RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ibuprofen B. Braun, 600 mg infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ml lahust sisaldab 6 mg ibuprofeeni. 100 ml pudel sisaldab 600 mg ibuprofeeni.

INN. Ibuprofenum

Teadaolevat toimet omav abiaine Üks ml lahust sisaldab 9,15 mg naatriumkloriidi (3,60 mg naatriumi). 100 ml pudel sisaldab 915 mg naatriumkloriidi (360 mg naatriumi).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahus.

Selge ja värvitu kuni kahvatukollane infusioonilahus ilma nähtavate osakesteta.

pH: 6,8...7,8

Osmolaarsus: 310...360 mOsm/l

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Ägeda mõõduka valu kliiniliselt põhjendatud veenisisene lühiajaline sümptomaatiline ravi täiskasvanutel, kui teised manustamisteed ei ole võimalikud.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust lühima aja jooksul, mis on vajalik sümptomite leevendamiseks (vt lõik 4.4). See võib vähendada soovimatuid kõrvatoimeid.

Kasutada tohib ainult olukordades, kus suukaudne manustamine pole sobiv. Patsiendid tuleb üle viia suukaudsele ravile niipea kui võimalik.

Ravi ei tohi kesta üle 3 päeva. Vajalik on säilitada patsiendi piisav hüdratsioon, et vähendada võimalikke kõrvaltoimeid neerudele.

Täiskasvanud Üksikannus on 600 mg. Kui kliiniliselt on põhjendatud, tohib järgmise 600 mg annuse manustada 6 kuni 8 tunni järel, sõltudes seisundi raskusest ja ravivastusest. Maksimaalne ööpäevane koguannus on 1200 mg.

Eakad patsiendid Nagu kõikide mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) korral, tuleb eakate patsientide ravimisel tarvitusele võtta ettevaatusabinõud, kuna neil tekivad sagedamini kõrvaltoimed (vt lõigud 4.4 ja 4.8) ning neil on tõenäolisem neeru-, maksa- ja südamekahjustus ja nad kasutavad samal ajal teisi ravimeid. Eeskätt on selles populatsioonis soovitatav manustada madalaim efektiivne annus lühima aja jooksul, mis on vajalik sümptomite ohjamiseks. Ravi tuleb korrapäraselt üle vaadata ja katkestada, kui soodsat toimet ei täheldata või tekib talumatus.

Neerupuudulikkus MSPVA-de kasutamisel neerupuudulikkusega patsientidel tuleb rakendada ettevaatusabinõusid. Kerge või mõõduka neerukahjustusega patsientidel tuleb algannust vähendada ja hoida seda võimalikult madalana lühima aja jooksul, mis on vajalik sümptomite ohjamiseks ning jälgida neerufunktsiooni. Ravimpreparaat on vastunäidustatud raske neerupuudulikkusega patsientidele (vt lõik 4.3).

Maksapuudulikkus Selles populatsioonis MSPVA-de kasutamisel tuleb rakendada ettevaatusabinõusid, kuigi erinevusi farmakokineetilises profiilis ei ole täheldatud. Kerge või mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel tuleb ravi alustada vähendatud annusega, annust tuleb hoida võimalikult madalana lühima aja jooksul, mis on vajalik ning patsiente hoolikalt jälgida. Ravimpreparaat on vastunäidustatud raske maksapuudulikkusega patsientidele (vt lõik 4.3).

Lapsed Seda ravimit ei tohi kasutada lastel ja noorukitel. Ibuprofen B. Brauni kasutamist lastel ja noorukitel ei ole uuritud. Seetõttu ei ole ravimi ohutus ja tõhusus tõestatud.

Manustamisviis Intravenoosne. Ibuprofeen B. Brauni kirjutavad välja arstid ja seda tohivad manustada ainult kvalifitseeritud tervishoiutöötajad keskkonnas, kus on olemas sobivad seadmed (ravi ajal). Lahus tuleb manustada veenisisese infusioonina 30 minuti jooksul.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine, teiste MSPVA-de või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Anamneesis on bronhospasm, astma, riniit, angioödeem või nõgestõbi, mille tekkimine on seotud atsetüülsalitsüülhappe (ASA) või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) võtmisega.
• Kalduvus veritsusele või aktiivset veritsust hõlmavad seisundid, nagu rasked koagulatsioonihäired (nt trombotsütopeenia).
• Äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat haavandumise või verejooksu juhtu).
• Anamneesis on MSPVA-de raviga seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon.
• Tserebrovaskulaarne või muu aktiivne verejooks.
• Raske maksa- või neerupuudulikkus.
• Raske südamepuudulikkus (NYHA IV klass).
• Raske dehüdratsioon (põhjustatud oksendamisest, kõhulahtisusest või vedelike ebapiisavast manustamisest).
• Raseduse viimane trimester (vt lõik 4.6).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kõrvaltoimeid saab minimeerida, kasutades väikseimat efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrolli alla saamiseks (vt lõik 4.8).

Ibuprofeeni samaaegset kasutamist MSPVA-dega, sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitoritega (koksiib) tuleb vältida (vt lõik 4.5).

MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete, eriti surmaga lõppeda võivate seedetrakti verejooksude ja perforatsioonide esinemissagedus on suurem eakatel (vt lõik 4.8).

Seedetraktiga seotud ohud Igat tüüpi MSPVA-de kasutamisel on teatatud surmaga lõppeda võivatest seedetrakti verejooksudest, haavanditest või perforatsioonidest, mis võivad tekkida ravi ajal nii koos hoiatavate sümptomitega või anamneesis olevate tõsiste seedetrakti sümptomitega, kui ka ilma nendeta.

Seedetrakti verejooksu, haavandi või perforatsiooni risk on suurem MSPVA annuse suurendamisel, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3), samuti eakatel. Need patsiendid peavad alustama ravi väikseima võimaliku annusega. Sellistel patsientidel ja samuti patsientidel, kes vajavad samal ajal raviks väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või muid ravimeid, mis tõenäoliselt suurendavad seedetrakti kahjustuste tekkeriski (vt alljärgnev ja lõik 4.5), tuleb kaaluda kombinatsioonravi koos protektiivsete ravimitega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mis tahes ebatavalistest seedetrakti sümptomitest (eriti seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.

Ettevaatus on vajalik patsientidel, kes kasutavad samal ajal seedetrakti haavandi või verejooksu riski suurendavaid ravimeid, näiteks suukaudseid kortikosteroide, antikoagulante (nt varfariin), trombotsüütide agregatsiooni inhibiitoreid (nt atsetüülsalitsüülhape) või selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (vt lõik 4.5).

Kui ravimit Ibuprofen B. Braun saavatel patsientidel tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi katkestada (vt lõik 4.3).

MSPVA-sid tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel on anamneesis seedetrakti haigus (haavandiline koliit, Crohni tõbi), sest need haigused võivad ägeneda (vt lõik 4.8).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed Kliinilised uuringud osutavad, et ibuprofeeni kasutamine, eriti suurtes annustes (2400 mg ööpäevas), võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega. Kokkuvõttes ei nähtu epidemioloogilistest uuringutest, et ibuprofeeni väikesed annused (nt ≤ 1200 mg ööpäevas) oleksid seotud müokardiinfarkti suurenenud riskiga.

Kontrollimatu hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse (NYHA II...III klass), väljakujunenud isheemilise südamehaiguse, perifeerse arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsiente tohib ibuprofeeniga ravida ainult pärast hoolikat kaalumist ja vältida tuleb suuri annuseid (2400 mg ööpäevas). Ibuprofen B. Brauniga ravitud patsientidel on teatatud Kounise sündroomi juhtudest. Kounise sündroom on määratletud kui allergilise või ülitundlikkusreaktsiooni põhjustatud kardiovaskulaarsed sümptomid, mis on seotud pärgarterite ahenemisega ja võivad viia müokardiinfarkti tekkeni.

Hoolikalt tuleb kaaluda ka enne pikaajalise ravi alustamist patsientidel, kellel on kardiovaskulaarsete juhtude (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, diabetes mellitus, suitsetamine) riskitegurid, eriti kui vajatakse ibuprofeeni suuri annuseid (2400 mg ööpäevas).

Rasked naha kõrvaltoimed Seoses ibuprofeeni kasutamisega on teatatud rasketest naha kõrvaltoimetest (severe cutaneous adverse reactions, SCAR), sh eksfoliatiivne dermatiit, multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom (SJS), toksiline epidermaalne nekrolüüs (TEN), ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (Drug Reaction with Eosinophilia and Systemic Symptoms, DRESS-sündroom) ning äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (acute generalized exanthematous pustulosis, AGEP), mis võivad olla eluohtlikud või surmavad (vt lõik 4.8).

Enamik nendest reaktsioonidest tekkis esimese kuu jooksul. Kui tekivad neile reaktsioonidele viitavad nähud ja sümptomid, tuleb ibuprofeeni kasutamine kohe lõpetada ja kaaluda (vajaduse korral) alternatiivset ravi.

Maksa- või neerupuudulikkus või dehüdratsioon Ibuprofeeni tuleb ettevaatlikult kasutada patsientidel, kelle anamneesis on maksa- või neeruhaigus, eriti samaaegse diureetikumide ravi ajal, kuna prostaglandiinide pärssimine võib põhjustada vedeliku retensiooni ja neerutalitluse kahjustumist. Nendele patsientidele tuleb ibuprofeeni manustada väikseima võimaliku annusena ja pidevalt tuleb jälgida patsiendi neerufunktsiooni.

Dehüdratatsiooni korral tagada piisav vedelike manustamine. Eriline ettevaatus on vajalik dehüdratsiooniga patsientidel, näiteks kõhulahtisusest tingitud dehüdratsioon, kuna dehüdratsioon võib olla aluseks neerupuudulikkuse tekkimisele.

Valuvaigistite harjumuslik kasutamine (eriti kui võetakse kombineeritult mitut valuvaigistavat ainet) võib viia neerukahjustuse tekkeni koos neerupuudulikkuse riskiga (analgeetiline nefropaatia). Risk on suurem eakatel ning neerupuudulikkuse, südamepuudlikkuse ja maksakahjustusega patsientidel ning neil, kes võtavad diureetikume või AKE-inhibiitoreid. Pärast MSPVA-ravi katkestamist taastub tavaliselt patsiendi ravieelne seisund.

Nagu kõik MSPVA-d, võib ka ibuprofeen põhjustada mõne maksafunktsiooni näitaja kerget mööduvat suurenemist ja oluliselt kõrgemaid transaminaaside tasemeid. Kui need näitajad suurenevad oluliselt, tuleb ravi katkestada (vt lõik 4.3).

Anafülaktoidsed reaktsioonid Veenisisese infusiooni standardpraktikas on soovitatav patsiendi hoolikas jälgimine, eriti infusiooni alguses, et tuvastada toimeaine või mõne abiaine põhjustatud anafülaktoidseid reaktsioone.

Raskeid ägedaid ülitundlikkusreaktsioone (nt anafülaktiline šokk) on täheldatud väga harva. Esimeste ülitundlikkusreaktsiooni sümptomite ilmnemisel pärast Ibuprofen B. Brauni manustamist tuleb ravi lõpetada ja alustada sümptomaatilise raviga. Sümptomite ilmnemisel peab väljaõppinud personal võtma kasutusele meditsiiniliselt vajalikud meetmed.

Hingamisteede häired Ravimpreparaadi manustamisel patsientidele, kellel on praegu või on varem esinenud bronhiaalastma, krooniline riniit või allergiline haigus, tuleb olla ettevaatlik, sest on kirjeldatud, et MSPVA-d põhjustavad nendel patsientidel bronhospasmi, nõgestõbe või angioödeemi. Hematoloogilised toimed Ibuprofeen võib ajutiselt pärssida vereliistakute funktsiooni (trombotsüütide agregatsioon), pikendades veritsusaega ja suurendades verejooksu riski.

Patsientidel, kes saavad trombotsüütide agregatsiooni pärssimiseks atsetüülsalitsüülhapet, tuleb ibuprofeeni kasutada eriti ettevaatlikult (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

Koagulatsioonihäiretega või suurenenud veritsusriskiga patsiente (nt operatsioonile minevad patsiendid) tuleb seetõttu jälgida koagulatsiooniparameetrite suhtes. Eriti hoolsalt tuleb jälgida patsiente kohe pärast ulatuslikku operatsiooni.

Pikaajalise ibuprofeeni manustamise ajal tuleb korrapäraselt kontrollida maksanäitajaid, neerufunktsiooni ja teha vereanalüüse.

Kaasasündinud porfüüriaga (nt äge vahelduv porfüüria) patsientidel tohib ibuprofeeni kasutada ainult pärast kasu/riski hoolikat hindamist.

Alkoholi ja MSPVA-de samaaegsel tarvitamisel võib toimeainega seotud kõrvaltoimete, eriti seedetrakti või kesknärvisüsteemiga seotud kõrvaltoimete esinemine sageneda.

Ettevaatlik tuleb olla teatud seisunditega patsientide puhul, kuna nende seisund võib halveneda.

• Patsiendid, kellel tekivad allergilised reaktsioonid muude ainete suhtes, kuna ka selle ravimpreparaadi kasutamisega kaasneb neil suurem ülitundlikkusreaktsioonide risk.
• Patsiendid, kellel on heinapalavik, ninapolüübid või hingamisteede krooniline obstruktiivne haigus, kuna neil on suurem risk allergiliste reaktsioonide tekkimiseks. Need võivad esineda astmahoogude (nn analgeetiline astma), Quincke ödeemi või nõgestõvena.

Aseptiline meningiit Süsteemse erütematoosse luupusega (SLE) patsientidel on mõnel juhul teatatud ibuprofeeni kasutamisega seotud aseptilisest meningiidist. Kuigi suurema tõenäosusega tekib see SLE-ga ja sellega seotud sidekoehaigustega patsientidel, on seda täheldatud ka mõnel patsiendil, kellel ei ole ühtegi kroonilist haigust. Seega tuleb seda selle ravimi manustamisel arvesse võtta (vt lõik 4.8).

Oftalmoloogilised toimed Suukaudsel ibuprofeeni manustamisel on teatatud nägemise hägustumisest või halvenemisest, skotoomist ja muutustest värvide nägemises. Kui patsiendil tekivad niisugused kaebused, tuleb ravi ibuprofeeniga katkestada ja patsient suunata oftalmoloogilisele läbivaatusele, mis hõlmab tsentraalse nägemisvälja ning värvide nägemise kontrollimist.

Teised Valuvaigistite pikaajaline kasutamine võib põhjustada peavalu, mida ei tohi ravida ravimpreparaadi suuremate annustega.

Erandjuhul võib tuulerõugeviirus olla tõsiste naha ja pehmete kudede nakkuslike tüsistuste allikas. Praeguseks ei saa välistada, et MSPVA-d võivad halvendada selliseid infektsioone. Seetõttu on soovitatav tuulerõugete korral hoiduda Ibuprofen B. Brauni kasutamisest.

Infektsiooni sümptomite varjamine Ibuprofeen võib varjata infektsiooni sümptomeid, mistõttu võib hilineda asjakohane ravi ja seeläbi halveneda infektsiooni kulg. Seda on täheldatud bakteriaalse keskkonnatekkese kopsupõletiku ja tuulerõugete bakteriaalsete tüsistuste korral. Kui ibuprofeeni manustatakse palaviku või valu leevendamiseks seoses infektsiooniga, on soovitav jälgida infektsiooni kulgu. Sümptomite püsimisel või süvenemisel haiglaväliselt peab patsient pidama nõu arstiga.

Mõju laboratoorsetele analüüsidele Veritsusaeg (võib pärast ravi katkestamist päeva võrra pikeneda). Vere glükoosisisaldus (võib väheneda). Kreatiniini kliirens (võib langeda). Hematokrit või hemoglobiin (võib langeda). Vere uurea, seerumi kreatiniini ja kaaliumisisaldus (võivad tõusta). Maksafunktsiooni analüüsid: transaminaasi kõrgemad tasemed. Abiainetega seotud hoiatused Ravim sisaldab 360 mg naatriumi ühe pudeli kohta, mis on võrdne 18,0%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teised MSPVA-d, sh COX-2 inhibiitorid ja salitsülaadid Kahe või enama MSPVA koosmanustamine võib sünergilise toime tõttu suurendada seedetrakti haavandite ja verejooksu tekkeriski. Seetõttu tuleb hoiduda ibuprofeeni kasutamisest koos teiste MSPVA-dega (vt lõik 4.4).

Ibuprofeeni ja atsetüülsalitsüülhappe samaaegne manustamine ei ole üldiselt soovitatav, kuna kõrvaltoimete risk suureneb.

Eksperimentaalsetest andmetest nähtub, et samaaegsel manustamisel võib ibuprofeen pärssida atsetüülsalitsüülhappe väikeste annuste toimet vereliistakute agregatsioonile. Kuigi seoses nende andmete ekstrapoleerimisega kliinilisele olukorrale on kahtlusi, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline kasutamine võib vähendada atsetüülsalitsüülhappe väikeste annuste südant kaitsvat toimet. Ibuprofeeni juhuslikul kasutamisel peetakse kliiniliselt olulist toimet ebatõenäoliseks (vt lõik 5.1).

Liitium Ibuprofeeni manustamine koos liitiumi sisaldavate ravimitega võib suurendada liitiumisisaldust seerumis. Vajalik on seerumi liitumitaseme kontrollimine.

Südameglükosiidid (digoksiin) MSPVA-d võivad süvendada südamepuudulikkust, vähendada glomerulaarfiltratsiooni ja suurendada südameglükosiidide taset plasmas. Soovitatav on jälgida digoksiini taset seerumis.

Fenütoiin Ibuprofeeni samaaegne manustamine võib tõsta fenütoiini taset plasmas ja seetõttu võib suureneda toksilisuse risk.

Antihüpertensiivsed ravimid (diureetikumid, AKE-inhibiitorid, beetaretseptoreid blokeerivad ravimid ja angiotensiin-II antagonistid) Diureetikumid ja AKE-inhibiitorid võivad suurendada MSPVA-de nefrotoksilisust. MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite, sh AKE-inhibiitorite ja beetablokaatorite toimet. Halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud patsiendid või eakad neerufunktsiooni kahjustusega patsiendid) võib AKE-inhibiitorite ja angiotensiin-II antagonistide samaaegne kasutamine tsüklooksügenaasi pärssivate ravimitega põhjustada neerufunktsiooni edasist halvenemist kuni võimaliku ägeda neerupuudulikkuseni. See on harilikult pöörduv. Seetõttu tuleb sellist kombinatsiooni manustada ainult ettevaatlikult, eriti eakatele patsientidele. Patsiente tuleb juhendada, et nad tarbiksid piisavalt vedelikku. Neerufunktsiooni tuleb jälgida pärast samaaegse ravi alustamist ja perioodiliselt hiljem.

Ibuprofeeni ja AKE-inhibiitorite samaaegne manustamine võib põhjustada hüperkaleemia.

Kaaliumi säästvad diureetikumid Samaaegne kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat (soovitatav on kontrollida seerumi kaaliumisisaldust). Kaptopriil Eksperimentaaluuringud osutavad, et ibuprofeen takistab kaptopriili toimet suurendada naatriumi ekskretsiooni.

Kortikosteroidid Seedetrakti haavandite või veritsuse tekkimise suurem risk (vt lõik 4.4).

Trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid (nt klopidogreel ja tiklopidiin) ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d) Suurenenud risk seedetrakti verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4). MSPVA-sid ei tohi võtta koos tiklopidiiniga, kuna sellega kaasneb vereliistakute funktsiooni pärssimise aditiivse toime risk.

Metotreksaat MSPVA-d pärsivad metotreksaadi tubulaarset sekretsiooni ja metotreksaadi vähenenud kliirensi tõttu võivad tekkida teatud metaboolsed koostoimed. Ibuprofeeni manustamine 24 tunni jooksul enne või pärast metotreksaadi manustamist võib põhjustada metotreksaadi kõrgemat kontsentratsiooni ja selle toksilise toime suurenemist. Seetõttu tuleb vältida MSPVA-de ja metotreksaadi suurte annuste samaaegset kasutamist. Samuti tuleb arvestada koostoimete potentsiaalse riskiga metotreksaadi

väikese annusega ravi korral, eriti neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel. Kombinatsioonravi korral tuleb jälgida neerufunktsiooni.

Tsüklosporiin Teatud mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite samaaegsel manustamisel suureneb tsüklosporiinist tingitud neere kahjustav toime. Sellist toimet ei saa välistada ka tsüklosporiini ja ibuprofeeni kombineerimisel.

Antikoagulandid MSPVA-d võivad suurendada antikoagulantide, nt varfariini toimet (vt lõik 4.4). Samaaegse ravi korral on soovitatav jälgida koagulatsiooni seisundit.

Sulfonüüluuread MSPVA-d võivad suurendada sulfonüüluureate hüpoglükeemilist toimet. Samaaegse ravi korral on soovitatav jälgida vere glükoosisisaldust.

Takroliimus Nefrotoksilisuse kõrgenenud risk.

Zidovudiin HIV-positiivsetel hemofiiliaga patsientidel, kes kasutavad samaaegselt zidovudiini ja ibuprofeeni, on täheldatud suurenenud riski hemartroosi ning verevalumite tekkeks. Zidovudiini ja MSPVA-de samaaegsel kasutamisel võib olla suurem hematotoksilisuse oht.

Probenetsiid ja sulfiinpürasoon Probenetsiidi või sulfiinpürasooni sisaldavad ravimpreparaadid võivad aeglustada ibuprofeeni eritumist.

Kinoloonantibiootikumid Loomuuringutest saadud andmed näitavad, et MSPVA-d võivad suurendada kinoloonantibiootikumide kasutamisega seostatavat krampide tekkeriski. MSPVA-sid ja kinoloone võtvatel patsientidel võib olla suurem risk krampide tekkeks.

CYP2C9 inhibiitorid Ibuprofeeni ja CYP2C9 inhibiitorite samaaegne manustamine võib suurendada ibuprofeeni (CYP2C9 substraat) ekspositsiooni. Uuring vorikonasooli ja flukonasooliga (CYP2C9 inhibiitorid) näitas S(+)- ibuprofeeni ekspositsiooni suurenemist ligikaudu 80...100%. Kui samal ajal manustatakse tugevaid CYP2C9 inhibiitoreid, tuleb kaaluda ibuprofeeni annuse vähendamist, eriti kui ibuprofeeni suuri annuseid manustatakse koos vorikonasooli või flukonasooliga. Mifepristoon Kui MSPVA-sid kasutatakse 8...12 päeva jooksul pärast mifepristooni manustamist, võivad need vähendada mifepristooni toimet.

Alkohol Alkoholi kroonilise tarbimisega (14...20 jooki nädalas või rohkem) inimestel tuleb ibuprofeeni kasutamist vältida, kuna sellega suureneb tõsiste seedetrakti kõrvaltoimete risk, sh veritsus.

Aminoglükosiidid MSPVA-d võivad vähendada aminoglükosiidide eritumist ja suurendada nende toksilisust. Samaaegsel manustamisel koos ibuprofeeniga on soovitatav väga täpselt jälgida aminoglükosiidide sisaldust seerumis.

Taimsed ekstraktid Hõlmikpuu võib MSPVA-dega koos suurendada veritsuse riski.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Prostaglandiini sünteesi pärssimine võib mõjuda rasedusele ja/või embrüo/loote arengule kahjulikult. Epidemioloogiliste uuringute andmed näitavad, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite kasutamisel raseduse varajases staadiumis suureneb risk nurisünnituse ning südame väärarengute ja gastroskiisi tekkeks. Kardiovaskulaarsete väärarengute absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt kuni ligikaudu 1,5%-le. Arvatakse, et risk kasvab annuse suurenemise ja ravi kestuse pikenemisega.

Loomkatsed on näidanud, et prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite manustamine suurendab loodete pre- ja postimplantatsioonilist hukkumist ning embrüote ja loodete suremust. Peale selle on teatatud erinevate väärarendite, sealhulgas südame-veresoonkonna väärarendite suurenenud esinemissagedusest loomadel, kellele on organogeneesi ajal manustatud prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid (vt lõik 5.3).

Alates 20. rasedusnädalast võib ibuprofeeni kasutamine põhjustada loote neerufunktsiooni häirest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel tavaliselt pöörduv. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast ravimi kasutamist raseduse teisel trimestril, mis enamasti pärast ravi lõpetamist taandus. Seetõttu ei tohi raseduse esimesel ja teisel trimestril ibuprofeeni anda, välja arvatud juhul, kui see on hädavajalik. Kui ibuprofeeni kasutab naine, kes proovib rasestuda, või kasutab seda raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike. Ehkki intravenoosne ravi ibuprofeeniga on näidustatud ainult kuni 3 päevaks, tuleb pärast mitmepäevast kokkupuudet ibuprofeeniga alates 20. rasedusnädalast kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel tuleb ibuprofeeni kasutamine lõpetada.

Kõigi prostaglandiini sünteesi inhibiitorite toimel võivad raseduse kolmandal trimestril

• avalduda lootel: kardiopulmonaalne toksilisus (arterioosjuha enneaegne ahenemine/sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon); neerufunktsiooni häire (vt eespool);
• raseduse lõpus emal ja vastsündinul: võimalik veritsusaja pikenemine, hüübimisvastane toime, mis võib esineda isegi väga väikeste annuste korral; emaka kontraktsioonide pärssumine, mille tulemusel võib sünnitus hilineda või pikale venida.

Seega on ibuprofeen raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Imetamine Ibuprofeen ja selle metaboliidid võivad erituda väikestes kogustes rinnapiima. Kuna praeguseks ei ole teada kahjulikke toimeid imikutele, ei ole ibuprofeeni soovituslike annustega lühiajalise ravimise kestel imetamise katkestamine tavaliselt vajalik, kuid imetamine on soovitatav katkestada, kui kasutatakse suuremaid annuseid kui 1200 mg ööpäevas, kuna sellega kaasneb prostaglandiini sünteesi pärssimise risk vastsündinutel.

Fertiilsus On mõningaid andmeid selle kohta, et tsüklooksügenaasi/prostaglandiinide sünteesi pärssivad ravimid võivad ovulatsiooni mõjutamise kaudu vähendada naiste fertiilsust. Ravi lõpetamisel on see toime pöörduv.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ühekordsel või lühiajalisel kasutamisel ibuprofeen ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Kuid olulised kõrvaltoimed, näiteks väsimus ja peapööritus, võivad reageerimisvõimet kahjustada ning vähendada võimet juhtida sõidukeid ja/või töötada masinatega. Eriti kehtib see juhtudel, kui samal ajal tarvitatakse alkoholi.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete hindamisel on võetud aluseks järgmised esinemissagedused. Väga sage: ≥ 1/10. Sage: ≥ 1/100 kuni < 1/10. Aeg-ajalt: ≥ 1/1000 kuni < 1/100. Harv: ≥ 1/10 000 kuni < 1/1000. Väga harv: < 1/10 000. Teadmata: sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel.

Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on seotud seedetraktiga. Esineda võivad peptilised haavandid, seedetrakti perforatsioon või veritsus, mis eeskätt eakatel patsientidel võivad lõppeda surmaga (vt lõik 4.4). Kirjeldatud on ka manustamisjärgset iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, kõhupuhitust, kõhukinnisust, düspepsiat, kõhuvalu, verirooja, veriokset, haavandilist stomatiiti, Crohni tõve ja koliidi ägenemist (vt lõik 4.4). Harvem on täheldatud gastriiti. Seedetrakti verejooksude oht on eriti tugevas sõltuvuses kasutatud annuste suurusest ja ravikuuri kestusest.

Rasketest ülitundlikkusreaktsioonidest (sh infusioonikoha reaktsioonid, anafülaktiline šokk) ja tõsistest naha kõrvaltoimetest, nt bulloossetest reaktsioonidest, sh Stevensi-Johnsoni sündroom ning toksiline epidermaalne nekrolüüs (Lyelli sündroom), multiformne erüteem ja alopeetsia, on teatatud väga harva.

Kirjeldatud on infektsioossete põletike ägenemist (nt nekrotiseeruva fastsiidi tekkimine) mittesteroidsete põletikuvastaste ainete süsteemse kasutamise ajal. See võib olla seotud mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite toimemehhanismiga.

Tuulerõugenakkuse ajal võivad esineda valgustundlikkus, allergiline vaskuliit ning erandjuhul rasked nahainfektsioonid ja pehmete kudede tüsistused (vt lõik 4.4).

MSPVA-raviga seoses on teatatud ödeemist, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.

Kliinilised uuringud osutavad, et ibuprofeeni kasutamine, eriti suurtes annustes (2400 mg ööpäevas), võib olla seotud arteriaalsete tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega (vt lõik 4.4).

Infektsioonid ja Väga harv Infektsioossete põletike ägenemine (nt nekrotiseeruva fastsiidi infestatsioonid tekkimine) mittesteroidsete põletikuvastaste ainete süsteemse Vere ja Väga harv Vereloomehäired (aneemia, agranulotsütoos, leukopeenia, lümfisüsteemi häired trombotsütopeenia ja pantsütopeenia). Esimesed sümptomid on Immuunsüsteemi Aeg-ajalt Ülitundlikkusreaktsioonid koos nahalöövete ja sügelusega, häired samuti astmahood (võimalik ka vererõhu langus) Psühhiaatrilised Aeg-ajalt Ärevus, rahutus häired Harv Psühhootilised reaktsioonid, närvilisus, ärrituvus, segasus või Närvisüsteemi häired Väga sage Väsimus või unetus, peavalu, pearinglus

Silma kahjustused Aeg-ajalt Nägemishäired Kõrva ja labürindi Sage Peapööritus kahjustused Aeg-ajalt Tinnitus Südame häired Väga harv Südamepekslemine, südamepuudulikkus, müokardiinfarkt Vaskulaarsed häired Väga harv Arteriaalne hüpertensioon Respiratoorsed, Väga harv Astma, bronhospasm, düspnoe ja kähisev hingamine rindkere ja mediastiinumi häired Seedetrakti häired Väga sage Püroos, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, kõhupuhitus, Maksa ja sapiteede Harv Kollatõbi, maksafunktsiooni häire, maksakahjustus, äge häired hepatiit Naha ja nahaaluskoe Sage Nahalööve kahjustused Aeg-ajalt Nõgestõbi, kihelemine, purpur (sh allergiline purpur), Lihaste, luustiku ja Harv Jäik kael sidekoe kahjustused Neerude ja kuseteede Aeg-ajalt Uriiniga eritumise vähenemine ja tursete teke, eriti arteriaalse häired hüpertensiooni või neerupuudulikkusega patsientidel, Üldised häired ja Sage Valu ja põletustunne manustamiskohas manustamiskoha Teadmata Süstekoha reaktsioonid, nt paistetus, hematoom või veritsus reaktsioonid Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Üleannustamise sümptomid võivad olla kesknärvisüsteemi häired, nagu peavalu, segasus, nüstagm, tinnitus, pearinglus, uimasus, teadvusetus, krambid (peamiselt lastel) ja ataksia, samuti kõhuvalu, iiveldus ja oksendamine. Peale selle võivad esineda seedetrakti verejooksud ning maksa- ja neerufunktsiooni häired. Veel võivad tekkida hüpotensioon, hüperkaleemia, hüpotermia, hingamise pärssumine ja tsüanoos.

Soovitatust suuremate annuste pikaajaline kasutamine või üleannustamine võib põhjustada renaalset tubulaarset atsidoosi ja hüpokaleemiat.

Tõsise mürgistuse korral võib esineda metaboolne atsidoos.

Ravi Ravi on sümptomaatiline ja spetsiifiline antidoot puudub. Intoksikatsiooni ravivõimalused sõltuvad ulatusest, tasemest ja kliinilistest sümptomitest intensiivravi tavameetmete järgi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, propioonhappe derivaadid, ATC-kood: M01AE01

Ibuprofeen on mittesteroidne põletikuvastane aine, mille puhul on tavapärastes loomkatsete põletikumudelites tõestatud, et see toimib prostaglandiini sünteesi pärssimise teel. Ibuprofeenil on inimestele antipüreetiline toime ning see vähendab põletikust tingitud valu ja turset. Peale selle inhibeerib ibuprofeen pöörduvalt ka ADP ja kollageeni indutseeritud trombotsüütide agregatsiooni.

Eksperimentaalsetest andmetest nähtub, et samaaegsel manustamisel võib ibuprofeen pärssida atsetüülsalitsüülhappe väikeste annuste toimet vereliistakute agregatsioonile. Mõnedes farmakodünaamilistes uuringutes, kus manustati 400 mg ibuprofeeni üksikannus 8 tundi enne või 30 minuti jooksul pärast atsetüülsalitsüülhappe kiirelt vabastava ravimvormi annuse (81 mg) võtmist, täheldati atsetüülsalitsüülhappe toime vähenemist tromboksaani moodustumisele või trombotsüütide agregatsioonile. Kuigi seoses nende andmete ekstrapoleerimisega kliinilisele olukorrale on kahtlusi, ei saa välistada võimalust, et ibuprofeeni regulaarne pikaajaline tarvitamine võib vähendada atsetüülsalitsüülhappe väikeste annuste südant kaitsvat toimet. Ibuprofeeni juhuslikul kasutamisel peetakse kliiniliselt olulist toimet ebatõenäoliseks (vt lõik 4.5).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Ibuprofen B. Brauni manustatakse veenisiseselt, seetõttu imendusmisprotsess puudub ja ibuprofeeni biosaadavus on 100%. Pärast ibuprofeeni veenisisest manustamist inimestele saavutatakse S-enantiomeeri (aktiivne) ja R- enantiomeeri maksimaalne kontsentratsioon (C ) ligikaudu 40. minutil ja infusioonikiirus on 30 minutit. Jaotumine Hinnanguline jaotusruumala on 0,11 kuni 0,21 l/kg.

Ibuprofeen seondub suurel määral plasmavalkudega, peamiselt albumiiniga.

Biotransformatsioon Ibuprofeen metaboliseeritakse maksas kaheks passiivseks metaboliidiks ja need erituvad koos metaboliseerimata ibuprofeeniga neerude kaudu sellisel kujul või konjugaatidena.

Suukaudsel manustamisel imendub ibuprofeen osaliselt juba maos ja lõplikult peensooles. Pärast metabolismi maksas (hüdroksülatsioon, karboksülatsioon) elimineeritakse farmakoloogiliselt passiivsed metaboliidid täielikult, peamiselt neerude kaudu (90%), aga ka sapi abil.

Eritumine Eritumine neerude kaudu on kiire ja täielik. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu kaks tundi.

Lineaarsus/mittelineaarsus Ibuprofeeni ühe manustamiskorra (annus vahemikus 200…800 mg) järgselt on plasma kontsentratsiooni-aja kõver lineaarne.

Farmakokineetilised/farmakodünaamilised toimed Ibuprofeeni plasmatasemete, farmakodünaamiliste omaduste ja üldise ohutusprofiili vahel on korrelatsioon. Ibuprofeeni farmakokineetika on pärast veenisisest ja suukaudset manustamist stereoselektiivne.

Veenisisese ibuprofeen toimemehhanism ja farmakoloogia ei erine suukaudselt manustatava ibuprofeeni omast.

Neerukahjustus Kerge neerukahjustusega patsientidel on kirjeldatud sidumata (S)-ibuprofeeni hulga suurenemist, (S)- ibuprofeeni AUC väärtuste suurenemist ja suuremaid enantiomeeride AUC (S/R) suhteid võrreldes vastavate näitajatega tervetel inimestel.

Lõppstaadiumis neeruhaigusega dialüüsravi saavatel patsientidel oli sidumata ibuprofeeni osakaal ligikaudu 3% ja tervetel vabatahtlikel ligikaudu 1%. Neerufunktsiooni raske häirumise tagajärjel võivad ibuprofeeni metaboliidid kuhjuda. Selle toime olulisus ei ole teada. Metaboliite saab kõrvaldada hemodialüüsiga (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Maksakahjustus Ratseemilise ibuprofeeniga ravitavatel tsirroosiga patsientidel, kellel esines mõõdukas maksakahjustus (Child-Pugh’ skoor 6...10), täheldati poolväärtusaja keskmiselt kahekordset pikenemist ja enantiomeeride AUC suhe (S/R) oli oluliselt väiksem, võrreldes tervete kontrollisikutega, mis viitab, et on halvenenud (R)-ibuprofeeni metaboolne inversioon aktiivseks (S)-enantiomeeriks (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsetes avaldus ibuprofeeni subkrooniline ja korduvtoksilisus peamiselt seedetrakti kahjustuste ning haavanditena. In vitro ja in vivo uuringutest ei ole saadud kliinilist tähtsust omavaid tõendeid ibuprofeeni mutageense toime kohta. Rottide ja hiirtega tehtud uuringutes ei leitud tõendeid ibuprofeeni kartsinogeense toime kohta.

Ibuprofeen pärssis ovulatsiooni küülikutel ja kahjustas eri loomaliikidel (küülik, rott, hiir) implantatsiooni. Rottide ja küülikutega tehtud eksperimentaalsed uuringud on näidanud, et ibuprofeen läbib platsentat. Pärast emasloomale toksiliste annuste manustamist täheldati rottide järglastel väärarendite (vatsakeste vaheseina defektid) esinemuse suurenemist.

Toimeaine ibuprofeen on keskkonnas ohtlik veekeskkonnale, eelkõige kaladele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

L-arginiin Naatriumkloriid Vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks) Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati segada teiste ravimitega.

6.3 Kõlblikkusaeg

36 kuud

Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim pärast avamist kohe ära kasutada.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi esmast avamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Pakend on 100 ml kahe korgiga madala tihedusega polüetüleenist (LDPE) konteiner, pakendis 10 ja 20 pudelit, iga pudel 100 ml.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Ravimpreparaat on ettenähtud kasutamiseks ühekordse annusena; kasutamata lahus tuleb hävitada. Enne manustamist tuleb lahust visuaalselt kontrollida ja veenduda, et see oleks selge ja värvitu kuni kahvatukollane. Lahust ei tohi kasutada, kui selles täheldatakse osakesi. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

B. Braun Melsungen AG Carl-Braun-Straße 1 34212 Melsungen Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER

937417

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 09.05.2017 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03.11.2021

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Jaanuar 2025