Reneos - Reneos ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Reneos 0,5 mg tabletid  Reneos 1 mg tabletid Reneos 2 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

0,5 mg: Üks tablett sisaldab 0,5 mg repagliniidi.  1 mg: Üks tablett sisaldab 1 mg repagliniidi.2 mg: Üks tablett sisaldab 2 mg repagliniidi. INN. Repaglinidum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett.
Reneos 0,5 mg tabletid on valged kuni valkjad, ümmargused, lamedad, kaldservadega ja mõlemalt poolt
siledad.
Reneos 1 mg tabletid on kollased, ümmargused, lamedad, kaldservadega ja mõlemalt poolt siledad.
Reneos 2 mg tabletid on roosad, ümmargused, lamedad, kaldservadega ja mõlemalt poolt siledad.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
II tüüpi diabeedi ravi, kui vere glükoosisisaldust ei suudeta hoida kontrolli all dieedi, füüsilise koormuse või kehakaalu vähendamisega. Repagliniidi võib kasutada ka kombineeritult metformiiniga II tüüpi diabeedi raviks, kui metformiini monoteraapiaga ei saavutata vere glükoosisisalduse piisavat vähenemist. Ravi tuleks määrata lisaks dieedile ja füüsilisele koormusele, et vähendada toidust sõltuvat vere glükoosisisaldust.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Repagliniidi manustatakse enne sööki ja annust tiitritakse individuaalselt glükeemilise kontrolli optimeerimiseks. Lisaks vere ja/või uriini glükoosi tavalisele jälgimisele patsiendi poolt, peab arst perioodiliselt kontrollima patsiendi vere glükoosisisaldust, et kindlaks määrata minimaalne efektiivne annus patsiendi jaoks. Glükeeritud hemoglobiini tasemed on samuti väärtuslikud patsiendi ravivastuse jälgimisel. Perioodiline jälgimine on vajalik, et avastada ebapiisav vere glükoosisisalduse langus soovitatava maksimaalse annuse taseme juures (st esmane mittetoimivus) ja piisava vere glükoosisisaldust langetava ravivastuse kadumine pärast algset efektiivsusperioodi (st teisene mittetoimivus).  Repagliniidi lühiajaline manustamine võib olla piisav ajutiste kontrolli kadumise perioodidel II tüüpi diabeediga patsientidel, kelle diabeet on tavaliselt dieediga hästi kontrollitud. Repagliniidi tuleb võtta enne peamisi toidukordi (st preprandiaalselt).
Ravimit võetakse tavaliselt 15 minuti jooksul enne sööki, kuid aeg võib varieeruda vahetust söögieelsest
ajast kuni 30 minutini enne sööki (st preprandiaalselt 2, 3 või 4 söögikorra puhul päevas). Patsiente, kes
jätavad toidukorra vahele (või lisavad ühe toidukorra), tuleb juhendada, et nad jätaksid vahele (või
lisaksid) annuse selle toidukorra jaoks.

Samaaegsel kasutamisel koos teiste toimeainetega vt lõike 4.4 ja 4.5 annuse arvestamiseks.

Algannus
Annuse määrab arst vastavalt patsiendi vajadustele. Soovitatav algannus on 0,5 mg. Annust tuleb muuta
ühe- kuni kahenädalaste vahedega (vastavalt vere glükoosisisalduse vastusele).
Kui patsiendid viiakse üle ravilt teise hüpoglükeemilise ravimiga, on soovitatav algannus 1 mg.

Säilitusannus Maksimaalne soovitatav üksikannus on 4 mg võetuna põhisöögikordade ajal. Kogu maksimaalne ööpäevane annus ei tohi ületada 16 mg.
Patsientide erirühmad Repagliniid eritub peamiselt sapiga ja seetõttu ei mõjuta neeruhäired eritumist. Kaheksa protsenti repagliniidi annusest eritub neerude kaudu ja ravimi plasmakliirens on neerupuudulikkusega patsientidel langenud. Kuna neerupuudulikkusega diabeetilistel patsientidel on insuliinitundlikkus suurenenud, soovitatakse olla ettevaatlik annuse tiitrimisel nendele patsientidele.
Kliinilisi uuringuid ei ole tehtud üle 75-aastastel patsientidel või maksapuudulikkusega patsientidel (vt lõik 4.4).
Repagliniidi kasutamine alla 18-aastastel lastel ei ole soovitatav ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.
Nõrkadel ja alatoidetud patsientidel peavad alg-ja säilitusannus olema konservatiivsed ja hüpoglükeemiliste reaktsioonide vältimiseks on vajalik hoolikas annuste tiitrimine.
Teisi suukaudseid hüpoglükeemilisi ravimeid saavad patsiendid Patsiendid saab teistelt hüpoglükeemilistelt ravimitelt repagliniidile otseselt üle viia. Siiski puudub repagliniidi ja muude suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite vahel täpne annuste vahekord. Maksimaalne soovitatav algannus repagliniidile üleviidud patsientidel on 1 mg võetuna enne põhisöögikordi.
Repagliniidi võib manustada kombinatsioonis metformiiniga, kui vere glükoosisisaldus pole piisavalt kontrollitud ainult metformiiniga. Sel juhul tuleb metformiini annus samaks jätta ja manustada samaaegselt ka repagliniidi. Repagliniidi algannus on 0,5 mg enne põhitoidukordi; tiitrimine toimub vere glükoosisisalduse vastuse alusel nagu monoteraapia korral.

4.3 Vastunäidustused
• Ülitundlikkus repagliniidi või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

• I tüüpi diabeet (insuliinsõltuv diabeet), C-peptiid negatiivne.

• Diabeetiline ketoatsidoos, koomaga või ilma.

• Raske maksafunktsiooni häire.

• Gemfibrosiili samaaegne kasutamine (vt lõik 4.5).


4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Üldised Repagliniidi tuleb määrata ainult siis, kui vere glükoosisisalduse ebapiisav kontroll ja suhkurtõve sümptomid püsivad hoolimata piisavast dieedist, füüsilisest koormusest ja kehakaalu langetamisest.
Repagliniid, nagu teised insuliini sekretsiooni põhjustavad ravimid, võib esile kutsuda hüpoglükeemiat.
Suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite vere glükoosisisaldust langetav toime väheneb paljudel patsientidel aja jooksul. See võib olla tingitud diabeedi süvenemisest või organismi reageerimise vähenemisest ravimile. Seda nähtust tuntakse teisese mittetoimivusena ning seda tuleb eristada esmasest mittetoimivusest, mille korral ravim on teatud patsiendil ebaefektiivne juba algusest peale. Enne teisese mittetoimivuse diagnoosimist tuleb hinnata patsiendi dieedi jälgimist ja füüsilise koormuse piisavust. Repagliniid toimib lühitoimeliselt beetarakkudele läbi kindla seondumiskoha. Repagliniidi kasutamist insuliini sekretsiooni põhjustavate ravimite teisese mittetoimivuse korral pole kliinilistes uuringutes uuritud. Uuringuid kombinatsiooni kohta teiste insuliini sekretsiooni põhjustavate ravimitega ja akarboosiga pole tehtud.
Uuringuid on tehtud kombineeritud ravi kohta NPH (Neutral Protamine Hagedorn) insuliiniga või tiasolidiindioonidega. Võrdlemiseks teiste kombineeritud ravimeetoditega on vaja siiski kindlaks määrata kasu-riski suhe.
Kombineeritud ravi metformiiniga on seotud suurenenud hüpoglükeemia riskiga. Kui ükskõik millise suukaudse hüpoglükeemilise ravimiga stabiliseeritud patsient puutub kokku stressiga nagu palavik, trauma, infektsioon või kirurgiline operatsioon, võib glükeemiline kontroll kaduda. Sellistel juhtudel võib vajalikuks osutuda repagliniidi manustamise katkestamine ja ajutine ravi insuliiniga.
Repagliniidi kasutamine võib olla seotud ägeda koronaarsündroomi (nt müokardi infarkti) suurenenud esinemissagedusega (vt lõigud 4.8 ja 5.1).
Samaaegne kasutamine Repagliniidi tuleb kasutada ettevaatlikult või selle kasutamist vältida patsientidel, kes saavad repagliniidi ainevahetust mõjutavaid ravimeid (vt lõik 4.5). Kui samaaegne kasutamine on vajalik, tuleb  vere glükoosisisaldust hoolikalt jälgida ja patsienti kliiniliselt monitoorida.
Patsientide erirühmad
Maksafunktsiooni häirega patsientidel ei ole kliinilisi uuringuid läbi viidud. Alla 18-aastastel lastel ja
noorukitel ning üle 75-aastastel patsientidel pole kliinilisi uuringuid läbi viidud.
Seetõttu pole ravi nende patsientide rühmade puhul soovitatav.

Nõrkadel ja alatoitumuses patsientidel soovitatakse annust ettevaatlikult tiitrida. Alg- ja säilitusannused peavad olema tagasihoidlikud (vt lõik 4.2).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Mitmed ravimid mõjutavad teadaolevalt repagliniidi metabolismi. Seetõttu peab arst arvestama võimalikke koostoimeid:
In vitro uuringud viitavad sellele, et repagliniid metaboliseeritakse peamiselt CYP2C8, kuid samuti ka CYP3A4 poolt. Tervete vabatahtlike kliinilised andmed toetavad CYP2C8 rolli repagliniidi metabolismis kaasatud kõige olulisema ensüümina ja CYP3A4 väiksemat rolli, kuid CYP3A4 suhteline osa võib olla suurenenud, kui CYP2C8 on inhibeeritud. Sellest tulenevalt võivad repagliniidi metabolismi ja selle kaudu kliirensit muuta ravimid, mis mõjutavad neid P-450 ensüüme inhibeerimise või indutseerimise teel. Eriti ettevaatlik tuleb olla nii CYP2C8 kui 3A4 inhibiitorite samaaegsel manustamisel koos repagliniidiga.
Tuginedes in vitro uuringutele, näib repagliniid olevat aktiivse hepaatilise seondumise substraadiks (orgaaniline anioontransportvalk OATP1B1). Ravimid, mis inhibeerivad OATP1B1, võivad samamoodi suurendada plasma repagliniidi kontsentratsiooni, nagu on ilmnenud tsüklosporiini puhul (vt allpool).
Järgmised ained võivad tugevdada ja/või pikendada repagliniidi hüpoglükeemilist toimet: gemfibrosiil, klaritromütsiin, itrakonasool, ketokonasool, trimetoprim, tsüklosporiin ja muud antidiabeetilised ravimid, monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAOI), mitteselektiivsed beetablokaatorid, angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid, salitsülaadid, mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVAd), oktreotiid, alkohol ja anaboolsed steroidid.
Tervetel vabatahtlikel suurendas CYP2C8 inhibiitori gemfibrosiili manustamine (600 mg kaks korda päevas) koos repagliniidiga (0,25 mg üksikannus) repagliniidi AUC-d 8,1 korda ja Cmax-i 2,4 korda. Poolväärtusaeg pikenes 1,3 tunnilt 3,7 tunnini, põhjustades tõenäoliselt repagliniidi tugevnenud ja pikenenud vere glükoosisisaldust langetavat toimet ja gemfibrosiil suurendas repagliniidi plasmakontsentratsiooni 7 tunni pärast 28,6 korda. Samaaegne gemfibrosiili ja repagliniidi koosmanustamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Mõõduka CYP2C8 inhibiitori trimetoprimi manustamine (160 mg kaks korda päevas) koos repagliniidiga (0,25 mg üksikannus) suurendas repagliniidi AUC-d, Cmax-i ja t½ (vastavalt 1,6;, 1,4 ja 1,2 korda) ilma statistiliselt olulise toimeta vere glükoosisisaldusele. Seda farmakodünaamilise toime puudumist täheldati repagliniidi subterapeutilise annusega. Kuna selle kombinatsiooni ohutusprofiil pole kindlaks tehtud annustega üle 0,25 mg repagliniidi ja 320 mg trimetoprimi, tuleb trimetoprimi samaaegset kasutamist koos repagliniidiga vältida. Kui kooskasutamine on vajalik, on nõutav vere glükoosisisalduse hoolikas jälgimine ja haige täpne kliiniline seire (vt lõik 4.4).
Rifampitsiin, mis on tugev CYP3A4, aga ka CYP2C8 indutseerija, toimib nii repagliniidi metabolismi indutseerija kui ka inhibiitorina. Eelnev 7-päevane ravi rifampitsiiniga (600 mg), millele järgnes repagliniidi (ühekordne 4 mg annus) samaaegne manustamine seitsmendal päeval, viis repagliniidi AUC 1,5-kordse vähenemiseni (induktsiooni ja inhibitsiooni koosmõju). Kui repagliniidi manustati 24 tundi pärast viimase rifampitsiiniannuse manustamist, täheldati repagliniidi AUC 1,8-kordset vähenemist (ainult indutseeriv toime). Rifampitsiini ja repagliniidi koosmanustamisel võib seetõttu vajalikuks osutuda repagliniidiannuse korrigeerimine, mis peab põhinema hoolikal vere glükoosisisalduse jälgimisel rifampitsiinravi alustamisel (äge inhibitsioon), järgneval annustamisel (nii inhibitsioon kui ka induktsioon), ravi lõpetamisel (ainult induktsioon) ning ligikaudu kahe nädala möödumisel rifampitsiinravi lõpetamisest, mil rifampitsiini indutseeriv toime on lakanud. Ei saa välistada, et teiste indutseerijate, näiteks fenütoiini, karbamasepiini, fenobarbitaali ja liht-naistepuna toime võib olla samalaadne.
Ketokonasooli, CYP3A4 mõjusate inhibiitorite prototüübi toimet repagliniidi farmakokineetikale uuriti tervetel katsealustel. 200 mg ketokonasooli samaaegsel manustamisel suurenesid repagliniidi AUC ja Cmax 1,2 korda ning vere glükoosisisaldus muutus alla 8%, kui samaaegselt manustati repagliniidi ühekordne annus 4 mg. 100 mg itrakonasooli, CYP3A4 inhibiitori samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikele suurenes repagliniidi AUC 1,4 korda. Tervetel vabatahtlikel ei täheldatud märkimisväärset toimet vere glükoosisisaldusele. Koostoimeuuringus manustati tervetele vabatahtlikele 250 mg klaritromütsiini, mille toimemehhanism põhineb CYP3A4 tugeval inhibeerimisel. Selle tulemusena suurenesid vähesel määral repagliniidi AUC (1,4 korda) ja Cmax (1,7 korda). Seerumiinsuliini AUC keskmine kasv suurenes 1,5 korda ja maksimaalne kontsentratsioon 1,6 korda. Selle koostoime täpne mehhanism ei ole selge.
Tervetel vabatahtlikel tehtud uuringus suurendas repagliniidi (0,25 mg üksikannus) ja tsüklosporiini (100 mg korduvannus) koosmanustamine repagliniidi AUC-d ja Cmax-i vastavalt umbes 2,5 ja 1,8 korda. Kuna see koostoime pole kindlaks tehtud annustega üle 0,25 mg repgliniidi, tuleb tsüklosporiini samaaegset kasutamist repagliniidiga vältida. Kui kombinatsioon tundub olevat vajalik, tuleb korraldada hoolikas kliiniline ja vere glükoosisisalduse jälgimine (vt lõik 4.4).
Beetablokaatorid võivad maskeerida hüpoglükeemia sümptomeid.

Tsimetidiini, nifedipiini, östrogeeni või simvastatiini, mis on kõik CYP3A4 substraadid, samaaegne
manustamine koos repagliniidiga ei muutnud oluliselt repagliniidi farmakokineetilisi parameetreid.

Stabiilses seisundis tervetele vabatahtlikele antud repagliniid ei avaldanud kliinilisest seisukohast olulist
toimet digoksiini, teofülliini või varfariini farmakokineetilistele omadustele. Seega ei ole vaja muuta
digoksiini, teofülliini või varfariini annust üheaegsel manustamisel repagliniidiga.

Järgmised ained võivad vähendada repagliniidi hüpoglükeemilist toimet:
suukaudsed kontratseptiivid, rifampitsiin, barbituraadid, karbamasepiin, tiasiidid, kortikosteroidid,
danasool, kilpnäärmehormoonid ja sümpatomimeetikumid.
Kui repagliniidi saavale patsiendile manustatakse nimetatud ravimeid või lõpetatakse nende manustamine,
tuleb patsienti hoolikalt jälgida glükeemilise kontrolli muutuste suhtes.

Kui repagliniidi kasutatakse koos muude ravimitega, mis erituvad peamiselt sapiga nagu repagliniid, tuleb
kaaluda potentsiaalseid koostoimeid.


4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Repagliniidi uuringud rasedatel või imetavatel naistel puuduvad. Seetõttu ei saa repagliniidi ohutust rasedatel naistel hinnata. Seni pole repagliniid olnud loomkatsetes teratogeenne. Rottidel, kes tiinuse hilises staadiumis ja imetamisperioodis puutusid kokku suurte annustega, täheldati embrüotoksilisust, loodete ja vastsündinud poegade jäsemete ebanormaalset arengut. Repagliniidi on avastatud katseloomade piimas. Seetõttu tuleb repagliniidi raseduse ajal vältida ja imetavatel naistel ei tohi seda kasutada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Patsientidel tuleb soovitada rakendada ettevaatusabinõusid hüpoglükeemia vältimiseks autojuhtimise ajal. See on eriti tähtis neil inimestel, kelle teadlikkus hüpoglükeemia hoiatavatest nähtudest on vähenenud või puudub või kellel esinevad sagedased hüpoglükeemia episoodid. Neil juhtudel tuleb kaaluda autojuhtimise sobivust.

4.8 Kõrvaltoimed
Kogemuse alusel repagliniidi ja teiste hüpoglükeemiliste ravimitega on täheldatud järgnevaid
kõrvaltoimeid. Esinemissagedused on määratletud järgmiselt: sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt
(≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10000), teadmata (ei saa hinnata
olemasolevate andmete alusel).

Immuunsüsteemi häired
Väga harv: allergia.
Generaliseerunud ülitundlikkusreaktsioonid (nt anafülaktiline rektsioon) või immunoloogilised
reaktsioonid nagu vaskuliit.

Ainevahetus- ja toitumishäired Sage: hüpoglükeemia. Teadmata: hüpoglükeemiline kooma ja hüpoglükeemiline teadvusekaotus. Nagu teiste hüpoglükeemiliste ravimitega on hüpoglükeemilisi reaktsioone täheldatud pärast repagliniidi manustamist. Need reaktsioonid on peamiselt kerged ja lihtsalt kõrvaldatavad süsivesikute manustamisega. Rasked kõrvalist abi nõudvad juhud võivad vajada glükoosi infusiooni. Selliste reaktsioonide esinemine sõltub, nagu iga suhkurtõve ravi korral, individuaalsetest faktoritest, nagu toitumisharjumused, annused, füüsiline koormus ja stress (vt lõik
4.4). Koostoimed teiste ravimitega võivad suurendada hüpoglükeemia riski (vt lõik 4.5).
Turuletulekujärgses kogemuses on teatatud hüpoglükeemia juhtudest patsientidel, keda on ravitud
repagliniidiga kombinatsioonis metformiini või tiasolidiindiooniga.

Seedetrakti häired
Sage: kõhuvalu ja kõhulahtisus. 
Väga harv: oksendamine ja kõhukinnisus. 
Teadmata: iiveldus.
Kliinilistes uuringutes on teatatud sellistest gastrointestinaalsetest kaebustest nagu kõhuvalu, kõhulahtisus,
iiveldus, oksendamine ja kõhukinnisus. Nende sümptomite esinemissagedus ja raskusaste ei erinenud
teiste suukaudsete insuliini sekretsiooni suurendavate ravimite puhul täheldatust.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Teadmata: ülitundlikkus.
Võivad esineda sellised naha ülitundlikkusreaktsioonid nagu erüteem, sügelus, lööbed ja urtikaaria.
Erineva keemilise struktuuri tõttu ei ole põhjust karta ristuvat allergiat sulfonüüluurea preparaatidega.

Silma kahjustused
Väga harv: nägemishäired.
On teada, et vere glükoosisisalduse muutused põhjustavad mööduvaid nägemishäireid, eriti ravi
alustamisel. Pärast repagliniidravi alustamist on sellistest häiretest teatatud väga harvadel juhtudel.
Kliinilistes uuringutes pole ühelgi juhul see viinud repagliniidravi katkestamiseni.

Südame häired Harv: kardiovaskulaarne haigus. II tüüpi suhkurtõbi on seotud suurenenud kardiovaskulaarse haiguse riskiga. Ühes epidemioloogilises uuringus teatati repagliniidi rühmas ägeda koronaarsündroomi kõrgemast esinemissagedusest. Siiski jääb selle seose põhjuslikkus ebaselgeks (vt lõigud 4.4 ja 5.1).
Maksa ja sapiteede häired
Väga harv: ebanormaalne maksafunktsioon.
Väga harvadel juhtudel on teatatud maksatalitluse häiretest. Põhjuslikku seost repagliniidiga pole siiski
kindlaks tehtud.
Väga harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine.
Ravi ajal repagliniidiga on teatatud üksikutest maksaensüümide aktiivsuse suurenemise juhtudest. Enamik
juhtudest olid kerged ja mööduvad ning väga vähesed patsiendid katkestasid ravi maksaensüümide
aktiivsuse suurenemise tõttu.


4.9 Üleannustamine
Repagliniidi on manustatud igal nädalal suurenevate annustega 4...20 mg-ni neli korda päevas 6-nädalase perioodi jooksul. Ohutusprobleeme ei tekkinud. Kuna selles uuringus välditi hüpoglükeemiat suurenenud kalorite tarbimisega, võib suhteline üleannustamine põhjustada ülemäärast glükoosisisaldust langetavat toimet koos hüpoglükeemia sümptomite tekkimisega (pearinglus, higistamine, treemor, peavalu jne). Kui need sümptomid peaksid tekkima, tuleb rakendada piisavaid meetmeid vere madala glükoosisisalduse korrigeerimiseks (suukaudsed süsivesikud). Raskemat hüpoglükeemiat koos krampide, teadvusekaotuse või koomaga tuleb ravida intravenoosse glükoosiga.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: karbamoüülmetüülbensoehappe derivaadid, ATC-kood: A10BX02
Repagliniid on uudne lühikese toimeajaga suukaudne insuliini sekretsiooni põhjustav ravim. Repagliniid alandab kiirelt vere glükoosisisaldust, stimuleerides insuliini vabanemist pankreasest, kusjuures see toime sõltub funktsioneerivate beetarakkude olemasolust pankrease Langerhansi saarekestes. Repagliniid sulgeb ATP-sõltuvad kaaliumikanalid beetaraku membraanis teistest insuliini sekretsiooni põhjustavatest ravimitest erineva sihtvalgu kaudu. See depolariseerib beetaraku ja viib kaltsiumikanalite avanemiseni. Selle tulemusena suurenenud kaltsiumi sissevool põhjustab insuliini eritumise beetarakust.
II tüüpi suhkurtõvega patsientidel tekkis insulinotroopne vastus toidule 30 minuti jooksul pärast suukaudset repagliniidi annust. See põhjustas vere glükoosisisaldust langetava toime kogu söögiaja vältel. Kõrgenenud insuliinitase ei jäänud püsima pärast söömist. II tüüpi suhkurtõvega patsientidel langes plasma repagliniidisisaldus kiiresti ja 4 tundi pärast manustamist oli ravimi kontsentratsioon plasmas madal. II tüüpi suhkurtõvega patsientidel näidati vere glükoosisisalduse annusest sõltuvat vähenemist repagliniidi manustamisel annuses 0,5 kuni 4 mg. Kliiniliste uuringute tulemused on näidanud, et repagliniidi optimaalne annustamine on seoses peamiste toidukordadega (preprandiaalne annustamine). Ravimit võetakse tavaliselt 15 minuti jooksul enne sööki, kuid aeg võib varieeruda vahetust söögieelsest ajast kuni 30 minutini enne sööki. Ühes epidemioloogilises uuringus viidati ägeda koronaarsündroomi suurenenud riskile repagliniidiga ravitud patsientidel võrreldes sulfonüüluureaga ravitud patsientidega (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

5.2 Farmakokineetilised omadused
Repagliniid imendub seedetraktist kiiresti, mis viib ravimi plasmakontsentartsiooni kiirele suurenemisele.
Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub üks tund pärast manustamist.
Pärast maksimumi saavutamist langeb plasmasisaldus kiiresti ja repagliniid elimineeritakse 4…6 tunni
jooksul. Plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu üks tund. Repagliniidi farmakokineetikat
iseloomustab keskmine absoluutne biosaadavus 63% (variatsioonikordaja 11%), madal jaotusruumala 30 l
(vastab jaotumisele intratsellulaarsesse vedelikku) ja kiire eliminatsioon verest.

Kliinilistes uuringutes on tuvastatud repagliniidi plasmakontsentratsioonide kõrge isikutevaheline
varieeruvus (60%). Intraindividuaalne varieeruvus on madal kuni mõõdukas (35%) ja kuna repagliniidi
annust tuleb kohandada vastavalt kliinilisele vastusele, ei mõjuta see efektiivsust.
Repagliniidi ekspositsioon on suurenenud maksapuudulikkusega patsientidel ja eakatel 2. tüüpi
suhkurtõvega patsientidel. AUC (SD) pärast 2 mg üksikannust (4 mg maksapuudulikkusega patsientidel)
oli 31,4 ng/ml tunnis (28,3) tervetel vabatahtlikel, 304,9 ng/ml tunnis (228,0) maksapuudulikkusega
patsientidel ja 117,9 ng/ml tunnis (83,8) eakatel 2. tüüpi suhkurtõvega patsientidel. Pärast 5-päevast ravi
repagliniidiga (2 mg x 3/päevas) raske neerutalitluse häirega patsientidel (kreatiniini kliirens 20...39
ml/min) näitasid tulemused olulist 2-kordset ekspositsiooni (AUC) ja poolväärtusaja (t½) suurenemist
võrreldes normaalse neerutalitlusega isikutega.

Repagliniid on inimestel ulatuslikult seotud plasmavalkudega (üle 98%).

Repagliniidi farmakokineetikas ei täheldatud kliiniliselt olulisi erinevusi, kui repagliniidi manustati 0, 15
või 30 minutit enne sööki või paastumisel.

Repagliniid metaboliseerub peaaegu täielikult ja kliiniliselt olulise hüpoglükeemilise toimega metaboliite
pole tuvastatud.
Repagliniid ja tema metaboliidid eritatakse peamiselt sapiga. Manustatud annuse väike fraktsioon (8 %)
ilmub uriini peamiselt metaboliitidena. Alla 1 % lähteravimist eritub muutumatul kujul väljaheitega.


5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse ja genotoksilisuse ja kartsinogeense potentsiaali konventsionaalsete uuringute mittekliinilised andmed ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Mikrokristalne tselluloos,
kaltsiumvesinikfosfaat, veevaba
maisitärklis,
polakriliinkaalium,
povidoon 30,
glütserool 85%,
magneesiumstearaat, 
meglumiin,
poloksameer 407,
titaandioksiid (E171),
kollane raudoksiid (E172),
punane raudoksiid (E172).


6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
Reneos 1 mg ja 2 mg tabletid:
36 kuud.
Pudel (HDPE) pärast esmakordset avamist:
6 kuud.

Reneos 0,5 mg tabletid:
Blisterpakend (OPA-Al-PVC/Al) ja pudel (HDPE):
36 kuud.
Blisterpakend (PVC/PVDC-alumiinium):
30 kuud.
Pudel (HDPE) pärast esmakordset avamist:
6 kuud.


6.4 Säilitamise eritingimused
Reneos 0,5 mg tabletid:
Blisterpakend (OPA-Al-PVC/Al):
Hoida originaalpakendis, valguse ja niiskuse eest kaitstult.

Blisterpakend (PVC/PVDC-alumiinium):
Hoida temperatuuril kuni 30°C.
Hoida blister välispakendis, valguse ja niiskuse eest kaitstult.

Pudel (HDPE):
Hoida pudel välispakendis, valguse ja niiskuse eest kaitstult.

Reneos 1 mg ja 2 mg tabletid:
Hoida originaalpakendis, valguse ja niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Blisterpakend (OPA-Al-PVC/Al või PVC/PVDC-alumiinium) sisaldab 30, 90, 120, 270 või 360 tabletti. Pudel (HDPE) sisaldab 1000 tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erinõuded hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Zentiva, k.s., 
U kabelovny 130, Dolni Meholupy
102 37 Praha 10,
Tšehhi Vabariik

8. MÜÜGILOA NUMBRID

0,5 mg: 731611 1 mg: 731511 2 mg: 731411

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

01.02.2011

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2011.