Metfab

Näidustus: Aktiivsus- ja tähelepanuhäire Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ravi 6-aastastel ja vanematel lastel ning täiskasvanutel kompleksravi ühe osana, kui ainult toetavad meetmed on ebapiisavad. Ravi peab alustama ja jälgima ATH ravile spetsialiseerunud arst, näiteks lastearst, laste ja noorukite psühhiaater või täiskasvanute psühhiaater. ATH spetsiaalsed diagnostilised kaalutlused lastel Diagnoosimine peab toimuma vastavalt kehtivatele DSM kriteeriumidele või RHK juhendile ning see peab tuginema patsiendi põhjalikul anamneesil ja uuringutel. Soovitav on kolmanda osapoole kinnitus ning diagnoosida ei saa ainult ühe või mitme sümptomi olemasolu alusel. Sündroomi täpne etioloogia ei ole teada ja ühtset diagnostilist testi kasutusel ei ole. Adekvaatse diagnoosi eelduseks on meditsiinilised, eripsühholoogilised, pedagoogilised ning sotsiaalsed uuringud. Kompleksravi hõlmab tavaliselt psühholoogilisi, pedagoogilisi ja sotsiaalseid meetmeid ning farmakoteraapiat ning see on suunatud käitumishäirega lapse seisundi stabiliseerimisele. Käitumishäiret iseloomustavate sümptomite hulka võivad kuuluda krooniline lühiaegne tähelepanuvõime, tähelepanematus, emotsionaalne labiilsus, impulsiivsus, mõõdukas kuni raske hüperaktiivsus, kerged neuroloogilised nähud ja muutused elektroentsefalogrammis (EEG). Õppimine võib, kuid ei pruugi olla kahjustunud. Ravi metüülfenidaadiga ei ole näidustatud kõigile ATH-ga lastele ning otsus seda ravimit kasutada peab põhinema lapse sümptomite raskusastme ja kestuse põhjalikul hindamisel, arvestades sealjuures lapse vanust. Esmatähtis on asjakohane õpikeskkond ning tavaliselt on vajalik ka psühhosotsiaalne tugi. Kui toetavad meetmed üksi on ebapiisavad, peab stimulandi määramise otsus lähtuma lapse sümptomite raskusastme põhjalikust hindamisest. Metüülfenidaati tuleb alati kasutada vastavalt ametlikule näidustusele ja ravijuhenditele. ATH spetsiaalsed diagnostilised kaalutlused täiskasvanutel Diagnoosimine peab toimuma vastavalt kehtivatele DSM kriteeriumidele või RHK juhendile ning see peab tuginema patsiendi põhjalikul anamneesil ja uuringutel. Sündroomi täpne etioloogia ei ole teada ja ühtset diagnostilist testi kasutusel ei ole. ATH-ga täiskasvanute sümptomite mustris on tüüpiliselt rahutus, kannatamatus ja tähelepanematus. Sümptomid, nagu hüperaktiivsus, kalduvad vanuse kasvades vähenema, mis võib olla seotud kohanemise, närvisüsteemi arengu ja iseravimisega. Tähelepanematuse sümptomid on ATH-ga täiskasvanutel silmapaistvamad ja neil on suurem mõju. Diagnoosimine täiskasvanutel peab hõlmama struktureeritud intervjuud patsiendiga olemasolevate sümptomite väljaselgitamiseks. Eeltingimuseks on varasem lapseea ATH, mis selgitatakse välja retrospektiivselt (patsiendi haigusloo sissekannetest või kui neid ei ole, siis asjakohaste struktureeritud vahendite/intervjuude abil). Soovitav on kolmanda osapoole kinnitus ning ravi ei tohi alustada, kui lapseea ATH sümptomid ei ole kindlalt kinnitust leidnud. Diagnoosida ei saa ainult ühe või mitme sümptomi olemasolu alusel. Stimulandi kasutamise otsus peab täiskasvanutel põhinema väga hoolikal hindamisel ja diagnoosimiseks peab seisund hõlmama mõõdukat või rasket toimetulekuhäiret vähemalt kahes valdkonnas (näiteks sotsiaalne, akadeemiline ja/või tööalane toimetulek), mis mõjutab isiku elu erinevaid aspekte.