RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Norepinephrine Kabi, 1 mg/ml infusioonilahuse kontsentraat

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ml infusioonilahuse kontsentraati sisaldab 1 mg noradrenaliini (norepinefriini), mis vastab 2 mg noradrenaliintartraadile (norepinefriintartraadile). Koostis ampulli kohta on esitatud alljärgnevas tabelis.

Kontsentraadi Noradrenaliini Noradrenaliintartraadi kogus kogus kogus 1 ml 1 mg 2 mg 4 ml 4 mg 8 mg 5 ml 5 mg 10 mg 8 ml 8 mg 16 mg 10 ml 10 mg 20 mg

Pärast nõuetekohast lahjendamist sisaldab üks ml lahust 40 mikrogrammi noradrenaliini, mis vastab 80 mikrogrammile noradrenaliintartraadile.

INN. Noradrenalinum (norepinephrinum)

Teadaolevat toimet omav abiaine Ravim sisaldab 3,4 mg naatriumi milliliitris. 8 ml infusioonilahuse kontsentraati sisaldab 27,2 mg naatriumi. 10 ml infusioonilahuse kontsentraati sisaldab 34 mg naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse kontsentraat. Selge, värvitu kuni kahvatukollane lahus, mis praktiliselt ei sisalda nähtavaid osakesi.

pH: 3,0…4,0

Osmolaarsus: ligikaudu 300 mOsm/l

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Esmaabis vererõhu taastamine ägeda hüpotensiooni korral täiskasvanutel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud Lahjendamisel vastavalt lõigus 6.6 antud soovitustele on valmisinfusiooni kontsentratsioon 40 mg noradrenaliini ühes liitris, mis vastab 80 mg-le noradrenaliintartraadile ühes liitris.

Mõned arstid võivad eelistada teiste kontsentratsioonidega lahjendusi. Kasutades teisi lahjendusi 40 mg/l asemel, kontrollida enne ravi alustamist hoolikalt väljaarvutatud infusioonikiirust.

Algne infusioonikiirus Algne infusioonikiirus peab olema vahemikus 10 ml/tunnis kuni 20 ml/tunnis (0,16...0,32 ml/min). See vastab 0,4 mg…0,8 mg noradrenaliinile tunnis (0,8 mg…1,6 mg noradrenaliintartraadile tunnis). Mõned arstid soovivad alustada väiksema algse infusioonikiirusega 5 ml/tunnis (0,08 ml/min), mis vastab 0,2 mg noradrenaliinile tunnis (0,4 mg noradrenaliintartraadile tunnis).

Annuse tiitrimine Kui noradrenaliini infusiooniga on alustatud, tuleb annust tiitrida astmeliselt 0,05...0,1 µg/kg/min noradrenaliini kaupa vastavalt täheldatavale vasopressiivsele toimele. Normotensiooni saavutamiseks ja hoidmiseks vajalikud annused on individuaalselt väga varieeruvad. Eesmärgiks on saavutada madal normaalne süstoolne vererõhk (100...120 mmHg) või piisav keskmine arteriaalne vererõhk (> 65...80 mmHg – olenevalt patsiendi seisundist).

Tabel 1 Noradrenaliini infusioonilahuse annuse tiitrimine

Noradrenaliini infusioonilahus Noradrenaliin 40 mg/liitris (40 µg/ml) Patsiendi Noradrenaliini annustamine Noradrenaliini annustamine Infusioonikiirus kehakaal (µg/kg/min) (mg/tunnis) (ml/tunnis) 50 kg 0,05 0,15 3,75 0,1 0,3 7,5 0,25 0,75 18,75 0,5 1,5 37,5 1 3 75 60 kg 0,05 0,18 4,5 0,1 0,36 9 0,25 0,9 22,5 0,5 1,8 45 1 3,6 90 70 kg 0,05 0,21 5,25 0,1 0,42 10,5 0,25 1,05 26,25 0,5 2,1 52,5 1 4,2 105 80 kg 0,05 0,24 6 0,1 0,48 12 0,25 1,2 30 0,5 2,4 60 1 4,8 120 90 kg 0,05 0,27 6,75 0,1 0,54 13,5 0,25 1,35 33,75 0,5 2,7 67,5 1 5,4 135

Ravi kestus ja jälgimine Noradrenaliin infusiooni tuleb jätkata seni, kuni adekvaatne vererõhk ja kudede perfusioon säilib ravita. Patsienti tuleb hoolikalt jälgida noradrenaliini ravi kestuse suhtes. Noradrenaliini tohivad manustada ainult tervishoiutöötajad, kellel on sellealased kogemused ja sobiv aparatuur patsiendi jälgimiseks.

Ravi ärajätmine Noradrenaliini infusiooni vähendatakse järk-järgult, vältides järsku ärajätmist, mis võib tekitada ägedat hüpotensiooni.

Maksa-/neerukahjustus Maksa- või neerukahjustusega patsientide ravimise kogemused puuduvad.

Eakad Üldiselt tuleb annuse valimisel eakatele patsientidele olla ettevaatlik, alustades annustamisvahemiku väikseimast annusest ja arvestades maksa-, neeru- või südamefunktsiooni halvenemise ning samaaegse haiguse või muu ravimi kasutamise sagedama esinemisvõimalusega (vt lõik 4.4).

Lapsed Noradrenaliini ohutus ja efektiivsus lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole veel tõestatud. Andmed puuduvad.

Manustamisviis

Manustamistee Intravenoosne manustamine pärast lahjendamist. Ravimpreparaadi lahjendamise juhised enne manustamist vt lõik 6.6. Infundeerida tuleb kontrollitud infusioonikiirusega perfuusori või infusioonipumba või tilgasüsteemi abil.

Norepinephrine Kabit tuleb manustada lahjendatud lahusena ning seda peab manustama tsentraalveenikateetri kaudu. Kui ei kasutata tsentraalveenikateetrit, tuleb noradrenaliintartraat, kui vähegi võimalik, infundeerida suurde veeni, eriti soovitatavalt käsivarre veeni, et minimeerida isheemilise nekroosi riski (nahk, jäsemed) (vt lõik 4.4 „Ekstravasatsioon“). Kateetri kinnitamise tie-in-tehnikat tuleb võimaluse korral vältida, sest verevoolu takistus ümber infusioonivooliku võib põhjustada staasi ja ravimi suuremat paikset kontsentratsiooni.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Veremahu vähenemisest (hüpovoleemia) põhjustatud hüpotensioon (vt lõik 4.4).
• Mitte kasutada koos tsüklopropaani ja halotaananesteetikumidega, sest see võib põhjustada tõsiseid südamearütmiaid, kaasa arvatud ventrikulaarset fibrillatsiooni. Koostoimete kohta vt lõik 4.5.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Mitte kasutada lahjendamata.

Noradrenaliin on vastunäidustatud hüpovoleemia tagajärjel tekkinud hüpotensiooniga patsientidele, välja arvatud kasutamine esmaabi meetmena koronaar- ja tserebraalarterite perfusiooni tagamiseks, kuni veremahtu taastav ravi on tehtud (vt lõik 4.3).

Noradrenaliini tohib kasutada ainult koos veremahu piisava asendusega (vt lõik 4.8).

Kui noradrenaliini manustatakse pidevalt vererõhu säilitamiseks veremahtu asendamata, võivad tekkida järgmised nähud: raske perifeerne ja vistseraalne vasokonstriktsioon, renaalse perfusiooni ja uriinierituse vähenemine, halb süsteemne vereringe, hoolimata „normaalsest“ vererõhust, kudede hüpoksia ja laktatsidoos. Veremahu asendamine peab toimuma enne selle ravimi manustamist ja/või sellega samal ajal; aga kui osutub vajalikuks täisvere või vereplasma asendamine veremahu suurendamiseks, manustada ravimid eraldi (nt samaaegsel manustamisel kasutada Y-infusioonisüsteemi ja eraldi infusioonikotte).

Igasuguse tugeva vasopressoorse aine pikaajaline manustamine võib põhjustada vereplasma mahu vähenemist, mida tuleb pidevalt korrigeerida sobiva vedeliku- ja elektrolüütide asendusraviga. Kui plasmamahtu ei korrigeerita, võib noradrenaliini manustamise katkestamisel uuesti ilmneda hüpotensioon või suudetakse vererõhku säilitada raske perifeerse ja vistseraalse vasokonstriktsiooni (nt renaalse perfusiooni vähenemine) riskiga, millega kaasneb verevarustuse vähenemine ja kudede hüpoperfusioon, millele järgneb kudede hüpoksia ja laktatsidoos ning võimalik, et ka isheemiline kahjustus; harva on teatatud jäsemete gangreenist.

Noradrenaliini infundeerimisel peab tihti kontrollima vererõhku ja ravimi manustamiskiirust hüpertensiooni vältimiseks, millega võivad kaasneda bradükardia, peavalu ja perifeerne isheemia, kaasa arvatud harvadel juhtudel jäsemete gangreen. Ekstravasatsioon võib põhjustada paikset kudede nekroosi (vt allpool lõik „Ekstravasatsioon“).

Eriline ettevaatus on vajalik koronaarse, mesenteriaalse või perifeerse vaskulaarse tromboosiga patsientidel, sest noradrenaliin võib suurendada isheemia riski ja laiendada infarktitsooni, välja arvatud juhul, kui raviarsti hinnangul on noradrenaliini manustamine vajalik elupäästva protseduurina. Sarnast ettevaatust tuleb rakendada müokardiinfarkti järgse hüpotensiooniga patsientidel ja patsientidel, kellel esineb stenokardia (eriti Prinzmetali stenokardia), diabeet, hüpertensioon või hüpertüreoidism.

Ettevaatus on vajalik patsientidel, kellel on vasaku vatsakese oluline funktsioonihäire koos ägeda hüpotensiooniga. Samaaegselt diagnostilise hindamisega tuleb alustada toetavat ravi. Noradrenaliini manustamisel tuleb piirduda patsientidega, kellel on kardiogeenne šokk ja raskesti ravitav hüpotensioon, eeskätt nendega, kellel süsteemne vaskulaarne resistentsus ei ole tõusnud.

Kui ravi ajal tekivad südame rütmihäired, peab annust vähendama.

Kui noradrenaliini kasutatakse koos kardiaalselt sensibiliseerivate ainetega, võivad tekkida südamearütmiad, mille tõenäosus on suurem hüpoksia või hüperkapniaga patsientidel. Pressoramiinide kasutamine koos kloroformi, enfluraani või teiste halogeenitud anesteetikumidega võib põhjustada tõsiseid südamearütmiaid. Kuna võimalik on ventrikulaarse fibrillatsiooni riski suurenemine, tuleb noradrenaliini kasutada ettevaatusega patsientidel, kes saavad neid või mis tahes teisi kardiaalselt sensibiliseerivaid aineid või kellel on sügav hüpoksia või hüperkapnia (vt lõik 4.5). Tsüklopropaani ja halotaananesteetikumide kasutamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Noradrenaliini tuleb äärmise ettevaatusega kasutada patsientidel, kes saavad ravi monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoritega või 14 päeva jooksul pärast nimetatud ravi lõpetamist, ning patsientidel, kes saavad tritsüklilisi antidepressante, adrenergilisi-serotoninergilisi ravimeid või linesoliidi, sest tulemuseks võib olla raske pikemaajaline hüpertensioon (vt lõik 4.5).

Erilist ettevaatust tuleb rakendada patsientide puhul, kellel on maksapuudulikkus, raske neerufunktsiooni häire, südame isheemiatõbi ja koljusisese rõhu tõus. Üleannused, aga ülitundlikel patsientidel (nt kilpnäärme ületalitlusega patsiendid) ka tavaannused, võivad põhjustada rasket hüpertensiooni koos tugeva peavalu, valgustundlikkuse, torkiva retrosternaalse valu, kahvatuse, tugeva higistamise ja oksendamisega. Hüpertensioon võib lõpuks põhjustada ägedat kopsuturset, arütmiat või südameseiskust.

Ettevaatust tuleb rakendada suhkurtõvega patsientidel, sest neil suureneb vere glükoosisisaldus (glükogenolüütilise toime tõttu maksas ja insuliini pankreasest vabanemise pärssimise tõttu).

Eakad patsiendid võivad olla norepinefriini toimete suhtes eriti tundlikud maksa, neeru või südame funktsioonihäirete sagedama esinemise ja kaasuvate haiguste või samaaegselt kasutatavate ravimite tõttu.

Noradrenaliini kasutamine lastel ei ole soovitatav (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Noradrenaliini tohivad kasutada vaid arstid, kes on teadlikud selle kasutamise selektiivsetest näidustustest. Kui on näidustatud, tuleb enne selle ravimi manustamist ja/või selle ajal manustada ja säilitada sobiv vere või vedeliku asendusravi koos patsiendi seliliasendis jalgade kõrgemale tõstmisega. Hüpertensiooni vältimiseks tuleb noradrenaliini infundeerimise ajal sageli kontrollida vererõhku ja ravimi manustamise kiirust. Seetõttu on manustamise algushetkest alates soovitatav iga kahe minuti järel märkida üles vererõhu väärtus soovitatava vererõhu väärtuse saavutamiseni ja seejärel iga 5 minuti järel, kui manustamine jätkub. Ravimi manustamise kiirust tuleb pidevalt jälgida ja patsienti ei tohi noradrenaliini manustamise ajal mitte kunagi järelevalveta jätta. Hüpertensioon võib lõpuks põhjustada ägedat kopsuturset, arütmiat või südameseiskust.

Noradrenaliini infusioon tuleb lõpetada järk-järgult, sest järsk katkestamine võib põhjustada vererõhu katastroofilist langust.

Vasopressiivset toimet (mis tuleneb adrenergilisest toimest veresoontele) saab vähendada alfablokaatori samaaegse manustamisega, samas kui beetablokaatori samaaegne manustamine võib vähendada ravimi stimuleerivat toimet südamele ja suurendada hüpertensiivset toimet (vähendades arteriolaarset dilatatsiooni), mis tuleneb beeta-1-adrenergilisest stimulatsioonist.

Ekstravasatsioon Infusioonikohta tuleb sageli jälgida ravimi veenisisese vaba voolamise suhtes. Tuleb rakendada ettevaatusabinõusid, et vältida noradrenaliintartraadi ekstravasatsiooni kudedesse, sest ravimi vasokonstriktiivse toime tõttu võib tekkida paikne nekroos. Piki manustatavat veeni võib mõnikord ilma nähtava ekstravasatsioonita tekkida kahvatu joon, mis on seotud vasa vasorum’ite konstriktsiooni ja veeniseina suurenenud läbilaskvusega, mis võimaldab lekkimist. Harvadel juhtudel võib see areneda pindmiste kudede nekroosiks, eriti infundeerimisel jalaveenidesse eakatel või patsientidel, kes põevad obliteratiivseid veresoonte haigusi. Kahvatuse tekkimisel tuleb kaaluda infusioonikoha perioodilist vahetamist, et võimaldada paiksel vasokonstriktsioonil mööduda. Alajäsemetel võivad oklusiivsed vaskulaarsed haigused (nt ateroskleroos, arterioskleroos, diabeetiline endarteriit, Buergeri tõbi) tekkida suurema tõenäosusega kui ülajäsemetel; seetõttu tuleb eakatel ja selliseid haigusi põdevatel patsientidel vältida manustamiseks jalaveene. TÄHTIS – ekstravasatsiooni isheemia antidoot Ekstravasatsiooni kohtadel aset leidva nahakoorumise ja nekroosi ärahoidmiseks tuleb antud kohta niipea kui võimalik infiltreerida 10 ml...15 ml füsioloogilise lahusega, mis sisaldab 5 mg...10 mg adrenoblokaatorit fentolamiini. Tuleb kasutada peenikese hüpodermilise nõelaga süstalt, et süstida lahust rohkelt kogu piirkonda, mille tunneb kergesti ära külma, kõvastunud ja kahvatu naha järgi. Kui kahjustatud kohta infiltreeritakse 12 tunni jooksul, põhjustab fentolamiiniga tekitatud sümpaatilise närvisüsteemi blokaad kiireid ja nähtavaid lokaalseid hüpereemilisi muutusi. Fentolamiini tuleb manustada niipea kui võimalik pärast ekstravasatsiooni tuvastamist ja infusioon tuleb selleks ajaks katkestada.

Naatrium Ravim sisaldab 3,4 mg naatriumi milliliitris, mis on võrdne 0,17%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kombinatsioonid, mille kasutamine ei ole soovitav

• Halogeenitud lenduvad anesteetikumid: raske ventrikulaarne arütmia (südame erutuvuse suurenemine) (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
• Imipramiini tüüpi antidepressandid: paroksüsmaalne hüpertensioon võimaliku arütmiaga (sümpatomimeetikumide ligipääsu blokeerimine sümpaatilistes kiududes).
• Serotoninergilised-adrenergilised antidepressandid: paroksüsmaalne hüpertensioon võimaliku arütmiaga (sümpatomimeetikumide ligipääsu blokeerimine sümpaatilistes kiududes).
• Digitaalise glükosiidid.
• Levodopa.
• Kloorfeniramiinvesinikkloriid, tripelennamiinvesinikkloriid ja desipramiin: noradrenaliini toksilisuse märgatav suurenemine.
• Antihistamiinid, sest mõned neist võivad takistada katehhoolamiinide sissehaaret perifeersetes kudedes ja suurendada süstitud noradrenaliini toksilisust.

Kombinatsioonid, mille kasutamisel on nõutav ettevaatus ja hoolikas meditsiiniline järelevalve (vt lõik 4.4)

• Mitteselektiivsed monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitorid: sümpatomimeetikumide vasopressiivse toime tugevnemine, mis on tavaliselt mõõdukas.
• Selektiivsed MAO-A inhibiitorid: ekstrapoleerides mitteselektiivsete MAO inhibiitorite alusel, esineb risk vasopressiivse toime tugevnemiseks.
• Linesoliid: ekstrapoleerides mitteselektiivsete MAO inhibiitorite alusel, esineb risk vasopressiivse toime tugevnemiseks.

Noradrenaliini toimet võivad tugevdada guanetidiin, guanadreel, reserpiin, metüüldopa või tritsüklilised antidepressandid, amfetamiin, doksapraam, masindool, rauvolfia alkaloidid.

Ettevaatus on nõutav noradrenaliini kasutamisel koos alfa- ja beetablokaatoritega, mis võib põhjustada rasket hüpertensiooni.

Ettevaatus on nõutav noradrenaliini kasutamisel koos järgmiste ravimitega, sest need võivad põhjustada kardiaalsete toimete tugevnemist: kilpnäärme hormoonid, südameglükosiidid, arütmiavastased ained.

Tungaltera alkaloidid (ergoloidmesülaat, ergotamiin, dihüdroergotamiin, ergometriin, metüülergometriin ja metüülsergiid) või oksütotsiin võivad võimendada vasopressoorseid ja vasokonstriktiivseeid toimeid. Propofooli ja noradrenaliini samaaegne manustamine võib viia „propofooli infusiooni sündroomi“ (PRIS) tekkeni.

Desmopressiin või vasopressiin: nende antidiureetiline toime väheneb.

Liitium vähendab noradrenaliini toimet.

Noradrenaliini infusioonilahuseid ei tohi segada teiste ravimitega (välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Noradrenaliin võib häirida platsenta perfusiooni ja põhjustada lootel bradükardiat. Samuti võib see avaldada raseda emakale kontraktiilset toimet ja põhjustada raseduse hilises järgus loote asfüksiat. Neid võimalikke riske lootele tuleb seega võrrelda ravist saadava võimaliku kasuga emale.

Imetamine Ei ole teada, kas see ravim eritub inimese rinnapiima. Imetamine on üldjuhul ebasoovitatav noradrenaliini esmaabiks kasutamise ajal ägeda hüpotensiooni korral.

Fertiilsus Noradrenaliini kohta fertiilsusandmete kogumiseks ei ole uuringuid läbi viidud.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Andmed puuduvad. Seetõttu ei ole soovitatav juhtida autot ega käsitseda masinaid.

4.8 Kõrvaltoimed

Tabelis 2 on loetletud kõrvaltoimed, mis on esinenud pärast ravi noradrenaliiniga. Need andmed on suuremalt jaolt kogutud spontaansetest teatistest ning et spontaansete teatiste analüüsimisel on teatatud esinemissageduste arvutamine problemaatiline, on loetletud kõrvaltoimete esinemissagedus „teadmata“ (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas organsüsteemi klassis on kõrvaltoimed loetletud esinemissageduse vähenemise järjekorras.

Tabel 2 Kõrvaltoimed, millest on spontaanselt teatatud noradrenaliini kasutamisel

Organsüsteemi klass Kõrvaltoime Psühhiaatrilised häired Ärevus, unetus, segasus, nõrkus, psühhoosiseisund Närvisüsteemi häired Mööduv peavalu, värinad Silma kahjustused Äge glaukoom (väga sage patsientidel, kellel on Südame häired Bradükardia1, arütmia (vt lõik 4.4), muutused Vaskulaarsed häired Hüpertensioon (vt lõik 4.4), perifeerne isheemia2, kaasa Respiratoorsed, rindkere ja Düspnoe, hingamispuudulikkus või -raskus mediastiinumi häired Seedetrakti häired Iiveldus, oksendamine Naha ja nahaaluskoe Kahvatus, naha skarifikatsioonid, sinakas nahk, kuumahood kahjustused või nahapunetus, nahalööve, nõgestõbi või sügelemine Neerude ja kuseteede häired Uriinipeetus Üldised häired ja Ekstravasatsioon, süstekoha nekroos manustamiskoha reaktsioonid 1 Bradükardia, tõenäoliselt reflektoorne vastusena vererõhu tõusule. 2 Isheemia tuleneb tugevast vasokonstriktsioonist ja kudede hüpoksiast. Võib tekkida hüpertensioon, millega võivad kaasneda bradükardia ja ka peavalu ning perifeerne isheemia, sh jäsemete gangreen.

Pidev vasopressiivse aine manustamine vererõhu hoidmiseks, kui veremahtu ei ole taastatud, võib põhjustada järgmisi sümptomeid (vt lõik 4.4):

• raske perifeerne ja vistseraalne vasokonstriktsioon,
• verevoolu vähenemine neerudes,
• uriini tootmise vähenemine,
• hüpoksia,
• seerumi laktaaditaseme tõus.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Üleannustamine võib põhjustada rasket hüpertensiooni, reflektoorset bradükardiat, perifeerse resistentsuse märkimisväärset suurenemist ja südame löögimahu vähenemist. Nende toimetega võib kaasneda tugev peavalu, ajuverejooks, valgustundlikkus, retrosternaalne valu, kahvatus, palavik, tugev higistamine, kopsuturse ja oksendamine.

Ravi Juhusliku üleannuse korral, mis väljendub vererõhu ülemäärase tõusuna, tuleb ravimi manustamine katkestada kuni patsiendi seisundi stabiliseerumiseni.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: südamehaiguste ravi, adrenergilised ja dopaminergilised ained, ATC- kood: C01CA03

Toimemehhanism Tavapäraselt kasutatavate annuste vaskulaarsed toimed tulenevad alfa- ja beeta-adrenergiliste retseptorite samaaegsest stimuleerimisest südames ja veresoonkonna süsteemis. Mujal kui südames toimib ravim peamiselt alfa-retseptoritele.

Farmakodünaamilised toimed See põhjustab müokardi kontraktsioonide tugevnemist (ning vagaalse pidurduse puudumisel sagenemist). Perifeerne resistentsus suureneb ning diastoolne ja süstoolne rõhk hakkavad tõusma.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Vererõhu tõus võib põhjustada südamerütmi reflektoorset langust. Vasokonstriktsioon võib põhjustada vähenenud verevoolu neerudes, maksas, nahas ja silelihastes. Lokaalne vasokonstriktsioon võib põhjustada hemostaasi ja/või nekroosi. Toime vererõhule kaob 1...2 minutit pärast infusiooni peatamist.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Noradrenaliinil on kaks stereoisomeeri, Norepinephrine Kabi 1 mg/ml infusioonilahuse kontsentraat sisaldab bioloogiliselt aktiivset L-isomeeri.

Imendumine

• Subkutaanne: vähene.
• Suukaudne: suukaudsel manustamisel inaktiveeritakse noradrenaliin seedetraktis kiiresti.
• Pärast intravenoosset manustamist on noradrenaliini poolväärtusaeg plasmas ligikaudu 1 kuni 2 minutit.

Jaotumine

• Noradrenaliin väljub kiiresti plasmast raku tagasihaarde ja ainevahetuse koostoimel. See ei läbi kergesti hematoentsefaalbarjääri.

Biotransformatsioon

• Metüleerumine katehhool-o-metüültransferaasi vahendusel.
• Deamineerimine monoamiini oksüdaasi (MAO) vahendusel.
• Mõlema lõppmetaboliidiks on 4-hüdroksü-3-metoksümandelhape.
• Vahemetaboliidid on normetaanefriin ja 3,4-dihüdroksümandelhape.

Eritumine Noradrenaliin eritub uriiniga peamiselt metaboliitide glükuroniid- või sulfaatkonjugaatidena. Kuni 16% intravenoossest annusest eritub uriiniga muutumatult metüleeritud ja desamineeritud metaboliitidena vabas ning konjugeeritud vormis.

Lapsed Puuduvad farmakokineetiliste uuringute andmed laste vanuserühmade kohta.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Enamus sümpatomimeetikumidele omistatavaid kõrvaltoimeid tulenevad sümpaatilise närvisüsteemi liigstimulatsioonist erinevate adrenergiliste retseptorite kaudu.

Noradrenaliin võib halvendada platsenta perfusiooni ja põhjustada lootel bradükardiat. Samuti võib see põhjustada emaka kontraktsioone ja tekitada loote asfüksiat raseduse lõpuperioodil.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkloriid Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) Vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Norepinephrine Kabit ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6. Noradrenaliintartraati sisaldavate infusioonilahuste puhul on teatatud kokkusobimatusest järgmiste ainetega: rauasoolad, leelised ja oksüdeerivad ained, barbituraadid, kloorfeniramiin, klorotiasiid, nitrofurantoiin, novobiotsiin, fenütoiin, naatriumbikarbonaat, naatriumjodiid, streptomütsiin, sulfadiasiin, sulfafurasool.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

Kõlblikkusaeg pärast ampulli avamist Ravimpreparaat tuleb ära kasutada kohe pärast esmast avamist.

Kõlblikkusaeg pärast lahjendamist Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril 25 °C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2 °C kuni 8 °C, välja arvatud juhul, kui lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C. Hoida ampull väliskarbis, valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

I tüüpi selgest klaasist ampullid, milles on 1 ml kontsentraati (pakendi suurused 5, 10 või 50 ampulli) või 4 ml, 5 ml, 8 ml ja 10 ml kontsentraati (pakendi suurused 5 või 10 ampulli).

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Ainult ühekordseks kasutamiseks.

Lahust tuleb enne kasutamist visuaalselt kontrollida. Lahust ei tohi kasutada, kui see on pruuni värvi või sisaldab nähtavaid osakesi.

Lahjendamise juhend Lisada 2 ml kontsentraati 48 ml-le lahjenduslahusele, kui manustamiseks kasutatakse perfuusorit, või lisada 20 ml kontsentraati 480 ml lahjenduslahusele, kui kasutatakse tilgasüsteemi. Mõlemal juhul on infusioonilahuse lõplik kontsentratsioon 40 mg noradrenaliini liitris (mis vastab 80 mg noradrenaliintartraadile liitris). Võib kasutada ka teisi lahjendusi kui 40 mg noradrenaliini liitris (vt lõik 4.2). Kui kasutatakse teistsugust lahjendamist kui 40 mg noradrenaliini liitris, tuleb infusioonikiiruse arvutust enne ravi alustamist hoolikalt kontrollida.

Kasutada võib järgmisi lahjenduslahuseid: naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9% w/v) ja glükoosi 50 mg/ml (5% w/v) infusioonilahus, glükoosi 50 mg/ml (5% w/v) infusioonilahus, naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9% w/v) infusioonilahus.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Fresenius Kabi Polska Sp. z o.o. Al. Jerozolimskie 134 02-305 Warszawa Poola

8. MÜÜGILOA NUMBER

1030821

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 05.05.2021 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 10.03.2026

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Märts 2026