Truttican - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Truttican, 75 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Truttican, 150 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Truttican, 300 mg õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

75 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 75 mg irbesartaani.
150 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 150 mg irbesartaani.
300 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 300 mg irbesartaani.
INN. Irbesartanum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

75 mg: tabletid on valged, ellipsikujulised, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega kaetud,
ühel poolel märgis "I" ja teisel poolel märgis "75".

150 mg: tabletid on valged, ellipsikujulised, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega kaetud,
ühel poolel märgis "I" ja teisel poolel märgis "150".

300 mg: tabletid on valged, ellipsikujulised, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega kaetud,
ühel poolel märgis "I" ja teisel poolel märgis "300".


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Essentsiaalne hüpertensioon.
Neerukahjustuse ravi ühe osana antihüpertensiivse ravi skeemist hüpertensiooni ja II tüüpi
diabeediga patsientidel (vt lõik 5.1).

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Manustamisviis:
Tabletid tuleb neelata alla piisava koguse vedelikuga (nt üks klaasitäis vett). Tableti võib võtta
koos söögiga või ilma.

Tavaline soovitatav alg- ja säilitusannus on 150 mg 1 kord ööpäevas. Truttican annuses 150 mg
üks kord ööpäevas annab üldiselt parema 24-tunnise kontrolli vererõhu üle kui 75 mg. Siiski võib
kaaluda ravi alustamist 75 mg-ga, eriti hemodialüüsitavatel patsientidel ja üle 75-aastastel eakatel
patsientidel.

Patsientidele, kellel 150 mg 1 kord ööpäevas ei taga rahuldavat vererõhu langust, võib Truttican"i
annust suurendada kuni 300 mg-ni või lisada raviskeemi teise antihüpertensiivse ravimi. Eriti on
diureetikumi, nt hüdroklorotiasiidi lisamine näidanud aditiivset toimet irbesartaaniga (vt lõik 4.5).

Hüpertensiivsetel II tüüpi diabeediga haigetel tuleb ravi alustada 150 mg irbesartaaniga üks kord
päevas ja tiitrida see 300 mg-ni üks kord päevas, mis on neeruhaiguse korral soovitatav
säilitusannus. Irbesartaani toime II tüüpi diabeediga haigete neerukahjustusele põhineb
uuringutel, kus irbesartaani kasutati vajaliku vererõhu väärtuste saavutamiseks lisaks teistele
antihüpertensiivsetele ravimitele (vt lõik 5.1).

Neerufunktsiooni häired: Neerufunktsiooni häiretega patsientidel ei ole vaja annust kohandada.
Hemodialüüsitavatel patsientidel võib kaaluda ravi alustamist väiksema annusega (75 mg).

Maksafunktsiooni häire: Kerge ja keskmise raskusega maksafunktsiooni häirega patsientidel ei
ole vaja annust kohandada. Raske maksafunktsiooni häirega patsientidega puuduvad kliinilised
kogemused.

Eakad patsiendid: Kuigi üle 75-aastastel patsientidel võib kaaluda ravi alustamist annusega 75
mg, ei ole annuse kohandamine eakatel patsientidel tavaliselt vajalik.

Pediaatrilised patsiendid: Irbesartaani ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel ohutuse ja
efektiivsuse ebapiisavate andmete tõttu (vt lõigud 4.8, 5.1 ja 5.2).

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes (vt lõik 6.1).
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Intravaskulaarse vedeliku mahu vähenemine: vähenenud vedelikumahu ja/või
naatriumisisaldusega patsientidel võib eriti ravi algul tekkida sümptomaatiline hüpotensioon.
Vähenenud vedelikumaht võib olla tingitud tugevast diureetikumravist, soola hulga piiramisest
dieedis, kõhulahtisusest või oksendamisest. Sellised seisundid tuleb korrigeerida enne ravi
alustamist Truttican"iga.

Renovaskulaarne hüpertensioon: bilateraalse neeruarteri stenoosi või ühe funktsioneeriva neeru
arteri stenoosiga patsientide ravimisel reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi toimivate
ravimitega on suurenenud oht raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse tekkeks. Kuigi seda
irbesartaani puhul ei ole dokumenteeritud, tuleb arvestada angiotensiin-II retseptorite
antagonistide samasuguse toimega.

Neerukahjustus ja neerutransplantatsioon: Truttican"i manustamisel neerufunktsiooni häirega
patsientidele on soovitatav perioodiliselt kontrollida seerumi kaaliumi ja kreatiniini sisaldust.
Irbesartaani manustamise kohta neerutransplantaadiga patsientidele puuduvad kliinilised
kogemused.

Hüpertensiivsed II tüüpi diabeediga ja neerukahjustusega patsiendid: raske neerukahjustusega
patsientide uuringu analüüsis ei olnud kõikides alagruppides irbesartaani toimed nii neeru kui
kardiovaskulaarsete juhtude korral ühesugused. Tulemused olid vähem soodsad naistel ja mitte-
valgenahalistel patsientidel (vt lõik 5.1).

Hüperkaleemia: nagu ka teiste ravimitega, mis mõjutavad reniin-angiotensiin-aldosterooni
süsteemi, võib Truttican"i ravi ajal tekkida hüperkaleemia, eriti neerukahjustuse, diabeetilisest
neeruhaigusest tingitud väljendunud proteinuuria ja/või südamepuudulikkuse esinemisel.
Riskirühma patsientidel on soovitav seerumi kaaliumisisalduse täpne jälgimine (vt lõik 4.5).

Liitium: liitiumi ja Truttican"i kombinatsioon ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).

Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia: sarnaselt teistele
vasodilataatoritele, on aordi- või mitraalklapi stenoosi või obstruktiivse hüpertroofilise
kardiomüopaatiaga patsientide ravi puhul vaja olla eriti ettevaatlik.

Primaarne aldosteronism: primaarse aldosteronismiga patsiendid ei allu tavaliselt
antihüpertensiivsele ravile reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi pärssimise kaudu toimivate
ravimitega. Seetõttu ei ole Truttican"i kasutamine soovitatav.

Üldised: patsientide puhul, kelle vaskulaarne toonus ja neerufunktsioon sõltuvad peamiselt
reniin-angiotensiin-aldosteroonsüsteemi aktiivsusest (nt südame raskekujulise paispuudulikkuse
või neeruhaigusega, sh neeruarteri stenoosiga patsiendid), on ravi sellesse süsteemi toimivate
ravimitega nagu angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid ja angiotensiin-II retseptorite
blokaatorid seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria ja harva ägeda
neerupuudulikkuse tekkega. Nagu ükskõik millise antihüpertensiivse ravimi kasutamisel, võib
tugev vererõhu langus isheemilise kardiopaatia või isheemiatõvega patsientidel põhjustada
müokardiinfarkti või ajuinfarkti.
Nagu ka angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid, langetavad irbesartaan ja teised
angiotensiini antagonistid vererõhku mustanahalistel märgatavalt vähem kui teistel patsientidel,
võibolla seetõttu, et mustanahaliste populatsioonis on madala reniinisisaldusega seisundid
sagedasemad (vt lõik 5.1).

Pediaatrilised patsiendid: kuigi 6...16-aastastel lastel on irbesartaaniga uuringuid läbi viidud, ei
saa olemasolevate ebapiisavate andmete põhjal laiendada ravimi kasutamist lastele kuni edasiste
andmete avalikustamiseni (vt lõigud 4.8, 5.1 ja 5.2).

Rasedus: ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega (AIIRA) ei tohi alustada raseduse ajal.
Kui ravi jätkamist AIIRA"ga ei peeta hädavajalikuks, tuleb rasestumist planeerival patsiendil
antihüpertensiivne ravi asendada sellisega, mille ohutusprofiil lubab kasutamist raseduse ajal.
Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega otsekohe lõpetada
ning vajadusel alustada asjakohase alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

4.5
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Diureetikumid jt antihüpertensiivsed ravimid: teised antihüpertensiivsed ravimid võivad
suurendada irbesartaani hüpotensiivset toimet; kuid irbesartaani on siiski ohutult kasutatud koos
teiste antihüpertensiivsete ravimitega, nt beeta-adrenoblokaatorite, kaltsiumikanalite
prolongeeritud toimega blokaatorite ja tiasiiddiureetikumidega. Eelnev ravi diureetikumi suurte
annustega võib põhjustada vedeliku mahu vähenemist ja hüpotensiooni ohtu Truttican"iga ravi
alustamisel (vt lõik 4.4).

Kaaliumilisandid ja kaaliumi säästvad diureetikumid: reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi
toimivate teiste ravimite kasutamise kogemuste põhjal võib samaaegselt kaaliumi säästvate
diureetikumide, kaaliumilisandite, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste ravimite
kasutamine, mis suurendavad kaaliumi sisaldust seerumis (nt hepariin), põhjustada kaaliumi
sisalduse suurenemist seerumis, mistõttu nende kooskasutamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

Liitium: liitiumi ja AKE-inhibiitorite kooskasutamisel on teatatud liitiumi
seerumikontsentratsiooni ja toksilisuse pöörduvast suurenemisest. Sarnast toimet on
irbesartaaniga siiani kirjeldatud väga harva. Seetõttu taolist kombinatsiooni ei soovitata (vt lõik
4.4). Kui samaaegne manustamine osutub vajalikuks, on soovitatav hoolikalt jälgida
liitiumisisaldust seerumis.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid: angiotensiin-II antagonistide samaaegsel manustamisel
mitte-steroidsete põletikuvastaste ravimitega (nt selektiivsed COX-2 inhibiitorid,
atsetüülsalisüülhape (> 3 g/päevas) ja mitte-selektiivsed MSPVAd) võib antihüpertensiivne toime
väheneda.
Nagu AKE-inhibiitorite, võib ka angiotensiin II antagonistide ja MSPVA-te kooskasutamine
põhjustada neerufunktsiooni halvenemise riski suurenemist, sealhulgas võimalikku ägedat
neerupuudulikkust ja seerumi kaaliumisisalduse suurenemist eeskätt eelnevalt nõrgenenud
neerufunktsiooniga patsientidel. Kombinatsiooni manustamine nõuab ettevaatust, eriti eakatel.
Patsient peab olema eelnevalt adekvaatselt hüdreeritud ning kaasneva ravi alustamisel ning
perioodiliselt pärast seda tuleb kaaluda neerufunktsiooni jälgimist.

Lisainformatsioon irbesartaani koostoimete kohta: hüdroklorotiasiid ei mõjutanud kliinilistes
uuringutes irbesartaani farmakokineetikat. Irbesartaan metaboliseerub peamiselt CYP2C9
vahendusel ja vähemal määral glükuronidatsioonil. Irbesartaani manustamisel koos varfariiniga,
ravimiga, mis metaboliseerub CYP2C9 kaudu, ei ilmnenud märkimisväärseid farmakokineetilisi
ega farmakodünaamilisi koostoimeid. CYP2C9 indutseerijate nagu näiteks rifampitsiin mõju
irbesartaani farmakokineetikale ei ole hinnatud. Irbesartaani samaaegne manustamine ei
mõjutanud digoksiini farmakokineetikat.

4.6
Rasedus ja imetamine

Rasedus:
AIIRA kasutamine ei ole raseduse esimesel trimestril soovitatav (vt lõik 4.4). AIIRA kasutamine
raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised andmed ei võimalda üheselt määrata riski teratogeensuse tekkeks AKE
inhibiitorite kasutamisel raseduse esimesel trimestril, sellegipoolest ei saa ka välistada selle riski
vähest suurenemist. Kuivõrd usaldusväärsed epidemioloogilised andmed angiotensiin II retseptori
antagonistidega (AIIRA) seotud riskist puuduvad, võivad sarnased ohud olla seotud ka selle
ravimiklassiga. Kui ravi jätkamist AIIRA"ga ei peeta hädavajalikuks, tuleb rasestumist planeerival
patsiendil antihüpertensiivne ravi asendada sellisega, mille ohutusprofiil lubab kasutamist
raseduse ajal. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AIIRA"ga otsekohe lõpetada ning vajadusel
alustada asjakohase alternatiivse raviga.

Ravi AIIRA"ga raseduse teisel ja kolmandal trimestril põhjustab inimesel teadaolevalt
fetotoksilisust (neerufunktsiooni nõrgenemine, oligohüdramnion, kolju luustumise peetus) ning
toksilisust vastsündinul (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3).
Kui AIIRA on kasutatud raseduse teisel trimestril või hiljem on soovitatav sonograafiliselt
kontrollida loote neerufunktsiooni ja koljut.

Imikut, kelle ema on kasutanud AIIRA tuleb tähelepanelikult jälgida hüpotensiooni suhtes (vt
lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine:
Kuna puudub informatsioon irbesartaani kasutamise kohta imetamise ajal, ei ole Truttican"i
kasutamine soovitatav ja eelistatav on alternatiivne ravi, millel on tõestatud ohutusprofiil
imetamise ajal, eriti kui rinnaga toidetakse vastsündinut või enneaegset.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Tulenevalt farmakodünaamilistest omadustest on vähetõenäoline, et irbesartaan neid võimeid
mõjutab. Autojuhtimisel või masinate käsitsemisel tuleb arvestada, et ravi ajal võib ilmneda
pearinglus või väsimus.

4.8 Kõrvaltoimed

Platseebokontrolliga uuringutes hüpertensiooniga patsientidel ei erinenud kõrvaltoimete üldine
esinemissagedus irbesartaani grupis (56,2%) platseebo grupist (56,5%). Kliiniliste või
laboratoorsete kõrvaltoimete tekkimise tõttu tuli ravi harvem katkestada irbesartaani grupis
(3,3%) kui platseebogrupis (4,5%). Kõrvaltoimete esinemissagedus ei sõltunud annusest
(soovitatud annuste vahemikus), soost, vanusest, rassist ega ravi kestusest.

Mikroalbuminuuria ja normaalse neerufunktsiooniga diabeetilistel hüpertensiivsetel patsientidel
teatati aeg-ajalt (0,5 %) ortostaatilisest hüpotensioonist ja peapööritusest, ja seda rohkemal määral
kui platseebogrupis.

Platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes, milles 1965 patsienti said irbesartaani, teatati
järgnevatest kõrvaltoimetest. Terminid, mis on tärnikesega (*) märgistatud, on kõrvaltoimed,
mida on täiendavalt teatatud >2% kroonilise neerupuudulikkuse ja märgatava proteinuuriaga
hüpertensiivsetel diabeedi patsientidel suuremal määral kui platseebogrupis.

Loetletud kõrvaltoimete esinemissagedus on defineeritud järgmiselt:
väga sage
( 1/10);
sage
(1/100 kuni < 1/10);
aeg-ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100);
harv
( 1/10000 kuni < 1/1000);
väga harv
(< 1/10000).
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Uuringud:
Väga sage:
Hüperkaleemia* ilmnes sagedamini diabeetilistel patsientidel, keda raviti
irbesartaaniga, võrreldes platseeboga. Normaalse neerufunktsiooni ja
mikroalbuminuuriaga diabeetilistel hüpertensiivsetel patsientidel esines
hüperkaleemiat ( 5,5 mEq/l) 29,4% irbesartaan 300 mg grupis ja 22%
platseebogrupis. Kroonilise neerupuudulikkuse ja väljendunud proteinuuriaga
patsientidel esines hüperkaleemiat ( 5,5 mEq/l) 46,3% irbesartaani grupi ja
26,3% platseebo grupi patsientidel.
Sage:
Kliiniliselt mitteolulist hemoglobiini vähenemist täheldati 1,7% (sage) hilisemas
staadiumis diabeetilise neeruhaigusega hüpertensiivsetel patsientidel, keda raviti
irbesartaaniga.
Kaugelearenenud diabeetilise neeruhaigusega hüpertensiivsetel patsientidel, keda
raviti irbesartaaniga, täheldati 1,7% uuritutest hemoglobiini* väärtuse kliiniliselt
mitteolulist alanemist.

Südame häired:
Aeg-ajalt:
tahhükardia.

Närvisüsteemi häired:
Sage:
pearinglus, ortostaatiline pearinglus*.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
Aeg-ajalt:
köha.

Seedetrakti häired:
Sage:
iiveldus/oksendamine.
Aeg-ajalt:
kõhulahtisus, düspepsia/kõrvetised.

Lihas-skeleti, ja sidekoe kahjustused:
Sage:
lihasskeleti valu*.

Vaskulaarsed häired:
Sage:
ortostaatiline hüpotensioon*.
Aeg-ajalt:
nahaõhetus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Sage:
väsimus.
Aeg-ajalt:
valu rindkeres.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:
Aeg-ajalt:
seksuaalfunktsiooni häired.

Turustamisjärgselt on lisaks esinenud järgmised kõrvaltoimeid, need pärinevad spontaansetest
teatistest ning seetõttu ei ole teada nende kõrvaltoimete esinemissagedus:

Närvisüsteemi häired:
Peavalu.

Kõrva ja labürindi kahjustused:
Tinnitus.

Seedetrakti häired:
Maitsehäired.

Neeru ja kuseteede häired:
Neerufunktsiooni langus k.a neerupuudulikkus riskigrupi patsientidel (vt lõik 4.4).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Leukotsütoklastiline vaskuliit.

Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused:
Artralgia, müalgia (mõnel juhul on kaasnenud kreatiinkinaasi taseme tõus plasmas),
lihaskrambid.

Ainevahetus- ja toitumishäired:
Hüperkaleemia.

Immuunsüsteemi häired:
Ülitundlikkusreaktsioonid, nagu angioödeem, lööve, urtikaaria.

Maksa ja sapiteede häired:
Hepatiit, muutused maksafunktsiooni näitajates.

Pediaatrilised patsiendid
Randomiseeritud uuringus, kus osales 318 hüpertensiivset last ja noorukit vanuses 6...16 aastat,
täheldati 3-nädalases topeltpimedas faasis järgnevaid ravimiga seotud kõrvaltoimeid: peavalu
(7,9%),
hüpotensiooni (2,2%), pearinglust (1,9%), köha (0,9%). Selle uuringu 26-nädalases avatud faasis
täheldati 2%-l pediaatrilistel patsientidel laboratoorsetest näitajatest kõige sagedamini
kõrvalekaldeid kreatiniini (6,5%) ja CK taseme tõusus.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid
Täiskasvanutel, kellele manustati kuni 900 mg/ööpäevas 8 nädala jooksul, ei avaldunud
toksilisust. Üleannustamise korral tekivad kõige suurema tõenäosusega hüpotensioon ja
tahhükardia; võib tekkida ka bradükardia.

Ravi
Üleannustamise ravi kohta ei ole spetsiifilist informatsiooni. Patsiendid peavad olema pideva
järelevalve all, ravi on sümptomaatiline ja toetav. Kutsuda esile oksendamine ja/või teha
maoloputust. Üleannustamise ravis on soovitatav manustada aktiivsütt. Irbesartaan ei ole
hemodialüüsitav.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiin-II antagonist, ATC-kood: C09CA04

Toimemehhanism: Irbesartaan on tugevatoimeline, suukaudselt aktiivne, selektiivne angiotensiin-
II retseptori (tüüp AT1) antagonist. Eeldatavasti blokeerib ta kõik angiotensiin II AT1-
retseptoriga seotud toimed, olenemata angiotensiin II päritolust ja sünteesi teest. Angiotensiin-II
(AT1) retseptorite selektiivne antagonism põhjustab plasmas reniini ja angiotensiini II sisalduse
suurenemist ning aldosterooni plasmakontsentratsiooni vähenemist. Irbesartaani soovitatud
annuste manustamisel monoteraapiana ei muutu seerumi kaaliumisisaldus märkimisväärselt.
Irbesartaan ei inhibeeri angiotensiini konverteerivat ensüümi (kininaas-II), mis genereerib
angiotensiin-II ja lammutab bradükiniini inaktiivseteks metaboliitideks. Irbesartaani toimimiseks
ei ole vajalik metaboolne aktivatsioon.
pathy Trial (IDNT)" uuring näitas, et irbesartaan vähendab
kroonilise neerupuudlikkusega neeruhaigetel haiguse progresseerumist ja proteinuuriat. IDNT oli
topeltpime, kontrollgrupiga, haigestumuse ja suremuse uuring, kus võrreldi irbesartaani,
amlodipiini ja platseebot. 1715 patsiendil, kellel esinesid hüpertensioon, teist tüüpi diabeet,
proteinuuria ( 900 mg/päevas) ja seerumi kreatiniini kontsentratsioon oli vahemikus 1...3 mg/dl
(IDNT), uuriti irbesartaani pikaajalist (keskmine 2,6 aastat) toimet neeruhaiguse
progresseerumisele ja üldsuremusele. Irbesartaani annused tiitriti 75-lt 300 mg-ni, amlodipiini
annused 2,5-lt 10 mg-ni, või kasutati platseebot.
Kõikide ravigruppide patsiendid said tüüpiliselt 2 kuni 4 antihüpertensiivset ravimit (nt
diureetikumi, beeta-adrenoblokaatorit, alfa-adrenoblokaaatorit), et saavutada ettenähtud vererõhu
väärtus 135/85 mmHg või 10 mmHg süstoolse rõhu langus, kui algväärtus oli > 160 mmHg.
60% platseebogrupi patsientidest saavutas sellise soovitud vererõhu väärtuse, kusjuures
irbesartaani ja amlodipiini grupis oli see vastavalt 76% ja 78%. Irbesartaan vähendas märgatavalt
esmase liit-tulemusnäitaja (seerumi kreatiniinikontsentratsiooni kahekordistumine,
lõppstaadiumis neeruhaigus (end-stage renal disease, ESRD) või surm) suhtelist riski. Ligikaudu
33% irbesartaani grupi patsientidest esines esmane liittulemusnäitaja, võrreldes 39% ja 41%
platseebo ja amlodipiini grupis [suhtelise riski alanemine 20% vs platseebo (p = 0,024) ja
suhtelise riski alanemine 23% võrreldes amlodipiiniga (p = 0,006)]. Kui analüüsiti esmase liit-
tulemusnäitaja üksikuid komponente, ei täheldatud mingit toimet üldsuremusele, kuid leiti
positiivne trend ESRD sageduse alanemises ja täheldati märkimisväärset vähenemist seerumi
kreatiniinikontsentratsiooni kahekordistumises.

Ravitoime määramiseks jälgiti alagruppe vastavalt soole, rassile, vanusele, diabeedi kestusele,
vererõhu algväärtusele, seerumi kreatiniinikontsentratsioonile ja albumiini ekskretsioonile. Naiste
ja mustanahaliste hulgas, kes moodustasid kõikidest uuritavatest vastavalt 32% ja 26%, ei olnud
soodne toime neerudele ilmne, kuigi usaldusvahemik seda ei välista. Fataalseid ja mittefataalseid
kardiovaskulaarseid tüsistusi hõlmava teisese tulemusnäitaja osas ei olnud uuritavate kolme grupi
vahel erinevust, kuigi naistel esines irbesartaani rühmas platseeboga võrreldes rohkem ja meestel
vähem mittefataalset müokardiinfarkti.
Amlodipiiniga võrreldes oli irbesartaani saanud naistel sagedamini mittefataalset
müokardiinfarkti ja insulti, samas vähendas irbesartaan amlodipiiniga võrreldes uuritavate
hospitaliseerimise sagedust. Nende leidude mehhanismi naistel ei osata seletada.

Uuring "Effects of Irbesartan on Microalbuminuria in Hypertensive Patients with type 2 Diabetes
Mellitus (IRMA 2)" näitas, et 300 mg irbesartaani lükkab mikroalbuminuuriaga patsientidel edasi
proteinuuria avaldumist. IRMA 2 oli platseebo-kontrolliga topeltpime haigestumuse uuring 590-l
patsiendil teist tüüpi diabeedi, mikroalbuminuuria (30...300 mg) ja normaalse neerufunktsiooniga
(seerumi kreatiniin 1,5 mg/dl meestel ja < 1,1 mg/dl naistel). Uuring käsitles irbesartaani
pikaajalist (2 aastat) toimet kliinilise (manifesteerunud) proteinuuria (uriini albumiini
ekskretsiooni määr (urinary albumin excretion rate, UAER) > 300 mg/ööpäevas ja UAER
suurenemine vähemalt 30% algväärtusest) tekkele. Ettemääratud vererõhu eesmärkväärtus oli
135/85 mmHg. Lisaks anti ka teisi antihüpertensiivseid ravimeid (v.a AKE inhibiitorid,
angiotensiin II retseptorite antagonistid ja dihüdropüridiini rühma kaltsiumikanali blokaatorid), et
saavutada vajalikku vererõhu väärtust. Kuigi kõikides gruppides saavutati sarnane vererõhu
väärtus, tekkis väljendunud proteinuuria irbesartaani 300 mg grupis harvem (5,2%) võrreldes
platseebogrupi (14,9%) või irbesartaani 150 mg grupiga (9,7%), näidates suhtelise riski 70%
alanemist võrreldes platseeboga (p= 0,0004) suurema annuse korral. Glomerulaarfiltratsiooni
(GFR) määra kaasnevat paranemist ravi esimese kolme kuu jooksul ei täheldatud. Kliiniliselt
avaldunud proteinuuria tekke aeglustumine avaldus juba kolme kuu pärast ja püsis kogu 2-aastase
perioodi jooksul. Normoalbuminuuria (< 30 mg/ööpäevas) tekkis sagedamini irbesartaani 300 mg
grupis (34%) kui platseebogrupis (21%).

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Suukaudsel manustamisel imendub irbesartaan hästi: absoluutse biosaadavuse uuringute andmetel
umbes 60...80%. Samaaegne toidu tarbimine ei mõjuta märkimisväärselt irbesartaani
biosaadavust.
Plasmavalkudega seondub umbes 96%, vere rakuliste komponentidega seondumine on
ebaoluline. Jaotusruumala on 53...93 liitrit.
Pärast suukaudset või intravenoosset 14C märgistatud irbesartaani manustamist moodustas
80...85% plasmas ringlevast radioaktiivsusest muutumatul kujul irbesartaan. Irbesartaan
metaboliseeritakse maksas glükuroniidkonjugatsiooni ja oksüdatsiooni tee. Peamine tsirkuleeriv
metaboliit on irbesartaanglükuroniid (umbes 6%). In vitro uuringud näitavad, et irbesartaan
oksüdeeritakse esmalt tsütokroom P450 ensüümi CYP2C9 poolt; isoensüüm CYP3A4 toime on
ebaoluline.

Irbesartaani farmakokineetika on 10...600 mg annuste kasutamisel lineaarne ja proportsionaalne
annusega. Üle 600 mg (2-kordne maksimaalne soovitatud annus) suukaudsete annuste
kasutamisel oli imendumise suurenemine vähem kui proportsionaalne, selle nähtuse mehhanism
ei ole selge. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 1,5...2 tundi pärast suukaudset
manustamist. Organismi totaalne kliirens ja renaalne kliirens olid vastavalt 157...176 ja 3...3,5
ml/min. Irbesartaani lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg on 11...15 tundi. Püsikontsentratsioon
plasmas saabub 3 päeva pärast ravi alustamist 1 kord ööpäevas manustamisel Korduval 1 kord
ööpäevas manustamisel täheldati vähest irbesartaani kumuleerumist plasmas (<20%). Uuringus
täheldati hüpertensiooniga naispatsientidel pisut suuremat plasmakontsentratsiooni. Kuid
irbesartaani poolväärtusaegades ja kumulatsioonis erinevusi ei esinenud. Naispatsientidel ei ole
vaja annust kohandada. Irbesartaani AUC ja Cmax olid pisut suuremad eakatel patsientidel ( 65-
aastastel) kui noorematel isikutel (18 kuni 40-aastastel). Kuid poolväärtusaeg ei olnud
märkimisväärselt muutunud. Eakatel patsientidel ei ole vaja annust kohandada.
Irbesartaan ja tema metaboliidid erituvad nii biliaarset kui ka renaalset teed pidi. Pärast 14C
irbesartaani manustamist kas suukaudselt või intravenoosselt määrati umbes 20%
radioaktiivsusest uriinist ja ülejäänu roojast. Vähem kui 2% annusest eritub uriiniga muutumatu
irbesartaanina.

23-l hüpertensiivsel lapsel määrati irbesartaani farmakokineetilisi näitajaid, manustades ravimit
ühe- ja mitmekordselt ööpäevases annuses (2 mg/kg) kuni maksimumannuseni 150 mg
irbesartaani ööpäevas nelja nädala vältel. Nendest 23 lapsest, kahekümne ühel oli
farmakokineetika võrreldav täiskasvanu omaga (12 last üle 12 aastased, 9 last olid vanuses 6...12
aastat). Tulemused näitasid, et Cmax, AUC ja kliirens olid võrreldavad täiskasvanute andmetega,
kes said päevas 150 mg irbesartaani. Üks kord päevas manustamise korral täheldati irbesartaani
piiratud akumuleerumist plasmas (18%).

Neerukahjustus: irbesartaani farmakokineetika ei muutu märkimisväärselt neerukahjustusega või
hemodialüüsitavatel patsientidel. Irbesartaan ei ole hemodialüüsiga organismist eemaldatav.

Maksakahjustus: irbesartaani farmakokineetika ei muutu märkimisväärselt kerge ja keskmise
raskusega maksatsirroosiga patsientidel. Raske maksakahjustusega patsientidega ei ole uuringuid
tehtud.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Teadaolevalt ei ole kliiniliselt kasutatavate annuste puhul ühtki ebanormaalset süsteemset või
sihtorganile toksilist toimet ilmnenud. Mittekliinilistes ohutusuuringutes tekitasid irbesartaani
suured annused ( 250 mg/kg/ööpäevas rottidel ja 100 mg/kg/ööpäevas makaakidel) languse
punavereliblede parameetrites (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit). Irbesaartaani väga suurte
annuste ( 500 mg/kg/ööpäevas) kasutamisel tekkisid rottidel ja makaakidel neerudes
degeneratiivsed muutused (nt interstitsiaalne nefriit, tubulaarne distensioon, basofiilsed tuubulid,
plasma uurea ja kreatiniini sisalduse tõus), mida arvatakse tekkivat sekundaarsena ravimi
hüpotensiivsele toimele, mis viib renaalse perfusiooni alanemisele. Veel enam, irbesartaan tekitab
jukstaglomerulaarrakkude hüperplaasiat/hüpertroofiat (rottidel annuses 90 mg/kg/ööpäevas,
makaakidel 10 mg/kg/ööpäevas). Kõik need muutused arvati olevat seotud irbesartaani
farmakoloogilise toimega. Irbesartaani terapeutilised annused inimesel ei paista omavat
jukstaglomerulaarrakkude hüperplaasiale/hüpertroofiale mingit tähendust.

Mutageenset, klastogeenset ega kartsinogeenset toimet ei ole täheldatud.

Loomkatsed irbesartaaniga näitasid roti lootel mööduvat toksilist toimet (neeruvaagna
suurenenud kavitatsioon, hüdroureeter või subkutaanne ödeem), mis pärast sündi taandusid.
Küülikutel tekkis varane abort annustes, mis on emasorganismile toksiline, k.a surmav. Ei
küülikutel ega rottidel ei täheldatud teratogeenset toimet.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu:
Kroskarmelloosnaatrium (E468)
Mikrokristalne tselluloos (E460)
Hüpromelloos (E464)
Mannitool (E421)
Magneesiumstearaat (E572)
Kolloidne ränidioksiid, veevaba (E551)

Tableti kate:
Hüdroksüpropüültselluloos (E463)
Hüpromelloos (E464)
Makrogool 400
Titaandioksiid (E171)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

Blisterpakend (PVC/PVdC-Alu blister)

Pakendi suurused:

Blister:
Truttican 75 mg: 28 tabletti.
Truttican 150 mg: 28 tabletti.
Truttican 300 mg: 28 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks <käsitlemiseks>

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Kleva S.A,
189, Parnithos Ave.,
136 71 Acharnai ­ Attiki,
Kreeka


8. MÜÜGILOA
NUMBRID


75 mg: 660909
150 mg: 660809
300 mg: 660709


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

22.12.2009


10. TEKSTI
LÄBIVAATAMISE
KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2009.