Näidustus: Täiskasvanud. ? Supraventrikulaarse tahhükardia ja vatsakeste löögisageduse kiire kontrolli alla saamine kodade fibrillatsiooni või laperdusega patsientidel peri- ja postoperatiivselt või olukordades, kus on vajalik vatsakeste löögisageduse lühiajaline kontroll lühitoimelise ainega. ? Kompenseerimata siinustahhükardia, kui kiire südamerütm vajab sekkumist. Landiolool ei sobi pikaajaliseks raviks.

infusioonilahuse pulber (300mg)

Pakendi infoleht: teave patsiendile

Enne kui teile manustatakse seda ravimit, lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega.
• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Selle ravimi nimi on Raploc 300 mg infusioonilahuse pulber. Selles infolehes kasutatakse edaspidi lühendatud nime Raploc.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Raploc ja milleks seda kasutatakse

Raploc sisaldab toimeainena landioloolvesinikkloriidi. See kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse beetablokaatoriteks. See toimib, muutes teie ebaregulaarse või kiire südamerütmi normaalseks.

Seda ravimit kasutatakse täiskasvanutel südamerütmi probleemide korral, kui süda lööb liiga kiiresti. Seda kasutatakse operatsiooni ajal või pärast operatsiooni või muudes olukordades, kui on vaja südamerütm kontrolli alla saada.

2. Mida on vaja teada enne Raploci manustamist

Teie arst EI manusta teile Raploci

• kui olete landiolooli või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;
• kui teil on väga aeglane südamerütm (vähem kui 50 lööki minutis);
• kui teil on kiire või vahelduvalt kiire ja aeglane südamerütm (seisund, mida nimetatakse siinussõlme nõrkuse sündroomiks);
• kui teil on seisund, mida nimetatakse raskeks südameblokaadiks. Südameblokaad on seisund, mil esinevad probleemid elektrilistes impulssides, mis reguleerivad teie südamerütmi;
• kui teil on probleem südame verevarustuses (seisund, mida nimetatakse kardiogeenseks šokiks);
• kui teil on väga madal vererõhk;
• kui teil on raske südamepuudulikkuse sümptomid;
• kui teil on suurenenud kopsurõhk (pulmonaalhüpertensioon);
• kui teil on näärmete haigus, mida nimetatakse feokromotsütoomiks ja mida ei ole ravitud. Feokromotsütoom on seotud neerupealistega ning võib põhjustada järsku vererõhu tõusu, tugevat peavalu, higistamist ja südamerütmi kiirenemist;
• kui teil on astma sümptomid, mis halvenevad kiiresti;
• kui teie organismis on väga suur hapete sisaldus (raske metaboolne atsidoos), mida ei saa korrigeerida.

Teile ei manustata Raploci, kui mõni eelpool nimetatud seisunditest kehtib teie kohta. Kui te ei ole kindel, kas teil on mõni nendest seisunditest, pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega. enne kui teile manustatakse seda ravimit,

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

• Enne kui teile manustatakse seda ravimit, pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega.
• Raploc on pulber ja teie arst või meditsiiniõde lahustab selle enne kasutamist.
• Kui te saate seda ravimit, jälgitakse tavaliselt pidevalt teie südamerütmi, vererõhku ja südame

elektrilist aktiivsust.

Teie arst manustab seda ravimit teile ettevaatusega

• kui teil on suhkurtõbi või madal veresuhkur. Landiolool võib maskeerida madala veresuhkru

sümptomeid;

• kui teil on madal vererõhk;
• kui teil on südame enneaegse erutuvuse sündroom koos ebaregulaarse ja kiire südamerütmiga

(kodade fibrillatsioon);

• kui teil on probleemid elektriliste impulssidega, mis reguleerivad teie südamerütmi

(südameblokaad);

• kui teil on probleem elektriliste impulsside edasiliikumisega läbi südame ja te saate verapamiili

või diltiaseemi;

• kui teil on teatud tüüpi stenokardia (valu rindkeres), mida nimetatakse Prinzmetali stenokardiaks;
• kui teil on või on olnud südameprobleeme (nt südame paispuudulikkus). Teie arst jälgib teid väga

hoolikalt mis tahes südamesümptomite tekke suhtes. Vajadusel ravi katkestatakse, vähendatakse annust või alustatakse spetsiaalset ravi;

• kui teil on teatud südame rütmihäired, nagu supraventrikulaarsed arütmiad ja teil on lisaks muud südameprobleemid või te võtate teisi südameravimeid;
• kui teil on neeruprobleemid;
• kui teil on näärmete haigus, mida nimetatakse feokromotsütoomiks, mida ravitakse ravimitega,

mida nimetatakse alfaretseptorite blokaatoriteks;

• kui teil on hingamisteede ahenemine või vilistav hingamine, nt nagu astma korral;
• kui teil on vereringehäired, nt nagu kahvatud sõrmed (Raynaud’ tõbi) või valu, väsimus ja

mõnikord põletav valu jalgades;

• kui teil on mingeid allergiaid või teil on risk anafülaktiliste reaktsioonide tekkeks (rasked

allergilised reaktsioonid). Raploc võib muuta teie allergiad raskemaks ning halvemini ravile alluvaks. Kui mõni ülalpool nimetatud seisunditest kehtib teie kohta (või kui te ei ole kindel), pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega, enne kui teile manustatakse seda ravimit.

Muud ravimid ja Raploc Teatage oma arstile või meditsiiniõele, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid. Siia kuuluvad ka ravimid, mis te olete ostnud ilma retseptita, sealhulgas taimsed ravimid ja loodustooted. Teie arst kontrollib, et muud ravimid, mida te võtate, ei mõjutaks Raploci toimet.

Kindlasti öelge oma arstile või meditsiiniõele, kui te võtate mõnda järgmistest ravimitest.

• Ravimid, mida kasutatakse südame rütmihäirete (nt diltiaseem, verapamiil, propafenoon, disopüramiid, amiodaroon, digoksiin, digitaalis) ja kõrge vererõhu raviks (nt nifedipiin).
• Ravimid, mida kasutatakse suhkurtõve raviks, sealhulgas insuliin ja suukaudsed ravimid.
• Ravimid, mida kasutatakse tavaliselt operatsiooni ajal lihaste lõõgastamiseks (nt suksametoonium) või ravimid, mida kasutatakse lihaslõõgastitele vastupidise toime saavutamiseks, mida nimetatakse koliinesteraasi inhibiitoriteks (nt neostigmiin, distigmiin, edrofoonium). Samuti on teie arst ettevaatlik, kui kasutab Raploci operatsiooni ajal, mil te saate anesteetikume ning teisi ravimeid.
• Ravimeid, mida teatakse kui ganglione blokeerivaid aineid (nt trimetafaan).

• Valuvaigistid, nt mittesteroidsed põletikuvastased ained, mida nimetatakse MSPVA-deks.
• Floktafeniin, mis on valuvaigisti.
• Amisulpiriid, ravim, mida kasutatakse vaimsete häirete raviks.
• Tritsüklilised antidepressandid (nt imipramiin ja amitriptüliin).
• Barbituraadid (nt fenobarbitaal, mida kasutatakse epilepsia raviks).
• Fenotiasiinid (nt kloorpromasiin, mida kasutatakse vaimsete häirete raviks).
• Ravimid, mida kasutatakse astma raviks.
• Ravimid, mida kasutatakse külmetushaiguste korral või ninakinnisuse raviks, mida nimetatakse dekongestantideks.
• Vererõhku langetavad ravimid (nagu reserpiin ja klonidiin).
• Epinefriin, mida kasutatakse allergiliste reaktsioonide raviks.
• Hepariin, mida kasutatakse vere vedeldamiseks.

Kui te ei ole kindel, kas mõni eelpool nimetatust kehtib teie kohta, pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega, enne kui teile manustatakse seda ravimit.

Rasedus ja imetamine Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega, enne kui teile manustatakse seda ravimit. Raploci kasutamise kohta raseduse ajal on andmeid piiratud hulgal. Piiratud kogemuste tõttu on parem vältida landiolooli kasutamist raseduse ajal.

Öelge oma arstile, kui te imetate. Raploc võib erituda rinnapiima, seega ei tohi teile seda ravimit imetamise ajal manustada.

3. Kuidas Raploci manustatakse

• Raploc on pulber ja teie arst või meditsiiniõde lahustab selle enne kasutamist. Seda manustatakse teile infusiooni teel veeni.
• Annus kohandatakse teie jaoks individuaalselt. Enne säilitusannust võidakse manustada algannus. Teie arst määrab annustamisskeemi ja kohandab annust vastavalt vajadusele.
• Kasutamise kestus sõltub toimest ja võimalikest tekkivatest kõrvaltoimetest. Teie arst määrab ravimi kasutamise kestuse. Tavaliselt ei manustata Raploci kauem kui 24 tunni jooksul.
• Kui te saate ravi Raplociga, kontrollitakse teie südamerütmi, vererõhku ja südame elektrilist aktiivsust.
• Pärast seisundi stabiliseerumist võidakse teile manustada mõnda teist südameravimit, samal ajal vähendatakse Raploci annust.

Kui te olete eakas, ei ole selle ravimi annuse muutmine tavaliselt vajalik.

Kui teil on neeruprobleemid, võtab teie arst kasutusele sobilikud ettevaatusabinõud.

Maksakahjustus Kui teil on maksaprobleemid, alustab arst teie ravi väiksema annusega.

Kasutamine lastel ja noorukitel Kogemused Raploci kasutamise kohta lastel ja noorukitel on piiratud. Teie arst otsustab Raplociga ravimise üle.

Kui teile manustatakse Raploci rohkem, kui ette nähtud Kui teil on tunne, et te olete saanud liiga palju Raploci, öelge seda otsekohe oma arstile või meditsiiniõele. Teie arst võtab kasutusele vajalikud meetmed (teie ravi võidakse otsekohe katkestada ning te võite saada toetavat ravi).

Kui teile on manustatud seda ravimit liiga palju, võivad teil tekkida järgmised sümptomid:

• tugev vererõhu langus (te võite tunda pearinglust või minestustunnet),
• väga aeglane südamerütm,
• nõrgenenud südametalitlus,
• šokk, mis tekib nõrgenenud südametalitlusest,
• hingamisprobleemid,
• teadvusekaotus kuni koomani,
• krambid,
• iiveldus,
• oksendamine,
• madal veresuhkur,
• vere suur kaaliumisisaldus (hüperkaleemia).

Kui Raploci kasutamine lõpetatakse Raplociga ravi järsk lõpetamine ei põhjusta tavaliselt kiirenenud südamerütmi sümptomite (tahhükardia) taasteket. Kui selle ravimi manustamine teile lõpetatakse, jälgib teie arst teid hoolikalt.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Enamik kõrvaltoimeid kaob 30 minuti jooksul pärast Raploci manustamise katkestamist. Öelge otsekohe oma arstile või meditsiiniõele, kui te märkate mõnda järgmistest kõrvaltoimetest, mis võivad olla tõsised. Vajalik võib olla infusiooni lõpetamine, kui teie arst täheldab tõsiseid muutusi

• teie südamerütmis,
• teie vererõhus,

• teie südame elektrilises aktiivsuses.

Sage (võib esineda kuni 1-l inimesel 10-st):

• aeglane südamerütm,
• madal vererõhk.

Aeg-ajalt (võib esineda kuni 1-l inimesel 100-st):

• kopsupõletik (pneumoonia),
• väike naatriumisisaldus veres (hüponatreemia),
• aju verevarustuse häire, peavalu,
• äge vereringe puudulikkus (südameseiskus), kiire südamerütm,
• kõrge vererõhk,
• vedeliku kogunemine kopsudesse,
• oksendamine, iiveldus,
• maksahaigus,
• muutused vereanalüüsides,
• ebanormaalne trombotsüütide arv veres (vereliistakud, osalevad vere hüübimises),
• ebanormaalselt suur bilirubiinisisaldus (pigment, mis tekib vere punaliblede lagunemisel) veres.

Harv (võib esineda kuni 1-l inimesel 1000-st):

• rindkere kudede põletik,
• kõrge veresuhkur,
• insult, krambihood,
• südameinfarkt, südame rütmihäired, südametalitluse halvenemine,
• šokk, kuumahoog,

• hingamisprobleemid (hingamisteede ahenemisega seotud kopsuhaigus, mis raskendab hingamist), kopsuhaigus, ebanormaalselt madal hapnikusisaldus veres,
• ebamugavustunne kõhus, eritis suust, halb hingeõhk,
• nahapunetus, külm higi,
• lihaskrambid,
• neerupuudulikkus, neerukahjustus, uriinikoguse vähenemine,
• palavik, külmavärinad, ebamugavustunne rindkeres, valu süstekohal,
• suurenenud rõhk kopsuveresoontes,
• suhkur (glükoos) uriinis,
• kõrvalekalded uriinianalüüsides (valk uriinis, uriini uureasisalduse suurenemine),
• kõrvalekalded südameuuringute (EKG, ultraheliuuring) tulemustes.

Teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

• nahamuutused süstekohas, survetunne süstekohas.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Raploci säilitada

• Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.
• Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
• Ärge kasutage Raploci pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja viaalil pärast „Kõlblik kuni/EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.
• See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi.
• Raploc tuleb enne kasutamist lahustada. Lahus on stabiilne 24 tunni jooksul temperatuuril 25 °C. Kuid siiski tuleb ravim ära kasutada kohe pärast lahustamist.
• Ravimit ei tohi kasutada, kui täheldate lahuses osakesi või kui selle värvus on muutunud.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Raploc sisaldab

• Toimeaine on landioloolvesinikkloriid. Viaal sisaldab 300 mg landioloolvesinikkloriidi (pulbrina),

mis on võrdne 280 mg landiolooliga. Pärast lahustamist sisaldab 1 ml 6 mg landioloolvesinikkloriidi.

• Teised koostisosad on mannitool ja naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks).

Kuidas Raploc välja näeb ja pakendi sisu Raploci pulber on valge kuni valkjas infusioonilahuse pulber.

Pakendis on üks 50 ml viaal.

Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja Amomed Pharma GmbH Leopold-Ungar-Platz 2 1190 Viin Austria

Tootja AOP Orphan Pharmaceuticals GmbH Leopold-Ungar-Platz 2 1190 Viin Austria

See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste nimetustega: Austria Rapibloc 300 mg Pulver zur Herstellung einer Infusionslösung Bulgaaria Rapibloc 300 mg прах за инфузионен разтвор Holland Rapibloc 300 mg poeder voor oplossing voor infusie Horvaatia Rapibloc 300 mg prašak za otopinu za infuziju Itaalia Landiobloc 300 mg polvere per soluzione per infusione Kreeka Rapibloc 300 mg κόνις για διάλυμα προς έγχυση Küpros Rapibloc 300 mg κόνις για διάλυμα προς έγχυση Leedu Raploc 300 mg milteliai infuziniam tirpalui Läti Raploc 300 mg pulveris infūziju šķīduma pagatavošanai Norra Raploc 300 mg pulver til infusjonsvæske, oppløsning Poola Runrapiq 300 mg proszek do sporządzania roztworu do infuzji Rumeenia Rapibloc 300 mg pulbere pentru soluţie perfuzabilă Prantsusmaa Rapibloc 300 mg poudre pour solution pour perfusion Rootsi Rapibloc 300 mg pulver till infusionsvätska, lösning Saksamaa Rapibloc 300 mg Pulver zur Herstellung einer Infusionslösung Slovakkia Rapibloc 300 mg prášok na infúzny roztok Sloveenia Rapibloc 300 mg prašek za raztopino za infundiranje Soome Rapibloc 300 mg infuusiokuiva-aine, liuosta varten Taani Rapibloc 300 mg pulver til infusionsvæske, opløsning Tšehhi Rapibloc 300 mg prášek pro infuzní roztok Ungari Rapibloc 300 mg por oldatos infúzióhoz

Infoleht on viimati uuendatud veebruaris 2026.

Järgmine teave on ainult tervishoiutöötajatele

Selles lõigus on praktiline teave manustamise kohta. Täielikku teavet annustamise ja manustamisviisi, vastunäidustuste, hoiatuste jne kohta lugege ravimi omaduste kokkuvõttest.

Landiolool on ette nähtud intravenoosseks kasutamiseks pideva monitooringu tingimustes. Landiolooli tohib manustada üksnes vastava kogemusega tervishoiutöötaja. Landiolooli annus tuleb tiitrida individuaalselt.

Raploci ei tohi manustada ilma manustamiskõlblikuks muutmata. Lahustada 1 viaali sisu 50 ml mõne järgneva lahusega:

• 0,9% NaCl lahus (9 mg/ml),
• 5% glükoosilahus (50 mg/ml),
• Ringeri lahus,
• Ringeri laktaadilahus.

Valge kuni valkjas pulber lahustub pärast manustamiskõlblikuks muutmist täielikult. Segada õrnalt, kuni tekib selge lahus. Manustamiskõlblikku lahust tuleb visuaalselt kontrollida nähtavate osakeste ja värvuse muutuse suhtes. Kasutada tohib ainult selget ja värvitut lahust.

Infusiooni alustatakse tavaliselt infusioonikiirusega 10…40 mikrogrammi/kg/min, millega südame löögisagedust vähendav toime saabub 10...20 minuti jooksul.

Kui soovitakse südame löögisagedust vähendava toime kiiremat algust (2 kuni 4 minuti jooksul), võib soovi korral kaaluda küllastusannuse 100 mikrogrammi/kg/min kasutamist 1 minuti jooksul, jätkates seejärel pideva intravenoosse infusiooniga 10...40 mikrogrammi/kg/min.

Südame funktsioonihäiretega ja septilises šokis patsientidel tuleb kasutada väiksemaid algannuseid. Annustamisjuhised on esitatud lõigus „Erirühmad“ ja lisatud annustamisskeemis.

Maksimaalne annus. Säilitusannust võib piiratud ajaks suurendada kuni 80 mikrogrammi/kg/min (vt ravimi omaduste kokkuvõtte lõik 5.2), juhul kui patsiendi kardiovaskulaarne seisund vajab ja võimaldab sellist annuse suurendamist ning ei ületata maksimaalset ööpäevast annust.

Landioloolvesinikkloriidi soovitatav maksimaalne ööpäevane annus on 57,6 mg/kg ööpäevas (näiteks 40 mikrogrammi/kg/min 24 tunni jooksul). Kogemused landiolooli üle 24-tunnise kestusega infusioonidega annuses > 10 mikrogrammi/kg/min on piiratud.

Pideva intravenoosse infusiooni teisendamisvalem: mikrogrammi/kg/minutis → ml/tunnis (Raploc 300 mg/50 ml = 6 mg/ml):

sihtannus (mikrogrammi/kg/min) x kehakaal (kg)/100 = infusioonikiirus (ml/h)

Teisendamistabel (näide) Kehakaalu 1 2 5 10 20 30 40 kg µg/kg/min µg/kg/min µg/kg/min µg/kg/min µg/kg/min µg/kg/min µg/kg/min 40 0,4 0,8 2 4 8 12 16 ml/h 50 0,5 1 2,5 5 10 15 20 ml/h 60 0,6 1,2 3 6 12 18 24 ml/h 70 0,7 1,4 3,5 7 14 21 28 ml/h 80 0,8 1,6 4 8 16 24 32 ml/h 90 0,9 1,8 4,5 9 18 27 36 ml/h 100 1 2 5 10 20 30 40 ml/h

Soovi korral boolusannuse manustamine hemodünaamiliselt stabiilsetele patsientidele:

teisendamisvalem: 100 mikrogrammi/kg/minutis → ml/tunnis (Raploc 300 mg/50 ml = 6 mg/ml): küllastusannuse infusioonikiirus 1 minuti jooksul (ml/h) = kehakaal (kg) (Näide: 70 kg patsiendil küllastusannuse infusioonikiirus 1 minuti jooksul 70 ml/h)

Kõrvaltoimete tekkimisel tuleb vähendada landiolooli annust või katkestada infusioon ning patsientidele tuleb vajadusel manustada sobilikku ravi. Hüpotensiooni või bradükardia korral võib landiolooli uuesti annustamist alustada väiksema annusega pärast seda, kui vererõhk või südamerütm on taastunud aktsepteeritavani. Madala süstoolse vererõhuga patsientidel tuleb annuse kohandamisel ja säilitusinfusiooni ajal olla eriti ettevaatlik.

Üleannustamise korral võivad ilmneda järgmised sümptomid: raske hüpotensioon, raske bradükardia, AV-blokaad, südamepuudulikkus, kardiogeenne šokk, südameseiskus, bronhospasm, hingamispuudulikkus, teadvusekaotus kuni koomani, krambid, iiveldus, oksendamine, hüpoglükeemia, hüperkaleemia.

Üleannustamise korral tuleb landiolooli manustamine koheselt katkestada.

Üleminek alternatiivsele ravimile. Pärast südamerütmi piisava kontrolli alla saamist ja stabiilse kliinilise seisundi saavutamist võib üle minna alternatiivsele ravile (nt suukaudsed antiarütmikumid). Kui landiolool asendatakse mõne alternatiivse ravimiga, peab arst hoolikalt kaaluma alternatiivse ravimi ravimiteavet ja annustamist. Üleminekul mõnele alternatiivsele ravimile tuleb landiolooli annustamist vähendada järgmiselt.

• Esimese tunni jooksul pärast alternatiivse ravimi esimese annuse manustamist tuleb landiolooli infusioonikiirust vähendada poole võrra (50%).
• Pärast alternatiivse ravimi teise annuse manustamist tuleb patsiendi ravivastus üle vaadata ning kui rahuldav kontroll püsib vähemalt 1 tunni jooksul, võib landiolooli infusiooni lõpetada.

Erirühmad

Eakad (≥ 65-aastased) Annuse kohandamine ei ole vajalik.

Neerukahjustus Annuse kohandamine ei ole vajalik.

Maksakahjustus Andmed maksakahjustusega patsientidel kasutamise kohta on piiratud. Mis tahes raskusastmega maksakahjustuse korral tuleb annustamist alustada ettevaatlikult väikseima soovitatava annusega.

Südame funktsioonihäired Vasaku vatsakese funktsiooni kahjustusega (LVEF < 40%, südameindeks < 2,5 l/min/m2, NYHA 3...4) patsientidel, nt pärast südameoperatsiooni, isheemia ajal või sepsise korral, on südamerütmi üle kontrolli saavutamiseks kasutatud väiksemaid annuseid alates 1 mikrogrammi/kg/min ja suurendatud neid järk-järgult vererõhu hoolika jälgimisega kuni 10 mikrogrammi/kg/min. Vajadusel võib kaaluda annuse edasist suurendamist hoolika hemodünaamika jälgimise all ja kui patsiendi kardiovaskulaarne seisund seda võimaldab. Septiline šokk Septilises šokis patsientidel on südame löögisageduse kontrolli alla saamiseks kasutatud väiksemaid annuseid, alates 1 mikrogrammi/kg/min kuni maksimaalselt 40 mikrogrammi/kg/min. Annust suurendati 1 mikrogrammi/kg/min kaupa vähemalt 20-minutilise vahega, samal ajal hoolikalt vererõhku jälgides.

Lapsed

Landiolooli ohutus ja efektiivsus lastel vanuses 0 kuni 18 aastat ei ole veel tõestatud.

Manustamisviis Raploc tuleb enne manustamist muuta manustamiskõlblikuks ning kasutada kohe pärast avamist.

Raploci ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud ravimi omaduste kokkuvõtte lõigus 6.6.

Landiolooli tuleb manustada intravenoosselt tsentraalse või perifeerse veenitee kaudu ning seda ei tohi manustada teiste ravimitega sama infusiooniliini kaudu.

Vastupidiselt teistele beetablokaatoritele ei tekkinud landiolooli 24-tunnise püsiinfusiooni järsul katkestamisel ärajätu-tahhükardiat. Siiski tuleb patsiente hoolikalt jälgida, kui landiolooli manustamine lõpetatakse.

Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või ravimi omaduste kokkuvõtte lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Raske bradükardia (alla 50 löögi minutis).
• Siinussõlme nõrkuse sündroom.
• Rasked atrioventrikulaarsõlme (AV-sõlme) juhtehäired (ilma kardiostimulaatorita); teise või kolmanda astme AV-blokaad.
• Kardiogeenne šokk.
• Raske hüpotensioon.
• Dekompenseerunud südamepuudulikkus, kui seda ei peeta arütmiaga seotuks.
• Pulmonaalhüpertensioon.
• Ravimata feokromotsütoom.
• Äge astmahoog.
• Raske korrigeerimatu metaboolne atsidoos.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Raploc 300 mg infusioonilahuse pulber

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab 300 mg landioloolvesinikkloriidi, mis on võrdne 280 mg landiolooliga.

Pärast manustamiskõlblikuks muutmist (vt lõik 6.6) sisaldab iga ml 6 mg landioloolvesinikkloriidi.

INN: Landiololum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse pulber.

Valge kuni valkjas pulber.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Landiolool on näidustatud täiskasvanutele järgmiste juhtudel. − Supraventrikulaarse tahhükardia ja vatsakeste löögisageduse kiire kontrolli alla saamine kodade fibrillatsiooni või laperdusega patsientidel peri- ja postoperatiivselt või olukordades, kus on vajalik vatsakeste löögisageduse lühiajaline kontroll lühitoimelise ainega. − Kompenseerimata siinustahhükardia, kui kiire südamerütm vajab sekkumist. Landiolool ei sobi pikaajaliseks raviks.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Landiolool on ette nähtud intravenoosseks kasutamiseks pideva monitooringu tingimustes. Landiolooli tohib manustada üksnes vastava kogemusega tervishoiutöötaja. Landiolooli annus tuleb tiitrida individuaalselt.

Infusiooni alustatakse tavaliselt infusioonikiirusega 10…40 mikrogrammi/kg/min, millega südame löögisagedust vähendav toime saabub 10...20 minuti jooksul. Kui soovitakse südame löögisagedust vähendava toime kiiremat algust (2 kuni 4 minuti jooksul), võib soovi korral kaaluda küllastusannuse 100 mikrogrammi/kg/min kasutamist 1 minuti jooksul, jätkates seejärel pideva intravenoosse infusiooniga 10...40 mikrogrammi/kg/min.

Südame funktsioonihäiretega ja septilises šokis patsientidel tuleb kasutada väiksemaid algannuseid. Annustamisjuhised on esitatud lõigus „Erirühmad“ ja lisatud annustamisskeemis.

Maksimaalne annus. Säilitusannust võib piiratud ajaks suurendada kuni 80 mikrogrammini/kg/min (vt lõik 5.2), juhul kui patsiendi kardiovaskulaarne seisund vajab ja võimaldab sellist annuse suurendamist ning ei ületata maksimaalset ööpäevast annust.

Landioloolvesinikkloriidi soovitatav maksimaalne ööpäevane annus on 57,6 mg/kg ööpäevas (näiteks infusioon 40 mikrogrammi/kg/min 24 tunni jooksul). Kogemused landiolooli üle 24-tunnise kestusega infusioonidega annuses > 10 μg/kg/min on piiratud.

Pideva intravenoosse infusiooni teisendamisvalem: mikrogrammi/kg/minutis → ml/tunnis (Raploc 300 mg/50 ml = 6 mg/ml):

sihtannus (mikrogrammi/kg/min) x kehakaal (kg)/100 = infusioonikiirus (ml/h)

Teisendamistabel (näide) Kehakaalu 1 2 5 10 20 30 40 kg µg/kg/min µg/kg/min µg/kg/min µg/kg/min µg/kg/min µg/kg/min µg/kg/min 40 0,4 0,8 2 4 8 12 16 ml/h 50 0,5 1 2,5 5 10 15 20 ml/h

60 0,6 1,2 3 6 12 18 24 ml/h 70 0,7 1,4 3,5 7 14 21 28 ml/h 80 0,8 1,6 4 8 16 24 32 ml/h 90 0,9 1,8 4,5 9 18 27 36 ml/h 100 1 2 5 10 20 30 40 ml/h

Soovi korral boolusannuse manustamine hemodünaamiliselt stabiilsetele patsientidele: teisendamisvalem 100 mikrogrammi/kg/minutis → ml/tunnis (Raploc 300 mg/50 ml = 6 mg/ml):

küllastusannuse infusioonikiirus 1 minuti jooksul (ml/h) = kehakaal (kg) (Näide: 70 kg patsiendil küllastusannuse infusioonikiirus 1 minuti jooksul 70 ml/h)

Kõrvaltoimete tekkimisel (vt lõik 4.8) tuleb vähendada landiolooli annust või katkestada infusioon ning patsientidele tuleb vajadusel manustada sobilikku ravi. Hüpotensiooni või bradükardia korral võib landiolooli uuesti annustamist alustada väiksema annusega pärast seda, kui vererõhk või südamerütm on taastunud aktsepteeritavani. Madala süstoolse vererõhuga patsientidel tuleb annuse kohandamisel ja säilitusinfusiooni ajal olla eriti ettevaatlik. Üleminek alternatiivsele ravimile. Pärast südamerütmi piisava kontrolli alla saamist ja stabiilse kliinilise seisundi saavutamist võib üle minna alternatiivsele ravile (nt suukaudsed antiarütmikumid). Kui landiolool asendatakse mõne alternatiivse ravimiga, peab arst hoolikalt kaaluma alternatiivse ravimi ravimiteavet ja annustamist. Üleminekul mõnele alternatiivsele ravimile tuleb landiolooli annust vähendada järgmiselt.

• Esimese tunni jooksul pärast alternatiivse ravimi esimese annuse manustamist tuleb landiolooli infusioonikiirust vähendada poole võrra (50%).
• Pärast alternatiivse ravimi teise annuse manustamist tuleb patsiendi ravivastus üle vaadata ning kui rahuldav kontroll püsib vähemalt 1 tunni jooksul, võib landiolooli infusiooni lõpetada.

Erirühmad

Eakad (≥ 65-aastased) Annuse kohandamine ei ole vajalik.

Neerukahjustus Annuse kohandamine ei ole vajalik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus Andmed maksakahjustusega patsientidel kasutamise kohta on piiratud (vt lõik 5.2). Mis tahes raskusastmega maksakahjustuse korral tuleb annustamist alustada ettevaatlikult väikseima soovitatava annusega.

Südame funktsioonihäired Vasaku vatsakese funktsiooni kahjustusega (LVEF < 40%, südameindeks < 2,5 l/min/m2, NYHA 3...4) patsientidel, nt pärast südameoperatsiooni, isheemia ajal või sepsise korral, on südamerütmi üle kontrolli saavutamiseks kasutatud väiksemaid annuseid alates 1 mikrogrammi/kg/min ja suurendatud neid järk-järgult vererõhu hoolika jälgimisega kuni 10 mikrogrammi/kg/min. Vajadusel võib kaaluda annuse edasist suurendamist hoolika hemodünaamika jälgimise all ja kui patsiendi kardiovaskulaarne seisund seda võimaldab.

Septiline šokk Septilises šokis patsientidel on südame löögisageduse kontrolli alla saamiseks kasutatud väiksemaid annuseid, alates 1 mikrogrammi/kg/min kuni maksimaalselt 40 mikrogrammi/kg/min. Annust suurendati 1 mikrogrammi/kg/min kaupa vähemalt 20-minutilise vahega, samal ajal hoolikalt vererõhku jälgides.

Lapsed Landiolooli ohutus ja efektiivsus lastel vanuses 0 kuni 18 aastat ei ole veel tõestatud. Antud hetkel teadaolevad andmed on esitatud lõigus 5.2, aga soovitusi annustamise kohta ei ole võimalik anda.

Manustamisviis Raploc tuleb enne manustamist muuta manustamiskõlblikuks (vt juhised lõik 6.6) ning kasutada kohe pärast avamist (vt lõigud 4.4 ja 6.3).

Raploci ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

Landiolooli tuleb manustada intravenoosselt tsentraalse või perifeerse veenitee kaudu ning seda ei tohi manustada teiste ravimitega sama infusiooniliini kaudu (vt lõik 6.6).

Vastupidiselt teistele beetablokaatoritele ei tekkinud landiolooli 24-tunnise püsiinfusiooni järsul katkestamisel ärajätu-tahhükardiat. Siiski tuleb patsiente hoolikalt jälgida, kui landiolooli manustamine lõpetatakse.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Raske bradükardia (alla 50 löögi minutis).
• Siinussõlme nõrkuse sündroom.
• Rasked atrioventrikulaarsõlme (AV-sõlme) juhtehäired (ilma kardiostimulaatorita): teise või kolmanda astme AV-blokaad.
• Kardiogeenne šokk.
• Raske hüpotensioon.
• Dekompenseerunud südamepuudulikkus, kui seda ei peeta arütmiaga seotuks.
• Pulmonaalhüpertensioon.
• Ravimata feokromotsütoom.
• Äge astmahoog.
• Raske korrigeerimatu metaboolne atsidoos.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Raploc tuleb enne manustamist muuta manustamiskõlblikuks ning kasutada kohe pärast avamist (vt lõik 6).

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoime on hüpotensioon, mis kiiresti pöördub annuste vähendamisel või ravi katkestamisel.

Monitooring Kõigil landiolooliga ravitavatel patsientidel on soovitatav pidevalt jälgida vererõhku ja EKG-d.

Enneaegse erutuvuse sündroom Beetablokaatorite manustamist tuleb vältida patsientidel, kellel on enneaegse erutuvuse sündroom (preeksitatsiooni sündroom) koos kodade fibrillatsiooniga. Nendel patsientidel võib atrioventrikulaarsõlme beetablokaad suurendada juhtivust läbi lisajuhtetee ja soodustada vatsakeste fibrillatsiooni teket. Esimese astme AV-blokaad Negatiivse toime tõttu atrioventrikulaarse ülejuhte ajale tohib esimese astme AV-blokaadiga patsientidele beetablokaatoreid manustada ainult ettevaatusega (vt ka lõik 4.3).

Prinzmetali stenokardia Beetablokaatorid võivad Prinzmetali stenokardiaga (vasospastiline stenokardia) patsientidel suurendada stenokardiahoogude arvu ja kestust alfaretseptorite kaudu vahendatud koronaararterite vasokonstriktsiooni tõttu. Nendel patsientidel ei tohi kasutada mitteselektiivseid beetablokaatoreid ja beeta-1-selektiivseid blokaatoreid tohib kasutada ainult äärmise ettevaatlikkusega.

Südamepuudulikkus ja ebastabiilse hemodünaamikaga patsiendid Landiolooli kasutamisel vatsakeste reaktsiooni vähendamiseks supraventrikulaarsete arütmiatega patsientidel tuleb olla ettevaatlik, kui patsiendil on (olemasolev) südamepuudulikkus või kui patsient on hemodünaamiliselt ebastabiilne või kui ta kasutab muid ravimeid, mis vähendavad ükskõik millist või kõiki järgmistest: perifeerne resistentsus, müokardi eelkoormus, müokardi kontraktiilsus või elektrilise impulsi levik müokardis. Kaaluda tuleb südamesageduse üle potentsiaalse kontrolli saavutamise kasu ja müokardi kontraktiilsuse edasise pärssimise riski. Edasise süvenemise esimeste nähtude või sümptomite ilmnemisel ei tohi annust suurendada ning vajaduse korral tuleb landiolooli manustamine katkestada ning rakendada patsiendil sobilikku ravi.

Samaaegne manustamine Landiolooli kasutamine koos verapamiili või diltiaseemiga ei ole atrioventrikulaarsete juhtehäiretega patsientidel soovitatav (vt lõik 4.5).

Suhkurtõvega patsiendid Landiolooli tuleb kasutada ettevaatusega diabeedi või hüpoglükeemia korral. Vähem kardioselektiivsete beetablokaatorite puhul on hüpoglükeemia raskem. Beetablokaatorid võivad varjata hüpoglükeemia prodromaalseid sümptomeid, nagu tahhükardia. Pearinglust ja higistamist see siiski ei pruugi mõjutada.

Neerukahjustus Landiolooli peamine metaboliit (M1) eritub neerude kaudu ning võib neerukahjustusega patsientidel kuhjuda. Kuigi landiolooli metaboliidil (M1) puudub beetablokeeriv toime lähteravimist isegi 200 korda suuremates annustes, tuleb kahjustatud neerufunktsiooniga patsientidel kasutada landiolooli ettevaatusega.

Ühe kliinilise uuringu tulemused viitavad, et landiolooli manustamisel neeruasendusravi saavatele patsientidele ei ole erilised ettevaatusabinõud vajalikud.

Feokromotsütoom Feokromotsütoomiga patsientidel tuleb landiolooli kasutada ettevaatusega ja ainult pärast eelnevat ravi alfaretseptori blokaatoritega (vt ka lõik 4.3).

Bronhospastiline haigus Bronhospastilise haigusega patsientidele ei tohi beetablokaatoreid üldiselt manustada. Landiolooli suhteliselt suure beeta-1-selektiivsuse ja tiitritavuse tõttu võib sellistel patsientidel landiolooli ettevaatlikult kasutada. Landiolooli annust tuleb hoolikalt tiitrida väikseima võimaliku efektiivse annuseni. Bronhospasmi tekkimisel tuleb infusioon kohe lõpetada ja vajadusel manustada beeta-2-

agonisti. Kui patsient juba kasutab mõnda beeta-2-adrenomimeetikumi, võib olla vajalik selle ravimi annus üle vaadata.

Perifeersed vereringehäired Perifeersete vereringehäiretega (Raynaud’ tõbi või sündroom, vahelduv lonkamine) patsientidel tuleb beetablokaatoreid kasutada ülima ettevaatusega, sest need haigused võivad ägeneda.

Beetablokaatorid võivad suurendada nii tundlikkust allergeenidele kui ka anafülaktiliste reaktsioonide tõsidust. Beetablokaatoreid kasutavad patsiendid ei pruugi reageerida epinefriini tavapärastele annustele, mida kasutatakse anafülaktiliste reaktsioonide raviks (vt ka lõik 4.5).

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi viaalis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kaltsiumikanalite antagonistid Kaltsiumikanalite antagonistid, nagu dihüdropüridiini derivaadid (nt nifedipiin), võivad suurendada hüpotensiooni tekke riski. Südamepuudulikkusega patsientidel võib samaaegne ravi beetablokaatoritega viia südamepuudulikkuse süvenemiseni. Soovitatav on hoolikas landiolooli annuse tiitrimine ja hemodünaamika jälgimine.

Antiarütmilised ravimid Landiolooli manustamist tuleb hoolikalt tiitrida samaaegsel kasutamisel koos verapamiili, diltiaseemi, I klassi antiarütmikumide, amiodarooni või digitaalisepreparaatidega, kuna koosmanustamine võib põhjustada südamefunktsiooni liigset pärssumist ja/või atrioventrikulaarseid juhtehäireid.

Landiolooli ei tohi kasutada koos verapamiili või diltiaseemiga atrioventrikulaarsete juhtehäiretega patsientidel (vt lõik 4.4).

Antidiabeetilised ravimid Landiooli manustamisel koos insuliini või suukaudsete antidiabeetiliste ravimitega võib tugevneda nende vere glükoosisisaldust langetav toime. Nende ravimite koosmanustamisel tuleb jälgida vere glükoosisisaldust, kuna beeta-adrenergiline blokaad võib maskeerida hüpoglükeemia tunnuseid, näiteks tahhükardiat.

Anesteesia ajal kasutatavad ravimid Beetablokaatorite kasutamise jätkamine narkoosi alustamise, intubatsiooni ja narkoosi lõpetamise ajal vähendab arütmia tekke riski. Juhul kui patsiendi intravaskulaarse mahu seisund ei ole teada või kui samal ajal landiolooliga kasutatakse antihüpertensiivseid ravimeid (sh teised beetablokaatorid), võib reflekstahhükardia olla nõrgem ja suureneda hüpotensiooni tekke risk.

Inhalatsioonianesteetikumide hüpotensiivne toime võib koos landiolooliga tugevneda. Kummagi ravimi annuseid võib vajadusel soovitud hemodünaamika säilitamiseks korrigeerida.

Samaaegsel kasutamisel koos südame löögisagedust vähendava toimega anesteetikumidega, esteraasi substraatidega (nt suksametooniumkloriid) või koliini esteraasi inhibiitoritega (nt neostigmiin) tuleb landiolooli tiitrida ettevaatusega, kuna koosmanustamine võib tugevdada südame löögisagedust vähendavat toimet või pikendada landiolooli toimeaega.

In vitro uuringus, milles kasutati inimplasmat, leiti, et suksametooniumiga koosmanustamine võib suurendada landiolooli maksimaalset kontsentratsiooni veres kuni 20%. Antagonistlik inhibitsioon võib samuti pikendada suksametooniumkloriidi poolt indutseeritud neuromuskulaarse blokaadi kestust.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d) MSPVA-d võivad vähendada beetablokaatorite hüpotensiivset toimet.

Eriline ettevaatus on vajalik floktafeniini samaaegsel manustamisel koos beetablokaatoritega.

Antihüpertensiivse toimega ravimid (sh antidepressandid, antipsühhootikumid jne) Landiolooli samaaegne manustamine tritsükliliste antidepressantide, barbituraatide, fenotiasiinide või antihüpertensiivsete ainetega võib võimendada vererõhku langetavat toimet. Landiolooli annust tuleb hoolikalt kohandada, et vältida ootamatut hüpotensiooni. Eriline ettevaatus on vajalik amisulpriidi kasutamisel.

Landiolooli kombinatsioon ganglioneid blokeerivate ainetega võib suurendada hüpotensiivset toimet.

Sümpatomimeetilised ravimid Landiolooli toime võib väheneda manustamisel koos beetablokeerivat toimet omavate sümpatomimeetikumidega. Emma-kumma ravimi annust võib olla vajalik kohandada vastavalt patsiendi ravivastusele või kaaluda alternatiivse ravi kasutamist.

Katehhoolamiinide depoosid tühjendavad ained Katehhoolamiinide depoosid tühjendavad või antisümpatotoonilised ained (nt reserpiin, klonidiin, deksmedetomidiin) võivad omada landiolooliga koosmanustamisel aditiivset toimet. Patsiente, keda ravitakse samaaegselt nende ainetega, tuleb hüpotensiooni või märkimisväärse bradükardia ilmingute suhtes hoolikalt jälgida.

Klonidiini ja beetablokaatorite koosmanustamisel suureneb risk tagasilöögi-hüpertensiooni tekkeks. Kuigi tagasilöögi-hüpertensiooni teket ei täheldatud 24 tunni jooksul pärast landiolooli manustamist, ei saa landiolooli manustamisel koos klonidiiniga selle toime teket välistada.

Hepariin Hepariini intravenoossel manustamisel landiolooli infusiooni ajal patsientidele, kellel teostati kardiovaskulaarne operatsioon, vähenes landiolooli sisaldus plasmas 50% ning samaaegselt tekkis hepariini indutseeritud vererõhu langus ja pikenes landiolooli tsirkulatsiooniaeg. Südame löögisagedus selles olukorras ei muutunud.

Koostoimed teiste ravimitega Beetablokaatoreid kasutavatel patsientidel võivad teiste ravimite põhjustatud anafülaktilised reaktsioonid olla tõsisemad. Need patsiendid võivad olla resistentsed epinefriini tavalistele annustele, kuid glükagooni intravenoosne süste toimib (vt ka lõik 4.4). Landiolooli metaboliitide M1 ja M2 koostoime potentsiaal teiste samaaegselt kasutatavate ravimitega ei ole teada. Metaboliitide farmakodünaamilisi toimeid peetakse kliiniliselt mitteoluliseks (vt lõik 5.2).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Landiolooli kasutamise kohta rasedatel on andmed piiratud. Ainsas platseebokontrolliga kliinilises uuringus, kus osales 32 plaanilise keisrilõike patsienti, nõrgendas anesteesia induktsiooni ajal manustatud landiolool annuses 200 mikrogrammi/kg trahhea intubatsioonist tingitud hemodünaamilist reaktsiooni. Kõrvaltoimetest ei teatatud. Erinevusi vastsündinu 1 minuti ja 5 minuti Apgari hinnetes landiolooli saanud ja mittesaanud patsientide vahel ei täheldatud. Kuna landiolool on suure beeta-1- selektiivsusega, siis see emaka kontraktsioone ei mõjutanud. Loomkatsed ei näita kliiniliselt olulisi toimeid reproduktiivsusele (vt lõik 5.3).

Ettevaatusena on parem vältida landiolooli kasutamist raseduse ajal.

Vastavalt beetablokeerivate ainete farmakoloogilisele toimele, tuleb raseduse hilisemas staadiumis arvesse võtta kõrvaltoimete tekke võimalust lootele ja vastsündinule (eriti hüpoglükeemia, hüpotensioon ja bradükardia).

Kui ravi landiolooliga peetakse vajalikuks, tuleb jälgida uteroplatsentaarset verevoolu ja loote kasvu. Vastsündinut tuleb hoolikalt jälgida.

Imetamine Ei ole teada, kas landiolool või selle metaboliidid erituvad rinnapiima. Olemasolevad farmakokineetilised andmed loomadel on näidanud, et landiolool eritub piima. Riski imetavale lapsele ei saa välistada. Rinnaga toitmise katkestamine või ravi katkestamine/jätkamine landiolooliga tuleb otsustada, arvestades imetamise kasu lapsele ja ravi kasu naisele.

Fertiilsus Loomkatsetes landiolool fertiilsust ei mõjutanud (vt lõik 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ei ole asjakohane.

4.8 Kõrvaltoimed

a. Ohutusprofiili kokkuvõte Landiolooli kliinilistes uuringutes (2382 patsienti) ning turuletulekujärgsete uuringute/vaatluste (1257 patsienti) käigus kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimeteks olid hüpotensioon ja bradükardia (≥ 1 kuni < 10%).

Kõrvaltoimed on allpool loetletud organsüsteemi klasside ja esinemissageduste alusel: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

b. Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelina

Infektsioonid ja Aeg-ajalt: pneumoonia* infestatsioonid Harv: mediastiniit* Vere ja lümfisüsteemi Aeg-ajalt: trombotsütopeenia* häired Ainevahetus- ja Aeg-ajalt: hüponatreemia* toitumishäired Harv: hüperglükeemia Närvisüsteemi häired Aeg-ajalt: ajuisheemia*, peavalu Südame häired Sage: bradükardia Vaskulaarsed häired Sage: hüpotensioon Respiratoorsed, rindkere Aeg-ajalt: kopsuturse ja mediastiinumi häired Harv: astma*, respiratoorne distress*, hingamishäired*, bronhospasm, Seedetrakti häired Aeg-ajalt: oksendamine, iiveldus Maksa ja sapiteede häired Aeg-ajalt: maksahäired*, hüperbilirubineemia*

Naha ja nahaaluskoe Harv: erüteem, külm higi* kahjustused Lihaste, luustiku ja Harv: lihasspasmid sidekoe kahjustused Neerude ja kuseteede Harv: neerupuudulikkus*, äge neerukahjustus, oliguuria häired Üldised häired ja Harv: palavik*, külmavärinad*, ebamugavustunne rindkeres*, manustamiskoha manustamiskoha valu reaktsioonid Teadmata: valu aplikatsioonikohas, süstekoha reaktsioon, survetunne Uuringud Sage: vererõhu langus * Esinemissagedus põhineb koondandmetel 42 uuringust (st platseeboga, võrdlusravimiga, ravita kontrollrühmaga ning ka kontrollita uuringud), kus landiolooliga raviti 2264 patsienti. c. Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Landiolooli turuletulekujärgsete uuringute/vaatluste käigus oli hüpotensiooni ja bradükardia esinemissagedus vastavalt 0,8% ja 0,7% (1257-st patsiendist). Kõik mainitud uuringutes esinenud landiolooli raviga seotud hüpotensiooni ja bradükardia juhud lahenesid või paranesid ilma sekkumiseta või mõne minuti jooksul pärast landiolooli ja/või täiendava ravi lõpetamist. Kliinilistes uuringutes/turuletulekujärgselt esinenud tõsised kõrvaltoimed: ühel operatsioonijärgsel kliinilise uuringu patsiendil teatati šoki tekkest liigse hüpotensiooni tõttu koos tugeva veritsusega (juhtum lahenes 10 minutit pärast landiolooli, prostaglandiini ja isofluraani manustamise lõpetamist). Kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgse järelevalve käigus seoses landiolooli raviga teatatud südameseiskus, täielik AV-blokaad, siinussõlme blokaad ja raske bradükardia tekkisid peamiselt eakatel patsientidel või patsientidel, kellel esinesid komplikatsioonidena hüpertensioon või südamehaigused.

Ravimeetmed, mida selliste spetsiifiliste kõrvaltoimete ilmnemisel kasutada, on kirjeldatud lõigus 4.2.

d. Muud erirühmad Sepsisega patsientide uuringus LANDI-SEP olid landiolooliga seotud kõrvaltoimete hulgas hüpotensioon (5 juhtu 5/98 patsiendist [5,1%]), bradükardia (3 juhtu 2/98 patsiendist [2,0%]) või südame löögisageduse vähenemine (1 juht 1/98 patsiendist [1,0%]), südame funktsioonihäire (1 juht 1/98 patsiendist [1,0%]), vähese südame väljundi sündroom (1 juht 1/98 patsiendist [1,0%]), maksaensüümide aktiivsuse suurenemine (1 juht 1/98 patsiendist [1,0%]), vere piimhappesisalduse suurenemine (1 juht 1/98 patsiendist [1,0%]) ja polüuuria (1 juht 1/98 patsiendist [1,0%]).

Landiolooli ohutusandmed eakatel on piiratud. Arvesse tuleb võtta teatud landiolooli ohutusprofiili

puudutavaid ebatäpsusi, kuna kõrvaltoimed võivad tekkida ka samaaegsete ravimite kasutamise või anesteesia tagajärjel. Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise korral võivad ilmneda järgmised sümptomid: raske hüpotensioon, raske bradükardia, AV-blokaad, südamepuudulikkus, kardiogeenne šokk, südameseiskus, bronhospasm, hingamispuudulikkus, teadvusekaotus kuni koomani, krambid, iiveldus, oksendamine, hüpoglükeemia, hüperkaleemia.

Üleannustamise korral tuleb landiolooli manustamine koheselt katkestada.

Aeg, mis kulub üleannustamise järgselt sümptomite taandumiseks, sõltub manustatud landiolooli kogusest. Kuigi landiolooli südame löögisagedust vähendav toime väheneb pärast manustamise lõppu kiiresti, võib selleks pärast raviannuste manustamist kuluda kauem kui 30 minutit. Vajalik võib olla kunstlik hingamine. Vastavalt täheldatud kliinilistele toimetele tuleb kaaluda järgmiste üldiste meetmete kasutusele võtmist.

• Bradükardia: manustada intravenoosselt atropiini või muud antikolinergilist ravimit ja seejärel beeta-1 stimulanti (dobutamiin jms). Kui bradükardia ei allu ravile, võib olla vajalik südamestimulaatori kasutamine.
• Bronhospasm: manustada nebuliseeritud beeta-2-sümpatomimeetikume. Kui see ravi ei ole piisav, võib kaaluda beeta-2-sümpatomimeetikumide või aminofülliini intravenoosset manustamist.
• Sümptomaatiline hüpotensioon: manustada intravenoosselt vedelikke ja/või pressoreid.
• Kardiovaskulaarne depressioon või kardiaalne šokk: manustada võib diureetikume (kopsuturse korral) või sümpatomimeetikume. Sümpatomimeetikumide annus (sõltuvalt sümptomitest nt dobutamiin, dopamiin, noradrenaliin, adrenaliin jne) sõltub ravitoimest. Kui on vajalik täiendav ravi, võib intravenoosselt manustada järgmiseid aineid: atropiin, inotroopsed ravimid, kaltsiumioonid.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed beetablokaatorid, ATC-kood: C07AB14

Toimemehhanism/farmakodünaamilised toimed Landiolool on suure selektiivsusega beeta-1-adrenoblokaator (selektiivsus beeta-1-retseptorite suhtes on 255 korda suurem võrreldes beeta-2-retseptoritega), mis inhibeerib katehhoolamiinide, adrenaliini ja noradrenaliini positiivset kronotroopset toimet südamele, kus beeta-1-retseptorid peamiselt paiknevad. Landiolooli, nagu teisigi beetablokaatoreid, kasutatakse sümpaatilise toonuse vähendamiseks, mille tulemusel langeb südame löögisagedus, väheneb erutustekke rakkude spontaanne stimuleerimine, mis omakorda aeglustab AV juhteaega ja pikendab refraktaarperioodi. Kliiniliste uuringute käigus kontrollis landiolool tahhükardiat lühitoimelisel viisil, mil toime algas ja lõppes kiiresti, samuti ilmnesid landiolooli antiisheemilised ja kardioprotektiivsed toimed.

Kliiniline efektiivsus Vastavalt 21 kliinilise uuringu avaldatud andmetele raviti landiolooliga 1369 perioperatiivse või paroksüsmaalse supraventrikulaarse tahhüarütmiaga (SVT) patsienti. Efektiivsuse tulemusnäitajana

mõõdeti siinustahhükardia või SVT ravi käigus südame löögisageduse vähenemist ja/või siinusrütmi taastumist. Perioperatiivse kodade fibrillatsiooni ennetamiseks ning invasiivsete protseduuridega seotud spetsiifiliste stiimulite hemodünaamiliste ja muude kõrvaltoimete raviks või ennetamiseks said 3039 patsienti ravi landiolooliga. Nendes uuringutes olid peamisteks efektiivsuse näitajateks südame löögisageduse ja vererõhu kontroll. Landiolooliga ravi saanud patsientidel täheldati olulist südame löögisageduse vähenemist või südame löögisageduse suurenemise ennetamist.

Lapsed Euroopa Ravimiamet on peatanud kohustuse esitada Raplociga läbi viidud uuringute tulemused laste ühe või mitme alarühma kohta supraventrikulaarsete arütmiate ravi või ennetamise korral (teave lastel kasutamise kohta vt lõik 4.2).

Andmed landiolooli kasutamise kohta supraventrikulaarsete tahhüarütmiate raviks lastel on piiratud ning põhinevad kirjanduses avaldatud andmetel. Landiolooli püsiifusioon annuses 4 mikrogrammi kg kehakaalu kohta minutis vähendas südame löögisagedust ja taastas normaalse siinusrütmi 3 kuu vanusel lapsel, kellel oli operatsioonijärgne atrioventrikulaarühenduse ektoopiline tahhükardia (junctional ectopic tachycardia, JET).

Landiolooliga raviti nelja patsienti vanuses 14 päeva kuni 2 aastat, kellel tekkis perioperatiivne JET. Landiolooli manustamisel annuses vahemikus 1...10 mikrogrammi kg kehakaalu kohta minutis saavutati kõikidel patsientidel edukalt südame löögisageduse kontroll. Ei täheldatud selliseid kõrvaltoimeid, nagu bradükardia, hüpotensioon või hüpoglükeemia.

Retrospektiivne analüüs hõlmas 12 patsienti vanusevahemikus 4 päeva kuni 9 aastat, kellel diagnoositi postoperatiivsed tahhüarütmiad ja keda raviti landiolooliga (keskmine säilitusannus oli 6,8 ± 0,9 mikrogrammi kg kehakaalu kohta minutis), et vähendada südame löögisagedust või taastada siinusrütm. Tahhüarütmiate korral taastati siinusrütm 70%-l juhtudest ning keskmine aeg, mille käigus saavutati südame löögisageduse vähenemine, oli 2,3 ± 0,5 tundi. Bradükardiat täheldati ühel patsiendil, keda raviti landiolooliga annuses 10 mikrogrammi kg kehakaalu kohta minutis.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Püsiinfusiooni manustamisel saavutatakse landiolooli tasakaalukontsentratsioon veres ligikaudu 15 minuti jooksul pärast manustamise alustamist. Manustades suurema löökannuse 1 minuti jooksul ja seejärel jätkates püsiinfusiooniga väiksemas annuses on tasakaalukontsentratsiooni võimalik saavutada ka kiiremini (2...5 minuti jooksul).

Imendumine Pärast ühekordset landiolooli boolusannust 100 mikrogrammi/kg oli tervetel vabatahtlikel keskmine landiolooli plasmakontsentratsioon 0,294 mikrogrammi/ml. Vastavad plasma tasakaalukontsentratsioonid pärast 2-tunnist infusiooni annusega 10, 20 ja 40 mikrogrammi/kg/min olid vastavalt 0,2; 0,4 ja 0,8 mikrogrammi/ml.

Uuringus kodade virvenduse või kodade laperdusega patsientidega manustati ühele rühmale annuseid 40 mikrogrammi/kg/min kuni 190 minutit annust suurendamata, millega saavutati maksimaalsed plasmakontsentratsioonid 0,52 kuni 1,77 mikrogrammi/ml. Uuringurühmas, kellele manustati suurendatud annuseid kuni 80 mikrogrammini/kg/min 14 kuni 174 minuti jooksul, täheldati maksimaalseid plasmakontsentratsioone vahemikus 1,51 kuni 3,33 mikrogrammi/ml.

Landiolooli molekulaarsete omaduste tõttu (väike molekulmass, ligikaudu 0,5 kDa, ja vähene valkudega seondumise võime) ei ole oodata olulist tagasiimendumist aktiivse transpordi teel neeru tagasihaarde transporterite OAT1, OAT3 või OCT2 kaudu.

Jaotumine

Landiolooli jaotusruumala oli 0,3 l/kg…0,4 l/kg pärast ühekordse boolusannuse 100…300 mikrogrammi/kg manustamist või tasakaaluseisundis infusiooni ajal landiolooli annusega 20…80 mikrogrammi/kg/min.

Landiolooli seondumine valkudega on vähene (< 10%) ja annusest sõltuv.

Biotransformatsioon Landiolool metaboliseerub landiolooli estriosa hüdrolüüsi teel. In vitro ja in vivo andmed näitavad, et landiolool metaboliseerub peamiselt plasmas pseudokoliini esteraaside ja karboksüülesteraaside toimel. Hüdrolüüsi käigus vabaneb ketaal (alkoholikomponent), mis lagundatakse edasi glütserooliks ja atsetooniks, ning karboksüülhappekomponent (metaboliit M1), mis seejärel läbib beeta- oksüdatsiooni, mille tulemusel tekib metaboliit M2 (asendatud bensoehape). Landiolooli metaboliitide M1 ja M2 beeta-1-retseptoreid blokeeriv aktiivsus on võrreldes lähteravimiga 1/200 või väiksem, mis tähendab, et võttes arvesse landiolooli maksimaalset soovitatavat annust ja infusiooni kestust, on metaboliitide farmakodünaamiline toime ebaoluline.

Ei landiolool ega selle metaboliidid M1 ja M2 ei avaldanud in vitro inhibeerivat toimet erinevatele P450 molekulaarsete alarühmade (CYP1A2, 2C9, 2C19, 2D6 ja 3A4) metaboolsele aktiivsusele. Landiolooli korduv intravenoosne manustamine ei mõjutanud rottidel tsütokroom P450 sisaldust. Puuduvad andmed landiolooli või selle metaboliitide võimaliku toime kohta tsütokroom P450 induktsioonile või teadaolevale ajast sõltuvale inhibeerimisele.

Eritumine Inimestel eritub landiolool peamiselt uriiniga. Intravenoosse manustamise järgselt eritub ligikaudu 75% manustatud annusest (54,4% metaboliit M1-na ja 11,5% metaboliit M2-na) 4 tunni jooksul. Peamine landiolooli eritumistee on uriiniga, kusjuures landiolooli ja selle peamiste metaboliitide M1 ja M2 uriiniga eritumise määr on 24 tunni jooksul > 99%.

Landiolooli kogukeha kliirens pärast ühekordset boolusannust 100 mikrogrammi/kg oli 66,1 ml/kg/min ning tasakaaluseisundis pärast landiolooli 20-tunnist püsiinfusiooni annuses 40 mikrogrammi/kg/minutis 57 ml/kg/min.

Landiolooli eliminatsiooni poolväärtusaeg pärast ühekordset boolusannust 100 mikrogrammi/kg oli 3,2 minutit ning pärast landiolooli 20-tunnist püsiinfusiooni annuses 40 mikrogrammi/kg/min 4,52 minutit.

Lineaarsus/mittelineaarsus Landiolooli puhul täheldati soovitatava annustamisvahemiku korral lineaarset farmakokineetilis- farmakodünaamilist seost (kontsentratsiooniefekt).

Erirühmad

Maksakahjustus Maksafunktsiooni mõju landiolooli farmakokineetikale uuriti 6-l kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsiendil (5 Childi-Pugh’ klass A patsienti, 1 Childi-Pugh’ klass B patsient, keskmine koliinesteraasi sisaldus plasmas -62%) ja 6-l tervel vabatahtlikul. Maksakahjustusega patsientidel vähenes landiolooli jaotusruumala ja sisaldus plasmas suurenes 40%. Ravimi poolväärtusaeg ja eritumine ei erine tervetel täiskasvanutel täheldatust. Neerukahjustus Kerge ega mõõduka neerukahjustusega patsientidel ei ole farmakokineetikat hinnatud.

Landiolooli farmakokineetilisi omadusi uuriti neeruasendusravi saavatel septilises šokis patsientidel (n = 7). Dialüüsikliirensi osa landiolooli kogukliirensist oli ligikaudu 2% ja seda peeti ebaoluliseks. Landiolooli metaboliidi M1 puhul oli dialüüsikliirensi osa landiolooli kogukliirensist ligikaudu 30%. Landiolooli ega selle metaboliidi M1 kuhjumist 8-tunnise uuringuperioodi jooksul ei täheldatud.

Kliinilise uuringu tulemused näitavad, et landiolooli manustamisel neeruasendusravi saavatele patsientidele ei ole erilised ettevaatusabinõud vajalikud.

Heledanahalised ja aasia populatsioon Heledanahalistel ja Jaapani populatsiooni vahel ei täheldatud landiolooli farmakokineetikas suuri erinevusi.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, ühekordse ja korduvtoksilisuse ning genotoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Landiolool ei näidanud kliiniliselt oluliste infusioonikiiruste ja ekspositsioonitasemete juures reproduktsiooni- või arengutoksilisust. Embrüofetaalses uuringus rottidega oli väikseim tuvastatud NOAEL 25 mg/kg/min, mis on 100 korda suurem kui maksimaalne kliiniline infusioonikiirus.

Pärast 1 mg/kg landiolooli i.v. boolusena manustamist imetavatele rottidele täheldati landiolooli eritumist piima, kusjuures ravimi sisaldus piimas ületas emaslooma plasmakontsentratsioone.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Mannitool E421 Naatriumhüdroksiid E524 (pH reguleerimiseks)

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus pärast manustamiskõlblikuks muutmist on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril 25 °C. Kui pakendi avamise / preparaadi manustamiskõlblikuks muutmise / lahjendamise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Mitte lasta külmuda.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida viaal välispakendis, valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Värvitust klaasist (I tüüp) 50 ml viaal bromobutüül- või klorobutüülkummist punnkorgi ja äratõmmatava alumiiniumkattega.

Pakendi suurus: 1 viaal infusioonilahuse pulbriga, mis sisaldab 300 mg landioloolvesinikkloriidi.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Raploci ei tohi manustada ilma manustamiskõlblikuks muutmata.

Kasutusjuhend Lahustada 1 viaali sisu 50 ml mõne järgneva lahusega:

• 0,9% NaCl lahus (9 mg/ml),
• 5% glükoosilahus (50 mg/ml),
• Ringeri lahus,
• Ringeri laktaadilahus.

Valge kuni valkjas pulber lahustub pärast manustamiskõlblikuks muutmist täielikult. Segada õrnalt, kuni tekib selge lahus. Manustamiskõlblikku lahust tuleb visuaalselt kontrollida nähtavate osakeste ja värvuse muutuse suhtes. Kasutada tohib ainult selget ja värvitut lahust.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Amomed Pharma GmbH Leopold-Ungar-Platz 2 1190 Viin Austria

8. MÜÜGILOA NUMBER

918316

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 13.09.2016 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 06.07.2021

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Veebruar 2026