiseks jalaveene.

TÄHTIS – ekstravasatsiooni isheemia antidoot Ekstravasatsiooni kohtadel aset leidva nahakoorumise ja nekroosi ärahoidmiseks tuleb antud kohta niipea kui võimalik infiltreerida 10...15 ml füsioloogilise lahusega, mis sisaldab 5...10 mg adrenoblokaatorit fentolamiini. Tuleb kasutada peenikese hüpodermilise nõelaga süstalt, et süstida lahust rohkelt kogu piirkonda, mille tunneb kergesti ära külma, kõvastunud ja kahvatu naha järgi. Kui kahjustatud kohta infiltreeritakse 12 tunni jooksul, põhjustab fentolamiiniga tekitatud sümpaatilise närvisüsteemi blokaad kiireid ja nähtavaid hüpereemilisi muutusi. Fentolamiini tuleb manustada niipea kui võimalik pärast ekstravasatsiooni tuvastamist ja infusioon tuleb selleks ajaks katkestada.

Patsientide erirühmad Maksa-/neerukahjustus Erilist ettevaatust tuleb rakendada maksapuudulikkuse ja raske neerufunktsiooni häirega patsientidel (vt lõik 4.2). Eakad Eakad võivad olla noradrenaliini toimete suhtes eriti tundlikud maksa, neeru või südame funktsioonihäirete sagedama esinemise, kaasuvate haiguste või samaaegselt kasutatavate ravimite tõttu.

Abiained Norepinephrine Basi 0,5 mg/ml sisaldab naatriumi ja naatriummetabisulfitit (E223). 1 ml infusioonilahuse kontsentraati sisaldab 3,21 mg naatriumi.

5 ml ampullid Ravimpreparaat sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi 5 ml ampulli kohta, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

10 ml ampullid Ravimpreparaat sisaldab 31,12 mg naatriumi 10 ml ampulli kohta, mis on võrdne 1,61 %-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

Naatriummetabisulfit (E223) võib harva põhjustada raskeid ülitundlikkusreaktsioone ja bronhospasmi.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kombinatsioonid, mille kasutamine ei ole soovitav

• Halogeenitud lenduvad anesteetikumid: raske ventrikulaarne arütmia (südame erutuvuse

suurenemine) (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

• Imipramiini tüüpi antidepressandid: paroksüsmaalne hüpertensioon võimaliku arütmiaga

(sümpatomimeetikumide ligipääsu blokeerimine sümpaatilistes kiududes).

• Serotoninergilised-adrenergilised antidepressandid: paroksüsmaalne hüpertensioon võimaliku

arütmiaga (sümpatomimeetikumide ligipääsu blokeerimine sümpaatilistes kiududes).

• Digitaalise glükosiidid.
• Levodopa.
• Kloorfeniramiinvesinikkloriid, tripelennamiinvesinikkloriid ja desipramiin: noradrenaliini

toksilisuse oluline tõus.

• Antihistamiinikumid, sest mõned võivad blokeerida katehoolamiine perifeersetes kudedes ja tõsta

süstitud noradrenaliini toksilisust.

Kombinatsioonid, mille kasutamisel on nõutav ettevaatus ja hoolikas meditsiiniline järelevalve (vt lõik 4.4)

• Mitteselektiivsed monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitorid: sümpatomimeetikumide

vasopressiivse toime tugevnemine, mis on tavaliselt mõõdukas.

• Linesoliid: ekstrapoleerides mitteselektiivsete MAO inhibiitorite alusel, esineb risk vasopressiivse

toime tugevnemiseks.

Noradrenaliini toimet võivad tugevdada guanetidiin, guanadreel, reserpiin, metüüldopa või tritsüklilised antidepressandid, amfetamiin, doksapraam, masindool, rauwolfia alkaloidid.

Ettevaatus on nõutav noradrenaliini kasutamisel koos alfa- ja beetablokaatoritega, mis võib põhjustada rasket hüpertensiooni.

Ettevaatus on nõutav noradrenaliini kasutamisel koos järgmiste ravimitega, sest need võivad põhjustada kardiaalsete toimete tugevnemist: kilpnäärme hormoonid, südameglükosiidid, arütmiavastased ained.

Tungaltera alkaloidid (ergoloidmesülaat, ergotamiin, dihüdroergotamiin, ergometriin, metüülergometriin ja metüülsergiid) või oksütotsiin võivad võimendada vasopressiivset ja vasokonstriktiivset toimet. Propofooli ja noradrenaliini samaaegne manustamine võib viia „propofooli infusiooni sündroomi“ (PRIS) tekkeni.

Desmopressiin või vasopressiin: antidiureetiline toime võib väheneda.

Liitium vähendab noradrenaliini toimet.

Noradrenaliini infusioonilahuseid ei tohi segada teiste ravimitega (välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Noradrenaliin võib häirida platsenta perfusiooni ja põhjustada lootel bradükardiat. Samuti võib see avaldada raseda emakale kontraktiilset toimet ja põhjustada raseduse hilises järgus loote asfüksiat. Neid võimalikke riske lootele tuleb seega kaaluda võrreldes ravist saadava võimaliku kasuga emale.

Imetamine Ei ole teada, kas see ravim eritub inimese rinnapiima. Imetamine on üldjuhul ebasoovitatav noradrenaliini esmaabiks kasutamise ajal ägeda hüpotensiooni korral.

Fertiilsus Noradrenaliini kohta fertiilsusandmete kogumiseks ei ole uuringuid läbi viidud.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Andmed puuduvad. Seetõttu ei ole soovitatav juhtida autot ega käsitseda masinaid.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete loetelu tabelina

Tabelis 1 on loetletud kõrvaltoimed, mis on esinenud pärast ravi noradrenaliiniga. Need andmed on suuremalt jaolt kogutud spontaansetest teatistest ning et spontaansete teatiste analüüsimisel on teatatud esinemissageduste arvutamine problemaatiline, on loetletud kõrvaltoimete esinemissagedus „teadmata“ (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas organsüsteemi klassis on kõrvaltoimed loetletud esinemissageduse vähenemise järjekorras.

Tabel 1. Kõrvaltoimed, millest on spontaanselt teatatud noradrenaliini kasutamisel

Organsüsteemi klass) Kõrvaltoime Psühhiaatrilised häired Ärevus, unetus, segasus, nõrkus, psühhoosiseisund Närvisüsteemi häired Mööduv peavalu, värinad Silma kahjustused Äge glaukoom (väga sage patsientidel, kellel on anatoomiline Südame häired Bradükardia1, arütmia (vt lõik 4.4), muutused Vaskulaarsed häired Hüpertensioon (vt lõik 4.4), perifeerne isheemia2, kaasa arvatud Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi Düspnoe, hingamispuudulikkus või -raskus häired Seedetrakti häired Iiveldus, oksendamine Naha ja nahaaluskoe kahjustused Kahvatus, naha skarifikatsioonid, sinakas nahk, kuumahood või Neerude ja kuseteede häired Uriinipeetus Üldised häired ja manustamiskoha Ekstravasatsioon, süstekoha nekroos reaktsioonid 1 Bradükardia, tõenäoliselt reflektoorne vastusena vererõhu tõusule 2 Isheemia, mida põhjustab tugev vasokonstriktsioon ja kudede hüpoksia

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Võib tekkida hüpertensioon, millega võivad kaasneda bradükardia ja ka peavalu ning perifeerne isheemia, sh jäsemete gangreen.

Pidev vasopressiivse aine manustamine vererõhu hoidmiseks, kui veremahtu ei ole taastatud, võib põhjustada järgmisi sümptomeid (vt lõik 4.4):

• raske perifeerne ja vistseraalne vasokonstriktsioon;
• verevoolu vähenemine neerudes;
• uriini tootmise vähenemine;
• hüpoksia;
• seerumi laktaaditaseme tõus.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Üleannustamine võib põhjustada peavalu, rasket hüpertensiooni, reflektoorset bradükardiat, perifeerse resistentsuse märkimisväärset suurenemist ja südame löögimahu vähenemist. Nende toimetega võib kaasneda tugev peavalu, ajuverejooks, valgustundlikkus, retrosternaalne valu, kahvatus, palavik, tugev higistamine, kopsuturse ja oksendamine.

Ravi Juhusliku üleannuse korral, mis väljendub vererõhu ülemäärase tõusuna, tuleb ravimi manustamine katkestada kuni patsiendi seisundi stabiliseerumiseni.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kardiovaskulaarsüsteem, südamehaiguste ravi, adrenergilised ja dopaminergilised ained, ATC-kood: C01CA03

Toimemehhanism Tavapäraselt kasutatavate annuste vaskulaarsed toimed tulenevad alfa- ja beeta-adrenergiliste retseptorite samaaegsest stimuleerimisest südameveresoonkonna süsteemis. Ravim toimib peamiselt alfa-retseptoritele, välja arvatud südames.

Farmakodünaamilised toimed See põhjustab müokardi kontraktsioonide tugevnemist (ning vagaalse pidurduse puudumisel sagenemist). Perifeerne resistentsus suureneb ning diastoolne ja süstoolne rõhk hakkavad tõusma.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Vererõhu tõus võib põhjustada südamerütmi reflektoorset langust. Vasokonstriktsioon võib põhjustada vähenenud verevoolu neerudes, maksas, nahas ja silelihastes. Lokaalne vasokonstriktsioon võib põhjustada hemostaasi ja/või nekroosi. Toime vererõhule kaob 1...2 minutit pärast infusiooni peatamist.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Noradrenaliinil on kaks stereoisomeeri, Norepinephrine Basi infusioonilahuse kontsentraat sisaldab bioloogiliselt aktiivset L-isomeeri.

Imendumine

• Subkutaanne: vähene.
• Suukaudne: suukaudsel manustamisel inaktiveeritakse noradrenaliin seedetraktis kiiresti.
• Pärast intravenoosset manustamist on noradrenaliini poolväärtusaeg plasmas ligikaudu

1...2 minutit.

Jaotumine

• Noradrenaliin väljub kiiresti plasmast raku tagasihaarde ja ainevahetuse koostoimel.

See ei läbi kergesti hematoentsefaalbarjääri.

Biotransformatsioon

• Metüleerumine katehhool-o-metüültransferaasi vahendusel.
• Deamineerimine monoamiini oksüdaasi (MAO) vahendusel
• Mõlema lõppmetaboliidiks on 4-hüdroksü-3-metoksümandelhape
• Vahemetaboliidid on normetaanefriin ja 3,4-dihüdroksümandelhape.

Eritumine Noradrenaliin eritub uriiniga peamiselt metaboliitide glükuroniid- või sulfaatkonjugaatidena. Kuni 16% intravenoossest annusest eritub uriiniga muutumatult metüleeritud ja desamineeritud metaboliitidena vabas ning konjugeeritud vormis.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Prekliinilistes uuringutes ei ole ilmnenud muid asjakohaseid riske, mis lisanduksid ravimi omaduste kokkuvõtte muudes osades juba esitatud riskidele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkloriid Naatriummetabisulfit (E223) Kontsentreeritud vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks) Naatriumhüdroksiid (E524) (pH reguleerimiseks) Süstevesi.

6.2 Sobimatus

Noradrenaliin ei sobi kokku leeliste, oksüdeerivate ainete, barbituraatide, kloorfeniramiini, klorotiasiidi, nitrofurantoiini, novobiotsiini, fenütoiini, naatriumbikarbonaadi, naatriumjodiidi ja streptomütsiiniga. Teatatud on ka kokkusobimatusest insuliiniga.

Noradrenaliini kokkupuudet rauasoolade, leeliste ja oksüdeerivate ainetega tuleb vältida.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

Kõlblikkusaeg pärast ampulli avamist: Ravimpreparaat tuleb ära kasutada kohe pärast esmast avamist.

Kõlblikkusaeg pärast lahjendamist: Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 48 tunni jooksul temperatuuril 25 °C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2 °C...8 °C, välja arvatud juhul, kui lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C. Hoida ampull välispakendis, valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast esmast avamist ja ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Pakendis 6, 10 või 50 5 ml klaasampulli, mis sisaldavad 5 ml lahust. Pakendis 10 või 50 10 ml klaasampulli, mis sisaldavad 10 ml lahust.

Ampullid on pakendatud koos infolehega väliskarpi.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Lahjendamise juhised

Ainult ühekordseks kasutamiseks. Kasutamata jäänud lahus tuleb hävitada. Lahust tuleb enne kasutamist visuaalselt kontrollida. Ärge kasutage lahust, kui selle värvus on muutunud (nt roosa, tumekollane või pruun).

Täpse voolukiiruse saavutamiseks kasutage kontrollitud tilgutisüsteemi. Infusioon peab toimuma käte veenidesse.

Sulguriga kateetri tehnikat tuleb võimalusel vältida, sest kateetrit ümbritseva veresoone ummistus võib põhjustada staasi ja suurendada lokaalset noradrenaliini kontsentratsiooni. Järelejäänud lahust ei tohi uuesti kasutada.

Enne kasutamist lahjendada:

• 50 mg/ml (5%) glükoosilahuses või
• 9 mg/ml (0,9%) naatriumkloriidi lahuses koos 50 mg/ml (5%) glükoosilahusega.

Lisada 4 ml kontsentraati 46 ml 50 mg/ml (5%) glükoosilahusele (või 9 mg/ml (0,9%) naatriumkloriidi lahusele koos 50 mg/ml (5%) glükoosilahusega) perfuusori abil manustamiseks või lisada 40 ml kontsentraati 460 ml 50 mg/ml (5%) glükoosilahusele (või 9 mg/ml (0,9%) naatriumkloriidi lahusele koos 50 mg/ml (5%) glükoosilahusega) tilgasüsteemiga manustamiseks. Mõlemal juhul on infusioonilahuse lõplik kontsentratsioon 40 mg/l noradrenaliini (mis vastab 80 mg/l noradrenaliinitartraadile). Võib kasutada ka muid lahjendusi kui 40 mg/l noradrenaliini. Lastele mõeldud lahjenduste kohta vt lõik 4.2. Kui kasutatakse muid lahjendusi kui 40 mg/l noradrenaliini, tuleb enne ravi alustamist hoolikalt kontrollida infusioonikiiruse arvutust. Ühe murdepunktiga (OPC -One-Point-Cut) ampullide avamise juhised 1. Hoidke ampulli korpust pöidla ja nimetissõrme vahel, täpp ülespoole; 2. Asetage teise käe nimetissõrm toetama ampulli ülemist osa. Asetage pöial täpi peale; 3. Ampulli avamiseks vajutage üksteise lähedal olevate nimetissõrmedega täppi ümbritsevale alale.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Laboratórios Basi - Indústria Farmacêutica, S.A. Parque Industrial Manuel Lourenço Ferreira, Lote 15 3450-232 Mortágua Portugal

8. MÜÜGILOA NUMBER

1201625

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 14.05.2025

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Mai 2025