Valsartan hydrochlorothiazide liconsa 80mg12.5mg - õhukese polümeerikattega tablett (80mg +12,5mg)
Artikli sisukord
õhukese polümeerikattega tablett (80mg +12,5mg)
Pakendi infoleht: teave kasutajale
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa 80 mg/12,5 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Valsartaan, hüdroklorotiasiid
Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.
−Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
−Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
−Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
−Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.
Infolehe sisukord
- Mis ravim on Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa ja milleks seda kasutatakse
- Mida on vaja teada enne Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa võtmist
- Kuidas Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t võtta
- Võimalikud kõrvaltoimed
- Kuidas Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t säilitada
- Pakendi sisu ja muu teave
- Mis ravim on Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa ja milleks seda kasutatakse
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa õhukese polümeerikattega tabletid sisaldavad kahte toimeainet, valsartaani ja hüdroklorotiasiidi. Mõlemad toimeained aitavad langetada kõrget vererõhku (hüpertensioon).
−Valsartaan kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse “angiotensiin II retseptorite antagonistideks” ning mis aitavad kõrget vererõhku kontrolli all hoida. Angiotensiin II on aine organismis, mis põhjustab veresoonte kokkutõmbumist, mille tagajärjel tõuseb vererõhk. Valsartaani toime seisneb angiotensiin II blokeerimises. Selle tulemusena veresooned lõdvenevad ja vererõhk langeb.
−Hüdroklorotiasiid kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse tiasiiddiureetikumideks (nimetatakse ka “vett väljaviivateks tablettideks“). Hüdroklorotiasiid suurendab uriini eritust, mille tulemusena alaneb samuti vererõhk.
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t kasutatakse kõrgvererõhu raviks, mille piisavat langust ei ole õnnestunud saavutada ainult ühe ravimi kasutamisel.
Kõrge vererõhk suurendab südame ja arterite koormust. Ravimata jätmisel võib see kahjustada aju, südame ja neerude veresooni ning põhjustada insulti, südame- või neerupuudulikkust. Kõrge vererõhk suurendab südameinfarkti tekkeriski. Vererõhu langetamine normaalse tasemeni vähendab nende häirete tekkeriski.
Mida on vaja teada enne Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa võtmist
Ärge võtke Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t:
−kui olete valsartaani, hüdroklorotiasiidi, sulfoonamiidi derivaatide (hüdroklorotiasiidiga keemiliselt sarnased ained) või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.
−kui te olete rohkem kui 3 kuud rase (ka raseduse alguses on parem Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t mitte kasutada – vt raseduse lõik).
−kui teil on raske maksahaigus.
−kui teil on raske neeruhaigus.
−kui te ei ole võimeline urineerima.
−kui te saate dialüüsravi („kunstneer“).
−kui teie vere kaaliumi- või naatriumisisaldus on normaalsest madalam või kaltsiumisisaldus normaalsest kõrgem, ravist hoolimata.
−kui teil on podagra.
−kui teil on suhkurtõbi (diabeet) või neerutalitluse häire ja te saate ravi vererõhku langetava ravimiga, mis sisaldab aliskireeni.
Kui midagi eespool loetletust kehtib teie kohta, siis ärge seda ravimit võtke ja pidage nõu oma arstiga.
Hoiatused ja ettevaatusabinõud
Enne Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga
−kui te võtate kaaliumi säästvaid ravimeid, kaaliumipreparaate, kaaliumi sisaldavaid soolaasendajaid või teisi vere kaaliumisisaldust suurendavaid ravimeid, nagu hepariin. Arst võib regulaarselt kontrollida teie vere kaaliumisisaldust.
−kui teie veres on madal kaaliumisisaldus.
−kui teil esineb kõhulahtisus või tugev oksendamine.
−kui te võtate suurtes annustes vett väljaviivaid tablette (diureetikumid).
−kui teil on raske südamehaigus.
−kui teil esineb neeruarteri ahenemine.
−kui teile on hiljuti siirdatud uus neer.
−kui teil on hüperaldosteronism. Selle haiguse puhul toodavad teie neerupealised liiga palju hormoon aldosterooni. Sellisel juhul ei ole Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa kasutamine soovitatav.
−kui te põete maksa- või neeruhaigust.
−kui teil esineb palavik, lööve ja liigesevalu, mis võivad olla süsteemse erütematoosse luupuse nähtudeks (SLE, nn autoimmuunhaigus).
−kui teil on suhkurtõbi, podagra, kõrge kolesterooli- või rasvade sisaldus veres.
−kui teil on esinenud allergilisi reaktsioone teiste selle klassi (angiotensiin II retseptorite antagonistid) vererõhku langetavate ravimite kasutamisel või kui teil esineb allergia või astma.
−suureneda võib naha tundlikkus päikese suhtes.
−kui te võtate mõnda alljärgnevat ravimit kõrge vererõhu raviks:
- AKEinhibiitor (näiteks enalapriil, lisinopriil, ramipriil), eriti kui teil on suhkurtõvest tingitud neeruprobleemid.
- aliskireen.
Teie arst võib regulaarsete ajavahemike järel kontrollida teie neerutalitlust, vererõhku ja elektrolüütide (nt kaalium) sisaldust veres.
Vt ka teavet lõigus „Ärge võtke Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t”.
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa kasutamine lastel ja noorukitel (alla 18 eluaasta) ei ole soovitatav.
Kui te arvate, et olete rase (või võite olla rase), peate sellest rääkima oma arstile. Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t ei soovitata kasutada raseduse alguses ning seda ei tohi kasutada juhul, kui te olete rohkem kui 3 kuud rase, sest selles raseduse staadiumis kasutatuna võib ravim põhjustada tõsist lootekahjustust (vt raseduse lõik).
Muud ravimid ja Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa
Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa võtmine koos teatavate teiste ravimitega võib mõjutada selle toimet. Arst võib muuta teie annust ja/või rakendada muid ettevaatusabinõusid või mõnel juhul ühe ravimi kasutamise katkestada. Eriti kehtib see järgmiste ravimite kohta:
−liitium, mida kasutatakse teatud tüüpi psühhiaatriliste haiguste raviks;
−ravimid, mis mõjutavad või mille toimet võib mõjutada vere kaaliumisisaldus, nagu digoksiin, südame rütmihäirete ravim, mõned psühhoosivastased ravimid;
−ravimid, mille toimel võib suureneda vere kaaliumisisaldus, nt kaaliumipreparaadid, kaaliumi sisaldavad soolaasendajad, kaaliumisäästvad ravimid, hepariin;
−ravimid, mille toimel võib väheneda vere kaaliumisisaldus, nt kortikosteroidid, mõned lahtistid;
−AKE-inhibiitor või aliskireen (vt ka teavet lõikudes „Ärge võtke Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t“ ja „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”);
−diureetikumid (vett väljaviivad tabletid), podagra ravimid (nt allopurinool), D-vitamiini ja kaltsiumi ravipreparaadid, suhkurtõve ravimid (suukaudsed ravimid või insuliinid);
−muud vererõhku langetavad ravimid, nagu beetablokaatorid või metüüldopa, või veresooni ahendavad või südametegevust stimuleerivad ravimid, nagu noradrenaliin või adrenaliin;
−veresuhkru taset tõstvad ravimid, nt diasoksiid;
−vähiravimid, nagu metotreksaat või tsüklofosfamiid;
−valuvaigistid;
−artriidiravimid;
−lihaseid lõõgastavad ravimid, nt tubokurariin;
−antikolinergilised ravimid, nt atropiin või biperideen;
−amantadiin (ravim, mida kasutatakse gripi ennetamiseks);
−kolestüramiin ja kolestipool (ravimid, mida kasutatakse vererasvade kõrge taseme langetamiseks);
−tsüklosporiin, mida kasutatakse elundisiirdamise järgselt siiriku äratõukereaktsiooni vältimiseks;
−mõned antibiootikumid (tetratsükliinid), anesteetikumid ja rahustid;
−karbamasepiin, mida kasutatakse krampide raviks.
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa koos toidu, joogi ja alkoholiga
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t võib võtta koos toiduga või ilma.
Hoiduge alkoholi tarvitamisest, kuni olete rääkinud oma arstiga. Alkohol võib põhjustada vererõhu suuremat langust ja/või suurendada riski pearingluse või minestuse tekkeks.
Rasedus ja imetamine
Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.
−Te peate rääkima oma arstile, kui te arvate, et olete rase (või võite olla rase).
Arst soovitab teil üldjuhul enne rasestumist või niipea kui teate, et olete rase, Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa kasutamise katkestada ning võtta Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa asemel teist ravimit. Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa kasutamine ei ole soovitatav raseduse algetapil ning seda ei tohi kasutada rohkem kui 3-kuulise raseduse ajal, sest ravimi kasutamine pärast kolmandat raseduskuud võib teie sündimata last tõsiselt kahjustada.
−Rääkige oma arstile, kui te imetate või kavatsete oma last imetada.
Imetamise ajal ei ole soovitatav Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t kasutada ja arst võib valida teile muu ravimi, kui soovite imetamist jätkata, eriti kui teil on vastsündinu või enneaegselt sündinud laps.
Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Enne sõiduki juhtimist, tööriistade või masinate käsitsemist või muid keskendumist nõudvaid tegevusi veenduge, et teate, millist toimet Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa teile avaldab. Nagu paljud teisedki vererõhuravimid, võib Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa põhjustada harvadel juhtudel pearinglust ja kahjustada keskendumisvõimet.
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa sisaldab laktoosi ja sorbitooli
Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne selle ravimi kasutamist konsulteerima oma arstiga.
See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) ühe õhukese polümeerikattega tableti kohta, see tähendab põhimõtteliselt "naatriumivaba".
Kuidas Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t võtta
Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Kõrge vererõhu haigusnähte sageli ei märgata. Paljudel võib olla enesetunne täiesti normaalne. Seetõttu on oluline oma arsti visiitidel käia ka siis, kui teie enesetunne on hea.
Arst ütleb teile täpselt, kui palju Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa tablette võtta. Sõltuvalt ravivastusest võib arst soovitada suuremat või väiksemat annust.
Soovitatav annus on:
−Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa tavaline annus on üks tablett ööpäevas.
−Ärge muutke annust ega lõpetage tablettide võtmist ilma arstiga nõu pidamata.
−Ravimit tuleb võtta iga päev samal kellaajal, tavaliselt hommikul.
−Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t võib võtta koos toiduga või ilma.
−Neelake tablett alla koos klaasi veega.
Kui te võtate Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t rohkem kui ette nähtud
Raske pearingluse ja/või minestuse korral heitke pikali ja võtke kohe ühendust oma arstiga.
Kui olete juhuslikult võtnud liiga palju tablette, pöörduge oma arsti või apteekri poole või haiglasse.
Kui te unustate Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t võtta
Kui olete annuse võtmise unustanud, võtke ravimit kohe, kui teile meenub. Kui on aga juba peaaegu aeg võtta järgmist annust, ärge vahelejäänud annust võtke.
Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.
Kui te lõpetate Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa võtmise
Ravi lõpetamine Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’ga võib põhjustada vererõhu tõusu. Ärge lõpetage ravimi kasutamist enne, kui arst selleks juhised annab.
Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Võimalikud kõrvaltoimed
Nagu kõik ravimid, võib ka Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.
Kõrvaltoimeid võib tekkida teatavate sagedustega, mis on määratletud järgmiselt
−väga sage: esineb rohkem kui 1 kasutajal 10-st
−sage: esineb 1…10 kasutajal 100-st
−aeg-ajalt: esineb 1…10 kasutajal 1000-st
−harv: esineb 1…10 kasutajal 10000-st
−väga harv: esineb vähem kui 1 kasutajal 10000-st
−teadmata: sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel.
Mõned kõrvaltoimed võivad olla tõsised ja vajada kohest arstiabi:
Pöörduge otsekohe oma arsti poole, kui teil tekivad angioödeemi sümptomid, näiteks:
−näo, keele või neelu turse
−raskused neelamisel
−lööve ja raskendatud hingamine.
Muud kõrvaltoimed on järgmised:
Aeg-ajalt
−köha
−madal vererõhk
−peapööritustunne
−dehüdratsioon e veetustumine (mille sümptomiteks on janu, suu ja keele kuivus, harv urineerimine, tume uriin, kuiv nahk)
−lihasvalu
−väsimus
−surisemine või tuimus
−ähmane nägemine
−helid (nt kohin, kumin) kõrvus.
Väga harv
−pearinglus
−kõhulahtisus
−liigesvalu.
Teadmata
−hingamisraskus
−tugevalt vähenenud uriinieritus
−madal naatriumisisaldus veres (mõnikord koos iivelduse, väsimuse, segasuse, halva enesetunde, krampidega)
−madal kaaliumisisaldus veres (mõnikord koos lihasnõrkuse, lihasspasmide, südame rütmihäiretega)
−madal valgevereliblede arv (koos sümptomitega nagu palavik, nahainfektsioonid, infektsioonidest tingitud kurguvalu või suuhaavandid, nõrkus)
−vere bilirubiinisisalduse suurenemine (mis võib tõsistel juhtudel põhjustada naha ja silmavalgete kollasust)
−uurealämmastiku ja kreatiniini sisalduse suurenemine veres (mis võib viidata neerufunktsiooni häiretele)
−vere kusihappesisalduse suurenemine (mis võib tõsistel juhtudel vallandada podagra)
−minestus.
Kõrvaltoimed, mida on kirjeldatud ainult valsartaani või hüdroklorotiasiidi kasutamisel, kuid ei ole täheldatud Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa puhul:
Valsartaan
Aeg-ajalt
−pöörlemistunne
−kõhuvalu.
Teadmata
−nahalööve koos sügelusega või ilma, millega kaasnevad mõned järgmistest sümptomitest: palavik, liigesvalu, lihasvalu, lümfisõlmede suurenemine ja/või gripitaolised sümptomid
−lööve, lillakaspunased täpid, palavik, sügelus (veresoonte põletiku sümptomid)
−madal vereliistakute arv (mõnikord koos ebahariliku veritsuse või verevalumite tekkega)
−kõrge vere kaaliumisisaldus (mõnikord koos lihasspasmide, südame rütmihäiretega)
−allergilised reaktsioonid (koos sümptomitega nagu lööve, sügelus, nõgestõbi, hingamis- või neelamisraskus, pearinglus)
−peamiselt näo ja kõri turse; lööve; sügelus
−maksafunktsiooni näitajate tõus
−hemoglobiinisisalduse langus ja punavereliblede protsendi vähenemine veres (mis mõlemad võivad rasketel juhtudel põhjustada aneemiat)
−neerupuudulikkus.
Hüdroklorotiasiid
Sage
−sügelev lööve ja muud tüüpi lööve
−söögiisu vähenemine
−kerge iiveldus ja oksendamine
−nõrkus, minestus püstitõusmisel
−impotentsus.
Harv
−naha turse ja villide teke (suurenenud tundlikkuse tõttu päikese suhtes)
−kõhukinnisus, ebamugavustunne maos või soolestikus, maksatalitluse häired (naha või silmavalgete kollasus)
−ebakorrapärane südametegevus
−peavalu
−unehäired
−kurb meeleolu (depressioon)
−madal vereliistakute arv (mõnikord koos veritsuse ja nahaaluste verevalumite tekkega).
Väga harv
−veresoonte põletik koos sümptomitega, nagu lööve, lillakaspunased täpid, palavik
−naha sügelus või punetus
−villide teke huultel, silmades või suus
−naha irdumine
−palavik
−lööve näol, millega kaasneb liigesvalu
−lihaskahjustus
−palavik (naha erütematoosne luupus)
−tugev ülakõhuvalu; erinevate vererakkude puudumine või madal arv
−tõsised allergilised reaktsioonid
−hingamisraskus
−kopsupõletik; hingeldus.
Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.
Kõrvaltoimetest teavitamine
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.
Kuidas Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t säilitada
−Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
−Ärge kasutage Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja blistril pärast “EXP”. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.
−Hoida temperatuuril kuni 30°C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.
−Ärge kasutage seda ravimit, kui pakend on rikutud või nähtavalt kahjustatud.
−Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.
Pakendi sisu ja muu teave
Mida Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa sisaldab
−Toimeained on valsartaan ja hüdroklorotiasiid.
Iga Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa 80 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 80 mg valsartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
−Teised koostisosad on:
Tableti sisu: mikrokristalliline tselluloos, kolloidne veevaba ränidioksiid, sorbitool, magneesiumkarbonaat, preželatiniseeritud maisitärklis, povidoon K-30, naatriumstearüülfumaraat, naatriumilaurüülsulfaat, krospovidoon A-tüüpi.
Tableti kate: laktoosmonohüdraat, hüpromelloos, makrogool 4000, titaandioksiid (E 171), punane raudoksiid (E 172).
Kuidas Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa välja näeb ja pakendi sisu
Õhukese polümeerikattega tablett. Silindriline, kaksikkumer, kaetud roosa tablett.
Tabletid on blisterpakendis, milles on 14, 28, 30, 56, 98 või 280 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Müügiloa hoidja ja tootja
Müügiloa hoidja: Laboratorios LICONSA, S.A. Gran Via Carlos III, 98, 7. 08028 Barcelona
Hispaania
Tootjad:
Laboratorios CINFA, S.A.
Olaz-Chipi, 10 - Polígono Areta
31620 Huarte (Pamplona)
Hispaania
ZENTIVA k.s. U. Kabelovny 130 102 37 Praha 10 Tšehhi Vabariik
Laboratorios LICONSA, S.A.
Avda. Miralcampo, Nº 7, Polígono Industrial Miralcampo 19200 Azuqueca de Henares (Guadalajara),
Hispaania
Laboratorios CINFA, S.A.
Avda Roncesvalles, S / N
31699 Olloqui (Navarra)
Hispaania
See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste nimetustega:
Austria: | Valsol pluss HCT 80/12, 5 mg Filmtabletten |
Bulgaaria: | Valsol pluss 80/12.5 mg филмирани таблетки |
Eesti: | Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa 80 mg/12,5 mg |
Saksamaa: | Valsol Plus 80/12.5 mg Filmtabletten |
Kreeka: | Avalsan Plus 80/12.5 mg δiσkio εττikαλνµµένo µε λεττό νµένio |
Ungari: | Valsol pluss 80/12.5 mg bevont tabletta |
Iirimaa: | Valsol plus 80/12.5 mg film-coated tablets |
Läti: | Valsol pluss 80/12.5 mg apvalkotās tabletes |
Holland: | Valsartaan / hüdroklorotiasiid Liconsa 80/12.5 mg filmomhulde tablet |
Portugal: | Valsol pluss |
Sloveenia: | Valsartaan / hidroklorotiazid Liconsa 80/12, 5 mg filmsko obložene tablete |
Hispaania: | Valsartan/ Hidroclorotiazida VIR 80/12.5 mg comprimidos recubiertos |
| con película EFG |
Infoleht on viimati uuendatud märtsis 2016.
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa 80 mg/12,5 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Iga tablett sisaldab 80 mg valsartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
INN. Valsartanum, hydrochlorothiazidum
Teadaolevat toimet omavad abiained:
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 1,15 mg laktoosmonohüdraati, 9,25 mg sorbitooli ja 0,31 mg (0,01mmol) naatriumi.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett.
Silindriline, kaksikkumer, kaetud roosa tablett.
KLIINILISED ANDMED
Näidustused
Essentsiaalne hüpertensioon täiskasvanutel.
Fikseeritud annusega kombinatsioonpreparaat on näidustatud patsientidele, kellel valsartaani või hüdroklorotiasiidi monoteraapia ei taga piisavat vererõhu alanemist.
Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa soovitatav annus on üks õhukese polümeerikattega tablett üks kord ööpäevas. Soovitatav on üksikkomponentide annuse tiitrimine. Kõikidel juhtudel tuleb üksikkomponentide annust suurendada järk-järgult järgmise annuseni, et vähendada hüpotensiooni ja teiste kõrvaltoimete riski.
Kui see on kliiniliselt näidustatud, võib kaaluda otsest üleminekut monoteraapialt fikseeritud kombinatsioonile patsientidel, kellel ei saavutata vererõhu piisavat langust valsartaani või hüdroklorotiasiidi monoteraapiaga, tingimusel, et järgitakse soovitatavat üksikkomponentide annuse tiitrimise järjekorda.
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa toimel saavutatud kliinilist ravivastust tuleb hinnata pärast ravi alustamist ja kui ei saavutata vererõhu langust, võib annust suurendada ükskõik kumma komponendi annuse suurendamise teel maksimaalse valsartaan/hüdroklorotiasiidi annuseni 320 mg/25 mg.
Antihüpertensiivne toime avaldub põhiliselt 2 nädala jooksul.
Enamikel patsientidel saabub maksimaalne toime 4 nädala jooksul. Kuid mõned patsiendid võivad selleks vajada 4...8 nädalat kestvat ravi. Sellega tuleb annuse tiitrimise ajal arvestada.
Manustamisviis
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t võib võtta koos toiduga või ilma ning see tuleb neelata alla koos veega.
Patsientide erirühmad
Neerukahjustus
Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens ≥30 ml/min) ei ole vaja annust muuta. Hüdroklorotiasiidi sisalduse tõttu on Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa vastunäidustatud raske maksakahjustuse korral (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).
Maksakahjustus
Kerge kuni keskmise maksakahjustusega ilma kolestaasita patsientidel ei tohi valsartaani annus ületada 80 mg (vt lõik 4.4). Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa on vastunäidustatud raske maksakahjustuse korral (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).
Eakad
Annuse kohandamine eakatel patsientidel ei ole vajalik.
Lapsed
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t ei soovitata kasutada lastel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.
Vastunäidustused
Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
- Ülitundlikkus valsartaani, hüdroklorotiasiidi, teiste sulfoonamiidi derivaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
- Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6).
- Raske maksakahjustus, biliaarne maksatsirroos ja kolestaas.
- Raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens <30 ml/min), anuuria.
- Refraktaarne hüpokaleemia, hüponatreemia, hüperkaltseemia ja sümptomaatiline hüperurikeemia.
- Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).
Seerumi elektrolüütide sisalduse muutused
Valsartaan
Kaaliumi sisaldavate toidulisandite, kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või muude kaaliumisisaldust suurendada võivate ravimitega (hepariin jt) samaaegne kasutamine ei ole soovitatav.
Vajaduse korral tuleb jälgida kaaliumisisaldust.
Hüdroklorotiasiid
Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidiga ravi ajal on kirjeldatud hüpokaleemiat. Soovitatav on seerumi kaaliumisisalduse sage kontroll.
Ravi tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidiga on seostatud hüponatreemia ja hüpokloreemilise alkaloosiga. Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) suurendavad magneesiumi eritumist uriiniga, mis võib põhjustada hüpomagneseemiat. Tiasiiddiureetikumid vähendavad kaltsiumi eritumist. Selle tagajärjel võib tekkida hüperkaltseemia.
Nagu kõikidel diureetilist ravi saavatel patsientidel, tuleb regulaarsete intervallide järel määrata seerumi elektrolüütide sisaldust.
Vähenenud naatriumisisalduse ja/või vedelikumahuga patsiendid
Tiasiiddiureetikume, sh hüdroklorotiasiidi saavaid patsiente tuleb jälgida vedeliku- või elektrolüütide tasakaalu häirete kliiniliste nähtude suhtes.
Raskekujulise naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega patsientidel, nt kes saavad diureetikume suurtes annustes, võib Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’ga ravi alustamisel harvadel juhtudel tekkida sümptomaatiline hüpotensioon. Organismi naatriumi- ja/või vedelikuvaegus tuleb korrigeerida enne ravi alustamist Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’ga.
Patsiendid raske kroonilise südamepuudulikkuse või muude seisunditega, millega kaasneb reniin- angiotensiin-aldosterooni süsteemi stimulatsioon
Patsiendid, kelle neerufunktsioon võib sõltuda reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi aktiivsusest (nt raskekujulise südame paispuudulikkusega patsiendid), on ravi angiotensiinkonvertaasi inhibiitoritega seostatud oliguuria ja/või progresseeruva asoteemiaga ning harvadel juhtudel ägeda neerupuudulikkusega. Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa kasutamist ei ole uuritud raske kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel.
Seepärast ei saa välistada, et reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibeerimise tõttu võib ka Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa kasutamine olla seotud neerufunktsiooni häiretega. Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t ei tohi nendel patsientidel kasutada.
Neeruarteri stenoos
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t ei tohi kasutada hüpertensiooni raviks ühe- või kahepoolse neeruarteri stenoosiga või ainsat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsientidel, sest neil võib suureneda vere uurea- ja seerumi kreatiniinisisaldus.
Primaarne hüperaldosteronism
Primaarse hüperaldosteronismiga patsiente ei tohi Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’ga ravida, sest nende reniin-angiotensiini süsteem ei ole aktiveeritud.
Aordi- ja mitraalklapi stenoos, hüpertroofiline obstruktiivne kardiomüopaatia
Nagu kõigi teistegi vasodilataatorite puhul, peab eriti ettevaatlik olema aordi- või mitraalklapi stenoosi või hüpertroofilise obstruktiivse kardiomüopaatiaga patsientidega.
Neerukahjustus
Annust ei ole vaja muuta neerukahjustusega patsientidel, kelle kreatiniini kliirens on ≥ 30 ml/min (vt lõik 4.2). Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa kasutamisel neerukahjustusega patsientidel soovitatakse regulaarselt määrata seerumi kaaliumi-, kreatiniini- ja kusihappesisaldust.
Neeru siirdamine
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa kasutamise ohutuse kohta hiljuti siirdatud neeruga patsientidele kogemused puuduvad.
Maksakahjustus
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa kasutamisel kerge kuni keskmise maksakahjustusega ilma kolestaasita patsientidel peab olema ettevaatlik (vt lõigud 4.2 ja 5.2).
Süsteemne erütematoosne luupus
Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi kasutamisel on kirjeldatud süsteemse erütematoosse luupuse ägenemist või aktiveerumist.
Muud ainevahetushäired
Tiasiiddiureetikumid (sh hüdroklorotiasiid) võivad muuta glükoositaluvust ning põhjustada kolesterooli, triglütseriidide ja kusihappe sisalduse suurenemist seerumis. Diabeediga patsientidel võib olla vaja korrigeerida insuliini või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annuseid.
Tiasiidid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga ning põhjustada seerumi kaltsiumisisalduse vahelduvat ja kerget suurenemist teadaolevate kaltsiumi ainevahetushäirete puudumisel. Väljendunud hüperkaltseemia võib olla hüperparatüreoidismi ilminguks. Tiasiidravi tuleb katkestada enne kõrvalkilpnäärme funktsiooni uuringuid.
Valgustundlikkus
Tiasiiddiureetikumide kasutamisel on kirjeldatud valgustundlikkusreaktsioonide teket (vt lõik 4.8). Kui valgustundlikkusreaktsioon tekib ravi ajal, soovitatakse ravi lõpetada. Kui vajalikuks peetakse diureetikumi uuesti manustamist, on soovitatav kaitsta varjamata kehaosi päikese või kunstliku UVA kiirguse eest.
Rasedus
Ravi angiotensiin II retseptorite antagonistidega (AIIRA-d) ei tohi alustada raseduse ajal. Rasedust planeerivad patsiendid tuleb viia üle alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil kasutamiseks raseduse ajal on kindlaks määratud, välja arvatud, kui ravi jätkamist AIIRA-ga peetakse vajalikuks. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AIIRA-ga kohe katkestada ja vajaduse korral alustada alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).
Üldine
Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kellel on varem esinenud ülitundlikkust teiste angiotensiin II retseptorite antagonistide suhtes. Ülitundlikkusreaktsioonid hüdroklorotiasiidi suhtes tekivad suurema tõenäosusega allergia või astmaga patsientidel.
Galaktoositalumatus, laktaasipuudulikkus, glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon See ravimpreparaat sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega,
laktaasipuudulikkusega või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada(vt lõik 6.1).
See ravim sisaldab sorbitooli. Harvaesineva päriliku fruktoositalumatusega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.
See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) ühes õhukese polümeerikattega tabletis, st põhimõtteliselt "naatriumivaba".
Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad
On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1). Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku.
AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Valsartaani ja hüdroklorotiasiidiga seotud koostoimed
Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav
Liitium
Liitiumi kasutamisel koos AKE inhibiitorite ja tiasiidiga (sh hüdroklorotiasiid) on esinenud seerumi liitiumikontsentratsioonide pöörduvat tõusu ja toksilisust. Selle kombinatsiooni kasutamine ei ole soovitatav, kuna valsartaani ja liitiumi samaaegse kasutamise kohta kogemused puuduvad. Kui osutub vajalikuks seda kombinatsiooni kasutada, on soovitatav hoolikalt jälgida seerumi liitiumisisaldust.
Samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik
Teised antihüpertensiivsed ravimid
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa võib suurendada teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet (nt AKE inhibiitorid, beetablokaatorid, kaltsiumikanali blokaatorid).
Pressoorsed amiinid (nt noradrenaliin, adrenaliin)
Võimalik on pressoorsete amiinide toime nõrgenemine, mis siiski ei takista nende kasutamist.
Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), kaasa arvatud selektiivsed COX-2 inhibiitorid,
atsetüülsalitsüülhape > 3 g ööpäevas) ja mitteselektiivsed MSPVA-d
MSPVA-de toimel võib nõrgeneda nii angiotensiin II antagonistide kui ka hüdroklorotiasiidi antihüpertensiivne toime, kuid neid kasutatakse samaaegselt. Peale selle võib Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa ja MSPVA-de samaaegne kasutamine viia neerufunktsiooni halvenemise ja seerumi kaaliumisisalduse suurenemiseni. Seepärast on soovitatav jälgida neerufunktsiooni ravi algul, samuti tagada patsiendi piisav hüdratsioon.
Valsartaaniga seotud koostoimed
Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad ARB-ide, AKE inhibiitorite või
aliskireeniga
Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a äge neerupuudulikkus) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).
Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav
Kaaliumi säästvad diureetikumid, kaaliumilisandid, kaaliumi sisaldavad soolaasendajad ja muud ained, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust
Kui osutub vajalikuks kasutada koos valsartaaniga kaaliumisisaldust mõjutavat ravimit, on soovitatav jälgida vereplasma kaaliumisisaldust.
Koostoimed puuduvad
Valsartaani koostoime uuringutes ei ole valsartaanil leitud kliiniliselt olulisi koostoimeid järgmiste ainetega: tsimetidiin, varfariin, furosemiid, digoksiin, atenolool, indometatsiin, hüdroklorotiasiid, amlodipiin, glibenklamiid. Digoksiinil ja indometatsiinil võivad esineda koostoimed Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’s sisalduva hüdroklorotiasiidiga (vt hüdroklorotiasiidiga seotud koostoimeid).
Hüdroklorotiasiidiga seotud koostoimed
Samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik
Ravimid, mis on seotud kaaliumi kaotuse ja hüpokaleemiaga (nt kaliureetilised diureetikumid, kortikosteroidid, lahtistid, AKTH, amfoteritsiin, karbenoksoloon, penitsilliin G, salitsüülhape ja derivaadid)
Kui neid ravimeid määratakse koos hüdroklorotiasiidi-valsartaani kombinatsiooniga, on soovitatav plasma kaaliumisisalduse jälgimine. Need ravimid võivad tugevdada hüdroklorotiasiidi toimet seerumi kaaliumisisaldusele (vt lõik 4.4).
Ravimid, mille manustamise tagajärjel võib tekkida torsade de pointes
•Ia klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid)
•III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid)
•Mõned psühhoosivastased ravimid (nt tioridasiin, kloorpromasiin, levomepromasiin, trifluoperasiin, tsüamemasiin, sulpiriid, sultopriid, amisulpriid, tiapriid, pimosiid, haloperidool, droperidool)
•Muud (nt bepridiil, tsisapriid, difemaniil, i.v. erütromütsiin, halofantriin, ketanseriin, misolastiin,
pentamidiin, sparfloksatsiin, terfenadiin, i.v. vinkamiin)
Hüpokaleemia ohu tõttu tuleb hüdroklorotiasiidi ettevaatlikult manustada koos ravimitega, mis võivad esile kutsuda torsade de pointes’i tekke.
Digitaalise glükosiidid
Tiasiididest põhjustatud hüpokaleemia või hüpomagneseemia võivad soodustada digitaalisest põhjustatud südame rütmihäirete teket.
Kaltsiumisoolad ja D-vitamiin
Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi manustamine koos D-vitamiini või kaltsiumisooladega võib potentseerida seerumi kaltsiumisisalduse suurenemist.
Diabeedivastased ravimid (suukaudsed preparaadid ja insuliin)
Tiasiidravi võib mõjutada glükoositaluvust. Vajalikuks võib osutuda diabeedivastase ravimi annuse korrigeerimine.
Metformiini tuleb kasutada ettevaatlikult, sest hüdroklorotiasiidiga seotud võimaliku funktsionaalse neerupuudulikkuse tagajärjel esineb laktatsidoosi tekkerisk.
Beetablokaatorid ja diasoksiid
Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi kasutamisel koos beetablokaatoritega võib suureneda hüperglükeemia tekkerisk. Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi mõjul võib suureneda diasoksiini hüperglükeemiline toime.
Podagra raviks kasutatavad preparaadid (probenetsiid, sulfiinpürasoon, allopurinool) Urikosuuriliste preparaatide annuse kohandamine võib olla vajalik, sest hüdroklorotiasiid võib suurendada seerumi kusihappesisaldust. Vajalik võib olla probenetsiidi või sulfiinpürasooni annuse suurendamine. Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi samaaegne manustamine võib suurendada allopurinooli ülitundlikkusreaktsioonide esinemissagedust.
Antikolinergilised ravimid (nt atropiin, biperideen)
Antikolinergiliste ravimite toimel võib tiasiidi-tüüpi diureetikumide biosaadavus suureneda seedetrakti motoorika vähenemise ja mao tühjenemise aeglustumise tõttu.
Amantadiin
Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) võivad suurendada amantadiini kõrvatoimete riski.
Kolestüramiin ja kolestipoolvaigud
Tiasiiddiureetikumide, sh hüdroklorotiasiidi imendumine väheneb ioonvahetusvaikude juuresolekul.
Tsütotoksilised ravimid (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat)
Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) võivad vähendada tsütotoksiliste ravimite eritumist neerude kaudu ja tugevdada nende müoelosupressiivset toimet.
Mittedepolariseerivad lihasrelaksandid (nt tubokurariin)
Tiasiidid (sh hüdroklorotiasiid) võivad tugevdada kuraare derivaatide toimet.
Tsüklosporiin
Tsüklosporiini samaaegne kasutamine võib suurendada hüperurikeemia ja podagra-tüüpi tüsistuste riski.
Alkohol, anesteetikumid ja rahustid
Ortostaatiline hüpotensioon võib tugevneda.
Metüüldopa
Metüüldopa ja hüdroklorotiasiidi samaaegsel kasutamisel on esinenud hemolüütilise aneemia üksikjuhte.
Karbamasepiin
Hüdroklorotiasiidi koos karbamasepiiniga saavatel patsientidel võib tekkida hüponatreemia.
Neid patsiente tuleb seetõttu informeerida hüponatreemiliste reaktsioonide tekkevõimalusest ning neid vastavalt jälgida.
Joodi sisaldavad kontrastained
Diureetikumidest põhjustatud dehüdratsiooni korral on suurenenud ägeda neerupuudulikkuse tekkerisk, eriti suuri joodiannuseid sisaldavate preparaatide kasutamisel. Enne manustamist on vajalik patsientide rehüdreerimine.
Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t ei ole soovitatav kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4), arvestades ravimikombinatsioooni üksikkomponentide toimet rasedusele. Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa kasutamine raseduse 2. ja 3. trimestril on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Valsartaan
Angiotensiin II retseptorite antagoniste (AIIRA-d) ei ole soovitatav kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). AIIRA-de kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Epidemioloogilised andmed teratogeensuse tekkimise ohu kohta pärast AKE inhibiitorite kasutamist raseduse esimesel trimestril ei ole lõplikud; riski vähest suurenemist ei saa siiski välistada. Kuigi angiotensiin II retseptorite inhibiitorite (AIIRA-d) kasutamisega seotud ohu kohta puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed, võib samasuguseid riske esineda ka selle ravimirühma puhul. Rasedust planeerivad patsiendid tuleb viia üle alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil kasutamiseks raseduse ajal on tõestatud, välja arvatud, kui ravi jätkamist AIIRA-dega peetakse oluliseks. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AIIRA-dega kohe katkestada ja vajaduse korral alustada alternatiivset ravi.
AIIRA kasutamine teisel ja kolmandal trimestril tekitab teadaolevalt fetotoksilisust (neerufunktsiooni langus, oligohüdramnioos, kolju aeglasem luustumine) ja neonataalset toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt ka lõik 5.3).
Kui AIIRA-d on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav kontrollida ultraheliga neerufunktsiooni ja koljut.
Imikuid, kelle emad on kasutanud AIIRA-d, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiidi kasutamise kogemus raseduse, eriti esimese trimestri ajal on piiratud. Loomkatsed ei ole piisavad. Hüdroklorotiasiid läbib platsentat. Hüdroklorotiasiidi farmakoloogilise toimemehhanismi põhjal võib selle kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril mõjutada fetoplatsentaarset perfusiooni ning põhjustada lootel ja vastsündinul selliseid toimeid, nagu ikterus, elektrolüütide tasakaalu häired ja trombotsütopeenia.
Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedusaegse turse, - hüpertensiooni või preeklampsia raviks vähenenud plasmamahu ja platsenta hüpoperfusiooni riski ja positiivse toime puudumise tõttu haigusele. Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada essentsiaalse hüpertensiooniga rasedatel, välja arvatud harvadel juhtudel, kui ei saa kasutada mingit muud ravi.
Imetamine
Valsartaan
Kuna puudub teave valsartaani kasutamise kohta rinnaga toitmise ajal, ei soovitata valsartaani imetamise ajal kasutada. Imetamise ajal on parem kasutada teisi ravimeid, mille ohutusprofiil on paremini tõestatud, eriti kui rinnaga toidetakse vastsündinut või enneaegset imikut.
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiid eritub rinnapiima väikestes kogustes. Tiasiid suurtes annustes põhjustab intensiivset diureesi ja võib takistada piima produtseerimist. Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa kasutamine imetamise ajal ei ole soovitatav. Kui Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’t kasutatakse imetamise ajal, tuleb annused hoida nii väiksena kui võimalik.
Toime reaktsioonikiirusele
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Autojuhtimisel ja masinate käsitsemisel tuleb võtta arvesse, et aeg-ajalt võib tekkida pearinglus või väsimus.
Kõrvaltoimed
Järgnevalt on organsüsteemi klasside kaupa toodud kliinilistes uuringutes kirjeldatud kõrvaltoimed ja laboratoorsed leiud, mida esineb sagedamini valsartaani pluss hüdroklorotiasiidi kasutamisel võrreldes platseeboga, ning üksikud turuletulekujärgsed teated. Ravi ajal valsartaani/ hüdroklorotiasiidiga võivad tekkida kõrvaltoimed, mida teadaolevalt esineb kummagi komponendi eraldi kasutamisel, kuid mida ei ole täheldatud kliinilistes uuringutes.
Kõrvaltoimed on loetletud esinemissageduse järgi, kõige sagedasem esimesena, järgmise klassifikatsiooni alusel: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Table 1. Valsartaan/hüdroklorotiasiidi kõrvaltoimete esinemissagedus
Ainevahetus- ja toitumishäired |
|
Aeg-ajalt | Dehüdratsioon |
Närvisüsteemi häired |
|
Väga harv | Pearinglus |
Aeg-ajalt | Paresteesia |
Teadmata | Sünkoop |
Silma kahjustused |
|
Aeg-ajalt | Ähmane nägemine |
Kõrva ja labürindi kahjustused |
|
Aeg-ajalt | Tinnitus |
Vaskulaarsed häired |
|
Aeg-ajalt | Hüpotensioon |
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired | |
Aeg-ajalt | Köha |
Teadmata | Mittekardiogeenne kopsuturse |
Seedetrakti häired |
|
Väga harv | Kõhulahtisus |
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused |
|
Aeg-ajalt | Lihasvalu |
Väga harv | Liigesvalu |
Neerude ja kuseteede häired |
|
Teadmata | Neerufunktsiooni häired |
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid | |
Aeg-ajalt | Väsimus |
Uuringud |
|
Teadmata | Seerumi kusihappesisalduse suurenemine, seerumi bilirubiini- |
| ja kreatiniinisisalduse suurenemine, hüpokaleemia, |
hüponatreemia, vere uurealämmastiku taseme tõus, neutropeenia
Lisainformatsioon üksikkomponentide kohta
Kummagi üksikkomponendi puhul eelnevalt kirjeldatud kõrvaltoimed võivad olla ka Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa võimalikud kõrvaltoimed, isegi kui neid ei ole täheldatud kliinilistes uuringutes või ravimi turuletulekujärgsel perioodil.
Table 2. Valsartaani kõrvaltoimete esinemissagedus
Vere ja lümfisüsteemi häired |
|
Teadmata | Hemoglobiinisisalduse vähenemine, hematokriti langus, |
| trombotsütopeenia |
Immuunsüsteemi häired |
|
Teadmata | Muud ülitundlikkus-/allergilised reaktsioonid, sh seerumtõbi |
Ainevahetus- ja toitumishäired |
|
Teadmata | Seerumi kaaliumisisalduse suurenemine |
Kõrva ja labürindi kahjustused |
|
Aeg-ajalt | Vertiigo |
Vaskulaarsed häired |
|
Teadmata | Vaskuliit |
Seedetrakti häired |
|
Aeg-ajalt | Kõhuvalu |
Maksa ja sapiteede häired |
|
Teadmata | Maksafunktsiooni näitajate tõus |
Naha ja nahaaluskoe kahjustused |
|
Teadmata | Angioödeem, lööve, sügelus |
Neerude ja kuseteede häired |
|
Teadmata | Neerupuudulikkus |
Table 3. Hüdroklorotiasiidi kõrvaltoimete esinemissagedus
Hüdroklorotiasiidi on laialdaselt kasutatud palju aastaid, sageli suuremates annustes kui sisaldus Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa’s. Järgmisi kõrvaltoimeid on kirjeldatud tiasiiddiureetikume (sh hüdroklorotiasiid) monoteraapiana saanud patsientidel:
Vere ja lümfisüsteemi häired |
|
Harv | Trombotsütopeenia, mõnikord koos purpuriga |
Väga harv | Agranulotsütoos, leukopeenia, hemolüütiline aneemia, luuüdi |
| depressioon |
Immuunsüsteemi häired |
|
Väga harv | Ülitundlikkusreaktsioonid |
Psühhiaatrilised häired |
|
Harv | Depressioon, unehäired |
Närvisüsteemi häired |
|
Harv | Peavalu |
Südame häired |
|
Harv | Südame rütmihäired |
Vaskulaarsed häired |
|
Sage | Posturaalne hüpotensioon |
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired | |
Väga harv | Respiratoorne distress, sh pneumoniit ja kopsuturse |
Seedetrakti häired |
|
Sage | Isutus, kerge iiveldus ja oksendamine |
Harv | Kõhukinnisus, ebamugavustunne seedetraktis |
Väga harv | Pankreatiit |
Maksa ja sapiteede häired |
|
Harv | Intrahepaatiline kolestaas või ikterus |
Naha ja nahaaluskoe kahjustused |
|
Sage | Urtikaaria või muud lööbe vormid |
Harv | Fotosensibilisatsioon |
Väga harv | Nekrotiseeriv vaskuliit ja toksiline epidermaalnekrolüüs, naha |
| erütematoosse luupuse taolised reaktsioonid, naha |
| erütematoosse luupuse reaktiveerumine |
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired | |
Sage | Impotentsus |
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine
Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
Üleannustamine
Sümptomid
Valsartaani üleannustamine võib põhjustada väljendunud hüpotensiooni, mis võib viia teadvuse hägunemise, tsirkulatoorse kollapsi ja/või šoki tekkeni. Lisaks võivad tekkida järgmised hüdroklorotiasiid-komponendi üleannustamisest tingitud nähud ja sümptomid: iiveldus, somnolentsus, hüpovoleemia ja elektrolüütide tasakaalu häired, mis on seotud südame rütmihäirete ja lihasspasmidega.
Ravi
Ravimeetmed sõltuvad manustamisajast ning sümptomite liigist ja raskusastmest, millest tähtsaim on vereringe stabiliseerimine.
Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient panna lamavasse asendisse ning asendada kiiresti soola- ja vedelikukaotus.
Suure seonduvuse tõttu plasmavalkudega ei ole valsartaan eemaldatav hemodialüüsi teel, samal ajal kui hüdroklorotiasiid on dialüüsitav.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: Angiotensiin II antagonistid ja diureetikumid, valsartaan ja diureetikumid; ATC-kood: C09DA03.
Valsartaan/hüdroklorotiasiid
Topeltpimedas, randomiseeritud, aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud uuringus patsientidel, kellel ei saavutatud 12,5 mg hüdroklorotiasiidi kasutamisel piisavat vererõhu langust, täheldati oluliselt suuremat keskmist süstoolse/diastoolse vererõhu langust valsartaani/hüdroklorotiasiidi 80/12,5 mg kombinatsiooni kasutamisel (14,9/11,3 mmHg) võrreldes 12,5 mg hüdroklorotiasiidi (5,2/2,9 mmHg) ja 25 mg hüdroklorotiasiidiga (6,8/5,7 mmHg). Lisaks saavutas ravivastuse (diastoolne vererõhk <90 mmHg või langus ≥10 mmHg) oluliselt suurem protsent patsiente 80/12,5 mg valsartaani/hüdroklorotiasiidi (60%) kui 12,5 mg hüdroklorotiasiidi (25%) ja 25 mg hüdroklorotiasiidi (27%) kasutamisel.
Topeltpimedas, randomiseeritud, aktiivse võrdlusravimiga kontrollitud uuringus patsientidel, kellel ei saavutatud 80 mg valsartaani kasutamisel piisavat vererõhu langust, täheldati oluliselt suuremat keskmist süstoolse/diastoolse vererõhu langust valsartaani/hüdroklorotiasiidi 80/12,5 mg kombinatsiooni kasutamisel (9,8/8,2 mmHg) võrreldes 80 mg valsartaani (3,9/5,1 mmHg) ja 160 mg valsartaaniga (6,5/6,2 mmHg). Lisaks saavutas ravivastuse (diastoolne vererõhk <90 mmHg või langus ≥10 mmHg) oluliselt suurem protsent patsiente 80/12,5 mg valsartaani/hüdroklorotiasiidi (51%) kui 80 mg valsartaani (36%) ja 160 mg valsartaani (37%) kasutamisel.
Topeltpimedas, randomiseeritud, platseebokontrollitud faktoriaalse ülesehitusega uuringus, kus võrreldi valsartaani/hüdroklorotiasiidi erinevaid annusekombinatsioone vastavate üksikkomponentidega, täheldati oluliselt suuremat keskmist süstoolse/diastoolse vererõhu langust valsartaani/hüdroklorotiasiidi 80/12,5 mg kombinatsiooni (16,5/11,8 mmHg) kasutamisel võrreldes platseebo (1,9/4,1 mmHg) ning nii 12,5 mg hüdroklorotiasiidi (7,3/7,2 mmHg) kui ka 80 mg valsartaaniga (8,8/8,6 mmHg). Lisaks saavutas ravivastuse (diastoolne vererõhk <90 mmHg või langus ≥10 mmHg) oluliselt suurem protsent patsiente 80/12,5 mg valsartaani/hüdroklorotiasiidi kasutamisel (64%) võrreldes platseebo (29%) ja hüdroklorotiasiidiga (41%).
Valsartaani + hüdroklorotiasiidi kontrollitud kliinilistes uuringutes tekkis seerumi kaaliumisisalduse annusest sõltuv vähenemine. Seerumi kaaliumisisalduse vähenemine tekkis sagedamini hüdroklorotiasiidi annuses 25 mg kui 12,5 mg saanud patsientidel. Valsartaani/hüdroklorotiasiidi kontrollitud kliinilistes uuringutes nõrgenes hüdroklorotiasiidi kaaliumisisaldust langetav toime valsartaani kaaliumi säästva toime mõjul.
Valsartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni kasulik toime kardiovaskulaarsele suremusele ja haigestumusele on praegu teadmata.
Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et pikaajaline ravi hüdroklorotiasiidiga vähendab kardiovaskulaarse suremuse ja haigestumuse riski.
Valsartaan
Valsartaan on suukaudselt aktiivne, tugevatoimeline ja spetsiifiline angiotensiin II retseptorite antagonist. See avaldab selektiivset toimet -retseptoriAT alatüübile, millest tulenevad angiotensiin II teadaolevad toimed. Valsartaani poolt põhjustatud -retseptoriteAT blokaadile järgnev angiotensiin II sisalduse tõus plasmas võib stimuleerida blokeerimata -retseptoreid,AT mis ilmselt tasakaalustab -retseptoriteAT toime. Valsartaanil puudub osaline agonistlik toime -retseptoriteleAT ja on tunduvalt suurem afiinsus (ligikaudu 20 000 korda) -retseptoriteAT suhtes kui -retseptoriteAT suhtes. Teadaolevalt ei inhibeeri ega blokeeri valsartaan teisi hormoonretseptoreid ega ioonkanaleid, mis on olulised südame ja veresoonkonna regulatsioonis.
Valsartaan ei inhibeeri angiotensiini konverteerivat ensüümi (kininaas II), mis konverteerib angiotensiin I angiotensiin II-ks ja degradeerib bradükiniini. Kuna puudub toime AKE-le ja bradükiniini või substants P toime tugevnemisele, ei ole tõenäoline, et angiotensiin II antagonistid põhjustaksid köha. Kliinilistes uuringutes, kus valsartaani võrreldi AKE inhibiitoriga, oli valsartaani kasutamisel kuiva köha esinemissagedus märkimisväärselt väiksem (P < 0,05) kui AKE inhibiitoriga ravitud patsientidel (vastavalt 2,6% ja 7,9%). Kliinilises uuringus patsientidega, kellel AKE inhibiitoriga ravi ajal oli esinenud kuiv köha, tekkis köha 19,5% valsartaani saanud patsientidest ja 19% tiasiiddiureetikumi saanud patsientidest, võrreldes 68,5% AKE inhibiitorit saanud patsientidega (P < 0,05).
Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes)) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga.
ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente.
Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi. AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.
ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.
Valsartaani manustamise tulemusena hüpertensiooniga patsientidele langeb vererõhk, kuid pulsisagedus ei muutu. Enamikul patsientidel avaldub antihüpertensiivne toime 2 tunni jooksul pärast ühekordse suukaudse annuse manustamist ning vererõhu maksimaalne langus saavutatakse 4…6 tunni jooksul. Antihüpertensiivne toime püsib rohkem kui 24 tunni jooksul pärast manustamist. Korduval
manustamisel saavutatakse maksimaalne vererõhu langus ükskõik milliste annuste toimel üldiselt 2…4 nädala jooksul ja see püsib pikaajalise ravi käigus. Hüdroklorotiasiidiga kombineerimisel saavutatakse oluline täiendav vererõhu langus.
Valsartaani järsku katkestamist ei ole seostatud tagasilöögina tekkiva hüpertensiooni ega muude kõrvaltoimetega.
II tüüpi diabeediga ja mikroalbuminuuriaga hüpertensiivsetel patsientidel vähendas valsartaan albumiini eritumist uriiniga. Uuringus MARVAL (Micro Albuminuria Reduction with Valsartan, mikroalbuminuuria vähendamine valsartaaniga) hinnati albumiini uriiniga eritumise vähenemist valsartaani kasutamisel (80…160 mg üks kord ööpäevas), võrreldes amlodipiiniga (5…10 mg üks kord ööpäevas) 332-l II tüüpi diabeediga patsiendil (keskmine vanus: 58 aastat; 265 meest), kellel oli mikroalbuminuuria (valsartaan: 58 mikrogrammi/min; amlodipiin: 55,4 mikrogrammi/min), normaalne või kõrge vererõhk ning neerufunktsioon säilinud (vere kreatiniinitase < 120 mikromooli/l). Pärast 24-nädalast ravi oli albumiini uriiniga eritumine vähenenud valsartaani kasutamisel (p < 0,001) 42% (-24,2 mikrogrammi/min; 95% usaldusvahemik: -40,4 kuni –19,1) võrra ja amlopidiini kasutamisel ligikaudu 3% (-1,7 mikrogrammi/min; 95% Cl: -5,6 kuni 14,9) võrra, kuigi vererõhu langus oli mõlemas rühmas sarnane. Uuringus DROP (Diovan Reduction of Proteinuria, proteinuuria vähendamine Diovan’iga) uuriti täiendavalt valsartaani efektiivsust albumiini uriiniga eritumise vähendamisel 391 hüpertensiivsel patsiendil (vererõhk = 150/88 mm Hg), kellel oli II tüüpi diabeet ja albuminuuria (keskmiselt = 102 mikrogrammi/min; 20...700 mikrogrammi/min) ning neerufunktsioon säilinud (keskmine seerumi kreatiniinitase = 80 mikromooli/l). Patsiendid randomiseeriti valsartaani 3 annuse järgi (160, 320 või 640 mg üks kord ööpäevas) rühmadesse ja said ravi 30 nädalat. Uuringu eesmärk oli määrata kindlaks valsartaani optimaalne annus albumiini uriiniga eritumise vähendamiseks hüpertensiivsetel patsientidel, kellel oli II tüüpi diabeet. 30 nädala möödumisel vähenes albumiini uriiniga eritumine protsentides oluliselt: valsartaan 160 mg kasutamisel 36%, võrreldes uuringu algusega (95% usaldusvahemik: 22…47%) ja valsartaan 320 mg kasutamisel 44% võrra (95% usaldusvahemik: 31…54%). Järeldati, et 160…320 mg valsartaani vähendas II tüüpi diabeediga hüpertensiivsetel patsientidel albumiini eritumist uriiniga kliiniliselt olulisel määral.
Hüdroklorotiasiid
Farmakokineetilised omadused
- Tiasiiddiureetikumide põhiline toimekoht on distaalsed neerutorukesed. On tõestatud, et neerukoores on suure afiinsusega retseptor, mis on põhiline seondumiskoht tiasiiddiureetikumi toimeks ja NaCl transpordi inhibeerimiseks distaalses vääntorukeses. Tiasiidide toime avaldub läbi Na+Cl sümporteri inhibeerimise, konkureerides Cl saidi pärast ning mõjutades sel viisil elektrolüütide tagasiimendumise mehhanisme: suurendades otseselt naatriumi ja kloriidi eritumist ligikaudu võrdsel määral ning vähendades kaudselt diureetilise toime kaudu plasmamahtu, mille tagajärjel suureneb plasma reniini aktiivsus, aldosterooni sekretsioon ja kaaliumi kaotus uriiniga ning väheneb seerumi kaaliumisisaldus. Reniinialdosterooni lüli vahendab angiotensiin II, seega on valsartaani samaaegsel manustamisel seerumi kaaliumisisalduse langus vähem väljendunud kui hüdroklorotiasiidi monoteraapia puhul.
Valsartaan/hüdroklorotiasiid
Koos valsartaaniga manustamisel väheneb hüdroklorotiasiidi süsteemne saadavus ligikaudu 30%. Hüdroklorotiasiidi samaaegne manustamine ei mõjuta märkimisväärselt valsartaani kineetikat. Täheldatud koostoimel ei ole mõju valsartaani ja hüdroklorotiasiidi kombineeritud kasutamisele, sest kontrollitud kliinilistes uuringutes on tõestust leidnud ilmne antihüpertensiivne toime, mis on suurem kui kummagi toimeaine eraldi kasutamisel või platseebo puhul.
Valsartaan
Imendumine
Maksimaalseid kontsentratsioone vereplasmas täheldati 2…4 tunni jooksul pärast valsartaani suukaudset manustamist ainsa ravimina. Keskmine absoluutne biosaadavus on 23%. Valsartaani manustamisel koos toiduga väheneb valsartaani kontsentratsioonikõvera alune piirkond (AUC) ligikaudu 40% ja maksimaalne kontsentratsioon (Cmax) plasmas ligikaudu 50%, kuigi 8 tundi pärast manustamist ei erine valsartaani plasmakontsentratsioonid patsientide gruppides, kes võtsid ravimit
toiduga või tühja kõhuga. See AUC vähenemine ei ole seotud toime kliiniliselt olulise vähenemisega, seetõttu võib valsartaani manustada kas toiduga või ilma.
Jaotumine
Intravenoosse manustamise järgselt on valsartaani püsiseisundi jaotusruumala ligikaudu 17 liitrit, mis näitab, et valsartaan ei jaotu ulatuslikult kudedesse. Valsartaan seondub ulatuslikult seerumi valkudega (94…97%), põhiliselt seerumi albumiiniga.
Biotransformatsioon
Valsartaan ei läbi olulist biotransformatsiooni, sest metaboliitidena väljub vaid ligikaudu 20% annusest. Plasmas on leitud väheses kontsentratsioonis hüdroksümetaboliiti (alla 10% valsartaani AUC-st). See metaboliit on farmakoloogiliselt inaktiivne.
Eritumine
Valsartaanil on multieksponentsiaalne lagunemiskineetika (t½α < 1 tund ja t½ß ligikaudu 9 tundi). Valsartaan elimineerub eelkõige roojaga (ligikaudu 83% annusest) ja uriiniga (ligikaudu 13% annusest), põhiliselt muutumatul kujul. Pärast intravenoosset manustamist on valsartaani plasmakliirens ligikaudu 2 l tunnis ja neerukliirens 0,62 l tunnis (ligikaudu 30% kogukliirensist). Valsartaani poolväärtusaeg on 6 tundi.
Hüdroklorotiasiid
Imendumine
Pärast suukaudse annuse manustamist imendub hüdroklorotiasiid kiiresti (tmax ligikaudu 2 tundi), imendumine on sarnane pärast suspensiooni ja tablettide manustamist. Pärast suukaudset manustamist on hüdroklorotiasiidi absoluutne biosaadavus 60...80%. Toidu samaaegsel manustamisel on kirjeldatud nii hüdroklorotiasiidi süsteemse saadavuse suurenemist kui ka vähenemist võrreldes tühja kõhuga manustamisega. Need toimed on vähe väljendunud ja neil on minimaalne kliiniline tähtsus. Terapeutilise annusevahemiku piirides on keskmise AUC suurenemine lineaarne ja proportsionaalne annusega. Korduval manustamisel hüdroklorotiasiidi kineetika ei muutu ja üks kord ööpäevas manustamisel on kuhjumine minimaalne.
Jaotumine
Jaotumise ja eritumise osas on üldjuhul kirjeldatud kahefaasilist kineetikat. Jaotusruumala on 4...8 l/kg.
Ringlev hüdroklorotiasiid on seondunud plasmavalkudega (40...70%), peamiselt albumiiniga. Hüdroklorotiasiid kuhjub ka erütrotsüütides, kus selles sisaldus on 1,8 korda suurem kui plasmas.
Eritumine
Üle 95% hüdroklorotiasiidi imendunud annusest eritub muutumatul kujul uriiniga. Renaalne kliirens koosneb passiivsest filtratsioonist ja aktiivsest sekretsioonist neerutorukesse.
Terminaalne poolväärtusaeg on 6...15 tundi.
Patsientide erirühmad
Eakad
Mõnel eakal uuringus osalejal täheldati valsartaani mõnevõrra suuremat süsteemset ekspositsiooni kui noortel uuringus osalejatel; see ei olnud siiski kliiniliselt oluline.
Piiratud andmed näitavad, et hüdroklorotiasiidi süsteemne kliirens on vähenenud nii tervetel kui ka hüpertensiooniga eakatel isikutel noorte tervete vabatahtlikega võrreldes.
Neerukahjustus
Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa soovitatavat annust ei ole vaja muuta patsientidel kreatiniini kliirensiga 30…70 ml/min.
Raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens <30 ml/min) ja dialüüsi saavatel patsientidel puuduvad andmed Valsartan hydrochlorothiazide Liconsa kasutamise kohta. Valsartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega ning ei ole dialüüsi teel eemaldatav, samal ajal kui hüdroklorotiasiid on dialüüsitav.
Hüdroklorotiasiidi renaalne kliirens koosneb passiivsest filtratsioonist ja aktiivsest sekretsioonist neerutorukesse. Nagu on oodata peamiselt neerude kaudu erituva ravimi puhul, on neerufunktsioonil märkimisväärne mõju hüdroklorotiasiidi kineetikale (vt lõik 4.3).
Maksakahjustus
Farmakokineetika uuringus, kus osalesid kerge (n=6) kuni mõõduka (n=5) maksafunktsiooni häirega patsiendid, suurenes valsartaani ekspositsioon ligikaudu 2 korda tervete vabatahtlikega võrreldes. Puuduvad andmed valsartaani kasutamise kohta raske maksafunktsiooni häirega patsientidel (vt lõik 4.3). Maksahaigusel ei ole olulist mõju hüdroklorotiasiidi farmakokineetikale.
Prekliinilised ohutusandmed
Suukaudselt manustatud valsartaani-hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni potentsiaalset toksilisust uuriti rottide ja küünisahvidega läbi viidud kuni kuus kuud kestnud uuringutes. Ei ilmnenud leide, mis välistaksid terapeutiliste annuste kasutamist inimestel.
- Kombinatsiooni poolt korduvtoksilisuse uuringutes esile kutsutud muutused on suure tõenäosusega põhjustatud valsartaanist. Toksilisuse sihtorgan oli neer, reaktsioon oli enam väljendunud küünisahvil kui rotil. Kombinatsioon põhjustas neerukahjustust (nefropaatia koos tubulaarse basofiiliaga, plasma uurea- ja kreatiniini- ning seerumi kaaliumisisalduse suurenemine, uriinimahu suurenemine ja elektrolüütide sisalduse tõus uriinis 30 mg/kg ööpäevas valsartaani + 9 mg/kg ööpäevas hüdroklorotiasiidi manustamisel rottidele ja 10 + 3 mg/kg ööpäevas manustamisel küünisahvidele), arvatavasti neerude hemodünaamika muutmise teel. Rottidel kasutatud annused on vastavalt 0,9 ja 3,5 korda suuremad valsartaani ja hüdroklorotiasiidi maksimaalsest inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil. Küünisahvidel kasutatud annused on vastavalt 0,3 ja 1,2 korda suuremad valsartaani ja hüdroklorotiasiidi maksimaalsest inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil. (Arvutused eeldavad valsartaani suukaudset annust 320 mg ööpäevas kombinatsioonis hüdroklorotiasiidi 25 mg ööpäevase annusega 60 kg kaaluval patsiendil.)
- Valsartaani-hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni suured annused põhjustasid punavere näitajate langust (erütrotsüütide arv, hemoglobiin, hematokrit alates annusest 100 + 31 mg/kg ööpäevas rottidel ja 30 + 9 mg/kg ööpäevas küünisahvidel). Rottidel kasutatud annused on vastavalt 3,0 ja 12 korda suuremad valsartaani ja hüdroklorotiasiidi maksimaalsest inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil. Küünisahvidel kasutatud annused on vastavalt 0,9 ja 3,5 korda suuremad valsartaani ja hüdroklorotiasiidi maksimaalsest inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil. (Arvutused eeldavad valsartaani suukaudset annust 320 mg ööpäevas kombinatsioonis hüdroklorotiasiidi 25 mg ööpäevase annusega 60 kg kaaluval patsiendil.)
- Küünisahvidel täheldati maolimaskesta kahjustust (alates annusest 30 + 9 mg/kg ööpäevas). Kombinatsioon viis ka neerudes aferentsete arterioolide hüperplaasia tekkimiseni (annuses 600 + 188 mg/kg ööpäevas rottidel ja alates annusest 30 + 9 mg/kg ööpäevas küünisahvidel). Küünisahvidel kasutatud annused on vastavalt 0,9 ja 3,5 korda suuremad valsartaani ja hüdroklorotiasiidi maksimaalsest inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil. Rottidel kasutatud annused on vastavalt 18 ja 73 korda suuremad valsartaani ja hüdroklorotiasiidi maksimaalsest inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil. (Arvutused eeldavad valsartaani suukaudset annust 320 mg ööpäevas kombinatsioonis hüdroklorotiasiidi 25 mg ööpäevase annusega 60 kg kaaluval patsiendil.)
Ülalmainitud toimed tunduvad olevat tingitud valsartaani suurte annuste farmakoloogilisest toimest (angiotensiin II poolt indutseeritud reniini vabanemise inhibeerimise blokaad koos reniini produtseerivate rakkude stimulatsiooniga) ning neid esineb ka AKE inhibiitorite kasutamisel. Nendel leidudel ei tundu olevat tähtsust valsartaani terapeutiliste annuste kasutamisel inimestel.
Valsartaani-hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni ei ole uuritud mutageensuse, kromosoomi aberratsioonide või kartsinogeensuse suhtes, kuna puuduvad andmed koostoimete kohta kahe toimeaine vahel. Kuid nimetatud uuringud on läbi viidud valsartaani ja hüdroklorotiasiidiga eraldi ning ei ole täheldatud mutageensuse, kromosoomi aberratsioonide või kartsinogeensuse ilminguid.
FARMATSEUTILISED ANDMED
Abiainete loetelu
- Rottidel, kes said emasloomale toksilisi annuseid 600 mg/kg ööpäevas gestatsiooni viimastel päevadel ja laktatsiooni ajal, ilmnes järglaste elulemuse vähenemine, kehakaalu suurenemise aeglustumine ja arengu hilinemine (kõrvalesta irdumine ja kõrvakanali avanemine) (vt lõik 4.6). Need rottide annused (600 mg/kg ööpäevas) on ligikaudu 18 korda suuremad maksimaalsest inimesele soovitatud annusest mg/m2 alusel (arvutustes eeldatakse, et suukaudne annus on 320 mg ööpäevas ja patsiendi kehakaal 60 kg). Sarnaseid leide on täheldatud valsartaani/hüdroklorotiasiidi kasutamisel rottidel ja küülikutel. Embrüo/loote arengu (II segmendi) uuringutes, kus valsartaani/hüdroklorotiasiidi kasutati rottidel ja küülikutel, ei täheldatud teratogeensuse ilminguid; siiski on täheldatud emaslooma mürgistusega seotud fetotoksilisust.
Tableti sisu:
Mikrokristalliline tselluloos
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Sorbitool
Magneesiumkarbonaat
Preželatiniseeritud maisitärklis
Povidoon K-30
Naatriumstearüülfumaraat
Naatriumlaurüülsulfaat
Krospovidoon, tüüp A
Tableti kate:
Laktoosmonohüdraat
Hüpromelloos
Makrogool 4000
Titaandioksiid (E 171)
Punane raudoksiid (E 172)
Sobimatus
Ei kohaldata.
Kõlblikkusaeg
2 aastat.
Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30 ° C.
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.
Pakendi iseloomustus ja sisu
PVC/PE/PVDC/alumiinium blisterpakend.
Pakendis 14, 28, 30, 56, 98, 280 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.
MÜÜGILOA HOIDJA
Laboratorios LICONSA, S.A.
Gran Via Carlos III, 98, 7.
08028 Barcelona
Hispaania
MÜÜGILOA NUMBER
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 29.06.2010
Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 04.06.2018
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
juuni 2018