RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ibustar forte, 40 mg/ml suukaudne suspensioon

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml suukaudset suspensiooni sisaldab 40 mg ibuprofeeni.

INN. Ibuprofenum

Teadaolevat toimet omavad abiained 1 ml suukaudset suspensiooni sisaldab 500 mg vedelat maltitooli (E 965), 3,9 mg naatriumi ja 1,6 mg naatriumbensoaati (E 211).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Suukaudne suspensioon.

Valge või valkjas viskoosne suspensioon.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Lühiajaline sümptomaatiline ravi järgnevate seisundite korral: nõrk kuni mõõdukas valu, palavik.

Ibustar forte on näidustatud lastele kehakaaluga alates 10 kg (1-aastased), noorukitele ja täiskasvanutele.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Annustamisel tuleb lähtuda järgnevas tabelis toodud andmetest. Lastele ja noorukitele annustatakse Ibustar fortet kehakaalu või vanuse alusel, tavaliselt 7…10 mg/kg kehakaalu kohta üksikannusena kuni maksimaalselt 30 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevase koguannusena.

Annustamisintervallid tuleb valida sümptomite ja maksimaalse ööpäevase annuse alusel. Need ei tohi olla lühemad kui 6 tundi. Soovitatavat ööpäevast maksimumannust ei tohi ületada.

Kui lastel ja noorukitel on vaja seda ravimit võtta üle kolme päeva, või kui sümptomid ägenevad, tuleb pidada nõu arstiga.

Kui täiskasvanutel on vaja seda ravimit palaviku tõttu võtta üle kolme päeva või valu korral kauem kui neli päeva, või kui sümptomid ägenevad, tuleb pidada nõu arstiga.

Iga 5 ml suukaudset suspensiooni vastab 200 mg-le ibuprofeenile.

Kehakaal Üksikannus Maksimaalne ööpäevane annus (vanus) (24 tundi) 10…15 kg 2,5 ml suukaudset suspensiooni 7,5 ml suukaudset suspensiooni (Lapsed vanuses 1…3 aastat) (vastab 100 mg ibuprofeenile) (vastab 300 mg ibuprofeenile ) 16…19 kg 3,75 ml suukaudset suspensiooni 11,25 ml suukaudset suspensiooni (Lapsed vanuses 4…5 aastat) (vastab 150 mg ibuprofeenile) (vastab 450 mg ibuprofeenile) 20…29 kg 5 ml suukaudset suspensiooni 15 ml suukaudset suspensiooni (Lapsed vanuses 6…9 aastat) (vastab 200 mg ibuprofeenile) (vastab 600 mg ibuprofeenile) 30…39 kg 5 ml suukaudset suspensiooni 20 ml suukaudset suspensiooni (Lapsed vanuses 10…11 (vastab 200 mg ibuprofeenile) (vastab 800 mg ibuprofeenile) aastat) ≥ 40 kg 5...10 ml suukaudset suspensiooni 30 ml suukaudset suspensiooni (Noorukid alates vanusest 12 (vastab 200...400 mg (vastab 1200 mg ibuprofeenile) aastat ja täiskasvanud) ibuprofeenile)

Kõrvaltoimeid saab minimeerida, kasutades sümptomite kontrollimiseks madalaimat efektiivset annust nii lühikese aja jooksul, kui vajalik (vt lõik 4.4). Patsientide erirühmad

Eakad Annust ei ole vaja kohandada. Võimalike kõrvaltoimete profiili tõttu (vt lõik 4.4) tuleb eakaid eriti hoolikalt jälgida.

Neerupuudulikkus Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel ei ole annuse vähendamine vajalik (raske neerupuudulikkusega patsientide kohta vt lõik 4.3).

Maksapuudulikkus (vt lõik 5.2) Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse vähendamine vajalik (raske maksatalitluse häirega patsientide kohta vt lõik 4.3).

Lapsed Kasutamise kohta lastel vt ka lõik 4.3.

Manustamisviis Suukaudseks manustamiseks. Ainult lühiajaliseks kasutamiseks. Tundliku maoga patsientidel on soovitatav Ibustar fortet võtta söögi ajal. Enne kasutamist tuleb pudelit hoolikalt loksutada. Ravimi täpseks annustamiseks on pakendis kaasas suukaudseks manustamiseks mõeldud suusüstal (jagatud 0,25 ml vahedega, kuni 5 ml-ni). Ibustar fortet tuleb võtta koos veega (nt 200 ml).

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Anamneesis bronhospasm, astma, riniit, urtikaaria või angioödeem, mida seostatakse atsetüülsalitsüülhappe (ASH) või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA) kasutamisega.
• Ebaselged vereloomehäired.
• Äge või anamneesis korduv peptiline haavand/verejooks (kaks või enam kindlat haavandumise või verejooksu juhtu).
• Anamneesis varasema MSPVA-de kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon.
• Tserebrovaskulaarne või muu äge verejooks.
• Raske maksa- või neerupuudulikkus.
• Raske südamepuudulikkus (NYHA IV klass).

• Raske dehüdratsioon (nt oksendamise, kõhulahtisuse või ebapiisava vedelikutarbimise tõttu).
• Raseduse viimane trimester (vt lõik 4.6).
• Lapsed, kelle kehakaal on väiksem kui 10 kg (1-aastane), sest see annuse tugevus ei sobi toimeaine suure sisalduse tõttu.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kõrvaltoimeid saab minimeerida, kui kasutada väikseimat efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrolli alla saamiseks (vt lõik 4.2 ja gastrointestinaalsed ning kardiovaskulaarsed riskid allpool).

Gastrointestinaalne ohutus Ibustar forte kasutamist samal ajal teiste MSPVA-dega, sh selektiivsete tsüklooksügenaas- 2 inhibiitoritega, tuleb vältida.

Eakad MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete, eriti surmaga lõppeda võivate seedetrakti verejooksude ja perforatsioonide esinemissagedus on eakatel suurem (vt lõik 4.2).

Seedetrakti verejooks, haavand ja perforatsioon Igat tüüpi MSPVA-de kasutamisel on teatatud surmaga lõppeda võivatest seedetrakti verejooksudest, haavandumistest või perforatsioonidest, mis võivad tekkida ükskõik millal ravi ajal nii koos hoiatavate sümptomitega või anamneesis olevate tõsiste seedetrakti sümptomitega kui ka ilma nendeta.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise või perforatsiooni risk on suurem MSPVA annuste suurendamisel ja haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3), samuti eakatel. Need patsiendid peavad alustama ravi väikseima võimaliku annusega. Sellistel patsientidel ja samuti patsientidel, kes vajavad samal ajal raviks väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või muid ravimeid, mis tõenäoliselt suurendavad seedetrakti kahjustuste tekkeriski (vt alljärgnev ja lõik 4.5), tuleb kaaluda kombinatsioonravi koos protektiivsete ravimitega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mis tahes ebatavalisest seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul. Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samal ajal seedetrakti haavandi või verejooksu riski suurendavaid ravimeid, näiteks suukaudseid kortikosteroide, antikoagulante (nt varfariin), selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitoreid, nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5). Kui Ibustar fortet saavatel patsientidel tekib seedetrakti verejooks või haavandumine, tuleb ravi katkestada.

MSPVA-sid tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel on anamneesis seedetrakti haigus (haavandiline koliit, Crohni tõbi), sest need haigused võivad ägeneda (vt lõik 4.8).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed Patsiendid, kellel on anamneesis hüpertensioon ja/või südamepuudulikkus, peavad olema enne ravi alustamist ettevaatlikud (pidama nõu arsti või apteekriga), sest MSPVA-dega ravimisel on kirjeldatud vedelikupeetust, hüpertensiooni ja ödeemi.

Kliinilised uuringud näitavad, et ibuprofeeni kasutamist, eelkõige just suurtes annustes (2400 mg ööpäevas), võib seostada arteriaalse tromboosi (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega. Epidemioloogilistest uuringutest ei ole üldiselt ilmnenud, et ibuprofeeni kasutamine väikestes annustes (nt ≤ 1200 mg ööpäevas) suurendaks arteriaalse tromboosi riski.

Ravile allumatu hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse (NYHA II...III klass), diagnoositud isheemilise südamehaiguse, perifeersete arterite haiguse ja/või peaaju veresoonte haigusega patsiente

tohib ibuprofeeniga ravida üksnes hoolika kaalumise järel ja vältida tuleb suurte annuste (2400 mg ööpäevas) manustamist.

Hoolikalt tuleb kaaluda ka kardiovaskulaarsete haiguste (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, diabeet, suitsetamine) riskifaktoritega patsientide pikaajalist ravi, eriti kui ibuprofeeni on vaja manustada suurtes annustes (2400 mg ööpäevas).

Ibustar fortega ravitud patsientidel on teatatud Kounise sündroomi juhtudest. Kounise sündroom on määratletud kui kardiovaskulaarsed sümptomid, mis on tingitud allergilisest või ülitundlikkusreaktsioonist, mis on seotud pärgarterite ahenemisega ja võib viia müokardiinfarkti tekkeni.

Rasked naha kõrvaltoimed Seoses ibuprofeeni kasutamisega on teatatud rasketest naha kõrvaltoimetest (severe cutaneous adverse reactions, SCARs), sh eksfoliatiivne dermatiit, multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN), ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-sündroom) ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (acute generalized exanthematous pustulosis, AGEP), mis võivad olla eluohtlikud või lõppeda surmaga (vt lõik 4.8). Enamik neist reaktsioonidest tekkis esimese kuu jooksul. Kui tekivad neile reaktsioonidele viitavad nähud ja sümptomid, tuleb ibuprofeeni kasutamine kohe lõpetada ja kaaluda alternatiivset ravi (vastavalt vajadusele).

Erandjuhul võib tuulerõugeviirus Varicella olla tõsiste naha ja pehmete kudede nakkuslike tüsistuste allikas (vt lõik 4.8). Siiani ei saa välistada, et MSPVA-d võivad halvendada selliste infektsioonide kulgu. Seetõttu on soovitatav tuulerõugete puhul hoiduda Ibustar forte kasutamisest.

Infektsiooni sümptomite varjamine Ibustar forte võib varjata infektsiooni sümptomeid, mistõttu võib hilineda asjakohane ravi ja seeläbi halveneda infektsiooni kulg. Seda on täheldatud bakteriaalse keskkonnatekkese kopsupõletiku ja tuulerõugete bakteriaalsete tüsistuste korral. Kui Ibustar fortet manustatakse palaviku või valu leevendamiseks seoses infektsiooniga, on soovitatav jälgida infektsiooni kulgu. Sümptomite püsimisel või süvenemisel haiglaväliselt peab patsient pidama nõu arstiga.

Hingamisteede häired Ibustar forte manustamisel patsientidele, kellel on praegu või on varem esinenud bronhiaalastma, tuleb olla ettevaatlik, sest on kirjeldatud, et MSPVA-de kasutamisel on sellistel patsientidel tekkinud bronhospasm. Muud märkused Ibustar fortet võib kasutada üksnes pärast kasu/riski suhte ranget hindamist, kui esineb:

• kaasasündinud porfüriini ainevahetuse häired (nt äge intermiteeruv porfüüria);
• süsteemne erütematoosne luupus (SEL) nagu ka sidekoehaiguste segavormid – aseptilise meningiidi risk on suurenenud (vt lõik 4.8).

Äärmiselt tähelepanelik arstlik jälgimine on vajalik järgmistel juhtudel:

• seedetrakti häirete korral või anamneesis krooniline põletikuline soolehaigus (haavandiline koliit, Crohni tõbi);
• hüpertensiooni või südamepuudulikkuse korral;
• neerukahjustus (olemasoleva neeruhaigusega patsientidel võib tekkida äge neerutalitluse halvenemine);
• dehüdratsioon;
• maksakahjustus;
• kohe pärast ulatuslikke operatsioone;
• heinapalaviku, nina polüüpide, nina limaskesta kroonilise turse või kroonilise hingamisteede obstruktiivse haigusega patsiendid, sest neil on suurem oht allergiliste reaktsioonide tekkeks. Need võivad avalduda astmahoogudena (nn analgeetiline astma), angioödeemi või nõgestõvena;

• patsiendid, kellel on tekkinud allergilised reaktsioonid teiste ainete suhtes, sest ka Ibustar forte kasutamisel võib sel juhul olla suurenenud risk ülitundlikkusreaktsioonide tekkeks.

Raskeid ägedaid ülitundlikkusreaktsioone (nt anafülaktiline šokk) on täheldatud väga harva. Esimeste ülitundlikkusreaktsiooni sümptomite ilmnemisel pärast Ibustar forte võtmist/manustamist tuleb ravi lõpetada. Väljaõppinud personal peab sümptomite ilmnemisel rakendama meditsiiniliselt vajalikke meetmeid.

Ibuprofeen võib ajutiselt pärssida vereliistakute talitlust (trombotsüütide agregatsioon). Seetõttu tuleb koagulatsioonihäiretega patsiente hoolikalt jälgida.

Ibustar forte pikaajalise manustamise korral on vajalik korrapärane maksanäitajate, neerufunktsiooni ja vererakkude arvu kontrollimine.

Mis tahes liiki valuvaigisti pikaajaline kasutamine peavalu puhul võib seda süvendada. Kui selline olukord on tekkinud või seda kahtlustatakse, tuleb küsida nõu arstilt ja ravi katkestada. Ravimite liigsest tarvitamisest tingitud peavalu diagnoosi tuleb kahtlustada patsientidel, kellel esineb sagedasi või igapäevaseid peavalusid vaatamata (või tänu) peavalu ravimite regulaarsele kasutamisele.

Üldiselt võib analgeetikumide harjumuspärane kasutamine, eriti mitmete valuvaigistavate ainete kombineerimisel, tuua kaasa pöördumatu neerukahjustuse koos riskiga neerupuudulikkuse tekkeks (analgeetiline nefropaatia).

Alkoholi ja MSPVA-de samaaegsel tarvitamisel võib toimeainega seotud kõrvaltoimete, eriti seedetrakti või kesknärvisüsteemiga seotud kõrvaltoimete esinemine sageneda.

Vt lõik 4.6 naiste fertiilsuse kohta.

Ravim sisaldab 500 mg vedelat maltitooli (E 965) ühes milliliitris. Harvaesineva päriliku fruktoositalumatusega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Ravim sisaldab 3,9 mg naatriumi ühes milliliitris, mis on võrdne 0,2%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

Ravim sisaldab 1,6 mg naatriumbensoaati (E 211) ühes milliliitris.

Lapsed Dehüdreeritud lastel ja noorukitel on risk neerukahjustuse tekkeks.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Ibuprofeeni (nagu ka teisi MSPVA-sid) tuleb kasutada ettevaatlikult koos järgmiste ravimitega.

Teised MSPVA-d, sh salitsülaadid Mitmete MSPVA-de koosmanustamine võib sünergilise toime tõttu suurendada seedetrakti haavandite ja verejooksu tekkeriski. Seetõttu tuleb hoiduda ibuprofeeni kasutamisest koos teiste MSPVA-dega (vt lõik 4.4).

Atsetüülsalitsüülhape Üldiselt ei soovitata ibuprofeeni koos atsetüülsalitsüülhappega manustada kõrvaltoimete esinemise riski suurenemise tõttu.

Eksperimentaalsetest andmetest nähtub, et nimetatud ravimite üheaegsel manustamisel võib ibuprofeen konkureerivalt pärssida väikeses annuses manustatud atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile. Kuigi ei ole kindel, kas nende andmete põhjal on võimalik kliinilises situatsioonis üldistusi teha, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada väikeses annuses manustatava atsetüülsalitsüülhappe kaitsvat toimet

südamele. Ibuprofeeni ajutise kasutamisega ei kaasne tõenäoliselt kliiniliselt olulist toimet (vt lõik 5.1).

Digoksiin, fenütoiin, liitium Ibustar forte samaaegne kasutamine koos digoksiini, fenütoiini või liitiumi preparaatidega võib suurendada nende toimeainete sisaldust seerumis. Seerumi liitiumi-, digoksiini- ja fenütoiinisisalduse kontrollimine ei ole õige kasutamise puhul (maksimaalselt 4 ööpäeva jooksul) tavaliselt nõutav.

Diureetikumid, AKE inhibiitorid, beetaretseptorite blokaatorid ja angiotensiin II antagonistid MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste hüpertensioonivastaste ravimite toimet. Mõnedel halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud patsientidel või eakatel neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel) võib AKE-inhibiitorite, beetaretseptorite blokaatorite või angiotensiin II antagonisti ja tsüklooksügenaasi pärssivate ravimite koosmanustamine põhjustada neerufunktsiooni edasist halvenemist kuni võimaliku ägeda neerupuudulikkuseni, mis on harilikult pöörduv. Seetõttu tuleb sellist kombinatsiooni manustada ettevaatlikult, eriti eakatele patsientidele. Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud. Pärast samaaegse ravi alustamist ja seejärel regulaarsete ajavahemike järel tuleb kaaluda neerufunktsiooni jälgimist. Ibustar forte ja kaaliumi säästvate diureetikumide samaaegne kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat.

Kortikosteroidid Seedetrakti verejooksu või haavandi suurenenud tekkerisk (vt lõik 4.4).

Trombotsüütide agregatsiooni pärssijad ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d) Suurenenud risk seedetrakti verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).

Metotreksaat Ibustar forte manustamine 24 tunni jooksul enne või pärast metotreksaadi manustamist võib põhjustada metotreksaadi sisalduse suurenemist ja tugevdada selle toksilist toimet.

Tsüklosporiin Teatud MSPVA-de samaaegsel manustamisel suureneb tsüklosporiinist tingitud neere kahjustav toime. Sellist toimet ei saa välistada ka tsüklosporiini ja ibuprofeeni kombineerimisel.

Antikoagulandid MSPVA-d võivad tugevdada antikoagulantide (nt varfariin) toimet (vt lõik 4.4). Sulfonüüluuread Kliinilistes uuringutes on näidatud MSPVA-de ja diabeedivastaste ravimite (sulfonüüluuread) vahelisi koostoimeid. Samaaegsel Ibustar forte ja sulfonüüluureate manustamisel on soovitatav ettevaatusabinõuna kontrollida vere glükoosisisaldust.

Takroliimus Nende kahe ravimi samaaegsel manustamisel suureneb nefrotoksilisuse oht.

Zidovudiin HIV (+) hemofiiliaga patsientidel, kes on samal ajal kasutanud zidovudiini ja ibuprofeeni, on täheldatud suurenenud riski hemartroosi ja verevalumite tekkeks.

Probenetsiid ja sulfiinpürasoon Probenetsiidi või sulfiinpürasooni sisaldavad ravimpreparaadid võivad aeglustada ibuprofeeni eritumist.

Kinoloonantibiootikumid

Loomuuringutest saadud andmed näitavad, et MSPVA-d võivad kinoloonantibiootikumide kasutamisega seostatavat krampide tekkeriski suurendada. MSPVA-sid ja kinoloone võtvatel patsientidel võib olla suurem oht krampide tekkeks.

CYP2C9 inhibiitorid Ibuprofeeni ja CYP2C9 inhibiitorite samaaegne manustamine võib suurendada ibuprofeeni (CYP2C9 substraat) ekspositsiooni. Uuring vorikonasooli ja flukonasooliga (CYP2C9 inhibiitorid) näitas S(+)– ibuprofeeni ekspositsiooni suurenemist ligikaudu 80...100%. Kui samal ajal manustatakse tugevaid CYP2C9 inhibiitoreid, tuleb kaaluda ibuprofeeni annuse vähendamist, eriti kui ibuprofeeni suuri annuseid manustatakse koos vorikonasooli või flukonasooliga.

Deferasiroks Samaaegne kasutamine koos MSPVA-dega võib suurendada seedetrakti toksilisuse riski. Deferasiroksi kombineerimisel MSPVA-dega on vajalik tähelepanelik kliiniline jälgimine.

Mifepristoon Kui MSPVA-sid kasutatakse 8 kuni 12 päeva pärast mifepristooni kasutamist, võivad need vähendada mifepristooni toimet.

Pemetrekseed Samaaegne kasutamine koos MSPVA-dega võib vähendada pemetrekseedi eritumist, seetõttu tuleb MSPVA-de suuremate annuste manustamisel olla ettevaatlik. Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens 45...79 ml/min) tuleb vältida lühikese poolväärtusajaga MSPVA-de, nagu ibuprofeen, annuste manustamist kaks päeva enne ja kaks päeva pärast pemetrekseedi manustamist.

Ginkgo biloba Ginkgo biloba võib MSPVA-de kasutamisel suurendada verejooksu tekkeriski.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib ohustada rasedust ja/või embrüo/loote arengut. Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et varajases raseduse staadiumis kasutatud prostaglandiini sünteesi inhibiitorid võivad suurendada raseduse katkemise ohtu ning südame väärarendite ja gastroskiisi tekkimise riski. Südame-veresoonkonna väärarendite absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt kuni ligikaudu 1,5%-ni. Arvatakse, et risk suureneb annuse suurenedes ja ravi pikema kestuse korral. Loomkatsetes on näidatud, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite manustamine suurendab loodete hukkumist (nii enne kui pärast implanteerumist) ning embrüote ja loodete suremust. Lisaks on teatatud erinevate väärarendite, sealhulgas südame-veresoonkonna väärarendite, suurenenud esinemissagedusest loomadel, kellele on organogeneesi ajal manustatud prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid. Alates 20. rasedusnädalast võib ibuprofeeni kasutamine põhjustada loote neerufunktsiooni häiretest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel tavaliselt pöörduv. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast ravimi kasutamist raseduse teisel trimestril, mis oli enamasti ravi lõpetamisel mööduv. Seetõttu ei tohi raseduse esimesel ja teisel trimestril ibuprofeeni kasutada, välja arvatud juhul, kui see on hädavajalik. Kui ibuprofeeni kasutab naine, kes proovib rasestuda või raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab kasutatav annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike. Pärast mitmepäevast kokkupuudet ibuprofeeniga alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel tuleb ibuprofeeni kasutamine lõpetada.

Raseduse kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada ▪ lootel:

• kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne ahenemine/sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon);
• neerutalitluse häireid (vt eespool);

▪ vastsündinul ja emal, raseduse lõpus:

• võimalikku veritsusaja pikenemist – trombotsüütide agregeerumisvastane toime, mis võib ilmneda ka väga väikeste annuste korral;
• emaka kontraktsioonide pärssimist, mis võib põhjustada sünnituse hilinemist või pikenemist.

Seetõttu on ibuprofeeni kasutamine raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Imetamine Toimeaine ibuprofeen ja selle metaboliidid erituvad rinnapiima ainult väikestes kogustes. Et praeguseks ei ole teada kahjulikke toimeid imikutele, ei ole soovitatavate annustega lühiajalise ravimise kestel imetamise katkestamine tavaliselt vajalik.

Fertiilsus On mõningaid andmeid selle kohta, et tsüklooksügenaasi/prostaglandiinide sünteesi pärssivad ravimid võivad ovulatsiooni mõjutamise kaudu vähendada naiste fertiilsust. Ravi lõpetamisel on see toime pöörduv.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ibustar fortet suures annuses kasutades võivad tekkida kesknärvisüsteemi kõrvaltoimed, nagu väsimus ja pearinglus. Seetõttu võib üksikjuhtudel olla häiritud reaktsioonivõime ning aktiivselt liikluses osalemise ja masinatega töötamise võime. Eriti kehtib see juhtudel, kui samal ajal tarvitatakse alkoholi.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete hindamisel on võetud aluseks järgnevad esinemissagedused.

Väga sage: ≥ 1/10. Sage: ≥ 1/100 kuni < 1/10. Aeg-ajalt: ≥ 1/1000 kuni < 1/100. Harv: ≥ 1/10 000 kuni < 1/1000.

Väga harv: < 1/10 000. Teadmata: ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel.

Allpool toodud kõrvaltoimete loetelu hõlmab kõiki kõrvaltoimeid, mida ibuprofeeniga ravimise ajal on täheldatud, sealhulgas ka neid kõrvaltoimeid, mis on tekkinud ibuprofeeni suurte annuste pikaaegsel kasutamisel reumaatiliste haigustega patsientide ravis. Toodud kõrvaltoimete esinemissagedus, mis katab ka väga haruldasi kirjeldusi, põhineb ibuprofeeni lühiaegsel kasutamisel maksimaalses ööpäevases annuses kuni 1200 mg (= 30 ml Ibustar forte suukaudset suspensiooni, maksimaalne ööpäevane annus täiskasvanutel ning 12-aastastel ja vanematel noorukitel) suukaudsete ravimvormide korral ja maksimaalselt 1800 mg suposiitide korral.

Tuleb arvesse võtta, et alltoodud kõrvaltoimed on valdavalt annusest sõltuvad ja võivad indiviiditi varieeruda.

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on seotud seedetraktiga. Võib tekkida peptilisi haavandeid, perforatsioone või seedetrakti verejookse, mis mõningatel juhtudel võivad lõppeda surmaga, eeskätt eakatel patsientidel (vt lõik 4.4). Kirjeldatud on ka manustamisjärgset iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, kõhupuhitust, kõhukinnisust, düspepsiat, kõhuvalu, verirooja, veriokset, haavandilist stomatiiti, Crohni tõve ja koliidi ägenemist (vt lõik 4.4). Harvem on täheldatud gastriiti. Eelkõige seedetrakti verejooksu tekkerisk sõltub annusevahemikust ja kasutamise kestusest.

Seoses MSPVA-raviga on kirjeldatud ödeemi, hüpertensiooni ja südamepuudulikkust.

Kliinilised uuringud näitavad, et ibuprofeeni kasutamist, eelkõige just suurtes annustes (2400 mg ööpäevas), võib seostada arteriaalse tromboosi (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega (vt lõik 4.4).

Infektsioonid ja infestatsioonid Väga harv: on kirjeldatud infektsioossete põletike ägenemist (nt nekrotiseeriva fastsiidi tekkimine) mittesteroidsete põletikuvastaste ainete süsteemse kasutamise ajal. See võib olla seotud mittesteroidsete põletikuvastaste ainete toimemehhanismiga.

Seepärast soovitatakse patsiendil viivitamatult arsti juurde minna, kui Ibustar forte kasutamise ajal tekivad või ägenevad infektsiooni tunnused. Tuleb kindlaks teha, kas on näidustatud infektsioonivastane/antibiootikumravi.

Väga harv: ibuprofeeni kasutamisel on täheldatud aseptilise meningiidi sümptomeid koos kuklakangestuse, peavalu, iivelduse, oksendamise, palaviku või teadvuse hägustumisega. Autoimmuunhaigustega patsiendid (süsteemne erütematoosne luupus, sidekoehaiguse segavorm) võivad olla eelsoodumusega selle tekkeks.

Vere ja lümfisüsteemi häired Väga harv: vereloomehäired (aneemia, leukopeenia, trombotsütopeenia, pantsütopeenia, agranulotsütoos). Esmased haigusnähud võivad olla palavik, kurguvalu, suu limaskesta pindmised haavandid, gripilaadsed vaevused, tugev kurnatus, ninaverejooks ja naha veritsus. Sellistel juhtudel tuleb patsiendil soovitada Ibustar forte kasutamine lõpetada, vältida enese ravimist analgeetikumide või antipüreetikumidega ja pidada nõu arstiga.

Pikaajalise ravi korral tuleb regulaarselt kontrollida verepilti.

Immuunsüsteemi häired Aeg-ajalt: ülitundlikkusreaktsioonid koos nahalöövete ja sügelusega, samuti astmahood (võimalik ka vererõhu langus).

Patsiendile tuleb öelda, et ta teavitaks sellisel juhul kohe arsti ega võtaks enam Ibustar fortet. Väga harv: rasked üldised ülitundlikkusreaktsioonid. Sümptomid võivad olla näo ja keeleturse, sisemine kõriturse koos hingamisteede ahenemisega, hingeldus, tahhükardia ja vererõhu langus kuni eluohtliku šokini. Kui ilmneb mõni nendest sümptomitest, mis võib tekkida juba ravimi esmakordsel tarvitamisel, on vajalik kiire arstiabi.

Psühhiaatrilised häired Väga harv: psühhootilised reaktsioonid, depressioon.

Närvisüsteemi häired Aeg-ajalt: kesknärvisüsteemi häired, nagu peavalu, pearinglus, unetus, agiteeritus, ärrituvus või väsimus.

Silma kahjustused Aeg-ajalt: nägemishäired. Patsiendile tuleb öelda, et ta teavitaks sellisel juhul kohe arsti ega kasutaks enam ibuprofeeni.

Kõrva ja labürindi kahjustused Harv: tinnitus, kuulmislangus.

Südame häired Väga harv: palpitatsioonid, südamepuudulikkus, müokardiinfarkt. Teadmata: Kounise sündroom.

Vaskulaarsed häired Väga harv: arteriaalne hüpertensioon, vaskuliit.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Väga harv: astma, bronhospasm, düspnoe.

Seedetrakti häired Sage: seedetrakti vaevused, nagu kõrvetised, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, kõhugaasid, kõhulahtisus, kõhukinnisus ja väikesed seedetrakti verejooksud, mis harvadel juhtudel võivad põhjustada aneemiat.

Aeg-ajalt: seedetrakti haavandid, potentsiaalselt koos verejooksu ja perforatsiooniga, haavandiline stomatiit, koliidi ja Crohni tõve ägenemine (vt lõik 4.4), gastriit.

Väga harv: ösofagiit, pankreatiit, diafragmalaadsete soolestriktuuride teke.

Patsienti tuleb juhendada, et ta lõpetaks ravimi kasutamise ja pöörduks kohe arsti poole, kui tekib tugev valu ülakõhus, hematoheesia, meleena või veriokse.

Maksa ja sapiteede häired Väga harv: maksatalitluse häire, maksakahjustus, eriti pikaajalise ravi puhul, maksapuudulikkus, äge hepatiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Aeg-ajalt: erinevad nahalööbed.

Väga harv: rasked naha kõrvaltoimed (sh multiformne erüteem, eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi- Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs), juuste väljalangemine (alopeetsia).

Teadmata: ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS-sündroom), äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (AGEP), valgustundlikkusreaktsioonid.

Üksikjuhtudel võivad tuulerõugete ajal tekkida rasked nahainfektsioonid ja pehmete kudede tüsistused (vt ka „Infektsioonid ja infestatsioonid“). Neerude ja kuseteede häired Väga harv: uriinierituse vähenemine ja tursete teke, eriti arteriaalse hüpertensiooni või neerupuudulikkusega patsientidel, nefrootiline sündroom, interstitsiaalne nefriit, millega võib kaasneda äge neerupuudulikkus. Võib tekkida ka neerukoe kahjustus (papillaarne nekroos) ja suurenenud kusihappesisaldus veres.

Seetõttu tuleb neerufunktsiooni regulaarselt kontrollida.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise sümptomid Sümptomid võivad olla iiveldus, kõhuvalu, oksendamine (võimalik ka veriokse), peavalu, tinnitus, segasusseisund, nüstagm, nõrkus, pearinglus, unisus, uimasus, teadvusekaotus ja krambid (peamiselt

lastel, sh müokloonilised krambid). Samuti võivad esineda seedetrakti verejooksud ning maksa- ja neerufunktsiooni häired. Soovitatust suuremate annuste pikaajalisel kasutamisel või üleannustamise tagajärjel võib tekkida renaalne tubulaarne atsidoos ja hüpokaleemia. Tõsise mürgistuse korral võib esineda metaboolne atsidoos. Võib tekkida hüpotermia, hüpotensioon, hingamise pärssumine ja tsüanoos.

Käsitlus Spetsiifilist antidooti ei ole. Intoksikatsiooni ravivõimalused sõltuvad ulatusest, astmest ja kliinilistest sümptomitest vastavalt intensiivravi tavameetmetele.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, propioonhappe derivaadid; ATC kood: M01AE01.

Toimemehhanism Ibuprofeen on mittesteroidne põletikuvastane aine, mille puhul on tavapärastes loomkatsete põletikumudelites tõestatud, et see toimib prostaglandiini sünteesi pärssimise teel. Ibuprofeen vähendab inimestel põletikust tingitud valu, turset ja palavikku. Lisaks inhibeerib ibuprofeen pöörduvalt ka ADP ja kollageeni indutseeritud trombotsüütide agregatsiooni.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Eksperimentaalsetest andmetest nähtub, et samaaegsel manustamisel võib ibuprofeen konkureerivalt pärssida väikeses annuses manustatud atsetüülsalitsüülhappe toimet trombotsüütide agregatsioonile. Mõned farmakodünaamilised uuringud on näidanud, et 400 mg ibuprofeeni ühekordse annuse manustamisel kuni 8 tundi enne või kuni 30 minutit pärast kiirelt vabaneva atsetüülsalitsüülhappe (81 mg) annustamist võib täheldada atsetüülsalitsüülhappe toime vähenemist tromboksaani moodustumisele või trombotsüütide agregatsioonile. Kuigi ei ole kindel, kas nende andmete põhjal on võimalik kliinilises situatsioonis üldistusi teha, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada väikeses annuses manustatava atsetüülsalitsüülhappe kaitsvat toimet südamele. Ibuprofeeni ajutise kasutamisega ei kaasne tõenäoliselt kliiniliselt olulist toimet (vt lõik 4.5).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Pärast suukaudset manustamist imendub ibuprofeen osaliselt juba maos ja seejärel lõplikult peensooles. Pärast toimeainet tavaliselt vabastava ravimvormi suukaudset manustamist saabub maksimaalne plasmakontsentratsioon 1…2 tunni pärast.

Jaotumine Plasmavalkudega seondub ligikaudu 99%.

Biotransformatsioon Ibuprofeen metaboliseeritakse maksas (hüdroksüülimine, karboksüülimine).

Eritumine Farmakoloogilise aktiivsuseta metaboliidid väljutatakse täielikult, põhiliselt neerude kaudu (90%), kuid ka sapiga. Tervetel inimestel ning maksa- ja neeruhaigustega patsientidel on eritumise poolväärtusaeg 1,8…3,5 tundi.

Neerukahjustus

Kerge neerukahjustusega patsientidel on kirjeldatud sidumata (S)-ibuprofeeni hulga suurenemist, (S)- ibuprofeeni AUC väärtuste suurenemist ja suuremaid enantiomeeride AUC (S/R) suhteid võrreldes vastavate näitajatega tervetel inimestel.

Lõppstaadiumis neeruhaigusega dialüüsravi saavatel patsientidel oli keskmine vaba ibuprofeeni osakaal ligikaudu 3%, võrreldes ligikaudu 1%-ga tervetel vabatahtlikel. Neerufunktsiooni raske kahjustuse tagajärjel võivad ibuprofeeni metaboliidid kuhjuda. Selle toime tähtsus ei ole teada. Metaboliite saab kõrvaldada hemodialüüsiga (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4).

Maksakahjustus Ratseemilise ibuprofeeniga ravitavatel tsirroosiga patsientidel, kellel esines mõõdukas maksakahjustus (Child Pugh’ aste 6...10), täheldati poolväärtusaja keskmiselt kahekordset pikenemist ja enantiomeeride AUC suhe (S/R) oli oluliselt väiksem, võrreldes vastavate näitajatega tervetel kontrollisikutel. See viitab (R)-ibuprofeeni metaboolse inversiooni halvenemisele aktiivseks (S)- enantiomeeriks (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsetes avaldus ibuprofeeni subkrooniline ja krooniline toksilisus peamiselt seedetrakti kahjustuste ning haavanditena. In vitro ja in vivo uuringutest ei ole saadud kliiniliselt olulisi tõendeid ibuprofeeni mutageense toime kohta. Rottide ja hiirtega tehtud uuringutes ei leitud tõendeid ibuprofeeni kartsinogeense toime kohta. Ibuprofeen pärssis ovulatsiooni küülikutel ja kahjustas erinevatel loomaliikidel (küülik, rott, hiir) implanteerumist. Rottide ja küülikutega tehtud eksperimentaalsed uuringud on näidanud, et ibuprofeen läbib platsentat. Pärast emasloomale toksiliste annuste manustamist täheldati rottide järglastel väärarendite (vatsakeste vaheseina defektid) esinemuse suurenemist. Ibuprofeen võib ohustada veekeskkonda (vt lõik 6.6).

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumbensoaat (E 211) Veevaba sidrunhape Naatriumtsitraat Naatriumsahhariin Naatriumkloriid Hüpromelloos Ksantaankummi Vedel maltitool (E 965) Glütserool (E 422) Polüsorbaat 80 (E 433) Apelsini lõhna- ja maitseaine „Tetrarome Orange“ [sisaldab maisi maltodekstriini, lõhna- ja maitseaineid ja alfatokoferooli] Lõhna- ja maitseaine pulber „Tastegem“ [sisaldab lõhna- ja maitseaineid, tapioki maltodekstriini, maisi maltodekstriini, naturaalseid lõhna- ja maitseained ja modifitseeritud maisitärklist] Puhastatud vesi.

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

Pärast esmakordset avamist: 6 kuud

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Sisepakend on merevaikkollane lastekindla korgiga 100 ml klaaspudel.

Ravimiga on kaasas 5 ml suusüstal, mille silinder on valmistatud polüpropüleenist ja kolb kõrgtihedusega polüetüleenist. Suusüstal on gradueeritud 0,25 ml vahedega, kuni 5 ml-ni.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

See ravim on keskkonnale ohtlik (vt lõik 5.3). Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Berlin-Chemie AG Glienicker Weg 125 12489 Berliin Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER

888015

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 15.10.2015 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 08.11.2016

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Aprill 2026