RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Hydromorphone Kalceks, 2 mg/ml süste-/infusioonilahus Hydromorphone Kalceks, 10 mg/ml süste-/infusioonilahus Hydromorphone Kalceks, 20 mg/ml süste-/infusioonilahus Hydromorphone Kalceks, 50 mg/ml süste-/infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Hydromorphone Kalceks 2 mg/ml Üks ampull (1 ml) sisaldab 2 mg hüdromorfoonvesinikkloriidi (vastab 1,77 mg hüdromorfoonile).

Hydromorphone Kalceks 10 mg/ml Üks ampull (1 ml) sisaldab 10 mg hüdromorfoonvesinikkloriidi (vastab 8,87 mg hüdromorfoonile). Üks ampull (10 ml) sisaldab 100 mg hüdromorfoonvesinikkloriidi (vastab 88,7 mg hüdromorfoonile).

Hydromorphone Kalceks 20 mg/ml Üks ampull (1 ml) sisaldab 20 mg hüdromorfoonvesinikkloriidi (vastab 17,73 mg hüdromorfoonile).

Hydromorphone Kalceks 50 mg/ml Üks ampull (1 ml) sisaldab 50 mg hüdromorfoonvesinikkloriidi (vastab 44,33 mg hüdromorfoonile).

INN. Hydromorphonum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus (süste/infusioon). Läbipaistev värvitu või kollakas lahus, mis ei sisalda nähtavaid osakesi. Lahuse pH on 3,5…4,5. Lahuse osmolaalsus on ligikaudu 280 mOsm/kg.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Tugeva valu ravi täiskasvanutel ja üle 12-aastastel noorukitel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Hydromorphone Kalceksi annuseid tuleb kohandada patsiendi valu tugevuse ja nende individuaalse ravivastuse alusel.

Annust tuleb tiitrida optimaalse analgeetilise toime saavutamiseni.

Kuigi üldiselt tuleb manustada piisavalt suur annus, tuleb individuaalselt siiski püüda leida analgeesia saavutamiseks väikseim annus.

Hydromorphone Kalceks 10 mg, 20 mg ja 50 mg ei sobi esmaseks opioidraviks. Suurema annusega

ravimvorme võib kasutada ainult individuaalsete annustena patsientidel, kes kroonilise valuravi piires ei allu enam piisavalt ravile hüdromorfooni preparaatide väiksemate annustega (Hydromorphone Kalceks 2 mg) või võrreldava tugevusega analgeetikumidega. Samuti võib valuravi pumba reservuaari täita 10 mg, 20 mg või 50 mg individuaalsete annustega, sest annustamise kontroll on pumba kalibreerimisega tagatud.

Hüdromorfooni ei tohi manustada kauem kui absoluutselt vajalik. Kui on vajalik pikaajaline ravi, peab hoolika ja regulaarse jälgimisega kontrollima, kas ning millises ulatuses on edasine ravi vajalik. Kui patsient ei vaja enam ravi hüdromorfooniga, võib ärajätusümptomite vältimiseks olla soovitatav igapäevast annust järk-järgult vähendada.

Vanus Boolus Infusioon Täiskasvanud ja noorukid (> 12 aastased) subkutaanne 1…2 mg SC iga 3…4 tunni järel 0,15…0,45 mg/h (SC) kasutamine 0,004 mg/kg kehamassi kohta tunnis

intravenoosne 1…1,5 mg IV iga 3…4 tunni järel 0,15…0,45 mg/h (IV) kasutamine süstida aeglaselt vähemalt 2…3 0,004 mg/kg kehamassi kohta tunnis PJA* (SC ja IV) 0,2 mg boolus, peatamisintervall 5…10 min Lapsed Ei ole soovitatav (< 12 aastased) *- patsiendi juhitav analgeesia

Patsientide üleviimine suukaudselt hüdromorfoonilt parenteraalsele hüdromorfoonile ja vastupidi Annus peab põhinema järgmisel suhtel: 3 mg suukaudset hüdromorfooni on ekvivalentne 1 mg intravenoosselt manustatud hüdromorfooniga. Tuleb rõhutada, et see on ainult juhis vajaliku annuse jaoks. Patsientidevahelise varieeruvuse tõttu on vajalik igale patsiendile hoolikalt kohandatud sobiv annus.

Teistelt opioididelt üleminek hüdromorfoonile Uuringud, milles hüdromorfooni manustati nii intravenoosselt kui ka subkutaanselt tervetele vabatahtlikele ja patsientidele, näitasid, et hüdromorfoon (milligrammide alusel) oli 5…10 korda tugevam kui parenteraalne morfiin. Teiselt opioidilt üleminekul tuleb ravi hüdromorfooniga alustada annusega, mis on ekvivalentne ligikaudu 1/10-ga vastavast parenteraalsest morfiini annusest. Seda annust tuleb individuaalselt tiitrida, et saavutada optimaalne valu leevenemine, võttes samal ajal arvesse patsiendi ohutust.

Lapsed Hydromorphone Kalceksit ei soovitata kasutada lastel vanuses alla 12 aasta ohutuse ja efektiivsuse ebapiisavate andmete tõttu.

Eakad patsiendid Eakad patsiendid (reeglina üle 75-aastased) võivad piisava analgeesia saavutamiseks vajada teistest täiskasvanutest väiksemat annust.

Maksa- ja/või neerukahjustusega patsiendid Need patsiendid võivad piisava analgeesia saavutamiseks vajada väiksemaid annuseid kui teised patsiendirühmad. Annuseid tuleb hoolikalt tiitrida kliinilise toimeni (vt lõik 5.2).

Manustamisviis Intravenoosseks süstiks või infusiooniks ja subkutaanseks süstiks või infusiooniks. Hydromorphone Kalceks on ette nähtud ainult ühekordseks kasutamiseks. Enne kasutamist tuleb ravimit visuaalselt hinnata. Kasutada võib ainult selgeid lahuseid, kus ei esine osakesi. Ravimpreparaadi manustamiseelse lahjendamise juhiseid vt lõik 6.6.

Ravi eesmärgid ja ravi lõpetamine Enne ravi alustamist Hydromorphone Kalceksiga tuleb, kooskõlas valuravi juhenditega, patsiendiga kokku leppida ravistrateegia, sealhulgas ravi kestus ja ravi eesmärgid, ning raviskeem ravi lõpetamiseks. Ravi ajal peab arstil ja patsiendil olema sage kontakt, et hinnata ravi jätkamise vajadust, kaaluda ravi lõpetamist ja vajaduse korral annust kohandada. Kui patsient ei vaja enam ravi hüdromorfooniga, võib olla soovitatav annust järk-järgult vähendada ärajätusümptomite ennetamiseks. Kui valu ei leevene piisavalt, tuleb kaaluda hüperalgeesia olemasolu või taluvuse tekkimise või olemasoleva haiguse progresseerumise võimalust (vt lõik 4.4).

Ravi kestus Hüdromorfooni ei tohi kasutada kauem, kui vajalik.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus hüdromorfooni või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Oluline respiratoorne depressioon koos hüpoksiaga või süsinikdioksiidi suurenenud sisaldusega veres.
• Raske krooniline obstruktiivne kopsuhaigus.
• Cor pulmonale.
• Kooma.
• Äge kõht.
• Paralüütiline iileus.
• Monoaminooksüdaasi inhibiitorite manustamine samal ajal või kahe nädala jooksul pärast ravi lõpetamist.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Opioidide liia suurim oht on respiratoorne depressioon. Hüdromorfooni tuleb kasutada ettevaatusega opioidsõltuvusega patsientidel, peavigastuse (koljusisese rõhu tõusu ohu tõttu), konvulsiivsete häirete, alkoholismi, delirium tremens'i, toksilise psühhoosi, hüpovoleemiaga hüpotensiooni, teadvushäirete, sapiteede haiguste, sapi- või ureetrikooliku, pankreatiidi, obstruktiivse või põletikulise soolehaiguse, eesnäärme hüpertroofia, neerupealiste puudulikkuse (nt Addisoni tõve), hüpotüreoidismi, kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse, vähenenud hingamisreserviga patsientidel, nõrkadel, eakatel või põduratel patsientidel ja tugevasti kahjustatud neeru- või maksafunktsiooniga patsientidel (vt lõik 4.2). Kõigil nendel patsientidel võib olla soovitatav annuse vähendamine.

Opioidide tarvitamise häire (kuritarvitamine ja sõltuvus) Opioidide, nt hüdromorfoon, korduval manustamisel võib tekkida taluvus ning füüsiline ja/või psühholoogiline sõltuvus. Hydromorphone Kalceksi korduval kasutamisel võib tekkida opioidide tarvitamise häire. Suurema annuse kasutamisel ja pikemaajalisel opioididega ravimisel võib opioidide tarvitamise häire tekkimise risk suureneda. Hydromorphone Kalceks kuritarvitamine või tahtlik väärkasutamine võib põhjustada üleannustamist ja/või surma. Opioidide tarvitamise häire tekkimise risk on suurem patsientidel, kellel endal või kellel on perekonnas (vanematel või õdedel-vendadel) esinenud ainete tarvitamise häireid (sealhulgas alkoholi tarvitamise häiret), kes kasutavad tubakat või kellel on endal esinenud teisi vaimse tervise häired (nt depressioon, ärevus ja isiksusehäired). Enne ravi alustamist Hydromorphone Kalceks ja ravi ajal tuleb patsiendiga kokku leppida ravi eesmärgid ja raviskeem lõpetamiseks (vt lõik 4.2). Enne ravi ja ravi ajal tuleb patsienti teavitada opioidide tarvitamise häire tekkimise riskidest ja nähtudest. Nende nähtude tekkimisel tuleb patsientidele soovitada võtta ühendust oma arstiga. Hüperalgeesia, mis ei reageeri Hydromorphone Kalceksi annuse edasisele suurendamisele, võib esineda väga harva, eriti suurte annuste puhul. Vajalik võib olla hüdromorfooni annuse vähendamine või opioidi muutmine.

Hüdromorfooni ei tohi kasutada siis, kui on võimalik paralüütilise iileuse tekkimine. Kui kasutamise ajal kahtlustatakse paralüütilist iileust või see juba esineb, tuleb ravi hüdromorfooniga kohe

katkestada.

Hüdromorfooni tuleb kasutada ettevaatlikult enne operatsiooni või operatsiooni ajal ning esimese 24 tunni jooksul pärast operatsiooni. Patsiendid, kellele tehakse valu leevendavaid lisaprotseduure (nt kirurgiline operatsioon, närvipõimiku blokaad), ei tohi saada hüdromorfooni 4 tunni jooksul enne sekkumist. Kui edasine ravi hüdromorfooniga on näidustatud, tuleb annust kohandada operatsioonijärgse vajadusega.

Tuleb rõhutada, et patsiente, kelle jaoks on kohandatud (tiitritud) spetsiifilise opioidi efektiivne annus, ei tohi üle viia teisele opioidanalgeetikumile ilma kliinilise hindamiseta ja vajaduse korral hoolika uuesti tiitrimiseta. Vastasel korral ei saa tagada pidevat analgeetilist toimet.

Hüdromorfooni kasutamine võib anda dopingukontrollis positiivseid tulemusi.

Sedatiivsete ravimite, näiteks bensodiasepiinide või sarnaste ravimite samaaegse kasutamise risk Sedatiivsete ravimite, näiteks bensodiasepiinide või sarnaste ravimite ja Hydromorphone Kalceksi samaaegne kasutamine võib põhjustada sedatsiooni, respiratoorset depressiooni, koomat ja surma. Nende riskide tõttu tuleb selliste sedatiivsete ravimite samaaegne määramine hoida nende patsientide jaoks, kellel ei ole võimalikud alternatiivsed ravivõimalused. Kui tehakse otsus Hydromorphone Kalceksi määramiseks koos sedatiivsete ravimitega, tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust ja ravi kestus peab olema nii lühike kui võimalik. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida hingamisdepressiooni ja sedatsiooni nähtude ning sümptomite suhtes. Selles osas soovitatakse tungivalt teavitada patsiente ja nende hooldajaid, et nad oleksid neist sümptomitest teadlikud (vt lõik 4.5).

Unega seotud hingamishäired Opioidid võivad põhjustada unega seotud hingamishäireid, sh tsentraalne uneapnoe ja unega seotud hüpokseemia. Opioidide tarvitamine suurendab tsentraalse uneapnoe riski annusest sõltuval viisil (vt lõik 4.8). Patsientide puhul, kellel juba esineb tsentraalne uneapnoe, kaaluda opioidi koguannuse vähendamist.

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes milliliitris, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kesknärvisüsteem Tsentraalselt toimivad ravimid, nagu trankvillisaatorid, anesteetikumid (nt barbituraadid), hüpnootikumid ja sedatiivid, neuroleptikumid, antidepressandid, antiemeetikumid, antihistamiinikumid ning teised opioidid või alkohol võivad tugevdada kummagi ravimi kesknärvisüsteemi pidurdavat toimet. Opioidide samaaegne kasutamine koos sedatiivsete ravimitega, näiteks bensodiasepiinid või sarnased ravimid, suurendab sedatsiooni, hingamisdepressiooni, kooma ja surma riski aditiivse pärssiva toime tõttu kesknärvisüsteemile. Annus ja samaaegse kasutamise kestus peavad olema piiratud (vt lõik 4.4). Opioidide ja gabapentinoidide (gabapentiin ja pregabaliin) samaaegne kasutamine suurendab opioidide üleannustamise, respiratoorse depressiooni ja surma riski. Antikolinergilise toimega ravimid (nt psühhotroopsed ravimid, antiemeetikumid, antihistamiinikumid või parkinsonismivastased ravimid) võivad tugevdada opioidide antikolinergilisi kõrvaltoimeid (nt kõhukinnisus, suukuivus või kusepeetus).

Hüdromorfooni manustamine koos monoaminooksüdaasi inhibiitoritega või kahe nädala jooksul pärast ravi lõpetamist nendega on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Koostoimete uuringuid ei ole läbi viidud.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Opioidid läbivad platsentat. Hüdromorfooni kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada. Hüdromorfooni ei tohi raseduse ajal kasutada, välja arvatud äärmise vajaduse korral.

Hüdromorfooni ei soovitata raseduse ja sünnituse ajal emaka kontraktiilsuse häirumise ja neonataalse respiratoorse depressiooni riski tõttu. Hüdromorfooni pikaajaline kasutamine raseduse ajal võib põhjustada neonataalset ärajätusündroomi.

Imetamine Hüdromorfoon eritub väikestes kogustes rinnapiima. Hydromorphone Kalceksit ei tohi imetamise ajal kasutada.

Fertiilsus Hüdromorfooni võimalike toimete kohta inimese fertiilsusele andmed puuduvad. Loomkatsed ei näita kahjulikku toimet isas- ega emasloomade fertiilsusele (vt lõik 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Hüdromorfoon võib mõjutada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. See on eriti tõenäoline ravi alustamisel, pärast annuse suurendamist või ravimi vahetamist ja kui hüdromorfooni kombineeritakse alkoholi või teiste kesknärvisüsteemi pärssivate ainetega. Konkreetse annusega stabiilsuse saavutanud patsientidel ei ole tingimata piiranguid. Seetõttu peavad patsiendid pidama nõu oma arstiga, kas autojuhtimine või masinate käsitsemine on lubatud.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete klassifitseerimise aluseks on järgmised sageduskategooriad: Väga sage  1/10 Sage  1/100 kuni < 1/10 Aeg-ajalt  1/1000 kuni < 1/100 Harv  1/10 000 kuni < 1/1000 Väga harv < 1/10 000 Teadmata Ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel

Immuunsüsteemi häired Väga harv: ülitundlikkusreaktsioonid (sealhulgas orofarüngeaalne turse) Teadmata: anafülaktilised reaktsioonid

Ainevahetus- ja toitumishäired Sage: anoreksia

Psühhiaatrilised häired Sage: ärevus, segasusseisund, unetus, hallutsinatsioonid Aeg-ajalt: depressioon, düsfooria, eufooria, luupainajad Harv: ravimisõltuvus, agiteeritus Väga harv: agressiivsus

Närvisüsteemi häired Väga sage: pearinglus, uimasus Aeg-ajalt: peavalu, treemor, müokloonus, paresteesia Harv: krambid, sedatsioon Väga harv: hüperalgeesia (vt lõik 4.4) Teadmata: tsentraalse uneapnoe sündroom

Silma kahjustused Aeg-ajalt: mioos, nägemise hägustumine

Südame häired Aeg-ajalt: tahhükardia Harv: bradükardia, südamepekslemine

Vaskulaarsed häired Sage: hüpotensioon

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Aeg-ajalt: düspnoe Harv: respiratoorne depressioon, bronhospasm

Seedetrakti häired Väga sage: kõhukinnisus, iiveldus, oksendamine Sage: kõhuvalu, suukuivus Aeg-ajalt: düspepsia, kõhulahtisus, maitsetundlikkuse häired Väga harv: paralüütiline iileus

Maksa ja sapiteede häired Aeg-ajalt: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine Harv: sapikoolik, pankrease ensüümide sisalduse suurenemine

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Väga sage: sügelus Sage: lööve, higistamine Aeg-ajalt: urtikaaria Harv: näo õhetus

Neerude ja kuseteede häired Sage: uriinipeetus, urineerimistung

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Aeg-ajalt: libiido nõrgenemine, erektsioonihäire

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Väga sage: asteenilised seisundid Sage: süstekoha reaktsioonid Aeg-ajalt: tolerantsus ravimi suhtes, ravimi ärajätusündroom*, halb enesetunne ja kurnatus Väga harv: perifeerne turse, süstekoha induratsioon (eriti pärast korduvat SC manustamist), Teadmata: kuumahood, neonataalne ravimi ärajätusündroom *Esineda võib ärajätusündroom, mille sümptomid on näiteks agiteeritus, ärevus, närvilisus, unetus, hüperkineesia, treemor ja gastrointestinaalsed sümptomid.

Uimastisõltuvus Hydromorphone Kalceksi korduv kasutamine võib põhjustada ka raviannuste korral uimastisõltuvust. Uimastisõltuvuse tekkimise risk võib sõltuda patsiendi individuaalsetest riskiteguritest ning opioididega saadava ravi annusest ja kestusest (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Hüdromorfooni intoksikatsiooni ja üleannustamise nähtude hulka kuuluvad mioos, bradükardia, hingamisdepressioon, hüpotensioon, uimasus, mis progresseerub stuupori ning koomani. Tekkida võib aspiratsiooni pneumoonia. Raskematel juhtudel võib esineda tsirkulatoorne kollaps ja süvenev kooma ning viia fataalse lõpptulemuseni.

Hingamisseiskusega teadvusetutel patsientidel võib olla vajalik intubeerimine ja abistav hingamine. Intravenoosselt tuleb manustada opioidi antagonisti (nt 0,4 mg naloksooni; lastel naloksooni 0,01 mg/kg kehamassi kohta). Antagonisti individuaalset manustamist tuleb korrata 2- kuni 3-minutiliste intervallidega vajaduse järgi. Vajalik on hoolikas jälgimine (vähemalt 24 tunni jooksul), sest opioidi antagonisti toime on lühem kui hüdromorfoonil, nii et võib oodata üleannustamise nähtude, näiteks hingamispuudulikkuse korduvat esinemist.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: analgeetikumid, opioidid, looduslikud oopiumi alkaloidid; ATC-kood: N02AA03

Hüdromorfoon on µ-selektiivne, täielik opioidi agonist. Hüdromorfoon ja sarnased opioidid avaldavad oma peamisi toimeid kesknärvisüsteemis ning sooles.

Toime on peamiselt analgeetiline, anksiolüütiline, köhavastane ja sedatiivne. Lisaks võivad esineda meeleolu kõikumised, respiratoorne depressioon, seedetrakti motoorika vähenemine, iiveldus, oksendamine ja endokriinse ning vegetatiivse närvisüsteemi muutused.

Opioidid võivad mõjutada hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealiste või -sugunäärmete telgi. Teatatud muutuste hulka kuuluvad seerumi prolaktiinisisalduse suurenemine ning plasma kortisooli- ja testosteroonisisalduse vähenemine. Selliste hormonaalsete muutuste tagajärjel võivad ilmneda kliinilised sümptomid.

Prekliinilised uuringud viitavad opioidide erinevatele toimetele immuunsüsteemi osadele. Nende leidude kliiniline tähtsus ei ole teada.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Tavaliselt algab toime pärast intravenoosset manustamist 5 minuti ja pärast subkutaanset süsti 5…10 minuti jooksul. Toime kestus pärast intravenoosset või subkutaanset süsti on 3...4 tundi. Pärast 1 mg hüdromorfoonvesinikkloriidi epiduraalset manustamist täheldati enne täieliku analgeesia saavutamist 22,5-minutilist (±6 min) latentsiaega. Toime püsis 9,8 ±5,5 tundi (n = 84 patsienti vanuses 22…84).

Jaotumine Hüdromorfoonvesinikkloriid läbib platsenta barjääri. Vastavalt avaldatud andmetele eritub hüdromorfoon väikestes kogustes rinnapiima.

Hüdromorfoon seondub plasmavalkudega vähe (< 10%). See määr 2,46 ng/ml jääb konstantseks väga suure plasmasisalduseni 81,99 ng/ml, mida saavutatakse ainult väga harva väga suurte hüdromorfooni annustega.

Hüdromorfoonvesinikkloriidil on suhteliselt suur jaotusruumala 1,22 ±0,23 l/kg (CI: 90%; 0,97…1,60 l/kg) (n = 6 meessoost osalejat), mis viitab väljendunud haaratusele kudede poolt.

Plasma kontsentratsiooni-aja kõverad pärast hüdromorfoonvesinikkloriidi üksikannuse 2 mg

manustamist IV või 4 mg manustamist suu kaudu kuuele tervele vabatahtlikule randomiseeritud ristuvas uuringus näitasid suhteliselt lühikest eritumise poolväärtusaega 2,64 ±0,88 tundi (1,68…3,87 tundi).

Biotransformatsioon Hüdromorfoon metaboliseeritakse otsese konjugeerimise teel või ketorühma redutseerimise ning järgneva konjugeerimise teel. Pärast imendumist metaboliseeritakse hüdromorfoon peamiselt hüdromorfoon-3-glükuroniidiks, hüdromorfoon-3-glükosiidiks ja dihüdroisomorfiin-6- glükuroniidiks. Samuti on leitud väiksemaid metaboliitide dihüdroisomorfiin-6-glükosiidi, dihüdromorfiini ja dihüdroisomorfiini koguseid. Hüdromorfoon metaboliseeritakse maksas, väiksem kogus eritatakse neerude kaudu muutumatul kujul.

Hüdromorfooni metaboliite leiti plasmas, uriinis ja inimese hepatotsüütide testsüsteemides. Puuduvad viited, et hüdromorfooni metaboliseeritaks in vivo tsütokroom P450 ensüümsüsteemi kaudu. In vitro on hüdromorfoonil ainult nõrk inhibeeriv toime (IC50 > 50 µM) rekombinantsetele CYP isovormidele, sealhulgas CYP1A2, 2A6, 2C8, 2D6 ja 3A4-le. Seetõttu ei oodata, et hüdromorfoon inhibeeriks teiste toimeainete metabolismi, mis metaboliseeruvad nende CYP isovormide kaudu.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse ja genotoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Pikaajalisi kartsinogeensuse uuringuid ei ole läbi viidud. Rottidel ei täheldatud toimeid isas- ega emasloomade fertiilsuse või sperma parameetritele suukaudsete hüdromorfooni annustega, mis ületasid kuni 1,4 korda eeldatava inimannuse kehapindala alusel. Hüdromorfoon ei olnud teratogeenne rottidel ega küülikutel annustes, mis põhjustasid emasloomal toksilisust. Loote arengupeetust leiti küülikutel toimeaine ekspositsiooni juures, mis peaaegu neli korda ületas ekspositsiooni inimestel, kuid mitte rottidel ekspositsiooni juures, mis ületas ekspositsiooni inimestel ligikaudu 1,8 korda. Rotipoegade (F ) perinataalne ja postnataalne suremus oli suurenenud ning kehamass vähenenud laktatsiooniperioodil.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Sidrunhape Naatriumtsitraat Naatriumkloriid Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) Kontsentreeritud vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

Avamata ampull: 5 aastat.

Kõlblikkusaeg pärast esmakordset avamist: pärast ampulli avamist tuleb ravim kohe ära kasutada.

Kõlblikkusaeg pärast lahjendamist

Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 7 päeva jooksul temperatuuril 25 °C ja 2...8 °C (vt lõik 6.6). Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2 °C kuni 8 °C, välja arvatud juhul, kui lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida ampullid välispakendis, valguse eest kaitstult. Mitte lasta külmuda.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist või esmast avamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Merevaikkollasest I tüüpi klaasist 1 ml ja 10 ml ampullid. Ampullid on märgistatud värviringiga, mis on iga tugevuse ja mahu jaoks erinev.

Pakendi suurused: 1 ml ampullid, 5 või 10 ampulli pakendis 10 ml ampullid (ainult 10 mg/ml tugevus), 5 või 10 ampulli pakendis

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Hydromorphone Kalceks on lahjendamata kujul või lahjendatuna (9 mg/ml naatriumkloriidi infusioonilahuse, 50 mg/ml glükoosi infusioonilahuse või süsteveega) füüsikaliselt ja keemiliselt stabiilne polüpropüleensüstaldes, polüetüleenist või PVC-st voolikutes ja PVC-st või EVA-st infusioonikottides.

Samuti sobib ravim järgmiste ravimpreparaatidega: hüostsiinbutüülbromiid, hüostsiinvesinikbromiid, deksametasoonnaatriumfosfaat, haloperidool, midasolaamvesinikkloriid, metoklopramiidvesinikkloriid, levomepromasiinvesinikkloriid, glükopürrooniumbromiid, ketamiinvesinikkloriid. Enne kasutamist tuleb ravimit visuaalselt hinnata. Kasutada võib ainult selgeid lahuseid, milles ei esine osakesi. Ainult ühekordseks kasutamiseks.

Lahjendamata lahuse sobimatu käsitsemine pärast ampulli avamist või lahjendatud lahuste sobimatu käsitsemine võivad ravimi steriilsust rikkuda.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

AS KALCEKS Krustpils iela 71E, Rīga, LV-1057, Läti Tel: +371 6708 3320 E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

8. MÜÜGILOA NUMBRID

2 mg/ml: 978018

10 mg/ml: 978118 20 mg/ml: 978218 50 mg/ml: 978318

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.12.2018 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 05.06.2023

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

November 2025