Vectibix

 

 

I LISA

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Vectibix 20 mg/ml infusioonilahuse kontsentraat.

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ml kontsentraati sisaldab 20 mg panitumumabi.

Üks viaal sisaldab 100 mg panitumumabi 5 ml-s, 200 mg 10 ml-s või 400 mg 20 ml-s.

Valmistatuna vastavalt lõigus 6.6 antud juhistele, ei ületa panitumumabi lõplik kontsentratsioon

10 mg/ml.

Panitumumab on täielikult inimese monoklonaalne IgG2 antikeha, mis on toodetud imetaja

rakukultuuris (CHO) rekombinantse DNA tehnika abil.

Teadaolevat toimet omav abiaine:

Üks ml kontsentraati sisaldab 0,150 mmol naatriumi, mis vastab 3,45 mg naatriumile.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahuse kontsentraat (steriilne kontsentraat).

Värvitu lahus, mis võib sisaldada poolläbipaistvaid kuni valgeid, nähtavaid, amorfseid, valgulisi

panitumumabi osakesi.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Vectibix on näidustatud metsikut tüüpi KRAS-iga metastaseerunud kolorektaalkartsinoomiga (mKRK)

patsientidele:

• esimese rea ravina kombinatsioonis FOLFOX keemiaraviskeemiga,

• teise rea ravina kombinatsioonis FOLFIRI keemiaraviskeemiga patsientidele, kes on saanud

fluoropürimidiin-põhist esimese rea keemiaravi (v.a irinotekaan),

• monoteraapiana pärast fluoropürimidiini, oksaliplatiini ja irinotekaani sisaldavate

keemiaraviskeemide ebaõnnestumist.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Ravi Vectibix’iga peab toimuma vähivastases ravis kogenud arsti järelevalve all. Metsikut tüüpi

KRAS-staatus peab olema tõendatud enne ravi alustamist Vectibix’iga. KRAS-i mutatsioonstaatust

peab määrama kogemustega laboratoorium, kasutades valideeritud uurimismeetodit.

Annustamine

Vectibix’i soovitatav annus on 6 mg/ kg kehakaalu kohta üks kord iga kahe nädala järel. Enne

infusiooni tuleb Vectibix’i lahjendada 0,9% naatriumkloriidi süstelahuses lõpliku kontsentratsioonini,

mis ei ületa 10 mg/ml (valmistamisjuhendit vt lõik 6.6).

Tõsiste (≥ 3. raskusastmega) nahareaktsioonide korral võib osutuda vajalikuks Vectibix’i annuse

kohandamine (vt lõik 4.4).

Manustamisviis

Vectibix’i tuleb manustada veenisisese (i.v.) infusioonina infusioonipumbaga läbi perifeerse veenitee

või püsikateetri, kasutades madala valgusiduvusega 0,2 või 0,22 μm süsteemisisest filtrit. Soovitatav

infusiooniaeg on ligikaudu 60 minutit. Kui esimene infusioon on talutav, võib järgmiste infusioonide

kestus olla 30...60 minutit. Üle 1000 mg annuseid tuleb manustada ligikaudu 90 minuti jooksul

(käsitsemisjuhiseid vt lõik 6.6).

Teiste ravimite või i.v. lahustega segunemise vältimiseks tuleb enne ja pärast Vectibix’i manustamist

infusioonisüsteem naatriumkloriidi lahusega läbi pesta.

Infusiooniga seotud reaktsioonide korral võib osutuda vajalikuks Vectibix’i infusioonikiiruse

aeglustamine (vt lõik 4.4).

Mitte manustada i.v. boolussüstina.

Juhiseid ravimi lahjendamise kohta enne manustamist vt lõik 6.6.

Eripopulatsioonid

Vectibix’i ohutust ja efektiivsust ei ole uuritud neeru- või maksakahjustusega patsientidel.

Annuse kohandamise kohta eakatel patsientidel puuduvad kliinilised andmed.

Lapsed

Lastel kasutamise kogemus puudub ja Vectibix’i ei tohi kasutada alla 18-aastastel patsientidel.

4.3 Vastunäidustused

Vectibix on vastunäidustatud patsientidele, kellel on olnud tõsine või eluohtlik ülitundlikkusreaktsioon

toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes (vt lõik 4.4).

Interstitsiaalse pneumoonia või kopsufibroosiga patsiendid (vt lõik 4.4).

Vectibix’i kombinatsioon oksaliplatiini sisaldava keemiaraviga on vastunäidustatud patsientidele,

kellel on muteerunud KRAS-iga mKRK või kelle mKRK KRAS-staatus ei ole teada.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Nahareaktsioonid

Peaaegu kõigil (ligikaudu 90%) Vectibix’iga ravitud patsientidel on esinenud nahareaktsioone, mis on

epidermaalse kasvufaktori retseptori (EGFR) inhibiitoritel täheldatud farmakoloogiline toime (vt lõik

4.8), millest enamus on olnud olemuselt kerged või keskmise raskusega. Kui patsiendil tekivad 3. või

kõrgema raskusastme (CTCAE v 4.0) nahareaktsioonid või reaktsioon osutub talumatuks, soovitatakse

annuse kohandamist alljärgnevalt:

1 3. või kõrgem raskusaste on määratletud kui tõsine või eluohtlik

Kliinilistes uuringutes teatati rasketele nahareaktsioonidele (sh stomatiidile) järgnenud

infektsioossetest tüsistustest, sh sepsis, mis harva lõppes letaalselt, ja lokaalsed abstsessid, mis vajasid

lõikust ja drenaaži. Patsientidel, kellel on rasked nahareaktsioonid või Vectibix’i kasutamise ajal need

reaktsioonid süvenevad, tuleb jälgida põletikuliste ja infektsioossete järelnähtude (k.a tselluliidi) teket

ning vajadusel alustada koheselt adekvaatset ravi. Nahareaktsioonide ravi peab põhinema nende

raskusastmel ning võib hõlmata niisutava vahendi, päikesekaitsevahendi (kaitsefaktor > 15 UVA ja

UVB) ning steroidkreemi (mitte tugevam kui 1% hüdrokortisoon) paikset kasutamist kahjustatud

nahapiirkondadel ja/või suukaudseid antibiootikume. Samuti on soovitatav, et

nahalööbe/dermatoloogilise toksilisusega patsiendid kannaksid päevavarju ja mütsi ning piiraksid

päikese käes olemist, sest päikesekiirgus võib ägestada võimalikke nahareaktsioone.

Dermatoloogiliste reaktsioonide käsitlemisel võib osutuda kasulikuks proaktiivne naharavi, k.a

niisutava vahendi, päikesekaitsevahendi (kaitsefaktor > 15 UVA ja UVB), paikse steroidkreemi (mitte

tugevam kui 1% hüdrokortisoon) ja suukaudse antibiootikumi (nt doksütsükliini) kasutamine.

Patsientidele võib soovitada kanda niisutavat ja päikesekaitsevahendit näole, kätele, jalgadele, kaelale,

seljale ja rindkerele igal hommikul ravi ajal ning paikset steroidkreemi näole, kätele, jalgadele,

kaelale, seljale ja rindkerele igal õhtul ravi ajal.

Pulmonaalsed tüsistused

Kliinilistesse uuringutesse ei kaasatud patsiente olemasoleva või varasemalt esinenud interstitsiaalse

pneumoonia või kopsufibroosiga. Peamiselt jaapanlaste populatsioonis on täheldatud interstitsiaalse

kopsuhaiguse fataalseid ja mittefataalseid juhte. Kopsusümptomite järsu tekke või süvenemise korral

tuleb ravi Vectibix’iga katkestada ning neid sümptomeid koheselt uurida. Interstitsiaalse kopsuhaiguse

diagnoosimisel tuleb Vectibix’i manustamine lõpetada ning patsienti vastavalt ravida. Varasema

interstitsiaalse pneumoonia või kopsufibroosiga patsientidel peab hoolikalt kaaluma ravist

panitumumabiga saadavat kasu, võrreldes kopsutüsistuste tekkeriskiga.

Elektrolüütide häired

Mõnedel patsientidel on täheldatud seerumi magneesiumisisalduse progresseeruvat langust, mis viib

tõsise (4. raskusastme) hüpomagneseemia tekkele. Patsiente peab perioodiliselt kontrollima

hüpomagneseemia ja kaasuva hüpokaltseemia suhtes enne ravi alustamist Vectibix’iga ja seejärel

perioodiliselt kuni 8 nädalat pärast ravi lõppu (vt lõik 4.8). Vajadusel on soovitatav manustada

täiendavalt magneesiumi.

Täheldatud on ka teisi elektrolüütide häireid, kaasa arvatud hüpokaleemiat. Soovitatav on jälgimine

vastavalt ülalkirjeldatule ning vajadusel manustada täiendavalt ka neid elektrolüüte.

Infusiooniga seotud reaktsioonid

Kõikides mKRK monoteraapia ja kombinatsioonravi uuringutes kokku (n = 2588) täheldati

infusiooniga seotud reaktsioone (mis tekkisid 24 tunni jooksul pärast infusiooni) ligikaudu 4%

Vectibix’iga ravitud patsientidest, millest < 1 % olid tõsised (3. ja 4. raskusaste NCI-CTC järgi).

Turustusjärgselt on teatatud tõsistest infusioonireaktsioonidest, kaasa arvatud harvad teated surmaga

lõppenud juhtudest. Tõsise või eluohtliku reaktsiooni tekkides infusiooni vältel või mistahes ajal

pärast infusiooni (nt. bronhospasm, angioödeem, hüpotensioon, parenteraalse ravi vajadus või

anafülaksia), tuleb ravi Vectibix’iga püsivalt lõpetada (vt lõigud 4.3 ja 4.8).

Kerge või mõõduka raskusastmega (1. ja 2. raskusaste CTCAE v 4.0 järgi) infusioonireaktsiooniga

patsientidel tuleb infusioonikiirust selle infusiooni ajaks vähendada. Seda aeglasemat infusioonikiirust

on soovitatav kasutada ka järgmiste infusioonide korral.

On teatatud ülitundlikkusreaktsioonidest rohkem kui 24 tundi pärast infusiooni, sh surmaga lõppenud

angioödeemi juht, mis tekkis hiljem kui 24 tundi pärast infusiooni. Patsiente tuleb hoiatada

hilisreaktsioonide tekke võimalusest ja instrueerida neid arstiga ühendust võtma, kui ilmnevad

ülitundlikkusreaktsiooni sümptomid.

Äge neerupuudulikkus

Raskekujulise diarröa ja dehüdratsiooniga patsientidel on täheldatud ägedat neerupuudulikkust.

Patsiente tuleb juhendada, et nad tõsise kõhulahtisuse tekkimisel konsulteeriksid kiiresti

tervishoiutöötajaga.

Muud ettevaatusabinõud

See ravimpreparaat sisaldab 0,150 mmol naatriumi (vastab 3,45 mg naatriumile) ühe ml kontsentraadi

kohta. Sellega tuleb arvestada kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

Vectibix kombinatsioonis irinotekaani, boolusena manustatud 5-fluorouratsiili ja leukovoriiniga (IFL)

Patsientidel, kellele manustati Vectibix’i kombinatsioonis IFL raviskeemiga (boolusena

5-fluorouratsiili (500 mg/m2), leukovoriini (20 mg/m2) ja irinotekaani (125 mg/m2)), esines sageli

raske kõhulahtisus (vt lõik 4.8). Seetõttu tuleb hoiduda Vectibix’i manustamisest kombinatsioonis

IFL-ga (vt lõik 4.5).

Vectibix kombinatsioonis bevatsizumabi ja keemiaraviskeemidega

Randomiseeritud, avatud, mitmekeskuselises uuringus, mis hõlmas 1053 patsienti, hinnati

bevatsizumabi ja oksaliplatiini või irinotekaani sisaldavate keemiaraviskeemide efektiivsust koos

Vectibix’iga või ilma metastaseerunud kolorektaalse vähi esimese rea ravina. Patsientidel, kellele

manustati Vectibix’i kombinatsioonis bevatsizumabi ja keemiaraviga, täheldati progressioonivaba

elulemuse lühenemist ja suremuse tõusu. Vectibix’i ning bevatsizumabi ja keemiaravi ravihaaras

täheldati samuti kopsuarteri emboolia, infektsioonide (peamiselt dermatoloogilise päritoluga),

kõhulahtisuse, elektrolüütide tasakaaluhäirete, iivelduse, oksendamise ja dehüdratsiooni sagenemist.

KRAS-staatuse täiendavas analüüsis ei tuvastatud patsientide alarühma, kellele oli kasulik Vectibix’i

kombinatsioon oksaliplatiinil või irinotekaanil põhineva keemiaravi ja bevatsizumabiga. Metsikut

tüüpi KRAS alarühma bevatsizumabi ja oksaliplatiini kohordis täheldati Vectibix’iga suundumust

elulemuse halvanemisele ning bevatsizumabi ja irinotekaani kohordis täheldati Vectibix’iga

suundumust elulemuse halvenemisele sõltumata KRAS-i mutatsioonstaatusest. Seetõttu ei tohi

Vectibix’i manustada kombinatsioonis bevatsizumabi sisaldava keemiaraviga (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Vectibix kombinatsioonis oksaliplatiinil põhineva keemiaraviga muteerunud KRAS-iga mKRK-ga

patsientidel või kelle kasvaja KRAS-staatus ei ole teada

Vectibix’i kombinatsioon oksaliplatiini sisaldava keemiaraviga on vastunäidustatud muteerunud

KRAS-iga mKRK-ga patsientidele või kelle mKRK KRAS-staatus ei ole teada. 3. faasi uuringus

(n = 1183, neist 656 patsienti metsikut tüüpi KRAS-iga ja 440 patsienti mutantse KRAS-iga tuumoriga),

milles hinnati panitumumabi kombinatsioonis infusioonina manustatud 5-fluorouratsiili, leukovoriini

ja oksaliplatiiniga (FOLFOX), võrreldes ainult FOLFOX-iga mKRK esimese rea ravis, täheldati

mutantse KRAS-iga patsientidel, kes said panitumumabi ja FOLFOX-i (n = 221), lühenenud

progressioonivaba elulemust ja üldist elulemuskestust, võrreldes ainult FOLFOX-i saanutega

(n = 219).

KRAS-i mutatsioonistaatust peab määrama kogemustega laboratoorium, kasutades valideeritud

uurimismeetodit. Vectibix’i kasutamisel kombinatsioonist FOLFOX keemiaraviskeemiga on

soovitatav, et mutatsioonistaatust määraks laboratoorium, mis osaleb KRAS-i Euroopa

kvaliteeditagamisprogrammis, või metsik tüüp peab olema kinnitatud topeltuuringuga.

Toksilisus silmadele

Turustusjärgselt on harva teatatud tõsistest keratiidi ja ultseratiivse keratiidi juhtudest. Keratiidile

viitavate nähtude ja sümptomitega, nt ägeda või süvenenud silmapõletiku, pisaravooluse,

valgustundlikkuse, hägusa nägemise, silmavalu ja/või silmade punetusega patsiendid tuleb kiiresti

suunata oftalmoloogi konsultatsioonile.

Kui ultseratiivse keratiidi diagnoos leiab kinnitust, tuleb ravi Vectibix’iga katkestada või lõpetada.

Keratiidi diagnoosimisel tuleb hoolikalt kaaluda ravi jätkamise kasulikkust ja ohte.

Varasema keratiidi, haavandilise keratiidi või tõsise silmade kuivusega patsientidel tuleb Vectibix’i

kasutada ettevaatusega. Kontaktläätsede kasutamine on samuti keratiidi ja haavandumise ohutegur.

ECOG 2 sooritusvõimega patsiendid, keda raviti Vectibix’iga kombinatsioonis keemiaraviga

ECOG 2 sooritusvõimega patsientide puhul soovitatakse riski-kasu hindamist enne mKRK ravi

alustamist Vectibix’iga kombinatsioonis keemiaraviga. ECOG 2 sooritusvõimega patsientide puhul ei

ole positiivset riski-kasu suhet dokumenteeritud (vt lõik 5.1).

Eakad patsiendid

Vectibix’i monoteraapiat saanud eakatel patsientidel (vanuses ≥ 65 aastat) ei täheldatud üldisi

erinevusi ohutuses või efektiivsuses. Eakatel patsientidel, kellele manustati Vectibix’i kombinatsioonis

FOLFIRI või FOLFOX keemiaraviskeemidega, teatati tõsistest kõrvaltoimetest suuremal arvul kui

ainult keemiaravi saanutel (vt lõik 4.8).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Andmed koostoimeuuringust Vectibix’i ja irinotekaaniga mKRK-ga patsientidel näitasid, et ravimite

koosmanustamine ei mõjuta irinotekaani ja selle aktiivse metaboliidi, SN-38 farmakokineetikat.

Uuringutevahelise võrdluse tulemused näitasid, et irinotekaani sisaldavad raviskeemid (IFL või

FOLFIRI) ei mõjuta panitumumabi farmakokineetikat.

Vectibix’i ei tohi manustada kombinatsioonis IFL keemiaraviga või bevatsizumabi sisaldava

keemiaraviga. Panitumumabi manustamisel kombinatsioonis IFL-iga (vt lõik 4.4) täheldati

raskekujulise diarröa kõrget esinemissagedust ning panitumumabi kombineerimisel bevatsizumabi ja

keemiaraviga täheldati toksilisuse ja suremuse tõusu (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Vectibix’i kombinatsioon oksaliplatiini sisaldava keemiaraviga on vastunäidustatud muteerunud

KRAS-iga mKRK-ga patsientidele või kelle mKRK KRAS-staatus ei ole teada. Kliinilises uuringus

täheldati mutantse KRAS-iga tuumoriga patsientidel, keda raviti panitumumabi ja FOLFOX-iga,

lühenenud progressioonivaba elulemust ja üldist elulemuskestust (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Vectibix’i kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku

toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada. EGFR osaleb prenataalse

arengu reguleerimises ja võib omada tähtsust normaalses organogeneesis, proliferatsioonis ja areneva

loote diferentseerumises. Seetõttu on võimalik, et Vectibix, manustatuna raseduse ajal, kahjustab

loodet.

On teada, et inimese IgG läbib platsentaarbarjääri, mistõttu panitumumab võib kanduda emalt

arenevale lootele. Fertiilses eas naised peavad ravi ajal Vectibix’iga ja 6 kuud pärast viimast annust

rakendama efektiivseid rasestumisvastaseid meetmeid. Kui Vectibix’i kasutatakse raseduse ajal või

kui patsient ravi ajal rasestub, peab patsienti teavitama raseduse katkemise või lootekahjustuse

potentsiaalsest riskist.

Naisi, kes rasestuvad ravi ajal Vectibix’iga, kutsutakse osalema Amgen’i raseduse

järelvalveprogrammis. Kontaktandmed on pakendi infolehe lõigus 6 „Pakendi sisu ja muu teave“.

Imetamine

Ei ole teada, kas panitumumab eritub rinnapiima. Kuna inimese IgG eritub rinnapiima, võib ka

panitumumab erituda. Imendumise võimalus ja suukaudsest manustamisest tulenev kahju imikule ei

ole teada. Naistel soovitatakse ravi ajal Vectibix’iga ja 3 kuud pärast viimast annust mitte imetada.

Naisi, kes imetavad ravi ajal Vectibix’iga, kutsutakse osalema Amgen’i imetamise

järelvalveprogrammis. Kontaktandmed on pakendi infolehe lõigus 6 „Pakendi sisu ja muu teave“.

Fertiilsus

Loomkatsetes on ilmenud pöörduv toime ahvide menstruaaltsüklile ja fertiilsusele (vt lõik 5.3).

Panitumumab võib avaldada mõju rasestumisvõimele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toimet autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuritud. Kui ravi põhjustab

patsiendile sümptomeid, mis kahjustavad tema nägemist ja/või kontsentratsiooni- ja

reaktsioonivõimet, siis on soovitav selle toime möödumiseni autot mitte juhtida ega masinaid

käsitseda.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Analüüsi põhjal kõikide patsientide kohta, kellele mKRK kliinilistes uuringutes manustati Vectibix ’i

monoteraapiana või kombinatsioonis keemiaraviga (n = 2588), on kõige sagedamini täheldatud

kõrvaltoimeteks nahareaktsioonid, mida esineb 93% patsientidest. Need reaktsioonid on seotud

Vectibix’i farmakoloogiliste toimetega ning enamik neist on olemuselt kerged või mõõdukad; 25% on

rasked (3. raskusaste, NCI-CTC) ja <1% on eluohtlikud (4. raskusaste, NCI-CTC). Nahareaktsioonide

kliinilist käsitlust, k.a soovitusi annuse kohandamiseks vt lõik 4.4.

Tavapäraselt teatatud kõrvaltoimed, mis tekkisid ≥ 20% patsientidest, olid seedetrakti häired (diarröa

(50%), iiveldus (41%), oksendamine (27%), kõhukinnisus (23%) ja kõhuvalu (23%)); üldised häired

(väsimus (37%), püreksia (20%)); ainevahetus- ja toitumishäired (anoreksia (27%)); infektsioonid ja

infestatsioonid (paronühhia (20%)) naha ja nahaaluskoe kahjustused (lööve (45%), akneformne

dermatiit (39%), sügelus (35%), erüteem (30%) ja nahakuivus (22%)).

Kokkuvõte kõrvaltoimetest tabelina

Alljärgnevas tabelis esitatud andmed kõrvaltoimete kohta pärinevad kliinilistest uuringutest, milles

manustati panitumumabi mKRK-ga patsientidele (n=2588) ainsa ravimina või kombinatsioonis

keemiaraviga, ja kõrvaltoimeteatistel. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse

vähenemise järjekorras.

* Olemasolevate andmete alusel ei saa esinemissagedust hinnata

Vectibix’i ohutusprofiil kombinatsioonis keemiaraviga koosneb Vectibix’i kohta (monoteraapiana)

teatatud kõrvaltoimetest ja kaasuva keemiaraviskeemi toksilistest toimetest. Ei täheldatud uusi toksilisi

toimeid või varasemalt teada olnud toksiliste toimete süvenemist üle ootuspärase aditiivse toime.

Nahareaktsioonid olid kõige sagedasemad kõrvaltoimed patsientidel, kellele manustati panitumumabi

kombinatsioonis keemiaraviga. Teised kõrvaltoimed, mida täheldati sagedamini kui monoteraapia

korral, olid hüpomagneseemia, diarröa ja stomatiit. Toksilised toimed viisid harva Vectibix’i või

keemiaravi katkestamiseni.

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Seedetrakti häired

Täheldatud kõhulahtisus oli peamiselt kerge või mõõdukas. Tõsisest diarröast (3. või 4. raskusaste

NCI-CTC järgi) teatati 2% patsientidest, kes said Vectibix’i monoteraapiat, ja 17% patsientidest kes

said Vectibix’i kombinatsioonis keemiaraviga.

Diarröa ja dehüdratsiooniga patsientidel on teatatud ägeda neerupuudulikkuse tekkest (vt lõik 4.4).

Infusiooniga seotud reaktsioonid

Kõikides mKRK monoteraapia ja kombinatsioonravi uuringutes kokku (n = 2588) täheldati

infusiooniga seotud reaktsioone (mis tekkisid 24 tunni jooksul pärast infusiooni) ligikaudu 4%

Vectibix’iga ravitud patsientidest, millest < 1 % olid tõsised (3. ja 4. raskusaste NCI-CTC järgi).

Taastekkinud ja metastaatilise sarvrakulise pea- ja kaelapiirkonna kartsinoomiga patsiendil, keda raviti

kliinilise uuringu käigus Vectibix’iga, tekkis fataalne angioödeem. Surmaga lõppenud juht ilmnes

pärast taasmanustamist eelneva angioödeemi episoodi järgselt; mõlemad episoodid tekkisid hiljem kui

24 tundi pärast manustamist (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Turustusjärgselt on teatatud tõsiste

ülitundlikkusreaktsioonide tekkest rohkem kui 24 tundi pärast infusiooni.

Infusiooniga seotud reaktsioonide kliinilist käsitlust vt lõik 4.4.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Nahalööve esines kõige sagedamini näol, rinna ja selja ülaosal, kuid võis ulatuda ka jäsemetele.

Raskete naha ja nahaaluskoe reaktsioonide tekke järgselt registreeriti infektsioosseid tüsistusi, sh

sepsist, mis harvadel juhtudel lõppes surmaga, tselluliiti või lokaalseid abstsesse, mis vajasid

kirurgilist avamist ja drenaaži. Aja mediaan dermatoloogilise reaktsiooni esimese sümptomini oli 10

päeva ja selle paranemiseni pärast Vectibix’i viimast annust 28 päeva.

Paronühhia oli seotud sõrmede ja varvaste lateraalsete küünevallide tursumisega.

Vectibix’i või teiste EGFR-inhibiitoritega ravitavate patsientide dermatoloogilised kõrvaltoimed (k.a

toimed küüntele) on teadaolevalt seotud ravimite farmakoloogilise toimega.

Kõikides kliinilistes uuringutes kokku tekkisid nahareaktsioonid 93% patsientidest, kellele manustati

Vectibix’i monoteraapiana või kombinatsioonis keemiaraviga (n=2588). Need juhtumid seisnesid

peamiselt lööbe ja akneformse dermatiidi tekkes ning olid raskusastmelt kerged või mõõdukad.

Tõsistest nahareaktsioonidest (3. raskusaste NCI-CTC järgi) teatati 34% ja eluohtlikest

nahareaktsioonidest (4. raskusaste NCI-CTC järgi) <1% patsientidest, kellele manustati Vectibix’i

kombinatsioonis keemiaraviga (n=1536).

Nahareaktsioonide kliinilist käsitlust, k.a soovitusi annuse kohandamiseks vt lõik 4.4.

Turustusjärgselt on teatatud nahanekroosi juhtudest.

Toksilisus silmadele

Kliinilistes uuringutes täheldati 0,2%...0,7% patsientidest mittetõsiseid keratiidijuhte. Turustusjärgselt

on harva teatatud tõsistest keratiidi ja ultseratiivse keratiidi juhtudest (vt lõik 4.4).

Lapsed

Lastel kasutamise kogemus puudub ning Vectibix’i ei tohi kasutada alla 18 aasta vanuste patsientide

raviks.

Teised eripopulatsioonid

Vectibix’i monoteraapiat saanud eakatel patsientidel (vanuses ≥ 65 aastat) ei täheldatud üldisi

erinevusi ohutuses või efektiivsuses. Eakatel patsientidel, kellele manustati Vectibix’i kombinatsioonis

FOLFIRI või FOLFOX keemiaraviskeemidega, teatati tõsistest kõrvaltoimetest suuremal arvul kui

ainult keemiaravi saanutel (FOLFIRI: 45% vs 37%; FOLFOX: 52% vs 37%, vt lõik 4.4). Kõige

rohkem sagenenud kõrvalnähud Vectibix’i manustamisel kombinatsioonis FOLFOX või FOLFIRI

keemiaraviskeemidega oli diarröa ning Vectibix’i manustamisel kombinatsioonis FOLFIRI

keemiaraviskeemiga dehüdratsioon ja kopsuarteri trombemboolia.

Vectibix’i ohutust neeru- või maksakahjustusega patsientidel ei ole uuritud.

4.9 Üleannustamine

Kliinilistes uuringutes on katsetatud annuseid kuni 9 mg/kg. Üleannustamist on registreeritud

ligikaudu kuni kahekordsete soovituslike terapeutiliste annuste puhul (12 mg/kg). Kõrvaltoimetena

täheldati dermatoloogilist toksilisust, kõhulahtisust, dehüdratsiooni ja väsimust, mis on kooskõlas

soovitusliku annuse ohutusprofiiliga.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: Kasvajatevastased ained, monoklonaalsed antikehad, ATC-kood:

L01XC08

Toimemehhanism

Panitumumab on rekombinantne, täielikult inimese IgG2 monoklonaalne antikeha, mis seondub suure

afiinsuse ja spetsiifilisusega inimese EGFR-ga. EGFR on transmembraanne glükoproteiin, mis kuulub

1. tüüpi retseptori türosiinkinaaside alamperekonda, mis hõlmab ka EGFR-i (HER1/c-ErbB-1), HER2,

HER3 ja HER4. EGFR soodustab raku kasvu normaalses epiteelkoes, sh nahas ja karvanääpsus, ning

avaldub mitmesugustes kasvajarakkudes.

Panitumumab seondub EGFR-i domeeni siduva ligandiga ja inhibeerib retseptori autofosforüülimist,

mida kutsuvad esile kõik teada olevad EGFR ligandid. Panitumumabi EGFR-ga seondumise

tulemuseks on retseptori sissepoole tõmbumine, raku kasvu inhibeerimine, apoptoosi põhjustamine

ning interleukiin-8 ja veresoonte endoteeli kasvufaktori produktsiooni vähenemine.

KRAS (Kirsteni roti sarkoom 2 viiruslik onkogeeni homoloog) geeni on kodeeritud väike, GTP-ga

seonduv valk, mis osaleb signaali ülekandes. Mitmesugused stiimulid, sh EGFR-st tulenevad,

aktiveerivad KRAS-i, mis omakorda stimuleerib teisi rakusiseseid valke soodustama rakkude

proliferatsiooni, rakuelulemust ja angiogeneesi.

Inimese mitmesuguste tuumorite KRAS-geenis esinevad sageli aktiveerivad mutatsioonid, millel on

olnud oma osa nii onkogeneesis kui tuumori progresseerumises.

Farmakodünaamilised toimed

In vitro katsed ja in vivo loomuuringud on näidanud, et panitumumab inhibeerib EGFR-positiivsete

kasvajarakkude kasvu ja elulemust. Panitumumabil ei ole täheldatud kasvajavastast toimet EGFRnegatiivsetetele

inimtuumori ksenograftidele. Panitumumabi lisamine kiiritusele, keemiaravile või

teistele suunatud ravidele põhjustas loomuuringutes tuumorivastaste toimete tugevnemist, võrreldes

kiirituse, keemiaravi või suunatud ravidega üksikult.

Vectibix’i või teiste EGFR-inhibiitoritega ravitud patsientidel täheldatud nahareaktsioonid (k.a toime

küüntele) on teadaolevalt seotud ravi farmakoloogilise toimega (vt lõigud 4.2 ja 4.8).

Immunogeensus

Sarnaselt kõigi raviotstarbeliste valkudega on võimalik immunogeensus. Panitumumabivastaste

antikehade moodustumist on hinnatud kahes erinevas immunoloogilises sõeluuringus

panitumumabivastaste seonduvate antikehade kindlakstegemiseks (ELISA, milles uuriti kõrge

afiinsusega antikehade teket, ja Biosensor Immuunanalüüs, milles vaadeldi nii kõrge kui madala

afiinsusega antikehade teket). Patsientidele, kelle seerum osutus ükskõik kummas sõeluuringus

positiivseks, tehti in vitro bioloogiline uuring, et teha kindlaks neutraliseerivad antikehad.

Monoteraapiana:

• seonduvaid antikehi leiti <1% ELISA happe-dissotsiatsiooniuuringus ja 3,8% Biacore

mõõtmismeetodil (välja arvatud manustamiseelselt ja mööduvalt positiivsed patsiendid);

• neutraliseerivaid antikehi esines <1% (välja arvatud manustamiseelselt ja mööduvalt positiivsed

patsiendid);

• võrreldes patsientidega, kel antikehi ei moodustunud, ei täheldatud mingit seost

panitumumabivastaste antikehade olemasolu ning ravimi farmakokineetika, efektiivsuse ja

ohutuse vahel.

Kombinatsioonis irinotekaanil või oksaliplatiinil põhineva keemiaraviga:

• seonduvaid antikehi leiti 1,0% ELISA happe-dissotsiatsiooniuuringus ja <1% Biacore

mõõtmismeetodil (välja arvatud manustamiseelselt positiivsed patsiendid);

• neutraliseerivaid antikehi esines <1% (välja arvatud manustamiseelselt positiivsed patsiendid);

• Vectibix’i suhtes positiivse antikehade leiuga patsientidel ei leitud tõendeid ohutusprofiili

muutumise kohta.

Antikehade moodustumise avastamine sõltub analüüsi tundlikkusest ja spetsiifilisusest. Antikehade

leiu esinemissagedust analüüsis võivad mõjutada mitmed tegurid, k.a mõõtmismetoodika, kogutud

proovi käsitsemine, proovi võtmise aeg, samaaegselt kasutatavad ravimid ja kaasuvad haigused,

mistõttu antikehade esinemise võrdlus teiste preparaatidega võib olla eksitav.

Kliiniline efektiivsus monoteraapiana

Vectibix’i efektiivsust monoteraapiana uuriti randomiseeritud kontrollitud uuringus (463 patsienti) ja

avatud ühe raviharuga uuringus (384 patsienti) metastaseerunud kolorektaalkartsinoomiga (mKRK)

patsientidel, kelle haigus progresseerus eelneva kemoteraapia ajal või selle järgselt.

Teostatud rahvusvaheline randomiseeritud kontrollitud kliiniline uuring hõlmas 463 patsienti EGFRpositiivse

käärsoole või pärasoole metastaseerunud kartsinoomiga, kellel oli kinnitust leidnud

oksaliplatiini ja irinotekaani sisaldavate raviskeemide ebaõnnestumine. Patsiendid randomiseeriti

suhtes 1:1 saama Vectibix’i annuses 6 mg/kg üks kord iga kahe nädala kohta koos parima toetava

raviga ilma kemoteraapiata, või ainult parimat toetavat ravi. Patsiente raviti kuni haiguse

progresseerumiseni või aktsepteerimatu toksilisuse avaldumiseni. Pärast haiguse progresseerumist olid

võis ainult parimat toetavat ravi saanud patsiendid üle viia paralleeluuringusse ja saada ravi

Vectibix’iga annuses 6 mg/kg üks iga kahe nädala järel.

463 patsiendist 63% olid mehed. Keskmine vanus oli 62 eluaastat (vahemikus 27...83) ja 99% olid

europiidsest rassist. 396 patsiendil (86%) oli ravieelne ECOG sooritusvõime 0 või 1. 67% patsientidest

oli käärsoole- ja 33% pärasoolevähk.

Esmane tulemusnäitaja oli progressioonivaba elulemus (PFS). Plaaniväliste hinnangute võimaliku

mõju suhtes kohandatud analüüsis vähenes Vectibix’i saanud patsientidel haiguse progressiooni kiirus

või suremus 40% võrra, võrreldes parimat toetavat ravi saanud patsientidega (riskide suhe = 0,60 (95%

CI: 0,49; 0,74), p < 0,0001). PFS kestused ei erinenud, sest haigus progresseerus enne esimest

plaanilist kontrollvisiiti üle 50% patsientidest mõlemas uuringuhaaras.

Uuringutulemusi analüüsiti tagasivaatavalt metsikut tüüpi KRAS-staatuse ja mutantse KRAS-staatuse

suhtes. KRAS-staatus määrati kindlaks arhiveeritud, parafiini sisestatud kasvajakoe analüüsil.

Kolorektaalvähi esmasest resektsioonist saadud kasvajaproove analüüsiti seitsme kõige sagedasema

aktiveeriva mutatsiooni olemasolu osas KRAS koodonites 12 ja 13 (Gly12Asp, Gly12Ala, Gly12Val,

Gly12Ser, Gly12Arg, Gly12Cys ja Gly13Asp), kasutades alleelspetsiifilist polümeraasi

ahelreaktsiooni. 427 patsiendil (92%) oli võimalik KRAS staatust hinnata, ning 184 patsiendil esines

mutatsioon. Plaaniväliste hinnangute võimaliku mõju kohandatud analüüsi tulemused efektiivsuse

kohta on esitatud allolevas tabelis. Üldine elulemus (OS, ingl overall survival) kummaski rühmas ei

erinenud.

hinnang)a (95% CI) (14, 32) (0, 4)

Stabiilne haigus 34% 12% 12% 8%

PFS

Riskide suhe (95% CI) 0,49 (0,37; 0,65), p<0,0001 1,07 (0,77; 1,48), p=0,6880

Mediaan (nädalad) 16,0 8,0 8,0 8,0

Mediaani erinevus (nädalad) 8,0 0,0

Suhe 8. nädalal 60% 21% 21% 28%

CI = usaldusvahemik

a Patsiendid, kes läksid üle ravile panitumumabiga pärast progresseerumist parima toetava ravi ajalvahetati ravi

panitumumabi vastu

PFS – mutantse ja metsikut tüüpi KRAS-iga patsiendid

PFS - Metsikut tüüpi KRAS-iga patsiendid

Plaanivälised kasvaja hinnangud on siirdatud lähima plaanilise hinnanguni

PFS - Muteerunud KRAS-iga patsiendid

Plaanivälised kasvaja hinnangud on siirdatud lähima plaanilise hinnanguni

Kliiniline efektiivsus kombinatsioonis keemiaraviga

Esimese rea ravi kombinatsioonis FOLFOX keemiaraviskeemiga

Vectibix’i efektiivsust kombinatsioonis oksaliplatiini, 5-fluorouratsiili (5-FU) ja leukovoriiniga

(FOLFOX) hinnati randomiseeritud kontrollitud uuringus 1183 mKRK-ga patsiendil esmaseks

tulemusnäitajaks olnud progressioonivaba elulemuse (PFS) alusel. Teised peamised tulemusnäitajad

olid üldine elulemus (OS), objektiivse ravivastuse määr (ORR), aeg ravivastuseni, aeg progressioonini

(TTP) ja ravivastuse kestus. Uuringut analüüsiti ettevaatavalt kasvaja KRAS-staatuse suhtes, mis oli

hinnatav 93% patsientidest. Efektiivsustulemused metsikut tüüpi KRAS-iga ja muteerunud KRAS-iga

mKRK-ga patsientide kohta on esitatud allolevas tabelis. Vectibix on näidustatud ainult metsikut tüüpi

KRAS-iga mKRK raviks (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Allolevas tabelis on järgneva keemiaravi (irinotekaan, oksaliplatiin või fluoropürimidiin) ja anti-

EGFR-ravi kokkuvõte. Järgneva anti-EGFR-ravi või keemiaravi mõju hinnangulisele üldisele

elulemusele ei ole teada.

Tagantjärele teostatud analüüsis oli täieliku resektsiooni määr metsikut tüüpi KRAS-iga patsientidel,

kellel lähteseisundis olid ainult maksametastaasid, panitumumab pluss FOLFOX uuringuharus 27,9%

(95% CI: 17,2; 40,8) ja ainult FOLFOX uuringuharus 17,5% (95% CI: 8,8; 29,9).

Teise rea ravi kombinatsioonis FOLFIRI keemiaraviskeemiga

Vectibix’i efektiivsust kombinatsioonis irinotekaani, 5-fluorouratsiili (5-FU) ja leukovoriiniga

(FOLFIRI) hinnati randomiseeritud kontrollitud uuringus 1186, mKRK-ga patsiendil esmasteks

tulemusnäitajateks olnud üldise elulemuse (OS) ja progressioonivaba elulemuse (PFS) alusel. Teised

peamised tulemusnäitajad olid objektiivse ravivastuse määr (ORR), aeg ravivastuseni, aeg

progressioonini (TTP) ja ravivastuse kestus. Uuringut analüüsiti ettevaatavalt kasvaja KRAS-staatuse

suhtes, mis oli hinnatav 91% patsientidest.

Efektiivsustulemused metsikut tüüpi KRAS-iga ja muteerunud KRAS-iga mKRK-ga patsientide kohta

on esitatud allolevas tabelis. Kaheksateist (18) % (n = 115) metsikut tüüpi KRAS-iga mKRK-ga

patsientidest oli eelnevalt saanud ravi bevatsizumabiga.PFS ja ravivastuse määr olid sarnased

vaatamata eelnevale ravile bevatsizumabiga. Vectibix on näidustatud ainult metsikut tüüpi KRAS-iga

mKRK raviks (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Allolevas tabelis on järgneva keemiaravi (irinotekaan, oksaliplatiin või fluoropürimidiin) ja anti-

EGFR-ravi kokkuvõte. Järgneva anti-EGFR-ravi või keemiaravi mõju hinnangulisele üldisele

elulemusele ei ole teada.

a Välja arvatud surmajuhud, mis toimusid > 60 päeva pärast viimast arvestatavat kasvaja hindamist või

randomiseerimiskuupäeva, sõltuvalt sellest, kumb oli hilisem.

Esimese rea kombinatsioonravi bevatsizumabi ja oksaliplatiinil või irinotekaanil põhineva

keemiaraviga

Randomiseeritud, avatud, kontrollitud kliinilises uuringus manustati metastaseerunud

kolorektaalvähiga patsientidele (n=1053 (n=823 oksaliplatiini kohort, n=230 irinotekaani kohort))

esmavalikuna keemiaravi (oksaliplatiin või irinotekaan) ja bevatsizumabi koos panitumumabiga või

ilma. Ravi panitumumabiga katkestati seoses vaheanalüüsis täheldatud progressioonivaba elulemuse

statistiliselt olulise langusega panitumumabiga ravitud patsientidel.

Uuringu peamine eesmärk oli PFS võrdlus oksaliplatiini kohordis. Lõppanalüüsis oli PFS riskide suhe

1,27 (95% CI: 1,06; 1,52). PFS mediaan oli panitumumabi haaras 10,0 kuud (95% CI: 8,9; 11,0) ja

mitte-panitumumabi haaras vastavalt 11,4 kuud (95% CI: 10,5; 11,9). Panitumumabi haaras suremus

tõusis. Üldise elulemuse riskide suhe oli 1,43 (95% CI: 1,11; 1,83). Üldise elulemuse mediaan oli

panitumumabi haaras 19,4 kuud (95% CI: 18,4; 20,8) ja mitte-panitumumabi haaras 24,5 kuud (95%

CI: 20,4; 24,5).

Efektiivsusandmete täiendavas analüüsis KRAS-staatuse alusel ei tuvastatud patsientide alarühma,

kellele oli kasulik panitumumabi kombinatsioon oksaliplatiinil või irinotekaanil põhineva keemiaravi

ja bevatsizumabiga. Metsikut tüüpi KRAS-iga alarühma oksaliplatiini kohordis oli PFS riskide suhe oli

1,36; 95% CI: 1,04...1,77. Muteerunud KRAS-iga alarühmas oli PFS riskide suhe 1,25; 95% CI:

0,91...1,71. Metsikut tüüpi KRAS-iga alarühma oksaliplatiini kohordis täheldatis suundumust üldise

elulemuse paranemisele kontrollrühmas (riskide suhe = 1,89; 95% CI: 1,30; 2,75). Samuti täheldati

suundumust üldise elulemuse halvenemisele panitumumabiga irinotekaani kohordis, sõltumata KRAS-i

mutatsioonstaatusest. Panitumumabi kombineerimine kemoteraapia ja bevatsizumabiga on üldiselt

seotud ebasoodsa kasu-riski suhtega, sõltumata KRAS-i mutatsioonstaatusest.

See ravimpreparaat on saanud müügiloa nn tingimusliku heakskiidu alusel. See tähendab, et oodatakse

lisatõendusmaterjali selle ravimi omaduste kohta, eriti kinnitust monoteraapia toime kohta metsikut

tüüpi KRAS tuumoriga patsientidel, mida käesolevaga toetab retrospektiivne analüüs. Seda toimet

hindavad uuringud on käimas. Euroopa Ravimiamet vaatab vähemalt igal aastal läbi ravimpreparaadi

kohta saadud uue teabe ja vajaduse korral ravimi omaduste kokkuvõtet ajakohastatakse.

Lapsed

Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama Vectibix’iga läbi viidud uuringute tulemused laste kõikide

alarühmade kohta kolorektaalvähi näidustusel (teave lastel kasutamise kohta: vt lõik 4.2).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Ainuravimina või kombinatsioonis kemoteraapiaga manustatud Vectibix’i farmakokineetika on

mittelineaarne.

Pärast panitumumabi ühekordse annuse manustamist 1-tunnise infusioonina suurenes

kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC) kiiremini kui annusest sõltuval moel ning kui annust

suurendati 0,75-lt 9 mg/kg-ni, vähenes panitumumabi kliirens (CL) 30,6-lt kuni 4,6 ml/ööpäev/kg. Üle

2 mg/kg annuste korral suureneb panitumumabi AUC ligikaudu annusega proportsionaalselt.

Pärast soovitatavat annustamisskeemi (6 mg/kg üks kord 2 nädala jooksul 1-tunnise infusioonina)

saavutas panitumumabi kontsentratsioon tasakaalutaseme kolmandaks infusiooniks; keskmine

(± standardhälve (SD)) maksimaalne kontsentratsioon oli 213 ± 59 μg/ml ja minimaalne vastavalt 39 ±

14 μg/ml. Keskmine (± SD) AUC0-τ oli 1306 ± 374 μg•ööpäev/ml ja CL vastavalt ja 4,9 ±

1,4 ml/kg/ööpäevas. Eliminatsiooni poolväärtusaeg oli ligikaudu 7,5 päeva (vahemikus 3,6...10,9

päeva).

On teostatud populatsiooni farmakokineetiline analüüs eesmärgiga uurida valikuliste tegurite

võimalikke toimeid panitumumabi farmakokineetikale. Tulemused näitasid, et vanus (21...88), sugu,

rass, maksafunktsioon, neerufunktsioon, kemoterapeutikumid ja kasvajarakkude EGFR membraani

värvumisintensiivsus (1+, 2+, 3+) ei avalda märgatavat mõju panitumumabi farmakokineetikale.

Neeru- või maksakahjustusega patsientidel ei ole panitumumabi farmakokineetika uurimiseks kliinilisi

uuringuid teostatud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Kõrvaltoimed, mida täheldati loomadel süsteemse saadavuse tasemetel, mis on samaväärsed kliiniliste

tasemetega ja mis võivad omada tähtsust kliinilises kasutamises, on kirjeldatud alljärgnevalt.

Nahalööve ja kõhulahtisus olid peamised nähud, mida täheldati kuni 26-nädalase kestusega

korduvannuse toksikoloogilistes uuringutes Cynomolgus ahvidel. Need toimed olid ligikaudu

ekvivalentsed inimesele näidustatud annustega ja olid pöörduvad pärast panitumumabi manustamise

lõppu. Ahvidel täheldatud nahalööve ja kõhulahtisus on arvatavalt seotud panitumumabi

farmakoloogilise toimega ning need on kooskõlas toksikoloogiliste omadustega, mida on täheldatud

teiste EGFR inhibiitorite puhul.

Panitumumabi mutageenset ja kartsinogeenset potentsiaali hindavaid uuringuid ei ole teostatud.

Loomuuringutest ei piisa potentsiaalse embrüofetaalse riski hindamiseks, kuna panitumumabi

ülekandumist lootele ei ole uuritud. Cynomolgus ahvidel põhjustas panitumumab loote aborte ja/või

loote surma, kui seda manustati organogeneesi perioodil annustena, mis olid ligikaudu ekvivalentsed

soovitusliku annusega inimesel.

Formaalseid meesviljakuse uuringuid ei ole teostatud; siiski, isaste Cynomolgus ahvidega läbiviidud

26-nädalane panitumumabi korduvannuse toksikoloogiline uuring annustes, mis ületasid inimese

annuse mg/kg arvestuses ligikaudu kuni 5-kordselt, ei näidanud mingeid mikroskoopilisi erinevusi

reproduktiivsetes organites võrreldes kontrollrühma isasahvidega. Emaste Cynomolgus ahvidega

teostatud viljakusuuringud näitasid, et panitumumab võib esile kutsuda pikenenud menstruaaltsükli

ja/või amenorröa ja rasestumisvõime alanemise, mis esines kõikide uuringus hinnatud annuste korral.

Panitumumabiga ei ole teostatud pre- ega postnataalse arengu uuringuid loomadel. Enne ravi

alustamist Vectibix’iga tuleb kõiki patsiente teavitada panitumumabi potentsiaalsest ohust pre- ja

postnataalsele arengule.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkloriid

Naatriumatsetaattrihüdraat

Jää-äädikhape (pH kohandamiseks)

Süstevesi.

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus

6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Vectibix ei sisalda mingeid antibakteriaalseid konservante ega bakteriostaatilisi aineid. Ravim tuleb

pärast lahjendamist kohe ära kasutada. Kui seda koheselt ei kasutata, vastutab kasutaja kasutusvalmis

ravimi säilitusaja ja –tingimuste eest, mis ei tohiks ületada, 24 tundi temperatuuril 2°C...8°C. Ärge

külmutage lahjendatud lahust.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida külmkapis (2°C...8°C).

Mitte hoida sügavkülmas.

Hoida originaalkarbis valguse eest kaitstult.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Ühekordseks kasutamiseks mõeldud viaal (1. tüüpi klaasist) elastomeerist korgi, alumiiniumpitseri ja

plastikkaanega. Üks viaal sisaldab: 100 mg panitumumabi 5 ml-s, 200 mg panitumumabi 10 ml-s, või

400 mg panitumumabi 20 ml-s infusioonilahuse kontsentraadis.

1 viaaliga pakend, milles sisaldub 5 ml.

1 viaaliga pakend, milles sisaldub 10 ml.

1 viaaliga pakend, milles sisaldub 20 ml.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Meditsiinitöötaja peab aseptika nõudeid järgides lahjendama Vectibix’i 0,9% naatriumkloriidi

süstelahusega. Ärge raputage ega loksutage viaali. Ärge manustage Vectibix’i, kui selle värvus on

muutunud. Tõmmake süstlasse vajalik kogus Vectibix’i annustamiseks 6 mg/kg. Lahjendage

üldkoguseni 100 ml. Lõplik kontsentratsioon ei tohi olla kõrgem kui 10 mg/ml. Annused üle 1000 mg

tuleb lahjendada 150 ml 0,9% naatriumkloriidi süstelahusega (vt lõik 4.2). Lahjendatud lahust tuleb

segada õrnalt keerates. Mitte raputada.

Vectibix’il pole täheldatud sobimatust 0,9% naatriumkloriidi süstelahusega, mis on

polüvinüülkloriidkottides või polüolefiinkottides.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Amgen Europe B.V.

Minervum 7061

NL-4817 ZK Breda

Holland

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/07/423/001

EU/1/07/423/002

EU/1/07/423/003

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 3. detsember 2007

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 17. märts 2011

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on Euroopa Ravimiameti kodulehel