Ralenost 70mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Ralenost 70 mg, tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga tablett sisaldab 70 mg alendroonhapet (vastab 76,188 mg naatriumalendronaadile).
INN. Acidum alendronicum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.
Valged kuni valkjad ümmargused tabletid, mille ühele küljele on pressitud "A" ja teisele küljele "4".


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi. Alendroonhape vähendab lülisamba ja reieluu proksimaalse osa
murdude riski.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Soovitatav annus on üks 70 mg tablett üks kord nädalas.

Alendroonhappe adekvaatseks imendumiseks:
Alendroonhape tuleb sisse võtta ainult tavalise veega vähemalt 30 minutit enne hommikusööki,
esimest jooki või muu ravimi võtmist. Teised joogid (k.a mineraalvesi), toit ja mõned ravimid
vähendavad tõenäoliselt alendroonhappe imendumist (vt lõik 4.5).

Et tagada ravimi jõudmine makku ja vähendada söögitoru võimalike ärritusnähtude/kõrvaltoimete
teket (vt lõik 4.4):
Alendroonhape tuleb sisse võtta vahetult pärast ärkamist terve klaasitäie (vähemalt 200 ml) tavalise
veega.
· Võimalike orofarüngeaalsete haavandite tekkeriski tõttu ei tohi patsiendid tabletti närida ega
sellel lasta suus lahustuda.
· Patsiendid ei tohi seejärel pikali heita enne kui pärast esimest söögikorda, mida tohib teha
alles 30 minutit pärast tableti sissevõtmist.
· Pärast alendroonhappe sissevõtmist ei tohi patsiendid enne 30 minuti möödumist pikali heita.
· Alendroonhapet ei tohi sisse võtta õhtul ega enne lõplikku hommikust ülestõusmist.

Juhul kui toit ei sisalda piisavalt kaltsiumi ja D-vitamiini, peavad patsiendid lisaks saama vastavaid
toidulisandeid (vt lõik 4.4).

Kasutamine eakatel
Kliinilistes uuringutes ei ole esinenud vanusega seotud erinevust alendroonhappe efektiivsuses ega
ohutusprofiilis. Seetõttu ei ole annuse kohandamine eakatel patsientidel vajalik.


Kasutamine neerukahjustusega patsientidel
Patsientidel glomerulaarfiltratsioonikiirusega üle 35 ml/min ei ole annuse kohandamine vajalik.
Alendroonhapet ei soovitata kasutada raske neerukahjustusega patsientidel
glomerulaarfiltratsioonikiirusega alla 35 ml/min, sest kliiniline kogemus on ebapiisav.

Kasutamine lastel
Alendroonhappe kasutamist ei ole uuritud lastel ja seda ei tohi neile anda.
Ralenost 70 mg kasutamist glükokortikoidest tingitud osteoporoosi ravis ei ole uuritud.

4.3 Vastunäidustused

·
Söögitoru anomaaliad ja teised söögitoru tühjenemist takistavad seisundid, nt striktuur või
akalaasia.
·
Võimetus istuda püstises asendis või seista vähemalt 30 minutit järjest.
·
Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
·
Hüpokaltseemia (vt ka lõik 4.4).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Alendroonhape võib põhjustada seedetrakti ülaosa limaskesta lokaalset ärritust. Kuna alendroonhape
võib põhjustada olemasoleva haiguse süvenemist, tuleb kasutada ettevaatust alendroonhappe
manustamisel patsientidele, kellel on aktiivseid seedetrakti ülaosa haigusi, nagu düsfaagia, söögitoru
haigus, gastriit, duodeniit, haavandid või hiljutine (viimase aasta jooksul esinenud) raske seedetrakti
haigus, nagu peptiline haavand või seedetrakti verejooks või operatsioon seedetraktis ülaosas, v.a
püloroplastika (vt lõik 4.3).

Alendroonhappega ravitud patsientidel on esinenud järgmisi (mõnikord raskeid ja hospitaliseerimist
nõudnud) söögitoru reaktsioone, nagu ösofagiit, söögitoru haavandid ja söögitoru erosioonid, mis on
harva lõppenud söögitoru striktuuriga. Seetõttu peavad arstid olema tähelepanelikud kõigi sümptomite
suhtes, mis võiksid viidata võimalikule söögitoru kahjustusele ning patsientidele tuleb selgitada, et
söögitoru ärritusnähtude nagu düsfaagia, valu neelamisel või rinnakutagune valu, kõrvetised või nende
süvenemine, tekkimisel tuleb alendroonhappe kasutamine lõpetada ja pöörduda arsti poole.

Risk rasketeks söögitoru kõrvaltoimeteks tundub olevat suurem neil patsientidel, kes ei võta
alendroonhapet sisse õigesti ja/või kes jätkavad kasutamist pärast söögitoru ärritusele viitavate
sümptomite tekkimist. Seetõttu on eriti oluline anda patsiendile põhjalik alendroonhappe
manustamisõpetus ja jälgida, et patsient sellest aru saaks (vt lõik 4.2). Patsientidele tuleb selgitada, et
juhistest mitte kinnipidamisel suureneb söögitoru ärritusnähtude risk.

Kuigi mahukates kliinilistes uuringutes ei täheldatud riski suurenemist, on (ravimi müügiletuleku
järgselt) harva teatatud mao- ja kaksteistsõrmiku haavandite tekkest, millest mõned olid rasked ja
komplitseerunud. Põhjuslikku seost ravimiga ei saa välistada.
Patsiente tuleb juhendada, et Ralenost 70 mg tableti sissevõtmise unustamisel võtaksid nad selle sisse
meelde tulemisele järgneval hommikul. Samal päeval kaht tabletti sisse võtta ei tohi ning edaspidi
tuleb ravimit manustada üks kord nädalas esialgselt plaanitud päeval.

Alendroonhapet ei soovitata kasutada neerukahjustusega patsientidel, kui
glomerulaarfiltratsioonikiirus on alla 35 ml/min (vt lõik 4.2).

Arvestada tuleb sellega, et osteoporoos võib tekkida ka muudel põhjustel kui östrogeenipuudus ja
vananemine.

Hüpokaltseemia tuleb korrigeerida enne ravi alustamist alendroonhappega (vt lõik 4.3). Teisi häireid,
mis mõjutavad mineraalainete metabolismi (nt D-vitamiini puudus ja hüpoparatüreoidism) tuleb
samuti efektiivselt ravida. Nende seisunditega patsiente tuleb ravi ajal alendroonhappega jälgida
seerumi kaltsiumisisalduse ja hüpokaltseemia sümptomite suhtes.

Kuna alendroonhape suurendab luu mineraalset tihedust, võib esineda seerumi kaltsiumi- ja
fosfaadisisalduse langust. Need langused on tavaliselt vähesed ja asümptomaatilised. Siiski on olnud
teateid sümptomaatilisest hüpokaltseemiast, mis on mõnikord olnud raske ja mis on sageli tekkinud
eelsoodumusega patsientidel (nt hüpoparatüreoidism, D-vitamiini puudus ja kaltsiumi imendumise
häire). Piisava hulga kaltsiumi ja D-vitamiini manustamise tagamine on seetõttu eriti oluline
glükokortikoide kasutavatel patsientidel.

Kasvajatevastast ravikuuri, sh peamiselt intravenoosselt manustatavaid bisfosfonaate saavatel
patsientidel on teatatud lõualuu piirdunud kärbusest, mis üldjuhul on olnud seotud hamba
väljatõmbamisega ja/või paikse nakkusega (sh luuüdipõletikuga). Paljud neist patsientidest said ka
kemoteraapiat ja kortikosteroide. Lõualuu piirdunud kärbusest on teatatud ka osteoporoosi
patsientidel, kes on saanud suukaudseid bisfosfonaate.

Kaasnevate riskiteguritega (nt kasvaja, kemoteraapia, kiiritusravi, kortikosteroidid, halb suuhügieen)
patsientidel tuleb kaaluda enne ravi bisfosfonaatidega hammaste läbivaatust kohase ennetava
hambaraviga.

Ravi ajal peavad need patsiendid võimalusel vältima invasiivset hambaravi. Patsientidel, kellel tekib
lõualuu piirdunud kärbus ravi ajal bisfosfonaadiga võib hambakirurgia muuta seisundi ägedamaks.
Hambaravi vajavate patsientide kohta puuduvad andmed, mis viitaksid, kas bisfosfonaadi ravi
katkestamine vähendab lõualuu piirdunud kärbuse tekkeriski.

Raviarsti kliiniline hinnang peab juhtima iga patsiendi raviplaani lähtudes individuaalsest kasu ja riski
suhtest.

Bisfosfonaate saavatel patsientidel on teatatud luu-, liigese- ja/või lihasevalust. Müügiletulekujärgsete
kogemuste põhjal on need sümptomid harva olnud raskekujulised ja/või liikumisvõimetust
põhjustavad (vt lõik 4.8). Sümptomite avaldumise aeg varieerus ühest päevast mitme kuuni pärast ravi
alustamist. Enamikel patsientidel leevendusid sümptomid pärast ravi lõpetamist. Teatud patsientidel
kordusid sümptomid sama ravimi või mõne teise bisfosfonaadi uuesti kasutusele võtmisel.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Toit ja jook (sh mineraalvesi), kaltsiumi sisaldavad toidulisandid, antatsiidid ja mõned suu kaudu
manustatavad ravimid mõjutavad samaaegselt võetuna tõenäoliselt alendroonhappe imendumist.
Seetõttu peavad patsiendid pärast alendroonhappe manustamist ootama vähemalt 30 minutit, enne kui
nad võtavad suu kaudu sisse mõnda teist ravimit (vt lõik 4.2 ja 5.2).

Oodata ei ole teisi kliinilist tähtsust omavaid koostoimeid teiste ravimitega. Osa patsiente sai kliiniliste
uuringute käigus alendroonhappele lisaks östrogeeni (intravaginaalselt, transdermaalselt või suu
kaudu). Nende ravimite koosmanustamisest tingitud kõrvaltoimeid ei täheldatud.

Ehkki spetsiaalseid ravimite koostoime uuringuid läbi ei viidud, kasutati alendroonhapet kliiniliste
uuringute käigus koos paljude erinevate sageli väljakirjutatavate ravimitega ning kliinilisi
kõrvaltoimeid ei ilmnenud.

4.6 Rasedus ja imetamine

Kasutamine raseduse ajal
Alendronhappe kasutamise kohta rasedatel ei ole asjakohaseid andmeid. Loomkatsed ei näita otsest
kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule või postnataalsele arengule. Tiinetele rottidele
manustatud alendroonhape põhjustas hüpokaltseemiaga seotud düstookiat (vt lõik 5.3). Antud
näidustuse korral ei tohi raseduse ajal alendroonhapet kasutada.

Kasutamine rinnaga toitmise ajal
Ei ole teada, kas alendroonhape eritub inimese rinnapiima. Antud näidustuse korral ei tohi rinnaga
toitvad naised alendroonhapet kasutada.


4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ei ole täheldatud toimet autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele. Puuduvad andmed, mis
viitaksid sellele, et Ralenost 70 mg mõjutab autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Postmenopausis osteoporoosiga naistel läbi viidud 1-aastase kestusega uuringus olid üks kord nädalas
manustatava 70 mg alendroonhappe (n=519) ja üks kord ööpäevas manustatava 10 mg alendroonhappe
(n=370) ohutusprofiilid sarnased.

Kahes 3 aastat kestnud peaaegu identse ülesehitusega uuringus postmenopausis naistel (alendroonhape
10 mg: n=196, platseebo: n=397) oli 10 mg alendroonhappe manustamisel üks kord ööpäevas üldine
ohutuse profiil sarnane platseebole.

Võimalikult, tõenäoliselt või kindlasti ravimiga seotud uurijate poolt teatatud kõrvaltoimed, mis
esinesid 1-aastases uuringus 1% patsientidest kummaski ravigrupis või 3-aastastes uuringutes
alendroonhapet 10 mg ööpäevas saanud 1% patsientidest ja sagedamini kui platseebot saanud
patsientidel, on toodud allolevas tabelis.


Ühe-aastane uuring
Kolme-aastased uuringud


Ralenost 70
Alendroonhape Alendroonhape Platseebo

mg üks kord
10 mg
10 mg
(n = 397)
nädalas
ööpäevas
ööpäevas
(n = 519)
(n = 370)
(n = 196)

%
%
%
%

Seedetrakti häired

kõhuvalu
3,7 3,0 6,6 4,8
düspepsia
2,7 2,2 3,6 3,5
maohappe
tagasivool
1,9 2,4 2,0 4,3
iiveldus
1,9 2,4 3,6 4,0
kõhupuhitus
1,0 1,4 1,0 0,8
kõhukinnisus 0,8 1,6 3,1 1,8
kõhulahtisus
0,6 0,5 3,1 1,8
düsfaagia
0,4 0,5 1,0 0,0
flatulents
(meteorism)
0,4 1,6 2,6 0,5
gastriit
0,2 1,1 0,5 1,3
maohaavand
0,0 1,1 0,0 0,0
söögitoru
haavand
0,0 0,0 1,5 0,0
Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused
lihas-skeleti
(luud,
2,9 3,2 4,1 2,5

lihased või liigesed) valu
lihaskrambid 0,2 1,1 0,0 1,0
Närvisüsteemi häired
peavalu
0,4 0,3 2,6 1,5

Kliinilistes uuringutes ja/või ravimi turuletuleku järgselt on teatatud veel järgmistest kõrvaltoimetest:
(Sage ( 1/100, < 1/10), aeg-ajalt ( 1/1000, < 1/100), harv ( 1/10000, < 1/1000), väga harv
(< 1/10000, sealhulgas üksikjuhud)

Immuunsüsteemi häired
Harv:

ülitundlikkusreaktsioonid sh nõgestõbi ja angioödeem

Ainevahetus- ja toitumishäired
Harv:
sümptomaatiline hüpokaltseemia, mis on sageli seotud seda
soodustavate seisundite esinemisega (vt lõik 4.4)

Närvisüsteemi häired
Sage:

peavalu

Silma kahjustused
Harv:


uveiit, skleriit, episkleriit

Seedetrakti häired
Sage:
kõhuvalu, düspepsia, kõhukinnisus, kõhulahtisus, meteorism,
söögitoru haavand*, neelamisraskused*, kõhupuhitus, maohappe
tagasiheide
Aeg-ajalt:
iiveldus, oksendamine, maopõletik, söögitorupõletik*, söögitoru
erosioonid*, veriroe
Harv:
söögitoru ahend*, suuõõne ja neelu haavandumine*, seedetrakti
ülaosa kõrvaltoimed (mulgustus, haavandid, veritsus) (vt lõik 4.4)
*Vt lõik 4.2 ja 4.4.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt:



nahalööve, kihelus, erüteem
Harv:


nahalööve koos fotosensitiivsusega
Väga harv ja üksikjuhud:
raskete nahareaktsioonide üksikjuhud, sh Stevens-Johnsoni sündroom
ja toksiline epidermise nekrolüüs

Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused
Sage:

lihas-skeleti (luu-, lihase- või liigese-) valu
Harv:
bisfosfonaatidega ravi saavatel patsientidel on teatatud lõualuu
piirdunud kärbusest. Enamus neist teadetest viitavad vähihaigetele,
kuid selliseid juhtumeid on teatatud ka patsientidel, kellel on ravitud
osteoporoosi. Üldiselt seostatakse lõualuu piirdunud kärbust hamba
väljatõmbamisega ja/või paikse nakkusega (sh luuüdipõletikuga).
Riskiteguriteks peetakse ka kasvaja diagnoosi, kemoteraapiat,
kiiritusravi, kortikosteroidide kasutamist ja halba suuhügieeni;
tugev lihas-skeleti (luu-, lihase- või liigese-) valu (vt lõik 4.4).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Harv:
Tüüpiliselt ravi algusega seonduvad mööduvad sümptomid nagu
immuunvastuse ägedas faasis (müalgia, väsimus ning harva palavik)

Uuringud

Kliinilistes uuringutes on esinenud asümptomaatilist kerget ja mööduvat kaltsiumi- ja
fosfaadisisalduse vähenemist seerumis alendroonhapet 10 mg ööpäevas saanud patsientidest vastavalt
u 18% ja 10%-l ja platseebot saanud patsientidest vastavalt u 12% ja 3%-l. Siiski oli seerumi
kaltsiumisisalduse vähenemise esinemissagedus kuni < 8,0 mg/dl (2,0 mmol/l) ja fosfaadisisalduse
vähenemise esinemissagedus kuni 2,0 mg/dl (0,65 mmol/l) mõlemas ravigrupis sarnane.

4.9 Üleannustamine

Suukaudse üleannustamise korral võivad tekkida hüpokaltseemia, hüpofosfateemia ning järgmised
seedetrakti ülaosa kõrvaltoimed nagu seedehäired, kõrvetised, ösofagiit, gastriit või haavand.
Alendroonhappe üleannustamise ravi kohta spetsiifiline informatsioon puudub. Alendroonhappe
sidumiseks tuleb manustada piima või antatsiide. Söögitoru ärritusnähtude tekkeohu tõttu ei tohi
oksendamist esile kutsuda ja patsient peab jääma püstisesse asendisse.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Mineralisatsiooni mõjustavad ained, bisfosfonaadid
ATC-kood: M05BA04

Ralenost 70 mg toimeaine, alendroonhape on bisfosfonaat, mis inhibeerib osteoklastidega seotud luu
resorptsiooni ega oma otsest toimet luu formeerumisele. Prekliinilistes uuringutes on täheldatud, et
alendroonhape koguneb eelistatult aktiivse resorptsiooni kohtadesse. Osteoklastide aktiivsus on
pärsitud, kuid osteoklastide juurdetekkimine või kinnitumine ei muutu. Alendroonhapperavi ajal
formeerub normaalse kvaliteediga luu.

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi
Osteoporoosi kriteeriumiks on luu mineraalse tiheduse (LMT) langus lülisambas või reieluu
proksimaalses osas 2,5 standardhälvet alla terve noore populatsiooni keskmise või
luuhõrenemisest tingitud luumurd olenemata LMT väärtusest.

70 mg alendroonhappe manustatuna üks kord nädalas (n=519) ja 10 mg alendroonhappe manustatuna
üks kord ööpäevas (n=370) terapeutilist ekvivalentsust tõestati 1-aastases multitsentrilises uuringus
osteoporoosiga postmenopausis naistel. Aasta möödudes oli lülisamba nimmepiirkonna LMT
võrreldes algväärtusega tõusnud 70 mg üks kord nädalas ravigrupis 5,1% (95% CI, 4,8%; 5,4%) ning
10 mg üks kord ööpäevas grupis 5,4% (95% CI: 5,0%; 5,8%). Keskmine LMT tõus reieluukaelas oli
70 mg üks kord nädalas ja 10 mg üks kord päevas gruppides vastavalt 2,3% ja 2,9% ning reieluu
proksimaalses osas 2,9% ja 3,1%. Luustiku teistes piirkondades oli LMT tõus mõlemas ravigrupis
samuti sarnane.

Alendroonhappe toimet luumassile ning luumurdude esinemissagedusele hinnati postmenopausis
naistel (n=994) kahes esialgses sarnase ülesehitusega kliinilises uuringus ja samuti FIT-uuringus
(Fracture Intervention Trial, Luumurdude vältimise uuring, n=6495).

Esialgsetes efektiivsuse uuringutes suurenes kolmandaks raviaastaks luu mineraalne tihedus (LMT)
alendroonhapet 10 mg ööpäevas saanud patsientidel lülisambas, reieluukaelas ja pöörlis vastavalt
8,8%, 5,9% ja 7,8% võrreldes platseebot saanutega. Kogu organismi LMT suurenes samuti
märkimisväärselt. Alendroonhappega ravitud patsientide hulgas vähenes võrreldes platseebot
saanutega ühe või enama vertebraalse luumurruga patsientide osakaal 48% (alendroonhappe rühmas
3,2% versus platseebo rühmas 6,2%). Uuringute jätkamisel veel kahe aasta jooksul tõusis jätkuvalt
lülisamba ja pöörli LMT ning reieluukaela ja kogu organismi LMT jäi samaks.

FIT-uuring koosnes kahest platseebo-kontrollitud uuringust, kus alendroonhapet võeti iga päev (5 mg
ööpäevas kahe aasta jooksul ja 10 mg ööpäevas üks või kaks lisa-aastat).


·
FIT 1: kolm aastat kestnud uuring 2027 naisel, kellel oli vähemalt üks lülisambalüli
(kompressioon)murd. Selles uuringus vähendas alendroonhappe igapäevane manustamine
juhtusid, kus esines > 1 uut lülisambalüli murdu (alendroonhape 7,9% versus platseebo 15,0%)
47% võrra. Lisaks vähenes statistiliselt oluliselt reieluu proksimaalse osa murdude arv (1,1%
versus 2,2%, vähenemine 51%).
·
FIT 2: Neli aastat kestnud uuring 4432 patsiendil, kellel oli väike luu mass, kuid kellel ei
esinenud eelnevalt selgroolülide murde. Selles uuringus täheldati olulist erinevust
osteoporoosiga naiste alamrühma analüüsil (37% kogu populatsioonist, kes vastas eespool
toodud osteoporoosi definitsioonile) reieluu proksimaalse osa murdude esinemissageduses
(alendroonhape 1,0% versus platseebo 2,2%, vähenemine 56%) ja juhtude, kus esines > 1
lülisambalüli murdu esinemissageduses (alendroonhape 2,9% versus platseebo 5,8%,
vähenemine 50%).

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Imendumine
Võrreldes veenisisese võrdlusannusega on ööjärgse tühja kõhuga ja kaks tundi enne standardset
hommikueinet annuste 5...70 mg suukaudsel manustamisel alendroonhappe keskmine biosaadavus
naistel 0,64%. Sarnaselt vähenes biosaadavus pärast alendroonhappe manustamist üks tund või pool
tundi enne standardiseeritud hommikueinet ning oli hinnanguliselt vastavalt 0,46% ja 0,39%.
Osteoporoosi kliinilistes uuringutes oli alendroonhape efektiivne, kui seda manustati vähemalt 30
minutit enne päeva esimest sööki või jooki.

Alendroonhappe manustamisel koos hommikueinega või kuni kaks tundi pärast einet oli biosaadavus
ebaoluline. Alendroonhappe manustamisel koos kohvi või apelsinimahlaga langes biosaadavus umbes
60% võrra.

Tervetele vabatahtlikele suu kaudu manustatud prednisoon (20 mg kolm korda ööpäevas viie päeva
jooksul) ei mõjutanud kliiniliselt oluliselt alendroonhappe suukaudset biosaadavust (suurenes
keskmiselt 20...44%).

Jaotumine
Katsed rottidel näitavad, et pärast 1 mg/kg veenisisest manustamist jaotub alendroonhape lühiajaliselt
pehmetesse kudedesse, kuid järgnevalt jaotub kiiresti ümber luudesse või eritub uriiniga. Keskmine
jaotusruumala püsikontsentratsiooni tingimustes, kui luu välja arvata, on inimesel vähemalt 28 liitrit.
Ravimi kontsentratsioon plasmas peale raviannuse suukaudset manustamist on määramiseks liiga
madal (< 5 ng/ml). Seonduvus inimese plasmavalkudega on umbes 78%.

Biotransformatsioon
Puuduvad andmed alendroonhappe metaboliseerumise kohta loomadel ja inimestel.

Elimineerumine
Pärast ühekordset veenisisest 14C-ga märgistatud alendroonhappe manustamist eritus 72 tunniga
umbes 50% radioaktiivsusest uriiniga; väljaheites ei leitud radioaktiivsust üldse või leiti vähesel
määral. Pärast ühekordset 10 mg alendroonhappe veenisisest manustamist oli renaalne kliirens 71
ml/min ja süsteemne kliirens ei ületanud 200 ml/min. Pärast veenisisest manustamist langes plasma
kontsentratsioon kuue tunniga rohkem kui 95%. Lõplik poolväärtusaeg inimesel on hinnanguliselt
rohkem kui 10 aastat, peegeldades alendroonhappe vabanemist luustikust. Alendroonhape ei eritu
rottidel neerude happeliste või aluseliste transpordisüsteemide kaudu ja seetõttu eeldatakse, et see ei
mõjuta teiste ravimite eritumist inimesel nende süsteemide kaudu.

Patsientide erigrupid
Prekliinilised uuringud näitavad, et ravim, mis ei deponeeru luudesse, eritub kiiresti uriiniga. Pärast
pikaajalist kumulatiivse annuse kuni 35 mg/kg veenisisest manustamist loomadel ei ilmnenud
küllastumist luudes. Kuigi puudub vastav kliiniline informatsioon, on väga tõenäoline, et nii nagu
loomadelgi, väheneb neerukahjustusega patsientidel alendroonhappe eritumine neerude kaudu.

Seetõttu on neerukahjustusega patsientidel oodata alendroonhappe suuremat kumuleerumist luudesse
(vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse kliinilised
uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Uuringud rottidel on näidanud, et raseduse ajal
manustatav alendroonhape võib põhjustada emasloomal väljutamise ajal hüpokaltseemiast tingitud
düstookiat. Suurte annuste manustamisel rottidele suurenes loote puuduliku luustumise esinemine.
Samade toimete kohta inimestel andmed puuduvad.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Mannitool (E421)
Kroskarmelloosnaatrium
Magneesiumstearaat
Talk
Kolloidne räni, veevaba

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

6.3 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.4 Pakendi iseloomustus ja sisu

Tabletid PA/Al/PVC//Al blisterpakendites.
Blisterpakendid on pakitud pappkarpi, mis sisaldab 2, 4, 8, 12 või 40 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Ranbaxy (UK) Limited
20 Balderton Street
London W1K 6TL
Ühendkuningriik


8.
MÜÜGILOA NUMBER


558707


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

28.09.2007


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud oktoobris 2009