Nebiten 5mg - tablett (5mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1.RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Nebiten 5 mg tabletid

2.KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 5 mg nebivolooli, mis vastab 5,45 mg nebivoloolvesinikkloriidile.

INN. Nebivololum

Teadaolevat toimet omavad abiained: üks tablett sisaldab 143,48 mg laktoosmonohüdraati (vt lõik 6.1).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3.RAVIMVORM

Tablett.

Valge või hallikasvalge, ümar, kaksikkumer, kumera äärega katteta tablett, mille ühel küljel on ristpoolitusjoon ja teine külg on märgistuseta.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4.KLIINILISED ANDMED

4.1Näidustused

Essentsiaalne hüpertensioon.

Stabiilse kerge ja mõõduka kroonilise südamepuudulikkuse ravi lisaks standardravile 70-aastastel ja vanematel patsientidel.

4.2Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Hüpertensioon

Täiskasvanud

Tavaannus on üks tablett (5 mg) ööpäevas, mida on soovitav võtta alati samal kellaajal. Tabletti võib võtta söögi ajal.

Vererõhku langetav toime ilmneb pärast 1...2-nädalast ravi. Mõnikord saavutatakse optimaalne toime alles 4 nädala pärast.

Kombinatsioon teiste hüpertensioonivastaste ravimitega

Beetablokaatoreid võib kasutada eraldi või samaaegselt koos teiste hüpertensioonivastaste ravimitega. Praeguseks on täiendavat antihüpertensiivset toimet täheldatud vaid Nebiten 5 mg kombineerimisel 12,5...25 mg hüdroklorotiasiidiga.

Neerupuudulikkusega patsiendid

Neerupuudulikkusega patsientide soovituslik algannus on 2,5 mg ööpäevas. Vajadusel võib ööpäevast annust suurendada 5 mg-ni.

Lapsed

Nebiten 5 mg ei soovitata lastele ja noorukitele vanuses kuni 18 aastat ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise/ebapiisavuse tõttu.

Manustamisviis Suukaudne.

Tablett tuleb alla neelata koos piisava koguse vedelikuga (nt ühe klaasitäie veega) koos toiduga või ilma.

4.3Vastunäidustused

-Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes;

-maksapuudulikkus või maksatalitluse häire;

-äge südamepuudulikkus, kardiogeenne šokk või südamepuudulikkuse dekompenseerumine, mis vajab intravenoosset inotroopset ravi.

Lisaks, sarnaselt teistele beetablokaatoritele on Nebiten 5 mg vastunäidustatud järgmistel juhtudel:

-siinussõlme nõrkuse sündroom, kaasa arvatud sinuatriaalne blokaad;

-teise ja kolmanda astme atrioventikulaarne blokaad;

-bronhospasm ja bronhiaalastma anamneesis;

-ravimatu feokromotsütoom;

-metaboolne atsidoos;

-bradükardia (südame löögisagedus <60/min enne ravi algust);

-hüpotensioon (süstoolne vererõhk <90 mmHg);

-perifeerse verevarustuse rasked häired.

4.4Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Vt ka lõik 4.8 kõrvaltoimed.

Anesteesia

Ravi foonil beetablokaatoriga väheneb rütmihäirete tekke oht anesteesia sissejuhatamisel ning intubatsioonil. Kui beetablokaad operatsiooni ettevalmistamisel katkestatakse, peab nebivolooli manustamise lõpetama vähemalt 24 tundi enne operatsiooni. Ettevaatus on vajalik teatud anesteetikumide kasutamisel, mis põhjustavad müokardi depressiooni, nagu tsüklopropaan, eeter või trikloroetüleen. Vagus-reaktsiooni eest saab patsienti kaitsta atropiini intravenoosse manustamisega.

Südame-veresoonkond

Ravimata kroonilise südamepuudulikkusega patsientidele ei tohi nebivolooli manustada enne, kui seisund on stabiliseerunud.

Südame isheemiatõvega patsientidel peab ravi nebivolooliga lõpetama järk-järgult, st 1…2 nädala jooksul. Vajadusel tuleb samal ajal alustada asendusraviga, et vältida stenokardia süvenemist.

Nebivolool võib indutseerida bradükardiat: kui pulss rahuolekus on vähem kui 50…55/min ja/või patsiendil tekivad bradükardiale viitavad sümptomid, tuleb annust vähendada.

Nebivolooli tuleb ettevaatusega manustada järgmistel juhtudel:

-patsientidele, kellel on perifeerse verevarustuse häire (Raynaud’ tõbi või sündroom, vahelduv lonkamine), sest nende seisundid võivad ägeneda;

-patsientidele, kellel on südame 1. astme blokaad, sest beetablokaatorid pikendavad ülejuhteaega;

-patsientidele, kellel on Prinzmetal’i stenokardia tingituna alfaretseptorite vahendatud takistamatust koronaararterite vasokonstriktsioonist - beetablokaatorid võivad muuta stenokardiahood sagedasemaks ja kestvamaks.

Ainevahetus- ja endokriinsüsteem

Nebivolool ei mõjuta diabeetikutel vere glükoosisisaldust. Sellest hoolimata peab diabeediga patsientide puhul olema ettevaatlik, sest nebivolool võib maskeerida hüpoglükeemia mõningaid sümptomeid (tahhükardia, palpitatsioonid).

Beetablokaatorid võivad hüpertüreoosi korral varjata tahhükardiat. Ravi järsk katkestamine võib neid sümptomeid tugevdada.

Hingamisteed

Kroonilise obstruktiivse hingamisteede haigusega patsientidele peab beetablokaatoreid manustama ettevaatlikult, sest bronhospasm võib süveneda.

Muud

Patsientidel, kellel on anamneesis psoriaas, peab nebivolooli manustama pärast hoolikat kaalutlemist. Nebivolool võib suurendada tundlikkust allergeenide suhtes ja muuta anafülaktilisi reaktsioone raskemaks.

Kroonilise südamepuudulikkuse ravi alustamine nebivolooliga vajab regulaarset jälgimist. Annustamise ja manustamisviisi osas vt lõik 4.2. Ravi ei tohi järsku katkestada, kui see pole hädavajalik. Lisateavet vt lõik 4.2.

Nebivolooli kombineerimine verapamiili ning diltiaseemi tüüpi kaltsiumikanalite blokaatoritega, I klassi antiarütmikumide või tsentraalselt toimivate hüpertensioonivastaste ravimitega pole üldjuhul soovitatav, täpsemalt vt lõik 4.5.

See ravimpreparaat sisaldab laktoosi. Patsientidel, kellel on harvaesinev pärilik galaktoosi talumatus, laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon, ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed

Järgnevad koostoimed kehtivad beetablokaatorite kohta üldiselt.

Mittesoovitatavad kombinatsioonid:

I klassi antiarütmikumid (kinidiin, hüdrokinidiin, tsibensoliin, flekainiid, disopüramiid, lidokaiin, meksiletiin, propafenoon): toime atrioventikulaarsele ülejuhte ajale võib võimenduda ja negatiivne inotroopne toime tugevneda.

Verapamiili/diltiaseemi tüüpi kaltsiumkanalite blokaatorid: negatiivne mõju kontraktiilsusele ja atrioventikulaarsele ülejuhtele. Verapamiili intravenoosne manustamine patsientidele, kes samaaegselt saavad ravi beetablokaatoritega võib viia tõsise hüpotensiooni ja atrioventikulaarse blokaadini (vt lõik 4.4).

Tsentraalselt toimivad antihüpertensiivsed ained (klonidiin, guanfatsiin, moksonidiin, metüüldopa, rilmenidiin): samaaegne kasutamine koos tsentraalselt toimivate hüpertensiooni ravimitega võib tsentraalset sümpaatilist toonust vähendades süvendada südamepuudulikkust (südame löögisageduse ja minutimahu langus, vasodilatatsioon).

Ravimi manustamise järsk lõpetamine võib suurendada tagasilöögi efektina vererõhu kõrgenemise riski, eriti enne beetablokaatori lõpetamist.

Kombinatsioonid, mida tuleb kasutada ettevaatusega:

III klassi antiarütmikumid (amiodaroon): toime atrioventrikulaarsele ülejuhtele võib tugevneda. Anesteetikumid – lenduvad, halogeniseeritud: nebivolooli ja anesteetikumide samaaegne kasutamine võib pärssida reflekstahhükardiat ja suurendada hüpotoonia tekkimise ohtu (vt lõik 4.4).Üldjuhul tuleb vältida beetablokaatoritega ravi järsku lõpetamist. Kui kasutatakse nebivolooli, tuleb sellest teavitada anestesioloogi.

Insuliin ja suukaudsed antidiabeetikumid: kuigi nebivolool ei mõjuta glükoosi sisaldust veres, võib samaaegne kasutamine maskeerida hüpoglükeemia mõningaid sümptomeid (südamekloppimine, tahhükardia).

Baklofeen (krambivastane aine), amifostiin (kasvajavastane aine): samaaegne kasutamine antihüpertensiivsete ainetega võib tõenäoliselt suurendada vererõhu langust, seetõttu tuleb antihüpertensiivse ravimi annust vastavalt kohandada.

Kombinatsioonid, mille kasutamist tuleb kaaluda:

Südameglükosiidid: samaaegne kasutamine võib pikendada atrioventikulaarset ülejuhteaega. Nebivolooli kliinilistes uuringutes siiski niisugust koostoimet ei täheldatud.

Nebivolool ei mõjuta digoksiini kineetikat.

Dihüdropüridiini tüüpi kaltsiumkanalite blokaatorid (amlodipiin, felodipiin, latsidipiin, nifedipiin, nikardipiin, nimodipiin, nitrendipiin): samaaegne kasutamine võib suurendada hüpotensiooni ohtu, südamepuudulikkusega patsientidel ei saa välistada vatsakese pumbafunktsiooni edasist halvenemist.

Antipsühhootikumid, antidepressandid (tritsüklilised antidepressandid, barbituraadid ja fenotiasiinid): samaaegne kasutamine võib tugevdada nebivolooli hüpotensiivset toimet (aditiivne efekt).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA): ei mõjuta nebivolooli vererõhku langetavat toimet.

Sümpatomimeetilised ained: samaaegne kasutamine võib toimida vastupidiselt nebivolooli toimele. Nebivolool võib viia takistamatu alfaadrenergilise aktiivsuse tõttu sümpatomimeetiliste ainete nii alfa- kui ka beetaadrenergiliste toimeteni (hüpertensiooni risk, raske bradükardia ja südame blokaad).

Farmakokineetilised koostoimed

Nebivolooli metabolismi on kaasatud CYP2D6 isoensüüm, seega võib samaaegne manustamine koos ainetega, mis inhibeerivad seda ensüümi (eriti paroksetiin, fluoksetiin, tioridasiin ja kinidiin), viia nebivolooli suurenenud plasmasisaldusele, mis on seotud raske bradükardia ja kõrvaltoimete tekke riski suurenemisega.

Koosmanustamine tsimetidiiniga suurendab nebivolooli sisaldust vereplasmas, kuid ei mõjuta selle kliinilist toimet. Ranitidiini samaaegne kasutamine ei mõjuta nebivolooli farmakokineetikat. Eeldusel, et nebivolooli võetakse koos söögiga ja antatsiidi söögiaegade vahel, võib neid ravimeid koos välja kirjutada.

Kombineerides nebivolooli nikardipiiniga suureneb veidi mõlema aine sisaldus vereplasmas, ilma et kliiniline toime muutuks. Alkoholi, furosemiidi või hüdroklorotiasiidi samaaegne manustamine ei mõjuta nebivolooli farmakokineetikat. Nebivolool ei mõjuta varfariini farmakokineetikat ja farmakodünaamikat.

4.6Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Nebivoloolil on farmakoloogiline toime, mis võib kahjustada rasedust ja/või loodet/vastsündinut. Üldiselt vähendavad beetablokaatorid platsenta verevoolu, mida on seostatud kasvu pidurdumise, intrauteriinse surma, raseduse katkemise või enneaegse sünnitusega. Lootel ja vastsündinul võivad ilmneda ebasoovitavad toimed (nt hüpoglükeemia ja bradükardia). Kui ravi beetablokaatriga on vajalik, on soovitatav eelistatult kasutada beeta-selektiivseid adrenoblokaatoreid.

Nebivolooli ei tohi raseduse ajal kasutada, välja arvatud juhul, kui see on selgelt näidustatud. Kui ravi nebivolooliga on vajalik, tuleb jälgida uteroplatsentaarset verevarustust ja loote kasvu. Rasedusele või lootele kahjulike toimete ilmnemisel tuleb kaaluda alternatiivset ravi. Vastsündinut tuleb hoolikalt jälgida. Hüpoglükeemia ja bradükardia sümptomid tekivad tavaliselt esimese 3 päeva jooksul.

Imetamine

Loomkatsed on näidanud, et nebivolool eritub emapiima. Ei ole teada, kas nebivolool eritub ka inimese rinnapiima. Enamus beetablokaatoritest, eriti lipofiilsed ained nagu nebivolool ja tema aktiivsed metaboliidid, erituvad erinevas hulgas rinnapiima. Seetõttu ei ole soovitatav rinnaga toita nebivolooli kasutamise ajal.

4.7Toime reaktsioonikiirusele

Toime kohta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Farmakodünaamilised uuringud on näidanud, et nebivolool ei mõjuta psühhomotoorset talitlust. Sõidukite juhtimisel või masinate käsitlemisel peab arvestama, et mõnikord võib tekkida pööritustunne ja väsimus.

4.8Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed, mis tekivad hüpertensiooni ja kroonilist südamepuudlikkust põdevatel patsientidel on põhihaiguste erinevusest tulenevalt esitatud eraldi.

Hüpertensioon

Allpool loetletud kõrvaltoimete esinemissagedus on defineeritud järgneva terminoloogia kohaselt:

Beetablokaatorite kasutamisel on veel teatatud järgmistest kõrvaltoimetest: hallutsinatsioonid, psühhoosid, segasus, külmad või tsüanootilised jäsemed, Raynaud’ fenomen, kuivad silmad ja praktolooltüüpi okulo-mukokutaanne toksilisus.

Krooniline südamepuudulikkus

Andmed kõrvaltoimete kohta südamepuudulikkusega patsientidel põhinevad ühest platseebokontrolliga kliinilisest uuringust, mis hõlmas 1067 nebivolooliga ravitud patsienti ja 1061 platseeboga ravitud patsienti. Nimetatud uuringus teatas 449 (42,1%) nebivolooliga ravitud patsienti

vähemalt võimaliku põhjusliku seosega kõrvaltoimest, võrreldes 334 (31,5%) platseeboravi saanud patsiendiga.

Nebivolooliga ravitud patsientidel olid sagedasemad kõrvaltoimed bradükardia ja pööritustunne, mõlemad tekkisid ligikaudu 11% patsientidest. Vastavad esinemissagedused platseebogrupis olid ligikaudu 2% ja 7%.

Alljärgnevalt on toodud kõrvaltoimete esinemissagedus (mis olid vähemalt võimalikus põhjuslikus seoses), mida peetakse spetsiifiliselt oluliseks kroonilise südamepuudulikkuse ravis:

-südamepuudulikkuse süvenemine 5,8% nebivolooliga ravitud patsientidest, võrreldes 5,2% platseeboravi saanud patsientidest;

-posturaalsest hüpotensioonist teatati 2,1% nebivolooliga ravitud patsientidest, võrreldes 1,0% platseeboravi saanud patsientidest;

-ravimi talumatus tekkis 1,6% nebivolooliga ravitud patsientidest, võrreldes 0,8% platseeboravi saanud patsientidest;

-esimese astme atrioventrikulaarne blokaad tekkis 1,4% nebivolooliga ravitud patsientidest, võrreldes 0,9% platseeboravi saanud patsientidest;

-alajäseme tursetest teatati 1,0% nebivolooliga ravitud patsientidest, võrreldes 0,2% platseeboravi saanud patsientidest.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9Üleannustamine

Puuduvad andmed nebivolooli üleannustamise kohta.

Sümptomid

Beetablokaatorite üleannustamise sümptomid on: bradükardia, hüpotensioon, bronhospasm ja äge südamepuudulikkus.

Ravi

Üleannustamise või ülitundlikkusreaktsiooni korral peab patsienti pidevalt jälgima ja ravima intensiivraviosakonnas. Vajalik on vere glükoositaseme kontroll. Seedetraktis oleva toimeaine imendumist tuleb takistada maoloputuse ning aktiivsöe ja lahtistite manustamisega. Vajalikuks võib osutuda kunstlik hingamine. Bradükardia või kõrgenenud vagotoonia ravimiseks võib kasutada atropiini või metüülatropiini manustamist. Hüpotoonia ja šoki ravimiseks manustada plasmat või plasmaasendajaid ning vajadusel katehhoolamiine. Beetablokaatorite toimet saab nõrgendada, süstides aeglaselt veeni isoprenaliinvesinikkloriidi alates annusest ligikaudu 5 µg/min või dobutamiini alates annusest 2,5 µg/min, kuni soovitud toime saavutamiseni. Refraktaarsetel juhtudel võib kasutada isoprenaliini koos dopamiiniga. Kui need meetmed ei anna soovitud tulemusi, võib kaaluda glükagooni 50…100 µg/kg intravenoosset manustamist. Vajaduse korral võib süstimist tunni jooksul korrata ja sellele võib vajadusel järgneda glükagooni infusioon annuses 70 µg/kg/tunnis. Ekstreemsetel juhtudel raviresistentse bradükardia korral tuleb haigele paigaldada südamestimulaator.

5.FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed beetablokaatorid;

ATC-kood: C07AB12

Nebivolool on kahe enantiomeeri, SRRR-nebivolooli (ehk d-nebivolooli) ja RSSS-nebivolooli (ehk l- nebivolooli) ratseemiline segu. Ravimil on kaks farmakoloogilist toimet:

•nebivolool on konkureeriv ja selektiivne beetaretseptori antagonist: see toime omistatakse SRRR-enantiomeerile (d-enantiomeer);

Jaotumine

Mõlemad enantiomeerid on plasmas seotud peamiselt albumiiniga. Vereplasma valkudega on seotud 98,1% SRRR-nebivoloolist ja 97,9% RSSS-nebivoloolist.

Biotransformatsioon

Nebivolool metaboliseerub ulatuslikult, osaliselt tekib aktiivseid hüdroksümetaboliite. Nebivolool metaboliseerub alitsüklilise ja aromaatse hüdroksüleerimise, N-dealküleerimise ja glükuronideerimise kaudu. Lisaks moodustuvad hüdroksümetaboliitide glükuroniidid. Nebivolooli metabolism hüdroksüleerimise teel on sõltuv CYP2D6 geneetilisest oksüdatiivsest polümorfismist.

Eritumine

Kiire metabolismiga isikutel on nebivolooli enantiomeeride eliminatsiooni poolväärtusaeg keskmiselt 10 tundi. Aeglase metabolismiga isikutel on see 3…5 korda pikem. Kiire metabolismiga isikutel on RSSS-enantiomeeri sisaldus vereplasmas veidi kõrgem kui SRRR-enantiomeeri sisaldus. Aeglase metabolismiga isikutel on see erinevus suurem. Kiire metabolismiga isikutel on mõlema enantiomeeri hüdroksümetaboliitide eliminatsiooni poolväärtusaeg keskmiselt 24 tundi ja aeglase metabolismiga isikutel ligikaudu kaks korda pikem.

Nädal pärast manustamist on annusest 38% eritunud uriiniga ja 48% väljaheitega. Neerude kaudu eritub uriiniga muutumatult vähem kui 0,5% annusest.

5.3Prekliinilised ohutusandmed

Prekliinilistes andmetes, mis põhinevad tavapärastel genotoksilisuse ja kartsinogeensuse potentsiaali uuringutel, ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

6.FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1Abiainete loetelu

Laktoosmonohüdraat

Maisitärklis

Kroskarmelloosnaatrium

Hüpromelloos

Mikrokristalliline tselluloos

Kolloidne veevaba ränidioksiid

Magneesiumstearaat

6.2Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5Pakendi iseloomustus ja sisu

Tabletid on blisterpakendis (PVC/alumiinium blister).

Pakendi suurused: 7, 10, 14, 20, 28, 30, 50, 56, 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.