RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Temelor 4 mg/ml, süstelahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ampull sisaldab 4 mg/ml lorasepaami (4 mg toimeainet 1 ml-s ampullis).

INN: Lorazepamum

Teadaolevat toimet omavad abiained: bensüülalkohol, propüleenglükool. 1 ml sisaldab 21 mg bensüülalkoholi. 1 ml sisaldab 840 mg propüleenalkoholi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus. Selge, värvitu või peaaegu värvitu, nähtavate osakesteta hüpertooniline lahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Täiskasvanud ja üle 12-aastased noorukid Premedikatsioon enne kirurgilisi või diagnostilisi protseduure. Patoloogilise ärevuse ja pingetunde sümptomaatiline ravi patsientidel, kes ei saa mingil põhjusel võtta suukaudset ravi

Täiskasvanud, noorukid, lapsed ja imikud alates 1 kuu vanusest Epileptilise staatuse ravi.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Premedikatsioon Maksimaalse kasuliku toime saamiseks tuleb annus arvutada kehakaalu järgi (tavaline annus on 2...4 mg) ja manustada järgnevalt. a) Veenisisene manustamine Optimaalseks toimeks tuleb 15...20 minutit enne protseduuri kasutada annuseid 0,044 mg/kg kuni maksimaalselt 2 mg.

See annus (veenisisene manustamine) on piisav enamiku täiskasvanud patsientide sedatsiooniks ja seda ei tohi üle 50-aastastel patsientidel tavaliselt ületada. Võib manustada suuremaid annuseid kuni 0,05 mg/kg ja maksimaalselt 4 mg.

Hingamisteede toetamiseks vajalik varustus peab olema kättesaadav vahetult enne Temelori veenisisest manustamist.

b) Lihasesisene manustamine

Optimaalne toime saavutatakse kui manustada 0,05 mg/kg kuni maksimaalselt 4 mg, minimaalselt 2 tundi enne ettenähtud protseduuri. Annust kohandatakse individuaalselt. Eakatel või nõrgestatud organismiga patsientidel või neeru- või maksakahjustusega patsientidel või raske hingamisteede või kardiovaskulaarse haigusega patsientidel on soovitatav annust vähendada.

Lokaalanesteesia ja patsiendi kaasamist nõudvate diagnostiliste protseduuride korral võib olla sobiv samaaegne valuvaigisti kasutamine.

KNS’i depressantide samaaegse manustamise korral tuleb annust vähendada.

Temelori ei tohi teiste ravimitega samas süstlas segada.

Patoloogilise ärevuse ja pingetunde sümptomaatiline ravi patsientidel, kes ei saa mingil põhjusel võtta suukaudset ravi Soovituslik algannus on 2...4 mg i.v. või 0,05 mg/kg i.m. (eelistatud on veenisisene manustamine). Vajadusel võib annust 2 tunni järel korrata. Niipea kui akuutne sümptomaatika on kontrolli all, peab patsient saama kaasuva seisundi raviks sobivat ravi. Kui täiendav ravi bensodiasepiinidega on vajalik, võib kaaluda lorasepaami tablettide kasutamist.

Epileptiline staatus Täiskasvanud: 4 mg intravenoosselt. Eakad: eakad võivad reageerida väiksematele annustele; seega võib piisata poolest tavalisest täiskasvanu annusest. Lapsed (1 kuu vanused ja vanemad): 0,1 mg/kg kehamassi kohta intravenoosselt. Maksimaalselt 4 mg/annus.

Infusioonikiirus ei tohi ületada 2 mg/min. Kui krambihood kestavad kauem kui 10...15 minutit, tuleb kaaluda teise annuse manustamist. Manustada võib maksimaalselt 2 annust.

Abiainete kuhjumisest tuleneva võimaliku toksilisuse riski tõttu ei tohi alla 5 aasta vanustele lastele 24 tunni jooksul Temelori maksimaalset annust korrata (vt lõik 4.4).

Lapsed Temelori kasutamine alla 12-aastastel lastel on vastunäidustatud (vt lõik 4.3), välja arvatud epileptilise staatuse ravis, mille korral see on vastunäidustatud vastsündinutele (vt ka lõigud 4.1, 4.3 ja 4.4). Eakad ja nõrgestatud organismiga patsiendid Kliinilised uuringud on näidanud, et üle 50-aastastel patsientidel tekib lorasepaami veenisisesel manustamisel sügavam ja pikem sedatsioon. Normaalsetes tingimustes peaks algannus 2 mg olema piisav, kui ei soovita sügavamat sedatsiooni ja/või operatsioonieelset mäluhäiret. Eakate ja nõrgestatud organismiga patsientide puhul vähendatakse algannust ligikaudu 50% võrra ja kohandatakse annust vastavalt vajadusele ning taluvusele (vt lõik 4.4).

Neeru- või maksapuudulikkusega patsiendid Temelori ei soovitata raske maksapuudulikkusega patsientidel kasutada. Kui Temelori kasutatakse kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega või neerupuudulikkusega patsientidel, on soovitatav algannus 0,05 mg/kg (kuid mitte rohkem kui 2 mg).

Manustamisviis Lihase- ja veenisisene manustamine. Ravimpreparaadi lahjendamise juhised vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Temelori ei tohi manustada intraarteriaalselt. Nagu teistegi süstitavate bensodiasepiinide puhul, võib intraarteriaalne süstimine põhjustada arteriaalset spasmi, mis põhjustab gangreeni ja võib tingida amputatsiooni.

Temelor on samuti vastunäidustatud patsientidele, kellel on: uneapnoe sündroom; raske hingamispuudulikkus; teadaolev ülitundlikkus bensodiasepiinidele; myasthenia gravis; raske maksapuudulikkus.

Temelor on vastunäidustatud alla 12-aastastele lastele, välja arvatud epileptilise staatuse ravi, mille korral see on vastunäidustatud vastsündinutele.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Veenisisene kasutamine Veenisiseseks kasutamiseks tuleb lorasepaami lahjendada võrdse koguse sobiva lahjendiga (vt lõik 6.6). Veenisisene manustamine tuleb läbi viia aeglaselt ja korduvalt. Tuleb tagada, et süste ei toimuks intraarteriaalselt ega toimuks perivaskulaarset ekstravasatsiooni.

Alkohol Lorasepaami manustamisel väheneb alkoholi ja teiste kesknärvisüsteemi depressantide taluvus, mistõttu tuleb patsientidel soovitada kas Temelori vältida või kasutada vähendatud annust. Kuna bensodiasepiinidel on üldine aditiivne depressiivne toime kesknärvisüsteemile, ei tohi alkohoolseid jooke tarbida vähemalt 24 kuni 48 tundi pärast Temelori saamist.

Reageerimis-/sooritusvõime vähenemine Lorasepaami saanud patsiente on soovitatav jälgida 24 tundi pärast viimase annuse manustamist. Kui lorasepaami kasutatakse ambulatoorselt lühiajaliste protseduuride läbiviimiseks, peab patsiendi kojusaatmise ajal kaasas olema vastutav täiskasvanu. Patsiente tuleb hoiatada mitte juhtida sõidukeid ega võtta plaani tähelepanu nõudvaid tegevusi 24...48 tundi pärast manustamist. Sooritusvõime vähenemine võib püsida pikema aja jooksul patsiendi kõrge vanuse, teiste ravimite samaaegse kasutamise, operatsioonist tingitud stressi või patsiendi üldseisundi tõttu. Patsiente tuleb ka hoiatada, et liiga varane kõndimine (8 tunni jooksul pärast lorasepaami manustamist) võib põhjustada kukkumisvigastusi. Endoskoopilised protseduurid Puuduvad andmed, mis õigustaksid lorasepaami kasutamist endoskoopilistes protseduurides ambulatoorsetel patsientidel. Kui need protseduurid viiakse läbi haiglaravil patsientidel, siis on taastumisruumis vajalik piisav jälgimine ja kõrirefleksi aktiivsust tuleb enne endoskoopilist protseduuri lokaalanesteesia abil vähendada.

Kooma/šokk Puuduvad andmed, mis õigustaksid lorasepaami kasutamist kooma või šoki korral.

Samaaegne kasutamine koos skopolamiiniga Samaaegne kasutamine skopolamiinga ei ole soovitatav, kuna selline kombinatsioon võib põhjustada sedatsiooni, hallutsinatsioonide ja käitumishäirete esinemise suurenemist.

Risk opiaatide samaaegsest kasutamisest Lorasepaami ja opiaatide samaaegne kasutamine võib põhjustada sedatsiooni, hingamisdepressiooni, koomat ja surma. Nende riskide tõttu tuleb sedatiivseid ravimeid, nt bensodiasepiinid või nendega

sarnaseid ravimid, nagu lorasepaam koos opiaatidega samaaegselt määrata ainult nendele patsientidele, kellel alternatiivsed ravivõimalused ei ole võimalikud. Kui otsustatakse määrata lorasepaami samaaegselt opiaatidega, tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust ja ravi kestus peab olema võimalikult lühike (vt ka üldine annuse soovitus lõigus 4.2). Patsiente tuleb hoolikalt jälgida respiratoorse depressiooni ja sedatsiooni tunnuste ja sümptomite suhtes. Sellega seoses on tungivalt soovitatav teavitada patsiente ja nende hooldajaid (kui see on asjakohane), et olla teadlik nendest sümptomitest (vt lõik 4.5).

Epileptiline staatus Lorasepaami manustamisel epileptilise staatusega patsientidele tuleb olla ettevaatlik, eriti patsientidel, kes on saanud teisi kesknärvisüsteemi depressante või raske haigusega patsientide puhul. Tuleb kaaluda respiratoorse depressiooni või hingamisteede osalise obstruktsiooni võimalust. Kättesaadavad peavad olema sobivad elustamisvahendid.

Psühhootilised või depressiivsed häired Lorasepaam ei ole ette nähtud psühhootiliste haiguste või depressiivsete häirete esmaseks raviks ning seda ei tohi kasutada monoteraapiana depressiooniga patsientidel. Bensodiasepiinidel võib olla desinhibeeriv toime ja see võib vabastada suitsidaalse kalduvuse depressiooniga patsientidel.

Lorasepaami pikaajaline kasutamine Puuduvad andmed, mis toetaks lorasepaami pikaajalist kasutamist.

Mõnedel patsientidel on ravi ajal bensodiasepiiniga tekkinud vere düskraasia; mõnel juhul täheldati maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Kui pikaajalist ravi peetakse kliiniliselt vajalikuks, on soovitatav regulaarselt teha vereanalüüse ja maksafunktsiooni analüüse. Bensodiasepiinide pikaajalist ravi tuleb järk-järgult vähendada.

Eakad Sarnaselt mis tahes premedikatsiooniga tuleb lorasepaami manustamisel eakatele või raskelt haigetele patsientidele ja piiratud kopsu retentsiooniga patsientidele (KOK, uneapnoe sündroom) olla äärmiselt ettevaatlik apnoe ja/või hüpoksilise südamepuudulikkuse võimaliku tekke tõttu. Elustamisvarustus hingamise abistamiseks peab olema kergesti kättesaadav. Lorasepaami tuleb eakatel kasutada ettevaatusega sedatsiooni ja/või luu- ja lihaskonna nõrkuse ohu tõttu, mis võib suurendada kukkumise ohtu ja millel on selles patsiendirühmas tõsised tagajärjed. Eakate patsientide annust tuleb vähendada (vt lõik 4.2). Neeru- või maksafunktsiooni häire Neeru- või maksafunktsiooni häirega patsiente tuleb hoolikalt jälgida ja annust vastavalt nende reaktsioonidele hoolikalt kohandada. Nendele patsientidele võib piisata väiksematest annustest. Samad ettevaatusabinõud kehtivad eakate või nõrgestatud organismiga patsientide ja kroonilise hingamispuudulikkusega patsientide suhtes.

Neerupuudulikkus Lorasepaami ei soovitata kasutada neerupuudulikkusega patsientidel. Kui lorasepaami kasutatakse kerge kuni mõõduka maksa- või neeruhaigusega patsientidel, tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust, kuna toime kestus võib nendel asjaoludel pikeneda.

Äge kitsanurga glaukoom Ägeda kitsanurga glaukoomiga patsientide ravis on vajalik ettevaatus.

Paradoksaalsed reaktsioonid Ärevus võib olla mitmesuguste teiste seisundite sümptom. Tuleb arvestada, et patsiendi kaebus võib olla seotud olemasoleva füüsilise või psühhiaatrilise seisundiga, mille puhul on olemas täpsem ravi.

Ravi ajal bensodiasepiinidega teatati aeg-ajalt paradoksaalsetest reaktsioonidest, nagu rahutus, agiteeritus, ärrituvus, agressiivsus, meeleheide, vihahood, luupainajad, hallutsinatsioonid, psühhoosid ja sobimatu käitumine. Sellised reaktsioonid esinevad tõenäolisemalt lastel ja eakatel. Kui need esinevad, tuleb ravimi kasutamine lõpetada.

Hüpotensioon Kuigi hüpotensiooni on esinenud ainult harva, tuleb bensodiasepiine manustada ettevaatusega patsientidele, kellel vererõhu langus võib põhjustada kardiovaskulaarseid või tserebrovaskulaarseid tüsistusi. See on eriti oluline eakate patsientide puhul.

Proksimaalne seedetrakti häire Rottidel, keda raviti lorasepaamiga üle ühe aasta annuses 6 mg/kg ööpäevas, täheldati söögitoru dilatatsiooni. Toimeta annus oli 1,25 mg/kg ööpäevas (ligikaudu 6 korda suurem kui maksimaalne terapeutiline annus inimestel, mis on 10 mg ööpäevas). Toime oli pöörduv ainult siis, kui ravi katkestati kahe kuu jooksul pärast selle nähtuse esmakordset ilmnemist. Selle kliiniline tähtsus ei ole selge. Lorasepaami pikaajalise kasutamise korral ja eakate patsientide puhul tuleb siiski olla ettevaatlik ja vajalik on proksimaalse seedetrakti häire sümptomite sagedane kontroll. Lorasepaami pikaajaline kasutamine ei ole soovitatav.

Anterograadne amneesia Bensodiasepiinid võivad põhjustada anterograadset amneesiat. See toimub tavaliselt mitu tundi pärast allaneelamist. Seetõttu peab riski vähendamiseks olema patsientidel võimalik magada järjest 7...8 tundi (vt ka lõik 4.8).

Lapsed Lorasepaami kasutamine alla 12-aastastel lastel on vastunäidustatud, välja arvatud epileptilise staatuse raviks (vt lõigud 4.1, 4.2 ja 4.3). Pärast lorasepaami manustamist eriti väikese sünnikaaluga vastsündinutele teatati epilepsiahoogudest ja müokloonusest.

Ravim sisaldab bensüülalkoholi ja propüleenglükooli (vt allpool lõik „Teave abiainete kohta“). Lapsed võivad olla tundlikud selle ravimi teiste koostisosade, bensüülalkoholi ja propüleenglükooli suhtes. Bensüülalkohol võib imikutel ja kuni 3-aastastel lastel põhjustada toksilisi või anafülaktoidseid reaktsioone (vt lõik 4.3).

Ravimi kuritarvitamine ja sõltuvus Puuduvad kliinilised andmed kuritarvitamise või sõltuvuse kohta. Suukaudsete bensodiasepiinide kogemuste põhjal peavad arstid olema siiski teadlikud, et lorasepaami korduv manustamine pika aja jooksul võib põhjustada füüsilist ja/või psühholoogilist sõltuvust. Risk suureneb suuremate annuste ja pikemaajalise kasutamise korral ning see suureneb veelgi patsientidel, kellel on anamneesis alkoholi või ravimite kuritarvitamine. Füüsilise sõltuvuse korral võib ravi järsk katkestamine olla seotud ärajätusümptomitega. Suukaudsete bensodiasepiinide katkestamise järgselt teatatud sümptomite hulka kuuluvad peavalud, lihasvalu, ärevus, pinge, depressioon, unetus, rahutus, segasus, ärrituvus, higistamine ja tagasilöögisümptomid, mille puhul bensodiasepiini ravi põhjustanud sümptomid uuesti taastusid. Neid sümptomeid võib olla raske eristada algsetest sümptomitest, mille vastu ravim määratud oli. Rasketel juhtudel võivad esineda järgmised sümptomid: derealisatsioon, depersonalisatsioon, hüperakuusia, tinnitus, jäsemete tuimus ja kihelus, tundlikkus valgusele, mürale ja füüsilisele kokkupuutele, tahtmatud liigutused, oksendamine, hallutsinatsioonid ja krambid. Krambid võivad esineda sagedamini eelnevalt olemasoleva krambihäirega patsientidel või patsientidel, kes kasutavad teisi krambiläve alandavaid ravimeid, nt antidepressandid. Ärajätusümptomid ja eriti raskemad neist esinevad sagedamini patsientidel, keda ravitakse suurte annustega pika aja jooksul. Kuid pärast ravi katkestamist bensodiasepiinidega on ka terapeutiliste annuste puhul teatatud ärajätunähtudest, eriti kui ravi on järsku lõpetatud. Kuna ravi järsul lõpetamisel on ärajätusümptomite/tagasilöögi fenomeni risk suurem, tuleb seda vähendada järk-järgult. Teave abiainete kohta

Temelor sisaldab bensüülalkoholi, polüetüleenglükooli ja propüleenglükooli.

Abiainete kuhjumise ja toksilisuse risk alla 5-aastastel lastel ja teistes erirühmades Kõik need abiained on alkoholi dehüdrogenaasi substraadid ja võivad põhjustada ainevahetuse küllastumist ning suurendada abiainete kuhjumise riski, mis võib põhjustada toksilisust. Alla 5- aastased lapsed on eriti tundlikud neerude ja ainevahetuse ebaküpsuse tõttu. Risk hõlmab ka maksa- või neerufunktsiooni kahjustusega patsiente, rasedaid või rinnaga toitvaid naisi (vt lõik 4.6), samuti patsiente, kellel on alkoholi ja aldehüüddehüdrogenaasi ensüümisüsteem kahjustatud. Oluline on võtta arvesse alkoholi dehüdrogenaasi mis tahes substraadi (nt etanool) koosmanustamisel tekkivat kombineeritud metaboolset koormust ööpäevas. Eriti ettevaatlik tuleb olla kordusannuste manustamisel. Allpool on kirjeldatud iga üksiku abiaine täiendavaid riske.

Bensüülalkohol Ravim sisaldab 21 mg bensüülalkoholi ühes ampullis, mis vastab 21 mg/ml. Bensüülalkohol võib põhjustada allergilisi reaktsioone.

Bensüülalkoholi intravenoosset manustamist on seostatud vastsündinutel tõsise kõrvaltoime ja surmaga („õhupuudussündroom"). Enneaegsetel ja väikese sünnikaaluga vastsündinutel tekib toksilisus suurema tõenäosusega. Bensüülalkoholi sisaldavaid ravimeid ei tohi alla 3-aastastel lastel kasutada kauem kui 1 nädal, välja arvatud juhul, kui see on vajalik. Kuigi selle ravimi tavaliste terapeutiliste annuste korral vabaneb bensüülalkoholi tavaliselt oluliselt väiksem kogus, kui on teatatud õhupuudussündroomi puhul, ei ole teada väikseim bensüülalkoholi annus, mis võib põhjustada toksilisust.

Propüleenglükool Ravim sisaldab 840 mg propüleenglükooli ühes ampullis, mis vastab 840 mg/ml.

Neeru- või maksafunktsiooni häirega patsiente, kes saavad propüleenglükooli ≥ 50 mg/kg ööpäevas, tuleb kliiniliselt jälgida, sealhulgas osmolaar- ja/või anioonivahe mõõtmine. On teatatud erinevatest propüleenglükooliga seotud kõrvaltoimetest, nt neerukahjustus (äge tubulaarne nekroos), äge neerupuudulikkus ja maksakahjustus.

Propüleenglükooli akumuleerumise ja sellega seotud võimalike kõrvaltoimete suhtes eelsoodumusega populatsiooni hulka kuuluvad patsiendid, kes saavad ravi disulfiraami või metronidasooliga. Propüleenglükooli annused 1 mg/kg ööpäevas võivad vastsündinutel põhjustada tõsiseid kõrvaltoimeid; annused ≥ 50 mg/kg ööpäevas võivad põhjustada kõrvaltoimeid alla 5-aastastel lastel, eriti kui imik või laps saab muid propüleenglükooli või alkoholi sisaldavaid ravimeid.

Propüleenglükooli manustamist annuses ≥ 50 mg/kg ööpäevas rasedatele või imetavatele naistele tuleb kaaluda ainult juhupõhiselt (vt lõik 4.6).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Bensodiasepiinid, sealhulgas lorasepaam, tekitavad täiendavaid kesknärvisüsteemi pärssivaid toimeid koosmanustamisel teiste ainetega, nt alkohol, barbituraadid, antipsühhootikumid, rahustid/uinutid, anksiolüütikumid, antidepressandid, narkootilised analgeetikumid, rahustavad antihistamiinid, antikonvulsandid ja anesteetikumid.

Alkohol Samaaegne kasutamine koos alkoholiga ei ole soovitatav.

Haloperidool Lorasepaami ja haloperidooli samaaegsel kasutamisel on teatatud apnoe, kooma, bradükardia, südame seiskumise ja surma juhtudest.

Skopolamiin Skopolamiini samaaegne kasutamine näitas sedatsiooni, hallutsinatsioonide ja irratsionaalse käitumise esinemuse suurenemist.

Klosapiin Klosapiini ja lorasepaami samaaegne kasutamine võib põhjustada märkimisväärset sedatsiooni, liigset süljeeritust ja ataksiat.

Valproaat Valproaat võib pärssida lorasepaami glükuronidatsiooni (suurenenud seerumitasemed: suurenenud uimasuse risk).

Probenetsiid Probenetsiid suurendab lorasepaami poolväärtusaega ja vähendab glükuronidatsiooni pärssimisest tulenevalt kliirensit.

Opiaadid Sedatiivsete ravimite, nt bensodiasepiinide või nendega sarnaste ravimite, nt lorasepaami samaaegne kasutamine opiaatidega suurendab sedatsiooni, respiratoorse depressiooni, kooma ja surma riski kesknärvisüsteemi täiendava pärssiva toime tõttu. Samaaegsel kasutamisel tuleb piirata annust ja kestust (vt lõik 4.4).

Koostoimeid laboratoorsete testidega ei täheldatud ega teatatud.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Lorasepaami kasutamise kohta raseduse ajal ei ole piisavalt andmeid. Kui lorasepaami manustatakse raseduse ajal, võib vastsündinud lapsel lorasepaami farmakoloogilise toime tõttu ilmned hüpotermia, hingamisdepressioon ja hüpotoonia („lõdva imiku sündroom“). Pikaajalise kasutamise korral võivad lapsel tekkida ärajätunähud. Loomkatsed ei näita otsest ega kaudset kahjulikku toimet rasedusele, embrüonaalsele arengule, sünnitusele ega postnataalsele arengule. Temelori tohib raseduse ajal kasutada ainult siis, kui see on hädavajalik ning nii lühikese aja vältel kui võimalik ja väikseimas võimalikus annuses. Ravim sisaldab bensüülalkoholi ja propüleenglükooli (vt lõik 4.4 „Teave abiainete kohta“). Bensüülalkohol võib läbida platsenta. Loom- ega inimuuringutes ei ole propüleenglükool näidanud toksilist toimet reproduktiivsusele ega arengule, kuid see võib mõjutada lootet. Propüleenglükooli manustamist rasedatele annuses ≥ 50 mg/kg ööpäevas tuleb kaaluda ainult juhupõhiselt.

Imetamine Lorasepaam eritub väikeses koguses rinnapiima. Temelori kasutamise ajal ei ole rinnaga toitmine soovitatav.

Ravim sisaldab bensüülalkoholi ja propüleenglükooli (vt lõik 4.4 „Teave abiainete kohta“). Ema vereseerumis sisalduv bensüülalkohol eritub tõenäoliselt rinnapiima ja rinnaga toidetav laps võib seda saada suu kaudu. Loom- ega inimuuringutes ei ole propüleenglükool näidanud toksilist toimet reproduktiivsusele ega arengule, kuid propüleenglükool eritub rinnapiima ja rinnaga toidetav imik võib seda suu kaudu saada. Propüleenglükooli manustamist rinnaga toitvatele naistele annuses ≥ 50 mg/kg ööpäevas tuleb kaaluda ainult juhupõhiselt.

Fertiilsus Puuduvad andmed parenteraalselt manustatud lorasepaami võimaliku toime kohta naiste fertiilsusele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Nagu kõiki kesknärvisüsteemi inhibiitoreid kasutavaid patsiente, tuleb ka lorasepaami kasutavaid patsiente hoiatada, et nad ei tohi käsitseda ohtlikke masinaid ega juhtida sõidukeid enne, kui nad ei ole enam unised ega esine pearinglust. Patsientidel tuleb soovitada mitte juhtida sõidukeid ega sooritada tähelepanu nõudvaid tegevusi 24...48 tunni jooksul pärast lorasepaami manustamist. Sooritusvõime vähenemine võib püsida pikema aja jooksul patsiendi kõrge vanuse, teiste ravimite samaaegse kasutamise, operatsioonist tingitud stressi või patsiendi üldseisundi tõttu.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimeid täheldatakse tavaliselt ravi alguses. Tavaliselt muutuvad nad ravi jätkamise või annuse vähendamise korral vähem raskeks või kaovad. Teatatud juhtumid sõltuvad annusest, manustamisviisist ja teiste kesknärvisüsteemi pärssivate ravimite samaaegsest kasutamisest. Järgmisi kõrvaltoimeid on täheldatud järgmiste esinemissagedustega: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud raskusastme vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi klass Väga sage Sage Aeg-ajalt (≥ 1/1000 Harv Vere ja Vere düskraasia lümfisüsteemi häired Psühhiaatrilised Segasus, Ajutine häired depressioon, anterograadne Närvisüsteemi Sedatsioon, Peavalu, häired uimasus, tähelepanuvõime Silma kahjustused Nägemishäired, Vaskulaarsed häired Hüpotensioon, Seedetrakti häired Iiveldus, seedetrakti Maksa ja sapiteede Kõrvalekalded häired maksafunktsiooni Naha ja nahaaluskoe Allergilised kahjustused nahareaktsioonid Lihaste, luustiku ja Lihasnõrkus sidekoe kahjustused Üldised häired ja Väsimus manustamiskoha reaktsioonid * Ravi ajal bensodiasepiinidega on aeg-ajalt teatatud paradoksaalsetest reaktsioonidest, nagu agiteeritus, närvilisus, ärrituvus, agressiivsus, meeleheide, vihahood, luupainajad, hallutsinatsioonid, psühhoos ja sobimatu käitumine. Sellised reaktsioonid esinevad tõenäolisemalt lastel ja eakatel.

Pärast lihasesisest manustamist on kirjeldatud valu, põletustunnet ja punetust süstekohal. Veenisisese manustamise järgselt: lokaalne flebiit, valu vahetult pärast süstimist ja punetus, mida täheldati 24-tunnise vaatlusperioodi jooksul. 1,6% patsientidest teatas valu vahetult pärast süstimist, samas kui 0,5% patsientidest teatas valu 24 tundi pärast süstimist. Intraarteriaalne süst võib põhjustada arteriaalset spasmi, mille tulemuseks võib olla gangreen, mille puhul võib osutuda vajalikuks amputatsioon (vt lõik 4.3). Pärast korduvat kasutamist mitme nädala jooksul võib bensodiasepiinide sedatiivne ja hüpnootiline toime teatud määral väheneda. Pärast korduvat kasutamist võib esineda tolerantsus bensodiasepiinide toime suhtes. Olemasolev depressioon võib bensodiasepiinide kasutamisel avalduda. Raske sedatsiooniga patsientidel võib tekkida osaline hingamisteede obstruktsioon. Lorasepaami veenisisene manustamine üksi ja suurema annusena kui soovitatud annus või soovitatav annus koos teiste anesteesia ajal kasutatavate ainetega võib põhjustada rasket sedatsiooni. Seetõttu peavad olema olemas vajalikud vahendid hingamisteede avamiseks ja hingamise/ ventilatsiooni toetamiseks ning neid tuleb vajadusel kasutada. Lorasepaami terapeutiliste annuste kasutamisel võib tekkida anterograadne amneesia, risk suureneb suuremate annuste kasutamisel. Amneetilise toimega võib kaasneda sobimatu käitumine (vt ka lõik 4.4). Lorasepaami manustamise ajal on harva teatatud propüleenglükooli toksilisusest (nt laktaatatsidoos, hüperosmolaalsus, hüpotensioon). Teised propüleenglükooli toksilisuse sümptomid on reageerimatus, tahhüpnoe, tahhükardia, diaforees ja kesknärvisüsteemi toksilisus, sealhulgas epileptilised krambihood ja intraventrikulaarne veritsus. Selliseid sümptomeid võib oodata neerupuudulikkusega patsientidel ja lastel (vt ka lõik 4.4).

Ravimi kuritarvitamine ja sõltuvus (vt lõik 4.4) Lorasepaami kasutamine (ka terapeutilistes annustes) võib põhjustada füüsilist sõltuvust. Bensodiasepiini ravi lõpetamise järgselt teatatud sümptomite hulka kuuluvad: peavalu, lihasvalu, ärevus, pinge, depressioon, unetus, rahutus, segasus, ärrituvus, higistamine ja tagasilöögi sümptomid, mille sümptomid põhjustavad bensodiasepiinide kasutamist raviks veel suuremas ulatuses. Neid sümptomeid võib olla raske eristada algsetest sümptomitest, mille jaoks ravim näidustatud on. Rasketel juhtudel võivad esineda järgmised sümptomid: derealisatsioon, depersonalisatsioon, hüperakuusia, tinnitus, jäsemete tuimus ja kihelus, tundlikkus valguse, heli ja füüsilise kontakti suhtes, tahtmatud liigutused, oksendamine, hallutsinatsioonid ja krambid. Krambid võivad esineda sagedamini patsientidel, kellel on anamneesis krambid või patsientidel, kes kasutavad teisi krambiläve alandavaid ravimeid, nt antidepressandid. Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise sümptomid ja ravi Sarnaselt teiste bensodiasepiinidega ei põhjusta üleannustamine eluohtlikku olukorda, välja arvatud kombinatsioonis teiste ravimitega, millel on kesknärvisüsteemi pärssiv toime (sh alkohol). Mis tahes ravimi üleannustamise ravis tuleb meeles pidada, et patsient võib olla võtnud erinevaid ravimeid. Erilist tähelepanu tuleb pöörata hingamisteede ja kardiovaskulaarsete funktsioonide intensiivravile. Bensodiasepiinide üleannustamine põhjustab tavaliselt erineva kesknärvisüsteemi pärsituse taseme, alates unisusest kuni koomani välja. Kergetel juhtudel on sümptomiteks unisus, vaimne segasus ja letargia. Rasketel juhtudel võivad esineda sümptomid, nagu ataksia, hüpotensioon, hüpotoonia, hingamisteede depressioon, harva kooma (staadiumid 1 kuni 3) ja väga harva patsiendi surm. Flumaseniil võib olla kasulik antidoodina. Ravim sisaldab propüleenglükooli. Propüleenglükooli suurte annuste (500 mg/kg ööpäevas või rohkem) või selle pikaajalisel kasutamisel on teatatud erinevatest kõrvaltoimetest, nt

hüperosmolaalsus, laktatsidoos; neerufunktsiooni kahjustus (äge tubulaarnekroos), äge neerupuudulikkus; kardiotoksilisus (südame rütmihäired, hüpotensioon); kesknärvisüsteemi häired (depressioon, kooma, krambihood); hingamise pärssumine, düspnoe; maksafunktsiooni kahjustus; hemolüütiline reaktsioon (intravaskulaarne hemolüüs) ja hemoglobinuuria või hulgiorganpuudulikkus. Selline reaktsioon on saavutatav, kui ravimi annus ületab oluliselt soovitatavat annust Nende sümptomite risk on suurem neerupuudulikkusega patsientidel ja lastel (vt lõik 4.4).

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: bensodiasepiini derivaadid, ATC-kood: N05BA06.

Lorasepaam on bensodiasepiin. Sellel on anksiolüütilised, sedatiivsed, hüpnootilised, krambivastased ja lihasrelakseerivad omadused. Bensodiasepiinide täpne toimemehhanism ei ole veel täielikult välja selgitatud. Nad näivad avaldavat oma toimet erinevate mehhanismide kaudu. Bensodiasepiinid avaldavad tõenäoliselt oma toimet, seondudes spetsiifiliste retseptoritega erinevates kesknärvisüsteemi kohtades. Selliselt toimides suurendavad nad gamma-aminovõihappe poolt saavutatud sünaptilist või presünaptilist inhibeerimist või mõjutavad otseselt toimepotentsiaalide käivitamise eest vastutavaid mehhanisme.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Lorasepaam imendub pärast lihasesisest manustamist kiiresti. Lihasesisese manustamise järgselt saavutatakse maksimaalne plasmakontsentratsioon ligikaudu 60 kuni 90 minutiga. Konjugeerimata lorasepaami keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg inimese plasmas on ligikaudu 12...16 tundi pärast lihase- või veenisisest manustamist. Tuginedes eliminatsiooni poolväärtusajale, saavutatakse tasakaalukontsentratsioon 3...5 päeva jooksul.

Jaotumine Pärast intravenoosset manustamist on keskmine jaotusruumala ligikaudu 1,3 liitrit/kg. Seondumata lorasepaam läbib passiivse difusiooni teel takistamatult hematoentsefaalbarjääri. Lorasepaami kontsentratsioonil 160 ng/ml seondub lorasepaam ligikaudu 92% ulatuses inimese plasmavalkudega.

Biotransformatsioon Lorasepaam metaboliseeritakse lihtsa üheetapilise protsessiga farmakoloogiliselt inaktiivseks glükuroniidiks. Pärast korduvaid annuseid on akumuleerumise oht minimaalne, mis tagab laia ohutusvaru. Lorasepaami kogukliirens pärast intravenoosset manustamist on ligikaudu 1,0...1,2 ml/min/kg. Lorasepaamil ei ole olulisi aktiivseid metaboliite. In vitro uuringute põhjal soodustavad mitmed UGT ensüümid R- ja S-lorasepaami glükuroniseerumist maksas. Nii R- kui ka S-lorasepaam glükuroniseeriti UGT2B4, 2B7 ja 2B15 poolt; ka teised maksa ja ekstrahepaatilised UGT ensüümid metaboliseerisid nii R- kui ka S-lorasepaami in vitro. Eritumine Vanusel ei ole kliiniliselt olulist mõju lorasepaami kineetikale. Ühes uuringus täheldati eakatel patsientidel statistiliselt olulist üldkliirensi vähenemist, kuid eliminatsiooni poolväärtusaega see oluliselt ei mõjutanud. Pärast lorasepaami ühekordset intravenoosset manustamist annuses 2 mg ja 4 mg väikestele tervete isikute rühmadele (vastavalt n = 6 ja n = 7 isikut) oli lorasepaamglükuroniidi kumulatiivne eritumine uriiniga hinnanguliselt suurem kui 80% annusest.

Patsientide eripopulatsioonid Lapsed

Vastsündinud (sünnist kuni 1 kuu vanuseni): pärast lorasepaami ühekordset intravenoosset annust 0,05 mg/kg (n = 4) või 0,1 mg/kg (n = 6) normaliseeriti keskmine kogukliirens vastavalt kehakaalule 80% võrra normaalsete täiskasvanutega võrreldes, lõplik poolväärtusaeg pikenes 3 korda ja jaotusruumala vastsündinute asfüksiaga vastsündinutel vähenes 40% võrreldes normaalsete täiskasvanutega. Kõigi vastsündinute rasedusaeg oli ≥ 37 nädalat. 50 lapsel vanuses 2,3...17,8 aastat ei täheldatud olulist vanusega seotud erinevust kehakaalu normaliseeritud kliirensis lastel, noorukitel ja täiskasvanutel. Populatsiooni farmakokineetilised analüüsid lastel (v.a vastsündinud) näitavad samuti sarnast farmakokineetikat täiskasvanutega.

Eakad Pärast lorasepaami ühekordset intravenoosset manustamist annuses 1,5 kuni 3 mg süste kohta vähenes lorasepaami keskmine kogukliirens eakatel isikutel võrreldes nooremate täiskasvanutega ligikaudu 20%.

Sugu Sugu ei mõjuta lorasepaami farmakokineetikat.

Neerupuuudlikkus Ühekordse annuse farmakokineetika uuringutes patsientidel, kelle neerupuudulikkuse aste oli erinev, ulatudes kergest kuni täieliku puudulikkuseni, ei täheldatud lorasepaami imendumises, kliirensis või eritumises olulisi muutusi. Inaktiivse glükuroniidi metaboliidi eliminatsioon vähenes oluliselt. Uuringus, kus lorasepaami manustati subkrooniliselt kahele kroonilise neerupuudulikkusega patsiendile, teatati lorasepaami eliminatsiooni vähenemisest ja samaaegsest eliminatsiooni poolväärtusaja pikenemisest. Hemodialüüsil ei olnud märkimisväärset mõju metaboliseerumata lorasepaami farmakokineetikale, kuid see põhjustas inaktiivse plasma glükuroniidi olulist kliirensit.

Maksapuudulikkus Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega (hepatiit, liigsest alkoholitarbimisest tingitud tsirroos) patsientidel ei täheldatud lorasepaami kliirensi muutusi.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Ei kohaldata.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Makrogool 400 Bensüülalkohol Propüleenglükool

6.2 Sobimatus

Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

Avamata: 18 kuud.

Lahjendamisjärgne stabiilsus Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 1 tunni jooksul temperatuuril 2...8 °C. Kui pakendi avamise/lahjendamise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida ja transportida külmas (2 °C...8 °C). Hoida välispakendis, valguse eest kaitstult. Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist/esmast avamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Temelor on pakendatud läbipaistvasse 2 ml I tüüpi (Ph.Eur) klaasampulli. Ampullid on vormitud polüvinüülkloriidist alusel ning suletud läbipaistva PE kaitsekilega. Polüvinüülkloriidist alused on koos infolehega pappkarpides. 5 ja 10 1 ml ampulli sisaldavad karbid. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Temelor on jahutatuna kergelt viskoosne.

Lihasesisene manustamine Lihasesisese manustamise hõlbustamiseks on soovitatav ravimit lahjendada võrdse koguse sobiva lahusega, näiteks 9 mg/ml (0,9%) NaCl süstelahus, 5% glükoos või süstevesi. Temelori võib manustada ka lahjendamata, kui seda manustatakse sügavale suurde lihasesse.

Veenisisene manustamine Veenisisese manustamise korral tuleb Temelor alati lahjendada võrdse kogusega ühest järgmistest lahustitest: 9 mg/ml (0,9%) NaCl süstelahus, 5% glükoos või süstevesi. Süstimiskiirus ei tohi ületada 2 mg/min. Parenteraalseid ravimeid tuleb enne manustamist visuaalselt kontrollida osakeste või värvuse muutuste suhtes.

Lahjendamisjuhend veenisisese manustamise korral Tõmmata soovitud kogus Temelori süstlasse, seejärel tõmmata sinna aeglaselt soovitud lahjendusvedelik. Täiendava segamisruumi saamiseks tõmmata kolb veidi tagasi. Segada sisu kohe, keerates süstalt korduvalt, kuni moodustub homogeenne lahus. Mitte raputada tugevalt, kuna see põhjustab õhumulle.

Temelori ei tohi samas süstlas teiste ravimitega segada. Mitte kasutada, kui lahus on muutnud värvi või tekkinud sade (vt lõik 4.2). Erinõuded hävitamiseks puuduvad. Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd. 1-10 Constantinoupoleous str. 3011 Limassol Küpros

8. MÜÜGILOA NUMBER

992519

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 10.09.2019

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 26.02.2024

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Veebuar 2025