Näidustus: Epilepsia. Kolmiknärvi neuralgia.

tablett (100mg)

Pakendi infoleht: teave patsiendile

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti, apteekri või meditsiiniõega.
• Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti, apteekri või meditsiiniõega. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on PHENHYDAN ja milleks seda kasutatakse

2. Mida on vaja teada enne PHENHYDAN’i võtmist

3. Kuidas PHENHYDAN’i võtta

4. Võimalikud kõrvaltoimed

5 Kuidas PHENHYDAN’i säilitada

6. Pakendi sisu ja muu teave

1. Mis ravim on PHENHYDAN ja milleks seda kasutatakse

PHENHYDAN’i toimeaine fenütoiin on epilepsiaravim. Seda kasutatakse epileptiliste krampide ja kolmiknärvi neuralgiaks kutsutava näo valuliku seisundi raviks.

Märkus: Fenütoiin ei ole efektiivne absansside (teatud tüüpi krampide) korral ning febriilsete krampide ravis ja profülaktikas.

2. Mida on vaja teada enne PHENHYDAN’i võtmist

PHENHYDAN’i ei tohi võtta

• kui te olete fenütoiini, hüdantoiinide (ravimid, millel on fenütoiiniga sarnane keemiline struktuur) või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline
• kui teil on II või III astme atrioventrikulaarne (AV) blokaad (südame ülejuhtehäire)
• kui teil on siinussõlme nõrkuse sündroom (südame ülejuhtehäire)
• 3 kuu jooksul pärast müokardiinfarkti (südameinfarkt) või südame langenud väljutusmahu juhtudel (vasaku vatsakese väljutusmaht alla 35%)
• kui teil on varem esinenud äge vere düskraasia (vere kahjustus) ja luuüdi kahjustus

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne PHENHYDAN’i võtmist pidage nõu oma arstiga

• kui teil on raske südamepuudulikkus
• kui teil on hingamispuudulikkus
• kui teil on äge hüpotensioon (süstoolne vererõhk alla 90 mmHg)
• kui teil on südame aeglane rütm (vähem kui 50 lööki minutis)
• kui teil on sinuatriaalne blokaad (südame ülejuhtehäire)
• kui teil on I astme atrioventrikulaarne (AV) blokaad (südame ülejuhtehäire)
• kui teil on kodade laperdus ja virvendus (ebakorrapärane ja liiga kiire südamerütm)
• kui olete ülitundlik teiste epilepsiavastaste ravimite suhtes (nt karbamasepiin, lamotrigiin, okskarbasepiin, fenobarbitaal). Sellisel juhul on teil suurem risk allergiliste reaktsioonide tekkeks ka PHENHYDAN’i kasutamisel

• kui olete Taiwani, Jaapani, Malaisia või Tai päritolu ja analüüsid on näidanud, et olete geenivariandi CYP2C9*3 kandja.

Fenütoiin võib vallandada absaansi- (lühiaegse teadvusekaotusega epilepsiahood) ja müokloonilisi hoogusid (lihastõmblustega kulgevad epilepsiahood) või neid raskendada.

Väiksel hulgal inimestest, keda on ravitud antiepileptikumidega nagu fenütoiin, on esinenud enda vigastamise või enesetapumõtteid. Kui teil tekkivad sellised mõtted, siis võtke viivitamatult ühendust oma arstiga. PHENHYDAN’i kasutamisel on täheldatud potentsiaalselt eluohtlikke nahalööbeid (Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilist nekrolüüsi), mis ilmnevad esialgu kehatüvel tekkivate punakate märklauataoliste täppide või ringjate laikudena, mille keskel esineb sageli ville. Tähelepanu väärivate lisanähtude hulka kuuluvad haavandid suus, kõris, ninas, suguelunditel ja silma sidekestal (punased ja turses silmad). Potentsiaalselt eluohtlike nahalöövetega kaasnevad sageli ka gripitaolised sümptomid. Lööve võib progresseeruda laialdaselt levivateks villideks või naha koorumiseks. Tõsiste nahareaktsioonide tekkeoht on kõige suurem esimestel ravinädalatel. Kui teil on PHENHYDAN’i varasema kasutamise ajal tekkinud Stevensi-Johnsoni sündroom või epidermise toksiline nekrolüüs, ei tohi te PHENHYDAN’i mingil juhul uuesti kasutama hakata. Kui teil tekib lööve või nimetatud nahasümptomid, pöörduge kohe arsti poole ja öelge talle, et te kasutate seda ravimit. Ravi ajal PHENHYDAN’iga võivad tekkida tõsised nahareaktsioonid. See risk võib olla seotud Hiina ja Tai päritoluga ning võib samuti olla isikutel, kellel esineb geenivariatsioon. Kui te olete pärit sellisest regioonist ja kui teil on tuvastatud geenivariatsioon (HLA-B*1502), pidage enne ravi alustamist PHENHYDAN’iga nõu oma arstiga.

PHENHYDAN’i kasutamisega raseduse ajal kaasneb lootekahjustuste risk. Viljastumisvõimelised naised peavad PHENHYDAN’iga ravi ajal kasutama efektiivseid rasestumisvastaseid vahendeid (vt „Rasedus ja imetamine”).

Kui esinevad annusest mittesõltuvad rasked allergilised kõrvaltoimed, peab ravi lõpetama, eriti oluline on see allergilise eksanteemi korral. Geneetiliselt determineeritud aeglase hüdroksüleerimisega (pärilik metaboolne häire, ravimite metaboliseerimise võime on aeglustunud) patsientidel võib ka mõõdukas annus esile kutsuda üleannustamise nähud. Sellisel juhul on vajalik ravimi plasmakontsentratsiooni määramine ning vastavalt sellele annuse vähendamine.

Ravi ajal tuleb regulaarselt kontrollida fenütoiini plasmakontsentratsiooni, verepilti, maksaensüüme (GOT, GPT, gamma-GT) ja aluselist fosfataasi (vereanalüüs, mis näitab luu häireid, nagu osteomalaatsia) (alguses kord kvartalis, seejärel 2 korda aastas). Lastel tuleb lisaks jälgida kilpnäärmetalitlust.

Verepildi tulemuste alusel esineva mõõduka stabiilse leukopeenia (valgete vereliblede arvu vähenemine) ja üksikjuhtudel täheldatud gamma-GT sisalduse suurenemise korral ei ole vaja ravi katkestada. Fenütoiini tuleb eriti ettevaatlikult manustada maksa- ja neerufunktsiooni häirega patsientidele. Vajalikud on maksa- ja neerufunktsiooni regulaarsed kontrollid.

Ravimi vahetamine mõne teise, sama toimeainega ravimi vastu Ravimid, mis sisaldavad fenütoiini, imenduvad kehas erineval määral, sõltuvalt organismi võimest ravimit metaboliseerida. Teile vajaliku fenütoiini annuse määrab arst kindlaks eraldi. Põhjus on selles, et raviks vajalik annus on ainult natuke erinev annusest, mis võib olla kahjulik. Ühelt fenütoiini sisaldavalt ravimilt teisele üleminekul tuleb fenütoiini kontsentratsiooni veres määrata lühikeste

ajavahemike järel ja need teeb kindlaks arst. Stabiilset fenütoiini kontsentratsiooni veres võib eeldada 5…14 ravipäeva järel igapäevaste võrdsete fenütoiini annuste juures. Seetõttu tuleb seni võetud fenütoiini annust võimaluse korral aeglaselt vähendada, samal ajal järk- järgult uuele ravimile (PHENHYDAN) üle minnes. Liiga kiire ravimi ärajätmine võib põhjustada krampide sageduse suurenemist või epileptilist staatust (tõsine pikaajaline krampide vorm, millega kaasneb teadvuse kaotus). Enne fenütoiini sisaldava ravimi vahetamist pidage nõu oma arstiga.

Muud ravimid ja PHENHYDAN Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid. Fenütoiin võib suurendada teatud maksaensüümide aktiivsust ja sellega mõjutada teiste ravimite kontsentratsiooni plasmas.

Järgmised ained võivad vähendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni: pidev fenobarbitaali, primidooni, karbamasepiini, vigabatriini või alkoholi kasutamine. Ained, mis indutseerivad fenütoiini metabolismi maksas (nt lopinaviir, ritonaviir), ning reserpiin, sukralfaat, diasoksiid, nelfinaviir, teofülliin ja foolhape võivad samuti vähendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni. Järgmised ained võivad suurendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni: äge alkoholi tarvitamine, suukaudsed verehüübimisvastased ravimid (antikoagulandid), antibiootikumid (sh klooramfenikool, erütromütsiin, isoniasiid, trimetoprim, sulfoonamiidid), epilepsiavastased ravimid (etosuktsimiid, felbamaat, metsuktsimiid, okskarbasepiin, sultiaam, stiripentool, valproaat), antihistamiinikumid (tsimetidiin, ranitidiin), seentevastased ained (sh amfoteritsiin B, flukonasool, ketokonasool, mükonasool, itrakonasool), kaltsiumkanali blokaatorid (diltiaseem, nifedipiin), psühhotroopsed ravimid (fluoksetiin, tritsüklilised antidepressandid, viloksasiin), mittesteroidsed antireumaatilised ravimid, amiodaroon, bensodiasepiinid, tsükloseriin, disulfiraam, fluoropürimidiinid (nt fluorouratsiil või fluorouratsiili eelravimid nagu kapetsitabiin), halotaan, metüülfenidaat, omeprasool, paraaminosalitsüülhape (PAS), tiklopidiin ja tolbutamiid. Ravi kombineerimisel valproaadiga võib valproaat põhjustada vaba (valkudega seondumata) fenütoiini plasmakontsentratsiooni tõusu ilma üldise fenütoiini plasmakontsentratsiooni muutuseta, suurendades kõrvaltoimete (eriti ajukahjustus) tekke ohtu. Vt ka lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“. Fenütoiini plasmakontsentratsiooni suurendavad koostoimed võivad põhjustada fenütoiini intoksikatsiooni sümptomeid. Ülalmainitud toimeaineid koos fenütoiiniga tarvitavaid patsiente tuleb regulaarselt jälgida fenütoiini intoksikatsiooni sümptomite ja fenütoiini suurenenud plasmakontsentratsiooni suhtes. Fenütoiini plasmataset võivad suurendada või vähendada järgmised ained: tsiprofloksatsiin, karbamasepiin, fenobarbitaal, kloordiasepoksiid, diasepaam.

Fenütoiin mõjutab järgmisi aineid: Fenütoiin võib suurendada rifampitsiini plasmataset. Fenütoiin võib indutseerida teiste ainete metabolismi maksas ja vähendada teiste ainete plasmakontsentratsiooni. Selle tagajärjeks võib olla teiste ainete annuse kohandamine. See kehtib näiteks järgmiste ainete kohta: epilepsiavastased ravimid (karbamasepiin, felbamaat, lakosamiid, lamotrigiin, stiripentool, valproaat), kasvajavastased ained (nt irinotekaan, paklitakseel, teniposiid), retroviirusvastased ained (nt lopinaviir, ritonaviir), kaltsiumikanali blokaatorid (nt nikardipiin, nimodipiin), immuunsupressiivsed ravimid (nt tsüklosporiin, takroliimus), müorelaksandid (nt alkuroonium, pankuroonium, vekuroonium), psühhotroopsed ravimid (paroksetiin, tritsüklilised antidepressandid), tetratsükliinid (nt doksütsükliin), suukaudsed antikoagulandid (nt rivaroksabaan, dabigatraan, apiksabaan, edoksabaan), statiinid (nt atorvastatiin, simvastatiin), afatiniib, albendasool, klosapiin, diasoksiid, digitoksiin, furosemiid, itrakonasool, kortikosteroidid, metadoon, östrogeenid, prasikvanteel, teofülliin, tenofoviiralafenamiid,

tikagreloor, verapamiil, vitamiin D ja suukaudsed rasestumisvastased vahendid. Rasestumisvastaste vahendite toime ei pruugi seetõttu olla kindel.

Muud koostoimed: Metotreksaadi toksiline toime võib tugevneda. Võimalikud on koostoimed propoksüfeeni ja salitsülaatidega. Fenütoiini toime võib väheneda, kui samaaegselt kasutatakse foolhapet. Kui te saate antikoagulantravi, tuleb vere hüübimise (koagulatsiooni) seisundit regulaarselt jälgida. PHENHYDAN koos toidu ja alkoholiga: PHENHYDAN’iga ravi ajal tuleb vältida alkoholi tarbimist, sest alkohol võib mõjutada ravimi toimet. Samaaegne maosondi kaudne enteraalne toitmine põhjustab fenütoiini vähenenud plasmakontsentratsiooni. Seetõttu on nendel juhtudel soovitatav regulaarne fenütoiini plasmakontsentratsiooni määramine. Enne ja pärast fenütoiini manustamist on vajalik kahe tunni pikkune paastumine.

Rasedus ja imetamine Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arstiga.

Rasedus PHENHYDAN võib põhjustada raskeid väärarendeid. Kui te võtate raseduse ajal PHENHYDAN’i, on teie lapsel väärarendite tekkerisk kuni 3 korda suurem kui epilepsiavastaseid ravimeid mittevõtvate naiste lastel. Teatatud on rasketest väärarenditest, sealhulgas kasvuhäired ning kolju, näo, küünte, sõrmede/varvaste ja südame väärarendid. Mõned neist võivad tekkida samaaegselt, osana loote hüdantoiini sündroomist. Raseduse ajal fenütoiini kasutanud emadel sündinud lastel on teatatud närvisüsteemi (aju) arenguhäiretest. Mõnedes uuringutes on näidatud, et fenütoiin avaldab negatiivset toimet üsas fenütoiiniga kokku puutunud laste närvisüsteemi arengule, samas kui teistes uuringutes seda toimet ei tuvastatud. Toimet närvisüsteemi arengule ei saa välistada. Raseduse ajal fenütoiini saanud emade lastel on teatatud mitmest pahaloomuliste kasvajate, sh neuroblastoomi, juhust. Epilepsiavastaste ravimite ja teiste tegurite osa riski suurenemises ei ole siiski kindlaks tehtud.

Kui olete viljastumisvõimeline naine, aga ei kavatse rasestuda, peate PHENHYDAN’iga ravi ajal kasutama efektiivseid rasestumisvastaseid vahendeid. PHENHYDAN võib avaldada toimet hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite, nt rasestumisvastaste tablettide toimele ja vähendada nende efektiivsust raseduse ennetamisel. Pidage nõu oma arstiga, kes arutab teiega, milline on PHENHYDAN’i võtmise ajal kõige sobivam rasestumisvastane vahend.

Kui olete viljastumisvõimeline naine ja kavatsete rasestuda, pidage enne rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist ja rasestumist nõu oma arstiga teisele sobivale ravile ülemineku osas, et vältida loote kokkupuudet fenütoiiniga. Kui te olete rase või arvate end olevat rase, teatage sellest kohe oma arstile. Ravimi võtmist ei tohi lõpetada enne, kui olete arstiga nõu pidanud. Ravi peatamine ilma eelnevalt arstiga nõu pidamata võib põhjustada krambihooge, mis võivad ohustada nii teid kui ka teie sündimata last. Arst võib otsustada teie ravi muuta.

Soovitatav on emale profülaktiliselt manustada K -vitamiini raseduse viimaste nädalate vältel ja vahetult pärast sündi lapsele, et ära hoida võimalikke hemorraagilisi tüsistusi vastsündinul. Fenütoiini plasmakontsentratsioon väheneb raseduse ajal ja tõuseb pärast sünnitust raseduseelsele tasemele. Soovitatav on regulaarne fenütoiini plasmasisalduse jälgimine.

Imetamine Fenütoiin eritub rinnapiima väikestes kogustes. Rinnapiimast võõrutamine ei ole üldiselt vajalik, kuid imikut tuleb jälgida ebapiisava kaaluiibe ja suurenenud unevajaduse suhtes.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Fenütoiinravi alguses, kui kasutatakse suuri annuseid või kombineeritakse teiste kesknärvisüsteemi toimivate ravimitega, võib reaktsioonikiirus oluliselt muutuda, mis mõjutab patsiendi võimet autot juhtida või teisi seadmeid ja masinaid käsitseda, seda sõltumata haigusest, mida ravitakse. Ravimi toime tugevneb samaaegsel alkoholi kasutamisel. Seetõttu võib tekkida suur töö- või liiklusõnnetuste oht. Esimestel ravipäevadel ei tohi juhtida autot, töötada masinatega ega teha ohtlikke toiminguid. Ärge töötage, kui te ei ole sobivas seisundis. Igal juhul otsustab teie arst vajaliku annuse teie seisundi järgi. PHENHYDAN sisaldab naatriumi Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühe tableti kohta, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

3. Kuidas PHENHYDAN’i võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Soovitatav algannus on 50...100 mg fenütoiini (1/2...1 tablett). Annust võib kiiresti suurendada kuni piisava ravitoime või taluvuspiiri saavutamiseni. Lapsed vajavad fenütoiini suuremaid annuseid kui täiskasvanud. Kuni 12-aastastele lastele on algannus 2 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas. Annust võib suurendada iga 3 päeva järel 1 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas sõltuvalt kontsentratsioonist plasmas ja ravivastusest. Kui ei ole määratud teisiti, soovitatakse järgmist säilitusannust:

Antiepileptiline ravi: Üle 3-aastased lapsed: 100...200 mg (1...2 tabletti) Koolilapsed: 100...300 mg (1...3 tabletti) Täiskasvanud: 300 mg (3 tabletti) Ööpäevase annuse võib jagada kaheks annuseks. Ravi alustamine suuremate annustega (laadivad annused), nt kolmiknärvi neuralgia või teiste neurogeensete valude korral: Täiskasvanud: 1 g ööpäevas kolme üksikannusena (400 mg, 300 mg, 300 mg) 2-tunniste intervallidega. Teisel päeval on säilitusannus 300 mg. Kuni 12-aastased lapsed: 5...8 mg/kg kehakaalu kohta, jälgides kontsentratsiooni plasmas. Säilitusannusena võib üle 6-aastastele lastele manustada 150...200 mg ööpäevas alates teisest päevast.

Tablette tuleb võtta rohke vedelikuga (nt 1 klaas vett). Ravi kestus sõltub haige seisundist ja selle üle otsustab arst. Kui teil on tunne, et PHENHYDAN’i toime on liiga tugev või liiga nõrk, rääkige sellest arstile või apteekrile.

Kui te võtate PHENHYDAN’i rohkem, kui ette nähtud Üleannustamise korral tuleb kohe konsulteerida arstiga ning võimalusel näidata talle ravimit ja seda infolehte. Üleannustamise (mürgistuse) varased sümptomid on kahelinägemine, silmamuna tahtmatud liigutused, värin, pearinglus, iiveldus, ebamugavustunne kõhus, segasusseisund, kõne- ja tasakaaluhäired. Raske mürgistuse korral võib haige muutuda komatoosseks, pupillaarrefleksid madalduvad ning võib areneda hüpotensioon. Võivad tekkida pöördumatud väikeaju degeneratiivsed muutused. On võimalik surm tingituna hingamisseiskusest (aeglane või pinnapealne hingamine).

Ravimi kasutamine tuleb mürgistuse korral koheselt lõpetada! Mürgistus vajab kiiret ravi haigla intensiivravi osakonnas.

Kui te unustate PHENHYDAN’i võtta Ärge võtke kahekordset annust, kui ravim jäi eelmisel korral võtmata. Järgige tavapärast tablettide võtmise korda.

Kui te lõpetate PHENHYDAN’i võtmise Ärge lõpetage ravi ilma arstiga konsulteerimata. See võib ohustada ravi efektiivsust. Äkiline ravimi ärajätmine võib põhjustada krampide sageduse suurenemise või kutsuda esile epileptilise staatuse (tõsine pikaajaline krampide vorm, millega kaasneb teadvuse kaotus). Vajadusel tuleb annust järk-järgult vähendada. Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti, apteekri või meditsiiniõega.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Annuse suurusest sõltuvad kõrvaltoimed tekivad kolmandikul fenütoiiniga ravitavatest patsientidest, peaasjalikult nendel patsientidel, kellel fenütoiini plasmasisaldus on üle 20 m g/ml. Kõrvaltoimete vallandumine on sageli seotud fenütoiini suurte plasmakontsentratsioonidega või kombinatsioonravi kasutamisega. Kõrvaltoimed on enamasti taaspöörduvad ja ravi katkestamine on harva vajalik. Mürgistuse vältimiseks annuse suurusest sõltuvate kõrvaltoimete ilmnemisel on vajalik raviplaani muutmine ja fenütoiini annuse vähendamine.

Pidev üleannustamine võib põhjustada pilgu fikseerumise, söögiisu kaotuse, oksendamise, kehakaalu kaotuse, ükskõiksuse, loiduse, taju ja teadvuse häireid, mõnikord ka kooma (sügav teadvuse kaotus).

Pöördumatust tserebellaarsest atroofiast (väikeaju degeneratsioon) on teatatud üksikutel juhtudel, kui fenütoiini plasmakontsentratsioon on pikaajaliselt üle 25 µg/ml või raske üleannustamise korral. Esineda võivad järgmised kõrvaltoimed:

Väga sage (võib mõjutada rohkem kui 1 inimest 10-st):

• pearinglus, peavalu, ärrituvus, väsimus
• diploopia (kahelinägemine), nüstagm (silmade tahtmatud liigutused)
• ataksia (tasakaaluhäired), kõrgsageduslik rahuoleku treemor, düskineesiad (kontrollimatud liigutused)
• kõnehäired, mälu ja intellektuaalse talitluse häired

Harv (võib mõjutada kuni 1 inimest 1000-st):

• võib tekkida (peamiselt intravenoosse manustamise korral) asüstoolia (südamelöökide puudumine), mis on tingitud siinussõlme (südame erutuskoht) pärssimisest, juhtivuse blokaad ja täieliku AV blokaadiga ventrikulaarse rütmi mahasurumine (juhtivuse blokaad koja ja vatsakese vahel).
• liigne karvakasv (hirsutism) noortel tüdrukutel ja naistel
• annusest sõltumatu igemete hüperplaasia (igemete paksenemine), naha hüperpigmentatsioon või hüpertrihhoos (karvakasv)
• annusest sõltumatult: Täheldatud on potentsiaalselt eluohtlikke nahalööbeid (Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilist nekrolüüsi). Vt lõik 2.
• annusest sõltumatu allergilised eksanteemid, vererakkude arvu muutused (leukopeenia, valgete vereliblede vähenemine või trombotsütopeenia, vereliistakute arvu vähenemine) või

maksatalitluse häired. Sellistel juhtudel soovitatakse fenütoiini kasutamine katkestada. Te peate kohe pöörduma oma arsti poole. Sümptomid võivad mööduda ka annuse vähendamisel.

Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

• vatsakeste fibrillatsioon
• võivad esineda arütmogeensed toimed südame rütmihäirete muutumise või sageduse suurenemise näol, mis võivad viia südametalitluse raske häire, mõnikord ka südameseiskuse tekkimiseni
• ventrikulaarse (südame kamber) rütmi kiirenemine, mis on tingitud AV sõlme (südame erutatavuse juhtekoht koja ja vatsakese vahel) refraktaarperioodi lühenemisest. Kodade fibrillatsioon ja laperdus ei allu ravile fenütoiiniga.
• vererõhu langus ja olemasoleva südame- või hingamispuudulikkuse raskenemine (vähenenud südame- või kopsumaht), peamiselt intravenoosse kasutamise korral
• osteomalaatsia (luude pehmenemine) tundlikel ja kaltsiumi ainevahetushäiretega patsientidel. On olnud teateid luude kahjustustest, sealhulgas osteopeeniast, osteoporoosist (luude hõrenemine) ja luumurdudest. Pidage nõu oma arsti või apteekriga, kui te saate pikaajalist epilepsiavastast ravi, teil on esinenud osteoporoosi või te tarvitate steroide.
• sekundaarne hüperparatüreoos (seisund, kus kõrvalkilpnäärmed toodavad rohkem hormooni ja see põhjustab luuhõrenemist)
• kilpnäärme talitlushäire, eriti lastel
• entsefalopaatia (ajukahjustus) selliste sümptomitega nagu krampide suurenenud esinemissagedus, apaatia (aje puudumine), stuupor (ärkveloleku vähenemine), lihastoonuse vähenemine ja lihaste nõrkus, koreoidne düskineesia (kontrollimatud liigutused) ja generaliseerunud EEG muutused, eelkõige pikaajalise ravi korral fenütoiiniga kombinatsioonis teiste epilepsiavastaste ravimitega, eriti valproehappega
• pikaajalise ravi korral fenütoiiniga polüneuropaatia (närvifunktsiooni halvenemine, mille sümptomid on valu, põletustunne ja tundehäired)
• müasteeniline sündroom (lihaste nõrkus), mis laheneb ravi katkestamisel fenütoiiniga
• megaloblastiline aneemia (verehäire), peamiselt foolhappe puuduse tõttu
• ägedate porfüüria atakkide (haigus, mille korral kuhjub maksas porfüriin) vallandumine
• annusest sõltumatud rasked allergilised reaktsioonid kuni ülitundlikkussündroomini, sealhulgas DRESS-i sündroom: eksfoliatiivne dermatiit (naha pealmise kihi villid ja koorumine, naha põletikuline ketendamine, nahapunetus, millega kaasnevad muutused nahas ja naha veritsemine), palavik, lümfisõlmede turse, hematopoeetiliste organite ja luuüdi talitlushäire; maksatalitluse häired, mis mõnikord mõjutavaid muid organsüsteeme. Sellistel juhtudel tuleb ravi fenütoiiniga kohe lõpetada.
• allergiline ristreaktsioon teiste epilepsiavastaste ravimitega
• mõnede valgete vereliblede arvu tugev vähenemine (agranulotsütoos)
• raske aneemia (kehvveresus), mis on tingitud vereloomehäiretest (puhas punalibleaplaasia, aplastiline aneemia)
• süsteemne autoimmuunhaigus koos selliste sümptomitega nagu palavik, kurnatus, lööve, liigeste valu, tundlikkus päikesevalguse suhtes (süsteemne erütematoosluupus)
• immuunsüsteemi häire, mis põhjustab nahalööbeid (naha erütematoosluupus)
• käte või jalalabade valulik lilla turse, mis võib põhjustada nekroosi (lilla kinda sündroom). Võtke kohe ühendust oma arstiga.
• unisus
• antikehade häired (immunoglobuliinide anomaaliad, eriti hüpogammaglobulineemia)
• vere glükoosisisalduse suurenemine, eelkõige siis, kui fenütoiini sisaldus veres on toksiline

Lapsed ja noorukid Fenütoiini kõrvaltoimete profiil on täiskasvanutel ja lastel üldjoontes sarnane. Lastel ja kehva suuhügieeniga inimestel esineb sagedamini igemete hüperplaasiat (igemete paksenemist). Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud.

Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas PHENHYDAN’i säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Hoida temperatuuril kuni 25 °C. Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale. Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida PHENHYDAN sisaldab

• Toimeaine on fenütoiin. PHENHYDAN tablett sisaldab 100 mg fenütoiini.
• Abiained on mikrokristalne tselluloos, želatiin, magneesiumstearaat, maisitärklis, tärklise

naatriumglükolaat, ränidioksiid, talk, kolloidne veevaba ränidioksiid. Kuidas PHENHYDAN välja näeb ja pakendi sisu PHENHYDAN tabletid on valged, ümmargused ja lamedad ning ristuvate poolitusjoontega. Tableti saab jagada neljaks võrdseks osaks.

Pakendis on 100 tabletti.

Müügiloa hoidja ja tootja Desitin Arzneimittel GmbH Weg beim Jäger 214 D-22335 Hamburg Saksamaa Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge, palun, müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

Müügiloa hoidja esindaja Eestis: Medfiles OÜ Kastani 42 50410 Tartu Telefon 730 5415

Infoleht on viimati uuendatud mais 2022.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

PHENHYDAN, 100 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 100 mg fenütoiini. INN. Phenytoinum

Teadaolevat toimet omavad abiained: Phenhydan sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi tableti kohta.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1

3. RAVIMVORM

Tablett

PHENHYDAN’i tabletid on valged, ümmargused ja lamedad ning ristuvate poolitusjoontega. Tableti saab jagada neljaks võrdseks annuseks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Epilepsia. Kolmiknärvi neuralgia.

Märkus: Fenütoiin ei ole efektiivne absansside ravis ning febriilsete krampide ravis ja profülaktikas.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Annustamine on individuaalne sõltuvalt patsiendi seisundist ja ravivastusest. Soovitatav algannus on 50…100 mg fenütoiini (½…1 tablett). Annust võib kiiresti suurendada piisava ravivastuse või taluvuspiiri saabumiseni. Kuni 12-aastastele lastele manustatakse ravimit 2 mg kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas. Annust võib suurendada sõltuvalt ravimi kontsentratsioonist plasmas iga 3 päeva tagant 1 mg kaupa kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas. Säilitusravi ajal on soovitatavad annused järgmised:

Epilepsiavastane ravi. Väikelapsed vanuses 3 aastat ja vanemad: 100200 mg (12 tabletti) Kooliealised lapsed: 100300 mg (13 tabletti) Täiskasvanud: 300 mg (3 tabletti) Päevase annuse võib jagada kaheks annuseks. Lapsed vajavad suuremaid fenütoiini annuseid kui täiskasvanud.

Kolmiknärvi neuralgia, neurogeenne valu.

Küllastava annuse manustamine peab toimuma haiglas koos samaaegse ravimi plasmakontsentratsiooni jälgimisega. Täiskasvanud: 1 g päevas kolme üksikannusena (400 mg, 300 mg, 300 mg) kahetunniste intervallidega. Teisel päeval on säilitusannus 300 mg.

Kuni 12-aastased lapsed: 58 mg kehakaalu kilogrammi kohta koos samaaegse ravimi plasmakontsentratsiooni jälgimisega. Säilitusannusena võib lastele, kes on vanemad kui 6 aastat, kasutada 150200 mg päevas alates teisest ravipäevast. Alla 6-aastastele lastele määratakse annus vastavalt ravimi kontsentratsioonile plasmas. Kõikide näidustuste puhul, eriti pikaajalise kasutamise korral, võivad mõnede patsientide ebaadekvaatsed ravitulemused olla tingitud liiga väikestest annustest. Sellistel juhtudel tuleb säilitusannust ettevaatlikult järk-järgult 2550 mg kaupa suurendada (¼½ tabletti) ja võimaluse korral jälgida ravimi plasmakontsentratsiooni.

Manustamisviis Tablette tuleb võtta küllaldase koguse vedelikuga (nt 1 klaas vett). Ravi kestus sõltub seisundist ja selle üle otsustab raviarst.

4.3 Vastunäidustused

Fenütoiini kasutamine ei ole lubatud järgmistel juhtudel:

• ülitundlikkus toimeaine, teiste hüdantoiinide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes
• atrioventrikulaarse (AV) blokaadi II või III aste
• siinussõlme nõrkuse sündroom
• 3 kuu jooksul pärast müokardiinfarkti või juhtudel, kui südame löögimaht on langenud (vasaku vatsakese väljutusfraktsioon väiksem kui 35%)
• eelnevalt esinev äge veredüskraasia ja luuüdi kahjustus

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Fenütoiini tuleb erilise ettevaatusega (suhtelised vastunäidustused) kasutada järgmistel juhtudel:

• väljendunud südamepuudulikkus
• hingamispuudulikkus
• raske hüpotensioon (süstoolne vererõhk alla 90 mmHg)
• bradükardia (alla 50 löögi minutis)
• sinuatriaalne blokaad
• AV blokaadi I aste
• kodade laperdus ja virvendus

Kui esinevad annusest mittesõltuvad rasked allergilised kõrvaltoimed, peab ravi lõpetama, eriti oluline on see allergilise eksanteemi korral.

Ravi ajal tuleb regulaarselt (esimese kolme kuu jooksul iga kuu, hiljem kaks korda aastas) jälgida fenütoiini kontsentratsiooni plasmas, vererakkude hulka, maksaensüüme (GOT, GPT, gamma-GT) ja aluselist fosfataasi (osteopaatia kindlakstegemiseks). Lastel tuleb jälgida kilpnäärme talitlust (kasvamist).

Mõõduka stabiilse leukopeenia (regulaarsete vereanalüüside tulemuste põhjal) ja isoleeritud gamma-GT tõusu tõttu ei ole vaja ravi katkestada. Fenütoiini tuleb eriti ettevaatlikult manustada maksa- ja neerufunktsiooni häirega patsientidele. Vajalikud on regulaarsed kontrollid. Fenütoiin võib vallandada absaansi- ja müokloonilisi hoogusid või neid raskendada.

Suitsiidimõtteid ja suitsiidaalset käitumist on esinenud erinevatel näidustustel antiepileptikume saavatel patsientidel. Randomiseeritud platseebokontrolliga uuringute meta-analüüs näitas, et antiepileptikume

kasutavate patsientide hulgas on suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise risk suurenenud. Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise tekkemehhanism fenütoiini saavatel patsientidel ei ole teada, kuid olemasolevate andmete põhjal ei saa seda riski ka välistada. Seega peaks patsiente suitsiidimõtete tekkimise ja suitsidaalse käitumise osas jälgima ja vajadusel rakendama vastavat ravi. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada, et suitsiidimõtete või suitsidaalse käitumise tekke korral peavad nad pöörduma arsti poole.

Nahareaktsioonid Fenütoiini kasutamisel on täheldatud eluohtlikke nahareaktsioone, Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS) ja epidermise toksilist nekrolüüsi (TEN). Patsiente tuleb nähtude ja sümptomite osas nõustada ja nahareaktsioonide suhtes hoolikalt jälgida. Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilise nekrolüüsi tekkeoht on kõige suurem esimestel ravinädalatel. Kui ilmnevad Stevensi-Johnsoni sündroomi või epidermise toksilise nekrolüüsi nähud või sümptomid (nt progressiivne nahalööve, mis esineb tihti koos villidega või kolletega limaskestas), tuleb fenütoiini kasutamine lõpetada. Stevensi-Johnsoni sündroomi ja epidermise toksilise nekrolüüsi ravi on kõige tulemuslikum varajase diagnoosimise ning kahtlustäratavate ravimite kasutamise kohesel lõpetamisel. Kasutamise varajast lõpetamist seostatakse parema prognoosiga. Kui patsiendil on fenütoiini kasutamise ajal tekkinud Stevensi- Johnsoni sündroom või epidermise toksiline nekrolüüs, ei tohi see patsient hakata fenütoiini mingil juhul uuesti kasutama.

Fenütoiinravi saavatel Tai ja Hiina päritolu patsientide ning neil esineva HLA-B*1502 vahel on täheldatud tugevat seost Stevensi-Johnsoni sündroomi (SJS) tekkimisel. HLA-B*1502-positiivsetel patsientidel võib fenütoiini kasutada ainult juhul, kui kasulikkus ületab võimalikud riskid. Europiididel ja jaapanlastel on HLA-B*1502 alleeli esinemissagedus äärmiselt väike ja seega ei saa praegu otsustada riskisuhte üle. Riskisuhte kohta teistel rahvustel ei ole praegu piisavalt andmeid.

Fenütoiini kasutavatel patsientidel on täheldatud tõsise ülitundlikkusreaktsiooni (DRESS – ravimi kasutamisel tekkiv lööve eosinofiilia ja süsteemsete sümptoomidega) tekkimist. DRESS’i iseloomustab nahalööve, palavik, lümfisõlmede suurenemine ja siseorganite haaratus.

Juhtkontrolliga ülegenoomsetes seose uuringutes Taiwani, Jaapani, Malaisia ja Tai päritoluga patsientidel on tuvastatud raskete nahaga seotud kõrvaltoimete tekkeriski suurenemine halvenenud funktsiooniga CYP2C9*3 variandi kandjatel.

Ravimi kasutamisel on risk allergiliste ristreaktsioonide tekkeks teiste epilepsiavastaste ravimitega (nt karbamasepiin, lamotrigiin, okskarbasepiin, fenobarbitaal). Patsientidel, kellel on esinenud ülitundlikkusreaktsioonid teiste epilepsiavastaste ravimite suhtes, on suurem risk ülitundlikkuse tekkeks ka fenütoiini kasutamisel. Üleminek teisele fenütoiini sisaldavale ravimile: Suhteliselt kitsa terapeutilise laiuse ja erinevuste tõttu fenütoiini eri preparaatide biosaadavuses ei ole soovitatav ühelt preparaadilt teisele üle minna ilma ravimi plasmakontsentratsiooni jälgimata. Ravi liiga kiire lõpetamine võib põhjustada krambihoogude sagenemist või epileptilist staatust. Võimalusel tuleb teise antiepileptikumi kasutamisele üle minna järk-järgult ja fenütoiini annust aeglaselt vähendades.

Fertiilses eas naised Rasedale naisele manustatud fenütoiin võib loodet kahjustada. Prenataalne ekspositsioon fenütoiinile võib suurendada raskete kaasasündinud väärarendite ja teiste arenguhäirete tekkeriski (vt lõik 4.6). Fertiilses eas naised tohivad PHENHYDAN’i kasutada vaid juhul, kui pärast teiste sobivate raviviiside hoolikat kaalumist otsustatakse, et ravimi kasutamisest saadav kasu ületab riskid. Fertiilses eas naistel tuleb enne fenütoiiniga ravi alustamist kaaluda rasedustesti tegemist. Fertiilses eas naistele tuleb põhjalikult selgitada, et fenütoiini võtmine raseduse ajal võib olla lootele kahjulik.

Fertiilses eas naisi tuleb nõustada pöörduma arsti poole kohe, kui nad kavatsevad rasestuda, et arutada üleminekut teisele ravile enne rasestumist ja enne rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist (vt lõik 4.6). Fertiilses eas naistel, kes võtavad fenütoiini, tuleb soovitada pöörduda arsti poole kohe, kui nad rasestuvad või arvavad end olevat rase. Fertiilses eas naised peavad ravi ajal ja üks kuu pärast ravi lõppu kasutama efektiivseid rasestumisvastaseid vahendeid. Ensüüme indutseeriva toime tõttu võib PHENHYDAN põhjustada hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite toime kadumist, mistõttu tuleb fertiilses eas naisi nõustada teiste efektiivsete rasestumisvastaste vahendite kasutamise osas (vt lõigud 4.5 ja 4.6). CYP2C9 vahendatud metabolism Fenütoiini metaboliseeritakse ensüümi CYP450 CYP2C9 vahendusel. Vähenenud funktsiooniga CYP2C9*2 või CYP2C9*3 variantide kandjatel (CYP2C9 substraate mõõduka kiirusega või aeglaselt metaboliseerijatel) võib olla risk fenütoiini kontsentratsiooni suurenemiseks plasmas ja selle tagajärjel tekkivaks toksilisuseks. Patsientidel, kes on teadaolevalt vähenenud funktsiooniga CYP2C9*2 või *3 alleelide kandjad, soovitatakse hoolikalt jälgida kliinilist ravivastust ja vajalik võib olla fenütoiini kontsentratsiooni jälgimine plasmas

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Järgmised toimeained mõjutavad fenütoiini:

Toimeained, mis võivad vähendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni: Pidev fenobarbitaali, primidooni, karbamasepiini, vigabatriini või alkoholi kasutamine samaaegselt fenütoiiniga võib langetada fenütoiini plasmakontsentratsiooni. Ained, mis on tsütokroom P-450 süsteemi indutseerijad (enamjaolt CYP 2C9 ja 2C19 isoensüümid), nt lopinaviir ja ritonaviir, võivad vähendada fenütoiini plasmasisaldust. Reserpiin, sukralfaat, diasoksiid, nelfinaviir, teofülliin ja foolhape võivad samuti langetada fenütoiini plasmakontsentratsiooni.

Järgnevad toimeained võivad suurendada fenütoiini plasmakontsentratsiooni: Äge alkoholi tarvitamine, suukaudsed antikoagulandid, antibiootikumid (sh klooramfenikool, erütromütsiin, isoniasiid, trimetoprim, sulfoonamiidid), epilepsiavastased ravimid (etosuktsimiid, felbamaat, metsuktsimiid, okskarbasepiin, sultiaam, stiripentool, valproaat), antihistamiinikumid (tsimetidiin, ranitidiin), antimükootikumid (sh amfoteritsiin B, flukonasool, ketokonasool, mükonasool, itrakonasool), kaltsiumkanali blokaatorid (diltiaseem, nifedipiin), psühhotroopsed ravimid (fluoksetiin, tritsüklilised antidepressandid, viloksasiin), mittesteroidsed antireumaatilised ravimid, amiodaroon, bensodiasepiinid, tsükloseriin, disulfiraam, fluoropürimidiinid (nt fluorouratsiil või fluorouratsiili eelravimid nagu kapetsitabiin), halotaan, metüülfenidaat, omeprasool, paraaminosalitsüülhape (PAS), tiklopidiin ja tolbutamiid. Fenütoiini suurenenud plasmakontsentratsiooni tekitavad koostoimed võivad põhjustada fenütoiini intoksikatsiooni. Ülalmainitud toimeaineid koos fenütoiiniga tarvitavaid patsiente tuleb regulaarselt jälgida fenütoiini intoksikatsiooni sümptomite ja fenütoiini suurenenud plasmakontsentratsiooni suhtes. Kombineerimisel valproaadiga võib valproaat põhjustada vaba (valkudega seondumata) fenütoiini plasmakontsentratsiooni tõusu ilma üldise fenütoiini plasmakontsentratsiooni muutuseta, suurendades kõrvaltoimete (eriti ajukahjustus) tekke ohtu. Vt ka lõik 4.8. Toimeained, mis võivad põhjustada fenütoiini plasmakontsentratsiooni vähenemist või suurenemist: tsiprofloksatsiin, karbamasepiin, fenobarbitaal, kloordiasepoksiid, diasepaam.

Fenütoiin mõjutab järgmisi toimeaineid: Fenütoiin võib suurendada rifampitsiini plasmakontsentratsiooni. Fenütoiin indutseerib tsütokroom P-450 süsteemi (valdavalt tsütokroom 3A4 isoensüümi). Tsütokroom P-450 süsteemi kaudu metaboliseeruvate ainete plasmakontsentratsioonid võivad seega langeda ja on võimalik, et annuseid tuleb kohandada kliinilise vajaduse järgi. See kehtib näiteks järgmiste ainete kohta: epilepsiavastased ravimid (karbamasepiin, felbamaat, lakosamiid, lamotrigiin, stiripentool, valproaat), kasvajavastased ained (nt irinotekaan, paklitakseel, teniposiid), retroviirusvastased ained (nt lopinaviir, ritonaviir), kaltsiumikanali

blokaatorid (nt nikardipiin, nimodipiin), immuunsupressiivsed ravimid (nt tsüklosporiin, takroliimus), müorelaksandid (nt alkuroonium, pankuroonium, vekuroonium), psühhotroopsed ravimid (paroksetiin, tritsüklilised antidepressandid), tetratsükliinid (nt doksütsükliin), suukaudsed antikoagulandid (nt rivaroksabaan, dabigatraan, apiksabaan, edoksabaan), statiinid (nt atorvastatiin, simvastatiin), albendasool (väheneb aktiivsete metaboliitide plasmakontsentratsioon), klosapiin, diasoksiid, digitoksiin, furosemiid, itrakonasool, kortikosteroidid, metadoon, östrogeenid, prasikvanteel, teofülliin, tikagreloor, verapamiil, vitamiin D ja suukaudsed kontratseptiivid. Suukaudsete kontratseptiivide toime võib seetõttu olla ebakindel. Fenütoiin võib muuta tenofoviiralafenamiidi ja afatiniibi seerumisisaldust P-glükoproteiini indutseerimise tõttu.

Muud koostoimed: Koostoimed on võimalikud propoksüfeeni ja salitsülaatidega. Metotreksaadi toksilisus võib suureneda. Fenütoiini ja valproaadi samaaegset kasutamist on seostatud valproaadiga seotud hüperammoneemia tekkeriski suurenemisega. Nende kahe ravimiga samaaegselt ravitavaid patsiente tuleb jälgida hüperammoneemia nähtude ja sümptomite suhtes. Fenütoiini toime võib väheneda, kui samaaegselt kasutatakse foolhapet. Patsientidel, kes saavad antikoagulantravi, tuleb regulaarselt jälgida koagulatsiooni näitajaid. Samaaegne maosondi kaudne enteraalne toitmine põhjustab fenütoiini vähenenud plasmakontsentratsiooni. Seetõttu on nendel juhtudel soovitatav regulaarne fenütoiini plasmakontsentratsiooni määramine. Enne ja pärast fenütoiini manustamist on vajalik kahe tunni pikkune paastumine.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fenütoiini võib raseduse ja imetamise ajal kasutada ainult pärast hoolikat võimaliku kasu ning riski hindamist.

Rasedus Fenütoiin läbib inimestel platsentabarjääri. Prenataalne ekspositsioon fenütoiinile võib suurendada kaasasündinud väärarendite ja teiste arenguhäirete tekkeriski. Inimestel on rasedusaegne ekspositsioon fenütoiinile seotud väärarendite 2...3 korda suurema esinemissagedusega kui üldpopulatsioonis, kus väärarendeid esineb 2...3%. Raseduse ajal fenütoiini kasutavatel epilepsiat põdevatel naistel sündinud lastel on kas eraldi või osana loote hüdantoiini sündroomist teatatud väärarenditest, nt orofatsiaalsed lõhed, südame väärarendid, kraniofatsiaalsed väärarendid, küünte ja sõrmede/varvaste hüpoplaasia ning kasvuanomaaliad (sh mikrotsefaalia ja prenataalne kasvupeetus). Raseduse ajal fenütoiini eraldi või koos teiste epilepsiaravimitega kasutanud, epilepsiaga naistel sündinud lastel on teatatud närvisüsteemi arenguhäiretest. Looteeas fenütoiiniga kokku puutunud laste närvisüsteemi arenguhäiretega seotud uuringute tulemused on vastuolulised ja riski ei saa välistada. Raseduse ajal fenütoiini saanud emade lastel on teatatud mitmest pahaloomuliste kasvajate, sh neuroblastoomi, juhust. Epilepsiavastaste ravimite ja teiste tegurite osa riski suurenemises ei ole siiski kindlaks tehtud.

Raseduse ajal tohib PHENHYDAN’i kasutada vaid juhul, kui pärast teiste sobivate raviviiside hoolikat kaalumist otsustatakse, et ravimi kasutamisest saadav kasu ületab riskid. Naisele tuleb põhjalikult selgitada raseduse ajal fenütoiini võtmisega kaasnevaid riske ja ta peab neist täielikult aru saama. Kui pärast riskide ja kasu hoolikat hindamist otsustatakse, et teised raviviisid ei sobi ja ravi PHENHYDAN’iga tuleb jätkata, peab kasutama fenütoiini väikseimat efektiivset annust. Kui naine kavatseb rasestuda, tuleb teha kõik võimalik, et üleminek teisele ravile toimuks enne rasestumist ja enne rasestumisvastaste vahendite kasutamise lõpetamist. Kui naine rasestub fenütoiini võtmise ajal, tuleb ta suunata eriarsti juurde, kes hindab uuesti üle ravivajaduse fenütoiiniga ja kaalub muid ravivõimalusi.

Sel ajal tuleb vältida ka ravi mitme antikonvulsandiga ning teiste ravimitega, kuna kaasasündinud väärarengute oht on suurem kombinatsioonravi, kaasa arvatud teised antiepileptikumid, kasutamisel. Fenütoiini plasmakontsentratsioon väheneb raseduse ajal ja tõuseb pärast sünnitust raseduseelsele tasemele. Soovitatav on regulaarne fenütoiini plasmasisalduse jälgimine. Epilepsiavastast ravi ei tohi järsult katkestada, sest see võib vallandada krambid, millel võivad olla tõsised tagajärjed nii emale kui ka lapsele. Soovitatav on emale profülaktiliselt manustada K -vitamiini raseduse viimaste nädalate vältel ja vahetult pärast sündi lapsele, et ära hoida võimalikke hemorraagilisi tüsistusi vastsündinul. Fertiilses eas naised Fertiilses eas naised tohivad PHENHYDAN’i kasutada vaid juhul, kui pärast teiste sobivate raviviiside hoolikat kaalumist otsustatakse, et ravimi kasutamisest saadav kasu ületab riskid. Naisele tuleb põhjalikult selgitada raseduse ajal fenütoiini võtmisega kaasnevaid lootekahjustuse riske ning ta peab neist täielikult aru saama ja mõistma sellest lähtuvat raseduse planeerimise vajadust. Fertiilses eas naistel tuleb enne PHENHYDAN’iga ravi alustamist kaaluda rasedustesti tegemist. Fertiilses eas naised peavad ravi ajal ja üks kuu pärast ravi lõppu kasutama efektiivseid rasestumisvastaseid vahendeid. Ensüüme indutseeriva toime tõttu võib PHENHYDAN põhjustada hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite toime kadumist, mistõttu tuleb fertiilses eas naisi nõustada teiste efektiivsete rasestumisvastaste vahendite kasutamise osas (vt lõik 4.5). Kasutada tuleb vähemalt ühte efektiivset rasestumisvastast vahendit (nt emakasisene vahend) või kahte teineteist täiendavat rasestumisvastast vahendit (sh barjäärimeetod). Rasestumisvastaste vahendite valimisel tuleb iga patsiendi puhul arvestada individuaalsete asjaoludega ja patsient arutellu kaasata. Imetamine Fenütoiin eritub rinnapiima väikestes kogustes. Rinnapiimast võõrutamine ei ole üldiselt vajalik, kuid imikut tuleb jälgida ebapiisava kaaluiibe ja suurenenud unevajaduse suhtes.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Fenütoiinravi alguses, kui kasutatakse suuri annuseid või kombineeritakse teiste kesknärvisüsteemi toimivate ravimitega, võib reaktsioonikiirus oluliselt muutuda, mis mõjutab patsiendi võimet autot või teisi seadmeid ja masinaid juhtida, seda sõltumata haigusest, mida ravitakse. See toime tugevneb ka samaaegsel alkoholi kasutamisel.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed on klassifitseeritud vastavalt nende esinemussagedusele järgnevalt:

väga sage (≥1/10); sage (≥ 1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni <1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni <1/1000); väga harv (<1/10 000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel) Annuse suurusest sõltuvad kõrvaltoimed tekivad kolmandikul fenütoiiniga ravitavatest patsientidest. Kõrvaltoimete vallandumine on sageli seotud fenütoiini kõrgete plasmakontsentratsioonidega (üle 20 g/ml) või kombinatsioonravi kasutamisega. Kõrvaltoimed on enamasti taaspöörduvad ja ravi katkestamine on harva vajalik.

Fenütoiini kasutamise korral teadaolevad annuse suurusest sõltuvad kõrvaltoimed on:

Närvisüsteemi häired Diplopia, nüstagm, ataksia, pearinglus, peavalu, ärrituvus, kõrgsageduslik rahuoleku treemor, düskineesiad, kõnehäired, väsimus, somnolentsus, mälu ja intellektuaalse talitluse häired. Mürgistuse vältimiseks annuse suurusest sõltuvate kõrvaltoimete ilmnemisel on vajalik raviplaani korrigeerimine ja fenütoiini annuse

vähendamine. Kroonilise üleannustamise korral võivad tekkida pilgu fiksatsioon, isukaotus, oksendamine, kaalukaotus, apaatia ja sedatsioon, taju ja teadvuse häired, mõnikord ka kooma. Võib tekkida entsefalopaatia, mille väljenduseks on krampide sagenemine, tahtejõuetus, stuupor, lihashüpotoonia, koreaatilised düskineesiad ja generaliseerunud muutused EEG-s. See kehtib eelkõige pikaajalise ravi kohta fenütoiiniga kombinatsioonis teiste epilepsiavastaste ravimitega, eriti aga valproehappega. Pöördumatust tserebellaarsest atroofiast on teatatud üksikutel juhtudel, kui fenütoiini plasmakontsentratsioon on pikaajaliselt üle 25 µg/ml või raske üleannustamise korral. Pikaajaline kombinatsioonravi teiste antiepileptiliste ravimitega, eriti valproehappega, võib põhjustada entsefalopaatia kujunemist – krampide sagenemine, tahtejõuetus, stuupor, lihashüpotoonia, koreaatilised düskineesiad ja EEG generaliseerunud muutused.

Pikaajaline ravi fenütoiiniga võib põhjustada polüneuropaatiat. Üksikjuhtudel on kirjeldatud müasteenilist sündroomi, mis fenütoiinravi katkestamise järel möödub.

Südame ja vaskulaarsed häired Harvadel juhtudel, põhiliselt intravenoosse manustamise korral, võib vallanduda asüstoolia tingituna siinussõlme inhibeerimisest, ülejuhte blokaadist ja ventrikulaarse rütmi supressioonist täieliku AV blokaadiga. Üksikjuhtudel on tekkinud vatsakeste fibrillatsioon. Fenütoiini arütmogeensed toimed südame arütmia intensiivistumisena või arütmia muutustena võivad põhjustada raske südametalitluse häire võimaliku südameseiskumisega. Kodade fibrillatsioon ja laperdus ei allu ravile fenütoiiniga. Ventrikulaarne rütm võib kiireneda hoolimata AV sõlme refraktaarse perioodi võimalikust lühenemisest. Intravenoosse kasutamise korral võib vererõhk alaneda ning eelnev südame- või hingamispuudulikkus ägeneda.

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Tundlikel ja kaltsiumi ainevahetuse häiretega patsientidel võib kujuneda osteomalaatsia. On teatatud luutiheduse vähenemisest, osteopeeniast, osteoporoosist ja luumurdudest nendel patsientidel, kes saavad fenütoiiniga pikaajalist ravi. Fenütoiini toimemehhanism luukoe ainevahetusele ei ole teada.

Endokriinsüsteemi häired Võimalikud kilpnäärme talitluse häired ohustavad eriti lapsi.

Vere ja lümfisüsteemi häired Kirjeldatud on megaloblastilist aneemiat tingituna foolhappe puudulikkusest.

Ainevahetus- ja toitumishäired Kirjanduses on andmeid, et fenütoiin võib provotseerida porfüüria episoode. Teadmata: hüperglükeemia, eelkõige toksilise plasmakontsentratsiooni korral Naha ja nahaaluskoe kahjustused Harv: hirsutism noortel tüdrukutel ja naistel.

Kõrvaltoimed, mis ei ole annusest sõltuvad

Vere ja lümfisüsteemi häired Teadmata: puhas punalibleaplaasia/aplastiline aneemia

Endokriinsüsteemi häired Teadmata: sekundaarne hüperparatüreoos

Seedetrakti häired Harv: igemete hüperplaasia

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Harv: Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS) ja toksiline epidermise nekrolüüs (TEN). Võib tekkida naha hüperpigmentatsioon või hüpertrihhoos. Teadmata: ravimlööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-i sündroom) (vt ka lõik 4.4), naha erütematoosluupus. Immuunsüsteemi häired Harv: allergilisi eksanteeme, vererakkude hulga muutusi (leukopeenia, trombotsütopeenia, agranulotsütoos) ja maksatalitluse häireid. Nendel juhtudel on vajalik fenütoiinravi katkestamine, kuigi sümptomid võivad taanduda ka annuse vähendamisel. Teadmata: rasked allergilised reaktsioonid kuni ülitundlikkussündroomini (vt ka "Naha ja nahaaluskoe kahjustused"): eksfoliatiivne dermatiit, palavik, lümfisõlmede turse, vereloomeelundite ja luuüdi kahjustus ning maksatalitluse häired (mõnikord koos teiste organsüsteemide haaratusega). Nendel juhtudel on kohene fenütoiinravi katkestamine hädavajalik. Allergiline ristreaktsioon teiste epilepsiavastaste ravimitega, immunoglobuliinide anomaaliad, eriti hüpogammaglobulineemia. Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Teadmata: süsteemne erütematoosluupus Lilla kinda sündroom on teadaolev intravenoosse fenütoiini manustamise kõrvaltoime. Siiski on üksikjuhtudel teatatud lilla kinda sündroomi esinemisest suukaudse fenütoiini manustamise järel.

Lapsed Fenütoiini kõrvaltoimete profiil on täiskasvanutel ja lastel üldjoontes sarnane. Lastel ja kehva suuhügieeniga inimestel esineb sagedamini igemete hüperplaasiat.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Mürgistuse sümptomid Üleannustamise varased sümptomid on diploopia, nüstagm, treemor, pearinglus, iiveldus, ebamugavustunne kõhus, düsartria, segasusseisund ja tserebellaarne ataksia. Lisaks on toksiliste plasmakontsentratsioonidega seoses teatatud hüperglükeemiast. Raske intoksikatsiooni korral võib patsient muutuda komatoosseks, pupillaarrefleksid madalduvad ning võib areneda hüpotensioon. Võivad tekkida pöördumatud tserebellaarsed degeneratiivsed muutused. On võimalik letaalne lõpe tingituna tsentraalsest hingamise pärssumisest. Keskmine fenütoiini letaalne (akuutne) annus täiskasvanule on umbes 2…5 grammi. Mürgistuse ravi Tuleb katkestada ravi fenütoiiniga ning mõõta ravimi plasmakontsentratsiooni. Plasmakontsentratsioon võib lühiajaliselt tõusta isegi ravimi ärajätmise järgselt. Esimesed abinõud on maoloputus, aktiivsöe manustamine ning intensiivravi eluliste funktsioonide tagamiseks. Hemodialüüs, forsseeritud diurees ning peritoneaaldialüüs ei ole eriti efektiivsed. Hemoperfusiooni, täieliku plasmavahetuse või transfusiooni empiiriline kogemus on vähene. Seetõttu on soovitatav kasutada toetavat intensiivravi ilma erilise detoksikatsioonita, kuid koos plasmakontsentratsiooni jälgimisega.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: epilepsiavastased ained, hüdantoiini derivaadid; ATC-kood: N03AB02

Fenütoiin on hüdantoiinirühma kuuluv antikonvulsant. Fenütoiin stabiliseerib hüperpolarisatsiooni teel tsentraalsete ja perifeersete närvide membraane. Niimoodi inhibeerib fenütoiin epileptilise aktiivsuse levikut ajukoores. Pidurdavate impulsside stimuleerimine väikeajus soodustab seda antikonvulsiivset toimet.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine, plasmakontsentratsioon Fenütoiin on nõrk hape pK väärtusega 8,3, mistõttu mao happelises keskkonnas ta praktiliselt ei lahustu. Suukaudsel manustamisel imendub ravim peamiselt peensoolest. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas saabub pärast üksikannuse manustamist 4…6 tunni jooksul (vahemikus 3…12 tundi). Terapeutiline kontsentratsioon plasmas on vahemikus 10...20 g/ml; kontsentratsioon üle 25 g/ml võib olla mürgine. Plasma tasakaalukontsentratsioon saabub püsiva annuse korral 5…14 päeva jooksul. Jaotumine, seondumine plasmavalkudega 83…94 % fenütoiinist seondub plasmavalkudega, eriti albumiiniga. Valkudega seonduvus on väiksem vastsündinul. Fenütoiin läbib vabalt hematoentsefaalset barjääri, emal ja lootel on sama plasmakontsentratsioon. Rinnapiima fenütoiinisisaldus on 10…20 % plasma vastavast väärtusest.

Biotransformatsioon 95% fenütoiinist läbib biotransformatsiooni. Esmane metaboliit on p-hüdroksüdifenüülhüdantoiini glükuroniid, mis läbib maksasisese tsükli.

Eliminatsiooni poolväärtusaeg, eritumine Fenütoiini eliminatsioon on küllastuvusest sõltuv - eliminatsiooni poolväärtusaeg sõltub plasmakontsentratsioonist. Poolväärtusaeg kõigub 20…60 tunnini, lastel on see tavaliselt lühem, pikenemisega tuleb arvestada enneaegsetel lastel ja vastsündinutel ning toksiliste annuste korral. Umbes 5% manustatud fenütoiinist eritub muutumatul kujul uriini ja väljaheitega.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Äge toksilisus Inimestel: keskmine arvestuslik letaalne (akuutne) fenütoiini annus täiskasvanule on 2…5 g. loomadel: kirjanduses on esitatud LD näitajad rottidel ja hiirtel 310 mg/kg ja 350 mg/kg intraperitoneaalse manustamise korral. Krooniline toksilisus Ei ole kaasaegsete meetodite kohaselt uuritud.

Mutageensed ja kartsinogeensed omadused Mitmed fenütoiini mutageensust kontrollivad uuringud on andnud negatiivse tulemuse. On vihjeid, et fenütoiin võib esile kutsuda kromosomaalseid mutatsioone. Need tulemused ei anna lõplikku vastust uuringute ebapiisava taseme tõttu. Pikaajalistes katsetes on leitud hiirte lümfaatilise süsteemi pahaloomulisi ja healoomulisi proliferatiivseid muutusi. Nende tulemuste ülekantavus inimese organismile ei ole selge. Reproduktiivne toksikoloogia Mitmel liigil, sealhulgas inimesel, on fenütoiin teratogeenne (vt lõik 4.6).

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Mikrokristalne tselluloos, želatiin, magneesiumstearaat, maisitärklis, tärklise naatriumglükolaat, ränidioksiid, talk, kolloidne veevaba ränidioksiid.

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

100 mg tabletid, 100 tk pakendis.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

DESITIN ARZNEIMITTEL GMBH Weg beim Jäger 214 D-22335 Hamburg Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER

084994

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.11.1994 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 17.06.2005

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

november 2024