Pakendi infoleht: teave patsiendile

Valtricom 5 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid Valtricom 5 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid Valtricom 10 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid Valtricom 10 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid Valtricom 10 mg/320 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
• Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Valtricom ja milleks seda kasutatakse

Valtricomi tabletid sisaldavad kolme toimeainet – amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidi. Kõik need toimeained aitavad alandada kõrget vererõhku.

• Amlodipiin kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse kaltsiumikanali blokaatoriteks. Amlodipiin takistab kaltsiumi tungimist veresooneseina, mis peatab veresoonte ahenemise.
• Valsartaan kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse angiotensiin II retseptorite antagonistideks. Angiotensiin II toodetakse organismis ja see põhjustab veresoonte ahenemist, mille tagajärjel tõuseb vererõhk. Valsartaan blokeerib angiotensiin II toime.
• Hüdroklorotiasiid kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse „tiasiiddiureetikumideks“. Hüdroklorotiasiid suurendab uriinieritust, mille tulemusena alaneb samuti vererõhk.

Kõigi kolme toimemehhanismi tulemusena veresooned laienevad ja vererõhk langeb.

Valtricomi kasutatakse kõrgvererõhutõve raviks täiskasvanud patsientidel, kes juba kasutavad kõrgvererõhutõve ravimiseks amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidi ning kes võivad saada kasu ühe tableti võtmisest, mis sisaldab kõiki kolme toimeainet.

2. Mida on vaja teada enne Valtricomi võtmist

Valtricomi ei tohi võtta

• kui te olete rohkem kui 3 kuud rase (samuti on parem vältida Valtricomi võtmist raseduse algstaadiumis, vt raseduse lõik);
• kui olete amlodipiini või mõne teise kaltsiumikanali blokaatori, valsartaani, hüdroklorotiasiidi, sulfoonamiidi derivaatide (ravimid, mida kasutatakse rindkere- või kuseteede infektsioonide raviks) või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline. Kui te arvate, et võite olla allergiline, ärge võtke Valtricomi ja pidage nõu oma arstiga;
• kui teil on maksahaigus, väikeste maksasiseste sapiteede kahjustus (biliaarne tsirroos), mis põhjustab sapi kogunemist maksas (kolestaas);
• kui teil on tõsised neeruprobleemid või kui te saate dialüüsi;

• kui te ei ole võimeline urineerima (anuuria);
• kui teie vere kaaliumi- või naatriumisisaldus on liiga madal, vaatamata kaaliumi- või naatriumisisaldust suurendavale ravile;
• kui teie vere kaltsiumisisaldus on liiga kõrge, vaatamata kaltsiumisisaldust vähendavale ravile;
• kui teil on podagra (kusihappekristallid liigestes);
• kui teil on väga madal vererõhk (hüpotensioon);
• kui teil on aordiklapi ahenemine (aordi stenoos) või kardiogeenne šokk (seisund, mille korral ei suuda teie süda keha verega varustada);
• kui teil on pärast südameinfarkti südamepuudulikkus;
• kui teil on suhkurtõbi või neerutalitluse häire ja te saate ravi vererõhku langetava ravimiga, mis sisaldab aliskireeni.

Kui midagi ülalloetletust kehtib teie kohta, ärge võtke Valtricomi ja rääkige sellest oma arstiga.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Valtricomi võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga:

• kui teie veres on madal kaaliumi või magneesiumisisaldus (koos sümptomitega, milleks on lihasnõrkus, lihasspasmid, südame rütmihäired, või ilma);
• kui teie veres on madal naatriumisisaldus (koos sümptomitega, milleks on väsimus, segasus, lihastõmblused, krambid, või ilma);
• kui teie veres on kõrge kaltsiumisisaldus (koos sümptomitega, milleks on iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, kõhuvalu, sage urineerimine, janu, lihasnõrkus ja -tõmblused, või ilma);
• kui teil on probleeme neerudega, teile on tehtud neerusiirdamine või kui teile on öeldud, et teil esineb neeruarterite ahenemine;
• kui teil on maksaprobleemid;
• kui teil on või on olnud südamepuudulikkus või koronaartõbi, eriti kui teile on välja kirjutatud Valtricomi maksimaalne annus (10 mg/320 mg/25 mg);
• kui teil on esinenud südameinfarkt. Järgige hoolega oma arsti juhiseid ravimi algannuse kohta. Teie arst võib samuti kontrollida teie neerufunktsiooni;
• kui arst on teile öelnud, et teil esineb südameklappide ahenemine (nimetatakse „aordi- või mitraalstenoosiks”) või et teie südamelihas on haiguslikult paksenenud (nimetatakse „obstruktiivseks hüpertroofiliseks kardiomüopaatiaks”);
• kui teil esineb aldosteronism. See on haigus, mille puhul neerupealised toodavad liiga palju aldosterooniks nimetatud hormooni. Kui see kehtib teie kohta, siis ei ole Valtricomi kasutamine soovitatav;
• kui teil esineb haigus, mida nimetatakse süsteemseks erütematoosluupuseks (tuntud ka kui „luupus“ või „SLE“);
• kui teil on suhkurtõbi (kõrge veresuhkru tase);
• kui teie veres on kõrgenenud kolesterooli või triglütseriidide sisaldus;
• kui teil tekivad pärast päikese käes viibimist nahareaktsioonid, näiteks lööve;
• kui teil on tekkinud allergiline reaktsioon teiste kõrgvererõhutõve ravimite või diureetikumide (teatud tüüpi ravimid, mida nimetatakse „vett väljaviivateks tablettideks“) suhtes, eriti kui teil on astma või allergiad;
• kui teil on hiljuti esinenud oksendamist või kõhulahtisust;
• kui teil on esinenud teiste ravimite (sealhulgas angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite) võtmise ajal turseid, eriti näol ja kurgus. Kui teil tekivad sellised sümptomid, lõpetage Valtricomi võtmine ja võtke kohe ühendust oma arstiga. Te ei tohi enam kunagi Valtricomi võtta;
• kui teil tekib Valtricomiga ravi ajal pearinglus ja/või minestamine, rääkige sellest arstile niipea kui võimalik;
• kui teil esineb nägemise halvenemine või silmavalu. Need võivad olla silma soonkesta vedeliku kogunemise sümptomid (silma soonkesta efusioon) või silmasisese rõhu tõusu sümptomid ning võivad tekkida mõne tunni kuni mõne nädala jooksul pärast Valtricomi võtmist. Ilma ravita võib see viia püsiva nägemise kaotuseni. Kui teil on varem esinenud allergiat penitsilliinide või sulfoonamiidide suhtes, võib teil olla suurenenud risk selle tekkeks;
• kui te võtate mõnda alljärgnevat ravimit kõrge vererõhu raviks:

• AKE inhibiitor (näiteks enalapriil, lisinopriil, ramipriil), eriti kui teil on suhkurtõvest tingitud neeruprobleemid, aliskireen;
• kui teil on olnud nahavähk või kui teil tekib ravi ajal ootamatu nahamuutus. Ravi hüdroklorotiasiidiga, eriti pikaajaline ravi suurte annustega, võib suurendada teatud naha- ja huulevähi tüüpide riski (mitte-melanoomne nahavähk). Kaitske Valtricomi võtmise ajal nahka päikese ja UV-kiirgusega kokkupuute eest;
• kui teil on varasemalt pärast hüdroklorotiasiidi võtmist esinenud hingamis- või kopsuprobleeme (sealhulgas põletikku või vedelikku kopsudes). Kui teil pärast Valtricomi võtmist tekib raske õhupuudus või hingamisraskused, pöörduge kohe arsti poole.

Teie arst võib regulaarsete ajavahemike järel kontrollida teie neerutalitlust, vererõhku ja elektrolüütide (nt kaalium) sisaldust veres.

Rääkige arstiga, kui teil tekib kõhuvalu, iiveldus, oksendamine või kõhulahtisus pärast Valtricomi võtmist. Teie arst otsustab edasise ravi üle. Ärge lõpetage Valtricomi võtmist ise.

Vt ka teavet lõigus „Valtricomi ei tohi võtta”.

Kui midagi loetletust kehtib teie kohta, rääkige sellest oma arstile.

Lapsed ja noorukid Lastel ja alla 18 aasta vanustel noorukitel ei soovitata Valtricomi kasutada. Eakad (65-aastased ja vanemad) 65-aastased ja vanemad inimesed võivad Valtricomi kasutada samades annustes nagu teised täiskasvanud ning samal viisil nagu nad on siiamaani võtnud kolme toimeainet, milleks on amlodipiin, valsartaan ja hüdroklorotiasiid. Eakatel patsientidel, iseäranis neil, kes võtavad Valtricomi maksimaalset annust (10 mg/320 mg/25 mg), tuleb regulaarselt mõõta vererõhku.

Muud ravimid ja Valtricom Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid. Teie arst võib muuta teie ravimi annust ja/või rakendada teisi ettevaatusabinõusid. Teatud juhtudel võib olla vaja lõpetada mõne ravimi võtmine. See kehtib eriti allpool loetletud ravimite kohta.

Ärge võtke koos järgmiste ravimite ja ainetega:

• liitium (ravim, mida kasutatakse teatud tüüpi depressiooni korral);
• ravimid või ained, mis suurendavad vere kaaliumisisaldust. Nendeks on kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad, kaaliumisäästvad ravimid ja hepariin;
• AKE inhibiitorid või aliskireen (vt ka teavet lõikudes „Valtricomi ei tohi võtta“ ja „Hoiatused ja ettevaatusabinõud“).

Ettevaatlik peab olema võtmisel koos järgmiste ravimite ja ainetega:

• alkohol, unerohud ja anesteetikumid (tuimastid, mida kasutatakse operatsioonide ja muude protseduuride ajal);
• amantadiin (parkinsonismi vastane ravim, mida kasutatakse ka viiruste poolt põhjustatud teatud haiguste raviks või ennetamiseks);
• antikolinergilised ained (ravimid, mida kasutatakse mitmesuguste häirete raviks, nagu seedetrakti spasmid, kusepõie spasm, astma, merehaigus, lihasspasmid, Parkinsoni tõbi ja abivahendina anesteesia korral);
• krambivastased ravimid ja meeleolu stabiliseerivad ravimid, mida kasutatakse epilepsia ja bipolaarse häire raviks (nt karbamasepiin, fenobarbitaal, fenütoiin, fosfenütoiin, primidoon);
• kolestüramiin, kolestipool või teised vaigud (ained, mida kasutatakse põhiliselt kõrgenenud vere lipiididesisalduse raviks);
• simvastatiin (ravim, mida kasutatakse kõrge kolesteroolitaseme kontrollimiseks);

• tsüklosporiin (ravim, mida kasutatakse siirdamise korral organi äratõuke vältimiseks või teiste haiguste, nt reumatoidartriidi või atoopilise dermatiidi raviks);
• tsütotoksilised ravimid (kasutatakse vähi raviks), näiteks metotreksaat või tsüklofosfamiid;
• digoksiin või teised digitaalise glükosiidid (ravimid, mida kasutatakse südameprobleemide raviks);
• verapamiil, diltiaseem (südameravimid);
• joodi sisaldavad kontrastained (ained, mida kasutatakse piltdiagnostika uuringuteks);
• suhkurtõve ravimid (suukaudsed ravimid, nagu metformiin või insuliinid);
• podagra ravimid, näiteks allopurinool;
• ravimid, mille toimel võib tõusta veresuhkru tase (beetablokaatorid, diasoksiid);
• ravimid, mis võivad esile kutsuda torsades de pointes'i (südame rütmihäire) tekke, näiteks antiarütmikumid (kasutatakse südame rütmihäirete raviks) ja mõned psühhoosivastased ravimid;
• ravimid, mille toimel võib väheneda vere naatriumisisaldus, näiteks antidepressandid, psühhoosivastased ravimid, epilepsiavastased ravimid;
• ravimid, mille toimel võib väheneda vere kaaliumisisaldus, näiteks diureetikumid (vett väljaviivad tabletid), kortikosteroidid, lahtistid, amfoteritsiin või penitsilliin G;
• vererõhku tõstvad ravimid, nagu adrenaliin või noradrenaliin;
• ravimid, mida kasutatakse HIV/AIDS raviks (nt ritonaviir, indinaviir, nelfinaviir);
• seenhaiguste raviks kasutatavad ravimid (nt ketokonasool, itrakonasool);
• ravimid, mida kasutatakse söögitoru haavandite ja põletiku raviks (karbenoksoloon);
• valu vaigistavad või põletikuvastased ravimid, eriti mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), sh selektiivsed tsüklooksügenaas-2 (COX-2) inhibiitorid;
• lihasrelaksandid (ravimid, mida kasutatakse lihaste lõõgastamiseks operatsioonide ajal);
• nitroglütseriin ja teised nitraadid või teised ained, mida nimetatakse „vasodilataatoriteks”;
• teised kõrgvererõhutõve ravimid, sh metüüldopa;
• rifampitsiin (kasutatakse näiteks tuberkuloosi raviks), erütromütsiin, klaritromütsiin (antibiootikumid);
• naistepuna;
• dantroleen (infusioon, mida kasutatakse tõsiste kehatemperatuuri normist kõrvalekallete korral);
• takroliimus (kasutatakse keha immuunvastuse vähendamiseks, võimaldades kehal siirdatud organit omaks võtta);
• D-vitamiin ja kaltsiumisoolad.

Valtricom koos toidu, joogi ja alkoholiga Valtricomi võtvad inimesed ei tohi süüa greipi ega juua greibimahla. Seda sellepärast, et greip ja greibimahl võivad põhjustada toimeaine amlodipiini sisalduse suurenemist veres, mis võib viia Valtricomi vererõhku langetava toime ettearvamatu tugevnemiseni. Enne alkoholi tarvitamist pidage nõu oma arstiga. Alkohol võib põhjustada vererõhu ülemäärast langust ja/või suurendada võimalust pearingluse või minestamise tekkeks.

Rasedus ja imetamine Rasedus Te peate informeerima oma arsti, kui te kahtlustate (või planeerite) rasedust. Tavaliselt soovitab arst teil lõpetada Valtricomi kasutamine enne rasestumist või niipea, kui te saate teada, et olete rase ja soovitab teil kasutada Valtricomi asemel mõnda muud ravimit. Valtricom ei ole soovitatav varase raseduse ajal ning seda ei tohi kasutada pärast raseduse 3. kuud, kuna see võib tõsiselt kahjustada teie last, kui kasutada ravimit pärast raseduse kolmandat kuud.

Imetamine Öelge oma arstile, kui te toidate last rinnaga või kui te alustate rinnaga toitmist. Amlodipiin eritub teadaolevalt väikestes kogustes rinnapiima. Rinnaga toitvatele emadele ei ole Valtricom soovitatav ja teie arst võib määrata teile teise ravi, iseäranis vastsündinu või enneaegselt sündinud lapse imetamise korral.

Enne mis tahes ravimi kasutamist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine See ravim võib põhjustada pearinglust, uimasust, iiveldust või peavalu. Kui teil esinevad need sümptomid, ärge juhtige autot ega töötage masinatega.

Valtricom sisaldab naatriumi Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

3. Kuidas Valtricomi võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga. See aitab saavutada paremad tulemused ja vähendada kõrvaltoimete riski.

Valtricomi tavaline annus on üks tablett ööpäevas.

• Soovitatav on võtta oma ravimit iga päev samal ajal. Parim aeg on hommik.
• Neelake tablett alla koos klaasitäie veega.
• Valtricomi võib võtta koos toiduga või ilma. Ärge võtke Valtricomi koos greibi või greibimahlaga.

Sõltuvalt sellest, kuidas te ravile reageerite, võib arst soovitada suuremat või väiksemat annust. Ärge ületage määratud annust.

Kui te võtate Valtricomi rohkem, kui ette nähtud Kui te olete võtnud kogemata liiga palju Valtricomi tablette, pidage kohe nõu arstiga. Te võite vajada arstiabi.

Teie kopsudesse võib koguneda ülemäärane vedelik (kopsuturse), põhjustades hingeldust, mis võib tekkida 24...48 tundi pärast Valtricomi võtmist.

Kui te unustate Valtricomi võtta Kui te unustate ravimit võtta, võtke tablett niipea, kui meelde tuleb ja seejärel võtke järgmine annus tavalisel ajal. Kui on juba peaaegu käes järgmise annuse võtmise aeg, siis võtke lihtsalt järgmine tablett tavalisel ajal. Ärge võtke kahekordset annust (kaks tabletti korraga), kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Valtricomi võtmise Valtricomi võtmise lõpetamisel võib teie seisund halveneda. Ärge lõpetage oma ravimi võtmist, kui teie arst ei ole seda teile öelnud.

Võtke seda ravimit pidevalt, isegi kui te tunnete ennast hästi Kõrge vererõhuga inimesed ei märka sageli mingeid haigusnähte. Paljud tunnevad ennast hästi. Väga oluline on võtta seda ravimit täpselt arsti juhiste järgi, et saavutada parimad tulemused ja vähendada kõrvaltoimete riski. Jätkake arsti külastamist isegi juhul, kui te tunnete ennast hästi.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Nagu kõikide kombinatsioonide korral, mis sisaldavad kolme toimeainet, ei saa välistada kõrvaltoimete teket seoses iga üksiku koostisosaga. Valtricomiga või ühega selle kolmest toimeainest

(amlodipiin, valsartaan ja hüdroklorotiasiid) teatatud kõrvaltoimed on loetletud allpool ning võivad esineda Valtricomi kasutamisel.

Mõned kõrvaltoimed võivad olla tõsised ja vajada kohest meditsiinilist tähelepanu. Rääkige kohe arstiga, kui te täheldate pärast selle ravimi võtmist mis tahes järgmisi tõsiseid kõrvaltoimeid. Sage (võib mõjutada kuni 1 inimest 10-st)

• Pearinglus.
• Madal vererõhk (minestamise tunne, peapööritus, järsk teadvusekaotus).

Aeg-ajalt (võib mõjutada kuni 1 inimest 100-st)

• Oluliselt vähenenud uriinihulk (neerufunktsiooni halvenemine).

Harv (võib mõjutada kuni 1 inimest 1000-st)

• Spontaanne veritsus.
• Ebaregulaarne südame löögisagedus.
• Maksafunktsiooni häire.

Väga harv (võib mõjutada kuni 1 inimest 10 000-st)

• Järsku tekkiv vilistav hingamine, rindkerevalu, õhupuudus või hingamisraskused.
• Silmalaugude, näo või huulte turse.
• Keele ja kõri turse, mis võib põhjustada tõsist hingamisraskust.
• Rasked nahareaktsioonid, sh intensiivne nahalööve, nõgestõbi, nahapunetus üle terve kehapinna, tugev sügelus, naha villiline kahjustus, naha koorumine ja turse, limaskestade põletik (Stevensi- Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs) või teised allergilised reaktsioonid.
• Südamerabandus.
• Kõhunäärmepõletik, mis võib põhjustada tugevat kõhu- ja seljavalu, millega kaasneb väga halb enesetunne.
• Nõrkus, verevalumid, palavik ja sagedased infektsioonid.
• Jäikus.

Muud võimalikud kõrvaltoimed. Väga sage (võib mõjutada enam kui 1 inimest 10-st)

• Madal kaaliumisisaldus veres.
• Vere lipiididesisalduse suurenemine.

Sage (võib mõjutada kuni 1 inimest 10-st)

• Unisus.
• Palpitatsioonid (enda südamelöökide tunnetamine).
• Nahaõhetus.
• Pahkluu turse (ödeem).
• Kõhuvalu.
• Ebamugavustunne kõhus pärast söömist.
• Väsimus.
• Peavalu.
• Sage urineerimine.
• Kõrge kusihappe sisaldus veres.
• Madal magneesiumisisaldus veres.
• Madal naatriumisisaldus veres.
• Pearinglus, minestamine püsti tõusmisel.
• Vähenenud söögiisu.
• Iiveldus ja oksendamine.
• Sügelev lööve ja muud tüüpi lööbed.
• Võimetus saavutada või säilitada erektsiooni.

Aeg-ajalt (võib mõjutada kuni 1 inimest 100-st)

• Kiire südamerütm.
• Pöörlemistunne.
• Nägemishäire.
• Ebamugavustunne kõhus.
• Valu rindkeres.
• Jääklämmastiku, kreatiniini ja kusihappe taseme tõus veres.
• Kõrge kaltsiumi-, rasva- või naatriumisisaldus veres.
• Vere kaaliumisisalduse vähenemine.
• Halb hingeõhk.
• Kõhulahtisus.
• Suukuivus.
• Kehakaalu tõus.
• Söögiisu kaotus.
• Maitsetundlikkuse häired.
• Seljavalu.
• Liigeste turse.
• Lihaskrambid/-nõrkus/-valu.
• Valu jäsemetes.
• Võimetus tavapäraselt seista või kõndida.
• Nõrkus.
• Koordinatsioonihäired.
• Pearinglus püsti tõusmisel või pärast füüsilist pingutust.
• Energiapuudus.
• Unehäired.
• Kipitus või tuimus.
• Neuropaatia.
• Järsku tekkiv mööduv teadvusekadu.
• Vererõhu langus püsti tõusmisel.
• Köha.
• Hingeldus.
• Kurguärritus.
• Liigne higistamine.
• Sügelus.
• Turse, punetus ja valu piki veeni.
• Naha punetus.
• Värisemine.
• Meeleolumuutused.
• Ärevus.
• Depressioon.
• Unetus.
• Maitsetundlikkuse muutused.
• Minestamine.
• Valutundlikkuse vähenemine.
• Nägemishäired.
• Nägemise halvenemine.
• Vilin kõrvus.
• Ninalimaskesta põletikust (riniit) tingitud aevastamine/eritis ninast.
• Sooletegevuse muutused.
• Seedehäired.
• Juuste väljalangemine.
• Nahasügelus.
• Naha värvuse muutused.
• Urineerimishäired.
• Suurenenud öine urineerimisvajadus.
• Suurenenud urineerimise sagedus.
• Meestel rinnanäärmete ebamugavustunne või suurenemine.

• Valu.
• Halb enesetunne.
• Kehakaalu langus.

Harv (võib mõjutada kuni 1 inimest 1000-st)

• Madal vereliistakute arv (mõnikord koos veritsuse või nahaaluste verevalumite tekkega).
• Suhkru esinemine uriinis.
• Kõrge veresuhkru tase.
• Diabeedi korral esineva ainevahetusseisundi halvenemine.
• Ebamugavustunne kõhus.
• Kõhukinnisus.
• Maksatalitluse häired, millega võib kaasneda naha ja silmavalgete kollasus või uriini tumenemine (hemolüütiline aneemia).
• Naha suurenenud valgustundlikkus.
• Punakaslillad nahalaigud.
• Neerukahjustus.
• Segasus.

Väga harv (võib mõjutada kuni 1 inimest 10 000-st)

• Vere valgeliblede arvu vähenemine.
• Vereliistakute arvu vähenemine, mis võib põhjustada ebatavalisi verevalumeid või kergelt tekkivaid veritsusi (vere punaliblede kahjustus).
• Igemete turse.
• Kõhupuhitus (gastriit).
• Maksapõletik (hepatiit).
• Nahakollasus (kollatõbi).
• Maksaensüümide aktiivsuse suurenemine, mis võib mõjutada mõningaid meditsiinilisi uuringuid.
• Suurenenud lihaspinge.
• Veresoonte põletik, sageli koos nahalööbega.
• Valgustundlikkus.
• Jäikuse, värinate ja/või liigutuste häiretega kombineeritud haigused.
• Palavik, kurguvalu või suuhaavandid, sagedamini esinevad infektsioonid (vere valgeliblede puudumine või madal arv).
• Kahvatu nahk, väsimus, hingeldus, tumedat värvi uriin (hemolüütiline aneemia, vere punaliblede ebanormaalne lagunemine veresoontes või mujal organismis).
• Segasus, väsimus, lihastõmblused ja –spasmid, kiire hingamine (hüpokloreemiline alkaloos).
• Tugev ülakõhuvalu (kõhunäärmepõletik).
• Raskendatud hingamine koos palavikuga, köha, vilistav hingamine, hingeldus (respiratoorne distress, kopsuturse, pneumoniit).
• Lööve näol, liigesevalu, lihaskahjustus, palavik (erütematoosne luupus).
• Veresoonte põletik koos sümptomitega, nagu lööve, lillakaspunased laigud, palavik (vaskuliit).
• Tõsine nahahaigus, mis põhjustab löövet, naha punetust, villide teket huultel, silmadel või suus, naha koorumist, palavikku (toksiline epidermaalne nekrolüüs).
• Äge respiratoorne distress (sümptomid on raske õhupuudus, palavik, nõrkus ja segasus).
• Soole angioödeem: sooleturse, millega kaasnevad sellised sümptomid, nagu kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus.

Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

• Neerufunktsiooni peegeldavate näitajate muutus veres, kaaliumisisalduse suurenemine veres, vere punaliblede madal tase.
• Kõrvalekalded vere punaliblede analüüsis.
• Madal teatud tüüpi vere valgeliblede ja vereliistakute arv.
• Vere kreatiniinisisalduse suurenemine.
• Kõrvalekalded maksafunktsiooni testis.
• Tõsiselt vähenenud uriinieritus.

• Veresoonte põletik.
• Nõrkus, verevalumite teke ja sagedased infektsioonid (aplastiline aneemia).
• Nägemise halvenemine või silmavalu kõrge rõhu tõttu (silma soonkesta vedeliku kogunemise (silma soonkesta efusiooni) või ägeda suletudnurga glaukoomi võimalikud nähud).
• Hingeldus.
• Tõsiselt vähenenud uriinieritus (neerukahjustuse või neerupuudulikkuse võimalikud nähud).
• Tõsine nahahaigus, mis põhjustab löövet, naha punetust, villide teket huultel, silmadel või suus, naha koorumist, palavikku (multiformne erüteem).
• Lihasspasmid.
• Palavik (püreksia).
• Villiline nahk (esineb seisundi korral, mida nimetatakse bulloosseks dermatiidiks).
• Naha- ja huulevähk (mitte-melanoomne nahavähk).

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Valtricomi säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas. Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja blistril pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Valtricom sisaldab

• Toimeained on amlodipiin, valsartaan ja hüdroklorotiasiid. 5 mg/160 mg/12,5 mg Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 5 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina), 160 mg valsartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. 5 mg/160 mg/25 mg Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 5 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina), 160 mg valsartaani ja 25 mg hüdroklorotiasiidi. 10 mg/160 mg/12,5 mg Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina), 160 mg valsartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. 10 mg/160 mg/25 mg Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina), 160 mg valsartaani ja 25 mg hüdroklorotiasiidi. 10 mg/320 mg/25 mg Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina), 320 mg valsartaani ja 25 mg hüdroklorotiasiidi.

• Teised koostisosad on: mikrokristalliline tselluloos, povidoon K25, naatriumkroskarmelloos, naatriumlaurüülsulfaat, mannitool, kolloidne veevaba ränidioksiid, magneesiumstearaat (E470b) tableti sisus ning polüvinüülalkohol, makrogool 3350, titaandioksiid (E171), talk, punane raudoksiid (E172) – ainult 10 mg/160 mg/12,5 mg ja 10 mg/320 mg/25 mg tablettides ning

kollane raudoksiid (E172) – ainult 5 mg/160 mg/25 mg ja 10 mg/160 mg/25 mg tablettides, tableti kattes. Vt lõik 2 „Valtricom sisaldab naatriumi“.

Kuidas Valtricom välja näeb ja pakendi sisu 5 mg/160 mg/12,5 mg Valged kuni peaaegu valged, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, graveeringuga „K1“ tableti ühel küljel, ligikaudsed mõõdud 13 x 8 mm. 5 mg/160 mg/25 mg Helekollased, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, graveeringuga „K3“ tableti ühel küljel, ligikaudsed mõõdud 13 x 8 mm. 10 mg/160 mg/12,5 mg Roosad, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, graveeringuga „K2“ tableti ühel küljel, ligikaudsed mõõdud 13 x 8 mm. 10 mg/160 mg/25 mg Pruunikaskollased, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, graveeringuga „K4“ tableti ühel küljel, ligikaudsed mõõdud 13 x 8 mm. 10 mg/320 mg/25 mg Pruunikaspunased, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, ligikaudsed mõõdud 18 x 9 mm.

Valtricom on saadaval:

• 7, 10, 14, 28, 30, 56, 60, 84, 90, 98, 100 õhukese polümeerikattega tabletti blistris ja karbis;
• 7 x 1, 10 x 1, 14 x 1, 28 x 1, 30 x 1, 56 x 1, 60 x 1, 84 x 1, 90 x 1, 98 x 1, 100 x 1 õhukese polümeerikattega tablett blistris ja karbis.
• 7, 14, 28, 56, 84, 98 õhukese polümeerikattega tabletti blistris ja kalenderpakendis;
• 7 x 1, 14 x 1, 28 x 1, 56 x 1, 84 x 1, 98 x 1 õhukese polümeerikattega tabletti blistris ja kalenderpakendis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia Tootjad KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

TAD Pharma GmbH Heinz-Lohmann-Straße 5 27472 Cuxhaven Saksamaa

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

KRKA, d.d., Novo mesto Eesti filiaal Pärnu mnt 141 11314 Tallinn Tel. 6671658

Infoleht on viimati uuendatud veebruaris 2026.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Valtricom 5 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid Valtricom 5 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid Valtricom 10 mg/160 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid Valtricom 10 mg/160 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid Valtricom 10 mg/320 mg/25 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Valtricom, 5 mg/160 mg/12,5 mg Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 5 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina), 160 mg valsartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. Valtricom, 5 mg/160 mg/25 mg Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 5 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina), 160 mg valsartaani ja 25 mg hüdroklorotiasiidi. Valtricom, 10 mg/160 mg/12,5 mg Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina), 160 mg valsartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. Valtricom, 10 mg/160 mg/25 mg Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina), 160 mg valsartaani ja 25 mg hüdroklorotiasiidi. Valtricom, 10 mg/320 mg/25 mg Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina), 320 mg valsartaani ja 25 mg hüdroklorotiasiidi. INN. Amlodipinum, valsartanum, hydrochlorothiazidum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Valtricom 5 mg/160 mg/12,5 mg Valged kuni peaaegu valged, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, graveeringuga „K1“ tableti ühel küljel, ligikaudsed mõõdud 13 x 8 mm. Valtricom 5 mg/160 mg/25 mg Helekollased, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, graveeringuga „K3“ tableti ühel küljel, ligikaudsed mõõdud 13 x 8 mm. Valtricom 10 mg/160 mg/12,5 mg Roosad, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, graveeringuga „K2“ tableti ühel küljel, ligikaudsed mõõdud 13 x 8 mm. Valtricom 10 mg/160 mg/25 mg Pruunikaskollased, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, graveeringuga „K4“ tableti ühel küljel, ligikaudsed mõõdud 13 x 8 mm. Valtricom 10 mg/320 mg/25 mg Pruunikaspunased, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, ligikaudsed mõõdud 18 x 9 mm.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Essentsiaalse hüpertensiooni vahetusravimina täiskasvanutel, kelle vererõhk on piisavalt kontrollitud amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidiga, võetuna samaaegselt kas kolme eraldi preparaadina või kahte toimeainet sisaldava ja ühte toimeainet sisaldava preparaadina.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Valtricomi soovitatav annus on üks tablett ööpäevas, eelistatult võetuna hommikul.

Enne Valtricomile üleminekut peab patsientide seisund olema samaaegselt võetavate üksikkomponentide püsivate annustega kontrolli all. Üleminekul peab Valtricomi annus põhinema kombinatsiooni üksikute komponentide annustel.

Valtricomi maksimaalne soovitatav annus on 10 mg/320 mg/25 mg.

Patsientide erirühmad

Neerukahjustus Hüdroklorotiasiidi sisalduse tõttu on Valtricomi kasutamine vastunäidustatud anuuriaga patsientidel (vt lõik 4.3) ja raske neerukahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus (glomerular filtration rate, GFR) < 30 ml/min/1,73 m2) (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2). Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel ei ole vaja algannust muuta (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus Valsartaani sisalduse tõttu on Valtricom vastunäidustatud raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõik 4.3). Ilma kolestaasita kerge kuni mõõduka maksakahjustuse korral on valsartaani maksimaalne soovitatav annus 80 mg ning seetõttu ei sobi Valtricom sellele patsientide rühmale (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2). Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientide jaoks ei ole amlodipiini annustamisoovitusi kehtestatud. Viies sobivaid hüpertensiivseid maksakahjustusega patsiente (vt lõik 4.1) üle Valtricomile, tuleb kasutada kombinatsioonravis amlodipiini minimaalset saadaolevat annust.

Südamepuudulikkus ja koronaartõbi Valtricomi, iseäranis maksimaalses annuses, kasutamise kogemus südamepuudulikkuse ja koronaartõvega patsientidel on piiratud. Ettevaatlik peab olema südamepuudulikkuse ja koronaartõvega patsientide ravimisel, eriti kui kasutatakse Valtricomi maksimaalset annust 10 mg/320 mg/25 mg.

Eakad (65-aastased või vanemad) Kuna andmed selle patsientide rühma kohta on piiratud, on soovitav eakatel ravimit kasutada ettevaatusega ja sealjuures teostada sagedasi vererõhu mõõtmisi, iseäranis Valtricomi maksimaalse annuse korral, mis on 10 mg/320 mg/25 mg. Viies sobivaid hüpertensiooniga eakaid patsiente (vt lõik 4.1) üle Valtricomile, tuleb kasutada kombinatsioonravis amlodipiini minimaalset saadaolevat annust.

Lapsed Puudub Valtricomi asjakohane kasutus lastel (alla 18-aastastel patsientidel) essentsiaalse hüpertensiooni näidustusel.

Manustamisviis Suukaudne. Valtricomi võib võtta koos toiduga või ilma.

Tabletid tuleb neelata alla tervelt koos veega iga päev ühel ja samal ajal, eelistatult hommikul.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeainete, teiste sulfoonamiidi derivaatide, dihüdropüridiini derivaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
• Maksakahjustus, biliaarne tsirroos või kolestaas.
• Raske neerukahjustus (GFR < 30 ml/min/1,73 m2), anuuria ja dialüüsipatsiendid.
• Valtricomi samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidel (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
• Refraktoorne hüpokaleemia, hüponatreemia, hüperkaltseemia ja sümptomaatiline hüperurikeemia.
• Raske hüpotensioon.
• Šokk (sh kardiogeenne šokk).
• Südame vasaku vatsakese väljavoolutrakti obstruktsioon (nt hüpertroofiline obstruktiivne kardiomüopaatia ja raske aordistenoos).
• Ägeda müokardiinfarkti järgne hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Amlodipiini ohutust ja efektiivsust hüpertensiivse kriisi ajal ei ole kindlaks tehtud.

Naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega patsiendid Ülemäärast vererõhu langust (sh ortostaatilist hüpotensiooni) täheldati 1,7% patsientidest, kes said amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi maksimaalses annuses (10 mg/320 mg/25 mg), võrreldes 1,8%-ga valsartaani/hüdroklorotiasiidi (320 mg/25 mg), 0,4%-ga amlodipiini/valsartaani (10 mg/320 mg) ja 0,2%-ga hüdroklorotiasiidi/amlodipiini (25 mg/10 mg) saanud patsientidel kontrollitud uuringus mõõduka kuni raske komplitseerumata hüpertensiooniga patsientidel.

Naatriumivaeguse ja/või vähenenud vedelikumahuga, näiteks suurtes annustes diureetikume saavatel patsientidel võib pärast ravi alustamist amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga tekkida sümptomaatiline hüpotensioon. Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi tohib kasutada alles pärast olemasoleva naatriumivaeguse ja/või vähenenud vedelikumahu korrigeerimist.

Kui amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kasutamise ajal tekib ülemäärane vererõhu langus, tuleb patsient panna lamavasse asendisse ja vajadusel manustada veeni füsioloogilist lahust. Ravi võib pärast vererõhu stabiliseerimist jätkata.

Seerumi elektrolüütide sisalduse muutused

Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kontrolliga uuringus 320 mg valsartaani ja 25 mg hüdroklorotiasiidi vastupidised toimed seerumi kaaliumsisaldusele ligikaudu tasakaalustasid teineteist paljudel patsientidel. Teistel patsientidel võib olla ülekaalus üks või teine toime. Regulaarsete intervallide järel tuleb määrata seerumi elektrolüütide sisaldust, et avastada võimalikud elektrolüütide tasakaalu häired.

Võimalike elektrolüütide tasakaaluhäirete tuvastamiseks tuleb kindlaksmääratud intervallidega teostada seerumi elektrolüütide ja kaaliumi perioodilist määramist, iseäranis nende patsientide puhul, kellel esinevad teised riskifaktorid, nt neerufunktsiooni häire, teiste ravimite tarvitamine või elektrolüütide tasakaalu häire anamneesis. Valsartaan Kasutamine samaaegselt kaaliumi sisaldavate toidulisandite, kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste kaaliumisisaldust suurendada võivate ravimitega

(hepariin jt) ei ole soovitatav. Vajaduse korral tuleb jälgida kaaliumisisaldust.

Hüdroklorotiasiid Ravi amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga tohib alustada ainult pärast hüpokaleemia ja samaaegse hüpomagneseemia korrigeerimist. Tiasiiddiureetikumid võivad viia hüpokaleemia esmase avaldumise või olemasoleva hüpokaleemia süvenemiseni. Tiasiiddiureetikume tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel esinevate haigusseisunditega kaasneb suurenenud kaaliumikadu, näitaks soolakaotusega seotud nefropaatiad ja prerenaalne (kardiogeenne) neerufunktsiooni kahjustus. Kui hüpokaleemia tekib ravi ajal hüdroklorotiasiidiga, tuleb amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi manustamine lõpetada kuni kaaliumitaseme stabiliseerumiseni.

Tiasiiddiureetikumid võivad viia hüponatreemia ja hüpokloreemilise alkaloosi esmase avaldumise või olemasoleva hüponatreemia süvenemiseni. Täheldatud on hüponatreemiat, millega kaasnevad neuroloogilised sümptomid (iiveldus, süvenev desorientatsioon, apaatia). Ravi hüdroklorotiasiidiga tohib alustada ainult pärast eelneva hüponatreemia korrigeerimist. Juhul kui ravi ajal amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga tekib raske või kiire hüponatreemia, tuleb ravi katkestada kuni hüponatreemia normaliseerumiseni.

Kõiki tiasiiddiureetikume saavaid patsiente tuleb perioodiliselt jälgida elektrolüütide (eriti kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi) tasakaaluhäirete suhtes.

Neerukahjustus Tiasiiddiureetikumid võivad kroonilise neeruhaigusega patsientidel põhjustada asoteemiat. Kui amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kasutatakse neerukahjustusega patsientidel, on soovitatav seerumi elektrolüütide (sealhulgas kaaliumi), kreatiniini ja kusihappe taseme perioodiline jälgimine. Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid on vastunäidustatud raske neerukahjustusega, anuuriaga või dialüüsi saavatel patsientidel (vt lõik 4.3). Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel (GFR ≥ 30 ml/min/1,73 m2) ei ole vaja amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi annust muuta.

Neeruarteri stenoos Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi tuleb hüpertensiooni ravis kasutada ettevaatusega ühe- või kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeru puhul stenoosiga patsientidel, kuna vere kusihappe ja seerumi kreatiniini tase võivad sellistel patsientidel tõusta.

Neerusiirdamine Seni puuduvad andmed, mis kinnitaksid amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kasutamise ohutust hiljuti siirdatud neeruga patsientidel.

Maksakahjustus Valsartaan eritub peamiselt muutumatul kujul sapiga. Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja AUC väärtused suurenenud; soovituslikke annuseid ei ole kindlaks määratud. Ilma kolestaasita kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel on valsartaani maksimaalne soovitatav annus 80 mg ning seetõttu ei ole amlodipiin/valsartaan/ hüdroklorotiasiid selle patsiendigrupi jaoks sobiv (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 5.2).

Angioödeem Valsartaaniga ravitud patsientidel on esinenud angioödeemi, sealhulgas kõri ja häälepaelte turset, mis põhjustab hingamisteede takistust ja/või näo, huulte, kurgu ja/või keele paistetust. Mõnedel patsientidel oli eelnevalt esinenud angioödeem teiste ravimitega, sealhulgas AKE inhibiitoritega. Patsientidel, kellel tekib angioödeem, tuleb amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kasutamine kohe lõpetada ja seda ei tohi uuesti määrata.

Soole angioödeem Angiotensiin II retseptori antagonistidega, sealhulgas valsartaaniga, ravitud patsientidel on teatatud

soole angioödeemist (vt lõik 4.8). Nendel patsientidel esines kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Sümptomid kadusid pärast angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamise lõpetamist. Kui diagnoositakse soole angioödeem, tuleb valsartaani kasutamine lõpetada ja alustada asjakohast jälgimist, kuni sümptomid on täielikult taandunud.

Südamepuudulikkus ja koronaartõbi/müokardiinfarkti järgselt Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibeerimise tagajärjel võivad tundlikel inimestel tekkida neerufunktsiooni muutused. Raske südamepuudulikkusega patsientidel, kelle neerufunktsioon võib sõltuda reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi aktiivsusest, on ravi AKE inhibiitorite ja angiotensiini retseptori antagonistidega seostatud oliguuria ja/või progresseeruva asoteemia ning (harva) ägeda neerupuudulikkuse ja/või surmaga. Sarnaseid tagajärgi on kirjeldatud valsartaani puhul. Südamepuudulikkuse või müokardiinfarkti järgsete patsientide läbivaatuse hulka peab alati kuuluma neerufunktsiooni hindamine.

Pikaajalises platseebokontrolliga uuringus (PRAISE-2), mis hindas amlodipiini kasutamist mitteisheemilise etioloogiaga NYHA (New York Heart Association Classification, New Yorgi Südameassotsiatsiooni klassifikatsioon) III ja IV astme südamepuudulikkusega patsientide ravis, seostati amlodipiini kopsuturse esinemissageduse suurenemisega vaatamata sellele, et amlodipiini ja platseebo võrdlemisel ei esinenud olulist erinevust südamepuudulikkuse süvenemise sageduses.

Kaltsiumkanali blokaatoreid, sealhulgas amlodipiini, tuleb kasutada ettevaatlikult südame paispuudulikkusega patsientidel, kuna need võivad suurendada kardiovaskulaarsete sündmuste ja suremuse riski. Ettevaatlik peab olema südamepuudulikkuse ja koronaartõvega patsientide ravimisel, eriti kui kasutatakse amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi maksimaalset annust 10 mg/320 mg/25 mg, sest nende patsientide kohta saadud andmed on piiratud.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos Nagu ka kõigi teiste vasodilataatorite puhul, peab eriti ettevaatlik olema mitraalklapi stenoosi või olulise, kuid mitte raske aordi stenoosiga patsientide ravimisel.

Rasedus Raseduse ajal ei tohi alustada ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega. Välja arvatud juhul, kui ravi jätkamine angiotensiin II retseptori antagonistidega on hädavajalik, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil rasedusele on kindlaks määratud. Raseduse ilmnemisel tuleb ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega kohe lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Primaarne hüperaldosteronism Primaarse hüperaldosteronismiga patsiente ei tohi ravida angiotensiin II antagonisti valsartaaniga, kuna nendel patsientidel mõjutab põhihaigus reniin-angiotensiini süsteemi. Seetõttu ei soovitata amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi sellele patsiendigrupile.

Süsteemne erütematoosne luupus Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi kasutamisel on kirjeldatud süsteemse erütematoosse luupuse ägenemist või aktiveerumist.

Muud ainevahetushäired Tiasiiddiureetikumid (sh hüdroklorotiasiid) võivad muuta glükoositaluvust ning põhjustada kolesterooli, triglütseriidide ja kusihappe sisalduse suurenemist seerumis. Diabeediga patsientidel võib olla vaja korrigeerida insuliini või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annuseid.

Hüdroklorotiasiidi sisalduse tõttu on amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid vastunäidustatud sümptomaatilise hüperurikeemia korral. Hüdroklorotiasiidi toimel võib suureneda kusihappe sisaldus seerumis selle aeglustunud kliirensi tõttu, mille tagajärjel võib tekkida või süveneda hüperurikeemia,

samuti võib see tundlikel patsientidel vallandada podagra.

Tiasiidid vähendavad kaltsiumi eritumist uriiniga ning võivad põhjustada seerumi kaltsiumisisalduse vahelduvat ja kerget suurenemist teadaolevate kaltsiumi ainevahetushäirete puudumisel. Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid on vastunäidustatud hüperkaltseemiaga patsientidel ja seda võib kasutada ainult pärast eelneva hüperkaltseemia korrigeerimist. Kui ravi ajal tekib hüperkaltseemia, tuleb ravi amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga katkestada. Ravi ajal tiasiididega tuleb seerumi kaltsiumitaset perioodiliselt jälgida. Väljendunud hüperkaltseemia võib olla varjatud hüperparatüreoidismi ilminguks. Tiasiidide ravi tuleb katkestada enne kõrvalkilpnäärme funktsiooni uuringuid.

Valgustundlikkus Tiasiiddiureetikumide kasutamisel on kirjeldatud valgustundlikkusreaktsioonide teket (vt lõik 4.8). Kui valgustundlikkusreaktsioon tekib ravi ajal amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga, soovitatakse ravi lõpetada. Kui vajalikuks peetakse diureetikumi uuesti manustamist, on soovitatav kaitsta varjamata kehaosi päikese või kunstliku UVA kiirguse eest.

Silma soonkesta efusioon, äge müoopia ja sekundaarne suletudnurga glaukoom Sulfoonamiidid või sulfoonamiidi derivaadi rühma kuuluvad ravimid võivad põhjustada idiosünkraatilise reaktsiooni, mille tulemuseks on silma soonkesta efusioon koos nägemisvälja defektiga, mööduv müoopia ja äge suletudnurga glaukoom. Sümptomite hulka kuuluvad äge nägemisteravuse langus või silmavalu, mis tüüpiliselt tekivad tundide kuni nädalate jooksul pärast ravi alustamist. Kui äge suletudnurga glaukoom jääb ravita, võib see viia püsiva nägemise kaotuseni. Esmase ravina tuleb hüdroklorotiasiidi kasutamine võimalikult kiiresti lõpetada. Kui silmasisest rõhku ei saada kontrolli alla, võib olla vaja kohest medikamentoosset või kirurgilist ravi. Ägeda suletudnurga glaukoomi tekke riskiteguriteks võivad olla anamneesis esinev allergia sulfoonamiidide või penitsilliini suhtes. Üldine Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kellel on varem esinenud ülitundlikkust teiste angiotensiin II retseptorite antagonistide suhtes. Ülitundlikkusreaktsioonid hüdroklorotiasiidi suhtes tekivad suurema tõenäosusega allergia ja astmaga patsientidel.

Eakad (65-aastased või vanemad) Kuna andmed eakate patsientide kohta on piiratud, on soovitav sellel patsiendigrupil ravimit kasutada ettevaatusega ja sealjuures teostada sagedasi vererõhu mõõtmisi, eriti amlodipiini/valsartaani/ hüdroklorotiasiidi maksimaalse annuse korral, mis on 10 mg/320 mg/25 mg.

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad On tõendeid, et AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerufunktsiooni languse (k.a äge neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerufunktsiooni, elektrolüüte ja vererõhku. AKE inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

Mitte-melanoomne nahavähk Kahes Taani riiklikul vähiregistril põhinevas epidemioloogilises uuringus tuvastati suureneva kumulatiivse kokkupuute korral hüdroklorotiasiidiga mitte-melanoomse nahavähi (basaalrakk- kartsinoom ja lamerakk-kartsinoom) riski suurenemine, mille tekkemehhanism võib olla hüdroklorotiasiidi fotosensibiliseeriv toime.

Hüdroklorotiasiidi võtvaid patsiente peab teavitama mitte-melanoomse nahavähi riskist ja soovitama

neil regulaarselt kontrollida nahka uute kollete suhtes ning kõikidest kahtlastest nahamuutustest kohe teatada. Nahavähi riski minimeerimiseks peab patsiente juhendama kasutama võimalikke ennetusmeetmeid, nt piirama kokkupuudet päikesevalguse ja UV-kiirgusega ning kasutama kokkupuute korral piisavat kaitset. Kahtlaseid nahamuutusi peab kohe uurima, sh tegema biopsiamaterjali histoloogilise uuringu. Patsientide puhul, kellel on varem esinenud mitte-melanoomne nahavähk, peab ravi jätkamist hüdroklorotiasiidiga hoolikalt kaaluma (vt ka lõik 4.8).

Äge respiratoorne toksilisus Hüdroklorotiasiidi võtmise järgselt on väga harva teatatud ägeda respiratoorse toksilisuse, sealhulgas ägeda respiratoorse distressi sündroomi rasketest juhtudest. Kopsuturse tekib tavaliselt mõne minuti kuni mõne tunni jooksul pärast hüdroklorotiasiidi võtmist. Alguses on sümptomiteks düspnoe, palavik, kopsufunktsiooni halvenemine ja hüpotensioon. Kui kahtlustatakse ägeda respiratoorse distressi sündroomi diagnoosi, tuleb Valtricom´i kasutamine ära jätta ja määrata asjakohane ravi. Hüdroklorotiasiidi ei tohi manustada patsientidele, kellel on pärast hüdroklorotiasiidi võtmist tekkinud ägeda respiratoorse distressi sündroom.

Naatrium Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga ei ole läbi viidud formaalseid koostoimete uuringuid teiste ravimitega. Seega on antud lõigus toodud ainult informatsioon üksikute toimeainete teadaolevate koostoimete kohta teiste ravimitega. Samas on tähtis arvestada sellega, et amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid võib suurendada teiste antihüpertensiivsete ravimite hüpotensiivset toimet.

Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav

Amlodipiini/ Teadaolevad Koostoime mõju teiste ravimitega valsartaani/ koostoimed järgmiste hüdroklorotiasiidi ravimitega üksikkomponent Valsartaan ja Liitium AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori hüdroklorotiasiid antagonistide, sealhulgas valsartaani, või tiasiidide Valsartaan Kaaliumi säästvad Kui kaaliumisisaldust mõjutava ravimi kasutamist Amlodipiin Greipfruut või Amlodipiini manustamine koos greipfruudi või

Samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik

Amlodipiini/ Teadaolevad Koostoime mõju teiste ravimitega valsartaani/ koostoimed järgmiste hüdroklorotiasiidi ravimitega üksikkomponent Amlodipiin CYP3A4 inhibiitorid Amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate Valsartaan ja Mittesteroidsed Samaaegselt manustatuna võivad MSPVA-d hüdroklorotiasiid põletikuvastased ained vähendada nii angiotensiin II antagonistide kui Valsartaan Tagasihaarde Inimese maksakoel läbi viidud in vitro uuringute

Hüdroklorotiasiid Alkohol, barbituraadid Tiasiiddiureetikumide manustamisel koos ainetega,

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad angiotensiin II retseptori antagonistide, AKE inhibiitorite või aliskireeniga Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et RAAS-i kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerufunktsiooni languse (k.a äge neerupuudulikkus) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Amlodipiin Amlodipiini ohutust raseduse ajal ei ole tõestatud. Loomkatsetes täheldati suurte annuste kasutamisel reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3). Kasutamine raseduse ajal on soovitatav ainult juhul, kui puudub ohutum alternatiiv ja kui haiguse endaga kaasneb suurem oht emale ja lootele.

Valsartaan Ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega (AIIRA-d) ei ole soovitatav raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). AIIRA-d on vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised tõendid, et AKE inhibiitorite kasutamine raseduse esimesel trimestril võib põhjustada teratogeneesi riski, ei ole piisavalt veenvad. Siiski väikest riski tõusu ei saa välistada. Kuigi puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed riski kohta AIIRA-dega, võivad selles ravimite klassis esineda sarnased riskid. Välja arvatud juhul, kui AIIRA-ravi jätkamine on hädavajalik, tuleb patsiendil, kes plaanib rasestuda, üle minna alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille kasutamine raseduse ajal oleks ohutu. Raseduse ilmnemisel tuleb ravi AIIRA-dega koheselt lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivse raviga.

Ravi AIIRA-dega raseduse teisel ja kolmandal trimestril võib põhjustada lootetoksilisust (vähenenud neerufunktsioon, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdumine) ja vastsündinu toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Kui AIIRA-de kasutamine on aset leidnud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitav ultraheliuuringul kontrollida neerufunktsiooni ja koljut.

Imikuid, kelle emad on kasutanud AIIRA-sid, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Hüdroklorotiasiid Hüdroklorotiasiidi kasutamise kogemus raseduse, eriti esimese trimestri ajal on piiratud. Loomkatsed ei ole piisavad.

Hüdroklorotiasiid läbib platsentat. Hüdroklorotiasiidi farmakoloogilise toimemehhanismi põhjal võib selle kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril mõjutada fetoplatsentaarset perfusiooni ning põhjustada lootel ja vastsündinul selliseid toimeid, nagu ikterus, elektrolüütide tasakaalu häired ja trombotsütopeenia.

Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid Puudub kogemus amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kasutamise kohta rasedatel naistel. Tuginedes toimeainete olemasolevatele andmetele ei ole amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kasutamine soovitatav raseduse esimesel trimestril ja on vastunäidustatud teisel ja kolmandal trimestril (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine Amlodipiin eritub rinnapiima. Hinnanguliselt jääb imiku saadav annus ema annusega võrreldes kvartiilide vahemikku 3...7%, maksimaalselt 15%. Amlodipiini toime imikutele ei ole teada. Valsartaani kasutamise kohta imetamise ajal andmed puuduvad. Hüdroklorotiasiid eritub vähesel määral inimese rinnapiima. Suures annuses põhjustavad tiasiidid intensiivset diureesi, mis võib vähendada rinnapiima produktsiooni. Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kasutamine imetamise ajal ei ole soovitatav. Kui amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kasutatakse imetamise ajal, tuleb annused hoida nii madalad kui võimalik. Tuleb eelistada alternatiivseid ravimeid, mille ohutusprofiil imetamise ajal on paremini välja selgitatud, eriti vastsündinu või enneaegse imiku imetamisel.

Fertiilsus Fertiilsuse kohta puuduvad kliinilised uuringud amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga.

Valsartaan Valsartaanil puudus ebasoodne mõju reproduktsioonile isastel või emastel rottidel, kes said suukaudseid annuseid kuni 200 mg/kg ööpäevas. See annus on 6 korda suurem maksimaalsest inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil (arvutused eeldavad suukaudset annust 320 mg ööpäevas ja 60 kg-st patsienti).

Amlodipiin Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on kirjeldatud pöörduvaid biokeemilisi muutusi spermatosoidide peaosas. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku mõju kohta viljakusele on ebapiisavad. Ühes rottidega läbiviidud uuringus täheldati ebasoodsaid toimeid isaslooma viljakusele (vt lõik 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kasutavad patsiendid peavad autojuhtimisel või masinate käsitsemisel arvestama, et mõnikord võib esineda pearinglust või väsimust.

Amlodipiin mõjutab kergelt või mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Kui patsiendil esinevad amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi manustamise tagajärjel pearinglus, peavalu, väsimus või iiveldus, võib reaktsioonikiirus olla vähenenud.

4.8 Kõrvaltoimed

• Väga sage (≥ 1/10)
• Sage (≥ 1/100 kuni < 1/10)
• Aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100)
• Harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000)
• Väga harv (< 1/10 000)
• Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Allpool toodud amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi ohutusprofiil põhineb amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga läbi viidud kliinilistel uuringutel ja üksikkomponentide, amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidi teadaolevatel ohutusomadustel.

Ohutusprofiili kokkuvõte Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi ohutust maksimaalse annuse 10 mg/320 mg/25 mg kasutamisel on hinnatud ühes kontrolliga lühiajalises (8 nädalat) kliinilises uuringus 2271 patsiendil, kellest 582 said valsartaani kombinatsioonis amlodipiini ja hüdroklorotiasiidiga. Kõrvaltoimed olid üldiselt kerged ja mööduvad ning vajasid vaid harva ravi katkestamist. Selles aktiivse võrdlusravimiga kontrolliga kliinilises uuringus olid kõige sagedasemad amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga ravi katkestamise põhjused pearinglus ja hüpotensioon (0,7%).

8-nädalases kontrollitud kliinilises uuringus ei täheldatud kolmikravi kasutamisel olulisi uusi või ettenägematuid kõrvaltoimeid võrreldes monoteraapia või kaksikravi komponentide teadaolevate toimetega.

8-nädalases kontrollitud kliinilises uuringus amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi puhul täheldatud laboratoorsete näitajate muutused olid kerged ja kooskõlas üksikkomponentide farmakoloogilise toimemehhanismiga. Valsartaani olemasolu kolmikkombinatsioonis vähendas hüdroklorotiasiidi hüpokaleemilist toimet.

Kõrvaltoimete loetelu tabelina Järgmisi MedDRA organsüsteemi klassi ja esinemissageduse järgi loetletud kõrvaltoimeid on täheldatud amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi ning amlodipiini, valsartaani ja hüdroklorotiasiidi eraldi kasutamisel.

MedDRA Kõrvaltoimed Esinemissagedus organsüsteemi Amlodipiin/ Amlodipiin Valsartaan Hüdro- klass valsartaan/ klorotiasiid Hea-, Mitte-melanoomne nahavähk - - - Teadmata pahaloomulised ja (basaalrakk-kartsinoom ja täpsustamata lamerakk-kartsinoom) kasvajad (sh tsüstid ja polüübid) Vere ja Agranulotsütoos, luuüdi - - - Väga harv lümfisüsteemi puudulikkus häired Hemoglobiini sisalduse ja - - Teadmata - hematokriti langus Hemolüütiline aneemia - - - Väga harv Leukopeenia - Väga harv - Väga harv Neutropeenia - - Teadmata - Trombotsütopeenia, mõnikord - Väga harv Teadmata Harv koos purpuriga Aplastiline aneemia - - - Teadmata Immuunsüsteemi Ülitundlikkus - Väga harv Teadmata Väga harv häired Ainevahetus- ja Anoreksia Aeg-ajalt - - - toitumishäired Hüperkaltseemia Aeg-ajalt - - Harv Hüperglükeemia - Väga harv - Harv Hüperlipideemia Aeg-ajalt - - - Hüperurikeemia Aeg-ajalt - - Sage Hüpokloreemiline alkaloos - - - Väga harv Hüpokaleemia Sage - - Väga sage Hüpomagneseemia - - - Sage Hüponatreemia Aeg-ajalt - - Sage Diabeetilise metaboolse seisundi - - - Harv halvenemine Psühhiaatrilised Depressioon - Aeg-ajalt - Harv häired Unetus/unehäired Aeg-ajalt Aeg-ajalt - Harv Meeleolu muutused - Aeg-ajalt - - Segasusseisund - Harv - - Närvisüsteemi Koordinatsioonihäired Aeg-ajalt - - - häired Pearinglus Sage Sage - Harv Posturaalne pearinglus, Aeg-ajalt - - - pingutusel tekkiv pearinglus Maitsehäire Aeg-ajalt Aeg-ajalt - - Ekstrapüramidaalne sündroom - Teadmata - - Peavalu Sage Sage - Harv Hüpertoonia - Väga harv - -

Letargia Aeg-ajalt - - - Paresteesia Aeg-ajalt Aeg-ajalt - Harv Perifeerne neuropaatia, Aeg-ajalt Väga harv - - neuropaatia Somnolentsus Aeg-ajalt Sage - - Minestamine Aeg-ajalt Aeg-ajalt - - Treemor - Aeg-ajalt - - Hüpesteesia - Aeg-ajalt - - Silma kahjustused Äge suletudnurga glaukoom - - - Teadmata Nägemishäire Harv Aeg-ajalt - - Nägemiskahjustus Aeg-ajalt Aeg-ajalt - Harv Silma soonkesta efusioon - - - Teadmata Kõrva ja labürindi Tinnitus - Aeg-ajalt - - kahjustused Vertiigo Aeg-ajalt - Aeg-ajalt - Südame häired Südamepekslemine - Sage - - Tahhükardia Aeg-ajalt - - - Arütmiad (sh bradükardia, - Väga harv - Harv ventrikulaarne tahhükardia ja kodade virvendus) Müokardiinfarkt - Väga harv - - Vaskulaarsed Nahaõhetus - Sage - - häired Hüpotensioon Sage Aeg-ajalt - - Ortostaatiline hüpotensioon Aeg-ajalt - - Sage Flebiit, tromboflebiit Aeg-ajalt - - - Vaskuliit - Väga harv Teadmata - Respiratoorsed, Köha Aeg-ajalt Väga harv Aeg-ajalt - rindkere ja Hingeldus Aeg-ajalt Aeg-ajalt - - mediastiinumi Respiratoorne distress, - - - Väga harv häired kopsuturse, pneumoniit Riniit - Aeg-ajalt - - Kurguärritus Aeg-ajalt - - - Ägeda respiratoorse distressi - - - Väga harv sündroom (vt lõik 4.4) Seedetrakti häired Ebamugavustunne kõhus, Aeg-ajalt Sage Aeg-ajalt Harv ülakõhuvalu Halb hingeõhk Aeg-ajalt - - - Sooletegevuse muutused - Aeg-ajalt - - Kõhukinnisus - - - Harv Söögiisu vähenemine - - - Sage Kõhulahtisus Aeg-ajalt Aeg-ajalt - Harv Suukuivus Aeg-ajalt Aeg-ajalt - - Düspepsia Sage Aeg-ajalt - - Gastriit - Väga harv - - Igemete hüperplaasia - Väga harv - - Iiveldus Aeg-ajalt Sage - Sage Pankreatiit - Väga harv - Väga harv Oksendamine Aeg-ajalt Aeg-ajalt - Sage Soole angioödeem - - Väga harv - Maksa ja sapiteede Maksaensüümide aktiivsuse - Väga harv** Teadmata - häired normist kõrvalekalded, sh vere bilirubiinisisalduse tõus Hepatiit - Väga harv - - Intrahepaatiline kolestaas, ikterus - Väga harv - Harv Naha ja Alopeetsia - Aeg-ajalt - - nahaaluskoe Angioödeem - Väga harv Teadmata - kahjustused Bulloosne dermatiit - - Teadmata - Naha erütematoosluupuse - - - Väga harv taolised reaktsioonid, naha erütematoosluupuse reaktiveerumine

Multiformne erüteem - Väga harv - Teadmata Eksanteem - Aeg-ajalt - - Suurenenud higistamine Aeg-ajalt Aeg-ajalt - Valgustundlikkuse reaktsioon* - Väga harv - Harv Sügelus Aeg-ajalt Aeg-ajalt Teadmata - Purpur - Aeg-ajalt - Harv Lööve - Aeg-ajalt Teadmata Sage Naha värvuse muutus - Aeg-ajalt - - Urtikaaria ja teised lööbevormid - Väga harv - Sage Nekrotiseeriv vaskuliit ja - Teadmata - Väga harv toksiline epidermaalne nekrolüüs Eksfoliatiivne dermatiit - Väga harv - - Stevensi-Johnsoni sündroom - Väga harv - - Quincke’i ödeem - Väga harv - - Lihaste, luustiku ja Liigesevalu - Aeg-ajalt - - sidekoe Seljavalu Aeg-ajalt Aeg-ajalt - - kahjustused Liigese turse Aeg-ajalt - - - Lihasspasm Aeg-ajalt Aeg-ajalt - Teadmata Lihasevalu Aeg-ajalt Aeg-ajalt Teadmata - Valu jäsemetes Aeg-ajalt - - - Pahkluude turse - Sage - - Neerude ja Seerumi kreatiniinitaseme Aeg-ajalt - Teadmata - kuseteede häired suurenemine Urineerimishäired - Aeg-ajalt - - Noktuuria - Aeg-ajalt - - Pollakisuuria Sage Aeg-ajalt - - Neerufunktsiooni häire - - - Teadmata Äge neerupuudulikkus Aeg-ajalt - - Teadmata Neerupuudulikkus ja -kahjustus - - Teadmata Harv Reproduktiivse Impotentsus Aeg-ajalt Aeg-ajalt - Sage süsteemi ja rinnanäärme Günekomastia - Aeg-ajalt - - häired Üldised häired ja Käimisvõimetus, kõnnaku häired Aeg-ajalt - - - manustamiskoha Asteenia Aeg-ajalt Aeg-ajalt - Teadmata reaktsioonid Ebamugavustunne, halb Aeg-ajalt Aeg-ajalt - - enesetunne Väsimus Sage Sage Aeg-ajalt - Mittekardiaalne rindkerevalu Aeg-ajalt Aeg-ajalt - - Tursed Sage Sage - - Valu - Aeg-ajalt - - Püreksia - - - Teadmata Uuringud Lipiidide sisalduse suurenemine - - - Väga sage Vere jääklämmastiku taseme Aeg-ajalt - - - suurenemine Vere kusihappesisalduse Aeg-ajalt - - - suurenemine Glükosuuria - - - Harv Vere kaaliumisisalduse Aeg-ajalt - - - vähenemine Vere kaaliumisisalduse - - Teadmata - suurenemine Kehakaalu tõus Aeg-ajalt Aeg-ajalt - - Kehakaalu langus - Aeg-ajalt - - * Vt lõik 4.4 „Valgustundlikkus“. ** Enamasti seotud kolestaasiga. Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Mitte-melanoomne nahavähk: epidemioloogiliste uuringute andmete põhjal on täheldatud kumulatiivsest annusest sõltuvat seost hüdroklorotiasiidi kasutamise ja mitte-melanoomse nahavähi

tekke vahel (vt ka lõigud 4.4 ja 5.1).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi üleannustamise kogemus puudub. Valsartaani üleannustamise põhiline sümptom on võimalik väljendunud hüpotensioon koos pearinglusega. Amlodipiini üleannustamine võib põhjustada ülemäärast perifeerset vasodilatatsiooni ja võimalik on ka reflektoorne tahhükardia. Amlodipiiniga on kirjeldatud väljendunud ja potentsiaalselt pikaajalist süsteemset hüpotensiooni, sh surmaga lõppevat šokki.

Amlodipiini üleannustamise tulemusena on harva teatatud mittekardiogeensest kopsutursest, mis võib ilmneda hilinenud algusega (24...48 tundi pärast manustamist) ja vajada ventilatsiooni toetamist. Varased elustavad meetmed (sealhulgas vedeliku ülekoormus) perfusiooni ja südame väljutusmahu säilitamiseks võivad olla seisundit süvendavad tegurid.

Ravi Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi üleannustamisest tingitud kliiniliselt olulise hüpotensiooni tekkimisel on vajalik aktiivne südame-veresoonkonda toetav ravi, sh südame- ja hingamisfunktsiooni sage monitooring, jäsemete ülestõstmine ning ringleva vere mahu ja uriinierituse jälgimine. Veresoonte toonust ja vererõhku võib aidata taastada vasokonstriktori manustamine, kui selleks ei ole vastunäidustusi. Kaltsiumglükonaadi veenisisene manustamine võib aidata vähendada kaltsiumikanalite blokaadi toimeid.

Amlodipiin Kui ravimi manustamisest on möödunud vähe aega, võib kaaluda oksendamise esilekutsumist või maoloputust. Aktiivsöe manustamine tervetele vabatahtlikele kohe või kuni kaks tundi pärast amlodipiini manustamist vähendas oluliselt amlodipiini imendumist.

Amlodipiin ei ole tõenäoliselt hemodialüüsi teel eemaldatav.

Valsartaan Valsartaan ei ole tõenäoliselt hemodialüüsi teel eemaldatav.

Hüdroklorotiasiid Hüdroklorotiasiidi üleannustamine on seotud liigsest diureesist tingitud elektrolüütide sisalduse vähenemise (hüpokaleemia, hüpokloreemia) ja hüpovoleemiaga. Üleannustamise kõige sagedasemad nähud ja sümptomid on iiveldus ja somnolentsus. Hüpokaleemia tagajärjel võivad tekkida lihasspasmid ja/või südame rütmihäired, mis on seotud südameglükosiidide või teatud antiarütmikumide samaaegse kasutamisega.

Ei ole kindlaks tehtud, mil määral on hüdroklorotiasiid eemaldatav hemodialüüsi teel.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: reniin-angiotensiinsüsteemi toimivad ained, angiotensiin II retseptori

blokaatorid (ARB), teised kombinatsioonid, ATC-kood: C09DX01.

Toimemehhanism Valtricom sisaldab kolme antihüpertensiivset ainet, millel on teineteist täiendav vererõhku langetav toimemehhanism essentiaalse hüpertensiooniga patsientidel: amlodipiin kuulub kaltsiumikanali blokaatorite ja valsartaan angiotensiin II antagonistide ravimrühma ning hüdroklorotiasiid kuulub tiasiiddiureetikumide ravimrühma. Nende ainete kombinatsioonil on aditiivne antihüpertensiivne toime.

Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi uuriti topeltpimedas, aktiivse võrdlusravimiga kontrolliga uuringus hüpertensiivsetel patsientidel. Kokku said 2271 mõõduka kuni raske hüpertensiooniga (keskmine ravieelne süstoolne/diastoolne vererõhk oli 170/107 mmHg) patsienti raviks amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi annuses 10 mg/320 mg/25 mg, valsartaani/ hüdroklorotiasiidi annuses 320 mg/25 mg, amlodipiini/valsartaani annuses 10 mg/320 mg või hüdroklorotiasiidi/amlodipiini annuses 25 mg/10 mg. Uuringu alguses määrati patsientidele väiksemad kombinatsioonravi annused, mida tiitriti raviannuseni 2. nädalaks.

8. nädalal oli süstoolse/diastoolse vererõhu keskmine langus 39,7/24,7 mmHg amlodipiini/valsartaani/ hüdroklorotiasiidi, 32,0/19,7 mmHg valsartaani/hüdroklorotiasiidi, 33,5/21,5 mmHg amlodipiini/ valsartaani ja 31,5/19,5 mmHg amlodipiini/hüdroklorotiasiidi puhul. Kombineeritud kolmikravi oli diastoolse ja süstoolse vererõhu langetamisel statistiliselt parem kõigist kolmest kombineeritud kaksikravist. Süstoolse/diastoolse vererõhu langus oli amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi puhul 7,6/5,0 mmHg suurem kui valsartaani/hüdroklorotiasiidi, 6,2/3,3 mmHg suurem kui amlodipiini/ valsartaani ja 8,2/5,3 mmHg suurem kui amlodipiini/hüdroklorotiasiidi kasutamisel. Täielik vererõhku langetav toime saavutati 2 nädalat pärast amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi maksimaalse annuse kasutamist. Statistiliselt suurem protsent patsiente saavutas kontrolli vererõhu väärtuste üle (< 140/90 mmHg) amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi puhul (71%) võrreldes kolme kombineeritud kaksikraviga (45...54%) (p < 0,0001). 283 patsiendi alagrupis, kellel mõõdeti vererõhku ambulatoorselt, täheldati 24-tunni süstoolse ja diastoolse vererõhu kliiniliselt ja statistiliselt suuremat langust kombineeritud kolmikravi kui valsartaani/hüdroklorotiasiidi, valsartaani/amlodipiini ja hüdroklorotiasiidi/amlodipiini kasutamisel.

Amlodipiin

Toimemehhanism Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi amlodipiinkomponent inhibeerib kaltsiumiioonide transmembraanset sisenemist südame- ja veresoonte silelihasrakkudesse. Amlodipiini hüpertensioonivastase toime mehhanism on seotud ravimi otsese veresoonte silelihaseid lõõgastava toimega, mille tulemusena väheneb nii perifeersete veresoonte vastupanu kui langeb vererõhk.

Farmakodünaamilised toimed Eksperimentaalsed andmed näitavad, et amlodipiin seondub nii dihüdropüridiini kui mittedihüdropüridiini seondumiskohtadega. Südamelihase ja veresoonte silelihase kontraktiilsus sõltub ekstratsellulaarsete kaltsiumiioonide liikumisest nendesse rakkudesse spetsiifiliste ioonkanalite kaudu.

Pärast ravimi terapeutiliste annuste manustamist hüpertensiooniga patsientidele kutsub amlodipiin esile vasodilatatsiooni, mille tulemusena langeb nii lamavas kui seisvas asendis mõõdetud vererõhk. Ravimi pikaajalisel manustamisel ei kaasne vererõhu langusega südame löögisageduse või plasma katehhoolamiinide sisalduse olulist muutust.

Plasmakontsentratsioon on korrelatsioonis ravimi toimega nii noortel kui eakatel patsientidel.

Normaalse neerufunktsiooniga hüpertensiivsetel patsientidel vähenes amlodipiini terapeutiliste annuste manustamise tulemusena neeruveresoonte vastupanu ning suurenes glomerulaarfiltratsiooni kiirus ja efektiivne plasmavool neerudes ilma filtratsioonifraktsiooni muutuse või proteinuuria tekketa.

Nagu ka teiste kaltsiumikanali blokaatorite puhul, on puhkeolekus ja koormusel mõõdetud südamefunktsiooni hemodünaamilised näitajad amlodipiiniga ravitud normaalse vatsakeste funktsiooniga patsientidel üldjuhul näidanud südameindeksi vähest suurenemist ilma olulise mõjuta dP/dt-le või vasaku vatsakese lõppdiastoolsele rõhule või mahule. Hemodünaamika uuringutes ei ole amlodipiinil negatiivset inotroopset toimet, kui seda manustada terapeutilistes annustes tervetele loomadele ja inimestele (isegi koos beetablokaatoritega manustamisel inimestele).

Amlodipiin ei muuda tervetel loomadel ega inimestel sinuatriaalsõlme funktsiooni või atrioventrikulaarset ülejuhet. Kliinilistes uuringutes, kus amlodipiini manustati koos beetablokaatoritega hüpertensiooni või stenokardiaga patsientidele, ei täheldatud elektrokardiograafiliste näitajate muutusi.

Amlodipiini on uuritud kroonilise stabiilse stenokardia, vasospastilise stenokardia ja angiograafiliselt dokumenteeritud koronaararterite haiguse korral.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Kasutamine hüpertensiooniga patsientidel Viidi läbi randomiseeritud topeltpime haigestumuse-suremuse uuring, mida nimetati südameinfarkti vältimiseks antihüpertensiivse ja lipiide langetava ravi uuringuks (Antihypertensive and Lipid- Lowering treatment to prevent Heart Attack Trial, ALLHAT), et võrrelda uuemaid medikamentoosseid ravimeetodeid: amlodipiin 2,5…10 mg ööpäevas (kaltsiumikanali blokaator) või lisinopriil 10…40 mg ööpäevas (AKE-inhibiitor) esmavaliku ravina võrreldes tiasiiddiureetikumi kloortalidooniga 12,5…25 mg ööpäevas kerge kuni mõõduka hüpertensiooni korral. Kokku randomiseeriti 33 357 hüpertensiivset patsienti vanuses 55 aastat või vanemad ning neid jälgiti keskmiselt 4,9 aasta jooksul. Patsientidel oli vähemalt üks südamepärgarteritõve lisariskitegur, mille hulka kuuluvad eelnev müokardiinfarkt või insult (> 6 kuud enne uuringusse kaasamist) või dokumenteeritult muu aterosklerootiline südame-veresoonkonna haigus (kokku 51,5%), 2.tüüpi diabeet (36,1%), kõrge tihedusega lipoproteiin kolesterool < 35 mg/dl või < 0,906 mmol/l (11,6%), elektrokardiogrammi või ehhokardiograafia alusel diagnoositud vasaku vatsakese hüpertroofia (20,9%), suitsetamine käesoleval hetkel (21,9%).

Esmaseks kombineeritud tulemusnäitajaks oli surmaga lõppev südamepärgarteritõbi või mittefataalne müokardiinfarkt. Puudus oluline erinevus esmases tulemusnäitajas amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi vahel: riskide suhe (risk ratio, RR) 0,98, 95% usaldusintervall (0,90…1,07), p = 0,65. Teiseste tulemusnäitajate hulka kuuluv südamepuudulikkuse esinemine (kombineeritud tulemusnäitaja kardiovaskulaarne komponent) oli oluliselt suurem amlodipiini rühmas võrreldes kloortalidooni rühmaga (10,2% vs. 7,7%, RR 1,38, 95% usaldusintervall [1,25…1,52], p < 0,001). Kuid puudus oluline erinevus kõigil põhjustel suremuses amlodipiinil põhineva ravi ja kloortalidoonil põhineva ravi vahel: RR 0,96, 95% usaldusintervall (0,89...1,02), p = 0,20.

Valsartaan

Toimemehhanism Valsartaan on suukaudselt aktiivne, tugevatoimeline ja spetsiifiline angiotensiin II retseptorite antagonist. See avaldab selektiivset toimet AT -retseptorite alatüübile, mis vastutavad angiotensiin II teadaolevate toimete eest. Kliiniline efektiivsus ja ohutus Valsartaani manustamisel hüpertensiooniga patsientidele langeb vererõhk, kuid pulsisagedus ei muutu.

Pärast üksikannuse suukaudset manustamist saabub enamusel patsientidest antihüpertensiivne toime 2 tunni jooksul, suurim vererõhu langus saavutatakse 4…6 tunniga. Pärast manustamist püsib antihüpertensiivne toime 24 tunni jooksul. Korduval manustamisel ükskõik millistes annustes saabus maksimaalne vererõhu langus üldiselt 2…4 nädalaga.

Hüdroklorotiasiid

Toimemehhanism Tiasiiddiureetikumide põhiline toimekoht on distaalsed neerutorukesed. On tõestatud, et neerukoores on suure afiinsusega retseptor, mis on põhiline seondumiskoht tiasiiddiureetikumi toimeks ja NaCl transpordi inhibeerimiseks distaalses vääntorukeses. Tiasiidide toime avaldub läbi Na+Cl- sümporteri inhibeerimise, konkureerides Cl- saidi pärast ning mõjutades sel viisil elektrolüütide tagasiimendumise mehhanisme: suurendades otseselt naatriumi ja kloriidi eritumist ligikaudu võrdsel määral ning vähendades kaudselt diureetilise toime kaudu plasmamahtu, mille tagajärjel suureneb plasma reniini aktiivsus, aldosterooni sekretsioon ja kaaliumi kaotus uriiniga ning väheneb seerumi kaaliumisisaldus.

Lapsed Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide alarühmade kohta, kellel esineb essentsiaalne hüpertensioon (teave lastel kasutamise kohta: vt lõik 4.2).

Muud: reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET [ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial] ja VA NEPHRON-D [The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes]) uuriti kombinatsioonravi AKE inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistidega. ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.

Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi.

AKE inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel (vt lõik 4.4).

ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

Mitte-melanoomne nahavähk Epidemioloogiliste uuringute andmete põhjal on täheldatud kumulatiivset annusest sõltuvat seost hüdroklorotiasiidi kasutamise ja mitte-melanoomse nahavähi tekke vahel. Üks uuring hõlmas populatsiooni, milles oli 71 533 basaalrakk-kartsinoomi juhtu ja 8629 lamerakk-kartsinoomi juhtu, mis olid sobitatud vastavalt 1 430 833 ja 172 462 kontroll-isikuga. Hüdroklorotiasiidi suure kasutatud koguannse (kumulatiivne annus ≥ 50 000 mg) kohandatud riskisuhe basaalrakk-kartsinoomi tekkeks oli 1,29 (95% usaldusvahemik: 1,23...1,35) ja lamerakk-kartsinoomi tekkeks oli 3,98 (95% usaldusvahemik: 3,68...4,31). Nii basaalrakk-kartsinoomi kui ka lamerakk-kartsinoomi tekke korral

täheldati selget seost ravimi kumulatiivse kasutatud annusega. Teises uuringus täheldati võimalikku seost huulevähi (lamerakk-kartsinoom) ja hüdroklorotiasiidiga kokkupuute vahel: 633 huulevähi juhtu sobitati üldpopulatsiooni 63 067 kontroll-isikuga. Uuringus tuvastati kumulatiivsest annusest sõltuv seos hüdroklorotiasiidi kasutamise ja huulevähi vahel kohandatud riskisuhtega 2,1 (95% usaldusvahemik: 1,7...2,6), suuremate kumulatiivsete annuste kasutamisel (~ 25 000 mg) riskisuhtega 3,9 (3,0...4,9) ja suurimate kumulatiivsete annustega (~ 100 000 mg) riskisuhtega 7,7 (5,7...10,5) (vt ka lõik 4.4).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Lineaarsus Amlodipiinil, valsartaanil ja hüdroklorotiasiidil on lineaarne farmakokineetika.

Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid Pärast amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi suukaudset manustamist tervetel täiskasvanutel saabub valsartaani, amlodipiini ja hüdrokloritiasiidi maksimaalne kontsentratsioon plasmas vastavalt 6…8 tunni, 3 tunni ja 2 tunni möödudes. Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi imendumise kiirus ja ulatus on samaväärsed eraldi tablettidena manustatud valsartaani, amlodipiini ja hüdroklorotiasiidi biosaadavusega.

Amlodipiin

Imendumine Pärast amlodipiini terapeutiliste annuste suukaudset manustamist saabub ravimi maksimaalne kontsentratsioon plasmas 6...12 tunni jooksul. Arvutuslik absoluutne biosaadavus on 64...80%. Amlodipiini biosaadavust ei mõjuta ravimi manustamine koos toiduga. Jaotumine Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringud amlodipiiniga on näidanud, et ligikaudu 97,5% ringlevast ravimist on seondunud plasmavalkudega.

Biotransformatsioon Amlodipiin metaboliseerub maksas ulatuslikult (ligikaudu 90%) inaktiivseteks metaboliitideks.

Eritumine Amlodipiini eliminatsioon plasmast on kahefaasiline, terminaalne eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 30...50 tundi. Tasakaalukontsentratsioon plasmas saabub pärast 7...8 päevast manustamist. 10% amlodipiinist eritub uriiniga muutumatul kujul ja 60% amlodipiini metaboliitidest eritub uriiniga.

Valsartaan

Imendumine Pärast ainult valsartaani suukaudset manustamist saabub ravimi maksimaalne kontsentratsioon plasmas 2...4 tunni jooksul. Keskmine absoluutne biosaadavus on 23%. Koos toiduga manustamisel väheneb valsartaani ekspositsioon (hinnatuna AUC järgi) ligikaudu 40% ja maksimaalne plasmakontsentratsioon (C ) ligikaudu 50%, kuigi alates ligikaudu 8. manustamisjärgsest tunnist on valsartaani plasmakontsentratsioon sarnane nii ravimit täis kui tühja kõhuga manustanud isikutel. AUC vähenemisega ei kaasne aga terapeutilise toime kliiniliselt olulist vähenemist, mistõttu võib valsartaani manustada nii koos toiduga kui ilma. Jaotumine Veenisisese manustamise järgselt on valsartaani püsiseisundi jaotusruumala ligikaudu 17 liitrit, mis näitab, et valsartaan ei jaotu ulatuslikult kudedesse. Valsartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega (94...97%), peamiselt albumiiniga.

Biotransformatsioon

Valsartaan ei metaboliseeru suurel määral, kuna ainult ligikaudu 20% annusest eritub metaboliitidena. Plasmas on väikestes kontsentratsioonides (alla 10% valsartaani AUC-st) kindlaks tehtud ravimi hüdroksümetaboliit. See metaboliit on farmakoloogiliselt inaktiivne.

Eritumine Valsartaanil on multieksponentsiaalne kineetika (t < 1 t ja t ligikaudu 9 t). Valsartaan eritub muutumatul kujul peamiselt rooja (ligikaudu 83% annusest) ja uriiniga (ligikaudu 13% annusest). Pärast veenisisest manustamist on valsartaani plasma kliirens ligikaudu 2 l/t ja renaalne kliirens 0,62 l/t (ligikaudu 30% kogukliirensist). Valsartaani poolväärtusaeg on 6 tundi. Hüdroklorotiasiid

Imendumine Pärast suukaudse annuse manustamist imendub hüdroklorotiasiid kiiresti (T ligikaudu 2 tundi). Terapeutilise annusevahemiku piirides on keskmise AUC suurenemine lineaarne ja proportsionaalne annusega. Toidu mõju hüdroklorotiasiidi imendumisele on minimaalse kliinilise tähtsusega, kui üldse. Pärast suukaudset manustamist on hüdroklorotiasiidi absoluutne biosaadavus 70%.

Jaotumine Näiv jaotusruumala on 4...8 l/kg. Ringlev hüdroklorotiasiid on seondunud plasmavalkudega (40...70%), peamiselt albumiiniga. Hüdroklorotiasiid kuhjub ka erütrotsüütides, kus selle sisaldus on ligikaudu 3 korda suurem kui plasmas. Biotransformatsioon Hüdroklorotiasiid eritub peamiselt muutumatul kujul.

Eritumine Hüdroklorotiasiidi keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg plasmast on 6...15 tundi terminaalses eliminatsioonifaasis. Korduval manustamisel hüdroklorotiasiidi kineetika ei muutu ning üks kord ööpäevas manustamisel on kuhjumine minimaalne. Üle 95% imendunud annusest eritub muutumatul kujul uriiniga. Renaalne kliirens koosneb passiivsest filtratsioonist ja aktiivsest sekretsioonist neerutorukesse.

Patsientide erirühmad

Lapsed (alla 18-aastased) Laste kohta farmakokineetilised andmed puuduvad.

Eakad (65-aastased või vanemad) Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saabumise aeg on noortel ja eakatel patsientidel sarnane. Eakatel patsientidel kipub amlodipiini kliirens aeglustuma, mille tulemusena suureneb kõvera alune pindala (AUC) ja pikeneb eliminatsiooni poolväärtusaeg. Valsartaani keskmine AUC on eakatel 70% kõrgem kui noortel ning seetõttu tuleb annuse suurendamisel olla ettevaatlik.

Eakatel on valsartaani süsteemne ekspositsioon veidi suurem kui noortel, kuid selle kliinilist tähtsust ei ole tõestatud.

Piiratud andmed näitavad, et hüdroklorotiasiidi süsteemne kliirens on vähenenud nii tervetel kui ka hüpertensiooniga eakatel isikutel noorte tervete vabatahtlikega võrreldes.

Kuna kolm komponenti on võrdselt hästi talutavad noorematel ja eakatel patsientidel, on soovitatav tavaliste annustamisskeemide kasutamine (vt lõik 4.2).

Neerukahjustus

Neerukahjustus ei mõjuta oluliselt amlodipiini farmakokineetikat. Kuna valsartaani renaalne kliirens moodustab ainult 30% kogu plasmakliirensist, ei täheldatud korrelatsiooni neerufunktsiooni ja ravimi süsteemse ekspositsiooni vahel.

Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidele võib seetõttu manustada tavalise algannuse (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Neerukahjustuse esinemisel suurenevad hüdroklorotiasiidi keskmised maksimaalse plasmakontsentratsiooni ja AUC väärtused ning väheneb ravimi uriiniga eritumise kiirus. Kerge kuni mõõduka neerukahjustuse korral on märgatud hüdroklorotiasiidi AUC 3-kordset suurenemist. Raske neerukahjustusega patsientidel on märgatud AUC 8-kordset suurenemist. Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid on vastunäidustatud raske neerukahjustusega, anuuriaga või dialüüsi saavatel patsientidel (vt lõik 4.3).

Maksakahjustus Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on väga vähe kliinilisi andmeid. Maksakahjustusega patsientidel on vähenenud amlodipiini kliirens, mille tulemusena suureneb AUC ligikaudu 40...60%. Kerge kuni mõõduka kroonilise maksahaigusega patsientidel on valsartaani ekspositsioon (mõõdetud AUC väärtustena) keskmiselt kaks korda suurem kui tervetel vabatahtlikel (kohandatud vanuse, soo ja kehakaalu järgi). Valsartaani sisalduse tõttu on amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid vastunäidustatud maksakahjustusega patsientidele (vt lõigud 4.2 ja 4.3).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Amlodipiin/valsartaan/hüdroklorotiasiid Amlodipiini, valsartaani, hüdroklorotiasiidi, valsartaani/hüdroklorotiasiidi, amlodipiini/valsartaani ja amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidiga erinevatel loomaliikidel läbi viidud prekliinilised ohutusuuringud ei ole näidanud süsteemse või sihtorganile toksilise toime ilminguid, mis mõjutaksid ebasoodsalt amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kliinilist kasutamist inimestel.

Kuni 13 nädalat kestnud prekliinilise ohutuse uuringud viidi läbi amlodipiini/valsartaani/ hüdroklorotiasiidiga rottidel. Selle kombinatsiooni kasutamine viis erütrotsüütide massi (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit ja retikulotsüüdid) oodatud vähenemiseni, seerumi uurea-, kreatiniini- ja kaaliumisisalduse suurenemiseni, jukstaglomerulaarse (JG) hüperplaasia tekkeni neerudes ja fokaalsete erosioonide tekkimiseni näärmemaos rottidel. Kõik need muutused olid pöörduvad pärast 4- nädalast taastumisperioodi ning need loeti farmakoloogilise toime tugevnemise ilminguteks.

Amlodipiini/valsartaani/hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni ei ole uuritud genotoksilisuse või kartsinogeensuse suhtes, sest puudusid tõendid võimalikest koostoimetest nende ravimite vahel, mida on turustatud pikka aega. Samas on amlodipiini ja valsartaani eraldi testitud genotoksilisuse ja kartsinogeensuse suhtes ning saadud negatiivsed tulemused.

Amlodipiin

Reproduktiivtoksikoloogia Rottide ja hiirtega läbi viidud reproduktiivsuse uuringutes ilmnesid inimestele soovitatavast maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg skaalal) poegimise edasilükkumine, sünnitegevuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.

Fertiilsuse vähenemine Rottidel, keda raviti amlodipiiniga (isaseid 64 päeva ja emaseid 14 päeva enne paaritamist) annustes kuni 10 mg/kg ööpäevas (8-kordne* maksimaalne inimesele soovitatav annus 10 mg, arvestades mg/m2 kohta), kahjulikku toimet viljakusele ei täheldatud. Teises rottidega tehtud uuringus, mille käigus raviti isaseid rotte 30 päeva amlodipiinbesilaadiga annuses, mis on mg/kg alusel võrreldav inimestel kasutatava annusega, vähenes plasma folliikuleid stimuleeriva hormooni ja testosterooni

sisaldus, samuti spermide tihedus, valminud spermatiidide ning Sertoli rakkude arv.

Kartsinogenees, mutagenees Kahe aasta vältel amlodipiini (kalkuleeritud kontsentratsioonid vastavad ööpäeva annustele 0,5; 1,25 ja 2,5 mg/kg ööpäevas) söödaga saanud hiirtel ja rottidel ei ilmnenud mingisuguseid kartsinogeensuse tunnuseid. Suurim annus (mg/m2 alusel hiirtel ligilähedane maksimaalsele lubatavale kliinilisele annusele 10 mg; rottidel kaks korda kõrgem*) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega.

Mutageensusuuringud ei viidanud mingisugustele ravimist tingitud toimetele ei geeni ega kromosoomi tasemel.

* Lähtuvalt 50 kg kaaluvast patsiendist.

Valsartaan Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse, reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Rottidel, kes said emasloomale toksilisi annuseid 600 mg/kg ööpäevas gestatsiooni viimastel päevadel ja laktatsiooni ajal, ilmnes järglaste elulemuse vähenemine, kehakaalu suurenemise aeglustumine ja arengu hilinemine (kõrvalesta ja kõrvakanali avanemine) (vt lõik 4.6). Need rottide annused (600 mg/kg ööpäevas) on ligikaudu 18 korda suuremad maksimaalsest inimesele soovitatud annusest mg/m2 alusel (arvutustes eeldatakse, et suukaudne annus on 320 mg ööpäevas ja patsiendi kehakaal 60 kg). Mittekliinilistes ohutusuuringutes vähendas valsartaani kasutamine suurtes annustes (200...600 mg kehamassi kg kohta) rottidel punaliblede parameetreid (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit) ja tekitas muutusi neerude hemodünaamikas (vähene vere uurealämmastiku sisalduse suurenemine ja neerutuubulite hüperplaasia ning basofiilia isasloomadel). Need rottide annused (200 ja 600 mg/kg ööpäevas) on ligikaudu 6 ja 18 korda suuremad maksimaalsest inimesele soovitatud annusest mg/m2 alusel (arvutustes eeldatakse, et suukaudne annus on 320 mg ööpäevas ja patsiendi kehakaal 60 kg).

Küünisahvidel tekkisid võrreldavatel annustel sarnased muutused, kuigi tõsisemad, eelkõige neerudes, kus muutused arenesid nefropaatiaks, sealhulgas vere uurealämmastiku ja kreatiniinisisalduse suurenemine.

Mõlemal liigil tekkis ka neerude jukstaglomerulaarrakkude hüpertroofia. Kõik muutused leiti olevat seotud valsartaani farmakoloogilise toimega, mis kutsub eelkõige küünisahvidel esile pikaajalise hüpotensiooni. Valsartaani inimestel kasutatavate raviannuste puhul ei ole neerude jukstaglomerulaarrakkude hüpertroofia asjakohane.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu Mikrokristalliline tselluloos Povidoon K25 Naatriumkroskarmelloos Naatriumlaurüülsulfaat Mannitool Kolloidne veevaba ränidioksiid Magneesiumstearaat (E470b)

Tableti kate

Polüvinüülalkohol Makrogool 3350 Titaandioksiid (E171) Talk Punane raudoksiid (E172) – ainult 10 mg/160 mg/12,5 mg ja 10 mg/320 mg/25 mg tablettides Kollane raudoksiid (E172) – ainult 5 mg/160 mg/25 mg ja 10 mg/160 mg/25 mg tablettides

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Blister (OPA/Alu/PVC//Alu-foolium): 7, 10, 14, 28, 30, 56, 60, 84, 90, 98, 100 õhukese polümeerikattega tabletti karbis; 7 x 1, 10 x 1, 14 x 1, 28 x 1, 30 x 1, 56 x 1, 60 x 1, 84 x 1, 90 x 1, 98 x 1 ja 100 x 1 õhukese polümeerikattega tabletti karbis. Blister (OPA/Alu/PVC//Alu-foolium), kalenderpakend: 7, 14, 28, 56, 84, 98 õhukese polümeerikattega tabletti karbis; 7 x 1, 14 x 1, 28 x 1, 56 x 1, 84 x 1 ja 98 x 1 õhukese polümeerikattega tabletti karbis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded hävitamiseks puuduvad. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

8. MÜÜGILOA NUMBRID

5 mg/160 mg/12,5 mg: 982419 5 mg/160 mg/25 mg: 982519 10 mg/160 mg/12,5 mg: 982619 10 mg/160 mg/25 mg: 982719 10 mg/320 mg/25 mg: 982819

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 05.03.2019 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 11.09.2023

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Veebruar 2026