RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Propranolol Accord 40 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 40 mg propranoloolvesinikkloriidi.

INN. Propranololum

Teadaolevat toimet omav abiaine: 133,60 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Valged või valkjad, ümmargused, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on märgistus ’AL’ ja teisel küljel on poolitusjoon. Tableti läbimõõt on 9,0 mm.

Poolitusjoon on ainult poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti võrdseteks annusteks jagamiseks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

• Stenokardia.
• Arteriaalne hüpertensioon.
• Ägeda müokardiinfarkti järgsete tüsistuste pikaajaline profülaktika.
• Obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia.
• Essentsiaalne treemor.
• Supraventrikulaarne arütmia.
• Ventrikulaarsed arütmiad.
• Hüpertüreoos ja türeotoksikoos.
• Feokromotsütoom (koos alfablokaatoriga).
• Migreen.
• Seedetrakti ülaosa verejooksu profülaktika portaalhüpertensiooni ja söögitoru varikoosiga patsientidel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Täiskasvanud

Arteriaalne hüpertensioon Algselt 40 mg kaks või kolm korda ööpäevas, mida võib vastavalt ravivastusele nädalaste intervallide järel suurendada 80 mg võrra ööpäevas. Tavaline annus jääb vahemikku 160…320 mg ööpäevas. Vererõhu edasine langus saavutatakse diureetikumide või teiste antihüpertensiivsete ravimite lisamisel.

Stenokardia, migreen ja essentsiaalne treemor Algannus on 40 mg kaks kuni kolm korda ööpäevas, kahekordistades annuseid nädalaste intervallide järel vastavalt patsiendi ravivastusele. Piisav ravivastus saavutatakse migreenile tavaliselt 80…160 mg ööpäevase annusega ja stenokardiale ning essentsiaalsele treemorile 120...240 mg annusega ööpäevas.

Arütmiad, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia ja türeotoksikoos Annusevahemikuga 10…40 mg kolm või neli korda ööpäevas saavutatakse tavaliselt soovitud ravivastus.

Müokardiinfarkti järgselt Ravi alustatakse 5. kuni 21. päeval pärast müokardiinfarkti, algannusega 40 mg neli korda ööpäevas kahe või kolme päeva jooksul. Ravisoostumuse parandamiseks võib seejärel ööpäevase koguannuse manustada annusena 80 mg kaks korda ööpäevas.

Hüpertüreoos Annus kohandatakse vastavalt kliinilisele ravivastusele.

Portaalhüpertensioon Annust tuleb tiitrida, et saavutada ligikaudu 25%-line südame löögisageduse vähenemine puhkeolekus. Annustamist alustatakse 40 mg-st kaks korda ööpäevas, suurendades seda vastavalt südame löögisageduse ravivastusele kuni 80 mg-ni kaks korda ööpäevas. Vajadusel võib annust järk- järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 160 mg kaks korda ööpäevas.

Feokromotsütoom (Kasutatakse ainult koos alfablokaatoriga). Operatsioonieelne periood: soovitatav on manustada 60 mg ööpäevas 3 päeva jooksul. Mitteopereeritavad maliigsed juhud: 30 mg ööpäevas.

Maksakahjustus Maksakahjustusega patsientidel võib propranolooli biosaadavus olla suurenenud ning võimalik, et annust tuleb kohandada. Raske maksahaigusega (nt tsirroos) patsientidel on soovitatav kasutada väikest algannust (mis ei ületaks 20 mg kolm korda ööpäevas) koos ravivastuse hoolika jälgimisega (nt toime südame löögisagedusele).

Neerukahjustus Olulise neerukahjustusega ja hemodialüüsi saavatel patsientidel võib propranolooli sisaldus veres suureneda. Ravi alustamisel ja algannuse valimisel tuleb olla ettevaatlik. Sarnaselt teistele beeta-adrenoretseptorite blokaatoritele ei tohi ravi järsult lõpetada. Annus tuleb järk- järgult vähendades ära jätta 7 kuni 14 päeva jooksul. Propranolooli võib asendada ekvivalentses annuses teise beeta-adrenoretseptorite blokaatoriga või järk-järgult vähendades ära jätta. Patsiente, eriti neid, kellel on isheemiline südamehaigus, tuleb manustamise ärajätmise perioodil jälgida. Iga patsiendi puhul tuleb kaaluda beetablokaatoriga lõpetamise riski ja kasu.

Eakad Ravimi taseme seose kohta patsiendi vanusega on olemas vastukäivad andmed. Propranolooli tuleb kasutada eakate patsientide ravis ettevaatusega. Soovitatav on ravi alustada madalaima annusega. Optimaalne annus tuleb määrata individuaalselt vastavalt kliinilisele ravivastusele.

Lapsed

Arütmiad Annuse määramisel lähtutakse patsiendi kardiaalsest staatusest ja ravivajaduse põhjustanud asjaoludest. Annus määratakse individuaalselt järgneva juhise abil. Lapsed ja noorukid: 0,25…0,5 mg/kg 3…4 korda ööpäevas, kohandatult vastavalt kliinilisele ravivastusele.

Migreen Alla 12-aastased lapsed: 20 mg kaks või kolm korda ööpäevas. Üle 12-aastased lapsed: täiskasvanute annus.

Manustamisviis Suukaudne.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Südamepuudulikkus, mis ei ole raviga piisavalt kompenseeritud.
• Siinussõlme nõrkuse sündroom/sinuatriaalne (SA) blokaad.
• Anamneesis bronhospasm või bronhiaalastma, krooniline obstruktiivne kopsuhaigus.
• Metaboolne atsidoos.
• Teise ja kolmanda astme südameblokaad.
• Kalduvus hüpoglükeemia tekkeks, nt pikaajalise paastumise või piiratud vastureguleerimise reservi tõttu.
• Kardiogeenne šokk.
• Ravimata feokromotsütoom.
• Raske bradükardia.
• Raske hüpotensioon.
• Perifeerse arteriaalse vereringe rasked häired.
• Prinzmetali stenokardia.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Propranolool, sarnaselt teiste beetablokaatoritega:

• kuigi kontrollimatu südamepuudulikkuse korral on vastunäidustatud (vt lõik 4.3), võib seda kasutada patsientidel, kelle südamepuudulikkuse nähud on kontrolli all. Ettevaatlik peab olema patsientidega, kelle südamereserv on kehv.

• ei tohi kasutada koos negatiivse inotroopse toimega kaltsiumikanali blokaatoritega (nt verapamiil, diltiaseem), kuna see võib põhjustada nende toimete suurenemist, eriti ventrikulaarse funktsioonihäirega ja/või SA või AV juhtivuse kõrvalekalletega patsientidel. See võib põhjustada rasket hüpotensiooni, bradükardiat ja südamepuudulikkust. Beetablokaatorit ega kaltsiumikanali blokaatorit ei tohi veenisiseselt manustada enne, kui ühe nende manustamisest on möödunud vähemalt 48 tundi.
• kuigi perifeerse arteriaalse vereringe raskete häirete korral on vastunäidustatud (vt lõik 4.3), võib süvendada ka vähem raskeid perifeerseid arteriaalseid vereringehäireid.

• oma negatiivse mõju tõttu juhtivusajale peab olema ettevaatlik, kui seda manustatakse I astme südameblokaadiga patsientidele.

• võib blokeerida/muuta hüpoglükeemia nähtusid ja sümptomeid (eriti tahhükardia). Propranolool põhjustab mõnikord hüpoglükeemiat, isegi mitte-diabeetilistel patsientidel, nt vastsündinutel, imikutel, lastel, eakatel patsientidel, hemodialüüsi saavatel patsientidel või kroonilise maksahaigusega patsientidel ja üleannustamisega patsientidel. Propranolooliga seotud raske hüpoglükeemia on üksikutel patsientidel harva põhjustanud krambihooge ja/või koomat. Diabeedihaigetel peab olema ettevaatlik propranolooli ja hüpoglükeemilise ravi samaaegsel kasutamisel. Propranoolool võib pikendada hüpoglükeemilist vastust insuliinile (vt lõik 4.3).

• võib varjata türeotoksikoosi nähtusid.

• ei tohi kasutada ravimata feokromotsütoomiga patsientidel. Kuid feokromotsütoomiga patsientidel võib samaaegselt manustada alfablokaatorit.

• vähendab südame löögisagedust oma farmakoloogilise toime tõttu. Harvadel juhtudel, kui ravitud patsiendil tekivad sümptomid, mis võivad olla seotud aeglase südame löögisagedusega, võib annust vähendada.

• võib põhjustada tugevamat reaktsiooni mitmesuguste allergeenide suhtes, kui manustatakse patsientidele, kellel on anamneesis selliste allergeenide tõttu tekkinud anafülaktiline reaktsioon. Sellised patsiendid ei pruugi reageerida allergiliste reaktsioonide raviks kasutatava adrenaliini tavaannustele.

Tuleb vältida beetablokaatorite kasutamise järsku lõpetamist. Annust tuleb vähendada järk-järgult 7...14 päeva vältel. Patsiente tuleb jälgida annuse vähendamise perioodil, eriti neid, kellel on isheemiline südamehaigus.

Kui patsiendil on plaaniline operatsioon ja otsustatakse lõpetada beetablokaatorravi, tuleb seda teha vähemalt 48 tundi enne protseduuri. Patsientide beetablokaatorravi peatamise riski ja kasu tuleb hinnata individuaalselt iga patsiendi suhtes. Kui beetablokaatorravi saavatele patsientidele tehakse üldanesteesia, tuleb valida võimalikult väikese negatiivse inotroopse toimega anesteetikum.

Kuna olulise maksa- või neerukahjustusega patsientidel võib poolväärtusaeg suureneda, peab ravi alustamisel ja algannuse valimisel olema ettevaatlik.

Dekompenseeritud tsirroosiga patsientidel peab propranolooli kasutama ettevaatlikult (vt lõik 4.2). Portaalhüpertensiooniga patsientidel võib maksafunktsioon halveneda ja võib tekkida hepaatiline entsefalopaatia. On olnud teateid sellest, et propranolooliga ravimine võib suurendada hepaatilise entsefalopaatia tekkeriski (vt lõik 4.2).

Kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel võivad mitteselektiivsed beetablokaatorid, nagu propranolool, obstruktiivset seisundit süvendada. Seetõttu ei tohi selle seisundi korral propranolooli kasutada (vt lõik 4.3).

Bronhospasmi saab tavaliselt ennistada beeta-2-agonisti bronhodilataatoritega, nt salbutamool. Propranolooli tekitatud beetablokaadist jagu saamiseks võib olla vajalik beeta-bronhodilataatori suurtes annustes manustamine ja annust tuleb tiitrida vastavalt kliinilisele ravivastusele; kaaluda tuleb nii intravenoosset kui ka inhaleerimise teel manustamist. Kaaluda võib ka intravenoosse aminofülliini ja/või ipratroopiumi (nebuliseeritav) kasutamist. Ka glükagoon (1 kuni 2 mg intravenoosselt) on astmaga patsientidel teadete kohaselt andnud samuti bronodilateeriva toime. Rasketel juhtudel võib osutuda vajalikuks hapniku või kunstliku ventileerimise kasutamine. Propranolooli saanud patsientidel on üksikjuhtudel teatatud myasthenia gravis’e sarnasest reaktsioonist või myasthenia gravis’e halvenemisest.

Propranolooli võib kasutada söögitoru veenilaiendite verejooksu sekundaarseks profülaktikaks ainult spetsialiseeritud osakondades, mis on kursis sellele patsiendirühmale manustamise ja võimalike riskidega (ärajätuverejooks, maksafunktsiooni halvenemine maksa verevarustuse piiramise tõttu, raske elustamine beetaretseptori blokaadi tõttu), või nende järelevalve all.

Patsientidele, kellel on esinenud või perekonnas esinenud psoriaasi, võib propranolooli määrata alles pärast hoolikat riski-kasu hindamist.

Propranolooli kasutamine südame arütmiaga lastel on võimalik, kuid individuaalne annus tuleb määrata eriti hoolikalt, suurendades annust järk-järgult.

Propranolool vähendas pisarate tootmist. Seetõttu tuleb kontaktläätsi kandvate patsientide puhul olla ettevaatlik.

Kõrvalekalded laboratoorsetes uuringutes: on teatatud, et propranolool takistab bilirubiini määramist seerumis diaosovärvi meetodil ja katehoolamiinide määramist fluorestsentsmeetoditel.

Laktoos Ravim sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kombinatsioonid, mille kasutamine ei ole soovitatav

Beetablokaatorite ja negatiivse inotroopse toimega kaltsiumikanali blokaatorite (nt verapamiil, diltiaseem) samaaegne kasutamine võib põhjustada negatiivse AV juhtesüsteemi ja siinussõlme funktsiooni suurenemist, eriti kahjustatud vatsakeste funktsiooni ja/või SA või AV juhtivuse häiretega patsientidel. See võib põhjustada rasket hüpotensiooni ja bradükardiat. Kombinatsiooni propranolooliga tuleb vältida, eeskätt dekompenseeritud südamefunktsiooniga patsientidel.

Sümpatomimeetiliste ainete, nt adrenaliini samaaegne kasutamine võib pidurdada beetablokaatorite toimet. Adrenaliini sisaldavate preparaatide parenteraalsel manustamisel beetablokaatoreid võtvatele patsientidele peab olema ettevaatlik, sest harvadel juhtudel võib tekkida vasokonstriktsioon, hüpertensioon ja bradükardia.

Beeta-agonistliku toimega bronhodilataatorid Mitteselektiivsete beetablokaatorite toime on vastupidine beeta-agonistlike bronhodilataatorite bronhe laiendavale toimele. Propranolool on astmaga patsientidele vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Fingolimood Bradükardiat põhjustava toime tugevnemine, mis võib lõppeda surmaga. Ravi fingolimoodiga ei tohi alustada patsientidel, kes saavad beetablokaatoreid. Kombinatsiooni kasutamisel tuleb ravi alustamisel rakendada piisavat järelevalvet, soovitatav on jälgimine vähemalt esimese ööpäeva jooksul.

Barbituraadid Barbituraadid langetavad beetablokaatorite taset plasmas ja nõrgendavad nende toimet. Barbituraadid on tugevad maksaensüümide indutseerijad, mis võivad kiirendada propranolooli metabolismi.

Propafenoon Propafenoon võib tõsta propranolooli taset plasmas kuni 100% võrra. Selle põhjuseks võib olla, et propranolooli metabolism toimub osaliselt sama ensüümi (CYP2D6) vahendusel, nagu propafenooni metabolism. See kombinatsioon ei ole samuti soovitav seetõttu, et propafenoonil on negatiivne inotroopne toime. Varfariin Propranolool võib vähendada varfariini kliirensit ja suurendada plasmakontsentratsiooni.

MAO inhibiitorid MAO inhibiitorite (välja arvatud MAO-B inhibiitorid) samaaegne kasutamine koos hüpertensioonivastaste ainetega võib nõrgendada antihüpertensiivset toimet ning põhjustada hüpertensiivseid reaktsioone.

Glükosiidid Digitaalise glükosiidid võivad koos beetablokaatoritega pikendada atrioventrikulaarse juhtivuse aega.

Kombinatsioonid, mille kasutamisel on vajalik ettevaatus; vajalik võib olla annuse kohandamine

Amiodaroon

Üksikute teadete alusel on amiodarooniga ravi saanud patsientidel võimalik raske siinusbradükardia teke, kui samaaegselt kasutatakse propranolooli. Amiodaroonil on äärmiselt pikk poolväärtusaeg (ligikaudu 50 päeva), mis tähendab, et koostoime võib tekkida pikka aega pärast ravi lõpetamist.

I klassi antiarütmikumid (disopüramiid, kinidiin) I klassi antiarütmikumidel on beetablokaatoritega aditiivne negatiivne inotroopne toime, mis võib vasaku vatsakese funktsiooni kahjustusega patsientidel põhjustada hüpotensiooni ja raskeid hemodünaamilisi kõrvaltoimeid.

Mittesteroidsed põletikuvastased/reumavastased ained (MSPVA-d) MSPVA rühma põletikuvastased ained häirivad beetablokaatorite hüpertensioonivastast toimet. Seda on uuritud peamiselt indometatsiini näitel. Diklofenakiga läbi viidud uuringutes sellist koostoimet ei tuvastatud. COX-2 inhibiitorite kohta puuduvad andmed

Tsimetidiin Tsimetidiin suurendab propranolooli sisaldust plasmas, tõenäoliselt pärssides selle esmase passaaži metabolismi. Suukaudse manustamise korral võib olla risk bradükardia tekkeks.

Alkohol Alkoholi samaaegne kasutamine võib suurendada propranolooli sisaldust plasmas.

Anesteetikumid Beeta-adrenergiliste antagonistide ja anesteetikumide samaaegne kasutamine võib nõrgendada reflektoorset tahhükardiat ja suurendada hüpotensiooni riski (vt lõik 4.4). Üldreeglina tuleb hoiduda beetablokaator-ravi järsust lõpetamisest. Anestesioloog peab olema teadlik, et patsient saab ravi beeta- adrenoretseptorite antagonistidega. Müokardi depressiooni põhjustavaid anesteetikume on parem vältida.

Epinefriin (adrenaliin) On mitmeid teateid raske hüpertensiooni ja bradükardia tekkest patsientidel, kes said raviks propranolooli ja epinefriini. Neid kliinilisi leide on kinnitanud uuringud tervetel vabatahtlikel. Samuti on näidatud, et need reaktsioonid võivad vallanduda ka epinefriini intravaskulaarsel manustamisel.

Fluvoksamiin Fluvoksamiin pärsib oksüdatiivset metabolismi ning suurendab propranolooli sisaldust plasmas. Selle tulemusel võib tekkida raske bradükardia. Tsentraalse toimega hüpertensioonivastased ained (klonidiin, moksonidiin, metüüldopa) Tsentraalse toimega hüpertensioonivastaste ainete samaaegne kasutamine võib süvendada südamepuudulikkust, vähendades tsentraalset sümpaatilist toonust (südame löögisagedus väheneb, südame minutimaht langeb, vasodilatatsioon). Ravimi järsk ärajätmine, eriti kui seda teha enne beetablokaatorite ärajätmist, võib suurendada riski nn tagasilöögi hüpertensiooni tekkeks. Kahe ravimi samaaegsel manustamisel tuleb ravi beetablokaatoriga lõpetada mitu päeva enne klonidiiniga ravi lõpetamist. Kui klonidiini ravi asendatakse beetablokaatori raviga, tuleb ravi beetablokaatoriga alustada mitu päeva pärast klonidiiniga ravi lõpetamist.

Rifampitsiin Tugev maksaensüümide indutseerija rifampitsiin võib kiirendada propranolooli metabolismi.

Alfablokaatorid Samaaegne kasutamine koos alfablokaatoritega suurendab riski hüpotensiooni, eriti ortostaatilise hüpotensiooni, ning tahhükardia ja palpitatsioonide tekkeks.

Dihüdropüridiini kaltsiumikanali blokaatorid, nt nifedipiin Samaaegne kasutamine võib suurendada hüpotensiooni riski ja latentse südamepuudulikkuse korral võib tekkida südamepuudulikkus.

Kloorpromasiin Kloorpromasiini samaaegne kasutamine propranolooliga võib põhjustada mõlema ravimi plasmasisalduse märkimisväärset suurenemist ning seeläbi tugevdada toimet südame löögisagedusele ja vererõhule, samuti kloorpramasiini suurenenud antipsühhootilist toimet ja propranolooli suurenenud antihüpertensiivset toimet.

Lidokaiin Propranolooli manustamine lidokaiini infusiooni ajal võib suurendada lidokaiini plasmakontsentratsiooni ligikaudu 30%. Patsientidel, kes juba saavad propranolooli, on lidokaiini sisaldus tavaliselt kõrgem kui kontrollrühmal. Kombinatsiooni tuleb vältida.

Migreenivastased ravimid Samaaegsel ravil propranolooliga pärsib see risatriptaani esmase passaaži metabolismi, mille AUC suureneb 70...80%. Kombineeritud ravi korral on soovitatav risatriptaani annus 5 mg. Ergotamiini kasutamisel koos propranolooliga on mõnedel patsientidel teatatud vasospastilistest reaktsioonidest.

Teofülliin Propranolool vähendab teofülliini metaboolset kliirensit ligikaudu 30% võrra annuse 120 mg ööpäevas puhul ning ligikaudu 50% annuse 720 mg ööpäevas puhul.

Insuliin ja suukaudsed suhkurtõve ravimid Samaaegne kasutamine võib varjata teatud hüpoglükeemia sümptomeid (palpitatsioonid, tahhükardia). Propranolool võib pikendada insuliini hüpoglükeemilist toimet.

Tubakas Tubaka suitsetamine võib vähendada beetablokaatoritest saadavat kasu südame löögisagedusele ja vererõhule.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Nagu kõigi ravimite puhul, ei tohi propranolooli raseduse ajal kasutada, kui seda ei peeta hädavajalikuks. Propranolooli teratogeensus ei ole tõestatud. Kuid beetablokaatorid vähendavad platsentaarset perfusiooni, mis võib tuua kaasa loote emakasisese surma, väga varajase ja enneaegse sünnituse. Lisaks võivad esineda kõrvaltoimed (eeskätt hüpoglükeemia ja bradükardia vastsündinutel ning bradükardia lootel). Sünnijärgsel perioodil on vastsündinutel suurem südame- ja kopsutüsistuste tekkimise oht. Imetamine Enamik beeta-adrenoretseptorite blokaatoreid, aga eriti lipofiilsed koostisosad, erituvad rinnapiima, kuid eritumise määr on erinev. Seetõttu ei ole nende koostisainete manustamisel soovitatav last rinnaga toita.

Fertiilsus Ravimi toime kohta inimeste fertiilsusele puudub asjakohane teave.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Propranolool ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Tuleb arvestada, et aeg-ajalt võib esineda pearinglus või väsimus.

4.8 Kõrvaltoimed

Propranolool on tavaliselt hästi talutav. Kliinilistes uuringutes teatatud kõrvaltoimed on tavaliselt seostatavad propranolooli farmakoloogiliste toimetega.

Alljärgnevalt on propranolooli kõrvaltoimed loetletud vastavalt organsüsteemi klassile ja esinemissagedusele. Esinemissagedused on liigitatud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), esinemissagedus teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata klass Vere ja Trombotsüto- Leukopeenia, lümfisüsteemi peenia agranulotsütoos, mööduv häired eosinofiilia Immuunsüsteemi Angioödeem häired Ainevahetus- ja Hüpoglükeemia eakatel, toitumishäired dialüüsi, samaaegset Psühhiaatrilised Depressioon häired Närvisüsteemi Unehäired, Myasthenia Hallutsinatsioonid, Myasthenia gravis’e häired hrimuunenäod, gravis'e psühhoosid (pärast ägenemine, närvilisus, eriti ravi sarnane ravi järsku peavalud, depressiivsed alguses, lõpetamist), meeleolud pearinglus, meeleolu segasus muutused, Silma Kuivad silmad, Konjunktiviit kahjustused nägemishäired Südame häired Bradükardia, ortostaatiline hüpotensioon, minestus, südame- pekslemine, AV-juhehäired, südame- puudulikkuse ägenemine Vaskulaarsed Külmad Vahelduva häired jäsemed, lonkamise Raynaud’ ägenemine sündroom Respiratoorsed, Hingeldus Bronhiaalastmaga rindkere ja või varasemate mediastiinumi astmaatiliste häired vaevustega

Seedetrakti Seedetrakti Suukuivus häired häired, nt Naha ja Allergilised Mittetrombotsüto- Üksikjuhtudel on teatatud nahaaluskoe naha- peeniline purpur, hüperhidroosist kahjustused reaktsioonid alopeetsia, (erüteem, psoriaasilaadsed sügelus, nahareaktsioonid eksanteem), (isegi aastaid juuste hiljem), psoriaasi väljalangemine ägenemine Lihaste, luustiku Valulik proksimaalne ja sidekoe müopaatia, lihaskrambid, kahjustused pikaajalise ravi korral Neerude ja Neerufunktsiooni kuseteede häired halvenemine raske Reproduktiivse Libiido ja süsteemi ja erektsioonihäired rinnanäärme häired Üldised häired ja Väsimus ja/või Pearinglus manustamiskoha roidumus (tihti reaktsioonid mööduv) Uuringud On täheldatud Transaminaaside (GOT, Lapsed Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata klass Ainevahetus- ja Hüpoglükeemia Hüpoglükeemiast toitumishäired vastsündinutel, tingitud

Ravimi katkestamist tuleb kaaluda, kui kliinilise hinnangu põhjal mõjutab mõni ülalmainitud reaktsioonidest negatiivselt patsiendi heaolu. Beetablokaatoriga ravi lõpetamine peab toimuma järk- järgult (vt lõik 4.4). Harvadel juhtudel, kui talumatus ilmneb bradükardia ja hüpotensioonina, tuleb ravim ära jätta ning vajadusel alustada üleannustamise ravi (vt lõik 4.9).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Toksilisus Individuaalne reaktsioon on väga erinev, täiskasvanutel on surma põhjustanud ligikaudu 2 g annuse manustamine, lastel võib tõsiseid probleeme tekkida rohkem kui 40 mg annuse manustamisel.

Sümptomid Kardiaalsed: võivad tekkida bradükardia, hüpotensioon, kopsuturse, minestus ja kardiogeenne šokk. Võib esineda juhtivushäireid, nt esimese või teise astme AV blokaad. Harva võivad tekkida arütmiad. Kardiovaskulaarsete tüsistuste teke on tõenäolisem, kui samaaegselt on sisse võetud teisi kardioaktiivseid aineid, eeskätt kaltsiumikanali blokaatoreid, digoksiini, tsüklilisi antidepressante või neuroleptikume. Eakatel ja olemasoleva südame isheemiatõvega patsientidel on risk raske kardiovaskulaarse seisundi tekkeks.

KNS: võivad tekkida uimasus, segasus, krambihood, hallutsinatsioonid, pupillide laienemine ja rasketel juhtudel kooma. Neuroloogilised nähud, nagu kooma või pupilli reaktsiooni puudumine on elustamise ajal ebausaldusväärsed prognostilised indikaatorid.

Muud nähud: võivad tekkida bronhospasm, oksendamine ja mõnikord KNS poolt vahendatud respiratoorne depressioon. Üleannustamisel on kardioselektiivse toime osatähtsus väiksem ning beetablokaadi süsteemsete toimetena esinevad bronhospasm ja tsüanoos, seda eriti olemasoleva hingamisteede haigusega patsientidel. Harva võib esineda hüpoglükeemiat ja hüpokaltseemiat ning mõnikord võivad ka tekkida generaliseerunud spasmid.

Ravi Üleannustamise või eluohtliku südame löögisageduse või vererõhu languse korral tuleb ravi propranolooliga lõpetada. Lisaks intoksikatsiooni esmastele elimineerimise meetoditele tuleb jälgida patsiendi elulisi näitajaid ning korrigeerida neid intensiivravi tingimustes. Südameseiskuse korral võib olla näidustatud tundidepikkune elustamine.

Siia kuuluvad üldised sümptomaatilised ja toetavad meetmed, sh hingamisteede avatuse säilitamine ning eluliste näitajate jälgimine, kuni patsiendi seisundi stabiliseerumiseni. Kaaluda aktiivsöe manustamist (50 g täiskasvanutele, 1 g/kg lastele), kui möödunud on kuni 1 tund täiskasvanul raviannust ületava koguse või lapsel mis tahes annuse manustamisest. Kuna esineb vagaalse stimulatsiooni oht, tuleb atropiini vajadusel manustada enne maoloputust. Teise võimalusena tuleb kaaluda maoloputust täiskasvanutel esimese tunni jooksul pärast potentsiaalselt eluohtliku üleannuse manustamist.

Tugev bradükardia võib alluda suurtele atropiini annustele (täiskasvanud: 3 mg intravenoosselt ja lapsed: 0,04 mg/kg) ja/või südamerütmurile. Raske hüpotensiooni, südamepuudulikkuse või kardiogeense šoki puhul tuleb täiskasvanutele manustada i.v. boolussüstena 5…10 mg glükagooni (lastele 50…150 mikrogrammi/kg), tehes seda 10 minuti jooksul, et vähendada oksendamise tõenäosust. Seejärel jätkatakse infusiooniga 1…5 mg tunnis (50 mikrogrammi/kg tunnis), mida tiitritakse kuni kliinilise ravivastuse saabumiseni. Kui glükagooni ei saa kasutada või esinevad tugev bradükardia ja hüpotensioon, mis glükagooni manustamisele ei reageeri, võib beetablokaadi kupeerida isoprenaliinvesinikkloriidi, dopamiini või noradrenaliini aeglase intravenoosse manustamisega. Raske hüpotensiooni puhul võib olla vajalik täiendav inotroopne toetus beetaagonistiga, nt dobutamiiniga 2,5…40 mikrogrammi/kg/min (nii täiskasvanutel kui ka lastel). Suure üleannuse võtmisel ei piisa tõenäoliselt nendest annustest beetablokaatori südame toimete ennistamiseks. Seetõttu tuleb dobutamiini annust vajadusel suurendada, et saavutada nõutav ravivastus vastavalt patsiendi kliinilisele seisundile.

Bronhospasmi raviks manustatakse nebulisaatoriga 2,5…5 mg salbutamooli. Rasketel juhtudel võib olla kasu aminofülliini intravenoossest manustamisest (5 mg/kg 30 minuti jooksul, millele järgneb infusioon kiirusega 0,5…1 mg/kg tunnis). Kui patsient saab suukaudselt teofülliini või aminofülliini, mitte manustada algannust 5 mg/kg. Südame löögisageduse tõstmisel võib olla abi ka südamestimulaatorist, kuid see ei korrigeeri alati müokardi depressiooni tõttu kujunenud hüpotensiooni.

Generaliseerunud krambihoogude korral võib kasutada aeglaselt manustatud diasepaami intravenoosset annust (0,1…0,3 mg/kg kehakaalu kohta).

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mitteselektiivsed beetablokaatorid, ATC-kood: C07AA05

Propranolool on beeta-1 ja beeta-2 adrenoretseptorite konkureeriv antagonist. Sellel puudub agonistlik toime beeta-adrenoretseptorite suhtes, kuid membraane stabiliseeriv toime ilmneb kontsentratsioonil, mis ületab 1...3 mg/l, kuid suukaudse raviga saavutatakse selliseid kontsentratsioone harva. Meestel on näidatud konkureerivat beeta-blokaadi beeta-agonistide suhtes, nt isoprenaliin, südame löögisageduse annuse ja toime kõveral paralleelse nihkega paremale.

Propranoloolil, nagu teistelgi beetablokaatoritel, on negatiivne inotroopne toime ja on seetõttu vastunäidustatud ravile allumatu südamepuudulikkuse korral.

Propranolool on ratseemiline segu ja propranolooli aktiivne vorm on S (-) isomeer. Välja arvatud türoksiini trijoodtüroniiniks muundamise pärssimine, on ebatõenäoline, et R (+) propranolooli muud täiendavad kõrvalomadused, võrreldes ratseemilise seguga, põhjustavad erinevaid terapeutilisi toimeid.

Propranolool on efektiivne ja hästi talutav enamikus etnilistes populatsioonides, kuigi ravivastus võib olla väiksem mustanahalistel patsientidel.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Pärast veenisisest manustamist on propranolooli poolväärtusaeg vereplasmas ligikaudu 2 tundi ja metaboliidi ning lähteravimi suhe veres on madalam, kui pärast suukaudset manustamist. Eelkõige 4- hüdroksüpropranolool puudub pärast intravenoosset manustamist. Pärast suukaudset manustamist imendub propranolool täielikult ja maksimaalne kontsentratsioon plasmas ilmneb 1...2 tundi pärast annustamist tühja kõhuga. Maksa kaudu eemaldatakse kuni 90% suukaudsest annusest eliminatsiooni poolväärtusajaga 3…6 tundi. Propranolool jaotub organismis ulatuslikult ja kiiresti, kusjuures suurimad tasemed ilmnevad kopsudes, maksas, neerus, peaajus ja südames. Propranolool seondub suurel määral valkudega (80...95%).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, lokaalse talutavuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Maisitärklis Laktoosmonohüdraat Mikrokristalliline tselluloos (E460) Magneesiumstearaat

Tableti kate Hüpromelloos (E464) Mikrokristalliline tselluloos (E460)

Atsetüülitud monoglütseriidid ja diglütseriidid Titaandioksiid (E171)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC-PVdC/alumiinium blistrid pakendi suurustega 25, 28, 30, 50, 56, 60, 100 ja 250 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Accord Healthcare B.V. Winthontlaan 200 3526 KV Utrecht Holland

8. MÜÜGILOA NUMBER

799212

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 29.10.2012 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 04.06.2018

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Aprill 2025