Näidustus: Osteoartroosi, reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi sümptomaatiline ravi täiskasvanud patsientidel, kellel on mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA) kasutamisega seotud mao- ja/või kaksteistsõrmikuhaavandite tekkerisk ja kui ravi naprokseeni väiksema annusega või mõne teise MSPVA-ga ei ole piisav.

toimeainet modifitseeritult vabastav tablett (500mg +20mg)

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Vimovo, 500 mg/20 mg toimeainet modifitseeritult vabastav tablett

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
• Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigussümptomid on sarnased.
• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Vimovo ja milleks seda kasutatakse

Mis ravim on Vimovo Vimovo sisaldab kahte toimeainet: naprokseeni ja esomeprasooli. Mõlemal toimeainel on oma, teise toimest erinev toime.

• Naprokseen kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse mittesteroidseteks põletikuvastasteks aineteks (MSPVA-d). See vähendab põletikku.
• Esomeprasool kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse prootonpumba inhibiitoriteks. See vähendab maos happe eritust.

Esomeprasool aitab vähendada haavandite tekkeriski ning maovaevusi, mis tekivad patsientidel, kes peavad võtma MSPVA-sid.

Milleks ravimit Vimovo kasutatakse Vimovot kasutatakse täiskasvanutel järgmiste põletikuliste haiguste korral:

• osteoartroos,
• reumatoidartriit,
• anküloseeriv spondüliit.

Vimovo vähendab valu, turset, punetust ja kuumatunnet (põletik). Teile määratakse see ravim, kui vajate põletikuvastast ravi kõrgemas annuses ja teil on risk maohaavandi või peensoole eesmise osa (kaksteistsõrmiksool) haavandite tekkeks MSPVA-de kasutamisel.

2. Mida on vaja teada enne Vimovo kasutamist

Vimovot ei tohi võtta

• kui olete naprokseeni suhtes allergiline (ülitundlik);
• kui olete esomeprasooli või mõne teise prootonpumba inhibiitorit sisaldava ravimi suhtes allergiline;

• kui olete selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;
• kui te võtate atasanaviiri või nelfinaviiri sisaldavat ravimit (kasutatakse HIV-nakkuse raviks);
• kui atsetüülsalitsüülhape (nt aspiriin), naprokseen või teised MSPVA-d, nt ibuprofeen, diklofenak või COX-2 inhibiitorid (nt tselekoksiib, etorikoksiib) on teil varem põhjustanud astmat (vilistav hingamine) või allergilisi reaktsioone, nt sügelus või nahalööve (urtikaaria e nõgestõbi);
• raseduse kolmel viimasel kuul;
• kui teil on tõsised maksa, neerude või südame probleemid;
• kui teil on mao- või kaksteistsõrmiksoolehaavand;
• kui teil on diagnoositud veritsushäire või teil esineb tõsist ja ootamatut veritsust;
• kui teil on pärast Vimovo või teiste sarnaste ravimite võtmist tekkinud raske nahalööve või naha koorumine, villistumine ja/või suuhaavandid.

Ärge kasutage Vimovot, kui midagi loetelust kehtib teie kohta. Kui te ei ole kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga enne Vimovo kasutamist.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Vimovo võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Te ei tohi võtta Vimovot ja rääkige kohe oma arstile, kui midagi alljärgnevast on juhtunud enne või sellel ajal, kui hakkasite Vimovot kasutama, sest see ravim võib varjata teiste haiguste sümptomeid:

• te olete kaotanud ilma põhjuseta palju oma kehakaalust ja teil esineb neelamisraskusi;
• te oksendate toitu või verd;
• teie väljaheide on musta värvi (vereplekid väljaheites).

Kui midagi ülaltoodust kehtib teie kohta (või te ei ole kindel), pidage nõu oma arsti või apteekriga enne Vimovo kasutamist.

Pöörduge oma arsti poole või uurige apteekrilt enne ravimi võtmist:

• kui teil on põletikuline soolehaigus (Crohni tõbi või haavandiline koliit);
• kui teil on mingeid probleeme maksa või neerudega või kui te olete eakas;
• kui te võtate teatud ravimeid, selliseid nagu suukaudsed kortikosteroidid, varfariin, klopidogreel, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d), atsetüülsalitsüülhape (aspiriin) või MSPVA-d, sh COX-2 inhibiitorid (vt lõik „Muud ravimid ja Vimovo“);
• kui teil on kunagi tekkinud nahareaktsioonid pärast ravi esomeprasooli (mis on Vimovo üks koostisosa) sarnase ravimiga, mis vähendab maohappesust;
• kui teil planeeritakse spetsiifilist vereanalüüsi (kromograniin A).

Kui midagi ülaltoodust kehtib teie kohta (või te ei ole kindel), rääkige sellest oma arsti või apteekriga enne Vimovo kasutamist.

Öelge oma arstile, kui teil on varem olnud maohaavandit või maoverejooksu. Teil palutakse teatada kõikidest maoga seotud haigusnähtudest (nt valu) oma arstile.

Sellised ravimid nagu Vimovo võivad olla seotud müokardiinfarkti või insuldi riski vähese suurenemisega. Iga risk suureneb tõenäoliselt suurte annuste ja pikaajalise ravi korral. Ärge ületage soovitatud raviannuseid ega ravi kestust.

Vimovo sisaldab MSPVA-d, mida nimetatakse naprokseeniks. Sarnaselt teiste MSPVA-dega tuleb naprokseeni kasutada kõige madalamas efektiivses annuses võimalikult lühikese aja jooksul, et vähendada kõrvaltoimete tekkeriski. Teie arst hindab seetõttu korrapäraste ajavahemike järel, kas te peate endiselt Vimovot kasutama.

Vimovo ei sobi ägeda valu kiireks leevendamiseks, sest kulub mitu tundi, enne kui valuvaigistav

koostisosa naprokseen jõuab verre. Enne ravimi võtmist konsulteerige samuti oma arstiga, kui teil on mingeid südameprobleeme, kui teil on

varem olnud ajurabandust või kui te arvate, et teil võiks olla risk nende probleemide tekkeks. Teil võib olla nende probleemide tekkimise risk:

• kui teil on kõrge vererõhk;
• kui teil on probleeme vereringega või vere hüübivusega;
• kui teil on suhkurtõbi;
• kui teil on kõrge kolesteroolitase;
• kui te suitsetate.

Prootonpumba inhibiitori (mis on Vimovo üks toimeainetest) kasutamisel, eriti kui te kasutate seda üle

ühe aasta, on teie risk puusa-, randmeluude või selgroolüli murru tekkimiseks suurem kui tavaliselt. Rääkige oma arstile, kui teil on diagnoositud luuhõrenemist või kui te kasutate kortikosteroide (need võivad luuhõrenemise riski suurendada).

See ravim võib mõjutada B12-vitamiini imendumist teie organismis, eriti kui teil on vaja seda võtta pikka aega. Palun pöörduge oma arsti poole, kui märkate mõnda järgmistest sümptomitest, mis võivad viidata B12-vitamiini madalale tasemele:

• äärmine väsimus või energiapuudus
• torkimistunne
• valulik või punetav keel, suuhaavandid
• lihasnõrkus
• nägemishäired
• mäluprobleemid, segasus, depressioon.

Kui teil tekib nahalööve, eelkõige päikese eest katmata piirkondades, teatage sellest võimalikult kiiresti

oma arstile, sest võib juhtuda, et peate ravi Vimovoga katkestama. Kindlasti mainige ka kõiki teisi kõrvaltoimeid, nt liigesevalu.

Vimovoga raviga seoses on teatatud tõsistest nahareaktsioonidest, sh Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs ja ravimireaktsioon koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS). Lõpetage Vimovo kasutamine ja pöörduge viivitamatult arsti poole, kui märkate mõnda lõigus 4 kirjeldatud tõsiste nahareaktsioonidega seotud sümptomit. Vimovo võtmisel võib tekkida neerupõletik. Nähud ja sümptomid võivad olla uriini koguse vähenemine

või veri uriinis ja/või ülitundlikkusreaktsioonid, nagu palavik, lööve ja liigese jäikus. Selliste nähtude tekkimisel teavitage oma raviarsti. Lapsed ja noorukid Vimovot ei soovitata kasutada lastel ega alla 18-aastastel noorukitel.

Muud ravimid ja Vimovo Palun informeerige oma arsti või apteekrit, kui te kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid, kaasa arvatud ilma retseptita ostetud ning ravimtaimedel põhinevaid ravimeid. See on vajalik seetõttu, et need võivad mõjutada Vimovo toimet ning Vimovo võib mõjutada teiste ravimite toimet.

Ärge võtke seda ravimit ja rääkige oma arstile või apteekrile, kui te võtate:

• atasanaviiri või nelfinaviiri sisaldavat ravimit (kasutatakse HIV-nakkuse raviks).

Rääkige oma arstile või apteekrile, kui te võtate ükskõik millist järgmistest ravimitest:

• atsetüülsalitsüülhape (aspiriin) (kasutatakse valuvaigistina või verehüüvete vältimiseks). Kui te kasutate madalas annuses atsetüülsalitsüülhapet (aspiriin), võite te siiski Vimovot samal ajal kasutada;
• teised MSPVA-d (sh COX-2 inhibiitorid);
• teatud ravimid, nagu ketokonasool, itrakonasool, posakonasool või vorikonasool (kasutatakse seennakkuste raviks);
• erlotiniib (või mõni teine sama rühma vähivastane ravim);
• kolestüramiin (kasutatakse kolesteroolitaseme langetamiseks);
• klaritromütsiin (kasutatakse infektsioonide raviks);
• kinoloonrea antibiootikumid (infektsioonide raviks), näiteks tsiprofloksatsiin või moksifloksatsiin;
• diasepaam (kasutatakse ärevuse raviks, müorelaksandina (lõdvestab lihaseid) või epilepsia raviks);
• hüdantoiinid, nagu fenütoiin (kasutatakse epilepsia raviks);
• liitium (kasutatakse teatud tüüpi depressiooni raviks);
• metotreksaat (kasutatakse reumatoidartriidi, psoriaasi ja vähi raviks);
• probenetsiid (podagra raviks);
• selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d) (kasutatakse ärevuse või depressiooni raviks);
• tsüklosporiin või takroliimus (ravimid keha immuunreaktsiooni tõrjumiseks);
• sulfonüüluuread, nagu glimepiriid (suukaudne ravim, mida kasutatakse veresuhkru kontrolli all hoidmiseks diabeedi korral);
• kõrgenenud vererõhu raviks kasutatavad ravimid, mida nimetatakse diureetikumideks (nt furosemiid või hüdroklorotiasiid), AKE-inhibiitoriteks (nt enalapriil), angiotensiin-II-retseptori antagonistideks (nt losartaan) ja beetablokaatoriteks (nt propranolool);
• kortikosteroidid, nt hüdrokortisoon või prednisoloon (kasutatakse põletikuvastaste ravimitena);
• ravimid, mida kasutatakse vere hüübivuse vähendamiseks, nagu varfariin, dikumarool, hepariin või klopidogreel;
• rifampitsiin (kasutatakse tuberkuloosi ravis);
• naistepuna-ürt (Hypericum perforatum) (kasutatakse kerge depressiooni ravis);
• tsilostasool (kasutatakse vereringehäirete tõttu tekkinud jalavalu ravis).

Kui midagi ülalpool nimetatust kehtib teie kohta (või te ei ole selles kindel), rääkige sellest oma arsti või apteekriga enne Vimovo kasutamist.

Vimovo koos toidu ja joogiga Ärge võtke Vimovot koos toiduga, sest see võib Vimovo toimet vähendada või toime võib hilineda. Võtke tablett sisse vähemalt 30 minutit enne sööki.

Rasedus, imetamine ja viljakus Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi võtmist nõu oma arsti või apteekriga.

Rasedus Ärge võtke Vimovot raseduse kolme viimase kuu jooksul, sest see võib kahjustada teie sündimata last või põhjustada probleeme sünnitusel. See võib põhjustada teie sündimata lapsel neeru- ja südameprobleeme. See võib soodustada teil ja teie lapsel veritsuste teket ning põhjustada sünnituse hilinemist või selle pikenemist. Te ei tohi võtta Vimovot raseduse esimese 6 kuu jooksul, v.a juhul, kui see on hädavajalik ja teie arst on seda soovitanud. Kui te vajate ravi selle perioodi jooksul või ajal, mil püüate rasestuda, tuleb kasutada väikseimat annust võimalikult lühikese aja jooksul. Kasutades kauem kui paar päeva alates 20. rasedusnädalast võib Vimovo põhjustada teie sündimata lapsel neeruprobleeme, mille tõttu võib tekkida last ümbritseva lootevee madal tase (oligohüdramnion) või südame veresoone (ductus arteriosus ehk

arterioosjuha) ahenemine. Kui te vajate ravi kauem kui paar päeva, võib arst soovitada täiendavat

jälgimist. Imetamine

Ärge imetage Vimovo ravi ajal. Väike kogus seda ravimit võib sattuda rinnapiima. Kui te plaanite imetamist, ei tohi te Vimovot võtta.

Viljakus Vimovo võib muuta rasestumise raskemaks. Rääkige oma arstile, kui te kavatsete rasestuda või kui teil on probleeme rasestumisega. Autojuhtimine ja masinatega töötamine Te võite Vimovo kasutamise ajal tunda pearinglust või nägemise hägustumist. Kui nii juhtub, ärge juhtige

sõidukeid ega käsitsege töövahendeid või masinaid. Vimovo sisaldab metüülparahüdroksübensoaati (E218) ja propüülparahüdroksübensoaati (E216)

Need abiained võivad tekitada allergilisi reaktsioone. Need reaktsioonid ei pruugi kohe avalduda. VIMOVO sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

3. Kuidas Vimovot kasutada

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Vimovo võtmine

• Neelake tablett alla tervena koos veega. Ärge poolitage, närige ega purustage tablette. On oluline, et võtaksite tablette tervena, sest ravim toimib siis ettenähtud viisil.
• Võtke tablett sisse vähemalt 30 minutit enne sööki. Toit võib vähendada Vimovo kaitsvat toimet teie maole ja soolele. Toidu tõttu võib märgatavalt hilineda ka valu ja põletiku leevenemine.
• Kui te võtate seda ravimit pikaajaliselt, siis soovib teie arst jälgida teie seisundit (eriti juhul, kui te võtate seda kauem kui üks aasta).

Kui palju ravimit võtta

• Võtke üks tablett kaks korda ööpäevas, niikaua kui teie arst on soovitanud.
• Vimovo on saadaval ainult 500 mg/20 mg tugevuses. Kui teie arst arvab, et see annus ei ole teile sobiv, saab teile määrata muud ravi.

Kui te võtate Vimovot rohkem, kui ette nähtud Kui te võtate Vimovot rohkem, kui on ette nähtud, rääkige sellest otsekohe oma arstile või apteekrile. Üleannustamise nähtudeks võivad olla letargia, pearinglus, uimasus, ülakõhuvalu või ebamugavustunne selles piirkonnas, kõrvetised, seedeprobleemid, iiveldus, maksahäired (ilmnevad vereanalüüsil), neeruhäired, mis võivad olla tõsised, verehappesuse normaalsest kõrgem tase, segasus, oksendamine, veritsus maost või soolest, kõrge vererõhk, hingamisraskused, kooma, ägedad allergilised reaktsioonid (võivad olla õhupuudus, nahalööve, näo ja/või kõriturse ja/või teadvusekaotus) ja keha kontrollimatud liigutused.

Kui te unustate Vimovot võtta

• Kui te unustate annuse võtmata, tehke seda niipea, kui see meenub. Kui aga järgmise annuse aeg on peaaegu kätte jõudnud, siis jätke vahelejäänud annus võtmata.

• Ärge võtke kahekordset annust (kaks annust samaaegselt), kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Ravimi võtmisel võib tekkida järgmisi kõrvaltoimeid.

Lõpetage Vimovo võtmine ja pöörduge viivitamatult arsti poole kui märkate ükskõik millist järgmistest tõsistest kõrvaltoimetest – te võite vajada erakorralist meditsiinilist abi:

• äkki tekkinud vilistav hingamine, huulte, keele, kurgu või keha turse, nahalööve, minestamine või neelamisraskused (raske allergiline reaktsioon);
• äkiline raskekujuline lööve või nahapunetus koos villide tekkega või naha koorumisega võib tekkida isegi pärast mitmenädalast ravi. Raskekujulised villid ja veritsus võivad tekkida ka huultele, silmadele, suhu, ninna ja suguelunditele. Nahalööve võib areneda tõsiseks laialdaseks nahakahjustuseks (naha välimise kihi ja pindmiste limaskestade koorumine), millel on eluohtlikud tagajärjed. See võib olla multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs. Need kõrvaltoimed on väga haruldased, võivad esineda kuni 1 kasutajal 10 000-st;
• laialt levinud lööve, kõrge kehatemperatuur ja suurenenud lümfisõlmed (DRESS-sündroom või ravimi ülitundlikkuse sündroom). Need kõrvaltoimed esinevad väga harva ja võivad tekkida kuni 1 inimesel 10 000-st.
• naha või silmavalgete kollasus, tumedat värvi uriin ja väsimus, mis võivad osutuda maksahäirete sümptomiteks;
• Vimovo sarnased ravimid võivad olla seotud südameinfarkti või insuldi riski vähese tõusuga. Sümptomiteks on valu rindkeres, mis kiirgab kaela ja õlgadesse ning piki vasakut käsivart, segasus või lihasnõrkus või tuimus, mis võib avalduda ainult ühel kehapoolel;
• teie väljaheide on musta värvi ja kleepuv või teil on verine kõhulahtisus;
• te oksendate verd või tumedat kohvipaksu taolist eritist.

Rääkige esimesel võimalusel oma arstiga, kui teil tekib midagi järgnevast:

Vimovo võib harvadel juhtudel mõjutada vere valgeliblesid nii, et tekib immuunpuudulikkus.

Kui teil on infektsioon, millega kaasnevad sellised sümptomid, nagu palavik koos tugevalt halvenenud üldseisundiga või palavik koos paikse infektsiooni sümptomitega, nagu valu kaelas, kurgus või suus, või urineerimisraskused, peate võimalikult kiiresti pöörduma oma arsti poole, et vereanalüüsi alusel välistada vere valgeliblede puudulikkus (agranulotsütoos). On oluline, et te räägiksite arstile ravimitest, mida kasutate.

Teised võimalikud kõrvaltoimed on:

Sage (võivad esineda kuni 1 inimesel 10-st)

• peavalu;
• väsimus;
• janu;
• depressioon;
• hingeldus;
• higistamise suurenemine;
• nahasügelus ja –lööbed;
• peapööritus (vertiigo);

• punased või lillad laigud, verevalumid või täpid nahal;

• iiveldus või oksendamine;
• südamepekslemine (palpitatsioonid);
• muutunud uni või unehäired (unetus);
• kuulmishäired või helin kõrvus;
• pearinglus, uimasus või purjusoleku tunne;
• käte, jalgade või pahkluude turse (ödeem);
• suupõletik;
• nägemishäired;
• kõhulahtisus, kõhuvalu, kõrvetised, seedehäired, kõhukinnisus, röhitsus või kõhupuhitus;
• maohaavand või peensoole ülaosa (kaksteistsõrmiksoole) haavand;
• mao limaskestapõletik (gastriit);
• healoomulised maopolüübid.

Aeg-ajalt, harv või väga harv (võivad esineda kuni 1 kasutajal 100-st või vähem)

• valulikkus või haavandid suus;
• nägemise häired, nagu hägune nägemine, konjunktiviit või silmavalu;
• veidrad unenäod;
• unisus;
• glükoositaseme tõus veres. Nähtudeks võivad olla janu ja suurenenud uriinieritus;
• glükoositaseme langus veres. Nähtudeks võivad olla nälja- või nõrkustunne, higistamine ja südame kiirenenud löögisagedus;
• kooma;
• veresoonte põletik;
• mao või soole perforatsioon ehk mulgustumine;
• süsteemne erütematoosne luupus (SLE), haigus, mille korral keha immuunsüsteem ründab keha, põhjustades liigesevalu, nahalöövet ja palavikku;
• lümfisõlmede suurenemine;
• puusaluu, randmeluu või lülisamba murd (kui Vimovot kasutatakse kõrgetes annustes ja pikema aja jooksul);
• palavik;
• minestamine;
• suukuivus;
• agressiivsus;
• kuulmislangus;
• astmahoog;
• krambid või krambihood;
• menstruaaltsükli häired;
• kehakaalu muutused;
• juuste väljalangemine (alopeetsia);
• laatuv lööve (nõgestõbi);
• liigesvalu (artralgia);
• rindade suurenemine meestel;
• valulik või turses keel;
• tõmblused või lihasvärin (treemor);
• söögiisu häired või maitsetundlikkuse muutused;
• lihasnõrkus või -valu (müalgia);
• pikem veritsusaeg (veri võib kauem hüübida);
• probleemid rasestumisega;
• palavik, punetus või muud infektsiooninähud;
• ebaregulaarne, aeglane või väga kiire pulss;
• kipitustunne, nagu „nõeltega torkimine“;

• keskendumisraskused või mäluhäired;
• ärrituvus, segasus, ärevus või närvilisus;
• üldine halb enesetunne, nõrkus ja energiapuudus;
• turses või valulikud kehaosad vedelikupeetuse tagajärjel;
• kõrge või madal vererõhk. Minestamistunne või pearinglus;
• nahalööve või -villid või on nahk muutunud valgusele ülitundlikuks;
• olematute asjade nägemine, tundmine või kuulmine (hallutsinatsioonid);
• muutused vereanalüüsis, mis näitavad maksafunktsiooni muutust. Arst võib teile põhjalikumalt selgitada;
• seennakkus (soor), mis võib haarata soolestikku;
• vere esinemine uriinis või muud neeruhäired. Teil võib esineda seljavalu;
• hingamisraskused, mis võivad ajapikku süveneda. Need võivad olla kopsupõletiku või kopsuturse tekke märgiks;
• madal soola (naatrium) tase veres. See võib põhjustada nõrkust, oksendamist ja krampe;
• meningiidi sümptomid, nagu palavik, iiveldus või oksendamine, kaela jäikus, peavalu, tundlikkus ereda valguse suhtes ja segaduses olek;
• kõhunäärme probleemid. Nähud hõlmavad tugevat kõhuvalu, mis kiirgab selga;
• hele väljaheide, mis on tõsise maksakahjustuse sümptomiks (hepatiit). Tõsine maksakahjustus võib viia maksapuudulikkuseni ja ajuhäireteni;
• soolepõletik või põletikulise soolehaiguse (Crohni tõbi või haavandiline koliit) halvenemine. Nähud hõlmavad kõhuvalu, kõhulahtisust, oksendamist ja kehakaalu langust;
• muutused veres, nagu vähenenud punaliblede arv (aneemia), valgeliblede või vereliistakute arv. See võib põhjustada nõrkust, verevalumeid, palavikku, tugevaid külmavärinaid, kurguvalu või muuta vastuvõtlikuks infektsioonide suhtes;
• teatud tüüpi valgete vereliblede taseme tõus (eosinofiilia);
• igat tüüpi vererakkude taseme langus (pantsütopeenia);
• probleemid vereringega või veresoonte kahjustused. Sümptomiteks võivad olla väsimus, hingeldus, minestustunne, valu rinnas või üldine valulikkus.

Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

• kui te kasutate Vimovot kauem kui kolm kuud, on võimalik, et magneesiumi tase teie veres langeb. Kui magneesiumi tase on langenud, võib tekkida väsimus, tahtmatud lihastõmblused, desorienteeritus, krambid, pearinglus või südametöö kiirenemine. Kui teil tekib ükski nimetatud sümptomitest, võtke kiiresti ühendust oma arstiga. Magneesiumi madal tase võib põhjustada ka kaaliumi või kaltsiumi taseme langust veres. Teie arst võib otsustada, et te peate perioodiliselt vereanalüüsi andma magneesiumi taseme jälgimiseks;
• lööve, millega võib kaasneda liigesevalu.

Ärge ehmuge võimalike kõrvaltoimete loetelu pikkusest. Teil ei pruugi neist ühtegi avalduda.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Vimovot säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas. Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendile pärast „EXP:“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale. Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Pudel: hoida originaalpakendis. Hoida pudel tihedalt suletuna, niiskuse eest kaitstult.

Blister: hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult. Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Vimovo sisaldab

• Toimeained on 500 mg naprokseeni ja 20 mg esomeprasooli.
• Teised koostisained (abiained) tableti sisus on naatriumkroskarmelloos, magneesiumstearaat,

povidoon K90, kolloidne veevaba ränidioksiid. Abiained tableti kattes on karnaubavaha, glütserool monostearaat 40-55, hüpromelloos tüüp 2910 (3 mPas, 6 mPas ja 50 mPas), raudoksiid (E172, kollane, must), makrogool 8000, metakrüülhappe-etüülakrülaadi kopolümeeri (1:1) 30% dispersioon, metüülparahüdroksübensoaat (E218), polüdekstroos, polüsorbaat 80, propüleenglükool, propüülparahüdroksübensoaat (E216), naatriumlaurüülsulfaat, titaandioksiid (E171), trietüültsitraat.

Kuidas Vimovo välja näeb ja pakendi sisu Ovaalsed kollased tabletid mõõduga 18 x 9,5 mm, millel on mustaga kiri “500/20”.

Pudel Pakendi suurused: 6, 10, 20, 30, 60, 100, 180 või 500 toimeainet modifitseeritult vabastavat tabletti. Pudelid sisaldavad silikageelist kuivatusaine kotikest keeratavas korgis (et hoida tabletid kuivad). Kotike kuivatusainega ei ole mõeldud söömiseks.

Alumiiniumist blisterpakend Pakendi suurused: 10, 20, 30, 60 või 100 toimeainet modifitseeritult vabastavat tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja

Grünenthal GmbH Zieglerstraße 6 52078 Aachen Saksamaa

See ravim on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides ja Ühendkuningriigis (Põhja-Iirimaal) järgmiste nimetustega:

Liikmesriik Ravimpreparaadi nimetus Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Soome, Saksamaa, Iirimaa, Itaalia, Vimovo Läti, Leedu, Luksemburg, Holland, Norra, Portugal, Rumeenia, Hispaania, Rootsi, Ühendkuningriik (Põhja-Iirimaa)

Infoleht on viimati uuendatud septembris 2026.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Vimovo, 500 mg/20 mg toimeainet modifitseeritult vabastavad tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga toimeainet modifitseeritult vabastav tablett sisaldab 500 mg naprokseeni ja 20 mg esomeprasooli (magneesiumtrihüdraadina).

INN. Naproxenum, esomeprazolum. Teadaolevat toimet omavad abiained

Vimovo sisaldab 0,02 mg metüülparahüdroksübensoaati ja 0,01 mg propüülparahüdroksübensoaati (vt lõigud 4.4 ja 6.1).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Toimeainet modifitseeritult vabastav tablett, mis sisaldab enterokattega kaetud (gastroresistentne)

naprokseeni ja õhukese polümeerikattega esomeprasooli. Ovaalne kaksikkumer kollane tablett mõõduga 18 x 9,5 mm, millel on musta värviga märgistus „500/20”.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Osteoartroosi, reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi sümptomaatiline ravi täiskasvanud patsientidel, kellel on mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA) kasutamisega seotud mao- ja/või kaksteistsõrmikuhaavandite tekkerisk ja kui ravi naprokseeni väiksema annusega või mõne teise MSPVA- ga ei ole piisav.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Soovitatav annus on 1 tablett (500 mg/20 mg) kaks korda ööpäevas.

Naprokseeni kõrvaltoimeid saab muuta minimaalseks, kasutades madalaimat efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul (vt lõik 4.4). Kui patsienti ei ole varem ravitud MSPVA-ga, tuleb kaaluda naprokseeni või mõne teise MSPVA madalamat annust. Selleks eesmärgiks on saadaval mittefikseeritud kombinatsioonid. Kui naprokseeni koguannust 1000 mg ööpäevas (500 mg kaks korda ööpäevas) peetakse mittesobivaks, tuleb kasutada alternatiivset mittefikseeritud kombinatsioonravi madalamas annuses naprokseeniga või mõne teise MSPVA-ga .

Ravi tuleb jätkata, kuni individuaalsed ravieesmärgid on saavutatud; regulaarselt jälgida ning toime

puudumisel või seisundi halvenemisel katkestada. Naprokseeni pikenenud vabanemisaja tõttu gastroresistentsest ravimvormist (3...5 tundi) ei ole Vimovo

näidustatud ägedate valuseisundite (nt hambavalu) kiireks leevendamiseks. Siiski, Vimovot kasutatakse osteoartroosi, reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi ägenemise korral.

Eripopulatsioonid Neerukahjustus Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel tuleb Vimovot kasutada ettevaatusega ning patsientide neerufunktsiooni tuleb hoolikalt jälgida. Naprokseeni ööpäevase koguannuse vähendamise vajadusega tuleb arvestada (vt lõigud 4.4 ja 4.5). Kui naprokseeni koguannust 1000 mg ööpäevas (500 mg kaks korda ööpäevas) peetakse mittesobivaks, tuleb kasutada alternatiivset mittefikseeritud kombinatsioonravi madalamas annuses naprokseeniga või mõne teise MSPVA-ga; lisaks tuleb uuesti hinnata vajadust gastroprotektiivse ravi jätkamise järele.

Vimovo on vastunäidustatud raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens <30 ml/min) patsientidele, sest naprokseeni metaboliitide akumuleerumist on täheldatud raske neerupuudulikkusega ning dialüüsil olevatel patsientidel (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Maksakahjustus Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb Vimovot kasutada ettevaatusega ning patsientide maksafunktsiooni tuleb hoolikalt jälgida. Tuleb arvestada naprokseeni ööpäevase annuse vähendamise vajadusega (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Kui naprokseeni koguannust 1000 mg ööpäevas (500 mg kaks korda ööpäevas) peetakse mittesobivaks, tuleb kasutada alternatiivset mittefikseeritud kombinatsioonravi madalamas annuses naprokseeniga või mõne teise MSPVA-ga; lisaks tuleb uuesti hinnata vajadust gastroprotektiivse ravi jätkamise järele.

Vimovo on vastunäidustatud raske maksakahjustusega patsientidele (vt lõigud 4.3 ja 5.2). Eakad (>65-aastased)

Eakatel on suurenenud risk ravimi kõrvaltoimete tõsiste tagajärgede tekkeks (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Kui naprokseeni koguannust 1000 mg ööpäevas (500 mg kaks korda ööpäevas) peetakse mittesobivaks (nt neerukahjustusega või madala kehakaaluga eakad patsiendid), tuleb kasutada alternatiivset mittefikseeritud kombinatsioonravi madalamas annuses naprokseeniga või mõne teise MSPVA-ga; lisaks tuleb uuesti hinnata vajadust gastroprotektiivse ravi jätkamise järele. Lapsed Vimovo ohutus ja efektiivsus lastel vanuses 0…18 aastat ei ole tõestatud. Sellekohased andmed puuduvad.

Manustamisviis Vimovo tablett tuleb alla neelata tervena koos veega, seda ei tohi poolitada, närida ega purustada.

Soovitatav on manustada Vimovo tablett vähemalt 30 minutit enne söömist (vt lõik 5.2).

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeainete või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete või asendatud bensimidasoolide suhtes;
• anamneesis atsetüülsalitsüülhappe või teiste MSPVA-de poolt põhjustatud astma, urtikaaria või allergilised reaktsioonid (vt lõik 4.4);
• raseduse kolmas trimester (vt lõik 4.6);

• raske maksakahjustus (nt Child-Pugh skaalal C klass);

• raske südamepuudulikkus;
• raske neerukahjustus;
• aktiivne peptiline haavand (vt lõik 4.4, „Toimed mao-sooletraktile, Naprokseen“);
• mao-sooletrakti veritsus, ajuveresoonkonna veritsus või teised veritsushäired (vt lõik 4.4, „Hematoloogilised toimed“);
• samaaegne kasutamine koos atasanaviiri ja nelfinaviiriga (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Üldised märkused Tuleb vältida Vimovo kombineerimist MSPVA-dega, sealhulgas tsüklooksügenaas-2 (COX-2) selektiivsete inhibiitoritega, kuna kaasneb MSPVA-ga seotud tõsiste kõrvaltoimete kumulatiivne risk. Vimovot võib kasutada koos madalas annuses atsetüülsalitsüülhappega (vt ka lõik 4.5). Kõrvaltoimeid saab muuta minimaalseks, kasutades sümptomite kontrolli all hoidmiseks madalaimat

efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul (vt lõik 4.2 ja „Toimed mao-sooletraktile ja südame- veresoonkonna riskid“ allpool).

Üleravimise vältimiseks tuleb kliiniliselt arvestatavate perioodide järel individuaalset riski ja haiguse iseloomu ning raskusastet arvestades hinnata, kas valu võiks olla kontrolli all madalamas annuses MSPVA-ga, mida saab manustada mittefikseeritud kombinatsioonravina.

Kui naprokseeni koguannust 1000 mg ööpäevas (500 mg kaks korda ööpäevas) peetakse mittesobivaks, tuleb kasutada alternatiivset mittefikseeritud kombinatsioonravi madalamas annuses naprokseeniga või mõne teise MSPVA-ga; lisaks tuleb uuesti hinnata vajadust gastroprotektiivse ravi jätkamise järele. MSPVA-dega seotud mao-sooletrakti tüsistuste riskiteguriteks on kõrge vanus; antikoagulantide,

kortikosteroidide, teiste MSPVA-de, sealhulgas madalas annuses atsetüülsalitsüülhappe samaaegne kasutamine; puuet tekitav südame-veresoonkonna haigus, Helicobacter pylori infektsioon ning mao- ja/või kaksteistsõrmiksoole haavand anamneesis ja mao-sooletrakti ülaosa veritsus.

Järgmiste seisunditega patsientidel võib naprokseeni kasutada ainult pärast riski-kasu suhte ranget kaalumist:

• indutseeritud porfüüriad;
• süsteemne erütematoosluupus ja segavormiline sidekoehaigus, kuna nendel patsientidel on kirjeldatud harvu aseptilise meningiidi juhtumeid.

Pikaajalisel ravil olevad patsiendid (eriti need, keda ravitakse kauem kui üks aasta) peavad olema pideval jälgimisel.

Vimovo sisaldab väga väikses koguses metüül- ja propüülparahüdroksübensoaati, mis võivad esile kutsuda allergilisi reaktsioone (tõenäoliselt hilist tüüpi) (vt lõigud 2 ja 6.1).

Eakad Naprokseen: eakatel on kõrvaltoimete esinemissagedus suurem, eriti mao-sooletrakti veritsus ja perforatsioon, mis võivad lõppeda surmaga (vt lõigud 4.2 ja 5.2). Esomeprasooli komponent Vimovos vähendas eakatel haavandi tekkeriski.

Toimed mao-sooletraktile Naprokseen: potentsiaalselt surmaga lõppevat mao-sooletrakti veritsust, haavandumist või perforatsiooni esineb kõigi MSPVA-de kasutamise korral ja need tüsistused võivad tekkida ravi käigus mis tahes

ajahetkel ning kulgeda asümptomaatiliselt või sümptomitega ning koos eelnevate tõsiste

gastrointestinaalsete häiretega anamneesis või ilma. Gastrointestinaalse veritsuse, haavandumise ja mulgustumise risk kasvab MSPVA-de puhul annuse

suurenemisel; patsientidel, kel on anamneesis haavand, eriti kui see on tüsistunud veritsuse või mulgustumisega (vt lõik 4.3) ning eakatel. Nendel patsientidel tuleb ravi alustada kõige väiksema võimaliku annusega. Nendel patsientidel tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete toimeainetega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid), samuti nendel, kes vajavad samaaegset ravi madalas annuses atsetüülsalitsüülhappe või teiste tõenäoliselt mao-sooletrakti riski suurendavate ravimitega (vt allpool ja lõik 4.5). Vimovo koostisosa esomeprasool on prootonpumba inhibiitor. Patsiendid, kelle anamneesis on gastrointestinaalne toksilisus, eriti eakad, peaksid teada andma kõikidest ebatavalistest abdominaalsetest sümptomitest (eriti mao-sooletrakti veritsusest), iseäranis ravi

algstaadiumis. Ettevaatlik peab olema patsientide korral, kes saavad MSPVA-d koos ravimitega, mis võivad suurendada

haavandumise või veritsuse riski, nt suukaudsed kortikosteroidid; antikoagulandid, nt varfariin; selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide vastase toimega ained, nagu atsetüülsalitsüülhape (teave Vimovo kasutamise kohta koos madalas annuses atsetüülsalitsüülhappega vt lõik 4.5). Vimovo kliinilistes uuringutes ei uuritud haavandi tüsistusi, nt veritsust, perforatsiooni ja obstruktsiooni.

Kui gastrointestinaalne veritsus või haavandumine tekivad Vimovo ravil olevatel patsientidel, tuleb ravi lõpetada (vt lõik 4.3).

MSPVA-d tuleb ettevaatusega määrata patsientidele, kellel on anamneesis mao-sooletrakti haigus (haavandiline koliit, Crohni tõbi), sest need seisundid võivad ägeneda (vt lõik 4.8).

Esomeprasool: mis tahes muude kasvajale viitavate sümptomite ilmnemisel (nt märkimisväärne kehakaalu langus, korduv oksendamine, neelamisraskus, veriköha või veriroe) ning kui kahtlustatakse või esineb teadaolev maohaavand, tuleb välistada selle pahaloomulisus, sest ravi esomeprasoolmagneesiumiga võib leevendada sümptomeid ja raskendada kasvaja diagnoosimist.

Hoolimata esomeprasooli lisamisest kombineeritud tabletti võib esineda düspepsiat (vt lõik 5.1). Ravi prootonpumba inhibiitoritega võib vähesel määral suurendada mao-seedetrakti infektsioonide, nagu

Salmonella ja Campylobacter, tekkeriski (vt lõik 5.1). Sarnaselt teistele happetootmist blokeerivatele ravimitele, võib esomeprasool vähendada B12-vitamiini

(tsüanokobalamiin) imendumist hüpo- või akloorhüdria tõttu. Seda tuleb arvestada vähenenud kehavarude korral või nendel patsientidel, kellel on risk B12-vitamiini imendumishäiretele säilitusravil.

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed Naprokseen: hüpertensiooni ja/või kerge kuni mõõduka südame paispuudulikkuse anamneesiga patsiendid vajavad asjakohast jälgimist ja nõu, sest seoses MSPVA raviga on täheldatud vedelikupeetust ja turset.

Kliiniline uuring ja epidemioloogilised andmed viitavad, et COX-2 selektiivsed inhibiitorid ja mõned MSPVA-d (eriti suurtes annustes ja pikaajalisel ravil) võivad olla seotud kergelt tõusnud arteriaalse tromboosi tekkeriskiga (nt müokardiinfarkt või insult). Kuigi andmed näitavad, et naprokseen (1000 mg ööpäevas) võib olla seotud madalama riskiga, ei saa välistada teatud riski taset.

Kontrollimatu hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, väljakujunenud südame isheemiatõve, perifeersete arterite ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidele tohib naprokseeni määrata ainult hoolika kaalutluse järel. Samuti tuleb enne pikemaajalise ravi alustamist arvesse võtta patsientide kardiovaskulaarse sündmuse riskitegureid (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine). Renaalsed toimed

Naprokseen: pikaajalise MSPVA-de manustamisega kaasneb papillaarne neerukärbus ja muud neerukahjustused. Nefrotoksilist toimet on täheldatud ka patsientidel, kelle renaalsetel prostaglandiinidel on kompensatoorne roll neeruperfusiooni säilitamisel. Nendel patsientidel võib MSPVA-de manustamine esile kutsuda annusest sõltuva prostaglandiinide sünteesi vähenemise ja sekundaarselt neerude verevoolu vähenemise, mis omakorda võib vallandada väljendunud renaalse dekompensatsiooni. Suurim risk nimetatud reaktsiooni tekkeks on patsientidel, kellel esineb neerufunktsiooni langus, hüpovoleemia, südamepuudulikkus, maksa düsfunktsioon, soolakadu, kes võtavad diureetikume, angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE-) inhibiitoreid või angiotensiin-II-retseptori antagoniste ning eakad. MSPVA-dega ravi lõpetamisele järgneb tavaliselt ravieelse seisundi taastumine (vt ka allpool ning lõigud 4.2 ja 4.5). Esomeprasooli ja naprokseeni sisaldavaid ravimeid kasutavatel patsientidel on täheldatud ägedat

tubulointerstitsiaalset nefriiti ja see võib tekkida Vimovo ravimise mis tahes hetkel (vt lõik 4.8). Äge tubulointerstitsiaalne nefriit võib progresseeruda neerupuudulikkuseks. Tubulointerstitsiaalse nefriidi kahtluse korral tuleb Vimovo kasutamine lõpetada ja alustada viivitamatult sobiva raviga. Kasutamine neerukahjustusega patsientidel

Kuna naprokseen ja tema metaboliidid eritatakse suures osas (95%) uriini kaudu glomerulaarfiltratsioonil, tuleb ravimit suure ettevaatusega kasutada neerufunktsiooni langusega patsientidel; nendel patsientidel on soovitatav seerumi kreatiniini sisalduse ja/või kreatiniini kliirensi seire. Vimovo kasutamine on vastunäidustatud patsientidel, kelle kreatiniini kliirensi algväärtus on väiksem kui 30 ml/min (vt lõik 4.3). Hemodialüüs ei vähenda naprokseeni kontsentratsiooni plasmas, sest ravim seondub suures ulatuses

valkudega. Patsientidel, kelle neerude läbivoolutus on vähenenud kas rakuvälise vedeliku mahu kahanemise,

maksatsirroosi, naatriumi piiratud kättesaadavuse, südame paispuudulikkuse või eelnevalt olemasoleva neeruhaiguse tõttu, tuleb neerufunktsiooni hinnata enne Vimovo ravi alustamist ning selle jooksul. Mõned eakad patsiendid, kellel võib kahtlustada neerufunktsiooni langust, nagu ka diureetikume, AKE- inhibiitoreid või angiotensiin-II-retseptori antagoniste kasutavad patsiendid, kuuluvad samuti eelpool nimetatud kategooriasse. Ööpäevase annuse vähendamist tuleb kaaluda selleks, et vältida nendel patsientidel võimalikku naprokseeni metaboliitide ülemäärast kuhjumist.

Toimed maksale MSPVA-d kasutavatel patsientidel võib tekkida ühe või mitme maksafunktsiooni tulemuse minimaalne tõus. Maksaga seotud häired tulenevad pigem ülitundlikkusest kui otsesest toksilisusest. Siiski on teatatud mõnedest raskete maksareaktsioonide juhtudest, k.a. ikterus ja surmlõppega fulminantne hepatiit, maksanekroos ja maksapuudulikkus, mille korral on registreeritud ka surmlõpet.

Hepatorenaalne sündroom MSPVA-de kasutamine võib olla seotud ägeda neerupuudulikkusega raske maksatsirroosiga patsientidel. Sageli esineb neil patsientidel samaaegne koagulopaatiline häire hüübimisfaktorite puuduliku sünteesi tõttu. Naprokseeni trombotsüütide vastased toimed võivad nendel patsientidel suurendada raske veritsuse riski.

Hematoloogilised toimed Naprokseen: hüübimishäiretega või hemostaasi mõjutavat ravi saavaid patsiente peab hoolikalt jälgima, kui neile on määratud naprokseeni sisaldavaid ravimeid. Suure veritsusriskiga patsientidel ja neil, kes saavad täielikku hüübimisvastast ravi (nt dikumarooli derivaate), võib veritsuse risk suureneda naprokseeni sisaldavate ravimite samaaegsel manustamisel (vt

lõik 4.5). Naprokseen vähendab trombotsüütide agregatsiooni ja pikendab veritsusaega. Seda toimet peab meeles

pidama patsiendi veritsusaja kontrollimisel. Kui patsientidel, kes on Vimovo ravil, tekib äge ja kliiniliselt oluline mis tahes lokatsiooniga veritsus,

tuleb ravi lõpetada. Toimed silmadele

Naprokseen: silma kahjustuste tõttu, mida on registreeritud MSPVA-dega läbiviidud loomkatsetes, on soovitatav, et nägemist puudutava kaebuse tekkimisel tuleb patsient saata oftalmoloogilisele kontrollile.

Dermatoloogilised toimed Naprokseen: MSPVA-de kasutamisega seoses on väga harva teatatud tõsistest nahareaktsioonidest, sh mõnedest surmaga lõppevatest, nt eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Patsientide risk nimetatud reaktsioonide tekkeks on suurim ravi varajases faasis, reaktsioonid vallanduvad enamikul juhtudest ravi esimese kuu jooksul. MSPVA-sid kasutanud patsientidel on teatatud ravimireaktsioonist koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (drug reaction with eosinophilia and systemic symptoms, DRESS). Vimovoga ravi tuleb lõpetada kohe, kui tekivad nahalööve, limaskesta kahjustused või mis tahes teised ülitundlikkuse nähud.

Rasked nahaga seotud kõrvaltoimed (SCAR-id) Esomeprasool: Esomeprasooliga raviga seoses on väga harva teatatud rasketest nahaga seotud kõrvaltoimetest, nagu multiformne erüteem (EM), Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN), ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS), mis võivad olla eluohtlikud või lõppeda surmaga.

Patsiente tuleb teavitada raske nahareaktsiooni EM/SJS/TEN/DRESS nähtudest ja sümptomitest ning nad peavad pöörduma viivitamatult arsti poole, kui täheldavad mis tahes nähte või sümptomeid. Raskete nahareaktsioonide nähtude ja sümptomite ilmnemisel tuleb Vimovoga ravi kohe katkestada ning vajaduse korral osutada täiendavat arstiabi / teha hoolikat jälgimist. EM/SJS/TEN/DRESS-iga patsientidel ei tohi ravi uuesti alustada.

Esomeprasool: prootonpumba inhibiitoreid seostatakse väga harva naha subakuutse erütematoosse luupuse juhtudega. Kahjustuste ilmnemisel, eelkõige päikese eest katmata nahapiirkondadel, ja kui kaasneb artralgia, peab patsient pöörduma viivitamata tervishoiutöötaja poole, kes peab kaaluma Vimovo kasutamise katkestamist. Naha subakuutse erütematoosse luupuse teke pärast varasemat ravi prootonpumba inhibiitoriga võib suurendada naha erütematoosse luupuse tekkeriski teiste prootonpumba inhibiitorite kasutamisel.

Anafülaktilised (anafülaktoidsed) reaktsioonid Naprokseen: ülitundlikkusreaktsioonid võivad tekkida eelsoodumusega isikutel. Anafülaktilised (anafülaktoidsed) reaktsioonid võivad tekkida nii neil patsientidel, kelle anamneesis ei ole kui ka neil, kelle anamneesis on ülitundlikkus või kokkupuude atsetüülsalitsüülhappe, teiste MSPVA-de või

naprokseeni sisaldavate toodetega. Reaktsioonid võivad tekkida ka isikutel, kellel on anamneesis

angioödeem, bronhospastiline reaktiivsus (nt astma), riniit või ninapolüübid. Varasemalt diagnoositud astma

Naprokseen: atsetüülsalitsüülhappe kasutamine atsetüülsalitsüülhappetundliku astmaga patsientidel võib esile kutsuda raske bronhospasmi, mis võib lõppeda surmaga. Kuna atsetüülsalitsüülhappetundlikel patsientidel on täheldatud ristreaktsioone, sh bronhospasmi, atsetüülsalitsüülhappe ja teiste MSPVA-de vahel, ei tohi Vimovot manustada patsientidele, kellel esineb nimetatud atsetüülsalitsüülhappe ülitundlikkuse vorm (vt lõik 4.3) ning ravimit tuleb kasutada ettevaatusega varasemalt diagnoositud astmaga patsientidel. Põletik Naprokseen: naprokseeni palavikku langetav ja põletikuvastane toime võib vähendada palavikku ning

muid põletiku sümptomeid, vähendades sellega nende diagnostilist väärtust. Naiste fertiilsus

Sarnaselt teistele tsüklooksügenaasi/prostaglandiinide sünteesi pärssivatele ravimitele, võib Vimovo kasutamine kahjustada naiste viljakusvõimet, mistõttu seda ei soovitata kasutada naistel, kes planeerivad rasestuda. Viljastumisraskustega või viljastumishäirete tõttu uuringutel olevatel naistel on soovitatav ravi Vimovoga katkestada (vt lõik 4.6). Kasutamine koos teiste ravimitega

Atasanaviiri ja prootonpumba inhibiitorite koosmanustamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.5). Kui atasanaviiri ja prootonpumba inhibiitorite kombineeritud manustamine on vältimatu, on soovitatav atasanaviiri annuse tõstmisel kuni 400 mg-ni ja ritonaviiril kuni 100 mg-ni patsienti hoolikalt jälgida (nt viiruse hulk veres); esomeprasooli 20 mg annust ei tohi ületada, mistõttu Vimovot ei tohi kasutada koos atasanaviiriga (vt lõik 4.3).

Esomeprasool on CYP2C19 inhibiitor. Ravi alustamisel ning lõpetamisel esomeprasooliga tuleb meeles pidada koostoimeid teiste CYP2C19 vahendusel metaboliseeruvate ravimitega. Klopidogreeli ja esomeprasooli vahel on täheldatud koostoimet (vt lõik 4.5), kuid selle kliiniline tähendus ei ole teada. Ennetava abinõuna ei peaks esomeprasooli ja klopidogreeli samaaegselt kasutama. Hüpomagneseemia

Rasket hüpomagneseemiat on kirjeldatud patsientidel, kes on saanud ravi prootonpumba inhibiitoritega, nagu esomeprasool, vähemalt kolme kuu, tavaliselt ühe aasta jooksul. Esineda võivad hüpomagneseemia tõsised tunnused, nagu väsimus, tetaania, deliirium, tõmblused, pearinglus ja ventrikulaarne arütmia, kuid need võivad tähelepanuta jääda hiiliva alguse tõttu. Enamusel hüpomagneseemiaga patsientidel seisund taandus pärast magneesiumi asendusravi ning prootonpumba inhibiitori ravi katkestamist. Patsientidel, keda ravitakse prootonpumba inhibiitoritega eeldatavalt pikema aja jooksul või kes lisaks prootonpumba inhibiitorile kasutavad digoksiini või hüpomagneseemiat potentsiaalselt põhjustavaid ravimeid (nt diureetikumid), tuleb enne ravi alustamist prootonpumba inhibiitoriga ja korrapäraselt ravi jooksul kaaluda magneesiumi taseme mõõtmist seerumis.

Luumurrud Prootonpumba inhibiitorid võivad, eriti kõrgetes annustes ja pikaajalisel (>1 aasta) kasutamisel, mõõdukalt suurendada puusa- ja randmeluude ning lülisamba murdude riski, eriti vanemaealistel või patsientidel, kellel esinevad ka teised riskitegurid. Vaatlusuuringutest ilmneb, et prootonpumba inhibiitorite kasutamisel võib suureneda üldine risk luumurdude tekkeks 10...40%. Kirjeldatud riski suurenemine võib osaliselt olla põhjustatud teistest teguritest. Osteoporoosi riskirühma kuuluvaid patsiente tuleb ravida vastavalt kehtivatele kliinilistele ravijuhistele ning nende D-vitamiini ja kaltsiumi tarbimine peab olema piisav.

Häired laboratoorsete uuringute tegemisel Kromograniin A (CgA) suurenenud sisaldus võib mõjutada neuroendokriinkasvajate uuringuid. Selle häire vältimiseks tuleb ravi Vimovoga lõpetada vähemalt viis päeva enne CgA määramist (vt lõik 5.1). Kui CgA ja gastriini sisaldus ei ole pärast esmast mõõtmist referentsvahemikku langenud, tuleb mõõtmist korrata 14 päeva pärast prootonpumba inhibiitoriga ravi lõpetamist.

VIMOVO sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kooskasutamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3) Retroviirustevastased ravimid Omeprasooli, D+S omeprasooli ratsemaadi (esomeprasool), kohta on näidatud, et sel võib esineda koostoime mõnede retroviirustevastaste ravimitega. Nende koostoimete kliiniline tähtsus ja mehhanism ei ole alati teada. Omeprasooli ravi jooksul suurenenud pH-tase maos võib muuta retroviirustevastase ravimi imendumist. Teised võimalikud vastasmõju mehhanismid toimivad CYP2C19 kaudu. Mõnede retroviirustevastaste ravimite, nagu atasanaviiri ja nelfinaviiri korral, on kirjeldatud nende kontsentratsiooni vähenemist seerumis, kui neid manustatakse koos omeprasooliga. Omeprasooli (40 mg üks kord ööpäevas) ja atasanaviiri 300 mg/ritonaviiri 100 mg koosmanustamine tervetele vabatahtlikele andis tulemuseks atasanaviiri plasmakontsentratsiooni olulise languse (ligikaudu 75% langus järgmistes näitajates: AUC, C ja C ). Atasanaviiri annuse tõstmine tasemele 400 mg ei kompenseerinud max min omeprasooli mõju atasanaviiri plasmakontsentratsioonile. Omeprasooli (40 mg ööpäevas) koosmanustamine nelfinaviiriga vähendas keskmist nelfinaviiri AUC, C ja C 36...39% ning farmakoloogiliselt aktiivse metaboliidi M8 keskmine AUC, C ja C vähenesid 75...92%. Teiste retroviirustevastaste ravimite, nagu sakvinaviir, kohta on teatatud seerumisisalduse suurenemisest. Samuti on mõnede retroviirustevastaste ravimite korral näidatud, et omeprasooliga koosmanustamisel nende kontsentratsioon seerumis ei muutu. Vimovo ja atasanaviiri koostoimete uuringut ei ole läbi viidud. Siiski, omeprasooli ja esomeprasooli sarnase farmakodünaamika ja –kineetika tõttu ei ole atasanaviiri ja nelfinaviiri samaaegne manustamine esomeprasooliga soovitatav, ja samaaegne manustamine Vimovoga on vastunäidustatud (vt lõik 4.3). Ettevaatust nõudev samaaegne kasutamine Teised valuvaigistid, k.a. COX-2 selektiivsed inhibiitorid Kahe või enama MSPVA koosmanustamist tuleb vältida, kuna see suurendab kõrvaltoimete, eriti mao- sooletrakti haavandite ja veritsuse, riski. Vimovo koosmanustamine teiste MSPVA-dega, välja arvatud madalas annuses atsetüülsalitsüülhape (≤325 mg ööpäevas), ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

Atsetüülsalitsüülhape Vimovot võib määrata koos atsetüülsalitsüülhappega väikeses annuses (≤325 mg ööpäevas). Kliinilistes uuringutes ei olnud Vimovo ja madalas annuses atsetüülsalitsüülhapet kombineeritult kasutavatel patsientidel maohaavandite teke sagenenud, võrreldes ainult Vimovot kasutavate patsientidega (vt lõik 5.1). Siiski, atsetüülsalitsüülhappe ja Vimovo koosmanustamine võib tõsiste kõrvaltoimete riski suurendada (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Kliinilised farmakodünaamilised andmed näitavad, et samaaegne naprokseeni kasutamine rohkem kui üks päev järjest võib inhibeerida madalas annuses atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide aktiivsusele ja inhibeerimine võib püsida kuni mitu päeva pärast ravi lõpetamist naprokseeniga. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.

Takroliimus Sarnaselt kõikide MSPVA-dega, esineb naprokseeni ja takroliimuse koosmanustamisel võimalik risk nefrotoksilisusele. On teatatud takroliimuse taseme tõusust seerumis samaaegsel manustamisel esomeprasooliga. Vimovo ravi jooksul tuleb sagedamini jälgida takroliimuse kontsentratsiooni, samuti neerufunktsiooni (kreatiniini kliirens) ning vajadusel kohandada takroliimuse annust.

Tsüklosporiin Sarnaselt kõikide MSPVA-dega, tuleb nefrotoksilisuse riski tõusu tõttu tsüklosporiini koosmanustamisse suhtuda ettevaatusega. Diureetikumid Kliinilised uuringud ning samuti turuletulekujärgsed jälgimised on näidanud, et MSPVA-d võivad

mõnedel patsientidel vähendada furosemiidi ja tiasiidide natriureetilist toimet. Nimetatud toimet seostatakse renaalse prostaglandiini sünteesi inhibeerimisega. Samaaegse ravi ajal MSPVA-dega peab patsienti hoolikalt jälgima neerufunktsiooni languse suhtes ning selleks, et veenduda diureetikumide toime tõhususes (vt lõik 4.4). Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d)

MSPVA-de, sh COX-2 selektiivsete inhibiitorite, ja SSRI-de samaaegsel manustamisel suureneb mao- sooletrakti veritsuse risk (vt lõik 4.4).

Kortikosteroidid Gastrointestinaalse veritsuse risk suureneb, kui kortikosteroide kasutatakse koos MSPVA-dega, sh COX-2 selektiivsete inhibiitoritega. Ettevaatusega tuleb suhtuda MSPVA-de ja kortikosteroidide samaaegsesse kasutusse (vt lõik 4.4). AKE-inhibiitorid/angiotensiin-II-retseptori antagonistid

Uuringute andmed kinnitavad, et MSPVA-d võivad vähendada AKE-inhibiitorite ja angiotensiin-II- retseptorite antihüpertensiivset toimet. MSPVA-d võivad ka suurendada AKE-inhibiitorite või angiotensiin-II-retseptoritega seotud neerukahjustuse riski. MSPVA-de kombinatsiooni AKE-inhibiitorite või angiotensiin-II-retseptoritega tuleb ettevaatusega kasutada eakatel, rakuvälise vedeliku mahu kahanemisega patsientidel või neerukahjustusega patsientidel (vt lõik 4.4).

Digoksiin MSPVA-d võivad koosmanustamisel südameglükosiididega, nagu digoksiin, suurendada südameglükosiidide plasmataset.

Liitium MSPVA-d suurendavad liitiumi sisaldust plasmas ja vähendavad liitiumi renaalset kliirensit. Nimetatud toimeid seostatakse renaalsete prostaglandiinide sünteesi pärssimisega MSPVA-de poolt. Kui MSPVA-sid ja liitiumi siiski manustatakse koos, tuleb patsiente hoolikalt jälgida liitiumist tingitud toksilisuse suhtes.

Metotreksaat Mõnedel patsientidel on teatatud metotreksaadi taseme tõusust koosmanustamisel prootonpumba inhibiitoritega. Loomkatsetes on näidatud, et MSPVA-d vähendavad metotreksaadi sekretsiooni tuubulites. See viitab, et nii esomeprasool kui ka naprokseen võivad tugevdada metotreksaadi toksilist toimet. Selle kliiniline tähendus on tõenäoliselt olulisem kõrgeid metotreksaadi annuseid saavatel patsientidel ning neerukahjustusega patsientidel. Vimovo koosmanustamisel metotreksaadiga tuleb patsiente hoolikalt jälgida. Metotreksaadi kõrgete annuste manustamise ajal on soovitav ravi Vimovoga ajutiselt katkestada.

Sulfonüüluuread, hüdantoiinid Naprokseeni seondumise tase albumiiniga on kõrge, sellepärast on naprokseenil teoreetiliselt suur potentsiaal koostoimeteks teiste albumiin-seostuvate ravimitega, nagu sulfonüüluuread ja hüdantoiinid. Samaaegselt naprokseeni ja hüdantoiini, sulfoonamiidi või sulfonüüluureat saavaid patsiente tuleb jälgida, et vajadusel korrigeerida ravimite annust.

Klopidogreel Tervetel isikutel läbiviidud uuringutes on tõestatud farmakokineetiline (pharmacokinetic, PK)/ farmakodünaamiline (pharmacodynamic, PD) koostoime klopidogreeli (300 mg algannus/75 mg ööpäevane säilitusannus) ja esomeprasooli (40 mg suu kaudu ööpäevas) vahel, mis annab tulemuseks klopidogreeli aktiivse metaboliidi kontsentratsioonitaseme languse keskmiselt 40% võrra ja (ADP indutseeritud) trombotsüütide agregatsiooni inhibitsiooni maksimumi languse keskmiselt 14% võrra.

Tervetel isikutel läbiviidud uuringus leiti klopidogreeli aktiivse metaboliidi kontsentratsiooni langus peaaegu 40% fikseeritud annuses 20 mg esomeprasooli ja 81 mg atsetüülsalitsüülhappe kombinatsiooni kasutamisel koos klopidogreeliga võrreldes ainult klopidogreeli kasutajatega. (ADP indutseeritud) trombotsüütide agregatsiooni inhibitsiooni maksimum oli siiski sarnane mõlemas rühmas.

Kliinilisi uuringuid klopidogreeli ja fikseeritud annuses naprokseeni ja esomeprasooli (Vimovo) kombinatsiooni koostoime kohta ei ole läbi viidud.

Nii vaatlusuuringutest kui kliinilistest uuringutest saadud andmed on ebapiisavad, et määrata PK/PD koostoimete kliinilist väljundit, eriti seotust suuremate kardiovaskulaarsete sündmustega. Seetõttu ei ole Vimovo ja klopidogreeli samaaegne kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4).

Antikoagulandid ja trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid MSPVA-d võivad soodustada suukaudsete antikoagulantide (nt varfariin, dikumarool), hepariinide ja trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorite toimet (vt lõik 4.4). 40 mg esomeprasooli manustamine varfariini ravil olevatele patsientidele näitas, et vaatamata plasmas

väiksema tõhususega varfariini R-isomeeride kontsentratsiooni mõningasele suurenemisele jäid veritsusajad lubatud piiridesse. Kuid ravimi turuletulekujärgses kasutuses on siiski teatatud kliiniliselt oluliselt suurenenud INR juhtumitest samaaegse ravi korral varfariiniga. Ravi alustamisel ja lõpetamisel varfariini või teiste kumariini derivaatidega on soovitatav patsienti hoolikalt jälgida. Beetablokaatorid

Naprokseeni ja teiste MSPVA-de kasutamine võib vähendada propranolooli ja teiste beetablokaatorite antihüpertensiivset toimet.

Probenetsiid Samaaegselt kasutatav probenetsiid suurendab naprokseeni anioonisisaldust ja pikendab selle poolestusaega plasmas märgatavalt.

Mao pH-st sõltuva imendumisega ravimid Maohappe pärssimine esomeprasooli ja teiste prootonpumba inhibiitorite ravi ajal võib vähendada või suurendada teiste mao pH tasemest sõltuva imendumisega ravimite imendumist. Sarnaselt teiste maohappe sisaldust vähendavate ravimitega võib esomeprasooli samaaegsel manustamisel selliste ravimite, nagu ketokonasool, itrakonasool, posakonasool ja erlotiniib, imendumine väheneda, samal ajal kui nt digoksiini imendumine võib suureneda. Samaaegset posakonasooli ja erlotiniibi kasutamist tuleb vältida. Samaaegne ravi omeprasooli (20 mg ööpäevas) ja digoksiiniga suurendas tervetel isikutel digoksiini biosaadavust 10% võrra (kuni 30% kahel isikul kümnest).

Muu teave ravimi koostoimete kohta Esomeprasooli ja kas naprokseeni (mitteselektiivne MSPVA) või rofekoksiibi (selektiivne COX-2 MSPVA) samaaegse manustamise hindamise uuringutes ei leitud ühtegi kliiniliselt olulist koostoimet. Nagu teiste MSPVA-de korral, võib kolestüramiini samaaegne manustamine naprokseeni imendumist aeglustada.

Tervetel vabatahtlikel andis 40 mg esomeprasooli koosmanustamine tulemuseks tsisapriidi AUC 32% tõusu ja poolväärtusaja (t ) 31% pikenemise, kuid mitte maksimaalsete plasmakontsentratsioonide olulist suurenemist. Pärast monoravina manustatud tsisapriidi ilmnenud QTc-intervalli kerge pikenemine ei süvenenud tsisapriidi ja esomeprasooli koosmanustamisel (vt ka lõik 4.4).

Esomeprasoolil ei ole kliiniliselt olulisi toimeid amoksitsilliini ja kinidiini farmakokineetikale. Esomeprasool inhibeerib CYP2C19, põhilist esomeprasooli metaboliseerivat ensüümi. Ka CYP3A4

metaboliseerib esomeprasooli. Nende ensüümide suhtes on kindlaks tehtud järgmist.

• Samaaegse 30 mg esomeprasooli manustamisega kaasnes CYP2C19 substraadi diasepaami kliirensi 45%-line vähenemine. Nimetatud koostoimel puudub tõenäoliselt kliiniline tähendus.
• Samaaegse 40 mg esomeprasooli manustamisega epileptilistel patsientidel kaasnes fenütoiini plasmakontsentratsiooni 13%-line suurenemine.
• Esomeprasooli ning kombineeritud CYP2C19 ja CYP3A4 inhibiitori, nt vorikonasool, samaaegse manustamisega võib kaasneda esomeprasooliga kokkupuutetaseme enam kui kahekordne suurenemine.
• Esomeprasooli ja CYP3A4 inhibiitori, klaritromütsiini (500 mg kaks korda ööpäevas) koosmanustamisega kaasnes esomeprasooliga kokkupuutetaseme (AUC) kahekordistumine.

Esomeprasooli annust ei pea ühelgi neist juhtudest korrigeerima.

CYP2C19, CYP3A4 või mõlemat ensüümi indutseerivad ravimid (näiteks rifampitsiin ja naistepuna) võivad kiirendada esomeprasooli ainevahetust, põhjustades esomeprasooli taseme languse seerumis.

Nii omeprasool kui esomeprasool toimivad CYP2C19 inhibiitoritena. 40 mg omeprasooli, mida manustati tervetele isikutele ristuuringus, suurendas tsilostasooli C ja AUC vastavalt 18% ja 26% võrra ning samu näitajaid ühel selle aktiivsel metaboliidil vastavalt 29% ja 69%. Loomkatsetest saadud andmed näitavad, et MSPVA-d võivad tõsta kinoloonirühma antibiootikumidega seotud krambiriski. Kinoloone võtvatel patsientidel võib risk krampide tekkeks olla tõusnud. Ravimi mõju laboriuuringute tulemustele

Naprokseen võib vähendada trombotsüütide agregatsiooni ja pikendada veritsusaega. Seda toimet peab arvestama veritsusaja määramisel.

Naprokseeni manustamisega võib kaasneda 17-ketosteroidide sisalduse suurenemine uriinis ravimi ja/või tema metaboliitide ning laboriuuringuks kasutatava m-di-nitrobenseeni koostoimel. Kuigi 17-hüdroksü-kortikosteroidide sisalduse mõõtmise (Porter-Silberi test) tulemus ei muutu ebausaldusväärseks, soovitatakse siiski ravi naprokseeniga ajutiselt 72 tunniks katkestada enne adrenaalset funktsiooni hindavate uuringute tegemist, kui kavatsetakse kasutada Porter-Silberi testi.

Naprokseen võib mõjutada mõningaid 5-hüdroksüindoolhappe (5HIAA) uriinist määramise teste.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Naprokseen Prostaglandiinide sünteesi pärssimine võib avaldada kahjulikku mõju rasedusele ja/või embrüonaalsele/fetaalsele arengule. Epidemioloogilistest uuringutest pärinevad andmed viitavad iseenesliku abordi ning kardiaalse väärarengu ja gastroskiisi riski suurenemisele pärast prostaglandiinide sünteesi inhibiitori kasutamist raseduse varajases järgus. Absoluutne risk südame-veresoonkonna väärarengu tekkeks suurenes vähem kui 1%-lt ligikaudu 1,5%-le. Risk suureneb arvatavasti annuse ja ravi kestuse tõustes. Loomadel on prostaglandiinide sünteesi inhibiitori manustamine tekitanud loote irdumist enne ja pärast implantatsioonifaasi ja embrüofetaalset surma. Lisaks on teatatud erinevate väärarengute, k.a. südame-veresoonkonna, sagenemisest loomadel, kellele on manustatud prostaglandiinide sünteesi inhibiitorit organogeensel perioodil (vt lõik 5.3).

Naistel, kes soovivad rasestuda või raseduse esimesel ja teisel trimestril tohib Vimovot kasutada ainult juhul, kui võimalik kasu patsiendile kaalub üles võimaliku riski lootele. Alates 20. rasedusnädalast võib Vimovo kasutamine põhjustada loote neerufunktsiooni häiretest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel tavaliselt pöörduv. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast ravimi kasutamist raseduse teisel trimestril, mis enamasti pärast ravi lõpetamist taandus. Kui naprokseeni kasutab naine, kes proovib rasestuda või raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab kasutatav annus olema võimalikult väike ja ravi kestus nii lühike kui võimalik. Pärast mitmepäevast kokkupuudet Vimovoga alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel tuleb Vimovo kasutamine lõpetada. Kõigi prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite toimel võivad raseduse kolmandal trimestril avalduda lootel:

• kardiopulmonaalne toksilisus (arterioosjuha enneaegne ahenemine/sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon);
• neerufunktsiooni häire (vt eespool).

raseduse lõpus emal ja vastsündinul:

• võimalik veritsusaja pikenemine, trombotsüütide agregatsioonivastane toime, mis võib ilmneda ka väga madalate annuste juures;
• emaka kokkutõmmete pärssimine, mis võib põhjustada sünnitegevuse hilinemist või venimist.

Seetõttu on Vimovo kasutamine raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Esomeprasool Esomeprasooli kasutamise kohta raseduse ajal on piiratud andmed. Epidemioloogilistest uuringutest pärinevatest andmetest omeprasooli (ratsemaatide segu) kasutamise kohta suure hulga raseduste ajal ei ilmne väärarengut ega lootetoksilisust põhjustavaid toimeid. Loomkatsetes ei avaldanud esomeprasool otsest ega kaudset kahjulikku mõju embrüonaalsele/fetaalsele arengule. Loomkatsetes ratsemaatide seguga ei täheldatud otsest ega kaudset kahjulikku mõju rasedusele, sünnitusele või postnataalsele arengule.

Imetamine Naprokseeni eritub vähestes kogustes rinnapiima. Esomeprasooli kohta ei ole teada, kas seda eritub rinnapiima. Avaldatud haigusjuhu kirjeldus omeprasooli ratseemilise segu kohta näitas eritumist rinnapiima vähestes kogustes (kehakaalule kohandatud annus <7%). Vimovot ei tohi kasutada imetamise ajal.

Fertiilsus MSPVA-de, k.a. naprokseeni kasutamine võib kahjustada naiste fertiilsust. Naistel ei soovitata Vimovot kasutada rasestumiseks planeeritud ajal (vt lõik 4.4).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Vimovo mõjutab kergelt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet, mida näitab see, et mõned Vimovo manustamise järgselt avalduvad kõrvaltoimed (nt pearinglus) võivad vähendada reaktsioonikiirust.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusalane kokkuvõte Tablett sisaldab kiiresti vabanevat esomeprasooli naprokseenist tingitud mao-sooletrakti kõrvaltoimete esinemissageduse vähendamiseks. On näidatud, et Vimovo vähendab oluliselt maohaavandite teket ning MSPVA-dega seotud gastrointestinaaltrakti ülaosa kõrvaltoimeid, võrreldes ainult naprokseeni kasutamisega (vt lõik 5.1).

Uuringu rühmas (n=1157) ei kirjeldatud Vimovo ravi ajal uusi ohutusalaseid tulemusi võrreldes hästi kirjeldatud toimeainete naprokseeni ja esomeprasooli ohutuse profiilidega nende eraldi kasutamisel.

Kõrvaltoimete kokkuvõte Kõrvaltoimed klassifitseeritakse vastavalt esinemissagedustele ja organsüsteemide klassidele. Sagedus on määratletud kokkuleppeliselt järgmiselt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni 1<1000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vimovo Järgmised kõrvaltoimed on registreeritud Vimovot kasutanud patsientidel kliinilistes uuringutes

Infektsioonid ja infektsioon divertikuliit infestatsioonid Vere ja eosinofiilia, lümfisüsteemi leukopeenia häired Immuunsüsteemi ülitundlikkus- häired reaktsioonid Ainevahetus- ja söögiisu häired vedelikupeetus, toitumishäired hüperkaleemia, Psühhiaatrilised ärevus, segasus, häired depressioon, unetus ebanormaalsed Närvisüsteemi pearinglus, peavalu, paresteesia, unisus, treemor häired maitsetundlikkuse sünkoop Kõrva ja labürindi tinnitus, vertiigo kahjustused Südame häired arütmia, müokardiinfarkt, Vaskulaarsed hüpertensioon häired Respiratoorsed, astma, rindkere ja bronhospasm,

mediastiinumi häired Seedetrakti häired düspepsia kõhuvalu, kõhukinnisus, suukuivus, röhitsus, glossiit, veriroe, Naha ja nahalööbed dermatiit, alopeetsia, nahaaluskoe liighigistamine, ekhümoosid kahjustused sügelus, urtikaaria Lihaste, luustiku ja artralgia müalgia sidekoe kahjustused Neerude ja proteinuuria, kuseteede häired neerupuudulikkus Reproduktiivse menstruaaltsükli süsteemi ja häired rinnanäärme häired Üldised häired ja turse asteenia, väsimus, manustamiskoha palavik reaktsioonid Uuringud maksanäitajate *diagnoositud rutiinsel endoskoopilisel protseduuril

Naprokseen Järgmised kõrvaltoimed on registreeritud naprokseeni kasutanud patsientidel kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgselt.

Infektsioonid ja divertikuliit aseptiline meningiit, infektsioon, sepsis infestatsioonid Vere ja agranulotsütoos, aplastiline aneemia, eosinofiilia, lümfisüsteemi häired granulotsütopeenia, hemolüütiline aneemia, Immuunsüsteemi anafülaktilised reaktsioonid, anafülaktoidsed häired reaktsioonid, ülitundlikkusreaktsioonid Ainevahetus- ja söögiisu häire, vedelikupeetus, hüperglükeemia, toitumishäired hüperkaleemia, hüperurikeemia, hüpoglükeemia, Psühhiaatrilised depressioon, unetus agiteeritus, ärevus, segasus, ebanormaalsed häired unenäod, hallutsinatsioonid, närvilisus Närvisüsteemi häired pearinglus, unisus, kognitiivne düsfunktsioon, kooma, krambid, Silma kahjustused nägemishäired hägune nägemine, konjunktiviit, sarvkesta

Kõrva ja labürindi tinnitus, kuulmishäired kuulmiskahjustus kahjustused Südame häired südamepekslemine arütmia, südame paispuudulikkus, müokardiinfarkt, Vaskulaarsed häired hüpertensioon, hüpotensioon, vaskuliit Respiratoorsed, õhupuudus astma, bronhospasm, eosinofiilne pneumoniit, rindkere ja pneumoonia, kopsuturse, hingamisraskused mediastiinumi häired Seedetrakti häired düspepsia, kõhuvalu, suukuivus, ösofagiit, maohaavandid, gastriit, Maksa ja sapiteede kolestaas, hepatiit, ikterus, maksapuudulikkus häired Naha ja nahaaluskoe sügelus, ekhümoosid, alopeetsia, eksanteem, urtikaaria, bulloossed kahjustused purpura, nahalööbed reaktsioonid, sh Stevensi-Johnsoni sündroom ja Lihaste, luustiku ja lihasnõrkus, müalgia sidekoe kahjustused Neerude ja kuseteede glomerulaarne nefriit, hematuuria, häired tubulointerstitsiaalne nefriit (võimaliku Reproduktiivse infertiilsus, menstruaaltsükli häired süsteemi ja rinnanäärme häired Üldised häired ja väsimus, turse, asteenia, ebamugavustunne, palavik manustamiskoha higistamine, janu reaktsioonid Uuringud maksanäitajate kõrvalekalded, veritsusaja

Esomeprasool Järgmised kõrvaltoimed on kindlaks tehtud või nende olemasolu kahtlustatakse enterokattega kaetud esomeprasooli kliiniliste uuringute programmi ja/või turuletulekujärgse kogemuse alusel. Ükski kõrvaltoimetest ei olnud annusest sõltuv.

Vere ja leukopeenia, agranulotsütoos, lümfisüsteemi trombotsüto- pantsütopeenia häired peenia Immuun- ülitundlikkus- süsteemi häired reaktsioonid, nt Ainevahetus-ja perifeerne hüponatreemia hüpomagne- toitumishäired turse seemia, raske Psühhiaatrilised unetus agiteeritus, agressiivsus, häired segasus, hallutsinat- Närvisüsteemi peavalu pearinglus, maitsetundlik- häired paresteesia, kuse muutus Silma hägune kahjustused nägemine Kõrva ja vertiigo labürindi kahjustused Respiratoorsed, bronhospasm rindkere ja mediastiinumi häired Seedetrakti kõhuvalu, suukuivus stomatiit, mikroskoopiline häired kõhulahtisus, gastrointesti- koliit Maksa ja maksa- hepatiit maksapuudulik- sapiteede häired ensüümide ikterusega või kus, hepaatiline

Naha ja dermatiit, alopeetsia, multiformne naha nahaaluskoe sügelus, fotosensitiivsus erüteem, subakuutne kahjustused urtikaaria, Stevensi- erütematoosne Lihaste, puusaluu, artralgia, lihasnõrkus luustiku ja randme- müalgia sidekoe luude või kahjustused lülisamba Neerude ja tubulo- kuseteede interstitsiaalne häired nefriit (võimaliku Reproduktiivse günekomastia süsteemi ja rinnanäärme häired Üldised häired halb ja manustamis- enesetunne, koha liighigistamine reaktsioonid

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Naprokseen Kliiniline uuring ja epidemioloogilised andmed viitavad, et COX-2 selektiivsed inhibiitorid ja mõned MSPVA-d (eriti suurtes annustes ja pikaajalisel ravil) võivad olla seotud kergelt tõusnud arteriaalse tromboosi tekkeriskiga (nt müokardiinfarkt või insult). Kuigi andmed näitavad, et naprokseen (1000 mg ööpäevas) võib olla seotud madalama riskiga, ei saa välistada teatud riski taset (vt lõik 4.4).

MSPVA raviga seoses on teatatud tursete, hüpertensiooni ja südamepuudulikkuse tekkest.

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed on mao-seedetrakti päritoluga. Tekkida võivad peptilised haavandid, mulgustumine või mao-sooletrakti veritsus, mis, eriti eakatel, võib lõppeda surmaga (vt lõik 4.4). Manustamise järgselt on teatatud järgmistest toimetest: iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhupuhitus, kõhukinnisus, düspepsia, kõhuvalu, veriroe, veriokse, haavandiline suupõletik, koliidi ja Crohni tõve ägenemine (vt lõik 4.4). Harvem on teatatud gastriidi tekkimisest.

Vimovo koostisesse kuulub esomeprasool, et vähendada naprokseenist tekkida võivate mao-seedetrakti kõrvaltoimete hulka ning on näidatud, et Vimovo vähendab oluliselt mao- ja/või duodenaalhaavandite ning MSPVA-dega seotud ülemiste mao-sooletrakti kõrvaltoimete sagedust võrreldes naprokseeni kasutamisega monoravimina. Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Kliinilised andmed Vimovo üleannustamise kohta puuduvad. Võib eeldada, et Vimovo üleannustamise mis tahes mõjud peaksid sarnanema naprokseeni üleannustamise

mõjudega. Sümptomid

Naprokseeni üleannustamise sümptomid Olulist naprokseeni üleannustamist iseloomustavad letargia, pearinglus, unisus, epigastraalne valu, ebamugavustunne kõhus, kõrvetised, seedehäired, iiveldus, mööduvad muutused maksafunktsioonis, hüpoprotrombineemia, neerude talitlushäired, metaboolne atsidoos, apnoe, düsorienteeritus või oksendamine.

Võib tekkida gastrointestinaalne veritsus. Võivad tekkida hüpertensioon, äge neerupuudulikkus, hingamisraskused ja kooma, kuid need on harvad. Anafülaktoidseid reaktsioone on tuvastatud MSPVA-de kasutamisel terapeutilises annustes ning võib tekkida üleannustamise tagajärjel. Mõnedel patsientidel on esinenud krampe, kuid ei ole selge, kas need olid ravimiga seotud või mitte. Ei ole teada, milline ravimi annus oleks eluohtlik.

Esomeprasooli üleannustamise sümptomid Sümptomid, mida on kirjeldatud seoses tahtliku esomeprasooli üleannustamisega (piiratud kogemus annusega rohkem kui 240 mg ööpäevas) on mööduvad. 80 mg esomeprasooli üksikannustel ei olnud kliinilisi tagajärgi. Ravi

Naprokseeni üleannustamise korral Pärast MSPVA-de üleannustamist tuleb rakendada sümptomaatilist ja toetavat ravi, eriti gastrointestinaalseid sündmusi ja neerukahjustust silmas pidades. Spetsiifilised antidoodid puuduvad.

Hemodialüüs ei vähenda naprokseeni kontsentratsiooni plasmas, sest ravimil on kõrge valkudega seostumise potentsiaal. Oksendamine ja/või aktiveeritud süsi (60...100 g täiskasvanutele, 1...2 g/kg kohta lastele) ja/või osmootne lahtisti võivad olla näidustatud sümptomitega patsientidele kuni 4 tundi pärast ravimi sissevõtmist või suure üleannustamise korral. Forsseeritud diurees, uriini leelistamine või hemoperfusioon võivad osutuda kasutuks suure seostumise tõttu proteiinidega.

Esomeprasooli üleannustamise korral Spetsiifilist antidooti ei ole teada. Esomeprasool seostub suures hulgas plasmavalkudega ning ei ole sellepärast kuigi hästi dialüüsitav. Nagu mis tahes üleannustamise korral, peab ravi olema sümptomaatiline ning tuleb kasutada üldtugevdavaid meetmeid.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: naprokseen + esomeprasool, ATC-kood: M01AE52.

Toimemehhanism Vimovo on välja töötatud etapiviisiliselt ravimit vabastava tabletina, milles on kombineeritud magneesiumesomeprasooli pealmise kihi kohene ning enterokattega kaetud naprokseentuuma aeglustatud vabastamine. Tulemusena vabaneb esomeprasool maos enne naprokseeni lahustumist peensooles. Enterokate hoiab ära naprokseeni vabanemise pH tasemel alla 5, tagades kaitse naprokseeni võimaliku paikse maotoksilisuse vastu.

Naprokseeni aeglase vabanemise tõttu ei ole Vimovo näidustatud, ning seda ei ole uuritud, ägeda valu korral.

Naprokseen on MSPVA, millel on analgeetiline ja antipüreetiline toime. Naprokseeni aniooni toimemehhanism ei ole sarnaselt teistele MSPVA-dele täielikult teada, kuid võib olla seotud prostaglandiinide sünteesi pärssimisega.

Esomeprasool on omeprasooli S-enantiomeer ning ta vähendab happe sekretsiooni maos spetsiifiliste suunatud toimemehhanismide kaudu. Esomeprasool on nõrk alus ning kontsentreeritakse ja konverteeritakse aktiivseks vormiks parietaalrakkude kanalikeste väga happelises keskkonnas, kus esomeprasool inhibeerib H+K+-ATPaasi, nn prootonpumpa, ning pärsib sellega happe nii basaal- kui stimuleeritud sekretsiooni.

Farmakodünaamilised toimed Toime maohappe sekretsioonile Optimaalne toime (mao kõrge pH taseme säilitamine) saavutati 20 mg esomeprasooli sisaldava Vimovoga. Pärast 9-päevast Vimovo annuse võtmist kaks korda ööpäevas, jäi pH maos tervetel vabatahtlikel kõrgemaks kui 4 keskmiselt 17,1 tunniks (SD 3,1). 20 mg Nexiumi vastav väärtus oli 13,6 tundi (SD 2,4).

Muud happe pärssimisega seotud toimed Antisekretoorsete ravimitega ravi ajal suureneb seerumi gastriinisisaldus vastusena happesekretsiooni vähenemisele. Ka CgA sisaldus suureneb maohappesuse vähenemise tagajärjel. CgA suurenenud sisaldus võib mõjutada neuroendokriinkasvajate uuringuid. Olemasolevad avaldatud tõendid näitavad, et prootonpumba inhibiitorite manustamine tuleb lõpetada 5 päeva kuni 2 nädalat enne CgA mõõtmist. See võimaldab PPI-ravi järel suurenenud CgA sisaldusel langeda referentsvahemikku.

Mõnedel patsientidel on täheldatud pikaajalise ravi korral esomeprasooliga suurenenud enterokromafiinsete rakkude hulka, mis on tõenäoliselt seotud suurenenud gastriini tasemega seerumis. Kirjeldatud leid ei oma tõenäoliselt kliinilist tähtsust. Pikaajalise ravi jooksul antisekretoorsete ravimitega on teatatud mõnevõrra sagenenud maonäärmete tsüstide esinemisest. Need muutused on happe sekretsiooni tugeva pärssimise füsioloogiline tagajärg, on healoomulised ning näivad olevat pöörduvad.

Maohappesuse vähenemine igasugusel põhjusel, kaasa arvatud prootonpumba inhibiitorite kasutamine, suurendab mao-sooletrakti normaalsesse mikrofloorasse kuuluvate bakterite hulka. Ravi prootonpumba inhibiitoritega võib vähesel määral suurendada mao-seedetrakti infektsioonide tekkeriski, nagu Salmonella ja Campylobacter, ning haiglapatsientidel tõenäoliselt ka Clostridium difficile.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Kõikides kliinilistes uuringutes kokku kasutas Vimovot 491 patsienti 6 kuu ning 135 patsienti 12 kuu jooksul. Kahes randomiseeritud topeltpimedas aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud uuringutes oli mao- ja duodenaalhaavandite esinemine märgatavalt väiksem Vimovo ravi järgselt, võrreldes enterokattega kaetud naprokseeniga annuses 500 mg kaks korda ööpäevas (ilma esomeprasooli või teise PPI-ta) 6-kuulise raviperioodi jooksul. Need osalejad olid algusest peale kõrgenenud riskiga MSPVA-ga seotud haavandite tekkeks vanuse või varasemalt diagnoositud mao- või duodenaalhaavandi tõttu. Uuringutest jäid välja H. pylori testile positiivsed patsiendid. Vimovo rühmas oli maohaavandi tekkesagedus 5,6% ning enterokattega kaetud naprokseeni rühmas

23,7% (kuue kuu andmed kahest endoskoopia uuringust). Vimovo vähendas oluliselt ka duodenaalhaavandite esinemist võrreldes enterokattega kaetud naprokseeniga (vastavalt 0,7% ja 5,4%) (kuue kuu andmed kahest endoskoopia uuringust).

Vimovo vähendas nendes uuringutes oluliselt ka eelnevalt defineeritud MSPVA-ga seotud ülemisi mao- sooletrakti kõrvaltoimeid võrreldes enterokattega kaetud naprokseeniga (vastavalt 53,3% ja 70,4%) (summeeritud andmed). Vimovo uuringutesse võeti ainult neid patsiente, kellel oli suurenenud risk MSPVA-ga seotud mao-

duodenaalhaavandite tekkeks, nagu > 50-aastased või varasema tüsistumata haavandiga; lubati ka madalas annuses atsetüülsalitsüülhappe kasutajaid. Alarühmiti tehtud analüüsid kinnitasid sama suundumust, mis ilmneb üldpopulatsioonis Vimovo võime kohta ennetada mao-sooletrakti haavandite teket. Madalas annuses aspiriini kasutajate hulgas oli mao-duodenaalhaavandite sagedus 4,0% (95% usaldusvahemik: 1,1...10,0%) Vimovo rühmas (n=99) ning 32,4% (95% usaldusvahemik: 23,4...42,3%) enterokattega kaetud naprokseeni rühmas (n=102). Eakate, ≥60-aastaste hulgas oli mao-duodenaalhaavandite sagedus 3,3% (95% usaldusvahemik: 1,3...6,7%) Vimovo rühmas (n=212) võrreldes 30,1% (95% usaldusvahemik: 24,0...36,9%) enterokattega kaetud naprokseeni rühmas (n=209).

Kahes kliinilises uuringus tekitas Vimovo 6 kuu jooksul vähem ülakõhuvaevusi kui enterokattega kaetud naprokseen, mõõdetuna düspepsia sümptomite järgi. Oluliselt vähem patsiente Vimovo rühmas katkestas enneaegselt kõrvaltoimete tõttu uuringu võrreldes ainult enterokattega kaetud naprokseeni rühmaga (vastavalt 7,9% ja 12,5%); vastavalt 4,0% ja 12,0% katkestustest olid tingitud ülemiste maoga seotud kõrvaltoimete tõttu, kaasa arvatud kaksteistsõrmiksoole haavandid.

Kahes 12-nädalases uuringus põlve osteoartroosiga patsientidel, andis Vimovo (500 mg/20 mg kaks korda ööpäevas) sarnase tulemuse tselekoksiibiga (200 mg üks kord ööpäevas) järgmistes näitajates: valu leevenemine, funktsiooni paranemine, valu leevenemise algus ning ravi katkestamine kõrvaltoimete tõttu.

Lapsed Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama Vimovoga läbi viidud uuringute tulemusi.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Naprokseen Pärast üksikannuse manustamist saabub suurim kontsentratsioon plasmas 3 kuni 5 tunni pärast, kuid samaaegne söömine võib seda perioodi pikendada kuni 8 tunnini ja enam. Statsionaarse oleku (platoo) tasemeni jõudmisel pärast Vimovo võtmist kaks korda ööpäevas saavutatakse naprokseeni suurim kontsentratsioon plasmas 3-tunnise mediaanaja jooksul pärast mõlema – hommikuse ja õhtuse – annuse manustamist.

Uuringutes on näidatud Vimovo ja enterokattega kaetud naprokseeni bioekvivalentsust nii

kontsentratsiooni ja aja kõveraaluse pindala (AUC) kui ka naprokseeni maksimaalse plasmakontsentratsiooni (C ) suhtes. Naprokseen imendub mao-sooletraktist kiiresti ja täielikult in vivo biosaadavusega 95%. Naprokseeni statsionaarse oleku tase saavutatakse 4...5 päevaga.

Esomeprasool Pärast Vimovo manustamist kaks korda ööpäevas imendub esomeprasool kiiresti ning suurim

kontsentratsioon plasmas saavutatakse mediaanajaga 0,5...0,75 tundi pärast hommikuse ja õhtuse annuse manustamist nii esimesel päeval kui ka statsionaarses olekus. Pärast Vimovo korduvat kaks korda ööpäevas annustamist on C 2...3 korda ja AUC 4...5 korda kõrgem, võrreldes kasutamise esimese päevaga. See tuleneb tõenäoliselt maosisese pH tõusust tingitud osaliselt suurenenud imendumisest, mis on esomeprasooli farmakodünaamilise toime tagajärg ja mille tõttu väheneb esomeprasooli lagunemine maohappe toimel. Esomeprasooli esmase ainevahetuse ja süsteemse kliirensi vähenemine koos korduva annustamisega annab samuti oma panuse esomeprasooli statsionaarse oleku kontsentratsiooni suurenemiseks plasmas (vt Lineaarsus/mittelineaarsus). Kuigi AUC statsionaarses olekus oli 20 mg Nexiumil manustatuna üks kord ööpäevas ja Vimovol manustatuna kaks korda ööpäevas võrreldav (vastavalt 292,0...2279,0 ng/ml ja 189,0...2931,0 ng/ml), oli Vimovo keskmine plasmatase 60% kõrgem (usaldusvahemik: 1,28...1,93). See oli oodatav, kuna esomeprasooli koguannus Vimovos oli suurem kui Nexiumis (vastavalt 40 ja 20 mg). Vimovo C oli 60% kõrgem (usaldusvahemik: 1,27...2,02), kuna see on koheselt vabanev ravimvorm. Samaaegne manustamine toiduga Vimovo manustamine koos toiduga ei mõjuta naprokseeni imendumise taset, kuid aeglustab imendumist oluliselt, ligikaudu 8 tunni võrra, ning vähendab suurimat plasmakontsentratsiooni ligikaudu 12%.

Vimovo manustamine koos toiduga ei aeglusta esomeprasooli imendumist, kuid vähendab oluliselt imendumise taset, millega kaasneb vastavalt 52%- ja 72%-line kontsentratsiooni ja aja graafiku kõveraaluse pindala ning plasmakontsentratsiooni vähenemine. Vimovo manustamisel 30 minutit enne söömist on ainult minimaalne mõju naprokseeni imendumise

tasemele ja ajale või see puudub üldse ning sel ei ole olulist mõju esomeprasooli imendumise kiirusele või tasemele võrreldes ravimi manustamisega tühja kõhuga (vt lõik 4.2).

Jaotumine Naprokseen Naprokseeni jaotusruumala on 0,16 l/kg. Terapeutilisel tasemel on enam kui 99% naprokseenist seondunud albumiiniga. Naprokseeni anioon on tuvastatud imetavate naiste rinnapiimas kontsentratsioonis, mis on ligikaudu ekvivalentne 1% naprokseeni suurima kontsentratsiooniga plasmas (vt lõik 4.6).

Esomeprasool Esomeprasooli statsionaarse oleku jaotusruumala tervetel on ligikaudu 0,22 l/kg kehakaalu kohta. 97% esomeprasoolist seondub plasmavalkudega.

Biotransformatsioon Naprokseen 30% naprokseenist metaboliseerub maksas tsütokroom P450 süsteemi vahendusel (CYP), eelkõige CYP2C9 vahendusel, kuni 6-0-demetüülnaprokseenini. Ravim ise ega selle metaboliidid ei indutseeri

metaboliseerivaid ensüüme. Mõlemad, naprokseen ja 6-0-demetüülnaprokseen, lõhustatakse edasi

vastavate atsüülglükuroniididega konjugeeritud metaboliitideni. Esomeprasool

Esomeprasool metaboliseerub täielikult CYP-süsteeemi vahendusel. Suurem osa esomeprasooli metabolismist sõltub polümorfsest CYP2C19-st, mis on vastutav esomeprasooli hüdroksü- ja demetüülmetaboliitide tekke eest. Ülejäänud osa sõltub teisest spetsiifilisest isovormist, CYP3A4st, mille osalusel tekib esomeprasoolsulfoon, peamine metaboliit plasmas. Esomeprasooli põhimetaboliidid ei mõjuta maomahla sekretsiooni.

Eritumine Naprokseen Pärast Vimovo manustamist kaks korda ööpäevas on naprokseeni eliminatsiooni keskmine poolestusaeg ligikaudu 9 tundi ja 15 tundi vastavalt pärast hommikust ja õhtust annust ning see ei muutu ravimi korduval manustamisel.

Naprokseeni kliirens on 0,13 ml/min/kg kohta. Ligikaudu 95% mis tahes annusega saadud naprokseenist eritatakse uriiniga, peamiselt naprokseenina (< 1%), 6-0-demetüülnaprokseenina (< 1%) või nende konjugaatidena (66%...92%). Väike hulk naprokseenist, 3% või vähem manustatud annusest, eritatakse väljaheites. Neerupuudulikkusega patsientidel võivad metaboliidid akumuleeruda (vt lõik 4.4). Esomeprasool

Pärast Vimovo manustamist kaks korda ööpäevas on esomeprasooli eliminatsiooni keskmine poolestusaeg ligikaudu 1 tund ühtviisi pärast mõlemat, hommikust ja õhtust annust ravi 1. päeval, kuid statsionaarse oleku eliminatsiooni keskmine poolestusaeg on mõnevõrra suurem (1,2 kuni 1,5 tundi).

Esomeprasooli kogukliirens plasmast on ligikaudu 17 l/h pärast üksikut annust ja ligikaudu 9 l/h pärast korduvat manustamist.

Peaaegu 80% suu kaudu võetud esomeprasoolist eritatakse metaboliitidena uriini, ülejäänud väljaheitega. Vähem kui 1% esialgsest ravimist on määratav uriinist.

Lineaarsus/mittelineaarsus Naprokseen Annuses, mis on suurem kui 500 mg ööpäevas, on naprokseeni plasmasisalduse suurenemine väiksem kui proportsionaalne suurenemine, sest suuremate annustega kaasnev küllastunud seondumine plasmavalkudega suurendab kliirensit (keskmine naprokseeni kliirens 36,5; 49,2 ja 56,4 mg/l vastavalt 500, 1000 ja 1500 mg naprokseeni annuse korral ööpäevas). Esomeprasool

Esomeprasooli plasmakontsentratsiooni-aja kõveraalune pindala suureneb Vimovo korduval manustamisel. Suurenemine on annusest sõltuv ja sellega kaasneb annuse ja kõveraaluse pindala mittelineaarne suhe pärast ravimi korduvat manustamist. See sõltuvus ajast ja annusest on osaliselt seletatav esmase metabolismi ja süsteemse kliirensi vähenemisega, mis on tõenäoselt tingitud CYP2C19 ensüümi pärssimisest esomeprasooli ja/või tema sulfoonmetaboliidi kaudu. Esomeprasooli suurenenud imendumine koos korduva Vimovo manustamisega annab tõenäoliselt oma panuse sõltuvusse ajast ja annusest (vt Imendumine).

Eripopulatsioonid Neerukahjustus Vimovo farmakokineetikat ei ole kindlaks tehtud neerukahjustusega patsientidel.

Naprokseen: naprokseeni farmakokineetikat ei ole kindlaks tehtud neerukahjustusega isikutel.

Arvestades, et naprokseen, selle metaboliidid ja konjugaadid eritatakse eelkõige neerude kaudu, on olemas võimalus, et naprokseeni metaboliidid võivad kuhjuda neerupuudulikkuse korral. Naprokseeni

eliminatsioon on vähenenud raske neerukahjustusega patsientidel. Vimovo kasutamine on vastunäidustatud patsientidel, kellel esineb raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens <30 ml/min) (vt lõik 4.3). Esomeprasool: esomeprasooli ei ole uuritud neerufunktsiooni langusega patsientidel. Kuna neerude kaudu toimub esomeprasooli metaboliitide eritumine, kuid mitte esialgse ravimi elimineerimine, siis ei eeldata, et

esomeprasooli metabolism muutuks langenud neerufunktsiooniga patsientidel. Maksakahjustus

Vimovo farmakokineetikat ei ole kindlaks tehtud maksafunktsiooni langusega patsientidel. Naprokseen: naprokseeni farmakokineetikat ei ole kindlaks tehtud maksakahjustusega isikutel.

Krooniline alkohoolne maksahaigus ja tõenäoliselt ka muud tsirroosi vormid vähendavad naprokseeni üldkontsentratsiooni plasmas, kuid naprokseeni vaba fraktsiooni (valkudega mitteseondunud) kontsentratsioon seevastu suureneb. Selle leiu tähendus naprokseeni osa kohta Vimovos on teadmata, kuid soovitav on kasutada madalaimat efektiivset annust.

Esomeprasool: kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel võib esomeprasooli metabolism olla langenud. Raske maksakahjustusega patsientidel on metabolismi kiirus vähenenud, millega kaasneb esomeprasooli plasmakontsentratsiooni-aja kõvera aluse pindala kahekordistumine.

Raske maksapuudulikkusega patsientidele ei tohi Vimovot määrata (vt lõik 4.3).

Eakad Vimovo farmakokineetikast puuduvad andmed üle 65-aastaste patsientide kohta.

Naprokseen: uuringud näitavad, et kuigi naprokseeni üldkontsentratsioon plasmas ei muutu, suureneb eakatel naprokseeni vaba fraktsioon, kuid vaba fraktsiooni kontsentratsioon on siiski <1% naprokseeni üldkontsentratsioonist. Selle kliiniline tähendus on ebaselge, kuigi on võimalik, et vaba naprokseeni kontsentratsiooni suurenemine võib olla seotud kõrvaltoimete määra suurenemisega nimetatud annuse korral mõnedel eakatel patsientidel.

Esomeprasool: esomeprasooli metabolism ei ole eakatel (71...80-aastased) märkimisväärselt muutunud. Aeglased CYP2C19 metaboliseerijad

Esomeprasool: ligikaudu 3% populatsioonist esineb funktsionaalse CYP2C19 ensüümi vaegus ning neid nimetatakse seetõttu aeglasteks metaboliseerijateks. Nendel patsientidel toimub esomeprasooli metabolism tõenäoliselt peamiselt CYP3A4 vahendusel. Pärast korduvat ühekordset 40 mg esomeprasooli manustamist oli keskmine plasmakontsentratsiooni-aja kõveraalune pindala aeglastel metaboliseerijatel ligikaudu 100% kõrgem kui funktsionaalse CYP2C19 ensüümiga isikutel (kiired metaboliseerijad). Keskmine maksimaalne kontsentratsioon plasmas oli ligikaudu 60% kõrgem.

Need tulemused ei mõjuta Vimovo annustamist.

Esomeprasool: pärast 40 mg esomeprasooli ühekordset manustamist on selle plasmakontsentratsiooni-aja

kõveraalune pindala ligikaudu 30% suurem naistel kui meestel. Soolisi erinevusi ei täheldata pärast ravimi korduvat üks kord ööpäevas manustamist. Need tulemused ei mõjuta Vimovo annustamist.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Mittekliinilisi andmeid ei ole toimeainete kombinatsiooni kohta saadaval. Teadaolevalt puudub

naprokseeni ja esomeprasooli vahel vastasmõju, mis võiks osutada toimeainete kombinatsioonist tingitud mis tahes uudsele või sünergistlikule kõrvaltoimele, farmako-/toksikokineetikale, toksilisusele, füüsikalisele/keemilisele koostoimele või talutavuse probleemidele. Naprokseen Genotoksilisuse, kartsinogeensuse, embrüo-fetaalse toksilisuse ja fertiilsuse mittekliinilised uuringud ei

ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Suukaudsed suurte korduvannuste toksilisuse uuringud loomadel näitasid peamiselt gastrointestinaalset ärritust ja neerukahjustust, mida seostati prostaglandiinide sünteesi pärssimisega. Naprokseeni suukaudne manustamine rottidele tiinuse kolmanda trimestri ajal peri- ja postnataalsetes uuringutes põhjustas rasket poegimist. Selles ravimiklassis on see teadaolev toime. Esomeprasool

Korduvtoksilisuse, genotoksilisuse ja reproduktsioonitoksilisuse mittekliinilised seostamisuuringud ei näidanud erilist ohtu inimesele. Kartsinogeensuse uuringutes rottidel on ratsemaatide segu kasutamisel tuvastatud enterokromafiinsete rakkude hüperplaasiat ja kartsinoide. Nimetatud toimed roti maole on pideva, tugeva hüpergastrineemia tulemus, mis on sekundaarne maohappe tekke vähenemise suhtes ning mida täheldatakse rottidel pärast pikaajalist ravi maohappe sekretsiooni inhibiitoritega.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu

Kroskarmelloosnaatrium Magneesiumstearaat Povidoon K90 Kolloidne veevaba ränidioksiid Tableti kate

Karnaubavaha Glütserool monostearaat 40-55 Hüpromelloos tüüp 2910 (3 mPas, 6 mPas ja 50 mPas) Kollane raudoksiid (E172) Makrogool 8000 Metakrüülhappe-etüülakrüüli kopolümeeri (1:1) 30% dispersioon Metüülparahüdroksübensoaat (E218)* Polüdekstroos Polüsorbaat 80 Propüülparahüdroksübensoaat (E216)* Naatriumlaurüülsulfaat Titaandioksiid (E171) Trietüültsitraat

Trükitint

Hüpromelloos tüüp 2910 (6 mPas)

Must raudoksiid (E172) Propüleenglükool

*Katvas segukihis esinevad säilitusained; nende sisaldus lõpp-produktis on väga madal (mittefunktsionaalne).

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

Pudel: 3 aastat. Blister: 2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Pudel: hoida originaalpakendis. Hoida pudel tihedalt suletuna, niiskuse eest kaitstult.

Blister: hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

HDPE-pudelid, mis sisaldavad kuivatusainet kotikeses ning on lastekindla polüpropüleenist keeratava tihendita korgiga või HDPE-pudelid, mis sisaldavad silikageelist kuivatusainet kotikeses ning on kas lastekindla või mittelastekindla keeratava polüpropüleenkorgiga, millel on spetsiaalne tihend. Kotike kuivatusainega ei ole mõeldud tarbimiseks.

Pakendi suurused: 6, 10, 20, 30, 60, 100, 180 või 500 toimeainet modifitseeritult vabastavat tabletti. Alumiiniumist blisterpakend

Pakendi suurused: 10, 20, 30, 60 või 100 toimeainet modifitseeritult vabastavat tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Grünenthal GmbH Zieglerstraße 6 52078 Aachen Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER

714110

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 23.11.2010

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 08.11.2016

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

September 2026