RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ropivacaine Kabi, 5 mg/ml süstelahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ml süstelahust sisaldab 5 mg ropivakaiinvesinikkloriidi. Üks 10 ml ampull sisaldab 50 mg ropivakaiinvesinikkloriidi.

INN: Ropivacainum

Teadaolevat toimet omav abiaine Üks 10 ml ampull sisaldab 1,38 mmol (ehk 31,7 mg) naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus.

Läbipaistev, värvitu lahus, mille pH on 4,0…6,0 ja osmolaalsus 255…305 mOsmol/kg.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Täiskasvanud ja üle 12-aastased noorukid:

• intratekaalne manustamine kirurgiliseks anesteesiaks.

Väikelapsed alates 1 aasta vanusest ning 12-aastased ja nooremad lapsed Ägeda valu ravi (peri- ja postoperatiivne):

• ühekordne perifeerse närvi blokaad.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Ropivacaine Kabit tohib kasutada vaid regionaalanesteesia kogemusega arst või tema pideva järelevalve all.

Intratekaalne manustamine kirurgiliseks anesteesiaks

Annustamine

Täiskasvanud ja üle 12-aastased noorukid Alljärgnevas tabelis 1 on toodud intratekaalsete blokaadide annustamissoovitused täiskasvanutele. Efektiivse blokaadi saavutamiseks tuleb kasutada väikseimat toimivat annust. Annuse määramisel on oluline roll arsti kliinilisel kogemusel ning sellel, kui palju on arstil informatsiooni patsiendi füüsilise seisundi kohta.

Tabel 1 Annustamine intratekaalseks blokaadiks täiskasvanutel KIRURGILINE ANESTEESIA

Intratekaalne manustamine

Kirurgia 5,0 3…5 15…25 1…5 2…6 Tabelis on esitatud annused, mida peetakse blokaadi õnnestumiseks vajalikeks. Need on mõeldud suunisena täiskasvanutel kasutamiseks. Toime alguses ja kestuses esinevad individuaalsed erinevused. „Annus“ veerus on eeldatav keskmine vajalik annusevahemik. Lisateabe saamiseks spetsiifiliste blokaaditehnikaid mõjutavate tegurite kohta tuleb vaadata käsiraamatuid ja lähtuda patsiendi individuaalsetest vajadustest.

Neerukahjustus Neerukahjustusega patsientidel ei ole tavaliselt vaja annust muuta, kui ravimit kasutatakse üksikannusena või lühiajaliseks raviks (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus Ropivakaiin metaboliseerub maksas ning raske maksahaigusega patsientidel peab seda seetõttu kasutama ettevaatusega. Võimalik, et korduvaid annuseid tuleb vähendada aeglustunud eritumise tõttu (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Lapsed Imikutel, väikelastel ja lastel ei ole intratekaalset manustamist uuritud.

Manustamisviis Intravaskulaarse süstimise vältimiseks on soovitatav hoolikas aspireerimine enne süstimist ja selle ajal. Tahtmatu intravaskulaarse süste võib ära tunda ajutise südame löögisageduse kiirenemise järgi. Enne põhiannuse manustamist ja manustamise ajal tuleb aspireerida. Annus manustatakse aeglaselt, kiirusega 25…50 mg/min, samal ajal hoolikalt patsiendi elulisi funktsioone ja verbaalse kontakti säilimist jälgides. Toksiliste sümptomite ilmnemisel tuleb süste kohe peatada.

Intratekaalne süste tuleb manustada pärast seda, kui on tuvastatud subarahnoidaalruumi jõudmine ja spinaalnõelast väljub selge tserebrospinaalvedelik (TSV) või kui seda tuvastatakse aspireerimisel.

Ühekordne süste perifeerseks närviblokaadiks

Lapsed

Tabel 2 Annused väikelastele ja lastele vanuses 1 kuni 12 aastat (kaasa arvatud) ÄGEDA VALU RAVI (peri- ja postoperatiivne)

Ühekordne süste perifeerse närviblokaadi tegemiseks (nt niude-kubemenärvi blokaad, brahiaalpõimiku blokaad) 1…12-aastastel lastel Tabelis toodud annust tuleb võtta kui suunist lastel kasutamisel. Esineb individuaalseid erinevusi. Suure kehakaaluga lastel on sageli vaja annust astmeliselt vähendada ning tuleb lähtuda ideaalsest kehakaalust. Lisateabe saamiseks spetsiifiliste blokaaditehnikaid mõjutavate tegurite kohta tuleb vaadata käsiraamatuid ja lähtuda patsiendi individuaalsetest vajadustest.

Väikelaste ja laste soovitatavad ropivakaiini perifeerse blokaadi annused on suuniseks ilma ühegi raskema haiguseta laste puhul. Raskelt haigete laste puhul on soovitatav kasutada väiksemaid annuseid ja neid hoolikalt jälgida.

Ropivacaine Kabi 5 mg/ml ei ole heaks kiidetud kasutamiseks alla 1-aastastel lastel. Ropivakaiini ei ole soovitatav kasutada enneaegsetel lastel.

Manustamisviis Intravaskulaarse süstimise vältimiseks on soovitatav hoolikas aspireerimine enne süsti ja selle ajal. Süste ajal tuleb hoolikalt jälgida patsiendi elulisi funktsioone. Toksiliste sümptomite ilmnemisel tuleb süste kohe peatada.

Soovitatav on välja arvutatud anesteetikumi annuse fraktsioneerimine.

Ultrahelitehnika kasutamisel võivad vajalikud annused tihti olla väiksemad (vt lõik 5.2).

Ropivakaiini 5 mg/ml manustamisel annustes 3,5 mg/kg (0,7 ml/kg) on täheldatud suuri plasmakontsentratsioone ilma süsteemsete toksiliste toimete avaldumiseta. Soovitatav on kasutada väiksemat ropivakaiini kontsentratsiooni blokaadide puhul, kui vajalik on kasutada suuri koguseid, mis ületavad annust 3 mg/kg (0,6 ml/kg) (nt fascia iliaca kompartmendi blokaad).

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus ropivakaiini, teiste amiidi tüüpi lokaalanesteetikumide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.
• Arvesse tuleb võtta regionaalanesteesiaga seotud üldisi vastunäidustusi sõltumata kasutatavast lokaalsest anesteesiast.
• Intravenoosne regionaalanesteesia.
• Paratservikaalne anesteesia sünnitusabis.
• Suured närviblokaadid on hüpovoleemiaga patsientidele vastunäidustatud.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Regionaalanesteesia protseduurid peavad olema alati läbi viidud hästi varustatud seadmetega ruumis ja komplekteeritud personaliga. Käepärast peavad olema patsiendi jälgimiseks ja elustamiseks vajalikud seadmed ja ravimid.

Patsiendid, kellele tehakse suurte närvitüvede blokaadi, peavad olema optimaalses seisundis ning enne blokaadi peab olema loodud veenitee.

Vastutav arst peab kasutama kõiki ettevaatusabinõusid, et vältida intravaskulaarset manustamist (vt lõik 4.2) ning olema saanud vastava koolituse ja teadma kõrvaltoimete, süsteemsete mürgistusnähtude ja teiste tüsistuste diagnoosimist ning ravi põhimõtteid (vt lõigud 4.8 ja 4.9). Pärast intratekaalset manustamist ei ole süsteemset toksilisust oodata, sest manustatav annus on väike. Üleannustamine subarahnoidaalruumi võib suurendada täieliku spinaalblokaadi riski (vt lõik 4.9).

Kardiovaskulaarsed toimed Epiduraal- ja intratekaalne anesteesia võivad põhjustada hüpotensiooni ja bradükardiat. Hüpotensiooni tuleb kohe ravida intravenoosse vasopressiivse ainega ja adekvaatse vaskulaarse mahu taastamisega. Patsiendid, kes saavad ravi III klassi antiarütmikumidega (nt amiodaroon), peavad olema hoolika järelevalve all ning tuleb kaaluda EKG monitooringut, kuna toimed südamele võivad olla aditiivsed. Ülitundlikkus Arvestada tuleb võimaliku ristuva ülitundlikkusega teiste amiidi tüüpi lokaalanesteetikumide suhtes (vt lõik 4.3).

Hüpovoleemia Mis tahes põhjusel tekkinud hüpovoleemiaga patsientidel võib tekkida äkiline ja raske hüpotensioon intratekaalse anesteesia ajal, sõltumata sellest, millist lokaalanesteetikumi kasutati (vt lõik 4.3).

Halvas üldseisundis patsiendid Halva üldseisundiga patsiendid, kas siis vanuse tõttu või teiste komplitseerivate tegurite esinemisel, nagu osaline või täielik südameblokaad, kaugelearenenud maksahaigus või rasked neerufunktsiooni häired, vajavad erilist tähelepanu, kuid regionaalanesteesia kasutamine on nendel patsientidel sageli näidustatud.

Maksa- ja neerukahjustusega patsiendid Ropivakaiin metaboliseerub maksas ja seda peab seetõttu kasutama raske maksahaigusega patsientidel ettevaatusega; vähenenud eliminatsiooni tõttu võib olla vajalik korduvannuste vähendamine. Üksikannuse manustamisel või lühiajalise ravi korral ei ole halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel annuse kohandamine tavaliselt vajalik. Kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel on sageli täheldatud atsidoosi ja plasmavalkude kontsentratsiooni vähenemist, mis võib suurendada süsteemse toksilisuse riski.

Äge porfüüria Ropivacaine Kabi süstelahus võib olla porfürinogeenne ja seda tohib määrata ägeda porfüüriaga patsientidele ainult siis, kui ohutumat alternatiivi ei ole saadaval. Ohustatud patsientide puhul on vajalik rakendada vastavaid ettevaatusabinõusid, mis on käsiraamatute ja/või vastava eriala spetsialistide nõuannetega kooskõlas.

Teadaoleva toimega abiained Ravim sisaldab 3,17 mg naatriumi ühes milliliitris, mis on võrdne 0,16%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

Pikaajaline manustamine Ropivakaiini pikaajalist kasutamist tuleb vältida patsientidel, kes saavad ravi tugevate CYP1A2 inhibiitoritega, nagu fluvoksamiin ja enoksatsiin (vt lõik 4.5).

Lapsed Imikutel, väikelastel ja lastel ei ole intratekaalset manustamist uuritud. Ropivakaiini 5 mg/ml kasutamise ohutust ja efektiivsust perifeerse närvi blokaadil alla 1 aasta vanustel lastel ei ole tõestatud.

Ropivacaine Kabi 5 mg/ml ei ole heaks kiidetud kasutamiseks alla 1-aastastel lastel. Vastsündinud võivad ainevahetusradade ebaküpsuse tõttu vajada erilist tähelepanu. Vastsündinute kliinilistes uuringutes täheldatud ropivakaiini plasmakontsentratsiooni suured erinevused näitavad, et selles vanusegrupis võib süsteemse toksilisuse risk olla suurem.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Ropivacaine Kabit tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes saavad samaaegselt teisi lokaalanesteetikume või ravimeid, mis on struktuurilt sarnased amiidi-tüüpi lokaalanesteetikumidega, nt teatud antiarütmikumid, nagu lidokaiin ja meksiletiin, kuna nende ravimite süsteemsed toksilised toimed on aditiivsed. Ropivacaine Kabi samaaegsel kasutamisel koos üldanesteetikumidega või opioididega võivad need vastastikku (kõrval)toimeid võimendada. Kuigi spetsiifilisi koostoimeuuringuid ropivakaiini ja III klassi antiarütmikumidega (nt amiodaroon) ei ole läbi viidud, peab siiski olema ettevaatlik (vt ka lõik 4.4).

Peamise metaboliidi, 3-hüdroksüropivakaiini tekkes osaleb tsütokroom P450 (CYP) 1A2. Ropivakaiini manustamisel koos selektiivse ja tugevatoimelise CYP1A2 inhibiitori fluvoksamiiniga

vähenes ropivakaiini plasmakliirens in vivo 77%. Patsientidel, kes saavad samaaegselt Ropivacaine Kabi pikaajalise raviga ka tugevaid CYP1A2 inhibiitoriteid (nagu fluvoksamiin ja enoksatsiin), võib seega esineda koostoimeid ropivakaiiniga. Ropivacaine Kabi pikaajalist kasutamist tuleb vältida patsientidel, kes saavad samaaegselt ravi tugevate CYP1A2 inhibiitoritega, vt ka lõik 4.4.

Ropivakaiini plasmakliirens vähenes in vivo 15%, kui seda manustati samaaegselt ketokonasooliga, mis on selektiivne ja tugev CYP3A4 inhibiitor. Siiski ei ole selle isoensüümi inhibeerimisel tõenäoliselt kliinilist tähtsust.

In vitro on ropivakaiin konkureeriv CYP2D6 inhibiitor, kuid ilmselt ei inhibeeri seda isoensüümi kliiniliselt saavutatud plasmakontsentratsioonidel.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Puuduvad adekvaatsed andmed ropivakaiini kasutamise kohta raseduse ajal, välja arvatud epiduraalne kasutamine sünnitusabis. Kuid ropivakaiin läbib platsentaarbarjääri (vt lõik 5.2) ja võib vähendada loote südame löögisagedust, põhjustades loote bradükardiat. Seetõttu on soovitatav loote südame löögisagedust hoolikalt jälgida. Loomkatsed ei näita otsest ega kaudset kahjulikku toimet tiinusele, embrüo/loote arengule, poegimisele ega postnataalsele arengule (vt lõik 5.3).

Imetamine Puuduvad andmed ropivakaiini eritumise kohta inimese rinnapiima.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Uuringuid toime kohta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole läbi viidud. Sõltuvalt annusest võivad lokaalanesteetikumid mõjutada kergelt vaimset seisundit ja koordinatsiooni, isegi kui puudub väljendunud toksiline toime kesknärvisüsteemile, ning võivad põhjustada ajutisi liikumis- ja reaktsioonihäireid.

4.8 Kõrvaltoimed

Üldine teave Ropivacaine Kabi kõrvaltoimete profiil on sarnane teiste pikatoimeliste amiidi tüüpi lokaalanesteetikumide kõrvaltoimetega. Kõrvaltoimeid tuleb eristada närviblokaadi tagajärjel tekkivatest füsioloogilistest toimetest, nagu vererõhu langus ja bradükardia intratekaalse anesteesia ajal, ning nõelatorke tagajärgedest (nt spinaalhematoom, postduraalne punktsioonipeavalu, meningiit ja epiduraalabstsess). Paljud kõige sagedamini esinevad kõrvaltoimed, nagu iiveldus, oksendamine ja hüpotensioon, esinevad anesteesia- ja operatsiooniaegselt üldjuhul sageli ning seetõttu on raske eristada, millal on need põhjustatud kliinilisest olukorrast, toimeainest või blokaadist. Kõigi lokaalanesteetikumide kasutamisel võib esineda täielik spinaalblokaad, kui epiduraalne annus on kogemata manustatud intratekaalselt või kui intratekaalselt on manustatud liiga suuri annuseid. Ropivakaiini süsteemsed ja paiksed kõrvaltoimed ilmnevad tavaliselt üleannustamise, kiire imendumise või kogemata intravaskulaarsel teel süstimise tõttu, kuid kuna intratekaalse anesteesia annused on väikesed, siis ei ole süsteemset toksilist toimet oodata.

Tabel 3 Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelina Tabelis 3 esitatud esinemissagedused on järgmised: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi klass Esinemissagedus Kõrvaltoime

Immuunsüsteemi häired Harv Allergilised reaktsioonid (anafülaktilised Psühhiaatrilised häired Aeg-ajalt Ärevus Närvisüsteemi häired Sage Paresteesia, pearinglus, peavaluc Südame häired Sage Bradükardiac, tahhükardia Vaskulaarsed häired Väga sage Hüpotensioona Respiratoorsed, rindkere ja Aeg-ajalt Düspnoec mediastiinumi häired Seedetrakti häired Väga sage Iiveldus Lihaste, luustiku ja sidekoe Sage Seljavalu kahjustused Neerude ja kuseteede häired Sage Uriinipeetusc Üldised häired ja Sage Kehatemperatuuri tõus, jäikus, külmavärinad manustamiskoha reaktsioonid Aeg-ajalt Hüpotermiac a Lastel esineb hüpotensiooni harvem (> 1/100 kuni < 1/10). b Lastel esineb oksendamist sagedamini (> 1/10). c Pärast intratekaalset manustamist esineb neid kõrvaltoimeid näidatust sagedamini. * Need sümptomid ilmnevad tavaliselt kogemata intravaskulaarselt süstimisel, üleannustamisel või kiire imendumise tõttu, vt lõik 4.9. Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Neuroloogilised komplikatsioonid Regionaalanesteesiaga, sõltumata kasutatavast lokaalanesteetikumist, on seostatud neuropaatia ja spinaalkanali düsfunktsioone (nt eesmise spinaalarteri sündroom, arahnoidiit, cauda equina), mis harvadel juhtudel võivad jätta püsivaid tagajärgi.

Pärast epiduraalset manustamist võib lokaalanesteetikumide kraniaalne levik, eeskätt rasedatel naistel, mõnikord põhjustada Horneri sündroomi, millele on iseloomulikud mioos, ptoos ja anhidroos. Seisund laheneb spontaanselt ravi lõpetamisel.

Täielik spinaalblokaad Liiga suure intratekaalse annuse manustamisel võib tekkida täielik spinaalblokaad. Äge süsteemne toksilisus Süsteemsed toksilised reaktsioonid avalduvad peamiselt kesknärvisüsteemis (KNS) ja südame- veresoonkonnas. Need reaktsioonid on põhjustatud lokaalanesteetikumi kõrgest kontsentratsioonist veres, mis võib tekkida kas (kogemata) süstimisest veresoonde, üleannustamisest või erandlikult kiirest imendumisest veresoontega hästi varustatud piirkonnas, vt ka lõik 4.4. KNS reaktsioonid on sarnased kõikidel amiidi tüüpi lokaalanesteetikumidel, samal ajal kui südame reaktsioonid sõltuvad rohkem nii kasutatava ravimi kogusest kui omadustest.

Kesknärvisüsteemi toksilisus

Kesknärvisüsteemi toksilisus on järk-järgult tugevnevate nähtudega astmeline reaktsioon. Esimesed nähud on tavaliselt nägemis- või kuulmishäired, suuümbruse tundehäired, pearinglus, joobnud tunne, surin ja paresteesia. Düsartria, lihasjäikus ja lihastõmblused on tõsisemad häired ja võivad eelneda generaliseerunud krampidele. Neid sümptomeid ei tohi ekslikult pidada neurootiliseks käitumiseks. Sellisele seisundile võivad järgneda teadvusekadu ja grand mal krambid, mis võivad kesta mõnest sekundist mitme minutini. Lihasaktiivsuse suurenemise tõttu järgneb krampidele kiiresti hüpoksia ja hüperkapnia koos hingamisfunktsiooni häiretega. Rasketel juhtudel võib tekkida isegi apnoe. Respiratoorne ja metaboolne atsidoos süvendavad ja pikendavad lokaalanesteetikumide toksilist toimet.

Patsient taastub pärast lokaalanesteetikumi ümberjaotumist kesknärvisüsteemis ning sellele järgnevat metabolismi ja eritumist. Patsiendi seisundi paranemine võib olla kiire ka vaatamata suurte annuste süstimisele.

Kardiovaskulaarsüsteemi toksilisus Kardiovaskulaarne toksilisus viitab raskemale seisundile. Lokaalanesteetikumide süsteemse kontsentratsiooni suur tõus võib põhjustada hüpotensiooni, bradükardiat, arütmiat ja isegi südameseiskust. Vabatahtlikel pärssis ropivakaiini intravenoosne infusioon südame juhte- ja kontraktiilsusfunktsioone.

Kardiovaskulaarsele toksilisusele eelnevad tavaliselt kesknärvisüsteemi toksilised nähud, välja arvatud juhul, kui patsient saab samaaegselt üldanesteetikumi või on sügavas sedatsioonis, nt bensodiasepiinide või barbituraatidega.

Lapsed Kõrvaltoimete esinemissagedus, tüüp ja raskus on lastel eeldatavasti sama mis täiskasvanutel, erandiks on hüpotensioon, mida esineb lastel vähem (> 1/100 kuni < 1/10), ja oksendamine, mida esineb lastel rohkem (> 1/10). Lastel võib lokaalanesteetikumi toksilisuse varaseid nähte olla raske märgata, kuna nad ei suuda neid verbaalselt väljendada, vt ka lõik 4.4.

Ägeda süsteemse toksilisuse ravi Vt lõik 4.9.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Lokaalanesteetikumide kogemata veresoonde süstimisel võivad tekkida kiired (sekundite või mõne minutiga) süsteemsed toksilised reaktsioonid. Üleannustamise puhul ei pruugi maksimaalne plasmakontsentratsioon, sõltuvalt süstekohast, saabuda 1…2 tunni jooksul ning süsteemne toksilisus võib seetõttu avalduda hiljem (vt lõik 4.8).

Pärast intratekaalset manustamist ei ole süsteemset toksilisust oodata, sest manustatavad annused on väikesed. Üleannustamine subarahnoidaalruumi võib põhjustada täielikku spinaalblokaadi.

Ravi Ägeda süsteemse toksilisuse tunnuste ilmnemisel tuleb lokaalanesteetikumi süstimine viivitamatult lõpetada. Kesknärvisüsteemi sümptomite (krambid, KNS depressioon) ilmnemisel tuleb kohe kasutada sobivaid meetmeid hingamisteede avatuse säilitamiseks/respiratoorse süsteemi toetamiseks ja manustada krambivastast ravi.

Vereringeseiskuse korral tuleb kohe alustada kardiopulmonaarset elustamist. Elulise tähtsusega on optimaalne oksügenisatsioon ja ventilatsioon ning vereringe toetus koos atsidoosi korrigeerimisega.

Kardiovaskulaarse funktsiooni languse (hüpotensioon, bradükardia) ilmnemisel tuleb kaaluda intravenoossete vedelike, vasopressorite ja/või inotroopsete ravimite manustamist. Lastele manustatavad annused peavad vastama vanusele ja kehakaalule.

Südameseiskuse puhul võib eduka tulemuse saamiseks olla vajalik pikaajaline elustamine.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: lokaalanesteetikumid, amiidid, ATC-kood: N01BB09

Ropivakaiin on pika toimeajaga amiidi tüüpi lokaalanesteetikum, millel on nii anesteetiline kui ka analgeetiline toime. Suurtes annustes tekitab ropivakaiin kirurgilist anesteesiat, väiksemates annustes aga tundenärvide blokaadi koos piirdunud ja mitteprogresseeruva motoorse blokaadiga.

Mehhanismiks on närvikiudude membraanide naatriumioonidele läbilaskvuse pöörduv vähendamine. Selle tulemusena väheneb depolarisatsiooni kiirus ning suureneb erutuslävi, mille tagajärjel tekib närviimpulsside lokaalne blokaad.

Ropivakaiini kõige iseloomulikum omadus on pikk toime kestus. Lokaalanesteetikumi toime avaldumise kiirus ning kestus sõltuvad manustamiskohast ning annusest, kuid seda ei mõjuta vasokonstriktori juuresolek (nt adrenaliin (epinefriin)). Üksikasjalikku teavet Ropivacaine Kabi toime avaldumise ja kestuse kohta vt lõik 4.2.

Terved vabatahtlikud talusid väikestes annustes ropivakaiini intravenoosse infusioonina hästi ja maksimaalse talutava annuse manustamisel ilmnesid oodatavad KNS häired. Kliinilised kogemused antud toimeainega viitavad heale ohutusprofiilile, juhul kui ravimit manustatakse soovitatavates annustes.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine Ropivakaiinil on kiraalne tuum ning ta esineb puhta S-(-)-enantiomeerina. See on hea lipiidlahustuvusega. Kõik metaboliidid omavad lokaalanesteetilist toimet, kuid on märkimisväärselt väiksema toimetugevusega ning lühema toimeajaga kui ropivakaiin. Puuduvad tõendid ropivakaiini in vivo ratsemiseerumise kohta.

Ropivakaiini plasmakontsentratsioon sõltub annusest, manustamisteest ning süstekoha vaskularisatsioonist. Ropivakaiinil on lineaarne farmakokineetika ning C on annusega proportsionaalne. Ropivakaiini imendumine epiduraalruumist on täielik ja kahefaasiline, poolväärtusaegadega täiskasvanutel vastavalt 14 minutit ja 4 tundi. Ropivakaiini eritumise kiirust määravaks teguriks on aeglane imendumine, mis selgitab epiduraalruumi ravimi manustamisel pikemat poolväärtusaega võrreldes veenisisese manustamisega.

Pärast intravenoosset manustamist on ropivakaiini keskmine plasma kogukliirens 440 ml/min, renaalne kliirens 1 ml/min, jaotusruumala tasakaaluseisundis 47 liitrit ja terminaalne poolväärtusaeg 1,8 h. Ropivakaiini maksaekstraktsiooni suhe on keskmine, ligikaudu 0,4. Ropivakaiin seondub plasmas peamiselt alfa1-happe glükoproteiiniga, seondumata fraktsiooni hulk on ligikaudu 6%.

Pideva epiduraalse infusiooni käigus on täheldatud kogu plasmakontsentratsiooni suurenemist, mis on seotud postoperatiivse alfa1-happe glükoproteiini taseme tõusuga.

Muutused seondumata, st farmakoloogiliselt aktiivses kontsentratsioonis on olnud väiksemad kui kogu plasmakontsentratsioonis.

On näidatud, et 1…12-aastastel lastel on ropivakaiini farmakokineetika pärast regionaalset anesteesiat vanusest sõltumatu. Selles vanuserühmas oli plasma kogukliirens 7,5 ml/min/kg, seondumata plasmakliirens 0,15 l/min/kg, püsikontsentratsiooni jaotusruumala 2,4 l/kg, seondumata fraktsioon 5% ja terminaalne poolväärtusaeg 3 tundi. Ropivakaiini imendumine kaudaalsest ruumist on kahefaasiline. Kehakaaluga seotud kliirens on selles vanuserühmas täiskasvanutega sarnane.

Ropivakaiin läbib kergesti platsentaarbarjääri, mistõttu tekib kiiresti seondumata ravimi kontsentratsioonide tasakaal. Plasma proteiinide seondumise tase on lootel väiksem kui emal, mistõttu on lootel plasma kogukontsentratsioon madalam.

Biotransformatsioon ja eritumine Ropivakaiin metaboliseeritakse suurel määral, peamiselt aromaatse hüdroksüülimise teel. Pärast intravenoosset manustamist eritub 86% koguannusest uriiniga ning vaid ligikaudu 1% eritub muutumatul kujul. Peamine metaboliit on 3-hüdroksüropivakaiin, millest ligikaudu 37% eritub uriiniga, peamiselt konjugaatidena. Uriiniga erituvast moodustavad 1…3% 4-hüdroksüropivakaiin, N-dealküülitud metaboliit (PPX) ja 4-hüdroksüdealküülitud metaboliit. Konjugeeritud ja mittekonjugeeritud 3-hüdroksüropivakaiini on plasmas vaid kergelt määratavas kontsentratsioonis.

Neerufunktsiooni kahjustus ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt ropivakaiini farmakokineetikat. PPX renaalne kliirens on oluliselt korrelatsioonis kreatiniini kliirensiga. Täieliku ekspositsiooni (AUC) korrelatsiooni puudumine kreatiniini kliirensiga viitab, et PPX kogukliirens hõlmab lisaks renaalsele eritumisele ka mitterenaalset kliirensit. Mõnedel neerufunktsiooni häirega patsientidel võib PPX ekspositsioon olla suurem väikese mitterenaalse kliirensi tõttu. Lühiajalises ravis on kliinilised tagajärjed ebaolulised, sest võrreldes ropivakaiiniga on PPX kesknärvisüsteemi toksilisus väiksem. Lõppstaadiumi neeruhaigusega patsiente, kes saavad dialüüsravi, ei ole uuritud.

Lapsed Ropivakaiini farmakokineetikat kirjeldati ühendpopulatsiooni FK analüüsi andmete põhjal 192 lapsel vanuses 0…12 aastat. Seondumata ropivakaiini ja PPX kliirens ning seondumata ropivakaiini jaotusruumala olenevad nii kehakaalust kui ka vanusest kuni maksafunktsiooni küpsuseni, sõltudes edaspidi peamiselt kehakaalust. Seondumata ropivakaiini kliirens saavutab küpsusastme 3-aastaselt, sellest PPX 1-aastaselt ja seondumata ropivakaiini jaotusruumala 2-aastaselt. Seondumata PPX jaotusruumala sõltub ainult kehakaalust. Kuna PPX poolväärtusaeg on pikem ja kliirens aeglasem, võib see epiduraalinfusiooni ajal kumuleeruda. Seondumata ropivakaiini kliirens (Cl ) on alates 6. elukuust samas vahemikus kui täiskasvanutel. Tabelis 4 on toodud sellised ropivakaiini kogukliirensi (CL) näitajad, mis ei ole mõjutatud AAG postoperatiivsest suurenemisest. Tabel 4 Arvestuslikud farmakokineetilised parameetrid laste FK koondanalüüsis Vanuserühm Kehakaala Club Vuc Cld t e t f kg (l/h/kg) (l/kg) (l/h/kg) (h) (h) Vastsündinu 3,27 2,40 21,86 0,096 6,3 43,3 1 kuu 4,29 3,60 25,94 0,143 5,0 25,7 6 kuud 7,85 8,03 41,71 0,320 3,6 14,5 1 aasta 10,15 11,32 52,60 0,451 3,2 13,6 4 aastat 16,69 15,91 65,24 0,633 2,8 15,1 10 aastat 32,19 13,94 65,57 0,555 3,3 17,8 a Kehakaalu mediaan vastavale vanusele WHO andmebaasist. b Seondumata ropivakaiini kliirens. c Seondumata ropivakaiini jaotusruumala.

d Ropivakaiini kogukliirens. e Ropivakaiini terminaalne poolväärtusaeg. f PPX terminaalne poolväärtusaeg.

Pärast ühekordset kaudaalset blokaadi kaldub seondumata ropivakaiini simuleeritud keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cu ) olema suurem vastsündinutel ning aeg Cu (t ) tekkeni vähenes vanuse suurenedes (tabel 5). Seondumata ropivakaiini simuleeritud keskmine plasmakontsentratsioon oli soovitatud annusevahemikes pideva epiduraalse infusiooni 72 tunni lõpuks samuti suurem vastsündinutel kui imikutel ja lastel. Vt ka lõik 4.4. Tabel 5 Seondumata Cu simuleeritud keskmine ja täheldatud vahemik pärast ühekordset kaudaalset blokaadi Vanuserühm Annus Cu a t b Cu c (mg/kg) (mg/l) (h) (mg/l) 0…1 kuud 2,00 0,0582 2,00 0,05…0,08 (n = 5) 1…6 kuud 2,00 0,0375 1,50 0,02…0,09 (n = 18) 6…12 kuud 2,00 0,0283 1,00 0,01…0,05 (n = 9) 1…10 aastat 2,00 0,0221 0,50 0,01…0,05 (n = 60) a Seondumata maksimaalne plasmakontsentratsioon. b Aeg seondumata maksimaalse plasmakontsentratsiooni tekkimiseni. c Täheldatud ja annusele kohandatud seondumata maksimaalne plasmakontsentratsioon. 6. elukuul on murdepunkt pideva epiduraalse infusiooni soovitatud annuse määra muutmiseks, kui seondumata ropivakaiini kliirens saavutab 34% ja seondumata PPX 71% täielikust küpsusastmest. Maksafunktsiooni ebaküpsuse tõttu on süsteemne ekspositsioon vanemate lastega võrreldes suurem vastsündinutel ja teatud määral suurem 1…6 kuu vanustel imikutel. Siiski saab seda alla 6 kuu vanustel imikutel osaliselt kompenseerida manustades püsiinfusiooniga soovitatud annusest 50% väiksema annuse. Seondumata ropivakaiini ja PPX plasmakontsentratsioonide summa simulatsioonid, mis põhinevad FK parameetritel ja nende variaablusel analüüsipopulatsioonis, viitavad sellele, et süsteemse toksilisuse läve prognoositava 90% usaldusintervalli ülemise piiri saavutamiseks tuleb ühekordse kaudaalse blokaadi soovitatud annust suurendada 2,7 korda kõige nooremas vanusegrupis ja 7,4 korda 1…10-aastaste grupis. Pideva epiduraalse infusiooni vastavad kordajad on 1,8 ja 3,8. Uuringus 1…12-aastastel lastel (n = 22), kellele tehti ühekordne ilioingvinaal-iliohüpogastraalnärvi blokaad, milleks kasutati 5 mg/l ropivakaiini annuses 3 mg/kg, oli ropivakaiini imendumine kiire ning maksimaalne plasmakontsentratsioon saabus 15…64 minutit pärast süste algust. Ropivakaiini üldine keskmine C väärtus oli 1,5 ± 0,9 mg/l (suurima väärtusega 4,8 mg/l) ja keskmine max eliminatsiooni poolväärtusaeg oli 2,0 ± 1,7 tundi. Arvutatud seondumata plasmakontsentratsioon 30 minuti pärast oli 0,05 ± 0,03 mg/l ja C juures on vahemik 0,02…0,136 mg/l. Seondumata ropivakaiini ja PPX plasmakontsentratsioonide summa simulatsioonid, mis põhinevad FK parameetritel ja nende variaablusel analüüsipopulatsioonis, viitavad sellele, et 1…12-aastastel väikelastel ja lastel, kellele manustati ühekordne annus 3 mg/kg perifeerse (ilioingvinaalse) närviblokaadi tegemiseks, on 0,8 h pärast saabuva seondumata maksimaalse kontsentratsiooni mediaan 0,0347 mg/l, mis moodustab ühe kümnendiku toksilisuse läviväärtusest (0,34 mg/l). Maksimaalse seondumata plasmakontsentratsiooni ülemine 90% usalduspiir on 0,074 mg/l, mis moodustab ühe viiendiku toksilisuse läviväärtusest. Ühes avaldatud uuringus võrreldakse 5 mg/ml ropivakaiini ühekordset süstet ilioingvinaal- iliohüpogastraalnärvi blokaadi tegemisel ultraheli abil tähiseid kasutava tehnikaga. Ultrahelitehnika puhul suurenesid C ja AUC vastavalt 45…56% ning maksimaalse kontsentratsiooni saabumiseni max kuluv aeg vähenes 19%. Seega on ultrahelitehnika kasutamisel vajalikud annused väiksemad (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, üksikannuse- ja korduvtoksilisuse, reproduktsioonitoksilisuse, mutageense potentsiaali ja paikse toksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele peale nende, mis on oodatavad vastavalt ropivakaiini suurte annuste farmakodünaamilisele toimele (nt KNS nähud, sh krambid, ja kardiotoksilisus).

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkloriid Vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks) Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada. Aluselistes lahustes võib tekkida sade, sest ropivakaiin on halvasti lahustuv pH väärtustel > 6,0.

6.3 Kõlblikkusaeg

Kõlblikkusaeg enne avamist: 3 aastat.

Kõlblikkusaeg pärast avamist: kasutada otsekohe.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

10 ml läbipaistev polüpropüleenist ampull.

Polüpropüleenist ampullid on valmistatud spetsiaalselt Luer lock ja Luer fit süstaldega kasutamiseks. Pakendi suurused: 1, 5, 10 ampulli blisterpakendis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Käsitsemine Ropivacaine Kabi ravimpreparaadid on ette nähtud ainult ühekordseks kasutamiseks. Kogu kasutamata lahus tuleb hävitada.

Ravimpreparaati tuleb enne kasutamist visuaalselt kontrollida. Lahust tohib kasutada ainult siis, kui see on selge, praktiliselt ei sisalda osakesi ja mahuti on rikkumata.

Kasutamata mahutit ei tohi korduvalt autoklaavida.

Hävitamine Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Fresenius Kabi Polska Sp. z o.o. Al. Jerozolimskie 134 02-305 Warszawa Poola

8. MÜÜGILOA NUMBER

1049921

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 05.01.2022 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 15.09.2026

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

September 2026