Verria - õhukese polümeerikattega tablett (50mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

ATC Kood: J02AC03
Toimeaine: vorikonasool
Tootja: Medochemie Ltd

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

VERRIA 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid

VERRIA 200 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

50 mg

Üks tablett sisaldab 50 mg vorikonasooli.

Teadaolevat toimet omav abiaine: 67,8 mg laktoosmonohüdraati.

200 mg

Üks tablett sisaldab 200 mg vorikonasooli.

Teadaolevat toimet omav abiaine: 271,2 mg laktoosmonohüdraati.

INN: Voriconazolum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

50 mg

Valged kuni valkjad ümmargused õhukese polümeerikattega tabletid, läbimõõduga ligikaudu 7,2 mm. 200 mg

Valged kuni valkjad kapslikujulised õhukese polümeerikattega tabletid, mõõtudega ligikaudu 15,9 x 8,0 mm.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Vorikonasool on laia toimespektriga triasooli tüüpi seentevastane ravim, mis on näidustatud täiskasvanutele ja lastele vanuses 2 aastat ja vanemad järgmistel juhtudel:

  • Invasiivse aspergilloosi ravi.
  • Kandideemia ravi mitteneutropeenilistel patsientidel.
  • Flukonasoolile resistentsete raskete invasiivsete Candida–infektsioonide ravi (sealhulgas C. krusei poolt põhjustatud infektsioonid).
  • Scedosporium spp. ja Fusarium spp. poolt põhjustatud tõsiste seeninfektsioonide ravi.

Vorikonasooli tuleb eelkõige kasutada patsientidel, kellel on progresseeruvad ja eluohtlikud infektsioonid.

Invasiivsete seeninfektsioonide profülaktika kõrge riskiga allogeense vereloome tüvirakkude siirikuga patsientidel.

Seenevastaste ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Enne vorikonasooliga ravi alustamist ja ravi ajal tuleb jälgida ja vajadusel korrigeerida elektrolüütide häired, nagu hüpokaleemia, hüpomagneseemia ja hüpokaltseemia (vt lõik 4.4).

VERRIA on saadaval 50 mg ja 200 mg õhukese polümeerikattega tablettidena.

Ravi

Täiskasvanud

Ravi alustatakse kas intravenoosse või suukaudse vorikonasooli küllastusannusega, et saavutada esimesel ravipäeval plasma püsikontsentratsiooni staadiumile lähedane vorikonasooli kontsentratsioon veres. Arvestades preparaadi kõrget oraalset biosaadavust (96%; vt lõik 5.2) võib kliinilise vajaduse korral alati üle minna intravenoosselt manustamiselt suukaudsele või vastupidi.

Täpsemad juhised soovitatavate annuste kohta on toodud alljärgnevas tabelis:

 

Intravenoosne

Suukaudne

 

 

Patsiendid kehakaaluga

Patsiendid kehakaaluga

 

 

40 kg ja rohkem*

alla 40 kg*

Küllastusannus

6 mg/kg iga 12 h järel

400 mg iga 12 h järel

200 mg iga 12 h järel

(esimesed 24 h)

 

 

 

Säilitusannus

4 mg/kg kaks korda

200 mg kaks korda

100 mg kaks korda

(pärast esimest 24 h)

ööpäevas

ööpäevas

ööpäevas

*Kehtib samuti patsientide kohta vanuses 15 aastat ja üle selle.

Ravi kestus

Ravi kestus peab olema nii lühike kui võimalik, sõltuvalt patsiendi kliinilisest ja mükoloogilisest ravivastusest. Pikaajaline, üle 180 päeva (6 kuu) kestev vorikonasooli kasutamine nõuab riski/kasu suhte hoolikat hindamist (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Annuse kohandamine (täiskasvanud)

Ebapiisava raviefekti korral võib suukaudsel manustamisel säilitusannust suurendada 300 mg-ni kaks korda ööpäevas. Alla 40 kg kaaluvatel haigetel võib suukaudset säilitusannust tõsta 150 mg-ni kaks korda ööpäevas.

Juhul, kui haige ei talu ravi nii suurte annustega, vähendatakse ööpäevaseid annuseid järk-järgult 50 mg kaupa kuni säilitusannuseni 200 mg kaks korda ööpäevas (või 100 mg-ni kaks korda ööpäevas alla 40 kg kaaluvatel haigetel).

Profülaktiline kasutamine, vt teavet allpool.

Lapsed (2...12-aastased) ja väikese kehakaaluga noorukid (12...14-aastased ja <50 kg)

Vorikonasooli tuleb noorukitele manustada nii nagu lastele, kuna noorukitel metaboliseerub vorikonasool sarnasemalt lastele kui täiskasvanutele.

Soovitatav annustamisskeem on järgmine.

 

Intravenoosne

Suukaudne

Küllastusannus

9 mg/kg iga 12 tunni järel

Ei ole soovitatav

(esimesed 24 tundi)

 

 

Säilitusannus

8 mg/kg kaks korda ööpäevas

9 mg/kg kaks korda ööpäevas

(pärast esimest 24 tundi)

 

(maksimaalne annus 350 mg

 

 

kaks korda ööpäevas)

Märkus: Põhineb populatsiooni farmakokineetilisel analüüsil 112 immuunpuudulikkusega lapsel vanuses 2...<12 aastat ja 26 immuunpuudulikkusega noorukil vanuses 12...<17 aastat.

Soovitatav on alustada ravi intravenoosse annustamisskeemiga ning suukaudset annustamist tuleb kaaluda alles pärast märgatavat kliinilist paranemist. Tuleb tähele panna, et intravenoosse annuse 8 mg/kg puhul on vorikonasooli toime ligikaudu 2 korda suurem kui suukaudse annuse 9 mg/kg puhul.

Lastele soovitatavad suukaudsed annused põhinevad uuringutel, milles vorikonasooli manustati pulbrina suukaudse suspensiooni valmistamiseks. Suukaudse suspensiooni valmistamiseks kasutatava pulbri ja tablettide bioekvivalentsust lastel ei ole uuritud. Arvestades eeldatavat piiratud seedetrakti läbimise aega lastel võib tablettide imendumine lastel täiskasvanute omast erineda. Seetõttu soovitatakse 2...<12-aastastel lastel kasutada suukaudset suspensiooni preparaati.

Noorukid (12...14-aastased kehakaaluga 50 kg või rohkem; 15...17-aastased sõltumata kehakaalust)

Vorikonasooli tuleb manustada nagu täiskasvanutele.

Annuse kohandamine [lapsed (2...<12-aastased) ja väikese kehakaaluga noorukid (12...14-aastased ja

< 50 kg)]

Ebapiisava raviefekti korral võib annust tõsta järk-järgult 1 mg/kg kaupa (või järk-järgult 50 mg kaupa, kui algannusena kasutati maksimaalset suukaudset annust 350 mg). Patsiendi ravi talumatuse puhul vähendada annust järk-järgult 1 mg/kg kaupa (või järk-järgult 50 mg kaupa, kui algannusena kasutati maksimaalset suukaudset annust 350 mg).

Kasutamist maksa- või neerupuudulikkusega 2...< 12-aastastel lastel ei ole uuritud (vt lõigud 4.8 ja 5.2).

Profülaktika täiskasvanutel ja lastel

Profülaktikaga tuleb alustada siirdamise päeval ja ravimit võib manustada kuni 100 päeva. Profülaktika peab olema nii lühike kui võimalik, sõltuvalt invasiivse seeninfektsiooni tekkimise riskist, mis tehakse kindlaks neutropeenia või immuunosupressiooni alusel. Ravi võib jätkata kuni 180 päeva pärast siirdamist ainult juhul, kui immuunosupressioon või äratõukereaktsioon püsib (vt lõik 5.1).

Annustamine

Profülaktikaks soovitatav annustamisskeem on sama, mis ravi korral vastavates vanuserühmades. Vt eespool olevaid ravitabeleid.

Profülaktika kestus

Vorikonasooli ohutust ja efektiivsust üle 180 päeva kestva ravi korral ei ole kliinilistes uuringutes piisavalt uuritud.

Vorikonasooli profülaktiline kasutamine rohkem kui 180 päeva (6 kuud) jooksul nõuab riski/kasu suhte hoolikat hindamist (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Järgnevad juhised kehtivad mõlemale–ravile ja profülaktikale

Annuse kohandamine

Profülaktilisel kasutamisel ei ole annuse kohandamine ravivastuse puudumisel või raviga seotud kõrvaltoimete tekkimisel soovitatav. Raviga seotud kõrvaltoimete tekkimisel tuleb kaaluda vorikonasoolravi lõpetamist ja teiste seenevastaste ravimite kasutamist (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Annuse kohandamine samaaegse manustamise korral

Fenütoiini võib manustada koos vorikonasooliga, kui vorikonasooli säilitusannust suurendatakse 200 mg-lt 400 mg-le kaks korda ööpäevas suukaudsel manustamisel (100 mg-lt 200 mg-le kaks korda ööpäevas suukaudsel manustamisel alla 40 kg kaaluvatel patsientidel), vt lõigud 4.4 ja 4.5.

Rifabutiini manustamist koos vorikonasooliga tuleb võimalusel vältida. Kui kombinatsioon on väga vajalik, siis võib vorikonasooli säilitusannust suurendada 200 mg-lt 350 mg-le kaks korda ööpäevas

suukaudsel manustamisel (100 mg-lt 200 mg-le kaks korda ööpäevas suukaudsel manustamisel alla 40 kg kaaluvatel patsientidel), vt lõigud 4.4 ja 4.5.

Efavirensit võib manustada koos vorikonasooliga, kui vorikonasooli säilitusannust suurendatakse 400 mg-ni iga 12 tunni järel ja efavirensi annust vähendatakse 50% võrra, st 300 mg-ni üks kord ööpäevas. Ravi lõpetamisel vorikonasooliga tuleb algne efavirensi annus taastada (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

Eakad

Eakatel patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõik 5.2).

Neerukahjustus

Neerufunktsiooni langus ei mõjuta suukaudselt manustatud vorikonasooli farmakokineetikat. Seetõttu ei ole vaja mõõduka kuni raske neerukahjustusega haigetel vorikonasooli suukaudseid annuseid kohandada (vt lõik 5.2).

Vorikonasool on hemodialüüsitav kliirensiga 121 ml/min. Neljatunnine hemodialüüs ei eemalda verest nii palju vorikonasooli, mis nõuaks annuse kohandamist.

Maksakahjustus

Kerge või mõõduka maksatsirroosiga haigetel (Child-Pugh klassifikatsiooni A ja B klass) on soovitatav kasutada vorikonasooli standardseid küllastusannuseid, kuid säilitusannust vähendada poole võrra (vt lõik 5.2).

Raske maksatsirroosiga haigetel (Child-Pugh klassifikatsiooni C klass) ei ole vorikonasooliga uuringuid tehtud.

Vorikonasooli ohutuse kohta patsientidel, kellel esinevad kõrvalekalded maksafunktsioonide näitajates (aspartaataminotransferaasi (ASAT), alaniinaminotransferaasi (ALAT), aluseline fosfataasi (ALP) või üldbilirubiini sisaldus rohkem kui 5 korda üle normaalse ülemise piiri), on andmed piiratud.

Vorikonasooli kasutamisel on täheldatud maksaensüümide aktiivsuse tõusu vereseerumis ja maksakahjustuse kliinilisi tunnuseid, näiteks ikterust, seetõttu tohib raske maksapuudulikkusega haigetel preparaati kasutada üksnes juhul, kui sellest saadav potentsiaalne kasu ületab võimalikud ohud. Raske maksakahjustusega haigeid tuleb ravimi toksiliste toimete suhtes hoolikalt jälgida (vt lõik 4.8).

Lapsed

VERRIA kasutamise ohutust ja efektiivsust alla 2-aastastel lastel ei ole tõestatud. Hetkel olemasolevad andmed on kirjeldatud lõikudes 4.8 ja 5.1, aga annustamissoovitusi ei ole võimalik anda.

Manustamisviis

Vorikonasooli õhukese polümeerikattega tablette tuleb võtta vähemalt üks tund enne või vähemalt üks tund pärast sööki.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Kasutamine koos CYP3A4 substraatidega (näiteks terfenadiin, astemisool, tsisapriid, pimosiid või kinidiin), sest nimetatud ravimite plasmakontsentratsiooni tõus võib viia QTc intervalli pikenemiseni ja harvadel juhtudel ka torsade de pointes’i tüüpi arütmiani (vt lõik 4.5).

Kasutamine koos rifampitsiini, karbamasepiini ja fenobarbitaaliga, sest nimetatud ravimid võivad oluliselt vähendada vorikonasooli plasmakontsentratsiooni (vt lõik 4.5).

Vorikonasooli tavaannuse kasutamine koos efavirensiga annuses 400 mg või üle selle üks kord ööpäevas on vastunäidustatud, sest efavirens vähendab selles annuses tervetel isikutel oluliselt

vorikonasooli plasmakontsentratsiooni. Vorikonasool suurendab ka oluliselt efavirensi plasmakontsentratsioone (vt lõik 4.5, väiksemate annuste kohta vt lõik 4.4).

Kasutamine koos suure annuse ritonaviiriga (400 mg ja üle selle kaks korda ööpäevas), sest ritonaviir vähendab selles annuses oluliselt vorikonasooli plasmakontsentratsiooni tervetel katseisikutel (vt lõik 4.5, väiksemate annuste kohta vt lõik 4.4).

Kasutamine koos CYP3A4 substraatide, tungaltera alkaloididega (ergotamiin, dihüdroergotamiin), sest nimetatud ravimite plasmakontsentratsiooni tõus võib põhjustada ergotismi (vt lõik 4.5).

Kasutamine koos siroliimusega, sest vorikonasool võib oluliselt suurendada siroliimuse plasmakontsentratsiooni (vt lõik 4.5).

Samaaegne kasutamine naistepunaga (vt lõik 4.5).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ülitundlikkus

Vorikonasooli väljakirjutamisse patsientidele, kellel on teadaolev ülitundlikkus teiste asoolrühma preparaatide suhtes, tuleb suhtuda ettevaatusega (vt ka lõik 4.8).

Süda ja veresooned

Vorikonasooli kasutamist on seostatud QTc intervalli pikenemisega. Harvadel juhtudel on täheldatud torsade de pointes’i tüüpi arütmiat vorikonasooliga ravitavatel patsientidel, kellel esinesid anamneesis riskitegurid, nagu kardiotoksiline kemoteraapia, kardiomüopaatia, hüpokaleemia ning samaaegselt teiste ravimite tarvitamine, mis võisid kõrvaltoime tekkimisele kaasa aidata. Vorikonasooli tuleb ettevaatlikult manustada patsientidele, kellel esinevad potentsiaalselt arütmiaeelsed seisundid, nt:

kaasasündinud või omandatud QTc-intervalli pikenemine

kardiomüopaatia, eriti kaasuva südamepuudulikkuse korral

siinusbradükardia

olemasolevad sümptomaatilised arütmiad

samaaegne teadaolevalt QTc-intervalli pikendavate ravimite kasutamine. Enne vorikonasoolravi ja ravi ajal tuleb jälgida ja vajadusel korrigeerida elektrolüütide häired, nagu hüpokaleemia, hüpomagneseemia ja hüpokaltseemia (vt lõik 4.2). Tervete vabatahtlikega tehtud uuringus, kus uuriti ühekordsete, rohkem kui 4 korda tavalist annust ületavate vorikonasooli annuste mõju QTc-intervallile, ei pikenenud intervall mitte ühelgi uuritaval üle potentsiaalselt kliiniliselt olulise (500 msek) läve (vt lõik 5.1).

Hepatotoksilisus

Kliinilistes uuringutes on vorikonasooli kasutamisel täheldatud tõsist maksakahjustust (sealhulgas kliiniliselt väljendunud hepatiit, kolestaas ja fulminantse kuluga maksapuudulikkus, millega on kaasnenud surmajuhtumeid). Seda eelkõige patsientidel, kellel on olnud tegemist tõsiste põhihaigustega (peamiselt pahaloomulised hematoloogilised haigused). Mööduva iseloomuga maksakahjustust, mille kliiniliseks väljenduseks on olnud hepatiit ja ikterus, on täheldatud ka patsientidel, kellel muud tuvastatavad riskifaktorid puudusid. Maksafunktsiooni häired on tavaliselt olnud mööduva iseloomuga, taandarenedes ravi katkestamisel (vt lõik 4.8).

Maksafunktsiooni jälgimine

Vorikonasool-ravi saavaid patsiente tuleb hepatotoksilisuse suhtes hoolikalt jälgida. Ravi alustamisel vorikonasooliga ja esimesel ravikuul vähemalt kord nädalas peavad kliinilised ravimeetodid hõlmama maksafunktsioonide laboratoorset hindamist (eelkõige ASAT ja ALAT analüüsid). Ravi kestus peab olema nii lühike kui võimalik, kuid kui ravi jätkatakse kasulikkuse ja riski hindamisel põhinedes (vt lõik 4.2), võib jälgimissagedust vähendada ühele korrale kuus, kui maksafunktsiooni näitajad ei ole muutunud.

Kui maksafunktsiooni näitajad oluliselt suurenevad, tuleb ravi vorikonasooliga lõpetada, v.a juhul, kui ravi kasu-riski suhte hindamine õigustab ravi jätkamist. Maksafunktsiooni tuleb jälgida nii lastel kui ka täiskasvanutel.

Tõsised dermatoloogilised kõrvaltoimed

Fototoksilisus

Peale selle on vorikonasooli seostatud fototoksilisuse, sealhulgas selliste reaktsioonidega, nagu tedretähnid, lentiigod, aktiiniline keratoos ning pseudoporfüüria. Kõikidel patsientidel, sealhulgas lastel, soovitatakse ravi ajal vorikonasooliga vältida kokkupuudet otsese päikesevalgusega ning kasutada meetmeid, nagu kaitsev riietus ja kõrge kaitsefaktoriga (sun protection factor, SPF) päikesekaitsekreem.

Naha lamerakk-kartsinoom

Teatatud on naha lamerakk-kartsinoomist ja mõne patsiendi puhul on sellele eelnenud fototoksiline reaktsioon. Fototoksiliste reaktsioonide esinemisel tuleb otsida mitmekülgset abi ja patsient suunata dermatoloogi juurde. Kaaluda tuleb ravi lõpetamist vorikonasooliga ja teiste seenevastaste ravimite kasutamist. Kui vorikonasooli kasutamist jätkatakse fototoksilisusega seotud kahjustustest hoolimata, siis tuleb süsteemselt ja regulaarselt teha dermatoloogilisi uuringuid, võimaldamaks vähieelsete kahjustuste varajast tuvastamist ja ravimist. Vähieelsete nahakahjustuste või lamerakk-kartsinoomi tuvastamisel tuleb vorikonasooli kasutamine lõpetada (vt pikaajalise ravi lõiku allpool).

Eksfoliatiivsed nahareaktsioonid

Vorikonasool-ravi ajal on patsientidel harva tekkinud reaktsioone, nagu Stevensi-Johnsoni sündroom. Kui patsiendil tekib lööve, tuleb teda tähelepanelikult jälgida ja kahjustuse progresseerumisel ravi vorikonasooliga katkestada.

Pikaajaline ravi

Pikaajaline kasutamine (ravi või profülaktika) kauem kui 180 päeva jooksul (6 kuud) nõuab riski/kasu suhte hoolikat hindamist ning seetõttu peaksid arstid kaaluma vorikonasooli kasutamise piiramist (vt lõigud 4.2 ja 5.1).

Naha lamerakk-kartsinoomist on teatatud seoses vorikonasooli pikaajalise kasutamisega.

Siirdamise läbinud patsientidel on teatatud mitteinfektsioossest periostiidist koos suurenenud fluoriidi- ja aluselise fosfataasi sisaldusega. Kui patsiendil tekivad skeletivalud ja ilmnevad periostiidiga sobivad radioloogilised leiud, tuleb pärast konsulteerimist mitme valdkonna spetsialistiga kaaluda ravi katkestamist vorikonasooliga.

Nägemisega seotud kõrvaltoimed

Teateid on pikaajalistest nägemisega seotud kõrvaltoimetest, sh ähmane nägemine, nägemisnärvi põletik ja papilliödeem (vt lõik 4.8).

Renaalsed kõrvaltoimed

Raskes üldseisundis haigetel on vorikonasool-ravi korral täheldatud ägedat neerupuudulikkust. Sageli saavad vorikonasooliga ravitavad haiged paralleelselt ka muid nefrotoksilisi ravimeid ja neil võib esineda kaasuvaid haigusseisundeid, mis võivad viia neerufunktsiooni langusele (vt lõik 4.8).

Neerufunktsiooni jälgimine

Neerukahjustuse tekke võimaluse tõttu tuleb haigeid jälgida, sealhulgas kontrollida neerufunktsiooni kajastavaid laboratoorseid näitajaid, eelkõige seerumi kreatiniini sisaldust.

Pankrease funktsiooni jälgimine

Patsiente, eriti lapsi, kellel esinevad ägeda pankreatiidi riskitegurid (näiteks hiljutine keemiaravi või vereloome tüvirakkude transplantatsioon), tuleb vorikonasool-ravi ajal hoolikalt jälgida. Sellises kliinilises olukorras võib kaaluda seerumi amülaasi- või lipaasi aktiivsuse jälgimist.

Lapsed

Efektiivsus ja ohutus alla 2-aastastel lastel ei ole tõestatud (vt lõigud 4.8 ja 5.1). Vorikonasool on näidustatud kaheaastastele või vanematele lastele. Lastel täheldati maksaensüümide aktiivsuse tõusu sagedamini (vt lõik 4.8). Maksafunktsiooni tuleb jälgida nii lastel kui ka täiskasvanutel. Suukaudne

biosaadavus võib olla piiratud 2...<12-aastastel lastel, kellel on malabsorptsioon ja oma vanuse kohta väga väike kehakaal. Sellisel juhul soovitatakse vorikonasooli manustada intravenoosselt.

Tõsised dermatoloogilised kõrvaltoimed (sh naha lamerakk-kartsinoom)

Fototoksiliste reaktsioonide esinemissagedus on suurem lastel. Kuna on teatatud naha lamerakk- kartsinoomi esinemise sagenemisest, on selles patsiendirühmas õigustatud rangemate päiksekaitsemeetmete kasutamine. Lastel, kellel esinevad fototoksilised kahjustused, nagu pigmendilaigud või tedretähnid, on soovitatav päikese vältimine ja dermatoloogiline jälgimine ka pärast ravi katkestamist.

Profülaktika

Raviga seotud kõrvaltoimete korral (hepatotoksilisus, rasked nahareaktsioonid, sh fototoksilisus ja naha lamerakk-kartsinoom, rasked või pikaajalised nägemishäired ning periostiit) tuleb kaaluda vorikonasoolravi lõpetamist ja muude seenevastaste ravimite kasutamist.

Fenütoiin (CYP2C9 substraat ja tugev CYP450 indutseerija)

Fenütoiini kasutamisel koos vorikonasooliga on soovitatav hoolikalt jälgida fenütoiini plasmasisaldust. Fenütoiini ja vorikonasooli kooskasutamist tuleb vältida, välja arvatud juhul, kui potentsiaalne kasu ületab võimalikud ohud (vt lõik 4.5).

Efavirens (CYP450 indutseerija; CYP3A4 inhibiitor ja substraat)

Vorikonasooli samaaegsel manustamisel koos efavirensiga tuleb vorikonasooli annust suurendada 400 mg-ni iga 12 tunni järel ja efavirensi annust vähendada 300 mg-ni iga 24 tunni järel (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.5).

Rifabutiin (CYP450 indutseerija)

Rifabutiini kasutamisel koos vorikonasooliga on soovitatav hoolikalt jälgida vere vormelementide sisaldust ja rifabutiinist tingitud võimalikke kõrvaltoimeid (näiteks uveiit). Rifabutiini ja vorikonasooli kooskasutamist tuleks vältida, välja arvatud juhul, kui sellest saadav potentsiaalne kasu ületab võimalikud ohud (vt lõik 4.5).

Ritonaviir (tugev CYP450 indutseerija; CYP3A4 inhibiitor ja substraat)

Vorikonasooli manustamist koos väikese annuse ritonaviiriga (100 mg kaks korda ööpäevas) tuleb vältida, kui just patsiendi kasu/riski suhte hindamine ei õigusta vorikonasooli kasutamist (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Everoliimus (CYP3A4 substraat, P-gp substraat)

Vorikonasooli ja everoliimuse koosmanustamine ei ole soovitatav, kuna vorikonasool võib märgatavalt tõsta everoliimuse kontsentratsiooni. Hetkel olemasolevad piiratud andmed ei võimalda anda annustamissoovitusi (vt lõik 4.5).

Metadoon (CYP3A4 substraat)

Samaaegsel manustamisel koos vorikonasooliga on soovitatav metadooniga seotud kõrvaltoimete ja toksilisuse, sealhulgas QTc pikenemise, sage jälgimine, sest metadooni kontsentratsioonid suurenesid vorikonasooli samaaegse manustamise järgselt. Vajalikuks võib osutuda metadooniannuse vähendamine (vt lõik 4.5).

Lühitoimelised opiaadid (CYP3A4 substraat)

Alfentaniili, fentanüüli ja teiste sarnase keemilise struktuuriga CYP3A4 poolt metaboliseeritavate lühitoimeliste opiaatide (näiteks sulfentaniil) manustamisel koos vorikonasooliga tuleb kaaluda nende annuste vähendamist (vt lõik 4.5). Alfentaniili poolväärtusaeg pikenes neli korda, kui alfentaniili manustati koos vorikonasooliga ning avaldatud sõltumatus uuringus põhjustas vorikonasooli ja fentanüüli samaaegne kasutamine fentanüüli keskmise kõveraaluse pindala )0–∞(AUC suurenemist. Seega võib osutuda vajalikuks sage jälgimine opiaatidega seotud kõrvaltoimete suhtes (sh pikem hingamise jälgimise periood).

Pikatoimelised opiaadid (CYP3A4 substraat)

Oksükodooni ja teiste CYP3A4 kaudu metaboliseeritavate pikatoimeliste opiaatide (nt hüdrokodoon) annuse vähendamist tuleb kaaluda, kui neid manustatakse koos vorikonasooliga. Vajalikuks võib osutuda sage jälgimine opiaatidega seotud kõrvaltoimete suhtes (vt lõik 4.5).

Flukonasool (CYP2C9, CYP2C19 ja CYP3A4 inhibiitor)

Suukaudse vorikonasooli ja suukaudse flukonasooli koosmanustamine põhjustas tervetel isikutel vorikonasooli maksimaalse kontsentratsiooni (Cmax) ja annustamise ajavahemiku kõveraaluse pindala (AUCt) olulist suurenemist. Vorikonasooli ja flukonasooli vähendatud annust ja/või manustamissagedust, mis kõrvaldaksid selle toime, ei ole kindlaks tehtud. Vorikonasooliga seotud kõrvaltoimete jälgimine on soovitatav, kui vorikonasooli kasutatakse järjestikku pärast flukonasooli kasutamist (vt lõik 4.5).

VERRIA tabletid sisaldavad laktoosi, seetõttu ei tohi neid kasutada patsiendid, kellel on pärilik galaktoosi talumatus, laktaasivaegus või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Vorikonasool metaboliseerub tsütokroom P450 isoensüümide CYP2C19, CYP2C9 ja CYP3A4 vahendusel ning pärsib ühtlasi nende aktiivsust. Nimetatud isoensüümide pärssijad või indutseerijad võivad vastavalt suurendada või vähendada vorikonasooli plasmasisaldust, samuti võib vorikonasool suurendada nende CYP450 isoensüümide poolt metaboliseeritavate ainete plasmasisaldust.

Ravimi koostoimeuuringute ajal tervetel täiskasvanud meesisikutel (kui ei ole täpsustatud teisiti) kasutati suukaudse vorikonasooli manustamist annuses 200 mg kaks korda ööpäevas mitme annusena püsikontsentratsiooni saavutamiseni. Need tulemused kehtivad ka teiste populatsioonide ja manustamisteede korral.

Vorikonasooli tuleb ettevaatlikult manustada patsientidele, kes saavad samal ajal ravimeid, mis pikendavad teadaolevalt QTc-intervalli. Kui esineb ka võimalus, et vorikonasool suurendab CYP3A4 isoensüümide poolt metaboliseeritavate ainete (teatud antihistamiinikumid, kinidiin, tsisapriid, pimosiid) plasmakontsentratsioone, on samaaegne kasutamine vastunäidustatud (vt allpool ja lõik 4.3).

Koostoimete tabel

  1. Alljärgnevas tabelis on toodud vorikonasooli ja teiste ravimite koostoimed. Noole suund iga farmakokineetilise parameetri juures põhineb geomeetrilise keskmise 90% usaldusintervallil, kus näitaja jääb vahemikku 80...125% (↔), alla selle (↓) või ületab seda (↑). Tärn (*) viitab mõlemasuunalisele koostoimele. AUCτ, AUCt ja AUC0–∞ viitavad kontsentratsioonikõvera alusele pindalale vastavalt annustamisintervalli kestel, alghetkest kuni registreeritavate mõõtmistulemusteni ja alghetkest lõpmatuseni.

Tabelis esitatud koostoimed on järjestatud järgmiselt: vastunäidustused; koostoimed, mille puhul on vajalik annuse kohandamine ja hoolikas kliiniline ja/või bioloogiline jälgimine ning lõpuks need, millel puudub oluline farmakokineetiline koostoime, ent mis võivad antud ravivaldkonnas pakkuda kliinilist huvi.

Ravim

Koostoime

Koosmanustamist puudutavad

[Koostoime mehhanism]

Geomeetrilise keskmise muutus

soovitused

 

(%)

 

Astemisool, tsisapriid, pimosiid,

Kuigi vastavaid uuringuid ei ole

Vastunäidustatud (vt lõik 4.3)

kinidiin ja terfenadiin

läbi viidud, võib nende ravimite

 

[CYP3A4 substraadid]

suurenenud plasmasisaldus

 

 

põhjustada QTc-intervalli

 

 

pikenemist ja harvadel juhtudel

 

 

ka torsade de pointes'i.

 

Karbamasepiin ja pikatoimelised

Kuigi vastavaid uuringuid ei ole

Vastunäidustatud (vt lõik 4.3)

barbituraadid (nt fenobarbitaal,

läbi viidud, vähendavad

 

mefobarbitaal)

karbamasepiin ja pikatoimelised

 

[tugevad CYP450

barbituraadid tõenäoliselt olulisel

 

indutseerijad]

määral vorikonasooli

 

 

plasmasisaldust.

 

 

 

 

Efavirens (mittenukleosiidne

 

 

pöördtranskriptaasi inhibiitor)

 

 

[CYP450 indutseerija;

 

 

CYP3A4 inhibiitor ja

 

 

substraat]

Efavirensi Cmax 38%

Vorikonasooli standardannuste

 

kasutamine koos efavirensi

Efavirensi 400 mg üks kord

Efavirensi AUCτ 44%

annusega 400 mg üks kord

ööpäevas manustamine koos

Vorikonasooli Cmax

ööpäevas või rohkem on

vorikonasooliga 200 mg kaks

61% Vorikonsaooli

vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

korda ööpäevas*

AUCτ ↓ 77%

 

 

 

 

Võrdluses efavirensiga 600 mg

Vorikonasooli koosmanustamine

 

efavirensiga on lubatud, kui

 

üks kord ööpäevas, Efavirensi

vorikonasooli säilitusannust

Efavirens 300 mg üks kord

Cmax

suurendatakse 400 mg-ni kaks

Efavirensi AUCτ 17%

korda ööpäevas ja efavirensi annust

ööpäevas manustamine koos

 

vähendatakse 300 mg-ni üks kord

vorikonasooliga 400 mg kaks

Võrdluses vorikonasooliga 200

ööpäevas. Ravi lõpetamisel

korda ööpäevas*

mg kaks korda ööpäevas,

vorikonasooliga tuleb algne

 

Vorikonasooli Cmax ↑ 23%

efavirensi annus taastada (vt lõigud

 

Vorikonasooli AUCτ ↓ 7%

4.2 ja 4.4).

Tungaltera alkaloidid (nt

Kuigi vastavaid uuringuid ei ole

Vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

ergotamiin ja

läbi viidud, suurendab

 

dihüdroergotamiin)

vorikonasool tõenäoliselt plasmas

 

[CYP3A4 substraadid]

tungaltera alkaloidide sisaldust ja

 

 

põhjustab tungalteramürgistust

 

 

ehk ergotismi.

 

Ravim

Koostoime

Koosmanustamist puudutavad

[Koostoime mehhanism]

Geomeetrilise keskmise muutus

soovitused

 

(%)

 

Rifabutiin

 

 

[tugev CYP450 indutseerija]

 

Vorikonasooli ja rifabutiini

 

 

samaaegset kasutamist tuleb vältida,

300 mg üks kord ööpäevas

Vorikonasooli Cmax ↓ 69%

välja arvatud juhul, kui sellest

 

Vorikonasooli AUCτ ↓ 78%

saadav võimalik kasu ületab

300 mg üks kord ööpäevas

Võrdluses vorikonasooli annusega

võimalikud riskid.

Vorikonasooli säilitusannust võib

(manustatuna koos

200 mg kaks korda ööpäevas,

suurendada 5 mg/kg-ni kaks korda

vorikonasooliga 350 mg kaks

Vorikonasooli Cmax ↓ 4%

ööpäevas intravenoosse või

korda ööpäevas)*

Vorikonasooli AUCτ ↓ 32%

200 mg-lt 350 mg-le kaks korda

 

 

ööpäevas suukaudse manustamise

 

Rifabutiini Cmax ↑ 195%

korral (100 mg-lt 200 mg-le kaks

300 mg üks kord ööpäevas

korda ööpäevas suukaudse

Rifabutiini AUCτ ↑ 331%

manustamise korral alla 40 kg

(manustatuna koos

Võrdluses vorikonasooli annusega

kaaluvatele patsientidele) (vt lõik

vorikonasooliga 400 mg kaks

200 mg kaks korda ööpäevas,

4.2).

korda ööpäevas)*

Vorikonasooli Cmax ↑ 104%

Rifabutiini ja vorikonasooli

 

Vorikonasooli AUCτ ↑ 87%

 

kooskasutamisel on soovitatav

 

 

hoolikalt jälgida kõigi vere

 

 

vormelementide sisaldust ning

 

 

rifabutiinist tingitud võimalikke

 

 

kõrvaltoimeid (näiteks uveiit).

Rifampitsiin (600 mg üks kord

Vorikonasooli Cmax ↓ 93%

Vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

ööpäevas)

Vorikonasooli AUCτ ↓ 96%

 

[tugev CYP450 indutseerija]

 

 

Ritonaviir (proteaasi inhibiitor)

 

 

[tugev CYP450 indutseerija;

 

 

CYP3A4 inhibiitor ja substraat]

 

Vorikonasooli ja suurtes annustes

 

Ritonaviiir Cmax ja AUCτ

ritonaviiri (400 mg kaks korda

Suures annuses (400 mg kaks

Vorikonasooli Cmax ↓ 66%

ööpäevas ja üle selle)

korda ööpäevas)

Vorikonasooli AUCτ ↓ 82%

koosmanustamine on

 

 

vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

 

 

Vorikonasooli ja väikeses annuses

 

Ritonaviiri Cmax ↓ 25%

ritonaviiri (100 mg kaks korda

Väikeses annuses (100 mg kaks

Ritonaviiri AUCτ ↓ 13%

ööpäevas) koosmanustamist tuleb

korda ööpäevas)*

Vorikonasooli Cmax ↓ 24%

vältida, välja arvatud juhtudel, kus

 

Vorikonasooli AUCτ ↓ 39%

kasu/riski hindamise alusel on

 

 

vorikonasooli kasutamine

 

 

õigustatud.

Naistepuna

 

 

[CYP450 indutseerija; P-gp

 

 

indutseerija]

Sõltumatu avaldatud uuringu

Vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

300 mg kolm korda ööpäevas

järgi:

 

(manustatuna koos vorikonasooli

Vorikonasooli 0-∞AUC↓ 59%

 

400 mg üksikannusega)

 

 

Everoliimus

Kuigi vastavaid uuringuid ei ole

Vorikonasooli ja everoliimuse

[CYP3A4 substraat, P-gp

läbi viidud, suurendab

koosmanustamine ei ole soovitatav,

substraat]

vorikonasool tõenäoliselt olulisel

sest vorikonasool suurendab

 

määral everoliimuse

tõenäoliselt olulisel määral

 

kontsentratsiooni.

everoliimuse kontsentratsiooni (vt

 

 

lõik 4.4).

Ravim

Koostoime

Koosmanustamist puudutavad

[Koostoime mehhanism]

Geomeetrilise keskmise muutus

soovitused

 

(%)

 

Flukonasool (200 mg üks kord

Vorikonasooli Cmax ↑ 57%

Vorikonasooli ja flukonasooli

ööpäevas)

Vorikonasooli AUCτ ↑ 79%

vähendatud annust ja/või sagedust,

[CYP2C9, CYP2C19 ja CYP3A4

Flukonasooli Cmax ei ole kindlaks

mis kõrvaldaksid selle toime, ei ole

inhibiitor]

tehtud

kindlaks tehtud. Vorikonasooliga

 

Flukonasooli AUCτ ei ole

seotud kõrvaltoimete jälgimine on

 

kindlaks tehtud

soovitatav, kui vorikonasooli

 

 

kasutatakse järjestikku pärast

 

 

flukonasooli kasutamist.

 

 

 

Fenütoiin

 

Vorikonasooli ja fenütoiini

[CYP2C9 substraat ja tugev

 

kooskasutamist tuleb vältida, välja

CYP450 indutseerija]

 

arvatud juhtudel, kus saadav kasu

 

 

ületab võimaliku riski.

300 mg üks kord ööpäevas

Vorikonasooli Cmax ↓ 49%

Soovitatav on fenütoiini

 

Vorikonasooli AUCτ ↓ 69%

plasmasisalduse hoolikas jälgimine.

 

 

Fenütoiini võib koosmanustada

 

Fenütoiini Cmax ↑ 67%

vorikonasooliga, kui vorikonasooli

300 mg üks kord ööpäevas

Fenütoiini AUCτ ↑ 81%

säilitusannust suurendatakse kuni

(manustatuna koos

Võrdluses vorikonasooli annusega

5 mg/kg i.v. kaks korda ööpäevas

vorikonasooliga 400 mg kaks

200 mg kaks korda ööpäevas

või suukaudse manustamise korral

korda ööpäevas)*

Vorikonasooli Cmax ↑ 34%

200 mg-lt 400 mg-ni kaks korda

 

Vorikonasooli AUCτ ↑ 39%

ööpäevas (patsientidel kehakaaluga

 

 

alla 40 kg 100 mg-lt 200 mg-le kaks

 

 

korda ööpäevas) (vt lõik 4.2).

Antikoagulandid

 

 

Varfariin (30 mg üksikannus

Protrombiiniaja maksimaalne

Soovitatakse hoolikalt jälgida

manustatuna koos 300 mg

pikenemine oli ligikaudu

protrombiiniaega või teisi sobivaid

vorikonasooliga kaks korda

kahekordne.

antikoagulatsiooni näitajaid ja

ööpäevas)

 

antikoagulantide annust tuleb

[CYP2C9 substraat]

 

vastavalt kohandada.

Teised suukaudsed kumariinid

Kuigi vastavaid uuringuid ei ole

 

(nt fenprokumoon,

läbi viidud, võib vorikonasool

 

atsenokumarool)

suurendada kumariinide

 

[CYP2C9 ja CYP3A4

plasmasisaldust, mis omakorda

 

substraadid]

võib põhjustada protrombiiniaja

 

 

pikenemist.

 

Bensodiasepiinid (nt

Kuigi kliinilised uuringud

Tuleb kaaluda bensodiasepiinide

midasolaam, triasolaam,

puuduvad, suurendab

annuse vähendamist.

alprasolaam)

vorikonasool tõenäoliselt

 

[CYP3A4 substraadid]

CYP3A4 poolt

 

 

metaboliseeritavate

 

 

bensodiasepiinide plasmasisaldust

 

 

ja põhjustab sedatiivse toime

 

 

pikenemist.

 

Ravim

Koostoime

Koosmanustamist puudutavad

[Koostoime mehhanism]

Geomeetrilise keskmise muutus

soovitused

 

(%)

 

Immunosupressandid

 

 

[CYP3A4 substraadid]

 

 

 

Sõltumatu avaldatud uuringu

Vorikonasooli ja siroliimuse

Siroliimus (2 mg üksikannus)

andmetel:

koosmanustamine on

 

Siroliimuse Cmax ↑ 6,6 korda

vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

 

Siroliimuse 0-∞AUC↑ 11 korda

 

Tsüklosporiin (stabiilsetel

Tsüklosporiini Cmax ↑ 13%

Vorikonasoolravi alustamisel

neerutransplantaadi

Tsüklosporiini AUCτ ↑ 70%

patsientidel, kes juba saavad ravi

retsipientidel, kes saavad

 

tsüklosporiiniga, on soovitatav

pikaajalist ravi tsüklosporiiniga)

 

tsüklosporiini annust poole võrra

 

 

vähendada ja jälgida hoolikalt

 

 

tsüklosporiinitaset.

 

 

Tsüklosporiinitaseme tõusu on

 

 

seostatud nefrotoksilisusega.

 

 

Ravi lõpetamisel vorikonasooliga

 

 

tuleb tähelepanelikult jälgida

 

 

tsüklosporiinitaset ning annust

 

 

vajaduse korral suurendada.

 

 

Vorikonasoolravi alustamisel

Takroliimus (0,1 mg/kg

Takroliimuse Cmax ↑ 117%

patsientidel, kes juba saavad raviks

üksikannus)

Takroliimuse AUCt ↑ 221%

takroliimust, on viimase annust

 

 

soovitatav vähendada kolmandikuni

 

 

algannusest ning jälgida

 

 

tähelepanelikult takroliimusetaset.

 

 

Takroliimusetaseme tõusu on

 

 

seostatud nefrotoksilisusega. Ravi

 

 

lõpetamisel vorikonasooliga tuleb

 

 

tähelepanelikult jälgida

 

 

takroliimusetaset ning annust

 

 

vajaduse korral suurendada.

Pikatoimelised opioidid

 

Kaaluda tuleb oksükodooni ja teiste

[CYP3A4 substraadid]

 

CYP3A4 poolt metaboliseeritavate

 

Sõltumatu avaldatud uuringu

pikatoimeliste opioidide (nt

Oksükodoon (10 mg üksikannus)

järgi:

hüdrokodoon) annuste vähendamist.

 

Oksükodooni Cmax ↑ 1,7 korda

Vajalikuks võib osutuda

 

Oksükodooni 0-∞AUC↑ 3,6 korda

opioididega seotud kõrvaltoimete

 

 

sage jälgimine.

 

 

 

Metadoon (32…100 mg üks

R-metadooni (aktiivne) Cmax

Soovitatav on metadooniga seotud

kord ööpäevas)

31%

kõrvaltoimete ja toksilisuse (sh QT-

[CYP3A4 substraat]

R-metadooni (aktiivne) AUCτ

intervalli pikenemine) sage

 

47%

jälgimine. Vajalikuks võib osutuda

 

S-metadooni Cmax ↑ 65%

metadooni annuse vähendamine.

 

S-metadooni AUCτ ↑ 103%

 

Mittesteroidsed põletikuvastased

 

 

ained (MSPVA-d)

 

 

[CYP2C9 substraadid]

 

 

 

S-ibuprofeeni Cmax ↑ 20%

Soovitatav on MSPVA-dega seotud

Ibuprofeen (400 mg üksikannus)

S-ibuprofeeni 0-∞AUC↑ 100%

kõrvaltoimete ja toksilisuse sage

 

 

jälgimine. Vajalikuks võib osutuda

Diklofenak (50 mg üksikannus)

Diklofenaki Cmax ↑ 114%

MSPVA-de annuse vähendamine.

 

Diklofenaki AUC0−∞ ↑ 78%

 

Ravim

Koostoime

Koosmanustamist puudutavad

[Koostoime mehhanism]

Geomeetrilise keskmise muutus

soovitused

 

(%)

 

Omeprasool (40 mg üks kord

Omeprasooli Cmax ↑ 116%

Vorikonasooli annuse muutmine ei

ööpäevas)*

Omeprasooli AUCτ ↑ 280%

ole soovitatav.

[CYP2C19 inhibiitor; CYP2C19

Vorikonasooli Cmax ↑ 15%

 

ja CYP3A4 substraat]

Vorikonasooli AUCτ ↑ 41%

Vorikonasoolravi alustamisel

 

 

patsientidel, kes juba saavad raviks

 

Vorikonasool võib pärssida ka

omeprasooli annuses 40 mg või

 

teisi CYP2C19 substraatideks

enam, on soovitatav vähendada

 

olevaid prootonpumba

omeprasooli annust poole võrra.

 

inhibiitoreid ja suurendada nende

 

 

ravimite plasmakontsentratsioone.

 

Suukaudsed rasestumisvastased

Etünüülöstradiooli Cmax ↑ 36%

Soovitatav on suukaudsete

ravimid*

Etünüülöstradiooli AUCτ ↑ 61%

rasestumisvastaste vahenditega ja

[CYP3A4 substraat; CYP2C19

Noretisterooni Cmax ↑ 15%

vorikonasooliga seotud

inhibiitor]

Noretisterooni AUCτ ↑ 53%

kõrvaltoimete jälgimine.

Noretisteroon/etünüülöstradiool

Vorikonasooli Cmax ↑ 14%

 

Vorikonasooli AUCτ ↑ 46%

 

(1 mg/0,035 mg ööpäevas)

 

 

Lühitoimelised opioidid

 

Kaaluda tuleb alfentaniili,

[CYP3A4 substraadid]

 

fentanüüli ja teiste alfentaniililaadse

 

 

struktuuriga ja CYP3A4 poolt

Alfentaniil (20 mikrogrammi/kg

Sõltumatu avaldatud uuringu

metaboliseeritavate lühitoimeliste

üksikannus, manustatuna koos

järgi:

opioidide (nt sulfentanüül) annuse

naloksooniga)

Alfentaniili 0-∞AUC↑ 6 korda

vähendamist.

 

 

Soovitatav on ulatuslik ja sage

Fentanüül (5 µg/kg üksikannus)

Sõltumatu avaldatud uuringu

jälgimine pärsitud hingamise ning

 

järgi:

teiste opioididega seotud

 

Fentanüüli 0-∞AUC↑ 1,34 korda

kõrvaltoimete suhtes.

 

 

 

Statiinid (nt lovastatiin)

Kuigi kliinilised uuringud

Kaaluda tuleb statiinide annuse

[CYP3A4 substraadid]

puuduvad, suurendab

vähendamist.

 

vorikonasool tõenäoliselt

 

 

CYP3A4 poolt

 

 

metaboliseeritavate statiinide

 

 

plasmasisaldust ja võib

 

 

põhjustada rabdomüolüüsi.

 

Sulfonüüluuread (nt tolbutamiid,

Kuigi vastavaid uuringuid ei ole

Soovitatav on vere

glipitsiid, glüburiid)

läbi viidud, suurendab

glükoosisisalduse hoolikas

[CYP2C9 substraadid]

vorikonasool tõenäoliselt

jälgimine. Kaaluda tuleb

 

sulfonüüluureate plasmasisaldust

sulfonüüluureate annuse

 

ja põhjustab hüpoglükeemiat.

vähendamist.

Vinka alkaloidid (nt vinkristiin

Kuigi vastavaid uuringuid ei ole

Kaaluda tuleb vinka alkaloidide

ja vinblastiin)

läbi viidud, suurendab

annuse vähendamist.

[CYP3A4 substraadid]

vorikonasool tõenäoliselt vinka

 

 

alkaloidide plasmasisaldust ja

 

 

põhjustab neurotoksilisust.

 

Teised HIV-proteaaside

Kliinilised uuringud puuduvad.

Hoolikas jälgimine

inhibiitorid (nt sakvinaviir,

In vitro uuringutes on näidatud, et

ravimitoksilisuse ja/või efektiivsuse

amprenaviir ja nelfinaviir)*

vorikonasool võib pärssida HIV-

puudumise suhtes ning vajaduse

[CYP3A4 substraadid ja

proteaasi inhibiitorite

korral annuse kohandamine.

inhibiitorid]

metabolismi; samuti võivad HIV-

 

 

proteaasi inhibiitorid pärssida

 

 

vorikonasooli metabolismi.

 

Ravim

Koostoime

Koosmanustamist puudutavad

[Koostoime mehhanism]

Geomeetrilise keskmise muutus

soovitused

 

(%)

 

Teised mittenukleosiidsed

Kliinilised uuringud puuduvad.

Hoolikas jälgimine

pöördtranskriptaasi inhibiitorid

In vitro uuringud näitavad, et

ravimitoksilisuse ja/või efektiivsuse

(Non-Nucleoside Reverse

NNRTI-d võivad pärssida

puudumise suhtes ning vajaduse

Transcriptase Inhibitors -

vorikonasooli metabolismi;

korral annuse kohandamine.

NNRTI-d) (nt delavirdiin,

samuti võib vorikonasool pärssida

 

nevirapiin)*

NNRTI-de metabolismi.

 

[CYP3A4 substraadid,

Andmed efavirensi toime kohta

 

inhibiitorid või CYP450

vorikonasoolile viitavad sellele, et

 

indutseerijad]

NNRTI võib olla vorikonasooli

 

 

metabolismi indutseerijaks.

 

Tsimetidiin (400 mg kaks korda

Vorikonasooli Cmax ↑ 18%

Annust ei ole vaja kohandada

ööpäevas)

Vorikonasooli AUCτ ↑ 23%

 

[mittespetsiifiline CYP450

 

 

inhibiitor ja tõstab mao pH

 

 

taset]

 

 

Digoksiin (0,25 mg üks kord

Digoksiini Cmax

Annust ei ole vaja kohandada

ööpäevas)

Digoksiini AUCτ

 

[P-gp substraat]

 

 

Indinaviir (800 mg kolm korda

Indinaviiri Cmax

Annust ei ole vaja kohandada

ööpäevas)

Indinaviiri AUCτ

 

[CYP3A4 inhibiitor ja substraat]

Vorikonasooli Cmax

 

 

Vorikonasooli AUCτ

 

Makroliidantibiootikumid

 

Annust ei ole vaja kohandada

Erütromütsiin (1 mg kaks korda

Vorikonasooli Cmax ja AUCτ

 

ööpäevas)

 

 

[CYP3A4 inhibiitor]

 

 

Asitromütsiin (500 mg üks kord

Vorikonasooli Cmax ja AUCτ

 

ööpäevas)

Vorikonasooli toime

 

 

erütromütsiinile või

 

 

asitromütsiinile ei ole teada.

 

Mükofenoolhape (1 g

Mükofenoolhappe Cmax

Annust ei ole vaja kohandada

üksikannus)

Mükofenoolhappe AUCt

 

[UDP-glükuronüül-transferaasi

 

 

substraat]

 

 

Prednisoloon (60 mg

Prednisolooni Cmax ↑ 11%

Annust ei ole vaja kohandada

üksikannus)

Prednisolooni 0-∞AUC↑ 34%

 

[CYP3A4 substraat]

 

 

Ranitidiin (150 mg kaks korda

Vorikonasooli Cmax ja AUCτ

Annust ei ole vaja kohandada

ööpäevas)

 

 

[tõstab mao pH-taset]

 

 

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Vorikonasooli kasutamise kohta raseduse ajal ei ole piisavalt andmeid saadaval.

Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Potentsiaalne risk inimesele ei ole teada.

Vorikonasooli ei tohi raseduse ajal kasutada, välja arvatud juhul, kui eeldatav kasu emale ületab selgelt võimalikud ohud lootele.

Fertiilses eas naised

Fertiilses eas naised peavad ravi ajal vorikonasooliga alati kasutama mõnda efektiivset kontratseptsiooni meetodit.

Imetamine

Vorikonasooli eritumist rinnapiima ei ole uuritud. Ravi alustamisel vorikonasooliga tuleb rinnaga toitmine katkestada.

Fertiilsus

Loomkatsed ei näidanud mõju fertiilsusele isas- ega emasrottidel (vt lõik 5.3).

Toime reaktsioonikiirusele

Vorikonasool mõjutab mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. See võib esile kutsuda ajutise iseloomuga ja mööduvaid nägemishäireid, sealhulgas nägemise ähmastumist, nägemisaistingu muutusi või selle tugevnemist ja/või fotofoobiat. Nimetatud sümptomite ilmnemisel peavad patsiendid hoiduma potentsiaalselt ohtlikest tegevustest, nagu autojuhtimine või masinatega töötamine.

Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Vorikonasooli ohutusandmed täiskasvanute kohta põhinevad enam kui 2000 patsienti (sh 1603 täiskasvanud patsienti kliinilistes uuringutes) ja veel 270 profülaktikauuringutes osalenud täiskasvanud patsienti hõlmaval integreeritud andmebaasil. Tegemist on heterogeense populatsiooniga, hõlmates hematoloogiliste kasvajatega patsiente, söögitoru kandidiaasi ja teiste ravile raskesti alluvate seeninfektsioonidega HIV positiivseid patsiente, ilma neutropeeniata kulgenud kandideemiaga või aspergilloosiga patsiente ning terveid vabatahtlikke.

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed olid nägemiskahjustus, püreksia, lööve, oksendamine, iiveldus, kõhulahtisus, peavalu, perifeersed tursed, patoloogilised maksafunktsiooni analüüsid, hingamisraskused ja kõhuvalu.

Kõrvaltoimed olid tavaliselt kerged kuni mõõdukad. Kliiniliselt olulisi erinevusi ei esinenud andmete analüüsimisel vanuse, rassi või soo alusel.

Kõrvaltoimete koondtabel

Allolevas tabelis on ära toodud organsüsteemi klasside alusel kõik kõrvaltoimed, mis on põhjuslikult seotud, sest enamus uuringuid olid oma iseloomult avatud, ja nende esinemissageduse kategooriad 1873 täiskasvanul raviuuringute (1603) ja profülaktikauuringute (270) koondanalüüsi põhjal.

Esinemissagedused on määratletud järgmiselt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Vorikonasooli kasutamisel täheldatud kõrvaltoimed.

Organsüsteemi

Väga sage

Sage

Aeg-ajalt

Harv

Sagedus

klass

≥1/10

≥1/100 kuni

≥1/1000 kuni

≥1/10 000 kuni

teadmata (ei

 

 

<1/10

<1/100

<1/1000

saa

hinnata

 

 

 

 

 

olemasolevate

 

 

 

 

 

andmete

 

 

 

 

 

alusel)

 

Infektsioonid ja

 

sinusiit

pseudomembra-

 

 

 

infestatsioonid

 

 

noosne koliit

 

 

 

Hea-,

 

 

 

 

lamerakk-

pahaloomulised

 

 

 

 

kartsinoom*

ja täpsustamata

 

 

 

 

 

 

kasvajad (sh

 

 

 

 

 

 

tsüstid ja

 

 

 

 

 

 

polüübid)

 

 

 

 

 

 

Vere ja

 

agranulotsütoos,

luuüdihäire,

dissemineeritud

 

 

lümisüsteemi

 

pantsütopeenia,

lümfadeno-

intravaskulaarne

 

 

häired

 

trombotsüto-

paatia,

koagulatsioon

 

 

 

 

peenia,

eosinofiilia

 

 

 

 

 

leukopeenia,

 

 

 

 

 

 

aneemia

 

 

 

 

Immuun-

 

 

ülitundlikkus

anafülaktoidne

 

 

süsteemi häired

 

 

 

reaktsioon

 

 

Endokriin-

 

 

neerupealiste

hüpertüroidism

 

 

süsteemi häired

 

 

puudulikkus,

 

 

 

 

 

 

hüpotüreoidism

 

 

 

Ainevahetus- ja

perifeerne

hüpoglükeemia,

 

 

 

 

toitumishäired

turse

hüpokaleemia,

 

 

 

 

 

 

hüponatreemia

 

 

 

 

Psühhiaatrilised

 

depression,

 

 

 

 

häired

 

hallutsinatsioonid,

 

 

 

 

 

 

ärevus, unetus,

 

 

 

 

 

 

agiteeritus,

 

 

 

 

 

 

segasusseisund

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Närvisüsteemi

peavalu

krambid,

ajuturse,

hepatoentsefalo-

 

 

häired

 

minestus,

entsefalopaatia,

paatia, Guillain-

 

 

 

 

treemor,

ekstrapürami-

Barre sündroom,

 

 

 

 

hüpertoonia,

daalsed häired,

nüstagm

 

 

 

 

paresteesia,

perifeerne

 

 

 

 

 

unisus, pearinglus

neuropaatia,

 

 

 

 

 

 

ataksia,

 

 

 

 

 

 

hüpoesteesia,

 

 

 

 

 

 

maitsetundlik-

 

 

 

 

 

 

kuse häired

 

 

 

Silma

nägemis-

reetina verejooks

silmanärvi

nägemisnärvi

 

 

kahjustused

häired

 

kahjustus,

atroofia,

 

 

 

 

 

papilli turse,

sarvkesta

 

 

 

 

 

okulogüüriline

läbipaistmatus

 

 

 

 

 

kriis, diploopia,

 

 

 

 

 

 

skleriit, blefariit

 

 

 

Kõrva ja

 

 

hüpakuusia,

 

 

 

labürindi

 

 

peapööritus,

 

 

 

kahjustused

 

 

tinnitus

 

 

 

Südame häired

 

supraventriku-

ventrikulaarne

torsade de

 

 

 

 

laarne arütmia,

fibrillatsioon,

pointes, täielik

 

 

 

 

tahhükardia,

ventrikulaarsed

atrioventriku-

 

 

Organsüsteemi

Väga sage

Sage

Aeg-ajalt

Harv

Sagedus

klass

≥1/10

≥1/100 kuni

≥1/1000 kuni

≥1/10 000 kuni

teadmata (ei

 

 

<1/10

<1/100

<1/1000

saa

hinnata

 

 

 

 

 

olemasolevate

 

 

 

 

 

andmete

 

 

 

 

 

alusel)

 

 

 

bradükardia

ekstrasüstolid,

laarne blokaad,

 

 

 

 

 

ventrikulaarne

Hisi kimbu

 

 

 

 

 

tahhükardia,

sääre blokaad,

 

 

 

 

 

QTc-intervalli

nodaalne rütm

 

 

 

 

 

pikenemine

 

 

 

 

 

 

elektrokardio-

 

 

 

 

 

 

grammil,

 

 

 

 

 

 

supraventriku-

 

 

 

 

 

 

laarne

 

 

 

 

 

 

tahhükardia

 

 

 

Vaskulaarsed

 

hüpotensioon,

tromboflebiit,

 

 

 

häired

 

flebiit

lümfangiit

 

 

 

Respiratoorsed,

respira-

äge respiratoorse

 

 

 

 

rindkere ja

toorne

distressi

 

 

 

 

mediastiinumi

distress

sündroom,

 

 

 

 

häired

 

kopsuturse

 

 

 

 

Seedetrakti

kõhu-

keiliit, düspepsia,

peritoniit,

 

 

 

häired

lahtisus,

kõhukinnisus,

pankreatiit,

 

 

 

 

oksenda-

gingiviit

keeleturse,

 

 

 

 

mine,

 

duodeniit,

 

 

 

 

kõhuvalu,

 

gastroenteriit,

 

 

 

 

iiveldus

 

glossiit

 

 

 

Maksa ja

kõrvale-

ikterus,

maksa-

 

 

 

sapiteede häired

kalded

kolestaatiline

puudulikkus,

 

 

 

 

maksa-

ikterus, hepatiit

hepatomegaalia,

 

 

 

 

funktsiooni

 

koletsüstiit,

 

 

 

 

analüüsides

 

kolelitiaas

 

 

 

Naha ja

lööve

eksfoliatiivne

Stevensi-

toksiline

naha

 

nahaaluskoe

 

dermatiit,

Johnsoni

epidermise

erütematoosne

kahjustused

 

alopeetsia,

sündroom,

nekrolüüs,

luupus*,

 

 

makulo-

fototoksilisus,

angiödeem,

tedretäpid*,

 

 

papuloosne lööve,

purpur,

aktiinkeratoos*,

lentiigo*

 

 

sügelus, erüteem

urtikaaria,

pseudo-

 

 

 

 

 

allergiline

porfüüria,

 

 

 

 

 

dermatiit,

multiformne

 

 

 

 

 

papuloosne

erüteem,

 

 

 

 

 

lööve,

psoriaas,

 

 

 

 

 

makulaarne

ravimlööve

 

 

 

 

 

lööve, ekseem

 

 

 

Lihas-skeleti ja

 

seljavalu

artriit

 

periostiit*

sidekoe

 

 

 

 

 

 

kahjustused

 

 

 

 

 

 

Neerude ja

 

äge neeru-

neerude

 

 

 

kuseteede

 

puudulikkus,

tubulaarne

 

 

 

häired

 

hematuuria

nekroos,

 

 

 

 

 

 

proteinuuria,

 

 

 

 

 

 

nefriit

 

 

 

Üldised häired

püreksia

valu rinnus,

reaktsioon

 

 

 

ja manustamis-

 

näoturse,

süstekohal,

 

 

 

koha

 

asteenia,

gripilaadne

 

 

 

Organsüsteemi

Väga sage

Sage

Aeg-ajalt

Harv

Sagedus

klass

≥1/10

≥1/100 kuni

≥1/1000 kuni

≥1/10 000 kuni

teadmata (ei

 

 

<1/10

<1/100

<1/1000

saa hinnata

 

 

 

 

 

olemasolevate

 

 

 

 

 

andmete

 

 

 

 

 

alusel)

reaktsioonid

 

külmavärinad

haigestumine

 

 

Uuringud

 

vere

vere

 

 

 

 

kretiniinisisalduse

uureasisalduse

 

 

 

 

suurenemine

suurenemine,

 

 

 

 

 

vere

 

 

 

 

 

kolesterooli-

 

 

 

 

 

sisalduse

 

 

 

 

 

suurenemine

 

 

* Turuletulekujärgsed kõrvaltoimed.

  1. Sealhulgas febriilne neutropeenia ja neutropeenia.
  2. Sealhulgas immuunne trombotsütopeeniline purpur.
  3. Sealhulgas kuklakangestus ja tetaania.
  4. Sealhulgas hüpoksilis-isheemiline entsefalopaatia ja metaboolne entsefalopaatia.
  5. Sealhulgas akatiisia ja parkinsonism.
  6. Vt “Nägemiskahjustused” lõigus 4.8.
  7. Turuletulekujärgselt on esinenud pikaajalist nägemisnärvi neuriiti. Vt lõik 4.4. 8 Vt lõik 4.4.
  8. Sealhulgas düspnoe ja pingutusdüspnoe.

Sealhulgas ravimitest põhjustatud maksakahjustus, toksiline hepatiit, maksarakkude kahjustus ja hepatotoksilisus.

Sealhulgas periorbitaalne turse, huuleturse ja suuturse.

Valitud kõrvaltoimete kirjeldused

Nägemiskahjustused

Kliinilistes uuringutes olid vorikonasoolraviga seotud nägemiskahjustused (sealhulgas nägemise hägustumine, fotofoobia, kloropsia, kromatopsia, värvipimedus, tsüanopsia, silmakahjustus, halo nägemine, kanapimedus, ostsillopsia, fotopsia, sädelev skotoom, nägemisteravuse vähenemine, nägemise eredus, nägemisvälja defekt, klaasjad hõljumid ja ksantopsia) väga sagedased. Need nägemiskahjustused olid ajutised ja täielikult pöörduvad, taandarenedes enamikul inimestest iseeneslikult 60 minuti jooksul ning kliiniliselt olulisi pikaajalisi toimeid nägemisele ei täheldatud. Vorikonasooli korduval manustamisel täheldati nägemishäirete intensiivsuse järk-järgulist vähenemist. Nägemiskahjustused olid oma raskusastmelt üldiselt kerged, põhjustasid harva ravi katkestamist ega olnud seotud pikaajaliste kahjustustega. Nägemiskahjustused võivad olla seotud vorikonasooli suuremate plasmakontsentratsioonidega ja/või annustega.

Nägemishäirete tekkemehhanism on ebaselge, kuid suure tõenäosusega on selle tekkekoht silma võrkkestas. Tervetel vabatahtlikel läbi viidud uuringus, mille eesmärgiks oli selgitada vorikonasooli mõju silma võrkkesta funktsioonidele, kutsus vorikonasool esile laineamplituudi vähenemise elektroretinogrammis. Nimetatud uuring mõõdab silma võrkkesta elektrilist aktiivsust. 29-päevase raviperioodi vältel ei täheldatud vabatahtlikel elektroretinogrammis täheldatud muutuste progresseerumist ja need taandarenesid täielikult vorikonasoolravi lõpetamisel.

Turuletulekujärgselt on täheldatud pikemaajalisi visuaalseid kõrvaltoimeid (vt lõik 4.4).

Nahareaktsioonid

Nahareaktsioone täheldati kliinilistes uuringutes osalenud patsientidel väga sageli, kuid kõigil neil oli tegemist tõsiste põhihaigustega ja nad said paralleelselt ka teisi ravimeid peale vorikonasooli. Enamikul juhtudest olid nahalööbed oma raskusastmelt kerged kuni mõõdukad. Ravi ajal vorikonasooliga on täheldatud selliseid tõsiseid nahareaktsioone, nagu Stevensi-Johnsoni sündroom (aeg-ajalt), toksiline epidermise nekrolüüs (harv) ja multiformne erüteem (harv).

Kui patsiendil tekib nahalööve, tuleb patsienti hoolikalt jälgida ja nahakahjustuse süvenemisel ravi vorikonasooliga katkestada. Täheldatud on ka naha valgustundlikkuse reaktsioone, näiteks tedretähnid, lentiigosid ja aktiinkeratoosi, seda eriti pikemaaegsel kasutamisel (vt ka lõik 4.4).

Vorikonasooli pikemaaegsel kasutamisel on teatatud naha lamerakk-kartsinoomist, mille mehhanism ei ole teada (vt lõik4.4).

Maksafunktsiooni testid

Transaminaaside aktiivsuse tõusu üldist esinemissagedust > 3x normi ülempiirist (ei ole tingimata kõrvaltoime) täheldati vorikonasooliga läbi viidud kliinilistes uuringutes raviotstarbelise ja profülaktilise kasutamise koondanalüüsis kokku 18,0%-l (319/1768) vorikonasooli saanud täiskasvanud uuritavatest ja 25,8%-l (73/283) uuringus osalenud lastest. Muutused maksafunktsiooni testides võivad olla seotud vorikonasooli suuremate plasmakontsentratsioonide ja/või annustega. Enamikul juhtudest normaliseerusid maksafunktsiooni testid vorikonasoolravi käigus kas ravimi annust vähendamata või seda vähendades, sealhulgas ravi katkestades.

Raske põhihaigusega patsientidel on vorikonasoolravi ajal harva täheldatud tõsist maksatoksilisust. Siia kuuluvad ikterus ning harvadel juhtudel hepatiit ning surmaga lõppenud maksapuudulikkus (vt lõik 4.4).

Profülaktika

Vorikonasooli ja itrakonasooli kasutamist esmases profülaktikas uuriti avatud võrdlevas mitmekeskuselises uuringus, mis hõlmas täiskasvanud allogeense HSCT–d saanud täiskasvanuid ja noorukeid, kellel ei esinenud eelnevalt tõestatud või tõenäolist invasiivset seeninfektsiooni, registreeriti vorikonasooli püsivat lõpetamist kõrvaltoimete tõttu 39,3% uuritavatel võrreldes 39,6% uuritavatega itrakonasooli rühmas. Ravist tingitud maksaga seotud kõrvaltoimed põhjustasid uuringuravimi võtmise püsiva lõpetamise 50 uuritaval (21,4%), keda raviti vorikonasooliga, ja 18 uuritaval (7,1%), keda raviti itrakonasooliga.

Lapsed

Vorikonasooli ohutust uuriti kliinilistes uuringutes 288 lapsel vanuses 2...<12 aastat (169) ja vanuses 12 kuni < 18 aastat (119), kellele manustati vorikonasooli profülaktilisel (183) ja ravieesmärgil (105). Vorikonasooli ohutust uuriti veel täiendavalt 158 lapsel vanuses 2 kuni < 12 aastat, keda jälgiti ravimi eriloaga kasutamise programmides (compassionate use program). Vorikonasooli üldine ohutusprofiil laste populatsioonil oli sarnane täiskasvanute omaga. Kliinilistes uuringutes teatati aga lastel täiskasvanutega võrreldes kõrvaltoimetena sagedamini maksaensüümide aktiivsuse tõusust (14,2%-l lastest transaminaaside aktiivsuse tõus võrreldes 5,3%-ga täiskasvanutel). Turuletulekujärgsed andmed viitavad, et lastel võib esineda rohkem nahareaktsioone (eriti erüteem), võrreldes täiskasvanutega. Kahekümne kahel alla kaheaastasel patsiendil, kes said vorikonasooli ravimi eriloaga kasutamise programmis, teatati järgmistest kõrvaltoimetest (mille puhul ei saa välistada seost vorikonasooliga): fotosensibilisatsiooni reaktsioon (1), arütmia (1), pankreatiit (1), bilirubiini sisalduse tõus veres (1), maksaensüümide aktiivsuse tõus (1), lööve (1) ja papilliödeem (1). Ravimi turuletulekujärgselt on teatatud pankreatiidi esinemisest lastel.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Kliinilistes uuringutes täheldati kolme vorikonasooli üleannustamise juhtu. Kõik need esinesid lastel, kes said soovitatavat annust kuni viis korda ületava intravenoosse annuse. Ainsa kõrvaltoimena esines ühel juhul 10 minutit kestev fotofoobia episood.

Vorikonasooli spetsiifilist antidooti ei ole teada.

Vorikonasool on hemodialüüsitav kliirensiga 121 ml/min. Üleannustamise korral võib hemodialüüs teataval määral aidata vorikonasooli organismist eemaldada.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: seenevastased ained süsteemseks kasutamiseks, triasooli derivaadid, ATC-kood: J02AC03

Toimemehhanism

Vorikonasool on triasoolide rühma kuuluv seenevastane aine. Vorikonasooli esmaseks toimemehhanismiks on pärssida fungaalse tsütokroom P450 poolt vahendatud 14 alfa-lanosterooli demetülatsiooni, mis kujutab endast hädavajalikku etappi fungaalse ergosterooli biosünteesis. 14-alfa- metüülsteroolide kuhjumine on vastavuses hilisema ergosteroolisisalduse vähenemisega seeneraku membraanis ning võib olla vastutav vorikonasooli seenevastase toime eest. Vorikonasool on fungaalsete tsütokroom P450 ensüümide suhtes teadaolevalt selektiivsem kui erinevate imetajate tsütokroom P450 ensüümisüsteemide suhtes.

Farmakokineetilised/farmakodünaamilised toimed

Kümnes raviuuringus oli üksikute uuritavate keskmiste ja maksimaalsete plasmakontsentratsioonide mediaan kõikide uuringute peale vastavalt 2425 ng/ml (kvartiilidevaheline ulatus 1193...4380 ng/ml) ja 3742 ng/ml (kvartiilidevaheline ulatus 2027...6302 ng/ml). Positiivset seost vorikonasooli keskmise, maksimaalse või minimaalse plasmasisalduse ning efektiivsuse vahel ei ole raviuuringutes leitud ja seda seost ei ole profülaktilistes uuringutes uuritud.

Kliinilistest uuringutest pärit andmete farmakokineetilis-farmakodünaamiline analüüs on tuvastanud positiivseid seoseid plasma vorikonasoolisisalduse ja maksatalitluse näitajate kõrvalekalde ning nägemishäirete vahel. Annuse kohandamist ei ole profülaktilistes uuringutes uuritud.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Vorikonasoolil on in vitro laia spektriga seenevastane toime Candida liikide suhtes (sh flukonasoolresistentsed C. krusei ja C. glabrata ning C. albicans’i resistentsed tüved) ja fungitsiidne toime kõikide testitud Aspergillus’e liikide suhtes. Lisaks on vorikonasoolil in vitro fungitsiidne toime uute seenpatogeenide suhtes, sh nt Scedosporium või Fusarium, mille tundlikkus olemasolevate seenevastaste preparaatide suhtes on piiratud.

Vorikonasool on osutunud kliiniliselt efektiivseks (defineeritud täieliku või osalise ravivastusena ravile) järgmiste seeninfektsioonide tekitajate suhtes: Aspergillus spp., sealhulgas A. flavus, A. fumigatus, A. terreus, A. niger, A. nidulans; Candida spp. sealhulgas C. albicans, C. glabrata, C.

krusei, C. parapsilosis ning C. tropicalis ja C. dublinensis’e mõned tüved, C. inconspicua, ja C. guillermondii; Scedosporium spp., kaasa arvatud S. apiospermum, S. prolificans, ja Fusarium spp.

Teised ravitavad seeninfektsioonid (sageli kas täieliku või osalise ravivastusena) sh Altenaria spp. üksikjuhtumid, Blastomyces dermatitidis, Blastoshizomyces capitatus, Cladosporium spp.,

Coccidioides immitis, Conidiobolus coronatus, Cryptococcus neoformans, Exserohilum rostratum, Exophiala spinifera, Fronsecaea pedrosoi, Madurella mycetomatis, Paecilomyces lilacinus, Penicillum spp., kaasa arvatud P. marneffei, Phialophora richardsiae, Scopulariopsis brevicaulis ja

Trichosporum spp., sealhulgas T. beigelii infektsioonid..

In vitro uuringutes on täheldatud efektiivsust Acremonium spp., Alternaria spp., Bipolaris spp., Cladophialophora spp. ja Histoplasma capsulatum’i suhtes, kusjuures enamiku mikroobitüvede inhibeerimiseks on piisanud vorikonasooli kontsentratsioonist 0,05...2 µg/ml.

In vitro on leitud toime ka Curvularia spp. ja Sporothrix spp. suhtes, kuid kliiniline olulisus ei ole teada.

Murdepunktid

Proovid mükoloogiliseks uurimiseks ja muudeks laboratoorseteks uuringuteks (seroloogilised, patohistoloogilised) tuleb võtta enne ravi alustamist, et isoleerida ja kindlaks teha infektsiooni tekitaja. Ravi võib alustada enne mükoloogiliste või teiste laboratoorsete uuringute vastuse saabumist, kuid nende selgumisel tuleb infektsioonivastast ravi vajadusel muuta.

Kõige sagedamini inimesel infektsioone põhjustavad liigid on C. albicans, C. parapsilosis, C. tropicalis, C. glabrata ja C. krusei, millest enamasti kõigi korral on vorikonasooli minimaalne inhibeeriv kontsentratsioon (MIC) vähem kui 1 mg/l.

Vorikonasooli in vitro toime Candida-perekonna liikidele ei ole siiski ühetaoline. Konkreetselt on C. glabrata flukonasooliresistentsete isolaatide korral vorikonasooli minimaalselt inhibeeriv kontsentratsioon suurem kui flukonasoolitundlikel isolaatidel. Sellepärast tuleb Candida korral kindlasti proovida tekitaja määrata liigi täpsusega. Kui seenevastase tundlikkuse määramine on võimalik, siis võib MIC tulemuste tõlgendamisel kasutada Euroopa antimikroobse tundlikkuse määramise komitee (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing, EUCAST) MIC piiri kriteeriume.

EUCAST’i murdepunktid

Candida liigid

MIC murdepunkt (mg/l)

 

S (tundlik)

>R (resistentne)

Candida albicans

0,125

0,125

Candida tropicalis

0,125

0,125

Candida parapsilosis

0,125

0,125

Candida glabrata

Ebapiisav tõendusmaterjal

Candida krusei

Ebapiisav tõendusmaterjal

Muud Candida spp.

Ebapiisav tõendusmaterjal

  1. Tüved, mille korral MIC väärtused ületavad tundlikkuse piiri, esinevad harva või ei ole neist seni teatatud. Samastamise ja antibiootikumide tundlikkuse teste tuleb kõigil sellistel isolaatidel korrata ja kui tulemus kinnitub, siis saata isolaat referentslaborisse.
  2. Kliinilistes uuringutes oli vastus vorikonasoolile C. glabrata infektsiooniga patsientidel 21% väiksem kui C. albicans’i, C. parapsilosis’e, ja C. tropicalis’e korral. Vähenenud vastus ei korreleerunud siiski suurenenud MIC väärtustega.
  3. Kliinilistes uuringutes oli vastus vorikonasoolile C. krusei infektsiooni korral samasugune nagu C. albicans’i, C. parapsilosis’e ja C. tropicalis’e korral. Et EUCAST-i analüüsiks oli kasutada ainult üheksa juhtu, siis praegu on tõendusmaterjal siiski ebapiisav C. krusei kliinilise murdepunkti üle otsustamiseks.
  4. EUCAST ei ole määranud vorikonasooli suhtes liikidest sõltumatuid murdepunkte.

Kliiniline kogemus

Käesolevas lõigus on kliiniline efektiivsus defineeritud kui täielik või osaline ravivastus.

Aspergillus-infektsioonid – efektiivsus halva prognoosiga aspergilloosipatsientidel Vorikonasool avaldab in vitro antifungitsiidset toimet Aspergillus spp. suhtes. Avatud, randomiseeritud, mitmekeskuselises uuringus 277-l immuunpuudulikkusega ägeda invasiivse

aspergilloosi patsiendil osutus 12-nädalane ravi vorikonasooliga tõhusamaks kui konventsionaalne ravi amfoteritsiin B-ga, samuti täheldati vorikonasooligrupis kõrgemat elulemuse määra. Vorikonasooli manustati esimese 24 tunni jooksul intravenoosse löökannusena 6 mg/kg kohta iga 12 tunni järel, seejärel säilitusannusena 4 mg/kg kohta iga 12 tunni järel vähemalt 7 päeva. Seejärel võib ravi jätkata suukaudse 200 mg preparaadiga iga 12 tunni järel. Keskmine vorikonasooli intravenoosse ravi kestus oli 10 päeva (vahemikus 2...85 päeva). Keskmine vorikonasooli suukaudse ravi kestus oli 76 päeva (vahemikus 2...232 päeva) pärast intravenoosset ravi.

Rahuldavat üldist ravivastust (haigusnähtude ja radiograafilise/bronhoskoopilise leiu täielik või osaline taandarenemine) täheldati 53% vorikonasooliga ravitud patsientidest võrrelduna 31%-ga võrdlusravimi grupis. 84-päeva elulemuse näitaja oli vorikonasooligrupis statistiliselt olulisel määral kõrgem kui võrdlusravimi grupis, samuti osutus vorikonasool kliiniliselt ja statistiliselt eelistatumaks nii surma saabumise aja kui ka toksilisuse nähtudest tingitud ravi katkestamise näitajate poolest.

Antud uuring kinnitas varasema prospektiivse uuringu tulemusi, milles vorikonasool osutus efektiivseks halva prognoosi ja kõrge riskiastmega patsientidel, sealhulgas siiratud organi või koe äratõukereaktsiooni ajal esinevate infektsioonide ja eriti ajuinfektsioonide korral (millega tavaliselt kaasneb peaaegu 100%-line suremus).

Uuringud hõlmasid aju-, siinus-, kopsu- ja dissemineerunud aspergilloosiga tüsistunud luuüdi ja parenhümatoossete organite siirdamise, hematoloogiliste ja muude pahaloomuliste kasvajate ning AIDSi juhte.

Kandideemia mitteneutropeenilistel patsientidel

Vorikonasooli tõhusust kandideemia primaarses ravis võrreldes režiimiga, kus amfoteritsiin B-le järgneb flukonasool, näidati avatud võrdlevas uuringus. Uuringusse kaasati kolmsada seitsekümmend mitteneutropeenilist patsienti (vanuses üle 12 aasta) dokumenteeritud kandideemiaga, kellest 248-t raviti vorikonasooliga. Üheksal isikul vorikonasoolirühmast ja viiel rühmast, kus amfoteritsiin B-le järgnes flukonasool, oli ka mükoloogiliselt tõestatud infektsioon sügavates kudedes. Uuringust arvati välja neerupuudulikkusega patsiendid. Keskmine ravi kestus oli mõlemas ravirühmas 15 päeva. Primaarses analüüsis defineeriti edukat vastust, mida hindas andmete ülevaatuskomitee (Data Review Committee, DRC) uuritavate ravimite suhtes pimemeetodil, kui kõigi infektsiooninähtude ja - sümptomite lahenemist/paranemist koos Candida hävitamisega veres ja nakatatud sügavates kudedes 12. nädalal pärast ravi lõppu (end of therapy, EOT). Patsiente, kes ei läbinud hindamist 12. nädalal pärast EOT, hinnati edututeks. Selles analüüsis esines edukas vastus 41% patsientidest mõlemas rühmas.

Sekundaarses analüüsis, mis kasutas DRC hinnanguid kõige hilisemal hinnataval ajahetkel (EOT või 2, 6 või 12 nädalat pärast EOT-d) oli ravivastus edukas vorikonasooli kasutamisel ja režiimil, kus amfoteritsiin B-le järgneb flukonasool. Edukusprotsent oli vastavalt 65% ja 71%

Uurijate eduka vastuse hinnang igal neist ajahetkedest on toodud järgnevas tabelis.

Ajahetk

Vorikonasool

Amfoteritsiin B

 

(N=248)

→ flukonasool

 

 

(N=122)

 

 

 

EOT

178 (72 %)

88 (72 %)

2 nädalat pärast EOT-d

125 (50 %)

62 (51 %)

 

 

 

6 nädalat pärast EOT-d

104 (42 %)

55 (45 %)

 

 

 

12 nädalat pärast EOT-d

104 (42 %)

51 (42 %)

 

 

 

Tõsised ravimresistentsed Candida-infektsioonid

Uuringus osales 55 patsienti tõsise ravimresistentse süsteemse Candida-infektsiooniga (kaasa arvatud kandideemia, dissemineerunud kandidiaas ja muud invasiivse kandidiaasi vormid), kellel eelnev ravi antimükootiliste preparaatidega, eelkõige flukonasooliga, oli osutunud ebaefektiivseks. 24 patsiendil täheldati edukat reageerivust ravile (15 juhul täielikku ja 9 juhul osalist). Flukonasoolile resistentsete mitte-albicans-kandidiaasi vormide korral täheldati reageerivust ravile kolmel juhul kolmest C. krusei- infektsiooni korral (täielik ravivastus) ja kuuel juhul kaheksast C. glabrata-infektsiooni korral (5

täielikku ja üks osaline ravivastus). Kliiniliselt täheldatud efektiivsust toetasid ka mõningad individuaalse tundlikkuse andmed.

Scedosporium- ja Fusarium-infektsioonid

Vorikonasool on osutunud efektiivseks järgmiste harvaesinevate seeninfektsioonide tekitajate suhtes:

Scedosporium spp.: S. apiospermium’i poolt tekitatud infektsioonide ravis osutus vorikonasool efektiivseks 16 haigel 28-st (6 juhul oli tegemist täieliku ja 10 juhul osalise ravivastusega) ja S. prolificans’i poolt tekitatud infektsioonide korral 2 haigel 7-st (mõlemal juhul oli tegemist osalise ravivastusega). Lisaks sellele täheldati ravivastust ühel haigel kolmest, kellel seeninfektsioon oli põhjustatud enam kui ühe tekitaja poolt, sealhulgas Scedosporium spp. poolt.

Fusarium spp: Vorikonasool osutus efektiivseks 7 patsiendil 17-st (3 juhul oli tegemist täieliku ja 4 juhul osalise ravivastusega). Nimetatud seitsmest patsiendist kolmel oli tegemist silma, ühel siinuse ja kolmel dissemineerunud seeninfektsiooniga. Veel neljal fusarioosipatsiendil tekitasid infektsiooni enam kui üks tekitajat, neist kahel osutus ravi vorikonasooliga tõhusaks.

Enamus patsientidest, kes eelpool mainitud harvaesinevate seeninfektsioonide raviks vorikonasooli said, olid eelneva antimükootilise ravi suhtes kas täiesti tundetud või resistentsed.

Invasiivsete seeninfektsioonide esmane profülaktika – efektiivsus vereloome tüvirakkude siiriku saajatel, kellel ei esinenud eelnevalt tõestatud või tõenäolist invasiivset seeninfektsiooni

Vorikonasooli võrreldi itrakonasooliga kui esmast profülaktikaravimit avatud võrdlevas mitmekeskuselises uuringus, mis hõlmas allogeense vereloome tüvirakkude siirikut saavaid täiskasvanuid ja noorukeid, kellel ei esinenud eelnevalt tõestatud või tõenäolist invasiivset seeninfektsiooni. Ravi edukust defineeriti kui võimet jätkata uuringuravimi profülaktikat 100 päeva pärast vereloome tüvirakkude siiriku saamist (ilma >14-päevase katkestamiseta) ja elulemust ilma tõestatud või tõenäolise invasiivse seeninfektsioonita 180 päeva pärast vereloome tüvirakkude siiriku saamist. Modifitseeritud ravikavatsuslikku rühma kuulus 465 allogeense vereloome tüvirakkude siiriku saajat, kellest 45%-l oli äge müeloidne leukeemia. Kõigist patsientidest 58%-l kasutati müeloablatiivsete haiguste raviskeemi. Profülaktikat uuringuravimiga alustati kohe pärast vereloome tüvirakkude siiriku saamist: 224 patsienti said vorikonasooli ja 241 itrakonasooli. Uuringuravimi profülaktika mediaankestus oli modifitseeritud ravi kavatsuslikus rühmas vorikonasooli puhul 96 päeva ja itrakonasooli puhul 68 päeva.

Edukusmäärad ja teised sekundaarsed tulemusnäitajad on toodud alljärgnevas tabelis.

Uuringu tulemusnäitajad

Vorikonasool

Itrakonasool

Osakaalude erinevus

P-väärtus

 

N=224

N=241

95% usaldusvahemik

 

 

 

 

(CI)

 

 

 

 

 

 

Edukus 180. päeval*

109 (48,7%)

80 (33,2%)

16,4% (7,7%, 25,1%)**

0,0002**

Edukus 100. päeval

121 (54,0%)

96 (39,8%)

15,4% (6,6%, 24,2%)**

0,0006**

Läbinud vähemalt 100-päevase

120 (53,6%)

94 (39,0%)

14,6% (5,6%, 23,5%)

0,0015

uuringuravimi profülaktika

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Elus 180. päevaks

184 (82,1%)

197 (81,7%)

0,4% (-6,6%, 7,4%)

0,9107

180. päevaks tekkis tõestatud või

3 (1,3%)

5 (2,1%)

-0,7% (-3,1%, 1,6%)

0,5390

tõenäoline invasiivne

 

 

 

 

seeninfektsioon

 

 

 

 

 

 

 

 

 

100. päevaks tekkis tõestatud või

2 (0,9%)

4 (1,7%)

-0,8% (-2,8%, 1,3%)

0,4589

tõenäoline invasiivne

 

 

 

 

seeninfektsioon

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Uuringuravimi võtmise ajal

3 (1,2%)

-1,2% (-2,6%, 0,2%)

0,0813

tekkis tõestatud või tõenäoline

 

 

 

 

invasiivne seeninfektsioon

 

 

 

 

 

 

 

 

 

* Uuringu esmane tulemusnäitaja

** Osakaalude erinevus, 95% usaldusvahemik ja p-väärtus pärast randomiseerimisele kohandamist

Ägeda müeloidse leukeemiaga ja müeloablatiivsete haiguste raviskeeme saanud patsientide 180. päeva invasiivse seeninfektsiooni määra murdepunkt ja uuringu esmane tulemusnäitaja, milleks on edukus 180. päeval, on toodud alljärgnevas tabelis.

Äge müeloidne leukeemia

Uuringu tulemusnäitaja

Vorikonasool

Itrakonasool

Osakaalude erinevus 95%

 

(N=98)

(N=109)

usaldusvahemik (CI)

 

 

 

 

Invasiivse seeninfektsiooni

1 (1,0%)

2 (1,8%)

-0,8% (-4,0%, 2,4%) **

murdepunkt – 180. päev

 

 

 

Edukus 180. päeval*

55 (56,1%)

45 (41,3%)

14,7% (1,7%, 27,7%)***

 

 

 

 

* Uuringu esmane tulemusnäitaja

  • **Mittehalvemust on näidatud 5%list piiri kasutades
  • ***Osakaalude erinevus, 95% usaldusvahemik pärast randomiseerimisele kohandamist

Müeloablatiivsete haiguste raviskeemid

Uuringu tulemusnäitaja

Vorikonasool

Itrakonasool

Osakaalude erinevus 95%

 

(N=125)

(N=143)

usaldusvahemik (CI)

 

 

 

 

Invasiivse seeninfektsiooni

2 (1,6%)

3 (2,1%)

-0,5% (-3,7%, 2,7%) **

murdepunkt – 180. päev

 

 

 

Edukus 180. päeval*

70 (56,0%)

53 (37,1%)

20,1% (8,5%, 31,7%)***

 

 

 

 

* Uuringu esmane tulemusnäitaja

  • **Mittehalvemust on näidatud 5%list piiri kasutades
  • ***Osakaalude erinevus, 95% usaldusvahemik pärast randomiseerimisele kohandamist

Invasiivsete seeninfektsioonide teisene profülaktika – efektiivsus vereloome tüvirakkude siiriku saajatel, kellel esines eelnevalt tõestatud või tõenäoline invasiivne seeninfektsioon

Vorikonasooli uuriti teisese profülaktikaravimina avatud mittevõrdlevas mitmekeskuselises uuringus täiskasvanud allogeenset vereloome tüvirakkude siirikut saavatel patsientidel, kellel esines eelnevalt tõestatud või tõenäoline invasiivne seeninfektsioon. Esmane tulemusnäitaja oli tõestatud või tõenäolise invasiivse seeninfektsiooni esinemissagedus esimese aasta jooksul pärast siiriku saamist. Modifitseeritud ravikavatsuslikku rühma kuulus 40 eelneva invasiivse seeninfektsiooniga patsienti, sealhulgas 31 aspergilloosi, 5 kandidiaasi ja 4 muu invasiivse seeninfektsiooniga patsienti. Modifitseeritud ravikavatsuslikus rühmas oli uuringuravimi profülaktika mediaankestus 95,5 päeva.

Tõestatud või tõenäoline invasiivne seeninfektsioon tekkis esimese aasta jooksul pärast siiriku saamist 7,5%-l (3/40) patsientidest, sealhulgas üks kandideemia, üks skedosporidioos (mõlemad eelneva invasiivse seeninfektsiooni retsidiivid) ja üks sügomükoos. Elulemusmäär 180. päeval oli 80,0% (32/40) ja esimese aasta lõpus 70% (28/40).

Ravi kestus

Kliinilistes uuringutes said 705 patsienti vorikonasoolravi enam kui 12 nädalat, neist 164 enam kui 6 kuud.

Lapsed

Kahes prospektiivses, avatud, mittevõrdlevas, mitmekeskuselises kliinilises uuringus raviti vorikonasooliga 53 last vanuses 2 kuni <18 aastat. Ühte uuringusse kaasati 31 patsienti, kellel oli võimalik, tõestatud või tõenäoline invasiivne aspergilloos ning kellest 14 tõestatud või tõenäolise invasiivse aspergilloosiga patsienti kaasati modifitseeritud ravikavatsuslikesse (MITT) efektiivsuse analüüsidesse. Teise uuringusse kaasati 22 invasiivse kandidiaasiga patsienti, sealhulgas kandideemia ja söögitoru kandidiaas, mis vajas kas esmast või päästvat ravi, ja kellest 17 patsienti kaasati MITT-

analüüsidesse. Invasiivse aspergilloosiga patsientidel oli üldise ravivastuse üldine esinemissagedus pärast 6-nädalast ravi 64,3% (9/14), üldise ravivastuse sagedus patsientidel vanuses 2 kuni <12 aastat 40% (2/5) ja patsientidel vanuses 12 kuni <18 aastat 77,8% (7/9). Invasiivse kandidiaasiga patsientidel oli üldise ravivastuse esinemissagedus ravi lõpus 85,7% (6/7) ja söögitoru kandidiaasiga patsientidel oli üldise ravivastuse esinemissagedus ravi lõpus 70% (7/10). Ravivastuse üldine esinemissagedus (invasiivse kandidiaasi ja söögitoru kandidiaasi korral) oli lastel vanuses 2 kuni <12 aastat 88,9% (8/9) ja lastel vanuses 12 kuni <18 aastat 62,5% (5/8).

QTc intervalli käsitlenud kliinilised uuringud

Platseebokontrolliga, randomiseeritud, ühekordse annusega ristuuringus, mille eesmärk oli uurida toimet QTc intervallile tervetel vabatahtlikel, kasutati kolme vorikonasooli ja ketokonasooli suukaudset annust. Platseebo suhtes kontrollitud keskmine maksimaalne QTc tõus esialgse tasemega võrreldes vorikonasooli annuste 800, 1200 ja 1600 mg järgselt olid vastavalt 5,1, 4,8 ja 8,2 millisekundit ning 7,0 millisekundit ketokonasooli 800 mg annuse järgselt. Mitte ühelgi patsiendil üheski rühmas ei ilmnenud QTc tõus ≥ 60 millisekundit esialgse väärtusega võrreldes. Ühelgi uuritaval ei ületanud intervall potentsiaalselt kliiniliselt olulist läve 500 millisekundit.

Farmakokineetilised omadused

Üldised farmakokineetilised omadused

Vorikonasooli farmakokineetikat on uuritud tervetel vabatahtlikel, eripopulatsioonidel ja haigetel. Vorikonasooli suukaudsel manustamisel 14 päeva vältel aspergilloosist ohustatud patsientidele (eelkõige lümfaatilise või hemopoeetilise koe pahaloomuliste kasvajatega haiged) annuses 200 mg või 300 mg kaks korda ööpäevas olid vorikonasooli peamised farmakokineetilised karakteristikud – kiire ja peaaegu täielik imendumine, kumuleerumine ja mittelineaarne farmakokineetika – väga sarnased tervetel vabatahtlikel täheldatutele.

Vorikonasooli farmakokineetika on mittelineaarne, tingituna preparaadi küllastuvast metabolismist. Vorikonasooli annuse suurendamisel täheldatakse ravimi plasmakontsentratsiooni ebaproportsionaalset tõusu. Hinnanguliselt suureneb vorikonasooli AUCτ ligikaudu 2,5 korda, kui vorikonasooli suukaudset annust suurendatakse 200 mg-lt kaks korda ööpäevas 300 mg-le kaks korda ööpäevas. 200 mg suukaudne säilitusannus (või 100 mg alla 40 kg kaaluvatel patsientidel) saavutab samasuguse taseme kui intravenoosne annus 3 mg/kg kohta. 300 mg suukaudne säilitusannus (või 150 mg alla 40 kg kaaluvatel patsientidel) saavutab samasuguse taseme kui intravenoosne annus 4 mg/kg kohta. Soovitatavate suukaudsete või intravenoossete küllastusannuste kasutamisel saavutatakse plasma püsikontsentratsiooni lähedane vorikonasooli plasmakontsentratsioon juba esimese 24 tunni jooksul. Kui vorikonasooli ei manustata küllastavas annuses, saavutatakse plasma püsikontsentratsioon vorikonasooli kaks korda ööpäevas manustades enamikul inimestest kuuendaks ravipäevaks.

Imendumine

Suukaudsel manustamisel imendub vorikonasool kiiresti ja peaaegu täielikult, maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cmax) saavutatakse 1...2 tunni jooksul pärast manustamist. Vorikonasooli absoluutne biosaadavus suukaudsel manustamisel on hinnanguliselt 96%. Kui vorikonasooli võetakse korduvalt koos rasvarikka toiduga, vähenevad vorikonasooli Cmax ja AUCτ vastavalt 34% ja 24% võrra. Mao pH muutused ei mõjuta vorikonasooli imendumist.

Jaotumine

Vorikonasooli jaotusruumala püsikontsentratsiooni staadiumis on hinnanguliselt 4,6 l/kg, mis viitab ulatuslikule jaotumisele kudedesse. Plasmavalkudega seondub ligikaudu 58% vorikonasoolist. Kaheksal ravimi eriloaga kasutamise programmi vahendusel vorikonasooli saanud haigel leiti vorikonasooli määratavas koguses ka tserebrospinaalvedelikust.

Biotransformatsioon

In vitro uuringud tõestavad, et vorikonasooli metaboliseeritakse maksas tsütokroom P450 isoensüümide CYP2C19, CYP2C9 ja CYP3A4 poolt.

Üksikisikute vahelised erinevused vorikonasooli farmakokineetikas on suured.

In vivo uuringud lubavad oletada, et CYP2C19 etendab vorikonasooli metabolismis ülitähtsat osa. Nimetatud ensüümile on iseloomulik geneetiline polümorfism. 15...20%-l asiaatidest võib eeldada vorikonasooli tagasihoidlikku metaboliseerimist, samal ajal kui valge- ja mustanahalistel inimestel on vastav näitaja vaid 3...5%. Valgest rassist ja jaapanlastest tervete vabatahtlike võrdleval uuringul selgus, et halvasti metaboliseerijatel on vorikonasooli AUCτ keskmiselt 4 korda kõrgem kui nende homosügootsetel intensiivsetest metaboliseerijatest vastanditel. Heterosügootsetel intensiivsetel metaboliseerijatel on vorikonasooli AUCτ keskmiselt aga kaks korda kõrgem, kui nende homosügootsetel intensiivsetest metaboliseerijatest vastanditel.

Vorikonasooli peamine metaboliit on N-oksiid, mis moodustab 72% plasmas tsirkuleerivatest radioaktiivselt märgistunud metaboliitidest. Antud metaboliidi antimükootiline toime on äärmiselt minimaalne, mistõttu see ei mõjuta olulisel määral vorikonasooli üldist efektiivsust.

Eritumine

Vorikonasool eritub peamiselt hepaatilise metabolismi teel, vaid vähem kui 2% eritub muutumatul kujul uriiniga.

Pärast radioaktiivselt märgistatud vorikonasooli mitmekordset intravenoosset manustamist on uriinis sedastatav ligikaudu 80% radioaktiivsusest, pärast mitmekordset suukaudset manustamist aga 83% radioaktiivsusest. Enamus radioaktiivsusest (>94%) eritatakse nii suukaudse kui ka intravenoosse manustamise korral esimese 96 tunni jooksul pärast manustamist.

Vorikonasooli terminaalne poolväärtusaeg on annusest sõltuv, 200 mg-se suukaudse annuse korral on see ligikaudu 6 tundi. Arvestades vorikonasooli mittelineaarset farmakokineetikat, ei ole terminaalsest poolväärtusajast vorikonasooli kumuleerumisohu või elimineerumise üle otsustamisel eriti kasu.

Farmakokineetika spetsiifilistel patsientide gruppidel

Sugu

Mitmekordse suukaudse annustamisega uuringus täheldati noortel tervetel naistel vastavalt 83% ja 113% võrra kõrgemaid -imaxC ja AUCτ väärtusi kui noortel tervetel meestel (vanuses 18...45 aastat). Samas uuringus ei leitud statistiliselt olulist erinevust eakate tervete naiste ja eakate tervete meeste (≥65 aastased) -imaxC ja AUCτ väärtuste vahel.

Kliinilistes uuringutes ei kohandatud patsientide soost tulenevalt vorikonasooli annuseid. Meestel ja naistel täheldati võrdlemisi sarnast ohutusprofiili ja ligilähedaselt samu plasmakontsentratsioone. Seetõttu ei ole soost tulenevalt vaja vorikonasooli annuseid kohandada.

Eakad

Mitmekordse suukaudse annustamisega uuringus täheldati eakatel tervetel meestel vastavalt 61% ja 86% võrra kõrgemaid -imaxC ja AUCτ väärtusi kui noortel tervetel meestel (18...45 aastased). Samas uuringus ei leitud statistiliselt olulist erinevust eakate tervete naiste (≥65 aastased) ja noorte tervete naiste (18...45 aastased) -imaxC ja AUCT väärtuste vahel.

Kliinilistes uuringutes patsientide vanusest tulenevalt vorikonasooli annuseid ei kohandatud. Siiski täheldati korrelatsiooni vorikonasooli plasmakontsentratsiooni ja patsiendi vanuse vahel. Noortel ja eakatel täheldati võrdlemisi sarnast ohutusprofiili, mistõttu ei ole vanusest tulenevalt vaja vorikonasooli annuseid kohandada (vt lõik 4.2).

Lapsed

Soovitatav suukaudne annus lastel ja noorukitel põhineb 112 immuunpuudulikkusega lapsel vanuses 2...<12 aastat ja 26 immuunpuudulikkusega noorukil vanuses 12...<17 aastat läbi viidud farmakokineetilisest uuringust saadud andmete populatsiooni farmakokineetilisel analüüsil. Kolmes laste farmakokineetilises uuringus hinnati korduva intravenoosse 3, 4, 6, 7 ja 8 mg/kg annuse kaks korda ööpäevas ja korduva suukaudse (kasutades suukaudset suspensiooni pulbrit) 4 mg/kg, 6 mg/kg

ja 200 mg annuse kaks korda ööpäevas manustamist. Ühes noorukite farmakokineetilises uuringus hinnati intravenoossele algannusele 6 mg/kg i.v kaks korda ööpäevas esimesel päeval järgnenud 4 mg/kg intravenoosse annuse kaks korda ööpäevas ning 300 mg suukaudsete tablettide kaks korda ööpäevas manustamist. Laste vahel esines suuremat isikute vahelist varieeruvust võrreldes täiskasvanutega.

Laste ja täiskasvanute farmakokineetiliste andmete võrdlemine näitab, et oodatud üldine ekspositsioon (AUCτ) lastel pärast 9 mg/kg intravenoosse algannuse manustamist oli võrreldav täiskasvanute omaga pärast 6 mg/kg intravenoosse algannuse manustamist. Oodatav üldine ekspositsioon lastel pärast 4 ja 8 mg/kg intravenoosse säilitusannuse manustamist kaks korda ööpäevas oli võrreldav täiskasvanute omaga pärast vastavalt 3 ja 4 mg/kg intravenoosse säilitusannuse manustamist kaks korda ööpäevas. Oodatav üldine ekspositsioon lastel pärast 9 mg/kg (maksimaalselt 350 mg) suukaudse säilitusannuse manustamist kaks korda ööpäevas oli võrreldav täiskasvanute omaga pärast 200 mg suukaudse säilitusannuse manustamist kaks korda ööpäevas. Intravenoosse annuse 8 mg/kg puhul on vorikonasooli toime ligikaudu 2 korda suurem kui suukaudse annuse 9 mg/kg puhul.

Suuremad intravenoossed säilitusannused lastel võrreldes täiskasvanutega näitavad laste suuremat eliminatsioonivõimet, mis on tingitud maksamassi ja kehakaalu suuremast suhtest. Siiski võib suukaudne biosaadavus olla malabsorptsiooni ja oma vanuse kohta väga väikese kehakaaluga lastel piiratud. Sellisel juhul soovitatakse vorikonasooli manustada intravenoosselt.

Sama annustamisskeemi korral on vorikonasooli ekspositsioon enamikel noorukitel võrreldav täiskasvanute omaga. Siiski, madalamat vorikonasooli ekspositsiooni võrreldes täiskasvanutega täheldati osadel väiksema kehakaaluga noorukitel. Tõenäoliselt metaboliseerub vorikonasool nendel isikutel sarnasemalt lastele kui täiskasvanutele. Põhinedes populatsiooni farmakokineetilisele analüüsile peaksid alla 50 kg kaaluvad noorukid vanuses 12...14 aastat saama lastele mõeldud annuse (vt lõik 4.2).

Neerukahjustus

Ühekordse suukaudse annuse (200 mg) manustamisel normaalse neerufunktsiooniga ja kerge (kreatiniini kliirens 41...60 ml/min) kuni raske (kreatiniini kliirens <20 ml/min) neerufunktsiooni kahjustusega isikutele ei täheldatud vorikonasooli farmakokineetikas märkimisväärseid erinevusi. Ka vorikonasooli seonduvus plasmavalkudega oli erineva raskusastmega neerukahjustuse korral võrdlemisi sarnane (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Maksakahjustus

Ühekordse suukaudse annuse (200 mg) manustamisel täheldati kerge kuni mõõduka maksatsirroosi (Child-Pugh A ja B klass) korral 233% võrra kõrgemat AUC väärtust kui normaalse maksafunktsiooniga isikutel. Samas ei mõjutanud maksafunktsiooni langus oluliselt valkude seonduvust vorikonasooliga.

Mitmekordse suukaudse annustamisega uuringus leiti, et mõõduka maksatsirroosiga (Child-Pugh’ B klass) isikutel, kelle säilitusannus oli 100 mg kaks korda ööpäevas ja normaalse maksafunktsiooniga isikutel, kes kasutasid vorikonasooli annuses 200 mg kaks korda ööpäevas, oli AUCτ väärtus sarnane. Andmed vorikonasooli farmakokineetika kohta raske maksatsirroosiga (Child-Pugh’ C klass) haigetel puuduvad (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Prekliinilised ohutusandmed

Vorikonasooli korduvtoksilisuse uuringud viitavad sellele,et kõige ohustatumaks organiks on maks. Sarnaselt teiste antimükootiliste preparaatidega ilmnes katseloomadel hepatotoksilisus juba selliste vorikonasooli plasmakontsentratsioonide juures, mida inimestel täheldatakse tavaliste raviannuste kasutamisel. Rottidel, hiirtel ja koertel kutsus vorikonasool esile ka minimaalsed muutused neerupealistes. Üldkasutatavates farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringutes ei täheldatud inimesele erilist ohtu.

Reproduktiivsetes uuringutes on vorikonasool osutunud rottidel teratogeenseks ja küülikutel embrüotoksiliseks, seda plasmakontsentratsioonide juures, mida inimestel täheldatakse tavaliste raviannuste kasutamisel. Rottidel läbi viidud pre- ja postnataalse arengu uuringus pikendas vorikonasool plasmakontsentratsioonide juures, mis olid madalamad, kui inimestel tavaliste raviannuste kasutamisel täheldatavad plasmakontsentratsioonid, gestatsiooniperioodi ja sünnitegevuse kestvust ja põhjustas düstookiat (tõsist sünnitegevuse häiret) koos sellest tuleneva emasrottide kõrgema suremuse ja järglaste perinataalse elulemuse määra langusega. Vorikonasooli mõju sünnitegevusele on ilmselt seotud teatud liigispetsiifiliste mehhanismidega, hõlmates östrogeenide sisalduse vähenemist plasmas, ja on sarnane teiste asoolirühma kuuluvate antimükootiliste preparaatide kasutamisel täheldatud toimetele. Vorikonasooli manustamine ei mõjutanud isas- ega emasrottide fertiilsust ekspositsioonide juures, mis on saadud inimestel terapeutiliste annuste kasutamisel.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Laktoosmonohüdraat

Eelželatiniseeritud maisitärklis

Naatriumkroskarmelloos

Povidoon (K30)

Magneesiumstearaat

Õhuke polümeerikate:

Opadry II valge – 31K58875, mis sisaldab: Laktoosmonohüdraat

Hüpromelloos (E 464)

Titaandioksiid (E 171) Triatsetiin

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/Alumiinium blister pappkarbis, mis sisaldab 2, 10, 14, 20, 28, 30, 50, 56 või 100 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd

1-10 Constantinoupoleos Street

3011 Limassol

Küpros

MÜÜGILOA NUMBRID

50 mg: 934717

200 mg: 934817

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 07.03.2017

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 08.01.2018

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

jaanuar 2018