RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Furosemide Basi 10 mg/ml süste-/infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ampull sisaldab 20 mg furosemiidi. 1 ml lahust sisaldab 10 mg furosemiidi.

INN. Furosemidum

Teadaolevat toimet omav abiaine Iga ml lahust sisaldab ligikaudu 3 mg naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus. Selge ja värvitu lahus, ei sisalda osakesi, lahuse pH 8,0...9,3 ja osmolaalsus 250...400 mOsmol.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Furosemiidi parenteraalne manustamine on näidustatud, kui suukaudse raviga ei saavutata piisavat diureesi või suukaudne manustamine ei ole võimalik:

• südame- või maksahäiretest tingitud turse ja/või astsiit,
• neeruhäiretest tingitud turse,
• kopsuturse (nt ägeda südamepuudulikkuse korral),
• hüpertensiivne kriis (lisaks teistele ravimeetmetele).

Ravim on näidustatud täiskasvanutele ja vähemalt 15-aastastele noorukitele. Imikutele ja alla 15- aastastel lastele tohib kasutada ainult erandkorras.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annus tuleb määrata individuaalselt, peamiselt olenevalt ravivastusest. Kasutada tuleb alati väikseimat annust, millega saavutatakse soovitud toime.

Annustamine

Täiskasvanud

Südame- või maksahäiretest tingitud turse ja/või astsiit Algannus 2...4 ml (20...40 mg furosemiidi) intravenoosselt. Raskesti mobiliseeruvate tursete korral võib annust korrata sobivate vahedega kuni diureesi alguseni.

Neeruhäiretest tingitud ödeem Algannus 2...4 ml (20...40 mg furosemiidi) intravenoosselt. Raskesti mobiliseeruvate tursete korral võib annust korrata sobivate vahedega kuni diureesi alguseni.

Nefrootilise sündroomi korral tuleb annuse määramisel olla ettevaatlik kõrvaltoimete suurema riski tõttu.

Kopsuturse (nt ägeda südamepuudulikkuse korral) Kasutada koos teiste ravimeetmetega. Algannus 2...4 ml (20...40 mg furosemiidi) intravenoosselt. Kui diurees ikka ei võimendu, korrata 30...60 minuti pärast, vajadusel kahekordse annusega.

Hüpertensiivne kriis Lisatuna teistele ravimeetmetele on annus 2...4 ml (20...40 mg furosemiidi).

Täiskasvanutel ei tohi furosemiidi maksimaalne ööpäevane annus ületada 1500 mg.

Eakad Soovitatav algannus on 20 mg ööpäevas ja seda suurendatakse soovitud ravivastuse saavutamiseni.

Lapsed Imikutele ja alla 15-aastastele lastele tuleb furosemiidi manustada ainult parenteraalselt ja erandkorras ohtlikes olukordades. Ööpäevane keskmine annus on 0,5 mg furosemiidi kehakaalu kg kohta. Erandkorras võib manustada kuni 1 mg furosemiidi kehakaalu kg kohta intravenoosselt.

Manustamisviis

Intravenoosne või intramuskulaarne.

Reeglina manustatakse Furosemide Basi 10 mg/ml süste-/infusioonilahus intravenoosselt. Erandjuhtudel, kui suukaudne ega intravenoosne manustamine ei ole võimalik, võib Furosemide Basi 10 mg/ml süste-/infusioonilahust manustada intramuskulaarselt, kuid mitte ägedates seisundites (nt mitte kopsuturse korral) ega suuremate annuste korral.

Furosemiidi parenteraalne annustamine on näidustatud ainult juhul, kui suukaudne manustamine pole teostatav või tõhus (nt vähenenud imendumine soolestikust). Optimaalse tõhususe saavutamiseks ja vastureaktsiooni pärssimiseks tuleb korduvatele süstidele eelistada pidevat furosemiidi infusiooni. Furosemiidi parenteraalselt manustamiselt tuleb minna üle suukaudsele manustamisele kohe, kui ravi seda võimaldab.

Intravenoossel manustamisel tuleb Furosemide Basi 10 mg/ml süste-/infusioonilahus süstida aeglaselt. Manustamise kiirust 0,4 ml süste-/infusioonilahus minutis (vastab 4 mg furosemiidi) ei tohi ületada. Kaugelearenenud neerupuudulikkusega patsientidel (seerumi kreatiniini sisaldus > 5 mg/dl) ei tohi süstimise kiirus ületada 0,25 ml lahust minutis (vastab 2,5 mg furosemiidi minutis). Juhul kui annust on vaja suurendada 25 ml-ni minutis (vastab 250 mg furosemiidile), tuleb annus manustada süstalpumba abil. Vajadusel võib lahust lahjendada.

Furosemide Basi 10 mg/ml süste-/infusioonilahus ei tohi manustada koos teiste ravimpreparaatidega samas süstlas. Vajalik on hoolikalt tagada, et kasutatava lahuse pH jääks vahemikku nõrgalt leeliselisest neutraalseni (pH vähemalt 7). Happelisi lahuseid ei tohi kasutada, kuna toimeaine võib sadeneda.

Ravimpreparaadi lahjendamise juhised vt lõik 6.6.

Kasutusaeg Kasutusaeg oleneb haiguse olemusest ja raskusest.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

• Ülitundlikkus sulfoonamiidide suhtes (võimalik ristallergia furosemiidiga).
• Anuuriaga neerupuudulikkus, mis ei allu ravile furosemiidiga.
• Hepaatilise entsefalopaatiaga seotud kooma ja prekooma.
• Raske hüpokaleemia (vt lõik 4.8).
• Raske hüponatreemia.
• Hüpovoleemia või dehüdratsioon.
• Imetamine.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Eriti hoolikas jälgimine on vajalik järgmistel juhtudel:

• hüpotensioon;
• avalduv või latentne diabeet (vajalik on regulaarne glükeemiline jälgimine);
• podagra (seerumi kusihappesisalduse regulaarne jälgimine);
• kuseteede obstruktsioon (nt eesnäärme hüpertroofia, hüdroonefroos, kuseteede stenoos);
• hüpoproteineemia, nt nefrootiline sündroom (annuse hoolikas tiitrimine);
• hepatorenaalne sündroom (kiiresti progresseeruv neerupuudulikkus koos raske maksahaiguse, nt maksatsirroosiga);
• patsiendid, kellel esineb raske soovimatu hüpotensiivse episoodi risk, nt tserebrovaskulaarse isheemia või südame isheemiatõvega patsiendid;
• enneaegsed imikud (nefrokaltsinoosi/nefrolitiaasi kujunemise oht; neerutalitluse jälgimine, neerude ultraheliuuring).

Furosemiidiga ravi saavatel patsientidel võib esineda sümptomaatiline hüpotensioon ja pearinglus, minestus või teadvusekaotus. See käib eriti eakate või patsientide kohta, kes võtavad samal ajal teisi ravimeid, mis võivad tekitada hüpotensiooni, või kellel on teisi hüpotensiooniriskiga seotud häireid.

Urineerimishäiretega (nt eesnäärme hüpertroofia) patsientidel võib furosemiidi kasutada ainult siis, kui on tagatud vaba uriinivool, kuna mis tahes äkiline diurees võib tekitada uriinipeetust ja põie ülevenitust.

Furosemiid suurendab naatriumi ja kloriidi ning sellest tingituna ka vee eritust. Samuti suureneb muude elektrolüütide (eelkõige kaalium, kaltsium ja magneesium) eritus. Kuna ravi ajal Furosemide Basi 10 mg/ml süste-/infusioonilahus täheldatakse elektrolüütide suurema eritumise tõttu sageli vedeliku- ja elektrolüütide tasakaaluhäireid, on näidustatud seerumi elektrolüütide regulaarne jälgimine.

Elektrolüütide (eelkõige kaalium, naatrium, kaltsium), bikarbonaadi, kreatiniini, karbamiidi ja kusihappe ning veresuhkru sisaldust seerumis tuleb regulaarselt jälgida iseäranis pikaajalise ravi korral Furosemide Basi 10 mg/ml süste-/infusioonilahusega. Eriti hoolikalt tuleb jälgida patsiente, kellel on suur elektrolüütide tasakaaluhäirete tekkerisk või oluline täiendav vedelikukaotus (nt oksendamise, kõhulahtisuse või intensiivse higistamise tõttu). Hüpovoleemia või dehüdratsioon ja märgatavad elektrolüütide tasakaaluhäired või tasakaaluhäired happelisuse ja aluselisuse vahel tuleb lahendada. See võib eeldada ajutist furosemiidiga ravi katkestamist.

Elektrolüüdihäirete võimalikku kujunemist mõjutavad põhihaigused (nt maksatsirroos, südamepuudulikkus), samaaegsed ravimid (vt lõik 4.5) ja toitumine.

Suurenenud uriinieritusest tingitud kehakaalu langus ei tohi ületada 1 kg ööpäevas, olenemata uriinierituse määrast.

Nefrootilise sündroomi korral tuleb annuse määramisel olla ettevaatlik suurema kõrvaltoimete riski tõttu.

Samaaegne kasutamine risperidooniga: Platseebokontrolliga risperidooni uuringutes eakatel dementsusega patsientide hulgas oli suremus suurem neil, keda oli ravitud samal ajal furosemiidi ja risperidooniga (7,3%; keskmine vanus 89 aastat,

vanusevahemik 75 kuni 97 aastat), võrreldes patsientidega, kes olid saanud ainult risperidooni (3,1%; keskmine vanus 84 aastat, vanusevahemik 70 kuni 96 aastat) või ainult furosemiidi (4,1%; keskmine vanus 80 aastat, vanusevahemik 67 kuni 90 aastat). Samaaegne risperidooni kasutamist koos teiste diureetikumidega (eeskätt tiasiiddiureetikumid väikeses annuses) ei seostatud mis tahes sarnaste leidudega.

Selle leiu selgitamiseks ei tuvastatud ühtegi patofüsioloogilist mehhanismi ning ühtset surma põhjuse mustrit ei leitud. Siiski tuleb olla ettevaatlik ning selle kombinatsiooni või teiste tugevate diureetikumidega kaasravi riske ja eeliseid tuleb enne ravimi kasuks otsustamist arvesse võtta. Suremuse tõusu ei täheldatud patsientidel, kes olid saanud risperidooniga samaaegse ravi käigus muid diureetikume. Olenemata ravist oli suremuse üldine riskitegur dehüdratsioon, mida tuleb eakatel dementsusega patsientidel vältida (vt lõik 4.3).

On võimalus süsteemse erütematoosse luupuse ägenemiseks või aktiveerumiseks.

Lapsed Respiratoorse distressi sündroomiga enneaegsetel imikutel võib diureetiline ravi furosemiidiga esimestel elunädalatel suurendada avatud arterioosjuha tekkeriski.

Abiained Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ampullis, see tähendab põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Glükokortikoidid, karbenoksoloon, lahtistid ja lagrits Furosemiidi ja glükokortikoidide, karbenoksolooni või lahtistite samaaegne kasutamine võib tekitada suuremat kaaliumikaotust ning hüpokaleemia esinemise riski. Selles suhtes toimib suur kogus lagritsat nagu karbenoksoloon.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA) ja salitsülaatide suur annus MSPVA-d (nt indometatsiin ja atsetüülsalitsüülhape) võivad furosemiidi toimet nõrgendada. Patsientidel, kellel kujuneb furosemiidiga ravi ajal hüpovoleemia või esineb dehüdratsioon, võib MSPVA-de samaaegne manustamine esile kutsuda ägeda neerupuudulikkuse. Furosemiidi samaaegne kasutamine võib salitsülaatide suure annuse toksilisust võimendada.

Ravimpreparaadid, mis erituvad olulisel määral renaalse tubulaarsekretsiooni kaudu Probenetsiid, metotreksaat jm ravimpreparaadid, mida nagu furosemiidi eritatakse olulisel määral tubulaarsekretsioon kaudu, võivad furosemiidi toimet nõrgendada. Furosemiid võib vastupidi vähendada probenetsiidi ja metotreksaadi eritumist neerude kaudu. Suur raviannus (eelkõige, kui nii furosemiidi kui ka teise ravimpreparaadi annus on suur) võib suurendada sisaldust seerumis ja furosemiidi või samaaegse ravimi kõrvaltoimete riski. Fenütoiin Fenütoiini samaaegsel manustamisel on täheldatud furosemiidi toime nõrgenemist.

Südameglükosiidid ja QT-intervalli pikendavad ravimreparaadid Samaaegsel ravimisel südameglükosiididega tuleb arvestada seda, et kui furosemiidiga ravi ajal kujunevad hüpokaleemia ja/või hüpomagneseemia, suureneb müokardi tundlikkus südameglükosiidide suhtes. QT-intervalli pikendavat sündroomi tekitada võivate ravimpreparaatide (nt terfenadiin, mõned I ja III klassi arütmiavastased ained) kooskasutamisel ning elektrolüütide häirete olemasolul on suurem ventrikulaarse arütmia (sh torsade de pointes) risk.

Nefrotoksilised ravimpreparaadid Furosemiid võib võimendada nefrotoksiliste ravimpreparaatide (nt antibiootikumid, nagu aminoglükosiidid, tsefalosporiinid, polümüksiinid) kahjulikku toimet.

Samal ajal furosemiidi ja teatud tsefalosporiinide suurte annustega ravitavatel patsientidel võib halveneda neerufunktsioon. Kui ravi ajal tsisplatiiniga kasutatakse diureesi forsseerimiseks furosemiidi, võib furosemiidi manustada ainult väikeses annuses (nt 40 mg normaalse neerutalitlusega patsientidel) ning vedelikutasakaal on positiivne. Vastasel juhul võib tsisplatiini nefrotoksilisus suureneda.

Ototoksilised ravimpreparaadid Aminoglükosiidide (nt kanamütsiin, gentamütsiin, tobramütsiin) jm ototoksiliste ravimpreparaatide ototoksilisus võib furosemiidi koosmanustamisega suureneda. Esinevad erinevad kuulmishäired võivad olla pöördumatud. Eespool nimetatud ravimpreparaatide kasutamist samal ajal tuleb seega vältida. Tsisplatiini ja furosemiidi samaaegsel kasutamisel tuleb arvestada kuulmislanguse võimalusega.

Liitium Furosemiidi ja liitiumi samaaegne manustamine võimendab liitiumi vähenenud erituse tõttu liitiumi kardiotoksilist ja neurotoksilist toimet. Seega on seda kombinatsiooni saavatel patsientidel soovitatav hoolikalt jälgida liitiumi sisaldust plasmas.

Teised hüpertensioonivastased ravimpreparaadid Kui furosemiidiga manustatakse samal ajal muid hüpertensioonivastaseid ravimeid, diureetikume või hüpotensiivse potentsiaaliga ravimpreparaate, võib oodata suhteliselt järsku vererõhu langust.

AKE inhibiitorid või angiotensiin II retseptori antagonistid Täheldatud on raskeid hüpotensiivseid episoode või isegi šokki ja neerutalitluse halvenemist (üksikutel juhtudel ägedat neerupuudulikkust), eelkõige siis, kui AKE inhibiitorit või angiotensiin II retseptorit on antud esimest korda või esimest korda suuremas annuses. Võimalusel tuleb seetõttu furosemiidiga ravi ajutiselt katkestada või vähemalt tuleb annust vähendada kolmel päeval enne ravi algust AKE inhibiitoriga või angiotensiin II retseptori antagonistiga või selle annuse suurendamist.

Teofülliin ja kuraaretüüpi lihaslõõgastid Furosemiid võib teofülliini või kuraaretüüpi lihaslõõgastite toimet tugevdada.

Diabeedivastased ravimpreparaadid Furosemiidi samaaegne kasutamine võib nõrgendada diabeedivastaste ravimite toimet.

Sümpatomimeetikumid Furosemiidi samaaegne kasutamine võib hüpertensiivsete sümpatomimeetikumide (nt epinefriin, norepinefriin) toimet nõrgendada. Risperidoon Ettevaatlik tuleb olla patsientidega, kes saavad risperidooniga ravi ning furosemiidi kombineerimisel või koos teiste tugevatoimeliste diureetikumidega tuleb riske ja kasu kaaluda enne raviotsuse langetamist (vt lõik 4.4 suurema suremuse kohta dementsusega eakatel, kes saavad samal ajal risperidooni).

Levotüroksiin Furosemiidi suur annus võib pärssida kilpnäärmehormoonide seondumist transportvalkudega. See võib kaasa tuua alguses vabade kilpnäärmehormoonide hulga ajutise kasvu ja seejärel kilpnäärmehormoonide üldise hulga vähenemise. Kilpnäärmehormoonide hulka tuleb jälgida.

Muud interaktsioonid Tsüklosporiin A ja furosemiidi samaaegse kasutamisega on seotud suurem podagraartriidi risk hüperurikeemia tõttu, mida tekitab furosemiid ja tsüklosporiinist tingitud häiritud kusihappe eritus neerus. Radiokontrastainetest tingituna neerukahjustuse suure riskiga patsientidel halvenes neerutalitlus sagedamini, kui furosemiidiga ravi toimus pärast radiokontrastuuringut, võrreldes riskipatsientidega, kes said enne kontrastainega uuringut ainult intravenoosset hüdratsiooni.

Üksikutel juhtudel võib furosemiidi intravenoosne manustamine 24 tunni jooksul pärast kloraalhüdraadi võtmist tekitada kuumatunnet, higistamist, rahutust, iiveldust, hüpertensiooni ja tahhükardiat. Furosemiidi ja kloraalhüdraadi samaaegset kasutamist tuleb seetõttu vältida.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Furosemiidi võib rasedatel kasutada ainult lühikest aega ja ainult pärast eriti hoolikat kasutusnäidustuste läbivaatamist, kuna furosemiid läbib platsentaarbarjääri. Raseduse ajal ei sobi diureetikumid hüpertensiooni ja tursete tavapäraseks raviks, kuna need mõjutavad platsenta perfusiooni ja seega emakasisest kasvu. Kui furosemiidi on vaja manustada südamepuudulikkuse või neerukahjustusega rasedatele naistele, tuleb hoolikalt jälgida elektrolüüte ja hematokritti ning loote kasvu. Käsitletud on bilirubiini väljatõrjumist selle albumiini siduvatelt saitidelt ja sellest tulenevat suuremat kernikteruse suurem riski hüperbilirubineemia korral. Furosemiid läbib platsentat ja saavutab nabaväädi veres 100% ema seerumikontsentratsioonist. Seni pole inimestel teatatud väärarengutest, mis võiksid olla seotud kokkupuutest furosemiidiga. Siiski on teadmised piiratud ega võimalda mis tahes võimalikku kahjulikku toimet embrüole/lootele lõplikult hinnata. Emakasiseselt võib võimenduda loote uriinitootmine. Enneaegsete imikute ravimisel furosemiidiga on täheldatud urolitiaasi.

Imetamine Furosemiid eritub inimese rinnapiimaga ja pärsib laktatsiooni. Seega ei tohi imetavaid naisi furosemiidiga ravida. Vajaduse korral tuleb imetamine katkestada (vt ka lõik 4.3).

Fertiilsus Andmed pole saadaval.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Isegi kui seda kasutatakse juhiste kohaselt, võib ravimpreparaat mõjutada reaktsioonivõimet sedavõrd, et võime autot juhtida, masinaid käsitseda või ohtlikke ülesandeid täita võib olla häiritud. See kehtib eriti ravi alguses, annuse suurendamisel, ravi muutmise korral või kasutamisel koos alkoholiga.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete sagedust väljendatakse järgmiste hinnangute abil: Väga sage (≥ 1/10) Sage (≥ 1/100 kuni < 1/10) Aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100) Harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000) Väga harv (< 1/10 000) Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel) Kõrvaltoimete sagedushinnang põhineb kirjanduse andmetel ja uuringutel, kus eri näidustustel raviti furosemiidi erinevate annustega kokku 1387 patsienti.

Vere ja lümfisüsteemi häired Sage: hemokontsentratsioon (liigse diureesi korral). Aeg-ajalt: trombotsütopeenia. Harv: eosinofiilia, leukopeenia. Väga harv: hemolüütiline aneemia, aplastiline aneemia, agranulotsütoos. Agranulotsütoosi nähtude hulka võivad kuuluda külmavärinatega palavik, limaskesta muutused ja kurguvalu.

Immuunsüsteemi häired Aeg-ajalt: allergilised mukokutaansed reaktsioonid (vt „Naha ja nahaaluskoe kahjustused“).

Harv: rasked anafülaktilised ja anafülaktoidsed reaktsioonid, nt anafülaktiline šokk (ravi kohta vt lõik 4.9). Algsete šokiilmingute hulka kuuluvad nahareaktsioonid, nt punetus või urtikaaria, rahutus, peavalu, higistamine, iiveldus, tsüanoos. Teadmata: süsteemse erütematoosse luupuse ägenemine või aktiveerumine.

Ainevahetus- ja toitumishäired (vt lõik 4.4) Väga sage: elektrolüütide häired (sh sümptomaatilised), dehüdratsioon ja hüpovoleemia (eriti eakatel), triglütseriidide sisalduse tõus veres. Sage: hüponatreemia ja hüpokloreemia (eelkõige piiratud naatriumkloriidi tarbimise korral), hüpokaleemia (eelkõige samaaegse kaaliumitarbimise vähendamise ja/või suurenenud kaaliumikaotuse korral, nt oksendamise või kroonilise kõhulahtisuse korral), suurenenud vere kolesteroolisisaldus, vere kusihappesisaldus ja podagra ägenemine. Aeg-ajalt: vähenenud glükoositaluvus ja hüperglükeemia. See võib halvendada avalduva diabeediga patsientidel metaboolset seisundit. Latentne diabeet võib avalduda (vt lõik 4.4). Teadmata: hüpokaltseemia, metaboolne atsidoos, pseudo-Bartteri sündroom (seotud furosemiidi vale ja/või pikaajalise kasutamisega). Hüponatreemia levinud sümptomid on apaatia, säärekrambid, anoreksia, asteenia, uimasus, oksendamine ja segasusseisund. Hüpokaleemia võib avalduda neuromuskulaarsete (lihasnõrkus, paresteesia, parees), soolestiku (oksendamine, kõhukinnisus, meteorism), neerude (polüuuria, polüdipsia) ja kardiaalsete sümptomitena (impulsi teke ja juhtivushäired). Raske kaaliumikaotus võib tekitada paralüütilist iileust või teadvushäireid ja isegi koomat. Hüpokaltseemia võib harvadel juhtudel esile kutsuda teetaniat. Hüpomagneseemia tulemusena on harvadel juhtudel täheldatud teetaniat või südame rütmihäireid.

Närvisüsteemi häired Sage: maksa entsefalopaatia maksakahjustusega patsientidel (vt lõik 4.3). Harv: paresteesia. Teadmata: pearinglus, minestus ja teadvusekaotus, peavalu.

Kõrva ja labürindi kahjustused Aeg-ajalt: kuulmislangus, mis on enamasti pöörduvad, eriti neerukahjustuse või hüpoproteineemiaga patsientidel (nt nefrootilise sündroomi korral), ja/või siis, kui intravenoossed süstid on liiga kiired. Kurtus (mõnikord pöördumatu). Harv: tinnitus.

Vaskulaarsed häired Väga sage (intravenoossete infusioonide korral): hüpotensioon, sh ortostaatiline sündroom (vt lõik 4.4). Harv: vaskuliit. Teadmata: tromboos (eriti eakatel patsientidel). Liigse diureesi korral, eriti eakatel patsientidel ja lastel, võivad esineda vereringehäired (sh vereringe kollaps), mis avalduvad eelkõige peavalu, pearingluse, nägemishäirete, suukuivuse ja janu, hüpotensiooni ja ortostaatilise düsregulatsioonina. Seedetrakti häired Aeg-ajalt: iiveldus. Harv: oksendamine, kõhulahtisus. Väga harv: äge pankreatiit.

Maksa ja sapiteede häired Väga harv: intrahepaatiline kolestaas, transaminaaside võimendumine.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Aeg-ajalt: sügelus, urtikaaria, lööbed, bulloosne dermatiit, multiformne erüteem, pemfigoid, eksfoliatiivne dermatiit, purpur, valgustundlikkus.

Teadmata: Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs, äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos, ravimilööve koos eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS), lihhenoidsed reaktsioonid.

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Teadmata: teatatud on rabdomüolüüsi juhtudest, sageli seoses raske hüpokaleemiaga (vt lõik 4.3).

Neerude ja kuseteede häired Väga sage: suurenenud kreatiniinisisaldus veres. Sage: suurenenud uriinimaht. Harv: tubulointerstitsiaalne nefriit. Teadmata: suurenenud naatriumisisaldus uriinis, suurenenud kloriidisisaldus uriinis, suurenenud karbamiidisisaldus veres, kuseteede obstruktsiooni sümptomid (nt eesnäärme hüpertroofia, hüpertroofia, kuseteede stenoosiga patsientidel) ja uriinipeetus sekundaarsete tüsistustega (vt lõik 4.4), nefrokaltsinoos ja/või nefrolitiaas enneaegsetel imikutel (vt lõik 4.4), neerupuudulikkus (vt lõik 4.5).

Kaasasündinud, perekondlikud ja geneetilised häired Teadmata: avatud arterioosjuha suurenenud risk, kui enneaegseid imikuid ravitakse esimestel elunädalatel furosemiidiga.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Harv: palavik. Teadmata: pärast intramuskulaarset süstet lokaalsed reaktsioonid, nt valu.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

a) Üleannustamise sümptomid Ägeda või kroonilise üleannustamise kliiniline pilt oleneb vedeliku ja elektrolüütide kaotuse ulatusest. Üleannustamine võib kaasa tuua hüpotensiooni, ortostaatilise düsregulatsiooni, elektrolüütide häired (hüpokaleemia, hüponatreemia, hüpokloreemia) või alkaloosi. Vedelikupuuduse raskematel juhtudel võib esineda hüpovoleemia, dehüdratsioon, vereringe kollaps ja tromboosikalduvusega hemokontsentratsioon. Kiire vedeliku- ja elektrolüütikaotuse korral võib tekkida deliirne seisund. Harvadel juhtudel võib esineda anafülaktiline šokk (sümptomid: higistamine, iiveldus, tsüanoos, raske hüpotensiivne episood, teadvusehäired või isegi kooma). b) Ravimeetmed üleannustamise korral Üleannustamise või hüpovoleemia nähtude (hüpotensioon, ortostaatiline düsregulatsioon) korral tuleb ravi Furosemide Basi 10 mg/ml süste-/infusioonilahus viivitamatult katkestada. Lisaks elutähtsate näitajate jälgimisele tuleb korduvalt jälgida järgmist ja kõrvalekalded sobival viisil parandada: vedeliku ja elektrolüütide tasakaal, happelisuse ja aluselisuse tasakaal, glükoosisisaldus veres ja uriinis sisalduvad ained. Urineerimishäiretega (nt eesnäärme hüpertroofiaga) patsientidel tuleb tagada vaba uriinivool, kuna mis tahes äkiline diurees võib tekitada uriinipeetust ja põie ülevenitust.

Hüpovoleemia ravi: mahuasendus. Hüpokaleemia ravi: kaaliumiasendus. Vereringe kollapsi ravi: šokiasend, vajaduse korral šokiteraapia.

Anafülaktilise šoki vastased erakorralised meetmed Esimeste nähtude (nt kutaansed reaktsioonid, nagu urtikaaria või punetus, rahutus, peavalu, higistamine, iiveldus, tsüanoos) korral tuleb

• peatada süstimine või infusioon ja säilitada juurdepääs veenile,

• lisaks tavapärastele erakorralistele protseduuridele võtta Trendelenburgi asend, säilitada

hingamisteede läbilaskvus, manustada hapnikku,

• vajaduse korral rakendada muid meetmeid, sh asjakohaseid intensiivravimeetmeid (epinefriini,

mahuasenduse, glükokortikoidide manustamine jne).

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: diureetikumid, sulfoonamiidid, ATC-kood: C03CA01.

Furosemiid on tugev, lühikese ja kiire toimega lingudiureetikum. Na+/2Cl-/K+-iooni kandja blokeerimise teel pärsib see nende ioonide uuesti imendumist Henle lingu tõusvas harus. Seega võib fraktsionaalne naatriumieritus moodustada koguni 35% neerupäsmakeste filtritavast naatriumist. Suurenenud naatriumieritusest tingituna suureneb osmootselt seotud vee sekundaarse toimena uriinieritus ja K+ eritus distaalsetes tuubulites. Võimendub ka Ca2+- ja Mg2+-ioonide eliminatsioon. Lisaks eespool nimetatud elektrolüütide kaole võib väheneda ka kusihappe eritus ning happelisuse ja aluse tasakaal võib metaboolsele alkaloosile kaldudes häiruda.

Furosemiid tõkestab tubuloglomerulaarse tagasiside mehhanismi macula densa’s ja seega ei vähene salureetiline aktiivsus. Furosemiid toob kaasa annusest sõltuva reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi stimulatsiooni.

Südamepuudulikkuse korral vähendab furosemiid järsult südame eelkoormust venoossete veresoonte laienemise tõttu. Seda varajast vaskulaarset toimet võivad vahendada prostaglandiinid ja see sõltub küllaldasest neerufunktsioonist reniin-angiotensiin-aldosteroonisüsteemi aktiveerimisega ja tervikliku prostaglandiini sünteesiga. Furosemiidi hüpotensiivne toime on tingitud suuremast naatriumkloriidi eritusest ja vähenenud vaskulaarsete silelihaste reaktsioonist vasokonstriktiivsetele stiimulitele ning veremahu vähenemisest.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Pärast furosemiidi intravenoosset manustamist saab toime avaldumist oodata 2 kuni 15 minuti jooksul.

Jaotumine Furosemiidi seonduvus plasmavalkudega on ligikaudu 95%, neerukahjustuse korral võib see väheneda koguni 10%-ni. Jaotumise suhteline ruumala on 0,2 l/kg kehakaalust (vastsündinutel 0,8 l/kg kehakaalu kohta). Biotransformatsioon ja eritumine Furosemiid metaboliseerub maksas ainult vähesel määral (ligikaudu 10%) ning eritub peamiselt muutumatul kujul. Eritumine toimub neerude (kaks kolmandikku) ja sapi ning roojaga (üks kolmandik).

Normaalse neerutalitlusega patsientidel on eliminatsiooni poolväärtusaeg ligikaudu 1 tund; seda saab terminaalse neerupuudulikkuse juhtudel pikendada kuni 24 tunnini.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Kõigil testitud liikidel oli äge suukaudne toksilisus väike. Korduvtoksilisuse uuringud rottidel ja koertel põhjustasid muutusi neerudes (sh neerude fibroos ja lupjumine).

In vitro ja in vivo geneetilised toksikoloogilised uuringud ei näidanud kliiniliselt olulisel määral furosemiidi mis tahes genotoksilisuse potentsiaali.

Pikaajalised uuringud rottidel ja hiirtel ei näidanud mis tahes tumorigeenset potentsiaali.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes leiti pärast suurte annuste manustamist rottide loodetel diferentseerunud glomeerulite arvu vähenemist ja hüpokaleemiast tingitud skeleti anomaaliaid abaluudel, õlavarreluudel ja roietel ning hiirte ja küülikute loodetel hüdronefroosi.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkloriid Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Furosemide Basit ei tohi segada lahustega, mis on happelised või kergelt happelised ja happelises keskkonnas on oluline puhverdusvõime. Need lahused muudavad pH happeliseks ja furosemiid, mis on raskesti lahustuv, sadeneb kristallilise sademena.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat

Pärast esimest avamist: Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 24 tunni jooksul toatemperatuuril. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

Kõlblikkusaeg pärast lahjendamist: Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril 25°. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 ºC. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult. Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Merevaigukollases murdepunktiga ampullis on 2 ml lahust.

Pakendi suurus: 50 ampulli.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Ühekordseks kasutamiseks.

Ravimpreparaati tuleb kasutada kohe pärast ampulli avamist. Pärast kasutamist tuleb mis tahes allesjäänud sisu ära visata.

Ravimpreparaadi välimus tuleb enne kasutamist üle vaadata. Ravimpreparaati ei tohi kasutada, kui esineb mis tahes nähtavaid märke riknemisest (nt osakesed või värvimuutus).

Ravimpreparaati võib lahjendada:

• 9 mg/ml (0,9%) naatriumkloriidi süstelahus,
• Ringeri lahus,
• Ringeri laktaadilahus.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Laboratórios Basi – Indústria Farmacêutica, S.A. Parque Industrial Manuel Lourenço Ferreira, Lote 15 3450-232 Mortágua, Portugal Tel: +351 231 920 250 Faks: +351 231 921 055 E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

1133723

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 12.12.2023

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

detsember 2023