Velyxa - õhukese polümeerikattega tablett (250mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: J01MA12
Toimeaine: levofloksatsiin
Tootja: Actavis Group PTC ehf

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Velyxa, 250 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Velyxa, 500 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

250 mg: Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 250 mg levofloksatsiini, mis vastab 256,23 mg levofloksatsiinhemihüdraadile.

500 mg: Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 500 mg levofloksatsiini, mis vastab 512,46 mg levofloksatsiinhemihüdraadile.

INN. Levofloxacinum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

Iga 250 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 3,84 mg laktoosmonohüdraati. Iga 500 mg õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 7,68 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett

Velyxa, 250 mg õhukese polümeerikattega tabletid:

Roosad kaksikkumerad tabletid, poolitusjoonega ühel poolel ja märgisega “L” teisel poolel. Pikkus ligikaudu 13 mm ja laius 6 mm.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Velyxa, 500 mg õhukese polümeerikattega tabletid:

Roosad kaksikkumerad tabletid, poolitusjoonega ühel poolel ja märgisega “L” teisel poolel. Pikkus ligikaudu 16 mm ja laius 8 mm.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Levofloksatsiin on näidustatud järgnevate infektsioonide raviks täiskasvanutel (vt lõigud 4.4 ja 5.1):

  • äge bakteriaalne sinusiit,
  • kroonilise bronhiidi ägenemised,
  • olmetekkene penumoonia,
  • naha ja pehmete kudede tüsistunud infektsioonid.

Ravimit tohib kasutada ülalnimetatud infektsioonide korral ainult siis, kui nende infektsioonide esmaseks raviks ei saa kasutada tavapäraselt soovitatavaid antibakteriaalseid ravimeid.

püelonefriit ja kuseteede tüsistunud infektsioonid (vt lõik 4.4),

krooniline bakteriaalne prostatiit,

tüsistumata tsüstiit,

Siberi katku tekitajate sissehingamine: kokkupuutejärgne profülaktika ja ravi (vt lõik 4.4).

Levofloksatsiini tablette võib kasutada ravikuuri lõpetamiseks patsientidel, kelle seisund paranes algse ravi ajal intravenoosselt manustatava levofloksatsiiniga.

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

Annustamine ja manustamisviis

Velyxa tablette manustatakse üks või kaks korda ööpäevas.

Annus sõltub infektsiooni tüübist ja raskusastmest ning eeldatava põhjusliku patogeeni tundlikkusest. Velyxa tablette võib kasutada ravikuuri lõpetamiseks patsientidel, kelle seisund paranes algse ravi ajal intravenoosselt manustatava levofloksatsiiniga. Parenteraalne ja suukaudne ravimvorm on bioekvivalentsed, mistõttu annustamine on sarnane.

Annustamine

Velyxa annustamissoovitused on järgnevad:

Annustamine normaalse neerufunktsiooniga patsientidel (kreatiniini kliirens >50 ml/min)

Näidustus

 

Annustamine ööpäevas

 

Ravi kestus

 

 

(sõltuvalt infektsiooni raskusest)

 

(sõltuvalt infektsiooni

 

 

 

 

 

raskusest)

Äge bakteriaalne sinusiit

 

500 mg üks kord ööpäevas

10…14 päeva

Kroonilise bronhiidi äge bakteriaalne

500 mg üks kord ööpäevas

7…10 päeva

ägenemine

 

 

 

 

 

Olmetekkene pneumoonia

 

500 mg üks või kaks korda ööpäevas

7…14 päeva

Püelonefriit

 

500 mg üks kord ööpäevas

7…10 päeva

Kuseteede tüsistunud infektsioonid

500 mg üks kord ööpäevas

7…14 päeva

Tüsistumata tsüstiit

 

250 mg üks kord ööpäevas

3 päeva

Krooniline bakteriaalne prostatiit

500 mg üks kord ööpäevas

28 päeva

Naha ja pehmete kudede tüsistunud

500 mg üks või kaks korda ööpäevas

7…14 päeva

infektsioonid

 

 

 

 

 

Siberi katku tekitajate inhaleerimine

500 mg üks kord ööpäevas

8 nädalat

Patsientide erigrupid

 

 

 

 

 

Neerufunktsiooni kahjustus (kreatiniini kliirens ≤50 ml/min)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Annustamine

 

 

 

250 mg/24 h

500 mg/24 h

 

500 mg/12 h

Kreatiniini kliirens

Esmaannus: 250 mg

Esmaannus: 500 mg

 

Esmaannus: 500 mg

50...20 ml/min

siis: 125 mg/24 h

siis: 250 mg/24 h

 

siis: 250 mg/12 h

19...10 ml/min

siis: 125 mg/48 h

siis: 125 mg/24 h

 

siis: 125 mg/12 h

<10 ml/min (k.a

siis: 125 mg/48 h

siis: 125 mg/24 h

 

siis: 125 mg/24 h

hemodialüüs ja CAPD)

 

 

 

 

 

  1. Pärast hemodialüüsi või pidevat ambulatoorset peritoneaaldialüüsi (continuous ambulatory peritoneal dialysis, CAPD) ei ole täiendavate annuste manustamine vajalik.

Maksafunktsiooni kahjustus

Annuse kohandamine ei ole vajalik, sest levofloksatsiin ei metaboliseeru maksas olulisel määral ning eritub põhiliselt neerude kaudu.

Eakad

Eakatel patsientidel on annuste kohandamine vajalik ainult neerufunktsiooni häirete korral (vt lõik 4.4, „Tendiniit ja kõõluse rebend“ ja „QT-intervalli pikenemine“).

Lapsed

Velyxa on vastunäidustatud lastele ja kasvueas noorukitele (vt lõik 4.3).

Manustamisviis

Velyxa tabletid tuleb koos piisava koguse vedelikuga katki närimata alla neelata. Vajaliku annuse saamiseks võib neid poolitusjoonelt poolitada. Tablette võib võtta söögi ajal või söögikordade vaheajal. Velyxa tablette tuleb võtta vähemalt kaks tundi enne või pärast rauasoolade, tsingisoolade, magneesiumi või alumiiniumi sisaldavate antatsiidide või didanosiini (ainult need didanosiini ravimvormid, mis sisaldavad alumiiniumi või magneesiumi puhveraineid) ja sukralfaadi manustamist, sest muidu võib ravimi imendumine väheneda (vt lõik 4.5).

Vastunäidustused

Levofloksatsiini tablette ei tohi kasutada järgmistel juhtudel:

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

  • ülitundlikkus levofloksatsiini, teiste kinoloonide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes,
  • epilepsiaga patsiendid,
  • kõõluskahjustus varasema fluorokinoloonide manustamise toimel,
  • lapsed ja kasvueas noorukid,
  • rasedus,
  • imetamine.

Metitsilliin-resistentne S. aureus on tõenäoliselt resistentne fluorokinoloonide, sh levofloksatsiini suhtes. Seetõttu ei soovitata levofloksatsiini teadaoleva MRSA-infektsiooni või selle kahtluse korral, välja arvatud juhul, kui laboratoorsed analüüsid on kinnitanud tekitaja tundlikkust levofloksatsiinile (ja MRSA-infektsiooni raviks tavapäraselt soovitatavad antibakteriaalsed ravimid ei ole sobivad).

Levofloksatsiini võib kasutada ägeda bakteriaalse sinusiidi ja kroonilise bronhiidi ägenemise raviks, kui need on asjakohaselt diagnoositud.

Kuseteede infektsioonide kõige sagedasema tekitaja, E. coli, resistentsus fluorokinoloonide suhtes varieerub Euroopa Liidu piires. Ravimit määrates tuleb arvestada E. coli piirkondliku resistentsusega fluorokinoloonide suhtes.

Siberi katku tekitajate sissehingamine: Kasutamine inimeste raviks põhineb Bacillus anthracis’e tundlikkusandmetel in vitro ning loomkatsetel ja inimuuringute piiratud andmetel. Raviarst peab lähtuma kohalikust ja/või rahvusvahelisest konsensusdokumendist katku ravi kohta.

Tendiniit ja kõõluserebend

Harva võib tekkida tendiniit. Enamasti on haaratud Achilleuse kõõlus ning võib tekkida kõõluserebend. Tendiniit ja kõõluserebend, mõnikord mõlemapoolne, võib tekkida 48 tunni jooksul pärast ravi alustamist levofloksatsiiniga ja seda on täheldatud mitme kuu möödumisel ravi lõpetamisest. Tendiniidi ja kõõluserebendi oht on suurem patsientidel vanuses üle 60 aasta, kui ööpäevane annus on 1000 mg ja kortikosteroididega ravitavatel patsientidel. Eakatel patsientidel tuleb annust kohandada vastavalt kreatiniini kliirensile (vt lõik 4.2). Selliseid patsiente tuleb ravi ajal levofloksatsiiniga hoolikalt jälgida. Kõik patsiendid peaksid konsulteerima oma arstiga tendiniidi sümptomite tekkimisel. Tendiniidi kahtluse korral tuleb ravi levofloksatsiiniga koheselt katkestada ning kahjustatud kõõlust asjakohaselt ravida (nt immobiliseerimine) (vt lõigud 4.3 ja 4.8).

Clostridium difficile’st põhjustatud haigus

Ravi ajal levofloksatsiiniga või pärast seda (sh mitu nädalat pärast ravi lõpetamist) tekkinud kõhulahtisuse põhjustajaks, eriti kui see on raskekujuline, püsiv ja/või verine, võib olla Clostridium difficile. Clostridium difficile põhjustatud haiguse (Clostridium difficile-associated disease, CDAD) raskusaste võib varieeruda kergest kuni eluohtlikuni; kõige raskem vorm on pseudomembranoosne koliit (vt lõik 4.8). Seetõttu on tähtis arvestada selle diagnoosi võimalusega patsientidel, kellel ravi ajal levofloksatsiiniga või pärast seda tekib raskekujuline kõhulahtisus. CDAD’i või selle kahtluse korral tuleb levofloksatsiini manustamine otsekohe peatada ja alustada viivitamatult asjakohast ravi. Sooleperistaltikat pärssivad ravimid on selles kliinilises olukorras vastunäidustatud.

Krambivalmidusega patsiendid

Kinoloonid võivad alandada krambiläve ja vallandada krampe. Levofloksatsiin on vastunäidustatud patsientidele, kelle anamneesis on epilepsia (vt lõik 4.3), ning sarnaselt teistele kinoloonidele tuleb seda äärmise ettevaatlikkusega manustada krambivalmidusega patsientidele või samaaegse ravi korral toimeainetega, mis alandavad krambiläve, nt teofülliin (vt lõik 4.5). Konvulsiivsete krampide korral (vt lõik 4.8) tuleb ravi levofloksatsiiniga katkestada.

Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puudulikkusega patsiendid

Patsientidel, kellel on latentsed või avaldunud defektid glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi aktiivsuses, võivad ravi ajal antibakteriaalsete ainetega tekkida hemolüütilised reaktsioonid. Nende patsientide ravimisel levofloksatsiiniga peab regulaarselt kontrollima hemolüüsi võimalikku teket.

Neerukahjustusega patsiendid

Levofloksatsiin eritub põhiliselt neerude kaudu, mistõttu tuleb neerukahjustusega patsientidel Velyxa annust kohandada (vt lõik 4.2).

Ülitundlikkusreaktsioonid

Levofloksatsiin võib põhjustada tõsiseid, potentsiaalselt fataalseid ülitundlikkusreaktsioone (nt angioödeemist kuni anafülaktilise šokini), üksikjuhtudel pärast esimest annust (vt lõik 4.8). Patsiendid peavad kohe ravi katkestama ja võtma ühendust oma arsti või erakorralise meditsiiniabi osakonna arstiga, kes alustab asjakohase erakorralise raviga.

Raskekujulised villilised reaktsioonid

Levofloksatsiiniga on täheldatud raskekujulise villilise nahareaktsiooni juhte nagu Stevensi-Johnsoni sündroom või toksiline epidermise nekrolüüs (vt lõik 4.8). Naha ja/või limaskesta reaktsioonide tekkimisel peavad patsiendid enne ravi jätkamist otsekohe arstiga ühendust võtma.

Düsglükeemia

Sarnaselt teiste kinoloonidega on täheldatud vereglükoosi kõikumisi, sh hüpoglükeemia ja hüperglükeemia, tavaliselt diabeediga patsientidel, kes saavad samaaegset ravi suukaudsete suhkurtõve ravimitega (nt glibenklamiid) või insuliiniga. Teatatud on hüpoglükeemilise kooma juhtudest. Diabeediga patsientidel on soovitatav hoolikalt jälgida vere glükoositaset (vt lõik 4.8).

Fotosensibilisatsiooni ennetamine

Levofloksatsiiniga on täheldatud fotosensibilisatsiooni (vt lõik 4.8). Patsientidel on soovitatav vältida põhjendamatut viibimist tugeva päikesevalguse või kunstliku UV-kiirguse käes (nt kvartslambid, solaarium) ravi ajal ja 48 tundi pärast ravi lõppu, et vältida fotosensibilisatsiooni teket.

K-vitamiini antagonistidega ravitavad patsiendid

Patsientidel, kes saavad samaaegset ravi levofloksatsiini ja K-vitamiini antagonistidega (nt varfariin), peab protrombiiniaja (PT/INR) võimaliku pikenemise ja/või veritsusohu tõttu jälgima protrombiini aega (vt lõik 4.5).

Psühhootilised reaktsioonid

Kinoloonidega, sh levofloksatsiiniga ravitavatel patsientidel on täheldatud psühhootilisi reaktsioone. Väga harvadel juhtudel on need arenenud suitsidaalseteks mõteteks ja ennastohustavaks käitumiseks –

mõnikord isegi pärast levofloksatsiini üksikannuse manustamist (vt lõik 4.8). Kui patsiendil täheldatakse nimetatud sümptomeid, tuleb levofloksatsiini manustamine katkestada ning kasutusele võtta asjakohased meetmed. Psühhoosiga patsientide või varem psühhiaatrilist haigust põdenud patsientide ravimisel levofloksatsiiniga peab olema ettevaatlik.

QT-intervalli pikenemine

Fluorokinoloone, sh levofloksatsiini, tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on teadaolevad QT-intervalli pikenemise riskitegurid, nt:

kaasasündinud pikk QT-intervall;

QT-intervalli pikendavate ravimite samaegne kasutamine (nt IA ja III klassi antiarütmikumid, tritsüklilised antidepressandid, makroliidid, antipsühhootikumid);

elektrolüütide korrigeerimata tasakaaluhäired (nt hüpokaleemia, hüpomagneseemia);

südamehaigused (nt südamepuudulikkus, müokardiinfarkt, bradükardia).

Eakad patsiendid ja naised võivad QT intervalli pikendavate ravimite suhtes olla tundlikumad. Seetõttu tuleb selles populatsioonis fluorokinoloone, sh levofloksatsiin, kasutada ettevaatusega.

(Vt lõigud 4.2 Eakad, 4.5, 4.8 ja 4.9).

Perifeerne neuropaatia

Fluorokinoloonidega, sh levofloksatsiiniga ravitavatel patsientidel on täheldatud sensoorset ja sensomotoorset perifeerset neuropaatiat, mis võib tekkida kiiresti (vt lõik 4.8). Neuropaatia sümptomite ilmnemisel tuleb ravi levofloksatsiiniga katkestada, vähendamaks pöördumatu kahjustuse tekke ohtu.

Maksa ja sapiteede häired

Levofloksatsiiniga on täheldatud maksanekroosi kuni fataalse maksapuudulikkuseni, peamiselt kaasuva raskekujulise haigusega patsientidel, nt sepsis (vt lõik 4.8). Patsiente tuleb teavitada vajadusest ravi katkestada ja võtta ühendust oma arstiga, kui ilmnevad maksahaiguse nähud ja sümptomid, nagu anoreksia, kollatõbi, uriini tume värvus, sügelus või kõhu valulikkus.

Myasthenia gravis’e ägenemine

Fluorokinoloonid, sh levofloksatsiin, pärsivad Myasthenia gravis’ega patsientidel neuromuskulaarset aktiivsust ja võivad süvendada lihasnõrkust. Fluorokinoloonide kasutamisega on Myasthenia gravis’ega patsientidel seostatud turuletulekujärgseid tõsiseid kõrvaltoimeid, sh surm ja toetava ventilatsiooni vajadus. Teadaoleva Myasthenia gravis’ega patsientidel levofloksatsiini ei soovitata kasutada.

Nägemishäired

Nägemishäire või mistahes silmakahjustuse tekkides tuleb kohe nõu pidada silmaarstiga (vt lõigud 4.7 ja 4.8).

Superinfektsioon

Levofloksatsiini kasutamine, eriti pikaajaline, võib põhjustada mittetundlike mikroorganismide vohamist. Kui ravi ajal tekib superinfektsioon, tuleb kasutusele võtta asjakohased meetmed.

Mõju laboratoorsetele analüüsidele

Levofloksatsiiniga ravitavatel patsientidel võib opiaatide määramine uriinis anda valepositiivse tulemuse. Positiivne sõeluuringu tulemus opiaadile vajab kinnitamist spetsiifilisema meetodiga.

Levofloksatsiin võib pidurdada Mycobacterium tuberculosis’e kasvu ja võib seetõttu anda valenegatiivse tulemuse tuberkuloosi bakterioloogilises diagnostikas.

Velyxa sisaldab laktoosmonohüdraati. Patsiendid, kes põevad harvaesinevat pärilikku galaktoositalumatust, laktaasipuudulikkust või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooni, ei tohi seda ravimit võtta.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teiste ravimite mõju Velyxa’le

Rauasoolad, tsingisoolad, magneesiumi või alumiiniumi sisaldavad antatsiidid, didanosiin

Samaaegselt levofloksatsiini tablettidega manustatud rauasoolad või magneesiumi või alumiiniumi sisaldavad antatsiidid või didanosiin (ainult need didanosiini ravimvormid, mis sisaldavad alumiiniumi või magneesiumi puhveraineid) vähendavad oluliselt levofloksatsiini imendumist. Flurokinoloonide samaaegne manustamine tsinki sisaldavate multivitamiinidega vähendab nende suukaudset imendumist. 2 tundi enne või pärast levofloksatsiini tablettide manustamist soovitatakse mitte võtta preparaate, mis sisaldavad kahe- või kolmevalentseid katioone, nagu näiteks rauasoolad, tsingisoolad või magneesiumi või alumiiniumi sisaldavad antatsiidid või didanosiin (ainult need didanosiini ravimvormid, mis sisaldavad alumiiniumi või magneesiumi puhveraineid) (vt lõik 4.2). Kaltsiumisooladel on minimaalne toime levofloksatsiini suukaudsele imendumisele.

Sukralfaat

Levofloksatsiini biosaadavus langeb märgatavalt sukralfaadi samaaegse manustamise korral. Kui osutub vajalikuks samaaegne ravi sukralfaadi ja levofloksatsiiniga, on kõige parem manustada sukralfaati 2 tundi pärast levofloksatsiini manustamist (vt lõik 4.2).

Teofülliin, fenbufeen või samalaadsed mittesteroidsed põletikuvastased ained

Kliinilistes uuringutes ei ole leitud farmakokineetilisi koostoimeid levofloksatsiini ja teofülliini vahel. Kinoloonide ning teofülliini, mittesteroidsete põletikuvastaste ainete ning teiste krambiläve alandavate ravimite koosmanustamine võib siiski märkimisväärselt suurendada krambivalmidust.

Fenbufeeni mõjul suurenes levofloksatsiini kontsentratsioon ligikaudu 13%, võrreldes kontsentratsiooniga monoteraapia korral.

Probenetsiid ja tsimetidiin

Probenetsiid ja tsimetidiin mõjutavad statistiliselt oluliselt levofloksatsiini eritumist. Tsimetidiin vähendas levofloksatsiini eritumist neerude kaudu 24% ja probenetsiid 34% võrra. Eritumise langus on tingitud sellest, et mõlemad ravimid on võimelised blokeerima levofloksatsiini eritumist neerutorukestes. Uuringus kasutatud annuste puhul leitud statistiliselt olulised kineetilised erinevused ei oma tõenäoliselt kliinilist tähtsust.

Ettevaatlik tuleb olla levofloksatsiini manustamisel koos ravimitega, mis mõjutavad tubulaarset sekretsiooni neerudes, nagu näiteks probenetsiid või tsimetidiin, seda eriti neerukahjustusega patsientidel.

Muu oluline informatsioon

Kliinilise farmakoloogia uuringute põhjal on tuvastatud, et koosmanustamine järgnevate sagedamini väljakirjutatud ravimitega ei mõjutanud levofloksatsiini farmakokineetikat kliiniliselt olulisel määral: kaltsiumkarbonaat, digoksiin, glibenklamiid, ranitidiin.

Velyxa mõju teistele ravimitele

Tsüklosporiin

Tsüklosporiini poolväärtusaeg pikenes levofloksatsiiniga koosmanustamisel 33%.

K-vitamiini antagonistid

Levofloksatsiini ja K-vitamiini antagonistidega (nt varfariin) samaaegselt ravitud patsientidel on täheldatud protrombiiniaja (PT/INR) pikenemist ja/või veritsust, mis mõnikord võib olla raskekujuline. Seetõttu tuleb samaaegsel ravil levofloksatsiini ja K-vitamiini antagonistidega jälgida patsientide protrombiini aega (vt lõik 4.4).

Ravimid, millel on teadaolev QT-intervalli pikendav toime

Levofloksatsiini, nagu ka teisi fluorokinoloone, tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes tarvitavad ravimeid, millel on teadaolev QT-intervalli pikendav toime (nt IA ja III klassi

antiarütmikumid, tritsüklilised antidepressandid, makroliidid ja antipsühhootikumid) (vt lõik 4.4 QT- intervalli pikenemine).

Muu oluline teave

Farmakokineetilise koostoime uuringus ei mõjutanud levofloksatsiin teofülliini (so CYP1A2 substraat) farmakokineetikat, mis viitab sellele, et levofloksatsiin ei ole CYP1A2 inhibiitor.

Muud koostoimed

Toit

Kliiniliselt oluline koosmõju toiduga puudub. Seetõttu võib Velyxa tablette manustada sõltumatult söögikordadest.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Andmed levofloksatsiini kasutamise kohta rasedatel on piiratud. Loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Inimuuringu andmete puudumisel ning arvestades kasvava organismi koormustkandvate kõhrede kahjustuse tekkeohtu fluorokinoloonide toimel, ei tohi levofloksatsiini rasedatel kasutada (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Imetamine

Velyxa on vastunäidustatud imetavatele naistele. Levofloksatsiini eritumise kohta rinnapiima on andmed ebapiisavad; kuid teised fluorokinoloonid siiski erituvad rinnapiima. Inimuuringu andmete puudumisel ning arvestades kasvava organismi koormustkandvate kõhrede kahjustuse tekke ohtu fluorokinoloonide toimel, ei tohi levofloksatsiini imetavatel naistel kasutada (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Fertiilsus

Levofloksatsiin ei kahjustanud rottide fertiilsust või reproduktsioonivõimet.

Toime reaktsioonikiirusele

Mõned kõrvaltoimed (nt pearinglus/vertiigo, unisus, nägemishäired) võivad vähendada patsiendi kontsentreerumisvõimet ja reaktsioonikiirust ning seetõttu põhjustada ohtu olukordades, kus need võimed on eriti olulised (nt autojuhtimine või masinatega töötamine).

Kõrvaltoimed

Järgnev informatsioon põhineb kliinilistel uuringutel, milles osales üle 8300 patsiendi, ning ulatuslikul turuletulekujärgsel kogemusel.

Kõrvaltoimete sagedusrühmad tabelis on määratletud kokkuleppeliselt järgnevalt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed esitatud raskusastme vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi

Sage

Aeg-ajalt

Harv

Teadmata (ei saa

klass

(≥1/100 kuni

(≥1/1000 kuni

(≥1/10000 kuni

hinnata olemasolevate

 

<1/10 )

<1/100)

<1/1000)

andmete alusel)

Infektsioonid ja

 

Seeninfektsioon sh

 

 

infestatsioonid

 

Candida infektsioon

 

 

 

 

Patogeenide

 

 

 

 

resistentsus

 

 

Vere ja

 

Leukopeenia

Trombotsütopeenia

Pantsütopeenia

lümfisüsteemi

 

Eosinofiilia

Neutropeenia

Agranulotsütoos

häired

 

 

 

Hemolüütiline aneemia

Organsüsteemi

Sage

Aeg-ajalt

Harv

Teadmata (ei saa

klass

(≥1/100 kuni

(≥1/1000 kuni

(≥1/10000 kuni

hinnata olemasolevate

 

<1/10 )

<1/100)

<1/1000)

andmete alusel)

Immuunsüsteemi

 

 

Angioödeem

Anafülaktiline šokkA

häired

 

 

Ülitundlikkus (vt lõik

Anafülaktoidne šokkA (vt

 

 

 

4.4)

lõik 4.4)

Ainevahetus- ja

 

Anoreksia

Hüpoglükeemia, eriti

Hüperglükeemia,

toitumishäired

 

 

diabeediga patsientidel

Hüpoglükeemiline

 

 

 

(vt lõik 4.4)

kooma (vt lõik 4.4)

Psühhiaatrilised

Insomnia

Ärevus

Psühhootilised

Psühhootilised häired

häired

 

Segasusseisund

reaktsioonid (koos

koos iseendale ohtliku

 

 

Närvilisus

hallutsinatsioonidega,

käitumisega sh

 

 

 

paranoiaga)

suitsiidimõtted või

 

 

 

Depressioon

suitsiidikatse (vt lõik

 

 

 

Agiteeritus

4.4)

 

 

 

Ebatavalised unenäod

 

 

 

 

Õudusunenäod

 

Närvisüsteemi

Peavalu

Unisus

Tõmblus (vt lõigud 4.3

Perifeerne sensoorne

häired

Pearinglus

Treemor

ja 4.4)

neuropaatia (vt lõik 4.4)

 

 

Düsgeuusia

Paresteesia

Perifeerne sensoorne

 

 

 

 

motoorne neuropaatia

 

 

 

 

(vt lõik 4.4)

 

 

 

 

Parosmia sh anosmia

 

 

 

 

Düskineesia

 

 

 

 

Ekstrapüramidaalhäire

 

 

 

 

Ageusia

 

 

 

 

Sünkoop

 

 

 

 

Healoomuline

 

 

 

 

intrakraniaalne

 

 

 

 

hüpertensioon

Silma kahjustused

 

 

Nägemishäired, nagu

Mööduv nägemiskadu

 

 

 

ähmane nägemine (vt

(vt lõik 4.4)

 

 

 

lõik 4.4)

 

Kõrva ja labürindi

 

Vertiigo

Tinnitus

Kurtus

kahjustused

 

 

 

Kuulmiskahjustus

Südame häired

 

 

Tahhükardia

Ventrikulaarne

 

 

 

Südamepekslemine

tahhükardia, mis võib

 

 

 

 

lõppeda

 

 

 

 

südameseiskusega

 

 

 

 

Ventrikulaarne arütmia

 

 

 

 

ja torsade de pointes

 

 

 

 

(enamasti täheldatud QT

 

 

 

 

pikenemise

 

 

 

 

riskiteguritega

 

 

 

 

patsientidel), EKG-s

 

 

 

 

QT-intervalli

 

 

 

 

pikenemine (vt lõigud

 

 

 

 

4.4 ja 4.9)

Vaskulaarsed

 

 

Hüpotensioon

 

häired

 

 

 

 

Respiratoorsed,

 

Düspnoe

 

Bronhospasm

rindkere ja

 

 

 

Allergiline pneumoniit

mediastiinumi

 

 

 

 

häired

 

 

 

 

Seedetrakti häired

Diarröa

Kõhuvalu

 

Hemorraagiline diarröa,

Organsüsteemi

Sage

Aeg-ajalt

Harv

Teadmata (ei saa

klass

(≥1/100 kuni

(≥1/1000 kuni

(≥1/10000 kuni

hinnata olemasolevate

 

<1/10 )

<1/100)

<1/1000)

andmete alusel)

 

Oksendamine

Düspepsia

 

mis väga harvadel

 

Iiveldus

Flatulents

 

juhtudel võib viidata

 

 

Kõhukinnisus

 

enterokoliidile, sh

 

 

 

 

pseudomembranoosne

 

 

 

 

koliit (vt lõik 4.4)

 

 

 

 

Pankreatiit

Maksa ja

Maksaensüümide

Bilirubiinisisalduse

 

Ikterus ja raskekujuline

sapiteede häired

aktiivsuse tõus

tõus veres

 

maksakahjustus, sh

 

(ALAT/ASAT,

 

 

fataalsed ägeda

 

aluseline fosfataas,

 

 

maksapuudulikkuse

 

GGT)

 

 

juhud, peamiselt

 

 

 

 

kaasuva raskekujulise

 

 

 

 

haigusega patsientidel

 

 

 

 

(vt lõik 4.4)

 

 

 

 

Hepatiit

Naha ja

 

Lööve

 

Toksiline epidermise

nahaaluskoe

 

Sügelus

 

nekrolüüs

kahjustused B

 

Urtikaaria

 

Stevensi-Johnsoni

 

 

Hüperhidroos

 

sündroom

 

 

 

 

Multiformne erüteem

 

 

 

 

Valgustundlikkus-

 

 

 

 

reaktsioon (vt lõik 4.4)

 

 

 

 

Leukotsütoklastiline

 

 

 

 

vaskuliit

 

 

 

 

Stomatiit

Lihas-skeleti ja

 

Artralgia

Kõõluste kahjustused

Rabdomüolüüs

sidekoe

 

Müalgia

(vt lõigud 4.3 ja 4.4)

Kõõluserebend (nt

kahjustused

 

 

sh tendiniit (nt

Achilleus’e kõõlus) (vt

 

 

 

Achilleus’e kõõlus)

lõigud 4.3 ja 4.4)

 

 

 

Lihasnõrkus, mis võib

Sidemerebend

 

 

 

olla eriti oluline

Lihasrebend

 

 

 

Myasthenia gravis’ega

Artriit

 

 

 

patsientidel (vt lõik

 

 

 

 

4.4)

 

Neerude ja

 

Kreatiniinisisalduse

Äge neerupuudulikkus

 

kuseteede häired

 

tõus veres

(nt tingituna

 

 

 

 

interstitsiaalsest

 

 

 

 

nefriidist)

 

Üldised häired ja

 

Asteenia

Püreksia

Valu (sh selja, rindkere

manustamiskoha

 

 

 

ja käte-jalgade valu)

reaktsioonid

 

 

 

 

A Anafülaktilised ja anafülaktoidsed reaktsioonid võivad tekkida isegi pärast esimest annust. B Limaskesta-nahareaktsioonid võivad mõnikord tekkida isegi pärast esimest annust.

Muud kõrvaltoimed, mida seostatakse fluorokinoloonide manustamisega:

porfüüria ägenemine porfüüriaga patsientidel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Toksilisuse loomkatsete või terapeutilisi annuseid ületavate annustega tehtud kliinilise farmakoloogia uuringute põhjal võib levofloksatsiini tablettidega üleannustamise olulisemate ilmingutena eeldada kesknärvisüsteemi sümptomeid, nagu segasus, pearinglus, teadvusehäired ja krambid, QT-intervalli pikenemist, samuti seedetrakti reaktsioone, nagu iiveldus ja limaskesta erosioonid.

Turuletulekujärgsest kogemusest on täheldatud toimeid kesknärvisüsteemile, sh segasusseisund, tõmblused, hallutsinatsioonid ja treemor.

Üleannustamise korral on ravi sümptomaatiline. Tuleb jälgida QT-intervalli võimalikku pikenemist EKG s. Mao limaskesta kaitseks võib kasutada antatsiide. Hemodialüüs, sh peritoneaaldialüüs ja PAPD ei ole efektiivsed levofloksatsiini organismist eemaldamisel. Spetsiifiline antidoot puudub.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kinoloonid, fluorokinoloonid,

ATC-kood: J01MA12.

Levofloksatsiin on sünteetiline laia toimespektriga fluorokinoloonrühma antibiootikum ning ratseemilise ühendi ofloksatsiini S (-) enantiomeer.

Toimemehhanism

Fluorokinoloonrühma antibakteriaalse preparaadina mõjutab levofloksatsiin DNA–DNA-güraasi kompleksi ning topoisomeraas IV.

Farmakokineetika ja farmakodünaamika suhe

Levofloksatsiini bakteriaalse aktiivsuse aste sõltub seerumi Cmax või AUC ning minimaalsest inhibeerivast kontsentratsioonist (MIK).

Resistentsusmehhanism

Resistentsus levofloksatsiinile tekib toime sihtmärgi järk-järgulise mutatsiooniprotsessina mõlemat tüüpi II topoisomeraasis, DNA güraasis ja IV topoisomeraasis. Tundlikkust levofloksatsiinile võivad mõjutada ka teised resistentsusmehhanismid nagu läbivusbarjäärid (sage Pseudomonas aeruginosa korral) ja väljavoolumehhanismid.

Levofloksatsiini ja teiste fluorokinoloonide vahel on täheldatud rist-resistentsust. Tulenevalt toimemehhanismist ei esine üldiselt levofloksatsiini ja teistesse antibakteriaalsetesse klassidesse kuuluvate ainete vahel rist-resistentsust.

Murdepunktid

EUCAST soovitatud levofloksatsiini minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIK) murdepunktid, mis eristavad tundlikku mikroorganismi mõõdukalt tundlikust ja mõõdukalt tundlikku resistentsest mikroorganismist, on välja toodud allolevas tabelis MIK testidele (mg/l).

EUCAST kliinilised MIK murdepunktid levofloksatsiinile (versioon 2.0, 2012-01-01):

Patogeen

Tundlikkus

Resistentsus

Enterobacteriaceae

≤1 mg/l

>2 mg/l

 

 

 

Pseudomonas spp.

≤1 mg/l

>2 mg/l

Acinetobacter spp.

≤1 mg/l

>2 mg/l

Staphylococcus spp.

≤1 mg/l

>2 mg/l

 

 

 

S. pneumoniae

≤2 mg/l

>2 mg/l

 

 

 

Streptococcus A,B,C,G .

≤1 mg/l

>2 mg/l

 

 

 

H. influenzae 2,3

≤1 mg/l

>1 mg/l

M. catarrhalis

≤1 mg/l

>1 mg/l

 

 

 

Liigiga mitteseotud murdepunktid

≤1 mg/l

>2 mg/l

  1. Levofloksatsiini murdepunktid seonduvad suureannuselise raviga.
  2. Võib esineda vähest resistentsust fluorokinoloonile (tsiprofloksatsiini MIK 0,12…0,5 mg/l), kuid puuduvad tõendid selle resistentsuse kliinilise olulisuse kohta H. influenzae põhjustatud hingamisteede infektsiooni korral. 3 Tüved, mille MIK on üle tundlikkuse murdepunkti, on väga haruldased või neist ei ole veel teatatud. Iga sellise tüve identifitseerimist ning tundlikkuse määramist tuleb korrata ja kui tulemus leiab kinnitust, tuleb see tüvi saata referentlaborisse. Kuni praegust resistentsuse murdepunkti kinnitatult ületava MIK-ga isoleeritud tüvede kliiniline ravivastus ei ole tõendatud, tuleb need lugeda resistentseteks.
  3. Murdepunkt kohaldub suukaudsele annusele 500 mg x 1 kuni 500 mg x 2 ja intravenoossele annusele 500 mg x 1 kuni 500 mg x 2.

Teatud liikide resistentsuse levimus võib varieeruda geograafiliselt ja ajaliselt, mistõttu on soovitav kohalik teave resistentsuse kohta, eriti raskete infektsioonide ravimisel. Vajadusel tuleb konsulteerida eksperdiga, kui kohalik resistentsuse levimus on selline, et ravimi kasulikkus vähemalt mõnede infektsioonitüüpide puhul on küsitav.

Tavapärased tundlikud liigid

Aeroobsed grampositiivsed bakterid

Bacillus anthracis

Staphylococcus aureus metitsilliin tundlik

Staphylococcus saprophyticus

Streptococci, grupp C ja G

Streptococcus agalactiae

Streptococcus pneumoniae

Streptococcus pyogenes

Aeroobsed gramnegatiivsed bakterid

Eikenella corrodens

Haemophilus influenzae

Haemophilus para influenzae

Klebsiella oxytoca

Moraxella catarrhalis

Pasteurella multocida

Proteus vulgaris

Providencia rettgeri

Anaeroobsed bakterid

Peptostreptococcus

Muud

Chlamydophila pneumoniae

Chlamydophila psittaci

Chlamydia trachomatis

Legionella pneumophila

Mycoplasma pneumoniae

Mycoplasma hominis

Ureaplasma urealyticum

Liigid, mille puhul omandatud resistentsus võib osutuda probleemiks

Aeroobsed grampositiivsed bakterid

Enterococcus faecalis

Staphylococcus aureus metitsilliin tundlik #

Koagulaasnegatiivne Staphylococcus spp

Aeroobsed gramnegatiivsed bakterid

Acinetobacter baumannii

Citrobacter freundii

Enterobacter aerogenes

Enterobacter cloacae

Escherichia coli

Klebsiella pneumoniae

Morganella morganii

Proteus mirabilis

Providencia stuartii

Pseudomonas aeruginosa

Serratia marcescens

Anaeroobsed bakterid

Bacteroides fragilis

Algselt resistentsed tüved

Aeroobsed grampositiivsed bakterid

Enterococcus faecium

# Metitsilliin-resistentne S. aureus on tõenäoliselt resistentne fluorokinoloonidele, k.a levofloksatsiinile.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Suukaudselt manustatud levofloksatsiin imendub kiiresti ja peaaegu täielikult ning saavutab maksimaalse plasmakontsentratsiooni 1...2 tunni jooksul. Absoluutne biosaadavus on 99%...100%.

Toidul on vähene mõju levofloksatsiini imendumisele.

Tasakaalukontsentratsioon saavutatakse 48 tunni jooksul pärast 500 mg manustamist üks või kaks korda päevas.

Jaotumine

Ligikaudu 30%...40% levofloksatsiinist seondub plasmavalkudega.

Levofloksatsiini keskmine jaotusruumala pärast 500 mg ühekordset ja korduvat manustamist on ligikaudu 100 l, mis viitab ulatuslikule jaotumisele kudedes.

Penetratsioon kudedesse ja kehavedelikesse:

Levofloksatsiin tungib bronhide limaskesta, epiteeliga piirnevatesse vedelikesse, alveolaarmakrofaagidesse, kopsukoesse, nahka (vedelik villides), eesnäärmekoesse ja uriini. Levofloksatsiin tungib halvasti tserebrospinaalvedelikku.

Biotransformatsioon

Levofloksatsiin metaboliseerub väga vähesel määral, peamisteks metaboliitideks on desmetüül levofloksatsiin ja levofloksatsiini N-oksiid. Need metaboliidid moodustavad <5% annusest ja erituvad uriiniga. Levofloksatsiin on stereokeemiliselt stabiilne ega allu kimeerilisele inversioonile.

Eritumine

Pärast levofloksatsiini suukaudset ja intravenoosset manustamist puhastub vereplasma sellest suhteliselt aeglaselt (t½: 6...8 h). Põhiosa manustatud annusest ( >85%) eritub neerude kaudu.

Levofloksatsiini keskmine üldkliirens 500 mg ühekordse manustamise järgselt on 175+/- 29,2 ml/min.

Levofloksatsiini farmakokineetika pärast suukaudset ja intravenoosset manustamist oluliselt ei erine, mistõttu on suukaudne ja intravenoosne manustamisviis vahetatavad.

Lineaarsus

Levofloksatsiini farmakokineetika on lineaarne annusvahemikus 50...1000 mg.

Eripopulatsioonid

Neerupuudulikkusega patsiendid

Neerukahjustus mõjutab levofloksatsiini farmakokineetikat. Neerufunktsiooni langusega väheneb eliminatsioon ja kliirens neerude kaudu ning suureneb eliminatsiooni poolväärtusaeg.

Farmakokineetika neerupuudulikkuse korral pärast ühekordset suukaudset annust 500 mg

Clcr

[ml/min]

< 20

20...49

50...80

ClR

[ml/min]

t ½

[t]

Eakad patsiendid

Levofloksatsiini farmakokineetika noortel ja eakatel patsientidel oluliselt ei erine, välja arvatud kreatiniini kliirensiga seotud erinevused.

Soolised erinevused

Mees- ja naissoost patsientide eraldi analüüs näitas marginaalseid soolisi erinevusi levofloksatsiini farmakokineetikas. Nende sooliste erinevuste kliinilise olulisuse kohta ei ole tõendeid.

Prekliinilised ohutusandmed

Ühekordse toksilise annuse, korduvtoksilise, kartsinogeensuse ja reproduktsioonitoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Levofloksatsiin ei põhjustanud rottidel fertiilsuse või reproduktsioonivõime kahjustust ja ainus toime lootele oli arengu hilinemine, mis oli tingitud toksilisest toimest emasloomale.

Levofloksatsiin ei põhjustanud geenmutatsioone bakteritel ja imetajate rakkudel, kuid põhjustas kromosoomimutatsioone in vitro Hiina hamstri kopsu rakkudes, sisalduses 100 mikrogrammi/ml metaboolse aktivatsiooni puudumisel. In vivo uuringutes (mikrotuum, kromatiidi vahetus, mitteplaanipärane DNA süntees, dominantne letaalsustest) genotoksilised toimed puudusid. Uuringud hiirtel nii suukaudse kui intravenoosse levofloksatsiini manustamise järgselt näitasid, et

fototoksiline toime ilmneb ainult väga suurte annuste korral. Levofloksatsiinil puudusid genotoksilised toimed fotomutageensetes uuringutes ja fotokantserogeensetes uuringutes kasvaja areng pidurdus.

Sarnaselt teistele fluorokinoloonidele, põhjustas levofloksatsiin kõhrekahjustusi (villid ja õõnsused) rottidel ja koertel. Enam ilmnesid nimetatud muutused noortel loomadel.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu: Naatriumstearüülfumaraat Krospovidoon

Kolloidne veevaba ränidioksiid Kopovidoon

Mikrokristalliline tselluloos ränidioksiidiga (98% mikrokristallilist tselluloosi ja 2% kolloidset ränidioksiidi)

Tableti kate:

Opadry II roosa: laktoosmonohüdraat, hüpromelloos 15 cP, titaandioksiid (E171), triatsetiin,

punane raudoksiid (E172), kollane raudoksiid (E172).

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Blister Al/PVC

Pakendi suurus: 5 tabletti.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

Actavis Group PTC ehf. Reykjavíkurvegur 76-78 220 Hafnarfjörður Island

MÜÜGILOA NUMBRID

250 mg: 713610

500 mg: 713710

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 23.11.2010 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 10.02.2016

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

veebruar 2016